XVKS S-Y.UUS_20.03.16

saa Kett. K-Ahl. K-Al. Lu Ra J-Must. saaɢ vdjI Ko 1. postp. kuni до (кого? чего?), по (кого? что?); K alkõi bokkaa möö nii rad́oa, što väsümääse saa lõi ... (Ahl. 117) hakkas mööda külge nii peksma, et kuni väsimuseni lõi ...; J lähettii menemää nii jott ep pää maha tavannu kalmoilõ saa .. (Must. 149) (muinasjutust:) mindi minema, nii et (surnu) pea ei puudutanud maad kuni kalmistuni (välja) ..; Ra se paissi kõik kui kaukaalõõ saa see paistis kõik õige kaugele (= kuni silmapiirini); 2. postp. (millest, mis ajast) saadik с, от (кого? чего?); Lu siit saa reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko sestsaadik peetakse (kutsutakse) rebast targaks ja valelikuks; vdjI en tääk kuhõs saaɢ ei tea, kustsaadik; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Kett. kukõõ lauluussaa ~ kukkõõssaa kukelauluni; P sõta-aikan tulin viruosyõ i siittässaa õlõn viroza sõjaajal tulin Eestisse ja sestsaadik olen Eestis.

saa(aɢ vt. saata¹.

saa/du Ränk K L M Ja-Len. Lu J I -tu K P M Ra J śatu Kr Сааду Tum., g. -duu P J (viljapuu)aed, (rohu)aed, (roht)aed сад; J viižeńń-marjõ-puud isutõtti saaduu kirsipuud istutati viljapuu-

aeda; J saadus kazvõvaᴅ omenaᴅ aias kasvavad õuna(puu)d; I mesipakod ovat saaduza mesipuud on aias; Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik peab aeda korras; J meill on saatu akkunallõ rl. meil on rohtaed õues; K ko saadut tulivaᴅ, meniväd vargassamaa õunõi kui puuviljad (aiad) valmisid, läksid (poisid) õunu varastama. – Vt. ka sada.

saadutšimo I kodumesilane, meemesilane домашняя или медоносная пчела; on tämä maatšimo i mokoma saadutšimo see on maamesilane (= kumalane) ja (teine on) selline kodumesilane.

saaduvahti Li aiavalvur садовый сторож.

saag/õ J-Tsv., g. -õõ saago, saagotangud саго.

saagõ-puu J-Tsv. saagopalm саговая пальма.

saaha vt. saata¹.

saa/hhari M I -χχari M -hari K-Ahl. -χari (P M) sahhari (Ja-Len.) Са́хари Tum., g. -hharii: -χχarii M suhkur сахар:; P aivuo makõa õli, paĺĺo saaχaria pantu väga magus oli, palju suhkrut (oli) pandud; M sinne pannaz makua möö soolaa, saahharia sinna pannakse maitse järgi soola, suhkrut; M nätilpäänn jootii saaχχariikaa tšaita pühapäeval joodi suhkruga teed.

saaχχari-golofka M suhkrupea голова сахару, сахарная головка.

saahhariliiva I = saaχχarjavo; talvõlla pannaᴢ tšimopakkoloissiiɢ saahhariliivaa talvel pannakse mesipuudesse peensuhkrut.

saaχχarjavo ~ saahkarjavo M peensuhkur сахарный песок; M sis sinne lizättii poolaita mak̆kua möö i vähekkõizõõ saaχχarjav̆voa siis sinna (mämmile) lisati pohli maitse järgi ja veidi peensuhkrut.

saaχarn/õi Lu -yi M, g. -õi suhkru- сахарный; M saaχarnyi svjoklad ovad valkõaᴅ suhkrupeedid on valged.

saahõrńit/tsa: saahõrńit/ts J-Tsv., g. -saa suhkrutoos сахарница; kase saahõrńitts oŋ hrustõliss tehtü see suhkrutoos on kristallist tehtud.

saaj/a¹ M (Ku), g. -aa (raha)saaja, -teenija добытчик, зарабатывающий, получатель (денег); M ühs peremmeez on saaja, a paĺĺo sööjää [sic!] ainult peremees on saaja (= raha- teenija), aga sööjaid on palju; Ku rahaa saajiit on vähä, a süüjiit on paĺĺu raha saajaid on vähe, aga sööjaid on palju.

saaj/a² J (K-Ahl.), g. -aa J 1. saaja(d), pulm(ad) свадьба; J terve, kõikki saajaa vätši rl. tere, kõik saajarahvas (= pulmarahvas); 2. saaja- line, (peiupoolne) pulmaline (свадебный гость со стороны жениха), поезжанин; K kõikki on saajat saappagoiza, veejät verha-vaatteiza (Ahl. 96) rl. kõik (peiupoolsed) saajalised on saabastes, (mõrsja) viijad kalevist rõivastes. – Vt. ka saajuᴅ.

saaju/ᴅ J, g. -õõ dem. saaja(d), pulm(ad) свадьба; õlin saaza saajuõza rl. olin sajas saajas (= pulmas).

saaju/õ K-Ahl., g. -õõ pruudi või peigmehe saatjaskond (pulmas) поезжане; elä ooli velvüeni, karta kannus-jalgoeni, et mene ühsii velvüeni, et kahee üvä kalani; meneb sarka saajuõhta, riuku rinnaa-issujeita, meneb kuu izä-mehenä, meneb päivä pää-mehenä (Ahl. 93) rl. ära muretse, mu vennake (~ peiuke), (ära) karda, mu kannusjalake, (sa) ei lähe üksi, mu vennake (~ peiuke), ei kahekesi, mu hea kala (= peig); (sinuga) läheb põllutäis (= salk) saatjaskonda, ridvatäis (= rida) kõrvasemehi (= käemehi), läheb kuu isamehena, läheb päike peamehena.

saakel/i P J-Tsv. (J), g. -ii = sarvipää; J nii, saakeli, heitütti, jot kõik sitalõõ lei nii, pagan, hirmutas, et lõi kõhu lahti; J häülüp, saakeli, läpi tšülää, umalõz niku pelehüᴢ käib, kurat, läbi küla, purjus nagu peletis; J vot saakeli, ku lofkossi viskap trepakka vaata kuradit, kui osavalt viskab trepakki (tantsida).

saali/n ~ -nõ Lu, g. -zõõ Lu sajaline (rahaühiku kohta) сотка (о деньгах); sata saalizia sada sajalist.

saaliŋ/ka Lu, g. -gaa Lu saaling (masti tengiga ühendav rõhtpuu) салинг; saaliŋgassa lähep štoŋki saalingust algab (läheb) teng.

saaliŋ/ki Lu, g. -gaa = saaliŋka; saaliŋki puuᴅ saalingupuud.

saam/atoi: -õtoi J-Tsv., g. -atoi: -õtoi J = saamatoo; ize suur meez a nii on saamõtoi ise suur mees, aga on nii saamatu.

saamat/oo Lu, g. -tomaa saamatu беспомощный, беспрокий; Lu ai ko saamatoo, ep saa aikoo oi kui saamatu, ei tule toime; Lu unilintu on eteeᴢ saamatoo unimüts on ikka saamatu; Lu mokoma se tussu ontši, ai ko saamatoo inemin niisugune see tossike ongi, oi kui saamatu inimene.

saamizõᴅ vt. saunaa-.

saamoi, saamõi, saamyi vt. samõi.

saan/i¹ Ränk K M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (Al. Kett. Ja-Len. I), g. -ii M Lu Li J 1. saan сани; M saaniikaa mentii tšerikkoo saaniga sõideti (mindi) kirikusse; M pulmõis̆sii mentii, sis toožõ pantii saaniᴅ rakkõisõõ (kui) pulma mindi, siis ka pandi hobused saanide ette (pandi saanid) rakkesse; Lu ku piäb mennä ĺuukumaa, sis piäp saaniikaa mennä kui tuleb minna lõbusõitu tegema, siis tuleb saaniga minna; Li meez nõisi saanissa poiᴢ mees tuli saanist maha; I sälkoa piäb õpõttaaɢ, rakõttaaɢ. saanii rakõtaʙ, i siiz õpõttamaa meeʙ sälgu tuleb õpetada, (ette) rakendada. Saani ette rakendab (sälu) ja siis läheb õpetama; I jalgahsõd ovat saaniloiza saanidel on jalased; Kett. saanii kaartamaza saani päitsis [?]; 2. (laudkastiga) regi дровни, розвальни (с дощатым ящиком, с деревянной клеткой); Kõ meez meep teetä müö opõzõl, saani täün kal̆loi mees läheb hobusega teed mööda, regi kalu täis; Lu raassõli pani kõikk kalad ommaa saanii kalade ülesostja pani kõik kalad oma rekke.

saan/i² Lu, g. -õõ Lu (kaluri või hülgepüüdja kelk рыболовецкие санки); ribakaa saanõd on suurõᴅ kalurikelgud on suured.

saanik/ko Ränk Len. K-Ahl. L P M Kõ-Len. I, g. -oo M -uo P kelk санки; M talvõl lahzõt tšävväz liukumaa saanikolla, suussõilla talvel käivad lapsed kelguga, suuskadega sõitmas (liugumas); P lazzõttii mäess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla; Kõ meep iiri mettsääsee, peen saanikko peräzä (Len. 216) (muinasjutust:) läheb hiir metsa, väike kelk järel; I kõõᴢ jäättüüb meri, siis saanikkoil merta müü mennäss kal̆laa õssamaa, ailia kui meri jäätub, siis minnakse kelkudega merd mööda kala ostma, räime; M lahsõjõ saanikoᴅ laste kelgud; P saanikuo jalgahsõᴅ kelgu jalased.

saanikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J saanike саночки; suurõll opõizõll pikkõrain saanikkõin takann suurel hobusel (on) väike saanike taga.

saani-koorma (K-Ahl.) saanikoorem санная кладь, санный воз; tõi saani-koormaa saappagoita (Ahl. 96) tõi saanikoorma(täie) saapaid.

saanikorpussi: -ᴢ Lu saanikere корпус саней.

saap Li nõlg, nõletõbi, tatitaud (hobustel) сап (у лошадeй). – Vt. ka tsapputauti, tsapum.

saapaᴢ vt. meri-.

saapp/aga Ke-Set. M Lu J I (K-Salm.1 R-Eur. R-Reg. P Kõ S Ja-Len.) -uga Kett. L P M Lu Li Ra I (K J) -ugõ M-Set. -oga K-Ahl. M Lu (K-Al. P) -õga Lu (K-Al. M Li J) -õɢ J-Tsv. Сапага Tum., g. -agaa M Lu -ugaa P M Li -ogaa K-Al. Lu -õgaa M J -õga J, pl. sabakad Kr (säär)saabas сапог (с голенищем); Lu tõmpaa saappugad jalgõssa tõmba saapad jalast; Li saappuga õli õsõttu iĺi sapožnikka tetši saabas oli ostetud või kingsepp tegi; J saappõgõd lutissõvaᴅ saapad pigistavad; Lu saappugat skriipõvõᴅ saapad kriuksuvad; M ühs alko, ahjo täünnä. Saappagad i jalka (Set. 17) mõist. üks halg, ahi täis? – Saabas (saapad) ja jalg; M kõig õltii nahkõzõᴅ saappagaᴅ kõik olid nahast saapad; J pittši-varsiikaa saappõgõᴅ pika säärega saapad; J soomõõ saappõgõllõ õmmõlla ahtaat päälüseᴅ soome saapale õmmeldakse kitsad pealsed; M vennää saappagaᴅ vene saapad; J meri dalisko talvi saappõga päälüᴢ õmmõlla kahs kõrtõin mere- või talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne; P saappugaa põhjad meniväd õhuussi saapatallad (-põhjad) läksid (= kulusid) õhukeseks; Li saappugaa koblukka saapa konts; J saappõgaa varrõd om vähäize ahtaaᴅ saapasääred on veidi kitsad; M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgaa varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, (kael on) must nagu saapasäär; J saappõgaa pää saapa pöid; J saappõgaa terä saapa nina; Lu saappuga šotka saapahari; J mõlõpiiss pooliss rippuvid [sic!] lautoot saappõgaa kolotkoikaa mõlemal(t) pool(t) rippusid riiulid saapaliistudega; ■ M kase meez on naizikolla saappagaa alla, naizõõ meelell eläʙ see mees on naise tuhvli all, naise meele järgi elab. – Vt. ka hoopa-, pool-, venää-. – Vt. ka šaappaga.

saappagašotka M saapahari сапожная щётка; saappagašotka, senellä puhassaaᴢ saappagoo saapahari, sellega puhastatakse saapaid.

saappugaa-põhja Lu saapatald подошва сапога; saappugaa-põhja ku meeb rikkii, sis pannaa polu-põhja kui saapatald läheb katki, siis pannakse pooltald.

saappugaa-terä Li saapanina носок сапога.

saappuga-kanta Li saapakand задник, задок сапога.

saappõk-pag/la: -l J-Tsv. (kingsepa) põlve-, pingutusrihm шпандырь; põhjõ nahk eestä tšeerota kobulaa päälee, sis tõmmõta saappõk-paglakaa tšiin kõigepealt keeratakse tallanahk liistu peale, siis tõmmatakse pingutusrihmaga kinni.

saar/a Ränk M-Set. J-Must. I, g. -aa = saarnapuu¹; 1. Ränk M-Set. J-Must. I; 2. M adraa saaraᴅ (Set. 254) harkadra sahkpuu harud. – Vt. ka adra-.

saar/i K-Ahl. Lu Ra J Саари Tum., g. -õõ Lu J saar остров; Lu kui jo on ümperi vesi, sitä kutsutaa siis saari kui juba on ümber vesi, (siis) seda kutsutakse saar(eks); J soomõõ merez õlla saarõᴅ Soome lahes on saared; Lu jo miä näen saarõssa majakkaa tulta ma näen juba saarel(t) majaka tuld; J agĺitšina maa on saariill Inglismaa asub (on) saartel. – Vt. ka soo-, tšivi-.

saariittaa J-Tsv. saariti, saartena в виде островов.

saarik/ka Lu, g. -aa = saarikkõin.

saarikkõi/n Lu J-Tsv., g. -zõõ Lu J saareke; laid островок; J merell puuttu saarikkõim vassaa merel sattus laid vastu. – Vt. ka saarikka, saarukkain, saarukkõin.

saarilai/nõ Lu, g. -zõõ Lu saareelanik, saarlane островитянин; Lu seitskaaroz elettii saarilaizõᴅ Seiskaril elasid saarlased. – Vt. ka saarõlain.

saarizik/ko Lu, g. -oo madal mereäärne, paiguti vesine, paiguti kuiv luht прибрежная морская пойма.

saarn/a M, g. -aa M (harkadra) sahkpuu haru ножка (сохи); adraa saarnad õltii puizõᴅ hark-adra harud olid puust. – Vt. ka saara, saarnapuu¹.

saarnaaj/a Lu, g. -aa = saarnalain.

saarnalai/n Lu, g. -zõõ (lahkusu) jutlustaja (сектантский) проповедник; kurkulaz õli saarnalaisijõ Kurgolas oli jutlustajaid.

saarnapuu¹ M 1. (harkadra kaheharuline) sahkpuu e. künnipuu рассоха (сохи); saarnapuhhõõ pantii aizaᴅ, ilma aiso adra eb või mennä (harkadra) sahkpuu külge pandi aisad, ilma aisadeta ader ei liigu (ei saa minna); aizad on pantu tšiin nii, saarnapuu rutškaasõõ, aizaa õttsa on lõhgattu, sis se isuttaaz adraa rutškaasõõ, .. naglaakaa tšiinittääᴢ (harkadra) aisad on külge (kinni) pandud nii, sahkpuu käepideme külge: aisa ots on lõhestatud, siis see (ots) pannakse adra käepideme külge, .. naelaga kinnitatakse; 2. (harkadra) sahkpuu haru ножка (сохи); adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ. miz̆zeesee on pantu rutška tšiin, se on pääsurja, i saarnapuuᴅ tuõvaᴅ pääsurjaasõõ (hark)adral on kaks (sahkpuu) haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad. Mille külge on kinnitatud käepide, see on (sahkpuu) pärapuu, ka (sahkpuu) harud tulevad (= kinnituvad) pärapuusse. – Vt. ka saara, saarna.

saarnapuu² M Kõ Li saar, saarepuu ясень; Li saarnapuu on mokoma, kazvoʙ saarepuu on niisugune (puu), kasvab (meil); Kõ saarnapuu lehto saarepuu leht. – Vt. ka saarnipuu, saarn-

puu, saarnõ, saarnõpuu.

saarn/i Kett. K-Ahl. P M J, g. -õõ J = saarnõ.

saarni-puin/õ: -ee K-Ahl. = saarnõinõ; sammas onni saarni-puinee (Ahl. 97) rl. sammas ongi aga saarepuine.

saarnipuu Ku = saarnapuu².

saarnizik/ko Kett. P saarnisikko K-Ahl., g. -oo saaremets, saarik ясенник. – Vt. ka saarnõzikko.

saarn-puu J-Tsv. = saarnapuu².

saarn/õ M-Set. S -n J, g. -õõ J saar, saarepuu ясень; M saarnõ puu (Set. 80) saarepuu. – Vt. ka saarnapuu², saarni.

saarnõi/nõ J -n J-Tsv., g. -zõõ J saarepuine, saarepuust ясеневый, из ясеня; panimm izää kalmolõõ saarnõizõõ risii panime isa kalmule saarepuust risti; läpi saarnõizõõ sakaraa rl. läbi saarepuise sagara. – Vt. ka saarni-puinõ.

saarnõpuu S Lu saarnõ-puu M = saarnapuu².

saarnõzikko Lu, g. -oo = saarnizikko.

saarnõtõrva Li saaretõrv, saarepuu tõrv ясеневая смола.

saaru/ᴅ (R-Reg.), g. -õõ kallike, kullake любимый, милый; elä noiza maalle marjuoni satulalta saaruoni (Reg. 27) rl. ära astu maha, mu marjuke, sadulast, mu kallike.

saarukkai/n Lu, g. -zõõ = saarikkõin; merez on saarukkain meres on saareke.

saarukkõi/n Lu, g. -zõõ = saarikkõin; lee on meree rantoiᴢ, se on saarukkõin leetseljak on mererandades, see on (nagu) saareke.

saarõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J saarterikas, saareline изобилующий островами, богатый островами.

saar/õlain ~ -lain J-Tsv., g. -õlaizõõ ~ -laizõõ J = saarilainõ; saarlaizõt tulti mandõrii ailia müümä saarlased tulid mandrile räimi müü-ma.

saa/ᴢ K -s K-Ahl., g. -ttomaa K sajas сотый. – Vt. ka kahsi-, kõlmõt-.

saa/ta¹ Kett. P M S J (Len. K R-Eur. U L Kõ Li) -vva M Lu Li Ra J Ku -vvõ Lu J -vv J-Tsv. -va Lu J savva M Kõ Lu Ra -ha K-Ahl. P -χa P saa(aɢ I (Ko vdjI), pr. -n K U L M S Lu Li Ra J Kr saa I, imperf. sain Kett. K P M Kõ Lu Li J Ku sai I 1. saada, hankida, teenida полу-

ч/ать, -ить, до/бывать, -быть, зараб/атывать, -отать; L sai enele üvää ilozaa naizyõ sai endale hea ilusa naise; M siε järkeässi tahot saata rah̆haa sa tahad kohe raha saada; Kõ sain naizõlõ üv̆vää kaglussõõ sain naisele hea krae; K mitä sain, senee jõin mis teenisin, selle jõin (maha); I millõõ õli raskaᴢ leipää saa(aɢ mul oli raske leiba teenida; Lu lahzõt saatii saunoiᴢ lapsed saadi (= sünnitati) saunades; I milla säppeä bõõɢ, piäʙ saa(aɢ säppe mul pole (lehma)-ketti, tuleb hankida kett; M meni tämä tšülääsee süvvä saamaa (Set. 5) ta läks külasse süüa hankima; J saatu lahs vallaslaps; 2. kuhugi või mingisse olukorda sattuda, jõuda, jääda попа/-дать, -сть, сходиться, сойтись; S pool tunnia aikaa, kõõs saan niglaasõõ niitii (võtab) pool tundi aega, kuni (kui) saan nõela taha niidi; J jo kuuvvõtt ŕumka juun, a en saa ent umalaasõ juba kuuendat pitsi joon, aga ei jää purju (ei saa end purju); M sai ühesää vootta õtsaasõõ (Set. 3) sai üheksa aastat läbi; J lein roozgaakaa, jott saan tälle tšültšee lõin piitsaga, et saa(ksi)n talle külje pihta (lüüa); P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs. kuni noorpaar saab kokku, seni kulutab kurat kümme paari kingi; P žiivatta ep kuolõ, a hukkaa saaʙ loom ei sure, vaid lõpeb (saab hukka); L lehmä taukõzi, tõizõt saatii terviessi lehm kärvas, teised (loomad) said terveks; M on jo saatu kõik einä valmiissi on juba kõik hein valmis tehtud; Lu kahõsatšümmett kuus vootta sain täüᴢ sain kaheksakümmend kuus aastat täis; Lu miä jõin vettä, sain janoo poiᴢ ma jõin vett, sain janust lahti; Lu inemin sai surmaa inimene sai surma; J siε terpi, kunis tämä saap paikalõõ sa kannata, kuni ta jõuab kohale; J ühtee saama kokku saama; J seemen saab maha viskamizi seeme saab maha (= külvatakse) viskamisi; J vanassi saama vanaks saama; J kuhõ on saanu opõizõ arjõ kuhu on jäänud hobusehari?; J tarvis saavva puut põlõmaa (on) tarvis saada puud põlema; J kõik sai harrillaa kõik läks laiali; 3. kellekski saada ста/новиться, -ть; Lu škippariss saatii ennee ühel viisii kippariks saadi enne(malt) ühel moel; 4. midagi teha saada, võida, tohtida мочь; смочь, сметь, по-; Li siäl sai kõvassi nagraa seal sai kõvasti naerda; J taas tultii haitoᴅ, taaz emmä saa tehä tüütä jälle tulid takistused, jälle ei saa (me) tööd teha; J elää saaʙ, ku va bõllõis sõttaa elada saab, kui vaid ei tuleks (ei oleks) sõda; J lihhaa jo kõvassi razvõss et saa nii süüvvä, a kallaa ain süün liha on ju väga rasvane, seda (sa) ei saa nii (väga) süüa, aga kala söön alati; M ai ku on ahaᴢ kanava, saaʙ mennä üv̆vii üli oi kui kitsas kraav, saab hästi üle minna; Li hoikka puu saap kadgõta peenike puu võib murduda; M saad joonitõlla koko päivää pead jooksma kogu päeva; M kui õlud on valmiᴢ, saab valõlla kui õlu on valmis, võib ümber valada; Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese saab surnuks kõditada; Lu nii on üvä süükki, saap sõrmõt kaalia on nii hea söök, (et) peab sõrmed (üle) lakkuma (= et laku või sõrmed üle); Lu kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha; P tämä õli läsivä, ep saanu tšävvä ta oli haige, ei saanud käia; Lu silla ep saa müühässüä, om mokoma tüü sa ei tohi hilineda, on niisugune töö; Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha; Lu märjel õpõzõl ep saa antaa juuvva vettä märjale (= higisele) hobusele ei või anda vett juua; Lu et saa õlla laisk i võõno (sa) ei tohi olla laisk ega aeglane (vedel); Lu sai vajõltua võis vahelduda; Lu tämä pajataʙ tõtta, tätä saab uskoa ta räägib tõtt, teda võib uskuda; Lu herra sai talopoigaakaa tehä, mitä tahto härra võis talupojaga teha, mida tahtis; J sai ohto magat sai küllalt magada (sai end välja magada); P saapi õlla võib olla; L epko saa teill suojõtõlla kas teil ei saa(ks) end soojendada?; L nõitoi ep saannu suututtaa nõidu ei tohtinud vihastada; Lu ep saa niku laulaa lavvaa takann laua taga ei tohi(ks) nagu laulda; ■ P pappi sai tεätεä, etti mustalaizõll deŋgad õlivaᴅ preester sai teada, et mustlasel oli raha; Ku hüü duumatt́śii, kui saavvaa soojaa nad mõtlesid, kuidas saavad sooja; J sain urokaa pähää sain õppetüki pähe; Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast ära; J miä tämäkä üvässi saan läpi ma saan temaga hästi läbi; J saab aik üli aeg saab täis; J sai pää soojõssi sai pea soojaks (= jäi kergelt purju); J sai vihaizõssi med́d́ee päälee sai meie peale vihaseks; Lu saad marjoikaa süönnünn õlla võid marjadest söönuks saada; J jalgõlõ saama jalule saama; J sai närä täünö (tal) sai hing täis; J siält sain õtsaa tšättee sain sealt otsa kätte (= sain asja selgeks); J püüvveb milt rahoi väĺĺää saavvõ püüab minult raha välja pressida; J tšiini saama kinni saama (püüdma); M naizikko saap saunaa naine saab maha (= hakkab sünnitama); M tämä on aivo pisselikko ińehmiin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loita ta on väga terava keelega inimene, ta ei saa oma nahas(ki) rahu; M siεlt ain saatii helppoa sealt saadi aina kergendust; M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin; Lu tämä on mokoma inemin, saap kõikkiijee rahvaakaa aikoo tema on niisugune inimene, saab kõigi inimestega hästi läbi; Lu ep saa rauhaa (ta) ei saa rahu; Lu müü vollia emmä saa meie ei saa võitu; Lu mitä tämä unõkas tolkkua saaʙ mis tema, unimüts, aru saab; Lu evät saa immoa riitõmizõss (nad) ei saa riidlemisest himu (täis); Lu tüül loppua emmä saanõõ tööle lõppu (me) ei saanud (= tööle lõppu ei tulnud); J sulkii(t) seltšää saama sulgedega kattuma (sulgi selga saama); J sai üvää saunaa sai hea sauna (= keretäie); J saako mitä saaʙ saagu mis saab.

saat/a² M (Kett. P), pr. sata/aʙ Kett. P sat̆taaʙ M, imperf. -zi sadada (vihma, lund, rahet jne.) идти, пойти, падать, пасть (о дожде, снеге, граде и т. д.); M vihmaa sat̆taaʙ, jo alkõ saata vihmaa vihma sajab, juba hakkas vihma sadama; P tuiskaaʙ, lunta sataaʙ tuiskab, sajab lund; M tänänn on kehno sää, sat̆taap šlottaa täna on halb ilm, sajab lörtsi; M ragõsta sat̆taaʙ sajab rahet. – Vt. ka sataa¹.

saat/ana Kett. K L P M Ra I -õn J-Tsv., g. -anaa L Ra -õnaa ~ -õna J saatan, kurat сатана, чёрт, дьявол, бес; Kett. sinua murtõõp saatana sind vaevab saatan; J saatõm veitep süntii saatan veab (inimest) patuteele (pattu); J sai umalaa de nütt loizgib niku saatõnaa voimiiᴢ jäi purju ja nüüd mürgeldab nagu saatana võimuses; K lemmühsed ovaᴅ mokomat saatanaᴅ pisuhännad on niisugused kuradid. – Vt. ka saakeli, saatõlain, sarvikko, sarvipää, sarviško.

saat/taa K L P M Kõ Lu Ra J (Ja-Len. Ku) saatta- J-Must. -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an M Lu J -õn J, imperf. -in M Lu J -tazin Lu J -oin Ku 1. saata, läkitada, (edasi) toimetada отправ/лять, -ить, направ/лять, -ить, пос/ылать,-лать, достав/лять, -ить; Lu saata poika alkoi toomaa saada poiss puid (= halge) tooma; J vargõz jo on arestoitõttu de türmää saatõttu varas on juba arreteeritud ja vangi saadetud; I ženiχa i noorikkõ saatõttii tar̆rõõ mak̆kaamaa peigmees ja pruut saadeti sauna magama; J ted́d́e saatõttu žurnali miä sain teie saadetud ajakirja ma sain (kätte); M saatin lehmät karjaa (ma) saatsin lehmad karja; J saat võõrad riisõd väĺĺä saada võõrad asjad ära; J tšättee saattõma kätte toimetama; L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma; P tšäsii müö saatõttii deŋgoi raha saadeti käest kätte; M tšen meill menep süüvvä saattamaa rl. kes meil läheb toitu järele viima; 2. kedagi saata, kellegagi kaasas olla, kaasa tulla сопрово/ждать, -дить, прово/жать; -дить; M täm minnua saattõ teen aarojõssaa ta saatis mind teeristini; Kõ pojot saattõvat kot̆too tüttäreᴅ poisid saatsid tüdrukud koju; Ja tätä saati [= saatti] koira (Len. 241) teda saatis koer; Lu katti tuli saattamaa kass tuli kaasa; Lu noorikkaa saatõttii oma suguukaa pruuti saadeti oma sugulaste poolt; 3. mööda saata, veeta, ära saata пров/одить, -ести (время); M juvvaz viinaa i õlutta, kannii saattaas se rissimäpäivä juuakse viina ja õlut, nii saadetakse mööda see ristimispäev; Lu miä saatin aikaa üvässi i vesolossi ma veetsin aega hästi ja lõbusalt; P iiliä päiväl .. saatõttii suvõa eliapäeval .. saadeti suve (ära).

saatt/aja K Ra J (Kett.) -õjõ J-Tsv., g. -ajaa Ra -õjaa ~ -a J 1. (pruudi) saatja (pruudipoolne pulmaline) поезжанка (участница свадебного поезда со стороны невесты); K siz isuttaas nuorikõõ suku, saattajaᴅ (Al. 35) siis pannakse pruudi sugulased, saatjad, istuma; J kase virsi laulotaa, ku joo mennää tütöö saattõjõd vällää seda laulu lauldakse, kui pruudi (tüdruku) saatjad lähevad juba ära; 2. (teele)saatja, kaasatulija провожающий, сопровождающий; J saattõjõd jo tšeertiüsti kotto menemä saatjad pöördusid juba koju minema; 3. K-Ahl. teejuht путеводитель, проводник; 4. (millegi) saatja отправитель; J tširjaa saattõjõ kirjasaatja. – Vt. ka sünnii-. – Vt. ka saattõlainõ.

saat/to K L P M Kõ Lu J (Kett.) -o Ränk, g. -oo M Lu J -uo P 1. (heina)saad копна сена; Lu einä kuivi, pannaa saattoil (kui) hein kuivas, (siis) pannakse saadudesse; J saatto tehää ümmärkõin saad tehakse ümmargune; M saatto, täm on puudaa tšümmee vai nii saad, see on puuda kümme või nii; M siis ku nõisaᴢ näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ, siis pannaᴢ rihmaakaa tšiin i opõn tõmpaap kuhjaa tüv̆vee siis kui hakatakse neid saade vedama, siis pistetakse (sao) alla suured kepid, siis pannakse köiega kinni ja hobune tõmbab (sao) kuhja juurde; P kuhja tehäss einεä saatoiss kuhi tehakse heinasaadudest; 2. haokoohunnik куча, связок хвороста; M tehti kupoja paĺĺo, saattoi kõlmii, nellii (hao)kubusid tehti palju, hunnikuid kolm, neli. – Vt. ka einä-.

saatto-pää (K-Ahl.) fig. tütarlaps, neiu (rahvalauludes) девица, девушка (в народных песнях); eb õe sitä ielä kuultu, ielä kuultu, ielä nättü: kolĺula koli-ripaa, satulala saatto-päätä (Ahl. 107) rl. ei ole seda enne kuuldud, enne kuuldud, enne nähtud: sadulakoljul tütarlaps, sadulal neiu.

saat/tši Lu Ra J-Tsv. (Li) -tš J-Tsv., g. -šii Lu J 1. jahi-, kalasaak (охотничья) добыча, улов (рыбы); J tänävä peen saattš, va kahs kuropatkaa ampuzin täna on väike (jahi)saak, ainult kaks põldpüüd lasksin; Lu poikoil bõlõ saat-tšia, kallaa bõõ mittää poistel pole saaki, kala pole sugugi; J kalaa saattši voosi-vooõlt lähep peenepessi kalasaak jääb (läheb) aasta-aastalt väiksemaks; 2. tulu, sissetulek доход, прибыль; Lu täll on se pikkarain saattši tal on see väike sissetulek; ■ J menti rahaa saatšilõõ mindi raha hankima. – Vt. kala-, raha-.

saat/tšia (K-Ahl.), pr. -šin, imperf. -tšizin püüda, pingutada стараться, по-; viitsi õlla viseä-nä, saatši õlla saleana (Ahl. 727) rl. viitsi olla valvsana, püüa olla kenana.

saattõlai/nõ Kõ, g. -zõõ saatja сопровождающий, провожающий; tšen on sinuu saattõlainõ kes on su saatja? – Vt. ka saattaja.

saatu vt. saadu.

saatumeeᴢ Lu = saatunikka.

saatunik/ka Li, g. -aa Li aednik садовник. – Vt. ka sadovnikka.

saatõlai/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. saatan, kurat сатана, чёрт, дьявол, бес; 2. saatanlik, kuratlik дьяволский, бесовский. – Vt. ka saakeli, saatana, sarvikko, sarvipää, sarviško.

saaut/õlla (J-Tsv.), pr. -õlõn, imperf. -tõlin frekv. ← saavuttaa; nõizõm mettsiit põlõttõõma ja tšüntö-mait saauttõõma (tetšemä) hakkame metsi põletama ja põldu (künnimaid) hankima (tegema).

saavan/a L P M Po, g. -aa L M surilina, -rüü саван; L pokoinikka katõttii saavanaakaa tšiin surnu kaeti surilinaga kinni; P pantii valkõa saavana päälie pandi valge surilina peale; M obraaza on saavanaa pääl pokoinikaa rintolaill pühapilt on surilina peal surnu rinnal.

saavut/taa K-Set. Li J (M) -ta J-Tsv. saautt/aa (J) -a J-Tsv., pr. saavut/an K -õn Li J saautõn J, imperf. -in M Li J saautin J hankida, muretseda, (tagasi, välja) nõuda доста/вать, -ть, до-

бы/вать, -ть; приобре/тать, -сти; требовать (обратно); J kõvassi raŋkka meil on alkoita saavuttaa meil on väga raske küttepuid hankida; J saautin enellee maa hankisin endale maa; J saautõta voizgõlõõ provianttia muretsetakse sõjaväele provianti; J saaut vana võlk tält väĺĺä nõua vana võlg talt välja; ■ J saautin taloa üleᴢ, näim vaivaa töötasin talu üles, nägin vaeva.

saavv, saavva, saavvõ vt. saata¹.

sabakad vt. saappaga.

sabo·orovannõ/i I, g. -i (inimene, kellele on peetud surmaeelne jumalateenistus) соборованный человек; sabo·orovannõiᴅ ovaᴅ, niku pool pokkoinikka s-d on nagu poolsurnud.

sad vt. sataa¹.

sad/a P, g. -aa = saadu; õli meil suur sada oli meil suur aed.

sadovnik/ka M Lu (Ja-Len.) -kõ ~ -k J-Tsv., g. -aa Lu J -a J aednik садовник; Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik peab aeda korras; J sadovnikk naitõb omem puut aednik poogib õunapuud. – Vt. ka saatumeeᴢ, saatunikka.

saduke/i (J-Must.), g. -i saduser (juutide usulis-poliitilise voolu esindaja Palestiinas enne Kristust) саддукей; a ku tämä paĺĺo fariseita ja sadukeita nätši risittävähsi tulõva .. (Must. 153) aga kui ta nägi palju varisere ja sadusere ristituks saavat (= kes olid lasknud end risti-da) ..

safχoza I sofkoz/a Lu, g. safχozaa: -aa Lu sovhoos совхоз.

safse·m I sohsem K-Ahl. päris, täiesti совсем; safse·m ku mustalaizᴅ eliväᴅ elasid täiesti nagu mustlased; kõõs safse·m kehnod d́erugat, sis vizgattii opõzõõ pääle kui kaltsuvaibad (olid juba) päris katkised, siis visati hobuse(le) peale (hobusetekiks).

sah/a Ränk K-Ahl. L M Ja-Len. Lu Li J-Tsv. I, g. -aa L Lu Li sah̆haa M -a Lu J saag пила; M raŋgoᴅ on jo sahattu sah̆haakaa algoo pit̆tuu-zõᴅ rahnud on juba saetud saega halupikkus-

(t)eks; M puu ahisaʙ, eb mee saha läpi puu surub kokku (ahistab), saag ei lähe läbi; I tülppä tšervez milla i saha tülppä, piäb ih̆hoa näitä mul on nüri kirves ja saag on nüri, peab neid teritama; J saha ihota napilkõll saagi teritatakse viiliga; Li kahs metria õltii sahat pitšäᴅ saed olid kaks meetrit pikad; Li paksulehtoinõ saha märänüssi saχχaaʙ paksu lehega saag saeb halvasti; J kahsrutškõizõõ sahakaa om parõp sahat kahemehesaega on parem saagida; J ühs-tšäsiin saha ühemehesaag, käsisaag; J uurtõõ saha uurdesaag; M sah̆haa leχto, õttsaz rutškaᴅ sae leht, otsas on käepidemed; M sah̆haa piiᴅ sae hambad; Li sahaa rutškaᴅ sae käepidemed; Lu saha javo saepuru. – Vt. ka lookk-, tšäsi-.

saha-ammaᴢ Li saehammas зуб, зубец пилы.

sahakkõi/nõ L, g. -zõõ saeke пилка, пилочка; pojokkõizõll õli sahakkõinõ tšäsivarrõlla poisikesel oli saeke käsivarrel.

sahalehto Li saeleht пластинка пилы; sahalehto on hoikka, hoikaa lehtoinõ saha saeleht on õhuke, õhukese lehega saag.

sahapii (M) = saha-ammaᴢ.

saχarnõi/nõ L, g. -zõõ suhkrust, suhkrune из сахара, сахарный.

sahastaŋkka Kõ saepukk станок (для пил-ки), козлы.

saha-zavo/da: -ᴅ J-Tsv. saeveski лесопильня, лесопильный завод.

sah/ata P M Ja-Len. Lu Li Ra J (Len. K-Ahl.) -atõ Lu -at Set. J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan K P Lu Li J sah̆haan M -haan Lu saχχaan (Set. Li) -an Ra J, imperf. -azin Lu Ra J saagida пилить, на-; M mennäs sah̆haamaa puita minnakse puid saagima; Li irress sahataa metrii pitukkõin tükkü palgist saetakse meetripikkune tükk; Li lülü tõmpaap senee puu takaas kokkoo, ep saa sahata üvässi oksakoht tõmbab selle puu tagasi kokku, ei saa hästi saagida; J sahaga irsi painuu kõhass kattši saagige palk kõveruse kohalt katki; Li sahattii tšäellä saeti käsitsi; I võtti sahazi ärdžältä sarvõt pitšät poizõɢ võttis saagis härjal pikad sarved maha.

sahattu-lau/ta: -t J-Tsv. saelaud, saetud laud пилёная доска.

sahau/ssa: -ssaɢ (I-Len.), pr. -ʙ: -p I-Len., imperf. -zi refl. saetud olla, saada распили/-ваться, -ться; puu sahaup i paneup riittasee [= panõup riittaasõõ] (Len. 286) puu saetakse ja pannakse riita.

sahtta vt. sata.

sahottaa vt. saottaa.

saij/a Lu Li J -õ J-Tsv. sajja vdjI, g. -aa Lu Li J -a Lu Li sai булка, белый хлеб; Lu saijaa teh́h́ää i piirgoja tšühzetää umpi-ahjoᴢ saia tehakse ja pirukaid küpsetatakse kinnises ahjus; Li väliss on nii hoikka tehtü saija, että kahsi koorta on üheeᴢ vahel on tehtud nii õhuke sai, et kaks koorikut on koos (ühes); Lu saijaa sekkaa pannaa maakkua saia(taina) sekka pannakse mooniseemneid; J saijõd on tootu saarõmaaltõ, peenet saijõt petterisse rl. saiad on toodud Saaremaalt, väikesed saiad Peter-

burist; J täll üvä elo, süü va saija tal hea elu, söö vaid saia!; Lu saija taitšin kohhooʙ saiatainas kerkib; Li saijaa muru ~ saija muro saiaraasuke; Li saija sizuᴢ saia sisu; Li saijaa koori saia koorik. – Vt. ka kalattsi-.

saijajavo Lu Li saiajahu, nisupüül ситная мука; Lu valkaa javo on saijajavo valge jahu on saiajahu; Li velli tehtii ep suurimõssõ, a javossõ, mannõjavossõ i saijõjavossõ körti tehti mitte kruupidest, vaid jahust, manna(jahu)st ja saiajahust.

saijakannikka Li saiakannikas горбушка булки.

saijakõvain (Lu) saiakuivik белый, булочный сухарь; sis teh́h́ää saijakõvaizõᴅ, peened i võita pannaa magussi siis tehakse saiakuivikud, väikesed ja võid pannakse maitseks.

saijaleipä Li Ra = saija; Li saijaleipä on suuri saiapäts on suur; Ra kunis kazvomm kaazikõssi, saijaleivää lõikkaajõssi rl. kuni kasvame kaasitajaks, saiapätsi lõikajaks.

saijamuro Li saiapudi булочное крошево; sein tänävä saijamurroa sõin täna saiapudi.

saijapiirga Ra saija-piirga Li sai-piirga J saiatainast pirukas пирог из белой муки; Ra kunis kazvomm kaazikõssi, saijapiirgaa pilkkojõssi rl. kuni kasvame kaasitajaks, saiatainast piruka tükeldajaks.

saijataitšina Lu saijõtaitšina (Li) saiatainas булочное, белое тесто; Lu rüistaitšina i saija-

taitšina (rukki)leivatainas ja saiatainas; Li saijõtaitšinaa pantii hiivaa saiatainasse pandi pärmi; Lu se talo kohhoob niku saijataitšina see maja kerkib nagu saiatainas.

saija-vaatruška Li saiatainast korp (kohu- piima-plaadikook) ватрушка.

saijõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J saiake булочка.

saira/ᴢ [< sm] Ku (J) -s Lu-Len. J-Must., g. -a haige больной; J siell õli kõikõllaisii santtii i sairai seal oli kõiksuguseid sante ja haigeid; Ku sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ (muinasjutust:) haige kannab tervet seljas.

saiv/ar P M S (Lu Ra) -õr M Kõ J-Must. -õrõ I, g. -arõõ: -õrõõ M I saere, ting, täimuna гнида; M saivarõd on pääzä saerded on peas; M saivõrõssa tuõvat täiᴅ saerde(i)st tulevad (= arenevad) täid; Lu saivarõd õllaa, kuza õllaa pehmiäd ivusõᴅ saerded on (eriti seal), kus on pehmed juuksed; Ra sugõttii, õtsittii päätä, tapõttii saivarõᴅ kammiti (soeti), otsiti täisid (pead), tapeti tingud; Kõ I paĺĺo saivõria ~ S paĺĺo saivariiᴅ palju saerdeid.

saiv/ara Li Ra -õr J-Tsv., g. -araa Li -õraa J = saivar; Li saivara on täi muna saere on täi muna; J ebõõ ühttši saivõrt pääᴢ ei ole ühtegi saeret peas.

sajammõk/ka I, g. -aa (teat. ravimtaim какое- то целебное растение).

saka/ra Kett. K-Ahl. M Lu J (R-Eur. Li) -r J-Tsv. zakara (R-Reg.), hrl. pl. -raᴅ M Lu Li J -rõᴅ J 1. (ukse-, akna)hing, sagar (дверная, оконная) навеска или петля; M uhzilla ja akkunoilla on sakaraᴅ ustel ja akendel on hinged; Lu sakarat paap plotnikka hinged paneb (kohale) puusepp; M sakarad on rautõzõᴅ (ukse)sagarad on raudsed; J uhs laŋkõs sakaroilt maalõõ uks langes hingedelt maha; J tehkaa lahti lautaportti, lahti rautõizõt sakaraᴅ rl. tehke lahti laudvärav, lahti raudsed sagarad; J uhzõõ sakarõt piäb võita, siiz evät kripiᴢ uksehinged tuleb (ära) määrida, siis (nad) ei kriiksu; 2. Kett. (ukse)haak [?] дверной крючок [?]; 3. lõualiiges сочленение челюсти; M mõnikkaal suu sakaraᴅ üppääväᴅ vällää, ku kõv̆vii aikottaaᴅ mõnel lähevad lõuapärad paigast ära, kui kõvasti haigutad. – Vt. ka puu-, rauta-, uhsi-, uhzõõ-.

sak/ata M Lu Li -at J-Tsv., pr. -kaan M Lu Li -kan J, imperf. -kazin M Lu Li -kõzin J segada (mängukaarte) тасовать, с- (карты); J sakka kartiᴅ, nõizõm mäntšümä sega kaardid, hakkame mängima; M kase on minuu rääto sakata karttija see on (nüüd) minu kord kaarte segada.

sakka, sakkaa vt. sakõa.

sakka-, sakkaa- vt. sakõa-.

sakkal/e: śakkale Kr Саккале Tum., g. -ee = sakkali.

sakk/ali K-Ahl. K-Set. R-Len. L P M Lu -al L -eli Lu Li -õli Kõ S Lu Li J šakkõli J-Tsv., g. -alii: -elii Lu kanakull, jahikull, pistrik, vihmakull ястреб, сокол, канюк; Lu sakkeli vei kanaa kanakull viis kana (ära); M jeśĺi kazvattii suurõt tšüüneᴅ, siz juõllaᴢ: kazvattii tšüüned niku sakkalilla kui kasvasid pikad küüned, siis öeldakse: kasvasid küüned nagu kullil; Lu sakkõli mörnäb vihmaa vihmakull vingub vihma; Li a kuza mato? – sakkõli vei dõ üli meree lentäzi rl. (Mäg. 171) kus on madu? – Kull viis (ära) ja lendas üle mere; Lu kana sakkali ~ sakkali lintu kanakull. – Vt. ka kana-.

sakkia vt. sakõa.

sak/sa M Lu Ra Kr -s J-Tsv., g. -saa M Lu Ra J 1. saksa keel немецкий язык; J tunnõt-ko pajatta saksaa kas oskad saksa keelt rääkida?; 2. sakslane немец; M saksat tultii saksamaalta sakslased tulid Saksamaalt; M juõltii i ńemtsaᴅ, a enepää juõltii saksaᴅ (sakslaste kohta) öeldi ka n-d, aga enamasti öeldi s-d; 3. saks барин; J isub niku saks lavvaa takann istub nagu saks laua taga. – Vt. ka saksalain.

saks/aa M Lu Li J -a R-Eur. Ja-Len. J-Tsv. adj., indekl. Saksa, saksa, Saksamaa немецкий, германский; Lu saksaa aikõnõ muukõttii paĺĺo vättšiä Saksa (okupatsiooni) ajal piinati palju rahvast; Lu õlin saksaa sõaz nellä-

tõiššümmenelle voovvõllõ olin Saksa sõjas (= Esimeses maailmasõjas) neljateistkümnendal aastal; Lu saksaa lampaaᴅ Saksa (tõugu) lambad; J saksa perususõss Saksa päritolu; J saksaa kuusi lehis (Saksamaa kuusk); J saksaa paju kazvop kuza ni-buit liivõzikkoᴢ hõbepaju (Saksamaa paju) kasvab kusagil liivikul.

saksaa-paju J-Tsv. hõbepaju, hõberemmelgas ветла, серебристая или белая ива.

saksaa-tšeeli J-Tsv. saksa keel немецкий язык.

saks/alain M Kõ Lu Li J -õlain J -lain J-Tsv., g. -alaizõõ Lu Li -õlaizõõ ~ -laizõõ J 1. sakslane немец; Kõ kattilall õli herra saksalain Kattilal oli mõisnik sakslane; M saksalain ajõttii med́d́e maassa vällää sakslane (= sakslased) aeti meie maalt välja; J sai kõrt saks(õ)laisiiss voli sai(me ometi) kord sakslastest vabaks; J kuuntõ han siä, kui saks(õ)laim murtõõb med́d́e viittä pajatta sa kuula ometi, kuidas sakslane murrab meie moodi rääkida; 2. adj. saksa немецкий; Lu suurõt saksalaizõd lampaaᴅ suured Saksa (tõugu) lambad. – Vt. ka saksa.

saksanaikaa Lu Saksa ajal (Saksa okupatsiooni ajal) в немецкое время, во время немецкой окупации; rüsümä-tšülä se saksanaikaa põlõtattii Rüsümäe küla, see põletati maha Saksa ajal.

saks/assi: -õssi J-Tsv. saksa keeles на немецком языке, по-немецки; pajatõp saksõssi räägib saksa keeles.

saksi/ᴅ Kett. M Kõ Lu Li Ra J I -t K-Ahl. M-Set. Lu-Must., pl. t. käärid ножницы; Lu miä lõikkaan saksiijõõkaa sittsaa ma lõikan kääridega sitsi(riiet); J pehkoi(t) tazõtõta saksiikaa põõsaid tasandatakse (aia)kääridega; J saksit piäb anta karasussõ, liika om peh́miäᴅ käärid tuleb anda karastusse, on liiga pehmed (= pehmest metallist); Lu kahz õtsaa, kahz rõngassa, tšehspaikaz nagla? – Saksit (Must. 159) mõist. kaks otsa, kaks rõngast, keskpaigas nael? – Käärid; M saksii teräᴅ kääriterad; Li saksii aukoᴅ käärirõngad. – Vt. ka karta-, lammas-.

saksikkõizõᴅ J-Tsv., pl. t. käärikesed, väikesed käärid маленькие ножницы; mokomõt saksikkõizõd õlla üvät tšüüniit vart sellised käärikesed on head küünte jaoks (= küünte lõikamiseks).

sakur/i M-Ränk Lu J (Li), g. -ii Lu tuur (jää raiumiseks) пешня, лом; Lu sakurill on puuvars, ize on ravvass tuural on puuvars, ise on rauast; J võta sakuri de tee uus avato võta tuur ja tee (jäässe) uus avandus; Lu sakurii nenä ~ sakurii terä tuura teravik; Lu sakurii putki tuura putk.

sak/õa P -kia Li -kaa Lu -ka J-Tsv., g. -õa: -kiaa Li -kaa J 1. sage, sagedane частый; Lu tuimõl veel tšävvää kõrkaad i sakkaad lainõõᴅ magedal veel (= mageveekogudes) käivad kõrged ja sagedad lained; 2. tihe частый, густой; Lu nii on sakkaa rätäzikko, et pääz läpi on nii tihe rägastik, (sa) ei pääse läbi; J sakkaa pirrakaa kuota heenoa kaŋgõss tiheda soaga kootakse peent kangast; Lu akana võtõttii sakkaapal aroll poiᴢ aganad võeti tihedama rehaga välja; J sakka kalavõrkko tihe kalavõrk; J sakka noott tihe noot; Li sakkia vihma tihe vihm; ■ Lu veri on sakkaap kui vesi vs. veri on paksem kui vesi.

sak/õapassi: -kapõssi J-Tsv. sagedamini; tihedamalt чаще, гуще; mi kujall tšülmep, se sakkapõssi tagota tšässii(t) mida külmem väljas, seda sagedamini taotakse käsi (kokku); õmpõõ sakkapõssi, elä nii arvaa õmble tihedamalt (= tihedamate pistetega), mitte nii harvalt.

sak/õassi: -kiassi Li J -kaassi Lu J -kassi J-Tsv. 1. tihti, sageli, sagedasti часто, зачастую; J jürimizell to sakkassi, to arvõstaa lüüp tult müristamise ajal kord tihti, kord harva lööb välku; J sakkassi kazvomaa tihedaks (= kinni, täis) kasvama; J alki sakkassi meill tšävve hakkas sageli meil käima; 2. tihedalt густо, плотно; Li aroo piid on sakkiassi pantu reha pulgad on tihedalt pandud; J elä kuo võrkkoa nii sakkassi ära koo võrku nii tihedalt; J kase mašin õmpõõb kõvassi sakkassi see (õmblus)-masin õmbleb väga tihedalt; Lu sakkaassi tallaaʙ astub tihedasti (= tihedate sammudega).

sak/õin: -kõin J-Tsv., g. -õizõõ: -kõizõõ J sagedane частый.

sal/a Li J-Tsv. adj., indekl. sala-, salajane тайный, скрытный, секретный; J sala kaupp on tšeelettü salakaup on keelatud; Li sala juttu salajutt; J sala viha salaviha.

sal/aa: -laa Lu salaja тайком, скрытно; lahzõd mentii sallaa ahjoo päälle lapsed läksid salaja ahju peale.

salahäntä J-Must. (pearätiku all juustesse palmitsetud riideriba вплетенная в волосы полоска материи под головным платком).

salai/n J-Tsv., g. -zõõ J salajane, sala- тайный, скрытный, секретный; salain juttu salajutt.

salajuttu M Li sala-juttu M salajutt секретничанье; šopottaas salajuttua sosistatakse salajuttu.

salakauppa Li sala-kauppa J 1. salakaup контрабанда; 2. salaasi, saladus тайна, таинство; Li jumala on mokoma salakauppa maailmaᴢ jumal on niisugune saladus maailmas.

salakupalikko M salakubu (varjatud rookimp õlgkatuse servas esimese õlekihi all скрытая, невидимая связка, вязанка тростника по краям соломенной крыши, под первым начальным слоем соломы); roogossa tehäs kupalikoᴅ, kupalikoᴅ pannas kat̆too servääsee, kui alkaas kattoa kattaa. need on niku salakupalikoᴅ, näväd eväd õõ nätšüvällä, näd́d́ee päällä algaʙ ŕääto roost tehakse kimbud, (roo)-

kimbud pannakse katuse serva (esimeseks reaks), kui hakatakse katust (õlgedega) katma. Need on nagu salakood, nad ei ole nähtaval, nende peal algab (esimene õlgede) rida.

sala-kuul/aja: -õjõ [< e?] J-Tsv. salakuulaja шпион.

sala-looto Lu salakari, veealune kari подвод-ная мель; подводный риф; sala-tšivi, ku paĺĺo, jutõlla sala-looto salakivi (veealune kivi), kui (neid on) palju, öeldakse salakari.

salalukku M Li salalukk (puust seadis, mis asendas lukku) секретный, потайной запор (особый потайной деревянный запор в качестве замка́); M salalukku õli lukuu sihal salalukk oli luku asemel; M salalukku õli puinõ salalukk oli puust.

salam/ii K-Ahl. L P M Ja-Al. Lu Li J -i Lu J-Tsv. salaja, salamisi тайно, тайком, секретно, украдкой; Lu tšen saap salamii, tšen ep saa, a vargõssuz nõizõb ilmii kes saab salaja (võtta), kes ei saa, aga vargus tuleb (alati) ilmsiks; Li ne mentii marjaa tänävä salamii, eb meilee jutõltu mittää need läksid täna salaja marjule, ei meile öeldud midagi; J salami kõrjõz vargõsõtud rahaᴅ salaja peitis varastatud raha; Lu miä niku salami, a tämä minuu aźźaa ilmotti ilmii mina nagu salaja (rääkisin), aga tema ilmutas mu asja avalikuks; J salami plikkõz millõõ silmäkaa salamisi pilgutas mulle silma. – Vt. ka salamittaa, salamittai.

salamizi J-Tsv. = salamii.

salamitt/aa P M Lu Li Ra J Ku -a J-Tsv. = salamii; Li tämä millõ salamittaa pajatti i ep tšähsinnü sitä tšelläit pajattaa ta rääkis mulle salaja ja ei lubanud seda kellelegi (edasi) rääkida; J katso salamitta peräᴢ, mitä varkaad nõissa tetšemä vaata salaja järele, mida vargad hakkavad tegema; Lu pakolainõ meni laivaa salamittaa piletita sõitja läks salaja laeva; Li salamittaa tšävvää kallaa püütämäᴢ salaja käivad kala püüdmas; Li naapuri on salamittaa vihoiza mikoo pääll naaber on salamisi vihane Miko peale.

salamittai J-Must. = salamii; sill aigal iroda kutsub salamittai viisaat .. (Must. 151) sel ajal kutsub Herodes salaja targad ..

salamüüjä Li sala-müüjä Lu salamüüja (salamüügiga tegelev isik), spekulant спекулянт.

salamüütt/ši ~ -š Li salamüük (ebaseaduslik müük) spekulatsioon спекуляция.

sala-nag/la: -l J-Tsv. neet заклепа, заклепный гвоздь. – Vt. ka sala-pulkka.

sala-paik/ka: -k J-Tsv. salajane peidupaik убежище, укрытие, тайник; ku nõissa siivollaa ettsimä, ni kül i sala-paikõss levvetä tšättee kui hakatakse korralikult otsima, küllap siis leitakse ka peidupaigast kätte; zagovorššikõt koppiusti sala-paikkaa vandeseltslased kogunesid peidupaika.

salapulikka Li sala-pulikk J-Tsv. 1. salapulk (primitiivne seadis ukse sulgemiseks) секретная палочка (примитивное приспособление замыкания двери); Li enne kui bõllu rautalukkuja, sis puu lauta lüütii, sinne tehtii sisäpoolõõ uhzõõ ja lavvaa vällii aukko ja sis pantii pulikka, a pulikaa õtsass tõmmattii rautavittsa, se tuli läpi seinää, se õli lukuu asõmõll, salapulikka enne, kui polnud raudlukke, siis löödi puulaud, sinna tehti sissepoole, ukse ja laua vahele auk ja siis pandi pulk, aga pulga otsast tõmmati traat, see tuli läbi seina, see oli luku asemel, salapulk; 2. J-Tsv. salatapp (nähtamatu puust tapp kahe laua ühendamiseks) шпонка (деревянный шип, соединяющий две доски).

sala-pulk/ka: -k J-Tsv. = sala-nagla.

salariuku M Kõ sala-riuku J-Tsv. salaŕuuku Li korralatt e. roovmalk (katuseõlgede vaheline kinnituslatt тонкая жердь для закрепления кровельной соломы); M salariuku pannaz rääoo päälee õltšikatolõõ korralatt pannakse õlgkatusele (õle)kihi peale; Li salaŕuukujõõkaa pantii õlgõt tšiini roovmalkadega pandi õled (katusel) kinni.

salarootiaᴅ M pl. korralatid e. roovmalgad (katuseõlgede vahelised kinnituslatid тонкие жерди для закрепления кровельной соломы); M ku algattii kattoa kattaa, nii piäp katto vet́ rooittaa, riugut kuttsuas salarootiad iĺi salarootiamõᴅ kui hakati katust tegema (= õlgedega katma), siis tuleb katus ju roovida, (õlgede vahelisi kinnitus)latte kutsutakse roov-

malkadeks. – Vt. ka rootiuᴅ.

salarootiamõᴅ M pl. = salarootiaᴅ.

sala/rootimaᴅ: -ruotimat Ränk -ruotimõᴅ P pl. = salarootiaᴅ.

salasiipi (M) salatiib, nähtamatu tiib скрытое, невидимое крыло; täl niku salasiived alla, nii kerkiässi meeʙ, niku lentäiᴢ tal (on) nagu salatiivad all, nii kergelt kõnnib, nagu lendaks.

sala-tapa (K-Ahl.) salakomme скрытый, тайный обычай; tõitko vöölä võttimia, takana sala-tapoja, millä võtat võisee linnaa, vai valkõaa tšerikoo (Ahl. 95) rl. (peiule lauldakse:) kas tõid vööl võtmeid (kaasa), (enda taga) salakombeid, millega võtad (= vallutad) võise linna või valge kiriku?

sala-tee J-Tsv. salatee тайная, скрытая дорога.

sala-tširja K-Ahl. salakiri тайное, секретное письмо; tootie sõassa tširja, sala-tširja saksaa-maalta (Ahl. 107) rl. toodi sõjast (= sõjaväljalt) kiri, salakiri Saksamaalt.

sala-tšivi Kett. Lu J-Tsv. salakivi (vee all või maa sees varjul olev kivi) скрытый, невидимый камень (под водой или в земле); J rikko adraa sala-tšiveesee lõhkus adra salakivi vastu.

salat/ti M J-Tsv., g. -ii J salat салат; J suvatko salattia kas (sa) armastad salatit?

salatu/ᴢ [< e] J-Tsv., g. -hsõõ saladus тайна, секрет; salatuss avama saladust paljastama.

sala-tüü J-Tsv. salasepitsus, salanõu тайный замысел, заговор; kõig näd́d́ee sala-tüüd avaustii väĺĺää kõik nende salasepitsused tulid avalikuks.

salaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J peita прятать, с-, скры/вать, -ть; salauta rahad mokoma paikkaa, jot eväd levvettäiᴢ peida raha(d) niisugusesse kohta, et nad ei leiaks üles.

salaviha Li salaviha, varjatud viha затаённая, скрытая злоба; tämä piäb minuu pääl veel aina salaviχχaa ta peab minu peale ikka veel salaviha.

sala-vätši J-Tsv. varitsussalk, redus olev sõjaväeosa засада (находящийся в засаде отряд).

sala/õlla: -ella (R-Reg.), pr. -õlõn, imperf. -õlin frekv. peita [?], maha salata [?] скры/вать, -ть [?], утаи/вать, -ть [?]; vet vargas vää [sic!] opose salaeleb saksa sälgo (Eur. 41) rl. varas ju viib [?] hobuse, peidab [?] saksa sälu.

salfet/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J salvrätt; väike laudlina салфетка; kata laut salfetkakaa kata laud väikese laudlinaga.

sal/i [< sm] K-Ahl. (K-Salm.), g. -ii saal зал; rihi on viisi-viilolliinee, sali on sata-salvolliinee (Ahl. 96) rl. tuba on viieviiluline, saal [?] on sajanurgeline; kui salvetti tätä salia, tuhat õli meessä tutkamalla, sata meessä salvamalla. uhertat sutena ulvovat, voolimed vohona tšäüzväᴅ (Salm.1 774) rl. kui raiuti (ehitati) seda saali, (siis) tuhat meest oli (palkseinte) ristumisnurgal (= palkseinte otstel), sada meest oli palkseinal. Oherdid sutena ulgusid (uluvad), voolmed kitsena liikusid (meeste käes).

salk/ka: -k (< e?) J-Tsv., g. -aa J (rahva)hulk, salk толпа, группа; suur salkk vättšiä kujall suur hulk rahvast (on) õues.

śal/ko Kett. K P Pi M Lu salko Ränk I-Len. śälko K-Ahl. P M sälko Ränk P M I (R-Eur. Ko) g. -goo Kett. K Pi M Lu vdjI -guo P śäl/goo M -guo P varss, sälg жеребёнок; M opõnõ tetši śalgoo hobune tõi varsa; I opõzõl on pikkõnõ sälko hobusel on väike varss; M esimein voos on śalko, tõin voos on kah̆hõõ vuuvvõõ śalko esimesel aastal on varss, teisel aastal on kaheaastane sälg; P śälgoll on iloza arja sälul on ilus lakk; I sälkoa piäb õpõttaaɢ, rakõttaaɢ, saanii rakõttaaɢ sälgu tuleb õpetada, rakendada, saani ette rakendada; I sus̆sia õli paĺĺo, sälkoja raanittivaᴅ hunte oli palju, haavasid sälgusid.

salli/a Li J, pr. -n Li J, imperf. -zin J 1. sallida вын/осить, -ести, терпеть, с-; J se inemin tšettä ep salli see inimene ei salli kedagi; J isä emä evät sallittu vanõpaa issää, pantii eri süümää isa (ja) ema ei sallinud vanaisa, (ta) pandi eraldi sööma; 2. soovida желать, по-; хотеть, за-; J sallitko siä minukaa kokkoo saavvõ kas sa soovid minuga kokku saada?; J miä sallin, jot tämä õllõis siin ma soovin, et ta oleks siin; Li miä sill sallin kõikkaa üvvää ma soovin sulle kõike head; Li miä sallin sillõ üvvää tervüttä ma soovin sulle head tervist; 3. Tum. armastada любить.

salli/issa Li, pr. -in Li, imperf. -izin: -zin Li 1. sallida терпеть, с-; вын/осить, -ести; 2. soovida желать, по-, хотеть, за-.

sallimato/i J-Tsv., g. -i J soovimatu нежелательный, нежеланный.

sallimoit/oo Li, g. -tomaa sallimatu, tõre, tõrges нетерпимый, упрямый, бранчливый; Li tämä on nii sallimoitoo inemin, tätä et kuikkaa õpõta ta on nii tõre inimene, teda (sa juba) kuidagi ei õpeta.

salm/i Lu, g. -ii Lu meresopp, abajas, väike laht бухта; meilä meree rannõz on varjo kõhta, kuza on ümperi maa ja on jäänü peen hodu niku järvi, sitä kutsutaa salmi meil mererannas on varjuline koht, kus ümber(ringi) on maa ja on jäänud (ainult) väike käik nagu järv, seda kutsutakse abaja(k)s; alusõt seisovat salmiz aŋkkuriᴢ purjekad seisavad abajas ankrus.

salm/õ Lu, g. -õõ Lu = salmi; õlimma aŋkkuris salmõᴢ olime abajas ankrus.

salna Kr öökülm, hall заморозки, изморозь.

salo/ᴢ P, g. -hsõõ: -ssyõ P piirdeaed, tara (ohvripuude ümber) ограда (вокруг священной рощи); jarvigoiš tšüläz õli saloᴢ Jarvikoiš-tšüläs oli s.

salp/ata Ra, pr. -paan Ra, imperf. -pazin Ra riivi või lukku panna зап/ирать, -ереть (на ключ); salppaa saunaa salamittaa rl. pane salaja saun lukku.

salte Kr madu, uss змея.

salv/aa (Kett. K P M), pr. -an, imperf. -in = salvoa; K ratiz on salvattu kõm kõrtaa tõisõõ paikkaa ait on kolm korda teise (= uude) kohta üles ehitatud; P nõistii salvamaa rihtä hakati (elu)maja (üles) raiuma; P taas salvõttii rihet kuza elää jälle raiuti (üles palk)majad, kus elada; M salvaas kot̆toa tširveekaa maja raiutakse (üles) kirvega.

salvam/a (K I Ku-Len.), g. -aa 1. (maja) palksein бревенчатая стена (избы); K kui salvetti tätä salia, tuhat õli meessä tutkamalla, sata meessä salvamalla (Salm.1 774) rl. kui raiuti (ehitati) seda saali, (siis) tuhat meest oli (palkseinte) ristumisnurgal (= palkseinte otstel), sada meest oli palkseinal; Ku kui maamos sai sinua [= sinuu] ilmale puri puuta ja näri kiviä, näri saunas salvamiᴅ (Len. 291) kui su ema sind ilmale sünnitas, (siis) pures puud ja näris kive, näris saunas palkseinu; 2. raie- e. palgikord (palkehitises) венец (сруба); K vaattavat tüttäret kõikk on lõikottu i söötü, a kasad vaan kõikkijee salvamiisõõ ripusõttu (muinasjutust:) vaatavad, tütred on kõik tapetud ja söödud, (aga) vaid patsid kõikidesse palgikordadesse riputatud; 3. (palkehitise) ristnurk обло (угловое скрепление брёвен сруба). – Vt. ka salvo.

śalwamin Kr (orig.: nagen).

salvam/õ J-Must. (Kett.) -e (K-Ahl.), g. -õõ 1. (palkehitise) ristnurk обло (угловое скрепление брёвен сруба); 2. (maja) palksein бревенчатая стена (избы); K meri on med́ee õvvezani, laugaat lautaa salvameza (Ahl. 105) rl. meri on meie õues, Lauga (jõgi) lauda palk-

seinas.

salv/o K M Kõ S Lu Li Ra J I (Ku) -õ I, g. -oo K M S Li Ra -omõõ Lu, hrl. pl. -oᴅ M S Ra J I -omõᴅ Lu J -omõt M-Set. Lu-Must. -omet M-Set. 1. (veel sarikateta) palkehitis, (ülesraiutud) palkseinad, majakast сруб (избы без стропил); I ku salvo leeb valmiᴢ, siiz alkaas tehäk kattoa kui palkseinad (majakast) on valmis, siis hakatakse tegema katust; 2. raie- e. palgikord (palkehitises) венец (сруба); I lumi eʙ nõis tulõmaa salvojõõ, kasseeɢ riukujõõ vällii lumi ei tule (ei hakka tulema) siia (seina) palgikordade vahele; 3. (palkmaja) ristnurk обло (угловое скрепление брёвен сруба); K puhass õpõata pantii jumalnurkkaa salvoo alaa puhast hõbedat pandi ikooninurka (maja) ristnurga alla; M nõis menemää salvomia möö lautappäälee (Set. 1) hakkas ronima mööda ristnurka laudalakka; M rattii salvoᴅ aida nurk; 4. (kaevu)salv, -rake сруб колодца; Lu tehtii kaivoo salvomõᴅ tehti kaevu rakked; Kõ kaivoo salvo kaevu salv; J kaivoo salvod mätänesti kaevu rakked mädanesid (ära); 5. (vilja-, kartuli)salv закром; Ra rattiiza õllaa salvod i siäl õllaa viĺĺaᴅ aidas on salved ja seal on vili (viljad); Li kahs salvoa õli koko rattiiᴢ: ühz õli kagrõsalvo, tõisõõ pantii rüiᴢ kaks salve oli(gi) terves aidas: üks oli kaerasalv, teise pandi rukis; M kõikk pantii salvoosõõ, kagraᴅ, õzraᴅ, rüttšeeᴅ kõik pandi salve, kaerad, odrad, rukkid; M rüiz valõttii salvoosõõ rukis valati salve; J rattis salvomõt täünö leipä aidas (on) salved vilja täis; I magaze, siällä salvoloiza leipä õli magasiait, seal salvedes oli vili; I linaa salvo lina(seemne) salv; S kooppa õli tehtü, õli pantu salvoᴅ kelder oli tehtud, olid tehtud salved; ■ Li meil salvod õltii vattsõᴢ meil olid salved kõhus (= vilja oli nii vähe, et ei jagunud salve pannagi). – Vt. ka kagra-, kaivo-, nisu-, rattii-, rüis-, rütšee-, vehnä-, õzra-. – Vt. ka salvama, salvomõ, salvõõ.

salv/oa K M Lu Li (J) -ua K Lu -oaɢ I, pr. -on Li J, imperf. -ozin Li 1. (palkmaja) raiuda, ehitada рубить (избу); K nõistii salvomaa rihtä hakati palkmaja raiuma; J koto on salvottu paksuiss irsiiss maja on (üles) raiutud jämedatest palkidest; Li enne kood vet́ salvottii maa päälee, eb õllu alla fundamenttia vanasti raiuti ju (palk)-majad maa peale, polnud vundamenti all; Li lautta õli üvvii salvottu laut oli hästi ehitatud; M siäl poolõa mertä salvoas, tänne poolõõ lasud lentävät. tširja (Set. 17) mõist. sealpool merd raiutakse, laastud lendavad siiapoole? – Kiri; 2. (kaevurakkeid) tahuda, raiuda (готовить сруб для колодца); Li rakkõita kõikk evät tunnõttu salvoa kõik ei osanud kaevurakkeid tahuda; ■ I siä ed ehiɢ salvoa salvoaɢ sa ei tule oma tööga toime. – Vt. ka salvaa.

salvolliinõ vt. sata-.

salvom/õ Lu J, g. -õõ 1. (ehitise) palksein бревенчатая стена (избы); J kuuritsõd jo on nõsõttu salvomiilõõ sarikad on juba tõstetud palkseintele; 2. (palkehitise) ristnurk обло (угловое скрепление брёвен сруба); J sõta sõizop, sõrmõd rissis. a se on salvomõ, rihee salvomõ mõist. sõda (= sõjavägi) seisab, sõrmed ristis? – Aga see on ristnurk, (palk)maja nurk; Lu salvomõ räzähti vaa (maja) ristnurk vaid naksatas. – Vt. ka salvama, salvamõ, salvo, salvõõ.

salvo-pu/u (J-Tsv.), hrl. pl. -uᴅ J-Tsv. salvispuud [?] (kaevurakete palgid; kaevurakete peal olevad, kaevusuud katvad palgid брёвна для колодезного сруба).

salv/õõ M (J-Must.), g. -õmõõ M 1. (palkmaja) ristnurk обло (угловое скрепление брёвен сруба); M elävää õp̆põata pantii jumalnurkkaa salvõmõõsõõ haljast hõbedat (= hõberaha) pandi pühasenurka (maja) ristnurga (= palgikorra) alla; 2. (kaevu)salv, -rake колодезный сруб; M kaivoo salvõmõᴅ kaevusalved. – Vt. ka salvama, salvamõ, salvo, salvomõ.

sal/õa (K-Ahl.): viitsi õlla viseänä, saatši õlla saleana (Ahl. 727) rl. viitsi olla virge(na), püüa olla kena(na).

sam/a K P M Po Lu Li J I Ku Kr (Ra), g. -aa K P Lu Ku sama, sama(sugune) тот же, такой же; M koominaza õli savinõ silta i riigaa süämmezä mokom sama rehealuses oli savipõrand ja rehetoas samasugune; Lu sel samal näteliä õlivad rissäizeᴅ selsamal nädalal olid ristsed; Lu aluz iĺi laiva on ühs sama alus ehk laev on üks ja (see)sama; P ühee samaa mahzaʙ tähendab üht ja sama; Li siittä samassa on väänettü poštaverka siitsamast (riideservast) on keeratud palistus; I miε õl̆lii samaza paikkaza ma olin samas kohas; K sama aźźa sama asi; J sama mokomõin samasugune; J samall viittä samal viisil; J samass poolta samalt poolt; Ra ep piä müühässüä, piäp ruttiiss samal aigal ei tohi hilineda, peab ruttama õigeks ajaks. – Vt. ka kammuga-, kase-, mokoma-, ni-, se-, ühs-.

samaa P: nii samaa tüötä teimmä, kuza õlimma üheᴢ niisamuti tegime tööd, kus olime koos; nii samaa i tüttärikkoi piti tšüsüä mõizanikkaa niisamuti tuli ka tüdrukutel küsida mõisnikult (abiellumisluba).

samagonk/a M, g. -aa samagonn, puskar (kodusel teel valmistatud viin) самогон, самогонка; samagonkaa ajjaaᴢ aetakse samagonni.

samakatk/a Lu, g. -aa jalgratas велосипед, самокат; eb õllu tšüläz i ühtää samakatkaa ei olnud külas ühtki jalgratast.

samakatšk/a Li, g. -aa = samakatka.

samallaa J-Tsv. samuti тоже, также; samallaa tahto i minnua tappa samuti tahtis (ta) ka mind tappa.

samallai/n P Lu Li, g. -zõõ Lu Li samasugune такое же, то же самое; sill võip samallain tulla sul võib samasugust juhtuda.

samaĺotk/a Li, g. -aa Li = samaĺotti; samaĺot-ka lentäzi üli lennuk lendas üle.

samaĺot/ti M Lu, g. -ii lennuk самолёт; M samaĺotti öösee i päivää aina bör̆rääʙ lennuk aina müriseb öösel ja päeval.

samaltaa M samuti, vanaviisi, endiselt то же самое, по-старому, по-прежнему; mitä teilee kuulup paraputta. – kõik samaltaa mida teil head kuulda on? – Kõik vanaviisi.

samal-viittää J-Tsv. samuti, samaviisi тоже, также; samal-viittää tait tämä puhassi i ted́d́ee rattii samuti ta vist puhastas (= varastas tühjaks) ka teie aida.

sam/avara M Kõ Lu Ra I -ovara M J-Tsv. I, g. -avaraa M Lu Ra -avar̆raa I -ovaraa I samo-var, teemasin самовар; I tarõssa tulõmmaɢ, paammaɢ samovaraa tuleme saunast, paneme samovari (üles); M samavara tšihuʙ samovar keeb; J samovara jo kussõssaa vurizõp tšihua samovar juba mõnda aega vuhiseb keeda; J samovaroi(t) tehhä [= tehhää] vazgõss samovare tehakse vasest.

samm/al K-Ahl. L Kõ Lu Li I (Kett. P M Po) -alõ Lu-Len. Li -õl S Lu Li J, g. -alõõ Lu Li -õlaa J sammal мох; M tšiv̆vee päältä sammalia võtõttii kivi pealt korjati (võeti) sammalt; S sammõlia soossa kannõmma i seimmä, ku ńemtsad õltii, õli nältšä soost tõime (kandsime) sammalt ja sõime, kui sakslased olid, oli nälg; Li revittii sammalt i pantii seinää kisti sammalt ja pandi seina (= palgikordade vahele); Po sammaliss tuli zeĺo·nõi kraaska samblaist saadi (tuli) roheline värv; L laa sammaliiss šolkkaa tšedrεäʙ (muinasjutust:) las ketrab sambla(i)st siidi; J puu sammõl kuhõit ep kõlpa puusammal ei kõlba kuskile. – Vt. ka karu-, seinä-, soo-, suõ-, valka-, vene-, vesi-.

sammalik/ko M Li, g. -oo Li samblane, sammaldunud мшистый, покрытый, поросший мхом; M sammalikko maa samblane maa.

sammal-oonõ ~ sammõl-oonõ J fig. sammalhoone (samblaga tihendatud palkhoone изба, бревенчатые стены которой уплотнены мхом); vei piigaa tšivikottoo, saatti sammõl-oonõsõõ rl. viis (teenija)tüdruku käsikivikotta, saatis sammalhoonesse.

sammalt/ua (P), pr. -uuʙ, imperf. -u P sammalduda зараст/ать, -и мхом, обрасти мхом; tämä nüt sammaltu see sammaldus nüüd.

sammalvittu Li J (sõimus. vana naise kohta, руг. в адрес старой бабы).

sammastee I maantee столбовая дорога, диал. большак.

sam/maᴢ Kett. K L P M Kõ Ja Lu Li J I Ku (Ja-Len. Ra vdjI) -mas Ränk K-Ahl. M-Set. -mõᴢ Lu J-Tsv., g. -paa L P M Lu J I 1. sammas; post, tulp; (ukse)piit колонна; столб; косяк (двери); J näitko isakaa tšerikkoz mraamoriss sampait kas nägid Iisaku kirikus marmorist sambaid?; Kõ lõõkulla õlivat pihkuzõt sampaaᴅ kiigel olid männi(puu)st postid; Ku mäni päi sammõssõ läks peaga vastu posti; M kori õli sampaasõõ pantu lukkoosõõ ruhi oli posti külge lukku pandud; J ühs õli pantu sõisomaa sampaasõõ üks oli pandud seisma uksepiida juurde; Lu aijaa sammõᴢ ~ J ait sammõᴢ aiapost; Lu kaivo sammaᴢ kaevupost; Lu rajaa sammõᴢ piiritulp; J virst sammõᴢ verstapost; M telefonaa sampaaᴅ telefonipostid; J kurisus sammõᴢ võllas; Kõ veräjää sammaᴢ väravapost; M kastraa sampaaᴅ lambasõime nurgapostid; Ra lühti sampaaᴅ lühipostid (vokil); 2. mesipuu, mesilastaru улей; M taraza seisovaᴅ tšim̆moo sampaaᴅ aias seisavad mesipuud; Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi); 3. püstrida (kudumistöös) столбчатая строчка (в вязанье); M sampaaᴅ. kahs sammass on õikõõppäi, kahs on pahnuuppäi read. Kaks rida on (kootud) parempidi, kaks on pahempidi; ■ L taivas kummittyõb üöl, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösel virmalised, tulised sambad lähevad mitmele poole; L miε maailmaa sampaass en jεä ma ei jää (maa)ilma sambaks (= ma ei jää igavesti elama). – Vt. ka aita-, lühti-, mesi-, raja-, silt-, telefona-, tšivi-, tuli-, virst-.

sammoo Li-Len. sammo Kõ-Len.: Kõ ni sammo rotnõit kammissarat evät kuulta bataljonna ja polkkyõ [= polkkõi] kammissaroi (Len. 213) niisamuti roodukomissarid ei kuula patal-

joni- ja polgukomissare; Li a pallo [sic!] vät́š́eä tuli poiᴢ nii sammoo, evät päästü sinne škoulu (Len. 300) aga palju rahvast tuli tagasi (ära) niisama, ei pääsenud sinna kooli.

samm/ua Lu Li J-Tsv., pr. -uʙ Lu Li J, imperf. -u Lu J 1. kustuda гаснуть, по-, тухнуть, по-; Lu palo jo sammu tulekahju juba kustus; J tult ku et piä, tämä ize sammuʙ kui (sa) tuld ei hoia, kustub see ise (ära); Lu sammunu süsi kustunud süsi; 2. kähiseda (hääle kohta) хрипеть, сипеть; Lu ääni sammuu hääl kähiseb; Li ai ku sill on sammunud ääli oi, kuidas sul on hääl ära!; ■ Lu päivä sammuʙ (algab) päikesevarjutus; Lu kuu sammuʙ (algab) kuuvarjutus.

samm/ussa: -uss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -uᴢ J = sammua; tuli sammuᴢ tuli kustus.

sammut/taa Lu Li Ra J -ta J-Tsv., pr. -an Lu Li -õn Li J, imperf. -in Lu Li J 1. kustutada гасить, по-, тушить, по-; Lu ku õli mettsäpalo, tšäütii sammuttamas koko ümpärüᴢ kui oli metsatulekahju, (siis) käis kogu ümbruskond kustutamas; Li vesi sammutap tulõõ vesi kustutab tule; Lu požarnikat sammuttavat palloa tuletõrjujad kustutavad tulekahju; J sammuttõga tuli, aik nõiss makkaamaa kustutage tuli, aeg (on) magama heita; 2. kahandada (silmi kudumisel) спус/кать, -тить (петли при вязке); Lu miä alõss kahõss poolõõ sammutan ma kahandan labakinnast kahelt poolt; Li sukkaa sammutõtaa sukka kahandatakse.

sammut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. (tuld) kustutada гасить, тушить; metts põlõʙ, vätši sammuttõõʙ mets põleb, rahvas kustutab.

sammõlik/ko J-Tsv., g. -oo J samblane koht место, покрытое мхом.

sammõltu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J sammalduda зараст/ать, -и мхом; ein-maat sammõltusti heinamaad sammaldusid.

sammõlõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J samblane мшистый.

sammõlõjõki Li (mudane, sogane, soostunud jõgi мутная, илистая, заросшая тиной река); Li sirkaaz jõgõz neitä bomboit eb i õõ, sammõlõjõgõz neitä on rohkaaʙ selges jões (= jõevees) neid ujureid ei olegi, soostunud jões on neid rohkem.

samoi¹ vt. nii-.

samoi² vt. samõi.

samoo vt. nii-, niite-.

samotta K-Al.: nii samotta samal viisil, samuti также.

samottaa vt. nii-.

sampai/n J-Tsv., g. -zõõ J sammas-, sammastega, tulpadega колонный, с колоннами, со столбами.

samsonipäivä M samsońi-päivä Kõ samрsoni-päev (27. VI) Самсонов день; M samsonipäivänn ko on vihmaa, siz on nellätšümmettä päivää vihmaa kui sampsonipäeval sajab (on vihma), siis on nelikümmend päeva (järjest) vihma.

śamun Kr (pr. 1. p.; orig.: ich laufe); saamub (pr. 3. p.; orig.: er läuft).

samõi K-Al. M (I) saam/õi L M I -yi P samoi M I -oi L Lu 1. adv. kõige самый (при суперлативе), наи-; M kase õli samoi üvä sõpa see oli kõige parem rõivas; M siz on vass garttsa, samõi peen mitta siis on alles karnits, kõige väiksem mõõt; L saamõi suurõd boχatteriᴅ kõige suuremad vägilased; Lu miε õlin saamoi esimein lahsi mina olin kõige esimene laps; M kui porotšellä algab elgottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis lehmal on kõige parem piimaaeg; L saamõi pεälie pannass rubĺa d́eŋgoi kõige peale pannakse rubla raha; M samõi eellä väga ammu; M saamõi vanap kõige vanem; Lu isä issu saamoi ülepäl, emä issu saamoi äärel isa istus (kõige) ülemises laua otsas (ikoonide all), ema istus alumises laua otsas (kõige kaugemal äärel); 2. otse, päris прямо, как раз, совершенно; M samõi tšihlogoiziissaa päris vastlapäevani (välja).

sana vt. sõna.

sanator/i J, g. -ii sanatoorium санаторий.

sandal/i (Li), g. -ii sandaal сандалия; uulitti-mõl õli õmmõltu päälüᴢ, kõig õli ümperikkoa niku sandalid õmmõltu takan u-le (= kodutehtud naistejalatsile) oli õmmeldud pealne, kõik oli ümberringi (talla külge kinni) õmmeldud nagu sandaalid taga(nt kinni).

saŋ/gata: -gõt J-Tsv., pr. -kaan, imperf. -kazin sangaga varustada придел/ывать, -ать ручку, снабжать дужкой.

saŋgõ/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J sang (pangel) ручка, дужка (у ведра).

saŋ/ka M Lu Li J sanka M-Set. J-Must. (Lu-Must.) -k J-Tsv., g. -gaa M Lu Li J sang ручка, дужка; M paŋgõll on saŋka pangel on sang; M kattilaa sanka (Set. 80) katla sang. – Vt. ka kattila-, paŋki-.

sankari: Сангари Pal.2 sõdur воин, боец, солдат.

sankõᴅ J-Tsv. pl. kelk санки; tšen se ajap sankoikaa kes see sõidab kelguga?

śannik Kr = sannikko.

sannik/ko J (M), g. -oo J raba болото, топь, трясина; M nüt traktorit kõik pehmittäᴢ, sooᴅ i sannikoᴅ kõik tšüntääᴢ nüüd traktorid kobestavad kõik (maad), sood ja rabad kõik künnavad (üles).

san/oa [< sm?] Lu (K Kõ S) -noa Lu Ku, pr. -on Lu saon Lu Ku, imperf. -ozin K Lu Ku ütelda говорить, сказать; Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama; Ku ko lähett́śii paikalt, siis hään sano ühee soovimisee kui nad minema hakkasid, siis ütles ta ühe soovi.

santimetr/a (Lu Li) sant́imetr J-Tsv., g. -aa: sant́imetraa J = santimetri; J mõnt sant́imetra om pittš mitu sentimeetrit on pikk?; Li naisijee lõŋkasukil enne üllääl õli toož strotška, .. kahsi vai pari santimetraa naiste villastel sukkadel oli enne üleval ka pära, .. kaks või paar senti-meetrit.

santimetr/i K Lu, g. -ii Lu sentimeeter сантиметр; K bibgad õlivat tšümmee santimetriä kurnipulgad olid kümme sentimeetrit (pikad).

sant/ti P J, g. -ii J 1. sant (ka sõimus.), kerjus нищий, попрошайка (иногда как руг.); калека; J siell õli kõikõllaisii santtii i sairai seal oli kõiksuguseid sante ja haigeid; J santid õltii siel tšasonaa juurõᴢ kerjused olid seal kabeli juures; P tšenieka riitõlivaᴅ, siz juttõĺ köühää: ai siε santti kellega riidlesid, siis ütles vaesele: ah sa sant; P se õli sõimaamiin: itšine santti see oli sõim: igavene sant; 2. mardi-, kadrisant ряженый (под Мартынов день), ряженая (под Катеринин день); J viroza tšäivät santiᴅ Eestis käisid (mardi-, kadri)sandid.

sao Kett. adv. kuuzii sao kuue saja kaupa.

saottaa Kett. Lu sahottaa Pi Ke sajakaupa сотнями; Lu võrkkokalad müütii saottaa võr-gukala(d) müüdi sajakaupa. – Vt. ka satoit-taa.

sapa [< e] Ra J, g. savaa saba хвост; J anna nii, ett sapa siirilä anna nii, et saba sirakil; ■ Ra õravaa sapa oravasabamuster (tikandis).

sapa/na Salm.2 P M Lu Ra -n Lu (Ra) sappan Kr, g. -naa Lu (endisaegne vadja abielunaise linikutaoline peakate) сорока (старинный головной убор типа покрывала водской замужней женщины); Lu sapanaa peettii naizõt pääᴢ s-t kandsid naised peas; M iz̆zää emäl õli sapana isa emal oli s.; Ra minuu maamõl õli kõlmõtšümmet sapanaa minu emal oli kolmkümmend s-t; M laukaall õltii sapanaᴅ, õli se mooda, meil neit ep piettü Laugal (= Lauga jõe ümbruses) olid (kanti) s-d, oli see mood, meil neid ei kantud; Lu sapana õli kaŋkainõ, pilutõttu, valkaa s. oli linane, tikitud, valge. – Vt. ka artši-, pühä-, tšerikoo-, üü-. – Vt. ka sorokka.

sapan/o Salm.2 Li Ra J sabano J-Must., g. -oo Ra J = sapana; Ra sapanol õli äntä, a sis se siottii tšiini, što sapano eb lähteis pääss vällä s-l oli saba, aga siis see seoti kinni, et s. ei tuleks peast ära; Lu emil õltii sapanoᴅ emadel olid s-d (peas); Li elmine sapano, vyšivoitõttu sapano helmestega s., tikitud s.; Ra tšerikoo sapano kiriku(s käimise) s. (= tanu).

sapanopää ~ sapanpää Lu fig. linikpea (vadja abielunaise metafooriline nimi метафорическое название водской замужней женщины); Lu jõgõperäl õli paĺĺo sapanpää naisijõ Jõgõperäl oli palju linikpea-naisi; Lu sapan-pää noorikkõ linikpea-noorik.

sapi/a (P), pr. savin, imperf. -zin siblida рыться, копаться (о курах); kukkõ saviʙ kukk siblib. – Vt. ka šapisõlla.

sapošk/a Li J, g. -aa J (naiste) poolsaabas (женский) полусапожек. – Vt. ka polu-.

sapošnikaannaa M kingsepa naine сапожница (жена сапожника).

sapo/žnikka M Ja-Len. Lu Li I -šnikka (M Ku) -žnikkõ Li -žnikk J-Tsv., g. -žnikaa Lu Li J -šnikaa Ku kingsepp сапожник; M sapožnikka õmpõõp saappogoo i parataʙ kingsepp õmbleb saapaid ja parandab; I sapožnikka õmpõlõp saappugo kopulaa päällä kingsepp õmbleb saapaid liistu peal; J vee saappõgõt sapožnikalõõ, la lüüb naboikõd alaa vii saapad kingsepale, las lööb kontsaplekid alla; J sapožnikaa ammõttia ilm õppõmiss et tee kingsepaametit ilma õppimata ei pea; Ku sapošnikaa nain ain keŋgettᴀ̈ käüʙ vs. kingsepa naine käib ikka kingadeta (~ paljajalu); Lu χalo·dnõi sapožnikka vilets (= algeliste vahenditega töötav) kingsepp.

sapožno/i J, g. -i adj. kingsepa- сапожный; sapožnoi kurasõõ pani summaa pani kingsepanoa kotti.

sappan vt. sapana.

sap/pi K-Ahl. P M Lu Li Ra J-Tsv., g. -ii M Lu Li J -õõ Lu 1. sapp; sapipõis жёлчь; желчник; M sappi on kõltain viha vesi sapp on kollane viha vesi; P petšoŋkaz on sappi, sitä ep süvvä, võttaaz vällää, kuivattaaᴢ ja sis ku jäätütät tšäeᴅ vai jalgaᴅ, sis seneekaa võitaaᴢ, .. piäb ligottaa suojaz veez ja sis saaʙ võitaa maksa küljes on sapipõis, seda ei sööda, (see) võetakse välja, kuivatatakse ja siis, kui (sa) külmetad ära käed või jalad, siis sellega määritakse, .. (sapipõit) tuleb leotada soojas vees ja siis saab määrida; Lu sigaa sappi on üvä palgoittamizõl sea sapp on hea külmetuse puhul; Lu nii on pahan, jott sappi meni musassi on (oli) nii vihane, et sapp läks mustaks; 2. (päikese- või kuu)sapp (halonähtus: kõrvalpäike, kõrvalkuu) ложное Солн-це, ложная Луна; Lu välissä päivüü tšültšiiᴢ õllaa sapiᴅ, kahs sappia, ühs on ühel poolõl päivüttä, tõin on tõizõl poolõl päivüttä, se tääʙ vihmaa iĺi tormia vahel on päikese külgedel sapid, kaks sappi, üks on ühel pool päikest, teine on teisel pool päikest, see ennustab vihma või tormi; Lu ümpäri päivüttä on kauniit sapõᴅ päikese ümber on punased sapid; Lu kuull on sapõᴅ kuul on sapid; Lu kuu sappi kuu sapp; ■ Lu tuuli sappi tormi kese, tormisilm. – Vt. ka tuuli-.

sappii/n J-Tsv., g. -zõõ sapine жёлчный.

saps/u Lu, g. -uu Lu 1. saps (hobuse eesjala õlavarrelihase piirkond, kolmpealihas) трицепс (трёхглавая мышца лошади); 2. saps, kerge löök [?] шлепок [?].

sara/a M-Set. sar̆raa M, g. -a = sarai; öötä magattii sar̆raaᴢ öösel magati küünis.

saraf/ana P M Kõ Po Ra I (Ränk K) -õna Li -fõna J -an M, g. -anaa ~ -an̆naa M I sarafan сарафан; M epo-eellä ebõ·llu õsõttu sarafana, a õli kotonn kuottu õige vanasti polnud sarafan (= sarafaniriie) ostetud, vaid oli kodus kootud; I paavat sarafanaa päälee tšiuttoa panevad sarafani särgi peale; I noorikõlla õli sarafana noorikul oli sarafan; J rovńoit saraffõnaa sklad-

gõᴅ rihi sarafani voldid (õmmeldes) võrdseks; ■ I läpi tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana läheb läbi küla, „punane sarafan” (= külaluud, klatšimoor, keelekandja). – Vt. ka venttsa-.

sarafan/i Po, g. -ii = sarafana; vanõputta õlivat sarafaniᴅ vanasti olid sarafanid (= kanti sarafane).

sar/ai J-Tsv. (Len. K-Al. U Kõ-Len. Ja) sar̆rai M S -rai M, g. -ai küün, sara; kuur сарай; U siis piäb ilata jo kuivõtattui einoi saraisõõ siis tuleb juba kuivatatud heinu küüni panna; M opõziikaa väitämmä einät sar̆raisõõ hobustega veame heinad küüni; Kõ makazimma kõik sarais, einoe [= einoje] pääl (Len. 212) magasime kõik küünis, heinte peal; J sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heina täis; M õlgõd veetii sar̆raisõõ õled viidi küüni; M einä sar̆rai heinaküün.

saraj/a Lu Li Ra J (Ku) -õ J-Tsv., g. -aa Lu Li Ra J -a J = sarai; J einät pannaa sarajaa heinad pannakse küüni; J ein sarajoiz eim parõp kestep ku kuhjoiᴢ heinaküünides säilib hein paremini kui kuhjades; Lu magattii sarajaᴢ magati küünis; J karetti sarajõ tõllakuur. – Vt. ka alko-, einä-, palomašina-, võrkko-.

sarajõi/n J-Tsv., g. -zõõ küünike сарайчик.

sarapik/ko P, g. -oo sarapik орешник; saanikot sarapikkoo rl. kelgud sarapikku.

saravaraᴅ K pl. t. kottpüksid, laiad püksid шаровары; äd́d́ää saravarad paab päälimeizessi, i vieb sinne rihee siglaa lahjoi kaa kainaloza (Al. 21) (pulmakombestikust kinkide jagamisel peigmehe suguvõsale:) (pruudi ema) paneb peiu isa(le kingitavad) püksid kõige peale ja viib sõela kingitustega kaenlas sinna tuppa.

sargottaa Kett. Lu adv. sargade, põllulappide kaupa на участки, по участкам; Lu enne õli nurmi jagõttu sargottaa vanasti oli põld (ühine põllumaa) jagatud sargade(ks).

sarj/a P M Kõ Lu Li Ra J-Must. (Kett. Ränk) -õ Lu J, g. -aa P Lu Li J 1. (muna)sari (kanal) яичник (у курицы); M väliz lõikkaat kan̆naa, a täll on kui mõnt sarjaa peeniä mun̆nia vahel tapad kana, aga tal on õige mitu sarja väikesi mune (sees); 2. munemisperiood период кладки, несения яиц (у кур); J mõnikõrt munõp tšümmee munaa, mõnikõrt rohkaap, se on sarjõ mõnikord muneb (kana) kümme muna, mõnikord rohkem, see on munemisperiood (sari); M kana algap sarjaa, esimein muna on peen (kui) kana alustab munemisperioodi, (siis) esimene muna on väike; Lu üvä kana kaugaa muniʙ, on mõnt sarjaa hea kana muneb kaua, on mitu munemisperioodi; Lu märännül kanal on lühüt sarja kehval kanal on lühike munemisperiood; 3. hrl. pl. (mee)kärg, -kärjed соты; Lu mesisampaaz on sarjõᴅ, sarjoiz on mesi, sarjoiss teh́h́ää vahhaa mesipuus on kärjed, kärgedes on mesi, kärgedest tehakse vaha; Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi meekärjed, neis on mesi; Kett. tšimoo sarjaᴅ ~ M tšim̆moo sarjaᴅ meekärjed; J sarjaa aukko kärjekann; 4. kobar гроздь, кисть; M suur sarja marjoit suur kobar marju; J pähtšenää sarjõ pähklikobar. – Vt. ka mesi-, muna-.

sarjaaukko Li kärjekann сотовая ячейка.

sarjamesi Li J-Must. kärjemesi сотовый мёд.

sar/ka¹ Ränk K-Ahl. P M Kõ-Len. Lu Li Ra J I -kõ Li -k J-Tsv., g. -gaa P M Kõ Lu Li Ra J I sarg (ühele perele kuuluv põllusiil, -riba küla-

kogukonna maast) участок (полоска пашни сельской общины, приходившаяся на долю одной семьи); Lu peen tükkü nurmõss kutsutaa sarka väikest tükki (külakogukonna) põllu(maa)st kutsutakse saraks; Li põltoa vähää meill on, sarka põldu on meil vähe, (on vaid) põlluriba; M nurmi, se on kõig rüiznurmi, a sarka on minu põlto. jõka meez õm̆maa sargaa tääʙ nurm, see on kogu (külale kuuluv) rukkipõld, aga sarg on minu põld, iga mees teab oma sarga; Li enne sargõd jagõttii kõiɢ, tšell kuhõ hüppis sarkõ ennemalt jagati kõik sarad ära, kel kuhu sarg (liisuheitmisel) sattus; P puol virstaa õli üφs sarka pittšä pool versta oli üks sarg pikk; Lu mõnt vootta õli sama sarka mitu aastat (järjest) oli ühel perel sama sarg; J ted́d́ee ja med́d́ee põllod õlla ühes sargõᴢ teie ja meie põllud on ühes saras; Lu rovnoi sarka, eb õõ nõtkua, eb õõ bugŕaa tasane sarg, ei ole lohku, ei ole küngast; Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, minnakse pärast äestama; Lu perrää tšülvömizee rullattii rullaakaa sargaᴅ pärast külvamist rulliti sarad rulliga (siledaks); Lu ühz meez jätti omaa sargaa tšülvämättä üks mees jättis oma sara külvamata; I siä meet tänää niittämää kailõ sargalõõ sa lähed täna sellele sarale (sirbiga) vilja lõikama; Li ajjat tehtii ümperi sarkoja tarad tehti sargade ümber; J kahõssõmõmaz õsa sargõss om med́d́e üks kaheksandik sarast on meie (osa); Lu sarkojõõ rajaᴅ sargade piirid. – Vt. ka kagra-, muna-, nisu-, põlloo-, rüis-, õzra-.

sar/ka² [< is] Ra, g. -gaa villane kangas, kalev шерстяной материал, сукно; tšedrettii villad i kootti kaŋgaᴢ, se õli sarka kedrati villad ja kooti kangas, see oli kalev.

sark-veĺĺe/ᴢ (J-Tsv.), pl. -hseᴅ: -seᴅ J-Tsv. = sark-veĺĺi.

sark-veĺ/ĺi: -ĺ J-Tsv. põllunaaber, kõrvalsara omanik сосед по пашне (хозяин соседнего участка).

sar̆rai, sarrai vt. sarai.

saršenik/ka J-Must., g. -aa sarž (poolvillane riie, milles on linased lõimed ja villased koed) саржа (полушерстяной материал).

sarv/i Kett. K P M Po Lu J I (Kõ Ra Ku) Са́рви K-reg.2 Сарви ~ Сярви Pal.2 Сарви Tum., g, -õõ Kett. M Lu J -yõ P -ee K-Ahl. 1. sarv (looma peas) рог (у животного, у зверя); I kili-pukilla ovat suurõt sarvõᴅ sokul on suured sarved; M põdraa sarvõᴅ levvimmä mettsäᴢ leidsime metsas põdrasarved; I ärtšä suurijõ sarvijõkaa suurte sarvedega härg; Po nùorikko meneb lühsämää lehmää, sarviisõõ siβop povoinikaa (rahvakombestikust:) noorik läheb (esimest korda) lehma lüpsma, sarvedesse seob tanu (ämma jaoks); P panõ lehmälie tšöüsi sarviisyõ pane lehmale köis sarvisse (= sarvede külge); Lu meri-ärjäll on neĺĺä sarvia ja suur pää merihärjal (teat. merekalal) on neli sarve ja suur pea; K miä sinuu tallon jalgoza da sarviil kaivan (muinasjutust:) ma tallan sind jalgadega ja kaevan sarvedega; M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära; M täm pani sarvõd vassaa ta ajas sarved vastu (= hakkas vastu); Ra sapano näᴅ, niku sarvõᴅ s. näed, (oli peas püsti) nagu sarved; 2. sarv (sarvekujuline ese) рог (рогообразный предмет); M sarvõa puhuttii puhuti sarve; J võttivõd vilussõ viina suurõõ sarvõõkaa (nad) võtsid vilus viina suure sarvega; Lu sarvõll õli nännä õttsaᴢ (piima)sarvel oli (lehmanisast) lutt otsas; P kuppimizyõ sarvõᴅ, mikä imep pazgaa verie vällεä kupusarved, mis imevad (imeb) halva vere välja; M annõttii ńuuhattavaa, pani sarvõõ täünn enellees anti nuusktubakat, pani endale sarve täis; 3. (esemete sarvekujuline väljaulatuv osa рогообразная, выступающая вперёд часть предметов); M kuull on kippuras sarvõᴅ kuul on kõverad sarved; J adraa sarvõt katkõsti adrakured murdusid; ■ Lu jumalaa sarvõz on võjjõtta jumala sarves on võiet (rohtu kõige vastu). – Vt. ka aŋkkuri-, irvee-, kulta-, kuppi-, kuu-, lehmä-, tabakka-.

sarvik/ko Kett. Ränk K-Ahl. P M Lu-Len. Li J-Tsv. I, g. -oo J 1. adj., subst. sarviline, sarvedega рогатый, с рогами; I lehmä on sarvikko vai borana sarvikko lehm on sarviline või oinas (on) sarviline; J sarvikko lehm sarvedega lehm; 2. fig. sarvik (tõrges, jonnakas, kangekaelne inimene упрямый, капризный человек); M d́äd́ä pet́ä õli mokoma sarvikko, ep tšen̆neitkaa laadinnu onu Petja oli niisugune sarvik, kellegagi ei saanud läbi; 3. (vana)sarvik, kurat чёрт, дьявол, рогатый; P juoltii tätä sarvikoss tuoᴢ̌ teda (= kuradit) kutsuti ka sarvikuks; 4. piimasarv (lutiga lehmasarv imiku toitmiseks) рожок (с молоком для ребёнка); J sarvikoss annõta lahzõlõ piimää piimasarvest antakse lapsele piima; 5. sarvesai рогалик; J õsa lahzõlõõ hot sarvikko toomuzissi osta lapsele kas või sarvesai külakostiks; J katka sarvikolt ühs aar millõ murra sarvesaiast üks haru mulle; 6. (harkadra) käsipuu, käepide, adrakurg оглобля (сохи); Li adrõl õlti aizõᴅ, siz õlti sarvikko, kuss pietti tšiini adral olid aisad, siis oli käsipuu, kust hoiti kinni; Kett. adraa sarvikko adrakurg. – Vt. ka saakeli, saatana, saatõlain, sarvipää, sarviško.

sarvikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J sarveke рожок.

sarvi/n Kett. -in J-Tsv. sarwiń Kr, g. -zõõ: -izõõ J sarviline, sarvedega рогатый, с рогами. – Vt. ka ühs-.

sarwiń vt. sarvin.

sarvi-pata J-Tsv. käepidemetega pott горшок с ручками.

sarvipää P M Kõ Lu sarvi-pää J sarvik, (vana)-kurat (ka sõimus.) чёрт, дьявол; (иногда как руг.) рогатый; Kõ minuu meh̆hee täti nätši sarvipäätä, õli mussa katti, sarvõt pääzä minu mehe tädi nägi sarvikut, oli (nagu) must kass, sarved peas; M sarvipää toož on pahapooli sarvik on ka vanakurat; M tšehsinää tehtii sõittõlua, siz juõltii: siε niku sarvipää (kui) omavahel riieldi, siis öeldi: sa oled nagu kurat; Lu kump on pagan inemin, jutõllaa, se on niku sarvipää kes on halb inimene, (selle kohta) öeldakse, (et) see on nagu sarvik; ■ J saatu õli sarvi-pääd jäneseᴅ rl. oli saadud sarvpäid jäneseid. – Vt. ka saakeli, saatana, saatõlain, sarvikko.

sarvišk/o L, g. -oo = sarvipää.

sarvõõpütšälä: sarvepütšälä J-Must. (vanust näitav) sarvepügal (lehmal) годичное кольцо, годовой слой (на рогах коровы).

sa/si Lu Li J-Tsv., g. -zii J (õle)sasi, põhk соломенная труха, измятая солома; Lu nisu vai rüis ku tapõttii, heeno õlki jutõltii sasi kui nisu või rukist peksti, (siis) peent õlge kutsuti sasiks; J õlgõd menti sazilõõ õled läksid sasiks; ■ Lu sasi pää sasipea. – Vt. ka rüis-. – Vt. ka sasituᴢ, sasiuᴢ, sasi-õlki, sasu.

sas/ia (P) -sia Lu J-Tsv. (Li), pr. sazin Lu J, imperf. -izin Lu J 1. sasida, sassi ajada трепать, рас- (о волосах); путать, с-; J viihkuri sasi lagotõtud linaᴅ torm ajas laialilaotatud lina(d) sassi; J sazittu koontõl sasitud koonal; J ivusõd on sazittu juuksed on sasitud; 2. (laiali) laotada, puistata расст/илать, -елить; J sazi õlgõd õvvõõ maalõõ laota õled õue maha. – Vt. ka sazittaa.

sas/ii: -sii J-Tsv. sassi, segamini (наречие, обозначающее запутанность, путаницу); koontõl om mennü sassii koonal on läinud sassi; kõig d́eelõd mentii sassii kõik asjad läksid sassi. – Vt. ka saziza.

sasilik/ko J-Tsv., g. -oo J segiaetud, sega- смешанный; sasilikko ein, siin on luhtaa, ärütt, maa i soo einää segahein, siin on tarna, ristikut, maa- ja sooheina.

sasitu/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu = sasi; Lu heeno õlki jutõltii sasi vai sasituᴢ peent õlge kutsuti sasiks; Lu sitä sasitussa süütettii žiivõtal seda põhku söödeti karilooma(de)le.

sas/iussa (Lu Ra) -iuss J-Tsv. -siussa Lu Li, pr. -iuʙ J -siuʙ Lu, imperf. -iuzi: -iuᴢ J -siuᴢ Lu sassi minna запут/ываться, -аться; Li lõŋkavehsi õli kõvassi sassiunnu, miä tämää sirkozin poiᴢ lõngaviht oli väga sassi läinud, ma harutasin ta lahti; J ivusõt sasiustii juuksed läksid sassi.

sasiu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J = sasi.

sasi-õlki Li = sasi; ku mašinaakaa tapõtaa, sis tuõp sasi-õlki kui masinaga pekstakse rehte, siis tuleb põhk.

sastra Kr kits коза.

sasu Lu, g. sazuu = sasi; perrää lüümmä primuzlaakaa sazuᴅ pärast peksame koodiga sasid (uuesti läbi).

sazi/za: -ᴢ J-Tsv. sassis запутанный; linad on saziᴢ lina(d) on sassis. – Vt. ka sasii.

sazit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. sasida, sassi ajada запут/ывать, -ать, путать, с-; sillõ eb mahz päät arjõt, järestä sazitõd ivusõᴅ sul ei maksa pead kammida, otsekohe ajad juuksed sassi; 2. sumada, (hooletult kokku) visata скомкать; J sazit koontõlõd butškaa suma takud puntrasse. – Vt. ka sasia.

sazit/tsaa: -tsa J-Tsv., pr. -sõn J, imperf. -sin J = sazittaa.

sata Kett. K R L P Pi Ke M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (Ja-Len.) Зата Pal.2 Сата Tum. śata ~ sahtta Kr, g. saa K L P Kõ S Lu J sada сто; Li kapronilla on taitaa sata tšeitä ühezä kapronköiel on vist sada keeret koos; Kõ lehmiä on üli saa lehmi on üle saja; L pεälie puolyõ saa virstaa üle poolesaja versta; L siε eläd jo tõiss sataa vuotta sa elad juba teist sadat aastat; Lu sata grammaa suukkuri javua sada grammi peensuhkrut; Ra se paĺĺo pajataʙ, sata suuss, tuhat perseess see räägib palju, sada suust, tuhat persest; S ühs ahjo nõis sõisomaa tuhatt kahs sat̆taa rubĺaa üks ahi läks maksma tuhat kakssada rubla.

śata vt. sata.

sat/aa¹ M Po (K-Ahl.) sat̆taa M -taa Lu Li Ku (Ra J) -ta J-Tsv. -aaɢ (I) sad Kr, pr. saaʙ K Lu Li Ra J, imperf. -õ Lu J -i M Lu -ii M-Set. satais Kr = saata²; Lu pilviä eb õ·õ, a vihmaa saaʙ pilvi pole, aga vihma sajab; Lu tänävä saab griba vihmaa täna sajab seenevihma; Lu jäätikkoa saaʙ, jutõllaa ku saaʙ heenoa ragõt-

ta jäädikut sajab, öeldakse, kui sajab peent rahet; Lu varraa sati lumõõ varakult sadas lume maha.

sataa² vt. kahsi-, kahõsaa-, kuus-, kõm-, ńeĺĺä-.

sata-esimenee K-Ahl. saja esimene сто первый.

satais vt. sataa¹.

satajalka Kõ-Vilb. keldrikakand, sajajalgne мокрица, сороконожка.

satakõrtai/n Lu -ne J-Must. sajakordne, kiidekas (mäletsejaliste eesmao osa) книжка (часть желудка жвачных).

satakõrtõn M = satakõrtain.

satalaikko R-Lön. sata-laikko K-Ahl. (narmastuti metafooriline nimetus); K päitteli puna- panimat, sata-laikot laaditteli (Ahl. 101) rl. päitas (= lõpetas) punavööd, tegi (otstesse) sajanarmalised (tutid); K kurja on kaatteri kutoa, sata-laikko laaditella (Ahl. 101) rl. raske on puusapõlle kududa, sajanarmalist (tutti) valmistada.

satam/a Lu, g. -aa Lu sadam пристань, гавань; satama on paikka, kuza laivad õllaa aŋkkuriᴢ sadam on koht, kus laevad on ankrus; vahti laiva õli satamaᴢ valvelaev oli sadamas.

sata-salvolliin/õ: -ee K-Ahl. sajanurgeline, saja nurgaga имеющий сто угловых скреплений (сруб); rihi on viisi-viilolliinee, sali on sata-salvolliinee (Ahl. 96) rl. tuba on viieviiluline, saal [?] on sajanurgeline.

sataviištšümmet/tä: -t Lu sada viiskümmend сто пятьдесят.

sata-vootiin J-Tsv. saja-aastane столетний; see jo on sata-vootiin niitti, jõkall pissemüsell katkõõʙ see on juba saja-aastane niit, iga (nõela)-pistega katkeb.

satavootisroho Ra aaloe алоэ, столетник.

satiinovõ/i M, g. -i satäänist, satään- сатиновый; päälištšiutto õli satiinovõi pealissärk oli satäänist.

satik/ka Li Ra, g. -aa satikas (parasiitputukas) плащица (насекомое-паразит); Li se on niku satikka, heenokkõin see on nagu satikas, pisike.

satina (M) sat́/ina M -in J-Tsv., g. satinaa M satään сатин; M povoinikka õli šolkassa i sat́inassa tanu oli siidist ja satäänist; M miä õsin satinaa paĺtoo alusõssi ma ostsin satääni palitu voodriks; J kase on heikko sat́in see on õhuke satään; M sat́ina tšiutto satäänsärk.

sat/ka Lu Li -k J-Tsv., g. sadgaa J -kaa Lu 1. sump садок; Li satka on tehtü lavvassa, tehtü väliᴅ, jot kala ep pääseis poiᴢ, a vesi vajõltuisi, sinne pantii se kala, kumpaa piti pittää kaugaa eloᴢ sump on tehtud lau(d)a(de)st, (on) tehtud vahed, et kala ei pääseks välja, aga vesi vahetuks, sinna pandi see kala, mida pidi hoidma kaua elus; J sadgõss saat tšiirep kala tšiin, ku veess sumbast saad kiiremini kala kinni kui veest; 2. kahv (kalapüügiriist) сак, сачок (рыболовная снасть); J lähsi sadgaka gouruššia püütemä läks kahvaga vingerjaid püüdma.

sat/o K-Ahl. M Lu-Len. J-Tsv., g. saoo: sao J (vihma-, lume)sadu выпадание (снега, дождя, града); J taita leep sato, taiv nii pilvõkõᴢ vist tuleb sadu, taevas (on) nii pilvine; J elä lähe ilm kozanaa, kujall mokom sato ära mine ilma vihmakuueta, väljas (on) selline sadu; Lu nõisi kõva tormi ja vihmaa sato (Len. 277) algas kõva torm ja vihmasadu; M vihmaa sato vihmasadu; J lumõõ sato lumesadu; M sat̆toa kaivõʙ kisub sajule. – Vt. ka lumi-, vihma-. – Vt. ka satõ, saõ.

sato-ilma Lu sajuilm дождливая погода; ku on kuu teräd alaᴢ, se tääʙ vihmoi ilmoja vai lunta, vopšei sato-ilmoja kui kuu sarved on allapoole, (siis) see ennustab vihmaseid ilmu või lund, üldse sajuilmu.

satoi/n J-Tsv., g. -zõõ J sajune дождливый; satoin ilm sajune ilm.

satoittaa Li Ra sadade kaupa, sajakaupa сотнями; Li võrkkokala müütii satoittaa võrgukala müüdi sajakaupa. – Vt. ka saottaa.

sat/sita Ke-Set., pr. -tsiin Ke, imperf. -tsizin: -tsien [sic!] Ke = sattšia.

satšit/õlla: -ella (K-Ahl.) satsitõlla (K-Set.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin küsida, pärida спр/ашивать, -осить, расспр/ашивать, -осить; tšüsüsi, satšitteli (Ahl. 93) rl. küsis, päris.

satta, sat̆taa, sattaa vt. sataa¹.

sat/tsa P, g. -saa P (tuurasarnane tööriist рабочий инструмент, похожий на пешню).

sat/tšia (K-Ahl. Salm.1) -tsia (R-Reg. J-Must.), pr. -šin K, imperf. -tšizin küsida, pärida спр/а-шивать, -осить, расспр/ашивать, -осить; K tšüsüp tšülädne naine, satšip naine naapuraine (Salm.1 772) rl. küsib külanaine, pärib naabrinaine. – Vt. ka satsita.

sat/tua Lu J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J 1. (kuhugi) sattuda, (pihta) sattuda оказ/ываться, -аться; попа/дать, -сть; J sattuzin sell aika kottoo tulõma, ku põlo alku sattusin sel ajal koju tulema, kui tulekahju algas; Lu võrkol on sorjat silmäᴅ, ep satu kalad võrkkoo (kui) võrgul on harvad silmad, (siis) kalad ei satu võrku; Lu nii kõvassi sattu, jot tulõd i kipunat tultii silmissä nii kõvasti sattus (pihta), et silmad lõid tuld ja sädemeid (tuled ja sädemed tulid silmist); 2. ärrituda, end häirida lasta раздражаться, выходить, выйти из себя; J elä han jõgass jutuss nii kõvassi satu ära ometi igast jutust nii kõvasti ärritu.

sat/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J = sattua.

śatu vt. saadu.

satu/la K-Ahl. M I (R-Reg. P Lu) -lõ J -l Ra J, g. -laa P Lu J 1. sadul седло; M puussa õli satula, a sed́olka õli nahgassa ili rautõn sadul oli puust, aga sedelgas oli nahast või raudne; Lu üvä ajajõ issus seltšää ilmõ satulaa i lähs χodduu hea ratsanik istus (hobuse) selga ilma sadulata ja läks sõitu; M kõrkõap ovõssa, matalap sikaa. satula (Set. 19) mõist. kõrgem hobusest, madalam seast? – Sadul; P satulaa jalgahsõmõᴅ sadula jalused; J satulaa koĺĺo sadula kolju; 2. (leivatainast) pätsike (küpsetati hobustele floorusepäevaks) (ржаной) колобок (пекли лошадям в день Флора и Лавра); J teχ́ χ́ ää taitšin kakku, kanamuna pannaa päälee, siis pannaa aχjoo tšüχsemää, sitä kutsutaa satulõ tehakse (leiva)tainast pätsike, kanamuna pannakse peale, siis pannakse ahju küpsema, seda kutsutakse sadul(aks).

satulatšivi I sadulakivi, (sadulakujuline) põllu-, raudkivi камень-седло (валун, похожий на седло); siz on tõinõ tšivi, kutsuttii satula-

tšivi, on niku satula siis on (veel üks) teine kivi, (seda) kutsuti sadulakivi(ks), on nagu sadul.

satulikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ sadulake седельце.

satul-nah/ka: -k J-Tsv. sadulavöö подпруга; höblit vähäize satul-nahkaa, kõvassi on tšii(ni) tõmmõttu lõdvenda veidi sadulavööd, on (liiga) kõvasti kinni tõmmatud.

satuloit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J saduldada седлать, о-; opõin jo on satuloitõttu hobune on juba saduldatud.

satut/taa M Li -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J osatada, ärritada (haiget kohta, haava), haiget teha; riivata раздраж/ать, -ить, тревожить, по-; бередить (ранy); J satutti tšippaa osatas haava; M elä satuta tšättä ära tee käele haiget; M elä satuta min̆nua ära riiva mind (oma kandamiga).

satõ (Li J-Tsv.), g. saõõ Li J = sato; Li ku õllaa saõd i tormit sütšüzüllä, siz jutõllaa: ku se on rojukas sütšüzü kui sügisel on sajud ja tormid, siis öeldakse: küll see on rajune sügis.

satõi/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. sajas сотый; 2. saja-(li)ne (raha kohta) сотенный (о деньгах), разг. сотня (купюра).

sau/na Len. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (Kett. R Ja-Len.) -n J-Tsv. Сауна Tum., g. -naa K P M Kõ Po Lu J saun баня; J saunõs tšülpessä ja pessissä saunas viheldakse ja pestakse; Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene (end) külmetas, jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi (teda); M saunaa soojaavat tšiviahjoᴅ sauna soojendavad kerised (munakividest ahjud); P saunall õli saunneüᴢ ja sauna saunal oli sauna-esik ja saun (= pesemisruum); Lu saunaz õli tehtü pittšä kaukolo, vätši issus peenil järtšüil ümpäri kaukoloa saunas oli tehtud pikk küna, rahvas istus väikestel järidel küna ümber; Lu saunaz õli vesi astia saunas oli veetünn; Lu saunaa mentii laukopään i ohtugoo pääll sauna mindi laupäeval ja õhtu paiku; Lu peremeez ja treŋki tšäütii parvõs saunaᴢ peremees ja sulane käisid koos saunas; Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas; Lu saunaa müü süntüzimmä, saunaa müü i koolõmm sauna(s) me sündisime, sauna me ka sureme; Lu kuppijad lastii vertä saunaᴢ kupumoorid lasksid saunas aadrit; L vasuo pulmõi õli nuorikka saunaᴢ enne pulmi oli pruut saunas (pesemas); Ku elä hüppää süühkümättᴀ̈ saunaa vs. ära hüppa sügelemata sauna (= ära mine sauna, kui selg ei sügele); Lu meil ku tahottii jott tuuli muuttuiᴢ, siiz rikottii saunass ahjo kui meil taheti, et tuul pöörduks, siis lõhuti saunas(t) ahi (kalurinaiste poolt); Lu mussa sauna, ilma trubbaa sauna must saun (suitsusaun), ilma korstnata saun; J pimmiä sauna õli must saun (= tahmaste seintega suitsusaun) oli; Lu truvaa sauna ~ truvaakaa sauna korstnaga saun; Lu tänävä õli karkõa sauna, kõikii püürtüzimmä täna oli vingune (kibe) saun, saime kõik peapöörituse; J lämmitti metoizõõ saunaa metoizilla mettsäpuilla rl. küttis mesise sauna mesiste metsapuudega; M palava sauna kuum saun; J saunaa lavall tšülpessä sauna laval viheldakse; M saunaa ahjoza eb õõ põrmõtaa sauna ahjul ei ole (ahju)põrandat; Kõ papii χattu paikkoi täünä. saunaa ahjo mõist. papi müts paiku täis? – Sauna ahi; Lu saunaa sillad on tehtü arvaᴅ, jod mennüiz [= menneiz] vesi läpi sauna põrandad on tehtud harvad(est laudadest), et vesi läheks läbi; Lu saunaa haltiaᴅ saunahaldjad; M saunaa makko saunahaldjas; Po saunaza õli saunaa pappi saunas oli saunahaldjas; ■ P naizikko nõizõp saunaa saamaa naine hakkab sünnitama; Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ seda (teda) kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse; Lu tšen vargassi, annõttii saunaa kes varastas, (sellele) anti sauna (= anti naha peale); M senelle mehelle annõttii üvä sauna sellele mehele anti hea saun (= keretäis). – Vt. ka druba-, ees-, savvu-, seltšä-.

saunaaeüᴢ Lu = saunneüᴢ; kuza sõppõõssaa, se on saunaaeüᴢ kus rõivastutakse, see on saunaesik.

saunaahjo (M) sauna-ahjo Lu-Must. saunaahi банная печь, каменка; M nüt tehäz i saunaahjot trub̆baakaa nüüd tehakse ka saunaahjud korstnaga.

saunaasaamizõᴅ M pl. sünnitus роды; raskaat saunaasaamizõᴅ raske sünnitus.

sauna-haltiaᴢ Ra = saunamakko; saunaz on sauna-haltiaᴢ saunas on saunahaldjas.

saunamakko M saunahaldjas сверхъесте-ственное существо, дух-хранитель (в бане); saunaza on saunamakko saunas on saunahaldjas. – Vt. ka saunanikka, saunapakko, saunnikka.

saunanai/nõ M -ne J-Must. -n Lu J = saunnain; Lu siä issood niku saunanain sul on isu nagu nurganaisel.

saunanik/ka Lu Li, g. -aa Lu Li 1. saunaline (тот, кто собирается идти или идёт в баню); Lu saunanikad meŋkaa saunaa saunalised, minge sauna; 2. saunahaldjas дух-хранитель (в бане); Li saunaz on saunanikka. – Vt. ka saunamakko.

saunannaa M = saunnain; kui jo tetši lahzõõ, siz on saunannaa kui juba sünnitas lapse, siis on nurganaine; saunannaissa üφsnää eb jätettü sünnitajat ei jäetud üksinda.

saunannain Lu = saunnain; mil piäb mennä saunannaizõl kattsõlaizil ma pean minema nurganaise juurde katsikule.

saunapakko M = saunamakko; saunaza on saunapakko saunas on saunahaldjas.

saunapäivä Lu Li saunapäev банный день; laukopäivä on saunapäivä laupäev on saunapäev.

saunasõvaᴅ Li pl. saunapesu, puhas pesu банное, чистое бельё; saunasõvat pantu jo valmiissi saunapesu (on) juba valmis pandud.

saun/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J nahatäit, keretäit v. sauna anda зада/-вать, -ть баню, пороть, вы-; saunõziŋ hülgüü õikõ siivollaa andsin lurjusele õige tubli keretäie.

saunatšiveᴅ M pl. saunakeris каменка (бани); löülüä vizgatas saunatšiviile leili visatakse saunakerisele.

saunaämmä ~ saunämmä M ämmamoor, -emand повивальная бабка, акушерка; kui naizikko saunaa saaʙ, kuttsugaa saunaämmä kui naine hakkab maha saama, (siis) kutsuge ämmaemand.

saunik/ka K-Ahl., g. -aa saunake, väike saun банька, маленькая баня; ratikkata rad́omaase, saunikkata salvamaase (Ahl. 730) rl. (lähen) aidakest (üles) raiuma, saunakest ehitama.

sauŋkatto J-Tsv. saunakatus банная кровля, крыша; sauŋkatto on tehtü dranitsõss saunakatus on tehtud katuselaastudest.

sau/nlain ~ -llain J-Tsv., g. -nlaizõõ ~ -llaizõõ J saunik бобыль.

saunnaa M = saunnain.

saun/nain P Li Ra J (Ränk M) -nai M Lu sünnitaja, sünnitanu, nurganaine роженица, родильница; Lu kump toi peenee, se õli saunnai kes sünnitas lapse, see oli nurganaine; J saunnain saunaasõõ sünnütti nurganaine sünnitas saunas (sauna); Lu saunnai õli lavall sünnitaja oli (sauna)laval; Li meni kattsomaa saunnaissa, vei kattsõlaisii läks nurganaist vaatama, viis katsikutoitu; Ra saunnaizõlõõ veetii piirgaa, võit, kanamunaa, lihaa nurganaisele viidi pirukat, võid, mune, liha; Ra saunnain valõ pikarii viinaa, titii varpaiᴅ, tšen vei kattsõlaisiiᴅ nurga-

naine valas pitsi viina, titevarbaid (sellele), kes tõi katsikutoitu; J tuli saunnaizõssi (naine) sünnitas. – Vt. ka saunanainõ, saunannaa, saunannain.

saunneüᴢ P M Kõ Li (Kett.) saunaesik, sauna eesruum предбанник; P saunall õli saunneüz ja sauna saunal oli saunaesik ja saun (pesemisruum); M õlutta tšihutattii saunneeᴢ õlut pruuliti sauna eesruumis. – Vt. ka saunaaeüᴢ.

saunnik/ka Li, g. -aa Li = saunamakko.

saur/aa (K-Ahl.), pr. -an, imperf. -õn valu, haiget teha причин/ять, -ить боль; savvu saurab silmiäni (Ahl. 99) rl. suits teeb mu silmadele haiget.

savi vt. savvi.

savi- vt. ka savvi-.

savieinä Lu malts лебеда. – Vt. ka savviroho.

savii-loo/ma: -m J-Tsv. sammaspool лишай.

savikaakku J-Must. = savikomka.

savikomka Li savikamakas комок глины; kikkerittsaz on savikomkaᴅ, a meil on liivakomkaᴅ Kikeritsas on (põllul) savikamakad, aga meil on liivakamakad.

savikoto Lu savimaja, savist maja мазанка, глиняный домик; savikoto õli tehtü savõssa ja alkoissa savimaja oli tehtud savist ja halgudest; jõgõperäl on ühs savikoto Jõgõperäl on üks savimaja.

savilaatka I savikauss глиняная ладка, чашка, миска; kartalaadgaᴅ i savilaadgaᴅ plekk-kausid ja savikausid.

savilaa/tko (Ra), pl. -dgoᴅ Ra = savilaatka.

savi-lappia J-Tsv. savilabidas (labidas savi tõstmiseks) лопатка для глины.

savimaa M Lu savi-maa (J-Tsv.) savvimaa M savimaa, savine maa глинистая земля; J puulappiakaa savi-maat on raŋkk kaivoa puulabidaga on savimaad raske kaevata; M kuza on savimaaᴅ, siäl on komkaᴅ kus on savimaad, seal on (savimulla)kamakad.

sav/inõ (K Li J I) -in Lu -iin J-Tsv. -vinõ M -vin Kett. M, g. -izõõ Lu -iizõõ J -vizõõ M savist, savine глиняный; M koominaza õli savvinõ silta i riigaa süämmezä mokom sama rehealuses oli savist põrand ja rehetoas oli samasugune; J saviizõt paad ja laadgoᴅ savist (piima-, ahju)-potid ja kausid; M savvizõt kupiᴅ savist kruusid.

savi-pallo J-Tsv. savikamakas комок глины.

saviperine Lu savine глинистый; saviperine maa, kuza on savvia segaᴢ savine maa (on see), kus on savi hulgas (seas).

saviperäne Li = saviperine.

savi-piippu J savipiip (savist kahaga piip) глиняная трубка; galantsõd da saksõlaizõt põlõtõta savi-piippua hollandlased ja sakslased suitsetavad savipiipu.

savipoolikka J-Must. (orig.: savipuoliainen).

savizik/ko J-Tsv., g. -oo J savimaa глинистая почва; valittsi enellees savizikoo kõhaa valis endale savise (maa)koha.

savit/sõlla: -sõll J-Tsv., pr. -tsõlõn: -tsõõn J, imperf. -tsõlin J frekv. ← savittsaa; kanat ko ne siäll savitsõlla akanikkoᴢ kanad, küll need siblivad seal aganikus.

savit/tsaa Lu Li (M-Set.) -tsa J-Tsv., pr. -saʙ M -sõʙ Lu Li J, imperf. -tsi Li J siblida (kanade kohta) рыться, копаться (о курах); Lu Li kana savitsõʙ kana siblib; J meŋka savittsõga liivõᴢ (kanadele öeldi:) minge siblige liivas.

savi-õjalain Lu (endise) Savioja küla elanik житель (прежнего) села Савиоя.

savśe·m M Lu I üldse, sugugi вообще, совсем; M strašnoi näteli, siz vanad rahvaad vijjenpään savśe·m ep söötü (kui oli) kannatusnädal, siis vanarahvas reedel üldse ei söönud; Lu tševvääs ku näet konnaa veeᴢ, siz elo meeb üvässi, a ku näet taukõnutta, sis savśe·m eb õõ üvä kui kevadel näed konna vees, siis läheb elu hästi, aga kui näed surnut (= surnud konna), siis ei tule üldse head.

savu vt. savvu¹.

savu- vt. ka savvu-.

savuhoduᴅ P pl. suitsulõõrid дымоход.

savv/a¹ K, g. -aa savvapäev (5. XII) Саввин или Савельев день.

savv/a²: -õ J-Tsv., g. -aa J = savvu²; savvakaa lüüvvä (tagota) ḱilui lidnõss väĺĺää kurni- kaikaga lüüakse kurnipulki kurnilinnast välja.

savva/ta (Ke-Kett.), pr. -an, imperf. -zin = savvuussa.

savvaukko Ra räpnaauk, räppen (suitsuauk suitsutare laes v. seinas) дымоволок, дымник (в курной, чёрной избе); lagõza õli savvaukko, ku rihi lämpiiᴢ, siiz õli savvaukko avõõ laes oli räppen, kui tuba köeti, siis oli räppen lahti.

śawwi vt. savvi¹.

sav/vi¹ Kett. Len. K-Ahl. L P M V Li I -i Lu Li Ra J I Са́ввы Pal.1 K-reg.2 Саввы Ii-reg.1 Са́ви Pal.1 Савви Tum. śawwi Kr, g. -võõ Li -vyõ P -õõ Lu Li J -vii Li savi глина; I meilä mokoma kehno maa on, tämä ühsi liiva ili savvi meil on niisugune vilets maa, see on paljas liiv ja savi; Lu seinäd on tehtü räätü alkoja, räätü savvia (savionni) seinad on tehtud (nii, et) rida halge, kiht savi; P tehtii iestää fundamentti paasi-tšivessä, kalkiss vai savvyõkaa tehti kõigepealt vundament paekivist, lubja(st) või saviga; Lu savel tehtü riigamaa (Len. 283) savist (on) tehtud rehepõrand; Lu sõmõro tšüläs tehtii savõssa laatkoja i patoja Sõmero külas tehti savist kausse ja potte; Lu õltii kukkupilliᴅ, savõss tehtü olid savipillid (= vilepillid), savist tehtud; Lu sinizee savõõkaa võijjõtaa ahjoja sinisaviga määritakse ahjusid; Lu sinizessä ja harmaassa savõssa teχ́ χ́ ää kirpittsaa sinisest ja hallist savist tehakse telliskive; Li mätä se rako täünä savvia mätsi see pragu savi täis; Lu ukrainaz on valkaata savvia Ukrainas on valget savi; Lu kaunis savi punane savi; J savi maa savimaa; J aholl muut ep kazvo ku savi kukkaa kesal muud ei kasva kui maltsa. – Vt. ka pata-, sini-.

savv/i² Li, g. -ii ~ -õõ Li kurnikaigas бита; kahs savvia õli oli kaks kurnikaigast; viskaa savvõõkaa viska kurnikaikaga. – Vt. ka apara-. – Vt. ka savva², savvu².

savvi- vt. ka savi-.

savviazõ M savinõu глиняная посуда.

savvi-kirpittsa Lu telliskivi кирпич; savvi- kirpittsa ahjo telliskiviahi.

savvileipä (M) savileib глиняный хлеб; piu pau panttia, tšivitšellää löötii, savvileipää söötii rl. piu pau p., kivikella löödi, savileiba söödi.

savvin, savvinõ vt. savinõ.

savvipata M savipata Lu savipott (savist ahjupott) глиняный печной горшок; Lu savipata meeb rikkii savipott läheb katki.

savvipilli M savvi-pilli L savipilli Li (M) savi-pilli J savipill (piilupardikujuline savist vilepill) глиняная свистулька (в виде уточки); M savipilliᴅ, neet tehtii sõmõrulla savipillid, need tehti Sõmerul; M savvipilliᴅ õsõttii lahsalailõ savipillid osteti lastele.

savviroho P M Lu saviroho Kõ Lu Li Ra J savi-roho J-Tsv. 1. malts, murd. savirohi лебеда; J saviroho kazvob munapõllol malts kasvab kartulipõllul; 2. P puju e. koirohi полынь, абсент; 3. J-Tsv. hanemalts [?] марь [?]; J ka mitä peentõroill kazvonnu savi-roht vaata, kuidas peenardel on kasvanud hanemaltsa [?]. – Vt. ka savieinä.

savvi-zemĺaŋka L savionn, savist onn (глиняная) землянка, мазанка; varõpaa õli valmisõttu savvi-zemĺaŋka varem oli tehtud savionn.

savvoo/ssa: -ssaɢ (Ko-Kett.), II inf. -maa Ko = savvuussa.

savvo/ta [?] (Ko-Kett.), II inf. -omaa Ko = savvuussa.

savvot/tua (M), partits. -tunnu M suitsuda закоптеть.

sav/vu¹ Kett. K L P Ke-Set. M Kõ S V Lu Li J I Ko -u R-Lön. Lu J I, g. -vuu P M Lu J Ko suits дым; M katol on ül̆leel truba, missä savvu tulõʙ katusel on üleval korsten, kust suits tuleb; Lu savvu meeʙ lõõzgussõ trubbaa ja trubbaa müü meep kujall suits läheb (ahju)lõõrist korstnasse ja korstnat mööda läheb välja; Lu trubassa ku nõizõʙ savu i meeb alaz maχχaa, siiz ootõlla vihmaa i tuulta, a ku nõizõp savu trubassa kõhallaa üleeᴢ, ootõlla üvvää ilmaa kui suits tõuseb korstnast ja läheb maha, siis oodatakse vihma ja tuult, aga kui suits tõuseb korstnast otse üles, (siis) oodatakse head ilma; J ahjo õli ilmaa drubaa, savu meni uhzõss ahi oli ilma korstnata, suits läks uksest (välja); S sauna õli täünn savvua saun oli suitsu täis; J aapõizõd algod annõta paĺĺo savvua haavahalud annavad palju suitsu; M tšiikuup lõõkup maalõõ p tõku. Savvu (Set. 16) mõist. kiigub, liigub, maha ei kuku? – Suits; J pappi kad́iloitab ümpär laadanaa savvuukaa preester suitsutab ümberringi viirukisuitsuga; Lu katagaa savvua laski i praaviuᴢ (ta) laskis kadakasuitsu (= suitsutas end kadakasuitsuga) ja paranes; K jämiä savvu paks suits; J karka savvu tukõhoitõb inimiss kibe suits lämmatab inimest; Lu ku lämmitetää ahjoo riheᴢ ja pannaa ennaikaa tšiini, tuõp sinine savvu, viŋka kui köetakse ahju toas ja pannakse (ahi) enneaegu kinni, (siis) tuleb sini-ne suits, ving; Lu jürü tuuttša tuõp savvunaa äikesepilv tuleb suitsuna; M ep suv̆vaa savvuu aisua (ta) ei kannata suitsuhaisu; P minua mama sünnütti musas savvuu riheᴢ rl. mind ema sünnitas mustas suitsutares; R savu karvane kanani (Lön. 695) rl. mu suitsukarva kanake. – Vt. ka jäänos-.

sav/vu² (Lu) -u Lu, g. -vuu kurnikaigas бита (в игре в городки); siiz juõltii savvuᴅ, kutsuttii, tehtü keppiissä, paksut sellaizõᴅ siis öeldi kurnikaikad, (nii) nimetati (neid), (olid) tehtud keppidest, niisugused jämedad; savu lüüvvää kulijee müü kurnikaigas lüüakse kurnipulkade pihta; siis ku kahõõ savvuukaa kõik viis kullia sai üli rajaa lüüvvä, siis se õli tämää voitto siis, kui kahe kurnikaikaga sai kõik viis kurnipulka üle piiri lüüa, siis see oli tema võit. – Vt. ka savva², savvi².

savvu/a J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi = savvuussa; ■ savvup tulla tuiskab tulla (= jookseb kõigest väest).

savvui/n J-Tsv., g. -zõõ J = savvukaᴢ.

savvuk/aᴢ Lu, g. -kaa Lu suitsune дымный; savvukas sauna suitsune saun.

savvuri/hi Lu I (P) -χi I savvu-rihi P J-Tsv. savurihi Lu suitsutare чёрная, курная изба; Lu savvurihi õli meil, trubbaa bõllu suitsutare oli meil, korstnat ei olnud; Lu savvuriht lämmitettii, uhs õli avõõ (kui) suitsutaret köeti, (siis) uks oli lahti; P savvurihill õlivad akkunat pieneᴅ suitsutarel olid väikesed aknad; Lu mussa õttsa õli savurihi, tõin õli valkaa õttsa (vadja tare) korstnata pool oli suitsutare, teine oli korstnaga tarepool. – Vt. ka savvutupa.

savvusauna J suitsusaun чёрная, курная баня; pimmiä sauna õli, savvusauna, lämmitättii ilmaa drubbaa must (= tahmunud seintega) saun oli, suitsusaun, köeti ilma korstnata.

savvu/ta Kett., II inf. -amaa Kett. = savvuussa.

savvu/ttaa K P M Li -tta J-Tsv. -ttaaɢ I, pr. -tan K P -tõn J -t̆taa I, imperf. -tin P J 1. suitsutada (liha, kala) коптить, за- (мясо, рыбу); M savvuttaas kal̆loi praaznikoissi i pulmõissi kalu suitsutatakse pühadeks ja pulmadeks; M lih̆haa savvuttaaᴢ liha suitsutatakse; K savvutab lassa (ebausukomme:) suitsutab last; 2. suitsu ajada, suitsu tekitada, tossutada дымить; чадить, на-; M ep tõmpaa pliitta, mikäleep savvutaʙ pliit ei tõmba, millegipärast ajab suitsu (sisse); I mett-säzä nõizõd raakua põlõttamaa i savvuttamaa nõizõᴅ metsas hakkad raagu põletama ja tossutama; 3. suitsetada, tossutada курить; J savvutõp piippua suitsetab piipu. – Vt. ka savvutõllaa, suitsuttaa².

savvutupa (J) = savvurihi; minua emo sünnütteli mustaa [= mussaa] savvutuppaa rl. ema sünnitas mind musta suitsutarre.

savvut/õlla: -õll J-Tsv. -ella (K-Ahl.), pr. -tõlõn: -tõõn J -telen K-Ahl., imperf. -tõlin J frekv. suitsutada, suitsu ajada, tossutada дымить; чадить; J elä põlõttõõ toht, va savvuttõõᴅ ära põleta tohtu, ainult tossutad. – Vt. ka savvuttaa.

savvuu-karva/inõ: -dnee K-Ahl. hall, suitsukarva, -värvi серый, дымчатый (цвет); õlkoo mussa juttelija, savvuu-karvadnee sanoja (Ahl. 99) rl. muutugu mustaks tagarääkija, suitsu-karva sõnaja.

savvu/ussa: -uss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -ᴢ J suitseda дымиться; druba savvuuʙ korsten suitseb. – Vt. ka savvata, savvota, savvua, savvuta.

savõõmätäᴢ: savemätäᴢ (Ja-Len.) savi(maa)-mätas (дёрн с глинистой почвы); siis tuvva metsäs [= tuvvassa metsässä] savemättäät (Len. 252) siis tuuakse metsast savi(maa)mättad.

saõ J-Tsv., g. satõõ = sato; vihmaa saõ vihmasadu.

śchehenes vt. süämmezä.

schibben ~ śchibben Kr välk молния.

schihen ~ schüen vt. süä¹.

schikkis ~ schiküse vt. sütšüzü.

śchiltawas Kr tuleraud огниво.

schkihwi vt. tšivi.

schnahd vt. sooni.

schämi Kr vt. süämmee¹.

schügge Kr, pr. schüen Kr, imperf. pl. 3. p. scheit = süvvä.

schünnent vt. süntüä.

schüwe vt. süvä.

schüwed vt. süsi.

se¹ K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr (́R-Lön. V) see K U M Lu Li Ra J sä Kr Сïá Pal.2 Сḯа K-reg.2, g. sen/ee K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku -ie P sen̆nee M Kõ S I -e K Lu J 1. see, too этот, тот; M õli tšülvüvakka, sen̆neekaa mitattii õzraa oli külvivakk, sellega mõõdeti otra; Li see on kehno inemin, märännü inemin see on halb inimene, paha inimene; K pimopilkko, se õli mokoma mäŋko pimesikk, see oli niisugune mäng; P tšel on jano, senel on jalgaᴅ vs. kel on janu, sel on jalad; V kuza kõikk õmaᴅ, sitä en tää kus kõik (teised) on, seda (ma) ei tea; Lu se talo eläb rikkaapassi muita see talu elab teistest rikkamalt; Lu kumpa vihta vizgattii üli pää, sihee vihtaa pantii koivu õhsa, jaanikukka i štanajalka viht, mis visati (jaanilaupäeval) üle pea (saunakatusele), sellesse vihta pandi kaseoks, jaanilill ja sõnajalg; Li enne meil tehtii siittä puussa tšäpüje ennemalt tehti meil sellest puust (= kuslapuust) võrgukäbasid; Ku hüü saat́śii hukkaa siittᴀ̈ virttsᴀvee haizussa nad (põdravasikad) said hukka sellest virtsavee haisust; Lu antagaa seness innass andke selle hinnaga (ära); Lu siitä mahsi tšümmee rubĺaa sellest maksis kümme rubla; K sill aikaa sel ajal; Li ehim miä sell aikaa sinne vai en kas ma jõuan sel ajal sinna või ei; P vad́d́alaizõt pajattivat sitä viittä vadjalased kõnelesid sedaviisi; Li miä kaihoon, što sitä viittä millõ tuli tehtüss ma kahetsen, et ma tegin sedaviisi; J see sama seesama; P senie iess piti tällie tehä tüötä selle eest pidi talle tööd tegema; P nuor vätši senie perässi pajatti enäpii venäissi, etti tšäüsi škouluza venäi tšieleᴢ noorsugu rääkis sellepärast rohkem vene keelt, et käis venekeelses koolis; M sen̆nee võrraa sellevõrra; Ku sitä vart selle jaoks; J sell koosia ~ sell tavall sel kombel, sel taval; Lu perrää senee starikalõ annõttii kah-tšümmeᴅ viis roozgia pärast seda anti vanamehele kakskümmend viis vitsahoopi; J siitt eb mennü paĺĺo aikaa sellest ei läinud palju aega; J pääle sene peale selle; J sitäppo-se [= sitäppo se] (Tsv.) see’p see on; 2. seesugune, niisugune, selline такой; таков; L mi maa, se on maaneri, mi lintu, se on tšieli, mi tüö, se on sõpa missugune (on) maa, selline on komme, missugune (on) lind, selline on ka keel (= laul), missugune (on) töö, selline on rõivas; Lu mikä maa, se i lintu missugune maa, niisugune lind(ki).

se² vt. see².

seaᴢ [< e?] Li = segaza; niku valkaa variᴢ mussaa varisõõ seaᴢ kk. nagu valge vares mus-ta(de) vares(t)e seas.

śedak/ka (Ku), g. -aa sõitja, küüdiline седок; siz izvoššikkᴀ mäni nuumerii ettsimää śedakkoitᴀ herroitᴀ siis läks voorimees numbrituppa otsima härraseid küüdilisi.

seddoi vt. sidoi.

sed́/olka M Lu Li -olk J-Tsv. -jolkka Lu -jolkk Ra sedjolkka J-Ränk śid́olka ~ sid́jolkka I sidelkka I-Len., g. -olkaa M Lu Li J -jolkaa Lu sedelgas седёлка; I śid́olka õli seĺĺäzä opõzõla sedelgas oli hobusel seljas; M sed́olka õli nahgassa sedelgas oli nahast; Lu sed́jolkaa vüüti ~ Li sed́olkaa vüü sedelgavöö; Li sed́ol-ka remeni, sed́olka nahka perrää toož jutõltii sedelgarihm, hiljem öeldi ka sedelganahk (sedelgavöö kohta).

sed́olk-nah/ka: -k J-Tsv. = sed́olka-vüü.

sed́olka-vüü Li sedelgavöö подпруга.

sedžät/ä: -äɢ vdjI, pr. setšä/ä (vdjI), imperf. -zii (läbi) segada помеш/ивать, -ать, размеш/и-вать, -ать. – Vt. ka seätä.

see¹ vt. se¹.

see² K-Ahl. sie L se ~ seh K-Ahl. interj. (tülgastust, põlgust väljendav sõna слово, выражающее презрение).

seegla vt. sigla.

seel, seell, seellä, seellÄ, seelä vt. siällä.

seelt, seeltä vt. siältä.

seem/ee Kett. K-Ahl. M Lu (K U P Kõ Li Ra J) siemee ~ siemie P (K U) seime Len. -eh I -ene Lu -en J-Tsv. -inn Kr, g. -enee Kett. M Lu Ra J siemenee P -nee J-Tsv., hrl. pl. -eneᴅ Kett. K U P M Kõ Lu J I siemeneᴅ U (K P) -neᴅ J-Tsv. seimenet Len. 1. seeme, tuum семя, ядрышко, сердцевина; Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii i kärkissä süüp seemeneᴅ rähn teeb puusse augu, sinna paneb käbi ja sööb seemne(i)d; Lu miä kasin seemened likkoomaa ma panin (kastsin) seemned ligunema; Lu seemened on lina-pää süämeᴢ seemned on linakupra sees; M kapusaa seemenet tšülvettii mah̆haasõõ kapsaseemned külvati maha; M isuttaas sfjoklaa seemeneᴅ külvatakse peediseemned (maha); P uhmarõs survõttii kańivaa siemenii uhmris tambiti kanepiseemneid; Kõ tapõin lin̆naa seemeneᴅ kolkisin linaseemned (välja); Lu omenaa seemene õunaseeme; Lu pähtšänää seemene pähkli tuum; J seemnee koori seemne kest; J seemenee pesä seemnekoda; 2. (vilja)tera; (vilja)seeme; seemnevili зерно; семенное зерно; M tuuli puhub akanat tänne, a seemened menevät tõisõõ poolõõ tuul puhub aganad siia, aga terad lähevad teisele poole; U siiz jo piäb ilata siemened vällää siis juba tuleb terad (aganate hulgast) välja puhastada; J seemenessi võtamm pää-viĺĺaa seemneks võtame parema vilja; M vanall seemenell tšülvettii vana seemnega külvati; Lu kase seemene ittääʙ, saap tšülvää see seeme idaneb, võib külvata; Lu seemenee rüiᴢ seemnerukis; ■ P täll joχsi vällεä siemie tal oli enneaegne sünnitus (tal jooksis loode välja). – Vt. ka kańivo-, lina-, rüis-.

seemeevõi M Lu (K-Al.) seemee-või K-Ahl. M seemevõi M Lu siemevõi (Ja-Len.) seemenvõi K seemvõi Lu I (Li J) seevvõi Lu taimeõli растительное масло; Lu kanivoo seemeness tehtii seemvõita, se õli maailmaa üvä kanepiseemneist tehti õli, see oli ilmatu hea; M seemeevõikaa tehtii rokkaa, kui õli pühä taime-

õliga tehti kapsasuppi, kui oli paast; M pühä- söömä on tehtü seemee võilla paastutoit on tehtud taimeõliga.

śeemel Kr põhi север.

seemenee-või Lu = seemeevõi; tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmä-võikaa i seemenee-võikaa kaerakilet võib süüa kuumalt võiga või taimeõliga.

seemenkakko: siemenkakko Ränk kanepiseemnepirukas (uhmris tambitud kanepitembiga täidetud pirukas пирог с толчёной коноплёй).

seemeŋkakku Li õlikook жмых; ku se seemevõi puzõrrõttii pois siis jäi seemeŋkakku kui see (lina)seemneõli pressiti välja, siis jäi (järele) õlikook.

seemenvõi vt. seemeevõi.

seeminn vt. seemee.

seemnik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J seemnerikas богатый семенами.

seeni vt. siini.

seerõ/i M, g. -i hall серый; miε nõõn kutomaa seerõita suukkunaa ma hakkan halli villast riiet kuduma.

seestra, seestõra vt. sõssar.

seeᴢ [< e?] Li sees, sisemuses внутри; mesi-marjaa seez on toomi kirsimarja sees on kivi (tuum).

seever/i M, g. -ii põhi (põhjapoolne maakoht) север (северная местность); M miε elin seeveriᴢ ma elasin põhjas (~ põhja pool).

seevvõi vt. seemeevõi.

sega/za J-Must. -ᴢ Lu Li J-Tsv. seas, hulgas среди, между; Lu ailii õli i segaz õli kurvia räimi oli ja (nende) seas oli meritinte; Li õzrajavoss et saa teh́h́ää leipää üvässi, piäb õlla tõinõ javo segaᴢ odrajahust ei saa hästi leiba teha, peab olema teine jahu hulgas; J ep sinnua tšenni paa tõisiijõ segas tähelee sind ei pane keegi teiste seas tähele. – Vt. ka seaᴢ.

sega/ta L Lu Li (Ra) -t J-Tsv. -taɢ I, pr. sek/aan: -kaan Lu Li -kan J sek̆kaa I, imperf. -azin Lu Li J (tainast) segada заме/шивать, -сить (тесто); Lu miä sekkaan taitšinaa taitškahjaa ma segan taina leivaastjasse; L tüttärikko sekas vähäkkõizyõ rehtelkakkui tüdruk segas vähekese pannkoogitainast; J slauboohu, leivet segattu, oomõn tšühzetemme jumalale tänu, leivatainas (on) segatud, homme küpsetame. – Vt. ka seätä.

segel vt. sigla.

segloi vt. tuhki-.

sego/ttaa M Lu Li Ra (K-Ahl. Kõ) -tta J-Tsv. -ttaaɢ (I) sõgottaa [?] Kett., pr. -tan K M Lu Li -tõn J -t̆taa I, imperf. -tin M Kõ Lu Ra J 1. (läbi) segada мешать, размеш/ивать, -ать; Ra ku teet kasõtta, üvässi segota munat soolaakaa kui teed kastet, sega munad soolaga hästi (läbi); Li ühtäpäätä piäp pliitaa päällä segottaa rookaa, a too paahup põhjaa ühtesoodu peab toitu pliidi peal segama, muidu kõrbeb põhja; Ra miä kaugaa segotin rooppaa ma segasin kaua putru; I kasta suppia nõizii segottam̆maa hakkasin seda suppi segama; Lu kiisselvettä segotõttii i juutii (hapendatud) kiislivett segati ja joodi; Lu või ja muna segotattii või ja (keedu)-

muna(kollane) segati (munavõiks); M kõik segotab ühtee, tetši niku siğgaa rookaa kõik segab (segas) kokku, tegi nagu seasööki; 2. (tainast) segada заме/шивать, -сить (тесто); J siis segotõttii leiveᴅ siis segati leivatainas; M javot segottaaᴢ, pannaz appõnõmaa jahu(d) segatakse (tainaks), pannakse hapnema; M segotattii taitšikahjaa (leivatainas) segati leivaastjasse; Lu rüizjavvookaa segotõtaa (tainas) segatakse rukkijahust; 3. (hulka, sisse, kokku) segada вмеш/ивать, -ать, примеш/ивать, -ать; J segotti jaadua tšaajusõõ segas mürki tee sisse; Li äätikka on ühtee segotõttu, eb õõ lumi epko vihma lumelörts on (lumest ja vihmast) kokku (ühte) segatud, ei ole lumi ega vihm; 4. (võid) teha, (võid) kokku lüüa сби/вать, -ть (масло); M segotab võita teeb võid; M smetanaa segottaaz männääkaa, siz leeb või hapukoor lüüakse kokku (segatakse) männaga, siis tuleb või; 5. (rääkides) segi ajada перемеш/ивать, -ать; Li segotat kõik ühtee, a izzee et saa mittää arvua ajad (rääkides) kõik segi, aga ise ei saa midagi aru; M miä segotin kõik tšeeled ühtee ma ajasin kõik keeled segi (= rääkisin mitmes keeles läbisegi). – Vt. ka seätä.

segot/tua Li, pr. -uʙ Li, imperf. -tu Li segi minna, seguneda смеш/иваться, -аться, перемеш/иваться, -аться; kõik segottu ühtee kõik läks segi.

segotu/ᴢ Li J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ Li J 1. segu смесь; J sigaa segotuᴢ seasöök; 2. segadus путаница, беспорядок; segotuss tetšemä segadust tekitama (tegema). – Vt. ka seka, sekauᴢ.

seh vt. see².

śehrs Kr väävel сера.

sehta Kr aed, tara забор, ограда.

seikka vt. lisa-.

seil/ata Lu Li J -õt J-Tsv. -ätä M, pr. -aan Lu Li J -ään M, imperf. -azin Lu Li J -äzin M seilata, purjetada плавать (под парусами); Lu alusõõkaa seilattii tšezäl purjelaevaga seilati suvel; J škuunaka amerikkasõõ ed lähe, dai boh lau-gõss müü va seilõt kuunariga Ameerikasse (sa) ei lähe, anna(ks) jumal vaid Laugat mööda seilata; Lu tomakall ilmall laivoil on kehno meres seilata uduse ilmaga on laevadel merel kehv purjetada; Lu laiva on matalikkoz ep saa seilata laev on madalikul, ei saa purjetada; Lu roomis ku on raŋkka lasti, a täkil on kerkiä lasti, siiz on üvä seilata kui trümmis on raske last, aga tekil on kerge last, siis on hea purjetada; Lu seilaamizõõ seilattii alusõd meije merel purjekad on meie merel (oma) seilamise(d) seilanud (= purjelaevu enam ei kasutata); ■ M miε seiläzin tšiireess mennä ma vehkisin kiiresti minna.

seil/i Lu Li, g. -ii Lu Li puri, seil парус; Lu tuuli ko õli mukkaa, siis seili pantii venneell pääll kui tuul oli päri, siis pandi paadile puri peale; Lu aluz on seilijekaa laivõ alus on purjedega laev; Lu vennee seilit kotonn õmmõltii, alusõõ seilid õsõttii valmiiᴅ paadi purjed õmmeldi kodus, purjelaeva purjed osteti valmina (valmistehtuina); Lu kahs õli suurt seiliä, esiseili ja takaseili oli kaks suurt purje, ees- ja tagapuri; Lu seiliᴅ on tiukall purjed on pingul; Lu ilata seiliᴅ purjed maha võtta; Lu nõsõtaa seilid üleeᴢ tõstetakse purjed üles; Lu õikõa seili neljakandiline puri; Lu kosso seili kliiver-, kahvelpuri; Lu liika seili tagavarapuri; Lu alusõõ seili purjelaeva puri; Lu vennee seili paadi puri; Lu seili nigla purjenõel; Lu seili snaasti taglas; Lu teimme seili alussijõ tegime purjelaevu; Lu aluz on koko seiliᴢ laev on täispurjes; Lu seilill ajjaa purjetada. – Vt. ka ahtõri-, boomi-, esi-, kliiveri-, taakka-, taka-, toppi-, topseli-, tormi-, vööri-.

seilialuᴢ Lu Li seili-aluᴢ Lu purjelaev, purjekas парусное судно, парусник; Lu meep seilijekaa seilialuᴢ purjelaev sõidab (läheb) purjedega. – Vt. ka seililaiva.

seilijahti Lu purjejaht, purjekas яхта; alussia ennää eb õõ, nüt on seilijahiᴅ, ja on õppilaivoja seilijekaa purjelaevu enam ei ole, nüüd on purjejahid, ja õppelaevu on purjedega.

seili-kaĺjassi Li kaljas (kahemastiline kuunar) гальяс (двухмачтовая шхуна).

seilikaŋgaᴢ Lu Li seili-kaŋgaᴢ Lu purjeriie парусина; Lu seilikaŋkaad linassa on kuottu purjeriie on linast (= linasest lõngast) kootud; Li seilikaŋgaz on ruskaa kaŋgaᴢ, puuvillassa tehtü purjeriie on punakaspruun kangas, puuvillasest lõngast tehtud; Li seilikaŋkaassa teh́h́ää kliiveri purjeriidest tehakse kliiverpuri; Li kožana teh́h́ää seilikaŋkaassa, öljüllä võijõtaa vihmakuub tehakse purjeriidest, immutatakse õliga.

seili-kiippa Lu purjepakk (kokkukorjatud puri) свёрнутый парус; seili-kiippa, seili ku on pantu ühtee tšiini purjepakk (on), kui puri on kokku korjatud (ja masti v. raa külge seotud).

seili-laiva ~ seillaiva Lu seililaivõ (Lu) = seilialuᴢ; miä seilazin seililaivõᴢ ma purjetasin purjelaeval; utu-ilmall seililaivoiz lüütii aŋkkuria müü ravvaakaa uduse ilmaga löödi purjelaevadel rauaga vastu ankrut.

seilimaastõri Lu purjesepp, -meister парусный мастер, парусник; seilimaastõri, se õli alussiiᴢ, piti seilii praavittaa, uusii seilii õmmõlla purjesepp, see oli purjelaevadel, pidi purjesid parandama, uusi purjesid õmblema. – Vt. ka seili-õmpõlija.

seilinigla Lu purjenõel парусная игла; seilinigla, mineekaa õmmõllaa seiliä liikkii tšiini (suur) purjenõel (= liikimisnõel), millega õmmeldakse puri liigi (= purjenööri) külge kinni; seili-nigla, nenäpool on paksupi, kõlminurkkinõ, kahõsa santimetrii purjenõel, (selle) teravikupool on paksem, kolmekandiline, kaheksa sentimeetrit (pikk); seilinigla on peenepi, liikkinigla on suurõpi, a seesama malli purjenõel on väiksem, liikimisnõel on suurem, aga (tal on) seesama kuju.

seilirih/ma Lu (jäme) purjeniit парусная нить; seilirihmal paikattii ja õmmõltii purjeniidiga paigati ja õmmeldi (purjesid).

seili-snaasti Lu taglas, taglase köiestik осна-стка, такелаж.

seilivene Li seili-vene Lu purjepaat парусная лодка; Lu tšezäll püvvettii kallaa seili-venneejeekaa suvel püüti kala purjepaatidega; Li luutsaa mees tetši seilivenneit Luuditsa mees tegi purjepaate.

seili-õmpõlija Lu = seilimaastõri.

seime, seimi vt. sõimi.

seinein vt. viis-.

seinikko vt. viis-.

seinisirkka Ra kilk сверчок.

seinolliinõ vt. kõlmi-.

sei/nä Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R-Eur. U I) -n J-Tsv., g. -nää M Kõ Lu Li Ra J I 1. sein стена; Ra aro seizop seinää nõjall reha seisab seina najal; Lu seinäd on tehtü räätü alkoja, räätü savvia (savionni) seinad on tehtud (nii, et) rida halge, kiht savi; L fomkann võtõttii χatuᴅ, pantii seinεä naglaa rippumaa toomapäeval võeti mütsid (peast), pandi seinale varna rippuma; Li lavvad õlivat seinäss seinää lauad olid seinast seina; S võttaas piimäpata i lüvväs seinääsee, vizgatas seinää i rääkaas: piimäpata rikkauᴢ i med́d́e noorikkõ rikkauᴢ (pulmakomme seoses noorpaari äratamisega:) võetakse piimapott ja lüüakse vastu seina, visa-

takse vastu seina ja hüütakse: piimapott läks katki ja meie noorik läks katki; M mitä näilee pajattaa, ühs kõik niku seinääsee erneitä vizgata ükskõik mida neile rääkida (on sama hea) nagu herneid vastu seina visata (= nagu hane selga vesi); Lu mokom aźźa, ed või mitä tehä, hod́ rad́d́o pääkaa seinää niisugune asi, ei saa midagi teha, tao või peaga vastu seina; Lu lobaakaa seinää ed riko vs. laubaga seina ei purusta; P uhzyõ seinä uksesein (sein, kus on uks); Lu säntšü seinä sein, mille ääres oli magamislava; Lu õttsa seinä otsmine (ukse vastas olev) sein; Lu tšültšü seinä külgmine sein (uksest vasakul); Lu ühet seinä tunnid õltii tšüläᴢ (ainult) üks seinakell oli külas; 2. sadamakai, paadisild; vall пристань, причал, пирс; насыпь; Lu laiva lähs seinältä poiᴢ laev eemaldus kaist; Lu tõmmata litši seinää (laeva) kai äärde tõmmata; Lu alus seizop pristanii seinäl (purje)laev seisab sadamakai ääres; Lu rannaz onõ lainõrikko, seinä on tehtü vassaa rannas on muul, (lainetele) on tehtud vall vastu; 3. sein (kanga v. lõime pikkusmõõt, üheksa arssinat; üks käärpuude ringitäis lõimelõngu) стена (мера длины ткани или основы, равная девяти аршинам); Li seinä on, ku loovvaa kaŋgassa loottšipuijee, siz ühz ümpärüᴢ loot-tšipuita annab ühee seinää sein on, kui luuakse kangast (= kangalõime) käärpuudele, siis üks ring (lõimi) käärpuudel annab ühe seina; Lu tšümmee seinää panin kaŋgassa kümme seina panin kangast (üles). – Vt. ka akkuna-, bokka-, kirpittsa-, paasi-, perä-, pristani-, sisi-, taka-, tako-, tšehs-, tšivi-, tšültši-, umpi-, vesi-, väli-, õttsa-.

seinäᴅ (M) pl. = seinäloomipuuᴅ; ku kaŋgassa lootii seiniillee, sõrmuz õli pantu lak̆kõõsõõ, rihma johsi läpi sõrmussõõ kui kangast loodi seinakäärpuudele, (siis) oli lakke pandud rõngas, (linane) lõng jooksis läbi rõnga.

seinäloomipuuᴅ M pl. seinakäärpuud стенная сновалка; seinällä õli kahs riukua, i kepid õli pantu, näväd õltii seinäloomipuuᴅ, ned́d́ekaa piti joonitõlla, a loomipuut kui on, siz niku isuᴅ seinal oli kaks latti, ja pulgad olid pandud, need olid seinakäärpuud, nendega (käärides) pidi (edasi-tagasi) jooksma, aga kui on (tavalised) käärpuud, siis (käärides) nagu istud.

seinärako Li seinapragu щель в стене; tširkka õli kuzaleeʙ ain ahjoo ja seinää väliᴢ, seinäragoza kilk oli ikka kusagil ahju ja seina vahel, seinapraos.

seinäsammala ~ seinäsammõla Li seinasammal (sammal seinte tihendamiseks мох для конопачивания стен).

seinätikka M toonesepp точило; seinätikka tagop seinäᴢ toonesepp taob seinas.

seinä-tuli (Lu) kaituli (tuli sadamakai valgustamiseks) огонь причала; seinä-tulõᴅ, kõikõlaisii tulia onõ kaituled, igasuguseid tulesid on (sadamas).

seinä-tunniᴅ Li sein-tunniᴅ J-Tsv. seinakell стенные часы; Li meil õli tehtü mokoma kaappi, seinätunnid õli sinne pantu meil oli tehtud niisugune kapp, seinakell oli sinna (sisse) pandud; J siäkse pilautit sein-tunniᴅ kas sina tegid seinakella katki?

seinää-merkki M (kanga)seinamärk (kriips käärpuudel, mis näitab, kus lõpeb üks ringitäis (kangasein) lõimelõngu чёрточка на сновалке, отделяющая одну стену основы от другой); seinää-merkii teimmä nõğgõõkaa (kanga)seinamärgi tegime nõega.

seipää-aita: seipä-aita Li = seiväzaita; ennee õli seipä-aita niku nütte ennemalt oli teivasaed, nagu nüüd(ki on).

seis-¹ vt. sõis-.

seis-² vt. sõiz-.

sei/so M J-Tsv., g. -zoo M J seis, seismine стояние; J seiso jo algõb väzüttä seismine hakkab juba väsitama.

seisoa, seiss, seisua, seisuaɢ vt. sõisoa¹.

seisoma-paikka Lu paadisadam, lauter причал, стоянка рыбацких лодок; vennejee seisoma-paikka paadisadam (paatide seisupaik).

seisottua vt. seizottua.

seiz- vt. ka sõiz-.

seizaht/aa: -aaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii = seizahtaassa; I vätši õli virstalt seizahtannuɢ rahvas oli verstapikkuselt seisma jäänud.

seizahta/assa (Lu-Len.), pr. -an, imperf. -azin: -zin Lu seisatada, seisma jääda остан/авливаться, -овиться; miä seizahtazin ma seisatasin. – Vt. ka seizottaassa.

śeize vt. seitsee.

seizogoit/taa M, pr. -an, imperf. -in seisma jääda, seisatada, peatuda остан/авливаться, -овиться; tällä bõllu aikaa minukaa seizogoittaa temal polnud aega minuga seisma jääda.

seizollaa J = sõisozilla; seizollaa pessiistii seistes pesti end (saunas).

seizot/taa Ja-Len. (Kõ) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kinni pidada, peatada, seisatada остан/авливать, -овить; J seizot opõin. – jo seizotin pea hobune kinni! – Juba pidasin.

seizotta/assa (J) -ss J-Tsv. sõizottaassa (Li J) sõizuttaassa (Li), pr. -an J, imperf. -azin ~ -zin J seisma jääda, seisatada, peatuda остан/ав-

ливаться, -овиться; J elka tüü nii kõvassi jooskaa, seizottaskaa ärge nii kõvasti jookske, jääge seisma; Li õpõn izzee sõizottaazi hobune jäi ise seisma; Li sõizottaazi paikal jäi paigale (seisma); J viippaav vaappaaʙ, saarõlõõ sõizottaaʙ. se on metle (Mäg. 150) mõist. viipab, vehib, saarele seisatab? – See on luud; J seizottaa, beglettsi peatu, põgenik! – Vt. ka seizahtaa, seizahtaassa, seizottua, sõizattaa, sõizattua, sõizottaa.

seizottamizi J-Tsv. peatustega, katkeliselt с остановками, прерывисто.

seizot/tua M seisottua (K-Ahl.), pr. -un (M) seisotun K, imperf. -tuzin M 1. peatuda, seisma jääda, seisatuda остан/авливаться, -овиться; M aftobussi seizotuʙ autobuss peatub; M en või kuh̆hõit seizottua, tšäün vaitõ kepiikaa (ma) ei või kuskile seisma jääda, käin ainult kepiga; 2. seista, seistes selgida выстояться, проясниться; M laa tšihva vesi seizotuʙ las tuline vesi seistes selgib. – Vt. ka seizottaassa.

seizotuᴢ vt. sõizotuᴢ.

seizot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← seizottaa.

seit/see Kett. K L P Ke M Kõ S Lu Li J I (Ku) -sie L P -se P Ke M Kõ-Len. Lu-Len. J -ze ~ -si ~ -z ~ śeize Kr Се́йци K-reg.2 Ii-reg.1 Сейтцемань Pal.2 Сейци Tum., g. -tsemee K P M Lu Li J -tsemie L -semee K-Ahl. K-Set. seitse семь; M nätelizä seitsee päivää nädalas (on) seitse päeva; S seitsee näteliä arkõa eb annõttu seitse nädalat ei antud paastuvälist toitu; K seitsee lassa meit õli meid oli seitse last; Lu seitsee jalkaa, se on süli seitse jalga, see on süld; M piεb nõisa pool seitsettä peab tõusma (kell) pool seitse; Ku sell aikaa paha seittsemäd rautᴀkeŋgät kulutap kunis parrii mennäᴢ vs. selle ajaga, kuni paari minnakse, kulutab vanakuri seitsmed raudkingad; M nõistii õppõmaa seittsemee voozii hakati õppima seitsmeaastaselt; K seitsee tšümmeetä (K-Ahl.) seitsekümmend; K õlimma seittsemee naizikoo olime seitsme naisega; Li seittsemee tšezzee seitsmekesi.

seitseetšümmenäiᴢ K seitsee-tšümmees K-Ahl. seitsmekümnes семидесятый.

seitseetšümmet/tä K Kõ -t K seitzkümment Kr seitsekümmend семьдесят; Kõ niku miεtš seitseetšümmettä viis vootta nagu minagi, seitsekümmend viis aastat (vana).

seitsee/tõššõmaᴢ: -toššamas K-Ahl. seitsmeteistkümnes семнадцатый.

seitseetõššõmõtta K-Set. M seitseetõ·ššõmõtt K seitseetoššamatta K-Ahl. seitsetõ·iššumõt Lu seitseetõ·iššümmett ~ seitsetõiššümmeᴅ J seitsetõ·ššõmõd P seitsteischkümm Kr seitse-teist(kümmend) семнадцать; K jo tuli millõõ seitseetõ·ššõmõtt vuotta sain juba seitsmeteistkümneaastaseks.

seitsemeistšümmeneiᴢ (K-Set.) = seitseetšümmenäiᴢ.

seitsmik/ko Lu, g. -oo seitse (kaardimängus) семёрка.

seitsteischkümm vt. seitseetõššõmõtta.

seitzkümment vt. seitseetšümmettä.

seit/tsemee Li -smee Lu seitsmekesi семеро; Li seittsemee mentii mindi seitsmekesi; Lu tulimma seitsmee tulime seitsmekesi.

seit/tsemeiᴢ K M -semeiᴢ K-Set. -semeeᴢ ~ -semees M-Set. -tsemeᴢ J-Tsv. -semes K-Ahl. Ke-Set. M-Set. I -tsemäiᴢ L Po -tsemääᴢ Lu -tsemäᴢ Li J-Tsv., g. -tsemettemee seitsmes седьмой; Li kuuᴢ päivää on ärtšipäivää, a seittsemäz on pühä kuus päeva on argipäevad, aga seitsmes on pühapäev; Li seitsee minuttia seittsemättä (kell on) seitse minutit seitsme peal; L minuu tütär isup seittsemättämäl jätažilla minu tütar istub seitsmendal korrusel; L seittsemäiz on sikamieᴢ rl. seitsmes on sigamees; J seittsemez ~ seittsemäz õsa seitsmes osa, seitsmendik.

sei/väᴢ P M-Set. Ja Lu Li I (Kett.) -väs K-Ahl. -veᴢ J-Tsv. Сэ́йвэсъ K-reg.2 Се́йвесъ Ii-reg.1 Се́йвесь ~ Сайвясь Pal.1, g. -pää P Lu Li J -pä J -pεä P -vää J teivas кол; Li kahs seivässä lüütii maχχaa vasatikkoo kaks teivast löödi maa sisse vastamisi; P vätšeä õli nii paĺĺo, pannu vaikk seipää püssüä i se eb laŋgõnnu maalyõ rahvast oli nii palju, (et) pannud kas või teiba püsti ja see ei oleks maha langenud; J sio õpõin seipäsee tšiin seo hobune teiba külge kinni; I starikka sitõ õlgõlla seipäitä taat sidus õlgedega (aia)teibaid; J ad́d́a seipääd om mätänestü aiateibad on mädanenud. – Vt. ka aita-, einä-.

seiväzaita Li teivasaed изгородь, забор из кольев; seiväzaita õli ja vittsa-aita teivasaed oli ja vitsaed (oli). – Vt. ka seipää-aita.

sejson Kr, pr. sg. 1. p. seisan стою.

sejätä M-Set., pr. setšä/än M, imperf. -zin M = seätä; jämeässi setšäzin leivät segasin paksu leivataina.

seka K-Ahl. J-Tsv., g. segaa J 1. J-Tsv. segu смесь; 2. K-Ahl. mustus, soga, pära, sade, sete грязь, муть, осадок. – Vt. ka segotuᴢ, sekauᴢ.

sekaa K = sekomii; kõikk sekaa pantaass kõik pannakse segi.

sekai/n J-Tsv. -nõ (Lu), g. -zõõ J adj. segatud, segu- смешанный; J migädle sekaizõd javoᴅ mingisugused segatud jahud. – Vt. ka lumi-, vihma-. – Vt. ka sekanõ.

sekaj/a: -õ J-Tsv., g. -aa segaja, vassija путаник; ■ uzgoo sekajõ valeprohvet.

sekali Lu = sekomii; ku jää on veekaa sekali, se on šohma kui jää on veega segamini, (siis) see on jääsupp.

sekaliakana M segaagan, -aganad смешанная мякина; jõka viĺĺal on õma akana, rüizakana, kagraakana i sekaliakana igal viljal on oma(d) agan(ad): rukkiagan(ad), kaeraagan(ad) ja segaagan(ad).

sekalik/ko M Li, g. -oo 1. segarahvusest из многонациональной среды, разноплемённый; M med́d́ee talo õli sekalikko, äd́d́ä õli virolain jaamaa lidnass meie talu (= pere) oli segarahvusest, äi oli eestlane Jamburgist; 2. sega- смешанный; Li sekalikko mettsä segamets.

sekalisõõ Ra = sekomii; õõmma venalaisiikaa sekalisõõ oleme venelastega segamini.

sekamii P Kõ = sekomii; P ajat kõikk sekamii, ize et saa arvua ajad kõik segamini, ise ei saa aru.

seka/nõ: -ne J-Must. -n (P), g. -zõõ = sekain. – Vt. ka hullu-, lumõõ-.

seka-rahv/aᴢ: -õᴢ J-Tsv. segarahvas смешанное население; med́d́ee nurkkõz eläp seka- rahvõᴢ meie kandis elab segarahvas.

sek/auᴢ: -kauᴢ Lu, g. -auhsõõ: -kausõõ Lu segu смесь; javoo sekkauᴢ jahusegu; linnasõõ sekkauᴢ linnasesegu. – Vt. ka segotuᴢ, seka.

sekkaa Lu Li J Ku sekka, hulka, lisaks вдобавок, в дополнение, в число, в среду; Li guušall pannaa vähäizee munnaa sekkaa hernesupile pannakse veidi kartulit sekka; Lu paa hiivaa sekkaa, sis panõb olluu tšäümää pane pärmi sekka, siis paneb õlle käima; Lu maamunaa sekkaa pantii inaraa kartuli(te) hulka pandi (rasva)kõrneid; Lu koivuu pupuškaa kopitõttii, pantii viinaa sekkaa kasepungi korjati, pandi viina sekka; Lu kuminaa pannaa tšaajuu i kapusaa sekkaa köömneid pannakse tee sisse ja kapsaste hulka (hapendamisel); J viska sigaa rookaa veel mitänibuit sekkaa viska seasöögile veel midagi lisaks; J äviüs kuhõle rahvaa sekkaa (Tsv.) kadus kuskile rahva hulka; Ku hääm paab i soolaa sekkaa ta paneb soolagi sekka (= ta luiskab). – Vt. ka sekoo, setšääᴢ.

sek̆koo M 1. segi, segamini вперемешку; sikoolõõ pantii sek̆koo rookaakaa opõzõõ sittaa sigadele pandi toiduga segamini hobusesõnnikut; 2. sekka, hulka, lisaks вдобавок, в дополнение; ku kraazgattii, pantii sek̆koo soolaa kui värviti (kangast), (siis) pandi soola sekka. – Vt. ka sekomii.

seko/a (M), pr. segon, imperf. -zin = segata; paŋkõ jav̆voa pantii sek̆koizaa, a tõin paŋkõ pantii sõtkua pang jahu pandi (leivatainast) segades, aga teine pang pandi sõtkudes.

sekomi/i M Lu Li J -n J-Must. segi, segamini смешанно, вперемешку; M kagrajav̆voa i rüizjav̆voa pantii sekomii kaerajahu ja rukki-jahu pandi segi; Lu kõikk õltii sekomii, soikkolaizõd i vad́d́alaizõᴅ kõik olid segamini, isurid ja vadjalased; J tütöd i poigat sekomii pelattii tüdrukud ja poisid mängisid segamini (= koos). – Vt. ka sekaa, sekali, sekalisõõ, sekamii, sekotõõ, setšemiin.

sekomittaa M Lu J = sekomii; M ku nahkaa tehtii, sis parkkia i kagrajav̆voa pantii sekomittaa kui nahka pargiti, siis pandi parki ja kaerajahu segamini; J tütöd i poigat sekomittaa pelattii tüdrukud ja poisid mängisid segamini (= koos).

sekotõõ M = sekomii; kõik tšeeled mentii sekotõõ kõik keeled läksid segamini.

sekretno/i M, g. -i salajane секретный; se õli kõv̆vii sekretnoi aźźa see oli väga salajane asi.

sekretaa/ŕi: -ŕ J-Tsv., g. -ŕii J sekretär секретарь; kahs voott õli voolostii sekretaarinn kaks aastat oli vallasekretäriks.

sekstant/ti Lu, g. -ii Lu sekstant (nurkkauguse mõõduriist) секстант; sekstantiikaa võtõttii laivassa päivüü ja kuu ja tähtijee nurkkia sekstandiga mõõdeti (võeti) laevast päikese ja kuu ja tähtede (kalde)nurki.

sek/ti: -t J-Tsv., g. -tii J ususekt религиозная секта.

sektor/i Lu, g. -ii sektor (käsilogi osa) сектор (часть ручного лага).

sekun/di J-Tsv. -tt́śi (Ku) sekund секунда; Ku miä hänellᴀ̈ sellᴀ̈ samal sekuntt́śia ko näin, annoin napuu selsamal sekundil, kui ma (karu) nägin, andsin tuld.

sekõrt L P seekord на этот раз; sekõrt jäi millyõ seltšä-sauna antamatta seekord jäi mulle nahatäis andmata.

sel/di K-Ahl. M Lu J seĺdi P seĺd́i P M (I) -d́i (I) siĺd́i K, g. -dii J -d́ii I heeringas сельдь; I makaronad õsõttii ... praaznikkana, seĺd́iä praaznikkana (endisest elust:) makarone osteti ... püha(de) ajal, heeringat (samuti) püha(de) ajal; K hailia annõttii da siĺd́ia zakuskassi anti silku ja heeringat suupisteks; J maamum piirg seldikaa on õikõõ makuᴢ kartulipirukas heeringaga on väga maitsev; J seldii niisk on liikaa soolõin heeringa niisk on liiga soolane; J nätelii päiviille perennain tšähsi millõõ seldiä puhassaa pühapäeviti käskis perenaine mul heeringaid puhastada; J a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa aga tema (= perenaine) kui rebis (heeringa mul) käest ja hakkas heeringa peaga mind näkku torkima; J nõsakk millõ vilgõll seldii tagr tõsta (ometi) mulle kahvliga tükk heeringat; I ainõ süütii seemvõita da seld́ii roossolaa da õunaa da up̆paa da ernehtä da mokomaa süütii (paastu ajal) söödi aina taimeõli ja heeringasoolvett ja kartuleid ja ube ja herneid ja niisugust (toitu) söödi.

seĺd́ibotška M seldi-botšk J-Tsv. heeringatünn селёдочная бочка; J veekaa seldi-botšk tšulanaa, la haizõp siäll viige heeringatünn sahvrisse, las haiseb seal; J jok seldi-botšk tuli puustõssi kas heeringatünn sai tühjaks?

seĺd́inik/ka M, g. -aa (ränd)heeringakaupmees сельдяник (торговец сельдью в разнос).

selettää vt. selittää.

seletü/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -hsee: -see J seletus, selgitus объяснение, толкование; sait-ko d́eelõss kõik seletüzeᴅ [sic!] kas said asja kohta kõik selgitused?

selgit/ä: -äɢ I, pr. seltšen/eʙ I, imperf. -i = selittäässä; alkaap selgitäk päivä ilm (päev) hakkab selginema.

seli/ᴢ [< e?] (Lu), pl. -hseᴅ: -seᴅ Lu (võrgu)selis (võrgulina üla- ja allserva kinnitatud nöör) тетива (верёвка по краям рыболовной сети).

seĺitr/a: -õ J-Tsv., g. -aa J salpeeter селитра; seĺitrakaa valotõp põltoa salpeetriga väetab (ta) põldu.

selittee Lu seljakuti, selg selja vastas спиной к спине; issuvat selittee, seltš seĺĺäš tšiin istuvad seljakuti, selg selja vastas (selg seljas kinni).

sel/ittää (J) -ittä ~ -littä J-Tsv. -ettää J, pr. -itän: -iten ~ -liten J, imperf. -itin ~ -litin J 1. seletada, selgitada объясн/ять, -ить, толковать; seletä, mitä õlõd lukõnnu(ᴅ) seleta, mida oled lugenud; on sitä pelko, jot lahs ep saanu selettemisiiss arvoa on karta, et laps ei saanud seletustest aru; sellit tõizõlõ, mitä tarvis tehä selgita teisele, mida (on) tarvis teha; 2. (ilma) selgeks, pilvituks teha проясн/ять, -ить; ku sellittäiz jumal ilmaa kui jumal teeks ilma pilvituks; eglee selitti eile tegi (ilma) selgeks.

selitt/äässä J (Lu) -ääss J, pr. -ääʙ Lu J, imperf. -ääzi selgineda (ilma kohta) проясн/яться, -иться (о погоде); J ilma alki selittääss ilm hakkas selginema; J ilma selittääʙ, oommõn leeb üvä ilma ilm selgineb, homme on ilus ilm. – Vt. ka selgitä, selletä, sellittää, sellittüssä, seltšinessä.

śeĺiviizo/r I, g. -rii televiisor телевизор.

selke Kr (orig.: Glied, weibl. Gl.).

selkkoizõõ [< sm?] (J-Must.): selkkoise seĺĺäl-lää (Must. l82) ristseliti lahti.

sellaikaa ~ sellaika Lu J sel ajal, sellal, tollal, siis в это время, в то время, тогда; Lu õli sellaikaa eläjiitä ühesää tšümmed entšiä sellal oli (külas) elanikke üheksakümmend hinge; Lu sellaikaa meni meez müütää sel ajal läks (üks) mees mööda; Lu sellaika õli mokoma õikuᴢ tollal oli selline seadus.

sellai/nõ Li (Lu), g. -zõõ Li niisugune, selline такой; Lu siiz juõltii savvuᴅ, kutsuttii, tehtü keppiissä, paksut sellaizõᴅ siis öeldi kurni-

kaikad, (nii) nimetati (neid), (olid) tehtud keppidest, niisugused jämedad.

selles/sä: -s J = sellä; selless viipü med́d́e vello rl. sellepärast viibis meie peiuke.

selletä (Kett. Pi M), pr. seltšen/eʙ Pi M, imperf. -i = selittäässä; M taivas seltšeneʙ, pilved arvagoitaʙ taevas selgineb, ajab pilved laiali.

sellii J selili навзничь; на спине; sui süüp, sellii makkaaʙ mõist. suuli (= suuga) sööb, selili magab.

sellit/ellä: -elle J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. selgitada разъяснять; tuhmõlõ kui ni sellittee, tämä ain arvoa ep saa rumalale selgita kuidas tahes, tema ikka aru ei saa.

sellitt/ää (Kett.), pr. -ääʙ, imperf. -ii Kett. = selittäässä; taivas sellittii taevas selgines.

sellit/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tii J = selittäässä; slau boohu, ilm jo sellitüʙ tänu jumalale, ilm juba selgineb.

sell/ä ~ -a Lu sellepärast, seetõttu поэтому, из-за этого; piimää sellä happanoitõtaa, tahotaa jamakkaa ja rahkaa piima sellepärast hapendatakse, (et) tahetakse hapupiima ja kohupiima; suõlta jäi hännää õtts avantoo, sella suõl jäi tülppä häntä hundil jäi saba ots jääauku, sellepärast jäi hundile tömp saba; õõn kõvassi arka i sellä miä i heitün olen väga arg ja sellepärast ma kohkungi. – Vt. ka sellessä, seltä.

seĺĺ/äkäᴢ: -ekõᴢ J-Tsv., g. -äkkää: -ekkaa J turjakas плечистый.

sel/lällee P -ällee Ku 1. selili(asendisse) на спину, навзничь; P aroa kyõzniid elä panõ sellällee, etti aroo piid on püssüü reha ära kunagi pane selili, (nii) et reha pulgad on püsti; Ku laŋkiist́śii selällee kukkusid (kukuti) selili; 2. selili(asendis) на спине, навзничь; Ku ujup selällee ujub selili.

selläl/lää P M Kõ Lu Li J -lεä P seĺĺ/ällää P Lu J-Must. -ellää J-Tsv. 1. selili(asendis) на спине, навзничь; P tämä makaap seĺĺällää ta magab selili; Lu ležip seĺĺällää tšäet päännalla lamab selili, käed pea all; 2. selili(asendisse) на спину, навзничь; Kõ laŋkõzin sellällää kukkusin selili; Li klonahti sellällää kaldus (= langes) selili; M peentä lassa pannaz ain sellällää, a vet́ seltšä väzüʙ, piäp panna bokallaa, la seltšä ookaaʙ väikest last pannakse ikka selili, aga selg ju väsib, peab panema külili, las selg puhkab; 3. pärani (lahti) настежь (открытый); Lu uhs on avõ sellällää uks on pärani lahti; M täm ain ahataʙ suu sellällää ta aina rõkatab naerda, suu pärani.

selläss/ä ~ -e M seĺĺess J-Tsv. adv. seljast со (спины), сверху (наречие в форме эл-а от seltšä); M piäb üheltä võttaa nahka, sellässä nültšiä nahka tuleb ühelt nahk (maha) võtta, seljast nahk nülgida; M laŋkõzin opõzõlta sellässe kukkusin hobuse(lt) seljast.

sel/läzä Kett. L P M Kõ seĺĺäzä I -läᴢ L P M Kõ Lu seĺĺäᴢ Lu Li Ra -les Lu seĺĺeᴢ J-Tsv. -äᴢ Ku -äs Kõ-Len. adv. seljas верхом; на (спине) (наречие в форме ин-а от seltšä); P isun opõzõl seĺĺäᴢ, piän arjass tšiin istun hobuse(l) seljas, hoian lakast kinni; Lu suma õli karjušil seĺĺäᴢ kott oli karjusel seljas; P pojolla on kauniš tšiutto selläzä poisil on punane särk seljas; P isub üvässi selläz niku valõttu (rõivas) istub hästi seljas, nagu valatud; Lu lehmäl on süüjät selläᴢ lehmal on söödikud seljas; Lu gorba on selläᴢ küür on seljas; ■ J joonittõõp ku hullu pää seĺĺeᴢ jookseb kui hull, saba (pea) seljas; Kõ ehtizimmä möö tulla kattilois [= kattiloiss] alla, ku jo valkõat õltii meil seläs [= seĺĺäz] (Len. 213) (vaevalt) me jõudsime tulla Kattilalt alla, kui juba valged olid meil kukil.

seĺĺää-nõjalla (J-Must.): seĺĺä-nojal isub (Must. 177) istub selja najal (selg tahapoole viltu).

selskõ/i, g. -i P külavanem сельский староста; selskõi tõi magazõisyõ birkaᴅ, võtti leipεä vassaa külavanem tõi magasiaita magasipulgad, võttis vilja vastu; tšülää selskõi annap tšülää deŋgoi i õssaass viinaa külavanem annab küla raha ja ostetakse viina.

seltšimii J = seltšämii; tšüzüt tšättä äd́d́ältä, äd́d́ä seltšimii tšeerteeʙ rl. palud äialt kätt (teretamiseks), äi pöörab selja.

seltšimuna Ra-Vilb. = seltšämuna.

seltšin/essä Li -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J = selittäässä; J ilm jo on seltšinennü ilm on juba selginenud.

seltširihma M-Vilb. = seltšärihma.

seltš/iä Kett. P M Lu Li J I (K U Pi) -iε L -ää J-Tsv. (Lu) -ä J-Tsv. selkiä (R-Reg.), g. -iä: -ää J 1. selge, kirgas ясный, светлый, яркий, чистый; M pilved arvagoitti, taivaz meni sel-tšiässi pilved läksid laiali, taevas muutus selgeks; P tänän on päivä seltšiä täna on selge ilm (päev); Lu ku on ilma seltšiä, kuu paisap sirkaassi kui on ilm selge, (siis) paistab kuu kirkalt; Lu tuli niku seltšääss taivassa jürü tuli nagu välk selgest taevast; J seltšiä tšeeli selge hääldus (keel); J seltšä süä puhas süda; 2. selge peaga, tark умный, смышлёный; L siεll õli vätši seltšiεpi seal oli rahvas targem; Li sel-tšiä pää selge (tark) pea; 3. kaine трезвый; Lu seltšiä, eb õõ umalõᴢ kaine, ei ole purjus; J la makkaaʙ, tšiirep tuõp seltšässi las magab, saab kiiremini kaineks. – Vt. ka siitiä.

seltšiässi J-Tsv. selgelt, arusaadavalt ясно, понятно; seltšiässi pajatõʙ räägib selgelt.

sel/tšä Kett. Len. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön. vdjI) -tš Li Ra J-Tsv. -kä Ku Сэ́льджя K-reg.2 Се́льдзя Ii-reg.1 Сэльджя ~ Сэльга ~ Се́лькя Pal.1, g. -lää K P Lu Ra I seĺĺää K Lu Li J I -lεä L P 1. selg спина; Ra nõizõmma makamaa seltšä seltšää vass, siiz on soojõpi heidame magama selg selja vastu, siis on soojem; M piti seltšä märtšä jav̆voa tehä pidi, selg märg, jahu tegema (= käsikivil jahvatama); K tuob sellää tšülvettäjää, tuob pää pesijää (Al. 55) rl. toob selja vihtleja, toob pea pesija; P tšieräp sellää saunaa puolõõ keerab selja sauna poole; J vass tahtozin nõiss tämäkaa pajattõma, a tämä näütti seltšää, pöörti seĺĺää just tahtsin hakata temaga rääkima, aga tema näitas selga, pööras selja; L pojokkõizõl õli tširvekkõinõ sellεä takann poisikesel oli kirveke õlal (selja taga); J opõim peehkõroittaap üli seĺĺää hobune püherdab üle selja; I lahtšiᴅ sellää pääle heidad selja peale (= selili); Lu on seltšä siipi i šokka siiveᴅ on seljauim ja rinnauimed; 2. (eseme) seljapoolne osa, noa selg, (laine)hari спинная сторона (одежды), спинка (ножа), хребет (волны); M kamalkaa seltšä jaki seljaosa; M kraapi kurassõõ sellääkaa kraabi noaseljaga; Lu aroo vartõõ pannaa aroo sel-tšä rehavarre külge pannakse reha selg; J kõrka jalga seltš kõrge jalaselg; Lu lainõõ seltšä lainehari; 3. mereselg (ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala) поверхность (моря, суши); Lu ni on lakkia niittü niku meree seltšä on nii sile heinamaa nagu mereselg; ■ J suvap seĺĺää tagann pajatta tõisiiss armastab teistest tagaselja rääkida. – Vt. ka gorba-, lad́d́a-, lainõ-, maa-, meree-, meri-, nõtko-, rauta-, toho-.

seltšäluu M Lu seltšä-luu Lu seltš-luu J-Tsv. selgroog, lülisammas позвоночник; J seltš-luu katkõõᴢ, de jalgõt halvahtusti selgroog murdus ja jalad halvati. – Vt. ka seltšäpii, seltšäroo, seltšärooto.

seltšämii M seljaga (kuhugi poole) спиной (в какую-то сторону); tämä tšääntü seltšämii uhsõõsõõ ta pöördus seljaga ukse poole; siä vaata kui lõikkaaᴅ, sill on kuras seltšämii sa vaata, kuidas lõikad, sul on nuga seljaga allapoole. – Vt. ka seltšimii.

seltšämuna Lu neer почка; Lu onõ .. seltšämunaᴅ, kahs tükküä on .. neerud, kaks tükki.

seltšä/mä J -m Ra, g. -mää (vadja abielunaise endisaegse linikutaolise peakatte sapana selja-osa, saba задняя часть сороки, старинного головного убора водской замужней женщины); Ra sis kõik pilutõttii se seltšäm i ääreᴅ siis tikiti kogu see seljaosa ja ääred; J sapanoo sel-tšämä s. seljaosa.

seltšämü/ᴢ Ra, g. -hsee = seltšämä; siitä kaŋkaass õmmõltii i sapanoo seltšämüsseᴅ sellest (linasest) kangast õmmeldi ka s. seljaosad.

seltšä/nahka M (Lu) -nahk J-Ränk seltšenahka (J) seltšnahka Lu seltš-nahk J-Tsv. sedelgarihm чересседельник. – Vt. ka seltšärihma.

seltšäpii J-Must. = seltšäluu.

seltšäranttsa M seljakott, ranits рюкзак, ранец, вещевой мешок, разг. (солдатский) вещмешок.

seltšärihma Ke-Set. M seltšä-rihma M = sel-tšänahka; M sis pannas seltšä-rihma aisaasõõ siis pannakse sedelgarihm aisa külge.

seltšäroo M seltšeroo Ra seltš-roo J-Tsv. = sel-tšäluu; M seltšäroo on kõikilla selgroog on kõigil; J seltš-roo meni kattši, de jalgõd halvassus-ti selgroog murdus ja jalad halvati.

seltšärooto J-Must. (Lu) seltšä-rooto Li = sel-tšäluu.

seltšä-sauna P fig. keretäis трёпка, взбучка (побои); mehed antõvad manaχalyõ üvεä sel-tšä-saunaa mehed andsid mungale hea keretäie.

seltš/ää K P M Kõ Lu Li Ra J vdjI I -εä L selkää Ku adv. selga на спину, верхом и т. д. (наречие в форме илл-а от seltšä); Lu miä võtin enelee raŋkaa pusii seltšää, piäp kerkittää ma võtsin endale raske koti selga, peab kergendama; K issuu opõzõlõõ seltšää istu hobuse(le) selga; Ra miä tälle seltšää annan, ku ep kuuntõ ma annan talle (mööda) selga, kui ta ei kuula (sõna); J paa hos kauhtõn seltšää, elä alassi joos kujalõõ pane kas või pikk-kuub selga, ära alasti õue jookse; J sulkii(t) seltšää saama sulgi selga saama (sulgedega kattuma); P nõisi johsõmaa, võtti jalgat seltšää hakkas jooksma, võttis jalad selga.

seltšääsee M I seltšεäsie P = seltšää; P issu-zit seltšääsie (sa) istusid selga; P miε tällie seltšεäsie annan ma annan talle mööda selga (= naha peale).

selt/tsi [< e?] J-Tsv., g. -sii J selts, artell, ühistu общество, товарищество, артель; menin noott(õ)nikkojõ selttsii läksin noodaliste seltsi.

selt/tsii [< e?] J-Tsv. postp. (kellegi) seltsi, hulka, sekka (в число кого-либо, в среду кого- либо); võttõga minnua selttsii võtke mind (oma) seltsi.

selttsilai/nõ: -n J-Tsv., g. -zõõ J 1. seltsiline, kaaslane товарищ, сообщник; 2. osanik пайщик.

selttsilin/e: -n J-Tsv., g. -zee J seltsiline, kaas-lane; osanik товарищ, сообщник; пайщик.

selttsi-meeᴢ J-Tsv. 1. seltsiline, kaaslane товарищ, сообщник; levvin selttsi-mehe, lähzin lidnaa leidsin (tee)kaaslase, läksin linna; 2. seltsi liige член общества; müü kõiki õõmmõ koperat́iivaa selttsi-meheᴅ me oleme kõik kooperatiivi liikmed.

selttsiᴢ [< e?] J-Tsv. seltsis, koos вместе; tšenekaa õõt tüüs selttsiᴢ kellega koos sa töötad?

seltä J = sellä; miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan nii (väga) kala.

selven/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J targemaks saada, mõistlikuks muutuda умнеть, по-, ста/новиться, -ть разумным.

selv-meeᴢ J-Tsv. kogenud, asjatundlik mees опытный человек.

sel/vä L Lu Li Ra J (K-Al.) -ve Lu -v J-Tsv. seĺvä I, g. -vää Lu Li J 1. selge ясный, прозрачный; Lu selväᴅ silmäᴅ selged silmad; 2. tark умный, рассудительный (человек); J kõiɢ, mitä näet, paa panõlõ, siiz leet selv meeᴢ kõik, mida näed, pane tähele, siis saad targaks meheks; J paĺĺo om mokomaa maailmõᴢ, mitä evät tää i kõikkas selvepeᴅ palju on maailmas niisugust, mida ei tea ka kõige targemad; 3. osav, oskaja умелый, опытный; Lu selvä i tarkka inemin osav ja tark inimene; Lu emä õli selvä kutomaa i tšedräämää ema oli osav kuduma ja ketrama; Li õli selvä pajattõmaa, selvä õli i petteemää, selvä õli i viinaa juumaa, jõka poolõõ õli selvä (ta) oli osav rääkima, osav oli ka valetama, osav oli ka viina jooma, kõige peale oli osav; Ra tämä õli selvä niittäjä ta oli osav niitja; K need õltii selväd laulajaᴅ, niitä i pulmii müö väiteltiitši (Al. 51) need olid oskajad lauljad, neid pulmi mööda veetigi; 4. kiire, kärme, erk поспешный, проворный; Lu selvä õpõn, johzõp huimõssi erk hobune, jookseb kiiresti; Lu selvä inemin, ain on tšiireizä kärme inimene, aina ruttab.

selvässi Li 1. kiiresti, kärmelt быстро, поспешно, проворно; selvässi tetši tüütä kärmelt tegi tööd; 2. osavalt умело, опытно.

selv/ää Lu Li -ä Lu kiiresti, ruttu быстро; Li ai ku siä selvää tallaaᴅ oi kui kiiresti sa käid; Lu õpõn johzõp selvää hobune jookseb kiiresti; Lu aluz johzõb õikaassi ja selvää purjelaev seilab õiges suunas ja kiiresti.

selvü/ᴅ (Kõ-Len.), g. -ü dem. osavake умелец; seppüen, selvüen rl. (Len. 230) mu sepake, mu osavake.

selällee vt. sellällee.

semerit/sa K-Ahl. J-Must. -tsa Lu Ra -ts Ra J-Tsv., g. -saa leetrid корь; Lu semerittsa on lahsii läsü leetrid on lastehaigus; Lu semerittsaa enne paĺĺo lahsii kooli leetritesse suri vanasti palju lapsi; Lu minuu lahz õli semerittsaᴢ minu laps oli leetrites; Lu miä läzin semerittsaa ma põen leetreid; Lu semerittsa ep pilannu liittsaa leetrid ei rikkunud nägu.

semetšk/a I, g. -aa seeme семя, семечко; musad i valkaat tõkvaa semetškad õlivaᴅ olid mustad ja valged kõrvitsaseemned.

seminaar/i ~ siminaari J-Tsv., g. -ii ~ siminaarii J seminar семинария; pääsi seminaarisõ st́ipendiiaka [sic!] (ta) pääses seminari stipendiumiga; med́d́e poik tšäüp siminaariᴢ meie poeg käib seminaris.

semmoi/n P Li J-Tsv. -nõ Li, g. -zõõ J -zyõ P niisugune такой; semmoizõõ paĺtoo tämätši õssi niisuguse palitu ostis temagi.

semmolai/nõ Li, g. -zõõ Li = semmoin; kottiijõ tehtii, munakottiiᴅ ja voᴅ semmolaisiiᴅ (takusest riidest) tehti kotte, kartulikotte ja vaat seesuguseid (asju).

semperässi M = semperässä; semperässi täm on i paarńjo, etti piäb valota sellepärast see (= põld) ongi kesa (= ongi jäetud kesaks), et (seda) peab väetama.

semperäs/sä M Kõ Lu -s M Lu J senieperäs/sä ~ -s L P seneperäss Lu senperässä J sellepärast, selleks поэтому; M se tõgõ on semperäss, etti kalanikaᴅ püütääs siεl kal̆loi see tõke on sellepärast, et kalamehed püüavad seal kalu; M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ, semperässä näitä i kutsuttii: tappõlikod boranaᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad, sellepärast neid kutsutigi: riiakad oinad; M bõllu aikaa, semperäss en tullu polnud aega, sellepärast (ma) ei tulnud; M semperäss ei saannu siäl tširota, etti kase õli siunattu paikka sellepärast ei tohtinud seal vanduda, et see oli õnnistatud koht; M mitä saavva, suussa persee saattaaᴢ, semperäss näväd i köühäᴅ mis saavad, (selle) suust perse saadavad (= see suhu läheb), sellepärast nad ongi vaesed; M jõka vihko tüvessä liikutattii semperäss, etti sis täm tšiireep kuivaʙ iga vihku (partel) liigutati tüvest, selleks et see siis kiiremini kuivab. – Vt. ka śenn, sentäh̆hee.

senašnõ/i M, g. -i õhtune jumalateenistus всенощная; õhtagonn on senašnõi õhtul on (õhtune) jumalateenistus.

sendere/i M, g. -i M seller сельдерей; senderei juurõᴅ selleri juured.

śenn Kr = semperässä.

śenna vt. sõna.

senniᴢ Lu seni до тех пор (пока); kunniz rohipuu tehtii, senniz õli pokkonikkõ lavõzõll kuni kirst tehti, seni oli surnu lavatsil.

sent́ab/ŕa: -ŕ J-Tsv., g. -ŕaa J september, septembrikuu сентябрь; tänävä kuile sent́abŕaa kuu lõppu täna on (just) nagu septembrikuu lõpp. – Vt. ka sent́äbrikuu.

sent/ti Li, g. -ii sentimeeter сантиметр; seitsee senttiä paksu seitse sentimeetrit paks.

sent́äbrikuu M = sent́abŕa; sütšüzünn sen-t́äbrikuuza menin petterii sügisel septembrikuus läksin Peterburi.

sentäh̆hee M = semperässä; per̆rää äessemissä lagassaaᴢ nurmõa, lagassaas sentäh̆hee, etti siiz leeb üvä vikastõõlla lüüvvä pärast äestamist rullitakse põldu, rullitakse seepärast, et siis on hea vikatiga niita.

sepii (Lu-Len.): laitios on: jalakset, tormat .. sepii vitsat .. (Len. 283) reel (rees) on: jalased, jalaserauad .. sebavitsad ..

sepiil/tä: -t J-Tsv.: sepiilt tulõma veidrast olukorrast välja tulema.

sepi/kka M -k Kõ-Ränk, g. -kaa M sepik, karask сепик, лепёшка (из ячменной муки); M eestee õltii sepikaᴅ vanasti olid sepikud; M sepikat tehtii õzraa javossa sepikud tehti odrajahust.

sepilee J-Tsv. adv. jänni v. pigisse (jääma) (попадать) впросак (в курьёзное, забавное, странное положение); no see nütt puuttu sepilee no sattus see nüüd pigisse.

sepi/zä: -ᴢ J-Tsv. jännis v. pigis (olema) (в странном, курьёзном положении); sepiᴢ õll pigis olla.

sepivittsa Lu sebavits (reejalase pead ja esimest kodarat ühendav vitsseos) чаповица (дровней). – Vt. ka sepii.

sep̆piä M sep/piä Li, pr. sevin M Li, imperf. -izin M Li 1. lapata (kalu võrgust välja võtta очи/щать, -стить сети от рыбы); M sevittii kalaᴅ, võtõttii võrkoss vällää lapati kalad, võeti võrgust välja; 2. lapata (võrku kokku panna) складывать, сложить (сеть); Li sevitää võrkkoi lapatakse võrke.

sep/pä Kett. K P M Kõ Ja Lu Li J I (Ke-Set.) -p J-Tsv. Сеппа Tum., g. -ää Lu J -ä J-Tsv. 1. sepp кузнец; Li seppä teep pajas tüütä sepp teeb (sepa)pajas tööd; K seppä tetši naglaᴅ sepp tegi naelad; K sepät tetšivät pluugõita sepad tegid atru; Lu seppä ravvotaʙ õpõzii sepp rautab hobuseid; Lu tormaat seppä paaʙ ree jalaserauad paneb sepp; M seppä pikkaraizõl vasaral lööʙ, a tõinõ lööʙ suurõl sepp lööb väikese vasaraga, aga teine (mees) lööb suurega; M jõka tšüläzä õli õma seppä igas külas oli oma sepp; J vee tširves sepälee, laa tereseʙ vii kirves sepale, las teritab (ära); M peremmees tuõp kot̆too sepilt peremees tuleb sepa juurest (sepalt) koju; Lu tšülmä seppä vilets sepp, soss-sepp; J sepä vasar sepa vasar; 2. meister, ehitaja мастер, строитель; J vello venoizõõ seppä, laivõ-seppä lagluõni rl. vennas, venekese meister, laeva-ehitaja, mu lagleke. – Vt. ka laiva-, tšäsi-.

seppämeeᴢ I sepp кузнец; seppämeeᴢ vaŋkku-riit paikkaaʙ i kõitšii tiip pajaza sepp parandab vankreid ja teeb kõike (sepa)pajas.

seppänagla K sepanael (sepa tehtud nael гвоздь, сделанный кузнецом); seppänaglad õlivaᴅ olid (olemas) sepanaelad.

sepä Ku, g. sevää kaelarihm ошейник. – Vt. ka tsepa.

sep/üᴅ J (Kõ-Len.), g. -püü dem. sepake дружок-кузнец; J seppüeni velvüeni rl. mu sepake, mu vennake.

ser/a¹ Kr (katuse)räästas навес, стреха (крыши).

ser/a²: -aᴅ M, g. -aa (tiku)väävel сера (спички); spitškaa seraᴅ (tiku)väävlid.

serebroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J hõbetada серебрить, по-; oŋko kokona õppõin. – eeʙ, va serebroitõttu kas on päris hõbedast? – Ei, vaid hõbetatud.

sere/da Lu Li Ku -ᴅ J-Tsv., g. -daa Lu J 1. kolmapäev среда (день недели); Li esimespäivä, siz on tõinõpäivä, siz on sereda esmaspäev, siis on teisipäev, siis on kolmapäev; J tuõhan seredõnn tšäümä tule ometi kolmapäeval käima (= tule külla); 2. keskpaik середа; Lu ku meep pool suurt püh́h́ää, siis seredann on rissinäteli kui möödub pool suurt paastu, siis (paastu) keskel on ristinädal (= ristikummardamise pühale eelnev nädal).

seredne/i Lu, g. -i keskmine, kesk- средний; serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee taloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme talu.

serkka vt. sirkka.

sermus vt. sõrmuᴢ.

serppi vt. sirppi.

ser̆rei M, g. g. -i hall серый; üφs õli nais̆sii tšiutto, valkõa, tõizõd õlivat ser̆reiᴅ üks oli naistekampsun, valge, teised olid hallid.

seržõnt/ti J-Tsv., g. -ii J seersant сержант.

śerttse-makkara Lu (äkilise loomuga, kiiresti vihastav inimene, „mustlase püss” вспыльчивый); näd on śerttse-makkara, jutõltii, ku tšenleep tšiiree süäntüüʙ vaat on (alles) ś-m., öeldi, kui keegi kiiresti vihastab.

sertuk/ka: -k ~ śurtukk J-Tsv., g. -aa ~ surtukaa J pikk-kuub, saterkuub сюртук; sertukkõz meni tšerikkoo läks saterkuues kirikusse.

servii Li adv. serviti наклонно, ребром; näväd oitavaᴅ lavvaa servii nad hoiavad laua serviti.

servikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J servake краешек, рантик.

ser/vä Kett. K P M Kõ Lu Li J I (R-Reg. Ku) -ve ~ -v J-Tsv. sõrva K, g. -vää P M Lu Li J -vεä P -vä 1. serv, äär край, рант; обочина; M vatruška on ilma päällüskoorta, va serväd on vähäkkõizõõ tšäänettü kohupiimakorp on ilma pealmise koorikuta, ainult servad on veidi (peale) käänatud; J vesi on ušattis serviikaa taza vesi on toobris äär(t)ega tasa (= ääreni); J issahtaaz järjüü servelee (ta) istus (väheks ajaks) pingi servale; M valab niku paŋgõõ servässä (vihma kohta:) valab nagu pange servast (= nagu oavarrest); M mee tee servää möö mine tee serva mööda; P ühs jalka om maall, tõin on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk. üks jalg on maa peal, teine on haua äärel, hauda kukkumas; P lavvaa servä laua serv; K stokana sõrvall klaasi serval; M vaŋkkuri servä vankri äär; J kaŋkaa servä kanga äär; 2. äär, kallas берег; P inehmiin isub lähtie servεä pεäl inimene istub allika ääres; M jõgõõ serväᴅ jõe kaldad; 3. kant, maakoht край, местность; K se servä on tuttu see kant on tuttav. – Vt. ka tee-, üli-.

serväkatto (S) katuseräästas навес, стреха крыши.

servä/zä I -s Kõ-Len. kõrval рядом, в стороне, стороной; I saatana see eʙ meeɢ aaduu, se serväzä sõizõb i vaataʙ kui perkeleh tšihup siälä aaduza saatan, see ei lähe põrgu, see seisab kõrval ja vaatab, kuidas pärgel keeb seal põrgus; Kõ möö seisomma serväs ja vaattama [= vaatamma] kammissaroje päälee (Len. 213) me seisame kõrval ja vaatame komissaride peale.

serv/ätä: -et J-Tsv., pr. -ään J, imperf. -äzin: -ezin J (lauda) servata обтёсывать, обтесать (доски); vähäize servää lautaa kazett poolta serva veidi lauda siitpoolt.

servää Ku kõrvale в сторону; näki konnaa siitt havvass ja noisɪ käärtämä servää nägi konna selles augus ja hakkas (hobust) kõrvale keerama.

sesa·ma P M I Ku (Kõ) sesama (Li) sõsa·ma P, pl. nesa·maᴅ P 1. seesama тот же, этот же, этот самый, тот самый; Kõ teen i lauta-ursii i tila-ursii, teen kõik senel-samal kokal teen nii laudlinu kui voodikatteid, teen kõik sellesama heegelnõelaga; M meil tulõb naapuri i juttõõᴅ: issuu järjülee; a nät pontiiᴢ, siεl sesa·ma sõna, a juõllass: issuu sänd́ülee meil(e) tuleb naaber ja (sa) ütled (talle): istu (ahju)järile, aga vaat Pontizõõs, seal seesama koht (sõna), aga öeldakse: istu (ahju)pingile; P sesa·ma inehmiin seesama inimene; Li selsammaa aikaa selsamal ajal; 2. üks ja seesama то же самое; P domovikko vai domovikka, se on üχs sõsa·ma d. või d. see on üks (ja) seesama; I on i kotona tarelka suppia, süüg i kotona, sesa·ma leeʙ (noorikupõlves mehekodu toitudega harjumatuse kohta:) on ju (isa)koduski taldrik suppi, söö nagu kodus, on üks ja seesama. – Vt. ka sama, ühssama.

sese, śeśe J, g. sezee J = sõsõ; suvan sinnua niku õma sesseä armastan sind nagu oma õde; ohtõgonn maam kuop kaŋgõss, a sezet kuota võrkkoa õhtul koob ema kangast, aga õed koovad võrku.

sestara vt. sõssar.

sesär vt. sõzar.

sezl/ä J seslä J-Must., g. -ää hõlm пола, подол; seegla on süütä seslässäni (Must. 182).

setka K-Ahl., g. sedgaa võrk сетка.

setkoa vt. sõtkoa.

setrina: Сетрина Tum. tuur, tuurakala осётр.

setšemiin K segi, segamini (наречие от глагола ‘смешаться’). – Vt. ka sekomii.

setšä/ä M, pr. sedžän, imperf. -zin = seätä; sedžämmä taitšinaa, sis sõdgomma segame taina, siis (hiljem) sõtkume.

setšää/ᴢ: -s K-Al. = sekkaa; pitäissi makõata setšääs i panna (Al. 34) peaks magusat ka sekka panema.

settulai/n (J-Tsv.), pl. -zõᴅ J-Tsv. setu, pl. setud (eestlaste etnograafiline rühm Setumaal) сету.

setäviisi vt. sitäviisii.

seuk/ko Lu Li J, g. -oo Lu Li J nõbu двоюродный, троюродный брат, двоюродная, троюродная сестра, кузен, кузина; Li vellessiijõ lahzõd õllaa seukoᴅ, sõzariijõ lahzõd õllaa seukoᴅ. izää poolõss i emää poolõssa. tšehsinää õllaa seukoᴅ vendade lapsed on nõod, õdede lapsed on nõod. Isa poolt ja ema poolt. Omavahel on nõod; Li tämä minuu izäle tuõp seukko, tõizõõ põlvõõ seukko tema on minu isale nõbu, teise põlve nõbu; J seukoo nain, vannaa sukkua (minu) nõo naine, (meie) vanast suguvõsast.

seuko/hsõᴅ: -sõᴅ J pl. t. nõod (omavahel) двою-

родные, троюродные братья, сёстры (взаимно); miä da koĺa õõmm seuko(sõ)ᴅ mina ja Kolja oleme nõod.

śewad vt. sõpa.

severn/õi Ra -oje Lu: Ra severnõi sijańe, siis tääp säät, tuulta ja tormia (kui on) virmalised, siis (see) ennustab halba ilma, tuult ja tormi; Lu severnoje sijańje, taivas sõtii tääʙ (kui on) virmalised, (siis) taevas ennustab sõdu.

sevvõrraa ~ sõv/võrra Lu -võra Li -ra Lu = sevvõrta; Lu jänes kui hüppäᴢ, sevvõrraa i näin kui jänes hüppas, niipalju nägingi (teda); Li väliss sõvvõra võtõttii vertä, što ahjoo päälüssä võjjõttii vahel sedavõrd võeti (loomade tapmisel) verd, et määriti ahjupealset.

sevvõr/ta Ma sevvert [sic!] J-Tsv. sevõrt Lu J sõvvõr/taa ~ -ta I -t Li sedavõrd, niipalju постольку; J lammõs-karjušill sevvert i tüüt, ku lampait vahtia lambakarjusel sedavõrd ongi tööd, et lambaid valvata; I mitä meilä õli ubõtkua, sõvvõrta leeb i näilee ubõtkua kuivõrd meil oli kahjumit, sedavõrd saavad ka nemad kahju; Lu sevõrt õli mehii ku lehmä karjušši niipalju oli(gi) mehi (karjusteks), kui (ainult) lehmakarjus; I miä kõittši annõõ; milla sõvvõrtaa i õli, a enäpig eb õõɢ ma andsin kõik (ära); niipalju mul oligi, aga rohkem ei ole.

seäl, seälä vt. siällä.

śeäld vt. siältä.

seält, seältä vt. siältä.

seätä Kett. M-Set. (R Kõ) siätä Kett. M, pr. setšä/än Kett. M Kõ sitšään M, imperf. -zin R M 1. (läbi, segi) segada мешать, по-, размеш/и-вать -ать; M mähtšä on toožõ söömä, sitä tehäz rüizjavossa, tehäs soojaa vet̆tee, siätäᴢ marjapuder on ka toit, seda tehakse rukkijahust, tehakse (segatakse) sooja vette, segatakse (läbi); 2. (tainast valmis) segada заме/шивать, -сить (тесто); M seätäs se taitšina sis pannaz appõnõmaa segatakse see (leiva)tainas, siis pannakse hapnema; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse. – Vt. ka sedžätä, segata, segottaa, sejätä, sekoa, setšää.

sfiokla, sfjokla vt. fjokla.

sχo/tka K M shotka I, g. -dgaa M (küla)koosolek сходка; K eestää tehäss sχotka alguses peetakse koosolek; M vätši on sχodgaᴢ rahvas on koosolekul. – Vt. ka skotka, sotka.

si vt. siiᴢ.

sia vt. siha.

sidelkka vt. sed́olka.

sidgot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. sõtkuda (savi) уминать, мять (глину); sidgotõlla jalkoikaa savia jalgadega sõtkutakse savi. – Vt. ka sitkoa.

sid́jolkka vt. sed́olka.

sido/i L P seddoi Po, g. -i hall, hallipäine седой; P tämä on sidoi sukua ta on hallipäist suku (= tema suguvõsas minnakse varakult halliks); Po õli seddoi jo oli juba hallipäine.

sidoi-parta L hallhabe, halli habeme v. parraga седая борода, седобородый; fuoma sidoi-parta Fomaa, hallhabe.

śid́olka vt. sed́olka.

sie Kr, g. siu ~ siwu Kr sina ты.

siε vt. siä.

siel, siell, sielä vt. siällä.

siellä¹ vt. siällä.

siellä² vt. siõlla.

sielt, siεltä vt. siältä.

sifka K-Ahl. sii/fka M, g. sivgaa: -vgaa ~ -fkaa M 1. (mustjas)hall, hiirekarva, tuhkur (hobune) сивый (конь), сивка; M siifka opõn: valkõa, mussa i harmaa, kõik on parvõᴢ tuhkur hobune: valge, must ja hall, kõik (värvid) on koos; 2. M hall lehm сивая корова.

sigaa-lautta P Lu sealaut свинарник, сви- нарня. – Vt. ka siko-lautta.

sigaamarja (K S) sigaa-marja Lu J = sika-marja; J sigaa-marja iĺi sigaa-poolaᴢ, sitä ep süüvvä leesikas ehk seapohl, seda ei sööda.

sigaa-poika M põrsas поросёнок. – Vt. ka sikapoika.

sigaapoola: sigapoola J-Must. = sikamarja.

sigaa-poolaᴢ J = sikamarja.

sigaa-razva Lu searasv свиной жир.

sigaa-sooli: siga-sooli (J-Tsv.) seasool свиная кишка; ümper siga-sooliit paĺĺo razva seasoolte ümber (on) palju rasva.

sigaa-sorkka Lu seasõrg (sõlmeliik), veeblingusõlm выбленочный узел; vanttujõõ pannaa rihma sigaa-sorkal tšiini, sigaa-sorkka eb liugu vantidesse pannakse köis seasõraga kinni, seasõrg ei libise (lahti).

sigaa-sorkka-sõlmi Lu = sigaa-sorkka.

sigaa-sorkka-sõlmu J = sigaa-sorkka.

sigaa-tina K-Ahl. (K-Al.) seatina, plii свинец; K latši on lahna-soomuhsissa, silta on sigaa- tinassa (Ahl. 97) rl. lagi on latikasoomustest, põrand on seatinast.

sigaaviukka: sigaviukka J-Must. seakihv, murd. võhk свиной клык, бивень.

sigaavõhka: sigavõhka J-Must. soovõhk, kõnek. seavõhk (taim) белокрыльник.

sigaliha (M-Len.) sigaa-liha J sealiha свини-на; M möö eelmuinaa müimmä lehmä lihaa, sigalihaa (Len. 258) vanasti me müüsime lehmaliha, sealiha.

sigan vt. sikanõ.

sigar/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J sigar сигара; jo sigarka põlõtõʙ suitsetab juba sigarit. – Vt. ka tsigarka.

sigga vt. sika.

siğgaakarsina M = sikakarsina.

siğgaa-kaukolo M seaküna, -mold свиное корыто.

sig/la Kett. K-Ahl. L P M Kõ-Len. S Po Lu Li Ra (K-Al. I) -lõ Lu -l J-Tsv. siigla M Lu I seegla Ku-Len. segel Kr, g. -laa K L P M Lu Li Ra J I siiglaa Lu 1. sõel, sari сито, решето; I varoga jäähtüüʙ, sis paat siglaa päälee kohupiim jahtub, siis paned sõela peale (nõrguma); Lu minesslee juurõss on tehtü sigla sõel on tehtud mingi(te)st juur(t)est; S sigla on tšäjez ämmäll i siäl on umalat siglaᴢ ämmal on sõel käes ja seal on humalad sõelas; P koton siglaakaa siglottii kodus sõeluti sõelaga (jahu); Lu läpi siglaa lastii (kiisel) lasti (= kurnati) läbi sõela; M nõistii siglomaa üli siglaa hakati sõeluma sõelaga; Li grohotti on suuri sigla sari on suur sõel; Kõ tuo sigla suurimoi too sõelatäis tangu; Po sigla erneikaa sõelatäis herneid; M täm̆mää töössä on nii paĺĺo tolkkua, kui paĺĺo siglaakaa kannad vettä kk. tema tööst on nii palju kasu kui sõelaga vett kanda (kui palju kannad sõelaga vett); M siglaa varo kuttsuaz i siglaa tšeri sõela (laia puust) võru kutsutakse ka sõela kere(ks); 2. Sõel (tähtkuju) Плеяды (созвездие); M taivaa sigla seitsee tähettä on üheza Sõel, seitse tähte on üheskoos. – Vt. ka javo-, jõvi-, riiga-. – Vt. ka sigluri.

siglapäällütse/ᴅ: -t J-Must. pl. sõelmed (sõela peale jäävad sõelumise jäätmed) мякина (оставшаяся в решете).

sigl/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J = sigloa.

siglatšeri/ᴢ: -s J-Must. sõela (lai puust) võru, keha, kere (широкий деревянный) обруч сита, решета.

sigl/attaa: -õtta J-Tsv., pr. -atan, imperf. -atin = sigloa; sait-ko kõig javot siglõtta kas said kogu jahu (läbi) sõeluda?

sigl/oa P M J-Tsv. (Kett. K Po Lu Li) -ua M, pr. -on K P M J, imperf. -ozin P J sõeluda, sarjata просе/ивать, -ять; M perennain siglaakaa sigloʙ perenaine sõelub sõelaga; Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ kaerajahu sõelutakse, jäävad keed; M üli arvaa siglaa sigloaᴢ (vilja) sarjatakse läbi harva sarja; M nõistii õzraa siglomaa üli siglaa hakati otra läbi sarja sarjama; J siglo kagraa peräᴅ sõelu kaera pärad (läbi); Li riigasiglalla heenod õlgõt siglottii poiᴢ rehesõelaga sarjati (pekstud viljast) peened õled välja; M paĺĺo siglottavaa palju sõelutavat. – Vt. ka siglata.

siglur/i Li J (Ra), g. -ii Li Sõel (tähtkuju) Плеяды (созвездие). – Vt. ka sigla, sigrulli.

signa·l/a: -õ J, g. -aa = signali.

signal/i Lu, g. -ii Lu signaal сигнал. – Vt. ka üü-.

sigrull/i J-Tsv., g. -ii J = sigluri.

sih/a K-Ahl. R-Reg. M Po Lu Li J I (K-Al. P) siχa (K-Al.) sia R-Eur., g. -aa Lu J -a J-Tsv. 1. koht, paik; ase место; M issuu senelee siha-lõõ, groba kuza seiso istu sellele kohale, kus (surnu)kirst seisis; J õsa sihaa sirkullõõ rl. osta koht linnukesele (sirgule); J on kõlmõttõmaa sihalõ jo salvottu (palkhoone) on juba kolmandale kohale (uuesti üles) ehitatud; Lu tšenee siha se onõ kelle koht see on?; K ženiχa siz issub lavvaa tagaa nuorikõõ siχalõõ (Al. 30) peigmees istub siis laua taha pruudi kohale; P raskaz lahgota .. süntümä sihassa raske lahkuda .. sünnikohast; M surmaa sih̆haa et tää (oma) surma kohta (sa) ei tea; M lehmää siha lehma ase; 2. (talu)koht, kodukoht хутор, родной дом; M näil õli epo-eellä kazella sihalla paĺĺo poikõõ neil oli ennevanasti sellel kohal (= selles talus) palju poegi; M kazõlõõ sihalõõ tulin tulin sellele kohale (= sellesse tallu miniaks); M hävvis siha laostus (kodu)koht; 3. ase (millegi säile kunagises asukohas остаток чего-нибудь в бывшем местонахождении); M tunnup ku kassenn on kalmoi sihaᴅ tundub, et siin on kalmude asemed; M paj̆jaa siha on siεl seal on (vana) sepapaja ase; 4. jälg; arm след; шрам; Li jalgaa siha jalajälg; J perält ruiko liittsaa jäävvä ruiko sihaᴅ pärast rõugeid jäävad näkku rõugearmid; J aavaa siha haavaarm; Li puĺaa siha kuuliarm; 5. (kuivanud) veekogu säng ложе (бывшей реки и т. д.); Lu ku enne õli jõki ja jõki on kuivõnuᴅ, on jäänü jõgõõ siha kui enne oli jõgi ja jõgi on (ära) kuivanud, (siis) on jäänud jõesäng; Lu järvee siha (kuivanud) järvesäng; 6. ase, säng, voodi ложе, постель, кровать; K esemeizessi vizgahtaab emä dali mindja .. sihaasõõ (dali tilalõõ) (Al. 38) (pulmakombestikust:) kõigepealt heidab ema või minia .. (noorpaari) asemele (pikali); 7. töökoht место работы; J varkausõ peräss prikašikk on ajõttu sihalt väĺĺä varguse pärast on poesell (töö)kohalt ära aetud; J millin mees saap tämää sihaa missugune mees saab tema (töö)koha?; ■ M χullu pää jalgolõõ eb anna sihaa vs. rumal pea ei anna jalgadele asu (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad). – Vt. ka talvi-, tšäe-, tšäsi-, üü-.

sih/aa K P M-Set. sih̆haa M I siχ̆χaa M -haa Lu (kellegi, millegi) eest, asemele взамен; K herra tahto koiraa, ińeehmiizee antõ sihaa härra tahtis koera, inimese andis asemele; M paskapool tämää vajõlti, lahzõõ võtti a aapõzõõ algoo pani sihaa kurat vahetas ta ära, võttis lapse, aga haavahalu pani asemele; Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahju peale ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele; M tätä ajõttii minu sih̆haa teda aeti minu asemel; P senie jutuu sihaa miε pajatan tõissa selle jutu asemel(e) ma räägin teist.

sihal/la ~ -ll M J-Tsv. (kellegi, millegi) eest, asemel вместо; M kummil kaŋgaspuilla eb õõ takaa kolodaa, siz neil on ammaspuu kolodaa sihalla millistel kangaspuudel ei ole taga lõimepakku, siis neil on hammaspuu (~ sälkpuu) lõimepaku asemel; M salalukku õli lukuu sihall salalukk oli luku asemel; J tämä sihall tema asemel. – Vt. ka sihaza.

sihapaikka M koht, paik место.

siha/za ~ -ᴢ Lu = sihalla; leeᴅ vahis koiraa sihaᴢ (sa) hakkad koera asemel valvama.

sihee Kett. K M S Lu J sih́ee K-Al. J siχee U sihie L siχie M P sihe M sih̆hee M S sih̆́h́ee Kõ siiχ́ ̆χee M sihhee Po Li sih́h́ee Lu siχ́ χee ~ siχ́ χ́ ee Po siihe [sic!] Kõ-Len. siheɢ I 1. sinna туда, там; Po pantii sihhee kõikkõa, mitä õli sinna pandi kõike, mida oli; Lu ku on roojakas talo, sihee sikkiüp tširppuja i kloppija kui on räpane maja, (siis) sinna sigineb kirpe ja lutikaid; M evät tulõ kaugaa pojoᴅ siχ́ ̆χee kuza tüttärikod issuzivaᴅ ei tule kaua poisid sinna, kus tüdrukud istusid; I miä en tahtonnuɢ jää(äɢ siheɢ ma ei tahtnud sinna jääda; S sihee taaz lavvaa tağgaa isuttaaz ženiχaa suku sinna laua taha pannakse taas istuma peigmehe suguvõsa; Lu mokoma aarikko, sihee vällii pantii päre niisugune hark, sinna vahele pandi peerg; I siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä sinna raamidesse teevad mesilased mett; 2. siia сюда, здесь; Lu ženiχaa suku jääp sih́h́ee peigmehe suguvõsa jääb siia; J mitä millõõ tulit tšülmää sihee toomaa miks sa tulid mulle siia külma tooma?; J vot med́d́e i pulm lõpup sih́ee vaat, meie pulm lõpebki siia; I mokoma kase on sihek tulluɢ sihuke on siia tulnud; I aźźaa ili issumaa tuõᴅ siheɢ kas asja pärast või tuled (niisama) siia istuma?; L a teit tšen kuttsõ sihie aga kes teid siia kutsus?; M i juoltii läsivälle: eittää sihee õlkõje pääle ja öeldi haigele: heida siia õlgede peale (pikali). – Vt. ka sinne.

siheesee Kett. sihiesie L P sinna туда, там; P sihiesie on kõrjattu näd́d́e sõtariisaᴅ sinna on peidetud nende sõjariistad.

siheessaa M Li sih̆heessaa M sihheessaa Li sihhessaa Lu sih̆heessaaɢ I sihessaa J-Tsv. sihessaaɢ I 1. sinnani, sinnamaani до того места; Li elä mee siheessaa ära mine sinnamaani; 2. seni, seniajani, siiani до тех пор, до сих пор; M sih̆heessaa piε, kui jäätüb äntä (muinasjutust:) seni hoia (saba vees), kuni jäätub; J sihessaa johsi peräs, kuniz ep tavannu tšiin seni jooksis järel, kuni sai kätte; Li tämä eli kassen sihheessaa ta elas seniajani siin.

sih̆haa vt. sihaa.

sih̆haasõõ M = sihaa; paskapool tõi lahzõõ sih̆haasõõ koirampoigaa kurat tõi lapse ase-mele koerakutsika.

sihi/sä: -ssä ~ -ss Lu, pr. -zeʙ Lu, imperf. -zi kahiseda (keema hakkava vee kohta) шипеть; vesi sihizeb jo, nõizõp tšihumaa vesi kahiseb juba, hakkab keema.

sihit/tšüssä (J-Tsv.), pr. -šün J, imperf. -tšüzin J = sittšiüssä; mee sauna, de vajõlt sõvaᴅ, a too täit sihittšüssä mine sauna ja vaheta pesu, muidu siginevad täid.

sihit/tšüä J-Tsv., pr. -šün J, imperf. -tšüzin J = sittšiüssä.

śihka, sihkka vt. sika.

śihś vt. siiᴢ.

sii vt. siiᴢ.

siifka vt. sifka.

siiga vt. siika.

siigla vt. sigla.

siihe vt. sihee.

sii/ka K-Ahl. Lu J (Li) -ga K-Set. -k Ra, g. -gaa Lu siig сиг; Li kallaa püüzin: .. siikaa (Len. 298) kala püüdsin: .. siiga.

siikkain vt. sikain.

siil/i K Lu-Must. J-Must. Сили Tum., g. -ii siil ёж; Lu siili on kati suuruutta (Must. 160) siil on kassisuurune.

sii/ma Kett. K-Ahl. K-Set. P Lu Li J -m J-Tsv., g. -maa Lu J 1. (piitsa)keel, -piug бечёвка, ремень (кнута); Li roozgall on siima, sõlmõd on tehtü piitsal on piug, (sellesse) on sõlmed tehtud; J õlki varrõssi valõlõ, niitti siimassi sitele rl. õlg (= õlekõrs piitsale) varreks vala, niit keeleks seo; J roozgaa siim om punottu opõizõõ jeviss piitsa piug on punutud hobusejõhvi-

(de)st; 2. (õnge)nöör; (landi)nöör леса, леска; верёвка блесны; Lu õŋgõõ siima ~ Li õŋki vitsaa siima õngenöör, õngeridva nöör; J uistõõ siima landi nöör. – Vt. ka kulta-, õŋki-.

siin/i Len. K P M Lu Li Ra J vdjI I (Kõ S) seeni (Lu Li), g. -ee K Li J 1. (mitmed riisikaliigid, eeskätt kaseriisikas, kollariisikas e. võiseen, tõmmuriisikas, männiriisikas jt. виды грибов, содержащие млечный сок, прежде всего волнушка, жёлтый груздь, чёрный груздь, горькушка и др.); M siined õllaᴢ mokomaᴅ, näiltä ku lõikkaat kannaa vällää, siis tuõp piimä riisikad on niisugused: kui lõikad neilt jala (= kanna) ära, siis tuleb piim (välja); Li kummalla griballa on piimä, se on siini. siini on rappia i hoikka semmoin, ja kuiva. siinee varsi on matala kui seenel on piim, siis see on riisikas. Riisikas on rabe ja selline õhuke, ja kuiv. Riisika jalg on madal; M siineᴅ, näitä ep süüvvä järkeä, kui metsässä tooᴅ, näitä piäp tšihuttaa i soolata riisikad, neid ei sööda kohe, kui metsast tood, neid tuleb keeta ja soolata; J siinet koortõkaa on õikõõ makus herkku kaseriisikad koorega on õige maitsev hõrgutis; J pehgonnallõ kazvovõt siined i gruzaᴅ põõsa all kasvavad kaseriisikad ja kollariisikad; J kõltõin siini kollariisikas; J harmaa siini tõmmuriisikas; 2. K M (mitmesugused pilvikuliigid виды сыроежек); 3. seen (üldnimetusena) гриб; M tšärpäzee siineᴅ kärbseseened. – Vt. ka kahtši-, kanto-, karva-, kataga-, kupitš-, leppä-, pagana-, pihku-, piimä-, puna-, razva-, sika-, tšärpezee-, valkõa-, või-.

siinibotška M seenetünn бочка, кадка для грибов.

siinilännikko M seenelännik, -pütt бочонок, кадочка для грибов.

siinnä vt. siinä.

siinsamaᴢ Lu Li siinsa·maᴢ Ku 1. (siin)samas, ühteaegu, samaaegselt в то же время, одновременно; Lu inemin pajatab i pellaap siinsamaᴢ, teep kõikõllaajõzõt figuriᴅ, siis tälle jutõllaa, siä õõd mutkikko inemin (kui) inimene räägib ja samas vigurdab (mängib), teeb igasuguseid vigureid, siis öeldakse talle: sa oled vigurdaja (inimene); 2. Li siinsamas тут же, здесь же, на этом же месте.

siintä J siit отсюда; mee vällää siintä, kaukõpallõ mine siit ära, kaugemale. – Vt. ka siitä. – Vt. ka kas-.

sii/nä K L P Lu I -nnä L -n K U P M Kõ S Po Lu Li J I Ku Сïина K-reg.2 1. siin здесь, тут; Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks sugu(võsa), kõik jäävad küüru; Li paikallin inemin on see, tšen aina eläp siin, ühezä paikkaa paikne inimene on see, kes elab aina siin, ühes kohas; J siin õzrad õsõtaa, siin kagrad kaupotaa rl. siin odrad ostetakse, siin kaerad kaubeldakse; I mitä sillõ siinä piäʙ mis sul siit (siin) vaja on?; U a vot kui siin alkaa aga vaat, kuidas siin alata (= millest juttu alustada?); I i siinä kõittši lõppuuʙ ja (sellega) siin kõik lõpeb; Lu siin õllaatš siin ollaksegi (= see on kõik); J siiŋ hanse ontši beda siin ju (see) häda ongi; 2. seal там; M siin õlkõje päällä täm̆mää piti sünnüttää lahs seal õlgede peal tuli tal laps sünnitada; M siin irmuᴅ, tänn armoᴅ seal hirmud, siin armud; L võdnõill õli suoja siinä talledel oli seal (= ahju all) soe; I sotinaᴅ, siinä sotinoiza on mesi kärjed, seal kärgedes on mesi. – Vt. ka siällä.

siińäkka vt. sińakka.

sii/pi K-Ahl. L M Ja-Len. Lu Li Ra J (Kett. P Kõ vdjI I), g. -vee M Lu J -vie L -võõ Lu -võ J 1. tiib крыло; L kukkõ hüppii i siipiikaa plakuttii kukk hüppas ja laksutas tiibu; M kandaška õli niku tontti siipiikaa kratt oli nagu tiibadega tont; M lentii anõ üli järvee, tõkuttii anõ siivessä sulgaa rl. lendas hani üle järve, pillas hani tiivast sule; Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs. kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui oma(d) tiivad; Lu leppälinnul õllaa kahõt siivõᴅ lepatriinul on kahed tiivad; Li nahkatiiro on siipijeekaa nahkhiir on tiibadega; J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ rl. kui mul oleksid sirgu (= linnu) tiivad; J linnuu siipi linnu tiib; J silmäd õltii siiveenallõ rl. silmad olid tiiva all; 2. (kala)uim плавник; M kal̆laa siipi, mikä avitap kalalõõ uijua kala uim (on see), mis aitab kalal ujuda; Lu on seltšä siipi i šokka siiveᴅ (kalal) on seljauim ja rinnauimed; 3. tiib (tuuleveskil, esemeil jne.) крыло, лопасть (ветрянки, у предметов и т. д.); J müllü tšeerteep siipiikaa (tuule)veski keerutab tiibu; J suurõll tuulõll müllü siived võissa menne kattši suure tuulega võivad (tuule)veski tiivad katki minna; M õli mokoma võimašina, siεll õltii süämmezä siiveᴅ oli niisugune võimasin, seal olid sees tiivad (tiivikud); J zakolrüzäll on siiveᴅ sääsa(rüsa)l (~ tõkkerüsal) on tiivad; Ja aparan siipi on arvas verkos [= arvass verkoss] (Len. 255) abara (abarvõrgu) tiib on (tehtud) harvast võrgust; Lu noota siipi nooda tiib; ■ J müllüü siiveᴅ veskitiivamuster (teatav sapana-liniku tikandkiri). – Vt. ka nahka-, sala-, vintta-.

siipii/n J-Tsv., g. -zee J tiivuline, tiibadega крылатый; с крыльями.

siira Lu, g. -aa Lu juust сыр. – Vt. ka suura, sõõra, syyru.

siir/i J-Must., g. -ii kohev рассыпчатый. – Vt. ka siiriä.

siiril/lää Lu J-Tsv. šiirillää Lu -ää J 1. siiris, turris, kohevil, püsti; siiri, turri, kohevile нахохлившись; Lu katti on suuttunuᴅ, karvad on siirillää kass on vihane, karvad on turris; Lu kanal sulgat šiirillää kanal on suled kohevil; J kalkkun laski ännää siirillää kalkun ajas saba kohevile (= lehvikuna laiali); 2. sirakil, siruli врастяжку; J anna nii, ett sapa siirilää anna nii, et saba (on) sirakil.

siiri/ä Li J-Tsv. -a Ra, g. -ä J 1. mure, jahune (kartuli kohta) мучнистый (о картошке); Ra tõin maamuna on siiria, a tõin on vezikaᴢ mõni kartul on mure, aga teine on vesine; Ra siiria maamuna, siiria on parõpi, makuzapi mure kartul, mure on parem, maitsvam; 2. kohev (pudru kohta) рассыпчатый (о каше); Li rooppa on siiriä, jõkka suurim on erii puder on kohev, iga tangutera on eraldi. – Vt. ka siiri.

siiro/i J-Tsv., g. -i J niiske сырой; siiroit sõpoit kuivõtõta päivükkõizõᴢ niiskeid rõivaid kuivatatakse päikese käes.

siirost́/i ~ siirosti J-Tsv., g. -ii J niiskus сырость; siirost́iz jõka vešš pilauʙ niiskuses rikneb iga asi; rihe seined om mentü siirostiss hõmõsõ toa seinad on läinud niiskusest hallitama.

siirullii/n M-Set., g. -zõõ triibuline, vöödiline полосатый.

siiru-viirulli/in Ra J -n Kõ-Len. siiruviiruline, triibuline, vöödiline полосатый; Ra süämmess siiru-viirulliin, päält kullaa karvalliin. luukka mõist. seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul.

siis vt. siiᴢ.

siištši P Kõ J siistši J-Tsv. sištši J siiski, ikkagi всё-таки; Kõ miε siištši sinuu jätän ma siiski jõuan sinust ette (= jätan sinu maha, seljataha); J tein tüütä enepii muita, siištši en kuulu kunniaasõõ rl. tegin tööd teistest enam, siiski ei peeta au sees (= ei kuulu lugupeetavate hulka).

sii/ᴢ Kett. K U M Kõ Lu Ra J I -s K-Ahl. R-Eur. Lu-Len. Lu-Must. J-Must. -z Al. M-Set. -zä Lu-Len. sii J siᴢ Kett. K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku sis K-Ahl. R-Lön. M-Set. Lu-Len. I Kr siz ~ sise K-Ahl. siss K-Sj. Kr śihś ~ si Kr 1. siis тогда; J veśol aik õli siiᴢ lõbus aeg oli siis (= meie noorpõlves); J sii jo tuli jürtši-oomnikko siis jõudis juba kätte jüripäevahommik; I i sis kastõ·šmõtta tunnia kase murtšina tuli, siis piäp pereh süüttääɢ ja siis kell kaksteist tuli (see) lõuna, siis tuleb perele süüa anda; Lu kukkupilliä ahjos põlõtõttii, sis tuli vahva i naasti savipilli põletati ahjus, siis tuli tugev ja ilus; Lu kreslat teχ́ χ́ ää semperässä, siis saab veittää einää i alkoa, sis kuurma saap tehä lad́d́assi laamits tehakse (reele) seepärast, (et) siis saab vedada heina ja puid, (et) siis saab koorma teha laiaks; Lu kuras piäb hiuttaa, terävä siz leeʙ nuga tuleb ihuda, siis saab terav(aks); Lu ku kuu sünnüʙ, siz on uus kuu kui kuu luuakse, siis on noor kuu; P ku miez bõlõ koton, siz naizikoll on markkinaᴅ kk. kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat; Kõ se ku latõli entiziä eloja, ni siis sai nagra (Len. 212) kui see pajatas (ladus lugusid) endisest elust, siis sai alles naerda; Lu tšen meeb mehele vai koolõʙ, siiz itkõvad ääntä (kui) keegi läheb mehele või sureb, siis itketakse; 2. siis, seejärel потом, затем; P iestää duumaa, sis pajata vs. enne mõtle, siis ütle; Kõ sis häglättii, siiš tšedrättii siis soeti (lina), seejärel kedrati; Lu tämä siz millõõ anti suuta, proššatimma siis ta andis mulle suud, jätsime jumalaga; L sis ko tultii tšerikossa, sis süötii siis, kui tuldi kirikust, siis söödi; P a ko on perekosa lad́d́alõ lagotõttu, päivä kuivataʙ, siz arookaa ajaass kaarõõlõõ aga kui heinakaar(ed) on kaarutatud (laiali laotatud), päike kuivatab (heina), siis aetakse (hein) rehaga kaaretiseks; J eestä peze silmet, siiz vass issuu lavvaa tagaa enne pese silmad, siis alles istu laua taha (sööma); Lu kõrta tšümme tämä ain tšüsü, perää siis jo süäntü (Len. 278) korda kümme ta aina küsis, pärast siis juba vihastas; 3. (kui ...), siis (если ...), то; Lu sutta ku peltšäät, siz mettsää elä mee vs. kui hunti kardad, siis metsa ära mine; Lu ku piäb mennä ĺuukumaa, sis piäp saaniikaa mennä kui tuleb minna lõbusõitu tegema, siis tuleb saaniga minna; Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui rebid kärna ära, siis hakkab veri tulema; Lu ku kana munnaa süüʙ, sis piäb nokkaa põlõttaa kui kana sööb mune, siis peab nokka põletama; I kõõs silmäd vaivattii, siz lazzõttii vet̆tee(see) kopeikka kui silmad valutasid, siis lasti vette kopikas; P tšähsiäss, sis piäp tehä (kui) kästakse, siis tuleb teha; 4. siis (abisõna, partikkel) же (частица); J jääkaa siis terveessi jääge siis terveks!; Lu tulõ siiz meile tule siis meile; P millin tämä õli siiᴢ missugune ta siis oli?; K mi päivä siis tänännä on mis päev siis täna on?; U kui sis kaŋgaz leeʙ milline (kuidas) siis kangas tuleb?; K tahot siä siz mennä tällee tahad sa siis talle (naiseks) minna?; P se ennusab etti med́d́e talo põlõb vällää, vai siz müö vanat kuolõmma see ennustab, et meie talu põleb maha, või siis meie, vanad, sureme; M tšäütii eittsee, sis siäl õppizivad laulamaa vad́d́akkod́d́e lauluja käidi õitsil, seal siis õppisid (nad) laulma vadjalaste laule. – Vt. ka sitte.

siita-sigla K-Ahl. sõel; sari (suur hõre sõel) сито; решето. – Vt. ka sigla.

siiti/ä M Lu Li J, g. -ä J 1. selge ясный; Li siitiä taivaᴢ selge taevas; Li siitiä ilm, üvä ilm selge ilm, hea ilm; 2. kaine; karske трезвый; Lu ku eb õõ umalaᴢ, siiz on siitiä kui (inimene) ei ole purjus, siis on (ta) kaine; M täm vähä kõõz on siitiä vähe (= harva), millal ta on kaine; Lu ku on üvä inemin, eb reistaa, eb umalaᴢ, epku siitiän kui on hea inimene, (siis see) ei mürgelda ei purjus(päi) ega kainena; Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs. mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel; Li siitiä inemin kaine inimene; M siitiä ińehmiin on, kumpa eb joo viinaa karske inimene on (see), kes ei joo viina; Li sipo siitiä inemiń täiesti kaine inimene; 3. puhas; puhta lõhnaga, värske чистый; свежий; Lu siis tuõp sõpa siitiä, ku kujal kuivaʙ. üvä haisu tuõʙ siis on (tuleb) pesu puhta lõhnaga, kui õues kuivab. Hea lõhn tuleb; 4. jahe прохладный; Lu meil ku rihi on siitiä küll meil on tuba jahe; Lu teil siäl on siitiä, eb õõ vari teil seal on jahe, ei ole palav; 5. mahe, pehme (ilma kohta) мягкий (о погоде); Li tänävä ko on siitiä oomõnikko küll täna on mahe hommik; 6. mahedamustriline, pastelne (kanga kohta) с мягким узором, пастельный (о ткани); Li kaŋgaz võib õlla siitiä. jot ku ned õllaa üväd mokomat kukaᴅ, eb nii väsütä silmiije kangas võib olla mahedamustriline. Et kui (mustris) on need niisugused ilusad lilled, (mis) nii ei väsita silmi. – Vt. ka sipo-. – Vt. ka seltšiä.

siitiä-meeᴢ J-Tsv. kaine (mees, inimene) трезвый; siitiä-mees kõnsait eb mee tõisiika riitoo kaine (inimene) ei lähe kunagi teistega riidu.

siitnik/ka¹ K -k J-Tsv., g. -aa: -a J püülileib, peenleib пеклеванный хлеб, разг. ситник; J lidnõs saab imossi süüvve siitnikka linnas saab püülileiba isu pärast süüa; K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii i kofi üvä (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi ja hea(d) kohv(i).

siitnik/ka²: -k J, g. -aa luga (rohttaim) ситник.

siitnikkaleipä M = siitnikka¹.

siit/ta: -t J-Tsv., g. -aa J (piima)kurn, -sõel цедилка; lazz piim läpi siitaa lase piim läbi kurna; ■ siitt vihm peenike vihm, uduvihm, seenevihm. – Vt. ka siivetnikka.

siittsa vt. sittsa.

siittsa-meno M riidekaup ткань, материал; tehkaa ühtä vaassaa vähäp arššinaa (siittsa- men̆noa ku mentii õssamaa) (kui mindi riidekaupa ostma, öeldi:) lõigake (tehke) arssinast üks vaks vähem.

sii/tä K-Ahl. L -t Kõ S J -ttä K-Al. M Lu Li J-Must. I Ku -tte Li J-Tsv. -tt V J-Tsv. I 1. siit отсюда; K johsõvad tõiśee rih́ee vällää siittä (Al. 19) jooksevad teise tuppa, siit ära; Li mee siittä poiᴢ mine siit ära!; Lu luikod mentii jo siittä poiᴢ luiged läksid juba siit (= meie kandist) ära; I siitt üli tee min̆nua võõttii siit üle tee mind kositi (võeti naiseks); J siit alki tee siit algas tee; V siitt narvaa õikõa tie kahštšümmet kahõsaa virstaa talvitiellä siit Narva (on) otse-tee kakskümmend kaheksa versta talveteega; I lavõzõd õlivad vot kui siittä i siheɢ lavatsid (= elutoa seina külge kinnitatud pikad pingid) olid (ulatusid) siis vaat kui siit ja sinna; S lähetettii siit tšüläss vällää (ta) saadeti siit külast välja; J siitt maalt ~ siitte maalt (~ täält maalt) siit maalt (= siit kandist); Ku siä etsi siitᴀ̈ samassᴀ, a miä meen kallassᴀ müütällᴀ̈ ettsimää sa otsi siitsamast, aga mina lähen mööda kallast otsima; 2. sealt оттуда; Li tämä võtti siitte, kuza bõllu rissiä tehnü perennainõ päälle, siitte võtti (uskumusest:) ta (= kratt) võttis sealt, kuhu (kus) perenaine polnud risti peale teinud, sealt võttis; Kõ lehmäd meniväd üli siit lehmad läksid sealt üle; I siittä uhzõssa mennäɢ (tuleb) sealt uksest minna; 3. sest (et) потому что, так как, ибо; J õõ siälä, kunis miä sillõ juttõõn; siittä iroda tahab sitä lassa tappaa (Must. 151) (evangeeliumist:) ole seal (= Egiptuses), kuni ma sulle ütlen; sest (et) Herodes tahab seda last (ära) tappa; J siittä kuza ted́je üvüüs on, sielä on ted́je süä kaasa (Must. 156) (evangeeliumist:) sest kus on teie vara, seal on ka teie süda. – Vt. ka siintä, siältä. – Vt. ka kas-.

siitässaa Lu siitt/ässaa P Li -essaa J -äsaa P Lu -õsaa Lu -saa P Lu siits/aa ~ -a Lu sestsaadik, siitpeale, sellest (ajast) peale, sellest alates, sellest möödas с тех пор, с этих пор, с (э)того времени; P sõta-aikan tulin viruosyõ i siittässaa õlõn viroza sõjaajal tulin Eestisse ja sestsaadik olen (= elan) Eestis; J kõrt karasin, siittessaa hülkez meilee tšäümess kord karistasin, siitpeale lakkas meil käimast; Lu siittäsaa ku miä mälehtän mańu sestsaadik, kui mina mäletan, (on lambatalle ikka hüütud) m.; P siittässaa tüttärikkõin nõisi jõka päivii ize sukõmaa päätä sellest ajast peale hakkas tüdrukuke iga päev ise pead kammima; Lu siitsa nõistii sopuzassi elämää sellest alates hakati leplikult elama; Lu minun aikaan õli kursileipä, siitsaa on aikaa jo kuuštšümmeᴅ kahsi vootta minu (elu)ajal oli (veel) pulmaleib, sellest on aega (möödas) juba kuuskümmend kaks aastat; Lu kuus vootta jo on takaᴢ siittõsaa, ku isä kooli juba kuus aastat on sellest tagasi, kui isa suri; Lu paĺĺo aikaa on siitässaa sellest on palju aega (möödas). – Vt. ka siältessaa.

sii/tüä M Lu Li, pr. -vün M -ün Li, imperf. -tüzin M Li 1. fig. ennast tuulutada v. värskendada, meelt lahutada; veidi puhata v. hinge tõmmata проветри/ваться, -ться, развеяться; переве-сти дух, передохнуть; Lu inemizel ku on tuska, siz jutõllaa: mee hot́ siitümää kui inimesel on mure, siis öeldakse (talle): mine vähemalt ennast tuulutama; Lu miä kahtõõ talloo pääzen siitümää, paikal tuskaa tukõhtuun (pimeda vanainimese jutust:) kahte tallu pääsen ma meelt lahutama, (ühel) kohal (= ainult kodus olles) lämbun tuska; Li meemmä vähänaigassi siitümää. a kujalla müü siiümmä i tuultaumma läh(e)me väheks ajaks hinge tõmbama (= teeme töös väikese vahe). Aga väljas (olles) me veidi puhkame ja tuulutame end; 2. kaineneda, kainestuda, kaineks saada отрезв/ляться, -иться; M mee vähäkkõizõõ siivü mine kainene veidi!; 3. toibuda (näit. vingumürgistusest) очнуться; ■ Lu sauna siitü ving on saunast välja läinud.

siitü/üssä: -ssä Li, pr. -ün, imperf. -üzin kaineneda, kainestuda, kaineks saada отрезв/ляться, -иться; nämä siitüstii nad (= joobnud) said kaineks.

siiv/ata M Li (Lu) -õtõ Li -õt J-Tsv., pr. -aan, imperf. -azin: -õzin J 1. koristada, puhastada приб/ирать, -рать; Li kõig õllaa müllin-mällin, siivamatta kõik on pilla-palla, koristamata; J praaznika eell nõizõmm riht siivama püha(de) eel hakkame tuba koristama; Li rihi õli siivõttu üvässi, vaa maad õltii pesemättä maja oli hästi koristatud, ainult põrandad olid (veel) pesemata; 2. puhastada, puhtaks teha; puhtaks pesta чистить, вы-; мыть, вы-; M raskaz õli siivata puisia lühtšikkõita raske oli puhtaks pesta puust lüpsikuid; Li piimäpata piäp siivõtõ. kapussa-astia piäp siivõtõ. liha-astia piäp siivõtõ. kõik tahtovat siivõmissa piimapott tuleb puhtaks pesta. Kapsatünn (= hapukapsad) tuleb (pealt) puhastada. Lihaastja tuleb puhastada. Kõik tahavad puhastamist; Lu ku näteli meeʙ, sis taas siivõttii kui nädal läheb mööda, siis taas puhastati (hapendatud kohupiima pealiskihti). – Vt. ka siivoa, siivoossa, siivota, siivüttää.

siivetnik/ka Lu, g. -aa Lu = siitta; siivetnikaakaa siivetää piimää kurnaga kurnatakse piima.

siive/tä (Lu), pr. -en, imperf. -zin = siivittsää.

siivit/tsää Ra -tsä J-Tsv., pr. -sän Ra -sen J, imperf. -sin Ra J kurnata цедить, про-; Ra lehmää piäb lühsää i perä piäp piimä siivittsää lehma peab lüpsma ja pärast tuleb piim kurnata; Ra sis valõttii siglaa, siivitsettii, puzõrtattii lesemed vällää siis valati (hapendatud kaerajahuleotis) sõelale, kurnati, kliid pigistati kuivaks.

siiv/o Lu Li J-Tsv., g. -oo J 1. puhtus, kord чистота, опрятность, порядок; J kassem perez bõõ miltäisstši siivoa: lahzõᴅ, neettši on rägäkkaaᴅ siin peres pole mingisugust puhtust: lapsed, needki on tatised; J kase talo millõ nii näüttiiʙ, siäll on itšiin siivo ja puhisuᴢ see talu nii meeldib mulle, seal on alaline kord ja puhtus; Lu eb õõ mittä siivoa siivottu ei ole (üldse) puhastatud (= on must, puhastamata); Lu kõik siivod on siivomatta ja kõig aźźõd on tetšemättä kõik (koristamised) on koristamata ja kõik asjad on tegemata; 2. puhas, korralik, siivus чистоплотный, опрятный; J siivo inimin puhas inimene. – Vt. ka siivu, siivukaᴢ, siivuuᴢ.

siivo/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J puhastada, koristada, kasida; korrastada чистить, прив/о-дить, -ести в порядок; siivo rihi korista tuba!; siivo nenäᴢ pühi oma nina puhtaks (kasi oma nina)!; tuõt rihe, siivoga jalgõᴅ (kui) tulete tuppa, pühkige jalad puhtaks!; siivoga ize ent kasige (~ korrastage) end! – Vt. ka siivata, siivoossa, siivota, siivüttää.

siivoll/a Li Ra J-Tsv. -aa J-Tsv. 1. korralikult, kombekalt, viisakalt, siivsalt порядочно, прилично, аккуратно; Ra oija õma nahkaa, elä siivolla hoia oma nahka, ela korralikult; J eh́tii siivollaa, ved võõrõzi läheᴅ rõivastu korralikult, lähed ju võõrusele; J tämä voopšše· ep tunn siivollaa pajatta ta ei oska üldse viisakalt rääkida; J ku nõissa siivollaa ettsimä, ni kül i sala-paikõss levvetä tšättee kui hakatakse korralikult otsima, küllap siis leitakse ka peidupaigast kätte; 2. päris(elt), täiesti совсем, вполне; Li miä siivolla em pääznü sinussa perille ma ei saanud sinust päris(elt) aru; 3. fig. korralikult; kõvasti, väga порядочно, очень; J taita siivolla väsü, ku nii hörizeb magat väsis vist väga ära, kui nii noriseb magada.

siivolli/n Li (J), g. -zõõ korralik, siivus, loomulik, viisakas порядочный, естественный, вежливый; Li siivollin inemin korralik inimene; J õlisit koollut siivollisõõ surmaa oleksid surnud loomulikku surma. – Vt. ka siivullin.

siivo/ossa: -ss J-Tsv., pr. -on, imperf. -ozin = siivoa; tüü tait kõnsait ett siivoo riht, ku teill on jõka paikkõs pöllüä täünö te vist ei korista kunagi tuba, et teil on kõik kohad tolmu täis.

siivo/ta M -tõ Lu, pr. -on M Lu, imperf. -zin M Lu = siivoa; M perennaizõõ piti rihet siivota perenaine pidi toad koristama; M viĺĺaa siivotaᴢ, õlgõd vällää puissaaᴢ vilja puhastatakse, õled puistatakse välja; Lu piäp siivotõ, siiz on puhassuᴢ tuleb koristada, siis on puhtus; Lu kõig aźźad õllaa tetšemättä, siivomatta, a izze on siäl i tääl kõik asjad on tegemata, koristamata, aga ise on küla peal (siin ja seal).

siivoto/i J-Tsv., g. -i J = siivõtoi.

siivotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ [sic!] J puhastus чистка, уборка; praaznikaa eell piäp teh́h́e pikkõrain siivotuᴢ püha(de) eel tuleb (majas) teha väike puhastus.

siiv/u Lu, g. -uu = siivuuᴢ.

siivuk/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa puhas, puhtust armastav; korralik, siivus чистоплотный; minuu mińja on siivukõᴢ minu minia on puhtust armastav. – Vt. ka siivo.

siivulli/n M, g. -zõõ = siivollin; täm on mokom perennaa, etti täm̆mää tšäessä siivullissa leipää kõrtaid et söö ta on niisugune perenaine, et tema juures (tema käest) ei söö sa kunagi korralikku leiba; kooli siivullissa surmaa suri loomulikku surma.

siivu/uᴢ: -ᴢ (Lu), g. -u puhtus, kord чистота, порядок; eb õõ siivoa mittää, siivutta, prokutoo nain ei ole mingit korda, puhtust, korratu naine. – Vt. ka siivo, siivu.

siivõto/i Li J-Tsv., g. -i J 1. must, räpane, kasimatu, korratu нечистоплотный, неопрятный; Li siivõtoi nainõ räpane naine; 2. J siivutu, sündsusetu, ebaviisakas неприличный. – Vt. ka siivotoi.

siivüt/tää Lu, pr. -än, imperf. -in Lu = siivoa; pezin miä siivütin jõka paikaa ma pesin, puhastasin iga koha; miä izzee ent nüd ei saa siivüttää (pimeda vanainimese jutust:) ma ise ei saa end nüüd (enam) kasida.

siiüt/tää Li, pr. -än Li, imperf. -in värskendada, ergutada освеж/ать, -ить, ободр/ять, -ить; miä vähäine sinnua veekaa siiütän. võtan suhhõõ, pruuskaan sinuu päällee vettä, siiz vesi sinnua siiütäʙ ma värskendan sind pisut veega. Võtan (vett) suhu, pritsin sinu peale vett, siis vesi värskendab sind.

sijań/e Ra -je Lu: Ra severnõi sijańe, siis tääp säät, tuulta ja tormia (kui on) virmalised, siis (see) ennustab halba ilma, tuult ja tormi; Lu severnoje sijańje, taivas sõtii tääʙ (kui on) virmalised, (siis) taevas ennustab sõdasid.

sijõ vt. siõ.

sika Kett. Ränk K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (vdjL R Ja Ma) sigga ~ sihkka ~ śihka Kr Си́ка K-reg.2 Ii-reg.1 Сикка Pal.2 Сика Tum., g. sigaa Kett. K L P M Lu Li Ra J I siğgaa M Kõ S Ja I siga свинья; Kõ siğgaa õsan i sika teep pieniä põrsai ostan sea ja siga toob (teeb) väikseid põrsaid; M mõnikkaal sigal on neĺĺitõššimii nännii mõnel seal on neliteist nisa; M sika õli i kahs sigaa poikaa oli siga ja kaks põrsast; M sika röhgäʙ siga röhib; M sika tõŋkaab maata, nen̆nääkaa siga tõngub maad kärsaga; M sigal on arjassõᴅ seal on harjased; M meil sik̆koo ep kaitsõttu, jõka peremeeᴢ piti kotonn meil sigu ei karjatatud, iga peremees pidas kodus; Lu siä õõᴅ juumarätte, sinnua saab viijjä sigaakaa karsinaa sa oled joomakalts, sind võib seaga (ühte) sulgu viia; J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju; J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl. on kari suuri sigu, aga teine on seapõrsaid; M lohmip süüvvä niku sika lohmib süüa nagu siga; Kõ se on täünn niku sika see on täis (= purjus) nagu siga; Ra niku sika, kagla oŋ kaŋkaa, ühsluin nagu siga, kael on kange, paindumatu (ühest luust); Lu meez ja nain on sika ja sitta kk. mees ja naine on (nagu) siga ja sitt; J eletä niku sigat pahnaᴢ elavad nagu sead pahnas; Lu lottukõrva sika on üvvää sukkua lontkõrv siga on head tõugu; M taitaa puuttu sõlmu sika, ep kazva sinne nii tänne, iz̆zee sööʙ, a ep kazva vist juhtus (meile) kidur siga, ei kasva sugugi, ise sööb (küll), aga ei kasva; Ra sell õllaa tšäed roojaz niku sigaa jalgaᴅ sel on käed mustad nagu sea jalad; S Lu mettsä sika metssiga; Lu emikko sika ~ sika emikko emis, emasiga; Lu sika kulli kult, isasiga; Li naitõttu sika kohitsetud siga; M sigaa poika ~ sika poika seapõrsas; K sigaa nenä sea kärss; J sigaa arjõ seaharjas; J siga rakko seapõis; Lu sigaa sappi seasapp; K sigaa liha sealiha; I sigaa razva searasv; Lu sigaa pekki seapekk; M siğgaa rooka seasöök; I siğgaa roho soovõhk, seavõhk; Lu sika karsina ~ sigaa karsinõ seasulg; Lu sika kaukalo seaküna; ■ L se on sigaa suku see on halb suguselts (= need on halvad inimesed); Lu tšen sitä tahoʙ, ku tämä on tšihuttanu sigaa rookaa kes seda tahab, kui ta on keetnud halva toidu (on keetnud seasööki); M täm on siğgaa rookaa tehnü tal on kõik segi nagu puder ja kapsad; J sigaa sorkk seasõrg (sõlm). – Vt. ka emikko-, emä-, isä-, kulli-, meespool-, mettsä-, peen-, suku-, sõlmu-, tšezikko-.

sika-emä Ra emis свиноматка; mill õli sika-

emä, kahõsaa põrzass tetši mul oli emis, tõi (tegi) kaheksa põrsast.

sika-faabrikka M seafarm, seavabrik свиная ферма, свиная фабрика; ńežnovaza on sika- faabrikka Nežnovos on seafarm.

sikai/n M Lu Ra J (Li) -nõ Li sikkain (Lu) siikkain (Li), g. -zõõ Lu Li Ra hämm (väike piklik heinakuhilas) омёт (небольшая продолговатая копна сена); Lu einä kuivi, pannaa sikai-zil ehtši saattoil hein kuivas, (siis) pannakse hämmudesse või saadudesse; J viihkuri raiskõs kõik sikaizõᴅ vihur lõhkus kõik heinakuhilad; Ra kuivõtõttii vähäzee i sis pantii sikaizilõ morriumaa, sis päivää kõlmõd õltii sikaizill (ristikut) kuivatati natuke ja siis pandi hämmudesse (aeglaselt) kuivama, siis kolm päeva oli hämmudes; Ra einä sikain heinakuhilas, -hämm. – Vt. ka einä-. – Vt. ka tšikainõ.

sikakanõrva P sookail болотный багульник, дикий розмарин; klopiiroho (vai sikakanõrva), tämä haizõʙ kõvassi sookail (ehk seakanarbik), see lõhnab tugevasti.

sikakarjušši M seakarjus свинопас. – Vt. ka sikuri.

sikakarsina Li seaaedik, -sulg свиной загон; se on tehtü semmoinõ, sikakarsina, i vazikka võib õlla karsinaᴢ see on tehtud niisugune, seaaedik, ka vasikas võib olla aedikus. – Vt. ka siğgaakarsina.

sikamarja K Lu Li leesikas, seapohl толокнянка; Lu sikamarjaᴅ, ne süämessä valkaaᴅ leesikad, need (on) seest valged. – Vt. ka sigaamarja, sigaapoola, sigaa-poolaᴢ.

sikam/eeᴢ: -ieᴢ L siga mees, alatu inimene подлый человек, свинья; seittsemäiz on sikamieᴢ rl. seitsmes on siga mees.

sika/nõ Kõ sigan Ränk, g. -zõõ = sikain.

sikapoika Ränk M = sigaa-poika.

sikarakko M seapõis свиной (мочевой) пузырь; ruuzolõõ pantii päälee sikarakkua roosile pandi peale seapõit.

sikasiini K tõmmuriisikas чёрный груздь.

sikatauti (I) seatõbi, kõrvasüljenäärmepõletik, parotiit (sigadel) заушница (свинка); sikatautiloil, näillä algap kurkkua vaivattaassaɢ seatõvega, (siis) hakkab neil (= sigadel) kurk (= kael, kõrvatagused) valutama.

sikaumal/a (M), hrl. pl. -aᴅ pruun ristik, murd. maahumal, punatõverohi тёмнокаштановый клевер.

sikkain vt. sikain.

sikkiüssä vt. sittšiüssä.

sik/ko [?] Lu, g. -oo (nooda pära, lõpp, tipp самый конец мотни невода); saamõi perä õttsa on sikko (nooda) pära kõige viimane ots on s.

sikoipäivä Ra sigadepäev, sigadepüha день свиней, свиной праздник; sikoipäivä õli uusvoosi sigadepüha oli uusaasta.

siko-lautta K-Ahl. = sigaa-lautta.

sik/ori ~ -kori Li, g. -orii Li sigur цикорий; kõig oovoššit saap panna isutaizõssi: i borkkõnõ i kapussa, lanttu, föklä, sikori kõiki köögivilju saab panna ruudiks: nii porgand(it) kui kapsas(t), kaalikat (kaalikas), peet(i), sigur(it).

sikur/i M Lu Li J (Ku), g. -ii J seakarjus; lambakarjus свинопас; овчар, чабан; M sikuri sik̆koo vahiʙ seakarjus valvab sigu; Lu sikuri, tšen sikoja tšäi karjaᴢ; a meil jutõltii sitä toož lammas-karjušši seakarjus (oli see), kes käis seakarjas; aga meil öeldi seda ka lambakarjuse kohta (sest lambakarjus valvas ka sigu); Ku oli zemskoo miko ellääs sikurinnᴀ oli Zemsko Miko ükskord lambakarjuseks. – Vt. ka sikakarjušši.

sikušk/a Ränk M, g. -aa sikuska, sikuti (kahe konksuga õng) блесна, сикуша; M õntšias kal̆loo sikuškalla sikuskaga õngitsetakse kalu.

silak/ka K-Set., g. -aa silk, soolaräim солёная салака, салакушка. – Vt. ka griba-.

siĺd́i vt. seldi.

silit/sellä: -sell J-Tsv., pr. -tselen: -tseen J, imperf. -tselin J frekv. silitada, paitada гладить, ласкать; tuõ, armõs, kainõloo, miä sinnua silittseen tule, armas, (mu) kaenlasse, ma paitan sind.

siĺittäj/ä (R), g. -ää silitaja, paitaja siliässä päässä siĺittäjä (itkust:) (mu) sileda pea silitaja.

silitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J = silotuᴢ; silitüss žiivõtt-tši suvaʙ silitamist (silitust) armastab loomgi.

sil/iä J-Tsv. (R) -liä J, g. -iä J sile, libe гладкий; R eltieni enne .., siliässä päässä siĺittäjä rl. mu hell ema .., (mu) sileda pea silitaja; J seelt tõi sugaa sulliaa, sigaa arjassiiss silliä rl. sealt tõi soa libeda, seaharjastest sileda.

silk/ki Ra J-Tsv. I, g. -ii Ra J 1. siid шёлк; J kats mi ńeežnoi mat́eri, niku silkki vaata, missugune õrn riie, nagu siid; Ra silmät silkile sitõlin rl. silmad siidiga (= siidrätiga) sidusin; 2. J-Tsv. loor вуаль; 3. pael, lint лента, ленточка; I silkki õli kassaza pael oli patsi punutud; I silkid ripussaaz duğgaa päälee, kõittši oppõõs kenassit tehäᴢ (pulmade ajal) riputatakse lindid looga külge, hobused tehakse kõik kenaks; I aj̆jaas lehmäᴅ, kan̆nee vittsojekaa, sis kane vitsad isuttaas kanavaa, silkkiijekaa (jüripäeval) aetakse lehmad (karja), nende vitstega, siis torgatakse need vitsad kraavi püsti, (koos) lintidega.

silkkuvõrkko Lu räimevõrk сеть для ловли салаки.

sillaa-alu/ᴢ M -s M-Set. = sillanaluᴢ.

sillanalt põranda alt из-под пола; sillanalt hüppäz iiri põranda alt hüppas hiir (välja). – Vt. ka alta, nalta.

sillanaluᴢ Lu I põrandaalune, (väike) kelder (põranda all) подпол, подполье; I tuõõ akanuhsõssa, näilä sillanaluz avattuɢ, valõttuk sinneg vettä tulen küünist, neil (= lastel) põrandaalune avatud, valatud sinna vett.

sille L sellepärast поэтому, потому; tätä leiväᴅ, sille tämä i rεäku teda peksti, sellepärast ta karjuski. – Vt. ka sillä, siltää, sinneᴢ.

sillme vt. silmä.

sillta vt. silta.

sillõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J sillutada мостить, вы-.

sillä K-Ahl. K-Al. L M 1. sellepärast поэтому, потому; M vargasin sõrmussõõ, sillä min̆nua ajõttii tak̆kaa varastasin sõrmuse, sellepärast aeti mind taga; K siz tüttärikoo isä juttõõb ešto: mitä siz viel kokkasõnoilla pajatad; sillä müö emmä mõissanuttši mitä siä pajatid (Al. 11) (kosjaskäigust:) siis tüdruku isa ütleb (kosijatele), et: miks (sa) siis veel vigurisõnadega räägid; sellepärast me ei mõistnudki, mida sa rääkisid; 2. sest (et) потому что; L lina on iloza, sillä linalla on sini-kukkaaᴅ lina on ilus, sest (et) linal on sinised õied; L johzin, sillä minua ajõttii takaa jooksin, sest (et) mind aeti taga. – Vt. ka sille, siltää, sinneᴢ, sissi.

silläi/n Li, g. -zee rammus, lihav (looma kohta) сытый, отъевшийся; silläin vazikka rammus vasikas.

sillä/ä J-Must., g. -ä selge ясный; sipo sillää, sipo siitiä (Must. 182) täiesti selge, täiesti kaine (orig.: selvän selvä).

silmii vt. tšeero-.

silmiillää J-Tsv. silmili ничком, лицом к земле; ležip silmiillää maaᴢ lamab silmili maas.

silmii/n J-Tsv., g. -zee kärgjas, kärjetaoline, sombuline ячеистый.

silmikko vt. üφs-.

silmillin vt. esi-.

silmivarnikkõ (P) käterätik (näo pühkimiseks) полотенце (для вытирания лица); silmivarnikõd i tšäsivarnikõd ain õlõizivat puhtaaᴅ (vaata, et näo-) ja käterätikud oleksid alati puhtad. – Vt. ka silmärätte, silmärätti.

silmkar/va: -v (J-Tsv.) silmaripse ресница; mikäle mešaitõp kattsoa, tait silmkarv tšeertüs silmää miski segab vaatamist, vist silmaripse keerdus silma. – Vt. ka silmäripsi.

silm-la/ki J-Tsv., pl. -gõᴅ J = silmäkatto; nõsa silm-lagõd üleᴢ tõsta silmalaud üles.

silm/o K-Ahl. (Li-Len.), g. -oo = silmu; Li silmoa müü emmä pütänüt [= püütänüᴅ?] silmu(sid) me ei püüdnud.

silm-silm/ältä: -elt J-Tsv. silm silma vastu, silmitsi лицом к лицу, один на один (в случае очной ставки). – Vt. ka suu-suulta.

silm/u Lu Li Ra J Ku, g. -uu Lu Li J Ku silm, silmukala минога; J silmu sveežõltaa om makuᴢ silm(ukala) värskelt on maitsev; J miltäin silmu sillõ parõp näüttiiʙ, žaaritõttu vai kaptšutõttu milline silm(ukala) meeldib sulle rohkem, praetud või suitsutatud?; Lu laukaa suuza püvvettii silmua Lauga (jõe) suus püüti (ennemalt) silmu(sid); Li silmua mõrtõikaa püüvvetää silmu(sid) püütakse mõrdadega; J silmuu mõrraᴅ, nee on päreiss tehtü silmumõrrad, need on peergudest tehtud; Ku silmuitõ püvvetäss puu-mertoikaa silmusid püütakse peergmõrdadega. – Vt. ka silmo.

silmukala Lu = silmu.

silmumõrt/a Lu Li -õ Lu (peergudest) silmumõrd верша (для ловли миноги); Lu silmumõrtõ, muuta kallaa püüvvetää võrkkoil, noottiil, rüsil (silmude püügiks on) silmumõrd, (aga) muud kala püütakse võrkudega, nootadega, rüsadega; Li silmumõrta, tämä on peen silmumõrd, see on väike; Lu silmumõrtojekaa püüvvetää vallõz veez ja jõkiloiᴢ, meres tämääkaa et saa püütää silmumõrdadega püütakse (jääst) vabas vees ja jõgedes, meres nendega (sellega) ei saa püüda.

silmu-piirga (J-Tsv.) silmupirukas пирог с миногой; võta pala silmu-piirgaa kaas võta tükk silmupirukat kaasa.

silmurüsä (Lu Ku) silmurüsa (võrkmõrd silmupüügiks) мерёжа (для ловли миноги); Lu silmuja silmumõrtojekaa ennee püvvettii, nüt püüvvetää silmurüzääkaa silmusid püüti enne silmumõrdadega, (aga) nüüd püütakse silmurüsaga; Ku silmurüzät kera on ka silmurüsad on (olemas).

silm-võd́d́õ J-Tsv. silmasalv глазная мазь.

sil/mä Kett. K-Ahl. K L P Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R-Eur. R-Reg. Ku) -m Ra J-Tsv. Kr sillme Kr Си́льмэ K-reg.2 Си́льме Pal.1 Ii-reg.1 Си́льмя Pal.1 Силма Tum., g. -mää Kett. P M Lu Li Ra J 1. silm (nägemisorganina) глаз (орган зрения); Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk. teil kõigil on nina kahe silma vahel; Lu mitä silmäd eväd näe, sitä süä ep tää vs. mida silmad ei näe, seda süda ei tea; Lu katso silmill, elä kõrvill vs. vaata silmadega, ära (vaata) kõrvadega; Ra õma silm on kunikõᴢ vs. oma silm on kuningas; J silmä on ruumõ tšüntteli vs. silm on hinge peegel (silm on keha küünal); Lu tõizõõ silmäᴢ näeʙ rikaa, a eneltä i irttä ʙ näe vs. teise silmas näeb puru (= pindu), aga endal(t) ei näe palkigi; M nurmi on silmä, a mettsä on kõrva vs. nurmel on silmad, aga metsal on kõrvad; J kahs veĺĺä üli õrrõõ vahitaa i hüpitää, a tõin tõiss evät tunnõ. se on silmeᴅ mõist. kaks venda vahivad üle õrre ja hüplevad, aga teineteist ei tunne? – Need (see) on silmad; Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs. silm silma vastu, hammas hamba vastu; Lu täll õltii silmät täünnää tšüüneliitä tal olid silmad täis pisaraid; Lu ain on silmäd märjäᴅ aina on silmad märjad (= pisarais); Li mill meni õkkain silmää mul läks (vilja)okas silma; Lu kaõ kazvap silmää, silmijee kae kasvab silma, silmadesse; Lu panõ silmät tšiin pane silmad kinni; Lu makkaap silmäd avõõ magab, silmad lahti; Lu katsop silmät piirullaa vaatab, silmad pilukil; M pani atškad silmiile pani prillid ette; Lu silmää ümpäri on valkulain silma(tera) ümber on silmavalge; J vai siä õõt silmiitt (sõkka), ku d [= ku ed] näe kas sa oled silmitu (pime), et ei näe?; Lu viihkuri pöllütäb liivaa, nät ku tuiskaab liivaa, nii silmet sõkkaaʙ vihur keerutab (tolmutab) liiva (üles), näe, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmad; M vähäkkõizõõ silmäd märttüziväᴅ, i meni uni üli silmad vajusid väheke(seks) kinni, ja uni läks(ki) üle; Ra miä tänävä koko üüt en maganud i silmää tšiin en pannuᴅ ma täna terve öö ei maganud ega saanud silma kinni; Lu tämä silmäd on ühtäpäätä tširjaᴢ ta silmad on ühtepuhku raamatus (= ta aina loeb); M õmil silmiill näin, se õli nii aźźa oma silma(de)ga nägin, (et) see asi oli nii; Lu piäb oitaa niku ommaa silmää (seda) peab hoidma nagu oma silma(tera); Ra silmäll kattsoa õli kõlmõd metraa silmaga vaadates (= silma järgi) oli kolm meetrit; P miä näin silmii müö, etti tämä petti ma nägin silmadest, et ta valetas; P tämä tetši suurõt silmäᴅ ta tegi suured silmad (= ta imestas); P miε tämää päälie vaatan, kõik silmiikaa sein, nii kõvassi õli iloza ma vaata(si)n tema peale, lausa silmadega sõin, nii väga ilus oli; P mene minuu silmiiss vällää mine minu silme alt ära!; P miε sinua en taho nähä silmää õttsaza ma ei taha sind silma-otsas(ki) näha; J tätä silmiistši en salli ma ei salli teda silmaotsaski; Lu se lahs kazvap silmää näheᴢ see laps kasvab silma nähes; M oottõlin, väzütin silmäd oottõõza ootasin, väsitasin silmad oodates; Ra jurma meeᴢ, näep karrua mettsäz i silmää ep plikut julge mees, näeb metsas karu ja silma(gi) ei pilguta; P sõimaz minua suut silmät täünεä sõimas mul suud-

silmad täis; M näd nii õli äp̆piä, etti en täätännü kuh̆hõõ silmät panna näed, nii häbi oli, et ei teadnud, kuhu silmi panna; Ku ep sill oo häppiäät saop kahes silmäᴢ ei sul ole häbi, ütleb, kummaski (kahes) silmas; P menen pajattamaa silmäss silmääsie lähen rääkima silmast silma; M miä täm̆mää kutsun, i laa tämä juttõõp suussa suh̆hõõ i silmässä silmää ma kutsun ta (siia), ja las ta (siis) ütleb suust suhu ja silmast silma; Lu selvät silmäᴅ ~ Li sirkaat silmäᴅ selged silmad; M unõkkaat silmäᴅ unised silmad; Ra paganat silmäᴅ ~ Lu d́iikoit silmäᴅ kurjad silmad; Lu Li väärät silmäᴅ kõõrdsilmad; Lu kurraa silmä vasak silm; Lu ku mõlõpat silmät tšihkuvaᴅ, tääʙ itkua kui mõlemad silmad sügelevad, (see) ennustab nuttu; Ra kalaa silmä kala silm; Lu kana silmä .. tulõõ aikana kehnossi näeʙ kana silm .. näeb tulega halvasti; M silmää kaasi ~ Ra silmää nahka silmalaug; M silmää ripsiᴅ ~ Lu silmää ripsuᴅ ~ Ra silmää karvõᴅ silmaripsmed; Lu silmää kulmaᴅ silmakulmud; M silmää titte ~ Lu J silmää terä silmatera; J silmää valko ~ silmää valkulain silmavalge; J silmää nurkk silmanurk; Ra silmää luuᴅ põsesarnad; J silmää plikk silmapilgutus; J silmää plikk ~ silmää pilkk silmapilk, hetk, moment; J silmää piiri silmapiir, vaateväli; 2. fig. silm(ake), lemmik, armsam (mõrsja hellitus-nimi rahvalauludes) любимица (ласкательное название невесты в народных песнях); R ösa siha silmälleni ozopaikka ainüelleni (Reg. 15) rl. osta koht mu silmale, asupaik mu ainsale; R tehkaa nüt sia silmälleni kuhe issueb imoni päälle pärnäise lavose (Eur. 34) rl. tehke nüüd koht mu lemmikule (silmale), kuhu istub mu armastatu, pärnase pingi peale; 3. pl. silmad (näo tähendusena) глаза (в значении лица); P vot tuotii nuorikkõ, tuotii nuorikkõ lavvaa tagaa, rätte silmil vaat toodi mõrsja, toodi mõrsja laua taha, rätt näo ees; M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhallaa silmiisee hod enelee kunikkaalõõ tema on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku kas või kuningale enesele; Lu nii ajap kõvassi, ni että praizgutõp silmäd roojaakaa tõisiilᴅ kihutab nii kõvasti, nii et pritsib teistel näo poriga (kokku); K pestii silmäᴅ pesti nägu; L ku bõlõ silmät pestü, siz õlõᴅ χaamo kui pole nägu pestud, siis oled nagu hirmutis; J silmäd roojaᴢ nägu (on) must (määrdunud); 4. pl. M prillid очки; 5. (paha, kuri) silm, silmavaade; (ära)silmamine, kaetamine дурной глаз, дурной взгляд; сглаз; L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl. (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks); Kõ minuu vana ämmä, se kõv̆vii usko silmässi minu vanavanaema, see uskus väga silmamist (paha silma); Po silmäss võip tulla, što piimä tulõb rahgass silma(mi-

se)st võib tulla, et piim läheb kokku (muutub kohupiimaks); I a naizikko, tämä vaatti i juttõõʙ: mikä kena lahsi on silla. i senessä silmässä tämä i kooli aga (võõras) naine, ta vaatas ja ütleb: mis kena laps sul on. Ja sellest silma(mi-se)st ta surigi; Lu kehno silmääkaa inemin tuõb vassaa paha silmaga inimene tuleb vastu; Lu täll on paha silmä, tämä sõnnaaʙ tal on paha silm, ta sõnub (ära); 6. silm, avaus, ava (milleski, näit. nõelal, kirvel jms.) глазок (иглы), проушина (топора и т. д.); M nii on peen silmä, etti en näe lütšätä (nõelal) on nii väike silm, et (ma) ei näe niiti nõela taha ajada; M peenel niglal peeni silmä peenel nõelal on väike silm; M alõzniglal õli silmä kinda(tegemis)nõelal oli silm; Lu rautvarol onõ silmä, silmä pannaa blokkii rauast kettal (= plokil) on avaus (silm), silm tehakse ploki sisse; M tširvee silmä, kuh̆hõõ isuttaaz vartta (see on) kirvesilm, kuhu pannakse vars; M omenaa silmäᴅ kartuli silmad (= iduaugud); 7. (suka-, võrgu)silm петля (чулочная), ячея (сети); Kõ sukkaa teen puikoll, eestää teen silmäᴅ sukka teen (= koon) varrastega (vardaga), esiteks teen (= loon) silmad; M ku tahot sukkaa lad́d́õpaa, piäp silmiä lizätä kui tahad laiemat sukka, (siis) peab silmi lisama; M kahs silmää teeᴅ õikõõppäi, a ühs silmä pahnuuppäi kaks silma teed parempidi, aga ühe silma pahem-pidi; M tõkutin silmää i pilazin rääoo lasksin silma (vardalt) maha ja rikkusin rea; J miä kaotan jo silmiiᴅ ma kahandan juba (suka)silmi; Lu võtõtaa ühtee silmäᴅ võetakse silmad kokku; M nõsa suk̆kaa silmä, lazzõ suk̆kaa silmä kasvata sukasilm (juurde), kahanda sukasilm; Lu võrkol on sorjat silmäᴅ võrgul on harvad silmad; Lu kurivõrkko on niku ailivõrkko, silmäd õlla vähä suurõpaᴅ tindivõrk on nagu räimevõrk(ki), (ainult) silmad on veidi suuremad; J võrkoo silmäᴅ võrgusilmad; 8. laugas, mülgas, soosilm озерко, окно (в болоте, не заросшее травой и имеющее сток); Lu sooz on silmä soos on laugas; Lu ku silmää meeᴅ, siz algõd vajjoossa kui laukasse lähed, siis hakkad vajuma; P opõn vajoz lähtie silmääsie hobune vajus mülkasse; Lu lähtee silmää võit tokkua i poiz et pääᴢ laukasse võid kukkuda ja välja (sa) ei pääse; Ra soo silmä soolaugas; Ra silmä soo laukasoo; 9. sügav koht, haud (veekogus) омут; Li tõrvõ-jõgõz on silmäᴅ Tõrvajões on sügavad hauad; Lu silmä auta on litši rantaa merehaud on ranna lähedal; ■ J etsi silmäᴅ mine minema!; P täll on silmä pittšä, näep kaukaalyõ tal on hea nägemine, näeb kaugele; Lu jääti vaa suurõt silmät pähhää sai petta (jäid vaid suured silmad pähe); M mikä silmiiz näüttäüb ińeehmiizelee inimesele viirastub miski; J et-ko pannu silmelee mikitaa vaśkaa kas sa ei pannud tähele Mikita Vaskat?; Kõ miε tätä silmiiz en nähnü ma ei näinud teda üldse; P põlvyõ silmä põlvesilm; Lu tormii silmä tormi kese (tormi keskpunkt); M jarvõõ silmä lahvandus, jäävaba ala järvel; jäässe raiutud auk (järvel); I meree silmäᴅ fig. mere silmad (= mülkad Itšäpäivä küla tagusel madalal soisel alal). – Vt. ka kana-, kanaa-, klazi-, koso-, kossa-, kulta-, niglaa-, piiru-, pittši-, pittšä-, pulkka-, põlvõõ-, riimu-, rooja-, rõõmu-, sini-, soo-, sukaa-, sõssar-, tihu-, tina-, tormi-, tšüünele-, väärä-, õpõa-.

silmäammaᴢ M Lu Li (Li Ra) silmamm/aᴢ M (Ra) silm-ammaᴢ Lu -õᴢ J-Tsv. silmahammas глазной зуб; J silmammõz om pilaunnu silmahammas on katki; Li esiampaaᴅ, silmäampaaᴅ, takuampaaᴅ (inimesel on) esihambad, silmahambad (ja) purihambad.

silmäatškaᴅ M pl. t. prillid очки. – Vt. ka silmäglaziᴅ.

silmä-auta Lu õõtsik (pehme õõtsuv koht soos v. randades) трясина, трясинное место; maa vajotap kõvassi, jutõlla silmä-auta, litši rantoi maa vajub kõvasti, öeldakse õõtsik, randade lähedal.

silmäᴅ vt. suut-.

silmädohteri Li silmaarst глазной врач; nüt meil tuli uusi silmädohteri nüüd tuli meile uus silmaarst.

silmäglaziᴅ Lu pl. t. = silmäatškaᴅ; silmä-glazid iĺi atškaᴅ (prillid on) s-d või a-d.

silmäkaasi M = silmäkatto.

silmäkaŋgaᴢ M J silmkaŋgaᴢ J (surnu) näolina саван, покойницкое покрывало; J no ko miε koolõn, tällee eb lee i silmäkaŋgass aga kui ma suren, (siis) tal ei ole näolinagi (minu jaoks); J alki panna mehelee silmkaŋgass hakkas (surnud) mehele näolina panema.

silmäkatto M silmalaug веко; silmäkatoᴅ ~ silmäkaanõᴅ silmalaud. – Vt. ka silm-laki, silmäkaasi.

silmäkulma (Ra) Сильмя-Кулматъ Pal.1 silmakulm, -kulmud бровь, брови.

silmäkulmo M = silmäkulma.

silmäliin vt. esi-.

silmällin vt. taka-.

silmältä vt. silm-.

silmäluu Lu sarn, põseluu скула.

silmämuna M Lu silm-muna J-Tsv. silmamuna глазное яблоко, разг. гляделка; J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul(t) silma(muna)d peast välja.

silmä/ne¹ J, g. -zee J silmake глазок; ■ tereška, sell on paha silmäne Tereška, sel on paha silm(ake).

silmäne² vt. mätä-, suuri-.

silmänii/si (Kõ Ra), hrl. pl. -jeᴅ Kõ -eᴅ Ra silm- e. sõlmniis, -niied нитченка, нитченки с петлёй; Kõ õlivad silmäniijeᴅ olid silmniied; Ra ku kaŋgõss kuottii, siiz mõnikkaat õltii prostoid niieᴅ, a mõnikkaat silmäniieᴅ kui kangast kooti, siis mõned olid lihtniied, aga mõned silmniied.

silmäpaikka M laugas, soosilm окно (в болоте); ku et tää, etti on silmäpaikka, ni võit tõkkua kui sa ei tea, et on laugas, siis võid (sisse) kukkuda. – Vt. ka silmä.

silmäripsi M Lu Li = silmkarva.

silmärätte M Kõ Lu Li silm-rätte J-Tsv. 1. näorätt, -rätik (näo kuivatamiseks) полотенце (для вытирания лица); M tšäsirätellä püh-tšiäs tšäs̆siä, a silmärät̆teekaa pühtšiäs silmiä käterätiga pühitakse käsi, aga näorätiga kuivatatakse nägu; J viska millõ õrrõlt silm-rätte viska mulle õrrelt näorätt; J elä han tšässii pühi silm-rättee ära ometi käsi pühi näorätikusse; J silm-rätte kaht vaassa lad́d́ näorätt on kaks vaksa lai; Lu gruuževõ pannaa silmärätteill, prostinoill pits pannakse näorättidele, linadele; 2. käterätt, -rätik (üldnimetusena) полотенце; M silmärätte, nüt kuttsuas palat́enttsa näorätt, nüüd nimetatakse (seda) p.; M silmärät̆tee uzoraᴅ käteräti (otsa)mustrid.

silmärätti M Lu (Kõ) = silmärätte.

silmä-soo Lu laukasoo болото с озёрками; ümpäri on kõikk kuiva, se on silmä-soo jäänüᴅ ümber on kõik kuiv, see laukasoo on jäänud.

silmätitte M silmatera зрачок.

silm/ätä K P M Li -et J-Tsv. -ätäɢ I, pr. -ään K P Li J, imperf. -äzin Li -ezin J 1. kaetada, kahetada, (ära) silmata (silmavaatega nõiduda) сглазить; K lahsi õli silmättü laps oli ära silmatud, ka(h)etatud; M sõnattii ja silmättii lahs laps sõnuti ja ka(h)etati; J õli nii veśol lahs, a nütt tšenlee silmeᴢ oli nii lõbus laps, aga nüüd keegi ka(h)etas (ära); I silmiä pesäs kõõss silmättäss silmi pestakse, kui silmatakse (= kui on silmatud); P tämä silmääb žiivataa ta ka(h)e-tab looma ära; 2. J-Tsv. vaadata смотреть, по-; 3. J-Tsv. silmata, märgata заме/чать, -тить; 4. sihtida целиться, нацели/ваться, -ться; J silmää kõhtii sihi otse!

silmävalkoin (Lu) = silmävalku.

silmävalku M silmavalge глазной белок, белок глаза.

silmäü/ssä Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu harjuda привык/ать, -нуть; tämä jo kassin silmäüᴢ ta juba harjus siin.

silmäü/ᴢ P, g. -hsee kaetus, kaetamine, (ära)-silmamine сглаз, порча; lahs tuli läsivässi silmäüφsess laps jäi kaetamisest haigeks; pεäzet silmäüχsess vällεä saad kaetusest lahti.

silmü/ᴅ (K-Ahl.), g. -ü ~ -ee silmake глазок; neite idgeb, tšüünel veereb sinisissä silmüissä punasile põskusile (Ahl. 105) rl. neiu nutab, pisar veereb sinistest silmakestest punastele põsekestele; mit on pääzgoo päähüt maaza, sirkuu silmüet vesizä (Ahl. 92) miks on pääsukese peake norus (maas), sirgu silmakesed vees?

silot/taa Kõ Lu J -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J 1. silitada гладить, приглаживать; J nõisi päätä silottamaa hakkas pead silitama; J üvä poikaa silotõta pääss heal poisil silitatakse pead; J katti suvap ku tätä silotõta kassile meeldib, kui teda silitatakse; Lu miä en taho kattia silottaa ma ei taha kassi silitada; J kukali päätä silotti, sitšäli õli pää sinine rl. kuivõrd pead silitas, sedavõrd oli pea sinine; 2. hellitada ласкать, беречь, лелеять; J silotti õmas suvatikkoa hellitas oma lemmikut.

silotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J silitus, paitus ласка, поглаживание; jõka eläv entši suvap silotuss iga elav hing armastab silitust; raukõlõ lahzõlõ eb üvä sõna epko silotuss vaeslapsele ei ole head sõna ega silitust. – Vt. ka silitüᴢ.

silot/õlla (Lu) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin J frekv. ← silottaa; 1. silitada, paitada гладить; Lu ain silotõllaa kattia, tšen suvvaaʙ, se kattia silottõõʙ ikka silitatakse kassi: kes armastab, see (ka) kassi silitab; J taita suvap, ku silottõõʙ vist armastab, kui paitab; 2. hellitada, hoida ласкать, беречь, лелеять; J lahzõᴅ, silotõlka tõin tõiss lapsed, hoidke (hellitage) teineteist.

sil/ta Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I (Ku) -t J-Tsv. sillta Kr Си́лда K-reg.2 Ii-reg.1 Силда Pal.2 Силта Tum., g. -laa K P M Kõ S Lu Li J I 1. sild мост; M meill on jõğgõõ silta i rih̆hee silta meil on jõe sild ja toa põrand; Lu nävät tehtii siltaa kahs päivää nad tegid silda kaks päeva; J tšehtšüläz õli suur silta, sillall tantsittii ja laulõttii keset (Jõgõperä) küla oli suur (jõele ehitatud) sild, sillal tantsiti ja lauldi; I piεb mennä ül̆lee sillaa peab minema üle silla; S meni üli tšäm̆mee sillaa läks üle Tšäme (jõe) silla; M õli tehtü niku silta, ned́d́ee pääll uhottii sõppaa (pesutiiki) oli tehtud nagu sild (= pesupink), selle (nende) peal pesti pesu; J sillaa balkõd mätänesti sillatalad mädanesid (ära); 2. põrand пол; J silta õli lautoissa põrand oli laudadest; M sillaa alla ovat slega-irreᴅ põranda all on talad; K saunaz elimmä, räsäss eb õllu, siltaa eb õllu saunas elasime, katust ei olnud, (laud)põrandat ei olnud; K viskuass deŋgoi sillalõõ (pulmakomme:) visatakse raha põrandale; L tuotii sillalyõ õlkai põrandale toodi õlgi; P räštogassi pestii sillaᴅ jõuluks pesti põrandad (puhtaks); M sõmõr-tšivellä möö pezemmä valkõita siltoita liivakiviga me peseme valgeid (= värvimata) põrandaid; S lahs isup sillall laps istub põrandal; J silta on pantu sipulissa rl. põrand on tehtud sibulatest; M sorukas silta prahine põrand; M koominaza õli savvinõ silta i riigaa süämmezä mokom sama rehealuses oli savist põrand ja rehetoas oli samasugune; M rihee silta toa põrand; M saunaa silta sauna põrand; M sarajaa silta kuuri, küüni põrand; M meill on sillaa aluᴢ, menen sillaa al̆laa ja toon omenii meil on põrandaalune (kelder), lähen põranda alla ja toon kartuleid; 3. laevalagi, -tekk палуба; Lu laivaa silta laevatekk; ■ Lu kello drilizep sillanal kell tiriseb põranda all; Lu iiri meni sillannal takaaᴢ hiir läks põranda alla tagasi. – Vt. ka puu-, tšehsi-. – Vt. ka silta-maa.

siltabalkk/a ~ -õ J põrandatala балка пола, половая балка.

silt/alauta M Lu -lauta J põrandalaud половица; M špunto·vanyit siltalavvaᴅ punnitud põrandalauad. – Vt. ka siltapuu.

silta-maa J põrand пол. – Vt. ka silta.

siltapuu Set. L M Po = siltalauta; Po tämmää piεp tšävvä ühtä siltapuuta mǜö ta peab käima mööda ühte põrandalauda; L siltapuita älkaa murtagaa põrandalaudu ärge lõhkuge; L ko tallazi siltapuita müö, prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ kui astus mööda põrandalaudu, (siis) ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad.

siltašiška M silta-šiška L 1. põrandalapp, -kalts половая тряпка; M siltašižgaakaa pesäs siltaa põrandalapiga pestakse põrandat; 2. põranda-

riie половик; L kutuass silta-šiškoi, kuhyõ jalkoi pühtšiεss kootakse põrandariideid, kuhu jalgu pühitakse.

silt-samm/aᴢ: -õᴢ J-Tsv. sillasammas, -post мостовой бык, устой моста.

siltõi/n J-Tsv., g. -zõõ J silda omav (orig.: имеющий мост).

siltää Ku = sille; hirvi keersɪ pää vokura·t lopatkaa kohallᴀ, siltää hänellᴀ̈ oikiaas külḱee puuttᴜ põder keeras pea just abaluu kohale, sellepärast sattus (kuul) talle paremasse külge.

sim/a [< sm?] K-Ahl., g. -aa mesi (rahvalaulukeeles), (meest valmistatud mõdu) мёд (в народных песнях), медовый напиток; kui jõimma sitä õlutta, maistimma sitä mõtua, meni mesi põvveleni, sima se süämeleni (Ahl. 104) rl. kui jõime seda õlut, maitsesime seda mõdu, (siis) läks mesi mu põue, s., see mu südamesse.

simatohn Kr (orig.: gezeichnet).

siminaris/ta: -t J-Tsv., g. -taa J seminarist семинарист; miätši tapazin õlõma siminaristõnn minagi juhtusin olema seminarist.

siminaari vt. seminaari.

sinak/aᴢ: -as J-Must., g. -kaa = sińakka.

sińak/ka P M Po Lu Li (J-Tsv.) sińäkka ~ siińäkka M -a L P -kõ J sinjak Ränk, g. -aa P Lu Li siińäkaa M (kodukootud linasest kangast sarafanitaoline sinine) pihikseelik, sarafan сарафан (из домашней синей полотняной ткани); M epo-eellä ebõ·llu õsõttu sarafana, a õli kotonn kuottu, kutsuttii siińäkka, õli sinitettü, linassa õli tehtü õige vanasti ei olnud ostetud sarafan(e), vaid oli kodukootud (kangast), kutsuti s., oli siniseks värvitud, linasest kangast oli tehtud; Li ärtšipäivittää õltii sińakõᴅ. vähä tšell õli sittsevoi sarafana, no see ain õli, tšed rikkaapõᴅ, a tšed õltii köühäᴅ, ni neil õltii sinizet sińakõᴅ. sinine õli de õli siäl ühs kõltõin lintti alla dei tääl ülleel kõltõin argipäeviti olid (naistel) sinised pihikseelikud. Vähe, kellel oli sitsist sarafan, aga see oli ikka (neil), kes (olid) rikkamad, aga kes olid vaesed, siis neil olid sinised (kodukootud kangast) pihikseelikud. (See) oli sinine ja oli sellel (seal) üks kollane pael all (servas) ja ka siin üleval (oli) kollane (pael); Lu sińakka õli linttijeekaa i napud õltii (pühapäeva) pihikseelik oli paeltega ja nööbid olid (ees, ülalt alla); Po minuu maamall õltii sińakaᴅ minu emal olid (veel sinised) pihikseelikud; Lu miε tšäin škouluta sińakka päällä ma käisin koolis, sinine pihikseelik seljas; M valkõa sińäkka valge pihikseelik. – Vt. ka artši-, pühä-.

sinak/ko J-Must., g. -oo = sińakka.

sin/e P M J, g. -ee J -ie P sin̆nee M -e J-Tsv. pesusine синька (бельевая); P naizikot sõpõi sinettävät siniekaa naised sinetavad pesu sine-

ga; J ep tavannu koko pezulõõ sinett kogu pesule ei jätkunud sinet.

sinen/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J 1. sinendama, sinada синеть; 2. siniseks muutuda синеть, по-. – Vt. ka sinettüssä, sinettüä, sinissua, sinittüä.

sinerm/ä Li (Ku), g. -ää sinine plekk, laik, muhk v. vorp (nahaalune verevalum), kõnek. sinikas синяк; Li miä ku sain suurõõ oopii lobbaa, tuli suur sinermä (nii) kui sain kõva (suure) hoobi vastu laupa, tekkis suur sinine muhk; Ku koollei saottas sinermät t́śijjettäᴢ (uskumus:) öeldakse, (et) sinised plekid (kehal) ennustavad surma (surnuid). – Vt. ka sinisõma.

sinertäv/ä Lu, g. -ää sinakas, sinetav синеватый, синеющий; kazvi veelä rüttšee pääs sinertävä jüvä, tämä õli suurõpi i sorraapi rüissä veel kasvas rukki peas sinakas iva (= tungal-tera), see oli suurem ja jämedam rukki(tera)st; nõkipääd õllaa tšesänizuᴢ, sitä kuikaa vällää et saa; ku vettee paaᴅ, jääp päälle vii, sinertävä vähä nõgipead on suvinisus, seda ei saa (sa) kuidagi välja; kui paned vette, jääb vee peale, (on) vähe sinakas.

sinešnik/ka Lu sińešnikka (Ra), g. -aa Lu sińešnikaa Ra (anum, milles värviti sinist посудина, в которой красили в синий цвет); Ra lauthursti on kotokaŋkaass i sińešnikaa trükättü laudlina on kodukootud kangast ja sinise värvi anumas siniseks värvitud (trükitud).

sinet/tää P M Kõ Lu Li (K-Ahl. J-Must.) sińettää M -tεä P -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än K-Ahl. M Kõ Lu -en J-Tsv., imperf. -in M Kõ Lu J 1. siniseks värvida синить, красить, по- в синий цвет; M siińäkka õli sińetettü (kodukootud lõuendist) pihikseelik oli siniseks värvitud (= oli õmmeldud siniseks värvitud kangast); Lu sõpa õli sinetettü, õli painõttu sinizel rõivas oli siniseks värvitud, oli värvitud sinisega; J kase kaŋgõz on sinetettü sińakkoissi see linane kangas on värvitud siniseks pihikseelikute jaoks; 2. (pesu) sinetada синить (бельё); M sinetän sõp̆põi sinetan pesu; Lu sõppaa sinetetää pesu sinetatakse; 3. sinetada, sinendada, sinada (taeva kohta) синеть, голубеть (о небе); I taivaz algap sinettääɢ taevas hakkab sinetama (~ sinama). – Vt. ka sinenessä, sinitellä, sinittää, sinotõlla.

sinet/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin J = sinissua; kui on sinettünnü tšülmess kuidas (ta) on muutunud külmast siniseks!

sinet/tüä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin J = sinissua.

sin/i K-Ahl. J-Tsv. Kr, g. -ii 1. K-Ahl. sinine värv(us) синий цвет; 2. J-Tsv. sinine värv синяя краска; 3. Kr adj. sinine синий.

sinik/kõ J-Must., g. -õõ sinkjashall hobune сивая лошадь, диал. сивка.

sini-kukaᴢ L sinine õis синий цветок; linalla on sini-kukkaaᴅ linal (= linataimel) on sinised õied.

sinikukka M S Ra J 1. sinine lill; sinine õis синий (голубой) цветок; J sino on sinikukalla rl. lina on siniõites; 2. M J rukkilill василёк; 3. M kellukas колокольчик; 4. S ümarlehine kellukas колокольчик круглолистный; 5. Ra külmamailane, külmalill вероника-дубровка; 6. M leeklill, floks пламенник, флокс. – Vt. ka siniŋ-kukka.

sini/n Kett. P M Ja Lu Li Ra J -ne L P M Lu Li Ra J I -nee K-Ahl. -in Kett. J-Tsv. śinnin Kr Синине Pal.2 Си́нине Pal.1 Ii-reg.1 Синина ~ Си́нина Tum., g. -zee M Lu Li Ra J -izee J sinine синий, голубой; Lu iiree nätül on sininõ kukka hiirehernel on sinine õis; J sinizee meree sizessä rl. (tuli) sinisest merest; Lu musikaz on musõpi, a joomukaz on sinine mustikas on tumedam (mustem), aga sinikas on sinine; J miε teen tõizõõ munaa tširjavaa, sinisse ja rohoisse, kõltaissõ i kaunissõ (muinasjutust:) ma munen (teen) teise muna kirju: sinist ja rohelist, kollast ja punast (värvi); M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä, i rohois̆siilla särgi õla(pealse)d olid tikitud punaste, siniste ja roheliste lõngadega; I sinine savvu õli, kaissa pöörtüüᴅ sinine suits (= leek) oli (ahjus süte kohal), sellest (sa) minestad; I spirttu on kõva, daažõ põlõʙ, sinizellä tulõlla põlõʙ piiritus on kange, isegi põleb, sinise leegiga põleb; Lu sinizee savõõkaa võijjõtaa ahjoja sinise saviga (= sinisaviga) määritakse ahjusid; Lu suukkuna kraazgattii sinizess kalev värviti siniseks; Kett. ivuhsõd on musalõõ da sinizellee juuksed näivad musta(de)na ja sinis(t)ena (= sinakatena); J kukali päätä silotti, sitšäli õli pää sinine rl. kuivõrd pead silitas (= lõi vastu pead), sedavõrd oli pea sinine; M vaat ku meni sinizessi vaat kuidas (löödud koht) läks siniseks; I sinine kraaska sinine värv; I sinine bumaga sinine paber; Lu sinin mat́eri sinine riie; Ra sinin kukka (igasugune) sinise õiega lill (~ taim); I sinniiz ĺeĺoᴅ (igasugused) sinised lilled; Lu sinizeᴅ silmäᴅ sinised silmad; Lu sirkaa sinine helesinine, erksinine; Lu kimmiä sinin kiiskavsinine, eresinine; Lu musõrtava sinine mustjassinine; Lu vaalõttsõva sinine ~ vaalõkka sinine valkjassinine; Tum. Валка синина helesinine, taevassinine; ■ J heittümizess tuli sinin tauti kohkumisest tuli roos; Lu sinin kukka kellukas. – Vt. ka mussa-, puhas-, roho-, vaalia-.

siniŋ-kukka Lu rukkilill василёк. – Vt. ka sinikukka.

siniobahka K-Vilb. M sini-obahka M-Len. tamme-kivipuravik поддубовик; M meillä kuttsuass siniobahkaᴅ; kui murrat sis täm meep sinizessi, a nii seizoʙ, on valkõa meil kutsutakse s.; kui murrad, siis ta läheb siniseks, aga (kui) nii(sama) seisab, (siis) on valge; M metsäs kazvavat obahkat: tammi-obahka, aapa-obahka, kahtš-obahka, sini-obahka (Len. 260) metsas kasvavad puraviku(lise)d: kivipuravik, haavapuravik, kasepuravik, tamme-kivipuravik.

sinisavi Lu sinisavi синяя глина.

sini-silmä K-Ahl. sinisilm, sinisilmne сине-глазый.

sinis/sua (M), pr. -un M, imperf. -suzin siniseks muutuda синеть, по-; siniobahkaa kui lõikkaaᴅ, nii meep sinizessi, sinisuʙ kui tamme-

kivipuravikku lõikad, siis läheb siniseks. – Vt. ka sinenessä, sinettüssä, sinettüä, sinittüä.

sinisulka J sinisulg, sinine sulg синее перо; sinisulka soomõõ maalt rl. sinisulg Soomemaalt.

sinisõma J-Must. = sinermä.

siniᴢ vt. sinniᴢ.

sinizeetširjaa Ra sinkjashall, suitsukarva голубовато-серая, дымчатая, голубая (о корове); sipo – sinizeetširjaa lehmä Sipo – suitsukarva lehm.

sinit/ellä Kett. -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. siniseks värvida синить, красить в синий цвет. – Vt. ka sinettää.

sinitšivi Ra vaskvitriol, sinine silmakivi медный купорос, синий камень.

sinitšk/a M Li, g. -aa tihane синица, синичка.

sinit/tää: -tääɢ I, pr. -än, imperf. -in 1. (pesu) sinetada синить, по-, вы- (бельё); sõp̆põõ sinittämää nõizõᴅ hakkad pesu sinetama; 2. refl. sinetada, sinine olla (külmast) синеть (от холода); sääret ku toĺko tšülmässä kaunittivad da sinittiväᴅ (lapsepõlvemälestustest:) ainult (et) sääred punetasid ja sinetasid külmast. – Vt. ka sinettää, sinotõlla.

sinit/tüä: -tüäɢ (vdjI), pr. -üʙ, imperf. -tü: -tüj̆jee vdjI = sinissua.

sinjak vt. sińakka.

siŋk/ki Lu J, g. -ii Lu J 1. tsink цинк; Lu siŋkki rauta-vittsa tsinktraat (= tsingitud traat); Lu siŋkki rosiᴅ tsinktrossid (= tsingitud trossid); 2. tsink-, teras- v. raudtross цинковый, стальной или железный трос; Lu vee alõtsii pannaa rauta ja siŋkki rosiᴅ vee alt pannakse (läbi) raud- ja tsinktrossid (= terastrossid); Lu siŋkki on pantu üli jõgõõ, kumpaa müü tõmmataa üli jõgõõ lauttia terastross on pandud üle jõe, mida mööda tõmmatakse parve üle jõe. – Vt. ka siŋkki-rossi.

siŋkki-arkana Lu (terastrossist) hobuseköidik, -ohelik стальная конская привязь.

siŋkkii/n J, g. -zõõ J tsingist, tsink-, terasest цинковый; стальной; alusõ vantõd on siŋkkii-zeᴅ, dalisko kanevoizõᴅ purjeka vandid on tsingist (= tsingitud terasest) või kanepist; siŋkkiim paŋki tsink(plekist) pang.

siŋkkilõõka Lu terasest lõõg (loomade köietamiseks) стальная привязь (для пасущегося животного); on tsepalõõka i siŋkkilõõka (hobuste köietamiseks) on köietuskett ja teraslõõg.

siŋkki-rossi Lu terastross, vaier стальной трос; siŋkki-rossi on tehtü siŋkiss rautvitsassa terastross on tehtud tsingitud terastraadist. – Vt. ka siŋkki.

sin/ne Kett. K R-Eur. U L P M Kõ S Ja V Po Lu Li Ra J Ku -ńe R -nε M -nᴇ Ku -nõ M-Set. J-Must. -neɢ vdjI I -ni Kr sinna туда; M öhsüzin mettsäzä. menin sinne, kuhõ troppa vei eksisin metsas (ära). Läksin sinna, kuhu rada viis; I tšen kuhõõɢ piäb mennäɢ, sinneg i meeväᴅ kes kuhu peab minema, sinna lähevadki; Po kuss tuliᴅ, sinne mene kust tulid, sinna mine; Lu sinne piäb joutua ommaa aikaa sinna peab jõudma õigel ajal; M mitä sin̆nua sinne nii tõmpaaʙ mis sind sinna nii tõmbab?; Lu sinne menep kõhalline tee sinna läheb otsetee; U tahõmmõ menne sinne elämää tahtsime minna sinna elama; I meni kase mees sinneg dohtõrillee läks see mees sinna arsti juurde; L tila tehtii i pantii sinne läsivä tehti ase ja pandi sinna haige; Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii rähn teeb puusse augu, paneb sinna käbi; M sis ku omen on jo survottu, sis sinne rikod mun̆naa, paad lehmävõita siis kui kartul(id) on juba tambitud, siis lööd sinna muna hulka, paned võid; Lu sinne saab issuussa sinna saab istuda; Lu sinne kazvi pittšä roho sinna kasvas kõrge rohi; K lahzõd eliväd lidnoita müö sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades, sinna (nad) ka jäid; U kõikõõ guoŕaa sinne jätäᴅ kogu (oma) mure jätad (sa) sinna; Po kuhhõõ tuli surma, sinne kùolii kuhu tuli surm, seal (sinna) suri; S miä sinne škoulu tšäüzin ma käisin seal koolis; I miä vähä tšäüsi sinneɢ ma käisin seal vähe; J sinne tšäütii pessiimäᴢ seal käidi end pesemas; M min̆nua sinne maailmaa eb võtõttu mind sinna maailma (= teise ilma) ei võetud; K viskas sinne poolõõ viskas sinnapoole; J meen sinne samaa, kuza siätši õliᴅ lähen sinnasamasse, kus sinagi olid; J puud liikkuvõt tuulõss sinne ja tänne puud liiguvad tuules(t) edasi-tagasi (sinna ja tänna); Kõ surmukka meep sinne i tänne süstik liigub (kangakudumisel) edasi- tagasi (sinna ja tänna); Lu ain kopizõʙ, ei jovvu sinne epku tänne aina kohmitseb, ei jõua sinna ega tänna. – Vt. ka sihee.

sinnep/poolõõ M Kõ -poolõ M Li J -polõ ~ -olõ L sinnapoole в ту сторону; J mene sinneppoolõõ mine sinnapoole!; Kõ repo tšääntü sinneppoolõõ rebane pöördus sinnapoole; L sinnepolõ mehelie meni sinnapoole (= sinnakanti) läks mehele; M sinuu pani sõisomaa sinneppoolõ lävviä, ize õli tääl-pool sinu pani seisma sinnapoole läve, ise oli siinpool.

sinneppäi vdjL vdjI = sinneppoolõõ.

sinnessaa Li J-Tsv. 1. sinnani, sinnamaani дотуда; Li elä mee sinnessaa ära mine sinnani; J jooskaa va sinnessaa, kuza sammõs seizoʙ jookske vaid sinnamaani, kus post seisab; 2. senikaua, seni kuni до тех пор; J sinnessaa en tuõ kotto, kuniz ep tuõ kõikkina itšäve senini (ma) ei tule koju, kuni ei tule päris igatsus.

sinne/ᴢ: -z Al. 1. sellepärast поэтому, потому; 2. sel ajal в это время. – Vt. ka sille, sillä, siltää, sinnii, sissi.

sinne-tänne Ra J-Tsv. sinna-tänna, siia-sinna, edasi-tagasi туда-сюда; Ra sika meep sinne- tänne siga käib (aedikus) edasi-tagasi (siia- sinna).

sinni¹ Kett. P = sinniᴢ; P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs. kuni paar saab kokku, seni kulutab vana-kurat kümme paari kingi; Kett. sinni kunni seni kuni.

sinni² vt. sinne.

sinnii M-Set. sel ajal в это время. – Vt. ka sinneᴢ.

śinnin vt. sinin.

sin/niᴢ K P M -iᴢ Li J Ku seni до тех пор; J kunis pappi pominoitaʙ, siniš tšüünteliäz ain põlõʙ kuni preester mälestab surnut, seni küünal üha põleb; M kunniz eb antannu tõizõlõõ nõituussa, sinniz entši eb lähtennü vällää kuni (külatark) ei andnud teisele nõiakunsti (üle), seni ei läinud (tal) hing välja; Li kunis tapõttii, siniz õli se viĺĺa jo süütü (vilja oli nii vähe, et) kuni peksti (reht), seni oli see vili juba söödud; P a kunni bõllu rihiitä, sinniz elettii tšen riigaš tšen rattiiš tšen saunaᴢ aga kuni polnud elumaju, seni elati, kes rehes, kes aidas, kes saunas; Ku lahzell on siniz läkenipaikkᴀ pehmiä, kunis saap sannoa: kivi lapsel on seni lõgemekoht pehme, kuni (ta) saab öelda: kivi (= kuni laps hakkab rääkima).

sin/o J, g. -oo lina (poeetiline nimetus rahvalauludes) лён (поэтическое название в народных песнях); sinne miä tšülvin sinojõ rl. sinna ma külvasin lina (linu); menin miä sinoo kattsomaa rl. läksin ma lina vaatama; sino on sinikukalla rl. lina on siniõites.

sinod/i J-Tsv., g. -ii J sinod (kirikut juhtiv organ) синод.

sinoońim/a J-Tsv., g. -aa sünonüüm сино- ним; ävitüz ja kaotuz taita õlla sinoońimõᴅ häving ja kadu on vist sünonüümid.

sinot/õlla J, pr. -tõlõʙ, imperf. -tõli J frekv. sinetada, sinendada, sinada синеть. – Vt. ka sinettää, sinittää.

sinä vt. siä.

sińäkka vt. sińakka.

siot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in pleissida, (trossi, köit) jätkata, ühendada сплеснивать, сращивать (концы двух тросов, канатов).

sip/ata Li -at J-Tsv., pr. -paan Li J, imperf. -pazin: -põzin J 1. sibada, lipata, kiiresti käia семенить, быстро ходить; Li sippaab mennä sibab minna; 2. (ära) lipata убежать, удрать; J sippõz menemä lippas minema.

siplikaᴢ vt. sippelikaᴢ.

sipo M Li J-Must.: J sipo sillää, sipo siitiä (Must. 182) täiesti selge, täiesti kaine (orig.: selvän selvä); Li sipo siitiä inemin täiesti kaine inimene.

sipoise J-Must. = sipo.

sipo-siitiä M purukaine, täiesti kaine совершенно трезвый; sipo-siitiä meeᴢ, eb õllu viinaa tilkkaa suuza purukaine mees, tal ei olnud viinatilkagi suus.

sippelik/aᴢ M Li J-Tsv. (Ja-Len. J-Must.) -as K-Ahl. sipplikaᴢ J-Tsv. siplik/aᴢ K M Kõ Lu Ra J -õᴢ Lu, g. sippelikkaa M Li J sipplikkaa J -kaa Lu sipelgas муравей; M karssakonna sei sippelikkait kärnkonn sõi sipelgaid; Ja sippelikkaat jonittelivat [= joonittelivat] metsäzä sinne tänne (Len. 240) sipelgad jooksid metsas sinna-tänna; Lu ai ku siplikas kusi ai, kui (valusasti) sipelgas hammustas (kusi); Ra se on niku siplikas tõisii välil peen see on nagu sipelgas, (nii) väike teiste vahel; J turull vätši kihizeb niku sipplikkaᴅ turul kihab rahvas nagu sipelgad; Lu tšäüväᴅ niku siplikkaad etees-takaaᴢ käivad nagu sipelgad edasi-tagasi; Lu niku siplikkaa pesä tšihuʙ, nii paĺĺo vättšiä nagu sipelgapesa kihab (keeb), nii palju rahvast; M Li J sippelikkaa pesä ~ J sipplikkaa pesä sipelgapesa. – Vt. ka kusi-.

sippelik/ka ~ sippõlikka M siplikka S Ku, g. -aa ~ sippõlikaa M = sippelikaᴢ; M sippõlikaa pesä sipelgapesa.

sippelikkai/n (I), g. -zõõ = sippelikaᴢ; musat sippelikkaizõt seivät kane kahsi riukua mustad sipelgad sõid need kaks (seina)palki (ära).

sippilik/ko (Ja-Len.) siplikko I, g. -oo: siplikoo I = sippelikaᴢ; Ja lahzet tšüzüzivät sippilikkoa: että ku [= ettäko?] nõis med́ie kaa mäntšämää (Len. 240) (muinasjutust:) lapsed küsisid sipelga(te) käest: kas te ei hakka meiega mängima?; I siplikoo munaᴅ sipelgamunad.

sippĺikas-karu J-Tsv. sipelgakaru муравьед; sippĺikas-karu om peent tšätt sipelgakaru on väikest kasvu.

sipplikkaa-pesä: sipplikka-pesä J-Tsv. sipelga-

pesa муравейник; ku sill nii kõvassi pers tšihguʙ, ni pisä sipplikka-pessää kui sul perse nii kõvasti kiheleb, siis pista sipelgapessa.

sipul/i J (M), g. -ii J sibul лук; J silta on pantu sipulissa rl. põrand on tehtud sibulatest.

sipus/saa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in = siputtaa; riissuurimii pääll on sipusõttu sukkurliivaa riisi(pudru) peale on puistatud peensuhkrut.

siput/taa Lu (Li J) -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) siputta- J-Must., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J puistata, (peale) raputada, siputada, riputada сыпать, на-, по-; J siput vähäize rokkasõõ perttsa riputa kapsasupi sisse väheke pipart; J siput kanoilõõ kagra puista kanadele kaeru; Lu saijaa sekkaa pannaa maakkua, siputõtaa i väänetää, sis leikotaa taitšinaa saia(taina) sekka pannakse mooni(seemneid), siputatakse (rullitud tainale) ja keeratakse rulli, siis lõigatakse tainast (= tehakse moonisaiad); Lu raanallõ siputattii tuhkaa päälle haavale raputati tuhka peale; J sora liivaka siputõta troppiit jämeda liivaga puistatakse kõnniteed (üle); J siis tuli naizõõ emä, umalaa võtti, siis selle ženiχõllõ visko umalaa silmiilee, pulmväelee kõikk siputti (pulmakomme:) siis tuli mõrsja (naise) ema, võttis humalaid, siis viskas peigmehele humalaid näkku, kogu pulmarahva peale siputas; ■ J siputti nahgaa täünö andis nahatäie (peksa). – Vt. ka sõputtaa.

siput/õlla Li -tõll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Li J, imperf. -tõlin Li J frekv. 1. riputada, puistata, (peale v. maha) raputada, siputada сыпать, на-, по-; J võta siputtõõ tšünnüsennalaa liivaa, liika on lippa võta puista (ukse)künnise ette liiva, on liiga libe; 2. tibada, tibutada (vihma kohta) капать, моросить (о дожде); Li siputtõõb jo vihma tibutab juba vihma; ■ J-Tsv. sipsata, kergelt lüüa, nähvata. – Vt. ka sipussaa, sõput-taa.

sirajaška, siraješka vt. sõrajõška.

sireen/a Lu, g. -aa Lu = sireni²; laival on sireena ja kello laeval on sireen ja (laeva)kell.

sire/ni¹ K P M Lu Li -ńi Ku -ń K M Kõ, g. -nii P M Lu sirel сирень; P tševääll sireni algab lassaa kukkaa kevadel hakkab sirel õitsema; M valkõa sireni valge sirel; Lu sireni kukka sireli õis.

siren/i² Lu J-Tsv., g. -ii Lu sireen, laevavile сирена; Lu laiva läheb menemää poiz rannalt, annap sirenii laev läheb rannast minema, annab sireeni; J sireni va vingub merell sireen vaid huilgab merel. – Vt. ka sireena.

sirenipuu M sirel, sirelipõõsas сирень, сиреневый куст.

sirentsi Lu: sirentsi nahka poolpehme nahk полумягкая кожа.

sirgot/taa M (R) -ta J-Tsv., pr. -an M -õn J, imperf. -in M J 1. sirgeks ajada, sirgeks tõmmata, õgvendada выпрям/лять, -ить; J sirgot ernee varrõt keppiilee aja hernevarred keppide najale sirgeks; R järtšüü lüömmä, siiz lahgotamma maalõõ, kurahsõll avõõ lõikkaamma vihgoᴅ, a siis primozlall tapamma räätua müö, siis sirgotamma tšäjeekaa (viljavihud) rabame (lööme) vastu (viljapeksu)pinki, siis laotame maha, noaga lõikame vihud (= sidemed) lahti, aga siis peksame kootidega järgemööda, siis tõmbame (õled) käega sirgeks; M õlkai sirgottaass (rehepeksul) õlgi tõmmatakse sirgeks (kubusse panekuks); 2. sirutada выпрям/лять, -ить, вытя/гивать, -нуть; M nõizin ül̆leeᴢ, sirgotin tšäs̆sii i jalkoja tõusin üles, sirutasin käsi ja jalgu; 3. refl. end sirutada, ringutada потя/-гиваться, -нуться; M tämä sirgotti ta ringutas; M miä tahon sirgottaa ma tahan ringutada. – Vt. ka sirgõttaa, sirkoa.

sirgotut/taa M, pr. -aʙ M, imperf. -ti M impers. ringutama ajada безл. потягивать (кого-нибудь); tätä sirgotutti teda ajas ringutama; ai ku kõv̆vii sirgotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, katkestan lausa käed (ära).

sirgot/õlla M, pr. -tõlõn: -tõõn M, imperf. -tõlin M frekv. end sirutada, ringutada потягиваться; ku inehmin sirgottõõʙ, siis kõik luut paukkavaᴅ kui inimene ringutab, siis kõik luud raksuvad.

sirgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. selitada, selgida lasta, klaarida, puhastada очи/щать, -стить, дать отстояться; sirgõt muta-vesi selita mudane vesi (= lase mudasel veel selgida); 2. sirgendada, õgvendada; (puntrast) lahti harutada (niitide v. lõngade kohta) распу-

т/ывать, -ать; sirgõtõtud niitiᴅ lahtiharutatud niidid. – Vt. ka sirgottaa, sirkoa.

sirgõtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J 1. selitus, seli-

tamine, selgida laskmine, puhastus очищение, отстаивание; 2. korrastus упорядочение, при-ведение в порядок.

siri/sä J, pr. -zen, imperf. -zin siristada, siriseda щебетать, чирикать; siä elä sittainõ sirize rl. ära sina, sitane, sirise.

sirka, sirkaa vt. sirkõa.

siŕk/a L P, g. -aa P 1. nool стрела; L miε annan teilie luokad i siŕkaᴅ, nüt tüö hampugaa ma annan teile vibud ja nooled, nüüd te ambuge; 2. (mõlemast otsast terav kepike v. puupulk rootslaste endisaegse sõjariistana заострённая с двух концов палочка, древнее оружие шведских воинов); P siiz viel siŕkad õlivad mokomaᴅ, puuss tehtü, nõlõpad õtsat teräväᴅ. siiz õlivat kizad üli pihaa. kisoiz õlivat siŕkaᴅ, a siŕkoikaa vizgottii, silmää vai kõrvaa, kuhõõ puuttuuʙ. tarkattii ain liittsaasyõ siis olid (rootslastel) veel niisugused s-d, puust tehtud, mõlemad otsad olid teravad. Siis olid (rootslastel) kotid üle õla, kottides olid s-d, aga s-dega visati, silma või kõrva, kuhu sattus (satub). Ikka sihiti näkku; 3. kalasi (puust pulk v. liistuke, abivahend võrgukudumisel) лопатка, сетевязальная планка; P vott täm i tuli kunikaalõõ kalavõrkkoza i juttyõp kunikaalõõ: koko üötä m magannu, enelie sõpõi pletitin, em puikkoikaa en i niglaakaa, a siŕkaakaa (muinasjutust:) vaat, ta tuligi kuninga juurde kalavõrgus ja ütleb kuningale: kogu öö (ma) ei maganud, punusin endale rõivaid, ei (kudunud) varrastega ega ka (õmmelnud) nõelaga, vaid (kudusin) kalasiga; 4. (kepike kurni meenutavas mängus палочка в детской игре, напоминающей игру в городки); L akkunall mäntšizin pojokkõisiikaa siŕkaa, dai siŕkaakaa lahzõd leiväd lobaa müö õues mängisin poisikestega s-t, ja lapsed lõid s-dega (mulle) vastu otsaesist.

sirkaassi vt. sirkõassi.

sirkeä, sirkiä vt. sirkõa.

sirk/ka (Ra) -kõ Ra -k J-Tsv. širk/ka Lu -k J-Tsv. šiirkka J-Must. serkka ~ šerkka (Lu), g. -aa Ra rohutirts, heinaritsikas кузнечик; Ra sata sirkaa sääriluuta, kõlmõt konnaa tšültšiluuta rl. sada rohutirtsu sääreluud, kolm konna küljeluud; Lu einä širkka širizeʙ heinaritsikas siristab; Ra rohoo sirkkõ ~ J rohoo sirkk rohutirts. – Vt. ka einä-, meri-, roho-, rohoo-, seini-. – Vt. ka tširkka.

sirkkel/i J-Tsv., g. -ii = sirkkuli; veitekk sirkkelikaa kruga vea ometi sirkliga ring!

sirkkoi/nõ L, g. -zõõ: -zyõ L dem. linnuke, murd. sirguke птичка, пташка, пташечка; rihi täünεä lahsai sirkkoizyõ sisaa silmiikaa rl. tuba täis lapsi ööbik-linnukese silmadega.

sirk/ku K-Ahl. J (K-Al.), g. -uu J 1. lind, linnuke, murd. sirk птица, птичка; J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ rl. kui mul oleksid sirgu tiivad; 2. K-Ahl. pajulind, siisike чиж, чижик; 3. fig. sirk, linnuke птичка, пташка, пташечка (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes ласковое обращение к невесте в народных песнях); K mitä on pääzgol päävüd maaza, sirkulla silmäd vesised (Al. 50) rl. miks on pääsul peake norus (maas), sirgul silmad vesised?; J õsa sihaa sirkullõõ, paras paikka partillõõ rl. osta koht sirgule, parim paik pardile (= mõrsjale).

sirkkulai/nõ P Сиркулайна Tum., g. -zõõ 1. P linnuke, murd. sirguke птичка, пташка; 2. Tum. talvike, talitsiitsitaja овсянка, глузёк; 3. fig. linnuke, sirguke птичка, пташка, пташечка (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes ласковое обращение к невесте в народных песнях); P raskaz lahgota ädää ennee talossa i süntümä sihassa, sirkkulainõ raske (on) lahkuda isa-ema majast ja sünnipaigast, sirguke.

sirkkul/i J-Tsv., g. -ii J sirkel циркуль; teekk kruga sirkkulikaa tee ometi sirkliga ring! – Vt. ka sirkkeli, tsirkkuli.

sir/koa P Lu Li J-Tsv. (R) -kua P, g. -gon R P Lu Li J, imperf. -kozin P Li J 1. siluda (siledaks, sirgeks) пригла/живать, -дить; R sõrmii sõmõrõt sirgon rl. sõrmedega sõmerad silun; J sirgo greebenikaa ivusõᴅ silu kammiga juuksed (siledaks); P päätä sukõass, juollass: laa miε iestεä sirgon (kui) pead soetakse, öeldakse: las ma teen (juuksed) enne siledaks (lahedaks); P sirgo opõzyõ arja soe (silu) hobuse lakk (siledaks); P sirkozin linaa sugesin lina (lahedaks, siledaks); 2. silitada гладить, по-; P ai siä sõsarõni, sõrmii sirgottuni rl. oi sina, mu õde, mu sõrmil silitatu; 3. J-Tsv. sirgeks ajada, sirgendada, õgvendada выпрям/лять, -ить; 4. (puntrast) lahti noppida, näppida, harutada (villa, niitide, lõngade kohta) распут/ывать, -ать; Lu piεp sirkoa villaᴅ peab villad (kohevaks) noppima; Lu sirgon villoi näpin villu lahti; Li lõŋka on sassiunnu, piäp sirkoa lõng on sassi läinud, tuleb lahti harutada; Li vehsi, lõŋkavehsi õli kõvassi sassiunnu, miä tämää sirkotin poiᴢ, meni paĺĺo aikaa viht, lõngaviht oli kõvasti sassi läinud, ma harutasin selle lahti, läks palju aega. – Vt. ka sirgottaa, sirgõttaa.

sirkomizi J-Tsv. sirgeks ajades, sirgendades, õgvendades вытягивая, выпрямляя; sirkomizi katkõs kõig baabukk-varrõᴅ õgvendades murdis kõik vaarikavarred (katki).

sirkot/taa Ra, pr. -an, imperf. -in meelitades nimetada v. kutsuda называть ласкательно; vello sirkotti sizossi rl. vend kutsus meelitades õekeseks.

sirkut/taa L J (Kõ-Len.), pr. -an, imperf. -in 1. siristada, laksutada, laulda щебетать, чирикать, щёлкать; Kõ nõizin käkinä kukkumaa, sisavana sirkuttamaa (Len. 231) rl. hakkasin käona kukkuma, ööbikuna laksutama; 2. meelitades nimetada v. kutsuda называть ласкательно; J vellet sirkutõttii sizossi, vellää naizõd naossi rl. vennad kutsusid meelitades õekeseks, vennanaised naoks; ■ L sirkuttagaa silmiisie rl. siristage silmadesse (= öelge otse välja). – Vt. ka sirkottaa.

sirkut/õlla J (P), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. siristada, laksutada, laulda щебетать, чирикать, щёлкать; J sisavõnnõ sirkutõlla rl. ööbikuna laksutada; P päivät pitšäᴅ laulõ lõõkuttõli, sisanna sirkuttõli rl. pikad päevad laulis, lõõritas, ööbikuna laksutas.

sirk/õa K L P M J I -aa Lu Li J -a R-Reg. Lu J-Tsv. -iä ~ -eä J-Must., g. -õa ~ -aa 1. selge, läbipaistev ясный, прозрачный; M ai mi sirkõa vesi oi, missugune selge vesi!; Lu lähteez on tšülmä ja sirkaa vesi allikas on külm ja selge vesi; Lu jää õli sirkaa jää oli läbipaistev; K iiva asõõp põhjaa, jääp sirkõa õluᴅ pärm settib põhja, jääb selge õlu; Lu sirkaal ilmõl näüʙ kaugõᴢ selge ilmaga näeb kaugele; Li tänävä bõlõ sirkaa päivä täna pole selge ilm; Lu terässä lüüp sirkaassa taivaassa, ühtää pilviä [= pilveä] eb õõ põuavälku lööb selgest taevast, ühtki pilve ei ole; M ai ku täll sirkõat silmäᴅ, niku sizaz vaataʙ oi, küll tal (on) selged silmad, vaatab nagu ööbik; 2. kirgas, hele; erk, ere светлый, яркий; J suur tähtijõõ tee on nii sirkõa ja puhaᴢ suur Linnutee on nii kirgas ja puhas; Lu sirkaa tähti ~ J sirkeä tähti (Must. 182) hele täht; J sirkaa päivä kirgas päike; Lu Li sirkaa sinine eresinine, erksinine; 3. fig. selge ясный; Lu aźźa on sirkaa asi on selge; 4. sirge, sihvakas прямой, стройный; K sirkõa on merezä rooko, med́d́ee veĺĺi veel sirkõapi (Al. 45) rl. sihvakas on meres pilliroog, meie vend (on) veel sihvakam; P valmissagaa lõõkkupuita, lõõkkupuita pitšiitä, pitšiitä i sirkõita, sirkõita i kõrkõita rl. valmistage kiigepuid, kiigepuid pikki, pikki ja sirgeid, sirgeid ja kõrgeid; P jalakka kazvab mokoma sirkõa, ilma õhsõi, painõttii tuož luokka jalakas kasvab niisugune sirge, ilma oksteta, (sellest) painutati ka looka; 5. pikk, sirge (õlgede ja lina kohta) длинный; M sirkõad õlgõt pantii riittaasõõ, kuvoᴅ, õltšikuvot pantii riittaasõõ pikad (sirged) õled pandi virna, kood, õlekood pandi virna; M kombain teep kõik põltoss, eb õõ sirkõad õlkõa kombain teeb kõik põhuks, ei ole (enam) pikki õlgi; 6. sile, sirge (kammitud juuste kohta) гладкие, прямые (о волосах); P ivuuχsõd menivat sirkõassi (pulstunud) juuksed läksid siledaks (sirgeks); Lu täll ain on sirkaad ivusõᴅ tal on alati siledad (= siledaks kammitud) juuksed; ■ Lu inemin ku juup sirkaata vettä, siis nõizõb ilossõmaa kui inimene joob viina, siis (ta) muutub lõbusaks.

sirk/õassi M -aassi Lu J -aass Li 1. selgelt ясно; M päivä issuup sirkõassi päike loojub selgelt; Lu päivä ku laskõõp sirkaassi, siis tääb üvvää ilmaa kui päike loojub selgelt, siis (see) ennustab ilusat ilma; Li tämä sirkaass pajatti virossi ta rääkis selgelt eesti keelt; 2. heledalt, kirkalt ярко; J päivä paisap sirkaassi päike paistab heledalt; Lu ku on ilma seltšiä, kuu paisap sirkaassi kui ilm on selge, (siis) paistab kuu heledalt.

sirkõn/õssa Li (Lu) -õss J-Tsv. (sõnatüvi

основа слова:) sirkene- J-Must., pr. -õʙ Lu Li J, imperf. -i Lu Li J selgineda, selgida, selgeks minna проясн/яться, -иться; J taivõz jo sirkõnõʙ taevas juba selgineb; Lu taivas puhasup pilviissä, sirkõnõʙ taevas läheb pilvedest puhtaks, selgineb; Li päivä õli pilvõõᴢ, a üüssi sirkõnõʙ päev(al) oli (taevas) pilves, aga ööseks selgineb; Lu mee makkaamaa, jot pää silla sirkõnõisiᴢ mine magama, et pea sul selgineks; Lu tälle tuli üvä meeli, silmät kõik sirkõnivaᴅ ta muutus rõõmsaks, silmad selgisid (= hakkasid särama).

sirkõu/ᴢ (K P), g. -u sirgus стройность; P liukujõilõõ linat pitšäᴅ, laulajõilõõ lahti-valkõaᴅ, vohoo villaa valkõutta, põdraa soonõõ sirkõutta i kõrkõutta rl. liugujaile (kasvagu) linad pikad, lauljaile lumivalged, valged nagu kitse vill, sirged ja pikad nagu põdra soon(ed).

siroješka vt. sõrajõška.

sirop/pi J-Tsv., g. -ii J siirup сироп.

siroppii/n J-Tsv., g. -zõõ J siirupine, siirupiga, siirupi- сиропный, с сиропом.

siroppi-tšaaju (J-Tsv.) siirupiga tee чай с сиропом; suvat-ko siroppi-tšaajua kas (sa) armastad siirupiga teed?

sirotk/a: -õ J-Tsv., g. -aa J vaenelaps, orb сиротка, сирота.

sirp/pi K L M Kõ S Lu Li Ra J I (R) serppi I Сирпи Tum., g. -ii P M S Lu Ra J sirp серп; R rüiz niitettii sirpillä rukis lõigati sirbiga; Lu niitetää sirpiikaa painozillaa sirbiga lõigatakse küürakil; Lu sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüvvää sirbiga lõigatakse (vilja), aga vikatiga niidetakse (heina); I rütšeeᴅ, õzraᴅ, kagraᴅ, kane kõittši serpillä niitimmõɢ rukkid, odrad, kaerad, need kõik lõikasime sirbiga; J pikkõrain i joonittõõp koko nurmõõ i tuõp kottoo i eittiib makkaamaa. mikä se on. sirppi mõist. (ise) väike, jookseb kogu põllu läbi ja tuleb koju ja heidab magama. Mis see on? – Sirp; Lu sirppi on kovera, sirpil on rutška i sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirp on kõver, sirbil on käepide ja sirbil on väikesed hambad; Ra valmõõt sirpid õsimma valmis sirbid ostsime (poest); Ra kõik on kulunut sirpii sõraizõᴅ kõik sirbi hambad on kulunud; Lu ku kuu sünnüʙ, siz on niku sirpii terä kui kuu luuakse (sünnib), siis on (ta) nagu sirbi tera; M sirpii sõrõ, sirpii sõr̆rõõᴅ sirbi hammas, sirbi hambad; ■ M kuu sirppi kuusirp. – Vt. ka kuu-, tšäsi-.

sirt/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa = sirttsakirpittsa.

sirttsakirpittsa: sirttsõkirpittsa Li sirtts-kirpitts J-Tsv. toortellis, põletamata tellis, plonn кирпич-сырец; J ehan tšen sirtts-kirpitsõss tee fund(õ)menttia ega ju keegi (ei) tee toortellis-(t)est vundamenti!; Li alguss algõttitši pannõ siittä sirttsõkirpitsõssõ, što see õli hookaa, see õli koton izze tehtü, sitä p hoolinud õssaa alguses hakatigi (ahjusid) tegema sellest toortellisest, (sest) et see oli odav, see oli kodus ise tehtud, seda polnud vaja osta.

sis vt. siiᴢ.

sisar vt. sõzar.

sisaruᴅ vt. sõsaruᴅ.

sisaruᴢ vt. sõsaruᴢ.

sisas vt. sizaᴢ.

sisa/va P Kõ Lu Li Ra J -võ J-Tsv. -v Lu J-Tsv., g. -vaa Lu J ööbik соловей; P sisava laulap pajuu põõsaaᴢ jõgõõ rannaᴢ ööbik laulab pajupõõsas jõe kaldal; J aissiä, minu kullõkkõin, tšikõrtõõd (laulod) niku sisav oi sina, mu kullakene, laksutad (laulad) nagu ööbik; J sisavõ pani pajuᴢ rl. ööbik laksutas paju(põõsa)s. – Vt. ka siso², sizaᴢ.

sise vt. siiᴢ.

sis/ee: -see [< is?] Lu postp. sisse в, во (что- нибудь); vihgot pantii koominassa riigaa sissee vihud viidi (pandi) rehe alt rehetuppa (rehte sisse). – Vt. ka süämmee.

sisi Lu J-Tsv. indekl. sisemine, seesmine, sise-, sees- внутренний; Lu uhzõõ kramppi on sisi poolõᴢ i erätse poolõᴢ ukse käepide on seespool ja väljaspool; J sisi poolõss ~ sisi poolta seestpoolt. – Vt. ka sisä.

sisibortta Lu siseparras, -poort внутренний борт (корабля).

sisinališnik/ka (Li) (akna) sisemine pealisliist, piirdelaud внутренний наличник (окна); erätsille panti raama, akkuna raama, a tänneppoolõ panti sisinališnikaᴅ väljapoole pandi raam, aknaraam, aga siiapoole (= toa poole, tuppa) pandi sisemised pealisliistud.

sisi-pooli Li J-Tsv. sisepool, sisekülg внутренняя сторона; Li erätsi-pooli seinää märkeneʙ, a sisi-pooli on vahva seina välimine pool mädaneb, aga sisepool on tugev.

sisiseinä Lu sisesein внутренняя стена.

siso¹ Lu Li Ra J Ku-Len., g. sizoo Lu Ra J 1. õde, õeke; (noorem v. vanem) õde сестра, сестрица, сестричка; младшая или старшая сестра; Lu vello i siso vend ja õde; J kahõ sizoo mehed õlla svojakõᴅ kahe õe mehed on kälimehed; J a mitä soon sizolõõ. – sizoo kirstu palagoo rl. aga mida soovin õele? – Õe kirst põlegu!; J sizolõõ sõttaa mennä rl. õel (tuleb) sõtta minna; Lu siä siso sitšäli, miä täti tätšäli, ühtee parvõõ jovvumma. pollee nauhaᴅ mõist. sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu, ühtekokku jõuame? – Põlle paelad; Lu kahs sissoa lähettii, ühs sinne, tõin tänne, ühtee parvõõ jovvuttii. vüü mõist. kaks õde läksid, üks sinna, teine tänna, ühtekokku jõudsid? – Vöö; J vellet sirkutõttii sizossi, vellää naizõd naossi rl. vennad kutsusid meelitades õekeseks, vennanaised naoks; J vee siso tšivikottoo rl. vii õeke (käsi)kivikotta; 2. onu-, lelletütar двоюродная сестра, кузина; J paĺa siso om minu däädää tütär onutütar Palja on minu onu tütar; 3. sõbranna подруга; J meet-ko maŕo sissoas kattsoma kas lähed oma sõbrannat Marjot vaatama? – Vt. ka rissi-. – Vt. ka sese, sõsa, sõsaruᴅ, sõsaruᴢ, sõsoi, sõsõ, sõsõi, sõzar.

siso² Kõ, g. sizoo ööbik, sisask соловей; siso laulaʙ, ladva liekuʙ rl. ööbik laulab, (puu)latv liigub. – Vt. ka sisava, sizaᴢ.

siss vt. siiᴢ.

sissalik Kr sisalik ящерица.

sissi J-Tsv. 1. sellepärast поэтому, потому; tuõd meilee. – en tuõ. – missi. – sissi. (kas) tuled meile? – Ei tule! – Mispärast? – Sellepärast; 2. sellepärast (et), sest (et) потому (что); sissi jot sellepärast et. – Vt. ka sille, sillä, siltää, sinneᴢ.

sisu J-Tsv., g. sizuu J 1. (pehme) sisu (leival) мякиш, мякоть (хлебная); 2. südamik серд-цевина; 3. sisemus внутренность. – Vt. ka sizuᴢ.

sisä K-Ahl. indekl. = sisi.

sisälukko Li (sise)lukk (ukse sees olev lukk) внутренний дверной замок.

sisäpooli Li sisepool, seesmine pool внутренняя сторона.

sisäpoolõõ Li sissepoole внутрь; enne kui bõllu rautalukkuja, sis puu lauta lüütii, sinne tehtii sisäpoolõõ uhzõõ ja lavvaa vällii aukko ja sis pantii pulikka enne, kui polnud (veel) raudlukke, siis löödi (ukse külge puu)laud, sinna tehti sissepoole ukse ja laua vahele auk ja siis pandi pulk.

sisäzä vt. sizäzä.

sisüs vt. sizuᴢ.

siška vt. šiška.

sištši vt. siištši.

siᴢ, siz vt. siiᴢ.

sizar vt. sõzar.

sizaᴢ L M Kõ (P) sisas K-Ahl. Сизасъ Tum., g. sisaa L 1. ööbik соловей; L sizaz laulaʙ, ladva painuʙ rl. ööbik laulab, (puu)latv paindub; L sisaa sõnat tarkõpaᴅ rl. ööbiku sõnad targemad; 2. fig. ööbik (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes) соловей, соловушка (ласкательное название невесты в народных песнях); Kõ too nüd sizas sillallõõsõõ, linavässo riheesee (Set. 750) rl. too nüüd ööbik (= mõrsja) põrandale, linavästrik (= mõrsja) tuppa.

sizessä [< is?] J = süämmessä; sinizee meree sizessä rl. sinise mere seest.

sizus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (pirukat) täidisega täita, täidist panna начи-

н/ять, -ить; sizusõkk migänikaa piirg täida ometi pirukas millegagi.

siz/uᴢ P Lu Li J-Tsv. (Ra) -üᴢ M sisüs K-Ahl., g. -uhsõõ: -uhsyõ P -usõõ Lu Li J -usõ J-Tsv. 1. (leiva pehme) sisu мякиш, (хлебная) мякоть; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival nätske sisu; M miä võtan leivältä sizüssee vällää ma võtan leivast sisu välja (= ma söön ainult pehmet leivasisu); Li leivää sizuᴢ ~ M leivää sizüᴢ leiva sisu; Li saijaa sizuᴢ saia sisu; 2. täidis начинка; P mikä on piiragaa sizuhsõssi pantu mis on piruka täidiseks pandud?; J oŋ ko tänävä liha, vai kala piirgaa sizuᴢ kas täna on liha või kala piruka täidis(eks)?; J piirgõz om mõni räätoin sizuᴢ piruka sees (pirukas) on mitmekihiline täidis; 3. pl. sisikond внутренности; Lu karu i susi i repo i jänez lõhgõttii õpõzõltõ vattsõ, süütii sizusõᴅ karu ja hunt ja rebane ja jänes rebisid hobusel kõhu (lõhki), sõid sisikonna (ära); Ra ĺohkõiᴅ, süä, vattsa, soolõᴅ, vattsamako, sizusõt kõik kopsud, süda, kõht, sooled, magu, kogu sisikond; Lu kalaa sizusõᴅ ~ Ra kala sizusõᴅ kala sisikond; J lehmää sizusõᴅ lehma sisikond. – Vt. ka sisu.

sizäzä: sisäzä K-Ahl. postp. sees в (чём-нибудь); tare on meree sisäzä, neite on tare sisäzä (Ahl. 730) rl. tare on mere sees, neiu on tare sees.

sizüᴢ vt. sizuᴢ.

sitak/aᴢ K, g. -kaa kõnek. sitane, sitaga koos сраный, говённый; ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs. üks sitane lehm situb kogu karja (täis). – Vt. ka sittainõ, sittõin.

sitko/a J-Tsv., pr. sidgon J, imperf. -zin J sitkeks sõtkuda (savi) уминать, умять, мять, из-, делать вязким (глину); sidgo savi peh́miäpessi sõtku savi pehmemaks. – Vt. ka sidgotõlla.

sitk/õa Kett. K-Ahl. M -aa Lu Li -a J-Tsv. -iä Ku Ситкюа Tum., g. -õa: -õaa M -aa Lu J 1. sitke, nätske, vintske вязкий, жёсткий, жилистый, сыроватый; Lu sitkaa niku niitti liha liha (on) sitke nagu kõõlus; Lu ku on ajõttu varila veelä karvõ pois sigalt, siiz nahka tuõp sitkaa ja kõva, nii etti ammõz eb leikkaa kui (tapetud) sea karv on kuuma veega võetud (ära aetud), siis tuleb nahk sitke ja kõva, nii et hammas ei võta (ei lõika); J sitka savi sitke savi; J sitka maa sitke (= savine) maa; J sitka leip nätske leib; Lu sitkaa liha vintske liha; 2. visa, kange настойчивый, упорный; живучий; Lu entši on sitkaa hing on visa; M naizikot ku katiᴅ, el̆lääs sitkõakaa süämeekaa kk. naised (on) kui kassid, elavad visa hingega (südamega); 3. vali, range строгий; Lu nain õli kõva sitkaa naine oli vali, range; Ku näe, mitä oli sitkiä herr näe missugune range mõisahärra oli; J sitka süä vali süda; 4. sitke, kitsi, ihne скупой; M ah ku täm on sitkõa meeᴢ, täm̆mää tšäessä ed lunasa mit̆täiᴅ oi, küll ta on sitke mees, tema käest ei saa (sa) midagi; J mikä sitka inimin, eb raattsinu ku va kopekaa anta podarkõssi missugune kitsi inimene, ei raatsinud (rohkem) kui vaid kopika anda kingituseks.

sitkõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J sitkeks muutuda делаться вязким.

sit/oa K L P Pi Ke M-Set. Kõ-Len. (Kett. R U Ku) -ua L S Ku sit̆toa M Kõ sit̆tua M -toa Po Lu J (Li Ra) -tua Po -oaɢ I sit̆toaɢ I (vdjI Ma) -toaɢ I, pr. sion K P M Kõ S Lu J sivon K-Ahl. sihon Pi Ke sioo I siv̆voo vdjI, imperf. siõn Kett. M siõõ I sitozin Lu J 1. siduda вязать, свя-

з/ывать, -ать, завяз/ывать, -ать; R siottii viχkuo siis pantii kuχilaa (rukis) seoti vihku, siis pandi hakki; L situass tšäet sellεä tagaa seotakse käed selja taha; L tüttärikkõin sitõ karult silmät tšiin tüdrukuke sidus karul silmad kinni; M jõka panidoraa siomma tšiin keppiisee iga tomati(taime) seome kepi külge (kinni); Po nùorikko lahzõlõõ sito vǜölee vǜö mõrsja sidus lapsele vöö vööle; J noor meez veel ep tunn kuvo sitomiss noor mees ei oska veel kubu siduda; I urpovitsat siottii ühtee patškaa urvaoksad seoti ühte kimpu; M nät ku on tolkuttomassi sitonnu, kõik koorma lahkoaʙ näed, kui oskamatult on (kinni) sidunud, kogu koorem laguneb (koost); P ätä sitõ rihmall vatsaa kõlmõss paikkaa tšiin, etti vähep einoi seiseiss isa sidus rihmaga (sälu) kõhu kolmest kohast kinni, et (sälg) sööks vähem heinu; Ra risil on siottu varnikka, i nasikko pantu ristile on seotud mälestusrätt ja pandud pärg; I paglaa miä siõõ uzlalõõ ma sidusin nööri kompsule (ümber); M sio üv̆vii sõlmulõõ, ett ep päässäüz vällää seo (nöör) hästi sõlme, et ei läheks (pääseks) lahti; 2. (varrastel) kududa вязать (на спицах); I milla piäp sittoag alõtsõᴅ ma pean labakindad kuduma; I miä siõõ enelee kaputad üväᴅ ma kudusin endale head sukad; I piäb nõissaɢ sitomaa kaputtaa tuleb hakata sukka kuduma.

sit/oo K M -uo P -o M-Set. -toma P J-Must. -tömää [sic!] J, g. -tomaa K pron. niimitu, niipalju, setu столько; P mõnta päivεä õli, situo päivεä i uottõli (kui)mitu päeva oli (ära), niimitu päeva ootaski; M mõnta päivää õli tütärlentemä, sitoo päivää i oottõli emintimä (kui)mitu päeva oli võõrastütar (ära), setu päeva võõrasema ootaski; P mittoma süöjεä, sittoma luzikkaa (kui)mitu sööjat, niimitu lusikat; J võttaka sittömää silmiä ja mittömää miĺĺonia võtke setu silma ja mitu miljonit; K mittomalta sittomalta on tšüzüttü mitmelt-setmelt (= õige mitmelt) on küsitud.

sitoŕuuku Lu korralatt e. roovmalk (rookatuse roogudevaheline kinnituslatt тонкая жердь для закрепления кровельного тростника изнутри). – Vt. ka salariuku, salarootiaᴅ.

sit/saᴢ: -sas J-Must., g. -tsaa = sittsa.

sitsõvõin vt. sittsõvõin.

sitšie/ssä P, pr. -ʙ P, imperf. -zi: -ᴢ P = sittšiüssä; P meil sitšieᴢ paĺĺo torokkanoi meil(e) sigines palju tarakane.

sitšii/tä M, pr. -ʙ, imperf. -zi = sittšiüssä; alkõvaᴅ sitšiitä klopiᴅ lutikad hakkasid siginema.

sitšit/tää: -tä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ J, imperf. -ti J sigitada произв/одить, -ести, поро/ждать, -дить.

sitšiä M, pr. siiʙ M, imperf. sitši M = sittšiüssä; kuza rahad on, sinne rahat sitšiväᴅ vs. kus raha on, sinna raha sigineb; ku silla on mitälee, siz aina veel siiʙ kui sul (juba) on midagi, siis aina sigineb veel (juurde).

sitšiüssäɢ vt. sittšiüssä.

sitšiü/tä M, pr. -ʙ M, imperf. -zi = sittšiüssä; täit sitšiüvät saivõrõssa täid siginevad tingu(de)st.

sitšäli M-Set. Lu J sikäli Ku 1. sealtkaudu оттуда, с той стороны; Lu mene sitšäli mine sealtkaudu!; Lu elä mee sitšäli (siältä), siäl on paĺĺo multaa ära mine sealtkaudu (sealt), seal on palju pori; M siä sõsõ sitšäli, miä täti tätšäli. vöö (Set. 18) mõist. sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu? – Vöö; 2. sedavõrd, niipalju, niivõrd постольку, в такой мере; J kukali päätä silotti, sitšäli õli pää sinine, sitšäli ivuusõt kulusti rl. kuivõrd pead silitas, sedavõrd oli pea sinine, sedavõrd juuksed kulusid. – Vt. ka siältä.

sitšäl/äin Li J-Tsv. -ein Kett., g. -äizee J sealne, seal olev, seal asuv тамошний.

sit/ta K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (Kett.) -tᴀ Ku -t K J, g. -aa P M-Set. Lu J sit̆taa M -a J-Tsv. 1. väljaheide, roe, vulg. sitt кал, испражнение, простор. говно; P elä mene sittaasyõ ära mine sita sisse!; Lu mikä on puuttunu sittaa miski on sitaga koos (saanud sitaseks); Lu meez ja nain on sika ja sitta kk. mees ja naine on (nagu) siga ja sitt; Li suvvaajõllõ sittaa, tahtojõllõ taitšinaa kk. armastajale sitta, (naiseks)tahtjale tainast; M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs. ära puutu sitta sõrmega, siis (see) ka ei haise; Lu sika vinkub sitta suuza? – uhõrti (Must. 159) mõist. siga vingub, sitt suus? – Oherdi; J sital tšävve sital käia; J lahzõõ sittaa kõik maa täün lapse sitta kogu põrand täis; P kaz on kuivannu lehmεä sitta see on kuivanud lehmasitt; Kõ kupoĺoo ööll tšääntääz lehmää sittoi ümperi (jaanipäeva kombestikust:) jaaniööl pööratakse ümber lehmakooke (lehmasitta); J sinu tšiitettü kuraz eb lõikka opõizõõ sittatši sinu kiidetud nuga ei lõika hobuse sittagi; M leipä õli mussa niku kar̆ruu sitta leib oli must nagu karu sitt; Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ vs. oma kiitus on kassi sitt (~ oma kiitus haiseb); Li lampaa sitta lamba pabulad; Li vazikaa sitta vasika sitt; M jänessee sitta jänese pabulad; M pääzgoo sitta pääsukese sitt; J sitt jaššikk sitta täünö (kemmergu) sitakast (on) sitta täis; J sitt böröläin ~ Tum. Сита бомбо sitasitikas; 2. sõnnik навоз, помёт, дерьмо; J sittaa rattii ümpär paĺĺo aida ümber on palju sõnnikut; J sitaka, sitall valotõta põltoa sõnnikuga väetatakse põldu; J valoa (~ sitta) veittemä sõnnikut vedama; J liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld tahab hobusesõnnikut; J linnu sitt annõb maalõ voima linnusõnnik annab maale rammu; 3. rämps, pahn дрянь; Lu sille sitta, millõ rauta (äratulnud piimahammas visatakse ahju peale ja öeldakse:) sulle rämps, mulle raud (= raudhammas); 4. fig. väike inimene, tähtsusetu isik незначительный, незаметный человек; Lu tšen minnua sittaa tulõp kattsoma kes mind sitta vaatama tuleb!; 5. adj. halb, paha (inimese iseloomu kohta) скверный, дурной (характер); Li sitta inemin halb inimene; ■ Lu mehed juuvvaa ilma jannua olutta, õltii umalaᴢ sittanaa mehed joovad õlut ilma januta, olid maani täis; J sitt platsill vesi ahjus (= lõi kartma); M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs. hiir (on) vastik, aga sitt magus (= vanainimest on vastumeelt hooldada, aga pärandus meelitab); P levvid mokomaizyõ kärnakkaa tšivie, sitä juoltii ravvaa sitta (kui) leidsid sellise krobelise kivi, (siis) seda kutsuti rauaräbu (murd. rauasitt). – Vt. ka koira-.

sitta/bombi M Kõ Ja-Len. -pompi M sitasitikas навозный жук, навозник; M sittabombi, tämä eläb opõzõõ sittaᴢ, roojaza sitasitikas, ta elab hobusesõnnikus, (ja) poris; M sittabombi žuhizõʙ sitasitikas põriseb. – Vt. ka sittabömbörä, sittabömböräin, sittabörö, sittaböröläin.

sittabombo M I sitta-bombo K-Ahl. I = sittabombi; I mitä siä aina borizõt ku sitta-bombo mis sa aina porised nagu sitasitikas!

sittabömbörä P = sittabombi; börbötäb niku sittabömbörä pobiseb (= räägib ebaselgelt) nagu sitasitikas.

sittabömböräin P = sittabombi; sittabömböräin uhizõb i börizeʙ sitasitikas sumiseb ja põriseb.

sittabörö Lu sitt-börö J-Tsv. = sittabombi; J sitt-börö börizeb lennet sitasitikas põriseb lennates.

sitta/böröläin Li Ra -pöröläine J-Must. sitt- böröläin J-Tsv. sitasitikas навозный жук, навозник; Ra sittaböröläin on sinine, tämä eläʙ valoᴢ sitasitikas on sinine, ta elab sõnnikus.

sittagriba ~ sittgriba Lu 1. sitaseen kõnek. (mittesöödav seen) поганка; 2. soomustindik белый навозник; sittagriba, neitä ep saa süüvvä soomustindik, neid ei tohi (ei saa) süüa. – Vt. ka sittobakka.

sittagriiza M hädavares неудачник, горемыка; mõnikaz on mokoma sittagriiza mõni on niisugune hädavares.

sittai/nõ J, g. -zõõ = sitakaᴢ; siä elä sittainõ sirize rl. ära sina, sitane, sirise.

sittakoko M Ku sitahunnik куча испражне-ний; Ku para tuli, katsob ettᴀ̈ kasemaljaz on sittakoko, d́i pani riihee palamaa kratt tuli, vaatab, et kastmekausis on sitahunnik, ja pani rehe põlema; M meez meni teetä möö .. isutti sampaa tee servää. – koko (sittakoko) (Set. 17) mõist. mees läks teed mööda .. püstitas samba tee serva? – Hunnik (sitahunnik).

sittakääkkerä J-Must. sõnnikulatakas, kõnek. sitalarakas ком навоза, ком дерьма.

sitt-ammaᴢ K vilets hammas, katkine hammas плохой зуб, скверный зуб; ammaz vizgattii ahjoo päälee i jutõltii: sillõ sitt-ammaᴢ, millõ vahv-ammaᴢ hammas visati ahju peale ja öeldi: sulle vilets (katkine) hammas, (aga) mulle tugev (terve) hammas.

sittanahka Lu fig. sitavares, sitaratas (naljatades lapse kohta) навозник, засранец (шуточная кличка ребёнка). – Vt. ka sittavuuri.

sittanuužnikka M käimla, kõnek. peldik, sitamaja, простор. нужник.

sittanär/i J-Must. -e Ra pasknäär сойка.

sittatšärpäne M Lu kollane kärbes, sita-, sõnnikukärbes ильница [?], муха-пчеловидка [?]; Lu lehmää sittatšärpäne lehma sitakärbes.

sittavuuri Ra fig. sitavurr (end sageli mustaks tegeva imiku või väikelapse kohta) засранец. – Vt. ka sittanahka.

sitte K Сиття Pal.2 siis, seejärel потом, затем; K sitte meitä tappaass tappaass (linamuinas-jutust:) siis meid (= linu) kolgitakse, kolgitakse. – Vt. ka siiᴢ.

sitt-jaššik/ka: -k J-Tsv. sita(veo)kast, kast sita vedamiseks навозный ящик; sitt-jaššikõll veitetä kulta põllolõ sita(veo)kastiga veetakse kulda (= sitta) põllule.

sitt-lauta (J-Tsv.) (välikäimla) istelaud сиденье (в уборной); etko siä tunn siivolla sittua, paatškõzit kõik sitt-lavva serveᴅ kas sa ei oska korralikult sittuda, (et) määrisid (käimla) istelaua servad kõik (ära)!

sit̆toa, sittoa, sit̆toaɢ, sittoaɢ vt. sitoa.

sittobakka Ra-Vilb. soomustindik белый навозник.

sittoma vt. sitoo.

sitt-pata J-Tsv. (sita)pott, ööpott ночной горшок; vee lahs sitt-paalõõ vii laps potile.

sit/tsa K Lu Li J I -ts J-Tsv. siittsa M Po, g. -saa Lu Li J siitsaa M Po sits, sitsiriie ситец; M võtan puhtaa palokkõizõõ siittsaa võtan puhta tükikese sitsi; Po nùorikko õssi siitsaa pruut ostis sitsi; Li keppiä saap kadgõtõ, a sittsaa saab revittää, leipää saab murtaa keppi saab katki murda, aga sitsi(riiet) saab (katki) rebida, (ja) leiba saab murda; J sitä en tää, kuhõõ pantii sitsad ja tšiutoᴅ seda ma ei tea, kuhu pandi sitsi(tüki)d ja särgid; K kõm aršinaa sittsaa kolm arssinat sitsi; Lu miä tein enelee naastissa sitsassa pollõõ ma tegin endale ilusast sitsist põlle; J vaaĺia siniss karva sitts valkjassinine sits; Lu hoikka sittsa õhuke sits; I ootava sittsa odav sits. – Vt. ka sitsaᴢ.

sittsa- vt. ka siittsa-.

sittsevo/i Ra, g. -i = sittsõvõin; sittsevoi rätte sitsist rätik, sitsrätt.

sittsõ/nõ Lu, g. -zõõ = sittsõvõin; riuguu õttsaz õli flaakku, sittsõnõ vai kaŋkõnõ, sitä kutsuttii lippu ridva otsas oli plagu, sitsist või linasest (riidest), seda kutsuti (tuule)lipuks.

sittsõv/õin I (P) sitsõvõin (K-Al.) -oin (J-Tsv.), g. -õizõõ sitsine, sitsist, sits- ситцевый, из ситца; P nuorikkõ antõ bat́uškalõ rätie, matuškalõ rätie, sittsõvõizõd räteᴅ mõrsja andis ristiisale räti, ristiemale räti, sitsist rätid; J sai perelee sittsõvoizõt tšiutot päälee sai perele sitsist särgid selga; I sittsõvõizõt platjaᴅ sitskleidid. – Vt. ka sittsevoi.

sittšiü/ssä (Li) sikkiüssä Lu -ss J-Tsv. sitšiüssäɢ I, pr. -ʙ Li J sitšiüʙ I sikkiüʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ J sikkiüzi Lu sigineda, tekkida зав/одиться, -естись, появ/ляться, -иться; J nii on sittšiünnü paĺĺo kloppiit, jot kuzaittši et saa rauhaa nii palju on siginenud lutikaid, et kusagil ei saa (sa) rahu; Lu ku on roojakas talo, sihee sikkiüp tširppuja kui on must (räpane) maja, (siis) sinna sigineb kirpe; J kuss va kane täit sittšiüssä kust küll need täid siginevad?; J itikõt sittšiü-vät tšezäll putukad siginevad suvel. – Vt. ka sihittšüssä, sihittšüä, sitšiessä, sitšiitä, sitšiä, sitšiütä.

sit/tua L P M Kõ Lu Li Ra J (K Ku) -tuaɢ I, pr. -un K P Lu Ra J, imperf. -tuzin P Lu Ra J roojata, vulg. sittuda испражн/яться, -иться, простор. срать; P kanat tulivat sittuzivat kõik sillaa täünnä kanad tulid sittusid kogu põranda täis; J tširpud on situttu kõik tšiutoo kirbud on sittunud kogu särgi (täis); Lu tämä sittuš štanad i kõik ta (= laps) sittus püksid (täis) ja puha; J täll vatts laukõõᴢ, situb vetelä tal läks kõht lahti, situb vedelat; Lu mill õli taattõ i maamõ, minnua susi ep sittunu tšivee pääll kk. mul oli isa ja ema, mind ei sittunud hunt kivi peale; Li vanalõ inemizele ettee situ, a sõna [sic!] kuuntõõ vs. vanale inimesele (kas või) situ ette, aga sõna kuula (= võta kuulda tema õpetusi); K miez meeb mettsää, bõõ tširvessä, lõikkaab rihie, bõõ ussa ni akkunaa. a mi se on. mies sittu mõist. mees läheb metsa, pole kirvest, ehitab maja, (majal) pole ust ega akent. Aga mis see on? – Mees sittus; J mussaa süüʙ, valkaat situʙ. mikä se on. päre mõist. musta sööb, valget situb. Mis see on? – Peerg.

sit̆tua, sittua vt. sitoa.

sittur/i M J-Tsv. Ku, g. -ii J roojaja, vulg. sittuja, sittur, простор. сраль; M oi siε suur pojo sitturi, eb lee äp̆piätä, situt kaattsoisõõ oh sa suur sittur poiss, (kas sul) ei ole häbi, situd püksi; Ku oĺa saoʙ: oi häpimäitöö sitturi, t́śüttöi juuree tuaʙ Olja ütleb: oi häbematu sittur, tuleb (veel) tüdrukute juurde!; M ühs sitturi lehmä situp kõikõõ karjaa vs. üks sittuja lehm situb kogu karja (täis).

sittõi/n Ra J, g. -zõõ Ra J 1. roojane, kõnek. sitane; sõnnikune навозный, простор. говяный; Ra lahs on sittõin, peze puhtaassi laps on sitane, pese (ta) puhtaks; J sõvad on sittõizõᴅ rõivad on sõnnikused; 2. vilets, kehv плохой, скверный; J mill on sittõizõd ampaaᴅ mul on viletsad hambad. – Vt. ka sitakaᴢ, sittainõ.

sittömää vt. sitoo.

situt/taa M -ta J-Tsv., pr. -an M -õn J, imperf. -in J 1. potitada, (last) poti peale panna сажать на горшок (ребёнка); M emä situtab lassa ema potitab last; J jok lahzõõ situtiᴅ kas potitasid lapse (ära)?; 2. impers. kõnek. asjale ajada, vulg. sitale ajada позывать к испражнению; J kuhõ nii tšiire johzõᴅ? – situttõma nõisi kuhu (sa) nii kiiresti jooksed? – Ajas sitale.

sitõlõi/ssa Li, pr. -n, imperf. -zin end (kelle- gagi, millegagi) siduda связ/ываться, -аться; ■ em miä kehtaa sinukaa sitõlõissa ei mina viitsi sinuga tegemist teha.

sitäviis/ii Lu J -i Lu Ra sedaviisi, sedasi так, таким образом; J tämä tetši sitäviisii tema tegi sedasi; Lu sitäviisii meil ajõttii puutõrvaa sedaviisi aeti meil puutõrva; Lu i vot sitäviisii mõnt kõrtaa mätšikat tšäütii tšäessä tšättee ja pelattii ja joonitõltii ja vaat sedaviisi käisid pallid mitu korda käest kätte ja mängiti ja joosti.

sitäviittä Li = sitäviisii; välivoosilla õli sitäviittä vahepealsetel aastatel oli sedaviisi.

siu/gata: -gõt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J kiiresti joosta, minema panna, minema lipata, murd. siugata брос/аться, -иться бежать, лететь стрелой; siukõz menemä, va vilkahtaaᴢ siukas minema, vaid vilksatas.

siunaamoit/oo M, g. -tomaa õnnistuseta безблагодатный; kassõnn taloza on jumalaa siunaamoitoo taitšikahja. näitä i täüttäjä ep täütä, juõllas, ku paĺĺo süüvväz leipää selles talus on jumala õnnistuseta leivaastja. Neid (= inimesi) ei täida täiteski (ei täida täitjagi), öeldakse, kui süüakse palju leiba.

siun/ata K L P M Po Lu J (Kett.) -õt J-Tsv., pr. -aan K M Lu J, imperf. -azin L P M Lu J -õzin J õnnistada; õnne soovida благослов/лять, -ить; P pappi siunaz vai blaχoslovoitti papp õnnistas; M siunatti noorõᴅ õnnistati noorpaari; M kase õli siunattu paikka see oli õnnistatud koht; J papill õli vesi siunattu preestril oli vesi õnnistatud; J pappi znaameńoikaa siunaab lehmäᴅ preester õnnistab lehmi kirikulippudega; M kursileipä õli iz̆zää i em̆mää siunattu pulmaleib oli isa ja ema (poolt) õnnistatud; M ku paat kuhilaa nurmõlõõ, tee rissi päälee, on niku siunattu kui teed (paned) haki põllule, tee rist peale, (siis) on nagu õnnistatud; M siunatkoo jumala õnnistagu jumal!; L jumal üvä siunatkuo sinuu õnnõata hea jumal andku sulle õnne!; L siunaa terveükaa (loitsust:) õnnista tervisega (= anna tervist); L suur suku siunaz õnnõa suur suguselts soovis õnne.

siunat/taa Po, pr. -an, imperf. -in = siunata; siunattaaz obraazaakaa õnnistatakse pühakujuga.

siunau/ᴢ J (M), g. -hsõõ J [sic!] õnnistus благословение; siäl eb õõ jumalaa siunaussa seal ei ole jumala õnnistust.

sivelt/ää (Kõ), (sõnatüvi основа слова:) siveltä- J-Must., pr. -än, imperf. -in puutuda, riivata прик/асаться, -оснуться; Kõ kuza p puutu kulmo kuuritsaasõõ, varvaz ep siltaa siveltä (Set. 749) rl. (tantsimise kohta:) kus kulm ei puutu sarikat, varvas ei riiva põrandat.

sivit/tsää: -tsä J-Tsv., pr. -sän: -sen J, imperf. -sin J (läbi) kurnata проце/живать, -дить.

sivuᴅ Lu Ra (Li J), pl. 1. ristluud поясница; Lu ampaajõ i sivujõ praavitattii lukõmizõõkaa hambaid ja ristluid parandati (nõia)sõnade pealelugemisega; Li sivui vaivattõõʙ ristluud valutavad; J sivujõõ rappamin (~ rappauᴢ) äkiline valu ristluudes, äkiline ristluuvalu; J galgana-viinaa tehtii, galganaa juuria pannaa viinaasõõ, kui sivuita vaivattii, sis sitä galgana-viinaa juutii tedremaranaviina tehti, tedremarana juuri pannakse viina sisse; kui ristluud valutasid, siis joodi seda tedremaranaviina; Lu rammitsõb põlvessa, sivuloissa (Must. 161) lonkab põlvest, ristluudest; 2. laudjas, laudjad (looma, eriti hobuse ristluupealne) круп; Lu vazikal õli kuiva kohu, nahkaa revitti sivujõõ päälᴅ vasikal oli kuiv k. (= mingi nahahaigus), nahk oli krimpsus (nahka rebis) laudjate pealt; J ani arjalõõ muniᴢ, sisavõ sivuillõõ pööri rl. hani (hobuse) lakale munes, ööbik laudja(i)le veeretas.

siõ Ränk K M Kõ Lu J (Li) sijõ P vdjL siõh I (vdjI Ma Kl), g. sit/õõ Kett. K M-Set. -yõ P sit̆tõõ M Kõ vdjI I Ma Kl -tõõ M-Set. Lu Li J -tee J-Must. (viljavihu jm.) side свясло, перевясло; M vihgolla on siõ, sit̆tõõᴅ viljavihul on side, (vihu) sidemed; Kõ tartutan vihgoo sit̆tõõl tšiin seon vihu sidemega kinni; Lu miä tein üvät sittõõᴅ, mineekaa sittoa roivait tšiin ma tegin head sidemed, millega siduda linakubusid kinni; I vihgoo siõ (vilja)vihu side; P luvvaa sijõ luua võru. – Vt. ka õltši-.

siõlla Ra siellä J, pr. sitõl/õn Ra, imperf. -in Ra frekv. siduda связывать, привязывать; J õlki varrõssi valõlõ, niitti siimassi sitele rl. õlg (= õlekõrs piitsale) varreks vala, niit keeleks seo; Ra silmät silkile sitõlin rl. silmad siidiga (= siidrätiga) sidusin.

siõ-vittsa Li külgvits (paadil) рейковая обшивка (лодки); täll õlla veel siõ-vitsaᴅ, neĺĺä üheᴢ äärez i neĺĺä tõizõl poola. näväᴅ oitavaᴅ laijaa servii tal (= paadil) on veel külgvitsad, neli ühes ääres ja neli teisel pool. Need kaitsevad (paadi) laia (= laidade) servi.

siä Kett. Len. K U L P M Kõ Lu Li J I Ku (R Po) siε L P M Kõ J sie K-Salm.1 R-Eur. J Kr sinä R-Reg. Cḯе K-reg.2 Cḯа Ii-reg.1 Сïе ~ Сïа ~ Синя Pal.2, g. sin/uu K U L P M Kõ Po Lu Li J Ku sin̆nuu M I vdjI -u Len. K-Set. R-Reg. P M Lu J Ku siu ~ siwu Kr sina ты; P mitä siε nii murõhtõlõᴅ mis sa nii muretsed?; Kõ mikä sill on mis sul (viga) on?; J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata; P miε sillyõ annan sõnaa ma annan sulle sõna (= tõotan); M miä võtan sin̆nua mehelee ma võtan su naiseks; Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk. sa armastad mind nagu koer keppi; Lu müü sinuukaa laadiumm üvvii me sobime sinuga hästi; Li miä siivolla em pääznü sinussa perille ma ei saanud sinust päris(elt) aru; I sin̆nua tšülmäsäʙ sul on külm; Li miä tahon sillõ üvvää ma soovin sulle head; I inotuz inehmine, inotaʙ sin̆nuu päälee i vaattaaɢ vastik inimene, sinu peale on vastik vaadatagi; K sõsares siut sõvitti, emäs siut ehitti (Al. 45) rl. su õde sind rõivastas, su ema sind ehtis. – Vt. ka ais-, nät-.

siä/llä K L P M V I siεllä K P M J -lle J -ll K R P Kõ V Lu Li J I siεll L P M Po Lu J I -lä K Li J I siεlä Lu -l Len. K R P M Kõ S V Lu Li Ra J I siεl K M Lu sie/llä U -ll U J -lä ~ -l J-Must. seä/lä K-Ahl. R-Lön. -l K-Ahl. Lu-Must. see/l-lä J Ku -llᴀ̈ Ku -ll J Ku -lä R-Eur. -l Ku Сïе́лъ Ii-reg.1 seal там; J siäll on marjat kõikõllaizõᴅ rl. seal on kõiksugused marjad; Lu konnuu tšüläs tehtii vokkija, siäl õltii vokkuriᴅ Konnu külas tehti vokke, seal olid vokimeistrid; I laskõud alõpass tšülässä, siälä jõtši on (sa) laskud külast allapoole, seal on jõgi; M kotoahjolaiza on ahjoo põrmõta, siäl vet tšühzettääz leipää elumaja ahjudes on (ahju)põrand, seal ju küpsetatakse leiba; Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa, se oŋ kehnoo inemizee elo soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva (kohta), see on vaese inimese elu; Li suppi, see ep paahu, a vot rooppa vai siäl mitä on jämmiäᴅ, tarttuvat tšiin põhjaa, paahtuvaᴅ supp, see ei kõrbe (põhja), aga vaat puder või mis seal on paksud (toidud), (need) jäävad põhja kinni, kõrbevad (põhja); J siäll samaᴢ sealsamas. – Vt. ka siinä.

siälpool: siεlpool I sealpool по ту сторону; siεlpool kaarostaa sealpool Oranienbaumi.

siält/essaa Li J -ssaa J 1. sealt оттуда; J siältessaa tänne om viis virsta sealt siia on viis versta; 2. Li sealtsaadik, sealtpeale, sellest alates с тех пор, с того времени. – Vt. ka siitässaa.

siäl/tä Kett. Set. vdjL K R M Lu Li J I siεltä K J I -t vdjL K M Lu Li J siεlt K M Kõ J I sielt K-Al. seäl/tä K-Ahl. Lu-Must. -t K-Ahl. R-Lön. seel/-tä Ra -t J Ku śeäld Kr 1. sealt оттуда; I siεlt lähzii sealt läksin (ära); Ku hään on tullut seelt külässe meijee küllää elämää, toizessõ külässe ta on tulnud sealt külast meie külla elama, teisest külast; J seelt tõi sugaa sulliaa rl. sealt tõi soa sileda; Kõ nüd i võttaass siεlt vettä nüüdki (veel) võetakse sealt vett; I botškaza on naka, tšeeräg nak̆kaa i joosõp taari siältä vaadil on naga, keera naga ja sealt jookseb taar(i); J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, (siis) kajab sealt vastu; Lu kastra on tehtü pulikkaissa, lampaat siält pulikkõjõõ välissä süütii sõim on tehtud pulkadest, lambad sõid sealt pulkade vahelt; I roittivat siεltä süvältä (nad) kaevasid sealt sügavalt; J mene .. ahjo pääle, siältä sinnua tšenni eb näe (Must. 148) mine .. ahju peale, sealt ei näe sind keegi; 2. sealt, sealtkaudu оттуда, с той стороны; Lu elä mee siältä (sitšäli), siäl on paĺĺo multaa ära mine sealt (sealtkaudu), seal on palju pori. – Vt. ka siitä, sitšäli.

siätä vt. seätä.

sjomk/a M, g. -aa säga сом. – Vt. ka sommi, somppa.

skaakun/a I, g. -aa kargaja (kargajate usulahu liige) скакун (член секты скакунов); skaakunad õlivad ruunatuᴅ kargajad olid kohitsetud; astija õli vettä valõttut täünää, skaakunad loputtivad aina vettä tšäellä astja oli vett täis valatud, kargajad üha loksutasid käega vett.

skaal/a (Ja-Len.), g. -aa kalju скала; nõisi suur tuuli i meitä vei jaakkari kaa skaaloi pääle (Len. 238) tõusis suur tuul ja viis meid (koos) ankruga kaljude peale.

skaaska vt. kaaska.

skaa/terka L -t́erka (K-Al.), g. -terkaa: -t́erkaa K laudlina скатерть; L pannass puhas skaaterka lavvalyõ pannakse puhas laudlina lauale.

skaku/na: -n J-Tsv., g. -naa J (võidu)sõidu- hobune скакун (лошадь); õssi uuvvõ skaku-naa ostis uue sõiduhobuse.

skarbä·šš/a Po, g. -aa (kannatava jumalaema ikoon) скорбящая (икона скорбящей божьей матери); skarbä·šša obraazaa ìes põlivõd lampõtkõᴅ kannatava jumalaema ikooni ees põlesid lampaadid.

skarlatiin vt. karlantina.

ska/tška: -tškõ Lu J-Tsv., g. -džgaa J hüpe скачок, прыжок; Lu skatškõ se on niku vennää sõna, a hüppäämiin ov vad́d́aa s., see on nagu vene sõna, aga h. on vadja (sõna).

ske/letti M J-Tsv. -ĺetti J-Tsv., g. -letii M J ĺetii J luukere, skelett скелет; J jäänü pahaizõssi, niku skeĺetti (on) jäänud kõhnaks nagu luukere.

skipidaar/i J-Tsv., g. -ii J tärpentin скипидар; skipidaaria juuvva niku lekarstva tärpentini juuakse nagu arstimit.

skipperi vt. škippari.

skirda vt. škirda.

skladgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = sklatkoittaa.

skla/tka (Lu) -tk J-Tsv., g. -dgaa J -tkaa (Lu) (riide)volt складка; J saraffõnall om paĺĺo sklatkoi sarafanil on palju volte; J mikä sill oŋ kõrjõttu skladgõnn all mis on sul peidetud voldi vahele (alla)?

sklatkoit/taa Li, pr. -an, imperf. -in voltida, kurrutada складывать, сложить (в складки), гофрировать; jõka ainogo ep tuntõn sklatkoittaa igaüks ei osanud (sarafani) voltida. – Vt. ka skladgõttaa.

skĺep/u K, g. -uu K hauakamber склеп.

skoobel/i J-Tsv., g. -ii J = skrapka; klopid on situttu seineᴅ, võta vähäize skoobelill struga lutikad on seinad ära mustanud (täis sittunud), võta kaabi natuke kaabitsaga.

skoobeĺoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J puhtaks kaapida v. kraapida соск/абливать, -облить; mõnikkas talos praaznikkojõ eell skoobeĺoitõta seinii(t) mõnes talus kaabitakse pühade eel seinad puhtaks.

sko/pka: -pk J-Tsv., g. -bgaa J 1. sulg (kirjamärk) скобка; tširjut kahs nuumõria de tõmpa skopkiisõ kirjuta kaks numbrit ja pane (tõmba) sulgudesse; 2. koba, klamber, riisk (ehitusel) скоба; kuuritsõd oŋ krepitettü raut skopkiikaa tšiin sarikad on kinnitatud raudkobadega.

skorospel/ka M -k J-Tsv., g. -gaa J 1. M (varane roosa kartul) скороспелка (скороспелый сорт розового картофеля); 2. J-Tsv. kanavarvas, nurmenukk примула, первоцвет, скороспелка.

skotk/a M, g. -aa M = sχotka; staarosta ajõ tšül̆lää kok̆koo skotkaa külavanem ajas küla-(rahva) (küla)koosolekule kokku.

skotnik/ka M, g. -aa karjatalitaja скотник; mõizaz enäp õltii skotnikad virolaizõᴅ mõisas olid karjatalitajad enamasti eestlased.

skotnit/tsa M, g. -saa karjatalitaja, -naine, -tüdruk скотница; poĺa õli näillä skotnittsoin Polja oli neil karjatüdrukuks.

skovorod/a J-Tsv., g. -aa: -a J pann сковоро-да.

skŕaa/ga Lu -gõ ~ -ɢ J-Tsv., g. -gaa J 1. ihnuskoi, ihnur, kitsipung скряга; Lu tämä on kõvassi skuppoi inemin, i skŕaaga. tšelläid eb mittäid annõ ta on väga kitsi inimene, ja ihnuskoi. Kellelegi ei anna (mitte) midagi; J skŕaagõ tüh́jess paĺĺass algõb riijõll ihnur hakkab tühipalja asja pärast riidlema; 2. ihne, kitsi скупой; Lu tämä on skŕaaga inemin ta on ihne inimene; J mikä skŕaag meeᴢ, kopekka õli žalk anta toomuziissi milline ihne mees, kopikat oli kahju anda külakostiks.

skrapk/a Lu, g. -aa Lu kaabits, kraapraud скребок; skrapkaᴅ, neijeekaa puhasõtaa vannaa kraaskaa i vannaa tõrvaa, skrapkaᴅ on rautazõᴅ, teräv õtts kaabitsad, nendega puhastatakse vana värvi ja vana tõrva (maha), kaabitsad on rauast, (neil on) terav ots. – Vt. ka skoobeli.

skriip/ata: -õt J-Tsv., pr. -paaʙ J, imperf. -pazi: -põzi J kriuksuda скрипеть; mill uuvvõt saappõgõt skriipõta mul uued (säär)saapad kriuksuvad.

skriipõ/a (Lu), pr. -õʙ, imperf. -zi = skriipata; saapugat skriipõvõᴅ (säär)saapad kriuksuvad.

skr/ipka Lu Ra J (Li) -ipk J-Tsv. -õpka P, g. -ibgaa J -ipkaa Ra -õbgaa P viiul скрипка; J strunat skripkõll katkaustii viiulil katkesid keeled; Lu miä pillitän skripkaa ma mängin viiulit.

skŕo/pka: -pk J-Tsv., g. -bgaa J (hobuse)suga, -hari скребница; kuhõ opõizõõ skŕopk on saanu kuhu hobusesuga on saanud?

skuppo/i Lu Li J, g. -i J kitsi, ihne скупой; J skuppoilt inimizelt toomuzia ed nippa kitsilt inimeselt (sa) külakosti ei saa (ei napsa); Lu hetaizõ inemin, se eb õõ skuppoi inemin, tämä annõp tõizõlõ, tšellä mitä eb õõ helde inimene, see ei ole kitsi inimene, tema annab teisele, kellel mida pole; Lu skuppoi, kõig enele, a tõizõl eb mittä ihne – kõik enesele, aga teisele ei midagi.

skuuppõ/a I, g. -a = skuppoi; skuuppõa siä õõᴅ, rõhgaa skuuppõa sa oled ihne, väga ihne.

skverno/i J-Tsv., g. -i J 1. paha, halb скверный, дурной; skvernoi inimin paha inimene; 2. vilets, kehv, halb скверный, скудный; skver-noi rook vilets toit.

skvorešnik/ka Lu, g. -aa kuldnokapuur, kuldnoka pesakast скворечник; skvorttsoil on tehtü skvorešnikaᴅ, skvorešnikkaa teh́h́ää omat pezäᴅ kuldnokkadele on tehtud pesakastid, pesakasti teevad (nad) oma pesad.

skvort/tsa M Kõ S Lu I -sa I-Len., g. -saa Lu kuldnokk скворец; Lu skvorttsa tšikertäʙ kuldnokk vilistab.

slaabo/i Li J-Tsv., g. -i J 1. nõrk, jõuetu слабый, бессильный; J vai nii slaaboit silmet ku atškiit piät silmiil kas (sul) on nii nõrgad silmad, et pead kandma prille?; 2. lõtv ненатянутый, слабый; Li se piäb jännissää, tämä on kõvassi slaaboi seda (köit) tuleb pingutada, see on väga lõtv; 3. vilets, nõrk, halvasti tehtud слабый, скверный, нетвёрдый, неплотный; J slaaboiz botškõz olud vältšähtüʙ viletsas vaadis õlu lahtub; 4. lahja слабый (о напитке); J slaaboi oluᴅ lahja õlu.

slaaboissi J-Tsv. nõrgalt, jõuetult слабо; jo oŋ koolõmiziill, slaaboissi pajatõʙ (ta) on juba suremas, räägib nõrgalt.

slaabos/ti ~ -t́i J-Tsv., g. -tii ~ -t́ii J nõrkus слабость; perält läzüü tuli mokom slaabost́i, jo em või tallõt pärast haigust tuli niisugune nõrkus, enam ei suuda käia.

slaav/a Lu -õ J-Tsv., g. -aa J 1. kuulsus, reputatsioon; fig. halb kuulsus слава, репутация; дурная слава; Lu tämä eness õli üvä slaava, a väess eb õllu üvä slaava, tätä niku nagrõttii enda arvates oli tal hea kuulsus, aga rahva seas ei olnud hea kuulsus, teda nagu naerdi; J guĺaššoi poik tšiire levveb õmas slaava ulaja poiss saab ruttu kuulsaks; 2. kuulujutt сплетня; J tüh́jess paĺĺass slaava eväd lazᴢ ilmaasjata (tühjast-tähjast) kuulujuttu lahti ei lasta; J tšem võisi duumõt, jot rodnoi veĺĺ lazzõp sõsarõss mokoma märännee slaavaa kes oleks võinud arvata, et lihane vend laseb õe kohta sellise ilge jutu lahti.

slaavi/a Lu Li Ra J-Tsv. (J), pr. -n Lu Li Ra J, imperf. -zin Lu Li Ra J 1. õnnistada славить, благослов/лять, -ить; J pappi tšäüp slaavimõs taloss talo(sõ) preester käib talust tallu õnnistamas; Ra pappi tuli slaavimaa, jõka taloš tšäi preester tuli õnnistama, igas talus käis; 2. jõululaule laulda христославить (в праздник рождества); J poikõizõd evät tšäü slaavimõz poisikesed ei käi (majast majja) jõululaule laulmas; 3. fig. taga rääkida огов/аривать, -орить; J tüttöä nii slaavitti, jot hilka õli kuunõll tüdrukut räägiti nii taga, et vastik oli kuulata.

slan/i Lu Li, g. -ii (laeva sisemine põhi; lauad või rest paadi põhjas) стлань, диал. слань (на дне судна или лодки); Lu tõin põhja on süämeᴢ, slani teine põhi on (laeva) sees, s.; Li põhjaz on slani kõlmõza tükküᴢ (paadi) põhjas on rest, kolmes tükis (= kolmes osas).

slava M slaava J slau K-Al. J-Tsv.: slava bohu ~ J slaava bohu ~ slaava boohu ~ slau boohu ~ K slau bohu (Al. 14) tänu jumalale!; J slau boohu, sai kõrt äessemizele õtts tänu jumalale, sai kord äestamisele lõpp!; J juutii i slaava boohu joodi, ja tänu jumalale!

sleg/a M Lu (J-Tsv.), hrl. pl. -aᴅ M Lu J-Tsv. 1. laag, aluspuu слега, переводина; M alla sillaa slegaᴅ põranda all (on) laagid; 2. hrl. pl. rullid, veerispuud, telad (purjelaeva vette v. veest välja tõmbamiseks) каток (для спуска парусника на воду); Lu alus toukataa vai lassaa vettee .. rainojõõkaa. alusõnallõ on pantu slegaᴅ, irreᴅ, rissi alussa .. neĺĺää vai viitee paikkaa purjekas tõmmatakse või lastakse vette .. veerispuudega. Purjeka alla on pandud rullid, palgid, risti purjekat .. (need pannakse) nelja või viide kohta.

slega-irsi M laag, aluspuu слега, переводина; sillaa alla ovat slega-irreᴅ põranda all on laagid.

slepo/i J-Tsv., g. -i pime слепой; tämä on kõikkina slepoi, kaõd mõlõpiis silmiiᴢ ta on täiesti pime, kae(d) on mõlemas silmas.

sli/fka ~ -fkõ ~ -ifka Lu sĺifk J-Tsv., hrl. pl. -vgaᴅ K-Set. L P M -ivgaᴅ M rõõsk koor сливки; P üle õli lännüü piimää pääl, slivgad on piimäl hapukoor oli hapupiima peal, rõõsk koor on piimal (= piima peal); M tuima piimä on ilma sliivgoo kooritud piim on ilma kooreta; J nõsakk luzikka kahs sĺifkaa juuvv kofika tõsta ometi lusika(täi)s (või) kaks rõõska koort kohvi peale (kohviga juua); Lu silmää slivgaakaa võizimmõ silma (= odraiva) määrisime rõõsa koorega.

sliik/ka [< vn шлык] Lu-Ränk, g. -aa = sükä-rä.

sliiv/a M Lu Li, g. -aa ploom слива; M ovat kauniit sliivad i valkõaᴅ, kõltõzõt sliivaᴅ on punased ploomid ja valged, kollased ploomid; Li sliivaa seez on toomi ploomi sees on ploomikivi (tuum).

sliivapuu L M Li Ra I sliivappuu M Kõ ploomipuu слива (дерево).

slobodno/i J-Tsv., g. -i J vaba свободный; oŋ ham mill slobodnoit aikaa on ju mul vaba aega.

slobot/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J suur küla, asula слобода.

slog/a J-Tsv., g. -aa J silp слог; kassen sõnaz oŋ kahs sloga selles sõnas on kaks silpi.

sloj/a K-Ahl. P J, g. -aa P -a J 1. kiht слой; P päälimen sloja õli mussa maa pealmine kiht oli must muld; J pikkarainõ sloja on jäättünüᴅ, sitä jutõllaa kahu (kui) õhuke (väike) kiht (maa-pinnast) on jäätunud, (siis) seda nimetatakse kahuks; J piirgaa süäme pantu paksu sloja siga liha piruka sisse on pandud paks kiht sealiha; J koominaa maalõõ jo om pantu kõlmõt sloja savia rehealuse põrandale on pandud juba kolm kihti savi; 2. aastaring (puudel) годовой слой, годичное кольцо (дерева); J mõnikkall puull slojad on õikõ tšeerolizõᴅ mõnel puul on aastaringid õige käänulised.

slojõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kihiline слоёный; slojõim bulk kihiline sai (= lehttainast sai).

slon/a P Li J-Tsv., g. -aa ~ -a J elevant слон; P suur inehmiin niku slona suur inimene nagu elevant; J slonaa luuss tehä kalleit riissoi elevandiluust tehakse kalleid asju.

slonaa-luu J-Tsv. elevandiluu слоновая кость.

slopi/sa: -ssa (Li), pr. -zõʙ Li, imperf. -zi ladiseda, tugevasti sadada сильно лить, плескать; ai ku slopizõb autaa vihmaa oi kuidas vihm(a) ladiseb (sadada) auku.

slug/a J, g. -aa sulane, palgaline слуга.

služaŋ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J teenija служанка.

sluu/žba K U L Kõ Lu I (P M Ja-Len. J) -šba K-Ahl. sluužbõ J-Tsv., g. -žbaa J 1. sõjaväeteenistus военная служба; Lu perrää kuuvvõõ kuu võtõttii minnua takaas sluužbaa pärast kuut kuud võeti mind tagasi sõjaväeteenistusse; I sluuži soldatti sluužbaza, kahtšümmett viiz vootta sõdur teenis sõjaväeteenistuses kakskümmend viis aastat; J pääsi sõtamehe sluužbõss väĺĺä vabanes sõjaväeteenistusest; 2. jumalateenistus богослужение, служба; Lu kliirossi on tšerikkoᴢ, eri kommi, kuza pappi piäp sluužbaa altariesine on kirikus, eraldi (kõrgem) koht, kus preester peab jumalateenistust; L tšasovnaza õli sluužba kabelis oli jumalateenistus.

sluu/žia L P M S Po Lu J (K U Kõ V) -šia K-Ahl. -žiaɢ I, pr. -žin K Lu, imperf. -žizin M Kõ V Lu J 1. teenida служить, услуживать, быть в услужении; M ühelee herralõõ puututtii sluužimaa (nad) sattusid sama härra juurde teenima; Lu minuu mehee emä sluuži korovina mõizaᴢ minu mehe ema teenis Korovina mõisas; L nävät sluužittii tämää ümper nad teenisid teda; 2. sõjaväeteenistuses, ajateenistuses olla, kroonut teenida, aega teenida служить в армии; P kunikaa aikan õli raskaᴢ sluužia tsaariajal oli raske kroonut teenida; Lu poika sluuži viroza poeg oli Eestis sõjaväeteenistuses; Lu miε en õlõ sluužinnu ma ei ole aega teeninud; J sluužinnu sõtameeᴢ sõjaväeteenistusest, ajateenistusest vabanenud sõdur; 3. jumalateenistust pidada соверш/ать, -ить церковную службу; S pappi siš tšäüp tšasovnas, sluužiʙ preester käib siis kabelis, peab jumalateenistust; Kõ siiz vaikko meŋkoo pappi sluužimaa, što vihmaa bõl̆lõiᴢ siis kas või mingu preester jumalat paluma (jumalateenistust pidama), et vihma poleks (= et vihm lakkaks); Po pappi sluuži ponafidaa preester pidas hingepalve; 4. õnnistada благослов/лять, -ить; L ujub viezä, kumpa vesi sluužittu (ta) ujub vees, mis oli õnnistatud; L pappi sluužip ponafedat preester õnnistab peierooga.

sluužit/taa (U), pr. -an, imperf. -in jumala- teenistust pidada соверш/ать, -ить церковную службу; pappi sluužba sluužitti tšasovnaza tšehtšüläzä preester pidas jumalateenistust kabelis keset küla.

sluut́śa/i Ku, g. -i juhtum случай.

slääppi vt. šlääppi.

śmadsinna Kr (pea)aju мозг (orig. Hirn).

sma/roda Ränk I-Len. M -aroda M -rooda Lu Li I smoro/da P M Lu -oda M, g. smarodaa M sõstar смород(ин)а; M ai ku sor̆rõat kiizgad on kauniilla smarodalla oi kui jämedad kobarad on punasel sõstral; M mussa smaroda ~ Lu mussa smoroda must sõstar; Lu kaunis smoroda punane sõstar; Lu valkaa smoroda valge sõstar; M kui tuli suvi, sis tultii kõikõllaizõd lehoᴅ, i smarodaa lehoᴅ, i maĺinaa lehoᴅ kui tuli suvi, siis tulid igasugused lehed, ja sõstralehed, ja vaarikalehed; M smoroda põõsaasõõ tehnü pezää (vaablased on) sõstrapõõsasse teinud pesa.

smarodapuu (M) sõstrapõõsas куст смороды; taraza kazvõvaᴅ smarodapuuᴅ aias kasvavad sõstrapõõsad. – Vt. ka smorotpõõzaᴢ.

smaroda-talko M sõstrakorjamise talgud, диал. толока по сбору смороды.

smeel/a I Ku, g. -aa julge смелый; Ku miä saop tahtozin kattsoa, kui smeela siä ooᴅ mina, ütleb, tahtsin vaadata, kui julge sa oled; I smeela inehmine julge inimene.

smeel/o: smielo P, g. -oo = smeela; nüd i miä smielo lienen nüüd saan ka mina julgeks.

smeen/a M, g. -aa vahetus смена; kahs smeenaa meitä õli meid oli (tööl) kaks vahetust.

smetan/a M, g. -aa M hapukoor сметана; smetanaa võttaaz lännült piimält hapukoort võetakse (= kooritakse) hapupiimalt; rettšää süvväs smetanaakaa rõigast süüakse hapukoorega.

smetanabaŋkka M hapukoorepurk банка сметаны, банка со сметаной.

smoroda, smorooda vt. smaroda.

smorotpõõzaᴢ (M) = smarodapuu; aragaa lapa kazvaʙ vot smorotpõõsaje alla naat kasvab, vaat, sõstrapõõsaste all.

smortšk/a Lu (I), g. -aa 1. kevadkogrits обыкновенный строчок; 2. kuhikmürkel настоящий сморчок.

smotršik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J ülevaataja осмотрщик, смотритель.

smuglo/i J-Tsv., g. -i J tõmmu смуглый; mokom muss veriin, smugloi ĺiitsakaa niisugune tumedavereline, tõmmu näoga.

smõ/tška: -tškõ ~ -tšk J-Tsv., g. -džgaa J viiulipoogen смычок; veitteeb va smõdžgõll strunoi müü veab aga poognaga mööda (viiuli)keeli; kańifooĺika võd́d́õta smõtška kampoliga määritakse viiulipoognat.

snaam/eni L -õni J, g. -enii: -õnii J (kiriku)- lipp хоругвь; J mehed veetii tšerikkoo kõik snaamõniᴅ mehed viisid kõik lipud kirikusse. – Vt. ka znaameńa.

snaasit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu taglasega varustada, taglastada осна/щать, -стить; ku pannaa snaasti paikalõ, jutõllaa, aluz on snaasitõttu kui pannakse taglas kohale, (siis) öeldakse: laev on taglastatud.

snaast/i Lu J-Tsv., g. -ii Lu J taglas снасти; Lu snaasti onõ seiliᴅ, rosiᴅ, taaliᴅ, vantaᴅ taglas on: purjed, trossid, talid, vandid; J merell suurõ sääka on repinnü kõig alusõ snaastiᴅ merel on suur torm (suure tormiga) kogu purjelaeva taglase (katki) rebinud; Lu paikallin snaasti seisevtaglas; Lu johsõva snaasti jooksevtaglas; Lu rihma snaasti tõuvärk, taglase köiestik; Lu seili snaasti purjevärk, purjestik. – Vt. ka rihma-, seili-.

snaŕaᴅ J-Tsv. mürsk снаряд; litši meit pamahtaas snaŕaᴅ meie lähedal paugatas mürsk.

snetk/a M sńetka Lu, g. -aa: -sńetkaa Lu tint, järvetint (kala) снеток.

snimait/taa (J), pr. -an, imperf. -in pildistada, fotografeerida снимать, снять, фотографировать; povonikaakaa snimaitti, i siiz õli kaŋkain tšiutto päälle i sińakkõ kaŋkain õli päälle (abielunaise) tanuga pildistas (ta mind), ja siis oli linane särk seljas ja linane sinine sarafan seljas.

sńät/oi -toi Li, g. -oi L kooritud (piima kohta) снятый (о молоке); L ize slivgat süöᴅ, a meilie sńätoi piimεä jätäᴅ ise sööd rõõska koort, aga meile jätad kooritud piima.

sobi/na: -n J-Tsv., g. -naa: -na J kaasavara (eriti linasest riidest) приданое (особенно из льна), собин/а, -ка; tüttö tšülvi sobina (lina ku kazvoʙ, siis tämä saab enelle sobina) tüdruk külvas kaasavara (kui lina kasvab, siis tema saab endale kaasavara).

sobor/a (J-Tsv.), g. -aa peakirik, katedraal собор; isakaa soborõz oŋ kaafedr Iisaku peakirikus on kantsel.

sobor/i J-Tsv., g. -ii J = sobora; isakaa sobori petteriᴢ Iisaku peakirik Peterburis.

sobrań/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J koosolek собрание; jok tšiire tulla sobrańńõlt vällä kas varsti tulevad koosolekult ära?; lähemme siis sobrańńa pitämä läheme siis koosolekut pidama.

sofk/a Lu I, g. -aa kühvel совок.

sofkoza vt. safχoza.

soglasno/i J-Tsv., g. -i J = soglasnõi.

sogl/asnõi J-Tsv. -a·snõi J, g. -asnõi nõusolev, nõus согласный; tämä, kat́a, õli sogla·snõi juuma tema, Katja, oli nõus jooma.

śohje vt. sooja.

śohla vt. soola.

sohozik/ko J-Tsv., g. -oo J soine koht болоти-стое место.

sohsem vt. safse·m.

soikkolaa Lu J adj., indekl. isuri ижорский; soikkolaa tšeelell idgõttii isuri keeli itketi.

soikkolain K P J (M Kõ) soikkulai/n (J-Tsv.) -nõ Li, g. soikkolaizõõ J Soikkola poolsaare elanik, soikkolane, isur сойкинец, житель Сойкинского полуострова, ижорец; M soikkolaizõd on puhtaad ižoraᴅ Soikkola poolsaare elanikud on puhtad isurid; Li tämä on soikkulainõ, tämä pajatap soikkulaisijee viittä ta on (Soikkola) isur, ta räägib isuri keelt.

soikkolaištšeeli Lu isuri keel ижорский язык; soikkolaištšeelel idgõʙ itkeb isuri keeli.

soikkolas/si Ra -s J isuri keeli, isuri keeles по-ижорски; meill laulottii soikkolassi meil lauldi isuri keeli.

soi/ma Lu Li -m Li, g. -maa Lu Li sumplaev (парусное) судно или (парусная) лодка с живорыбными садками; Lu soimad õltii peened alusõᴅ; kuhõõ ep pääsenü, sihee meni sis soima; õli ühs-maštin i õli kahs-maštizia; soimaakaa veitettii elävää kallaa; soimad õltii seitsee, kahõsaa sültä; roomiz õli sveeži, värski vesi; vesi vajõltu ain; a soima ku õli aŋkkuri päälä i ebõllu virtaa, kala nukku; piti õlla ain hoduᴢ sumplaevad olid väikesed purjekad; kuhu ei pääsenud (suur laev), sinna läks siis sumplaev; oli ühemastiline ja oli kahemastilisi; sumplaevaga veeti eluskala; sumplaevad olid seitse, kaheksa sülda (pikad); trümmis oli värske vesi, vesi aina vaheldus; aga kui sumplaev oli ankrus ja polnud (vee)voolu, siis kala suri; tuli olla alati sõidus; Lu soimaa võtõttii aukii, lahnaa, vimpaa, okunii, sudakkaa sumplaeva võeti haugi, latikat, vimba, ahvenat, koha.

soimata vt. sõimata.

soimi vt. sõimi.

soi/n J-Tsv., g. -zõõ J soine болотистый.

soittu vt. kukko-.

sokkia vt. sõkõa.

sok/ko Li Ra J-Tsv., g. -oo Li Ra J peitusemäng, pimesikumäng игра в прятки, в жмурки; J nõizõmm sokkoa pelama, lahzõᴅ lapsed, hakkame pimesikku mängima; J sokkoa pelajõz mee va hoikahtamizõõ pääle pimesikku mängides mine vaid hüüatamise peale; ■ J noorikõll on rätti sokkoᴢ, on lastu silmiijõ ettee mõrsjal on rätik silmade ees, on lastud silmade ette; Ra rätte on sokkoᴢ rätt on tõmmatud silmile; J silmed om pantu rätell tšiin, etsitä sokkoᴢ silmad on rätikuga kinni pandud, otsitakse pimesi (= käsikaudu).

śoko P, g. śogoo [?] lastek. notsu хрюшка (поросёнок); vaata, vaata, mikä suur bobo pεäzä, niku śoko vaata, vaata, missugune suur täi peas, nagu notsu.

sokõa vt. sõkõa.

sold/atti K L M Kõ J I (V) -õtti J Со́лдатъ K-reg.2 Солдатъ Tum., g. -atii L M I 1. sõdur, soldat солдат; Kõ eelmuinaa võtõttii soldatiss i tõmmattii arpaa ennevanasti võeti soldatiks ja (siis) tõmmati liisku; M annõttii täm soldatissi ta anti soldatiks; I sluuži soldatti sluužbaza, kahtšümmett viiz vootta soldat teenis kroonut kakskümmend viis aastat; K tuli kotoo soldatinᴅ tuli koju soldatist (= sõjaväeteenistusest); M tämä tuli soldatissa vällää ta tuli soldatist (= sõjaväeteenistusest) ära; 2. M soldat (mängukaart) валет. – Vt. ka polkka-, sõta-.

solkkan, solkkane vt. šolkkanõ.

solkkarätte vt. šolkkarätte.

solkkarätti vt. šolkkarätti.

solk/ki [< e?] P Lu, g. -ii solk, solgi- помои, грязь; P panõ solkki paŋkõõsõõ vala solk pange; Lu solkki vesi on paganikkoᴢ paŋgiᴢ solgivesi on solgipanges.

solkkõinõ vt. šolkkõin.

soloŋ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J soolatoos солонка.

sommalik/ko Li, g. -oo sogane мутный; sommalikko vesi sogane vesi мутная вода. – Vt. ka sommõlikaᴢ, sommõlõkaᴢ.

somm/i Ku, g. -ii säga сом. – Vt. ka sjomka, somppa.

sommõlik/aᴢ J-Tsv., g. -kaa: -ka J = sommalikko; sommõlikaz vesi sogane vesi.

sommõloit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (vett) sogaseks ajada мутить, за- (воду); vesi on lähtees kõikkina sommõloitõttu vesi on allikas täiesti sogaseks aetud.

sommõltu/ssa Lu -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J sogaseks minna, muutuda мутнеть, по-, замутиться; Lu mõnikas pani kizakaa tuhkaa, sis poro ep sommõltunu mõni pani kotiga (= koti sees) tuhka (vette), siis leeline ei läinud sogaseks.

sommõlõk/aᴢ J-Tsv., g. -kaa: -ka J = sommalikko.

somp/pa J, g. -aa J säga [?] сом [?] (orig.: сомба); somppa on suur kala säga [?] on suur kala. – Vt. ka sjomka, sommi.

sona vt. pšona.

sonfetk/a M, g. -aa salvrätik, -rätt салфетка.

sonti/o J-Must., g. -o kirikuteener, kellamees, köster пономарь, причетник.

soo¹ Kett. Set. K M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur. Ku) suo L P sùo Po, g. soo Lu Ra J suo L soo болото; J kuivi-jalgoi tulimm üli soo kuivijalu tulime üle soo; M meni soh̆hõõsõõ läks sohu; Lu menimmä sohhoo marjaa läksime sohu marjule; S sammõlia soossa kannõmma i seimmä, ku ńemtsad õltii, õli nältšä kandsime soost sammalt ja sõime, kui sakslased olid, oli nälg; Lu siεll on soo i tääll on soo, kuzaid bõõ kuivaa (vaese inimese elu kohta öeldakse:) seal on soo ja siin on soo, kusagil pole kuiva; Lu ku on kõvassi vajova soo, siellä õltii niku silmäᴅ kui on kõvasti vajuv soo, (siis) seal on nagu (soo)-silmad (= laukad); Li vajomikko soo õõtsuv soo; P suo kannas kazvap kärekahtši soo serval kasvab vaevakask; Ra soo silmä soosilm, laugas; Lu soo maa lõõkuʙ soomaa õõtsub; Li soo mettsä soomets; J soo mõõkõᴅ hundinuiad (murd. soomõõgad); L suo altiaaᴅ soohaldjad; L suo karjušši soohaldjas. – Vt. ka silmä-.

soo² [< e] J-Tsv. (või) nii (ах) так.

sooaraga Kett. koovitaja кроншнеп (orig.: suokuovi).

soo/da: -ᴅ J-Tsv., g. -daa J sooda сода; nämät tehä pessua soodakaa, va pilata sõpoi nemad pesevad pesu soodaga, ainult rikuvad riideid.

sooeinä M soohein болотное сено.

sooelkko M aas-jürilill луговой сердечник.

sooemä M soo-emä M I sùo-emä Po soohaldjas, sooema дух-покровительница болота; M soo-emä on niku pahapool soohaldjas on nagu vanakurja ema; I pajattivat starikat, što õli soo-emä vanarahvas rääkis, et oli soohaldjas.

sooharak/ka ~ -k Li suo-harakka J-Tsv. 1. Li koovitaja кроншнеп; sooharakk on pitšää musaa ännääkaa lintu harakas on pika musta sabaga lind; 2. J-Tsv. pasknäär, paskharakas сойка.

sooj/a Set. K M Ja-Len. Lu Li Ra J I Ku (R-Eur. Kõ) suoja R-Reg. L P Kr -õ Li J-Tsv. suuja (Lu) śohje Kr Сооя Tum., g. -aa M Lu J suojaa P 1. soe тёплый; Lu soojaa veeka pessiissää sooja veega pestakse end; P linnud lentävät suojiilõ mailõ linnud lendavad soojadele maadele; M soojassa poolõssa on tuuli tuul on lõunast; M võtap teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma; M kauniid rivad õltii villassa, etti soojõp õl̆lõis sääriläillee punased sääremähised olid villasest riidest, et säärtel oleks soojem; M tänän tetši vähikkõizõ soojõpallõ täna läks (ilm) natuke soojemaks; I miä kotona soojõttõõ pliitaa tüvenä i millõõ leep sooja kodus ma soojendan (end) pliidi juures ja mul hakkab soe; 2. soe, soojus теплота, тепло; M sooja luita eb murra vs. soe konti ei riku (soe luid ei murra); M riigaa päällä õli pantu õlgõᴅ, etti eb menneis sooja läpi rehetoa peale oli pandud õled, et soe ei läheks (laest) läbi; Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii, tootii kottoo i pantii soojaa makkaamaa kui inimene külmetas, jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi, toodi koju ja pandi sooja magama; Li pakkaizõlla lumi krutizõʙ, soojalla eʙ pakasega lumi krudiseb, soojaga ei; I tänänä on kõlmõttõšmõtta graadussia soojaa täna on kolmteist kraadi sooja; M talvõll teep soojaa talvel teeb sooja (= ilm läheb soojaks); L spirka tšεänäp tuizgud i tšülmäᴅ vällεäsie, ja suojaa nyõb näüttämεä spiridonipäev pöörab tuisud ja külmad ära ja hakkab sooja näitama; ■ J sai pää soojõssi sai pea soojaks (= jäi veidi purju). – Vt. ka sopi-. – Vt. ka soojuᴢ.

sooja/ta M Lu, pr. -an M Lu, imperf. -zin = soojõttaa; Lu päivüt koko maailmaa soojaaʙ päike soojendab kogu maailma; M miltin veri tätä soojaaʙ, en tää milline veri teda soojendab, (ma) ei tea; M meil ved́ on musat saunaᴅ enäpältä, saunaa soojaavat tšiviahjoᴅ meil on ju enamasti suitsusaunad, sauna soojendavad kerised.

soojat/taa M, pr. -an, imperf. -in = soojõttaa; nii soojattaas saunaa, tšivet soojattavaᴅ, tšihvat tšivet soojattavat saunaa nii soojendatakse sauna, keris soojendab, kuumad (kerise)kivid soojendavad sauna.

soojaõl/la [?] (Kõ-Len.), pr. -õn, imperf. -in = soojõtõlla; anna tupaa tullessani rihii soojaellessani (Len. 228) rl. lase mind tuppa tulla, tarre end soojendama.

soojen/nella (Ku) -ella Ku, pr. -telen, imperf. -telin = soojõtõlla; soojenelt́śii hoomnik-

koossaa soojendati end hommikuni; saat́śii hüü tuli, siz issuust́śii tulee ääree soojentelemaa nad said tule (üles), siis istusid tule äärde end soojendama.

sooju/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J soojus теплота, тепло; soojusõõ poolt rihi on õikõ soojõ soojuse poolest on tuba õige soe. – Vt. ka sooja.

soojõlta·a Li soojalt, soojana, soojast peast в тёплом виде; soojõlta·a se õli kõvassi üvä se piirõgõ soojalt oli see pirukas väga hea.

soojõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i = soojõta; jok vesi pliitõll soojõnõʙ kas vesi pliidil soojeneb?

soojõpassi M soojemalt, soojemini теплее; sõp̆põõ, sõp̆põõ soojõpassi riietu, riietu soojemalt.

soojõ/ta Set. (M) -taɢ (I), pr. -nõʙ M, imperf. -ni M soojeneda нагреваться, теплеть; I soojõnõb vesi, siis žiivattaa juutaᴅ vesi soojeneb, siis joodad loomi; M maa jo üv̆vii soojõni maa on juba hästi soojenenud; M sää soojõnõʙ ilm soojeneb. – Vt. ka soojõnõssa.

soojõt/taa M Kõ Lu Ra (K) soojettaa (K-Ahl.) suojõttaa L (Po) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an K M Kõ Lu Ra soojetan K-Ahl. -õn Lu J, imperf. -in M Lu Ra J suojõtin Po soojendada греть, согре/вать, -ть, нагре/вать, -ть, подогре/вать, -ть; M soojõtitko vee kas (sa) soojendasid vee?; M lämmitti saunaa, etti soojõtab ver̆ree küttis sauna, et soojendab (= soojendaks) vere; L päivä suojõttaa ep taho päike ei taha soojendada; Lu miä soojõtõn supii ma soojendan supi; J talvõll piäb rih́t soojõtta, a too on tšülm talvel tuleb tuba soojendada (= kütta), (aga) muidu on külm. –Vt. ka soojata, soojattaa.

soojõt/õlla M suojõtõlla L -õll J-Tsv. -õllaɢ (I), pr. -tõlõn: -tõõn M J, imperf. -tõlin M J frekv. end soojendada согреваться, греться; J meŋka ahjo-päälee soojõttõõma minge ahju peale end soojendama; L epko saa teill suojõtõlla kas teil ei saa end soojendada?; M äd́d́ää velli ain pliitaa tüvenn soojõttõli äia vend soojendas end alati pliidi juures. – Vt. ka soojaõlla, soojennella.

sookahtši M-Vilb. sookask пушистая берё- за.

sookanta (Lu Ku) soo-kanta Lu 1. väike soo болотце, небольшое болото; Ku tuan, üli sookannaa noizen tulemaa, katson: karu tulen, hakkan üle väikese soo tulema, vaatan: karu!; 2. sooserv, kuivem koht soos обочина, край болота; Lu joomukõs kazvoʙ niku musikõᴢ, sookantoiᴢ joovikas e. sinikas kasvab nagu mustikas, sooservadel. – Vt. ka sooranta.

sookanõrva Ränk Ra soo-kanõrva M sookail, murd. sookanarik болотный багульник.

sook/aᴢ Lu, g. -kaa Lu soine болотистый; sookkaad maaᴅ soised maad. – Vt. ka soottši.

sook/ku¹ M soukku Lu Li, g. -uu: soukuu Lu 1. (kodutehtud) kanepiõli (домодельное) конопляное масло; M kotonna tehtii sookkua; eellä nät tšülvettii kańivaa; sis kańivo-seemeniä survottii; i sitä pantii mağguussi kodus tehti kanepiõli; vanasti, vaat, külvati kanepit; siis kanepiseemneid tambiti; ja seda (kanepiõli) pandi maitseks; 2. kanepitemp (toit tambitud kane-

piseemneist пища из толчёных семён конопли); M kańivassa tehäs sookkua kanepi(seem-nei)st tehakse kanepitempi; Lu survõttu kańivo on soukku tambitud kanep(iseemned) on kanepitemp; 3. Li (piima asendav jook kuivatatud ja tambitud kanepiseemneist, millele valati peale kuum vesi напиток из сушёных и толчёных семён конопли и горячей воды, заменял молоко). – Vt. ka kaniva-. – Vt. ka soukku-vesi.

sook/ku² J-Must., g. -uu mahl сок (orig.: mehu, jälä, jälsi).

sookkunenä: suokkunenä (P) fig. tilknina (tilkuva ninaga inimene человек с каплей на носу); suomalaizõt suokkunenäd akkunassa vahtivaᴅ soomlased, tilkninad, vahivad aknast (sisse).

sookoivu J-Must. sookask, vaevakask карликовая берёза.

sookõrõta M kiil, vesikiil стрекоза. – Vt. ka suõkõrõ.

soo/la K M Lu Li Ra J I (Kõ Ku) suola P (K-Al. L) sùola Po -l J-Tsv. śohla Kr Со́ла ~ Суо́ла Pal.1 Су́ола K-reg.2 Су́ла Pal.1 Ii-reg.1 Сôла Tum., hrl. pl. -aᴅ K M Kõ I -at M-Set. suolaᴅ P (K-Al. L) sùolaᴅ Po sool соль; K ku kaivo õli puhasõttu, vizgattii kaivoo soolõi i svätoit vettä kui kaev oli puhastatud, visati kaevu soola ja pühitsetud vett; M ai ku on raskas kotti soolõjekaa oi, küll on raske soolakott (kott soolaga); Ra jõka süümizee pannaa soolaa igasse toitu pannakse soola; P perennain juttõõʙ, etti suolaa tšihuttaa bõlõ vaja perenaine ütleb, et soola pole vaja keeta; Lu soolaa maku on leiväl leival on soola maitse (= leib on soolane); L rõhu suolõi tera soola; Po lukkõas sùolõita loetakse soola peale nõiasõnu (= nõiutakse soolaga); M ain bobotab niku soolõi lugõʙ aina pobiseb, nagu loeb soolale nõiasõnu; J paŋkaa kalat soolaa, muitõs pilaussa pange kalad soola, muidu riknevad; J pannaa takaas soolaasõõ, vähäizee soolaa vällii (vinnutatud kalad) pannakse tagasi soola, natuke soola vahele; Li kahs päivää õli kala soolaᴢ kaks päeva oli kala soolas; P sorõa suola jäme sool; J soolaa terä ~ soolaa ragõ soolatera; ■ Lu leipä sool jätku leivale! – Vt. ka leipä-, riim-.

soolaeinä Kõ hapuoblikas щавель.

soolak/aᴢ Lu I suolakaᴢ P, g. -kaa = soolan; Lu õssuleiväz on paĺĺo soolaa, kõvassi soolakaᴢ poeleivas on palju soola, (on) väga soolane; P minua algab janottaa jo, sein uomniiᴢ suolakass mul hakkab juba janu, sõin hommikul soolast (toitu).

sool/an Lu -õn J -anõ ~ -õnõ Lu -ane Lu-Must. -adnee K-Ahl., g. -azõõ Lu soolane солёный; Lu soolazõz veez on lainõõd arvapaᴅ soolases vees on lained harvemad; Lu vanal inemizel näro põlõʙ, ku tämä enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapota vanal inimesel ajab kõrvetisi üles, kui ta enne magamaminekut sööb soolast või haput; J miä ison toorõtta i soolõssa kallaa mul on isu toore soolakala (toore ja soolase kala) järele. – Vt. ka soolakaᴢ, soolõin, soolõtsõ.

sool/ata M Kõ Lu Li (J) suolata L -õta Lu -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan Lu Li J -aa I, imperf. -azin Lu Li -õzin J -azii I (sisse) soolata; (toidule) soola sisse panna солить, по-; M siineᴅ, näitä ep süüvvä järkeä, kui metsässä tooᴅ, näitä piäp tšihuttaa i soolata riisikad, neid ei sööda kohe, kui metsast tood, neid tuleb keeta ja soolata; Li entää vart soolattii kallaa enese jaoks soolati kala; J soolõttu liha soolatud liha, soolaliha; I miä tah̆hoo talvõssig ogrutt-soo soolataɢ ma tahan talveks kurke (sisse) soolata; I suppia ku et soolaaɢ, suppi niku roho on, eb õõɢ millissäiᴅ mak̆kua kui (sa) ei pane supile soola, (siis) on supp nagu rohi, ei ole mingi(sugus)t maitset; Li miä rooppaa soolaan ma panen pudru sisse soola; M soolõtsõ saab õlla kõiɢ, mitä söömää soolataᴢ soolane võib olla iga toit, millele pannakse soola sisse.

soolat/taa M, pr. -an, imperf. -in = soolata; või pesäz i soolattaaᴢ või pestakse (petist puhtaks) ja soolatakse.

soolau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = soolauta; uguritsat soolaussa lännikkoᴢ kurgid soolduvad lännikus; ailit soolaussa riim-soolõᴢ räimed soolduvad riimsoolas (= verisoolas).

soolau/ta M, pr. -ʙ, imperf. -zi soolduda солиться, про-; siined alkõvat soolauta seened hakkasid soolduma. – Vt. ka sooltuussa.

soolavakka M suolavakka K-Al. soolõvakka (J) soolvakka Lu sool-vakk J-Tsv. soolatoos, -tops, -vakk солонка; M soolavakka tehtii hoikkaloissa vittsolaissa; soolavakall õli põhja, miz̆zee pääll seizoʙ soolatoos tehti peenikestest vitstest; soolatoosil oli jalg (alus), mille peal (see) seisab; Lu soolvakka õli ain lavval soolatoos oli alati laual; M soolavakad õltii savvõssa soolatopsid olid savist; J katsop silmät pulkkiillaa, silmäd niku soolõvakaᴅ, piäp kõik täll saavva täätää vahib, silmad pulkas (peas), silmad nagu soolatopsid, ta peab kõik teada saama; Lu soolvakaᴅ puizõd õltii, kuza piettii soolaa soolavakad, milles hoiti soola, olid puust.

soolavesi: soolõvesi (Li) soolvesi (J) sool-vesi J-Tsv. soolvesi рассол; Li õltii siäl kahs päivää vai kõlmõt päivää ne kalat soolõveeᴢ, siiz võtõttii valumaa olid seal kaks päeva või kolm päeva need kalad soolvees, siis võeti (välja) nõrguma.

sool/i Lu J-Tsv. (Ra), g. -õõ Lu J sool, soolikas кишка; Lu žiivattaa ku tapõtaa, sis on soolõd i vattsmagoᴅ kui loomi tapetakse, siis on (= tuleb) sooled ja maod (puhastada); J laski kinžõlika karult soolõd mahaa laskis kinžalliga karul sooled välja (maha); Lu nüd jo ühee soolõõ õtt-saa sain (kiire söömise kohta öeldakse:) nüüd juba ühe soole otsa (= otsa sisse) sain (toitu); Lu siis toob nältšä, ku siä omat soolõd virutõᴅ siis tuleb nälg, kui sa oma sooled loputad (= kui sa palju viina jood); Lu lad́d́a sooli, se meil kutsutaa perä-sooli jämesool, seda kutsutakse meil pärasool(eks); Lu perä sooli ~ taka sooli pärasool; J paksu sooli jämesool; Lu liika sooli pimesool; J soolõõ nahk soole nahk, soole kile. – Vt. ka perä-, sigaa-.

soolii/n J-Tsv., g. -zõõ J soolikaid omav (orig.: имеющий кишки).

sool-nah/ka: -k J-Tsv. soolenahk, -kile кишечная оболочка.

sooltu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ: -ʙ J, imperf. -uzi: -ᴢ J = soolauta.

soolõi/n Li J-Tsv., g. -zõõ J = soolan; Li eb õlõ makkia epku soolõin ei ole magus ega soolane.

soolõt/sõ M, g. -tsõõ = soolan; soolõtsõ kala, soolõtsõ liha; soolõtsõ saab õlla kõiɢ, mitä söömää soolataᴢ soolane kala, soolane liha; soolane võib olla iga toit, millele pannakse soola; kui sööᴅ soolõtsõa, siis peze uulõᴅ, a muitõz meet tuulõõsõõ, tuuli lõhgob uulõᴅ kui sööd soolast, siis pese huuled, aga muidu lähed tuule kätte (ja) tuul lõhub huuled (katki).

soomaa M suomaa (Ja-Len.) soomaa болоти-стая земля; M märtšä maa, soomaa märg maa, soomaa; Ja meil maa on suomaat mataloi paikoi möö (Len. 249) madalates paikades on meil soomaad.

soomalai/n Kett. K M Kõ S Lu (P) suoma-

lain (K-Al. L P) -nõ vdjI soomõlain J-Tsv. soomlain Lu J-Tsv. suumõlain Lu, g. -zõõ M Lu soom/õlaizõõ ~ -laizõõ J suumõlaizõõ Lu soomlane; Ingerimaa soomlane финн; ингерманландский ижорец; P õli meil tšüläzä viel suomalaisii, nellä talua meil oli külas veel soomlasi, neli talu (= peret); J soomõlaizõd veenossi pajatõta soomlased räägivad aeglaselt; Lu seitskaro, siεll õltii suumõlaizõᴅ Seiskari, seal olid (= elasid) soomlased. – Vt. ka soomõõmaakko.

soomalaizõssi M = soomõõssi; smarodaa põõzaz on soomalaizõssi pehko sõstrapõõsas on soome keeli p.

soomettsä M Lu Li soomets заболоченный лес.

soom/i K-Ahl. J (Lu), g. -õõ Soome, Soomemaa; soome keel Финляндия; финский язык; Lu perrää senee voovvõõ laitõttii minnua soomõõ perevottšikõssi selle aasta järel saadeti mind Soome tõlgiks; Lu pajatõp soomia räägib soome keelt.

soomuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J soomuseline, soomustega чешуйчатый; soomukõs kala soomustega kala.

soomuskala Ra soomkala, soomustega kala частиковая рыба, чешуйчатая рыба.

soomusoit/taa (Ra), pr. -an, imperf. -in soomustest puhastada, soomuseid kraapida счи/-

щать, -стить чешую; tuõ appii soomusoittamaa tule appi soomuseid kraapima.

soomu/ᴢ M Lu Li Ra J (K-Ahl.) -s J-Must. suo-muᴢ P (K-Al.), hrl. pl. -hsõᴅ P -ssõᴅ M -sõᴅ Lu Ra J soomus, soomused чешуя; M kalall on soomussõᴅ kalal on soomused; Li kalall on paĺĺo soomuss kalal on palju soomust (= soomuseid); P jäiväd vaitõs suomuhsõd lahnass latikast jäid vaid soomused (järele); J laki lahnaa soomussiissa rl. lagi (on) latika soomustest; J kala soomuss kurasõõkaa revitää i torkaakaa kala soomust kraabitakse noaga ja riiviga; P kalaa suomuhsõᴅ ~ Lu Ra kalaa soomusõᴅ ~ M kal̆laa soomussõᴅ kala soomused; J soomus kala soomkala, soomustega kala. – Vt. ka kala-, lahna-.

soomuta J-Must. soomuda ил, тина, болотная грязь.

soomõõ K P M Lu Ra J suom/õõ K -yõ L 1. adj., indekl. soome, Soome финский; Lu kike-

rittsa õli soomõõ tšülä Kikeritsa oli soome küla; L mentii suomyõ taluo mindi soome tallu; L laulõttii venäi lauluᴅ, i vai lauluᴅ, i suomyõ lauluᴅ lauldi vene laule ja vadja laule ja soome laule; K a škoul õli üχsi rinnaa issuzimma soomõõ laχsõikaa aga kool oli üks, istusime soome lastega kõrvu; Lu soomõõ vätši süütii ültšee lihhaa soome rahvas (soomlased) sõid hülgeliha; J soomõõ tšeeli soome keel; Lu soomõõ tšennäᴅ soome sussid; Lu tämä on nii vohma niku soomõõ saappõga kk. ta on nii rumal nagu soome saabas; M Lu J soomõõ kuraᴢ ~ soomõõ puukko soome puss; Lu poika soomõõ sõttaa tapõttii poeg tapeti Soome sõjas (= Talvesõjas); 2. adj. soome (üldmõistena vadja ja isuri kui mittevenepärase kohta) финский (т. е. водский и ижорский как общее понятие в значении ‘не русский’); J soomõõ virreᴅ (soome laulud on ka) isuri- ja vadjakeelsed laulud; J nõizõmm soomõõ virsii laulomaa (vadjakeelsete laulude kohta öeldi:) hakkame soome laule laulma; 3. luteri лютеранский; K soomõõ ḱirkko luteri usu kirik; J soomõõ usko luteri usk; M eestee õli soomõõ, siz ven̆nää kadrina enne oli soome (= luteri usu), siis vene (= apostliku õigeusu) kadripäev.

soomõõmaakko M Soome(st tulnud) soomlane финн из Финляндии; meill õli stoĺari hinrikka, tämä õli soomõõmaakko meil oli puusepp Hinrikka, ta oli Soome soomlane. – Vt. ka soomalain.

soomõõssi Kett. suom/yõssi P -õssi ~ -õss L P soome keeles, soome keeli по-фински; Kett. pajatap soomõõssi räägib soome keeles; L vaiss on lemmüᴢ, a suomõss para vadja keeli on (kratt) l., aga soome keeli p.; L sis suomõssi laulõttii siis lauldi soome keeli. – Vt. ka soomalaizõssi.

soomõõ-uŋgrii J-Tsv. soome-ugri финно- угорский; soomõõ-uŋgrii koŋgress õli kazõll tšezäll soome-ugri kongress oli sellel suvel.

soomõõ-usko J-Tsv. luteri usk лютеранское вероисповедение, лютеранская вера.

soo/ni K-Ahl. M Lu Li J I (Kett. P Ku) suoni P (L) -n J-Tsv., hrl. pl. -õᴅ K M I schnahd Kr 1. (vere)soon; kõõlus (кровеносный) сосуд, сухожилие; M on verisoonõᴅ i kuivat soonõᴅ on (vere)sooned ja kõõlused; M veri on soonõᴢ veri on soon(t)es; J soonõd ovat pülkähtüneeᴅ, õllaa niku makkarõᴅ (vere)sooned on laienenud (paisunud), on nagu vorstid; M baŋkka tõmpaap soonilaiss vertä vällää kupp (= kupuklaas) tõmbab soontest verd välja; Li soonõss puhu vertä soontest purskas verd; L lomitap kaglaa suoniit kaelasooned valutavad kõvasti; M tšülmässä ajab ravuᴅ kaglaa soonilaisõõ sihee külmast ajab näärmed siia kaelasoontesse üles; M lahsi ep pajattannu i nõiᴢ pajattamaa, tšeelee soonõt katkõuzivaᴅ laps ei rääkinud ja hakkas rääkima, keelepaelad läksid lahti (keele sooned katkesid); 2. (lihase)kramp, murd. soonvedu судорога мышцы; P väitäp suonii (jalg) veab krampi; J sooni tõmpaab jalkaa jalg tõmbub krampi; Lu kibri veitti varvass, se on sooni varvas tõmbus krampi, see on s. (= lihasekramp); 3. (lehe)soon, -rood жилка листа; M leh̆hoo soonõᴅ lehe sooned; 4. (vee)soon (pinnases) (водоносная) жила; I vee soonõd meneväd alõttsõõ maata (vee)sooned lähevad maa alt (läbi); M jõka maa sooni on vettä täünnä iga (vee)soon on vett täis. – Vt. ka elo-, kagla-, kanta-, veri- vesi-.

soonii/n J-Tsv., g. -zõõ J sooniline жилистый. – Vt. ka soonõin.

sooni-irsi M soonirsi Ränk M-Set. (M-Len.) soon-irsi M (lae)tala, aampalk (mille otsad ulatuvad üle seinte õue) матица; M miz̆zee päälee pannaz latšipuuᴅ, neitä irsiä kuttsuas soonõõ irsi, soonõõ irreᴅ mille peale pannakse laelauad, neid palke kutsutakse laetaladeks; M ültä rihe on soońirzi [= soonirsi] (Len. 263) üle toa jookseb (on) aampalk; M naizikko rihez, nännät kujalla. – soonirsi (Set. 19) mõist. naine toas, rinnad õues? – Aampalk. – Vt. ka soonipuu, soonõõ-irsi.

soonikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J sooneke жилочка.

soonipuu Kett. Kõ-Set. sooni-puu K-Ahl. = sooni-irsi.

soonõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = sooniin.

soonõõ-irsi: soonõ-irsi M = sooni-irsi; lagõõ päällä on soonõ-irreᴅ lae peal on talad.

soopaikka M Li (Ja-Len.) soine koht, soine maa болотистое место; Ja meil soopaikat kõik on (Len. 249) meil on kõik soised maad; M maa nõdgap soopaikkaᴢ maa nõtkub soises kohas. – Vt. ka soottši.

sooraa J-Tsv. otse, sirgelt прямо; seizop sooraa seisab sirgelt.

sooranta M sooserv обочина, край болота. – Vt. ka sookanta.

soorantazikko M = sooranta.

soora/ta M (Kett.), pr. -an K M, imperf. -zin M 1. (ära) maksta, (ära) tasuda распла/чиваться, -титься; Kett. sooraan papiᴅ maksan preestritele (maksu) ära; 2. talitada (loomi), tegelda (lastega) ухаживать (за скотом), заниматься (с детьми); M tämä ize kõik sooraaʙ õmaa žiivataa tema ise talitab kõik oma loomad; M viisi kõrtaa tuli soorata žiivattaa viis korda (päevas) tuli loomi talitada; M piεp soorata lahzõᴅ, siz meed žiivattaa sooraamaa tuleb lastega tegelda, siis lähed loomi talitama.

soorit/taa: (R-Eur.) -taaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii prahti teha v. maha ajada, prahiseks teha сорить, на-; I nõisi kresnitsa tätä obižoittamaa .. ed niin siä maata müü mennüɢ. sooritiᴅ. veelaziᴅ hakkas ristitütar talle (= oma vanale ristiemale) etteheiteid tegema: .. sa ei läinud mööda põrandat nii (nagu peab)! Ajasid prahti (maha)! Määrisid (mustaks)!; I sooritattuɢ rihi. mihes silla bõõp pühittüɢ prahiseks tehtud tuba. Miks sul pole (puhtaks) pühitud?; ■ (pulmakomme:) R tupa on tuntee lämmitettü tare taitee sooritettu (Eur. 43) rl. tuba on korralikult köetud, tare (pulmadeks) hästi ehitud (= tare põrandale on puistatud humalaid, oksi või lilli); I sis ko venttsaa mentii, umaloilla teetä sooritattii siis kui laulatusele mindi, puistati teele humalaid (tehti humalatega tee prahiseks); I siz algõttii soorittaaɢ rihtä. d́eŋgoi vizgottii, tšen mitä viskazi. noorikkõ ain pühtši maata, korjazi d́eŋgoi, štoby õlizi puhaᴢ siis hakati tuba prahiseks tegema: visati raha, kes mida (= millise raha) viskas. Pruut aina pühkis põrandat, korjas raha, et oleks puhas.

soorittaj/a J, g. -aa sirgestaja, sirgeks seadja выпрямляющий, выправляющий; tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ, sõrmõd niitii soorittajaᴅ rl. käed on kanga kudujad, sõrmed niidi sirgeks seadjad.

sooriu/ssa (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin refl., pej. end ära koristada, minema käia, minema kasida убираться, убраться; sooriuska tšiirep kottoo, tuutš tuõʙ käige (minema) kiiremini koju, (vihma)pilv tuleb; järestä·ä sooriu kottoo otsekohe kasi koju!

sooriu/ta M, pr. -n M, imperf. -zin end korda v. valmis seada (= rõivastuda, kängitseda) сна-ря/жаться, -диться (= оде/ваться, -ться, обу/-ваться, -ться); ku sooriuttii, siz mentii kui seati end valmis (rõivastuti), siis mindi; oottõõ vähäkkõizõõ, miä sooriun oota väheke, ma sean end valmis; miε kõhallaa sooriun ma panen kohe kingad jalga.

sooriut/taa M, pr. -an, imperf. -in = sooriuta; sooriuttaaᴢ i mennäs pominoittamaa seatakse end korda (rõivastutakse) ja minnakse surnuid mälestama.

soor/o M, g. -oo M soor (looma, eriti härja suguliige) половой член (быка); ärdžäll on sooro härjal on soor. – Vt. ka šoora, šooru.

sooroho M Lu soorohi, soohein болотная трава; Lu mettsäroho on üvä roho, a se on sooroho, oŋ kehno roho metsahein on hea hein, aga see on soohein, on kehv hein.

soorsa vt. sorsa.

soor/zaᴢ Kett., g. -saa Kett. = sorsa.

sooru vt. soru.

soosaari Lu soo-saari J-Tsv. soosaar, võhmas остров в болоте, болотистый холм; Lu kuiva bugra sooza on soosaari, kahõs poolõz on soo, tšehspaikkaz on nõmmi kuiv küngas soos on soosaar, kahel pool on soo, keskpaigas on nõmm (= kõrgem koht).

soo-sammõl J-Tsv. rabasammal, turbasammal торфяной мох, сфагнум (orig.: белый мох).

soosilmä (Lu) suu-silmä [sic!] (Ra) soosilm, laugas, mülgas топь, озерко, лужа или окно в болоте; Lu sooz on vajovõ paikkõ, soosilmäᴅ soos on vajuv koht, soosilmad (mülkad); Lu miä menin marjaa i puuttuzin soosilmää, tahto-zin uppoossa, no vätši joutu appii ma läksin marjule ja sattusin laukasse, pidin uppuma, aga inimesed jõudsid appi; Ra suu-silmällä põhjaa ebõ·lõ mülkal põhja ei ole.

sooska vt. soska.

soot/a ~ -ta M adv. muidu, niisama, nalja pärast, tühja просто так, в шутку; nurjaa nõssaaᴢ, soota sitä nõssaaᴢ tõstetakse nari (kidi), seda tõstetakse niisama, tühja (= ei usuta rahvameditsiini); kase kõig eb õllu tõtta, kase õli sootta see kõik ei olnud tõsi, see oli niisama nalja pärast (öeldud).

soot/tši Lu J, g. -šii J 1. soine koht болотистое место, болотце; ajamm karjaa üli sootšii ajame karja üle soise koha; 2. soine болотистый; Lu sootšid maad õlla soised maad on (meil). – Vt. ka sookaᴢ, soopaikka.

soovesi Li soo-vesi J-Tsv. soovesi, maakevesi болотная вода.

soov/i [< e?] J-Tsv., g. -ii J = soovituᴢ; no, juttõõ, miltäiss soovia sillõõ tahtoa noh ütle, mida sulle soovida (millist soovi sulle soovida).

soo/via Lu J-Tsv. (J Ku) -vvia Lu, pr. -vin Lu J Ku -n [sic!] Lu J, imperf. -vizin Lu J 1. soovida, tahta желать, по-, хотеть; Lu elä soo tõizõl sitä, mikä enell ei kõlpaa ära soovi teisele seda, mis enesele ei kõlba; Lu kehnoa tõizõl sooʙ, a izze saaʙ vs. (kes) teisele halba soovib, (see) ise (selle) saab; J a mitä soon emälee rl. aga mida soovin emale?; Lu soovin üvvää tervüttä soovin head tervist!; Lu soovin üvvää uutta vootta soovin head uut aastat!; Lu soovin üväss tehä tüütä tahan hästi tööd teha; 2. ennustada предсказ/ывать, -ать, предре/кать, -чь; Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, (see) ennustab halba ilma; Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, madalal(t), siis ennustab vihma.

soovilik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J heasoovlik, heatahtlik доброжелательный.

soovimi/ne (Ku), g. -zee: -śee [sic!] Ku = soovituᴢ; ko lähett́śii paikalt, siis hään sano ühee soovimiśee kui nad minema hakkasid, siis ütles ta ühe soovi.

soovitu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J soov желание, пожелание; no, mitäiss soovituss sillõõ soovia noh, millist soovi sulle soovida? – Vt. ka soovi.

sopat/taa Ra, pr. -an Ra, imperf. -in Ra pomiseda бормотать, про-; en kuulluᴅ, tämä mitä lee sopatti ma ei kuulnud, ta midagi pomises.

soperoit/taa K, pr. -an, imperf. -in posida заговаривать, колдовать; leütüziväd mokomad ińehmiizet kummat tuusivat soperoittaa leidus selliseid inimesi, kes oskasid posida.

sopi M: sopi sooja täiesti soe; võtap teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma.

sop/ia L P (Kett. J) sop̆pia M -pia Lu J-Tsv., pr. sovin Kett. M Lu J, imperf. -izin Kett. L P Lu J 1. sobida, läbi saada ладить, ужи/ваться, -ться; Lu tšälüseᴅ, vanaassaa elettii, ain parvõz elettii, i ain sovittii käliksed elasid vanaduseni, elasid ikka koos ja ikka sobisid; J naizõd mitäle evät sovi, ain riijõlla naised millegipärast ei saa läbi, aina riidlevad; 2. sobida, kõlvata, sobilik olla годиться, подходить; Lu kannii sovib ellää nii kõlbab (= võib) elada; 3. ära leppida мириться, по-; Lu näväd õltii riijoᴢ, laadiustii sopimaa nad olid riius, (aga) asusid leppima; J eestä õlti riijoᴢ, nütt jo sovitti algul oldi riius, nüüd juba lepiti ära; 4. kokku leppida догов/ариваться, -ориться; Lu siitte tämä mahzap pastõrille, kui nävät sovita inna ka [= innaakaa] (Len. 282) sellest (rahast) ta maksab abikarjusele (nii palju), kuidas nad hinnas kokku lepivad; J tõizõl voott takaas sovittii üφtee isuttõmaa lanttua (muinasjutust:) teisel aastal lepiti (= leppisid mees ja karu) jälle kokku koos kaalikaid istutada; Lu nät ku sovittii, nüt tehtii tšerikko tšehs tšüllää näe, kuidas lepiti kokku, nüüd tehti kirik keset küla (= andsid mõlemad järele).

sopi-sooja M täiesti soe совершенно, пре-

дельно тёплый.

sopiu/ta (P), pr. -n P, imperf. -zin rahule jääda, rahulduda, leppida довольствоваться, у-; õlkuo tämä hilkiä, vaid rikaz õlkuo, siiz miä sopiun seniekaa olgu(gi) ta (= tütarlaps) inetu, olgu vaid rikas, siis ma jään sellega rahule.

sopĺõk/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tattnina сопляк; mokom sopĺõkk, nääᴅ, de jo paperoskaa põlõtõʙ niisugune tattnina, näed, ja juba suitsetab paberossi.

sopu M Lu Li (K-Al. P J-Tsv.), g. sovuu Lu sov̆vuu M 1. sobivus, läbisaamine, leplikkus, üksmeel миролюбие; единодушие; J siin talos soppua bõõ, üht perä riijõlla siin majas ei ole läbisaamist, ühtsoodu riieldakse; M näillä on üvä sopu, näväd on üvät sõbrussõᴅ neil on hea läbisaamine, nad on head sõbrad; M no sis siäl üvällä sovulla kõõz laadittii pulmõita pitämää no kui siis seal valmistuti heas läbisaamises pulmi pidama; 2. leping, kokkulepe договор, согласие; Lu sopu meni rikki leping katkes.

sopui/n J-Tsv., g. -zõõ J = sopunõ.

sopuizõssi Lu J-Tsv. = sopuzassi; Lu annõ jumal üvvi ellää, i sopuizõssi annaks jumal hästi elada, ja leplikult (heas läbisaamises); J vass vaa ku riijõltii, de jo sopuizõssi pajatõta alles äsja riidlesid, ja juba räägivad leplikult.

sopu/nõ Li, g. -zõõ Li leplik, kokkusobiv, üksmeelne миролюбивый, единодушный, согласный; Li neill on sopunõ elo neil on leplik (abi)elu. – Vt. ka sopuin.

sopuz/a Lu, g. -zaa Lu = sopunõ; sopuza inemin leplik inimene; näijjee elo õli sopuza elo, näväd elettii sopuzaa elloa nende elu oli üksmeelne elu, nad elasid leplikku elu.

sopuz/assi Kett. K-Al. P Lu -õssi Lu Li leplikult, üksmeelselt, heas läbisaamises миролюбиво, примирительно, в согласии; Lu ain elettii sopuzassi, üvässi aina elati leplikult, hästi; Lu jäätitši elämää sopuzõssi jäädigi leplikult elama. – Vt. ka sopuizõssi.

sor/a¹ (S), pl. -aᴅ S särme, pl. särmed (peeru-lõmmust raiutud peenem halg разрубленная часть щепанца).

sor/a²: Сора Tum., g. -aa part утка. – Vt. ka sorsa, sorso, soorzaᴢ.

sora³ vt. sorõa.

sora-javo J-Tsv. sõre jahu, jäme jahu мука крупного умола, или помола.

soraliiva Ra sõmerliiv (jäme, eriti teraline liiv); peen kruus крупный песок; мелкий гравий; soraliiva i heeno liiva sõmerliiv (kruus) ja peenike liiv. – Vt. ka sõmõrliiva.

sori/a J (M), pr. -n M, imperf. -zin J 1. sorida шарить, рыться; J sõrmiikaa liivat sorizin rl. sõrmedega liiva(d) soriksin; 2. (villu) vatkuda (semmipuu abil villu kohevaks teha) пушить, рас- (шерсть); M sorib villoi vatkub villu.

sorja vt. sorõa.

sorjarihma vt. sorrarihma.

sor/ka (J-Tsv.), g. -gaa = sorkka; sorgõd on avonaizõᴅ sõrad on (keskelt) lahtised.

sork/ka P Lu Li (Ra J-Tsv.), g. -aa P sõrg (раздвоенное) копыто; Lu lehmäl ja sigal, lampaal, kitsil on sorkõᴅ, õpõzõl on kabjõᴅ lehmal ja seal, lambal, kitsel on sõrad, hobusel on kabjad; Lu ku lammaz nõizõʙ rammittsõmaa, siis jutõllaa: mikäle on lampaa sorkkiil tullu kui lammas hakkab lonkama, siis öeldakse: midagi on lamba sõrgadega juhtunud; J siga sorkkõiss ja pääss tuõb makus stüüdeni sea sõrgadest (= jalgadest) ja peast tuleb maitsev sült; P lehmää sorkka lehma sõrg; ■ Lu sigaa-sorkka seasõrg (sõlm). – Vt. ka sigaa-.

sorkka-adra P hark-, puuader соха; tšünnettii sorkka-adraakaa künti harkadraga.

sorkkaroho Ra sorkkroho M Ra 1. kortsleht манжетка; Ra sorkkarohoo kukka kortslehe õis; 2. M (mingi) umbrohi сорняк.

sorkkatauti Ra sõrataud ящур; ku lehmäl ku vaivõttii ümpäri sorkkaa, se õli sorkkatauti kui lehmal valutas sõra ümbert, (siis) see oli sõrataud,

sorkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J sõraline парнокопытный.

sormukaᴢ vt. surmukaᴢ.

sormuᴢ vt. sõrmuᴢ.

sorńjak/ka Li sornjak M Lu, g. -aa umb-

rohi сорняк; Li õrazroho, üvä sorńjakka, tšiiree kazvoʙ orashein, visa umbrohi, kasvab ruttu.

sorok/ka Ränk K-Ahl. L, g. -aa L (vadja abielunaise linikutaoline tikitud laubaosaga peakate) сорока (головной убор водской замужней женщины); L nuorikõllõ pantii sorokka pähεä noorikule pandi s. pähe. – Vt. ka sapana.

soroko/fka P, g. -vgaa P = sorokuška.

sorokušk/a Lu -õ J, g. -aa Lu sorokovka (veerandtoobine pudel viina) сороковка; Lu tämä õli õssannu sorokuškaa viinaa ta oli ostnud sorokovka viina.

sorraa, sorria, sor̆rõa, sorrõa vt. sorõa.

sorrarihma ~ sorjarihma Lu-Vilb. ainaspael, rindpael (kalavõrgu otsanöör боковой привод рыболовной сети).

sor/sa K P S Ja-Len. Lu Li J-Must. (M Ku) -s Ra J-Tsv. soorsa K-Ahl. M Kõ Li Со́рза K-reg.2 Ii-reg.1 Сорза Pal.2, g. -zaa Lu Li Ra J soorzaa M Li part; metspart утка; дикая утка; J anõ ja sors õlla vesi linnuᴅ hani ja part on veelinnud; Lu Li sorsa krääkiʙ part prääksub; Li soorsõja ebõ·llu eestä (kodu)parte ennemalt (külas) polnud; Li gagarõd nämäd õllaa sorzaa porodaa kaurid, nemad on pardi tõugu; Li isäin sorsa isapart; Li emäin sorsa emapart; Lu koto sorsa kodupart; Lu meri sorsa meripart; J metts-sors metspart; J häülüb niku sorzaa poik veess tõmmõttu kk. taarub nagu veest (välja) tõmmatud pardipoeg; Lu sorzaa kukko i sorzaa kanaᴅ isapart ja emapardid. – Vt. ka kana-, koto-, kukko-, kulikka-, metts-, pilik-, ranta-. – Vt. ka soorzaᴢ, sora².

sor/so (R-Eur.), g. -zoo = sorsa; ampusit .. tedret teeltä, sorsot soilta (Eur. 41) rl. (sa) lasksid maha .. tedred teelt, pardid soodelt.

sorsur/i Lu, g. -ii parditalitaja (farmis) утятница (на ферме).

sort/ta P M -t J-Tsv., g. -aa P J sort, liik вид, сорт; P nisuu on kaχs sorttaa: ilmaa õkai ja õkaikaa nisu on kahte sorti: ilma oheteta ja ohetega; M tõin sortta kaŋgaᴢ teist sorti lõuend. – Vt. ka sorttu.

sort/ti P Kõ Ra, g. -ii P Kõ Ra = sortta; P eb müllü mitäid jakannu, etti tuli esimein sortti vai tõin sortti ei veski jaganud (= ei teinud vahet) midagi, kas tuli esimene sort või teine sort; Ra esimeiss ja tõissõ sorttia oluttõ esimest ja teist sorti õlut.

sort/tu M (Lu), g. -uu M Lu = sortta; M kazvaas siineᴅ, mõnõtta sorttua kasvavad riisikad, mitut liiki; Lu sitäviisii siiz viskaja sai ilata jõka sortuu erii niiviisi siis sai (vilja)tuulaja iga sordi eraldi ära koristada; M peräkkoõluᴅ õli jo kõlmais sorttu päraõlu oli juba kolmas sort; M vihoviimine sorttu kõige viimane sort.

sortut/taa (Lu), pr. -an, imperf. -in sorteerida сортировать; siis splaava ku loppu, irsi sortutõttii kõik õma sortull paksusõõ mukaa siis kui parvetamine lõppes, sorteeriti kõik palgid jämeduse järgi oma sorti.

sor/u M J (K-Ahl.) sooru (I) suru M, hrl. pl. -uᴅ M -ut K-Ahl. sooruᴅ I prügi, puru; praht, rämps мусор, сор; M soru meni silmää prügi läks silma; M peremeeᴢ võtti toh̆hoo libloo i sen̆neekaa puhu surut kõik vällää viĺĺassa peremees võttis tohtlehviku ja sellega tuulas viljast kogu prahi välja; M mitä töö vesättä, teettä sor̆rua sinne mida te vestate, teete sinna prahti; M kaivolla uhzõt tehäs semperässä, etti sinne tuuli ep puhuis kõikkõa soruja kaevule tehakse uksed sellepärast, et tuul ei puhuks sinna kõiksugust prahti; J tševäell om paĺĺo sorua ümper oonõit kevadel on palju rämpsu hoonete ümber; M piäp pühtšiä soruᴅ tuleb rämps (kokku) pühkida; I kane sooruᴅ .. ženihalõ kõitšii läven allaa viimmeɢ (pulmakomme:) selle prahi .. viime kõik peigmehele läve ette (läve alla).

soruk/aᴢ M, g. -kaa prügine, prahine мусорный, сорный; sorukaz vesi prügine (joogi)vesi; sorukas silta prahine põrand.

sorva/ta Li (K-Ahl.), pr. -an K Li, imperf. -zin treida точить; выт/ачивать, -очить; Li vokid õltii sorvatuᴅ vokid olid treitud.

sor/õa Kett. K P sor̆rõa M Kõ S I (vdjI) -rõa ~ -ria ~ -ja Lu -raa ~ -ra Lu Li -a J-Tsv. (R), g. -õa 1. suur, jäme; sõre; harv крупный; крупного помола; редкий; M noottahaili on heenop, a võrkkohaili on sor̆rõa kala noodaräim on väiksem, aga võrguräim on suur kala; M õzraa vihgot tehtii sor̆rõapat kui rüttšee vihgoᴅ odravihud tehti jämedamad kui rukkivihud; Lu mettsä õli sorraa mets oli suurte puudega; Kõ sor̆rõad õunaᴅ suured õunad; M kassem paikkazikkoz on üväd marjaᴅ, sor̆rõaᴅ selles kohas on head marjad, suured (jämedad); J gagarõll on nii sora sulk, jot heeno droba eb lüü läpi kauril on nii jäme sulg (= tihe sulestik), et peen haavel ei löö läbi; Li sirpil õltii sorraaᴅ ampaaᴅ sirbil olid harvad hambad; Lu sorjaa silmääkaa ep satu kalad võrkkoo harva(de) silma(de)ga võrku kalad ei satu; S õlgõd õltii sorrõaᴅ õled olid jämedad; M sor̆rõa liiva on graviliiva sõmer (jäme) liiv on kruus; P sorõa suola jäme sool; M linnahsõd javotšivell jav̆vaas sor̆rõassi linnased jahvatatakse käsikivil sõredaks (linnasejahuks); Lu sorraad i heenot suurimaᴅ jämedad ja peened kruubid; P javod on pehmiäᴅ, sorõaᴅ jahu on pehme, (või) sõre; 2. jämedakoeline, jäme, kore грубый; Lu tšuutto tehtii hoikõssa matterissa, a sorriapõssa õmmõltii allaa särk tehti õhukesest riidest, aga jämedakoelisemast õmmeldi alla (= alaosa); Ra sorass kaŋkaass õli meehust jämedast kangast oli (särgi) alaosa; M Kõ sor̆rõa kaŋgaᴢ ~ Li sorraa kaŋgaᴢ ~ J sora kaŋgaᴢ jämedakoeline (kare) kangas; Lu sorraa niitti jäme niit.

sos/ka Lu J -kõ ~ -k J-Tsv. sooska J, g. -kaa J sozgaa Lu J lutt соска; J pisä lahzõlõõ sosk suhõõ, jot eb itkõiᴢ pista lapsele lutt suhu, et (ta) ei nutaks; J lehmäsarvi puhasõttu i lahzillõ annõttii piimää, soska pantii õttsaa lehma sarv (oli) puhastatud ja lastele anti (sellega) piima, (kummi)lutt pandi otsa; J soskad õlti rezinovõiᴅ lutid olid kummist; J lehmää nännessä tehtü sooska lehma nisast tehtud lutt; Lu šiškaa õli pantu leipää i suukkuria, se õli soska, pantii lahzõll suhhõõ nartsu sisse oli pandud leiba ja suhkrut, see oli lutt, pandi lapsele suhu.

sosseinõi vt. šosseinõi.

sota vt. sõta.

śotaki J siiski, ometi, ikkagi всё-таки; a mie śotaki õlõn vana meeᴢ aga mina olen siiski vana mees.

sotameeᴢ vt. sõtameeᴢ.

sotin/a I, hrl. pl. -aᴅ I kärg, kärjed соты; tšimopakkoza ovad mokomaᴅ ramkaᴅ, i siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä; sotinaᴅ, siinä sotinoiza on mesi mesipuus on niisugused raamid, ja sinna raamidesse teevad mesilased mett; kärjed, seal kärgedes on mesi; kõõs mettä võtimmas sotinoissa kui võtsime kärgedest mett; kase mesi võõttsõ hämmeltääss. kase sotina nõizõb üleeᴢ ku umala, a kase mesi jääb orkoo astikkoo see mesi (= meekärg) võetakse segatakse (segi). See kärg tõuseb üles (= pinnale) nagu humal, aga see mesi jääb alla ast-jasse.

sotk/a Lu, g. -aa Lu = sχotka; sotkaa ajõtaa aetakse (küla)koosolekule; miä tulin sotkassa kottoo ma tulin (küla)koosolekult koju.

sot́śia vt. sõtia.

soukkorollo Li kanepitembipuder (purukstambitud kanepiseemneist ja kartulist каша из толчёной конопли и картофеля); tagottii kanevoo seemened i maamunat survottii, tehtii soukkorollo purustati kanepiseemned ja kartulid tambiti, tehti kanepitembiputru.

soukkovelli Li kanepitembikört, -püree (tambitud kanepiseemneist ja kartulist кашица из толчёной конопли и картофеля).

soukku vt. sookku¹.

soukku-suppi Li kanepitembisupp (tambitud kanepiseemneist ja kartulist суп из толчёной конопли и картофеля); kanevo-seemenet pantii puu-nappaa, leipä-lappia varrõõkaa javõttii heenossi ja sis survottii maamunnaa, siz ne survotud munad i kanevoseemenet pantii tšugunikkaa i pantii ahjoo, sis tuli soukku-suppi kanepiseemned pandi puunappa, leivalabida varrega tambiti (jahvatati) peeneks ja siis tambiti kartulit, siis need tambitud kartulid ja kanepiseemned pandi malmpotti ja pandi ahju, siis tuli kanepitembisupp.

soukku-vesi Lu kanepitembivesi (piima asendav jook kanepitembist ja kuumast veest напиток из толчёной конопли и горячей воды); kańivoll õllaa seemeneᴅ, ku õõrotaa seemeniä, sihee pannaa vettä päällee, sis tuõb valkaa niku piimä i sitä kutsutaa soukku-vesi kanepil on seemned, kui hõõrutakse seemneid, sinna pannakse vett peale, siis tuleb valge nagu piim ja seda kutsutakse kanepitembivesi (kanepipiim). – Vt. ka sookku¹.

sous/sa M, g. -aa soust, kaste соус, подливка; obahkoi soussoita tehäss tehakse seenesouste. – Vt. ka sousõ.

sou/ssi M -ᴢ I, g. -sii M I = soussa; I siiᴢ mokomaa sous tiiᴅ, i kajjee sousii paad ülettä vähäin siis teed sellise sousti ja sellesse sousti paned natuke hapukoort. – Vt. ka lanttu-, tomatii-.

sousõ M = soussa; lanttu sousõ kaalikakaste. – Vt. ka lanttu-.

sout- vt. sõut-.

sov/a K Lu I, g. -aa Lu kakk, öökull сова; K puiza õlivat sovaᴅ puude otsas olid kakud; I sova räägup ku lahsi idgõʙ öökull huikab nagu laps nutab; Lu silmäd on harrillaa ku sovaa silmäᴅ silmad on pärani kui öökulli silmad.

sovet/ta Lu -t J-Tsv., g. -aa Lu J 1. nõu, nõuanne совет; J ann sovettaa, kui rikkassi pääss anna nõu, kuidas rikkaks saada; J sovetta pitämä nõu pidama; 2. nõukogu совет (орган управления); J kahs kand́idaatta päästi sovetta kaks kandidaati pääsesid nõukogusse. – Vt. ka sovjetti.

sovetta-aika (Lu) nõukogude aeg советское время; sovetta-aikann nõukogude ajal.

sovhhooᴢ vt. safχoza.

sovin/to [< sm]: Со́виндо Ii-reg.1, g. -noo üksmeel, sobimine лад, единодушие.

sovit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lepitada мирить, по-; tšed on riijoᴢ, neit piäp sovitta kes on riius, neid peab lepitama.

sovjet/ti Kõ, g. -ii Kõ nõukogu совет (орган управления); sovjetii aikan nõukogude ajal. – Vt. ka sovetta.

spaas/sa P Kõ I (K M) spass P paass J-Tsv., g. -aa paaspäev (kirikupüha 1. VIII) спас, спасов день, спас Маккавей (церковный праздник); M vana rahvaz ees spaassaa õunaa eväᴅ maistannu vanarahvas enne paaspäeva õuna ei maitsnud; Kõ õunõi algõttii spaassann süvvä õunu hakati paaspäeval sööma; I spaassa õli kallis päivä paaspäev oli kallis püha; J paass on maaŕa-pühäᴢ paaspäev on (sügisese) maarjapaastu ajal; P spass makovei paaspäev.

spaassa-päivä M = spaassa; spaassa-päivä, kase on õunõjõ praaznikka paaspäev, see on õuntepüha; spaassa-päivä, vana rahvas kassee päiväss [= päivässaa] ep söötü õunõi paaspäev, vana rahvas selle päevani ei söönud õunu; spaassa-päiväl tšerikos svätitettii paaspäeval õnnistati kirikus (õunu).

spaass-makavei L spass-makavei K L = spaassa; L spaass-makaveinn svätitettii kattiloill vettä, õjõit i kaivoit, kuss vettä võtõttii paaspäeval pühitseti Kattilal vett, ojasid ja kaevusid, kust vett võeti; K spass-makaveinn õunaa söötii, spaasaassaa ep söötü paaspäeval söödi õuna, paaspäevani ei söödud.

spaas/so M, g. -oo = spaassa; spaasso päivä paaspäev.

spaast/õ Li, g. -õõ = spaassa; spaastõn mennää parraat pääzgoᴅ paaspäeval lahkuvad (lähevad) kõige paremad pääsukesed.

spaleeriᴅ M pl. tapeet, tapeedid шпалеры, обои.

spaĺno/i J-Tsv., g. -i J magamistuba спальня; vee lahzõt spaĺnoisõõ makkama vii lapsed magamistuppa magama.

spasit́e/ĺ J-Tsv., g. -ĺaa J lunastaja спаситель; paa tšüünteliä spasit́eĺaa ettee pane küünal lunastaja (ikooni) ette.

spass vt. spaassa.

speaked Kr rõivad одежда.

spektak/li L -ĺi J-Tsv., g. -lii: -ĺii J (teatri)etendus спектакль; L õlimma spektaklia vaattamaza olime etendust vaatamas; J kahõsa tunnia on spektakĺii alku kell kaheksa on etenduse algus.

spiak Kr kepp палка.

spiid/eńja Li -ńja ~ zbiidńja I, g. -eńjaa ~ zbiidńjaa siirupijook сбитень (сиропный напиток); Li õli tehtü tšaaju, paatakassa. vesi tehtii makkõassi. se õli spiideńja oli tehtud tee, siirupist. Vesi tehti magusaks. See oli siirupijook; I zbiidńjaa tšihutattii paatakassa siirupijooki keedeti siirupist. – Vt. ka zbiit́eńä.

spii/ska: -sk J-Tsv., g. -zgaa: -zga J register, nimekiri реестр, список; kazee spiizga mukka piäb õll kahõsa entšiä selle nimekirja järgi peab olema kaheksa inimest (hinge).

spilk/ka P, g. -aa P (saapa)tikk сапожная шпилька, гвоздик; saappugal õltii põhjaᴅ, lüötü spilkkoikaa, varzikkoil bõlluᴅ saabastel olid tallad, tikkudega (alla) löödud, pehmetel säärsaabastel (taldu) polnud. – Vt. ka špiĺka.

spi/ŋka Lu Li -nk J-Tsv., g. -ŋkaa: -nkaa J seljatugi (reel, toolil) спинка (дровней, сту-ла); J riput rätte spinkaa pääle riputa rätik (tooli) seljatoele; Li stoolii spiŋka tooli selja-tugi.

spirk/a L, g. -aa spiridonipäev (12. XII) спиридонов день, диал. спирка; spirka tšεänäp tuizgud i tšülmäᴅ vällεäsie spiridonipäev pöörab tuisud ja külmad ära.

spirt/to (M-Set.), g. -oo piiritus спирт; objošikat vargasattii milta nain i koira i meernikka spirttoa (Set. 20) teeröövlid varastasid minult naise ja koera ja (mõõdu)nõutäie piiritust.

spirttu vt. pirttu.

spits/a Li, g. -aa (ratta)kodar спица (колеса); veeroz on rummu, rummussa tuõvaᴅ spitsaᴅ, pulikaᴅ rattas on rumm, rummust tulevad kodarad.

spit/ška L P M Lu Li Ku -ska (K-Al.) pitška Lu Li Ra pit́š́ka (Kõ-Len.) pitšk J-Tsv., g. spidžgaa P M -škaa P M Lu Li pitškaa tuletikk спичка; P viskazivat spidžgaa maalyõ õlkaisyõ i süttü riiga põlõmaasyõ (nad) viskasid tiku maha õlge-desse ja rehi süttis põlema; Li ahjoo kõrvaza pietää pitškaᴅ ahju kõrval hoitakse tikke; P tüttärikko kraappas spitškaa i üppii spidžgass säje tšäjie rüssüχsie pεälie tüdruk tõmbas tikust tuld ja tikust hüppas säde käe randme peale; M süttääs spidžgall põlõmaa süüdatakse tikuga põlema; Ku otett́śii spitškoikaa valkia võeti tikkudega tuli (üles); Li viis vai kuus koropkaa spitškõi ~ spitškoi viis või kuus karpi tikke; J joos too laafkõss patš [sic!] pitškaa jookse too poest pakk tikke; Lu rikii pitškaᴅ väävlitikud; P spitškaa koropka ~ Li spitškaa karppi ~ Lu pitška karppi ~ J pitšk karppi tikutoos; J pitšk jaššikõll om banderoĺ(i) pääll tikukarbil on panderoll peal. – Vt. ka ritši-.

splaav/a Lu Li, g. -aa parvetamine, parvetus сплав; Lu splaava meneʙ käib parvetamine; Lu kõik müü tšäütii splaavaᴢ, naizõd i tütöt kõik me käisime parvetusel, (ka) naised ja tüdrukud; Lu siis splaava ku loppu, irsi sortutõttii siis kui parvetamine lõppes, sorteeriti palgid.

splaav/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan: -an J, imperf. -azin: -õzin parvetada сплав/лять, -ить.

splavšik/ka Lu, g. -aa Lu parvetaja, parvepoiss сплавщик; splavšikaᴅ, näväd mettsää lassaa vettä möö parvetajad, nad parvetavad palke mööda vett.

spokkoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rahustada успок/аивать, -оить.

spoo/ra: -r J-Tsv., g. -raa J vaidlus спор; kopekaa peräss eb mahz spooraa pittä kopika pärast ei maksa vaielda; kõns tüü sene spooraa lõpõtõtt millal te selle vaidluse lõpetate?

spoor/ia J, pr. -in J, imperf. -izin J vaielda, tülitseda, riielda спорить; ссориться; elka tüü spooriga tüh́jess-paĺĺass ärge (te) vaielge tühipalja (asja) pärast; spooriʙ, jot vaahto suuss praizguʙ vaidleb (nii), et vaht pritsib suust.

spoorit/taa: spuorittaa (L), pr. -an, imperf. -in vaielda; tülitseda, riielda спорить; ссориться; spuorittivat spuorittivad riitõlivad riitõlivaᴅ, eittiivät tagaaz da i nukkuzivaᴅ vaidlesid, vaidlesid, riidlesid, riidlesid, heitsid tagasi (magama) ja uinusid.

sporno/i J-Tsv., g. -i J vaieldav, vaidlusalune, vaidlus-, tüli- оспариваемый, спорный; spornoi d́eel vaidlusalune asi, tüliküsimus.

spravno/i Lu-Len., g. -i korralik, täpne исправный; meez on varma, spravnoi, verkkomeistari (Len. 278) mees on tugev korralik, (on) võrgu-meister.

spänn/i M, g. -ii M penn (katuse sarikapaari ühendav põikpuu) перекладина (соединяющая пару стропил).

sraaga: Срага Tum. kurat, saatan чёрт, бес, дьявол.

sramitta vt. stramittaa.

sražeń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J lahing сражение.

sreet́eńń vt. stret́eńńä.

sreteńń/i K stret́eńńi Ra, g. -ii = stret́eńńä; Ra stret́eńńi õli, pühänä piettii küünlapäev oli, peeti pühaks (tähistati pühana).

sretstv/a: -õ J-Tsv., g. -aa J vahend средство, способ; et ko siä tää minuu booĺest́iss miltäisstš sretstvaa kas sa ei tea minu jaoks mingit vahendit?

srook/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tähtaeg, tähtpäev срок; karjušši õma srookaa jo sluuži karjus on oma (täht)aja juba ära teeninud; srookk tuli võlgõd mahsa väĺĺä tuli võlgade maksmise tähtpäev. – Vt. ka strookku, strookkupäivä.

staariŋkõ/i J, g. -i adj., subst. vanakene, üsna vana, tudikene старенький; ai siε staariŋkõi oi sina, vanakene!

staar/osta P M S Li J I (Ku) -ostõ (J-Tsv.) -ost Li J-Tsv. Ku -õsta (J-Tsv.) starosta M taarosta M Lu, g. -ostaa S taarostaa Lu 1. külavanem сельский староста; S isä kui mõnt vootta õli staarostann isa oli hulk aastaid külavane-m(aks); J õll staarostõnn dalisko tšülää-koirõnn, se on ühs sama olla külavanem(aks) või külakoer(aks), see on üks ja seesama; J staarosta obrakkaa kopitti külavanem kogus obrokit (= maarenti, -maksu); J tšülää birkõd oitussa staarõstõll küla teopulgad on külavanema juures hoiul; M taarostal toož on nainõ vad́jalain, vad́jakko, maiz on süntünnü külavanemal on ka naine vadjalane, Matis (= Mati külas) on sündinud; P siz mõizanikka kuttsu tšülää staarostaa siis mõisahärra kutsus külavanema (enda juurde); J valittsõga tšülä staarostõssi selvep meeᴢ valige külavanemaks targem mees; 2. (kiri-

ku)vanem (церковный) староста; J tšeriko staarost müüp tšüünteliit kirikuvanem müüb (kirikus) küünlaid; 3. (mõisa) kubjas барский староста, бурмистр; P mõizaa staarosta tšäüp põllol vaattamas kui niittääss mõisa kubjas käib põllul vaatamas, kuidas lõigatakse (sirbiga) vilja; 4. (kolhoosi) esimees председатель (колхоза); M miä sitä ammattia toož tapazin, miä õlin kolhozii taarostanna ma juhtusin ka sellesse ametisse, ma olin kolhoosi esimeheks. – Vt. ka tšülää-.

staarost/i ~ starosti M, g. -ii külavanem сельский староста.

staarost/i² J-Tsv., g. -ii J vanadus старость; tuli staarosti päälee vanadus tuli peale.

staf/ka: -k J-Tsv., g. stavgaa ~ -kaa ~ -ka J panus (kaardimängus) ставка (в карточной игре); paĺĺo-ko on tämä rahoi stafkõᴢ kui suure panuse ta tegi (kui palju on tema raha panuses)?; võitti kõik stafka võitis kogu panuse.

stagana vt. tagana.

stahofk/a (P), g. -aa kindlustusraha (tulekahju puhul) страховка (пожарная); stahofkat õlivat pieneᴅ kindlustusraha(d) (küla põlemise puhul) oli(d) väike(sed).

stahrks Kr toonekurg аист.

stakan vt. tagana.

stakan/a¹ J, g. -aa (rauast) kolmjalg, keeduraud треножник, таган; stakana õli pantu venee nukkaa kolmjalg oli pandud paadi ninasse.

stakana² vt. stokana.

stalovo/i M, g. -i M söökla столовая; kattilall on stalovoi Kattilal on söökla.

stalovyi M: stalovyi sfjoklad ovat kauniiᴅ söögipeedid on punased.

stanaᴅ vt. štanaᴅ.

stanavik/ka M, g. -aa suur paise нарыв, язва, опухоль.

sta/ŋka M Li I -nka M-Ränk I stank Lu, pl. -ŋkõᴅ, g. -ŋkaa ~ -ŋgaa 1. (sae)pukk козлы, станок (для пилки); Li staŋka. sahhamaa alkoa nõizõn saepukk. Hakkan (sellel) puid saagima; J raŋko panna staŋkoilõõ de siis sahata algossi rahn pannakse saepukile ja siis saetakse küttepuudeks; 2. I höövelpink [?] строгальный станок [?]; 3. mahla- v. õlipress соковыжималка, станок для выжимки масла; 4. M (kallak) rabamispink (rehepeksul) молотильная скамья; 5. Lu võrguhark станок сетевязания.

staŋkka vt. saha-.

stantsij/a Lu, g. -aa Lu = stanttsa.

stant/tsa V (Lu) -ts J-Tsv. -sa (Kõ-Len.), g. -saa ~ -sa J raudteejaam (железнодорожная) станция; J mašin jõutu para·issi stanttsa(sõ) rong jõudis parajasti jaama; Lu kerstovaa stanttsas kalkkia kaivõtaa Kerstova jaamas (= jaama lähedal) kaevatakse lubjakivi; J stantsa väli jaamavahe.

staraitta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J püüda, püüdlik olla стараться, усердствовать.

starait/tassa: -tass J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = staraittaassa.

starań/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J püüdmine старание, усердие; ilm starańńaa kõnsait et saa tüüt valmessi ilma püüdmata (püüdmiseta) ei saa (sa) tööd kunagi valmis.

staraa·t́eĺno/i J-Tsv., g. -i püüdlik, hoolas, virk, usin старательный, прилежный, усердный; tämä om meill staraa·t́eĺnoi škoĺńikk tema on meil hoolas õpilane.

starik/ka K L P Kõ Lu J I (M) -kõ M Lu Li J, g. -aa Lu, pl. -aᴅ I 1. vanamees, taat старик; J kase õli pikkõra·iškuin, la·ihukkõ·in no maa-

ilmaa teräv i hodukõs starikkõ see oli väike kõhnuke, kuid väga terane ja vilgas vanamees; Kõ pajatattii, jumal tšäüs maata möö starikkann räägiti, (et) jumal käis mööda maad vanamehena; Lu herra alki starikkaa kepilä seltšää müü lüüvvä mõisahärra hakkas taati kepiga mööda selga peksma; Lu se starikka on pitšää parraakaa see vanamees on pika habemega; J staruhh jäi kottoo riht lämmittemää i süümiss valmissõmaa starikõllõõ eit jäi koju tuba kütma ja taadile sööki valmistama; P meill õli tšüläz vana starikka meil oli külas vana taat; J hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab vanameeste kombel naerda; 2. I pl. vanarahvas старики. – Vt. ka päre-.

starikkalauta M starikalauta Ränk laua päraots задний край стола.

starosta vt. staarosta.

starosti vt. staarosti¹.

starš/ina Lu -šin J-Tsv., g. -inaa: -šinaa J vallavanem волостной старшина; Lu staršina i piisari õltii volostii vanõpikoᴅ vallavanem ja kirjutaja olid valla ülemused; J jõka voolost́iz on õma starššin igas vallas on oma vallavanem.

staru/ha K M Lu J I -hha M Li I -hõ ~ -h J-Tsv. -hh J -χa K R L P Lu J I -χõ Li J -χ Lu, g. -haa Lu Li J -χaa Lu 1. vanaeit, eit старуха; Lu ühs staruha jalkazõõ tšäi kiijevaa üks vanaeit läks jalgsi Kiievisse; Li se staruhha meeb gorbiiza see vanaeit käib küürus; K mokomad vanat staruχad õlivad bapkann niisugused vanad eided olid ämmamooriks; Lu naapuri staruχ naabrieit; 2. posijaeit знахарка; Li tšäee ku leikkaᴢ, elo-soonõssa puhu vertä, sitä vertä tšäütii lumpaamas staruhhoilla kui (keegi) lõikas käe (katki), tuiksoonest purskas verd, (siis) seda verejooksu (verd) käidi posijaeitede juures posimisega sulgemas; P vanat staruχad lutšivat suolaa pεälie posijaeided lugesid soola peale (nõiasõnu).

staruš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa vanaeit, eit старуха, старушка.

stat́j/a Ja-Len., g. -aa järk статья, степень; meile annõttii ammatti, esimein stat́ja mašinista (Len. 238) meile anti amet (= ametikõrgendust): esimese järgu masinist.

steeveni vt. ahtõri-.

steev/i Li, g. -ii tääv (kiilu jätk laeva v. paadi otstes) штевень; steevisee kaivõtaa niku vako, gravi täävi(sse) uuristatakse nagu vagu, süvend. – Vt. ka ahtõri-, nenä-, vööri-. – Vt. ka šteevi.

st́egait/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J piitsutada, nuutida стегать, бить кнутом.

steĺk/ka (Lu), hrl. pl. -aᴅ pinsol, (jalatsi) vahetald стелька; saappagaa steĺkaᴅ saapa pinsolid.

st́erv/a P Li śt́erva P st́erv J-Tsv., g. -aa P adj., subst. 1. sõimus. raisk, raibe, руг. стерва; P ah, st́erva mokomain siεllä ah, mingisugune raisk seal; 2. häbitu [?], häbematu [?] бесстыдный [?], срамной [?]; J st́erv naizikko pilkkab i üvä naapuri häbematu naine pilkab ka head naabrit.

stiik J-Must. piik; okas пика, игла, шип (orig.: piikki).

stiil/i Lu, g. -ii tuulevaikus штиль; stiili on, kuz on tüüni tuulevaikus on, kui (kus) on vaikne (= ei ole tuult).

st́irait/taa M stiraittaa ~ stir̆raittaa (M), pr. -an ~ stir̆raitan M, imperf. -in (pesu) pesta стирать; kõikk piti tehä, i tšihuttaa i st́iraittaa, i ilata kõiɢ kõik(e) tuli teha, niihästi keeta kui ka pesta, ja kõik koristada; kõõs stir̆raitan, pezen sõp̆põõ, siis i kur̆rõassa poolõssa pezen kui (ma) pesen, pesen pesu, siis pesen ka pahemalt poolt.

stirk/ka (Lu), g. -kaa pesupesemine стирка; tüttö piti stirkkaa tüdruk pesi pesu.

stjorkka vt. t́orkka.

stjork/kia (Lu), pr. -in Lu, imperf. -kizin riivida тереть (на тёрке); toorõ maamun, stjorkaakaa stjorkid vai kurasõõkaa karzid vähä toores kartul, riiviga riivid või noaga kraabid vähe.

stoffa vt. pool-.

stoi/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J (tugi)post, tits стойка, подпора; alko saraja katto on stoikijõ päällõ puukuuri katus on tugipostide peal.

stoil/a M Li -õ Lu, g. -aa latter, aedik стойло; M lehmää siha, a opõzõl on stoila lehma ase, aga hobusel on latter; Lu õpõn ku õli õppõnut süümä stoilaz ülleelt, i tämä ettsi süüvvä ain ülleelt seinie müü kuna hobune oli õppinud latris ülevalt sööma, siis ta otsis süüa aina ülevalt mööda seinu.

stoka/na K L P M Kõ Po Lu J I stakana K -n Lu J stokona J-Must. Стокана ~ Сто́кана Tum., g. -naa K L P M Lu J 1. (tee-, õlle)klaas стакан; L stokanaakaa vettä akkunalõ pantii klaasiga pandi vett aknale; P nii, no valõttii tälle ŕumka viinaa, stokana õlutt annõttii nii, no valati talle pits viina, klaas õlut anti; J vala vari tšaaju stokanõss bĺuudõtškaa, muitõs põlõtõd uulõᴅ vala kuum tee klaasist alustassile, muidu põletad huuled; M stokanad elizeväᴅ klaasid kõlisevad; I stokana kahsi paŋgõõ päälee klaas (või) kaks (ühe) pange peale; M abras stokana habras klaas; J looti on ümmärkainõ niku stokanaa põhja (püssi)kuul on ümmargune nagu klaasi põhi; Po isutaz juomaa stokanoja (pulmakomme:) istutakse õlleklaasidest jooma; M kase on sigalõõ dovarišša, kõik stokanaᴅ viruttannu see on seale kaaslane, kõik klaasid (on ära) loputanud (= on enese purju joonud); 2. J-Must. (mee)kärjekann сотовая ячейка. – Vt. ka klasi-.

stokanoittaa K-Al. I adv. klaaside kaupa стаканами; I zbiidńjaa tšihutattii paatakassa, sitä õsammaɢ stokanoittaa siirupijooki keedeti siirupist, seda ostame klaaside kaupa.

stoĺar/i M Ja-Len. Lu J-Tsv. stolari P Стола- ри Tum., g. -ii M J tisler столяр; Ja õmpõlia, sapožnikka, stoĺari, buulošnikka omat tšäsitöömeheᴅ (Len. 240) rätsep, kingsepp, tisler, pagar on käsitöölised.

stoŋ/ki Li, g. -gii Li teng (masti pikendus) стеньга. – Vt. ka štoŋki.

stool/i vt. stuuli.

stoolikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J toolike, väike tool стулик; lahs isup pikkõraizõll stoolikkõizõll laps istub väikesel toolikesel.

stooroš, stoorož vt. storoža.

stooroži vt. storoži.

sto/pka M Li -pkõ J, g. -bgaa J napsiklaas, (viina)pits, kõnek. topka стопка (водки); J rüüppes stobgaa viinaa rüüpas napsiklaasitäie viina; Li stopkassi jutõllaa. a ennee pikarissa juutii (viinapitsi) nimetatakse topkaks, aga varem joodi peekrist; M pikkaraizõd viinaa stobgaᴅ väikesed viinapitsid.

storma: Сторма Pal.1 torm буря, шторм. – Vt. ka tormi.

storošk/a L Po Li Ra (K-Al.), g. -aa Ra kellamehe maja, kirikuteenri v. valvuri maja сторожка; Po povoinikaa pani rissimä nùorikolõõ pähhää storoškaza ristiema pani pruudile tanu pähe kellamehe majas; L menevät tšerikuo storoškaa (nad) lähevad kirikuteenri majja.

storoža K L P Lu I storož ~ stooro/ž ~ -š J, g. storožaa K Lu -žaa ~ -ža J 1. (kiriku)teener, -valvur, kellamees (церковный) сторож, звонарь; P tšen lei tšellää da pühtši tšerikkua, õli storoža kes lõi kella ja pühkis kirikut, (see) oli kirikuteener; J stoorož jo mõnõttõ kõrta eläütteep tšelloa kellamees lööb juba mitmendat korda kella; 2. valvur, öövaht (ночной) сторож; L meni kunikaa storoža kunikaalõ (muinasjutust:) kuninga valvur läks kuninga juurde; Lu kolotušk on storožall lokulaud on öövahil; 3. kellamehe maja сторожка; Lu lahsi risitättii tšerikkoᴢ, a ko õli tšülmä, siis storožaz risitättii laps ristiti kirikus, aga kui oli külm, siis ristiti kellamehe majas.

storoži K M stoorož/i Po Ra, g. -ii Ra (kiriku)-teener, -valvur, kellamees (церковный) сторож, звонарь; K isä õli tšerikkos storožinn isa oli kirikus kellameheks; M tšerikoo storoži, kumpa tšüünteliäit müüʙ kirikuteener on (see), kes müüb (kirikus) küünlaid.

storožiᴢ M adv. valves на страже (наречие в форме ин-а от storoži); M koira on kujalla storožiᴢ koer on õues valves.

straah/u J-Tsv., g. -uu J hirm страх; испуг; kül tüü-tši [= tüütši] näit sõas straahua küllap teiegi tundsite (nägite) sõjas hirmu! – Vt. ka straast́i.

stŕaap/ata: -õt J-Tsv., pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin J toitu valmistada стряпать; pulmiissi jo stŕaapõta herkkui(t) pulmadeks juba valmistatakse hõrgutisi.

straast́/i (J-Tsv.), g. -ii = straahu; kül siä näit sõas straast́ia, kül siäl püsüt paukitti küll sa tundsid (nägid) sõjas hirmu, küll seal püssid paukusid.

straa/ža: -ž J-Tsv., g. -žaa J valve стража; eväd lazz süäme, straaž seisob uhsiill (nad) ei lase sisse, valve seisab ustel.

strahovoit/taa: -ta (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in kindlustada страховать; oonõd on strahovoitõttu põlõmizõss hooned on kindlustatud tulekahju (põlemise) vastu. – Vt. ka štrahuittaa.

stra/ma (J) -m J-Tsv., g. -aa J häbi срам, стыд; J stram, kui jõi enez umalaa häbi, kuidas jõi enese purju; J õmall tšäell piäb ize-enellee tehä stramaa, mokomaa pazgaa, mokomõizõss pazgõss viinõss oma käega tuleb teha endale häbi, niisuguse halva, niisuguse halva viina pärast. – Vt. ka stramu.

stramit/taa Ra (Li) -ta ~ sramitta J-Tsv., pr. -an: -õn ~ sramitõn J, imperf. -in ~ sramitin J 1. noomida, laita; häbistada порицать; срамить, стыдить; J võta stramit õmaz lass, tämä oŋ kõikkina koirussunnu võta noomi oma last, ta on päris ülekäte läinud; J ent stramittõma ennast häbistama; 2. tõrelda, sõidelda бра-

нить; Li elä stramita ilma süütä ära tõrele ilma põhjuseta.

stram/u (J-Tsv.), g. -uu = strama; mizee tähee piäb izee·nellees tehä enellees stramua mis- pärast peab ise endale häbi tegema?

strašn/oi M Li J-Tsv. -o J -õi P Li, g. -oi J adj. 1. hirmus, kole, kohutav страшный; J em pel-tšä nii strašnoit koira kui strašnoit inimisii(t) (ma) ei karda nii(võrd) hirmsat koera kui hirmsaid inimesi; Li täll ku õli kamala juttu, strašnoi juttu küll tal oli kole jutt, hirmus jutt; J strašnoi süvä kaivo kohutav(alt) sügav kaev; 2. kannatus- e. vaikne (nädal) страстная (неделя); J strašno näteli, siz baabuškad ain tšerikkoz ikä õltii vaikne nädal, siis iga eideke oli alati kirikus; J tuõp strašnoi näteĺi, piäb menn ripilee tuleb vaikne nädal, peab minema armulauale; P strašnõi vid́d́espäivä ~ J strašnoi viijes-päiv ~ Li strašnõi päätnittsa ~ J strašnoi päätńitts ~ strašno päätnittsa suur reede; P strašnõi laukopäivä vaikne laupäev.

strašnoissi M J-Tsv. hirmsasti, hirmsalt, jubedalt страшно; M täm nii strašnoissi pajatti, etti t́eela tuli kananahgalliin ta rääkis nii jubedalt, et ihu läks kananahale; J nii straš-noissi kaĺĺahtaaz minu päälee, jot mill kõik süä laŋkõõᴢ (ta) karjus nii hirmsasti minu peale, et mul lausa süda langes (saapasäärde).

strašnõ J-Tsv. hirmus, kole, kohutav страшно; nii umalõs, kõik strašn päälee kattsoa nii purjus, lausa hirmus (peale) vaadata; elä tšeertee silmiikaa, strašnõ ära pöörita silmi – kole (vaadata).

streelotšnik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J pöörmeseadja, rööpaseadja стрелочник.

streettenja vt. stret́eńńä.

strel/a M, g. -aa nool стрела; kunikas kõikkiillõ antõ strelad ampua kuningas andis kõigile nooled laskmiseks.

strel/kka Lu I -ka Lu Li -k J-Tsv., g. -kaa Lu (kella)osuti; (kompassi)nõel стрелка; Li kompasill on strelka ja tunnill kompassil on osuti ja kellal (samuti); Lu kompasii strelkka ain on pohjaᴢ kompassi nõel on ikka põhjas (= näitab ikka põhjasuunda); Li tunnii strelka ~ J tunnii strelk kella osuti; J minutii strelk (kella) minutiosuti; J sekundii strelk (kella) sekundiosuti.

stret́eńńi vt. sreteńńi.

stret́eńń/ä Lu stŕet́eńńä (M) sreet́eńń J-Tsv. streettenja Lu J, g. -ää: sreet́eńńaa J küünlapäev (kirikupüha 2. II) сретение (церковный праздник); Lu stret́eńńä, tämä on joulussa kuus näteliε küünlapäev, see on jõulust kuus nädalat (edasi); M stŕet́eńńänn ku saap kana juuvva rässää tilkass, sis saab borana süvvä jürtšinn kui küünlapäeval saab kana räästa tilkest (tilgast) juua, siis saab lammas jüripäeval (väljas) süüa. – Vt. ka sreteńńi.

stro/ija M -ja J-Tsv. (Li), g. -ijaa M -jaa Li J 1. kadalipp (peksukaristus) (прогон сквозь) строй, шпицрутены; M piti mennä läpi stroijaa pidi minema läbi kadalipu; Li tätä lastii läpi strojaa, tätä siälä lüütii, takkaa lei teda aeti (lasti) läbi kadalipu, teda seal peksti (löödi), tagant löödi (lõi); 2. rivi строй, ряд; J oŋ ko ted́d́ee poik strojaᴢ, vai d́enšikkõnn kas teie poeg on rivis (= rivisõdur) või tentsikuks?

stroik/ka L (P), g. -aa L ehitus, ehitis стройка, постройка; P älä puussa võta, kumpa menep stroikkaa ära võta puust (seda), mis läheb ehitusse; L tuõp stroikaa nurkkaassaa tuleb ehitise nurgani.

stroino/i J-Tsv., g. -i J sihvakas, rühikas, sirge, sale стройный; stroinoi niku varrõᴢ sirge nagu varras.

stroit/ata (K Li), pr. -taan K Li, imperf. -tazin = stroittaa; K ken millõõ stroittaab vanalõõ paikalõõ kes mulle ehitab (maja) vanale kohale?; Li teeb enelle uutta kottoa, stroittaaʙ teeb endale uut maja, ehitab.

stroittau/ta (Ja-Len.), pr. -ʙ, imperf. -zi Ja ehitamisel olla строиться; minua pantii komandaa [= kamandaa] vaŕaga, kumpa stroittauzi amerikaza (Len. 235) mind pandi meeskonda Varjaagile (laevale), mida ehitati Ameerikas.

stroit/taa M-Set. (K-Ahl. P Ja-Len. V J-Tsv.), pr. -an K M -õn J, imperf. -in ehitada строить; P vähä kõrraz ain stroitõttii i nii nõistii elämääsie taaᴢ vähehaaval aina ehitati ja nii hakati taas elama. – Vt. ka stroitata.

stroogo/i J-Tsv., g. -i J karm, range, vali строгий; uu, mikä sill on stroogoi isä uh, missugune karm isa sul on; J vaĺĺud (stroogoid) vanõpõᴅ valjud (ranged) vanemad.

stroogoissi J-Tsv. valjult, karmilt строго; сурово; stroogoissi pajattõma karmilt rääkima.

strook/ka J, g. -aa (võrgusilma)rida ряд (сетевых петел); sis teimme tšümmee laukaa, strookkaa siis tegime kümme võrgusilmarida.

strook/ku M Li, g. -uu = srookka; M miä palkkaun teilee piigassi, i teemmä strookuu pokrovaassaa ma tulen teile teenijaks, ja teeme tähtaja Maarja kaitsmise päevani; M kõm päivää annõttii strookkua kolm päeva anti (täht)aega.

strookkupäivä Li tähtaeg, tähtpäev срок; karjušil võib õlla strookku, piigal õli strookku. sihee päiväässaa sillõ piäb õlla tüüᴢ, se on sinuu strookkupäivä karjasel võib olla tähtaeg, (teenija)tüdrukul oli tähtaeg. Selle päevani pead sa olema tööl, see on sinu tähtpäev. – Vt. ka srookka.

strotšit/taa M (Li), pr. -an, imperf. -in (läbi) teppida, tihedalt läbi õmmelda строчить; M a sis kase proima õli ..., kanni täältä poola i täältä poola t́iśjomkaakaa kõik piti ilozassi strotšittaa aga siis see õlapael oli ..., niiviisi siitpoolt ja sealtpoolt tuli äärepaelaga kõik ilusasti (läbi) teppida. – Vt. ka strottšia.

stro/tška Lu Li -tškõ Li -tšk J-Tsv., g. -džgaa J 1. (kirja)rida строка, строчка; J mõnt strotška on annõttu õppõss päässi mitu rida on antud pähe õppida?; 2. (kinda-, suka- v. soki)pära начинание, начало, почин (варежки, чулка, носка); Lu kahs silmää õikõõ, kahs murnii, tämä on strotška kaks silma parempidi, kaks pahu-

pidi, selline on (kinda)pära; Li alõzõl on strotška, sõrmikkaal on, i sukal on kaa strotška labakindal on pära, sõrmikul on, ja sukal on ka pära; Lu mehijee sukal on strotška tehtü, naisijee lõŋkasukil enne üllääl õli toož strotška, tšen kui tetši, kahsi vai pari santimetraa, a siiz jo tuli sukaa varsi meestesukal on pära tehtud, naiste villastel sukkadel oli enne ka üleval pära, kes kuidas tegi, kaks või paar sentimeetrit, aga siis juba algas (tuli) suka säär; 3. tikkerida, teping строчка (при шитье); Li takkaa niglaa kõik tikatti, što õllõiz nii tämä rovnõi strotškõ, što niku voᴅ mašinaka õmmõltu tikkpistega kõik õmmeldi läbi, et see oleks nii ühtlane teping, et (oleks) nagu, vaat, masinaga õmmeldud.

strot/tšia (J), pr. -šin J, imperf. -tšizin = strotšittaa; a päält strotšimma aga pealt tepime (läbi).

strudžgot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kaunu, kõtru luua рас/пускать, -пустить стручки.

strug/a M Lu Li J-Tsv. struuga I, g. -aa M J struğgaa M höövel струг, рубанок; I silta i latši piäp strugatak struugalla põrand ja lagi tuleb hööveldada höövliga; Li pittšä struga pikkhöövel; Lu kahtšäsin struga ~ J kahs rutškõin struga kahe käepidemega höövel, kahemehehöövel, härghöövel; J kahsrautõin struga kahe rauaga höövel; J kase strugaa kolotk om maaria-koivuss teh́tü, a kase – tammõss see höövlipakk on tehtud maarjakasest, aga see – tammest; J strugaa raut höövli raud; J viska strugaa lasut pĺiitõnnala viska höövlilaastud pliidi alla. – Vt. ka kahštšäzikko-, viila-, ühš-tšäzikko-.

strugalassu M Li Ra höövlilaast стружка; Li tširvee lassu, a peeni on strugalassu (jämedam on) kirvelaast, aga väike on höövlilaast; M pantii strugalassui (puusärki) pandi höövlilaaste. – Vt. ka struška.

struga/ta Lu Li -t J-Tsv. -taɢ I struugataɢ I, pr. -an ~ -n J struğgaan Lu struğgaa I, imperf. -zin J hööveldada строгать, разг. стругать; J struga laut verstõkii pääll höövelda laud kruupingi peal; Li ühštšäzikkostruga, ühsinnää saat strugata lihthöövel (ühekäehöövel), saad üksinda hööveldada; J strugamõtt lavvõᴅ hööveldamata lauad.

struj/a Lu, g. -aa kiiluvesi (кильватерная) струя; laivaa jäĺtši, laivaa struja laeva jälg, (laeva) kiiluvesi.

strument/ti M J-Tsv., g. -ii instrument, tööriist инструмент; M akutšnikka, see on mokoma strumentti, etti sen̆neekaa vot omenoilõ vak̆kaa laskõaᴢ muldamisader, see on niisugune tööriist, et sellega, vaat, lastakse kartulivagusid.

strun/a K-Ahl. P M Lu Li J-Tsv., g. -aa P Lu strun̆naa M struna J 1. (mänguriista) keel струна; J strunat skripkõll katkaustii viiulil katkesid keeled; J kannõlaa struna kandlekeel; Lu kantõlõõ strunaᴅ kandlekeeled; 2. traat, keel (semmipuu, villavatkumise riista osa деталь шерстобила); P näväl leiväd villoi strunaakaa, se õli üφs õhud vai oikka traatti nad vatkusid villu traadiga, see oli üks õhuke või peenike traat;

strušk/a K I, g. -aa ~ stružgaa = strugalassu; K grobaasõõ pannass struškõi puusärki pannakse höövlilaaste.

strutšk/a: -k J-Tsv., g. strudžgaa J kaun, kõder стручок; upõit jo ajap strudžgõlõ oad hakkavad juba kaunu looma.

strääp/ata M stŕääpata (K-Al.), pr. -paan M, imperf. -pazin M toitu valmistada стряпать.

stseen/a: -õ J-Tsv., g. -aa J (näite)lava, poodium сцена, помост; esimeiss kõrta nõizen stseenaa päält pajattõma esimest korda hakkan lavalt rääkima.

student/ta M, g. -aa M üliõpilane студент.

stud́ent/ti J-Tsv., g. -ii J = studentta.

stuhriń Kr nurk угол.

stulk/a Lu, g. -aa (sääriku pealse ja sääre ühenduskoht) стулка (соединяет перед с голенищем); saappagaa stulka sääriku s.

stunde ~ stundiń Kr tund час. – Vt. ka tunni.

stup/a Ränk, g. -aa uhmer ступа.

stupe/nka: -ńk J-Tsv., hrl. pl. -ńkaᴅ Li -nkaᴅ ~ -ńkõᴅ J 1. J (trepi)aste ступень; 2. redelipulk (лестничная) ступенька, перекладина; J turpaal ovaᴅ perilad i stupenkaᴅ vai trappuuᴅ redelil on külgpuud ja pulgad; 3. pl. trepp лестница; Li kane ovat prosto stupeńkaᴅ, kriĺttsoi meil eb õõ see on lihtsalt (välis)trepp, tuulekoda meil ei ole; J krintsaa stupeńkõᴅ tuulekoja trepp; J ahjoo stupenkaᴅ ahjutrepp (= astmed ahjule ronimiseks).

stuudeni vt. stüüdeni.

stuukõlk/a Lu, g. -aa pokk, pokimäng (teat. hasartkaardimäng) стукалка (карточная игра); stuukõlka on rahaa pääle, kõlmõt karttaa on tšäeᴢ pokk on (mäng) raha peale, kolm kaarti on käes.

stuuĺ/a M, g. -aa = stuuli; seizõʙ nellä stuuĺa seisab neli tooli.

stuul/i M Kõ (Ja-Len.) štuuli (R) stool/i K-Ahl. Li Ra J, g. -ii Kõ Li J -i Ra tool стул; Li stoolia ennee ebi õllu, õltii järjüd i lavõzõᴅ tooli enne polnud(ki), olid pingid ja lavatsid; M ai ku kripizõvaᴅ stuuliᴅ oi, kuidas toolid krägisevad!; Li stooli om pantu tõiziippäi, alaspäi tool on pandud teistpidi, alaspidi (= kummuli); Kõ pehmiä stuuli pehme tool; Li stoolii seltšä tooli selg (= seljatugi). – Vt. ka lõõkku-.

stvol/a Lu, g. -aa (ankru)säär веретено (якоря); aŋkkurii stvola ankrusäär. – Vt. ka aŋkkuri-.

stvoor/a Lu, g. -aa sihttuli створ; stvoorie mukkaa piεʙ mennä sihttulede järgi tuleb (laevaga) sõita (minna); stvoora tulõᴅ sihttuled.

stvooratuli = stvoora.

stõr/a M, g. -aa: stõr̆raa M kürb, (imetajate) suguti половой член (млекопитающих); boranaa stõra jäära kürb. – Vt. ka sooro.

stüüden/i Ränk K P M Lu Li J-Tsv. stuudeni I, g. -ii M J sült студень; J lihass teh́h́ää stüüdeniä lihast tehakse sülti; Li laatkoosõõ pantii hüütümää stüüdeni sült pandi kaussi hanguma; J vee stüüdeni pogrebaa, siäll tšiirep hüütüʙ vii sült keldrisse, seal hangub kiiremini; M sein stüüdeniä gartšitsaakaa sõin sülti sinepiga; Lu konnaa kutu on niku stüüdeni konnakudu on nagu sült. – Vt. ka kala-.

stüüdeni-laatko (J-Tsv.) süldikauss латка для студня; vee stüüdeni-laadgot kammõrii jahtuma vii süldikausid kambrisse jahtuma.

subot/ta: -t J-Tsv., g. -aa J laupäev суббота; subottassaa veel pitäga roojõkkait tšiuttoi laupäevani pidage veel musti särke (seljas).

sudak/ka Lu Ku -k Lu Li Ra J-Tsv. sutakka J, g. -aa Lu J koha, kohakala, sudak судак; J silmed niku sudakõll silmad nagu sudakul.

sudamoik/ka L, g. -aa nõudepesija судомойка; siε liet sudamoikkanna sa hakkad nõudepesijaks.

sud́b/a M, g. -aa saatus судьба; minuu sud́ba, piεb võttaa tätä minu saatus, peab tema (naiseks) võtma.

sud́/d́a M-Set. Li -d́õ ~ -d́ J-Tsv. Судья Tum., g. -d́aa Li J kohtunik судья; M kuttsõ papit i sud́d́ad i kõikk (Set. 20) kutsus preestrid ja kohtunikud ja kõik; J mitä tälle suuto, ku sud́d́ on tuttõv mis (loeb) talle kohus, kui kohtunik on tuttav. – Vt. ka śuhtisänd.

sudna vt. löülü-.

sudnik/ka I, g. -aa (toidu)nõude hoiunurk (vadja tares) сохранный угол посуды (в водской избе); sudnikka õli nurkka, kuza assõita piettii s. oli (tare)nurk, kus hoiti (peeti toidu)nõusid. – Vt. ka suudnikaa-nurkka.

suguk/aᴢ: -õᴢ Li J-Tsv., g. -kaa 1. hästi sigiv, hea sigivusega приплодный; Li üvä sika on sugukõᴢ, üvä lammaz on sugukõᴢ hea siga on hästi sigiv, hea lammas on hästi sigiv; 2. J-Tsv. suure suguvõsaga богатый роднёй.

suh vt. suu.

suhar/i Li J-Tsv. suuhhari I, g. -ii J kuivik сухарь; Li suhari, kuivõtõttu leipä kuivik, kuivatatud leib.

suhrampa vt. suuri.

śuhri vt. suuri.

śuhrista Kr vürst; kuningas князь; король.

suhs/i P I (Ränk M J-Must.) suuhsi K-Ahl. I (Kett.) suussi ~ suussõ M Kõ suksi Lu Ra J (Li), g. -õõ P I -õ J-Must. suksii Lu J 1. suusk лыжа; M tütterikkõizõt eväd liukunnu suussõilla tüdrukukesed ei lasknud liugu suuskadega; I miä üh̆hee suhsõõ murrii ma murdsin ühe suusa; Lu suksii kepid i remeniᴅ suusakepid ja -rihmad; P suhsõõ remeniᴅ ~ suhsõõ jalgahsõmõᴅ ~ J suhsõ jalgattimõt (Must. 169) suusarihmad, -sidemed; 2. (kangastelgede) tallalaud, sõtkelaud подножка (ткацкого станка); I suuhsõd on kaŋgaspuilla kangaspuudel on tallalauad; P kaŋgass kuottass, nii on kahs suhsia i on nellä suhsia. sis kui tallaab ühee suhsõõ päälee, naapiirtõõkaa tõmpaaʙ (kui) kangast kootakse, siis on kaks tallalauda ja on neli tallalauda. Kui tallab üht tallalauda, siis tõmbab soalaega; Ra ku toimikkoin kaŋgõᴢ, siz on nellä suksia, a ku prostoi kaŋgõᴢ, siz on kahs suksia, suksiin [sic!] päälee tallõtaa kui (on) toimne kangas, siis on (kangaspuudel) neli tallalauda, aga kui (on) labane kangas, siis on kaks tallalauda, tallalaudu tallatakse; Kõ suukkunaa kuottii, õli nellä suussõtta kui kalevit kooti, (siis) oli neli tallalauda; Kõ sis piäp panna suussõᴅ allaa, sit̆toa pagloila niis̆siise, no i algaᴅ kut̆toa siis tuleb panna tallalauad alla, siduda nööridega niitesse, noh ja hakkad(ki) kuduma; M katkõs pagla suussõlta tallalaual katkes nöör; J evät painu paksut suksiᴅ rl. ei paindu paksud tallalauad. – Vt. ka suksi-puu.

suhsse vt. susi.

śuhtisänd Kr = sud́d́a.

suhwi ~ śuhwe vt. suvi.

sui K-Ahl. R-Lön. P J suuga; suuli, sui ртом; P on pantu päi päivää nõisõmaa, sui sulaa jõkõõ rl. on pandud peaga päevatõusu poole, suuga sula jõe poole; J sui süüp, sellii makkaaʙ mõist. suuli sööb, selili magab. – Vt. ka alas-.

suik/ata J, pr. -kaan, imperf. -kazin suud anda целовать, по-; tšüzüt tšättä ämmältä, ämmä suuta suikkaaʙ rl. palud ämmalt kätt (teretuseks), ämm annab suud; olkooz vaikko suu suen veresse, suutani suikkajaizin olgu suu kas või hundi (soe) verega koos, (siiski) annaksin (talle) suud.

suilla vt. nagra-.

suillaa vt. nagru-.

sui/ma Lu Li J -m J-Tsv., g. -maa Li J -ma Lu külakoosolek собрание, сходка, сход; J tšülää rahvõs koppiup suimõlõõ külarahvas koguneb külakoosolekule; Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime külakoosolekul ja vaatasime (= arutasime), kuidas paremini korraldada (teha) küla asju; J ku ajõta suimõlõ, siiz lüüvvä kepill seinä de kaĺĺuta: suimõlõ järestää·, raha kaas kui aetakse külakoosolekule, siis lüüakse kepiga (vastu maja)seina ja karjutakse: otsekohe koosolekule, raha kaasa!; Li staarost ajõ suimallõõ külavanem ajas külakoosolekule; J tänävä ted́d́e vooro menne suimõlõ ajama täna on teie kord minna (inimesi) koosolekule ajama; J suimõll mokom mörü, jot kõrvõd lumppausti külakoosolekul (oli) niisugune kära, et kõrvad jäid lukku; J vätši valip tull suimõlt rahvas voorib tulla külakoosolekult.

suim/ata J -õta (Li) -õt J-Tsv., pr. -aan, imperf. -azin: -õzin J külakoosolekut pidada, külakoosolekul küsimusi arutada проводить сходку, договариваться на сходке; Li mitä siis siäl suimõzitta mida (te) seal külakoosolekul siis arutasite?

suin/õ P-Al. -ee K-Ahl. -e R-Reg. -a R-Eur. 1. pehme мягкий; R too nüt isüt suina suuba, too enne eve poduskat (Eur. 34) too nüüd, isake, pehme kasukas, too, ema, sulgpadjad; K pane nüd izüt suinee šuuba (Ahl. 92) pane nüüd, isake, pehme kasukas; 2. P soe [?] тёплый [?].

suipäi Li sui-päi J-Tsv. ülepeakaela, ummis- jalu сломя голову; опрометью; J ku lüüvvä hätä-tšelloa, siis kõiki hääs, sui-päi, joossa põlosõõ kui lüüakse hädakella, siis jooksevad kõik kiiresti, ülepeakaela tulekahjule.

suis/saa Lu Li, pr. -an Lu, imperf. -in Lu noota avandusest välja tõmmata, murd. suista притянуть, вытащить невод из проруби; Li noottaa saap suissaa i brodnikkaa saap suissaa, tõmmata poiᴢ noota saab suista ja mutti (= väikest noota) saab suista, välja tõmmata; Lu nootta suisattii poiᴢ noot tõmmati välja.

suis/so Lu, g. -oo Lu (nooda)suu e. suue жерло (невода); tõmpazimma nootaa suissoa jäänalta tõmbasime nooda suud jää alt (välja).

suis/soa ~ -sua Lu, pr. -on Lu, imperf. -sozin Lu = suissaa; siiz nõissaa suissomaa tšümmee entšiä, suisotaa noottaa siis hakkab kümme inimest noota (avandusest) välja tõmbama, tõmmatakse noot(a) välja; siiz noottõ suisotaa, kalad vizgõtaa koparaa haamiikaa siis tõmmatakse noot välja, kalad visatakse kahvaga (jäässe kraabitud) kalaauku.

suisuttaa vt. suitsuttaa².

suizu Kr suits дым.

suitsut/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J uinutada, magama kiigutada, suisutada укач/ивать, -ать, усып/лять, -ить; suitsut lass kiiguta laps magama.

suitsut/taa² K M suisuttaa (K-Ahl.), pr. -an: suisutan K, imperf. -in ~ suisutin suitsutada коптить; K ku lahsi rääku, katagaakaa suitsutattii kui laps karjus, suitsutati (teda) kadakaga; K eellämuinaa suitsutõttii, põlõtõttii taikarohta i läpi tšiutoo ńuuhattii ennevanasti suitsutati, põletati nõiarohtu ja nuusutati (seda) läbi särgi. – Vt. ka savvuttaa.

suitsõᴅ J pl. suitsed узда, уздечка; suu suittsiil revittii rl. suu suitsetega rebiti (katki).

suka Len. K-Ahl. K-Al. P M Kõ Po Lu Li J I (vdjI Ma), g. sugaa P M Po Lu J suğgaa vdjI Ma 1. kamm (juuste kammimiseks v. soengu kinnitamiseks) гребень; P anna millõõ suka, miä nõizõn sukõmaa päätä anna mulle kamm, ma hakkan pead kammima; Lu mill päätä sugõttii jo sugaakaa, a ennee õli arja mul soeti pead juba kammiga, aga enne oli hari; Po ženiχa annab nùorikõlõ sugaa peigmees annab mõrsjale kammi; J ep sukõnnu izää suka rl. ei sugenud isa kamm; Lu luin suka om pääᴢ luust kamm on peas (= juustes); M Lu sugaa piid kammi piid; 2. (hobuse)suga, -hari скребница, чесалка (лошади); M opõzõõ suka hobusesuga; 3. (lina)hari, -suga льночесалка; M siis tehtii rautõzõt sugaᴅ, siz mentii nõistii sukõmaa rautõzil sugõll siis tehti rauast linaharjad, siis mindi hakati sugema rauast linaharjadega; ■ Lu suka lainõ murdlaine(tus). – Vt. ka pää-. – Vt. ka sukõma.

sukaaloono/ᴢ: -s J-Must. sukaloomus, -alustus (kudumisel) начинание, начало, почин чулка.

sukaasilmä Kõ sukasilm чулочная петля; kaŋgassa looᴅ, a sukaasilmäᴅ luk̆kõaᴢ kangast lood, aga sukasilmad loetakse.

sukaa-varsi J-Tsv. sukasäär чулочный паголенок.

suka-lainõ Lu murdlaine(tus) прибойная волна, прибой; suka-lainõ, lainõõ seltšä on alõpõl arjaa lainõõ takan murdlaine, laine selg on allpool (laine)harja, laine taga.

sukasuu J-Must. sukasuu (sukaserv) край чулка.

suk/ka¹ K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (Kett. R-Lön. Ja-Len.) -k J-Tsv. pl. Суккадъ Tum., g. -aa S Lu Li J suk̆kaa M -a J-Tsv. sukk чулок; J pani õikaa jalkaasõõ sukaa pani paremasse jalga suka; P sukat piti pagloikaa tšiini hoidis sukki paeltega ülal (kinni); J terve, sukat saappagoiss, vijjed viḱḱelit sukkiissa rl. tere, sukad saabastest, viied viklid sukkadest; M sukalla on suk̆kaa varsi, kannaa taguᴢ, kanta, lapa sukal on sukasäär, kannatagune, kand, laba; Li sukal on varsi, kanta i terä sukal on säär, kand ja pöid; J sukaa terä dalisko nosk on ühellain suka laba ehk pöid on üks ja (see)sama; S kotonn kõik tehtii, sukad i alõitsõᴅ kodus tehti kõik, sukad ja labakindad; Kõ sukkõõ teen puikkoloil sukki teen varrastega; J algõtaa sukkaa kahõlla vartaalla sukka (= sukakudumist) alustatakse kahe vardaga; Ra sukkaa teh́h́ää viijjee vartaakaa sukka tehakse (= kootakse) viie vardaga; J loonus tehtii sukalõ i alõtsõlõ, kahs silmää murnii, kahs õikii loomus tehti sukale ja labakindale, kaks silma pahempidi, kaks parempidi; J kasvatta [= kazvattaa] sukka kasvatada (= silmade lisamisega laiendada) sukka; Li sukkaa sammutõtaa sukka kahandatakse (= tehakse kitsamaks); Li miä nõizõn kusuttamaa sukkaa ma hakkan sukka kahandama; Kõ sis paan ter̆rää tšiin, sukk on valmiᴢ siis panen pöia (otsa) kinni, sukk on valmis; M sukalla on aukko sukas (sukal) on auk; J võta štooppa lõŋk-niitill (= lõŋgaka) sukaᴅ võta nõelu sukad villase lõngaga; M piäb lahgottaa kane vanat sukaᴅ need vanad sukad tuleb üles harutada; Li sukad õllaa vähäizee harmastavaᴅ sukad on veidi hallikad; J valkaat sukaat pantii jalkaa valged sukad pandi jalga; Lu sukad õltii niittizõᴅ; lõŋka sukka õli lõŋgass sukad olid linasest lõngast; villane sukk oli villasest lõngast; Li mehijee sukal on strotška tehtü meestesukal on tehtud pära; J jadgon suka vartt jätkan (= koon pikemaks) sukasäärt; J sukaa sääri ~ sukaa vars ~ Li sukaa varsi sukasäär; J suka lootuᴢ suka loomus; J sukaa nauh sukapael; Lu sukaa puikoᴅ ~ Lu Li J sukaa vartaaᴅ suka-

vardad. – Vt. ka alku-, lõŋka-.

suk/ka² Ränk K-Ahl. P M, g. -aa 1. emane koer, kõnek. lita, emane kass сука, самка; M sukka koira emane koer; M katti tetši peeniä i kõik sukaᴅ kass tegi pojad ja kõik emased; 2. libu, prostituut шлюха, проститутка; P siε õlõt kiijovaa sukka, naizikot sõimazivat tõin-tõiss sa oled Kiievi libu, naised sõimasid teineteist. – Vt. ka sukkakatti, sukkakoira.

sukka³, sukkaa vt. sukõa.

sukkakatti M emane kass, emakass самка (о кошке); emä on sukkakatti ema(ne) on emakass.

sukkakoira Ränk P M emane koer, emakoer сука; M emä on sukkakoira ema(ne) on emakoer.

sukkapuikko M Kõ S J-Must. (Lu) sukka-puikko P sukavarras вязальная спица; Kõ sukkaa tehäs sukkapuikkoloilla, siĺmäd on neĺĺää puikoo päällä, a viijjettomala tehäᴢ sukka tehakse (kootakse) sukavarrastega, silmad on nelja varda peal, aga viiendaga kootakse; M lahs tõmpaᴢ vällää sukkapuikoᴅ i alõtsõ purkõᴢ laps tõmbas vardad välja ja kinnas hargnes (üles); M viis sukkapuikkoa piäʙ õlla (kudumisel) peab olema viis sukavarrast. – Vt. ka sukkavarraᴢ, sukk-varraᴢ.

sukkazillaa Li sukkis, sukkade väel в чулках; tanttsizimma sukkazillaa tantsisime sukkade väel (sukkis).

sukkavarraᴢ Li = sukkapuikko.

sukkia vt. sukõa.

sukk-nau/ha: -h J-Tsv. sukapael чулочная подвязка: sukk-nauh, dalisko sääri-nauh sukapael ehk säärepael. – Vt. ka sääri-pagla.

sukk-nig/la: -l J-Tsv. sukanõel, kotinõel штопальная игла.

sukk-niitti J-Tsv. sukalõng чулочная пряжа.

sukku vt. umpi-.

sukkulai/n Ra J -ne J-Must., g. -zõõ = surmukaᴢ.

sukkuri vt. suukkuri.

sukkurimuru Lu suhkrutükike, -tera кусочек, крупица сахара.

sukkurliiva vt. suukkuriliiva.

sukk-varr/aᴢ (Ra) -õᴢ J-Tsv. = sukkapuikko; J sukk-vartaad va vilkkuvõt tšäeᴢ, nii selvessi teep sukka sukavardad vaid välguvad käes, nii kiiresti teeb (= koob) sukka.

suk̆kõa, sukkõa, suk̆kõaɢ vt. sukõa.

sukn/a I (Ku-Len.), g. -aa kalev (vanutatud villane kangas) сукно; I kaunis sukna punane kalev; Ku kaattarie pääl oltii suknaᴅ puusa-põllede pealmine pool oli kalevist. – Vt. ka suugna, suukkuna.

suknovaĺń J-Tsv. kalevivanutustöökoda, tampveski сукновальня.

suksi vt. suhsi.

suksi-puu J-Tsv. (kangastelgede) tallalaud, sõtkelaud подножка (ткацкого станка). – Vt. ka suhsi.

suku Kett. K R-Eur. R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I Ku, g. suguu Lu Li Ra J I 1. suguselts, sugulased, sugulane; suguvõsa, sugu родные, родственники, родственник; родня; P taas suku oŋ kõikk kogoᴢ taas on kogu suguvõsa koos; K süömät pantii lavvalõõ, suku kutsõttii toidud pandi lauale, suguvõsa kutsuti (sööma); Po kõikk suku kutsuttii pominoittamaa kogu suguvõsa kutsuti surnut mälestama; R muu suku maitee tuli, velljeni vesitee tuli (Eur. 43) muu suguselts tuli maitsi, mu vend tuli vesitsi; I suk̆kua müü tšäüb noorikkõ, kutsup pulmõlõõ pruut käib sugulasi mööda, kutsub pulma; Lu ženiχa meni omaa suguukaa noorikkaa võttamaa peigmees läks oma suguseltsiga mõrsjale järele (mõrsjat võtma); Lu poigaa suku õli tütöö taloz ohtogoossaa poisi sugulased olid tüdruku talus õhtuni; L suur suku siunaz õnnõa suur suguselts soovis õnne; Li naizõõ suku i mehee suku tõin tõissa kutsutaa laŋgoᴅ naise sugulased ja mehe sugulased kutsuvad teineteist langud(eks); Lu bõllu minuu sukkua (ta) ei olnud minu suguvõsast; Lu kui sukkaa [sic!] bõllu, võõraat tultii talkoossõõ kui sugulasi polnud, tulid võõrad talgutele; Lu mill on suur suku, on paĺĺo sukkua mul on suur suguvõsa, on palju sugulasi; J veriin suku veresugulane; Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks suguvõsa, kõik jäävad küüru; Lu miä menin mokomaa sukkuu mehel ma läksin niisugusesse suguvõssa mehele; J tšenee sukkua õõᴅ kelle sugulane (kelle sugu ~ soost sa) oled?; K kasõ staruχ on üvä dai sukua see vanaeit on hea ja ka (veel) sugulane (= meie sugu); Lu se on võõraᴢ, a se on suku see on võõras, aga see on sugulane; Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane; J maamaa pooltaa tämä om meile suku ema poolt on ta meile sugulane; P sukulaisii kõhtaa juollass: tämä on med́d́ee sukua sugulas(t)e kohta öeldakse: ta on meie sugu (~ meie soost); 2. sugupool, sugu род, пол; J nais suku naine, naissoost; J mees suku mees, meessoost; 3. (sugu)põlv поколение; J noor suku noored, noorsugu; J vana suku vanarahvas, vanad; 4. tõug, liik, sugu; tõuloom порода; племенное животное; Lu tämä on muniva kana, üvvää sukkua see on muneja kana, head tõugu; Lu lehmää suku meneb eteeᴢ (selle) lehma tõug (sugu) edeneb (läheb edasi); Lu lähtemä jätetää suguss mullikas jäetakse tõuloomaks; M teill on õhva müütävä sugussi teil on õhv tõuloomaks müüa; ■ J sukkua tetšemä sugulaseks saama, kosima; J suguss sukkuu jäämä põlvest põlve (kestma) jääma. – Vt. ka eri-, jätüs-, noor-, poika-, vassas-. – Vt. ka sukulainõ, sukuperä.

sukuborana M suku-boran J-Tsv. sugu-, tõujäär племенной баран; M sukuborana on naittamoitoo sugujäär on kohitsemata.

sukulai/nõ K Lu I -nee K-Ahl. -n Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J-Tsv. I (Ku), g. -zõõ P M Lu Ra J sugulane родственник; J õõt ko fiĺipaa sukulain, nii õõt tämäkaa ühs-näkoin kas (sa) oled Filipa sugulane, (et) oled temaga nii ühte nägu?; K sukulaizõd i võõraat kutsuttii kutsuti sugulased ja võõrad; Po kutsuttii tuttava vai sukulain pesemää kutsuti tuttav või sugulane (surnut) pesema; M lugõtõltii õmiilõõ mehiilee i lahsalailõõ, i kõikiilõõ sukulaisiilõõ (kalmistul) itketi oma meestele ja lastele, ja kõigile (surnud) sugulastele; L sukulaizõd nuorikyõ puolõss mõrsja poolt sugulased; Lu meill õli sukulain, äjjää veli meil oli sugulane, äia vend; J müü õõmm sukulaizõt tõizõs põlvõᴢ me oleme teise põlve sugulased; Kõ sukulaisii tšääpälee ain panõd vähäizee lih̆haa sugulaste kalmule alati paned vähekese liha; P siz mentii pihlaalaa tšülääsie vyõrazii, tšell õli sukulaisii siis mindi Pihlaala külasse võõrusele, kellel oli (seal) sugulasi; P däädä, siz õltii kaukõpalt sukulain vanaonu, siis oldi (= see oli) kaugemalt sugulane; J pulmasõõ kutsutaa druuškõssi litšepäit sukulaisii(t) pulma kutsutakse peiupoisteks lähemaid sugulasi; Lu litši sukulain (= litšimein) lähedane sugulane. – Vt. ka litši-. – Vt. ka suku.

sukulammaᴢ Li sugu-, tõulammas племенная овца; siä õsit sukulampaa vai tappazõ-

massi (kas) sa ostsid sugulamba või tapaloo-ma(ks)?

sukulehmä Lu Li sugu-, tõulehm племенная корова.

sukulu/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J sugulus родство, родственная связь; suurt sukuluss näd́d́ee välill ebõõ suurt sugulust nende vahel ei ole.

sukunimi Lu Ra suku-nimi J-Tsv. perekonna-nimi фамилия; Ra enne bõllu sukunimiä varem polnud perekonnanimesid.

sukuperä (P) suguselts, sugulased родные, родственники; juttyõn naizõlyõ i laχsalailõõ, sukuperälee i tuttaviilõõ räägin naisele ja lastele, sugulastele ja tuttavatele. – Vt. ka suku.

sukuri vt. suukkuri.

sukurliiva vt. suukkuriliiva.

sukusika Li sugusiga, tõusiga племенная свинья.

sukuärtšä Lu sugu-, tõupull племенной бык.

suk/õa Kett. K L P M Lu J (K-Ahl. K-Al. Pi S Li Ra) suk̆kõa M Kõ vdjI -kõa vdjI suk̆kõaɢ I Ma -kia Lu J (Ra) -kaa Lu -ka J-Tsv., pr. sug/en K-Ahl. -õn P M Kõ Lu J -õõn Lu, 3. p. -aʙ [sic!] K-Al. M, imperf. -in K M Lu J -iin Lu sutš/in M sud́in Kett. K Set. sud ̆ ́d́ii I 1. kam-

mida, sugeda; harjata чесать, рас/чёсывать, -чесать, при- (волосы); Lu kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi (pead), siis on juuksed vanunud; I ivuhsõt pitšäd naizikolla, tämä sugõb näitä naisel on pikad juuksed, ta kammib neid; P naizikko issu da sutši päätä naine istus ja suges pead; P tüttärikkõin eb antannu päätä sukõa tüdrukuke ei lasknud pead sugeda; Lu mill päätä sugõttii jo sugaakaa, a enne õli arja mul kammiti pead juba kammiga, aga enne oli hari; Lu ivusõt täll õli üvässi sugõttu mõlõpijõõ poolijõõ juuksed olid tal hästi kammitud, mõlemale poole; 2. (lina) sugeda чесать, про- (лён); L linaa sukõassa lina soetakse; Li linnaa sugõta hägläkaa lina soetakse linaharjaga.

sukõ/ma: -m J-Tsv., g. -maa J (lina)hari, -suga льночесалка. – Vt. ka suka.

sul/a P Lu J (K), g. -aa K P Lu 1. sula, sulanud; pehme, soe, õrn, hea талый, растопленный; мягкий, тёплый, нежный; P maa on sula maa on sula; Lu meri on sula meri on sula (= jää on meres sulanud); J sula lumi sula lumi; J sula tee pehme tee; J sula talvi pehme talv; Lu sula aika sula aeg (= lumesulamisaeg); J tänävä on nii sula ilm täna on (nii) sula ilm; J sula või (Must. 183) sula (= sulatatud v. sulanud) või; 2. lahvandus (sula koht jääs) полынья; Lu ku jää on jäättünüᴅ, a ühs paikka on sula, sitä kutsutaa lekama kui jää (= vesi) on jäätunud, aga üks koht on sula, seda kutsutakse lahvandus(eks); J ajõimm jäät müü, de sula tuli vassaa, etez emme pääzne sõitsime jääd mööda ja lahvandus tuli vastu, edasi me ei pääsenud; J sula vesi jääst vaba, lahtine vesi; ■ J sula maa (Must. 183) hästi haritud põllumaa; J sula süä õrn, hea süda; P ai siä sula sõbrani, älä kõvii tuskaa rl. oi sina, mu sulnis (= armas) sõber, ära (nii) väga kurvasta! – Vt. ka sulakaᴢ.

sul/aa P M Kõ Lu J (R-Reg. Ku) -laa Lu Li -a J-Tsv. -aaɢ (I), pr. -aʙ P M Kõ Lu Li J I -aaʙ M-Set., imperf. -i P Kõ Lu Li Ku -ii M-Set. -aᴢ J sulada плавиться, расплавливаться, растаивать, таять; делаться мягким; Lu sooja ilma, lumi sulaʙ soe ilm, lumi sulab; M sõtamehed mentii niku lumi suli, noorikõd jätettii itkõmaa sõjamehed läksid, nagu lumi sulas, jätsid pruudid nutma; Lu tševväässä jää algap sullaa rantoissa kevadel jää hakkab sulama randadest; P õsamma tšülääkaa jõka tševäd ühie boranaa, ko maa sulaʙ ostame (kogu) külaga igal kevadel ühe jäära, kui maa sulab; J soot sulavaᴅ, maad valuvaᴅ rl. sood sulavad, maad valguvad; Kõ kuparossa suli vaskvitriol (silmakivi) sulas (ära); ■ J pilvet sulavõᴅ (~ sulassa) pilved hajuvad; P nii üväd õunaᴅ, aukkazin, suus suli nii head õunad, hammustasin, sulas(id) suus; Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga mesikeeli, aga kui läheb ukse taha (= tagaselja), siis põhjab sind igal viisil. – Vt. ka sulassa, sulata.

sulaizõssi J sõbralikult, heatahtlikult, pehmelt, soojalt благожелательно, нежно, тепло; tämä õli irmus pehmiä tavaakaa, sulaizõssi vahti kui õmijõõ, ni i võõrajõõ päälee ta (= koer) oli väga pehme loomuga, vaatas sõbralikult nii omade kui ka võõraste peale.

sulak/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J sula (lumi) талый (снег). – Vt. ka sula.

sulameri M lahtine (jääst vabanenud) meri освободившееся ото льда море; tääl on sulameri, jäätä bõõ seal on lahtine meri, jääd ei ole.

sulane R-Lön.: oi vävü, sõse sulane rl. oi väi (= väimees), õe noor mees.

sula/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi = sulaa; lumi sulap päivüᴢ lumi sulab päikese käes.

sula/ta (K-Ahl.) -t J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -ᴢ J = sulaa; J suukkuri sulaᴢ suhkur sulas.

sulat/taa P M Lu J (K-Ahl. Li) -ta J-Tsv. -taaɢ (I), pr. -an K Lu J -õn Li J, imperf. -in Lu J sulatada, pehmitada плавить, растоплять, размягчать; Li puu on talvõlla jääzä, miä sulatõn i annõn kitsille puu(oksad) on talvel jääs, ma sulatan (oksad) ja annan kitsele; I lumi sulattaaɢ i vesi leeʙ puhaᴢ (kui) lumi sulatada, tuleb (sellest) puhas vesi; M ku razva sulattaaᴢ, senessä jääväd inaraᴅ kui rasv sulatatakse, (siis) jäävad sellest (järele) kõrned; I sigaa razvaa sulattaas, juuag anttsõ i rintaa võitaaᴢ searasva sulatatakse, antakse juua ja määritakse rinda; M sulatattii võita sulatati võid; J enne piäp tina sulatta, siiz vass vala enne tuleb tina sulatada, siis alles vala(da); J mees sulatap pikkiä mees sulatab pigi; J sulattõmizõõ pata ~ sulattõmizõõ potti sulatuspott.

sulat/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn, imperf. -tõlin frekv. ← sulattaa.

sula-vesi Lu lahtine (jääst vabanenud) vesi освободившаяся ото льда вода; meri on puhaz jäissä. on sula-vesi meri on jääst vaba (puhas). On lahtine vesi.

śulga vt. sulka.

sulgot/taa M-Set., pr. -aʙ M, imperf. -ti sulgida, sulgi ajada, sulil olla линять, менять (перья); kanat sulgottavaᴅ (= sulgaᴅ lähteväᴅ väĺĺää) kanad sulgivad (= suled tulevad ära). – Vt. ka sulkiissa.

sulgõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J suleke пёрышко.

sulgõt/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tusti J sulgedega kattuda покрываться перьями, опер/яться, -иться; puipud jo sulgõttussa kanapoegadele kasvavad juba suled (selga). – Vt. ka sulkiussa.

sulha/nõ: -nee K-Ahl., g. -zõõ peigmees жених; sulhassa tšülvettääs, tämää mennezä naimaase peigmeest viheldakse, kui ta abiellub.

sulhojai/nõ (J), g. -zõõ = sulhanõ; siiz miä näen sulhojaistõ, lienöö mieli hüvä siis ma näen (oma) peigmeest, olen rõõmus.

sul/ka K-Ahl. R-Reg. L P M Kõ Lu Li J (Kett. Ra) -k J-Tsv. śulga Kr Су́лка K-reg.2 Су́лга Ii-reg.1 Сулка Tum., g. -gaa Kett. K L M Lu Li J -gõõ J 1. (linnu)sulg перо; M tõkutti anõ siivess sulgaa rl. hani pillas tiivast sule; J tuli lintu tuutarissa, sulka valkaa vaaissa rl. tuli lind Tuudarist, valgesulg Vadjast; Lu kanal sulgat šiirillää kanal on suled kohevil; Lu kana jo sulkiiʙ, sulgõd lähtevät poiᴢ kana juba sulgib, suled tulevad ära; J sulkii(t) ajama, laskõma sulgima, sulgi ajama; J sulkii(t) seltšää saama sulgi selga saama, sulgedega kattuma; L mussa šlεäppi kõlmyõ sulgaakaa must kübar kolme sulega; M linnuu sulgaᴅ linnu suled; M kan̆naa sulgaᴅ kana suled; Lu anõõ sulka hane sulg; Lu patukõz on parõpi ku sorraa sulka hundinui on (padjatäiteks) parem kui jämedad suled; J heeno sulka on puh peened suled (peen sulg) on udusuled; J peh́miä sulk udusuled (udusulg); J sulgaa roo ~ sulgõõ roo ~ sulgõõ rooko sule rood, sule roots; J sulgaa varsi ~ sulgõõ varsi sule putk; 2. fig. sulg, suleke (mõrsja v. nooriku hellitusnimi pulmalauludes) пушиночка (ласкательное название невесты или новобрачной в свадебных песнях); R sulkani suku isutti, sulkani sukui kosutti, laka vaatan sulkani sukua, onko se suku kogossa, enne ehteet ühesä (Eur. 34) rl. mu sule (= mõrsja) sugulased võtsid istet, mu sule sugulased kastsid (niisutasid) keelt [?], las ma vaatan oma sule sugulasi, kas on see suguselts koos, ema ehted ühes.

sulkapoduška Lu sulk-podušk J-Tsv. sulkpotuška (J) sulgpadi пуховая подушка; J peh́miä sulk-podušk pehme sulgpadi.

sul/kia J, pr. -gin J, imperf. -kizin J (sulgi) kitkuda (sulgedest puhtaks noppida) ощип/ы- вать, -ать (птицу); slugalõõ i juttõõʙ: mene too millõõ mokom lintu sulgittu sulasele ütlebki: mine too mulle niisugune (puhtaks) kitkutud lind.

sulkii/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ = sulgottaa; kana jo sulkiiʙ kana juba sulgib.

sulkiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. sulkiu/ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = sulgõttussa.

sulkkulintti J siidpael, siidlint шёлковая лента; bloika on tehtü sulkkulintiss kaelalint on tehtud siidpaelast. – Vt. ka šolkka-lintti.

sul/ko M, g. -goo M nohu насморк; aivassõõʙ, täll on sulko aevastab, tal on nohu; suur sulko kõva (suur) nohu.

sul/ku Kett. K-Ahl. P M Kõ, g. -guu P Kõ 1. nohu насморк; M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nohu on (ninas), aina aevastan; 2. K P sulg, pais, (veski)tamm плотина.

sulkuᴅ (K-Al.): suku laulab sulkuttani, eimo elläs velvüttäni (Al. 50) rl. suguvõsa laulab oma sulekesest (= kullakesest), hõim oma hellast vennakesest.

sulkõi/n J-Tsv. I, g. -zõõ = sulkõnõ.

sulkõ/nõ I (Kett.), g. -zõõ sulg-, sule- sulgne пернатый, перистый, пуховый; I sulkõnõ poduška, sulkõõs poduškaᴅ sulgpadi, sulgpad-jad.

sulli/a J, g. -aa J libe, sile гладкий, скользкий; seelt tõi sugaa sulliaa rl. sealt tõi soa sileda.

sullittu (J): oi tütöt sula sõsarõᴅ, sulat sullitud omenad rl. oi, tüdrukud, sulnid sõsarad, sulnid armastatud õunad.

sulmuk/ka M, g. -aa = surmukaᴢ; kut̆tuas sulmukaakaa (kangastelgedel) kootakse süstikuga.

sult/tsia Kett. P M Kõ -tsõõɢ Ko, pr. -sin P Kõ, imperf. -tsizin Kett. K Kõ (pesu) pesta, uhta, hõõruda стирать, про/мывать, -мыть; Kõ sõvat sultsittii kahõlta veeltä pesu pesti läbi kahe vee; Kõ tšäs̆sii välis sultsittii sõp̆põi käte vahel hõõruti (pestes) pesu; M siis sulttsias tagaas tõizõlta kõrtaa, siis puhtaaz veez viruttaaᴢ siis pestakse uuesti teist korda, siis loputatakse puhtas vees; M per̆rää kassamissa sultsittii pärast leotamist pesti (pesu).

sum/a M Lu J (Ku), g. -aa Lu J (kael)kott, paun сума, сумка, котомка; Lu suma õli karjušil seĺĺäᴢ, sumaz õli eväᴢ kott oli karjasel seljas, kotis oli toidumoon; Lu naizill õltii suurõt sumat tšülleᴢ naistel olid suured kotid külje peal; J suma on õmmõltu üllee nahgõss kott on õmmeldud hülgenahast; J sapožnoi kurasõõ pani summaa (ta) pani kingsepanoa kotti; Ku se boo sinu jäniᴢ, kump eb oo sumaᴢ see pole sinu jänes, mis ei ole kotis.

sum/ka M-Set. J-Must. I sungka [sic!] K-Ahl. -kõ ~ -k J-Tsv., g. -kaa J = suma; I paimõnõlla ripuʙ sumka bokkaza karjasel ripub kott küljel; I sumka õli kaŋkainõ i nahkõõᴢ sumkaᴅ õlivaᴅ. kaŋkaizõza sumkaza lik̆kooʙ leipä, a nahkõzõza eʙ lik̆kooɢ kaelkott oli linane ja (ka) nahksed kaelkotid olid. Linases kaelkotis saab leib märjaks, aga nahkses ei saa; M annõttii kõikki kaasa, püssü, ranttsa, sumka, mõõkka anti kõik kaasa: püss, ranits, (kael)kott, mõõk; I miä õnd́ii paĺĺo kal̆loo i pan̆nii sumkaa ma õngitsesin palju kalu ja panin kotti; J paa tširjõt sumkaa de lähe tšiirep škouluu pane raamatud kotti ja mine kiiremini kooli.

sum/ma Lu-Len. -m J-Tsv., g. -maa J summa, hulk, kogus сумма; J on saanu suurõ summa rahoi(t) (ta) on saanud suure summa raha.

summain M: täm õli pikkarain pojokkõin, a nüd jo kazvi suur summaim meeᴢ ta oli väike poisike, aga nüüd juba kasvas suureks vägevaks meheks.

sumõrk/a L, g. -aa, pl. -aᴅ: sumerkaᴅ I videvik, hämarik сумерки; L perää sumõrkaa mentii issutaluo pärast videvikku mindi istjatsimajja (= majja, kus üheskoos tehti tööd ja veedeti aega); I sumerkat tuuvaᴅ hakkab hämarduma (tuleb hämarik).

sumõt/tia M-Set., pr. -iʙ M, imperf. -ti tibutada, uduvihma sadada, udutada моросить; sumõtib utu sajab uduvihma, udutab.

sungka vt. sumka.

supiileemi Lu leem, supivedelik отвар, бульон; kalaa on keitettü vai lihaa keitettü, se on supiileemi (kui) kala on keedetud või liha (on) keedetud, (siis) see on leem.

sup/pi Ränk K L P M Kõ V Lu Li Ra J I, g. -ii L Lu J sup̆pii M I supp; kartulisupp суп; картофельный суп; I tšihutat sup̆pii. kõõᴢ jämmiä, kõõᴢ mokoma vetelä keedad supi. Kunas (on) paks, kunas niisugune vedel; J suppi tšihuʙ, suppi meeb üli paassõ supp keeb, supp keeb üle (= tõuseb üle pajaserva); Li suppi, see ep paa-hu supp, see ei kõrbe põhja; I suppi tšihva, la jahtuuʙ supp (on) kuum, las jahtub; M panõb markofkaa suppiisõõ paneb porgandit supi sisse; Lu maistõ minuu suppia maitse minu suppi; Kõ rokkaa suvaan parapõissi ku suppii hapukapsasuppi armastan rohkem kui (muud) suppi; Lu miä sein kõik supii, jott eʙ menneis pilollõ ma sõin kogu supi ära, et ei läheks halvaks (ei rikneks); M leütšiätä suppia ep taho tšenniiᴅ süüvvä leiget suppi ei taha keegi süüa; Kõ jämmiä suppi, miä en suv̆vaa jämmiät suppia paks supp, mulle ei meeldi paks supp; K tšihutõttii makõat suppii keedeti magusat suppi; M tšülmä suppi külm supp (= okroška); J keitettii kala suppia i muitõõ žaaritõttii keedeti kalasuppi ja muidu praeti (kala); J klimppi suppi klimbisupp суп с клёцками. – Vt. ka alus-, erne-, haili-, kala-, kapus-, kĺotski-, koivu-, lapšu-, liha-, makaroni-, omõn-, piimä-, pĺokša-, soukku-.

suppi-laatko J-Tsv. supikauss суповая миска.

suppi-naap/pa: -p J-Tsv. = suppi-laatko.

surgut/tši J-Tsv., g. -šii J (kirja)lakk сургуч; jõka pirttu-putelill on surguttši pääll igal piiritusepudelil on lakk peal.

surj/a M, g. -aa (kapsa)südamik, kuule e. kuure сердцевина (капусты); kapussaa surja kapsa südamik. – Vt. ka ammas-, pää-.

surju vt. pää-.

surkot/õlla [< sm?] K-Al., pr. -tõlõn: -tõõn K, imperf. -tõlin; on emüd eloza, surkottõõb sukuani, laatii lautojani (Al. 50) (kui) on emake elus, s. mu sugu(võsa), katab mu (pulma)-

laudu.

sur/ma Kett. K-Ahl. L P M S Po Lu Ra J I (U) -mᴀ Ku -m J-Tsv. Су́рма Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -maa U P M Lu Ra J surm смерть; I miä koollag ved́ en tahoɢ, a surma tuõbõ ma ei taha ju surra, aga surm tuleb; M jumal näed ev võta min̆nua, en koolõ, ebõ·õ millõõ surmaa jumal, näed, ei võta mind, (ma) ei sure, pole mulle surma (määratud); P surma tuli dai vei surm tuli ja viis; J surma tuõb oottamatta surm tuleb ootamata; Lu ättšinäin surma tuõb ilma tautia äkiline surm tuleb ilma haiguseta; Ku liikkujall on liikᴀ surmᴀ kk. liikujal(e) on surm liigne; Ra katil on iloᴅ, a iirel on surma vs. kassil on pidu, aga hiirel on surm; L iezä surmaa tahtõ kunikas poigad naittaa kuningas tahtis enne surma poegadele naised võtta; S pajatattii, što per̆rää surmaa kot̆too tšäüsi räägiti, et pärast surma käis (surnu vaim) kodus; M naizikoo piti pit̆tää surmaa päiväässaa povonikkaa pääzä naine pidi surmapäevani tanu peas kandma; M surmaa sih̆haa et tää surma kohta (sa) ei tea; M mikä õli täm̆mää surmaa süü mis oli tema surma põhjus?; Lu vätši duumõttii, što tämä saap surmaa senee õpõzõõkaa rahvas arvas, et ta saab selle hobusega surma; Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese ära; M tätä pääsettii surmalta ta päästeti surmast; M õm̆maa kazvatattu unukka tappõ surmalõõ oma kasvatatud lapselaps tappis (ta) ära; Lu jürü tämää ampu surmaassaa välk lõi ta surnuks; J ep see koollu õma surmaa ei see surnud loomulikku (oma) surma; I siä koolõd eb üv̆vää surmaa sa ei sure õiget surma; J kooli märännee surmasõ (ta) suri hirmsat surma; M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõõ täna olin surmasuus, aga veel polnud loodud surmale; Lu tänävä surma õli suu pääl, a veel eb õllu lootu surmassi täna oli surm suu juures, aga veel ei olnud (ma) surmaks loodud; ■ M surma rippu niitii päällä hing oli niidiga kaelas ~ surm oli silmade ees; J surm om pihoᴢ surm on käes (= inimene sureb varsti); J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss salvab, siis on surm käes; Lu jo on surma sellää takan juba on surm selja taga (= juba surm läheneb, juba on üks jalg hauas); J surmaa tšättee menemä surema; J surmaa näkoin surma nägu (= inimene näeb halb välja); M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk. see on nii kõhn nagu surmakutsar. – Vt. ka epä-, nältš-, ättši-.

surmapäivä M surm-päiv J-Tsv. surmapäev день смерти; M vävüü surmapäivä väimehe surmapäev.

surm/ata ~ -õtõ Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J, imperf. -azin Lu -õzin J surmata, tappa уби/-вать, -ть; Lu ühs poika surmattii sõaza üks poeg tapeti sõjas.

surmatauti Kõ surm-tauti J-Tsv. surmahaigus смертельная болезнь; Kõ viimein surma-tauti võtti heŋgee enelleeᴢ viimne (= viimaks) surmahaigus võttis hinge enesele. – Vt. ka surm-vaiva.

surma/õlla: -ella (R-Eur.), pr. -õlõn, imperf. -õlin frekv. ← surmata; tuhat sutta surmaelit i sait sata repoa (Eur. 41) tuhat sutt (= hunti) surmasid ja said sada rebast.

surmok/ko M, g. -oo = surmukko.

surmuk/aᴢ Lu (M Kõ Ja-Len.) -õᴢ Li J sormukaᴢ J, g. -kaa Kõ Lu J (kanga)süstik, murd. surnuk(as) (ткацкий) челнок; Kõ tšääve on pantu surmukkaa süämmee i vot i kooᴅ kääv (= kangapool) on pandud süstiku sisse ja, vaat, koodki; M surmukkaakaa viskaaᴅ i naapertiikaa lööᴅ, jalkojõkaa tallaaᴅ i kaŋgaᴢ meeʙ eteeᴢ surnukaga viskad ja soalaega lööd, jalgadega tallad ja kangas (aina) kasvab (läheb edasi); J surmukõz vilpib läpi süstik lipsab läbi; J ilm surmukõss kaŋgõss et kuo ilma süstikuta (sa) kangast ei koo. – Vt. ka sukkulain, sulmukka, surmukko, surmukkõin, surmuska, sõrmikaᴢ², sõrmukka.

surmuk/ka M Kõ -kõ ~ surnukka M, g. -aa Kõ = surmukaᴢ; Kõ a mill sitä niittiä vizgattii, se õli surmukka. a surmukaa süämezä õli käävi aga millega seda lõnga visati, see oli surnukas. Aga surnuka sees oli kääv.

surmuk/ko M, g. -oo = surmukaᴢ.

surmukkõi/n P, g. -zõõ = surmukaᴢ.

surmusk/a I, g. -aa = surmukaᴢ.

surm-vaiv/a: -õ J-Tsv. = surmatauti; surm-

vaivõss tšenni ebõõ pääsettü surmahaigusest ei pääse keegi (ei ole keegi päästetud).

surmõi/n J-Tsv., g. -zõõ J surma-, suri-, surelik смертный.

surnukka vt. surmukka.

suro-jää Lu ajujää плавучий лёд.

surok/aᴢ Lu, g. -kaa Lu konarlik, krobeline бугристый, неровный; kõns tuulõl jäätüʙ, on surokaz jää kui (merevesi) tuulega jäätub, (siis) on konarlik jää; surokassa jäätä müü on kehno tallata i õpõzõl ajjaa konarlikku jääd mööda on raske käia ja hobusega sõita.

sur/ra M Lu Li J (Kett. K-Ahl.) -r J-Tsv., pr. -õn Kett. Li J -en K-Ahl., imperf. -in J 1. surra умирать; J jo surõp, paŋka tšüünteliät põlõma juba sureb, pange küünlad põlema; 2. tuimaks muutuda, (ära) surra (jäseme kohta) неметь, онеметь (о руке, ноге); M jalka suri, em pääze tšäümää jalg suri (ära), (ma) ei saa käia (ei pääse liikuma); Lu milla suri tšäsi, niku ebõõ tätä mul suri käsi (ära), nagu pole(ks) teda (olemaski). – Vt. ka surõa, surõnõssa.

śurtukk vt. sertukka.

sur/u¹ J, g. -uu kurb, murelik печальный, горестный; mitä õõttõ suruillõ suillõ, mitä meelille pahaizillõ rl. miks olete murelike suudega, miks pahase meelega? – Vt. ka surukaᴢ, surukkain.

suru² vt. soru.

suruk/aᴢ: -as J-Must., g. -kaa = suru¹.

surukkai/n J, g. -zõõ = suru¹; süä surukkain rl. süda (on) murelik.

surv/aa (J-Must.), pr. -aʙ J, imperf. -i = survoa; survab heenohzi [= heenossi] tambib peeneks.

survikko (R-Eur.): ampusit survikot jänekset tedret teeltä, sorsot soilta (Eur. 41) lasksid (ambusid) s. jänesed, tedred teelt, pardid soodelt.

survo/a P M Lu Li J-Tsv. (Kett. K-Ahl.) -aɢ I survua Kett. K M, pr. -n Kett. K P M Lu, imperf. -õn [?]: -zin P Lu suruda, tampida, pressida толочь; отжимать, прессовать; роиться (о комарах); Lu kańivo-seemenet kuivõtõttii ahjos, sis survottii i pantii pattaa i tehtii soukku-vesi kanepiseemned kuivatati ahjus, siis tambiti katki ja pandi potti ja tehti kanepitembivett (= kanepipiima); M valad jõvikkaat siglaa päälee i näväd luzikaakaa survoᴅ valad jõhvikad sõelale ja surud need lusikaga katki; Lu survo maamunad matškassi tambi kartulid pudruks; M avvotud lantut survottii hautatud kaalikad tambiti (pudruks); M kuivatatut kalad emä survõ heenossi kuivatatud kalad tampis ema peeneks; M suurimat survottii uhmaraᴢ, pettšeleek survottii kruubid tambiti uhmris, (uhmri)nuiaga tambiti; I ümper kasta zavodaa sõizop ku pruudo, vesi-pruudo; siällä nävät savvõa survovaᴅ selle tehase juures on nagu tiik, veetiik, seal nad tambivad savi; Lu sääzgeᴅ alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi enne vihma sääsed suruvad, purevad vihaselt; P kõõz on tüüni õhtago, sis tihut survovaᴅ kui on vaikne õhtu, siis kihulased suruvad. – Vt. ka survaa.

survõõᴅ (K P), pl. kruubid крупа; pani ahjoo survõita rl. pani ahju kruupe.

sur/õa: sur̆rõa M, pr. -õʙ ~ sur̆rõõʙ M, imperf. -i ~ sur̆rii M tuimaks muutuda, (ära) surra (jäseme kohta) неметь, о- (о руке, ноге); mitäleb issuzin kaugaa vai mitä, a algap sur̆rõa jalka .. sur̆rõõʙ, niku niglat tšäüväᴅ. teeb jalgaa kõikõõ kaŋkõassi, et saa mah̆haa jalkaa, niku lühep tõissa jalkaa tuõʙ millegipärast (kas) istusin kaua või mis, aga jalg hakkab surema .. sureb, nagu nõelad käivad. Teeb kogu jala kangeks, (sa) ei saa jalga maha (panna), jalg muutub nagu teisest jalast lühemaks; suri jalka, en saa tšävv ühel jalkaa jalg suri (ära), (ma) ei saa käia ühel jalal. – Vt. ka surra.

surõl/la: -l J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J norutada, nukrutseda, leinata скорбеть, горевать; tütökkõin surõlõb emäss tüdrukuke nukrutseb (surnud) ema pärast (tüdrukuke leinab ema). – Vt. ka surõtõlla.

surõmi/n J-Tsv., g. -zõõ halisemine, kurtmine сетование, нытьё, плач, хныканье.

surõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J frekv. surra, hukkuda умирать, погибать; kassen talos kõik tõin-tõizõ peräs surõnõssa siin talus surevad kõik üksteise järel. – Vt. ka surra.

surõt/taa: surettaa (K-Ahl.), pr. -an: suretan K, imperf. -in suretada, surra lasta (= sureva inimese eest hoolitseda) ухаживать за умирающим.

surõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J 1. kurvastada, nukrutseda, leinata унывать, горевать, скорбеть; 2. kaevata, kurta, haliseda (горько) жаловаться. – Vt. ka surõlla.

susi Kett. Len. K L P Pi Ke M Kõ S Po Lu Ra J I (R-Eur. Ku) sussi ~ sus ~ suhsse Kr Сузи Tum., g. suõõ K L M Kõ S Lu Ra J suyõ P suõ L P M Kõ Lu J 1. hunt, susi волк; K suõd ulvovaᴅ, sõta leeʙ hundid uluvad, sõda tuleb; Po sussiikaa eläᴅ, sussii viittä piεb i ulvua vs. huntidega elad, huntide viisi peab ka ulguma; Lu sutta ku peltšäät, siz mettsää elä mee vs. kui hunti kardad, siis metsa ära mine; Lu suõssa pakõni, a karruu puuttuu ~ suõssa peltšääᴢ, a karullõ joutu vs. hundi eest põgenes, aga karule sattus ~ hunti kartis, aga karule sattus; M en tuntõnnu, õliko karu vai susi ei tundnud (ära), kas oli karu või hunt; I eläɢ meeɢ mettsää ühsinä: susi süüʙ ära mine üksinda metsa: hunt sööb (su ära); M suõᴅ veeväᴅ koirõõ, kuttsuvaᴅ, koiraa viisii ulvovaᴅ hundid viivad koeri (ära), kutsuvad, uluvad koera moodi; I lammaskarjaa tuli susi lambakarja tuli hunt; J niku suõll lekot silmiiᴢ silmad leegitsevad (leegid silmis) nagu hundil; Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs. söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole; Ku suell on ühessemää meehee muissᴏ, a karull on ühessemää meehee voimᴀ vs. hundil on üheksa mehe mõistus, aga karul on üheksa mehe jõud; M sutta jalgat sööttääᴢ vs. hunti toidavad jalad; Ra siä õõᴅ nältšäin niku susi sa oled näljane nagu hunt; Lu miä en õõ susi, em miä sinnua süü ma ei ole hunt, ma ei söö sind ära (= ära mind karda!); M susi sutta ep söö, a lammaz leeb väliz väärä hunt hunti ei murra (ei söö), aga lammas jääb (nende) vahel süüdlaseks; M kuza sinu isä. susi sei kus su isa (on)? Hunt sõi (ära); M piεb nii tehä, etti suõt söönnüüᴅ i lampaat terveeᴅ peab nii tegema, et hundid on söönud ja lambad terved; J täüs suõõ tapain, va suõõ ampait ep tappa (ta on) täiesti hunditaoline, ainult hundi hambad puuduvad; J suõõ loonokaa inimin hundi loomuga inimene; Lu mentii susijõõ ajool mindi hundijahile; M silmiissä nii joostii tšüüneleᴅ, niku vanall suõlla silmist jooksid pisarad nõnda nagu vanal hundil; Lu se on niku ühsluin susi, ku tšen on niku võõno i vähä pajataʙ see on nagu üksik hunt, (öeldakse), kui keegi on nagu aeglane ja räägib vähe; M nüd veeri nii, etti tuli suõ karvaa nüüd pleekis nii (ära), et tuli hundikarva (= pleekis halliks); 2. pl. pruuttüdrukud, kõrvased (pruudipoolsed pulmalised) поезжанки (участницы свадебного поезда); Ra suõd õltii noorikõõ saattajaᴅ, suõt toož laulottii pruuttüdrukud olid pruudi saatjad, pruuttüdrukud ka laulsid; ■ Lu ajõttii laivassa poiᴢ, sai suõõ pasportii (ta) aeti laevast minema, sai hundipassi. – Vt. ka ilves-.

susimarja M Lu näsiniin; näsiniine mari волчья ягода. – Vt. ka suõõmarja.

susl/a M -õ J-Tsv., g. -aa J (õlle)virre, meski, susla сусло.

suss/eda L P M-Set. Po (Ja-Len.) suśśeda (K-Al. Ja-Al.) Су́сњдъ Tum. -õda L I (P) -id́a (I), g. -edaa L P suśśedaa K Ja naaber; naabrus; naabri- сосед; соседство; P t́at́a kuttsõ sussedaa apiisyõ isa kutsus naabri appi; P teill on tšüläᴢ, sinu sussõdaᴢ ühs naizikko, mussaverine teil on külas, sinu naabruses, üks mustaverd naine; K suśśedaa naizõd naabrinaised.

sussed/i I, g. -ii I = susseda; J kase sussedii χolostõi tahoʙ nad́d́ussaɢ see naabri vallaline (poeg) tahab abielluda.

sussi, sus vt. susi.

sussid́a, sussõda vt. susseda.

susta/va: -f J-Tsv., g. -vaa J liiges сустав; jalkaa vaivõttaap sustavoiᴢ jalg valutab liigestest.

sutakka vt. sudakka.

sutk/a Lu, g. -aa ööpäev сутки; tämä kõlmõt sutkad leži ta lamas kolm ööpäeva.

sutotšny/i M, g. -i nalja- шуточный; kussa kaz̆zee sõn̆naa taka-taarissa kaivannu, kase on mokoma sutotšnyi sõna (ei tea) kust t-t-st (= vanadelt hõimlastelt) on (ta) selle sõna (välja) koukinud, see on niisugune naljasõna.

sut/ti Lu, g. -ii Lu pintsel кисть; sutti on migääkaa kraazgataa pintsel on (see), millega värvitakse.

suu Kett. K L P Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R) suu ~ suh ~ śuuh Kr Суу ~ Су Pal.1 Су́у K-reg.2 Сŷy Ii-reg.1 Су Tum., g. suu K M Lu J 1. (inimese v. looma) suu рот; J mitä õõtta suruilla suilla rl. miks olete murelike suudega?; Lu mill on suuz ühs ammaᴢ i tõin tüŋki, pikkarain vaa mul on suus üks hammas ja teine tüügas, väike vaid; Ra süüb i suuta šmakutaʙ sööb ja matsutab suud; Lu jalka kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs. kui jalg tatsub, siis suu matsub; Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs. võõras leib kulutab suu; M suur pala suu ratkaaʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki (rebib suu katki); Lu suuta müü ed mee lüümää vs. küsija suu pihta ei lööda (suu pihta sa ei lähe lööma); M laa idgõʙ, lihõn suu, nahkõn perze kk. las nutab, lihast suu, nahast perse; Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs. sama (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab; M nii kõvii nagraʙ, daaže kõrvissaa suu avaʙ nii kõvasti naerab, (et) isegi suu on kõrvuni lahti (avab suu kõrvuni); Ra nagri vaikka suu harrillaa naeris nii, et suu pärani; M täm trüümästi nagramaa koko suulla ta purskas täie suuga naerma; M elä ahata suu sellällää ära lagista (naerda), suu pärani; Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid; J suu avollaa kattsoma suu ammuli vaatama; Lu se on niku avoi suu, eb ällüü panna omaa suuta tšiin see on nagu töllmokk, ei märka oma suud kinni panna; M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, (et) ei saanud sõna(gi) suust (lausuda); Lu selt inemizelt sõnaa suuss piäb õssaa sellelt inimeselt tuleb sõna suust osta (= ta räägib vähe); Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei tohi suud(ki) avada (= ei julge rääkida); Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs. kana muneb nokast, lehm lüpsab suust; Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk. suurus (= hommikueine) suhu, mõistus pähe; J miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa viina ma oma elus enam suhu ei võta; Lu tämä mokomaa suppia eb võta suhhõõ tema niisugust suppi ei võta suhu; M nii el̆lääs köühässi, etti näillä bõõ, mitä suh̆hõõ panna elavad nii vaeselt, et neil pole, mida suhu panna (= pole, mida süüa); J suhõõ pissemä suhu pistma (= sööma); Lu lavvaa takaa issuzimma, lauta õli tühjä, emmä saannu suhhõõ vattsaasõõ laua taga istusime, laud oli tühi, ei me saanud suhu ega kõhtu (= midagi ei olnud süüa); Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata); Lu ep saanu i suuta kassaa ei saanud suudki kasta (= ei saanud midagi juua); J suu vezitseʙ suu jookseb vett; M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab sõrme suus hoida; J suu suittsiil revittii rl. suu suitsetega rebiti (katki); Lu õpõzõl pannaa ravvat suhhõõ hobusele pannakse rauad suhu; Po võttaaz opõzia suuš tšiin võetakse hobustel suu kõrvalt (= suitsetest) kinni; Lu ai ku on tšülmä, ampaat suuza lotissaa oi kui külm on, hambad plagisevad suus; Lu tšäüb suu avõõ, see vihmaa tääʙ käib, suu ammuli, see ennustab vihma; Lu se suvvaap paĺĺo pajattaa, što sültši suussa praizguʙ see armastab palju rääkida, (nii) et sülg pritsib suust; Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk. see räägib palju: sada suust, tuhat persest; Lu a tämä rohkaap suukaa teep tüütä, ep tšäsijeekaa aga tema teeb tööd rohkem suuga, mitte kätega; Lu suukaa teep paĺĺo, a tšäed evät tunnõ mitä tehä suuga teeb palju, aga käed ei oska midagi teha; Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus; P pajatab niku rooppaa suu täünä räägib nagu suu putru täis; P suukaa tämä p tšüsünnü, ain pilliikaa pillitti suuga ta ei küsinud, aina pilli(ga) mängis; M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii väga pime, (ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista; M suu sellällää suu pärani; Lu suu laki suulagi; J suu nurkk suunurk; J miε söötin suuss i suu palaᴅ ma söötsin talle (oma) suust maiuspaladki; Lu lahz on nagru suil laps naerab, on naerusuul; Lu lahz on itku suil laps nutab, on nutusuul; 2. millegi eesmine v. ülemine osa, suu; mingi eseme ees olev pind; jõesuu, suue верхняя или нижняя часть чего-либо, отверстие; устье; J putelii suu pudeli suu; J sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle paelakesega kotisuu kinni; Lu iha suuᴅ õllaa rikki, kõik šiškõttõvaᴅ käis(t)esuud on katki, puha narmendavad; P tämä sõizob uhzyõ suuza ta seisab uksel, ukseavas; K armiainee ahjoo suula armsake ahjusuu ees; M tämä kurassõl risitti sitä ahjoo suuta (Set. 6) ta tegi noaga ristimärgi ahjusuule; J nütt leeväd veräjää suullõ nüüd jõuavad (nad) värava suhu; Lu peremmeez meni ajõ õpõzõõ veräjää suhhõõ peremees läks ajas hobuse väravasuhu; Lu jõgõõ suuᴢ püüvvetää suurt kallaa jõesuudmes püütakse suurt kala (= suuri kalu); Lu meree suuz on jõki matala meresuus (= jõesuudmega lahes) on jõgi madal; J laukaa suu Lauga suu(e); ■ S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa pruut ja peigmees pannakse suud andma (= suudlema); L karjušši antõ risilie suuta karjus andis ristile suud (= suudles risti); J tšüzüt tšättä ämmältä, ämmä suuta suikkaaʙ rl. küsid ämmalt kätt (teretamiseks), ämm annab suud (= suudleb); Lu läpi suu veitellä (tahab) väga süüa, (tal) on suur söögiisu; J suurõõ suukaa, ain kaĺĺuᴅ (oled) kisakõri (suure suuga), aina karjud; Lu suu niku tšerikoo tšellä suu nagu kiriku kell (inimese kohta, kes palju lobiseb); Ku se valo kuremuniit suuhoo see valetas (valas kuremune suhu); J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kaebust ei võetud kõne allagi; J suu sõnakaa, sõnall suusõnaliselt, sõnaga; M täm ep saannu suuta tšiin ta ei saanud suud kinni (hoida) (= ta lobises palju); Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni (= sundisin ta kohe vaikima); M paa suu tšiin ~ piä suuta tšiin pane suu kinni ~ pea suu kinni!; M miä täm̆mää kutsun, i laa tämä juttõõʙ suussa suh̆hõõ i silmässä silmää ma kutsun ta (siia) ja las ta ütleb suust suhu ja silmast silma; Lu vihhaa ep piä, eb näütä, miä õõn lukõn kõik suhhõõ tälle viha (ta) ei pea, ei näita (välja), (kuigi) ma olen talle kõik suu sisse öelnud; J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust; Lu sõta juttu meni suussa suhhõõ sõjajutt läks suust suhu; Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on ülepeakaela võlgades (suud ja kõrvad on võlga täis); Ra millõ ebõõ aikaa, millõ on suu täünn omii d́eeloi mul pole aega, mul on käed (suu) omi töid (asju) täis; J elä siä, suu peräss, tällee kazett d́eelõss mittäit pajat ära sa, jumala pärast, temale sellest asjast midagi räägi; J prosti – miä kuile võtin sinu suu pala andesta, ma vist võtsin (ära) sinu maiuspala (suupala); J vaahto suu kiitleja. – Vt. ka ahjo-, avõ-, iha-, javo-, jõgõõ-, lapa-, lopi-, meree-, nagra-, nagru-, parta-, sukaa-, suuri-, uhzõõ-, umpi-, vilisä-, väärä-. – Vt. ka suuk-

ko.

suu-aŋgelia L kullake; armuke золотце, ангелочек, дорогая; любовница; kassõ tulõb minuu suu-aŋgelia seal (= see) tuleb mu kullake.

suuba vt. šuuba.

suudi/a M Lu J suutia J, pr. -n M J, imperf. -zin M J suutizin J 1. kohut mõista, süüdi mõista; hukka mõista, taunida судить, осуждать, осудить; M tätä tahtovad nõisa suudimaa tahavad hakata tema üle kohut mõistma; J suudittii kahõssi voossi türmää mõisteti kaheks aastaks vangi; J tšüläs suudita noorikka, noorikaa tappa külas mõistetakse hukka noorikut, nooriku käitumist; 2. J-Tsv. kohut käia, protsessida судиться; 3. (ette, ära) määrata предназна-

ч/ать, -ить; J tuõp surma suutimõttõ rl. tuleb surm (ette) määramata; Lu kõik päiväd on suuittu kõik päevad on (ette) määratud; Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs. üks juuksekarv(gi) ei lange (peast) ilma ette määramata. – Vt. ka suuittaa, suvvita, suvvittaa.

suudna M (purje)laev (парусное) судно; meez ajõli suudnalla merellä mees sõitis (purje)laevaga merel.

suudnikaa-nurkka: suudnika-nurkka Ränk = sudnikka.

suug/na I, g. -naa = suukkuna; i suugnoo tehtii, kuottii ka kalevit tehti, kooti.

śuuh vt. suu.

suuhhari vt. suhari.

suuhsi vt. suhsi.

suuit/taa: -taaɢ (I), pr. -an, imperf. -in kohut mõista судить; suuto suuitti kohus mõistis (kohut). – Vt. ka suudia, suvvita, suvvittaa.

suuja vt. sooja.

suukka M: suukka koira emane koer.

suuk/ko J, g. -oo suu, suuke рот, ротик; orjaa suukko suuruzõttõ rl. orja suu on suuruseta (= hommikueineta). – Vt. ka suu.

suukk/una K-Ahl. L M Kõ S Lu (J) -unõ Lu -un Ra J-Tsv. -ona J Суккуна Tum., g. -unaa M -una ~ sukkona J kalev (vanutatud villane kangas); vilt сукно; войлок; Kõ suukkunaa kooᴅ siz on neĺĺäᴅ suussõᴅ, kaŋgassa – kahõᴅ suussõᴅ i neĺĺäᴅ niijjeᴅ, a kut̆toaz nii-sam̆maa ku kaŋgassa (kui) kalevit kood, siis on neljad tallalauad, (kui) linast riiet – (siis) kahed tallalauad ja neljad niied, aga kootakse niisama kui linast riiet; M meill kuottii valkõanna suukkuna, siz annõttii narvaza vanuttaa i kraazgata meil kooti kalev valgena, siis lasti Narvas vanutada ja värvida; J kanõrvookaa kraazgattii suukkonaa musassi ja lepää koorõõkaa kanarbikuga värviti kalevit mustaks, ja (ka) lepakoorega (värviti); M üvä suukkuna paĺtooᴅ vartõ hea kalev palitu jaoks; J izäle õmmõlti kauhtõŋ koto suukkunõss isale õmmeldi kaftan kodukootud kalevist. – Vt. ka koto-. – Vt. ka sukna, suugna.

suukkunfaabrik/ka: -k ~ suukkumfaabrikk J-Tsv. kalevivabrik суконная фабрика; narvaa suukkunfaabrikk saab vett vodopadass Narva kalevivabrik saab vett kosest.

suukkun/õin J-Tsv. -oinee K-Ahl. -öin (Salm.2), g. -õizõõ: -õizõ J kalevist, kalevine, kalev- суконный; J suukkunõin kauhtõn pääll kalevist kaftan seljas.

suuk/kuri Lu Li Ra J sukkuri Lu Li sukuri J, g. -kurii Lu Li Ra J sukkurii Lu suhkur, tükksuhkur сахар, кусковой сахар; J elä han siä juu tšaajua suukkuritt (ilm suukkuria) ära ometi joo teed suhkruta (ilma suhkruta); Lu se on rappia niku suukkuri see on rabe nagu suhkur; J braagaa teh́h́ää sukurissa, sukuria i hiivaa pannaa, näteli-päivät tšäüʙ, mõni paab i umalaa b-t tehakse suhkrust, suhkrut ja pärmi pannakse, nädalapäevad käib, mõni paneb ka humalat; Lu suurõt komkat suukkuria suured kamakad suhkrut; J suukkurii pää suhkrupea, peasuhkur; Lu suukkuri komu suhkrukamakas; Lu suukkuri pala suhkrutükk; Lu suukkuri javo ~ suukkuri liiva peensuhkur; Li sukkuri erneeᴅ suhkruherned; ■ Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud. – Vt. ka pää-. – Vt. ka tsuukkara.

suukkurii/n J, g. -zõõ J suhkrune, suhkru- сахарный.

suukkurijavo Lu = suukkuriliiva; iivõ nii nõizõʙ suukkurijavookaa pärm peensuhkruga nii kerkib(ki).

suukkuriliiva Lu suukkurliiva Ra (J-Tsv.) suukkur-liivõ ~ suukkur-liiv J-Tsv. suukuri-liiva ~ sukkurliiva Lu sukurliiva (Lu) peensuhkur сахарный песок; J tšüläz ebõõ võtõttu sitä koosia, jot suukkur-liivaka tšaajua juuvv külas ei ole (omaks) võetud seda kommet, (et) juba peensuhkruga teed juua; Lu riissuurimii pääll on sipusõttu sukkurliivaa riisi(pudru) peale on riputatud peensuhkrut.

suukkuripää Li suukkur-pää J-Tsv. suhkrupea голова сахару; Li ennee õltii suurõt suukkuripääᴅ, ümper õli sinin paperi vanasti olid suured suhkrupead, sinine paber oli ümber.

suukkur-zavod/a: -õ ~ -ᴅ J-Tsv. suhkruvabrik сахарный завод.

suulaki Ra suu-laki J-Tsv. suulagi нёбо; Ra suulagõss lähti nahkõ poiᴢ suulaest tuli nahk maha.

suulta vt. suu-.

suumõlain vt. soomalain.

suunurkka J-Must. suunurk уголок рта.

suupalan J dem. suupala(ke), maiuspala(ke) лакомый кусок, лакомный кусочек; maama süütäp suussa suupalazõᴅ (itkust:) ema söödab (lapsele) suust (viimase) suupalakese.

suupilli M suu-pilli J-Tsv. suupill губная гармоника; J lustissi tunnõp suu-pilliä män-tšüä oskab hästi suupilli mängida.

suur/a Ränk K L M, g. -aa M 1. kohupiimajuust, kodujuust, sõir творожный сыр, домашний сыр; L kuivass vorogass õli tehtü suura kuivast kohupiimast oli tehtud kohupiimajuust; M suura on tšütettü ahjoza sõir on ahjus kuumutatud; 2. M juustukäkk (endisaegne toit keedetud kohupiimast, millele lisati koort, mune ja võid) сырной колобок (кушанье из варёного творога с добавлением сливок, яиц и сливочного масла). – Vt. ka siira, sõõra, syyru.

suuravvaᴅ M Lu J I (P) suuravvat Ränk M-Set. suu-ravvaᴅ M suuravvõᴅ Li pl. (hobuse) suurauad удила; M sis pannaz õhjaᴅ, siz opõzõlõ suu-ravvaᴅ suhõ i nii on opõn rakkõiᴢ siis pannakse ohjad, siis hobusele suurauad suhu ja siis on hobune rakkes; Li vaĺĺaiz nämä õllaa tšiin, vaĺĺazravvõᴅ, suuravvõᴅ valjaste küljes (valjais) on nad kinni, suurauad; P vaĺĺaat suurautoikaa valjad suuraudadega.

suuremmast Ku adv. suurt, suuremat больше этого, большего; i miä suuremmast mittä en duumaᴅ [sic!] ja ma midagi suuremat ei mõelnud.

suu/ri K R-Reg. L P M Kõ V Lu Li J I Ku (Kett. Sj. R-Eur. R-Lön.) -r Len. K R-Reg. U L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku śuhri, komp. suhrampa Kr Су́ури Pal.2 K-reg.2, g. -rõõ K U P M Lu Li J I -ryõ L P -ree Ku 1. suur; tugev; pikk; sügav; arvukas большой; крупный; сильный; длинный; высокий; глубокий; многочисленный; Lu panin õpõzõl suurõõ koormaa, piäb vähettää panin hobusele suure koorma (peale), peab vähendama; M üvällä lehmällä suur uhar heal lehmal (on) suur udar; I ärtšä suurõji sarvõjikaa suurte sarvedega härg; Ra ku suurõp arja, se on kukko kui (kanapojal) on suurem hari, (siis) see on kukk; Li suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki, väike peab küllasena; P suukaa tämä tiep paĺĺo, a tšäeᴢ, tšämmälez on suur peukko kk. suuga ta teeb palju, aga käes, kämblas on (ainult) suur pöial (= suuga teeb suure linna, käega ei käopesagi); I suuri sõrmi pöial; J suuri sõrmi (Must. 183) keskmine sõrm; I suurõõ vatsaakaa suure kõhuga (rase); M suurõt silmäd niku opõizõl suured silmad nagu hobusel (= väga suured silmad); Li tšezällä püvvettii suurta kallaa suvel püüti suurt kala (= suuri kalu); Lu sütšüzüll on lainõõt suurõpõt ku tšezällä sügisel on lained suuremad kui suvel; Lu täll on suur rikasuᴢ, a tämä ain rohkaap tahoʙ tal on suur rikkus, aga tema tahab aina rohkem; Lu se on suur sünti see on suur patt; M täll on taitaa suur tuska tal on vist suur mure; K emäz on suurõd vaivad nähnü rl. (su) ema on suuri vaevu näinud; M kase on min̆nua vartõõ suur alu, suur abida see on minu jaoks suur solvang, suur ülekohus; M suur ooli suur hool, hoolitsus, mure; Lu suurõss duumass meni hullussi suurest mõtlemisest läks hulluks; J kase oŋ kumm: pikkõrain lahs de nii suur paametti pääᴢ see on (alles) ime: väike laps ja nii suur mõistus peas; P i uulõõ lõhkazi suurõss nagrussa huulgi läks lõhki suurest naerust; Lu miä suurt üvvää meelt idgin ma nutsin suurest rõõmust; M suur kolamin on kujalla suur kolin on õues; J on suur pouta, maa lõh-kõõʙ on suur põud, maa lõheneb; J suurõd vihmaᴅ, sis pillaab viĺĺaa (kui on) suured vihmad, siis rikub vilja (ära); Ra tänävä on nii suur utu täna on nii suur (paks) udu; Lu suur tuuli suur (tugev) tuul; K tüttärikod laulõttii suurõll äälell tüdrukud laulsid suure häälega; I naizil õltii vikahtõõᴅ peenepäᴅ i mehilä suurõpaᴅ naistel olid vikatid väiksemad ja meestel suuremad; P menin tällie pajattamaa, tämä tetši suurõt silmäᴅ, mitäid ep tää läksin talle rääkima, (aga) tema tegi suured silmad (= ta imestas), midagi ei tea(dnud); I menivät pro-gonallõõ, kaiee astik̆koo panivat suurõlõ kepile (nad) läksid karjamaale, selle (tõrva)tünni panid pika teiba otsa; I rohot siälä suurõt kazvivaᴅ kõrge rohi kasvas seal; I lumi suuri lumi (on) sügav; J suurõll (pitšäll) harkkamuzõll tšäümä suurte (pikkade) sammudega käima; M miä tap̆paalin tätä suurõõkaa rutuukaa ma jõudsin talle suure rutuga järele; I meeᴅ .. kuhõɢ suurõõ teχχee lähed .. kuskile pikale teele; J suuri uni sügav uni; P suku õli suur suguvõsa oli suur; Lu suurissa on suur on väga suur; Lu suur-suuri koto suur-suur maja; 2. täiskasvanu, suur взрослый, большой; Kõ sukkaa teen, suurõlõõ piäp tehä kahõsatšümmett silmä teen sukka, täiskasvanule (= täiskasvanu sukale) peab tegema kaheksakümmend silma; Kõ kokalla tehäz i aluzjupkõita, suuria vartõ i lahsilailõ heegelnõelaga tehakse (ka) alusseelikuid, suurte jaoks ja lastele; M lahs pajatap suurijõ juttujõ väl̆lii, siᴢ juõllaᴢ elä tuŋkõõ, var̆raa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib täiskasvanute juttude vahele, siis öeldakse: ära sega, vara vananed, kasvab pikk habe; I lahsõt kõittši suurõd i eloza ovaᴅ lapsed on kõik suured ja on elus; K suurõt tüttäred i noorõd naizõt tšäüsivät kõltaa täiskasvanud tüdrukud ja noored (abielu)naised käisid kolda korjamas; I suuri inehmine täiskasvanud inimene; J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl. kari on suuri sigu, aga teine (kari) on sea põrsaid; 3. tähtis; suur важный; великий; большой; P suur vid́d́es-päivä suur reede; M se tšihlago jo nätilpäivää päivännä, suur tšihlago see vastlapäev (on) ju pühapäevasel päeval, suur vastlapäev; M siis tuli suur pühä, seitsee näteliä enipäiväässaa siis tuli suur paast, seitse nädalat lihavõteteni; Kõ suur võõras pantii lavvaa õttsaa issumaa tähtis külaline (võõras) pandi laua otsa istuma; J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end tähtsaks, ei taha tulla meie hulka; L harkkolaz õli suur tεätäjä Harkkolas oli suur külatark (~ teadjamees); M täm on suur lurvi, ep kehtaa tehä milliz̆zee mit̆täiᴅ ta on suur laiskvorst, ei viitsi teha mitte midagi; J määretöin suur tšivi määratu suur kivi; J elä lõikka ilmõtoi suurt pala (leipä) ära lõika ilmatu suurt pala (leiba); Lu suuri rikaᴢ väga rikas; ■ Lu noorõn on suurõᴅ silmäᴅ, meeᴅ vanassi, mittä ʙ õõ tarviᴢ noorena tahad kõike, (aga) jääd vanaks, midagi ei ole (enam) tarvis; J miä pääzin suurõpõssi ma kasvasin suuremaks (= sain vanemaks); J kõik tervüs tuli suurõpõssi tervis muutus tugevamaks; K sünnitid minuu suurilõ päivilee (itkust:) sünnitasid mu suurteks päevadeks (= raskeks eluks); M mitä nii kaugaa mak̆kaaᴅ, jo suur päivä mis sa nii kaua magad, juba suur päev (väljas); M alkõ tulla suurilla jalgoilla hakkas tulema suurte sammudega; I siiᴢ mois̆siossa tuõmmak kot̆too suurta teetä müü siis tuleme mõisast koju suurt teed (= maanteed) mööda; Lu siz jõgõz nõsap suurõõ vee siis tõuseb jões suurvesi; J suur vesi ~ suurõd veeᴅ suurvesi, kõrgvesi, tulv; Lu J suur meri avameri, ulgumeri, ookean; Lu suur meri ain šumizõʙ, siäll ain on lainõ avameri aina kohiseb, seal on alati laine(d); Lu suurõõ meree aluᴢ kaugesõidulaev; I suurõza rättezä suurrätis; J suur nigl sukanõel, kotinõel; M suurõᴅ tšiitossõᴅ suur tänu, suured tänud; Lu suur leppä sanglepp, must lepp; Lu suur poltikaᴢ kõrvenõges; K suur põtkõᴢ harakputk; I suur putkõ naat; Ra suur tšärpein porikärbes, lihakärbes; J suurõt tükit seissa bataris suur-tükid seisavad patareis; M suur ruikko (Set. 80) rõuged.

suuriiri J suurhiiri Kõ rott, kodurott чёрная крыса.

suurili/n J-Tsv., g. -zee = suurõlin.

suuri/ma K-Ahl. M Lu Li J (R M vdjI I J) -mõ Li -m Li Ra J-Tsv., hrl. pl. -maᴅ Kett. K L P M S Li Ra J (Kõ-Len. Lu) -mat Ränk M-Set. suurõmaᴅ P tang, tangud, kruup, kruubid крупа; Li veen müllüü kahs kuĺĺaa ruissa, javan javossi, ühee kuĺaa veen õzraa, teen suurimaa viin veskile kaks kotti rukist, jahvatan jahuks, ühe koti viin otra, teen tangu; J õzrõd jo on javõttu suurimõssi odrad on juba jahvatatud tanguks; M ku rapsit, tuuli siis puhuʙ lesemeᴅ vällää suurimoissa kui raputad (pohemoldi), siis puhub tuul kliid tangudest välja; M roopalõ piäp kaugaa autuuta, laa üv̆vii turpoovaᴅ suurimaᴅ puder peab kaua hauduma, las tangud paisuvad hästi; Li rooppa on siiriä, jõkka suurim on erii puder on sõmer, iga tang(utera) on eraldi; J nütt tuõp surma suurimoilõõ rl. nüüd tuleb surm tangudele; J suurimaka piirg tangupirukas; P süötii õzraa suurimoissa ruoppaa söödi odratangudest putru; J mann suurim roopakaa süütetä läsiviit ja peeniit lahsii mannatangu-

pudruga söödetakse haigeid (inimesi) ja väikesi lapsi; Li greettsinaa suurima ~ P griettsinaa suurimaᴅ tatratang(ud); P žonaa suurimaᴅ hirss, hirsitangud; M valkõat suurimaᴅ riis; Lu tõin maa perrää vihmaa meep kõvassi, a mutamaa perrää vihmaa meeb niku suurimõssi mõni maa läheb pärast vihma kõvaks, aga mustmullamaa läheb pärast vihma nagu sõmeraks (teraliseks); ■ Ra mil on tšülmä i ruumõz on suurimoiᴢ mul on külm ja keha on kananahal; Lu tuli suurimal niku kana-nahka hibjo ihu läks (külmast) krobeliseks (tangu) nagu kananahk; Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast krobeliseks (tangu), siis öeldi, et käsi on kananahal (kana-

lihal). – Vt. ka greettsin-, kagra-, koto-, manna-, nisu-, perlofk-, risu-, riis-, rüis-, šona-, õzra-.

suurima-rooppa I tangu-, kruubipuder крупяная каша.

suur/imikko Lu Li -mikko Lu (J), g. -imikoo: -mikoo Lu (tangu)kört; (tangu-, kruubi)puder кашица; каша из крупы; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa körti süüakse leivaga; Lu suurmikkoa teh́h́ää piimääkaa i veekaa, veekaa, sis pannaa võita maguussi körti tehakse piimaga ja veega, (kui) veega, siis pannakse võid maitseks; J läsijõ vetelep süüvve suurmikkoa haige sööb aeglaselt körti; Lu ku suurimoiss teh́h́ää vetelää süükkiä, jutõllaa suurimikko, a ku on jämmiä, siz on rooppa kui tangudest tehakse vedelat sööki, (siis) öeldakse (tangu)kört, aga kui on paks, siis on puder.

suurim/o K M, g. -oo = suurima.

suurimomeno M tangutoit (tangudest valmistatud toit) пища, еда из крупы.

suurimõi/n J-Tsv., g. -zõõ J teraline, sõmerjas зернистый.

suurisilmäne Lu fig. ahne жадный.

suurisuu L fig. suursuu (hundi metafooriline nimetus) большая пасть (метафорическое название волка); tulõvat suõt suurisuud ja pittšänenäᴅ tulevad hundid suursuud ja pikkninad.

suurivarva/ᴢ: -s M-Set. suurvarvas большой палец (ноги).

suurma vt. riis-.

suurmeelin Lu tark умный; suur pää, suurmeelin suur pea, tark (inimene).

suurmikko vt. suurimikko.

suurpõlvilii/na: -n R-Lön. (igapäevane) suur põll большой (будничный) передник.

suurpühä Ja-Len. suur-pühä Kõ Lu J-Tsv. suur paast великий пост; Kõ eez enipäivää seitsee näteliä, tätä kutsuttii suur-pühä enne lihavõtteid seitse nädalat, seda (aega) kutsuti suur(eks) paast(uks).

suur-rätte J-Tsv. suurrätt, suurrätik, pleed большой (шерстяной тканый) платок, плед.

suursõrmi P esimene sõrm, pöial большой палец (руки).

suur-tee J-Tsv. maantee, kõnek. suurtee столбовая дорога, диал. большак. – Vt. ka sammastee.

suurtükki J suurtükk, kahur пушка.

suurui/n Ra J-Tsv., g. -zõõ J (millegagi v. kellegagi ühe)suurune v. -pikkune одного роста, одинаковой величины (с кем-то или с чем- то); Ra peen kanaa munaa suuruin, aukko õli tšehspaikkaᴢ (võrgukivi oli) väike, kanamuna suurune, auk oli keskel (keskpaigas); J ühee suuruizõᴅ (kazvoo poolõss) ühesuurused (kasvu poolest).

suurukkõi/n Lu, g. -zõõ = suuruin; anna millõ metri suurukkõin tükkü lautaa anna mulle meetripikkune lauatükk.

suurusoit/taa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu (varast) hommikueinet, suurust anda кормить (ранним) завтраком; miä suurusoitin perree ma andsin perele hommikueine.

suurus/saa L P M Kõ Po Li -saaɢ I, pr. -an M -õn J -saan M, imperf. -in J -siin M varahommikust süüa, suurust võtta, murd. suurustada завтракать ранним завтраком; L kuivass vorogass õli tehtü suura, esimeizess seniekaa suurusõttii kuivast kohupiimast oli tehtud juust, seda söödi esimeseks hommikueineks; P miε n õlõ suurussannu ma ei ole hommikueinet söönud; J tulka suurussõma tulge hommikust sööma; Po suurussavad viinaakaa i õlluukaa võtavad suurust viina ja õllega.

suurussa/assa ~ -assõ Lu Li -ss J-Tsv., pr. -an Lu J, imperf. -azin Lu -zin J = suurussaa; Lu ennee tüütä suurussaassaa enne tööd võetakse suurust; Li nõizõmma suurussaamaa hakkame hommikust sööma.

suurusu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J suurustamine, hooplemine; uhkus, upsakus хвастовство; гордость.

suuru/ᴢ K M Lu Li J Ku (Kett. I) -s M-Set. J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ M Lu Li J -ssõõ M (varane) hommikueine, -söök, suurus; (loomade) hommikune toit завтрак; Lu esimein on suuruᴢ: ennee tüütä suurussaassaa, vähä süüvvää esimene (söömine hommikul) on suurus: enne tööd võetakse suurust, süüakse väheke; Li suuruᴢ, varraa suurussaassaa einäaikana varane hommikueine, vara võetakse hommikueinet heinaajal; Lu kukko oomnikossa nõizõb ühell aikaa laulamaa, siz on väli, sis taaz laulaʙ, sis piäb nõissa üleeᴢ suurussa tšihuttamaa kukk hakkab hommikul ühel ajal laulma, siis on vahe, siis jälle laulab, siis tuleb tõusta üles hommikusööki keetma; M nõiskaa suurussõllõõ, tulkaa suurussõllõõ, tulkaa tšiirep, too kõig jahuʙ tulge hommikust sööma, tulge kiiremini, muidu jahtub kõik ära; Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled kägu suuruseta, siis kägu petab, siis ära mine külvama; M isä suurussõllõ tšünnäp suurõõ sargaa isa künnab enne hommikueinet suure põllutüki (sara); K lehmiilee mentii antamaa suurussa lehmadele mindi andma hommikust toitu; M antaas suuruz einoo (loomadele) antakse hommikune jagu heinu; J suuruᴢ aik hommikueine aeg; Ku suurus suuhoo, meeli päähää, paha inimäin hevoo persiiᴢ kk. suurus suhu, mõistus pähe, paha inimene hobuse perse(s).

suur/uuᴢ M (Lu-Must. Li) -uᴢ J-Tsv., g. -uu M suurus, mõõt, võrdsus величина, размер; M kriŋgeĺid opõzõõ suuruutta kringlid (on) hobusesuurused; M kanall õli pikkarain muna, sõrmõõ õtsaa suuruutta kanal oli väike muna, sõrmeotsasuurune; J pojukkõin jo om minuu suurutt pojuke on juba minusuurune; Li bombo. eb õõ suuri, no patšti·i sittaböröläizekaa üht suurutta ujur. Ei ole suur, noh sitasitikaga peaaegu ühesuurune; J ühee suuruᴢ ühesugune suurus, võrdsus.

suurvatt/sa: -s Lu adj. suure kõhuga, kõhukas, paks толстопузый, толстобрюхий, толстый; suurvatts inemin (= paksuvatts inemin, paksu vattsõnõ inemin) suure kõhuga, paks inimene.

suurvesi Lu suurvesi, kõrgvesi, tulvavesi половодье; suurvesi, läpi tšülää venneejekaa sai ajjaa kahõ-tšümmenee neĺĺäl voovvõll suurvesi, läbi küla sai sõita paatidega [19]24. aastal.

suurõd-munaᴅ [sic!] J-Tsv. pl. (kubeme)song грыжа, паховая грыжа.

suurõli/n J-Tsv., g. -zõõ J suureline, kõrk, ülbe, upsakas, uhke высокомерный, надменный, спесивый, гордый. – Vt. ka suurilin.

suurõltõl/la: -l J-Tsv., pr. -õn, imperf. -in suurustada, uhkustada гордиться, хвастаться.

suurõntõl/la: -l J-Tsv., pr. -õn, imperf. -in = suurõltõlla.

suurõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J suureneda увеличиваться; silmiijõ nähos suurõnõʙ (kazvoʙ) silmanähtavalt suureneb (kasvab).

suurõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J suurendada увеличивать.

suu-silmä vt. soosilmä.

suussi ~ suussõ vt. suhsi.

suu-suul/ta: -t J-Tsv. = silm-silmältä.

suusõna (K-Al.) suu-sõna J-Tsv. suusõna, suuline kõne устная речь; K tüttärikko annab viel suusõnoilla pasiboa: pasibo, ko tulitta .. (Al. 24) (pulmakombestikust:) tüdruk (= pruut) tänab veel suusõnul (naisi): aitäh, et tulite ..

suutia vt. suudia.

suutk/a S Po J, hrl. pl. suudgaᴅ P M S J suudgat K-Ahl. Ja-Len. -aᴅ Lu J -õᴅ Li ööpäev сутки; M koko suudgad eli, ep saannu pajattaa, akkunnalaa i kooli terve ööpäeva elas, ei saanud rääkida, õue surigi; Lu babuška öhsü i kõlmõt suutkad õli mettsäᴢ vanaema eksis (ära) ja oli kolm ööpäeva metsas; Li müö õlimmõ viijjet suutkõd merelle jää päälle me olime viis ööpäeva merel jää peal; J kõlmõt suudgad makaz üht voimaa kolm ööpäeva magas ühtejärge.

suu/to K-Ahl. L M Lu Li J-Tsv. I Суто Tum., g. -vvoo Lu Li suvvoo Lu -oo J 1. kohus; kohtuprotsess, hagi суд; тяжба; Lu pappi ja talopoika mentii suutoo preester ja talupoeg läksid kohtusse; M mentii suutoo, a mitä suuto suudiʙ mindi kohtusse, aga mida kohus otsustab; J mitä tälle suuto, ku sud́d́ on tuttõv mis (loeb) talle kohus, kui kohtunik on tuttav; L med́d́ell õli suuto meil oli kohus; L sis tehtii suuto siis peeti kohus; M i sis ku õli vajaga, ni meni aźźa suutoossaa ja siis, kui oli vaja, läks asi kohtusse; J jo kõlmõtt voott tšävvä suuoᴢ juba kolmandat aastat käivad kohut; J mie annan suutoo ma annan (asja) kohtusse; J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohtust ei tule midagi välja, siis kaeban maakonnakohtusse; J suuto d́eel kohtuasi; 2. kohtunik судья; Lu mentii suuto ja suuto tšüsü talopoigalta: mihee siε anniᴅ vargassaa rattiiss mindi kohtusse ja kohtunik küsis talupojalt: miks sa lasksid aidast varastada? – Vt. ka meri-.

suutoherra Li kohtunik, kohtuhärra судья.

suut/oo Kett., g. -tomaa (ilma) suuta без рта.

suut-silmäᴅ Lu: tämä minnua narris suut-silmät täünä ta narris mul suud-silmad täis (= pettis mind rängalt).

suut/tua L P M Kõ S Li J (K R-Reg. Pi-Len. Lu), pr. -un K Li J -tuun L, imperf. -tuzin K L P M Kõ J vihastada, vihaseks saada сердиться, рас-, гневаться; M täll on üvä tapa, ep tämä suutu, ebõ·õ süämikko tal on hea iseloom, ei tema vihasta, ei ole kuri; P suuttuzin i sültšezin tämää päälie vihastasin ja sülitasin tema peale; M siz niku suuttu naizõõ päälee siis nagu vihastas naise peale; J miä nii suuttuzin sinu pääle, jot eläjez en tuõ teile ma vihastasin nii sinu peale, et elades(ki) ei tule (enam) teile; Kõ ku suutuʙ: la täm on suuttunnu, õmaᴅ jalgaᴅ jahzaʙ kui (keegi) vihastab, (siis öeldakse): las ta on vihane, (küll) võtab oma(d) jalad (ise) lahti; ■ J piimä suutub (Must. 183) piim läheb kokku.

suutut/taa L M Kõ Li (R-Lön.), pr. -an M, imperf. -in M pahandada, vihastada, vihaseks teha сердить, гневить; Li ep saa suututtaa tõissa meessä ei tohi pahandada teist inimest; L nõitoi ep saannu suututtaa nõidu ei tohtinud vihastada; Kõ ku suututõttii, siz menin järkeä hivussiisõõ kui (mind) vihastati, siis haarasin kohe juustest (kinni); M miä tahon tätä suututtaa ma tahan teda vihastada.

suutut/õlla: -ella (R-Lön. R-Reg.), pr. -tõlõn: -telen R-Lön., imperf. -tõlin: -telin R-Reg. frekv. ← suututtaa; sillä suututteli suure looja (Lön. 187) sellega (ta) vihastas suure Looja.

suutõhsõᴅ P pl. loomatoidu jäägid, toidujäänused объедки (остатки) корма скота; elä viskaa suutõhsii vällεä, tševäd liep pittšä ära viska loomatoidu jääke ära, kevad tuleb pikk.

suutõl/la M -laɢ (I), pr. -õn M, imperf. -in suudelda целовать, по-; M tahtõ tütterikkoa suutõlla tahtis tütarlast suudelda; M tämä suutõlõp täm̆määkaa ta suudleb teda (temaga); I piti, piti, suutõli, suutõli da i viil lisäzi hoidis, hoidis, suudles, suudles ja lisas veelgi.

suuvittaa (K-Ahl.), pr. -an, imperf. -in (istuma) sobitada [?], paigutada [?] расса/живать [?], -дить [?]; izüt suuvitab sukua, enne lautaa laadittelõb (Ahl. 93) isake sobitab [?] suguvõsa (istuma), ema katab lauda.

suuvit/õlla: -ella (R-Lön.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin kohut mõista [?] судить [?]; vet sinu suuvitteli suuri looja (Lön. 188) sinu üle ju mõistis kohut [?] suur Looja.

suv/aaja K-Ahl. -vaajõ Lu Li, g. -aajaa armastaja, austaja, armuke влюблённый, поклонник, любовник; Li suvvaajõllõ sittaa, tahto-jõllõ taitšinaa kk. armastajale sitta, tahtjale (= naiseks võtjale) tainast. – Vt. ka suvattaja, suvattava.

suv/aamiin Kett. -aaminee K-Ahl. -vamin Lu -vaamin Li -aamin ~ -amin J-Tsv., g. -amizõ J armastus любовь; J ihassumin muutup suvamizõssi ihalemine muutub armastuseks; Li suvvaamizõssa innoomisõõssaa on ühs harkkamuᴢ vaa armastusest vihkamiseni on vaid üks samm; J nütšüziill aikoill suurt suvamiss rahvaz elä etsi: jõka ühs suvab ize ente nüüdsel ajal suurt armastust rahva seas ära otsi: igaüks armastab iseennast.

suv/ata K L P M Kõ S Lu Li Ra J (Kett. Ja-Len. Ku) -at ~ -a J-Tsv. -ataɢ I (Ma) Су́ва Pal.2 K-reg.2, pr. -aan K L P Kõ Lu Li J suv̆vaan M Kõ S Lu -vaan Lu Li -an Ja J suv̆vaa I, imperf. -azin K P Lu Li J -azii I 1. armastada; sallida; (meelsasti) tahta, tavatseda любить; хотеть; L emintimä nõizõp sinua suvaamaa võõrasema hakkab sind armastama; S koko iää õmaa ain ittši, raz ei suvannu tätä kogu oma (elu)ea aina nuttis, sest ei armastanud teda; J taita suvata tõin tõiss ku ühtperä isuta kaglõstikkoo vist armastavad teineteist, kui ühtsoodu istuvad kaelastikku; M miä suv̆vaan kõv̆vii õm̆maa õpõttajaa ma armastan väga oma õpetajat; K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma; P säünäᴢ ep suvaa jarvyõ vettä säinas ei armasta järvevett; Lu a kotoleipä ku on minnua müü ni, kotoleipää miä suvvaan aga küll koduleib on minu (meele) järele, koduleiba ma armastan (tahan meelsasti); K miä suvaan tširjoi lukõa ma armastan (mulle meeldib) raamatuid lugeda; Lu meijjee tšüläᴢ vätši pühänä suvvaaʙ koppiussa parvõõ meie külas armastab rahvas pühapäeval kokku koguneda; M täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta armastab aina vahetada töökohti; M tämä suv̆vaap tõisia sõimata, tämä on sõimapappi talle meeldib teisi sõimata, ta on s.; M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita; M katagasiineᴅ, neet suv̆vaavat kazvaa katagapõõsajõ välizä tõmmuriisikad, need armastavad (= neile meeldib) kasvada kadakapõõsaste vahel; 2. kallistada обн/имать, -ять; Ra poika tahto tüttöä suvata, a tüttö juttõli: tšäed vällää, elä tuõ litši poiss tahtis tüdrukut kallistada, aga tüdruk ütles: käed eemale, ära tule ligi!; ■ Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs. koer koera armastabki; Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk. sa armastad mind nagu koer keppi; Lu se inemin kõrta vuuvvõz entä suvvaaʙ kk. (egoisti kohta öeldakse:) see inimene armastab ennast kord aastas (= aasta läbi, alati).

suvatik/ko J-Tsv., g. -oo armastatu, lemmik любимый, желанный; silotti õmas suvatikkoa hellitas oma armastatut.

suvat/taa: -ta J, pr. -an: -õn J, imperf. -in J armuma panna; ahvatleda, võrgutada влюблять; завлекать; соблазн/ять, -ить; vana hülkü, vet suvatti ku suvatti noorikkõizõ tütöö vana liiderdaja, võrgutas ja võrgutaski ju noorukese tüdruku (ära).

suvatt/aja: -õja J, g. -ajaa: -õjaa J 1. armuke любовница; jätti naizõõ, lahzõᴅ, meni suvattajaka jättis naise, lapsed, läks armukesega; naizõ meez om võttõnnu enelle suvattõja naisemees on võtnud endale armukese; eläb niku tatarina: kotonn nain, ääres suvattõja elab nagu tatarlane: kodus naine, (naise) kõrval armuke; 2. lemmik любим/ец, -ица; kõikkaaz rohkaap hlopottaa piti baarõšńe ooĺa, vańkaa suvattõja kõige rohkem askeldas preili Olja, Vanka lemmik. – Vt. ka suvaaja.

suvattav/a Kett. K P Lu-Must. Li J suvaattava K-Ahl., g. -aa K Li armsam, kallim; armuke; armas, armastatud любимый, любимая; любовник, любовница; Lu siis menin süntii, suvattava kaa tein lahzõ (Must. 158) siis langesin pattu, armukesega tegin lapse; P suvattava laχsi armukese laps, vallaslaps; J mokoma on minu suvattava poika niisugune on minu armastatud noormees. – Vt. ka suvaaja, suvattaja.

suv/i Kett. K R L P M Kõ Ja J I (vdjI) suhwi ~ śuhwe Kr Су́ви Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Сувви Tum., g. -õõ K R P M J -yõ P suv̆võõ M vdjI suvi лето; L suvi on suoja suvi on soe; M markofkat kazvovat suv̆võõ, sütšüzünn il̆laamma porgandid kasvavad (kogu) suve, sügisel koristame (ära); K końuχa koko suvõssi õli palkattu hobusekarjus oli kogu suveks palgatud; R jõka suvõõ koton einää leimmä iga suvi niitsime kodus heina; M nii med́d́ee elotši meni: suv̆võõ tšüläzä, a talvõõ petterizä nii meie elugi läks: suve(l) (elasime) külas, aga talve(l) Peterburis; M ühess suvõss kõik tein ühe suvega kõik tegin; P lampaiz õlin kaχs suvõa lambakarjas olin kaks suve; P suli lumi i tuli suvi rl. sulas lumi, tuli suvi; L tεätäjät pajattivaᴅ, miltine suvi lieʙ (ilma)targad rääkisid, missugune suvi tuleb; P se õli sütšüzüü puolyõ suvõa see oli sügise poole suve; K miä suvõa vasoo en panõ mehelee, mill on vajaga tüönikkaa(ta) vastu suve ma ei pane (tütart) mehele, mul on vaja töötegijat; J männä vootta õli märtšä suvi, vihmõkõs suvi möödunud aastal oli märg suvi, vihmane suvi; Kõ kuiva suvi kuiv (= põuane) suvi; I õli einä suvi oli (hea) heinasuvi; P vot sillõõ suvõõ toitto vaat sulle suvetoit; M sis tšülvääz rüissä, kagraa .. suvi rüissä siis külvatakse rukist, kaera .. suvirukist; J suvi nisu suvinisu; J suvi leip suvivili. – Vt. ka vihma-.

suviborana M suvel sündinud oinas баран, родившийся летом.

suvi-eläjä M suvitaja дачник.

suviin vt. suvinõ.

suvik/aᴢ J, g. -kaa J suvirukis яровая рожь; müü tšülvimmä tševäällä suvikassa me kül-

vasime kevadel suvirukist; viljäd õllaa: õzra, kagra, ruiᴢ, vehnä, suvikaᴢ viljad on: oder, kaer, rukis, nisu, suvirukis. – Vt. ka suvirüiᴢ.

suvilammaᴢ M suvel sündinud lammas овца, родившаяся летом.

suvimenoᴅ M pl. suvised tööriistad летние рабочие принадлежности.

suvi/nõ: -ne K-Lön. -nee K-Ahl. -in J-Tsv., g. -zõõ: -izõõ J suvine, suvi-, suve- летний; K la tueb [= tuõp] suvinee aika (Ahl. 103) las tuleb suvine aeg; J suviin leip (suviil leip) suvivili.

suvipaĺto M suvemantel, (-palitu) летнее пальто.

suvirüiᴢ S suvi-rüiᴢ J-Tsv. = suvikaᴢ; S suvi-rüissä tšülvettii külvati suvirukist.

suvisõpa I suverõivas летняя одежда.

suvittaa M suviti летом, в летнее время, каждое лето; a suvittaa vot kazell tüttärell eĺin aga suviti elasin vaat selle tütre juures.

suvittai K = suvittaa; no suvittai miä tšäüzin kotoo aga suviti käisin ma (linnast) kodus.

suvivazikka M (suveks kasvama jäetud vasikas телёнок, оставленный на вырост на лето); suvivazikaa nahgass tehtii tšennäᴅ, a peene vazikaa nahgass tehtii tšintaita s-vasika nahast tehti pastlaid, aga väikese vasika nahast tehti kindaid.

suvi-viĺĺa (J-Tsv.) suvivili яровой хлеб, яровые; jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (külv küntakse puuadraga mulda).

suvi-virsi (K-Ahl.) suvelaul (regivärss suvest) летние вирши.

suvotta-laukopäivä Lu Ra surnute mälestamise laupäev (Demetriuse vanemate laupäev 7. XI) день поминовения усопших (Дими-триевская родительская суббота); Lu suvot-ta-laukopäivä on sütšüzünn noja·abri-kuuᴢ s-laupäev on sügisel novembrikuus; Lu meill tšävvää pominoittõmõz jõka üφs omall pokkonikõll suvotta-laukopäänn meil käiakse surnuid mälestamas s-laupäeval, igaüks oma kadunut. – Vt. ka suvvotka.

suvvi/ta (K-Ahl.), pr. -in, imperf. -zin = suuittaa; lähe nüd minuu kaa suutoose, seäl [sic!] suvvitas (Ahl. 109) tule nüüd minuga kohtusse, seal mõistetakse kohut.

suvvit/taa ~ -a K (P), pr. -an K, imperf. -in 1. süüdistada, hukka mõista осу/ждать, -дить; K kõikii sinua suvvittaassa kõik süüdistavad sind; P ku jäin jõka suu suvvitõttamassi [= suvvitõttavassi?] rl. kui jäin iga(le) suu(le) haugutavaks (süüdistatavaks); 2. K-Ahl. rahuldada удовлетвор/ять, -ить (orig. tillfredsställa?). – Vt. ka suudia, suuittaa.

suvvotk/a I, g. -aa = suvotta-laukopäivä; per̆rää pokrovaa suvvotka tuõbõ, kase toožõ praaznikka on pärast Maarja kaitsmise päeva tuleb surnute mälestamise päev, see on samuti püha.

suvõ/lla M Ja-Len. I -l K P M Kõ -ll Kõ J-Tsv. suvvõll M suvel летом; P lähteez on suvõl tšülmä vesi allikas on suvel külm vesi; M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased korjavad mett; M suvvõll ontši iloza suvel ongi ilus; J suvõll tulla õmat tüüd ettee suvel tulevad omad tööd ette.

suv/õnna: -enna Len. = suvõlla.

suõkõrõ J-Must. = sookõrõta.

suõsammala Lu suõsammõla Li suõsammõl Li Ra karusammal, käolina кукушкин лён.

suõõ/hauta (Ränk), pl. -havvaᴅ Ränk hundihaud, -auk (hundijahiks kaevatud sügav auk) волчья яма (вырытая для ловли волков).

suõõmarja I (K M-Set.) suõõ-marjõ J-Tsv. 1. näsiniin; näsiniine mari волчья ягода; 2. paakspuu; paakspuu mari murd. hundimarjapuu крушина; I suõõmarja, mokoma mussa, karkõa. tätä ep süüvväɢ. mettsäzä kazvaʙ paakspuu mari, niisugune must, kibe. Seda ei sööda. Metsas kasvab. – Vt. ka susimarja.

svaad́b/a (M), g. -aa pulm свадьба; miä õlin ühezä svaad́baza ma olin ühes pulmas.

svaaj/a: -õ J-Tsv., g. -aa J vai свая; zakolaa svaajõd rippuvõd veess sääsa (= kalatõkke) vaiad ulatuvad (ripuvad) veest (välja); svaajaa ajama, takoma vaia (sisse) taguma.

svaatat/taa (M) svaataattaa M, pr. -an, imperf. -in kosida сватать; nüt svaatattaas tütterikko nüüd kositakse tüdrukut; meet siä millõõ noorikkõa svaataattamaa (Set. 7) kas lähed sina mulle noorikut kosima?; ženiχaa emä i isä svaatatattii peigmehe ema ja isa käisid kosimas (kosisid); svaataattamaa meni matuška i õma emä i ženiχmeeᴢ kosima läks(id) ristiema ja (peigmehe) oma ema ning peigmees; siis tabakad õltii, kõõz mentii svaatattamaa siis oli tubakaõhtu, kui mindi kosima.

svaat/ta: -t J-Tsv., g. -aa J kosjasobitaja сват; svaatt, siä kuile ženihõss kõig valaᴅ: vet tämä oŋ köüh, niku rott kosjasobitaja, sina vist peigmehest puha valetad: ta on ju vaene nagu (kiriku)rott.

svaχ/a K, g. -aa kosjamoor сваха; tulivad ženi-χameez i svaχa tulid peigmees ja kosjamoor.

swaigsned Kr pl. tähed звёзды.

sv́a/ska: -sk J-Tsv., g. -zgaa J kimp связка; sv́ask kriŋgeliit kimp (= nööritäis) kringleid; sv́ask lina kimp (soetud) linu.

sv́at J-Tsv. interj. (< vn святой) свят!; ku lüüp tult, siiz meill jutõlla: sv́at, sv́at, sv́at … de tehä rissiä ettee kui lööb välku, siis meil öeldakse s., s., s. … ja tehakse ristimärk ette.

sv́atõi vt. svätoi.

svee/ža P M Lu Ra J-Tsv. I svieža P (K) svìeža Po -žõ ~ -ž J-Tsv. Све́жа Tum., g. -žaa M J sviežaa P värske; rõõsk свежий; P leipä on sveeža leib on värske; P taari on sveeža kali on värske; Ra sveežad õhzaᴅ värsked oksad; M ned on vanad munaᴅ, eväd õõ sveežaᴅ need on vanad munad, ei ole värsked; M sveežad iivaᴅ üv̆vii kohottavaᴅ taitšinaa värske pärm kergitab hästi tainast; J sveežiiss ahvõnoiss keitetä makuza suppia värsketest ahvenatest keedetakse maitsvat suppi; K a vanoid ep tahtoa, kakk obahka vana, eb võttaa maassa, a sviežaa ettsiässä aga vanu (= vanu tüdrukuid) ei taheta, nagu vana seen(t) ei võeta maast, aga värsket otsitakse;

I kõõᴢ nõizõᴅ pesemää õltši poduškaa, õlgõᴅ puisaᴅ poizõɢ, naavolotškaa pezeᴅ, kuivaʙ, i taaᴢ sveežala õlgõlla mätäᴅ kui hakkad õlepatja (= õlgedega täidetud patja) pesema, (siis) puistad õled välja, padjakoti pesed (puhtaks), (see) kuivab, ja uuesti täidad värskete õlgedega (värske õlega); Po antagaa meilee svìežaa kapussaa andke meile värsket kapsast; Lu sveeža ugurittsa, värski ugurittsa värske kurk; M sveeža kapussa värske kapsas; M sveežaa rokkaa tšihutattii keedeti värskekapsasuppi; I kase piimä nõizõp seisomaa kui kaugaa, i võtat ku sveežaa piimää see piim säilib kui (tahes) kaua, ja võtad (seda) kui värsket (~ rõõska) piima; J reesk [sic!] (sveež) piim rõõsk piim; M sveeža gazetti värske ajaleht. – Vt. ka sveeži, sveežõi.

sveež/altaa Lu -õltaa J-Tsv. värskelt, värskena, värskest peast свежо; свежий; J silmu svee-

žõltaa om makuᴢ silm(ukala) on värskelt maitsev.

sveežarokka Lu värskekapsasupp свежие щи.

sveež/i Lu, g. -ii Lu värske свежий; sveeži vesi värske vesi. – Vt. ka sveeža.

sveežõ/i J, g. -i = sveeži; sveežõi muna värske muna. – Vt. ka sveeža.

sveet/a M-Set., g. -aa maailm мир, свет.

sveet/ta M, g. -aa M adj., subst. rootsi; rootslane шведский; швед.

sverabo/i M, g. -i naistepuna (ravimtaim) зверобой; sveraboi, seness tšaita tšihuttaaᴢ naistepuna, sellest keedetakse teed.

sv́eŕipõ/i (I), g. -i peru, metsik свирепый; herra tšähsi saamõi sv́eŕipõi opõzõõ vijjäj juttõõb moisiossa härra käskis kõige peruma hobuse viia, ütleb, mõisast.

sverl/a Lu, g. -aa puur, oherdi сверло.

sverlit/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in: sverlit̆tii I puurida сверлить; buravalla aukkoja sverlittaass puuriga puuritakse auke.

svetil/a K-Ahl., g. -aa (lambi)taht светильня (лампы) (orig.: veke).

sve/tka M Po śvetka Po sv́etka (M), g. -dgaa M śvedgaa Po lill, õis цветок; M katkaa millõ ühs svetka murra mulle üks lill; M nuuskaa, vaat ku svedgaᴅ ais̆saaᴢ üv̆vii nuusuta, vaat kuidas lilled lõhnavad; M svedgad ööllä mak̆kaavaᴅ, a oomniizõõ taaz lahkuavaᴅ öösel lilled magavad, aga hommikul avanevad taas; M svedgad räühtüväᴅ lilled närtsivad; M svedgad õli laadittu ümperikkoa pokoinikallõõ surnule olid lilled ümber seatud; M meil on kõik svedgaᴅ meil on kõik (lilled) s. (= meil nimetatakse kõiki lilli s.); M tee pikkarain putška sv́etkoi tee väike lillekimp; M ilozat svedgaᴅ ilusad lilled; Po mõnõllaizõt svedgaᴅ mitmesugused lilled. – Vt. ka kõlta-, rooza-, rüis-.

svetlo/i J, g. -i hele светлый; noorikoll õltii svetloit sõvaᴅ pruudil olid heledad rõivad.

svid́it́eĺ/a J-Tsv., g. -aa tunnistaja свидетель.

swihnes Kr kõõm перхоть.

swinn Kr seatina свинец.

svinkaᴅ I pl. t. kõrvasüljenäärmepõletik, parotiit (sigadel) свинка; sikoloil on kane svinkaᴅ sigadel on see parotiit.

sviit/ta (Lu), g. -aa Lu seltskond общество, компания; nävä lähettii koko sviitaakaa, tšed vaa õli siin piirõs i võtõttii kaaz viinõd i zakuskõᴅ nad läksid kogu seltskonnaga, kes aga olid sellel peol, ja võtsid kaasa viinad ja sakuskad.

svjattoi: Свя́ттой Tum. püha; pühitsetud; pühak святой.

svojak/ka K P Lu Li J -k J-Tsv., g. -aa P Lu J kälimees, naise õemees свояк; Li naizõõ sõzar on nato, nao mees tuõp svojakka naise õde on käli, naise õemees on kälimees; P svojakka – naizyõ sõsaryõ mieᴢ kälimees (on) naise õemees; J kahõ sizoo mehed õlla svojakõᴅ kahe õe mehed on kälimehed; Lu vellesijee naizõd õllaa tšälüᴅ, a sõsarijee mehed õllaa svojakõᴅ vendade naised on kälid, aga õdede mehed on kälimehed.

svood/ńa: -ń J-Tsv., g.-ńaa J kupeldaja свод-ни/к, -ца; naapurii maŕo on täüs svoodń naabri Maŕo on päris kupeldaja; tämä svoodńaa peräss kannõtõp tüttö häppiät (ku tütöll on suur vatts) selle kupeldaja pärast kannatab tüdruk häbi (kui tüdruk on rase).

svoodno/i J-Tsv., g. -i pool-, kasu- сводный; svoodnoi veĺĺ poolvend.

svädgaᴅ K L P Kõ I hrl. pl. 1. talisted, taliste-pühad (aeg jõuludest kolmekuningapäevani, mil igal õhtul käidi koos lõbutsemas, naljatleti ja sanditati) святки; P aikaa ŕäštogaa da vierissie välii juoltii svädgaᴅ aega jõulude ja kolmekuningapäeva vahel nimetati talistepühadeks; K räštagoss veerisseessaa peettii svätkoi jõuludest kolmekuningapäevani peeti talisteid; 2. jõule kujutav ikoon, pühapilt святки; P mennäss tšerikkuosyõ. jõkain õsap tšüünteliä i panõp svätkoilõ obraazalõ minnakse kirikusse. Igaüks ostab küünla ja paneb jõule kujutavale ikoonile (= ikooni ette põlema).

svätit/tää K L M (U P Kõ) -tεä P -tä J-Tsv. -taa K -tääɢ I, pr. -än P -en J, imperf. -in J pühitseda, õnnistada святить, освя/щать, -тить; K veerisseenn vettä svätittämää tšäütii kolme-

kuningapäeval käidi vett pühitsemas; P sis pappi piti moĺevenjad i tšäüsi progonal, svätitti opõzõᴅ, lehmäd i lampaaᴅ siis pidas preester jumalateenistuse ja käis karjateel, pühitses hobuseid, lehmi ja lambaid; K χlaarinn opõzii svätitattii floorusepäeval pühitseti hobuseid; I tšerikossa siälä svätitettii näitä kanneita urpovittsoja kirikus, seal pühitseti neid, neid urvavitsu (= pajuoksi); L pappi svätittii kulit-tšoit enipεän preester õnnistas kulitše (= lihavõttesaiu) lihavõttepühal; P pappi da diakona svätittivät svätoi viekaa tšülεä preester ja diakon pühitsesid püha veega küla; P võtti lähtiess vettä i vihaakaa svätitti rissäitä i vätšiäᴅ võttis allikast vett ja õnnistas vihaga riste ja rahvast (= piserdas vihaga vett ristidele ja rahvale); J pappi svätiteb uusiit oonõi(t) preester pühitseb uusi hooneid.

svät/oi K L P S Lu J I śvätoi L -toi Po J sv́ät̆toi Kõ -õi ~ sv́atõi I, g. -oi K 1. püha, pühitsetud святой, освящённый; I se on svätoi paikka see on püha paik; I kaivoo lazzõttii svättoita vettä kaevu valati (lasti) pühitsetud vett; J svätoi duh püha vaim; S jürtšinn opõzõᴅ, lehmäd i lampaat svätoil veell brizguttaaᴢ jüripäeval piserdatakse hobuseid, lehmi ja lambaid püha veega; 2. pühak (канонизированный) святой; K kummall päivää lahs sünnüʙ, senee svätoi nimee annap pappi mis päeval laps sünnib, selle pühaku nime annab preester (lapsele); J svätoi miikkul püha Nikolaus.

sväto/o M-Set., g. -o püha святой; a soldatissa tuli siittä svätoo kuuźma (muinasjutust:) aga sellest sõdurist sai püha Kuzma.

svätõi vt. svätoi.

svääz/i M J-Tsv., g. -ii J (taladevaheline) side связь (между потолочными балками); seotis (müürlatid, sarikaid kandvad müüri pealmised palgid) связь (слега); J svääzissi panna pitšeped de paksupõd irreᴅ (taladevaheliseks) side-meks pannakse pikemad ja jämedamad palgid; M auta on tšiveläiss laadittu, a päällä on puizõᴅ, svääzi on irsiläissä (keldri)süvend on kividest tehtud, aga peal on puust (müürlatid), seotis on palkidest.

sõa-laiva: sõa-laiv J-Tsv. = sõtalaiva; sõa-laivoill on tükit pääll sõjalaevadel on suurtükid peal.

sõb/ra Kett. K P M Kõ Li I (R-Reg. L J) -r J-Tsv. sõõbra I, g. -raa P M J 1. sõber, sõbranna друг, подруга; M möö tahomma täm̆määkaa õlla üvät sõbraᴅ me tahame temaga olla head sõbrad; J noh, puuttuzit ko õmaz vana sõbrakaa kokkoo noh, kas said (sattusid) oma vana sõbraga kokku?; M tulkaa, minuu sõbraᴅ tulge, mu sõbrad!; P ai siä sula sõbrani, älä kõvii tuskaa rl. oi sa, mu armas sõbranna, ära nii väga kurvasta; M pulmaa aikanna noorikõõ sõbrad ehitättii ilozassi väräjäᴅ pulmaajal pruudi sõbrannad ehtisid ilusasti väravad; I kajjõõ podark̆kaa miä sai sõbralta selle kingituse ma sain sõbra(tari)lt; 2. J kaubavahetajapartner üle Soome lahe компаньон по обмену товара на другом берегу Финского залива.

sõbru/ᴅ (Kõ-Set.), g. -u sõbrake дружок; sõbruõni, sõrmuõni (Set. 749) rl. mu sõbrake, mu sõrmeke.

sõbru/ᴢ¹ M, hrl. pl. -hsõᴅ: -ssõᴅ M = sõbra; näillä on üvä sopu, näväd on üvät sõbrussõᴅ neil on hea läbisaamine, nad on head sõbrad.

sõbru/ᴢ² J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J sõprus дружба; neill kahõll on suur sõbruᴢ neil kahel (= nende vahel) on suur sõprus; sõbruss tetšemä sõprust sobitama.

sõdgot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← sõtkoa.

sõgottaa vt. segottaa.

sõgõt/a M -aɢ I, pr. sõkõn/õn, imperf. -in pime-

daks jääda слепнуть, о-; I algap sõgõtaɢ hakkab pimedaks jääma; I inehmine sõkõni, muuttiujevat tälle silmäᴅ inimene jäi pimedaks, tal tuhmusid silmad. – Vt. ka sõkaussa, sõkõnõssa.

sõgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = sõkata.

sõim/a M J-Must., g. -aa M sõimunimi, hüüdnimi бранное прозвище, бранная кличка; M sõimanimi on i sõima sõimunimi ongi s.; M kõikk sõimat pantii tõin tõizõlõõ kõik (= igasugused) sõimunimed pandi teineteisele; M minuu naapuri on aivoo sõittõlikko, semperäss pantii tällee sõima paadra minu naaber on väga riiakas, seepärast pandi talle sõimunimeks p.; M mokoma õli varma meeᴢ, sis tällee pantii sõima pruntti (et) oli niisugune turske mees, siis talle pandi hüüdnimeks p.

sõimalik/ko P, g. -oo = sõittõlikko.

sõimanimi P M = sõima.

sõimapappi M sõimleja, riiakas inimene, riiukukk ругатель, драчун, забияка; tämä suv̆vaap tõisia sõimata, tämä on sõimapappi tema armastab teisi sõimata, ta on s.

sõimask/õlla: -ella R-Lön., pr. -õlõn, imperf. -õlin sõimelda ругаться, браниться. – Vt. ka sõimuskõlla.

sõimasõna M sõimusõna ругательство, ругательное слово; miä en suv̆vaa sõimasõn̆noi ma ei armasta sõimusõnu. – Vt. ka sõittõlusõna.

sõimata P M (Ra) soim/ata (Lu J Ku) -õtõ Lu, pr. sõimaan: -aan Lu Ku, imperf. sõimazin: -õzin Lu 1. sõimata ругать; P sõimaz minua suut silmät täünεä sõimas mul suud-silmad täis; Lu pata kattilaa soimaab a mõlõpad on musaᴅ vs. pada (= ahjupott) sõimab katelt, aga mõlemad on mustad; 2. laimata, tagaselja sõimata клеветать, наговаривать; J jutõltii med́d́ee tšülää, jutõltii, soimõttii räägiti taga meie küla, räägiti taga, laimati.

sõim/i P seimi Kett. Ränk seime Ränk Ja-Len. (I-Len.) soimi J-Must., g. -õõ: -yõ P (sööda)-sõim ясли; Ja tallis on seime einiä vart opõzõle (Len. 249) tallis on sõim heinte jaoks hobusele; P einäd on sõimyõ all heinad on sõime all; Kett. opõzõõ seimi hobusesõim.

sõimusk/õlla: -ella R-Lön., pr. -õlõn, imperf. -õlin = sõimaskõlla.

sõi/sa Kett. (Li J-Must.) -ssa Lu J -ssõ Li seisa (K-Al. Kõ-Len. J-Tsv.) seiss Ra J-Tsv., pr. -zan: -zõn Li, imperf. -zin 1. (püsti) seista стоять (стоймя); Li võib õlla i laŋkõõnnu, võib i sõissõ hako pehkinud puu võib olla ka (maha) langenud, (aga) võib ka seista püsti; 2. (teatud asendis või mingil kohal) seista стоять (находясь в определённом положении или в определённом месте); Li sõizõp kõhtii seisab sirgelt; Kõ tüttäret i pojot seisas parittaa (Len. 216) tüdrukud ja poisid seisavad paariti; Lu inemizet seissaa ühez räävvoᴢ inimesed seisavad ühes reas; J nämät seissa ülelle, a mü alallõ nad seisavad üleval, aga meie all; Li sõis paikkal seisa paigal!; 3. seista, püsida, säilida стоять, сохраняться; J seissaa nii seltšääd ilmõᴅ püsivad nii selged ilmad; Li sis tämä (= rahka) siεl lännikkos seisi i happõni siis see (= kohupiim) seisis seal lännikus ja hapnes.

sõi/soa¹ L P M Kõ Po Lu Li (Kett. Len. K R U J Ku), (sõnatüvi основа слова:) sõiso- J-Must. -sua K L P M Kõ Po Lu J seisoa P M Po Lu Li J (Kett. K R U Kõ Ra Ku) seisua Po Lu J -soaɢ ~ -soɢ ~ seisuaɢ I, pr. -zon Kett. K P M Lu Li seizon Kett. seison K-Ahl. sõissun ~ sej-son Kr Сыйзонъ Ii-reg.1, imperf. -sozin P Lu Li seisozin Lu Li Ra J -zoin J -zõn Kõ seizõn M -sõõ I 1. (püsti) seista стоять (стоймя); K noorõt sõisovaᴅ, vanad issuvaᴅ noored seisavad, vanad istuvad; M seizod akkunaa tüvennä seisad akna juures; M tämä seizoʙ, tahob veel kazvaa ta seisab (püsti), tahab veel kasvada; M täll pöörtü pää kannii seisua tal pööritas pea nii seistes; Li süüp sõisoa sööb seistes; L brüŋgäd nõistii sõisua pruutneitsid tõusid püsti; Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs. tühi kott ei seisa püsti; 2. (paigal) seista, püsida стоять (на месте); P tämä seizob niku nagloikaa rissii naglõttu ühie paikaa pääl ta seisab nagu naeltega kinni (risti) naelutatud ühe koha peal; J seis paikõll, elä liikahtaa seisa paigal, ära liiguta; Po ženiχaa opõn seizob õvvõᴢ peigmehe hobune seisab õues; Lu aluz jäi aŋkkurii pääl seisomaa laev jäi ankrusse seisma; J seisov vesi seisev vesi; 3. (mingis asendis) seista, olla, püsida стоять (находясь в определённом положении); Li seizop kõhallaa ~ Li sõizõp kõhtii ~ J seizop kõhtii seisab sirgelt; M paŋkõ seizop kummolla·a pang seisab kummuli; Lu telefonasampaat seisovat klonallaa telefonipostid seisavad kaldu; Lu miä seizon painozillaa ma seisan (olen) küürakil; Lu tämä seizop põlvillaa ta on põlvili; J rinnõttaa seisoma kõrvuti seisma; I tšümmee vihkoa pantii tõintõizõõ vassaa seisomaa kümme (lina)kubu pandi teineteise vastu seisma; Ra aro seizop seinää nõjall reha seisab seina najal; 4. seista, asetseda стоять (располагаться, находиться); M näd́d́e koto seizoʙ alla mäe nende maja seisab mäe all; Lu koika seizoʙ nurkkaᴢ voodi seisab (toa) nurgas; Li rüis seizop kuhilalla rukis seisab hakis; 5. (puutumata) seista стоять (сохраняться); Lu muna kaugaa sõizop sis pillauʙ (kui) muna kaua seisab, siis rikneb; Lu tuhkavesi ku tehtii, sis pantii seisomaa kui tehti lehelis (tuhavesi), siis pandi seisma (= selginema); M nüt sõizob astia tüpi tühjä nüüd seisab astja täiesti tühjalt; P sõizob näteli aikaa põlloll (viljahakk) seisab nädal aega põllul. – Vt. ka sõisõa.

sõisoa² L P S, pr. -zon (L), imperf. -sozin maksta, väärt olla стоить (о цене; о достоинстве); P kui kaĺĺiit sõisovat sinuu sõvaᴅ kui kallid on (= palju maksavad) sinu riided?; L kui paĺĺo sõizob mahsaa kui palju maksab (tuleb maksta)?; S ühs ahjo nõis sõisomaa tuhat kahs sat̆taa rubĺaa üks ahi läks maksma tuhat kakssada rubla.

sõis/ozilla ~ -uzilla Li seisoziillaa J-Tsv. seistes, püsti стоя, стоймя; Li süüp sõisozilla ~ sõisuzilla sööb seistes. – Vt. ka seizollaa, sõisõzillaa, sõizutõllõza.

sõissun Kr, pr. sg. 1. p. seisan стою.

sõi/sõa: -sõaɢ I, pr. -zõn: -zõõ I, imperf. -zin: -zii I 1. (püsti) seista стоять (стоймя); miä en tahoɢ sõisõaɢ, tah̆hoo isutaɢ ma ei taha seista, tahan istuda; druužgat sõisõvaᴅ peiupoisid seisavad (püsti); 2. (teatud asendis v. teatud kohal) seista стоять (находясь в определённом положении или на определённом месте); artteliza sõisõvaᴅ kogoza, pajattavaᴅ, sõisõvaᴅ seisavad rühmas koos, räägivad, seisavad; miä sõizõõ i õnd́ii jõğgõõ rannaza ma seisan ja õngitsen jõe kaldal; miä sõizii kaugaa nurmõlla, en tõhtinuk kot̆too lähteäɢ ma seisin kaua nurmel, ei tohtinud (= ei julgenud) koju minna; miä sõizõõ tšehsi rihezä ma seisan keset tuba; siä kuza sõiziᴅ, akkunalla ili rihezä kus sa seisid, õues või toas?; 3. (paigal) seista стоять (на месте); miä sõizõõ i oottaa sin̆nua ma seisan ja ootan sind; sõizii, sõizii, duumazii, duumazii seisin, seisin, mõtlesin, mõtlesin; 4. seista, säilida стоять, сохраняться; tämä sõizõʙ kase juuri, tuup kõvassiɢ ta seisab, see juur, muutub kangeks (= tugevatoimeliseks rohuks); toožo kaugaa sõizõʙ seisab (= säilib) samuti kaua. – Vt. ka sõisoa¹.

sõisõzillaa J seisõziillaa J-Tsv. = sõisozilla; elä süü sõisõzillaa, issuzillaa tarvis süüvvä ära söö seistes, istudes (on) tarvis süüa.

sõiz- vt. ka seiz-.

sõizagoit/taa M-Set. (Kett.), pr. -an Kett. M, imperf. -in seisma panna, seisata (kella, autot jne.) остан/авливать, -овить (часы, машину и т. д.).

sõizattaa: sõisat/taa (J-Must.), pr. sõizataʙ: -aʙ J, imperf. sõizatti: -tas J = seizottaassa; karetti ku sõisatab, siä siis üppää taas väĺĺää (Must. 148) kui tõld peatub, sa hüppa siis jälle välja; viis minuttia mentii i karetti sõisattas (Must. 148) viis minutit sõideti (mindi) ja tõld peatus.

sõi/zattua L P -sattua (J-Must.) -sõttua M seisattua (K-Al.) seizattua (Kõ-Len.), pr. -zattuun (K P) -zatun P, imperf. -zattuzin L P M seizattuzin Kõ = seizottaassa; P miä sõizattuzin dai vaattazin, tšen tulõʙ ma jäin seisma ja vaatasin, kes tuleb; K seisattuuvad kahõõ lavvaa välii seisatuvad kahe laua vahel(e); P sõizattuup saunaa uhzyõ etie jääb seisma sauna ukse ette; M siz miä ääree sõizattuzin siis ma jäin kõrvale seisma; L kuhyõ paha heŋki sõizatuʙ, sinne iĺja· proro·k ammuʙ kuhu paharet (paha vaim) seisatub, sinna prohvet Elias laseb noole (= sinna lööb pikne); M tuuli sõisõttu tuul lakkas.

sõizott/aa (M-Set.), pr. pl. 3. p. -aavat M-Set., imperf. pl. 3. p. -iivat M-Set. = seizottaassa.

sõizottaassa vt. seizottaassa.

sõizotu/ᴢ Li seizotuᴢ J-Tsv., g. -sõõ Li seizotu/-sõõ ~ -sõ J peatus, seisak остановка; J silt or rikottu, tuli pikkarain seizotuᴢ sild on lõhutud, tuli väike seisak.

sõizotut/taa L seisotuttaa (K-Ahl.), pr. -an: seisotutan K, imperf. -in püsti seisma panna, seisma tõsta ставить, по- на ноги; L läsivä sõizotuttii haige tõsteti püsti (seisma).

sõizuttaassa vt. seizottaassa.

sõi/zutõllõza: -sutõllõza J-Must. = sõisozilla; .. inottajat .. nämät suvataa .. kuja salvõmii tüvenä sõisutõllõza palvõa (Must. 155) .. variserid .. nemad armastavad .. tänava(l) majanurkade juures seistes palvetada.

sõit/taa¹ L P M Kõ Lu J (K R P S Ra) -ta J-Tsv. -taaɢ I (vdjI) Сэйтта Pal.2 Се́йтта Ii-reg.1, pr. -an K M Kõ Lu -õn Lu J -aa I, imperf. -in Lu J sõit̆tii I ~ -ii I tõrelda, riielda, sõidelda, pragada, (läbi) sõimata бранить, ругать, браниться, ругаться; J miä n õõ nii paĺĺo väär, kui paĺĺo siä minnua sõitõᴅ ma ei ole niipalju süüdi, kuipalju sa minuga tõreled; J en tõhi viinaa juvvõ, isä nõizõp sõittõma ma ei tohi viina juua, isa hakkab tõrelema; Lu alusõš tšen tširrooᴢ, peremmees sitä sõitti kes (purje)laevas vandus, seda (laeva)omanik sõitles; P nõõp kõvõilla sõnoilla sõittamaa hakkab karmide sõnadega sõitlema; Lu mitä siä rahvaa aikõn sõitõᴅ miks sa rahva kuuldes sõitled? – Vt. ka sõitõlla.

sõit/taa² Kõ J (M-Set.), pr. -an M, imperf. -in J sõita ехать, по-; J issumm parahodasõ de sõitõmm narvaa istume aurikule ja sõidame Narva; Kõ nõis kõv̆vaa sõittamaa hakkas kõva sõitu tegema; J miǵällä sõitap sõttaa rl. millega sõidab sõtta.

sõitt/amin (Ra) -õmin Lu J-Tsv., g. -amizõõ sõitlemine, riidlemine укоры, брань, ругань; Ra küll siä saat sõittamiss, ku teet pillaa küll sa saad sõidelda, kui teed pahandust; Lu a sinuu sõittõmin, niku pihol erneht viskaa seinää, nii mill ep tehhoo aga sinu sõitlemine, nagu peoga herneid viska vastu seina, nii mulle ei mõju. – Vt. ka sõittõlõmiin.

sõitt/õlikko Kett. M -elikko K-Ahl. K-Al., g. -õlikoo M riiakas сварливый, драчливый; M sõittõlikookaa naizikookaa on kehno el̆lää riiaka naisega on kehv elada; M sõittõlikko ineh-min, suv̆vaap paĺĺo tširota riiakas inimene, armastab palju kiruda; K esimõinõ on sõittelikko, takumõin on tappelikko (Al. 54) rl. esimene on riiakas, tagumine on sõjakas (taplushimuline). – Vt. ka sõimalikko.

sõittõl/u M, g. -uu M riid, tüli ссора, раздор; õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia, sõittõlussa üv̆vää ep tuõ olgu või kui (tahes) kitsas (koos) elada, ikka peab (omavahel) sobima, riiust head ei tule; köühüs toop sõittõluu tal̆loosõõ vs. vaesus toob tüli majja; sõittõluz on sõn̆noita, a roojakkaaz rätteez roojaa vs. tülis on (halbu) sõnu nagu määrdunud rätis mustust.

sõittõlusõna M = sõimasõna; miä en suv̆vaa sõittõlusõn̆noi ma ei armasta sõimusõnu.

sõittõluzmeno M riidlemiskomme манера браниться, манера ругаться.

sõittõlõmii/n L P, g. -zõõ = sõittamin; L siz õli sõittõlõmiin: pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli siis oli sõim (= siis sõimati): pikk juus, aga lühike aru.

sõit/õlla Kett. L P M Kõ Po Li J (K Ke) -ella (K-Ahl.) -õll J -õllaɢ I Сэ́йтта́ла K-reg.2 Сейтолта Tum., pr. -tõõn Kett. M Po Li J -tõlõn M -tyõn P -telen K-Ahl., imperf. -tõlin L P M Kõ Lu Li J -tõlii I frekv. ← sõittaa¹; M meeᴢ naizõõkaa eläb niku koira da katti, ain sõitõllaᴢ mees elab naisega nagu koer ja kass, aina tülitsetakse; M mitä töö muikottõõtta, vai õõtta sõitõllu miks te teete tusast nägu, või olete riielnud?; I sõittõõvat tšehsinääɢ riidlevad omavahel; P miε tämääkaa sõittõlin, ep tämäss tullud mitäit parapaa ma tõrelesin temaga, ei temast tulnud midagi paremat; Kõ isä nagrõ, a emä sõittõli isa naeris, aga ema riidles; M siä õõd veel noori minuukaa sõittõõmaa sa oled veel noor minuga sõitlema; L üφs sõzar sõittõli: saissõizit siε paturilyõ mehelie üks õde sõimas teist: saaksid sa pottsepale mehele!; Kõ märjäss kanass sõittõliᴅ (sa) sõimasid märjaks kanaks; Kõ kana sõittõõʙ kana sõitleb (= kaagutab, pahandab).

sõk/ata Lu Li (J), pr. -kaan Lu, imperf. -kazin Lu pimestada, (ajutiselt) pimedaks teha ослеп/-лять, -ить; Lu nät ku tuiskaab liivaa, nii sil-

met sõkkaaʙ vaat, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmi. – Vt. ka sõgõttaa, sõkauttaa, sõkoittaa.

sõk/aussa: -kauss J-Tsv., pr. -aun: -kaun J, imperf. -auzin: -kauzin J = sõgõta.

sõk/auᴢ: -kauᴢ J-Tsv., g. -auu: -kausõõ J pimedus, pimedaks jäämine слепота; ослепление; oitõgo jumal sõkkausõss hoidku jumal pimedaks jäämise eest.

sõk/auttaa: -kautta J-Tsv., pr. -autan: -kautan J, imperf. -autin: -kautin J = sõkata.

sõkkaa-paarmaᴢ Lu sõgelane, kõnek. pimeparm слепень; sõkkaa-paarmassa on üvä võttaa tšiin pimeparmu on kerge kinni võtta.

sõkka/ne J-Must., g. -zõõ = sõkõain.

sõk̆k/õain ~ -õin ~ -ain M, g. -õaitsõõ ~ -õatsõõ (M) kihulane мошка, мошкара; sõk̆kõat-sõᴅ tullaas koko tabunikaa kihulased tulevad kogu parvega; sõk̆kõatsõᴅ, ned on nii pikkaraizõᴅ, a kõv̆vii näpissäväᴅ kihulased, need on nii väikesed, aga kõvasti hammustavad; sõk̆kõaitsõᴅ eez vihmaa survoaᴢ kihulased suruvad enne vihma.

sõk/oittaa: -koitta J-Tsv., pr. -oitan: -koitõn J, imperf. -oitin: -koitin J = sõkata.

sõk/õa Kett. K L I -kõa M Po Lu J-Must. (I) sõk̆kõa M Kõ S vdjI I Ma -kaa Lu Ra (J) -ka Li J-Tsv. sõk̆kia I sokõa (J) sokkia Ku säkke Kr, g. -kaa J 1. pime слепой; Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünä sõkkõa ta midagi näeb (pisut näeb), ei ole täiesti (tükkis) pime; J tait menin sõkkassi, ku en näe niglaa lütšät vist jäin pimedaks, et ei näe niiti nõela taha ajada; L vahtšin mato on sõkõa i kurrõ vaskuss on pime ja kurt; J ku sinu silmä sõkkõa on, siis sinu koko ruumis on sõkkõa (Must. 156) kui sinu silm on pime, siis kogu su keha on pime; M pääzin sõk̆kõa lak̆kõalõ pääsesin, pime, lagedale (= sain selguse kätte, ununenud sõna tuli meelde); 2. harimatu, tume тёмный, необразованный, непросвещённый; J vana vätši õli sõkkaa vanarahvas oli harimatu; Kõ miε õlõn sõk̆kõa kazelõõ tširjuttamizõlõõ ma olen tume selle kirjutamise poolest; 3. toores, ebaküps незрелый; M muragad on veel sõk̆kõaᴅ murakad on veel toored. – Vt. ka umpi-.

sõk/õnõssa: -kõnõss J-Tsv., pr. -õnõn: -kõnõn J, imperf. -õnõzin: -kõnõzin J = sõgõta; silmet sõkkõnõsti vanall moorill silmad jäid vanamooril pimedaks.

sõlk Kr sõlg, rõivanõel пряжка, брошь.

sõlkkauᴢ vt. kulta-.

sõlkõu/ᴢ: -s M-Set., pl. -ssõt M-Set. nöörkinnis застёжка.

sõlm/ata M Lu J (Kett. K) -õta Lu -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan K M Lu J -aa I, imperf. -azin Kett. M Lu J -õzin J -azii I 1. sõlmida, sõlme teha; sõlme siduda; (kokku) sõlmida, (kokku) siduda связ/ывать, -ать; I sis paa kajee rihmaa kahtõõ i sõlmaa, siz algaa õmmõllaɢ siis panen selle niidi kahekordseks ja teen sõlme (otsa), siis hakkan õmblema; J opõizõõ änt sõlmõttu hobuse saba on sõlme seotud; Lu niittiä saaʙ jatkoa, sõlmõta, a rihmaa jadgotaa pittsamizeekaa niiti saab jätkata, (kokku) sõlmida, aga köit jätkatakse pleissimisega; M mees sõlmazi uupõkad ühtee pagloikaa mees sidus susskingad paeltega kokku; 2. kinni siduda завяз/ывать, -ать; K senell pannass silmäd rätiekaa sõlmatassa tšiin sellel pannakse silmad (kinni), rätiga seotakse kinni. – Vt. ka sõlmia, sõlmuussa, sõlmõilla, sõlmõita, sõlmõlla.

sõlm/i M Lu Li I, g. -õõ Lu 1. sõlm узел; Lu rätti on sõlmõttu, sõlmi on rätt on (otstest kokku) sõlmitud, sõlm on (peal); Lu sõlmi antiiʙ sõlm annab järele; Lu piäb louzata sõlmi avõõ tuleb sõlm lahti harutada; Lu paa sõlmõõ seo (pane) sõlme; 2. (ropsitud) linapeo горсть льна; I päädgaza õli kuuštšümmettä sõlmõa lina-

kimbus oli kuuskümmend linapeod; 3. sõlm (laeva kiiruse mõõtühik) узел (единица скорости судна); Lu sõlmi õli neĺtšümmet kahõsaa jalkaa, se õli meri-miili sõlm oli nelikümmend kaheksa jalga, see oli meremiil; Lu üväl perätuulõl i meni viistõiššõmõd miilia vai sõlmõa hea pärituulega läkski (purjelaev) viisteist miili või sõlme (tunnis). – Vt. ka kala-, kalastajaa-, meri-, sigaa-sorkka-, umpi-, veto-. – Vt. ka sõlmikkõin, sõlmu, sõlmukkõin.

sõlmi/a Kõ J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J sõlmida, sõlme teha; sõlme siduda; (külge) sõlmida, siduda связ/ывать, -ать; привяз/ывать, -ать; J sõlmiga võrko silmed tšiintiäpessi sõlmige (= kuduge) võrgu silmad tugevamini; J sõlmittu pagl ripub naglõᴢ sõlmitud nöör ripub naela otsas; Kõ sõlmiaᴢ lõimõt pääsurjaasõõ lõimed sõlmitakse kangapaku külge. – Vt. ka sõlmata, sõlmuussa, sõlmõilla, sõlmõita, sõlmõlla.

sõlmikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = sõlmukkõin.

sõlm/u Kett. K-Ahl. P M Lu Ra J, g. -uu Lu Ra J 1. sõlm узел; M meed õmpõõmaa, tee niitilee sõlmu õttsaa (kui) hakkad (lähed) õmblema, (siis) tee niidile sõlm otsa; M piäb avata sõlmu avõõ sõlm tuleb lahti harutada; M sio üv̆vii sõlmulõõ, ett ep päässäüz vällää seo (nöör) hästi sõlme, et ei pääseks lahti; Lu rossi meni sõlmuu tross (köis) läks sõlme; J rihm on mennü sõlmuu niit on läinud sõlme; J niitti on sõlmuᴢ niit on sõlmes; J pääs rätte sõlmuss seo (päästa) rätt sõlmest lahti; J sio õtsad umpi sõlmuu seo (nööri) otsad umbsõlme; J umpi sõlmu umbsõlm; Ra rookoo sõlmuᴅ (pilli)-roo sõlme(koha)d; M õlgõõ sõlmuᴅ õlekõrre sõlme(koha)d; M kurkuu sõlmu kõrisõlm; 2. sõlm (laeva kiiruse mõõtühik) узел (единица скорости судна); P sis tieb ühesää sõlmua siis teeb (purjelaev) üheksa sõlme; ■ J menti kõig d́eelõt sõlmuu kõik asjad läksid sassi. – Vt. ka meri-, rehvi-, sigaa-sorkka-, umpi-, umpu-, valo-, valõ-. – Vt. ka sõlmi, sõlmukkõin.

sõlmui/n J-Tsv., g. -zõõ = sõlmulikko.

sõlmuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa = sõlmulikko.

sõlmukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J sõlmekene узелок. – Vt. ka sõlmikkõin.

sõlmulik/ka: -k J-Tsv., g. -aa = sõlmulikko.

sõlmulik/ko J-Tsv., g. -oo sõlmiline узлистый, узловатый; puuttu nii sõlmulikko niitti, jot ei saa niglõss läpi juhtus nii sõlmiline niit, et ei saa nõela(silma)st läbi. – Vt. ka sõlmuin, sõlmukaᴢ.

sõlmuli/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J = sõlmulikko.

sõlmusika M (kidur, igerik siga хилая, захирелая свинья); ep kazva sika mitäleeʙ, taitaa on sõlmusika ei kasva siga millegipärast, vist on s. siga; peen sika, kumpa ep kazva, sitä meil ain kutsuttii sõlmusika väike siga, kes ei kasva, seda kutsuti meil ikka s. siga; tämä on niku sõlmusika, sööʙ, sööʙ, a aina on niku riuku (inimese kohta:) ta on nagu s. siga: sööb (ja) sööb (küll), aga ikka on (kõhn) nagu ritv.

sõlmuu/ssa Li, pr. -n Li, imperf. -zin Li = sõlmõita.

sõlmõil/la (Kõ), pr. -õn, imperf. -in frekv. ← sõlmõita; panimma piirtaa, sõlmõilimma niittiläi panime (kangast) sukka, sõlmisime lõimi.

sõlmõi/ta Kõ, pr. -n, imperf. -zin sõlmida, (kinni) siduda связ/ывать, -ать; suussõᴅ sõlmõitaz niisiisee tšiin i algõmma kut̆toa tallalauad sõlmitakse niitesse kinni, ja (siis) hakkasime kuduma. – Vt. ka sõlmata, sõlmia, sõlmuussa.

sõlmõ/lla M-Len. -õlla (K-Al.), pr. -lõn, imperf. -lin frekv. (kokku, külge) sõlmida, siduda связывать, привязывать; K siᴢ sõlmõõlõvad rätee da povoinikaa ain ühteeśee, a äd́d́äle šaravarad (Al. 21) siis seovad (ämmale pulmakingiks määratud) räti ja tanu alati kokku, aga äiale (panevad valmis) laiad püksid; M siis piäp sõlmõlla i siis alkammõ kutoa siis peab siduma (lõimed rindkepi külge) ja siis hakkame kuduma. – Vt. ka sõlmata, sõlmia, sõlmuussa, sõlmõilla.

sõm/õra Lu -õr Li J -er J-Must., g. -õraa J 1. subst. kruus, sõmer, jäme liiv гравий, хрящ, крупный песок; J veiseizin liivad lidnaa teelee, sõmõrõt sõta-rajalõõ rl. viiksin liivad linnateele, sõmerad sõjarajale; 2. adj. sõmer, kruusane, teraline хрящеватый, хрящевой; Li sõmõr liiva sõmer liiv; Lu sõmõra tšivi ep kõlpaa, piäb õlla kõva puhas tšivi teraline (~ rabe) kivi ei kõlba (sauna keriseks), peab olema kõva puhas kivi. – Vt. ka sõmõrõ.

sõmõrliiva P sõmõr-liivõ ~ sõmõr-liiv J sõmerliiv, kruus крупный песок, гравий, хрящ; J sõmõr-liiva siputõta troppiijõ pääle sõmerliiva riputatakse teeradade peale; J sõmõr-liivaka siputõta troppõit da maa teit sõmerliivaga riputatakse (üle) teeradu ja (kruusaga) maanteid. – Vt. ka soraliiva.

sõmõr-põhja: sõmer-põhja K-Ahl. K-Al. kruusapõhi, sõmer põhi хрящеватое дно; kui se vesi verättelõb sõmer-põhja sõutelossa (Ahl. 100) rl. kuidas see vesi virvendab [?], sõmer põhi sõudlemisest.

sõmõrtšivi M I sõmõrõtšivi Lu sõmõr-tšivi M J-Tsv. 1. (rabe, mure kivi; põletatud v. põlenud kivi рассыпчатый, хрящеватый, выветривающийся камень; жжёный, опалёный камень;) Lu sõmõrõtšivi, sitä ku mineekaa lüüᴅ, raŋkaakaa, tämä hajjooʙ, murõnõʙ rabe kivi, kui seda millegagi lööd, raskega, (siis) see laguneb, mureneb; M põlõnut tšivi murõnõʙ, sitä kuttsuaz rapatšivi, sõmõrtšivi põlenud kivi mureneb, seda kutsutakse rabedaks kiviks; 2. liivakivi песчаник; M sõmõr-tšivi on kõikkina·a laukõmizõlla, senellä tšivellä möö pezemmä valkõita siltoita liivakivi on täiesti mure(nemas), selle kiviga me peseme valgeid (= värvimata) põrandaid.

sõm/õrõ (R P) -õr L -ere (K-Ahl.), g. -õrõõ: -eree K-Ahl. subst. kruus, sõmer, jäme liiv(atera) гравий, хрящ, крупный песок; P üφs õli kisa suurii sõmõriikaa, tõin õli liivaakaa ili tuhgakaa üks kott oli kruusaga (suurte sõmeratega), teine oli liivaga või tuhaga; P a uomõn ko et tää, sis panõn sõmõrii põlvii alaa aga kui (sa) homme ei tea (koolitükke), siis panen sõmeraid põlvede alla; L a ko millõ pisselevät kõvii sõmõrõᴅ ai, kuidas liivaterad mind kõvasti torgivad; R sõrmii sõmõrõt sirgon rl. sõrmedega sõmerad silun (siledaks). – Vt. ka sõmõra.

sõna K L P M Kõ Ja Lu Li J I (Kett. R) sana (K R Ra) śenna Kr Сэна ~ Са́на Pal.1 Сэ́на K-reg.2 Ii-reg.1, g. sõnaa K L P Lu J sõn̆naa vdjI 1. sõna слово; M sõna sioʙ i sõna pääseʙ vs. sõna seob ja sõna päästab; P sõna sõnass, miez mehess vs. sõna sõnast, mees mehest (= meest sõnast, härga sarvest); M nii tarkat kõik sõnaᴅ kõik sõnad (on) nii targad; Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnal(t); M siäl kõik sõnat tõizõl viittä pajattaas ku meilä seal (Lauga ääres) räägitakse kõiki sõnu teistviisi kui meil; J paĺĺo sain vassumõisia sõnoita (küsitlemisel) sain palju uusi sõnu; Kõ miε õlin nii eittünnü, ett sõn̆naa en võinnu juõlla ma olin nii ehmunud, et ei saanud sõna(gi) ütelda (= ei saanud sõnagi suust); Lu siä õõd nii herkka, sinnua et saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõna ega muuga; M tällee viskaa niku erneitä seinääsee, eväd minuu sõnat tällee tartu talle viska nagu herneid vastu seina, ei minu sõnad temale mõju (külge hakka); Lu tere, vana pere, se on meijee sõna tere, vana pere – see on meie väljend (sõna); Lu argippa kuuma on pettelikko, ühs sõna täll vaa on verna, se on dorova vader Arhip on valelik, ainult üks sõna on tal õige, see on tere; Lu tõissa sõnnaa elä oottõõ teist sõna ära oota (= ära oota, et sulle teist korda öeldakse); M lahzõõ ain piäp kuulõta vanapaa sõn̆naa laps peab alati kuulama vanema (inimese) sõna; Lu tagotap sõnnaa ta kokutab; M vana sõna vanasõna; 2. sõnum, sõna, teade слово, весть; Lu enne ku poika kosi tütöö, siis tootii kehnojõ sõnijõ enne kui poiss kosis tüdruku, (siis) peksti keelt (toodi halbu sõnumeid); P vie tällie sõna vii talle sõna; R sõsõ veeʙ sõnat sõrmikkaaza rl. õde viib sõnad sõrmikus; J sõna tuli päälee tuli teade; 3. kuulujutt, kumu слух; J sõna johzõb jõka poolõõ kuulujutt levib igale poole; 4. sõna, tõotus слово, обещание; L isä ja emä antõvat sõnaa isa ja ema andsid sõna; M noorikkõ annap sõn̆naa, etti meeb mehelee pruut annab sõna, et läheb mehele; M annõn sõn̆naa õmassi iässi andsin tõotuse kogu eluks (oma eluajaks); J siä et piä sõnass tšiin sa ei pea sõnast kinni (~ sa ei pea oma sõna); Lu se seizob omal sõnal ~ se piεb oma sõna see peab oma sõna; J sõnass tšeeltiss sõna tagasi võtta; M nii õli meil sõnass tehtü nii oli meil kokku lepitud; 5. mõiste, tähendus значение; M sää i ilma, se on ühs sõna s. ja i., see on üks mõiste; M täätäjäᴅ i arpuliᴅ, se on niku ühs sõna targad ja nõiad, sellel on nagu üks tähendus; 6. värss, (laulu)rida стих, (стихотворная) строка; P kanõi sõnoi laulõttii ain neid värsse lauldi aina; P ühz alkõ laulaa i niitä sõnoi tõizõd laulavat takaa üks hakkas (ees) laulma ja neid ridu laulavad teised (tagant) järele; 7. pl. nõiasõnad заклинание; Kett. sõnoi lugõtõlla nõiasõnu (peale) lugeda; ■ M viskazimma vähäkkõizõõ sõn̆naa sõnelesime vähekese; Lu pikkarain sõna meni tämääkaa rissi väike sõnavahetus oli temaga; J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema; K ühee sõnaakaa ühe sõnaga, lühidalt; M kot̆toa sõn̆noi üli läv̆vee elä vee ära räägi koduseid asju välja!; J laska üüssi, jumala sõnaa peräss laske öömajale (ööks), jumala nimel. – Vt. ka kokka-, laulu-, luku-, mälestüs-, narra-, rissi-, suu-, sõima-, sõittõlu-, tširo-. – Vt. ka sõnain.

sõnaa-tooj/a: -õ J-Tsv. sõnumitooja вестник.

sõnaᴅ vt. nõito-, vannu-.

sõna/huᴢ (Lu) -uᴢ J-Tsv., g. -huhsõõ: -usõõ J (ära)sõnumine, nõidus порча, колдовство, наговор; Lu lahz eb makkaa, lahz on sõnahusõᴢ laps ei maga, laps on (ära) sõnutud. – Vt. ka sõnaumin, sõn̆naamiin.

sõnai/n J, g. -zõõ sõnake, sõnumike словцо, весточка; se tõi valõ sõnaizõᴅ, valõ veestid veeretteli rl. see tõi valesõnakesed (= valesõnu-m(e)id), valeteate(i)d veeretles. – Vt. ka tõsi-. – Vt. ka sõna.

sõnajalka M Kõ S sõnajalg папоротник; M sõnajalgad on kahõõlaizõᴅ, on kõrkõaᴅ, põõsaa moodaa, a tõizõd on matalapaᴅ, kahtõõ poolõõ meeväd aaraᴅ sõnajalad on kahesugused, on kõrged, põõsa moodi, aga teised on madalamad, kahele poole lähevad harud. – Vt. ka štanajalka.

sõnak/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kkaa J sõnakas говорливый, красноречивый.

sõna-kuulõmatoi J-Tsv. sõnakuulmatoi Ra sõnakuulmatu непослушный; Ra lahs ep kuunõlluᴅ, õli sõnakuulmatoi laps ei kuulanud (sõna), oli sõnakuulmatu.

sõnakuuntõlikko Lu sõnakuulelik послушный.

sõnalasku J kõnekäänd поговорка; ai siε niku loittsija. sõnalasku on mokomain ah sina, nagu l., kõnekäänd on selline (l. öeldi vandesõna asemel).

sõna-sõnalt J-Tsv. sõna-sõnalt дословно, слово в слово; sõna-sõnalt juttõli kanni sõna-sõnalt ütles nii.

sõn/ata K P M Lu -at J-Tsv., pr. -aan P Lu -naan ~ -nan Lu -azin P Lu J (ära) sõnuda, (ära) sõnada, sõnadega nõiduda колдовать, о-, загов/а-ривать, -орить; K lahsi õli sõnattu laps oli (ära) sõnutud; P tämä tuli lauttaasyõ, vaattõ med́d́e žiivattaa dai sõnaᴢ ta tuli lauta, vaatas meie loomi ja sõnus (ära); M kõm kõrtaa kõik žiivatta menti ümpäri, štob ebi sõnattaiᴢ kolm korda käidi kõikide kariloomade ümber, et ei sõnutaks (ära); M sõnattii ja silmättii lahs laps sõnuti ja kaetati (ära); Lu täll on paha silmä, tämä sõnnaaʙ tal on kuri silm, ta sõnub (ära). – Vt. ka sõnõlla.

sõna-tširj/a: -õ J-Tsv. sõnaraamat словарь.

sõnaumi/n L, g. -zyõ sõnumine, ärasõnumine колдовство, порча, наговор; lugõttii sõnaumizõss loeti (nõiasõnu) ärasõnumise vastu. – Vt. ka sõnahuᴢ, sõn̆naamiin.

sõnau/ta (Kett.), pr. -n, imperf. -zin ära sõnutud saada, sõnumisest haigeks jääda.

sõn̆na/amiin Ko, g. -miizõõ = sõnaumin; sõn̆naamiin tuli lahzõlõõ laps sõnuti ära.

sõnõl/la J, pr. -õn, imperf. -in frekv. sõnuda колдовать, заговаривать; sõsarõs sõnat sõnõli rl. su õde ütles (sõnumis)sõnad. – Vt. ka sõnata.

sõpa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Ja-Len. Ma), g. sõvaa Lu Li J, hrl. pl. sõvaᴅ K R L P M Kõ Po Lu Li J I Ma śewad Kr 1. rõivas, rõivad одежда, платье; L seitsie kirstua sõpaa seitse kirstu(täit) rõivaid; Lu kirstu on täünä sõppaa (riide)kirst on täis rõivaid; L mi tüö, se on sõpa vs. missugune (on) töö, selline on rõivas; M piäp purkaa kase vana sõpa see vana rõivas tuleb üles harutada; Kõ vargaz võttii pani naisii sõvad ül̆lee varas võttis pani naisterõivad selga; L tšäüsi täm sõvaz mõnõllaizõza ta käis mitmesugus(t)es rõivas(tes); Po suku sõvõtaz üvviisee sõppõisõõ sugulased rõivastuvad headesse rõivastesse; Li ärtšipäivikoo sõpa õli, pühäll õltii niku ehteeᴅ argipäevane rõivas oli, pühapäeval olid nagu peorõivad; Ra sõpa ušatti rõivatünn (tünn, milles vanasti hoiti rõivaid); P unilintu süöp sõpõi koi sööb rõivaid; L üväd vajõ·nnõi sõvaᴅ head sõjaväelase rõivad; 2. pesu бельё; M roojakkaat sõvaᴅ must pesu; Lu tila sõpa voodilina; Kõ sõp̆põi pesäᴢ pesu pestakse; Lu tehtii tuhkavesi, pantii sõvad likkoomaa tehti lehelis, pandi pesu ligunema; J paalikõll (~ paalikakaa) uhota sõpoi(t) kurikaga pestakse (uhutakse) pesu; M jõka sõv̆vaa kotona tšäänän, etti tšiireʙ õjalla viruttaa iga riidetüki keeran kodus kokku, et (pesu)-

tiigis kiiremini loputada; I rihma õli, sõp̆põõ ripussii oli nöör, (sellele) riputasin pesu (kuivama); 3. kangas, riie материал, ткань; Lu koi javvoa pannaa, kuza oijjuuʙ lõŋka sõpa naftaliini pannakse (sinna), kus hoitakse villast riiet; M sõpa toorõsta peltšääʙ, võib kõik õmõstua riie kardab niiskust, võib kõik hallitama minna; Po kraasitattii sõppaa värviti riiet; Li sõpa pannaa valkõnõmaa lumõlõ kangas pannakse lumele pleekima; ■ J sõppõõ panõma riidesse panema. – Vt. ka alu-, buudnikka-, katõ-, koolija-, lina-, lõŋka-, mai-, pesu-, pääli-, päälüs-, rooba-, sauna-, suvi-, sõta-, talvi-, venttsa-, vihma-, õssu-.

sõpaastia Lu sõpa-astia Ränk Li sõpa-astija ~ sõpa-astja Lu rõivatünn (tünn, milles vanasti hoiti rõivaid) бочка, чан, кадка (в которой в старину складывали и хранили одежду); Lu sõpa-astja õli kõrkaa ja suur, ümmärkõin rõivatünn oli kõrge ja suur, ümmargune; Lu noorikkõ kõns tuli talloo, tuli sõpa-astijaakaa kui noorik tuli tallu, (siis ta) tuli rõivatünniga. – Vt. ka sõpaušatti, sõvaaušatti.

sõpakaappi Lu sõpa-kaappi Li riide-, rõivakapp платяной шкаф; Li sõpa-kaappia bõllu, sõpa-astiad õlivaᴅ riidekappi polnud, olid rõivatünnid.

sõpa-kirstu Lu rõivakirst сундук, ларь (для одежды); sõpa-kirstud õltii pitšerkoᴅ rõivakirstud olid piklikud.

sõpa-lukku Lu tõmblukk застёжка-молния; miä avvaan sõpa-lukuu avõõ ma tõmban tõmbluku lahti.

sõpameno Lu rõivad, riidekraam одеяние, одежда; kassin kirstuz on kõik sõpameno, a kassin kirstuz on kõiɢ rautameno siin kirstus on kõik riidekraam, aga siin kirstus on kõik rauast asjad (tööriistad).

sõpapaalikka M pesukurikas колотушка (белья); kase on sõpapaalikka see on pesukurikas.

sõparati/ᴢ M Li -s Ränk riide-, rõivaait (riiete hoiuruum) клеть (амбар для одежды); M suvõlla peettii sõparattiiza talvisõp̆põi suvel hoiti rõivaaidas talverõivaid.

sõpariuku M I-Ränk riideõrs (ritv ahjusuu lähedal, mille peal kuivatati või hoiti alaliselt rõivaid жердь у печи, на которой сушили и хранили одежду); M sõpariugulõõ ripussaas sõp̆põi riideõrrele riputatakse riideid. – Vt. ka sõpaõrsi.

sõpašotka M riidehari платяная щётка; sõpašotka, sõp̆paa puhassaaᴢ riidehari, riiet (= riideid) puhastatakse.

sõpatäi M Kõ sõpa-täi J-Tsv. riidetäi платяная вошь; M sõpatäid õltii tšiuttoza riidetäid olid särgis.

sõpaušatti M I sõpa-ušatti Ränk M (K-Al.) sõvaušat Ränk = sõpa-astia; M sõpa-ušatti õli rihenneeᴢ rõivatünn oli esikus; K siz ušattia viel võttaaᴢ, nuorikõõ sõpa-ušattia siis võetakse veel tünn, pruudi rõivatünn.

sõpaõrsi Li (J-Ränk) = sõpariuku.

sõput/taa (M) syputtaa M, pr. -an ~ syputan M, imperf. -in ~ syputin M 1. puistata, (peale) raputada, riputada сыпать, на-, по-, трусить, на-; eellä sõputõttii omõnaajavookaa, etti lahz eb autuizi ennemalt riputati (imiku kehale) kartulijahu, et laps ei hauduks; tuhgaakaa päältä syputattii riputati tuhka (haava) peale; 2. tibada, tibutada (vihma kohta) капать, моросить (о дожде); koko aika syputti vihmaa kogu aeg tibutas vihma; jo algap syputtaa vihmaa juba hakkab vihma tibutama. – Vt. ka sipussaa, siputtaa, siputõlla.

sõpõ/ta (Al. P), pr. -õn, imperf. -zin = sõpõuta; P sõpõõ, älä õlõ sõvaza i älä õlõ alassi (muinasjutust:) riietu, (aga) ära ole riides ja ära ole alasti.

sõpõ/uta L P (Kett. Ränk) -huta (M), pr. -un, imperf. -uzin K riietuda, rõivastuda оде/ваться, -ться; K siz ... sõpõuzi kehnoisõ sõpõisõ siis ... rõivastus viletsatesse rõivastesse; L poigat mentii kotuo sõpõumaa pojad läksid koju rõivastuma. – Vt. ka sõvõta.

sõpõõssa: sõppõ/õssa (Lu Li) -ss J, pr. sõpõõn: -õn ~ -n J, imperf. sõpõõzin: -õzin ~ -zin J riietuda, rõivastuda оде/ваться, -ться; Li miε panin sõvat päälee, miε sõppõõzin ma panin rõivad selga, ma rõivastusin; Lu kuza sõppõõssaa, se on saunaaeüᴢ kus rõivastutakse, see on saunaesik; J tšerikko(sõ) rahvõs sõppõp parõpõssi kirikusse(minekuks) rahvas rõivastub paremini; J nat́u on nii muudõrõssi sõppõnnu: seizob niku tšuutšel tšerikkoᴢ Natju on nii veidralt riietunud: seisab nagu hernehirmutis kirikus; J talvõll kui soojõssi ni sõppõõ, tšäed aiŋ kohmõttussa kui soojalt talvel ka ei rõivastu(ks), käed kohmetavad ikka. – Vt. ka sõpõta, sõvõta.

sõr vt. sõõra.

syr vt. syyru.

sõra P (Ra), hrl. pl. sõraᴅ P Ra (sirbi) hammas, pl. (sirbi) hambad зуб/ец, -цы (серпа); P sirpill on sõraᴅ sirbil on hambad. – Vt. ka sõrõ.

sõrai/n (Ra), hrl. pl. -zõᴅ Ra = sõra; kõik on kulunut sirpii sõraizõᴅ kõik sirbi hambad on kulunud.

sõraj/õška (M) -ašk J-Tsv. siraj/aška Lu Li -eška Lu sõroješka S siroješka J, g. sõraj/õškaa: -aškaa J sirajaškaa Lu siroješkaa J pilvik сыроежка; M sõrajõžgõd on, näväd on kauniid i valkõaᴅ päältä pilvikud on, nad on pealt punased või (ja) valged; J sõrajašk on üvä obakk pilvik on hea seen.

sõrmet/oo K-Ahl., g. -tomaa = sõrmitoo.

sõrmi Kett. K R P M Kõ Po Lu Li Ra J vdjI I sõŕmi Kett. sörme Kr Сорми Pal.1, pl. Сы́рметъ K-reg.2 Сы́рмытъ K-reg.2 Ii-reg.1 Pal.1 Сорметъ Pal.1, g. sõrm/õõ P M Lu Ra J -yõ P sõrm палец; M lihõn tünner, vahtšin varo. sõrmus sõrmõza mõist. lihast (lihane) tünn, vasest (vaskne) vits? – Sõrmus sõrmes; J nii on seellä sõrmia maaza, niku sooz virvilöi rl. nii (palju) on seal sõrmi maas, nagu soos villpäid; P õrava sai tält sõrmõõ suhyõsyõ da puri sõrmõssa orav sai ta (= poisi) sõrme suhu ja hammustas sõrmest; Lu ohtogo poolõõ päivää .. aikaa mitattii sõrmijõõkaa õhtupoole päeva .. mõõdeti aega sõrmedega; M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii väga pime, (ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista; J niku eläv õppa: johzõp sõrmiijõ väliss väĺĺää nagu elavhõbe: jookseb sõrmede vahelt välja; Lu miä senee tään niku viis sõrmia ma tean seda nagu viit sõrme; I i võtti kunikaa tüttäreltä tšäessä sõrmõssa sõrmuhsõõ i pani enellee sõrmõõsõõ ja võttis kuningatütre(lt) käest, sõrmest sõrmuse ja pani endale sõrme; M vöö õli sõrmõõ lad́d́utt vöö oli sõrmelaiune; K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega; P suursõrmi, näüttämizie sõrmi, tšeχsimein sõrmi, nimetuo sõrmi, pien-sõrmi (sõrmede nimed on:) pöial, nimetissõrm, keskmine sõrm, nimeta sõrm, väike sõrm; I suuri sõrmi pöial; M näüttävä sõrmi nimetissõrm; J suuri sõrmi (Must. 183) keskmine sõrm; M nelläis sõrmi neljas (nimeta) sõrm; M sõrmõõ õttsa sõrmeots; P lutisap sõrminaa [sic!] pigistab sõrmedega; Lu sõrmõd õllaa kokkaᴢ sõrmed on konksus; Li tõmmattii sõrmia (sõrmevedamine:) veeti sõrmekonksu; Po sõrmõz on ülle sõrmes on mädanik (~ sõrm on umbes); ■ M kase vaataʙ inehmiin aźźaa päälee läpi sõrmii see inimene vaatab (selle) asja peale läbi sõrmede; Li sõrmõõ pää sõrmkübar. – Vt. ka peen-, suur-, tšehs-.

sõrmik/aᴢ¹ Kett. K L P M Kõ Lu J I (Li) -õᴢ Lu J, hrl. pl. -kaaᴅ K L P M Lu Li J I sõrmik, sõrmkinnas, pl. sõrmikud, sõrmkindad перчатка, перчатки; Kõ se on sõrmikaᴢ, ku on peiko i nellä sõrmõa tehtü see on sõrmik, kui on tehtud pöial ja neli sõrme; J talopoik on ilm sõrmikkait õppõnnu elämä talupoeg on ilma sõrmikuteta õppinud elama; I ihojõõ päälee silkki siottii i sõrmikkaat tšäezä noorikkaal varrukate peale seoti lint ja sõrmikud (olid) pruudil käes; ■ M surmaa sõrmikkaaᴅ valge kile vastsündinu kätel (surma sõrmikud).

sõrmik/aᴢ² I, g. -kaa = surmukaᴢ.

sõrmikuraᴢ Lu sõrmnuga (võrguniidinuga, mille peas sõrmejämedune auk kinnihoidmiseks; kasutati võrguparandamisel) напёрстный ножичек (для починки сети).

sõrmilli/nõ: sormilline R-Reg., g. -zõõ sõrmeline (hrl. liitsõna järelosana) -пёрстый (конечная часть сложных прилагательных); iloza sormilline ilmatuojäni (Reg. 19) rl. mu ilusasõrmeline ilmaletooja.

sõrmi-luu J sõrmeluu пальцевая кость.

sõrmit/oo Kett. M, g. -tomaa sõrmitu беспалый; M jäi sõrmitoissi, nüd on sõrmitoo jäi sõrmituks, nüüd on sõrmitu (ilma sõrmedeta). – Vt. ka sõrmetoo.

sõrmpähäin Lu-Len. sõrmkübar напёрсток; sõrmpähäin panna sõrme [= sõrmõõ] (Len. 284) sõrmkübar pannakse sõrme. – Vt. ka sõrmõõ-pää.

sõrmu/ᴅ (Kõ-Set.), g. -u sõrmeke пальчик; sõbruõni, sõrmuõni (Set. 749) rl. mu sõbrake, mu sõrmeke.

sõrmuk/ka K-Ahl., g. -aa = surmukka.

sõrmu/ᴢ Kett. K-Ahl. K-Al. L Ke M Po Lu Li J I (R) sõrmus Kl sormus Lu-Len. sermus Kr, g. -hsõõ (Kett. K-Al. Ke) L Po I -hsõõ L M -ssõõ K M Lu -sõõ Lu Li J 1. sõrmus кольцо, перстень; J kõlpaapko sõrmus sõrmõõsõõ, tšätteesee õikaasõõ rl. kas kõlbab sõrmus sõrme, kätte paremasse?; M õp̆põin sõrmuᴢ hõbedast sõrmus; L pannass sõrmuš tšätie pannakse sõrmus sõrme (kätte); L sõrmuhsõõ tšäjess võtan võtan sõrmuse sõrmest (käest); Lu sõrmuz on toož ehitüᴢ sõrmus on ka ehe; 2. rõngas (abivahend kangaloomisel) кольцо (при сновании); M ku kaŋgassa lootii seiniillee, sõrmuz õli pantu lak̆kõõsõõ, rihma johsi läpi sõrmussõõ kui kangast loodi (= kääriti) seinakäärpuudele, (siis) oli lakke pandud rõngas, (linane) lõim jooksis läbi rõnga; M õli suur luinõ sõrmuᴢ, sillee tšerittii rihma oli suur luust rõngas, selle abil kääriti lõime; 3. (Päikese) kroon (halonähtus) кольцо (Солнца); M päivää sõrmuᴢ Päikese kroon. – Vt. ka vahtši-, vihti-.

sõrmõõpaksukkõi/n Ra, g. -zõõ Ra sõrme-paksune толщиной в палец; tetši sõrmõõpaksukkõizõõ rihmaa tegi sõrmejämeduse nööri.

sõrmõõ-pää J = sõrmpähäin; paksua õmpõ- luss ilm sõrmõõ-päät om pask õmmõll paksu õmblust ilma sõrmkübarata on paha õmmelda.

sõroi J-Tsv., g. sõroi J niiske, rõske; nätske (leib) сырой; sõroissi menemä niiskeks minema, leemendama; sõroit leipä tšenni ep taho süüvve nätsket leiba ei taha keegi süüa.

sõroješka vt. sõrajõška.

sõroḿatno/i J-Tsv., g. -i raagnahkne, raag-

nahast сыромятный; sõroḿatnoi nahk raagnahk (eri viisil pargitud ja töödeldud nahk).

sõr/to Kett. Ränk M J, g. -roo M sõõrd, ale, kütisemaa подсека, пожог, выжига; M noorta mettsä pannaz maalõõ, sitä kuttsuas sõrto; sis põlõtattii need raagat kõikk, siš tšünnettii i tšülvettii sinne õzra noor mets võetakse maha, seda kutsutakse sõõruks; siis põletati need oksad kõik (ära); siis künti ja külvati sinna oder. – Vt. ka rüis-.

sõr/tu M, g. -ruu tuulemurd (tuulest murtud puud) бурелом, ветролом.

sõrtu/a J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -ᴢ kalgenduda (piima kohta) свёртываться, свернуться.

sõru vt. syyru.

sõrva¹ vt. servä.

sõrva² vt. tee-.

sõr/õ M (Ränk P), hrl. pl. -õᴅ P M sõr̆rõõᴅ M sõrõt Ränk = sõra.

sõr/õa (P), g. -õa sõre, harv редкий, нечастый; sirpill sõrõᴅ on sõrõaᴅ sirbil on sõredad hambad.

sõrõt/taa P M, pr. -an M, imperf. -in (sirbile) hambaid teha, raiuda; (sirpi) teritada зубрить, за-, нарезать, насекать; точить, наводить (серп); P sirppii sõrõttaass sirbile tehakse hambaid; P vanaa sirppii tuoš sõrõttaass vana sirpi teritatakse samuti.

sõ/sa J-Must. -za K-Ahl., g. -zaa = sõsõ.

sõsa·ma vt. sesa·ma.

sõsar¹ vt. sõssar.

sõsa/r² R-Eur. J, g. -raa J = sõzar; J meni sõsarõskaa võõrõzii läks oma õega võõrusele; J sõsar ja veĺĺ kazvosti ühee taza õde ja vend kasvasid ühepikkuseks.

sõsa/ra Lu Li, g. -raa J = sõzar; Lu kõrvallinõ võib õlla sõsara noorikõlla pruutneitsi(ks) võib olla mõrsja õde.

sõsare, sõsarõ vt. sõzar.

sõsarpuu vt. sõssarpuu.

sõsaru/ᴅ J sisaruᴅ (Ra Ku), g. -u õeke; (pulmas ka) mõrsja сестрица; невеста (в свадебном обряде); J en laitõ sõsaruttõ rl. ma ei laida õekest (= mõrsjat); Ra elä lüü sisaruttani rl. ära löö mu õekest (= mõrsjat); Ku sele sää [= sellä siä] peeksä ommas omenutta meije sisarutta (Len. 292) rl. sellega sa peksa oma õunakest, meie õekest. – Vt. ka sese, siso¹, sõsa, sõsoi, sõsõ, sõsõi, sõzar.

sõsar/uᴢ P (K) -õᴢ ~ sõzares (K) sisaruᴢ (Ra J), hrl. pl. -uhsõᴅ P -ussõᴅ M -usõᴅ Lu Li Ra J sisaruzõᴅ Ra J õde, ões, pl. õeksed сестра, сестри/ца, -цы; K seitsee lassa meit õli vijjee vellessee, kahõõ sõsarussõõ meid oli seitse last, viis venda, kaks õde (viis vennast, kaks õest); K õlivat kahõõ sõsarõhsõõ oli kaks õest; M näväd ovat sõsarussõᴅ nad on õeksed; Ra sisaruzõᴅ õllaa ühtezee näkoizõᴅ õed on ühte nägu; Lu mõlõpat sõsarusõᴅ mõlemad õeksed; J oĺa ja tańa õlla sõsarusõᴅ Olja ja Tanja on õeksed; J nämä on kahõ tšezze sõsarusõᴅ nad on kahekesi õeksed; M sõsarussii lahzõᴅ õeste lapsed. – Vt. ka rissi-. – Vt. ka sese, siso¹, sõsa, sõsõ, sõsõi, sõzar.

sõso/i R-Eur., g. -i = sõsaruᴅ; sõsoi vassoi vassaeli, oi velvüt emäni lahsi, elä ossa üvä ovoissa (Eur. 41) rl. õeke (vastu) lausus: oi, vennake, mu ema laps, ära osta head hobust.

sõss/ar Kett. Li -õr J Kl sõsar M J sõõsar ~ sõõssar ~ syõsar P seestõra (J) sestara ~ seestra Ku, g. -õraa ~ -õra J sõstar смородина; J kauniss sõssõra kutsuta veel kauniz marjõssi punast sõstart kutsutakse veel punaseks marjaks; J silmed musad niku musat sõssõrõᴅ silmad mustad nagu mustad sõstrad; P kauniit sõõssarõᴅ punased sõstrad; P musat sõõssarõᴅ mustad sõstrad; J tara ad́d́a süämeᴢ on sõssõr pehgoᴅ aias (aia sees) on sõstrapõõsad; Kl sõssõr puu sõstrapõõsas. – Vt. ka muss-.

sõssarpuu Kett. M sõsarpuu M I sõstrapõõsas куст смородины; I sõsarpuuᴅ, nämä on kaunid marjad i musad marjaᴅ sõstrapõõsad, neil (need) on punased ja mustad marjad.

sõssarsilmä J-Must. fig. sõstrasilm (tütarlapse hellitusnimi rahvalauludes) кареглазая девушка (ласкательное название девушки в народных песнях).

sõssõrmarjainõ J dem. sõstramarjake ягодка смородины; nii on seellä silmää maaza, niku sõssõrmarjaizii rl. nii on seal silmi maas, nagu sõstramarjakesi.

sõssõrõmarja Lu punane sõstar красная смородина.

sõsõ Kett. K-Al. K-Set. P M J (R-Eur.), g. sõzõõ K M J õde, õeke; vanem õde сестра, сестрица; старшая сестра; K nuorõpad velled vanapaa näitä sõzarta kuttsuvaᴅ sõsõ nooremad vennad kutsuvad neist vanemat õde s.; K sõsõ seizob uhzõõ alla õde seisab ukse all (= lävel). – Vt. ka sese, siso¹, sõsa, sõsaruᴅ, sõsaruᴢ, sõsoi, sõzar.

sõsõ/i R-Eur., g. -i = sõsoi; too sõsõi utuiset ursit, too peetšut peenelleni (Eur. 34) too, õeke, udukerged linad, too p-d mu lapsele.

sõzar Kett. L P M Kõ Po Lu Li J I (Ja-Len.) sõsa/re ~ -rõ Lu sisar ~ sizar Ra J Сэ́заръ K-reg.2 Сыза́ръ Ii-reg.1 säsär ~ sössar ~ sesär ~ śösar Kr Сэзаръ ~ Сы́заръ ~ Си́аръ Pal.1 Сôзаръ Tum., g. sõzarõõ: -rõõ K P J -ryõ P õde, sõsar, (pulmas ka) mõrsja сестра; невеста (в свадебном обряде); J minu sõsarõd om veel noorõᴅ minu õed on veel noored; K leep sõsarii i vellii saab olema õdesid ja vendi; M siis kane kaχs sõzarta, ne mentii kunikkaal õli baala siis need kaks õde, need läksid, kuningal oli ball; Kõ sõzar minuu eläʙ virtevεl, tämä on millõ õmalain minu õde elab Virtevel, tema on mulle omainimene; K sõzar tuõb vellelie, a velli kõrjuuʙ. mikä se on. üö da päivä mõist. õde tuleb venna juurde, aga vend läheb peitu. Mis see on? – Öö ja päev; Lu vellesijee naizõd õllaa tšälüᴅ, a sõsarijee mehed õllaa svojakõᴅ vendade naised on kälid, aga õdede mehed on kälimehed; Kõ meh̆hee sõzar on nato mehe õde on nadu; P sõsarõõ mieᴢ õe mees; ■ Lu tõizõõ põlvõõ sõzar nõbu. – Vt. ka rissi-. – Vt. ka sõsõ.

sõzaruᴢ vt. rissi-.

sõzeüᴅ (K): tüttäret, sõzeüeni tüdrukud, mu õeke(sed).

sõta Kett. Len. K R L P Pi Ke M Kõ S V Po Lu J I (Ra) sota Ku Сэ́та K-reg.2 Сэта ~ Сота Pal.2, g. sõaa K L S Lu Ra J sõa L sõda война; K suõd ulvovaᴅ, sõta leeʙ hundid uluvad, sõda tuleb; K taivas kummittõõb eezä suurt sõtaa virmalised veiklevad taevas enne suurt sõda; Ra nõssi sõaa sõrmissa, kansaa kantasoonissa rl. tõstis sõja sõrmedest, rahva kannakõõlustest; L šveedaa sõtann õli avvattu nii paĺĺo kultaa Põhjasõja (Rootsi sõja) ajal oli maetud nii palju kulda; Lu jõkaa paikkaa harottõõᴅ näit, tšen sõttaa, tšen meheel igasse paika (= igale poole) laotad neid (lapsi), kes sõtta, kes mehele; M sõaza raanittu, kõõz õli esimein kõrt sõta (oli) sõjas haavatud, kui oli esimene kord sõda (= Esimene maailmasõda); S milt kahs meess jäi sõt̆taa mul jäi kaks meest sõtta; J sõaa vätši sõjavägi; Lu sõta parahoda sõjalaev; J sõttasõõ valmissuma valmistuma sõjaks; L tetši-

vät sõa hakkasid sõdima; Po ìes sõttaa enne sõda; M perrää sõt̆taa pärast sõda; J elää saaʙ, ku va bõllõis sõttaa elada saab, kui vaid poleks sõda.

sõta-aika P M Kõ Lu Li sõtaaikõ Lu sõjaaeg военное время; P germantsaa sõta-aikan Esimese maailmasõja ajal; M nain meni tõizõlõõ mehelee sõta-aikann naine läks sõjaajal teisele mehele; Kõ sõta-aikaa ep pääznü müllüü sõjaajal ei pääsenud veskile; Lu sõtaaikõnõ tuli ep nättšüiᴢ rihessä, siis piäp tukatõ akkunõᴅ (et) sõjaajal tuli ei paistaks toast, siis peab aknad kinni katma.

sõta-flootta Lu sõjalaevastik военный флот.

sõtaherra Lu sõjapealik военачальник; on veel pikkarain kaaska ühessä sõtaherrassa on veel väike muinasjutt ühest sõjapealikust.

sõtajohzikko P väejooksik дезертир, беженец.

sõtalai/n M, g. -zõõ sõdur солдат; sõtalaisii garnizonaᴅ sõdurite garnisonid.

sõtalaiva Lu sõjalaev военный корабль. – Vt. ka sõa-laiva, sõta-parahodi.

sõta/meeᴢ K L P M Kõ Lu J (Ja Po Ra I) sõta-meeᴢ J -mieᴢ K P -mmeeᴢ (I) sotameeᴢ Ku (R-Lön.) 1. sõdur, sõjamees, soldat боец, солдат; K minuu isä õli vana sõtamiez nikala·ajevskyi soldatti minu isa oli vana sõdur, Nikolai-aegne sõdur; P sõtamehess kui mentii, siz lugõtõltii kui mindi soldatiks, siis itketi; L täm esimein vuosi õli sõtamehennä ta oli esimest aastat sõduriks; J sõtamehee službaa menne sõjaväeteenistusse minna; Lu tämä on joossuᴅ sõtamehentä pakkoo i on pakolaisõn ta on jooksnud sõjaväeteenistusest (sõdurist) pakku ja on väejooksik; J sõtamehiill bĺaahõd va läikkiveᴅ sõduritel metallpandlad vaid läigivad; J sõtamehet seissa rääoᴢ sõdurid seisavad rivis; Ku miä menin ühs kert hirvee ajjoo sotameehii püsüüḱää ma läksin ükskord hirvejahile sõjapüssiga (sõjamehe püssiga); 2. Ku soldat (mängukaart) валет. – Vt. ka rääto-. – Vt. ka sõta-soldatti, sõtija, sõtilain.

sõtamehe-matrossi Lu mereväelane, sõja-

laeva madrus матрос военно-морского флота; matrosii-štanaᴅ õltii .. sõtamehe-matrosiᴅ piettii näitä štanoja madrusepüksid olid .. mereväelased kandsid neid pükse.

sõta-parahodi Lu = sõtalaiva.

sõta-raja J sõjapiir, sõjaraja военная граница, военный рубеж; veiseizin liivad lidnaa teelee, sõmõrõt sõta-rajalõõ rl. viiksin liivad linna-teele, sõmerad sõjarajale.

sõta-riissa P relv, sõjariist оружие; sihiesie on kõrjattu ned́d́e sõta-riisaᴅ sinna on peidetud nende sõjariistad.

sõta-soldatti Kõ sõdur солдат; miä kazvatin veĺĺiä nii kaugaa ku jo kazvivaᴅ i menivaᴅ sõta-soldattiiss ma kasvatasin vendi nii kaua, kui juba kasvasid (suureks) ja läksid sõduriks. – Vt. ka sõtameeᴢ, sõtija, sõtilain.

sõta-sõpa: sota-söpa (R-Eur.) sõdurirõivas (военный) мундир; kuss on velli veljelläni, se on kulta kulkemassa, se on sota-sövisa rl. kus on veli mu veljel, see on kuld kulgemas, see on sõdurirõivais.

sõta-tee J sõjatee военная дорога; sõta-teellee menneᴢ rl. sõjateele minnes. – Vt. ka sõtitie.

sõtavärk/ki (P), hrl. pl. -iᴅ P relvad оружие; i valo aŋkoikaa i ripiloikaa, uffatkoikaa i säbliikaa i kokkõikaa, lapijõõkaa, kanõ õlivat sõtavärkiᴅ ja sõnnikuhangudega ja ahjuroopidega, potiharkidega ja pannikonksudega ja kartuli-

konksudega, labidatega (tapeldi), need olid (nende) relvad.

sõta-vätši K-Ahl. J sõtavätši Lu sõjavägi вой-ско, армия; Lu sõtavätši mennää müütää sõjavägi läheb mööda.

sõt/ia Kett. K L P M Kõ Li (Lu Ra) -tia Lu J sott́śia Ku, pr. sõin J, imperf. -izin Li Ra J sõdida воевать; K poika sõti kahs vootta poeg sõdis kaks aastat; Lu nämät tahotaa sõttia nad tahavad sõdida; Li miε sõaa sõtizin i kottoo tulin ma sõdisin sõja (lõpuni) ja tulin koju; J inimized on õma ittšää sõittu inimesed on eluaeg (oma ea) sõdinud; L ohto sõtia küllalt sõdida!; K kase on sõittu maa see on (kätte) sõditud (= sõjaga võidetud) maa; Ku šveeda voisk meni pakkoo, kons petra veĺi·ikko sot́śiᴢ Rootsi sõjavägi põgenes (läks pakku), kui Peetr Suur sõdis.

sõtij/a L, g. -aa = sõtilain; tämä on suur sõtija ta on tubli sõjamees.

sõtikalmoᴅ pl. Ra sõjaaegsed kalmud военные могилы; meill õltii sõtikalmoᴅ meil olid sõjaaegsed kalmud.

sõtilai/n L, g. -zõõ sõjamees, sõdur солдат, вояка; mill on paĺĺo vätšiε, sõtilaisiita mul on palju (sõja)väge, sõjamehi. – Vt. ka sõtameeᴢ, sõta-soldatti, sõtija.

sõtilaiva (P) = sõtalaiva; sõtilaivaa sinu miez lahgottaassa rl. sinu mees lahutatakse (sinust) sõjalaeva.

sõtipüssü L sõjapüss боевое ружьё; menet sõtitielie, sõtipüsüükaa mäntšimεä rl. lähed sõjateele, sõjapüssiga mängima.

sõtitie L P = sõta-tee; P että jäätü sõtitielie rl. te ei jäänud sõjateele.

sõ/tko J-Tsv., g. -dgoo J 1. sõtke, sõtkumine, tallamine топтание; 2. löga, läga месиво; 3. adj. nõtkuv v. õõtsuv (pinnase kohta) тряский (о почве); sõtko maa nõtkuv pinnas.

sõtk/oa ~ -ua K L P M Lu (Kett. K-Al. R Kõ) -oaɢ (I) setkoa M, pr. sõdgon K L M Lu Li J, imperf. -ozin Kõ Lu Li J 1. sõtkuda (tainast, savi) месить, топтать (тесто, глину); K mill piεb leivät sõtkua mul tuleb leivatainas sõtkuda; M sõdgomma taitšinaa sõtkume tainast; M tämä sõdgop taitšinaa, sõtkõ ta sõtkub tainast, sõtkus; L nõizõt siniss savvõa sõtkomaa hakkad sinist savi sõtkuma; 2. tallata, sõtkuda топтать; Li tšen kõikk nõmmõt sõdgoʙ, se kõikk marjad maistõõʙ vs. kes kõik nõmmed läbi tallab, see kõik marjad maitseb.

sõtko/ja M, g. -jaa sõtkuja меситель; leivää sõtkoja pagar.

sõtkõ/a L (sõnatüvi основа слова:) sõtkõ- J-Must., pr. sõdgõn, imperf. -zin sõtkuda (savi) топтать (глину); L alkõ sõtkõa jalkonaa savvõa hakkas jalgadega savi sõtkuma.

sõttia vt. sõtia.

sõttu/a (P), pr. -un, imperf. -zin surra, kustuda умереть, угаснуть; en uskonnu, što kannii tšiiriess enne sõttuuᴅ ei uskunud, et (sa) nii kiiresti, emake, kustud.

sõutaa Kett. K-Ahl. L P M Ra J (K-Ahl.) soutaa Lu Li Ra, pr. sõvv/an K P Ra sovvan Lu Ra sovvõn Lu, imperf. -in L sõut/azin P -õzin Ra sovvin ~ soutõzin Lu sõuda грести; L tämä sõvvab vettä müö ta sõuab vett mööda; P vassaa virtaa on raskas sõutaa, tšäsittse vastuvoolu on käsitsi raske sõuda; Lu venettä sovvõtaa airojõõkaa paati sõutakse aerudega; J panin vanat sõutamaa rl. panin vanad (inimesed) sõudma; J sõvvo alusõõ borttaa sõua purjelaeva parda äärde. – Vt. ka sõutoa, sõvvoskõlla.

sõuto J-Tsv. souto Lu, g. sõvvoo J sovvoo Lu sõudmine гребля.

sõutoa M-Set. J-Tsv. (M Ra) sout/oa Lu (Li) -ua Li, pr. sõvv/on M J sovvon Li, imperf. -õn M sõutozin J soutozin Li = sõutaa; J sõutoga kõvõpõssi, pääseis tšiirep rantaa sõudke kõvemini, pääseks kiiremini randa; Ra tulli, kahsaarõinõ, kuhõ pannaa airo ja sõvvotaa tull, kaheharuline, kuhu pannakse aer ja sõutakse; Lu ko õli vassa-tuul, siis sovvoz mentii, sovvottii kui oli vastutuul, siis mindi (edasi) sõudes, sõuti; Li nõizõn soutomaa hakkan sõudma; Li tõin on seilivene, seneka saad i seilika mennä i saat soutua airoikaa teine on purjepaat, sellega saad ka purjega minna ja saad sõuda aerudega; J sõvvo alusõõ borttaa sõua purjelaeva parda äärde.

sõutõl/la (K-Al. Ja), pr. -õʙ: -õb K-Al., imperf. -i frekv. sõuelda качаться (на воде); K lähepõhja läütšeleʙ, sõmõrpõhja sõutõlõʙ (Al. 56) rl. lättepõhi läikleb, sõmer põhi sõudleb; K kui se vesi verättelõb sõmer-põhja sõutelossa (Ahl. 100) rl. kuidas see vesi virvendab [?], sõmer põhi sõudlemisest.

sõvaaušatti: sõvaušat Ränk = sõpa-astia.

sõvalli/izõᴅ Kett. M -sõᴅ Kõ pl. kuuriided, kuupuhastus, menstruatsioon месячные, менструация; Kõ sõvallisõᴅ tulivaᴅ tuli menstruatsioon.

sõvra, sõvvõra, sõvvõrra vt. sevvõrraa.

sõvvosk/õlla: -õll J-Tsv., pr. -õlõn: -õõn J, imperf. -õlin J frekv. sõuda, aerutada грести. – Vt. ka sõutaa, sõutoa.

sõvvõrt, sõvvõrta, sõvvõrtaa vt. sevvõrta.

sõvõt/a M Po (K Li) -aɢ (Ko), pr. sõp̆põõn M, imperf. sõpõzin M riietuda, rõivastuda оде/-ваться, -ться, наря/жаться, -диться; K tüttäret sõpõzivad mehii sõpõisõõ tüdrukud riietusid meeste rõivastesse; Po suku sõvõtaz üvviisee sõppõisõõ sugulased rõivastuvad headesse rõivastesse; M tämä nõõp sõp̆põõmaa ta hakkab riietuma; M tšen on kehnossi sõvõnnu, sis juõllaᴢ: siä niku nurmõõ eitütüᴢ kes on viletsalt rõivastunud, siis (sellele) öeldakse: sa oled nagu hernehirmutis (põlluhirmutis). – Vt. ka sõpõta, sõpõõssa, sõpõuta.

sõvõt/taa L M Po Lu (Kett. K R P Ra) -ta J -taaɢ I, pr. -an K sõvetan K-Ahl. -õn J, imperf. -in Lu J riietada, rõivastada оде/вать, -ть, наря/-жать, -дить; K pokoinikka sõvõttaassa surnu pannakse riidesse; J tätä pestii i sõvõtõttii i pantii ruhipuussõõ teda pesti ja riietati ja pandi puusärki; M sis taaz nävät sõvõtti siis (ta) pani nad taas riidesse; M piti kõikk lahzõt sõvõttaa (ta) pidi kõik lapsed rõivastama (= rõivastega varustama); J sõvõt lahs soojõpõssi riieta laps soojemalt; L nuorikkõ õli jo sõvõtõttu venttsasõpõisyõ pruut oli juba rõivastatud laulatusrõivaisse.

sõõbra vt. sõbra.

sõõ/ra: -r J-Tsv. sõr J-Tsv., g. -raa J (poe)juust сыр; J tšülää rahvõz ep suva sõõra külarahvas ei armasta (poe)juustu. – Vt. ka siira, suura.

sõõr/mi K-Ahl., hrl. pl. -mõᴅ Lu -mõt M -amõt J-Must. syõrmõᴅ P Сы́рматъ K-reg.2 Сырматъ ~ Сïераймятъ Pal.1 (nina)sõõre, -sõõrmed ноздр/я, -и; P nenεä syõrmõᴅ ninasõõrmed; Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu.

syyr/u ~ syr M sõru ~ sõr Ränk , g. -uu M kodutehtud kohupiimajuust, sõir домашний творожный сыр; M ternepiimä on esimein lühsü, senessä piimässä tehäs ternekakkua. pannass ahjoo tšihumaa i täm tuõp siäl mokoma jäm̆miä niku voroga, niku syr ternespiim on esimene lüps (pärast lehma poegimist), sellest piimast tehakse ternespiimarooga. Pannakse ahju kuumenema ja see muutub seal niisuguseks paksuks nagu kohupiim, nagu kohupiimajuust. – Vt. ka siira, suura, sõõra.

sõõsar, sõõssar vt. sõssar.

sä vt. se.

säb/lä P M Kõ Lu J (Li) -l J-Tsv. -ĺa (Kõ) säbele M säplä Ränk, g. -lää Lu Li 1. pannikonks, -näpits, säppel сковородник; Lu säblääkaa rehtelää võtamm ahjossa pannikonksuga võtame (varreta) panni ahjust (välja); Lu tämä anti koiral säbläl ta lõi koera pannikonksuga; J ripil, ufatk ja säbl seissa nurkkõᴢ (ahju)roop, potihark ja pannikonks seisavad nurgas; 2. vokikeps шатун (самопрялки); J vokii säblä vokikeps.

säe K-Ahl. P M-Set. J-Must. (Kett. K R-Lön.) säe ~ säje P säeh (vdjI Ma) säek Kl-Set., hrl. pl. sät/eeᴅ K M sät́eeᴅ K -eet M-Set. -ieᴅ P sät̆teeᴅ Kett. vdjI -iit Kl-Set. säde искра; K vait säteed lentääväᴅ vaid sädemed lendavad; P vaata, tulizõt sätiet karizõvad maalyõ vaata, tulised sädemed langevad maha; P spidžgass üppii säje tikust kargas säde (käele); R kui tulta ihosa päältä, säteitä sääreltäsä (Lön. 694) kui tuld oma ihu pealt, sädemeid oma säärelt.

säekõᴢ vt. sääkaᴢ.

sähkölamppi Lu elektrilamp электрическая лампа.

sähkötuli Lu elekter; elektrivalgustus электричество; narvõs põlõb üvässi sähkötuli, näüʙ lensi Narvas põleb hästi elektrituli, (tule)kuma paistab.

säi/je Lu (J-Tsv.), g. -kee Lu = säikä; J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs. kahest keermest (säigmest) ju nööri punutakse, kahest inimesest peret luuakse (sünnitatakse); Lu lõŋka pitsukki: ühs säije võtõtaa poiᴢ, tõin pannaa pääle pikk pleiss (= eriline pleissimisviis): üks säie võetakse ära, teine pannakse peale.

säi/kä: -k J-Tsv., g. -gää ~ -gee J (nööri, köie jms.) säie, keere прядь; kahõ säigäkaa jo saap punoa kahe keermega saab juba punuda; rihm punottu tšümmeness säigess köis (on) punutud kümnest säigmest.

säikei/n J-Tsv., g. -zee: -ze J keermeline витой (состоящий из витков); kahs säikeim pagl kahekeermeline nöör.

säje vt. säe.

säkke vt. sõkõa.

säk/ki M Lu I, g. -ii Lu säk̆kii M kott мешок; Lu säkkii mahup sata killoa kotti mahub sada kilo (vilja); Lu piäp säkissä pois puissaa javo peab kotist jahu välja puistama; Lu miä mätin säkii täün sõppaa ma toppisin koti rõivaid täis; Lu nurkaa takkaa tühjäl säkil pähee annõttu kk. (juhmi inimese kohta öeldakse:) (nagu) nurga tagant tühja kotiga pähe löödud.

sälgosääri J-Must. linatuder льновый рыжик.

śälko vt. śalko.

säŋ/ki M Lu Li Ra J säntši M J-Must., g. -gee Li J -gii J kõrs, kõrrepõld жнивьё, пожниво, стерня; Li ruiz niitettii, vihgod veitettii poiz i jäi säŋki rukis lõigati, vihud veeti ära ja jäi (järele) kõrs; J laskaa karjõ säŋgelee laske kari kõrrepõllule; Li säŋki nüt piäp tšüntää kõrrepõld tuleb nüüd (üles) künda; Lu säŋki, ku õli rohokaᴢ, lüütii, süütettii žiivatal kõrrepõld, kui oli rohune, niideti, (rohi) söödeti karilooma-(de)le; M õrazroho, se kazvab rüis säŋgiᴢ orashein, see kasvab rukkikõrrepõllul; Lu rüttšee säŋki ~ Ra rüis säŋki rukkikõrrepõld; J kerittü perze, se on põlloo säŋki pöetud perse, see on kõrrepõld. – Vt. ka kagra-, nisu-, rüis-, õzra-. – Vt. ka säntšü¹.

sänkü vt. säntšü¹.

säńńükkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J sängike, voodike кроватка; kazell-õ-kse säńńükkõizõll makkaap koko ted́d́ee pere kas sellel voodikesel magab kogu teie pere? – Vt. ka säntši², säntšü².

säntši¹ vt. säŋki.

säntši²: Сянчи Tum. = säntšü².

säntšilamma/ᴢ: -s J-Must. (tõlketa без перевода); (kõrrepõllul karjatatav lammas).

säntšü¹ M säŋkü Ränk, g. säńd́üü M = säŋki; M rüiz on niitettü, jääp säntšü rukis on lõigatud, jääb (järele) kõrs (= kõrrepõld); M säńd́üd on jo tšünnettü kõrrepõllud on (juba) küntud. – Vt. ka rüis-, touko-.

sän/tšü² M V Lu Li Ra J (vdjL P), g. -d́üü M Li Ra J säńd́üü Lu Li -jüü ~ säńńü J säń/jüü ~ -ńüü Ra J 1. (endisaegne magamislava, lavats) полати, лавка (для спанья); Li säntšü õli tehtü nii: lavvad õltii seinäss seinää, äärtä bõllu, seinää õli lüütü puuᴅ, puijee pääl õltii lavvaᴅ; alla õlivat kozlaᴅ magamislava oli tehtud nii: lauad olid seinast seina, äärt polnud, seina oli löödud (tugi)puud, puude peal olid lauad; all olid pukid; Lu säntšü õli pakod alla i pitšäd lavvat päälä, .. siin magattii lavats(iks) oli: pakud all ja pikad lauad peal, .. seal magati; Li sänd́ülle tehtii kahs tillaa, pääd vasatikkoo magamislavale tehti kaks aset, pead vastamisi; Lu sänd́ül õli tehtü uutimoᴅ, uutimoz magattii magamislava(de)le oli tehtud u-d (= riidest katted putukate tõrjeks), u-de all magati; Lu säntšüä ennää eb õõ kuzzaiᴅ magamislavasid ei ole enam kusagil; Lu säntšü seinä (sein, mille ääres oli magamislava); 2. säng, voodi, ase кровать; Lu säntšü kolkka ~ J säńńü nurkka (paremat kätt tagumine nurk vadja toas, kus on voodi või magamisase); J vizgahtazim vaa minutissi säńńülee hookama viskasin vaid minutiks sängile puhkama; 3. (ahju)pink, -järi (magamisaseme otsas) скамья, лежанка; M meil tulõb naapuri i juttõõᴅ: issuu järjülee; a nät pontiiᴢ, siεl sesa·ma sõna, a juõllass: issuu sänd́ülee meil(e) tuleb naaber ja (sa) ütled: istu (ahju)järile, aga, vaat, Pontizõõs, seal seesama koht (sõna), aga öeldakse: istu (ahju)pingile; J säńńüü järtšü (ahju)pink; J issuu säńńüü järjülee, saa soojaa istu (ahju)pingile, soojenda end (saa sooja). – Vt. ka säńńükkõin, säntši².

säntšüi/n J-Tsv., g. -zee sängi- кроватный.

säntšükolkka Lu J-Must. = säntšünurkka.

säntšü-lauta Li (magamis)lava laud доска полати; ahjoossaa, seinäässaa õltii säntšü- lavvaᴅ, säntšü-lavvad õltii pantu järtšüjee päällee ahjuni, seinani olid (= ulatusid) magamislava lauad, lavalauad olid pandud pinkide peale.

säntšünurkk/a Li Ra -õ Li sänginurk (nurk vadja tares, kus on magamisase) спальный угол (в водской избе); Li a veel siiz jääb ühs nurkkõ sinne ahjokaa rinnaa, see on ... säntšünurkkõ aga siis jääb veel üks nurk sinna ahju kõrvale, see on ... sänginurk; Li ahjonurkka, jumalnurkka, lautoonurkka, säntšünurkka (vadja tare nurgad on:) ahjunurk, ikooninurk, riiulinurk, sänginurk. – Vt. ka säntšükolkka.

säplä vt. säblä.

säp/pe I, g. -ee: säp̆pee I (lehma)kett цепь; paniᴅ siä lehmää säppee ili ede kas sa panid lehma ketti või ei?; milla säppeä bõõɢ, piäʙ saa(aɢ säppe mul pole ketti, tuleb muretseda (saada) kett; sis tämä üüllä .. kaijee säp̆pee kaglassa kaivõõ siis ta öösel .. kiskus selle keti kaelast (ära); rautõnõ säppe, rautõõs säp̆peeᴅ raudkett, rauast ketid.

säplä vt. säblä.

särdž/ätä: -et J-Tsv. särgät/ä (J) -äɢ (I), pr. särtš/ään ~ särkään J, imperf. -äzin: -ezin J lüüa, virutada ударить; J võtti rinnõss tšiin de särtšez mahaa võttis (teisel) rinnust kinni ja virutas maha; I puulaatka, tämä õli ainõ kõva, eʙ rikkaunnuɢ. kõõᴢ jo rõhgaa mahhaa särgetäs, sis lõhkõõʙ puukauss, see oli ikka kõva (= vastupidav), ei läinud katki. Kui juba kõvasti vastu maad lüüakse, siis läheb lõhki. – Vt. ka särtšiä, särttšää.

särjerakko J-Must. särjepõis пузырь плотвы.

särjeviitikk/a: -õ J-Must. särjemaim малёк плотвы.

särjikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J särjekene плотвичка; koko püüttši – kahs särjikkõiss kogu saak – kaks särjekest.

särkeä vt. särtšiä.

särki, särḱi vt. särtši.

särkiä, särḱiä, särkiäɢ vt. särtšiä.

särkiü/ssä: -ssäɢ I, pr. -n, imperf. -zin vihastada, vihaseks saada, surtsuda (kergesti vihastada) сердиться, гневаться; ep kõlpaaɢ niin paĺĺo särkiüssäɢ ei tohi nii palju vihastada; mitä siä siällä särkiüᴅ mis sa seal surtsud?

särpemäᴅ M pl. leivakõrvane (leiva kõrvale söödav toit дополнение к хлебу); ai ko kehnod näillä on särpemäᴅ oi kui vilets on neil leivakõrvane. – Vt. ka särvii.

sär/piä J (Kett.), pr. -vin J, imperf. -pizin ~ -piizin J 1. lürpida, helpida, luristada, rüüpida хлебать; J siä kuile särvit tšülmä tšaajua sa vist lürbid külma teed?; 2. viriseda, nuuksuda хныкать; J hülkät siä särpimess vai kas sa jätad virisemise järele! – Vt. ka särvetä, särvätä.

sär/pää M Lu (K-Ahl.), (sõnatüvi основа слова:) särpe- J-Must., pr. -vän K M Lu -ven Lu, imperf. -päzin M Lu lürpida, helpida хлебать; M särvä vähäzee rokkaa helbi väheke kapsasuppi. – Vt. ka särvetä, särvätä.

sär/tši Kett. K-Set. P M Kõ Lu Li J vdjL (S Ja) -tš Ra -ki Kõ S -ḱi Ku, g. -jee K M Lu, pl. -d́eᴅ Kett. S Ja -jeᴅ Kett. K-Set. P M J -get Ja-Len. -eᴅ Ku särg, särjekala плотва; M püütääs kal̆laa võrkkojekaa, kokkõjekaa, autšia, sär-tšää, jõršia [= jorššia], ahvakkoa kala püütakse võrkudega, õngedega, (püütakse) hauge, särgi, kiisku, ahvenaid. – Vt. ka särtšiläin, särtšä, särtšüläin.

särtšikala M särtš-kala J-Tsv. = särtši; J näüttiip-ko sillõõ särtš-kala kas sulle maitseb (meeldib) särjekala?

särtšilä/in Lu, g. -zee = särtši.

sär/tšiä Lu J -ttšiä Lu -kiä ~ -ḱiä Ku -kiäɢ ~ -keä [sic!] I, pr. -džin J -tšin ~ -jen Lu -en Lu J -gii I, imperf. -jin Lu -tšizin Lu J -ttšizin ~ -tšezin Lu -kizii I 1. lüüa, taguda, peksta бить, по-, удар/ять, -ить, колотить, по-; Lu elä nii kõvassi säre tarelkkaa lautaa ära nii kõvasti löö taldrikut vastu lauda; J särdžip kulakõl lautaa taob rusikaga (vastu) lauda; I naglolla särkizii lei kane lavvaᴅ ... puh̆hõõ naeltega tagusin, lõin need lauad ... puusse; Ku kahz boranaa pant́śii sarvõd vast́śikkoo, noist́śii särḱimää kaks oinast panid sarved vastamisi, hakkasid (teineteist) taguma; Lu starikka nahka roozgaa varrõõkaa särtši herraa taat peksis nahkpiitsa varrega härrat; 2. (vilja) peksta, (viljavihke) rabada молотить, об- вручную, обби/вать, -ть (снопы); Lu õzra tahob üvvää särtšemiss, jüvä eb lähe üväss poiᴢ oder tahab head peksmist, tera ei tule (~ ei lähe) hästi välja; Lu ku tahotaa terveht õlkia, siz rütšeitä ep tapõttu primuz-

laakaa, a särjettii järdžül kui taheti (tahetakse) tervet õlge, siis rukist (rukkeid) ei pekstud koodiga, vaid rabati pingil; 3. purustada, peenestada ломать, размельч/ать, -ить, рубить, раз-, крошить, рас-; I ragõh särki ogrutsaᴅ rahe purustas kurgid; I kookalla särgii kan̆neita glõõzoo konksuga purustan neid mullakamakaid; Lu kapussaa särjettii ravvaakaa kapsast raiuti (= peenestati kapsa)rauaga; 4. lõhkuda разби/вать, -ть; J nüd õmad jalgat kõikk tšiveese ja kantoo säreᴅ nüüd lõhud oma jalad kõik kivide ja kändude vastu. – Vt. ka särdžätä, särttšää.

sär/tšä M J -tš J-Tsv., g. -jää J = särtši.

särtšüläi/n Lu, g. -zee = särtši; puuttuzit sär-tšüläizeᴅ näkkasid särjed.

sär/ttšää Lu, pr. -džän, imperf. -džin lüüa, taguda ударять, колотить; sitä tüütä tehä, nii parõpi oma päätä särttšää seinää parem oma pead vastu seina taguda, kui seda tööd teha. – Vt. ka särdžätä, särtšiä.

särv/etä: -et J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J = särvätä; särvep tšaajua juuvvõ lürbib teed juua.

sär/vii Kett. K-Ahl., g. -pimee K = särpemäᴅ.

sär/vätä M, pr. -pään, imperf. -päzin = särpää; elä särpää nii kõv̆vii ära lurista nii kõvasti.

säsär vt. sõzar.

säten/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J sädeleda, sätendada искриться.

sätoza vt. säätoza.

sättiü/tä Kett. P, pr. -n P, imperf. -zin ennast korda seada, sättida, valmistuda готовиться, наряжаться, приводить себя в порядок; собираться.

sää¹ Kett. K L P Ke-Set. M Lu Li J I (Ra) sεä L P śää Kett. Се́а Pal.1 Ся Tum., g. sää M Lu Li J 1. ilm погода; M sää i ilma, se on ühs sõna. saaʙ juõlla nii, i saaʙ juõlla kanni s. ja i., see on üks (ja seesama) mõiste, saab öelda nii, ja saab öelda naa; M tuli sää kehno ilm läks halvaks; I kõõs pilved leeväᴅ, sis kehno sää leeʙ kui tekivad pilved, siis tuleb halb ilm; P en nõõ χuolimaa χuonua säätä (ma) ei hakka hoolima halvast ilmast; M tänänn on kehno sää, sat̆taap šlottaa täna on halb ilm, sajab (lume)lörtsi; M ai ku on tuhmara sää, eb näütä jumalaa päivää oi kui sombune ilm on, ei näita jumala päikest; M mettsä elizeʙ eell üv̆vää säätä mets kajab ilusa ilma eel; M tänän on sirkõa sää, tširkas sää täna on selge ilm, kirgas ilm; M võtap teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma; K vilu sää külm ilm; M põuta sää kuiv päikesepaisteline ilm; J paha sää (Must. 182) halb ilm; 2. halb, vihmane, tormine, tuisune ilm, torm, tuisk непогода (буря, вьюга, дождь); I tuõp sää, pilvissüüje, leeʙ vihmaa tuleb halb ilm, läks pilve, tuleb vihma; M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule, tuleb halb ilm; M kahs päivää eezä säätä mill jo vaivattaab luita juba kaks päeva enne halba ilma valutavad mul luud; I lahsi idgõʙ sää nalla, tällä on grõõza laps nutab enne halba ilma (= enne ilmamuutust), tal on song; K jäi sähääsee jäi halva ilma kätte; P tänänn on sää, tuiskaaʙ, lunta sataaʙ täna on tuisk, tuiskab, sajab lund; J sää tuiskõs tee tuisk on tee kinni tuisanud; Lu taivas punõtti, see tääp säätä taevas punetas, see ennustab tuisku; Lu süttü sää tõusis torm; Lu saap säät tuleb raju; J sää meni müütä torm vaibus (läks mööda); J merell suurõõ sääka on repinnü kõig alusõ snaastiᴅ suure tormiga on merel rebinud (katki) kogu (purje)laeva taglase; I ümpär räštogua õlivat suurõt sääᴅ jõulude paiku olid suured tormid; Lu kõns tuulõb ja vihmaa saaʙ, on sää ilma kui puhub tuul ja sajab vihma, (siis) on tormine ilm; J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ (kui) kajakas tunneb (ennustab) mere(l) tormi (tulekut), siis (ta) tuleb merelt ära, maale; Ra ku tääb meree säätä, siz meri kohizõʙ kui merel on torm tulemas (kui ennustab mere tormi), siis meri kohiseb; P kõva sεä kõva torm; P sis tääp kõvaa sääᴅ siis ennustab äikest. – Vt. ka hoono-, lumi-, põuta-, šlottu-.

sää² vt. siä.

säägnäj/ä (Ja-Len.), g. -ää = säünäᴢ; siäl on joršiᴅ, augiᴅ, säägnäjäᴅ (Len. 251) seal on kiisad, haugid, säinad.

sääk/aᴢ: -õᴢ ~ säekõᴢ J-Tsv., g. -kaa tormine, rajune бурный.

säälintu K peoleo, vihmakass иволга.

sääli/ä [< sm?] (K-Ahl.), pr. -n K, imperf. -zin hoida, säästa щадить, беречь; eläka ... ühtä sääli enäpi kui tõissa (Ahl. 113) ära ... hoia üht rohkem kui teist.

säärek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J säärekas (tugevate sääremarjadega) икристый.

säär/i K-Ahl. M Lu Li Ra J I -r Ra, g. -ree M Lu Li J 1. (jala)säär голень; M kauniid rivad õltii villassa, etti soojõp õl̆lõis sääriläillee punased sääremähised olid villasest riidest, et säärtel oleks soojem; J tšääri rivad ümper sääriit kääri sääremähised ümber säärte; I sääret .. toĺko tšülmessä kaunittivad da sinittiväᴅ sääred .. ainult punetasid ja sinetasid külmast; Ra kove-rat sääreᴅ kõverad sääred; Lu sääri luu sääreluu; Lu takan onõ sääri marjaᴅ (jalgadel) on taga sääremarjad; Lu sääri makkõrõ ~ sääri marja sääremari; J dublit sääree marjõᴅ tugevad sääremarjad; 2. koot (looma sääre- või küünarvarre piirkond) голень (животного); Ra õpõzõõ sääreᴅ hobuse koodid; J piirgoi tehtii lampaa sääriss (~ säärisse) ja päiss pirukaid tehti lamba kootidest ja peadest; 3. (saapa-, suka)säär, sääreosa голенище; паголенок; J saappõgaa sääreᴅ saapasääred; M suk̆kaa sääri ~ J sukaa sääri sukasäär. – Vt. ka hoikka-, koipi-, paikka-, paksu-, ripa-, sälgo-.

sääriluu P M (Ra) sääreluu берцовая кость; Ra sata sirkaa sääriluuta, kõlmõ konnaa tšül-tšiluuta rl. sada sirgu sääreluud, kolm konna küljeluud. – Vt. ka tšehsi-.

säärimarj/a P M Lu J-Must. (Kett.) -õ Ra sääri-marjõ J-Tsv. sääremari икра (часть голени); Lu kummõl inemizell on hoikat sääreᴅ i eb õõ säärimarjojõ, siz jutõllaa: se on koipisääri kui inimesel on peened sääred ja ei ole sääremarju, siis öeldakse: see on k. (= keppjalg); Lu mees meeb metsää, a vatsa katsop kottoo? – sääri-marja (Must. 159) mõist. mees läheb metsa, aga vats vaatab kodu poole (koju)? – Sääre-mari. – Vt. ka sääri.

sääri-nau/ha: -h J-Tsv. säärepael, sukapael (чулочная) подвязка; sukk-nauh, dalisko sääri-nauh sukapael ehk säärepael.

sääri-pagla (J-Tsv.) = sääri-nauha; sitozim vähä tšiintiässi sääri-paglõᴅ sidusin säärepaelad liiga pingule.

sää/ski Lu Li J Ku -sk J, g. -zgee J sääsk комар; Lu sääzgeᴅ alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi sääsed enne vihma suruvad, hammustavad vihaselt; Lu ilmõd mentii soojõssi, tuli paĺĺo sääskiä ilmad läksid soojaks, tuli palju sääski; Lu tšen märänessi lauloʙ, tšell on kehno, matala ja viŋka ääni, siz jutõllaa: pinizet ku sääski kes halvasti laulab, kel on vilets madal ja vinguv hääl, siis öeldakse: pinised nagu sääsk; Lu sääski pinizeʙ ~ Li J sääski viŋguʙ sääsk piniseb; Lu sääski imeb vertä sääsk imeb verd; J sääsk ku süüʙ, siis see jältši kõvassi tšihguʙ kui sääsk hammustab, siis see sääsekupp sügeleb väga; J sääzgee jältšiä ep piä tšihguttaa sääsekuppe ei tohi sügada. – Vt. ka sääsä.

sää/skõ P Ra, g. -zgõõ P Ra = sääski; P sääzgõd lentäväᴅ sääsed lendavad.

sää/sä J, g. -zää J = sääski; J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, sirkuu siiveᴅ, sääzää sääreᴅ rl. kui mul oleksid sirgu tiivad, sirgu tiivad, sääse sääred.

säätoz/a K-Ahl. sätoza (K-Ahl.), g. -aa sobiv, kõlbulik, seadus подходящий, годный; tšülöttäni, lidnottani, maa parassa paigottani. pantu on paikale üväle, säättü maale sätozale (Ahl. 104–105) rl. mu külakest, mu linnakest, mu maa parimat paigakest! Rajatud on heale kohale, seatud maale sobivale (seadsale).

sää/tää (K-Ahl.), pr. -dän [?], imperf. -din [?] seada, rajada ставить, по-.

säävel/i M, g. -ii (tubaka)kott кисет; tõmpaa tubakaa sääveli kokoo tõmba tubakakott (= tubakakoti suu) kokku.

säülü/ä P (Kett.), (sõnatüvi основа слова:) säülü- J-Must., pr. -n P, imperf. -zin (ellu) jääda, säilida оста/ваться, -ться (в живых), сохран/яться, -иться; Kett. lampaad evät säülü lambad ei jää ellu.

säün/e M, g. -ee ~ säün̆nee M = säünäᴢ; säüneelt toožõ puzõrtattii marjaa säinast pigistati ka (kala)marja.

säünij/e ~ -ᴀ̈ Ku, g. -ee ~ -ää = säünäᴢ; seel on kaikilaiss kallaa: havviᴅ, ahveneᴅ .., siiz on säünijᴀ̈ seal on igasugust kala: havid, ahvenad .., siis on säinas.

säüni/n M, g. -zee M = säünäᴢ.

säüni/äᴢ [?]: -õᴢ (Li-Len.), g. -ää = säünäᴢ; kallaa püüzin: ailia, särtšiä, säüniõsä [= säüniässä?] (Len. 298) püüdsin kala: räimi, särgi, säinaid.

säünäj/ä Kett. M-Set. J-Must., g. -ää = säü-näᴢ.

säü/näᴢ P M Lu Li Ra J -neᴢ Ra -nä K-Set. -n J-Tsv., g. -nää Lu J säinas, säinakala язь; Lu säünäz on valkaa kala säinas on valge (kõhuga) kala; P säünäᴢ ep suvaa jarvyõ vettä säinas ei armasta järvevett; J paĺĺo säüneit palju säinaid. – Vt. ka säägnäjä, säüne, säünije, säünin, säüniäᴢ.

sörme vt. sõrmi.

śösar, sössar vt. sõzar.

sööjä K-Ahl. M süöjä P süüj/ä Lu (Ku) -õ J-Tsv., g. sööjää: -ää J 1. sööja (= perekonna, leibkonna liige) едок (член семьи); Ku rahaa saajiit on vähä, a süüjiit on paĺĺu rahasaajaid (= rahateenijaid) on vähe, aga sööjaid on palju; M ühs peremmeez on saaja, a paĺĺo sööjää [sic!] ainult peremees on saaja (= rahateenija), aga sööjaid (on) palju; 2. söödik, tõuk; parasiit червь; паразит; Lu lehmäl on süüjät selläᴢ lehmal on söödikud seljas; J mikäle süüjõ pilas kõik sõssõr pehgoᴅ mingi söödik rikkus kõik sõstrapõõsad; ■ J rahvaa süüjõ rahva rõhuja. – Vt. ka kagra-, luu-, puu-.

sööjäluu M sööjä-luu M-Len. süöjä-luu P süüjäluu Ra süüjä-luu Li luumuhk, kooljaluu накостница; P opõzõll kazvap süöjä-luu jalkaasyõ hobusel kasvab kooljaluu jala peale.

sööjääluu (M) = sööjäluu; pok̆koonik̆kaa sõrmõõkaa piäʙ aminoittaa sööjääluuta, sis täm kuivõõʙ surnu sõrmega tuleb aamen-aamen öeldes vajutada kooljaluud, siis see kuivab (ära).

söökki M Kõ süü/kki Lu -ttši Lu J-Tsv., g. söökii Kõ -kii Lu -tšii Lu J söök, toit, roog пища, еда, кушанье, блюдо; харчи; Kõ piεp kuttsua lahzõt söömää, söökki on valmiᴢ peab lapsed sööma kutsuma, söök on valmis; Kõ mõnikkaas paikkaᴢ juoltii söökki, tõizõs paikkaz eve mõnes kohas öeldi (söögi kohta) s., teises kohas e.; Kõ pojo tšihutti söökiᴅ poiss keetis söögid (valmis); Lu õli üvä süükki, sõrmõt kaalizin oli hea toit, sõrmed(ki) lakkusin (üle); M lavvalla õltii ühellaajuzõt söökiᴅ laual olid ühesugused söögid; Lu ku suurimoiss teh́h́ää vetelää süükkiä, jutõllaa suurimikko kui tangudest tehakse vedelat sööki, (siis) öeldakse (selle kohta) (tangu)kört; Lu kase süüttši minnua algab inottaa see söök ajab mind iiveldama; Kõ varõz lentii õttsimaa söökkiä vares lendas toitu otsima; J süütšii poolõss oŋ kehno elo toidu poolest on elu vilets; Kõ mokom pühää söökki selline paastutoit; Lu valmis süüttši valmis (= teiste poolt valmistatud) toit; Lu tšenee süükil siä õõᴅ, omal vai peremmehee kelle toidul sa oled, (kas) oma või peremehe?; J miä elän fat́eriᴢ eri süütšill ma olen (elan) korteris eraldi (= oma) toidul. – Vt. ka söömin, söömä, süükkimeno, süükkitavara, süüttšikraami.

söömi-lauta Li = söömä-lauta.

söömi/n K (Kett. M Ja-Len.) -nee K-Ahl. -ne J-Must. süömi/n P (K-Al.) -in P sǜömi/n ~ -in Po süümi/ne Lu Ra J -n Lu Ra J Ku Сю́эминé Pal.2 Сюэ́минé K-reg.2, g. söömizee: süömizie P -zee Lu Ra J I Ku 1. söök, toit, roog пища, еда, кушанье, блюдо; J staruhh jäi kottoo riht lämmittemää i süümiss valmissõmaa starikõllõõ eit jäi koju tuba kütma ja taadile toitu valmistama; Lu naizõl ebõ·õ lavvalõ pantu valmeessi süümine naisel pole söök lauale valmis pandud; Ra nii üvä haisu on süümizellä nii hea lõhn on toidul; K kõik lavvaa täünä panõb süömisiä (Al. 19) kogu laua paneb sööke täis; Lu sis ku mennää tüülee, sis veejjää süümine perääᴢ, ku õllaa kaukaal tüüᴢ siis kui minnakse tööle, siis viiakse söök järele, kui ollakse kaugel tööl; Ra jõka süümizee pannaa soolaa igasse toitu pannakse soola; P kane süömized õlivad jõka päivä need toidud olid iga päev; Ra tehtii kõikillaiss parõpaa süümiss tehti igasugust paremat toitu; I se õli nätilpäivine süümine eellä see oli ennemalt pühapäevane söök; I miä tei sigalõ süümissä ma tegin seale sööki; J a süümisse ebõõ miltäisse aga sööki ei ole mingisugust; J ette süü süümizii, ettäko juu juumizii rl. te ei söö sööke ega joo jooke; J emmä tulnõ süümiss vartõ rl. me ei tulnud söögi pärast; Ku seep tehnüt süümizee etteekkɪ see ei teinud söögi eestki (tööd); P pühεä süömin paastutoit; J argõkas söömine mittepaastutoit; 2. söömine еда, кушание, принятие еды; J ebko (= epko) se elu (= elo) õõ enepi kui söömine ja ruumis enepi kui sõvat (Must. 157) kas pole see elu enam (väärt) kui söömine ja keha enam (= tähtsam) kui rõivad; Lu näro põlõʙ, ku inemin süüʙ happaa i soolõssa paĺĺo i perrää süümizee järestää menep tüh́h́ee ja om painuzillaa ajab kõrvetisi üles, kui inimene sööb palju haput ja soolast ja otsekohe pärast söömist läheb tööle ja on kummargil; P päälee süömizee nõistii makkaamaa pärast sööki heideti magama; J süümizee aik söögiaeg; ■ Lu süümissä sein, a vattsaa täün en saanuᴅ küll sõin, aga kõhtu täis ei saanud; M täm söömizessä sei, ai ku on vähä söönnü ta sõi vaid nimepidi, oi kui vähe on söönud. – Vt. ka buudnikka-. – Vt. ka söökki.

söömizellää K adv. söömas (наречие в фор-ме ад-а от söömin); õli söömizellää oli (just) söömas.

sööm/ä K M Kõ S süömä L P (K) süümä Lu Ra, g. -ää M süümää Lu = söökki; K parapaat söömää tehtii tehti paremat toitu; K lavvad on katõttu söömiikaa lauad on toitudega kaetud; Lu karjušši võtti .. süümääkaa sumaa kaasa karjus võttis koti .. söögiga kaasa; P antõvad millyõ palkkaa viistõ·ššõmõt rubĺaa kuuza, kõikk näd́d́ie süömä i sõvad näd́d́ie (nad) andsid mulle palka viisteist rubla kuus, kõik nende (poolt) söök ja nende rõivad; M ku õlimma mõizaza töözä, õma söömä õli kui olime mõisas tööl, (siis) oli oma söök (kaasas); Kõ kanall on puko, kuh̆hõõ menep söömä kanal on pugu, kuhu läheb toit; Ra süümä meni rissi kurkkua, taitaa tšelle ruttiiʙ toit läks (risti) kurku, vist kellel(gi) on kiire (keegi ruttab); M nüᴅ eb õõ miltissäiᴅ süntiä söömässä nüüd ei ole toidust mingit pattu (= ei peeta paastu, ei ole patt, kui paastuajal süüakse mittepaastutoitu); Kõ tšihutattii üv̆viä söömiä keedeti häid toite; L lavvalla õlivad mõnõllaizõt süömäd i juomaᴅ laual olid mitmesugused söögid ja joogid; Lu se on ruma süümä see on lihtne toit; M se õli aivo makuza söömä see oli väga maitsev toit; M mak̆kõa söömä magustoit; Ra söömä lauta söögilaud; M söömää lavvaa pääle söögilauale. – Vt. ka artši-, pühä-.

söömäazõ (M) toidunõu, sööginõu столовая посуда; peze söömäas̆sõõᴅ pese söögi-

nõud!

söömä-lauta K Ko söömälauta Kõ (Ja-Len.) süümälauta Lu söögilaud обеденный стол; K söömä-lauta õli jumalnurkkaᴢ söögilaud oli ikooninurgas; Ja järtšü on söömälauvva [= söömälavvaa] tüve [= tüvennä] (Len. 263) pink on söögilaua juures; Lu vitemed õllaa süümälavval jalkojõõ väliᴢ v-d (= lauajalgu alt ühendavad põikpuud) on söögilaual jalgade vahel. – Vt. ka süüttšilauta.

söömäluzikka M supilusikas столовая лож- ка; pikkarain söömäluzikka väike supilusikas.

söömär/i K-Ahl. süümäri Lu, g. -ii söömar, õgard обжора; Lu nät kuza urmip süüvvä, sitä inemissa kutsutaa süümäri vaat kus õgib süüa, seda inimest kutsutakse söömariks; Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapteniks, (siis) oli mul madrus, ta oli söömar, sõi kahe mehe eest.

sööpäüt/tää M, pr. -än M, imperf. -in M ahendada, kahandada, kokku võtta (silmi kudumisel) суживать, сузить, спус/кать, -тить (при вязании); alga sööpäüttää sukkaa hakka sukka ahendama; alõttsia sööpäüttää kindaid kahandada.

sööpäütüt/tää M, pr. -än, imperf. -in = sööpäüttää; tätä ain väh̆hiizii tõmpaad i tõmpaat kok̆koopäi, sööpäütütäᴅ, etti tul̆lõis terävä pää seda (= heinakuhja) vähehaaval aina tõmbad ja tõmbad kokku, kahandad, et tuleks terav pea.

sööt/ti Ränk, g. -ii = sööttü.

sööttäj/ä R-Lön. M süöttäjä L süütteje (Lu) süüttäjä Lu, g. -ää 1. söötja, toitja, ülalpidaja кормилец, питатель, содержатель; Lu kazvat suurõssi, leeᴅ minuu süüttäjä kasvad suureks, saad minu toitjaks; L ted́d́e leivεä süöttäjä teie ülalpidaja; 2. amm няня, кормилица; M morozova paž̆žaa emä õli lidnaza kui mõn̆nõõ lahzõõ sööttäjänn Morozovi Paša ema oli linnas õige mitme lapse ammeks. – Vt. ka leivää-.

sööttää M Kõ S Ja-Len. (K V-Len. Lu) süöttää P (U M V Li) süöttεä L P süüt/tää Lu Li Ra J -tääɢ I -tä J-Tsv., pr. söötän K M Kõ süötän K -än Lu Li J -en J-Tsv., imperf. söötin M Kõ Lu süötin U -in Lu Li J 1. sööta, toita, süüa anda; nuumata кормить, на-, питать; от/кармливать, -кормить; K tauti söötäb da eb lihota vs. tõbi söödab, aga ei lihuta (= kosuta); Kõ söötä lahzõd i söö izze sööda lapsed ja söö ise; I pikkõzia lahsaa piäʙ üvvii süüttääɢ i üvätä süüttääɢ väikesi lapsi tuleb hästi toita ja (neile) head sööta; J bĺednoit lass tait laihõssi süütetä kahvatut last toidetakse vist kehvalt; I rinnala süütii lassa rinnaga toitsin last; M akanat söötettii lehmiilee aganad söödeti lehmadele; Lu taari jääb lahassi, süütetää ravad lehmäl daĺi sigal (kui) kali jääb lahjaks, (siis) söödetakse (taari)raba lehmale või seale; M siis ku leipä jahtu, see söötettii opõzõllõõ, a muna peremehelee siis, kui (floorusepäeva) leib jahtus, söödeti see hobusele, aga muna (anti) peremehele; I kahõs̆saa enttšiä lehmiä süütimmäg i juutimmaɢ kaheksa inimesega söötsime ja jootsime lehmi; Lu süütettü sika, süütettü külläizessi sika nuumatud siga, nuumseaks söödetud; P tämä süötti lõunaakaa minua ta andis mulle lõunat süüa; M kõik piti sööttää i sõvõttaa tšülällä külal tuli (külakarjused) puha sööta ja rõivastega varustada; J taita üvässi süütetä, ku päiv-päivelt paksunõʙ vist hästi söödetakse, et läheb päev-päevalt paksemaks; J varm, niku süütettü sika tüse nagu nuumatud siga; 2. toita, ülal pidada содержать, питать, кормить; M küll miε en̆nee söötän küll ma enese (ära) toidan; Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanas eas hakkavad nad mind toitma; J ühsinää süütep koko perett üksinda peab kogu peret ülal; Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: pean isa ja ema ülal; M piäp sööttää õm̆maa päätä peab end ise (ära) toitma; ■ Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud; Lu ku õhzõntaʙ, jutõllaa, süütäʙ merikaloja kui (inimene laeval v. paadis) oksendab, (siis) öeldakse: söödab merekalu; Lu peremettaa süütettii põhjaõngedele pandi söödad otsa.

sööttäü/tä (M) süöttäütä L, pr. -n M, imperf. -zin elatuda; toituda, süüa питаться, есть; L nüd miε jäin üφsnεä jumalaa sõnaakaa süöttäümεä nüüd jäin ma üksnes jumalasõnaga toituma (= pole midagi süüa, võib vaid palvetada); M vana rahvaz juoltii nii, etti lehmä sööttäüb i nurmõa val̆loaʙ vanarahvas ütles nii, et lehm sööb ja väetab (sõnnikuga) põldu. – Vt. ka süüttiissä.

sööttü K-Ahl. M süöt/tü P süüttü M-Len., g. -üü 1. sööt, jäätmaa залог, залежь; M sööttü on aho, kumpa per̆rää tšülvüä jääb rohomaassi sööt on kesa, mis pärast külvi jääb rohumaaks; M estä [= eestää] süüttü piäp tšüntää, siis äissää piäp (Len. 262) kõigepealt tuleb sööt (üles) künda, seejärel äestada; M per̆rää sööttüüsee tšülväz lina; lina pehmitab maata pärast (maa ülesharimist) külvatakse sööti lina; lina pehmendab maad; 2. kütismaa пожог; P kapussa tehtii tšütettüü süöttüüsie kapsas istutati (tehti) kütismaale. – Vt. ka söötti.

sööttümaa M = sööttü; sööttümaa on se põlto, mikä on jätettü niitüssi sööt on see põld, mis on jäetud heinamaaks.

söövä vt. süvvä.

sööäɢ vt. süvvä.

süalmo vt. süelmo.

süek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J söe- угольный.

süelm/o K-Ahl. J-Must. süalmo vdjL, g. -oo = sügelmä.

sügelm/ä M, g. -ää soolatüügas бородавка; M sügelmä õli; palok̆kõin tuimaa lih̆haa võtõttii, kazeekaa lutisõttii; i tämä nii kuivõõʙ oli soolatüügas; võeti tükike soolamata liha, sellega vajutati; ja nii ta kuivab. – Vt. ka süürmö.

süg/lä P Lu Ra J -l ~ -le J-Tsv. -le Ku süülä J-Must., g. -lää Lu Ra J 1. soolatüügas, käsn бородавка; J sõrmõd on täünö sügliit sõrmed on soolatüükaid täis; Ku süü kuu sügliitᴀ̈, elä süü süglii kantajaa (loitsust:) söö, kuu, soolatüükaid, ära söö tüügaste kandjat; J tšehs põzgõs kazvob muss sügl keset põske kasvab must käsn; 2. konnasilm; rakk; vill мозоль, волдырь; Lu on kuiva süüglä i märtšä süüglä. kuiva süüglä, tämä on kõva, rohkapi tuõʙ varpaajõõ, a märtšä, tämä on pehmiä süüglä, tämä tuuʙ rohkap tüüssä, tšäsijee päällä on (kuiv) konnasilm ja (märg) rakk. (Kuiv) konnasilm, see on kõva, rohkem tuleb varvastele, aga märg, see on pehme rakk, see tuleb enamasti tööst, (on) käte peal. – Vt. ka süelmo, süürmö.

sügl/äkaᴢ: -ekõᴢ J-Tsv., g. -äkkaa soolatüüka-line бородавчатый.

sühelm/ä Ra, g. -ää sügelised чесотка.

sühä vt. süä.

süker/ö J-Ränk, g. -öö = sükärä.

sükköräzä M adv. keerdus, krussis (niidi v. lõnga kohta) в скрученном виде (о пряже); kui on mokom tšeerto niitti, sitä kuttsuas sükköräzä; nät ku on kõv̆vii sükköräzä kui on niisugune keerdus niit, selle kohta öeldakse (seda nimetatakse) keerdus; vaat kuidas on kõvasti keerdus.

süks/ü [< sm] Ku, g. -üü sügis осень; Ku süksü oli külmä sügis oli külm. – Vt. ka sütšüzü.

sükär/i Ra (J), hrl. pl. -iᴅ Ra = sükärä; Ra sükäri; sapano näd niku sarvõᴅ s. (= puust vorm); pealinik, näed, (nägi välja) nagu sarved; J meez õigõttõli vähäize naiziko sükäriit mees kohendas veidi naise s-t; J isä issu issumillõ, poigat pööriit pöörimille, tüttäret sükärille mõist. isa istus istmeil, pojad pöörlesid pöörlemiskohtadel, tütred s-l.

sükä/rä Salm.2 J-Must. -r Lu, hrl. pl. -reᴅ Ra (vadja abielunaise pealiniku sapana all kantud hobuserauakujuline puust vorm, mille otsi ühendas riidelappi mähitud puupulgake. Подковообразная деревянная основа головного убора sapana водской замужней женщины); Ra sitä kutsuttii sükäreᴅ, siz ne piti sapanoo nall ivuhsijee pääl seda nimetati s., siis seda kanti pealiniku all juuste peal; Lu sükär, se õli tehtü puussa s., see oli tehtud puust. – Vt. ka sliikka, sükerö.

sükäv/ä (Ku), g. -ää sügav глубокий; sükä-

vässᴀ̈ kaivossa vesi eb lopu vs. sügavast kaevust vesi ei lõpe. – Vt. ka süvä.

sül/i¹ P M Lu J (V I) süüli K-Ahl. M (Lu-Must.), g. -ee Lu J -ie P -e Lu süld (endisaegne pikkusmõõt seitse jalga) сажень (старинная мера в семь футов); Lu jalka on mõõttu; seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik); seitse jalga, see on süld; Lu jaala õli seitsee sültä pittšä jaala (väike rannapurjekas) oli seitse sülda pikk; Lu inemin koolõʙ. süli puuta, süli maata i süli kaŋgassa, vot siin on inemin inimene sureb. Süld puud, süld maad ja süld linast riiet, vaat see on(gi) inimene (= see on kõik, mida inimene veel vajab); K on tare klasissa, seitseetä süültä, kuutta süültä on ahjo süämeezä (Ahl. 115) (muinasjutust:) on tare klaasist, seitse sülda (pikk), sees on ahi, kuus sülda (pikk); P lõutto õli kahtšümmett sült pittšä (väike) põlluriba oli kakskümmend sülda pikk; J jõgõperäll talojõ väli on tšümme sült Jõgõperäl on talude vahe kümme sülda; Lu neĺĺä sülte piti kuttoa päiväz võrkkoa; kõlmõttšümmee viis silmää õli sülleᴢ neli sülda tuli päevas võrku kududa; kolmkümmend viis silma oli süllas; Lu neĺĺii viizii sülii kutozin ühel päiväl neli-viis sülda (võrku) kudusin (ühes) päevas; Lu nii õli pimiä jotti tõin tõissa et nähnü süle päälä [= päällä] (Len. 277) oli nii pime, et sülla kauguselt ei näinud teineteist; M kaivoo süv̆vüüttä viištšümmettä süültä kaevu sügavust on viiskümmend sülda; M mõnt sül̆liä alkoa mitu sülda halgusid; Lu päälee saa sülee meni alussõõsõõ alkoi peale saja sülla halgusid läks (mahtus) purjelaeva; J noorõll mehelle pihad on kossoit sült lad́d́õᴅ noorel mehel on õlad süllalaiused. – Vt. ka koso-, kossoi-, maa-, meri-, rissi-, tšäsi-. – Vt. ka sülipuu.

sül/i² J, g. -ee J süli лоно; paperia paa sülelee rl. paberit (= paberraha) pane sülle.

sülii/n J-Tsv., g. -zee J süllane саженный.

süliittää J-Tsv. süllakaupa, süldade kaupa посаженно; süliittää panõma, latoma süldade kaupa (puid) panema, laduma.

sülikeppi M süllapuu деревянная межевая сажень.

sülipuu P M süli-puu J-Tsv. 1. süllapuu деревянная межевая сажень; J võta viskaa süli- puukaa, kui pittš kase põlto on võta mõõda (viska) süllapuuga, kui pikk see põld on; 2. süld сажень; M mõnta sülipuuta on ühs irsi mitu sülda on üks palk pikk? – Vt. ka süli¹.

süljet/tää: -tä M-Len., pr. -än, imperf. -in = sülletä.

süll/etä K M (P) -ätä Ra, pr. sültš/een K P M -iεn P -ään Ra, imperf. -iin M sülitada, süljata плевать, плюнуть; M sültšee räkä vällää sülita röga välja; P ležiʙ tilal, sültšeeb lakyõsyõ lamab (magamis)asemel, sülitab lakke; P sültšiεn sinuu pεälie sülitan sinu peale; P elä sültšie kaivuosyõ, ize juoᴅ vs. ära sülga kaevu, ise jood; Ra elä sültšää ära sülita!; ■ Ra niku emä suussa sültšännü nagu ema suust kukkunud (süljanud). – Vt. ka sültšeä, sültšiissä, sültšiä.

sülliskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -lin J frekv. sülitada плеваться.

sül/tšeä K-Ahl. (Kett. P), pr. -len: süĺĺen P, imperf. -lin: -tšezin P = sülletä; P sültše siä tämää päälie sa sülita tema peale; P suuttuzin i sültšezin tämää päälie (ma) vihastasin ja sülitasin tema peale.

sült/ši K-Ahl. M Lu Li Ra J-Tsv. I -š Ra, g. sül/-lee ~ süĺlee J süĺĺee J I -d́ee I sülg слюна; Ra suuza kopitup sültši suus koguneb sülg; M miä nii kõvii [= kõv̆vii] tahon süüvvä, lavvall on paĺĺo kõikkõa üv̆vää, daže sültši tilkuʙ ma nii väga tahan süüa, laual on palju kõike head, isegi sülg tilgub (suu jookseb vett); J pruuzgiskõõp sültšiä suuss pritsib sülge suust; M sültši präizgüp suuss, nii paĺĺo pajataʙ sülg pritsib suust, nii palju räägib; J vai tüü ett siivo riht, ku teill on jõka paikkõs süllee pläkiᴅ kas te ei korista (oma) tuba, et teil on igal pool (igas kohas) süljeplekid? – Vt. ka tšagoo-.

sültši/issä: -ss Ra J-Tsv., pr. -in J -n Ra, imperf. -izin: -zin J = sülletä; Ra ep piä sültšiss maa-lõõ ei tohi põrandale sülitada; Ra miä paraikaa sültšin kalaa root tarelkalõõ ma sülgan praegu kalaluud taldrikule.

sültš/iä K L P M Kõ Lu J -iε P -iäɢ (I Ko Kl), pr. süllin ~ süljin Lu, imperf. -izin Lu = sülletä; Lu taatta tuli i ain vai sültši isa tuli ja alati vaid sülitas; M elä sülli ära sülita!; I sültšiʙ maa-lõõ sülitab maha; K sültši vällää sülitas välja; L ühessämäis sültši suhyõ rl. üheksas sülitas suhu; Lu elä sülji sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs. ära sülita sellesse kaevu, kust sa vett jood (= ära räägi halvasti noormehest, kellele lähed mehele).

sünni vt. sünti.

sünnik/aᴢ Kett. M Lu -as K-Ahl. -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa M Lu patune грешный; Lu vätši on sünnikaᴢ rahvas on patune; Lu maailma onõ sünnikaᴢ maailm on patune; Lu sünnikkaad inemizeᴅ patused inimesed. – Vt. ka sünnükaᴢ, süntin, süntün.

sünniisaattaja: sünnii-saattõja ~ sünnisaattõjõ J-Tsv. kiusaja, võrgutaja, patule ahvatleja греховодник, искуситель; sünnii-saattõja, kase petr: pani tšerikkoz nagrõma patule ahvatleja, see Petr: ajas (mind) kirikus naerma.

sünnit/tää Po (K) -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J 1. sünnitada родить, рожать, рождать; J sinu on emä sünnittennü sind on ema sünnitanud; K sünnitid minuu suurilõ päivilee (itkust:) sünnitasid mu raskeks eluks; J kõrt lahzõ sünnitiᴅ, siiz i kazvot (kui) kord lapse sünnitasid, siis ka kasvata; 2. tekitada, põhjustada порождать; J suurt kaihoa sünnit-

temä suurt kahju tekitama; 3. patustada грешить. – Vt. ka sünnütellä, sünnüttää.

sün/nü (Lu), g. -nüü = sünti; sünnüd on meizä, eb õõ metsää puiᴢ vs. patud on meis (endis), ei ole metsapuudes.

sünnük/aᴢ Lu, g. -kaa Lu = sünnikaᴢ; müü kõik õllaa sünnükkaaᴅ me kõik oleme patused.

sünnük/ki Lu, g. -ii 1. sünnitamine, sünnitus роды; raŋkka sünnükki raske sünnitus; 2. sünd, sündimine рождение; kati poika sünnügiss [sic!] järestää tunnõb ujjuu kassipoeg oskab kohe sündimisest peale ujuda. – Vt. ka sünnüttämin, sünnüttümin.

sünnükki-merkki Lu J = süntümerkki.

sünnüskoto Lu sünnitusmaja родильный дом; kassin on meil õma sünnüskoto siin on meil oma sünnitusmaja.

sünnüz-merkki J-Tsv. sünnimärk родимое пятно, родинка. – Vt. ka süntümerkki.

sünnüt/ellä L J, pr. -telen, imperf. -telin frekv. ← sünnüttää; J emüd minnua sünnütteli, miä vaa süätä sünnittelin rl. emake mind sünnitas, mina vaid südant sünnitasin; J mahto marjaa sünnütellä rl. suutis (oskas) marja (= lapsukese) sünnitada.

sünnüttelijeine vt. maalõõ-.

sünnüttelij/ä (L), g. -ää = sünnüttäjä; eltieni sünnüttelieni (itkust:) mu helde sünnitaja.

sünnüttšimerkki J = süntümerkki.

sünnüttšipaikka Ra sünnipaik, sünnikodu место рождения; родной дом; tšerikkoteeltä kõlmais talo – minuu sünnüttšipaikka kirikuteelt kolmas maja – minu sünnikodu.

sünnüttäj/ä (K-Al. P M-Al. R-Lön. R-Reg.), g. -ää sünnitaja родительница; R enneni elleh sünnüttäjäni enneni elteesä pöuesa pitäjäni rl. (Lön. 183) mu emake, mu hell sünnitaja, mu emake, (oma) hellas põues mu pidaja; P ku minuu kaĺĺiit kazvattõlijõizõt katozivaᴅ, eltiet sünnüttäjäd unohtiivaᴅ (itkust ema haual:) kui mu kallid vanemad surid (kadusid), hellad sünnitajad (mu) unustasid. – Vt. ka sünnüttelijä.

sünnüttämerkki J-Must. = süntümerkki.

sünnütt/ämin (M) -emin J-Tsv. (Lu) Сю́-ню́тяминень Pal.2, g. -ämizee M -emizee Lu J 1. sünnitamine, sünnitus рождение, роды; Lu perrää lahzõõ sünnüttemizee sauna nainõ veetii saunaa pärast lapse sünnitamist viidi nurganaine sauna (pesema); 2. poegimine теление, ягнение и т. д.; M sis ku tuõʙ jo sünnüttämizee aika, siz lehmää vahtiaᴢ, võib õlla etti tälle piäʙ avittaa siis kui tuleb juba poegimise aeg, siis lehma valvatakse, võib olla, et teda tuleb aidata. – Vt. ka sünnükki, sünnüttümin.

sünnüt/tää L M Lu (K R-Eur. R-Lön. P) -tεä L P -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än L Lu -en J, imperf. -in Lu J sünnitada; (midagi) luua родить, рожать, рождать; создать; L siε sünnütät poigaa sa sünnitad poja; L õlõn sünnüttännü kõm lassa olen sünnitanud kolm last; P lib raskas sünnüttεä tuleb raske sünnitus (saab olema raske sünnitada); Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ teda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse; Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas; J saunnain saunaasõ sünnütti, tšezällä lauttaa nurganaine sünnitas sauna(s), suvel laudas; M miε õlõn saunas sünnütettü ma olen saunas sünnitatud (= olen saunas sündinud); J tšen on sünni maailma sünnüttennü kes on patu maa-ilma loonud? – Vt. ka sünnittää, sünnütellä.

sünnüttümi/n Lu, g. -zee = sünnüttämin; raŋkka sünnüttümin raske sünnitus.

sünnütüt/tü (I), g. -üü vastsündinu, sünnitatu новорождённый; sitä sünnütütütt pesäs pannas tšättšü seda vastsündinut pestakse, pannakse kätkisse.

sünnümerkki M-Set. = süntümerkki.

sünnüü-rissi: sünnüü-risti K-Ahl. sünnürissi R-Eur. sünnirist (sündimisel kaela pandav rist) нательный крест; K tee nüd ristiä eteesi, kahee poolee kagloilesi, süämeles sünnüü-risti, õtsales õpeinee risti (Ahl. 98) rl. tee (= löö) nüüd endale rist ette, kahele poole su kaelale, su südamele sünnirist, su otsmikule hõberist. – Vt. ka süntü-rissi.

sün/ti K-Ahl. K L P M Kõ S Po Lu J (Kett.) -ni Lu J Синди Tum., g. -nii L S Lu J -ni J patt грех; K tämä peltšäz viinaa sünnissi ta pidas (pelgas) viina patuks; Lu kaukõpaal paaᴅ, vargõssa sünnii ed veitä vs. paned (asja) kaugemale, ei vea varast patu sisse; L se õli suur sünti, ko miez nätši naizyõ ivuuhsiita see oli suur patt, kui mees nägi naise juukseid; Kõ se õli sünti suur, ku mees sei hattu pääzä see oli suur patt, kui mees sõi, müts peas; S pühäz õli sünti tšävvä issumaa paastuajal oli patt käia istjatsil; M pääzet siä aaduusõõ, siä paĺĺo süntiä teiᴅ sa satud põrgusse, sa oled palju pattu teinud (tegid palju pattu); J tapamm, sis sünni tuõʙ (kui) tapame, siis tuleb patt; Lu siis menin süntii, suvattava kaa tein lahzõ (Must. 158) siis langesin pattu, armukesega tegin lapse; J süntii laŋkõma pattu langema; J süntii saattõma pattu ahvatlema, (ära) võrgutama; J veätteep tõiss süntii ahvatleb (veab) teist pattu (tegema); L virutõttii kõik sünniᴅ vällεä (allikal ohverdades:) loputati kõik patud välja; Lu papillõõ veet sünniᴅ preestrile viid patud; Po ku bõlõ paĺĺo süntijä, sis puutub entši jumalalõõ kui pole palju patte, siis jõuab hing jumala juurde; J ehan jumal kõikiit sünnii paa sünnissi ega jumal kõiki patte patuks pea. – Vt. ka sünnü.

sünti/n P -ne (L) -in J-Tsv. sünt́śiine Ku, g. -zee: -izee J adj., subst. patune грешный; грешник; L antagaa antyõssi meilie kõikkiilõ süntiziilie andke andeks kõigile meile patustele; J ehan süntiiss võtõt raajuu ega (ju) patust paradiisi võeta. – Vt. ka sünnikaᴢ, sünnükaᴢ, süntün.

sün/tiä¹ J-Tsv., pr. -nin J, imperf. -tizin J (ette ära) määrata предназнач/ать, -ить; jumal jo nii sünti jumal on juba nii (ette ära) määranud.

sün/tiä² J-Tsv., pr. -nin, imperf. -tizin J 1. juhtuda, aset leida случ/аться, -иться; sünni [= sünnip] para·iko sõta, kuhõ meeᴅ juhtub parajasti sõda (olema), kuhu (sa) lähed?; 2. saada (kellekski) получ/аться, -иться; J jumala pelkoin tõiss ep sünni jumalakartlikku (inimest) teist ei saa. – Vt. ka süntüä.

sünt́śiine vt. süntin.

sün/tü K-Ahl. J-Tsv. (M Kõ-Len.), g. -nüü: süntüü [sic!] M = süntümin; M minuu elo süntüü päivässä minu elu sündimise päevast (alates).

süntü-ivussõᴅ M -sõᴅ Lu vastsündinu juuksed волосы новорождённого.

süntümerkki M Lu sünnimärk родимое пят-но, родинка. – Vt. ka sünnükki-, sünnüᴢ-, sünnüttši-, sünnüttä-, sünnü-.

süntümi/n J-Tsv. (M) Сындиминень Pal.2, g. -zee J sündimine, sünd рождение; M järkeä per̆rää süntümissä naizikko puhasuʙ kohe pärast (lapse) sündimist tuleb naisel puhastus; J minu isä kooli eell minu süntümiss kaht kuutõ minu isa suri kaks kuud enne minu sündi; J süntümizess sõkka sündimisest (saadik) pime; J süntümizee päiv sündimise päev, sünnipäev; J süntümizee paikk sündimise koht, sünnikoht. – Vt. ka süntü, süntümä.

süntümis/kõhta: -kohta Ku sünnikoht место рождения; hänee süntümiskohta tema sünnikoht.

süntü/mä P Ra J Сю́нтэми K-reg.2 Pal.2, g. -mää = süntümin; Ra ku nenä ülespäi t́ihguʙ, siis surmaa täätäveᴅ, ku alaspäi, siis süntümää täätäveᴅ kui nina ülespidi sügeleb, siis (see) ennustab surma, kui alaspidi, siis ennustab sündi; P raskaz lahgota ädää eńńie talossa i süntümä sihassa raske (on) lahkuda isa-ema majast ja sünnikohast.

süntümäkotikko M lootekest зародышевая оболочка.

süntümä-kuu M noorkuu новолуние.

süntümäpäivä M = süntüpäivä; milla on süntümäpäivä kahõsattomalla aprelia mul on sünnipäev kaheksandal aprillil.

süntümä/voosi: -vuosi P sünniaasta год рож-дения; süntümävuosi on tuhat kahõsasataa kahõsaltšümmenel ühessemel vuotta, kahõl-tšümmenel tõizõl fevralii (minu) sünniaasta on tuhande kaheksasaja kaheksakümne üheksandal aastal, kahekümne teisel veebruaril.

süntü/n (R-Lön.), g. -zee = süntin.

süntünnü vt. itku-, vass-.

süntüpäivä M (Li) süntü-päivä M sünnipäev, sündimise päev день рождения; M kazell päivää miε süntüzin, se õli minuu süntüpäivä sel päeval ma sündisin, see oli minu sünnipäev; Li süntüpäivässaa on lõhtši uuli sündimisest saadik on (tal) lõhkine huul (= jänesemokk). – Vt. ka süntümäpäivä.

süntü-rissi: süntü-risti R-Reg. = sünnüü-rissi; süntü-risti süämmeles (Reg. 11) rl. sünnirist su südamele.

sün/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -nün J, imperf. -tüzin J sündida родиться, рождаться.

sün/tüä K L P M S Po Lu Li J (Kett. Set. R-Lön. R-Reg. Kõ-Len.) -tüäɢ I, partits. schünnent Kr, pr. -nün K M Lu J, 3. p. -tüüʙ [sic!] P, imperf. -tüzin P M Lu J 1. sündida рождаться, родиться; L naizõll süntü poika, ep süntünnü tütär naisel sündis poeg, ei sündinud tütar; M lahs süntü i täm̆mää õnni süntü laps sündis ja tema õnn sündis; M taarostal toož on nainõ vad́jalain, vad́jakko, maiz on süntünnü külavanemal on naine samuti vadjalane, vadjalanna, Matis (= Mati külas) on sündinud; Li miä õõn kassin süntünnü, miä õõn tätšäläin ma olen siin sündinud, ma olen kohalik (siinne); I lahsi süntüje maa päälee laps sündis ilmale; S lahzõt süntüzivät saunaa lapsed sündisid saunas; Lu kui lahsi süntü, kõhallaa risitättii kui laps sündis, kohe ristiti; J tämä jo vohmõnn on süntünnü ta on juba lollina sündinud; I eelläaikaa süntüje lahsi laps sündis enneaegselt; K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad; Lu povvõl vootta on süntünü (ku on peeni) põua-aastal on sündinud (kui on väike inimene); J süntümett sündimata; 2. sigineda, tekkida, luua появ/ляться -иться, возник/ать, -нуть, получ/аться, -иться, образов/ываться, -аться; M kloppia piti tappaa lõppukuuta, siz näväd eväd nõizõ enäp süntümää lutikaid pidi tapma vanas kuus, siis ei hakka neid enam siginema; J pahnamizi õlgõss sünnüb ruupo pahnamisel tekib õlest (õle)puru; J iski kõrraa, süntü laita rl. lõi korra, tekkis laid (= laeva küljelaud); M kõõz maailma süntü kui maailm loodi; Lu ku kuu sünnüʙ, siz on niku sirpii terä kui kuu luuakse, siis on nagu sirbi tera; 3. juhtuda, toimuda случаться, происходить; J päivää pitkull (= johzull) võip kõik süntüä päeva jooksul võib kõik(e) juhtuda; J tšenni ep tää, mitä võip süntüä tulõvõl voott keegi ei tea, mis võib juhtuda tuleval aastal; J ilm süüt mittäitši ep sünnü ilma põhjuseta ei sünni midagi; J süntü mokom d́eelõ juhtus niisugune asi; 4. sobida, sünnis olla подходить (что-то кому-то); Po tällee siin ep sünnü õlla tal ei sobi siin olla; I maall ep süntünnüm mennäɢ, meni maanalõttsõõ (muinasjutust muti kohta:) maa peal ei sobinud minna, läks maa alt. – Vt. ka süntiä².

süpi J-Must.: süpi süütö täiesti süütu.

sürj/ä Lu J, g. -ää Lu (kuiv kivine koht metsas); nõmm (сухое каменистое место в лесу); J sürjä on kõva paikka mettse päälle s. on kõva (= kivine) koht, mets peal; Lu mettsäz one tšivikko, sürjä metsas on kivine ala, s.; Lu sürjä – kuiva paikka mettsäᴢ nõmm (on) kuiv paik metsas (enamasti öeldakse s. asemel nõmmi). – Vt. ka pää-, tšivi-.

sürj/ü J-Tsv., g. -üü J soosaar (kõrgem metsane koht soos) островок в болоте; sürjüll kazvop siiniit i gruzõi(t) soosaarel kasvab (mitmesuguseid) riisikaid; borovikk suvap kazvoa sürjüll puravik(ule) meeldib kasvada soosaarel; karjõ-makauttši om pitšäll sürjüll karja magamiskoht on pikal soosaarel.

sürjü-pää J kangapakk, -poom навой (деталь ткацкого станка).

süsi K-Ahl. L P Pi Ke M Kõ Lu Ra J-Tsv. I (Kett. K-Al. R-Lön. R-Reg. Ja-Al. Kr), g. süee M Lu J süe L M J, pl. schüwed Kr süsi уголь; Lu piäb nuuzgõtõ pärreelt süsi peerult tuleb süsi (ära) nuusata; J ripilaka tõmmõta süsii(t) ahjoss roobiga tõmmatakse söed ahjust (välja); Lu a se, mikä jäi perrää tõrvaa, meil kutsuttii süsi; se süsi meni pajjaa, seppiil aga seda, mis jäi pärast tõrva(ajamist), kutsuti meil süsi (~ söeks); see süsi läks sepapajasse, seppadele; Lu mussõp süttä, makkõap mettä? – uni (Must. 139) mõist. mustem söest, magusam meest? – Uni; J süessi põlõma söeks põlema; J süet tuhkausti söed põlesid tuhaks (tuhastusid); Lu paaru-kattilaa lämmitettii enne algookaa i süeekaa aurukatelt köeti ennemalt halgudega ja söega; Lu sis kannaa veel kärtütetää võõnol tulõl, süsijee pääl siis kõrvetatakse (kitkutud) kana veel nõrgal tulel, süte peal; J süeka keitetä samavaraa söega köetakse samovari; Lu pärettä põlõtõttii, vesi õli alla, kuhõõ tokkuzivat tulõkkaat süeᴅ peergu põletati, vesi oli all, kuhu kukkusid tulised söed; M staruχa pani süs̆siε tulõkkaisia rehtilälee vanaeit pani pannile tuliseid süsi; P tšihvat süjeᴅ ~ Lu varit süeᴅ tulised söed; Lu sammunu süsi kustunud süsi; M kase on puin süsi, puussa see on puusüsi, puust (põletatud); Lu tšivi süsi kivisüsi; Lu süee lastamin söe lastimine; M avattii süsi kuĺa (Set. 11) (nad) tegid söekoti lahti; M tšen täätäiᴢ, mitä min̆nuu süämmell on: siäl on pantu, niku kuumõzõt süeᴅ kes teaks, mis on minu südamel: sinna on pandud nagu tulised söed; P täll on nii tšiire, isub niku tulisii süsii pääl tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal; ■ M süttä jak̆kaa, jagõttii nii: isumma kõikii räätua möö, a kump on vahti, sill on süsi tšäjezä, ühelee jätäp süee; siz arvaap tšell on süsi (lastemäng:) sütt jagada, jagati nii: istume kõik reas, aga kes on otsija (vaht), sel on süsi käes, ühele jätab söe (kätte); siis mõistatab, kellel (= kelle käes) on süsi (mida antakse kogu aeg edasi). – Vt. ka tšivi-.

süsii/n J-Tsv., g. -zee J süsi-, söekas; söetaoline углистый.

süsikuĺa M-Set. söekott угольный мешок; kultakuĺa meep süsikuĺassi (Set. 11) (muinasjutust:) kullakott muutub söekotiks.

süsi-lastaamin Lu söelastimine нагрузка угля.

süsäli/kko K-Ahl. K-Set. M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. I, g. -koo Lu J -k̆koo I sisalik ящерица; M süsälikko tšivirõukkoza ain suv̆vaab el̆lää sisalik armastab aina kivihunnikus elada; I tagos̆saa süsälik̆koo, paa sillõ tšiuttoo, siä peltšääᴅ saan sisaliku kätte, panen sulle (sisaliku) särgi sisse, sina kardad.

süt/e [?] J-Tsv., g. -tee J = sütütüᴢ; viskaa sütteed ahjoo viska tulehakatis (süüde) ahju.

sütin/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J süttida, ägestuda вспылить, загореться; tämä on nii tuliin, jot järestää sütineʙ tema on nii äge, et otsekohe süttib.

sütšälpää L M sütšälpεä L sütšülpää M 1. tungal, tuletukk головешка; L tulikas sütšälpää tuline tungal; M sütšälpäätä mäńd́ittii. puukepii paat tul̆lõõsõõ, õttsa põlõʙ. siz möö kõrjuumma puu tağgaa. tšen on vahiza, tšetä näeʙ, sen̆nee poolõõ viskaap sütšülpää. i juttõõʙ: se on vahiza (lastemäng:) tuletukki mängiti. Puukepi paned tulle, ots põleb. Siis me läheme peitu puu taha. Kes on valves (= otsija), (siis) keda näeb, selle poole viskab tuletuki. Ja ütleb: see on valves; 2. tuletiku pea головка спички; L tulitikkai sütšälpεä tuletiku (tuletikkude) pea.

sütš/ü Len., g. -üü = sütšüzü.

sütšüg/o M, g. -oo = sütšüzü; leeb märtšä sütšügo tuleb märg sügis.

sütšüs-talvi J-Tsv. sügistalv, talve algus нача-ло зимы.

sütšüz/ee R P -ie P = sütšüzüllä; R sütšüzee pietarii piti mennä sügisel tuli Peterburi minna.

sütšüzelli/ne vdjI, g. -zee = sütšüzün; sütšüzelline võdna sügisene (lamba)tall .

sütšüz/ellä Lu I -ell M Kõ S -el M = sütšüzüllä; M sütšüzell algõttii tšävvä issumaa sügisel hakati istjatseil käima; I meni äd́jä sütšüzellä nagrissa kaivamaa läks taat sügisel naerist (välja) kiskuma; M sütšüzel mesi võttaaz vällää sügisel võetakse mesi (tarudest) välja; Kõ õj̆jaa puhassaass sütšüzell oja puhastatakse sügisel.

sütšüzen/ä: -n Kõ = sütšüzüllä; sütšüzenn õli kuuźma, õlutta tšihutattii, kutsuttii võõrai sügisel oli kusmapäev, pruuliti õlut, kutsuti külalisi.

sütšüz-miikkula L sügisene (talvine) nigulapäev (6. XII) осенний (зимний) Николин день; kahs miikkulaa, sütšüz-miikkula i tševäd- miikkula (on) kaks nigulapäeva, sügisene (talvine) nigulapäev ja kevadine nigulapäev.

sütšüz/ö M, g. -öö = sütšüzü.

sütšüzög/o M, g. -oo = sütšüzü.

sütšüzöit/tää: -tä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ, imperf. -ti impers. sügise(se)ks muutuda, läheneda (sügise kohta) наступ/ать, -ить, близиться (об осени).

sütšüzönnä M = sütšüzüllä; sütšüzönnä piäb ilata tara sügisel tuleb aed (= aiasaak) ära koristada.

sütšü/zü Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J I -sü K-Ahl. (R-Eur.) süksüsü [?] (Kõ-Len.) schikkis ~ schiküse Kr Сюччузу Tum., g. -züü L P Lu J sügis осень; P tuli sütšüzü, meni mettsävahti näüttämää, kuss lõikata puit tuli sügis, metsavaht läks näitama, kust lõigata (langetada) puid; Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü lehed langevad (leht langeb) juba puust, tuleb kurb sügis; Ra roju sütšüzü, ku on paĺĺo vihmaa i tuulta rajune sügis, kui on palju vihma ja tuult; Lu sütšüzüü esimein lumi kutsutaa äätikka sügise esimest lund nimetatakse lobjakaks; Lu vanaa inemizee elo on itšävä sütšüzü vana inimese elu on kurb sügis; P se õli sütšü-züü puolyõ suvõa see oli sügise poole suve; L tševεässä ja sütšüzüüssaa kevadest sügiseni; J sütšüzüü üül kujall om pilkko-pimmiä sügise-

ööl on väljas pilkane pime. – Vt. ka süksü, sü-

tšü, sütšügo, sütšüzö, sütšüzögo, sütšüzügo.

sütšüzü-aika M sügiseaeg осеннее время; süvä sütšüzü-aika hilissügis (sügav sügiseaeg).

sütšüzüg/o M, g. -oo = sütšüzü.

sütšüzüi/n J-Tsv., g. -zee J = sütšüzün.

sütšüzü/llä M Lu Li J -lle J-Tsv. -ll Lu J-Tsv. -l M Lu sügisel осенью; M sütšüzüllä tõmpias sfjoklaᴅ sügisel võetakse (tõmmatakse) peedid (maast) üles; Lu sütšüzüllä tšävvää jevikkaaᴢ sügisel käiakse jõhvikal; Lu sütšüzüll on lainõõt suurõpõt ku tšezällä sügisel on lained suuremad kui suvel; J sütšüzülle lahzõd algõta škoulus tšävve sügisel hakkavad lapsed koolis käima; J kadrinapäivä on mokoma pühä sütšü-

züllä kadripäev on niisugune püha sügisel; M sütšüzül ovad razvakkaat kalaᴅ sügisel on kalad rammusad. – Vt. ka sütšüzee, sütšüzellä, sütšüzenä, sütšüzönnä, sütšüzünä, sütšüzüssä, sütšüzüü.

sütšüzü/n J, g. -zee sügisene осенний; sütšü-

züzed üüt pimmiäᴅ rl. sügisesed ööd (on) pimedad. – Vt. ka sütšüzelline, sütšüzüin.

sütšüzü/nä ~ -nn K Lu -n P Lu-Len. = sütšü-züllä; K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšüzünä maa odrale ja kaerale peab sügisel maa ette valmistama; P paarńuolõ tehti sütšü-zün rüiᴢ kesale tehti (= külvati) sügisel rukis; K maarjanna sütšüzünn sügise(se)l maarja-päeval.

sütšüzüs/sä M Lu -se J-Tsv. -s V = sütšüzüllä; M sfjoklõilõõ pannas sütšüzüssä valo peetidele (= peedimaale) pannakse sügisel sõnnik(ut); Lu se põlto tšünnetää sütšüzüssä viimizessi, jätetää paarńassi see põld küntakse sügisel viimasena, jäetakse kesaks; V sütšüzüss lõikkaz lihass sügisel tappis (härja) lihaks; J elläämii tapõttii sütšüzüsse loomi tapeti sügisel; Lu sü-tšüzüssä rannad alkavad jäättüä sügisel hakkavad rannad jäätuma; Lu karu sütšüzüssä teep pezää karu teeb sügisel pesa; Lu vikahtõõkaa lüüvvää sammõlt, sütšüzüssä ain, pannaa seinää ääree, štob õlõis talvõl varjopi vikatiga niidetakse sammalt, ikka sügisel, pannakse seina äärde, et talvel oleks varjulisem.

sütšüzü-virsi: sütšüsü-virsi K-Ahl. sügiselaul (regivärss sügisest) осенняя песня (осенние вирши).

sütšüzüü P Kõ = sütšüzüllä; P sütšüzüü tulõb riigaa tappamiizyõ aika sügisel tuleb rehe-

peksuaeg; Kõ sütšüzüü ko riigad lõpõtattii tappaa siz nõistii tšäümää isuta-tal̆loo sügisel, kui lõpetati rehepeks, siis hakati istjatseil käima.

sütšüzüü-jürtši L sügisene jüripäev (25. XI) осенний Юрьев день; sütšüzüü-jürtši, senell päivεä mettsεä eb mentü sügisene jüripäev, sellel päeval metsa ei mindud.

sütšütšülvö Ränk sügiskülv осенний посев.

sütt́śüä vt. süttüä.

süt/tää Kett. L M Po Ra (K-Ahl. K-Al. R P Kõ Li J-Must.) -tεä L -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än Kett. K M J süt̆tää I, imperf. -in M Kõ J süt̆tii I süüdata за/жигать, раз-, под-, за/жечь, раз-, под-; Kett. sütäm piipuu süütan piibu; M täm sütäp tšüünteliätä ta süütab küünalt; I süt̆tii lampaa, jo pan̆nii täm̆mää põlõmaa süütasin lambi, panin ta juba põlema; L lampadgat sütettii obrazaa etie õlilambikesed süüdati ikooni ette (põlema); Po valvotulõlla nõsõttii riugulõõ tõrvapaŋkõ i sütettii põlõmaa jaanitulel tõsteti ridva otsa tõrvapang ja süüdati põlema; L sis süttεäss tšüünteliε põlõmaa siis süüdatakse küünal põlema; Li tuliakkaa ahisõttii päre, siis sütettii põlõmaa pilakusse suruti peerg, siis süüdati põlema. – Vt. ka sütütellä, sütüttää.

süt/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ J, pr. -tü ~ -tüᴢ J = süttüä; karassina alki süttüss põlõa petrooleum hakkas süüdates põlema.

süt/tüä M Lu Li Ra J (Kett. P) sütt́śüä Ku, pr. -üʙ Lu Li J -tüüʙ P, imperf. -tü P M Lu Li Ra J sütt́śü Ku -tü(ᴢ) J-Tsv. 1. süttida загор/аться, -еться; воспламен/яться, -иться; P viskazivat spidžgaa maalyõ õlkaisyõ i süttü riiga põlõmaasyõ (nad) viskasid tiku maha õlgedesse ja rehi süttis põlema; J õlki katto tšiire sütüp põlõma õlgkatus süttib kiiresti põlema; 2. puhkeda, paisuda возник/ать, -нуть, усили/ваться, -ться; Li süttü tormi ~ Lu süttü sää puhkes torm; Li tuuli sütüʙ tuul tõuseb; Li tuuli süttü kõvõpassi tuul paisus tugevamaks; ■ J vass mill johtu meelehee ja süttü süämelee rl. just (praegu) tuli mul meelde ja (rõõm) süttis südames.

sütäk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J 1. julge, südi, söakas смелый; 2. äge, äkiline вспыльчи-вый.

sütäv/ä Lu, g. -ää tugev, kindel, visa сильный, надёжный, стойкий; eestäläized õllaa sütäväᴅ, eväd anna oma jalgaa pääl tallata eestlased on tugevad, ei lase endale liiga teha (oma jala peal tallata).

sütü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J = sütütüᴢ.

sütüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← sütüttää; para·iko leep kresnõi hot, jo sütütellä tšüünteliäit põlõma kohe algab ristikäik, juba süüdatakse küünlaid põlema.

sütüte/ᴢ (Kett.) -s K-Ahl., g. -hsee = sütütüᴢ.

sütütt/äjä: -ejä J-Tsv., g. -äjää: -ejä süütaja поджигатель; levvetii ko oonõõ sütüttejä tšättee kas maja süütaja saadi kätte?; nii ham miä kuulin, jot tätä väärisetä sütüttejässi nii ma ometi kuulsin, et teda peetakse süütajaks.

sütüt/tää M (R Lu) -tä J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) sütüttä- J-Must. -tääɢ (I), pr. -än: -en J, imperf. -in J = süttää; Lu ahjoo vai pliittaa sütütetää tõrvõsõõkaa vai tõrvõpuul ahju või pliiti süüdatakse tõrvasega või tõrvase puuga; J sütüttega tuli – rihes pimmiä süüdake tuli, toas on pime; M täm sütütäp tulta ta süütab tuld; J metts om mõnõss paikka sütütettü põlõma mets on mitmest kohast põlema süüdatud.

sütütüspäre M peerg (tule süütamiseks) лучина, щепа.

sütütü/ᴢ M J-Tsv., g. -hsee: -zee [sic!] J süüde, süütis, (tule)hakatis зажигание, растопка. – Vt. ka süte, sütüᴢ, sütüteᴢ.

süvet/tää J, pr. -än: -en J, imperf. -in süvendada углуб/лять, -ить; kaivo süvetettii veel süve-pessi kaev süvendati veel sügavamaks.

süvv/ä Kett. K R L P M Kõ S Ja Po Lu J Ku (Ke) -e J -äɢ I süüv/vä M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku -ve Lu J -v Ku -ä Ra J -e Ra söövä M-Set. söüvä [sic!] Lu -väɢ I (vdjI Ko) -äɢ ~ süüäɢ ~ sööäɢ I Сю́вва K-reg.2 Pal.2 Сю́иѣкь ~ Cю́эдя Pal.2 Сю́иѣкъ Ii-reg.1, pr. söön Kett. K P M Kõ S J-Must. süön K P sǜön Po süün Lu Li Ra J, imperf. sein Kett. K P M Kõ Lu Ra J, II inf. Сњме Tum. 1. süüa, ära süüa кушать, по-, есть, по-, съесть; M sõtaaigall söötii roholeipää sõjaajal söödi rohuleiba; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangukörti süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue lõikuseni (uue aastani) oma (viljast) leiba; L isuttii lavvaa takann süömäzä istuti laua taga söömas; K õli söömizellää oli (just) söömas; J õmmaa aikaa piäp süüvvä kindlal ajal tuleb süüa; P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ peab kiiremini sööma, supp jahtub (ära); J tartut süümää, nii süüt paĺĺo, tahot süüvvä vatsaa täünn satud sööma (= pääsed söögi kallale), siis sööd palju, tahad süüa kõhu täis; P minua imotab lohkua süömää mul on himu süüa (praetud) kartulilõike; P seiseizin sviežaa rokkaa üliekaa sööksin värskekapsasuppi hapukoorega; Ku hään on süümättᴀ̈ i juumattᴀ ta on söömata ja joomata; J katsokk, ku see näĺĺess urvip süüvve vaata ometi, kuidas see näljast vihub süüa; J starikk valuttõõp süüvve vanamees vihub süüa; P süö haili- leipää i läntüpiimä, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku-leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida; M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer; M nät ku koira lohmiʙ süüvvä näe, kuidas koer lohmib süüa; Li lammaš šapõrtap süüvvä lammas rabistab süüa; J vaĺĺu süümä ablas sööma; Li se on nikku süümää see on närb sööma; Lu kukko kanoi kutsup süümää kukk kutsub kanu sööma; M opõzõd õltii üväᴅ, sööneeᴅ hobused olid head, söönud; Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma; J sigaa-marja, sitä ep süüvvä leesikas, seda ei sööda; P pajatõttii, etti susi lampaa sei räägiti, et hunt sõi lamba (ära); Lu miä tahon nii tehä, jott suõd õltais süüneeᴅ i lampaat terveeᴅ ma tahan nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved; P süömäss nõistua süöᴅ söömast tõustes sööd (= sööd ka siis, kui kõht on juba täis); J süüʙ, niku rihma pletiʙ sööb, nagu nööri punub; Lu nõizõp tüütä tetšemää, siz on tšülmiizä, a ku nõizõp süümää, siz on higõᴢ (kui ta) hakkab tööd tegema, siis on (tal) külm, aga kui hakkab sööma, siis on higine; Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs. tema sööb kätega, tööd teeb kõhuga; Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kuivetu; Lu se oŋ ku upi-auta, ilma põhjaa, kõik süüʙ (õgardi kohta öeldakse:) see on kui põhjatu auk, ilma põhjata, kõik sööb (ära); Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ablas sööma, ajab kõik (kurgust) alla; Lu miε õõn süünü niku süümättä, niku issoa bõõ ma olen söönud, nagu polekski söönud, nagu pole isu; Lu süümissä sein, a vattsaa täün en saanuᴅ küll sõin, aga kõhtu täis ei saanud; M täm söömizessä sei, ai ku on vähä söönnü ta sõi vaid moe pärast, oi kui vähe on söönud; L süömättä süötüä vieʙ (muinasjutust:) söömata (= näljane) viib (kannab) söönut (= tõbine kannab tervet); P tšihutin süvvä keetsin süüa; M süvvä pantii kaasa süüa pandi kaasa; Lu vee lehmil süvvä vii lehmadele süüa; Kõ a ku tuõp silla süüvvä nält́š́ä aga kui sulle tuleb nälg (= tahtmine süüa)?; P süvvä tahtauʙ on tahtmine süüa (~ tahaks süüa); 2. närida, kahjustada, lõhkuda поедать, съедать (в значении ‘портить’), крушить; P unilintu süöp sõpõi koi sööb rõivaid; Lu touku süüp puuta tõuk sööb puud; Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ kapsaussid sõid kapsad (ära); M kuparossa on niku tšivi, tämä sööʙ niitii vai lõŋgaa, ev või paĺĺo panna, kui kraaskaaᴅ vaskvitriol on nagu kivi, ta sööb linase või villase lõnga (ära), ei või palju panna, kui värvid; Li tšivikaz ranta süüb laijat poiᴢ kivine rand lõhub (purjelaeva) küljelauad (ära); ■ J luita sööʙ luud valutavad; M pajattaas tämäss, a täm juttõõʙ: la pajattaaᴢ, a milta bokkaa ep söö temast räägitakse, aga ta ütleb: räägitagu, ega see mul tükki küljest ei võta (ei söö); P miε tämää päälie vaatan, kõik silmiikaa sein, nii kõvassi õli iloza ma vaatan tema peale, lausa silmadega sõin, nii väga ilus oli.

süv/ä Kett. K-Ahl. K-Al. R-Reg. L P M V Lu Ra J I (Ja-Len.) süä J süän R-Eur. schüwe Kr Сю́вэ K-reg.2 Ii-reg.1 Pal.1 Сюве Tum., g. -ää K P Ja Lu Ra 1. sügav глубокий; Lu süväz vees tšivi põhjaa eb mene sügavas vees kivi põhja ei lähe; M rannaz on matala jarvi, a tšehspaikkaz on süvä jarvi ranna ääres (rannas) on järv madal, aga keskpaigas on järv sügav; I ku on süvä kaivo, matalala vesi, sis piäʙ kokalla võttaaɢ kui on sügav kaev, (aga) vesi (on) madalal, siis tuleb kooguga (vett) võtta; J jõtši ebõ·õ süä, matala jõgi pole sügav, (on) madal; J kõvassi süvä väga sügav; I kajõza jõgõza matala vesi, on i süvät paikaᴅ selles jões on madal vesi, (kuid) on ka sügavad kohad; Ja jarvõt evät õõ suuret, no ovat süvät (Len. 250) järved ei ole suured, kuid on sügavad; Lu süvä meri peŋkerää takan pengri (= veealuse rannanõlva) taga on sügav meri; Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem (tuleb) laine; Ra süvä õja sügav oja; R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl. ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad; J süvä lumi sügav lumi; J pitšäd ripsit tehä silmet süvässi pikad ripsmed teevad silmad sügavaks; 2. sügavus глубина; V süväz järvez on süväätä kõmtšümmet seitsie sültä Süväjärves on sügavust kolmkümmend seitse sülda; ■ L mill on jumalaa süvät sõnaᴅ (loitsust:) mul on jumala sügavamõttelised sõnad; M süvä sütšüzü-aika hilissügis; J süväl sütšüzüll hilissügisel. – Vt. ka sükävä, süvüüᴢ.

süvä/lle: -le M -äl Lu adv. sügavale глубо-

ко (наречие в форме алл-а от süvä); M nii kõv̆vii lõhkaaʙ süväle nii sügavalt on rebestanud (rebestab käe); Lu mill on isutõttu maamunat süvääl mul on kartulid sügavale maha pandud.

süvä/llä: -l Lu adv. sügaval(t) глубоко (наречие в форме ад-а от süvä); aluz isuʙ süväl purjelaev istub sügaval(t vees); kui süväl laiva isuʙ kui sügaval(t) laev istub (vees)?

süvältä I adv. sügavalt глубоко (наречие в форме абл-а от süvä); roittivat siεltä süvältä (nad) kaevasid sealt sügavalt.

süvä-tarel/ka: -k J-Tsv. supitaldrik глубокая тарелка, суповая тарелка.

süvätüä vt. süätüä.

süv/ääsee: -εäsie P adv. sügavale глубоко (наречие в форме илл-а от süvä); süvεäsie tõkkuzin vetiesie kukkusin sügavale vette.

süvüsü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J süvendamine; süvend; (laeva) süvis осадка (судна).

süv/üüᴢ P M Lu J süv̆vüüᴢ M -üᴢ Lu Li J-Tsv. Сывысь Pal.1, g. -üü M Lu Li -vüü Lu -üsee J-Tsv. 1. sügavus глубина; M kaivoo süv̆vüüttä viištšümmettä süültä kaevu sügavust on viiskümmend sülda; M jarvõza on kahtšümmett viis sültä süvüüttä järves on sügavust kakskümmend viis sülda; Lu süvüüttä mitattii lootaakaa sügavust mõõdeti loodiga; Li süvüü perässä on üvä kaivo, on üvä vesi sügavuse poolest on hea kaev, on hea vesi; 2. (laeva) süvis осадка (судна); Lu alusõõ süvüüᴢ, kui süväll laiva isuʙ tühjältä i lastiᴢ purjelaeva süvis (on see), kui sügaval istub laev tühjalt või lastis. – Vt. ka meree-. – Vt. ka süvä.

süä¹ U P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. K-Al. R-Eur. R-Lön. R-Reg. V) süää K-Ahl. M-Set. süän J südän (R-Reg.) sühä Pi Ke (M) schihen ~ schüen Kr Сю́э K-reg.2 Pal.1 Сю́венъ Ii-reg.1 Pal.1 Сю́дянъ Pal.1, g. -mee ~ -mmee Lu süä M-Set. süää J-Tsv. süän Kõ-Len. 1. süda (siseorganina) сердце; Lu süä on tervee, ellää piäʙ süda on terve, tuleb elada; M kurokka võtti tšiin i ampu tälle, kõhalla süh̆hääsee (ta) võttis püssikukest kinni ja tulistas talle, otse südamesse; Ra süä kõvassi lüüʙ süda lööb kõvasti; J süä tükiʙ süda tuksub; M mitäleeʙ kohotti rintojõ alussõᴅ, pah̆haa teeʙ süämmele millegipärast ajas rindealuse üles, teeb südamele paha; Lu süä on kerttünnü süda on nõrk; Ra tänävä on nii paha, nii näpip süäᴅ täna on nii paha (olla), nii pitsitab südant; J alki süämelt tšeertä süda hakkas pööritama; Lu se on väŋkkel, kõvassi razvain, meep süämmel see on vänge, väga rasvane, hakkab südamele (= ajab südame pahaks); M tällä õli läülü süämmellä, täm tahtõ võttaa tšülmää vettä tal oli südamel läila (= ajas iiveldama), ta tahtis võtta külma vett; J süä eb võta vassaa süda ei võta vastu (= pole söögiisu); Li karu liha niku meni eri süätä, en tahtonnu karuliha hakkas nagu südamele, (ma) ei tahtnud; 2. süda (hingeelu ja sisetunnete tähenduses) сердце (в значении души); Lu mitä silmäd eväd näe, sitä süä ep tää vs. mida silmad ei näe, seda süda ei tea (= ei tunne); Lu ku silmijekaa eb vaata väärii, süä on puhaᴢ kk. kui silmadega ei vaata kõõrdi, (siis) on süda puhas; Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs. mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda; M süämmezä on inehmiizell entši inimesel on südames hing; J bõõ mentü meelesse, süämelte süüvvesse rl. pole läinud meelest, südamelt (isegi) süües; J pajatti kõig vällää, mitä õli süämell rääkis kõik ära, mis oli südamel; Lu süämel tuli helpopi südamel hakkas kergem; M millõ on nii raskas süälee mul on süda(mel) nii raske; V süätä vaivataʙ süda valutab; M ep piä nii võttaa litši süämmele ei maksa nii südamesse võtta; J täll süän eb anna rauhaa tal ei anna süda rahu; J nii om pelko, kõik süä värizeʙ nii (väga) on hirm, süda lausa väriseb; J süä sulab rintoiᴢ süda sulab rinnus; J süä põlõʙ süda põleb (sees); M miä tein kõikõssa õmassa puhtaassa süässä ma tegin (seda) kogu oma puhtast südamest; Lu täll on üvä süä, tämä on üvä inemin, täll paganutta eb õõ tal on hea süda, ta on hea inimene, temas (tal) kurjust ei ole; J se on nii kõva süäka, jot i palvomizõd eväd avit see on nii kõva südamega, et palvedki ei aita; Lu nii on kõvassi pagana, što süä meeʙ lõhtši on nii väga tige, et süda läheb lõhki; J peh́miä süäka pehme südamega; J rappa süä murest murtud süda; J süä surukkain rl. murelik süda; 3. südamik сердцевина; Lu puul on pinta i süä puul on pindmine osa ja südamik; M kazella puulla on tühjä süä see puu on seest õõnes; M mizessä tšäänüʙ, kazvaʙ kapussaa pää, se on kapussaa süä (see), millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa südamik; 4. kurjus, viha, jonn зло(сть), гнев, упрямство; Lu millõ tuli süä ma sain vihaseks; K süäätä piäb (Ahl. 153) (ta) peab viha; M lehmä jo algab vuhissa, võtap süätä lehm hakkab juba puhkima, kogub viha; M tämä siältä vuhizõʙ kõikii päälle, ep tää, kuh̆hõõ õm̆maa süätä azõgoittaa tema toriseb sealt kõigi peale, ei tea, kuhu oma viha välja valada; M näd naizeläjiil on süä näed, naistel on jonn sees (= naised on kangekaelsed); ■ Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda pihus, kui lapsed on haiged; Kõ senellä inehmizellä on jänessee süä kk. see inimene on arg (sellel inimesel on jänese süda); M süä laŋkõs saappagaa vartõõ kk. süda langes saapasäärde (= hakkas hirm); J süä johsi persee hakkas hirm; U nüd minuu süä kõikkinaa katkõzi nüüd minu süda katkes päriselt; Lu miä ku senee tein eri süäᴅ kui vastumeelt ma seda tegin. – Vt. ka mätä-, õnsi-. – Vt. ka süämuna, süämüᴅ, süäpaikka.

süä² vt. süvä.

süäjuuri P M juurikas, peajuur корневище; P süäjuuri on pihkupuul, niku rettšä meeb maa süämmee peajuur on männipuul, nagu rõigas läheb maa sisse.

süäm- vt. süämm-.

süäme, süämee, süämie vt. süämmee¹.

süämein Li: süämein lina parim (soetud) lina.

süämeskoontala M linakoonal кудель льна.

süäm/etseᴅ M -metset M-Set. pl. t. kopsud лёгкие.

süämikkõ J-Must., g. -õõ = süämmikko.

süämine vt. suuri-.

süäminää Lu tervenisti, läbinisti целиком, всецело, сплошь, полностью; hägläd õltii rautazõt süäminää linaharjad olid läbinisti rauast.

süäm/izä M Li -izää Lu -iizää Ku -iᴢ J-Tsv. -mizä Ra J vihane, kuri сердитый, злой; M ain on süämizä niku paha ärtšä alati on vihane nagu tige härg; J näväd õltii süämmizä tõin tõizõõ pääle nad olid teineteise peale vihased; Lu süämizää kõvassi mörnäb minuu päällee vihasena karjub kõvasti minu peale; M nät ko on süämizä, kõik süä lõhkõõʙ näed kui vihane on, süda läheb päris lõhki; Ra miä nii süämmizä tämää päälee, tšäed nii tšihkuvaᴅ, nii anta-

zintši ma olen nii vihane tema peale, käed nii sügelevad, nii annaksin (talle); J koir urizõʙ, ku on süämiᴢ, a katti – üväss meeĺess koer uriseb, kui on vihane, aga kass (lööb nurru) heast meelest; Li nainõ johsi süämizä rih́h́ee naine jooksis vihasena tuppa. – Vt. ka süämmikaᴢ, süämmikko, süämmizellä.

süämmeᴅ L M pl. t. 1. soetud, kõige paremad linad чёсаный, самый лучший лён; M esimeizess tšedrätäs süämmeᴅ kõigepealt kedratakse kõige paremad linad; L kahs nippua süämmiit kaks nuusti kõige paremaid linu; 2. (linased) lõimed (льняная) основа (ткани); M õltii linõzõᴅ süämmeᴅ, a šiškolaissa kuottii (kaltsuvaibal) olid linased lõimed, aga kaltsudest kooti. – Vt. ka lina-. – Vt. ka süämmüsseᴅ.

süäm/mee¹ K U P M Kõ Lu Li J I -mie L -ee Lu Li Ra J I Ku -ie P -e J-Tsv. schämi Kr 1. postp. sisse в, во (что); P deŋgad avvattii maa süämmie raha maeti maa sisse; M lahsi õli lampaa nahgaa süämmee tšäärittü laps oli lambanaha sisse mässitud; M laskõaᴢ lehmäᴅ ad́d́aa süämmee jalgottõõmaa lastakse lehmad tara sisse jalutama; M raj̆jaa süämmee sissepoole piirjoont; Lu mene rihee süämmee mine tuppa sisse; Lu puukki meneʙ inemizel ehtši lehmäl nahgaa süämee puuk imeb end (läheb) inimesel(e) või lehmal(e) naha sisse; J pisä jalk saappõgaa süämee pista jalg saapa sisse; Li rakõttaaᴢ õpõnõ aisije süämee hobune rakendatakse aiste vahele; P pihuo süämmie pihku; 2. adv. sisse, sisemusse вовнутрь; J tšen tõizõlõ auta kaivoʙ, laŋkõb ize süäme vs. kes teisele auku kaevab, ise sisse langeb; P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse; P pantii vettä tšugunikkaa, pantii lihaa süämie pandi vett malmpotti, pandi liha sisse; Li drolli õli tehtü karrassa, tšeeli õli pantu süämee krapp oli tehtud plekist, kõra oli pandud sisse; K võõras kutsuttii süämmee võõras kutsuti sisse (= tuppa); J jumal oitõgo vahingoss (põloss) tšehs üüll – põlõd ize süäme jumal hoidku õnnetuse (tulekahju) eest kesk ööd – põled ise sisse; J laki tokku süäme lagi kukkus sisse. – Vt. ka sisee.

süäm/mee² ~ süäm̆mee M -ee Lu: Lu nališnikad õllaa süämee poolõᴢ i kujaa poolõz akkunoiᴢ piirlauad on (akendel) seespool ja väljaspool; M napurikko on ümmärkõin, ladvat kõik süäm̆mee poolõõ (vilja)naber on ümmargune, (vihkude) ladvad kõik sissepoole; M süämmee poolõõ väräjää sissepoole väravat.

süämmeepooli M sisemine pool, sisemus внутренняя сторона, внутренность; lännikoo süämmeepooli länniku sisemine pool.

süämm/eesee: -iesie P = süämmee; lüötii kurahsyõkaa kapusaa süämmiesie löödi nuga (noaga) kapsasse.

süäm/messä M-Set. -mess P M -essä Lu Li -ess J 1. postp. seest из; P maa süämmess maa seest; 2. adv. seest, seestpoolt, sisemusest изнутри; Lu sikamarjaᴅ, ne süämessä valkaaᴅ leesikad, need (on) seest valged; Lu ämmätuššu, tämäss tuõp kõltõnõ javo, tuõp süämessä (vana) murumuna, sellest tuleb kollane tolm, tuleb seest; M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin? – luukka (Set. 18) mõist. seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul. – Vt. ka sizessä.

süämmessäpoolta M = süäm-pooltaa; peze lännikko üv̆vii süämmessäpoolta pese lännik seestpoolt hästi (puhtaks).

süäm/mezä P M I -meᴢ K L P Po Kõ Lu -ezä Lu Li J-Must. I -eᴢ Lu Li Ra J Ku -eezä K-Ahl. śchehenes Kr 1. postp. sees в, во (где?); J katso, mitä siäll jaššikaa süämez on vaata, mis seal kasti sees on; Lu seemened on lina-pää süämeᴢ seemned on linakupra sees; I värttänä on haakii süämmezä (voki)värten on lühi sees; Lu revol on maa süämes pesä rebasel on maa sees pesa; Lu rüsümä-tšülä õli metsää süämeᴢ Rüsümäe küla oli metsa sees; Lu meree süämez on matala, kutsutaa kehveli meres on madalik, (seda) kutsutakse kehvliks; Lu pää süämez viŋku egle pea(s) kumises eile; Lu silmää süämmez on silmää terä silma keskel (sees) on silma tera; M biletti on passii süämmeᴢ pilet on passi vahel (sees); Lu tämä on rihee süämmeᴢ ta on toas; 2. adv. sees, sisemuses внутри; P verivilli on sinin, veri on süämmeᴢ verivill on sinine, veri on sees; Li kahs isuzlautaa õllaa vennees süämeᴢ kaks istelauda on paadis (sees); Lu raŋkka on ellää, a entš on süämeᴢ raske on elada, aga hing on sees; P ämmä bõõ akkunall, on süämmeᴢ vanaema pole õues, on sees (= toas); Lu maarjakoivu on blägikko süämeᴢ maarjakask on seest kõva; J süämes tšäümä (Tsv.) sisse astuma (sees käima), külastama.

süäm/miin Kett. M Kõ -min M Po Lu (Li) (R-Reg.) -ine J-Must., g. -mizee Kõ parimast (soetud) linast v. lõuendist из самого лучшего (чёсаного) льна или холста; M süämmiin kaŋgaᴢ, lõimõd i kut̆tõõᴅ, juollas süämmet süämmiä vassoo parimaist linadest kangas, lõimed ja koed, öeldakse parimad lina(kiu)d parimate lina(kiudu)de vastu; M süämmized niitiᴅ parimast linast lõngad; M tšiutto õli süämmine särk oli parimast lõuendist; M piettii mokomat süämmizeᴅ .. siińäkaᴅ kanti niisuguseid parimast lõuendist .. sarafane; M süämmized linad ovat saamõi parapad linaᴅ, senessä tšedrätäz lõimõᴅ i kut̆tõõᴅ soetud linad on kõige paremad linad, nendest (sellest) kedratakse lõimed ja koed; M süämmizissä linoissa kuottu heeno kaŋgaᴢ kõige parematest linadest kootud peen kangas. – Vt. ka suuri-. – Vt. ka süämein.

süäm/mikaᴢ ~ -mikäᴢ P -ikaᴢ ~ -ikas I, g. -kaa vihane, tige сердитый, злой; P tämä on süämmikäᴢ ta on vihane; I süämikkaaᴅ ärd́äᴅ tigedad härjad. – Vt. ka süämizä, süämmizellä.

süäm/mikko K M Kõ Ja-Len. (I) -ikko M Kõ Lu Ra J-Tsv. I süänikko J-Tsv., g. -ikoo M Lu J süänikoo J 1. adj., subst. kuri, tige, vihane злой, злобный, сердитый; I koira on süämikko, võtab da i purõʙ jalgassa koer on kuri, võtab ja hammustab jalast; M ted́d́ee hakka on süämikko teie vanaeit on kuri; K mõizaa herra õli aivoo süämmikko mõisahärra oli väga kuri; Kõ ep tämä suutu, ebõ·õ süämikko ei tema vihasta, (ta) pole kuri; J süämikko, niku pagan ärtš tige nagu kuri härg; J süämikko niku boran tige nagu oinas; I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist kaevama; I süämikko inehmine sõittõlõb i emitteeʙ tige inimene riidleb ja sõimab ropult; Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene; J süämikko šuutkaa p tää vihane nalja ei mõista; J süänikoll on ain silmet tšeerollaa vihasel (inimesel) silmad aina pöörlevad (peas); 2. äkiline, kergesti ärrituv, karm вспыльчивый, раздражительный, крутой; Kõ õpõtti [= õpõttaja] tämä õli süämmikko (Len. 235) õpetaja, ta oli äkiline. – Vt. ka süämikkõ, süämizä.

süämmizell/ä ~ -εä P 1. vihane сердитый; tämä on aina süämmizellεä ta on aina vihane; 2. vihaselt сердито, гневно; tämä ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä, pajatap süämmizellä ta ei oska (teise) inimesega ümber käia, räägib vihaselt. – Vt. ka süämizä, süämmikaᴢ.

süämmüsseᴅ M pl. t. parim (soetud) lina чёсаный, самый лучший лён; lin̆naa süämmüsseᴅ parim osa linast. – Vt. ka süämmeᴅ.

süäm-pooltaa J-Tsv. seestpoolt изнутри; puu jo on süäm-pooltaa lahottunnu puu on juba seestpoolt pehkinud. – Vt. ka süämmessäpoolta.

süämuna Lu Li Ra süda сердце; Lu miä ku teen raŋkkaa tüütä, mill on süämuna raŋkkõ kui ma teen rasket tööd, mul on süda(mel) raske; Lu mill vaivatap süämunnaa mul valutab süda; Lu mahsapiirgaa pannaa mahsa, pannaa kerkiäizeᴅ, pannaa süämuna, siz lassaa kõik läpi lihamašinaa maksapirukasse pannakse maks, pannakse kopsud, pannakse süda, siis lastakse kõik läbi lihamasina. – Vt. ka süä¹, süäpaikka.

süäm/üᴅ (K-Al. R-Lön.) -üt K-Ahl. -müᴅ (R-Reg.), g. -üü südameke сердечко; K laulan maalta marjuttani, süsissä süämüttäni (Al. 49) rl. laulan maalt mu marjukest, sütest mu südamekest; R veekaa velleni rihesse, soojaasse süämüeni (Lön. 69) rl. viige mu veli (= peig) tuppa, sooja mu südameke. – Vt. ka süä¹, süäpaikka.

süäm/üᴢ: -üs K-Ahl., hrl. pl. -ühseᴅ M -ühset J-Must. -üsseᴅ ~ -müsseᴅ M 1. (inimese v. looma) sisikond, siseorganid, sisemus внутренности; M läsiväᴅ kõik süämmüsseᴅ kogu sisikond on haige; M kõikk süämmüssed jär̆rääväᴅ kogu sisemus väriseb; M tänänn sain nii paĺĺo pah̆haa meeltä, etti süämühset kõik ver̆reekaa tšääntüziväᴅ täna oli mul nõnda palju meelepaha, et kops läks üle maksa (et sisikond ja veri kõik pööras sees); 2. M neerud почки. – Vt. ka süäriisaᴅ.

süänikko vt. süämmikko.

süän/nellä (J-Tsv.), pr. -telen, imperf. -telin frekv. = süätellä; naapuri on õikõ rääolim meeᴢ, tämä kõnsait eb riitõõ epko süäntee naaber on õige viisakas mees, ta ei riidle ega saa kunagi vihaseks.

süäntümi/n Lu, g. -zee viha, vihastamine гнев, озлобление; inemin ku kõvassi on süäntünüd i süäntümin antiiʙ, inemin loopu jo kui inimene on väga vihastanud ja viha annab järele, (siis öeldakse): inimene juba rahunes.

süän/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin J = süäntüüssä; süäntü sem peräss, jot raha en antõnnu võlgõssi (ta) vihastas sellepärast, et (ma) ei andnud (talle) raha võlgu.

süän/tüä Lu J, pr. -tüün Lu -ün J, imperf. -tüzin Lu = süäntüüssä; Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa, ize meep kauniissi tema kui vihastab, laup läheb kortsu, ise läheb (näost) punaseks; J kui va mees süäntü naizõõ pääle, ni povońikk on nurkkõᴢ niipea kui mees vihastas naise peale, nii oli tanu nurgas; J süäntü de alki präkiss niku kataɢ (ta) vihastas ja hakkas särisema nagu kadakas (tules); J süäntü de kihutti nurkka kõiɢ, mitä õli lavvõll (ta) vihastas ja virutas nurka kõik, mis oli laual; Lu miä nii kõvassi süäntüzin ja väsümäässaa kleppizin ma vihastasin nii kõvasti ja sõimasin väsimiseni.

süäntü/üssä (Lu) -ss Lu, pr. -ün Lu, imperf. -üzin: -zin Lu vihastada, vihaseks v. kurjaks saada сердиться, рас-, злиться, разо-; Lu mitä siε süäntüüᴅ miks sa vihastad?; Lu nüt tõin tõizõõ pääl õllaa süäntüneeᴅ nüüd on teineteise peale vihased; Lu ku süäntüüb dali tuska on, siz rihta müü kõntaaʙ kui vihastab või on (tal) mure, siis kõnnib edasi-tagasi mööda tuba; Lu herkka on süäntüümää (ta) on kerge vihastama; Lu inemin nii kõvassi süäntüüᴢ, kõik süä meni lõhtši inimene vihastas nii kõvasti, (et) süda läks lõhki; Lu nii süäntüziᴅ, mahzad mentii musassi nii vihastasid, (et) kops läks üle maksa (maks läks mustaks); ■ Lu ku ruikko süäntüüʙ, nii liittsa jäi kurpukkaass kui rõuged said (saavad) vihaseks, siis nägu jäi rõugearmiliseks. – Vt. ka süännellä, süäntüssä, süätellä, süätüä, süätüüssä, süätüütä.

süänüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← süänüttää; elä süänüttee koira – tšiire purõʙ ära vihasta koera – varsti hammustab.

süänüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J vihastada, vihale ajada сердить, рас-, злить, разо-, возму/щать, -тить; tätä võib daaže üväll sõnall süänüttä teda võib isegi hea sõnaga vihastada; elä süänüt minnua – saat kõrvõlõ ära vihasta mind – saad vastu kõrvu; tämä õma karahterika süänütep tšetä tahoᴅ tema oma iseloomuga vihastab keda tahes (tahad). – Vt. ka süätüttää.

süäpaikka I süä-paikka M I 1. magu желудок; I milla on pikkõnõ süä-paikka mul on väike magu; 2. süda сердце; I mikälleeg milla katkõjõ süäppaikkaza miski katkes mul südames; I süäpaikala õli kõik̆kõa, i tšüüneleᴅ i ... südames oli kõike, nii pisara(i)d kui ka ... – Vt. ka süä¹, süämuna, süämüᴅ.

süä-põlõtuᴢ J-Tsv. südamevalu сердечная боль.

süäpäivä P keskpäev, südapäev полдень; se õli süäpäiväl see oli keskpäeval.

süärap̆paama M süärappaama (Li) süärappam M Ra südamerabandus сердечный удар, разрыв сердца; M süärappam kõrrõs teeb inehmizee läsimää, niku püssüssä ammuʙ, i päätä vaivatab i aikotutaʙ südamerabandus teeb inimese (ühe)korraga haigeks, nagu püssist laseb, ja pea valutab ja ajab haigutama; Ra kui õli süärappam, ühs pooli õli vähäzee pitepi kui oli südamerabandus, (siis) üks (keha)pool oli väheke pikem (haiget mõõdeti vaksaga diagonaalis); M täl on süärap̆paama tal on südamerabandus. – Vt. ka süä-rapaumiin, süä-rapauᴢ.

süärappaamin Li = süärap̆paama.

süä-rap̆paumiin M = süärap̆paama.

süä-rappauᴢ Li süä-rappahuᴢ Lu 1. Lu süda-merabandus разрыв сердца; 2. Li palavik, vappekülm лихорадка. – Vt. ka süärap̆paama.

süä-raskuᴢ J-Tsv. südamekoorem тяжесть на сердце.

süäravuᴅ M pl. munasarjad яичники.

süäriisaᴅ ~ süäriisõᴅ Lu pl. sisikond, siseelundid внутренности, внутренние органы; süäriisõᴅ: onõ leipäliha, se on kõva, a mikä on pehmiä, se on kerkiäin, seltšämunaᴅ, kahs tükküä, põrna sisikond: on maks, see on kõva, aga mis on pehme, see on kops, neerud, kaks tükki, põrn; süäriissoiᴢ on vika siseelundeis on viga. – Vt. ka süämüᴢ.

süätauti M Kõ Lu Li J süä-tauti M Kõ Lu Li kõhulahtisus; verine kõhutõbi, düsenteeria понос; дизентерия; Li eni-pään, sis süütii arkia, .. perää senee tuli süä-tauti lihavõtete ajal (pärast suurt paastu), siis söödi paastuvälist toitu, .. pärast seda tuli kõhulahtisus; Lu süätauti, se moritaʙ, nii jott süüvvä tt taho kõhulahtisus, see vaevab nii, et süüa (sa) ei taha; Lu perttsuviina on üvä süätavvil pipraviin on hea kõhulahtisuse puhul; Lu toomi-marjaa pannaa viinaa sekkaa, teh́h́ää nastoikaa; ku on süä-tauti, siz juuvvaa, on üvä lekarstva toomingamarju pannakse viina sisse, tehakse nastoikat; kui on kõhulahtisus, siis juuakse, on hea arstim; J süätauti, rohoiss vettä lazzõʙ (imikul on) kõhulahtisus, laseb rohelist vett; Li sika ep süü, täll on süä-tauti siga ei söö, tal on kõhulahtisus; Lu veri süätauti on kehno verine kõhutõbi on raske (haigus).

süätavviiroho Lu süätavvii-roho J hobuoblikas; soolikarohi конский щавель; пижма.

süät/ellä Kett. M (K-Ahl.), pr. -telen K -teen M, imperf. -telin M frekv. vihastada, vihaseks saada сердиться; M elä süättee ära vihasta!; M miä süätteen täm̆mää pääle ma saan tema peale vihaseks; M ep piä süätellä ei tohi vihastada; M lehmä süätteeʙ, kõiɢ vuhizõʙ lehm saab vihaseks, lausa puhub. – Vt. ka süännellä.

süätüt/tää: -tääɢ I, pr. -ää, imperf. -ii = süänüttää; tõissa inehmissä eläɢ süätütäɢ, ep piäɢ süätüttääɢ teist inimest ära vihasta, ei tohi vihastada.

süätü/ä P (Kett. K-Ahl. K-Al. R M-Set. Ja-Len. Lu-Len.) süvätüä (K-Ahl.) -äɢ (I), pr. -n K M süvätün K-Ahl., imperf. -zin P M = süäntüüssä; I lemmus süätüje i enäp ei tulluɢ kratt vihastas ja enam ei tulnud; I rõhgaa süätüjee vihastas kõvasti; P siε süätüzid minuu pεälie sa said minu peale vihaseks; P mitä siε süätüziᴅ miks sa vihastasid?

süät/üüssä: -üüssäɢ I, pr. -üü, imperf. -üjee = süäntüüssä; eläk pajataɢ tällee kehnossiɢ, tämä nõizõp süätüümää ära räägi temaga (talle) halvasti, ta vihastab; siä süätüjeeᴅ min̆nuu päälee sa vihastasid minu peale.

süätü/ütä M-Set. (Kett.), pr. -ün M, imperf. -üzin: -zin = süäntüüssä.

süä-öö: süä-üö P süä-üü J-Tsv. südaöö, kesköö полночь; P tämä tšäüsi lähtiell süä-üöll ta käis allikal südaööl; J süä-üüll süttüstii oonõt põlõma keskööl süttisid hooned põlema.

süöt/tää (K), pr. -än K, imperf. -in sööta, toita, toitu anda кормить, на-, питать; K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi. – Vt. ka sööttää.

süü M Lu J, g. süü J 1. süü, viga, eksimus вина, ошибка, заблуждение; J elä lüü ühesse süüsse, eläko kõikkinaa kahõssõ, a lüü süüsse tšümmenesse rl. ära löö ühe süü pärast, ega üldse kahe pärast, aga löö kümne süü pärast; Lu se on minu süü see on minu süü; J süüttä inimiss et tõhi tappaa süütut inimest ei tohi tappa; J miä ilmõ süüt isun ma istun ilma süüta (vangis); J süüt tõizõõ päälee ajama süüd teise peale ajama; J tämä kannap süüt ta on süüdlane; J ann antõssi, bratko, mitä õõn süüt tehnü anna andeks, vennas, mis vea (ma) olen teinud; 2. põhjus причина; M mikä õli täm̆mää surmaa süü mis oli tema surma põhjus?; J ilm süüt mittäitši ep sünnü ilma põhjuseta ei sünni midagi; J ilm süüt väzütteed ovõiss ilmaasjata väsitad hobust; Lu sene tüü miä tein ilma süüttä selle töö ma tegin ilmaasjata.

süühkellä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) süühkele- J sügeleda чесаться, зудеть.

süüh/küä (Ku), pr. -üʙ, imperf. -kü sügeleda чесаться; elä hüppää süühkümättᴀ̈ saunaa ära hüppa sügelemata sauna (= ära mine sauna, kui nahk ei sügele).

süü- vt. ka söö-.

süü-kantaja J süü-kantõjõ J-Tsv. = süütäläin.

süükkimeno Lu toidu-, söögikraam, toidu-

ained, toidud, toit пищевые продукты, кушанья, пища, еда; kassin kirstuz on kõiɢ rautameno, a siin on kaappis kõik süükkimeno siin kirstus on kõik rauast asjad, aga seal kapis on kõik toidukraam. – Vt. ka söökki, süüm-kraami, süüttši-kraami.

süükkitavara Lu = süükkimeno; kammaris peettää süükkitavaraa sahvris hoitakse söögi-kraami.

süüli vt. süli¹.

süülä vt. süglä.

süüm-kraami J-Tsv. = süükkimeno.

süümätoo: süümätoim päivä J paastupäev постный день.

süürm/ö J-Must., g. -öö = sügelmä.

süütšii-kagra: süütšii-kagr J-Tsv. söögikaer, söödakaer съедобный овёс.

süütti/issä (J-Tsv.), pr. -in J, imperf. -izin: -zin toituda, end toita кормиться, питаться; raŋkk on katsoa inimize pääle, kump süüttiip ḱerämizi raske on vaadata inimese peale, kes toidab end kerjates. – Vt. ka sööttäütä.

süüttši-kraami J = süükkimeno; veel-ko tappaab näteĺissi süüttši-kraamia kas veel jätkub nädalaks söögikraami?

süüttšilaut/a: -õ Li = söömä-lauta.

süüttši-raha J-Tsv. söögiraha деньги на питание.

süütä vt. ilm-.

süütäläi/n J, g. -zee J süüdlane виновник; ahjo k on rikki, sis perenain on süütäläin kui ahi on katki, siis perenaine on süüdlane. – Vt. ka süü-kantaja.

süüt/öö: -ö J-Must., g. -tömää süütu невин-ный; süpi süütö täiesti süütu.

süüvve, süüvvä, süüvväɢ, süüvä, süüväɢ, süüäɢ vt. süvvä.

š- vt. sch-.

šaadrillaa M sorakil, sorakile, sassis, turris (juuste kohta) взъерошены, висящие, торчком (о волосах); ivusõd on laskõnnu šaadrillaa juuksed on langenud sorakile. – Vt. ka šaarillaa, šašillaa.

šaa/ĺa: -ĺ J-Tsv., g. -laa = šarffi; õssi uuvvõõ šaaĺa ostis uue salli.

šaa/pka Kett. K-Ahl. R-Reg. M Lu -pk J-Tsv. šapka R-Reg. P Lu Шапка Tum., g. -bgaa Kett. M Lu J -pka Lu-Must. šabgaa P müts шапка; M šaapka pantii päh̆hee müts pandi pähe; Lu nõssi šaapkaa tõstis (tervituseks) mütsi; R seizob velvüd uhzualla kala šapka kainaloza (Reg. 52) rl. seisab vennake uksel (~ ukse all), peiumüts kaenlas; Lu nellä meessä ühe šaapka alla ono? – lauta (Must. 159) mõist. neli meest on ühe mütsi all? – Laud; Lu šaapka kõrviekaa kõrvikmüts; Lu talvi šaabgal on kõrvaᴅ talvemütsil on kõrvad. – Vt. ka karva-.

šaappa/ga (Lu-Must.), g. -gaa (säär)saabas сапог (с голенищем); ühz alko ahjo täüdäb? – jalka šaappa(a)-kaa (Must. 159) mõist. üks halg ahju täidab? – Jalg saapaga (~ saapas). – Vt. ka saappaga.

šaar vt. šara.

šaari/kka: -kk ~ -kkõ J, g. -kaa J (puust) pallike, kerake (деревянный) шарик; sell õli puu šaarikkõ, ümmerkõin sel (= mängujuhil) oli ümmargune puu(st) pallike. – Vt. ka šara.

šaarillaa Lu = šaadrillaa; ivusõd õllaa šaarillaa juuksed on turris.

šaaripää Lu sasipea разг. растрёпа (человек, у которого волосы взъерошены, стоят торчком). – Vt. ka šašipää.

šaa/ška (K), g. -žgaa mõõk шашка, меч; šaažgaakaa lõikkazi pää mõõgaga raius pea (maha).

šabaš/šu (J-Tsv.), g. -šuu J 1. (töö)lõpp; vahe-aeg, kõnek. salooga, простор. шабаш; lüü tširves kantoo, teemme šabašuu löö kirves kändu, teeme lõpu (tööle); 2. aitab, küllalt, lõpp (öeldistäite tähenduses) довольно, хватит (в функции предикатива).

šabaššu-päi/vä: -v J-Tsv. töö lõpetamise päev день шабаша; kõrt tänävä on šabaššu-päiv, siiz lähemme kaźoŋkasõõ (kui) täna on kord (juba) töö lõpetamise päev, siis lähme viinapoodi.

šafe/ri I (M), g. -rii peiupoiss шафер; neeᴅ saatõttii tšerikkoo noorõᴅ, mentii podruškaᴅ, šaferiᴅ need noored saadeti kirikusse, läksid pruutneitsid, peiupoisid.

šafra/ni J-Tsv., -nii J safran шафран; isutitt-ko tänävoonn šafrania kas sa külvasid tänavu safranit?

šahata M, pr. šah̆haaʙ M, imperf. šah̆haᴢ sahiseda шелестеть, шуршать; kuiva einä šah̆haaʙ kuiv hein sahiseb; viĺĺa lainõtiʙ, šah̆haaʙ vili (põllul) lainetab, sahiseb. – Vt. ka šahisa.

šahi/na: -n J-Tsv. Саӷина Pal.1, g. -naa J sahin шелест, шорох; šahinakaa saab vihma sahinaga (sahinal) sajab vihma.

šahi/sa: -ssa Lu -ss J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J kahiseda, kohiseda, sahiseda шелестеть, шуметь (о волнах); J kuivõd lehet šahissa puuᴢ kuivad lehed sahisevad puus; Lu lainõ lüüb rantaa šahizõmizõõkaa laine lööb kohisedes randa. – Vt. ka šahata, šapisa, šarisa, šohisa.

šaχmatti Lu šahm/õtti J-Tsv., g. -atii: -õtii J male шахматы; J veelko siä mäńńüt šahmõttia (kas) sa mängid veel malet?; J mõnikkailõõ šahmõtii mäntšü eb näütti mõnele malemäng ei meeldi.

šaht/i J-Tsv., g. -ii J šaht шахта; tämä – jutõlla – on arestanttinn de teep šahtis tüüt tema, räägitakse, on vang ja teeb šahtis tööd.

šai/ka: -k J-Tsv., g. -gaa ~ -ga J jõuk, kamp шайка, ватага, банда, кампания; sõta aikõnn jõka poolla häülütti šaigõᴅ sõjaajal hulkusid igal pool jõugud.

šaik/ka L, g. -aa L kibu, kapp шайка, ковш; antõ šaikaa mettä andis kibutäie mett; šaikka täünεä umaloita kibu täis humalaid.

šakkõli vt. sakkali.

šalaputnõ/i Lu, g. -i hull(umeelne) сумасшедший, разг. шалый; poolimeelin inemin, šalaputnõi poole aruga inimene, hull.

šala/ška J-Must., g. -žgaa onn, telkmaja шалаш.

šalaš/ši J-Tsv., g. -ii onn, telkmaja шалаш; šalašši tehtii raagõss onn tehti okstest.

šalfe/i J-Tsv., g. -i J salvei шалфей.

šaluittaa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in haletseda, (kellelegi) kaasa tunda жалеть (кого-либо), сочувствовать (кому-либо).

šamm/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J suitsetada (piipu, paberossi jne.) курить (трубку, папиросы и т. д.); tahot šammõt paperoska (kas) tahad paberossi suitsetada?

šampansko/i J-Tsv., g. -i J šampanja, vahuvein шампанское; puuttuzimm han-se i müü petteriš šampanskoit juumaa juhtusime ju ka meie Peterburis šampanjat jooma.

šapikkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ krabistada, kraapida скрести, шуршать; iiri šapikkoiʙ hiir krabistab.

šapi/na: -n J-Tsv., g. -naa J krabin, kahin шорох, хруст; šapin kuuluʙ, a mittää ~ mittäit eb näü krabinat on kuulda, aga midagi ei ole näha. – Vt. ka šapisuᴢ.

šapi/sa M Lu -ss J-Tsv., pr. -zõʙ M Lu, imperf. -zi sahiseda, kahiseda, krabiseda, kohiseda шелестеть, шуршать, хрустеть, шуметь; M kuulõn, mitää šapizõp põõsaloiᴢ kuulen, midagi sahiseb põõsais; Lu rant šapizõp perrää tormia, uutt tormia tääʙ rand (= meri) kohiseb pärast tormi, ennustab uut tormi; M bumaga šapizõʙ paber krabiseb. – Vt. ka šahata, šahisa, šarisa, šohisa.

šapis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J sabistada, sahistada, siblida шуршать, рыться (в песке). – Vt. ka sapia.

šapisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ ~ -zõõ [sic!] J sahin, kahin, krabin шорох, шум, хруст. – Vt. ka šapina.

šapka vt. šaapka.

šapõrt/aa Li, pr. -aan, imperf. -iin rabistada, rabinat tekitada; kiirustada (поспешно) есть; lammaš šapõrtap süüvvä lammas rabistab süüa.

šara M Kõ šaa/r J-Tsv., g. šar̆raa M -raa J 1. (õhu)pall, (puu)pall, kera шар; J kattsoga, kattsoga – ku šaar lentääʙ vaadake, vaadake, kuidas õhupall lendab; J puin šaar puust kera, (puu)pall; Kõ lemmüs trubaasõõ laskõuᴢ, niku tulinõ šara kratt laskus korstnasse nagu tuline kera; 2. (puu)pallimäng игра в шары; M šar̆raa mänd́imme mängisime š-t; M mokoma ümmärkõin šara, kepid tšäeᴢ, kepikaa šaraa leimme, ühel jalkaa kerkkizimme niisugune ümmargune puupall, kepid käes, kepiga lõime palli, ühel jalal hüplesime; M tšen sai šar̆raa raj̆jaasõõ, sis taaᴢ tõin lei šarata kes sai palli ringi sisse, siis jälle teine lõi palli. – Vt. ka šaarikka, tšerä.

šaraba/na M J-Tsv., g. -naa J saraban, sõiduvanker, kaarik шарабан; M šarabana õli nelläɢ rattaakaa, avõlain õli saraban oli nelja rattaga, oli (pealt) lahtine.

šarahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ J, imperf. -azi: -aᴢ J sähvatada, särtsatada, süttida загореться, воспламениться; šarahtaas põlõma sähvatas põlema.

šarau/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J pragin, praksatus, mürin, mühin, sahin треск, шум.

šaraut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J loputada, pladistada, sulistada, pilduda поло-скать, про-; плескаться, брызгаться, бро-

с/ать, -ить, швыр/ять, -нуть.

šaraut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← šarauttaa; piäb menn jõgõlõõ sõpoi šarauttõõma peab minema jõele pesu loputama. – Vt. ka šaurata, šauria.

šaravaraᴅ K-Al. pl. (laiad) püksid шаровары.

šarff/i Lu, g. -ii Lu sall шарф, шаль; marhad on rätel ja šarffil narmad on rätil ja sallil; Lu kagla šarffi on lõŋkanõ, lõŋgassa tehtü kaelasall on villane, (villasest) lõngast tehtud. – Vt. ka kagla-, lõŋka-. – Vt. ka šaaĺa.

šari/sa M -ssa Lu J -ssõ Lu -ss J-Tsv., pr. -zeʙ M -zõʙ Lu J, imperf. -zi Lu -si J kahiseda, sahiseda, krabiseda шелестеть, шуршать, шуметь; Lu vihmaa saaʙ, katto šarizõʙ vihma sajab, katus krabiseb; J aavaa lehot šarissaa haava lehed sahisevad; Lu kuiva einä šarizõʙ kuiv hein kahiseb. – Vt. ka šapisa.

šark/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J kraapsida, kraapsutada, kraapsu v. kraapjalga teha шарк/ать, -нуть; mitä nütt šarkid jalkoika mis (sa) nüüd kraapsutad jalgadega?

šarm/aŋkka: -aŋk ~ -õŋk J-Tsv., g. -aŋkaa ~ -õŋkaa J leierkast, väntorel шарманка; kuuntõõ han ku lustissi šarmõŋkaa pillitetä kuula ometi, kui ilusti leierkasti mängitakse.

šašillaa Lu sassis, pulstunud (juuste kohta) растрёпанные, всклокоченные (о волосах); pää on šašillaa juuksed (pea) on sassis. – Vt. ka šaadrillaa, šaarillaa.

šašipää Lu = šaaripää.

šaš/ka: -k J-Tsv., g. sažgaa J 1. kabe(mäng) шашки; šaška pelama kabet mängima; 2. kabenupp, kabend шашка, пешка.

šašk-lau/ta: -t J-Tsv. kabelaud шашечница.

šauraht/aassa: -ass J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin J (vette) plartsatada, plartsti kukkuda, sulpsatada шлёпнуться, бултыхнуться (в воду); hitto tääp, kui tämä livõssuuᴢ, de šaurahtaas turpailt vettee pagan teab, kuidas ta libastus ja plartsatas purdelt vette.

šaurami/n J-Tsv., g. -zõõ J (vee)pladin, sulin плескание, плеск, журчание (воды).

šaur/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan ~ -an J, imperf. -azin: -õzin J 1. visata, loopida, pilduda швырять, кидать, бросать; šaura tšivi menemä viska kivi minema; šauraa paŋki vett maalõõ viska pang(etäis) vett maha; 2. lajatada, lüüa, äiata ударить; eb ehtinnü silmell pĺikat, ku tätä šaurõtti kõrvõlõ (ta) ei jõudnud silma(gi) pilgutada, kui talle lajatati vastu kõrva; 3. loputada полоскать, про-; šaurõtka sõvat puhtaz veeᴢ loputage rõivad puhtas vees. – Vt. ka šarautõlla.

šauri/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J loputada полоскать, про-; jalk räted on roojõᴢ – mee vähäize šauri veeᴢ jalarätid on mustad, mine loputa väheke vees; eestä šauri ušatti, siiz vass vala vesi maalõõ algul loputa toober, siis alles vala vesi maha. – Vt. ka šarautõlla.

šauriskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn, imperf. -lin J sulistada, pladistada, lobistada плескаться, бултыхаться; tänävä võitt šauriskõll pessiss, saunõz vett paĺĺo täna võid (end) pestes lobistada, saunas (on) palju vett.

šavata (Ku), pr. šap/paan Ku, imperf. -azin tatsata, kohmakalt astuda топать, нескладно ступать; kuulen, ettᴀ̈ mikälee šappaap tuaʙ kuulen, et keegi tatsab tulla.

šeeben/i J-Tsv., g. -ii J killustik, prügi, risu щебень; kaamenšikad lõhgota šeebeniä maa-teelee kivilõhkujad lõhuvad killustikku maanteele; ila kase šeebeni jalkoiss väĺĺää korista see risu jalust ära.

šeebenöit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (teed) killustikuga katta, prügitada щебенить; kõva tropp on üvässi šeebenöitettü kõva rada on hästi prügitatud.

šeebgattaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) šeebgatta- J-Must. laastu lõigata, peergu kiskuda щепать.

šeebgolõõ ~ šeebgõlõõ J-Tsv. adv. pinnule (pinnuliseks) (стать) занозистым.

šeep/ka: -k J-Tsv. šeeb/ka J-Must., g. -gaa J = šeepko.

šee/pko M J-Tsv. -pk J-Tsv., g. -bgoo M J laast, peerg, pilbas, pind (terav puukilluke) щепа, щепка, лучина, заноза; J pisä šeebgot pliittaa – laa põlõvõᴅ pista laastud pliidi alla, las põlevad.

šeepk/oin ~ -õin J-Tsv., g. -oizõõ: -õizõõ J laastu-, pilpa-, peerg-; pinnuline щепной, из щепы; занозистый.

šee/pku K, g. -bguu = šeepko.

šeftii/ssa Lu, pr. -n, imperf. -zin (poistega) sehkendada, mehkeldada, kõnek. sehvtitada, sehvti teha заигрывать (с кем-то), хороводиться (с кем-то), разг. приудар/ять, -ить (за кем-то); mitä siä nii paĺĺo šeftiiᴅ mis sa nii palju (poistega) sekeldad?

šeĺ/ma: -m J-Tsv., g. -maa J kelm, petis, suli плут, мошенник, жулик, разг. шельма; mokom tämä šeĺm: vargõssi tõizõlt rahaᴅ ta on selline kelm, varastas teise(lt) raha (ära). – Vt. ka škelmi.

šerkka vt. sirkka.

šerst́anno/i J-Tsv. šerstjannoi (Li), g. -i J villane шерстяной; J paa šerst́annoi jupk pääle, siiz leep soojõp pane villane seelik selga, siis on soojem; Li on i baikkõvõiᴅ od́elaiᴅ i šerstjannoisiit od́elaiᴅ on ka baikatekke ja villaseid tekke.

šes/ta Lu J-Must. -t J-Tsv., g. -taa Lu J -ta J latt, ritv, teivas, vabe (puu võrkude kuivatamiseks) шест, жердь, вешало; J toukkaa lauttia šestakaa takka tõuka parve ridvaga tagant; J võta viska šestaka, kui pittš põlto on võta mõõda (viska) latiga, kui pikk põld on; J riputõmm märjä noota šestojõ pääle riputame märja nooda vabede peale; Lu rissi-vehal on rissi kauniᴢ, šesta on kauniz i valkaa, tširjava toodril (= ristikujulisel meremärgil) on rist punane, teivas on punane ja valge, kirju.

šeti/na (Li) -n J-Tsv., g. -naa J (sea)harjas щетина; J tšüläs pääarjoi(t) tehä siga šetinõss külas tehakse peaharju seaharjastest; J tunnõtko punoa šetina dratvaa õttsaa kas (sa) oskad punuda harjaseid pigitraadi otsa (= külge)?

ševeĺit/tää M, pr. -än M, imperf. -in M (heina) kaarutada шевелить, ворошить, трясти (се-но); ar̆rookaa ševeĺitämmä einää rehaga kaarutame heina; välissä kõlmisõõ tuõp ševeĺittää einää vahel tuleb kolm korda heina kaarutada.

šibko K-Ahl. kiiresti, kärmesti, nobedalt быстро, проворно, простор. шибко.

šiblet/ti M (J-Tsv.), hrl. pl. -iᴅ (meeste) poolsaabas, -saapad, kamass(id) (мужские) полуботинки, штиблеты; M meh̆hii šibletiᴅ, kannii lüh̆hüüᴅ meeste poolsaapad, niisugused lühikesed; J õssi pŕaškoikaa šibletiᴅ ostis pannaldega poolsaapad.

šibli/ä Lu J-Tsv., pr. -n Lu J, imperf. -zin Lu J 1. (kalu võrgust välja) noppida; (kanal sulgi) katkuda, kitkuda рвать, срывать (рыбу с сети); ощип/ывать, -ать; Lu siz nõizimma šiblimää võrkoss neit hailiit poiᴢ siis hakkasime noppima neid räimi võrgust välja; Lu kana on tapõttu, piäb nõiss kannaa šiblimää kana on tapetud, peab hakkama kana kitkuma (sulgedest puhtaks); 2. siblida рыться, копаться (о курах); J kanat šiblitä kanad siblivad; ■ J kukko šiblip kana, poik tüttöä kukk teeb tiivaripsu kanaga, poiss tüdrukuga. – Vt. ka šipattaa.

šigarimašti Lu (ühest puust tengita mast цельная мачта, без стеньги); škuutill on šigarimašti kutril on š-mast.

šigr/i J-Tsv., g. -ii kähar, kräsuline, lokkis кудрявый, курчавый; šigri pää kähar pea; šigri part kähar habe. – Vt. ka šigriä, šikkerä.

šigrii J-Tsv. adv. sassi (наречие, обозначающее запутанность, растрёпанность); ivusõd mentii šigrii juuksed läksid sassi.

šigri-nahka: -nahk J-Tsv. šagräännahk шагрень (кожа).

šigri-nahkõin J-Tsv. šigri-nahkõizõt polusapoškõᴅ šagräännahast poolsaapad.

šigri-pää J-Tsv. kräsupea, käharpea курчавая, кудрявая голова; tšell on ivusõt šigriᴢ, sitä kutsuta šigripäässi kel on juuksed kräsus, seda hüütakse kräsupeaks.

šigriᴢ J-Tsv. adv. kräsus, krussis (наречие в форме ин-а от šigri).

šigrit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin frekv. ← šigrittää.

šigrit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J sagrida, sasida, sassi ajada растр/ёпывать, -епать, всклокочи/вать, -ть, лохматить; tuõkk tänne, miä sillõõ šigriten ivusõᴅ tule siia, ma sasin sul juukseid.

šigri/ä¹ Ra J, pr. -n J, imperf. -zin Ra J 1. sassi v. segi ajada растр/ёпывать, -епать, лохматить; приводить в беспорядок; J elä šigri ivussiit ära aja juukseid sassi; J tšen on šigrinnü kõik sõvat kirstuᴢ kes on kõik riided kirstus segi ajanud?; 2. siblida; (mulda) kobestada рыться, копаться; рыхлить, раз- (землю); J kanat šigritä liiva kanad siblivad liiva(s); Ra egle miä šigrizin kõik peentarat pehmiässi, a tänävä issutan eile ma kobestasin kõik peenrad pehmeks, aga täna istutan; 3. (ahjus tuld) segada помеш/ивать, -ать (уголь); J šigri koukull süssiit sega (ahju)hargiga süsi. – Vt. ka šipeltessä.

šigri/ä² J-Tsv., g. -ää J = šigri; šigriäsee pähää kräsulistesse juustesse (~ kräsulisse pähe).

šihahta/assa: -ss (J-Tsv.), pr. -aʙ, imperf. -azi: -aᴢ (särtsatades) süttida, lõkkele lüüa вспыхнуть; kuivõd õlgõt šihahtasti põlõma kuivad õled süttisid (särtsatades) põlema.

šihaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in sütitada, lõkkele õhutada воспламен/ять, -ить.

šihi/sä: -ss J -ssä (Lu), pr. -zõʙ J -zeʙ Lu, imperf. -zi sisiseda, turtsuda шипеть, фырк/ать, -нуть; Lu mato šihizeʙ madu sisiseb; J katti šihizõp koiraa pääle, näep koiraa kass turtsub koera peale, (kui) näeb koera. – Vt. ka šipisä.

šiin/a M Lu Li I šina Lu-Len., g. -aa M (ratta)-rehv, -vits шина, обруч; M rautõn varo rattaal, sitä kuttsuas šiina, rautašiina rauast võru rattal, seda kutsutakse rehviks, raudrehviks; M rattai päälee tehtii šiinaᴅ rataste peale tehti rehvid; I šiina õli ümperi pöörällä vits oli ratta(l) ümber. – Vt. ka rataš-, rauta-.

šiirillää vt. siirillää.

šiirkka vt. sirkka.

šikert/ää (Kett.) -εä P, pr. -än P, imperf. -in 1. sagida, sibada, edasi-tagasi liikuda метаться взад и вперёд; K mutukkaat šikertäväᴅ putukad sagivad (edasi-tagasi); 2. sikerdada, kritseldada, kiiruga (valmis) kirjutada писать каракулями, набр/асывать, -осить (в значении ‘писать, рисовать’); P mitä siε šikertäᴅ mis sa sikerdad?

šikk/er ~ -õr J-Tsv., g. -eraa ~ -õraa kähar, krässus, lokkis, säbrus курчавый, кучерявый; šikker pää kähar pea; šikkõr ivuᴢ lokkis juus.

šikkõ/raa: -ra J-Tsv. adv. käharasse, lokki, krussi (наречие в значении ‘завивать, курчавить’); see mi frantt, ivusõd ajannu šikkõra see on alles keigar, juuksed ära lokkinud (lokki ajanud); parra ivuᴢ meep šikkõra habemekarv läheb krussi.

šikut/taa (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in peksta, nahutada бить, пороть, стегать; mälehtet-ko ku meit peenenn vitsall šikutõtti kas mäletad, kui meid väiksena vitsaga nahutati?

šima/ra: -r J-Tsv. (Lu), g. -raa J korts морщи-на; J tämäl on silmää ümpäri šimaraᴅ tal on silma ümber kortsud; Lu kazel staruhhal paĺĺo šimaroi liitsaᴢ sel vanaeidel on palju kortse näos.

šimaraa J-Tsv. kortsu (наречие в форме илл-а от šimara); J köühess eloss on nii jäänü laihõssi, jot kõik šimaraa om mennü viletsast elust on jäänud nii kõhnaks, et on kõik lausa kortsu läinud.

šimar/aza: -aᴢ ~ -õᴢ J kortsus в морщинах; J vana inimin on šimaraᴢ vana inimene on kortsus.

šimarta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J kortsutada, krimpsutada сморщи/ваться, -ться.

šin/a Lu, g. -aa Lu (purjelaeva) tald (puust v. rauast kaitseplank) подошва (корабля); Lu põhjaa šina lüüvvää vennee giĺĺii (purjepaadi) tald lüüakse paadi kiilu (sisse).

šin/eĺi L -eli Lu J (I), g. -eĺii L -elii J I -eelii Lu sinel шинель; L pani šineĺii ülie pani sineli selga; Lu šineli on pittšä, a pušlatti on lühüᴅ sinel on pikk, aga bušlatt (= madruse pealiskuub) on lühike; J la repivet tämää šinelii tükküissi las rebivad tema sineli tükkideks.

šiŋkofk/a M Li, g. -aa 1. riivkapsas шинковка, шинкованная капуста; M nüt tehäš šiŋkofkaa, sinne pannaz markofkõi, guĺbõi i soolaᴅ nüüd tehakse riivkapsast, sinna pannakse porgandeid, köömneid ja soola; 2. kapsariiv шинковка; Li kahsrautõin šiŋkofka kahe rauaga kapsariiv.

šiŋk/oittaa ~ -uittaa M, pr. -oitan, imperf. -oitin riivida шинковать; šiŋkuittii kapussoit riiviti kapsaid.

šip/a P M J-Tsv., g. -aa P -a J 1. tapp, tappliide (puiduseotis) шип; J šipa vai tappi on süämmeᴢ š. või t. on (tala, palgi) sees; J šippasõ ~ šipoisõõ panõma tappi, tappidesse panema; 2. (hobuseraua taga)haak e. naga e. kida подковный шип; J ku šipa õtts opõizõ ravvõll tülppeneʙ, siis tehhä uuvvõt šipaᴅ kui hobuseraua tagahaak läheb nüriks, siis tehakse uued haagid. – Vt. ka salapulikka, tappi.

šip/attaa M -ataɢ I, pr. šippaa I, imperf. -atin 1. (sulgi) kitkuda, katkuda ощип/ывать, -ать; M šipatamma kan̆naa kitkume kana; 2. (aed)marju noppida, korjata; (linnaseid lahti) näppida соб/ирать, -рать (ягоду); расщип/ывать, -ать (солод); I taramarjaᴅ piäʙ šipataɢ aedmarjad tuleb (ära) korjata; I marjat šippazimmaɢ kõittš teimmeɢ marju noppisime, kõik tegime; I miä šippaa marjaᴅ, pärvokkaza jo šipattuuᴅ marjaᴅ ma nopin marju, korvis on juba nopitud marjad; I siz nämäᴅ nõizivad õr̆railõ, sis šipattii maltaaᴅ siis nad (= odrad) läksid idanema, siis näpiti linnased (lahti). – Vt. ka šibliä.

šipaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J sisistada, susistada, säristada шипеть.

šipelt/essä: -ess J-Tsv., pr. -een J, imperf. -in J siblida (kanade kohta) копаться, рыться (о курах); kanat šipeltessä liivõᴢ kanad siblivad liivas. – Vt. ka šibliä, šigriä¹.

šipert/ää (Kett.), (sõnatüvi основа слова:) šipertä- J-Must., pr. 3. p. -äʙ Kett., imperf. -i (käia) tippida, sibada семенить (ногами); K šipertäp tšävvä sibab käia.

šipi/sä (Ku) -ss J-Tsv., pr. -zeʙ J Ku, imperf. -zi J sisiseda, susiseda шипеть, шуметь; J šipizeb niku mato sisiseb nagu madu; J samovara jo šipizeʙ samovar juba susiseb. – Vt. ka šihisä.

šipizemi/n J-Tsv., g. -zee J sisin, susin шипение, шум, разг. шип; mikä siäll šipizemin om pliitaa pääll mis susin seal pliidi peal on?

šipoovni/kka: -k Li, g. -kaa metskibuvits шиповник.

šipts/õᴅ J-Tsv. -aᴅ I pl. t. 1. tangid щипцы; J šiptsoikaa lõhgõta suukkuria tangidega purustatakse suhkrut; 2. (kaks paku külge kinnitatud rauda vitste koorimiseks самодельный инст-румент для обдирки лозы в образе двух прикреплённых к деревянной основе железок); I koorimman näitä šiptsõloilla koorime neid (vitsu) š-dega.

širaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J pritsida, sulistada, sulinat tekitada плес/кать, -нуть; širaut tšäekaa vett pritsi käega vett.

širaut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← širauttaa.

širi/na: -n J-Tsv., g. -nää J sulin, vulin плеск, плескание, журчание; jäännalt kuulub va vee širin jää alt kuuldub vaid vee sulin(at).

širi/sä P (Kett. K-Ahl.) -sa M -ssä Lu -ss J-Tsv., pr. -zeʙ K P M Lu J, imperf. -zi Lu J 1. niriseda, siriseda, vuliseda журчать струиться, бурчать; K taari širizeʙ kali niriseb (joosta); J tševäd veet širissä jooss kevadveed vulisevad joosta; 2. siristada, kribistada, krabistada чирикать, стрекотать, шуршать; Lu einäširkka širizeʙ heinaritsikas siristab; M širizep šarizeb niinissä teetä möö, savvizõõ lidnaa meeb. – erneed da pata (Set. 17) mõist. kribistab, krabistab niinest teed mööda, savist linna jõuab? – Herned ja savipott. – Vt. ka šarisa.

širk/ka¹ K -a ~ šyrka ~ šyyrka M, g. -aa M (eriline kurni- v. kepiviskemäng; kepike v. pulk, mida kasutati selles mängus детская игра подобия игры в городки; применяемая в этой игре палочка); M šyyrkaa mänd́immä š-mängu mängisime; M širkka õli lühükkõin keppi š. oli lühike kepp; M šyyrkaa panimmõ raj̆jaasõõ, šyrkaa kepil lüüvväᴢ š. panime ringi sisse, š-kepiga lüüakse; M ühs lei, a tõin meni õttsima sitä šyyrkaa, kuhõ šyyrka laŋgõᴢ üks lõi (kepi ringist välja), aga teine läks otsima seda š-t, kuhu š. langes . – Vt. ka siŕka, tširka.

širkka² vt. sirkka.

šir/ma Ränk P M S -m J-Tsv., g. -maa M J (voodi, riiuli jne.) eesriie ширма, занавеска; J nämä širmaa takann magata nad magavad eesriide taga.

šir/ra: -r J-Tsv., g. -raa J vurrkann волчок; nõizõmm širra laskõma hakkame vurri keerutama; mikä sill on tšäeᴢ? – vurri! – noh, miä sis širraa võtan enellee, vurri jääkoos sillõõ mis sul käes on? – Vurr. – Noh, siis ma võtan vurrkanni endale, vurr jäägu sulle.

šiš/ka¹ L P M S Lu Li Ra -k J-Tsv., g. šižgaa L M S Lu J šižga J -aa Lu Li J kalts, lapp, narts тряпка, лоскут; L pani sõrmyõ tšiin ruo-jakkaa šižgaakaa pani (= sidus) sõrme kinni määrdunud lapiga; Lu puhtaa šiškaakaa pestii lahzõõ suuta puhta lapiga pesti lapse suud; M šiškolaiss tehtii kukloi nartsudest tehti nukke; J pühi šižgakaa laut pühi lapiga laud (puhtaks); J arinnall pietä alkoi(t), pata šiškoi, a ku arinnaluᴢ on suurõp, siis pietä i kanoi(t) ahjualuses hoitakse halge, pajalappe, aga kui ahjualune on suurem, siis peetakse ka kanu. – Vt. ka kurna-, kusi-, silta-, tšäsi-.

šiška² K-Ahl. M-Set., hrl. pl. šižgat (Set. 82) (lapse)mähe, mähkmed пелёнка, пелёнки.

šiška³ K, g. šižgaa käbi шишка; on paĺĺo kuu-zõõ šiškoi on palju kuusekäbisid. – Vt. ka tšäpü.

šiškanik/ka Lu, g. -aa Lu = šiškuri.

šiškur/i J-Tsv. šiskuri J-Must., g. -ii J kaltsukaupmees; kaltsakas тряпичник, ветошник; оборванец; šiškuri kopitõp šiškoi(t) kaltsukaupmees kogub kaltse; häülüb niku šiškuri räpälöiᴢ (Tsv.) käib räbalais (ringi) nagu kaltsakas.

šišk/attaa: -õttaa Lu, (sõnatüvi основа слова:) šiskatta- J-Must., pr. -ataʙ: -õtõʙ Lu, imperf. -õtti narmendada обтр/ёпываться, -епаться, лохматиться, раз-; Lu iha suuᴅ õllaa rikki, kõik šiškõttõvaᴅ käisesuud on katki, puha narmendavad; Lu silla jo kaatsõd alkivõt šiškõttaa sul hakkasid püksid juba narmendama; Lu šiškõtõʙ, niku marhoᴅ narmendab, nagu narmad.

šižgot/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J tolkneda, ripneda торчать, болтаться; kats ku sill meehust šižgotõp takka vaata, kuidas sul alusseelik tolkneb taga(nt).

šivataᴅ: šivatat K-Ahl. pl. kariloomad скот. – Vt. ka žiivatta.

škaalill/aa: -a J irevil, irvis (hammaste kohta) оскалившись; elä hirnu ampaat škaalilla ära hirnu (naerda), hambad irevil.

škaappi vt. kaappi.

škatul/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J laegas, kastike шкатулка; od́d́õp škatulkõz vana raha hoiab laekas vana raha.

škelm/i K-Ahl. K P Lu, g. -ii J 1. subst. petis, kelm, suli шельма, обманщик, мошенник, плут; Lu škelmid i vargassõvaᴅ i petteevaᴅ kelmid varastavad ja petavad; Lu škelmit tetševät škelmiijee tüütä kelmid teevad kelmustükke (kelmide tööd); 2. adj. kelm, vallatu, шаловливый, мошеннический, плутовской; P tämä on meillä škelmi pojo tema on meil vallatu poiss; Lu se on škelmi inemin, tätä elä uzgo see on kelm inimene, teda ära usu. – Vt. ka šeĺma.

škelm/üᴢ K-Ahl. -üüᴢ (P), g. -üü kelmus, koerus, vallatus шалость, проказа; P škelmi pojo, škelmüüttä tieʙ vallatu poiss, teeb koerust.

škiiv/a Lu, g. -aa Lu (rihma-, ploki- v. trossi)-ratas v. ketas шкив, ролик.

škiiva/nõ Lu, g. -zõõ Lu rattaga (~ rattaline), kettaga (~ kettaline) шкивный; kahs-škiivanõ blokki kahe kettaga plokk. – Vt. ka kahs-, kõlmi-, ühs-.

škiiv/ata: -õt J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -õzin J (nööri) keerutada нави/вать, -ть (верёвку); nõizõmm škiivama noota tšöüs-rihmoi(t) hakkame keerutama noodaköisi.

škipp/ari ~ -õri Lu -eri J-Tsv. skipperi J-Ränk, g. -arii ~ -õrii Lu -erii J kipper, tüürimees шкипер, рулевой; Lu škippõri õli vanõpikka alusõᴢ kipper oli purjelaeva(s) vanem (~ juht); Lu barkkoiz õllaa škippariᴅ pargastel on kiprid; Lu škippari vai perämeeᴢ kipper ehk tüürimees; J škipperi tääb meres kõig joomõᴅ kipper teab meres kõiki karisid.

ški/rda: -rdõ ~ -rr ~ -rtt J skirda Ränk, g. -rraa ~ -rra J (vilja)hakk, kuhelik; (suvivilja) aun, viirg (= suvivilja vihkudest katusekujuline päitatud rivi) скирда, диал. бабка; копна, скирда (яровых с двускатной вершиной); J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisavad kaks kaeraviirgu; J kagr vihgoᴅ (linat tooš) pannaa škirttasõõ kaeravihud (ka linad) pannakse viirgu. – Vt. ka kagra-.

škoĺ/nikka M Lu -ńikka (Lu) -ńikk J-Tsv. Школьника Tum., g. -nikaa Lu -ńikaa J koolilaps, õpilane школьни/к, -ца; M škoĺnik-ka esimeizell vootta meni škoulua koolilaps läks esimest aastat kooli; Lu utšit́eĺa tšäi süümäᴢ škoĺńikkojõõ taloz voorua müü, niku karjušši voorolla on kooliõpetaja käis söömas õpilaste (talu)pere(de)s kordamööda, nii kui karjus(ki) (söögi)korral on.

škonttel/i Lu, g. -ii köisredel, tormiredel шторм-трап (с балясинами); škontteli kui štorma trapp neppujõkaa tormiredel (on) kui pulka-dega köisredel.

škoot/tia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -tizin J (palju) pahandust teha, (ära) reostada, простор. нашкодить, напакостить; katti on škoottinnu nurkkaa kass on nurka pahandust teinud.

škot/ta Lu -aa Lu soot шкот; škotta on borttaš tšiini soot on pardas kinni; škotaa rihma seneekaa tõmmataa seili borttaa soot, sellega tõmmatakse puri pardale. – Vt. ka kliiveri-, rihma-.

škoul/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J koolitada школить, учить; škoulõttu meez nältš-surmaa ep kool koolitatud mees näljasurma ei sure.

škou/lu Len. K P M S Po Lu Li J (Ja I) škoolu I, g. -luu P Lu Li -lu Lu J škooluu I kool школа; J sütšüzülle lahzõd algõta škoulus tšävve sügisel hakkavad lapsed koolis käima; S mativõõ tšüläzä õli škoulu Mati külas oli kool; P tšäüzim miä škoulus kattilal ma käisin koolis Kattilal; K miä õmaš tšüläz õppiin škoulus ühie vuvvõõ, a kõm vootta mativõõ tšüläs ma õppisin koolis omas külas ühe aasta, aga kolm aastat Mati külas; Po miε škouluussaa vaissi pajatin ma rääkisin kooliminekuni (ainult) vadja keelt; P tšäüzin škouluza venäi tšieleᴢ käisin venekeelses koolis; Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu lumi oli kas või vööni, aga kooli pidi minema; M ku emäl süntü lahᴢ, min̆nua võtõttii škoulussa vällää, etti ebõõ tšen̆nee lassa vaattaa kui emal sündis laps, võeti mind koolist ära, sest (et) ei olnud, kes lapse järele vaatab; J peen škoulu algkool; Lu miä lõpõtin peene i suure škouluu ma lõpetasin ühe- ja kaheklassilise kooli; J rea·ĺnoi škoulu reaalkool; I mee õppii petterii škooluu lähen õppima Peterburi kooli. – Vt. ka alku-, gimnazi-, meri-, peen-, tšehsi-.

škuu/na Lu -n J-Tsv., g. -naa Lu J -a Lu kuunar (kahe v. enama mastiga purjekas) шхуна; Lu škuunad õltii neĺtõššõmõt sültä pitšäᴅ kuunarid olid neliteist sülda pikad; J škuunaka amerikkasõõ ed lähe, dai boh laugõss müü va seilõt kuunariga Ameerikasse (sa) ei lähe, annaks jumal mööda Laugatki purjetada.

škuut/ta Lu, g. -aa = škuuna.

škuut/ti Lu, g. -ii kutter (ühemastiline purjekas) тендер; škuutill on šigarimašti kutril on š-mast (= ühest puust tengita mast).

škäŋk/kü J-Tsv., g. -üü J väike kuivetu kääbus сухощавый маленький карличек.

šköŋḱ/ätä Ku, pr. -ḱääʙ, imperf. -ḱäᴢ Ku petta обман/ывать, -уть.

šküt/tä K-Ahl., g. -ää kütt, laskur охотник, стрелок.

šĺaak/ka: -k J-Tsv., g. -aa J (lume)lörts, lobjakas; lobjakane слякоть; слякотный; nii om merskoi ilm, saab mitäle šĺaakka on nii vastik ilm, sajab mingit lörtsi; šĺaakk ilm, kõig et tarpõõ kujalõõ menne lobjakane ilm, kõigil (kõik) ei tarvitse välja minna. – Vt. ka šlotta, šlottu.

šla/ga (Lu Ra J-Tsv.) šlaaga J, g. -gaa kätis, (varruka)värvel, mansett манжета, обшлаг; J tšiutoo šlagad om pilutõttu särgi kätised on tikitud; Ra ihasuiz on šlagaᴅ käisesuudes on mansetid.

šlagbau/m J-Tsv., g. -maa J tõkkepuu, valdas шлагбаум.

šĺah/ta: -t J-Tsv., g. -taa J tohman, mühakas, lollpea, простор. оболтус, пентюх; aissiä šĺaht, vet harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle oh sind mühakat, astus(id) ju poriste saabastega puhta põranda peale.

šĺant/ata: -õt J-Tsv., pr. -taan J, imperf. -tazin: -tõzin J lonkida, sumbata шляться, слоняться, простор. шататься, разг. шляндать; elä mee šĺanttama roojaa ära mine porisse sumpama; tämä meni tšüläsee šĺanttama ta läks küla peale (külasse) lonkima.

šlapilehto I = šuppulehto.

šlaps/aa (Li), pr. -aʙ ~ -õʙ Li, imperf. -i tatsuda, tatsata притоп/ывать, -нуть; tšenee jalka šlapsõʙ, senee suu šmaksõʙ vs. kelle jalg tatsub, selle suu matsub.

šlaput/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu tatsutada ступать, топать; šlaputti mennä tatsutas minna.

šleja/ᴅ M Lu (Li) -t J-Ränk šleejaᴅ M I hrl. pl. leid (hobuserakmete osa) шлея; I vaĺĺaat paad opõzõlõ päh̆hää, siš šleejaᴅ, raŋgõᴅ, sid́jolkka valjad paned hobusele pähe, siis leid, rangid, sedelga.

šlifovoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lihvida шлифовать; ih́mett, kui lakkasi [= lakkassi] on šlifovoitõttu (päris) ime, kui siledaks on lihvitud.

šlii/ma: -m ~ šĺiim J-Tsv., g. -maa ~ šĺiima J (piitsa-, roosa- v. vitsa)hoop, nähvakas удар (хлыстом, кнутом); annõkk roozgõl ühs šĺiim seltšää anna roosaga üks nähvakas selga.

šliim/ata¹: -õt ~ šĺiimõt J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -õzin J (piitsaga) lüüa, nähvata ударить кнутом, хлестнуть, стегнуть; šliimaa ovõiss roozgõll, veśolõpassi johzõʙ nähva hobust piitsaga, erksamalt (lustlikumalt) jookseb.

šliim/ata²: -õt ~ šĺiimõt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin varastada, kõnek. hiivata v. ära vinnata украсть, разг. слимонить; silmiijõ nähes šliimõs tõizõlt kormunõss rahaᴅ silme nähes varastas teisel(t) taskust raha(d); šliimaa mitä-ni-buit salamitta kaas hiiva midagi salaja kaasa.

šlok/kaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) šlokka- J-Must., pr. -aʙ J, imperf. -ki lirtsuda хлюпать (о воде); vesi šlokap tšennäzä (Must. 183) vesi lirtsub kingas.

šĺop ~ šĺops J-Tsv. interj. laksti, lartsti, plärtsti шлёп, разг. хлоп; šĺop kõrvõlõ laksti vastu kõrvu; kui tämä hitto kompõssuz de – šĺop roojasõ issuma kuidas ta, pagan, komistas ja – plärtsti porisse istukile (istuma).

šlop/ata (Li) šĺopat J-Tsv., pr. -paaʙ Li imperf. -paᴢ Li laksata, laksatades lüüa шлёп/ать, -нуть; Li nii šloppas kõvassi lainõõkaa, jot kõig vee lei üli vennee nii kõvasti laksas lainega, et lõi vee üle paadi; Li vihma tooš šloppaaʙ ka vihm lööb laksatades (vastu akent).

šlopi/sa: -ss ~ šĺopisa J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J 1. loksuda, pladiseda плескаться, бултыхаться; vesi šlopizõp jõgõõ rannõᴢ vesi loksub jõe rannas; 2. lobistada, pladistada плескать, плескаться, шлёпать; šĺopizõb lätikkoi müü tallõt pladistab lompe mööda käia.

šĺopsahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -zin J laksatada, potsatada шлёпнуться; šĺop-sahtaaz issuma potsatas istuma.

šĺoput/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J laksata, patsutada шлёп/ать, -нуть, хло-

п/ать, -нуть; šĺoput perzett müü – mitä idgõʙ laksa mööda tagumikku, mis ta nutab!

šlot/ta M (J-Must.), g. -aa M 1. (lume)lörts, lobjakas, vihmasegune lumi слякоть; M nät sat̆taap šlottaa. se on lumi vihmaakaa üheᴢ näe, sajab lörtsi. See on lumi koos vihmaga; 2. J-Must. jääkirme; jääsupp ледок, ледяная корочка; ледяная кашица, смесь воды и льда. – Vt. ka šĺaakka, šohma.

šlot/tu M, g. -uu = šĺaakka; nüt paap šlottua, tuõb lunta i vihmaa üheᴢ nüüd sajab lumelörtsi, tuleb lund ja vihma ühes(koos).

šlottusää M lumelörtsine ilm слякотная погода.

šĺup J-Tsv. interj. sulpsti бултых; šĺup vettee sulps(ti) vette.

šĺu/pka (Kõ) -pk J-Tsv., g. -bgaa J (sõude)paat шлюпка; J lähetti merele šĺubgaka liukuma (ta) saatis merele paadiga sõitma.

šĺuppau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J sulpsatada (vette) булты́хнуться, шлёпнуться (в воду).

šĺup/pu (Pi), g. -uu = šuppulehto.

šlõkka M-Len., g. šlõk̆kaa M tanu (abielunaise peakate) шлык (головной убор замужней женщины); eellä piettii iusset [= ivussõt] šlõk̆kaa alla. šlõkka õmmeltii [= õmmõltii] kaŋkaassa. takan õli elmissä tehtü pozatõlnikka (Len. 264) ennemalt peeti juukseid tanu all. Tanu õmmeldi linasest riidest. Taga oli helmestest tehtud kuklatagune.

šlääp/pi P M Lu J (Kõ Ja-Len.) šĺääppi K L Kõ Po J I šĺεäppi L slääppi Lu šläippä J-Must., g. -ii P M Kõ Lu J šĺääpii K slääpii Lu kübar, kaabu шляпа; Kõ täm siz ävitti päässä šlääpii siis ta kaotas kübara peast; L mussa šlεäppi kõlmyõ sulgaakaa must kübar kolme sulega; M šveetta jätti kapoŕoosõõ õm̆maa šlääpii rootslane jättis Koporjesse oma kübara; Po mehhii šĺääpiᴅ meeste kübarad; J naisijõ šlääppi naistekübar. – Vt. ka voilokk-.

šĺääppi-lehto I = šuppulehto.

šmaks/aa Li, pr. -aʙ ~ -õʙ Li, imperf. -i matsuda чавкать; tšenee jalka tapsaʙ, senee suu šmaksaʙ vs. kelle jalg tatsub, selle suu matsub.

šmakut/taa (Ra), pr. -an Ra, imperf. -in (suud) maigutada, matsutada смаковать, чмокать, чавкать; süüb i suuta šmakutaʙ sööb ja maigutab suud.

šńaksahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ, imperf. -azi: -aᴢ J laksatada, plaksatada хлопнуть, шлёпнуть, щёлкнуть; ku pani vass näkkoa, ni va šńaksahtaaz vassaa (kui) pani (= lõi) vastu nägu, nii ainult laksatas vastu. – Vt. ka šnäksähtäässä.

šńaks/u J-Tsv., g. -uu J laksatus, plaksatus хлопок, щелчок, шлепок.

šnibr/i J-Tsv. J-Must. šniibri (Lu), g. -ii J korts, kiber (näol) морщина; Lu ku inemin on vana, siis tullaa liittsaa šniibriᴅ kui inimene on vana, siis tulevad näkku kortsud.

šnibrii J-Tsv. kortsu, kipra (наречие в форме илл-а от šnibri); uulõt tõmpõs šnibrii tõmbas huuled kipra; tšiutto om vähäize ahaᴢ – veitep kainõn nalt šnibrii särk on väheke kitsas, veab kaenla alt kortsu; saappõgõt kuivasti – menti šnibrii saapad kuivasid, läksid kortsu. – Vt. ka šuppuu.

šnibrii/n J-Tsv., g. -zee J kortsuline морщи-нистый; šnibriin, niku keitettü omen kortsuline nagu keedetud õun; šnibriin nahk kortsuline nahk; šnibriin loba kortsuline laup.

šnibris/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← šnibrissää; lahzõd eestä šnibrisellä uuliit, siiz vass algõta itka lapsed algul kibrutavad huuli, siis alles hakkavad nutma.

šnibris/sää: -sä J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J kibrutada, kipra tõmmata, (kokku) kortsutada v. suruda морщить, с-; vańkkõ šnibrissi uulõᴅ Vanka surus huuled (kokku); šnibris garmõni kokkoo surus lõõtspilli kokku. – Vt. ka šnibritellä.

šnibris/süssä: -süss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J kortsuda, kortsu e. kipra tõmbuda мяться, морщиться; saappõg oŋ kõikkina šnibrissünnü variss saabas on palavusest igapidi kortsu tõmbunud; itkõjõz uulõd ize eness šnibrissüssä nuttes tõmbuvad huuled iseenesest kipra. – Vt. ka šnibriüssä.

šnibriᴢ J-Tsv. kipras, kortsus (наречие в фор-ме ин-а от šnibri); loba šnibriᴢ laup (on) kipras; saappõgõd õlla šnibriᴢ saapad on kortsus.

šnibrit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. kibrutada, kortsutada морщить; vana-mees šnibritteeb loba vanamees kibrutab laupa.

šnibriü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = šnibrissüssä; šnibriüz niku kuivõnnu obakk tõmbus kipra nagu kuivanud seen.

šnoor/a K šnuura I, g. -aa (voki)nöör шнур(ок прялки); K vokill on šnoorat päällä vokil on nöörid peal; I šnuura niku väitäʙ kasta pöörää (voki)nöör nagu veab seda (voki)ratast (ringi). – Vt. ka šnööri.

šnura/ta: -t J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (kinga-, saapapaelu v. -nööre kinni) nöörida, siduda шнуровать, за-, завяз/ывать, -ать; bašmõkaa nauhõd on šnurattu tšiin kingapaelad on kinni seotud.

šnur/ka L Lu -k J-Tsv., g. -kaa Lu J -kaa ~ -ka J (peenike mõõtmis)nöör, (jalatsi)pael v. nöör шнур, шнурок; J lauta sahata šnurkaa müü lauda saetakse nööri mööda; J õsa uuvvõt kamašii šnurkõᴅ osta uued saapanöörid.

šnurovo/i J-Tsv., g. -i nööritud, nöör- зашнурованный; šnurovoi tširjõ nöörraamat (läbinööritud ja pitseeritav raamat).

šnuura vt. šnoora.

šnuur/i M Po, g. -ii = šnööri; M vok̆kii šnuuri voki nöör; Po võttagaa vokilt šnuurid vällää võtke vokilt nöörid maha.

šnäki/sä M, pr. -zeʙ M, imperf. -zi naksuda шмякать (о тесте); taitšina šnäkizeʙ (sõtkudes) tainas naksub.

šnäksähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ J, imperf. -äzi: -äᴢ J = šńaksahtaassa.

šnääk/ki J-Tsv. šnäkki I-Len., g. -ii hakk галка.

šnääkki-mato J-Tsv. (vere)kaan пиявка.

šnääkkiä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) šnääkki- J-Must. kähiseda хрипеть, сипеть.

šnääkkämato J-Must. rästik гадюка.

šnöör/i P Lu J šnüöri P šnüüri M Lu, g. -ii Lu J nöör, (voki)nöör верёвка, бечёвка или шнур (прялки); P vokii šnüöri voki nöör; J võta šnöörid vällää võta (voki) nöörid maha. – Vt. ka nööri, šnoora, šnuuri, šnüürü¹.

šnöörä J-Must. šnüü/rä (Li) -r J-Tsv., g. -rää Li J kant, ääris, (punutud) pael кант, окантовка, тесьма, шнурок; Li enn õlti ihaᴅ pitšäᴅ. šnüürää õli paĺĺo kassin ennemalt olid varrukad pikad. (Punutud ääre)paela [?] oli siin palju.

šnüüre/zä: -ᴢ J-Tsv. adv. krookes, kroogitud, volditud сборчатый, со сборками, складками; tšiutoo iha šnüüreᴢ särgi käis (on) kroogitud.

šnüüret/tü J-Tsv., g. -üü J kroogitud, volditud сборчатый, со складками; kaglus šnüürettü kaelus (on) kroogitud; šnüürettü, niku naisiijõ kauhtõn takant kroogitud, nagu naistekaftan tagant.

šnüüri vt. šnööri.

šnüürä vt. šnöörä.

šnüür/ü¹ M Lu (Ra), g. -üü M 1. nöör, hrl. (voki)nöör бечёвка, шнур(ок прялки); Ra vokii šnüürüᴅ voki nöörid; 2. J-Must. kurd, volt; korts (näos) сборка, складка; морщина. – Vt. ka nüürü, šnööri.

šnüür/ü² Lu, g. -üü Lu inhe, kitsi скупой; vätši õli šnüürüᴅ rahvas oli kitsi.

šodga/müüjä: -müüje J-Tsv. harjusk, rändkaupmees, harjakaupmees коробейник, продавец щёток.

šodg/ata: -õt J-Tsv., pr. šotk/aan: -an J, imperf. -azin: -õzin J harjata чистить, вы- (щёткой); šotka paĺtto pöllüss harja palitu tolmust (puhtaks); kuhõ on saanu opõizõ arjõ migäll ovõiss šodgõta kuhu on saanud hobusehari, millega hobust harjatakse?

šoffer/i Lu Ku, g. -ii autojuht шофёр; Ku šofferi isub mašinaza autojuht istub autos.

šogri/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J sorida, sobrada, tuhnida перебирать, рыться.

šohi/na: -n J-Tsv., g. -naa J kohin, kahin, sahin шелест, шорох, шум; jää meep šohinakaa alaᴢ jää läheb kohinaga alla(voolu).

šohi/sa (Kett.) -ss J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) šohisõ- J-Must., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J sahiseda, kahiseda шелестеть; K kuivad lehot šohizõvaᴅ kuivad lehed sahisevad. – Vt. ka šahata, šahisa, šapisa, šarisa, šumisa.

šohm/a Lu, g. -aa Lu 1. jääsupp (väikeste jäätükkide ja vee segu смесь воды и льдинок); ku jää on veekaa sekali, se on šohma kui jää on veega segamini, (siis) see on jääsupp; jää on šohmana, ku algab jäättüä jää on nagu supp, kui hakkab jäätuma; 2. ebatasane jää негладкий лёд; šohma jää ebatasane jää. – Vt. ka šlotta.

šoihk/õa M, g. -õaa M sale стройный; tiitt on šoihkõa pojo Tiit on sale poiss.

šok/ka K L P M Lu Li J (Ra) -k J Шоккъ Pal.1 K-reg.2, g. -aa P M Lu J šok̆kaa M 1. põsk, pale щека; Lu ku õllaa šokat kauniiᴅ, niku omenaᴅ küll on punased põsed, nagu õunad; M kauniita šokkõja ed näe näiltä punaseid põski sa nendel (= teadlastel) ei näe; Lu puhup šokkõõ puhub põsed punni; J paab va tubakka šokaa taga paneb aga tubakat põske; J kahtõõ poolõõ šokkiitõ müü tilkkuzivaᴅ, a suhõõ ep puuttunnu (muinasjutust:) kahele poole põski mööda tilkusid, aga suhu ei sattunud; 2. (kala)lõpus жабра; J ahvõnõ šokat (Must. 183) ahvena lõpused; Lu on seltšä siipi i šokka siiveᴅ (kalal) on seljauim ja rinnauimed; 3. (petrooleumilambi) mokad (губы горелки керосиновой лампы, вход для фитиля); J lad́d́ viteli eb mee lampii šokkiiss läpi lai taht ei lähe lambi mokkadest läbi.

šokka-luu Lu, hrl. pl. šokkaluuᴅ P M šokko-luuᴅ M šokka-luuᴅ P šokk-luuᴅ J-Tsv. 1. lõualuud, põsesarnad, põsenukid челюсти, скулы; M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šokkaluud väsüväᴅ teiega saab naerda, (nii) et lõualuud väsivad; J piä šokk-luit tšiin, elä aim mömmöt pea lõua(luu)d (kinni), ära aina vatra!; 2. pl. lõpused жабры; P kala heŋkääʙ, šokkaluuᴅ liikkuvaᴅ kala hingab, lõpused liiguvad.

šokk-tubak/ka: -k J-Tsv. põsktubakas, närimistubakas жевательный табак.

šokolaa/di: -ᴅ J-Tsv., g. -dii šokolaad шоко-лад; maist šokolaadia maitse šokolaadi.

šol/ata (Li), pr. -laaʙ Li, imperf. -laᴢ soliseda, vuliseda журчать; šollaap tulla vesi, kõvassi johzõʙ vesi soliseb tulla, kõvasti jookseb.

šoli/sa (Kett. Len.) -ssa Li (Lu) -ss J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) šolisõ- J-Must., pr. -zõʙ Kett. Li J -saʙ Lu, imperf. -zi Li J soli-seda, suliseda, vuliseda журчать; J vesi šolizõb virrõt kanavõᴢ vesi suliseb (voolata) kraavis. – Vt. ka šurisa.

šolkad/nõ: -nee K-Ahl. = šolkkanõ.

šolk/ata: -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J klõpsutada, naksutada, laksutada щёл-

к/ать, -нуть.

šolkiskõ/lla: -ll J-Tsv. frekv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J klõpsutada, naksutada щёлкать, хлопать.

šolk/ka K-Ahl. L P M J -k J-Tsv. (R-Reg.), g. -aa P J siid шёлк; L tahob näit panna tšedrεämεä tappurass šolkkaa tahab neid panna takust siidi ketrama; M povonikka õli šolkassa i sat́inassa tanu oli siidist ja satäänist; J rikka mehe nain tšäüp šolkkõᴢ ja atlassiᴢ rikka mehe naine käib siidis ja atlassis; J kassaa pannaa lahsilõõ šolkka lintti patsi seotakse (pannakse) lastele siidlint.

šolkka- vt. ka šolkkõ-.

šolkkai/n (Li), g. -zõõ = šolkkõn; kagla räted õltii šolkkaizõᴅ, neĺĺänurkkõizõᴅ kaelarätid olid siidist, nelinurksed.

šolkka-lintti M Lu (J) šolkkalintti Li siidpael, siidlint шёлковая лента; M kui venttsaa menimmä, panimma elävää õp̆põata puteliikaa šolkka-lintiikaa kaglaa kui laulatusele läksime, panime elavhõbedat pudeliga siidpaelaga kaela. – Vt. ka sulkkulintti.

šolkka/nõ L Lu -n Lu (K-Al. R-Eur.) solkka/n ~ -ne M-Set., g. -zõõ Lu = šolkkõn; Lu kolpotška õli õmmõltu, šolkkanõ iĺi lõŋkanõ (endis-

aegne vadja abielunaise) tanu oli õmmeldud siidist või kalevist; R pühä maaria silmät püh-tši solkkasilla rättisillä (Eur. 38) rl. püha Maar-ja pühkis silmi siidrätikestega; L šolkkazõd ratussõmõᴅ siidist ratsmed.

šolkka-rinta J fig. siidrind (tütarlast tähistav metafoor rahvalauludes метафорическое название девушки в народных песнях); šolkka- rinta sõaᴢ rl. siidrind on sõjas.

šolkkarätte: solkkarätte (R-Lön.) šolkk-rätte J-Tsv. = šolkkarätti; J šolkk-rätte kõrvõll siidrätik peas.

šolkkarätti Ränk solkkarätti Salm.2 M-Set. siidrätik (väike siidiga tikitud rätt, mis kaunistas vadja naise kõrget pidulikku peakatet) шёлковый платок (вышитый шёлком платочек, повязанный на праздничный головной убор водской женщины).

šolk/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J klõpsutada, naksutada, laksutada щёлкать, шлёпать, хлопать.

šolkko/n Kõ (S-Len.) tšolkkon (Lu), g. -zõõ = šolkkõn; Kõ niku ińehmiin šolkkozõz rättez õli oli nagu inimene siidrätiga; Kõ šolkkon rätte pääzä siidrätt peas.

šolk/ku J-Tsv., g. -uu J plaks, plõks, nips щёлк; nõizõmm sõrmiill šolkkua lüümä hakkame sõrmedega nipsu lööma; ■ pani kõig rahat šolkkuu pani kõik rahad tuksi (= jõi raha maha).

šolkkõ- vt. ka šolkka-.

šolkkõi/n S J-Tsv. solkkõinõ Ra, g. -zõõ S J = šolkkõn; S noorikõl on silmät šolkkõizõõ räteekaa tšiin pantu pruudil on silmad siid-

rätiga (kinni) kaetud; J pinžõkõll šolkkõin aluᴢ pintsakul on siidvooder; Ra tšiutto pääle, sarafana, polle, remeni, kušakka solkkõinõ särk selga, (seejärel) sarafan, põll, rihm, siidvöö.

šolkkõ/n M Kõ Lu (K) -nõ L P M Lu I, g. -zõõ K -zyõ L siidist, siidine, siid- шёлковый; M tuli saunassa noorikko kõik šolkkõziza (Set. 11) tuli mõrsja saunast puha siidis (= siidrõivais); P a ženihalõ annõttii šolkkõnõ rätte aga peigmehele anti siidrätt; L tetši izälie šolkkõzyõ tšiutuo tegi (= õmbles) isale siidsärgi; Kõ šolkkõn kušakka vööl siidvöö vööl; Lu šolkkõzõt plat́jaᴅ siidkleidid; I šolkõõs sõvaᴅ siidrõivad. – Vt. ka šolkadnõ, šolkkain, šolkkanõ, šolkkon, šulkkunõ.

šolkut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (sõrmedega nipsu lüüa) щёлкать (пальцами); šolkutti sõrmiill – taita d́eelõd üvässi tšävvä lõi sõrmedega nipsu, vist asjad lähevad hästi.

šolkut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← šolkuttaa; šolkuttõõp sõrmiika lööb sõrmedega nipsu.

šomm/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan, imperf. -azin = šommia.

šommi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (vett) sogada, segada замутить (воду).

šommõloit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J segada, (segi) loksutada разбалтывать; šommõloit männäkaa läntüä sega männaga hapupiima.

šomppo/la: -l J-Tsv., g. -laa (püssi)varb, -varras шомпол; aja šomppolakaa piža püsüü rautaa aja püssivardaga tropp püssirauda.

šona vt. pšona.

šona-rooppa vt. pšonarooppa.

šona-suurima vt. pšonasuurima.

šoŋ/kkia J, pr. -kin Ar. -gin [sic!] J, imperf. -kkizin J sonkida, sogada, sogaseks teha, sorida, tuhnida рыться, мутить, шарить (искать); mitä siε šoŋkid i etsiᴅ mis sa tuhnid ja otsid?; šoŋgip kepikaa vett lätikkoᴢ sogab kepiga vett lombis.

šoo/ra Lu Li Ra -r J-Tsv., g. -aa Lu J -a J soor (looma suguliige половой член животного); Li boranalla, õpõzõlla i ärjällä on šoora jääral, hobusel ja härjal on soor. – Vt. ka sooro.

šoor/u P Pi, g. -uu = šoora; Pi ärjää šooru härja soor.

šopi/na -n J-Tsv., g. -naa J kahin, sahin шорох.

šopi/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõn J, imperf. -zin J = šopottaa; šopizõp pajatta sosistab rääkida.

šop/o J, g. -oo sosin шопот. – Vt. ka šopottõmin.

šoporoit/taa (Lu), pr. -an, imperf. -in posida, nõiduda колдовать, заговаривать; tšäi staruha šoporoitti vanaeit käis (ja) posis.

šopot/taa M Li -ta J-Tsv., pr. -an M -õn Li J, imperf. -in M Li J sosistada шептать, шушукать; M šopottaas salajuttua sosistatakse salajuttu; J šopotti mitäle tõizõlõõ kõrvaa sosistas midagi teisele kõrva; J šopotõp pajatta sosistab rääkida. – Vt. ka šoputtaa¹.

šopottõmi/n J-Tsv., g. -zõõ J sosistamine, sosinal rääkimine шушуканье. – Vt. ka šopo.

šoput/taa¹ M, pr. -an, imperf. -in = šopottaa; issuvat pääd ühezä i šoputtavaᴅ istuvad, pead koos, ja sosistavad.

šoput/taa:² -ta J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -ti J (tiibu, sulgi) soputada, tiivaripsutada бить крылом, приударивать, ухаживать; kukko šoputõp siipiikaa kanaa tüvenne kukk tiivaripsutab kana juures.

šorata M, pr. šor̆raaʙ M, imperf. šor̆raᴢ soriseda журчать; piimä šor̆raaʙ piim soriseb (lüpsikusse).

šoratähti vt. zoŕa-tähti.

šori/sa (Pi vdjL) -ss J-Tsv., pr. -zõõʙ Pi -zõʙ J, imperf. -zi J soriseda; soristada журчать; мочиться (под себя); J šorizõb alaa kuss soristab alla kusta.

šor/o J-Tsv., g. -oo J sorin, sulin журчание.

šorot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J soristada мочиться (под себя); šorotti ala kuss soristas alla kusta. – Vt. ka šorisa.

šosseinõ/i ~ sosseinõi Lu adj., g. -i kivi(maan)-tee-, maantee- шоссейный; metsää nurkass meed müütä, siz meet šosseinõill teell metsanurgast lähed mööda, siis lähed kivi(maan)teele; rullaakaa rullas šosseinõi teetä (tee)rulliga rullis maanteed. – Vt. ka šusseinõi.

šošeik/a Lu, g. -aa kivi(maan)tee (munakividega sillutatud tee) мощённое булыжником шоссе; tšivitee on šošeika kivitee on š.

šot/ka¹ M Lu -k J-Tsv. š́t́š́o/tka M, g. šodgaa ~ šodga J -dgaa M (pesu-, riide-, saapa- jne.) hari (стиральная, платяная, сапожная и т. д.) щётка; Lu šutiikaa kraazgõtaa, šotkaakaa puhasõtaa pintsliga värvitakse, harjaga puhastatakse; J šodgõll puhasõta sõpoi(t) harjaga puhastatakse rõivaid; Lu saappuga šotka saapahari. – Vt. ka peso-, saappaga-, sõpa-.

šotka² (Lu), hrl. pl. šotkaᴅ Lu sõrgatsitutt, -tutid (hobuse kabjatagused karvad) щётка, щётки (волосы за копытом у лошади).

špaag/a I, g. -aa I mõõk шпага; leütivät špaagaa (nad) leidsid mõõga.

špakljofk/a Lu, g. -aa pahtel, pahtelkitt шпаклёвка; ku nõissaa kraaskamaa, siis kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin; špak-ljofka on vetelä, a zamaska on jämmiä kui hakatakse värvima, siis, kus on praod ja augud, pannakse pahtliga kinni; pahtel on vedel, aga kitt on paks.

špa/la M, g. -alaa M liiper шпала.

špa/leri J-Tsv. (M) -ĺeri Lu, g. -lerii J -ĺerii Lu tapeet шпалера, обои; J praaznikõssi piäp pann uuvvõt špalerit seinelee pühadeks peab panema uued tapeedid seinale; Lu kleisteriikaa pannaa špaĺeria seinää kliistriga pannakse tapeeti seina.

špaleroit/taa: -ta (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -in tapetseerida, tapeetida оклеи/вать, -ть обоями; seined on špalerika špaleroitõttu seinad on tapeediga tapetseeritud.

špandõr/i (J), g. -ii (kingsepa) põlverihm, pingutusrihm шпандырь; arjõš špandõrikaa sem perässe, jott miä .. petozõll nukkuzin (ta) peksis põlverihmaga sellepärast, et ma .. kogemata jäin magama.

špeil/i J, g. -ii J peegel зеркало; špeiliä b mitä väärissä, ku enellez näko väär peeglit pole põhjust süüdistada, kui endal nägu kõver; vesi on lakkaa niku špeili vesi on sile nagu peegel; špeilii kattsoma peeglisse vaatama.

špeili-faabrik/ka: -k J-Tsv. peeglivabrik зеркальная фабрика.

špiguit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pekkida, pikkida (pekiviile lihasse torgata) шпиговать.

špiil/i vt. špili.

špikat/ti Lu, g. -ii Lu piigat (vee äravooluauk v. -toru purjelaeva pardas) шпигат; kanttäkissä õltii aukod läpi, špikatiᴅ; špikatiss vesi meni täkiltä merree (purjelaeva) teki äärmisest lauast olid augud (läbi), piigatid; piigatist läks vesi tekilt merre; špikatiᴅ, näväd õltii, jott vesi johsõiz ühess väliss tõisõõ kaarrõõ vällii piigatid, need olid (selleks), et vesi jookseks ühest (kaare)vahest teise kaarevahesse (= kaarte vahedes paiknevate piigatitorude kaudu merre).

špil/i Lu J-Tsv. špiili Lu, g. -ii Lu J špiili Lu (ankru)peli e. -pill e. -vinn (tõstemehhanism) брашпиль; Lu aŋkkuria ajõtaa špiliikaa üĺeeᴢ ankrut hiivatakse peliga üles; J tsepa ize tšää-riüb ümper špiliä kett ise keerdub ümber peli.

špilikõrva Lu (ankru)peli kõrv e. tugi ухо, ушко брашпиля; špilikõrvad vai lompid ne on täkiš tšiini (ankru)peli kõrvad ehk toed, need on tekis kinni.

špiĺk/a P Li -õ J-Tsv. špilka Lu špilkka Li, g. -aa P Li J 1. (saapa)tikk, -nael (обувная) шпилька; J pisä kolotk saappõgaa süäme, de tago saappõgaa põhjõ špiĺkoika tšiin pista liist saapa sisse ja löö saapa tald (saapa)tikkudega kinni; 2. P juuksenõel шпилька (для волос), заколка. – Vt. ka pää-. – Vt. ka spilkka.

špilkoit/taa Lu, pr. -an, imperf. -in (saapatalda) tikutada, tikkudega kinnitada подби/вать, -ть (подошву) шпильками.

špinat/ti J-Tsv., g. -ii J spinat шпинат.

špion/i J-Tsv., g. -ii J spioon шпион; špioni saati tšiini spioon saadi kätte.

špioni/a J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin spioneerida шпионить.

špoor/a M Lu -õ J-Tsv., g. -aa Lu -a J kannus шпора; Lu špooraᴅ, seneekaa kukot tappõõvaᴅ kannused, nendega kuked taplevad; J ofitserall on špoorõd jalgõᴢ ohvitseril on kannused jalas (= saabaste küljes).

špoor/ata: -õt J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -õzin J kannustada пришпори/вать, -ть; špoora ovõiss – ann menn eteᴢ kannusta hobust – lase käia, edasi!

šprot/ta Lu, g. -aa Lu sprott шпрот.

špuĺ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa ~ -ka J (niidi)pool, (kanga)pool шпулька, катушка; õmpõluz mašinaa špuĺk õmblusmasina (niidi)pool.

špunt/ata: (M) -õt J-Tsv., pr. -taan J, imperf. -tazin: -tõzin J laudu punnida, sulundada шпунтовать; M špunto·vanyit siltalavvaᴅ punnitud põrandalauad.

špänn/i M, g. -ii M (katuse)penn (sarikapaari ühendav põikpuu); (ukse) põikpuu (стропильная) поперечина, (дверная) перекладина.

šraa/ma: -m J-Tsv., g. -maa J arm (nahal) шрам; migäss kase šraam on tullu. – sirpikaa lõikkõzin millest see arm on tulnud? – Sirbiga lõikasin.

štaabal/i Lu, g. -ii virn штабель; irred on štaabaliᴢ palgid on virnas.

štaakka vt. martõn-.

štaak/ki Lu, g. -ii taak, staak, staag (kliiverpoomi ja masti ühendav tross) штаг; kliiveri štaakki kliivri taak. – Vt. ka boomi-, kliiveri-, kliiverboomi-, martõn-, vater-, väli-.

štaakkifonari Lu topilatern топовый фонарь; štaakkifonari on valkaa topilatern(a tuli) on valge.

štaakki-tuli Lu taagituli штаговый огонь; vööriz onõ štaakki-tuli, se on valkaa tuli vööris on taagituli, see on valge tuli.

štaappel/i Lu, g. -ii staapel (laeva ehitamise ja remondi koht kaldal) штапель; štaappeli, senee pääl pannaa giĺi, senee pääl algõtaa alussa tehä staapel, selle peale pannakse kiil, selle peal hakatakse purjekat ehitama.

štana/ᴅ K L P M Lu Li J I -t Len. K-Ahl. M stanaᴅ Lu pl. t. (meeste)püksid штаны; Lu enne õli alukaatsad i päälikaatsaᴅ, nüd on kaatsad ja stanaᴅ enne oli(d) aluspüksid ja pealispüksid, nüüd on aluspüksid ja püksid; J štanad on õmmõltu tšortov koožõss püksid on õmmeldud tondinahast; I štan̆noo meil eb õllugõ pükse meil ei olnudki; Lu štanojõõ kokka i vasuᴢ pükste haak ja (haagi)vastus; Lu štanoi kagluᴢ pükste värvel; Lu stanojee reisi pükste reis. – Vt. ka matrosii-, pühä-.

štanajalka Lu Li štanajal/k ~ -kõ Li sõnajalg папоротник; Lu kumpa vihta vizgattii üli pää, sihee vihtaa pantii koivu õhsa, jaanikukka i štanajalka viht, mis visati (jaanilaupäeval) üle pea (sauna katusele), sellesse vihta pandi kaseoks, jaanilill ja sõnajalg.

šteev/i Lu, g. -ii Lu tääv (kiilu jätk laeva v. paadi otstes) штевень; ahteri šteevi on õikaa, vööri šteevi on kovera ahtertääv on sirge, vöörtääv on kõver. – Vt. ka ahtõri-, vööri-. – Vt. ka steevi.

štemppel/i J-Tsv. I, g. -ii tempel, pitser штемпель, печать; I kase bumagaa päälee pannass štemppeli sellele dokumendile pannakse tempel peale.

štempeĺoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn, imperf. -in J tembeldada штемпелевать.

štiik/ki J-Tsv., g. -ii J tääk штык; sõtamehee püsüll on štiikki õttsõᴢ sõduri püssil on tääk otsas.

što K L M Kõ Ja Po Lu Li Ra J I Ku što Kett. konj. et что; K no soldatti ep tuntõnnu, što täm on kunikaᴢ aga sõdur ei tundnud (ära), et tema on kuningas; M nii paĺĺo jõi, što hulluss meni nii palju jõi, et läks hulluks; Kett. idgõttii, tšto pää õttsaz järizi itketi, (nii) et pea otsas värises; Lu miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi jalul; Li vesi i müllüü rikoʙ, što inemizee vatsaa (reostunud vee kohta öeldakse:) vesi rikub veskigi, (mis siis veel) et inimese kõhu; J tämä suuttu, .. jot što petteeb voho (muinasjutust:) ta (= vanamees) vihastas, et kits petab.

štoby K L P M Lu I štoʙ K M S V Po Lu J štobi K L Ku (selleks) et чтобы; M tšühze kursia iloza, štop pulmaza lavvalõõ panna iloza õõᴢ küpse, leib, ilusaks, et pulmas oleks kena lauale panna; K murrõllass, štop kõikkiilõõ tapaiss võttaa murtakse (katki), et kõigile jätkuks võtta; Ku müü süümmä, štobi ellää me sööme, et elada; L karjušši ep tεätännü, štobi jumalaa emä õli puuza (legendist:) karjus ei teadnud, et jumalaema oli puu otsas; I truba tehäss izveskassa i kirpitšassa, štoby õlisi kõrkõapi kattoa korsten tehakse lubjast ja telliskivi(de)st, et oleks katusest (= katuseharjast) kõrgem; Po nõsa, štob nõsõttu õllõiᴢ tõsta (nari), et oleks tõstetud!; Lu miä tahon, štoby sinnua dubinaakaa lüütäiᴢ ma tahan, et sind malakaga löödaks.

štok/ki¹ Lu Ku, g. -ii Lu -i Ku ankrutugi, -tokk шток якоря. – Vt. ka aŋkkuri-.

štok/ki² J-Tsv., g. -ii J (mingi lastemäng kepiga детская игра с палкой); mennä štokkia pelama lähme š-d mängima.

štoŋ/ki Lu, g. -gii Lu teng (masti pikendus) стеньга; saaliŋgassa lähep štoŋki (purjelaeva) saalingust algab (läheb) teng. – Vt. ka stoŋki, toŋki.

štoof/fa: -f J-Tsv., g. -aa J toop (mahumõõt) штоф. – Vt. ka štooppa, štooppi, tooppi.

štoop/ata M Kõ (J-Tsv.), pr. -paan M Kõ, imperf. -pazin M (sukka) nõeluda штопать (чулки); M sukkaa piäʙ štoopata, kunniᴢ on peen aukko sukka tuleb nõeluda, kuni auk on väike; J võta štooppa lõŋk-niitill sukaᴅ võta nõelu sukad villase lõngaga (terveks).

štoop/pa Kõ-Set., g. -aa = štooffa.

štooppa-nigla M sukanõel штопальная игла; štooppa-niglalla štoopataaᴢ, tõin nimi on suur nigla sukanõelaga nõelutakse, (selle) teine nimi on suur nõel.

štoop/pi (Kõ-Set.), g. -ii toop (mahumõõt) штоф; štoopit robjonna romizivat (Set. 749) rl. toobid r-na kolisesid [?]. – Vt. ka tooppi.

štopa/ŕi M, g. -ŕii korgits, korgitõmbaja штопор; štopaŕiikaa tõmmataᴢ propkaa vällää putõlilta korgitseriga tõmmatakse korki pudelist välja.

štop/ata -at J-Tsv. -ataɢ I, pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin J = štoopata.

štorm/i Lu, g. -ii Lu = tormi.

štormimašti Lu tormimast штормовая мачта; štormimašti se on rannaᴢ, õltii mokomad õmat flaakuᴅ, tämä näütti štormia tormimast, see on rannas, olid niisugused omad (heisatavad signaal)lipud, see näitas (lähenevat) tormi.

štraaffi vt. štraffi.

štraaf/fia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -fizin J trahvida, trahviga karistada штрафовать, о-; štraafitti varkauzõõ peräss trahviti varguse pärast. – Vt. ka štrafuittaa.

štraaffi-raha J-Tsv. trahviraha штрафные деньги.

štra/ffi M (Ku) -affi J-Tsv. (I) -hvi Lu (P), g. -fii M Ku -afii J trahv штраф; Lu enne ku võtõttii koivussa mahlaa, ku tavattii, mahsõttii štrahvii, sõitõttii i pantii štrahvi varem, kui lasti (võeti) kasest mahla, kui tabati, maksti trahvi, tõreldi ja määrati (pandi) trahv; J metts-vahti pani pud́d́õõ raiskamizõss tšümme rubĺa štraaffia metsavaht määras puude rikkumise eest kümme rubla trahvi.

štrafuit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in = štraaffia.

štrahuit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kindlustada застрахов/ывать, -ать; oonõd on štrahuitõttu hooned on kindlustatud. – Vt. ka strahovoittaa.

štrahvi vt. štraffi.

štrikuĺätnik/ka M, g. -aa M juuksur парик-махер.

štrop/pi Lu, g. -ii Lu tropp, (aas)tross строп; ümperi blokkia oŋõ siŋkki vai rossi, sitä kutsutaa štroppi ümber ploki on (tsink)tross või köis, seda kutsutakse tropp.

štšelok/ka ~ -kõ Lu, g. -aa leeline щёлок.

š́t́š́etin/a L P, g. -aa harjas(ed) щетина. – Vt. ka kulta-.

š́t́š́otka vt. šotka.

štšoot/ta (J-Tsv.), g. -aa arve счёт; vee kane tširjõd de štšootõt kanttseĺaarisõ vii need kirjad ja arved kantseleisse.

štukatur/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J krohv штукатурка; štukaturk tokup seiniiss väĺĺä krohv kukub seintelt maha.

štukatuurit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J krohvida штукатурить, от-; seined on štukatuuritõttu seinad on krohvitud.

štur/ma: -m J-Tsv., g. -maa tormijooks штурм; šturmakaa võtõtti lidn tormijooksuga vallutati linn.

šturman/ni ~ -i ~ šturman Lu, g. -nii Lu tüürimees штурман; kaptenii pomošnikad õltii šturmaniᴅ kapteni abid olid tüürimehed.

šturmuit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in tormi joosta, rünnata штурмовать; ńemtsõt šturmuitõta riigaa sakslased ründavad Riiat (= Riia linna).

šturval/i Lu, g. -ii J (laeva) rool, rooliratas руль, рулевое колесо, штурвал (корабля); veero kutsutaa šturvali (rooli)ratast kutsutakse rooliks.

šturvali-ketti Lu roolikett (цепной) штур-трос.

štuuli vt. stooli.

šuba vt. šuuba.

šuhistaa (J-Must.) (sõnatüvi основа слова:) šuhista- J-Must. suhistada, suhinat tekitada шелестеть, шуршать.

šukont/tsa M, g. -saa M kalevikuduja, -meister; kalevikaupmees суконщик; petteriz õltii šukontsaᴅ, kummad õsõttii marjoi Peterburis olid kalevimeistrid, kes ostsid marju.

šulkku/nõ Lu, g. -zõõ = šolkkanõ.

šulpaht/aa J (Lu Li), pr. -aan Lu, imperf. -iin J sulpsatada, (vette) kukkuda шлёпнуться (в воду); Lu tšivi šulpahtaab vettee kivi sulpsatab vette; J šulpahtiin sugaa peräᴢ rl. sulpsatasin (vette) kammi järele. – Vt. ka šĺuppaussa, šupsahtaassa.

šulp/pia Kett. Lu J-Tsv. šuĺppia Li J, pr. -in Lu J šuĺpin J, imperf. -pizin Lu J šuĺppizin sulistada, solistada, lobistada плескаться, барахтаться (в воде); Lu lahzõt šulppivõd õjaaz niku sorsõᴅ lapsed sulistavad ojas nagu pardid; J lahs šuĺpib vanniᴢ laps lobistab vannis. – Vt. ka šupelkoissa, šupeltaassa, šupuĺkoissa.

šumi/na: -n J-Tsv., g. -naa J mürin, müra шум; müllüz mokom šumin, jot mittäit ep kuulu veskis on niisugune mürin, et midagi pole kuulda; kuuntõõ, mikä šumiŋ kujall – nee taita lahzõt pelata kuula, mis müra on õues, need vist lapsed hullavad. – Vt. ka šumu.

šumi/sa L P (Len. Kett. K-Ahl.) -ssa Lu -ss J, pr. -zõʙ K P Lu J, imperf. -zi J kahiseda, kohiseda, sumiseda шелестеть, шуршать, шуметь; L maa nõisi kõvii kumizõmaa, mettsä šumizõmaa maa hakkas kõvasti kumisema, mets kohisema; J väliss meree šumizõmiŋ kuulub daaže jõgõperälee mõnikord mere kohin kostab isegi Jõgõ-peräle; Lu tšainikka šumizõʙ teekann kahiseb; J lahzõᴅ, elka nii kõvassi šumiska lapsed, ärge nii kõvasti sumisege. – Vt. ka šahata, šahisa, šapisa, šarisa, šohisa.

šumnik/kaine J-Must., g. -aizõõ linane v. puuvillane полотняный, льняной или хлопчато-

бумажный; šumnikkaine tšiutto linane või puuvillane särk.

šumofk/a Lu, g. -aa vahukulp шумовка; šu-mofka on aukkojõõkaa vahukulp on aukudega.

šum/u P J-Tsv., g. -uu ~ šumu J müra, kära шум; J suimõll nii paĺĺo šumua, jot ep kuulu mitä pajatõta (küla)koosolekul on nii palju kära, et ei kuule, mida räägitakse. – Vt. ka šumina.

šupelkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J supelda, sulistada купаться, плескаться, барахтаться (в воде); šupelkoib veeᴢ supleb vees; šupelkoissa ujua sulistatakse ujuda. – Vt. ka šulppia, šupuĺkoissa.

šupelta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J = šupelkoissa; lahzõt šupeltassa veeᴢ lapsed suplevad vees; šupeltõmin näüttiip sorsiilõ suplemine meeldib partidele.

šuppalehto M = šuppulehto; šuppalehoo põõsaᴢ kobrulehe põõsas, takjas; šuppalehoo kärkiᴅ takjanupud.

šuppolehto vt. šuppulehto.

šup/pu¹ J, g. -uu J (mõrra) neel e. pujus раструб (мерёжи); koivuu tohoss on pantu šuppu (mõrrale) on kasetohust tehtud (pandud) neel.

šup/pu² Li Ra J, g.-uu (muraka) nutt e. nupp головка (морошки); Li muragas ku eb õllud veel valmiᴢ, siiᴢ jutõltii muraga šupuᴅ kui murakas ei olnud veel valminud, siis öeldi murakanutid; Ra tänävoonna šuppua paljo, muragaa leeneʙ tänavu on (muraka)nutte palju, saab murakaid. – Vt. ka muraga-.

šuppulehto K P M Kõ šuppolehto M Kõ tšuppulehto P takjas; takjaleht, kobruleht лопух, репейник; лопуховый лист; Kõ šuppuleh̆hoo nättšiiᴅ takjanupud; K šuppulehto võtab žaaruu vällää kobruleht võtab palaviku ära. – Vt. ka šlapilehto, šĺuppu, šĺääppi-lehto, šuppalehto.

šuppupää Lu (kapsatohl, pehme tühjavõitu kapsapea мягкий кочан); ku sütšüzül kapussaa ilataa, kumpa on pehmiä kõvassi pää, siiᴢ jutõlla: se on šuppupää kui sügisel kapsast koristatakse, (siis) mis on väga pehme pea, (selle kohta) öeldakse: see on š.

šuppuu Li J-Tsv. adv. kortsu, volti; prunti в складку; надув (губы); J pinžikk on seĺĺess lad́d́ – ajap šuppuu pintsak on seljast lai, hoiab volti; Li tõmpas suu šuppuu tõmbas (= ajas) suu prunti.

šupsahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ, imperf. -azi: -aᴢ J sulpsatada, (vette) kukkuda бултыхнуться, упасть (в воду); tširves šupsahtaaz vettee de meni põhjaa kirves sulpsatas vette ja läks põhja. – Vt. ka šĺuppaussa.

šupuk/ka Ko, g. -aa piibuvars чубук (трубки); piipuu šupukka piibu vars.

šupuĺkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = šupelkoissa.

šurahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J tukastada вздремнуть; šurahtamm vähäize kanavaa partall, nii kuile nõisi väzüttemä tukastame vähekese kraavikaldal, nii kuidagi tuli väsimus peale.

šuri/sa M, pr. -zõʙ M, imperf. -zi vuliseda, soliseda, lirtsuda булькать (о воде); jõgõza vesi šurizõʙ jões vesi vuliseb; vesi šurizõʙ, ku val̆laaᴢ vesi soliseb, kui valatakse; vesi šurizõb jalkojõ alla vesi lirtsub jalge all. – Vt ka šolisa.

šusseinõ/i M adj., g. -i maantee- шоссейный; šusseinõi tee maantee. – Vt. ka šosseinõi.

šutlivõ/i Lu, g. -i naljamees; naljakas шутник; шутливый; šutlivõi pulmanikka pulmatola; siäl õli šutlivõi meeᴢ seal oli naljamees.

šutnik/ka P -k J-Tsv. šuutnikka P, g. -aa J naljamees шутник; P tämä on šuutnikka, tämä piäp šuutkaa tema on naljamees, ta teeb nalja.

šut/ti Lu Li Ra J-Tsv., g. -ii Li Ra J pintsel, murd. sudi кисть, помазок; Ra pappi viskaš šutikaa vettä õpõziilõõ päälee (rahvakombestikust:) papp (= preester) viskas pintsliga hobustele vett peale; J kraaskaa šutill akkunaa raamiᴅ värvi pintsliga aknaraamid.

šuub/a K-Al. K L P M Po Lu Li Ra J I Ku (Kõ S Ja) šuub J šuba K suuba K-Ahl. R-Reg. R-Eur., g. -aa P M I Ra -a J kasukas шуба; Kõ siz veel õmmõltii šuubõi, meh̆hii i naizii šuubõita, lampaa-nahkoloissa siis õmmeldi veel kasukaid, meeste- ja naistekasukaid, lambanahkadest; J šuubõᴢ om vari häülüä kasukas on palav käia; J hiiloilt süntünüt lass šuuba ihas kazvotõta kidurana sündinud last kasvatatakse kasukakäises; M tetši lahsai šuuba üllä kk. tegi lapsi, kasukas seljas (öeldi vana abielupaari kohta, kellel sündis lapsi).

šuuri/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J sobrada, tuhnida, läbi otsida шарить, рыться, пересматривать, разг. перерыть; šuurizin jõka nurkaa – en saanu tšättee sobrasin iga nurga läbi, ei leidnud üles (ei saanud kätte). – Vt. ka šogria.

šuurit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← šuurittaa; mitä nii silmiit šuurittõõᴅ? – jaa, päiv́ paisõp kõhti silmiisee miks sa nii silmi kissitad? Jah, päike paistab otse silmadesse.

šuurit/taa: -ta J, pr. -an: -õn J, imperf. -in J (silmi) pilutada, kissitada прищури/вать, -ть; щурить, со-; nütte taitõ d́eeduškõ seizob veräille i šuurittõõp silmii(t) tšülää tšerikoo kaunejõõ akkunojõõ päälee nüüd vist vanaisa seisab väraval ja pilutab silmi küla kiriku ilusate akende poole; vai täll oŋ kanaa silmet, ku nii kõvassi šuuritõʙ kas ta on lühinägelik, et nii kõvasti kissitab (silmi)?

šuutk/a P M Po Lu I (K-Al. L) šuutk J-Tsv., g. -aa P Lu šuudgaa J I nali шутка; P tämä on seĺĺine šuutkaa mieᴢ ta on selline naljamees; P šuutka kaaska naljajutt; J juttõlim va šuutka rääkisin ainult naljapärast; I vot miä šuudgaa i tei vaat ma tegingi nalja; M ain naisiikaa šuutkaa lööʙ aina teeb naistega nalja; Po pittääš šuutkaa teevad nalja; Lu šuutkaa lastii nalja tehti; Lu šuutkaa suvazimma veittää armastasime nalja teha; J nõissa šuutka ajama hakatakse nalja tegema; Lu se inemin šuutkaa ep tää see inimene nalja ei mõista.

šuutkasõna M naljasõna шуточное слово; kase on šuutkasõnaᴅ need (see) on naljasõnad.

šuutki/a J-Tsv., pr. šuudgin, imperf. -zin J naljatada, nalja teha шутить; durakaa ümper ain šuudgita lolli üle tehakse ikka nalja.

šuutkimizi J-Tsv. adv. naljatades, naljatamisi шутя, шутливо.

šuutnikka vt. šutnikka.

švaabr/a ~ švabra Lu švabrõ J-Tsv., g. -aa Lu švabraa Lu J (põranda)hari; (köis)luud швабра; J pühi švabrakaa kaĺindoraa maa pühi (põranda)harjaga koridori põrand (puhtaks); Lu švaabra on tehtü rosissa, seneekaa pessää täkkiä (köis)luud on tehtud trossist, sellega pestakse (laeva)tekki.

švedumogila (Ränk) (endisaegne rootsi kalmistu древнее шведское кладбище).

švee/tta M Kõ Lu švietta (K L P V) -ta Kõ (L M Ku) -da Lu I (Ja-Len.), g. -taa M Kõ Lu švietaa K L P V -daa L M Lu I Ku subst., adj. rootslane; rootsi, Rootsi швед; шведский; K müö õlimma švietaa pĺemääta me olime rootsi päritolu; M möö vet́ šveetta maa(l)la elämmä, ain pajattaas što šveetta tuõb tağgaaᴢ me elame ju rootslaste maal, aina räägitakse, et rootslane tuleb tagasi; Kõ Lu šveetaa kalmoᴅ rootsi(aegsed) kalmud; L šveedaa sõtann õli avvottu nii paĺĺo kultaa Rootsi sõja (= Põhjasõja) ajal oli maha maetud väga palju kulda; M kapoŕoza on šveetta kunikkaa šĺäppi Koporjes on Rootsi kuninga kübar; Ku šveedaa voisk Rootsi (sõja)vägi; L švietaa tšerikko rootsi kirik.

švets/ka L, g. -kaa = švetskoi; õli kaivõttu vällää švetska orud́ijaᴅ oli kaevatud välja rootsi-(aegsed) relvad.

švetsko/i K, g. -i rootsi шведский; švetskoi aikoiss Rootsi ajast.

švirkaalko Li (teat. kindla pikkusega puuhalg определённого размера полено).

švitsar/i (K), g. -ii uksehoidja, šveitser швейцар; neĺĺäiz õli χ́ erral švitsarin pietärizä neljas (vend) oli härral uksehoidjaks Peterburis.

šõpõtäi S riidetäi платяная вошь.

šyrka ~ šyyrka vt. širkka¹.

šyškat/ti J, g. -ii narmas бахрома.

šyžgaa-pala M kaltsutükk тряпка; taazii pannas soojaa vettä i siᴢ võttaas pikkarain šyžgaa- pala i seneekaa siᴢ pesäᴢ kaussi valatakse (pannakse) sooja vett ja siis võetakse väike lapitükk ja sellega siis pestakse.

-za ~ -zä ~ -ᴢ Ar. -z K-Al. -s K-Al. J-Tsv. (sg. ja pl. 3. isiku possessiivsufiks rahvalauludes притяжательный суффикс 3-го лица ед. и мн. числа в народных песнях); Ar. tämä lööb õmaza naissa ta peksab oma naist; K tieb rissiä eteez (Al. 13) rl. lööb (endale) risti ette; K pühib eneltäz i ämmältäz suu (Al. 31) pühib endal ja oma ämmal suu (puhtaks); J tetši enelles haataa de eläb niku herr (ta) tegi endale tare ja elab nagu härra.

zaadńit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J tagumik, istmik задница.

zaagel/i (K), g. -ii pagan, kurivaim (ka sõimus.) чёрт, дьявол (иногда как руг.); annam miä sillõ zaagelillõ iirele ei anna ma sulle (leiba), kurjavaimule hiirele. – Vt. ka saakeli, sarvipää.

zaal/a M Ja-Len. -õ J-Tsv., g. -aa J saal зал, зала; M kunikkaa poika vei tüttärik̆koo õm̆maa zaalaasõõ kuningapoeg viis tüdruku oma saali; J zaalõs pilliteb muuzikk saalis mängib muusika.

zaali vt. žaali.

zaapad/i M-Set., g. -ii lääs (ilmakaar) запад.

zaapoŋ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J (manseti-, krae)-nööp запонка.

zaapove/d́i: -d́ J-Tsv., g. -d́ii J (jumala) käsk (божья) заповедь; mitä on jutõltu viijettemäz zaapoved́iᴢ. mis on öeldud viiendas käsus?

zaaverkka M Li zaverka P, g. -aa M (ree aisa) nöörpööris (aisa kinnitamiseks ree külge) завёртка (верёвочная петля для прикрепле-ния оглобель к дворням); P aizall on zaverkaᴅ, paglassa tehtü aisal on nöörpööris, nöörist tehtud. – Vt. ka rauta-.

zaavist́/i J-Tsv., g. -ii J kadedus зависть; täll tuli zaavist́i, jot müü nootõll tõmpõzimm tšümme puuda kala ta sai kadedaks, et meie tõmbasime noodaga kümme puuda kala (välja).

zabanj/a Lu, g. -aa palgitõke (jões) заграждение из балок (на реке для задержки сплава); rannassa rantaa õli zabanja. zabanja õli aŋkkuriekaa üvässi vahvizõttu kaldast kaldani oli palgitõke. (See) oli ankrutega hästi kinnitatud.

zabav/a: -õ J-Tsv., g. -aa J lõbustus, meelelahutus забава, развлечение.

zabavĺoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lõbustada забавлять, развлекать.

zabavnik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J naljategija забавник, шутник, весельчак.

zabavno/i J-Tsv., g. -i J naljakas, lõbus забавный, смешной; nii on zabavnoi lahs, jod nä! nii lõbus laps on, et vaata (aga)!

zabor/a Lu (Ku), g. -aa Ku (plank)aed, (püst)-aed, tara забор, изгородь; Lu lavvõssa on tehtü, se kutsutaa meilä zabora, a aita on tehtü ŕuuguissa (aed) on laudadest tehtud, seda kutsutakse meil taraks, aga aed on tehtud lattidest.

zadatk/a (M) J-Tsv., g. -aa J käsiraha задаток; M mill on jo zadatkad annõttu mulle on juba käsiraha antud.

zadatš/a P, g. -aa P ülesanne задача, поручение; P miε sillyõ annan zadatšaa ma annan sulle ülesande.

zadatš/i J-Tsv. zadaatši I, g. -ii J = zadatša; J pühi zadatšid doskõss väĺĺää pühi ülesanne tahvlilt ära.

zadk/a J-Ränk, g. -aa (palgi-, pära)kelk (väike kelk, kasutati palgiveol) подсанки, лесовозные санки.

zadnik/ka Lu, g. -aa Lu (kanna)kapp (jalatsil) задник; saappagaa zadnikka saapa (kanna)-kapp.

zadviš/ka M Lu -k J-Tsv., g. -kaa J (ahju)siiber (печная) задвижка, шибер; J toukka drubaa zadvišk tšiin lükka korstna siiber kinni.

zagatk/a (P), g. -aa mõistatus загадка; kasõ kunikaz antõ zagatku see kuningas andis mõistatuse.

zaim/a M, g. -aa M riigilaen госзаём; õlti suurõd zaimaᴅ olid suured riigilaenud.

zakaaz/i Lu, g. -ii Lu meistripaber мастерское удостоверение.

zakašik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tellija заказчик; valittii zakašikassi opše·stvennoi laafkasõõ valiti tellijaks ühiskauplusse.

zaka/za: -ᴢ J-Tsv., g. -zaa J tellimus заказ.

zakazoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tellida заказ/ывать, -ать.

zako/la: -l J-Tsv., g. -laa sääs, sääsavõrk (okstest punutud kalatõke võrkkotiga, tõkkepüünis) закол (для рыбной ловли); kala jo nõizõb üles – paamm zakolaa vettee kala juba tõuseb üles, paneme sääsa vette.

zakolarüsä Li zakolrüsä J sääsarüsa закол, сежа; J suur rüsä on zakolrüsä suur rüsa on sääsarüsa; J zakolrüzäll on siiveᴅ sääsarüsal on tiivad.

zako/na: -n J-Tsv., g. -naa J seadus закон; durakõllõõ zakonaa bõõ tširjutõttu lollile pole seadust kirjutatud.

zak/uska K P M Po Lu J I (Ku) -usk J-Tsv. -u·ska Ra, g. -uskaa Lu J -u·skaa Ra suupiste закуска; K hailia annõttii da siĺd́iä zakuskassi silku ja heeringat anti suupisteks; Po nùorikoo suku korjaab lavvaa täünn zakuskoi pruudi sugulased panevad laua suupisteid täis; J juukaa, laŋgoᴅ, võttõga zakuskaa pääle jooge, langud, võtke suupistet peale; P menen võõrazii, panõn kaššaliesye kaasa kõig zakuskaᴅ lähen külla, panen kõik suupisted märssi kaasa.

zalatušnõ/i Lu, g. -i skrofuloosne, skrofuloosi põdev (inimene) золотушный (человек).

zaliv/a Lu, g. -aa (suur) laht залив; zaliva, se onõ niku suuri meri laht, see on nagu suur meri.

zalog/a: -õ J-Tsv., g. -aa ~ -a J pant, kautsjon залог, заклад; kõiɢ, mitä õli imeńńa, pani zalogaa kogu vara, mis oli, pani panti; zaloga lunassõma panti lunastama; eestä anti kahs satta (rubĺa) zaloga, siiz vass võtõtti prikašikassi enne andis kakssada rubla kautsjoni, siis alles võeti müüjaks.

zalošk/a M J-Must., g. -aa (ukse)riiv задвижка, засов, диал. заложка (двери).

zamas/ka Lu (Li) -k J-Tsv., g. -kaa J kitt замазка; J zamaskaka panna glaziit raamiisõ tšiin kitiga pannakse (akna)klaasid raami sisse kinni.

zamš/ša: -š J-Tsv., g. -aa J seemisnahk замша; zamšõss õmmõltu sõrmikkaaᴅ seemisnahast õmmeldud sõrmkindad.

zanaves/ka M Lu I (S) -k J-Tsv., g. -ka ~ -kaa J kardin, eesriie занавес, занавеска; J tõmpa zanaveskõd akkunojõ ettee tõmba eesriided akende ette; I ümpär tšätšüttä õli mokoma zanaveska tehtü hälli ümber oli tehtud niisugune eesriie. – Vt. ka alu-, öö-.

zańimoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (kohta) kinni panna, hõivata зан/имать, -ять (место); kase tila (kõht) jo on zańimoitõttu see koht on juba hõivatud.

zapasoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (tagavaraks) varuda запасать, запасаться; zapasoitti kraamia tervessi vooõssi varus toidukraami terveks aastaks.

zapas/sa: -s J-Tsv., g. -aa J tagavara запас; mitä õli leipää zapassa – kõik seimme kogu leiva-tagavara sõime kõik (ära).

zapas/su J-Tsv., g. -uu J = zapassa.

zapis/ka: -k J-Tsv. (I), g. -kaa J I sedel записка; J tširjut zapiskaa, paĺĺo õõn sillõõ võlka kirjuta sedel, (kui) palju olen sulle võlgu.

zapresto·ĺnõi L: kui zapresto·ĺnõi praźńik õli, borana tapõttii kui oli patroonipüha (= kiriku v. kabeli nimepühaku päev), (siis) tapeti oinas. – Vt. ka prestoĺnõi.

zapäto/i J-Tsv., g. -i J koma запятая; piäp täätä kuhõ zapätoi pann peab teadma, kuhu koma panna.

zaŕa/ᴅa J-Tsv., g. -daa J laeng заряд; lazzõk ühs zaŕaᴅ lase üks valang (= peereta).

zar/uba ~ -uuba P, g. -ubaa P 1. pügal (lehma sarvel) (годичное кольцо, годовой слой на рогах коровы); sarvõll on kõm zarubaa sarvel on kolm pügalat; 2. sälk зарубка, насечка; birkka-keppiisie lõikattii zaruubaᴅ magasipulgale lõigati sälgud (sisse).

zatme/ńńa: -ńń J-Tsv., g. -ńńaa J (päikese)varjutus солнечное затмение.

zava/la: -l J-Tsv., g. -laa J ummik, tõke затор, завал.

zaveeduš/ši ~ -šyy I, g. -ii (karjafarmi) juhataja заведующий (скотоводческой фермы); zavedušši juttõõ millõ- siä ainõ var̆raa tšäüᴅ õvvõõ juhataja ütleb mulle: Sa käid alati vara laudas.

zaverka vt. zaaverkka.

zavigo/n M-Set., g. -naa teopäevad, tegu барщинные дни, барщинный труд.

zavo/da K L M Lu J I -dõ J-Tsv., g. -daa M tehas, vabrik завод, фабрика; M alkoja väitettii talvõll zavodaasõõ, bumagaa faabrikkaa puid veeti talvel tehasesse, paberivabrikusse. – Vt. ka kana-, kirpittsa-, lauta-, nahka-, rauta-, saha-, suukkur-, tšugun-, tõrv-, vaski-.

zbiidńj/a I, g. -aa = zbiit́eńä; zbiidńjaa tšihutattii paatakassa siirupijooki keedeti siirupist.

zbiit́eń/ä M, g. -ää susla (soe siirupijook, keedeti laadal suurtes samovarides) сбитень; M markkinoilla müütii zbiit́eńää laatadel müüdi suslat. – Vt. ka spiideńja.

zbor/a Lu Tsv., g. -aa J krooge, korts, volt сборка, складка; J naisiijõ kauhtõnõll on zborat takann naistekaftanil on krooked taga; Lu saappagaa zboraᴅ sääriku kortsud.

zbora/ta: -t J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J krookida, voltida собирать в сборку (в складки); pagl-tšeńńed on nenäss zborattu pastlad on ninast kroogitud.

zborn/õi K -oi Lu: K zbornõi nätilpäivä õli tšerikko-päivä poornapäev oli kirikupüha; Lu siis ko üφs näteli meep suurt püh́h́ää, siiz on zbornoi siis, kui suurest paastust on üks nädal läbi, siis on poornapäev (= esimene paastu-

pühapäev).

zborõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kroogitud, volditud сборчатый, складчатый; zborõiŋ kauhtõm pääll kroogitud kaftan seljas.

zbruuju M Li J-Tsv. zbruju I-Len. zbruja J-Tsv. spruujaᴅ I bruuju P Li pl. hobuseriistad, -rakmed сбруя; M il̆laa opõzõss zbruuju (raŋgõᴅ, lookka, sid́jolkka, õhjaᴅ) võta hobune rakmeist (rangid, look, sedelgas, ohjad) lahti; M paa zbruuju paikalõõ kõik pane hobuseriistad kõik (oma) kohale; P tämäll on üvä bruuju tal on head hobuseriistad.

zdaroo·vj/a K zdoroovj/a J, g. -aa tervis здо- ровье; K tuli millõõ zdaroo·vja suurõpassi mul läks tervis paremaks.

zdarova M = dorova; zdarova teilee tere teile!

zdohlo/i J-Tsv., g. -i nõder, hädine дохлый; vai siä õõd zdohloi, ku jedva· va liikuskõõᴅ kas sa oled (nii) nõder, et vaevu liigutad (end)?

zdoori/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J tülitseda, vaielda вздорить, спорить, ссориться.

zdorova Lu kõvasti, tublisti здорово; inta on zdorova hinda on kõvasti.

zdorovit/taa (Ja), pr. -an, imperf. -in tervitada здороваться; zdorovitti väekaa teretas rahvast.

zdraavit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa toost, tervisejoomine здравица; zdraavittsa juuvvõ terviseks juua.

zekked Kr pl. sukad чулки.

zeĺ/o·nõi P -onõi Po, g. -o·nõi roheline зелёный; Po sammaliss tuli zeĺonõi kraaska sammaldest saadi (tuli) rohelist värvi.

zemĺ/ekka: -õkk J-Tsv., g. -ekaa: -õkaa kaasmaalane, omakandimees, kõnek. semlak земляк; õma poolõõ meess kutsuta zemĺõkõssi omakandimeest kutsutakse semlakuks.

zemlemeeri M-Len. maamõõtja землемер; meil kunnis zemlemeeri eikä jakannu maata i niittüä, möö joka voosi niittüä jätimmä jakolaisii kuni meil maamõõtja ei jaganud maad ega heinamaad, me igal aastal jätsime heinamaad liisuga jagatavaks.

zemĺäŋk/a K P zemĺaŋka L, g. -aa muldonn землянка; L nämäd jäiväd mettsεä makaamaa zemĺaŋkaasyõ nad jäid metsa muldonni magama. – Vt. ka savvi-.

zeńkõᴅ J-Tsv. pl. silmad глаза, разг. зеньки; mitä nütt harotid zeńkõᴅ – vai ed õ nähnü. mida (sa) nüüd vahid, silmad pärani – ei ole (varem) näinud või?

zerk/ala Po -kala I (Ku), g. -alaa Po peegel зеркало; Po ženiχa annab nuorikõlõ zerkalaa peigmees annab pruudile peegli.

zgaad́in vt. gaadina.

-zi ~ -ᴢ Ar. -z K-Al. K-Salm.1 -si Ar. K-Ahl. R-Eur. R-Reg. -s K-Ahl. K-Al. K-Salm.1 R-Eur. R-Reg. sinu, su (sg. 2. isiku possessiivsufiks eeskätt rahvalaulukeeles) твой (притяжательный суффикс 2-го лица ед. числа прежде всего в языке народных песен); Ar. anna kagroi õmazi opõziilõõ anna kaeru oma hobustele; Ar. elä ukkaa üvüttäsi ära raiska oma vara; R tee nüt rissiä eteesi (Eur. 33) rl. löö nüüd endale risti ette; K lintusi ~ lintus (Ahl. 47) sinu lind; K jos lieb tuotavas parapi (Al. 55) rl. kui su mõrsja (toodav) on (saab minust) parem; K elä od́d́a isäz ovõssa elago veĺĺeez vesi-ruunaa, löö ovõssa, od́d́a entäs (Al. 51) rl. ära hoia oma isa hobust ega oma venna halli ruuna, löö hobust, hoia ennast; K juttõõ millõõtši, mikä teil mokoma aźźa on däädäs kaasõ (Al. 10) ütle mullegi, mis asi teil su onuga (oma-vahel ajada) on.

zigarka vt. tsigarka.

ziis ~ ziiš J-Must. interj. (loomade hirmutamiseks) kõss, kõtt брысь, цыц; ziis da briis (Must. 184) kõtt; briiš, ziiš (Must. 163) kõtt.

ziivotta vt. žiivatta.

zikori vt. tsikori.

ziĺetka vt. žiletka.

zilwegs Kr inimene человек.

zimofk/a Lu, g. -aa talvekorter зимовка, зимовье; aluz on zimofkal laev on talvekorteris.

zinniń Kr dem. mättake бугорок, кочка.

znaaχar/i P, g. -ii nõid знахарь.

znaakk/a (J-Tsv.), g. -aa märk знак, значок; need znaakõt tähetteväᴅ need märgid tähendavad. – Vt. ka ranta-.

zńaaḿ/a L, g. -aa = znaameńa; L suur kultõin zńaaḿa õli rinnaza suur kuldne lipp oli käes (rinnal).

znaameń/a (J), g. -aa (kiriku)lipp хоругвь; pappi znaameńoikaa siunaab lehmäᴅ preester õnnistab lehmi kirikulippudega. – Vt. ka snaameni.

znai J-Tsv. muudkui, ainult знай, всё время, только; znai va tšeerossõõp silmii(t) muudkui aga pööritab silmi.

zob/a Lu J-Tsv., g. -aa Lu J zoba J 1. (oksa)kühm бугор (на дереве); Lu ku puuz on õhsa zoba, sitä alussõõ ep pantu, jod ep tullõiss õnnõttussa kui puus on (oksa)kühm, (siis) seda (puud) purjelaeva ei pandud (= purjelaeva ehitamisel ei kasutatud), et ei tuleks õnnetust; 2. (lõua)lott двойной подбородок; Lu razvokkaal, varmal inemizel on zoba lihaval, paksul inimesel on (lõua)lott; 3. (linnu)pugu зоб (у птиц); J kanall on zoba täünö kanal on pugu täis. – Vt. ka õhsa-.

zolotńik/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J solotnik (raskusmõõt (~ 4,25 g) золотник; painõp kahs-kõlmõd zolotńikka kaalub kaks-kolm solotnikut.

zolotuu·h/a: -õ J-Tsv., g. -aa J skrofuloos золотуха; lahzõll om pää kärnez zolotuu·hõss lapsel on pea skrofuloosist kärnas.

zont́ik/ka M -k J-Tsv. zontikka Lu, g. -aa M J zontikaa Lu päevavari, vihmavari зонтик; M tütär tuli lidnaza frovvassi, šlääppi pääᴢ, valkõa zont́ikka tšäeᴢ tütar sai linnas prouaks, kübar peas, valge päevavari käes; J nõizõb vihma satama, harot zont́ikk hakkab vihma sadama, tee vihmavari lahti.

zontikkalehto Li kortsleht росник.

zoŕ/a P zooŕa I, g. -aa koit, eha заря; I viil päivüd eb õõɢ nõiznuɢ, kase viil zooŕa päike ei ole veel tõusnud, see on alles koit.

zoŕa-tähti P zoŕa-tähti ~ šoratähti J zorja-tähti K-Ahl. koidutäht, ehatäht, Veenus утренняя звезда, вечерняя звезда, Венера.

zŕa J-Tsv. asjata, muidu зря, напрасно.

zubil/a M, g. -aa meisel, rauapeitel, sepapeitel зубило.

zuptšikkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J hambuline, hammas- зубчатый; zuptšikkoim veero hammas- ratas.

zvaik/a Lu, g. -aa Lu malspiik (taglase- ja purjetöödel kasutatav terava otsaga raudpulk) свайка; zvaika, se on rautanõ, ala-õttsa on terävä i kovera, ülä-õttsa on tülppä malspiik, see on rauast, alumine ots on terav ja kõver, ülemine ots on nüri.

zvań/ń J-Tsv., g. -ńaa nimi, nimetus название, имя; nii kauga ihoskõli kurass, jot tämäss jäi va ühs zvańń nii kaua teritas nuga, et sellest jäi (järele) vaid üks (noa) nimi (= noakonts).

zveer/i Lu J zvieri L, g. -ii metsloom зверь. – Vt. ka mettsä-.

zven/a Lu J-Tsv., g. -aa ~ -a J (akna)ruut (ette-

pandud aknaklaas) оконное стекло, диал. звено; J akkunaa zvenat tärissä tuulõss aknaklaasid klirisevad tuule käes. – Vt. ka klazi-.

zven/o J, g. -oo J = zvena; akkunaa zveno aknaruut.

zverabo/i M, g. -i naistepuna, viinalill зверобой.

zveraboi-tšai M naistepunatee чай из зверобоя.

zvoda/ta: -t J-Tsv., pr. -an J, imperf. -zin J (ahju)võlvi teha сводить, свести свод; ahjoo lava de seined jo on tehtü, nütt algõmm zvodat ahjulava ja seinad on juba tehtud, nüüd hakkame võlvi tegema.

zvoo/da M Li -dõ Li zvoda J-Tsv., g. -daa: zvoda J (ahju)võlv, (ahju)kumm свод (печи); J ahjoo zvoda laukõõp, piäp praavitta (ahju)võlv laguneb, peab parandama. – Vt. ka ahjoo-.

zvonar/i Li, g. -ii Li (kiriku) kellamees звонарь.

zvonit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu helistada звонить.

zvont/tsa I, g. -saa robirohi, robihein звонец; rüttšezä paĺĺo leeʙ zvonttsaa rukkis on palju robiheina.

žaa/ba: -ʙ J-Tsv., g. -baa J kärnkonn жаба.

žaabakonna M = žaaba; žaabakonna, suurõõg vatsaakaa kärnkonn, suure kõhuga.

žaabaroho K-Set. soolikarohi пижма.

žaabra vt. žabra.

žaadn/oi J-Tsv., g. -oi J ihne жадный; žaadnoi inimin eb raatsi kopekka tüh́jä-paĺĺasõ raizgõt

ahne inimene ei raatsi kopikat(ki) tühipalja peale raisata.

žaadnoissi J-Tsv. ahnelt, aplalt жадно; taita sill on nältš, ku nii žaadnoissi glodvit süüvve sul on vist nälg, et nii aplalt ahmid süüa.

žaadnos/ti ~ -t́i J-Tsv., g. -tii ~ -t́ii J ahnus жадность; žaadnost́ii peräss lähsi varkalõõ ahnuse pärast läks vargile.

žaali K L P M Kõ S Lu J I žaaĺi J zaali J-Must. kahju жаль, жалко; L on žaali kunikaal õmaa tütärt kuningal on kahju oma tütrest; Kõ naizõlõ tuli žaali kovrikkaa naisel hakkas vaibast kahju; I tälle rõhgaa õli žaali tal oli väga kahju.

žaalit/taa M Lu žaaĺittaa Ra, pr. -an, imperf. -in kaasa tunda (kellelegi); haletseda; kahju olla (kellestki-millestki) жалеть, сочувствовать; сжалиться; Lu autamaz õli paĺĺo vättšiä, kõik žaalitõttii, što õli üvä miiᴢ matmas oli palju rahvast, kõigil oli kahju, sest oli hea mees; Ra lugõtõltii, tšetä žaaĺitõttii itketi (sellele), kellest oli kahju; M näväd žaalitattii nad tundsid kaasa. – Vt. ka žaĺeittaa.

žaaliut/taa L, pr. -an, imperf. -in haletseda, kaasa tunda пожалеть; žaaliuta vähäkkõizyõ haletse väheke. – Vt. ka žaĺeittaa.

žaalost́/i J-Tsv., g. -ii J halastus, kahetsus пощада, милосердие; sõaz ebõõ žaalost́ia sõjas ei ole halastust.

žaari/a Lu, pr. -ʙ, imperf. žaari refl. praadida, küpseda жариться, поджариваться; maamunlohko žaarib ahjoᴢ kartuliroog küpseb ahjus. – Vt. ka žaariuta.

žaarit/taa K L P M S Lu J (Kõ) -ta Lu -ta J -taaɢ I, pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J praadida, küpsetada, pruunistada жарить, поджаривать, подрумянить; K kaloi žaaritõttii kalu praeti; P sigaa lihaa õli žaaritõttu apoi kapussoikaa sealiha oli praetud (ja söödi) hapukapsastega; J kala žaaritõta eläveltää (Tsv.) kala praetakse elavana; I seimmeg i žaarittimmaɢ gooŕuh̆haa sõime ja praadisime meritinti; M tsikoriita žaaritõttii ahjoza sigureid pruunistati ahjus.

žaarittõmizi J-Tsv. praadides жаря, поджа-

ривая; žaarittõmizi meep paĺĺop aika, ku keittemizi praadides läheb rohkem aega kui keetes.

žaariu/ssa: -ssaɢ I, pr. -ʙ, imperf. -ᴢ refl. = žaariuta; lina seemenet pannass kuivamaa, näväᴅ niku žaariuvaᴅ linaseemned pannakse kuivama, nad nagu küpsevad.

žaariu/ta (M Lu J), pr. -ʙ Lu, imperf. -ᴢ refl. praadida, küpseda жариться, поджариваться; Lu tämä (= maamunalohko) senee koorõõka žaariuʙ see (kartulivorm) küpseb selle hapukoorega; J pani pannulõõ sigaa liha žaariuma pani pannile sealiha praadima; M krapu suv̆vaaʙ žaariunutta lih̆haa vähk armastab praetud liha;

žaar/u K M Lu J, g. -uu K J kuumus; palavik; põud жар; засуха; лихорадка; M pannaz liha ahjoo peenee žaaruu pannakse liha ahju väikese kuumuse kätte; M suurõd žaaruᴅ suured põuad; M žaarulla kõikk roho põlõʙ põuaga rohi kõrbeb täiesti; K šuppulehto võtab žaaruu vällää kobruleht võtab palaviku ära; J kui inemizell on suur žaaru, siiz breediʙ kui inimesel on kõrge palavik, siis (ta) sonib.

žaaru-aika Ja kuum aeg жара (жаркое время); kase aivoo žaaru-aika vuuvve see on väga kuum aastaaeg.

žaaruk/aᴢ P, g. -kaa P kuum жаркий; õli žaarukas päivä oli kuum ilm.

žaarupassi M kuumemaks жарче; ahjo lämmitättii žaarupassi ahi köeti kuumemaks.

žab/ra (Lu) -r J-Tsv. žaabra (Lu), hrl. pl. -raᴅ Lu Li J -rõᴅ J žaabraᴅ Lu žaabrõiᴅ Lu lõpus, pl. lõpused жабра, жабры; Lu kalaa žabraᴅ kala lõpused.

žaĺeittaa (K L) žaleit/taa (M Li) -ta J žal̆leittaa (M) žaĺettaa (Lu Ku), pr. -õn J, imperf. -in J = žaalittaa; K nõisivad itkõmaa nõisivad žaĺeittamaa tätä no tehä bõllu mitä hakkasid nutma, hakkasid teda haletsema, aga teha polnud midagi; J emitöiss lass piäb žaleitta emata last peab haletsema; Lu miä en žaĺetõ mittää, tšen saap senee õpõzõõ tšiin mul ei ole millestki kahju (selle heaks), kes saab selle hobuse kätte.

žaleittõmin J-Tsv., g. -zõõ J haletsemine, halastus сожаление; ehan sõaz õõ mika žaleittõmin ega sõjas ole mingit halastust; J žaleit, elä tapa! halasta, ära tapa!

žaleit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← žaĺeittaa; kooli noorõz iäᴢ, tätä on nii žaleitõltu suri noores eas, teda on nii taga nutetud.

žanda·r/ma: -m J-Tsv., g. -maa J sandarm жандарм; kõlmõd voott sluuži žanda·rmõnn kolm aastat teenis sandarmina.

žarko/i J-Tsv., g. -i praad жаркое; pulmiiz va linnuu piimä ep tavannu: mitä siäll õli žarkoit, kiisseliit, piirgoi(t), vatruškoi(t) pulmas puudus ainult linnupiim, mida seal (aga kõike) oli – praadi, kiislit, pirukaid, korpe.

žarovn/ja M, g. -jaa prenner (sigurite ja kohviubade pruunistamise pann) жаровня (для цикория и кофейных зёрен).

žbaan/a ~ -õ Lu, g. -aa Lu (kaanega) puukann жбан; siiz õli žbaanõ, seneekaa jagõttii oluttõ siis oli puukann, sellega jagati õlut.

želait/taa (J), pr. -õn J, imperf. -in soovida желать, по-; želaitõn teilee kõikkaa parõpaat soovin teile kõige paremat!

žemtšu/ga: -ɢ J-Tsv., g. -gaa J pärl жемчуг.

ženi/χa K L P M S Po Lu J I Ku -ha P M J -χ Lu J -h ~ -hha J I šeniha K-Ahl. Женихъ Tum., g. -χaa K M Lu I Ku -χa K M Po Lu -haa P J peigmees жених; J ženiχ tuõb võttamaa peigmees tuleb (pruuti) võtma; J tšiitäb õmaa sukua, taloa ja ženiχaa (pruut) kiidab oma suguvõsa, talu ja peigmeest; J ženih jo lähsi noorikakaa venttsaa peigmees läks juba noorikuga laulatusele; Ku noorikid mänt́śii makkaamaa ilmõ ženiχaa pruudid läksid magama ilma peigmeesteta.

ženiχa/meeᴢ K -mieᴢ (K) ženiχmeeᴢ M J ženihmeeᴢ (J) peigmees жених; M svaatatta-

maa meni matuška i õma emä i ženiχmees kosima läks(id) ristiema ja oma ema ja peigmees.

ženiχanõmaᴅ Lu peigmehepoolsed pulmalised родня жениха.

žertv/a P I -õ J-Tsv., g. -aa J (kirikule antav) annetus, ohver жертва, пожертвование (для церкви); I žertvaa annõttii papilõõ ohvriandi anti preestrile; J võtap ko jumal vassaa med́d́e-tši žertvaa kas võtab jumal vastu meiegi ohvri?

žertv/ata P, pr. -aan P, imperf. -azin = žertvoittaa.

žertvoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J ohverdada, annetada жертвовать, по-; žertvoittõga, rissi inimizeᴅ, põlõnnullõõ annetage, ristiinimesed, põlenule.

žii/ᴅa: -ᴅ J-Tsv., g. -da juut жид, еврей; pää muss niku žiidõll pea must nagu juudil.

žii/la: -l J-Tsv., g. -laa (vere)soon кровеносный сосуд, жила.

žiir/u M, g. -uu rasv, rasvasus жир, жирность; üvällä piimällä on üväd žiiruᴅ heal piimal on hea rasvasus (= kõrge rasvaprotsent).

žiiž/i K-Set., g. -ii K tigu улитка; ■ K žiižii putkõ ~ P žyyžyõ putkõ koerputk кокорыш, собачья петрушка.

žiivat/ta Len. K R L P M Po Lu Li Ra I (U Kõ J) -tᴀ Ku žiiv/otta P M Lu J (I) -õtta ~ -õttõ Lu Li J žyyvatta (Kõ), g. -aa P M -a U Lu -õtaa J (kari)loom, (kodu)loom; kari скот, домашние животные; L kui žiivatad ilattii, siz mentii laulamaa kui loomad talitati (ära), siis mindi laulma; M jürtšinn laskõaz žiivatta karjaa jüripäeval lastakse loomad karja; P näill õli žiivattaa opõn da kahs vohoa neil oli koduloomi – hobune ja kaks kitse; I žiivataᴅ üv̆vii kazvavaᴅ loomad kasvavad hästi; P žiivatta eb menessünnü kari ei edenenud. – Vt. ka koto-, meri-.

žiivõ/dvaa Li -dva J-Tsv. ruttu, kõnek. üks-kaks- kolm быстро, разг. живо-два; J koko tšülää rahvõz on niittemeᴢ, nurmi žiivõdva sai kuhjõloi täünö kogu küla rahvas oli niitmas, põld sai kiiresti (vilja)hakke täis. – Vt. ka žyvork̆koi.

žilet/ka: -k J-Tsv. ziĺetka Lu, g. -kaa J ziĺetkaa Lu vest жилетка; Lu propka ziĺetka korkvest, korgist päästevest.

žilutk/a (Lu), g. -aa kõht желудок; žilutkaa vaivattaaʙ kõht valutab.

živodi/na Lu, g. -naa loom, elajas, разг. животина. – Vt. ka žiivatta.

žmõh/a M, g. -aa linakakk, õlikook жмых; kui lin̆naa võita tehtii, kummad jäiväᴅ, need õltii lin̆naa kakud iĺi žmõhaᴅ kui linaseemneõli tehti, mis jäid järele, need olid linakakud ehk õlikoogid.

žolo/ba M -ʙ J-Tsv. žolub I, g. -baa J renn; küna жёлоб; корыто; J vesi johzõb žoloba müü kanavaa vesi jookseb mööda renni kraavi; M lehmää žoloba lehmaküna.

žoltõ/a I, g. -aa kollane жёлтый; matala ĺeĺo, žoltõa madal lill, kollane; tämä tuõb üvä i puhaᴢ, žoltõa kapussa ta tuleb hea ja puhas, kollane kapsas.

žomppa/la Lu, g. -laa Lu 1. (torust vardaga laetav vanaaegne püss) шомпольное ружьё; vanall taatoll õli veel püssü, märännü, se žomppõlõ vanal taadil oli veel püss, vana (= kulunud), see oli ž.; 2. püssivarras, murd. sompul шомпол; Lu püssü bõllu patroniikaa, a žomppalaakaa pantii püssi ei laetud padrunitega, aga laeti püssivardaga.

žona vt. pšona.

žoo/ha: -h J-Tsv., g. -ha J kelm, petis жох, плут; see om mokom žooh, jot i mustõlain tätä ep petä see on niisugune kelm, et mustlanegi teda ei peta.

žuhi/ssa M, pr. -zõʙ M, imperf. -si M põriseda жужжать (о насекомых); sittabombi žuhizõʙ sitasitikas põriseb.

žulik/ka P, g. -aa P suli жулик; tämä on žulikka mieᴢ, paska mieᴢ ta on suli mees, paha mees.

žurna·/la: -l J-Tsv., g. -laa J = žurnali.

žurnali J-Tsv., g. -ii J ajakiri журнал; ted́d́e saatõttu žurnalii miä sain teie saadetud ajakirja ma sain (kätte).

žurnaĺis/ta: -t J-Tsv., g. -taa J ajakirjanik журналист.

žyke·t/ka M, g. -kaa (naiste)jakk, kampsun [?] (шерстяной) жакет; (вязаная) кофта [?]; koto tehtü lõŋka žyke·tka kodutehtud villane jakk või kootud kampsun [?].

žyvork̆koi I ruttu быстро; mees sinneɢ tiiɢ žyvork̆koi kase tüü mine sinna, tee see töö ruttu (ära). – Vt. ka žiivõdvaa.

žyvork̆koo I varsti скоро; žyvork̆koo i kooli varsti (ta) surigi.

žyyvatta vt. žiivatta.

t- vt. ka d-.

taagissaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) taagissa- J vaevata, kiusata удру/чать, -чить, дразнить.

taagõpaa vt. tagõpaa.

taak/ka Kett. K-Ahl. L P M Li (Ra) -kõ ~ -k J-Tsv. Така Pal.2, g. -aa L J kandam, koorem, raskus ноша, груз, тяжесть; L võtti taakaa seltšεä võttis koorma selga; J puhgip toovvõ raŋkka taakkaa puhib tuua rasket koormat; Li mill on tšäez raŋkka taakka mul on käes raske kandam; Ra suurõt taakat tõi niinee koort tõi suured kandamid niine(puu)koort; M vih̆haa õhzat tootii taakall kot̆toosõõ vihaoksad toodi (seljas) kandamina koju; M märjäss paikass taakoll kannõttii einää kuivalõõ märjast kohast kanti kandamitena heina kuivale (kohale); L taakka tõkuʙ, kui maimid jumalaa koorem muutub kergeks, kui mainid jumala nime. – Vt. ka tõrvas-.

taakk/aseili ~ -seili Lu taakpuri, taaksel стаксель; alussõll õli taakkaseili purjelaeval oli taakpuri.

taal/i Lu g. -ii tali, vall таль; taaliõkaa nõssaa üleᴢ i lassa alas seili talidega tõstetakse üles ja lastakse puri alla; kanta taali, seneekaa nõsõtaa seili ülleel klauvall, sellega tõstetakse puri üles; nokka taali, mikä nõsab gaaffalia üleeᴢ piikvall, mis tõstab kahvelpurje üles; manttõli taaliõõkaa tõmmataa aluz vettee manteltalidega tõmmatakse purjelaev vette. – Vt. ka kanta-, nokka-, venee-.

taaĺi/a J-Tsv, pr. -n J, imperf. -zin J tali abil (midagi) tõsta v. tõmmata; (purje) heisata тянуть, поднимать талями; müllüü valli on taaĺittu süäme (tuule)veski võll on talidega sisse tõstetud.

taan/õõ Kett. M Li I -yõ P -nõõ K-Ahl. -õ M Li tann M äsja, hiljuti; mõne aja eest недавно; только что; M miε taanõ sein ma äsja sõin; M taanõõ veimmä lidnaasõõ kauniita sõssarii hiljuti viisime linna punaseid sõstraid; P müö tšäüzimmä taanyõ siεll me käisime äsja seal; M tann õli meeleᴢ äsja oli meeles; Li miä tulin taanõ tulin mõne aja eest; Li taanõ õli vähäize tšülmepi mõne aja eest oli (väljas) veidi külmem.

taanissi J-Must. aeglaselt медленно.

taar/i Kett. Ränk K P M S Lu Li J I (Ja-Len. Ku) taaŕi Kett., g. -ii K P M Lu J Ku kali, taar квас; Li olud virre võtõtaa poiᴢ, jääväᴅ maltaaᴅ, valõtas vesi, siz maltaaᴅ appanõvaᴅ, sit tuõp taari õllevirre valatakse ära, jäävad linnased, valatakse vesi (peale), siis linnased hapnevad, siis tuleb kali; M tehtii taaria, per̆rää õlutta jäätii ne ravaᴅ, sis pantii taari lännikkoo, valõttii vettä päälee, mõnikkaa päivää seizop kannii, i sis sai juvva, tuli üvä taari tehti kalja, pärast õlut jäi see (õlle)raba, siis pandi (raba) kaljaastjasse, valati vett peale, mõne päeva seisab nii ja siis sai juua, tuli hea kali; M i leivässä tehtii makus taari, leipä kuivatattii, sis pantii sinne taarilännikkoo, siz valõttii tšihvaa vettä päälee, siz mõnikkaa päivää appõni i taari valmiz leivässä ka leivast tehti maitsvat kalja, leib kuivatati, siis pandi sinna taariastjasse, siis valati keeva vett peale, siis mõne päeva hapnes ja kali (on) valmis, leivast; I botškaza on naka, tšeeräɢ nak̆kaa i joosõʙ taari siältä vaadil on naga, keera naga ja sealt (vaadist) jookseb kali; P taari on püttüzä kali on astjas; J vee lähkerika taaria niitüle vii lähkriga kalja heinamaale; J olud laihikkõin niku taari õlu on lahja nagu taar; J hapo niku jevikõᴢ, dalisko vätšev taari hapu nagu jõhvikas või kange taar.

taari-astia M J-Tsv. taari-astja Ra kalja-, taari-

astja кадка для кваса, квасник; J lüü taari-

astialt kõvõpõssi naka tšiin löö kaljaastjal naga kõvemini kinni; M taari-astia õli suvõll rihenneeᴢ, a talvõll õli riheᴢ taariastja oli suvel esikus, aga talvel oli toas. – Vt. ka taarilännikko, taarippuine, taaripuu.

taariᴅ vt. taka-.

taarilännikko M = taari-astia; taarilännikko õli nellä paŋkõa, õli i kuus paŋkõa kalja-astja (maht) oli neli pange, oli ka kuus pange.

taarippuine (Ku) ot́t́si taarippuizessa puuteli, teki proopka akki d́i proovaaʙ võttis kaljavaadist pudeli, tegi korgi lahti ja proovib. – Vt. ka taariastia.

taaripüttü Ränk (õlle) kurnamistõrs чан для процеживания пива.

taari-ravaᴅ J pl. kaljaraba квасные выжимки; taari-ravat süütettii lehmille kaljaraba söödeti lehmadele.

taarosta vt. staarosta.

taa/ᴢ Kett. K U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I -se ~ -s K-Ahl. Lu-Must. tas Lu-Len. Kr jälle, taas, uuesti опять, снова; S süvväᴢ, juvvaᴢ, sis taas tanttsiaᴢ süüakse, juuakse, siis jälle tantsitakse; J vass tšäid meill de jo taas tuliᴅ alles käisid meil ja juba jälle tulid; Lu ku tülppäneʙ, taas piäʙ luizgata kui (vikat) läheb nüriks, peab jälle luiskama; M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leiva kannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on jälle kannikas; Lu talvõll püüzimme nootaakaa ailia, a tšezäll taaz õli nootta pikkarain talvel püüdsime noodaga räimi, aga suvel oli taas väike noot; Lu kukko oomnikossa nõizõb ühell aikaa laulamaa, siz on väli, siz taaz laulaʙ kukk hakkab hommikul ühel ajal laulma, siis on vahe(aeg), siis jälle laulab; Lu mõnõõ vuvvõõ peräss jagõtti taas sargaᴅ mõne aasta pärast jagati põlluribad uuesti (ümber).

taa/zi M Lu Ra J-Tsv. (Li) -ᴢ M, g. -zii M J (pesu)kauss таз; M menin saunaa, sõvad i taaz õltii kainaloᴢ läksin sauna, pesu ja pesukauss olid kaenlas; Li siiz virruuʙ, üli pää valaʙ taazikaa vai koušikokaa võtaʙ taazissa siis loputab (enese puhtaks), üle pea valab kausiga või võtab kopsikuga kausist (vett); J peze tšäet taaziz de tue süümä pese käed pesukausis ja tule sööma; Li valõttii puhtaa taazissõõ puhassa vettä valati puhtasse pesukaussi puhast vett.

taata vt. t́at́a.

taat/ta Lu Li Ra Ku -tõ Lu Li J -t Lu J-Tsv., g. -aa Lu Ra J Ku -a J isa, taat отец; Li vanõpõᴅ ovaᴅ maama i taatta vanemad on ema ja isa; Lu näväd on jäätü armattomassi, taatta i maama koolivaᴅ nad on jäänud orbudeks, isa ja ema surid; J millõ ebõõ maamaa, epko taattaa mul ei ole ema ega isa; Lu taatta mörähti lahzil: elkaa pelatkaa isa käratas lastele: ärge mürage!; J minu taattõ oŋ kõvassi ättšü minu isa on väga äkiline (äge); Lu tämä õli taattaa ta oli isasse (läinud); J taattõ toop tõizõõ maamaa rl. isa toob teise ema (= isa võtab uue naise); J vana taatt vanaisa (vanataat); Lu taataa emä isaema, isapoolne vanaema; Lu taataa veljee nain isa venna naine. – Vt. ka taatti, taatto, t́at́a.

taat/ti Lu, g. -ii = taatta; minuu aikan õli taatti i maamo minu (noorus)ajal oli t. ja m. (= kutsuti isa ja ema t. ja m.).

taat/to Lu Li-Len. J Ku, g. -oo Lu Ku = taatta; J müü kassõn elimm jo mõnõõ põlvõõ taattojõõ taatõᴅ i äjjoi äjjäᴅ siin on elanud (me elasime siin) juba mitme (sugu)põlve isade isad ja vanaisade vanaisad.

taavis/saa M (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in vajutada надав/ливать, -ить; M taavissagaa kõvõpassi vajutage kõvemini.

tabaka vt. tabakka.

tabakaᴅ K-Al. P M tapakaᴅ S tubak/aᴅ M Po I -õᴅ J pl. tubakaõhtu, kihluspidu (kihluse tähistamiskomme kosjaõhtul) табачный праздник (особый обычай празднования помолвки после сватовства); M siis tabakad õltii, kõõz mentii svaatattamaa siis oli tubakaõhtu, kui mindi kosima; Po kõõs tulla tubakkoikaa millal tulla kosja (tubakaga)?; P tulivat tabakaᴅ, mentii tabakkoikaa sinne tuli tubakaõhtu, mindi sinna tubakaga (= mindi kosja); M per̆rää kosimissa tubakat pit̆tääᴢ pärast kosimist peetakse kihluspidu; S min̆nua kozittii, piettii tapakaᴅ, isuttii lavvaa tağgaa, viinaa jootii mind kositi, peeti kihluspidu, istuti laua taha, joodi viina; M sis ko noorikkõ annap sen̆naa, etti meeb mehelee, sis tehtii tubakaᴅ, sis põlõtattii noorizo tubakkaa siis, kui pruut annab sõna, et läheb mehele, siis tehti tubakaõhtu, siis noorsugu suitsetas tubakat; I tulivat tubakkoilõõ ženiχaa isä i emä kihluspeole tulid (ka) peigmehe isa ja ema.

tabak/erka (J) tubakerka M -irk J-Tsv. Тоба-карка Tum., g. -erkaa ~ -irkaa J tubakerkaa M nuusktubakatoos табакерка; J taritsõb naisiilõõ õmaa tabakerkaa pakub naistele oma nuusktubakat (nuusktubakatoosi).

tabak/ka K-Ahl. L P (M) tapakka S tubakka K L M V Po Lu Li J I tupakka J tubakk J-Tsv. -a Kr Табака Tum. Тобака (Tum.), g. -aa M tubakaa M J tubakas; nuusktubakas табак; нюхательный табак; I tubakkaa õli i piipud õlivaᴅ tubakat oli ja piibud olid; P põlõtatko tabakkaa kas sa suitsetad?; J ep tunnõ tupakkaa põlõttaa rl. ei oska (tubakat) suitsetada; M nuuskas tubakkaa nuuskas tubakat; Lu se on paperoskõ tubakka see on paberossitubakas; P õli siel ńuuhalnõit tabakkaa oli seal nuusktubakat; M nen̆nää tubakka nuusktubakas; J patšk tubakkaa pakk tubakat; J tubakk patškõ tubakapakk, pakk tubakat; J tubakk massin tubakakott; M tubakaa karppi tubakakarp; M tubakaa sääveli tubakakott. – Vt. ka lehto-, nenä-, nuusku-, osmuška-.

tabakkasarvi (M) tabakka-sarvi (K-Ahl.) tubakasarv табачный рожок; piti seäl tabakka- sarveza surmaa (Ahl. 113) pidas seal tubakasarves surma (kinni).

tabarrskatti [?] Kr selili, seliti навзничь (rücklings – orig. t.).

tabĺetk/a M, g. -aa tablett таблетка; doχtari antõ millõ tabĺetkoi arst andis mulle tablette.

tabĺit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J tabel таблица.

tabĺitts-umnožeńńa J-Tsv. korrutustabel, üks-kordüks таблица умножения; jok tabĺitts- umnožeńńa õppõziᴅ kas korrutustabeli õppisid (selgeks)?

tabun/a Ra (Lu I) dabuna Lu Li tabun Lu dabun J-Tsv. Ku, g. -aa Lu J I hobusekari табун; Lu lähs dabunõllõ vassaa läks hobusekarjale vastu; J dabun on ajõttu üüssi koppõnii hobusekari on aetud ööseks koplisse; Lu tabun ajõttii üüssi mettsää koko tšezää hobusekari aeti ööseks metsa kogu suve.

tabunaa Ra I dabunaa Lu Ku adv. hobusekarja (наречие в форме илл-а от tabuna); I siä mened tabunaa sa lähed hobusekarja; Ra päivässi ajõttii kottoo õpõzõᴅ põlto-tüitä tetšemää, a ohtagonn taaz mentii tabunaa päevaks aeti hobused koju põllutöid tegema, aga õhtul mindi (= viidi nad) jälle (öisesse) hobusekarja.

tabun/aza: -aᴢ ~ -õᴢ Ra dabunaᴢ Lu J Ku adv. hobusekarjas (наречие в форме ин-а от tabuna); Ra viinaa eväd juutu tabunaᴢ viina ei joodud (öises) hobusekarjas; Lu końušnikka tšäüb dabunaᴢ hobusekarjus käib hobusekarjas; Ku hänel hepoized evät kesett́śü dabunaᴢ tal hobused ei püsinud karjas.

tabu/ni K L (M) -uni Kõ dabu/ni L P (M), g. -nii L 1. hobusekari табун; L annam miε sillõ tabunii opõziita ma annan sulle karja hobuseid; L karja ja tabuni lazzõttii mettsεä (lehma)- ja hobusekari lasti metsa; 2. parv, hulk стая; ватага (о людях); M sõk̆kõatsõᴅ tullaas koko tabunikaa kihulased tulevad lausa parvena; M tarkka näüb i tabuniᴢ vs. tark paistab ka hulga seas silma. – Vt. ka ovos-.

tabu/šnikka K-Ahl. M -ntšikka Ke-Set. dabušnik/ka K-Set. M J (P Ra Ku) -kᴀ Ku -k Ra J-Tsv., g. -šnikaa K-Ahl. -aa P J (hobuse)karjus табунщик; K tabušnikka ääräb ümpär tabunita keppi tšäezä (Ahl. 119) hobusekarjus käib ümber hobusekarja, kepp käes; M õli võtõttu dabušnikka oli palgatud (võetud) hobusekarjus; Ra tabunaz õltii dabušnikk i paastori, mõlõpi meezelokkaᴅ hobusekarjas olid hobusekarjus ja karjuse abiline, mõlemad (olid) meesterahvad.

taga vt. takana¹.

tag/aa Set. Kett. K L P M Li Ra J -a K-Ahl. M J tağgaa M S I -gaa Po Lu Ra tagga Kr 1. adv. taha позади; J ettee maamõz rissi, tagaa izääz rissi rl. ette su ema rist, taha su isa rist; M meni sinne tagaa komnattii läks sinna tagatuppa; P vaatap tšen on jäännü vähäizie tagaa vaatab, kes on jäänud natuke taha; 2. postp., prep. taha за (что, куда); M nävät kõrjuzivad linojõõ tagaa tütterikoᴅ nemad, tüdrukud, peitsid end linade taha; J päivä laskõõp pilvee taga päike laskub pilve taha; I võtaᴅ karbuškaa seĺĺää tağgaa sioᴅ võtad kannika, seod (rätikuga) selja taha; Po nùorikoo emä isutab laŋgod lavvaa taggaa pruudi ema paneb langud laua taha istuma; Ra tagaa kukkozia meni läks Kukkuzi taha; 3. adv. tagant сзади; S ühs algab laulaa, tõizõt tağgaa võttaaᴢ üks hakkab laulma, teised aitavad tagant; ■ J tšäeka taga lüümä käega lööma. – Vt. ka takaa.

taga/asõõ: -asyõ P -se R-Lön. taka/ase K-Ahl. -zõõ Li tagasi обратно, назад; P vaatap tagaasyõ vaatab tagasi; Li tämä võtti kalaa i sei poolõᴅ, i tõizõõ poolõõ viskas takazõõ ta võttis kala ja sõi poole (ära), ja teise poole viskas tagasi.

tag/aaᴢ Kett. K R U L P M -aᴢ K Kõ Po J vdjI tağgaaᴢ M Kõ I -gaaᴢ Po taka/aᴢ R Lu Li J -ᴢ Lu Li J Ku 1. tagasi назад, обратно; L tullass kotuo i tagaaz ev vaatahtaa tullakse koju ja tagasi ei vaadata; L täll deŋgoit tagaaᴢ bõllu antaa tal polnud raha tagasi anda; Po seness on tagaz vùotta viis sellest on aastat viis tagasi; J tšippaa takaz antiiʙ haigus annab järele (tagasi); Lu miä takaaᴢ en juttõõ ma (kõneldut) edasi ei räägi; M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ jänes teeb haake edasi-tagasi; 2. taas, jälle, uuesti опять, снова, вновь; J oomnikoll takaz õlivat tšerikkoᴢ hommikul olid nad taas kirikus; J nõis tagas makkaamaa (Must. 146) heida jälle magama; Li lülü tõmpaap senee puu takaas kokkoo, ei saa sahata üvässi, ahisõp sahhaa lüli (= tihenenud puusüü) tõmbab (saagides) selle puu jälle kokku, ei saa hästi saagida, võtab sae kinni; Li aukko kazvatup takaaᴢ (tšiin) auk (puutüves) kasvab kinni; M piti tehä tağgaas kõik see töö, mikä õli pilattu rağgõõkaa tuli kogu see töö uuesti teha, mis oli rahega rikutud; Li tševät ku tuli, siis sargõd äessettii takaᴢ kui kevad tuli, siis äestati põllud uuesti.

tagan, tagana vt. takana¹.

taga/na K-Ahl. L M Lu -n Ränk M Li takana ~ stakan Ränk stagana (Lu), g. -naa L M (rauast) kolmjalg, keeduraud треножник, таганка, таганец; M eellä õli ahjo ilma pliittaa, a tagan õli arinalla, kõlmõg jalgaakaa ennemalt oli ahi ilma pliidita, aga keeduraud oli ahjuesisel, kolme jalaga; L tšugunikka pannass taganaa pεälie malmpott pannakse kolmjala peale; M tagana kujalõõ pantii, al̆laa taganaa tehtii tuli i siš tšihutattii kolmjalg pandi õue, kolm-jala alla tehti tuli ja siis keedeti. – Vt. ka taganttsa.

taganna vt. takana¹.

tagant/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J = tagana.

tagase vt. tagaasõõ.

tagaᴢ vt. tagaaᴢ.

tagga vt. tagaa.

tağgaaᴢ, taggaaᴢ vt. tagaaᴢ.

tagl/a K-Ahl. M-Set. Kõ Lu Li Ra (Kett. Ränk) -õ J-Tsv., g. -aa Lu Ra J 1. tael трут; Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael võttis sädet (~ võttis tuld); 2. (keele)katt налёт (на языке); Li tagla on tšeelee pääl katt on keele peal.

taglas/si Lu, g. -ii taglas такелаж, оснастка; taglassi võtõttii poiᴢ taglas võeti lahti (ära).

tagla/ta Lu, pr. -an Lu, imperf. -zin Lu taglastada осна/щивать, стить (корабль); ku panna snaasti paikalõ, jutõllaa, on taglattu kui pannakse taglas paigale, (siis) öeldakse: (purjelaev) on taglastatud.

tagoskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. kolkida, taguda колотить, поколачивать.

tago/ssaa: -ssaaɢ I, pr. -s̆saa I, imperf. -s̆sii 1. kätte saada, tabada; järele jõuda поймать, успеть; tagos̆saa süsälik̆koo, paa sillõ tšiuttoo, siä peltšääᴅ saan sisaliku kätte, (selja tagant) panen sulle (sisaliku) särgi sisse, sa kardad; mee pigõpaa, a too et tagossaɢ näitä, jäät per̆rää kõittšia mine kiiremini, aga muidu sa ei jõua neile järele, jääd kõigist maha; 2. jätkuda, piisata хват/ать, -ить, бы/вать, -ть достаточным; miä tätä õssaaɢ en i jaksaɢ, deŋgoo milla ep tagossaɢ ma ei jaksagi seda osta, mul ei jätku raha; ■ egle rõhgaa aivõs̆sii, taitaa tšülmä tagossi eile aevastasin kõvasti, vist külmetasin (sain külma). – Vt. ka tavottaa.

tagot/taa P M Lu Li Ra (Kett. K-Al. U L Kõ) -ta J-Tsv., pr. -an Kett. K L P M Lu Li -õn Li J, imperf. -in P Li J 1. püüda, taga ajada; võtta, haarata ловить; догонять, доста/вать, -ть (рукой); J koir tagotti jäness koer ajas jänest taga; J tagot tšäeka leipä, luzikõll rooppa võta käega leiba, lusikaga putru; 2. püüda, katsuda, proovida (midagi teha) стремиться, пытаться, пробовать; Li miä tagotõn tehhä ain üvässi ma püüan alati (kõike) hästi teha; P pojo tagotap tüttärikkua saaha tšiin poiss püüab tüdrukut kinni võtta (saada); K näväd tagottavad kõrraz maalõõ lüvvä need paŋgõd vettä (Al. 41) (pulmakomme:) nad proovivad need veepanged (ühe) korraga ümber lüüa; 3. tavatseda, kombeks v. tavaks olla иметь обыкновение, привычку; M tuhkapään ep tagotattu alkaa töötä esmaspäeval ei tavatsetud tööd alata; P lähtie altyõᴅ, nävät tagottavad näüttäüssä allikahaldjad, neil on kombeks end näidata; J köühelee tagotõta anta ilmaa – jumalaa peräss vaesele oli kombeks anda ilma – jumala nimel; 4. kogelda, kokutada заикаться; Ra tämä heittü i perää senee nõisi tagottamaa ta ehmus ja pärast seda hakkas kogelema; Lu tämä üvässi ep saa jutõlla, tagotap sõnnaa ta ei saa hästi rääkida, kogeleb; J tagotõp pajatta kogeleb. – Vt. ka tagotõlla, taottaa, tapaõlla, tavata, tavottaa.

tagott/amizi: -õmizi J-Tsv. adv. veerides; kogeldes читая по складам; заикаясь; pojukkõin lugõb veel tširja tagottõmizi poisike loeb raamatut veel veerides.

tagot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. püüda; taga ajada, järele jõuda ловить; догонять; katit tagotõlla iirii(t) kassid püüavad hiiri; 2. kogelda, kokutada заикаться; kase lahs õikõ kõvassi tagottõõʙ see laps kogeleb väga kõvasti. – Vt. ka tagottaa, taottaa.

tag/ra Lu -rõ Lu -r Li J-Tsv., g. -raa Lu (kala)-tükk, tükk kala кусок рыбы; J nõsakk millõ vilgõll seldii tagr tõsta (ometi) mulle kahvliga tükk heeringat; Li kala tagr kalatükk; Lu lõhõõ tagra tükk lõhet. – Vt. ka kala-.

taguᴢ L M Lu Li (K-Al.) taku/ᴢ M Kõ Lu, g. -sõõ Lu -ssõõ Kõ subst. tagune нечто находящееся за чем-либо; Kõ teen sukalõõ kannaa takussõõ teen sukale kannataguse; Li ahjoo taguᴢ ahju-

tagune; M Lu kõrvaa taguᴢ kõrvatagune; Lu tširjaa takuᴢ raamatu selg; M jaamaa lidnaa takuᴢ Kingissepa linnatagune (endine äärelinn); ■ M silmä vaataʙ, a ep tap̆paa tagussia, mill õssaa silm vaatab, aga ei jätku raha, millega osta. – Vt. ka kõrva-.

t́aguš/ka (Li) -k J-Tsv., g. -kaa J (suur nahast) kinnas тягушка (большая кожаная рукавица); J paa alõtsõt t́aguškoi süäme, siiz leep soojõp pane labakindad nahkkinnaste sisse, siis on soojem. –Vt. ka ḱäguška.

tagõdnõ [?] (L-Bor.): terve kuu, terve päivä, terve kuu ülimeridne, tähtitaivaa tagedne (Bor. 745) rl. tere, kuu, tere, päike, tere, kuu, mereülene, tähistaeva tagune [?].

tagõpaa Kett. L M-Set. I taagõpa M Po taagõpaa P kaugemale; edasi дальше; I šveeda meni i ep pääznüt tagõpaa rootslane läks ja ei pääsenud kaugemale; L mene tagõpaa niitä mine neist kaugemale; M meep tagõpaa, tuõb õrava vassaa (Set. 14) läheb edasi, tuleb orav vastu; M ilma lühüttä ookamissa en või taagõpa tehä töötä ilma lühikese puhkuseta ma ei jaksa edasi tööd teha.

tagõpallõõ K-Al. kaugemale, edasi дальше; tšen paab sitsaa, tšen .. sukkõita, povoinikkoita, tšiuttoi, nii tagõpallõõtši (Al. 58) kes paneb (kingituseks) sitsi, kes .. sukki, tanusid, särke, (ja) nii edasi(gi).

tagõp/assi: -ass K M Kõ I tagepas K-Ahl. -pass ~ -pas I 1. kaugemale, eemale; edasi дальше; в сторону; M koira tagõpass eb laskõnnu, nõisi rissi teetä koer kaugemale ei lasknud, heitis teele risti (ette); I meeɢ tagõppass minussa mine minust eemale; I meeväᴅ tagõppass kuttsumaa suk̆kua, tšülie müü niin tšäüsiväᴅ lähevad kaugemale sugulasi (pulma) kutsuma, nii käisid (enne pulmi) külasid mööda; 2. tahapoole назад; I isud järd́üllä, kaltõõt tagõppas istud järil, kaldud tahapoole; 3. eemal, kaugemal, tagapool в отдалении, вдали; позади; M tagõpass on tšäm̆mee jõtši tagapool on Tšäme jõgi. – Vt. ka tagõpõissi.

tagõpa/za P I tagepaza K-Ahl. -ᴢ Kõ kaugemal, tagapool дальше; позади; I vähä tagõpaza on karetii mätä vähe kaugemal on Tõlla mäda(soo).

tagõppas ~ tagõppass vt. tagõpassi.

tagõpõissi M eemal(e), kaugemal(e) в отдалении; дальше; tagõpõissi tšülässä õlivad riigaᴅ külast eemal olid rehed (= hooned vilja kuivatamiseks ja peksmiseks). – Vt. ka tagõpassi.

tagõtsi Li tagant läbi сза́ди, позади́; meen oonõõ tagõtsi lähen maja tagant läbi.

tah̆hõa ~ tahhõa ~ taχja vt. tahõa.

tah/ko¹: -k J-Tsv., g. -goo mure, jahune рыхлый; tahk maamuna mure kartul.

tah/ko² J-Tsv., g. -goo tahk, tahutud v. tahuline pind v. serv фасет, грань.

tah/ko³ M Li J-Tsv., g. -goo J 1. puupakk колода, чурбан; 2. kõnek. tünn (paksu inimese kohta), простор. колода (о тучном или толстом человеке); J kase nain om varmissunnu niku tahko see naine on läinud paksuks nagu tünn.

tahkoi/n J-Tsv., g. -zõõ tahuline гранёный, угловатый; kahõõ tahkoin õzrõ kahetahuline oder. – Vt. ka tahõlikko.

tahkoĺi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J helde щедрый; nii on tahkoĺin inimin, mittäit eb žaleit (ta) on nii helde inimene, millestki pole kahju.

tah/koa (Li), pr. -goʙ Li, imperf. -kozi vihtuda, pugida (söömise kohta) лопать, хлестать (жадно есть); tahgop süüvvä vihub süüa.

tahkotšivi M tahk-tšivi J-Tsv. 1. tahk, tahukivi гранёный камень; J etsi tahk-tšivi luizgõssi otsi tahukivi luisuks; 2. pinnialasi наковальня для оттачивания кос; M tahkotšivi on se, kuza vikastõita tak̆koaᴢ pinnialasi on see, kus vikateid pinnitakse.

tahmaasõõ M: mill jo algab mennä suu tahmaasõõ mul hakkab juba suu (suurest rääkimisest) kuivama.

tahmaza M: mill on aivo tahmaza suu mul on suu (juba) päris kuivanud.

taholli/nõ: -nen J-Must. tahuline [?] с гранями [?], угловатый [?].

tahtaa/ta (M) -taɢ (Ko), pr. -ʙ M Ko, imperf. -ᴢ impers. = tahtauta; M tahtaaʙ sillõ mennä, mita sillõ on vaj̆jaa on sul (aga) tahtmine minna, mis sul (sealt) vaja on!

tahtau/ssaɢ I -ssa (J), pr. -ʙ I, imperf. -ji ~ -jõ impers. = tahtauta; millõõ tahtauʙ makkõata süüäɢ mul on tahtmine magusat süüa; sis tahtauji niku tšül̆lää siis tuli nagu tahtmine külasse minna; J täll nii tahtaub näilee antaa õmad rahaᴅ ta (= vanaema) nii (väga) tahab neile (= lastele) anda oma raha.

tahtau/ta (Kett. K P M Po Li), pr. -ʙ K P M Li, imperf. -zi Kett. -ᴢ Po impers. tahta, soovida хотеться, иметь желание, желать; P süvvä tahtauʙ on tahtmine süüa; Po guĺatattii kui kaugaa näilee tahtauᴢ pidutseti niikaua, kui neil oli tahtmist. – Vt. ka tahtaata, tahtoa, tahtouta.

tah/to J (Lu), g. -oo J tahe, tahtmine, soov желание, хотение, охота, воля; Lu tämä meni õmal taholl sõtamehessi ta läks vabatahtlikult (omal soovil) sõduriks. – Vt. ka tahtomin.

tah/toa Kett. K L P M Kõ Lu Li J (U Ja V Po Ra Ku Kr) -tua K L P Kõ S Po Lu -toaɢ I (Ma) -tuaɢ I, pr. -on Kett. K U P M Kõ S Lu Li Ra J Ku Kr tah̆hoo I Ma -un ~ taon Kr, imperf. -õn Kett. U M tah̆hõõ I -tozin P Lu Li J Ku 1. tahta, soovida хотеть, желать; L suojõtõlla tahomma tahame (end) soojendada; U miä tahon viinaa, a tämä tahob õlutta mina tahan viina, aga tema tahab õlut; M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää niisugune vilets pea (kaalikapea), ei taha enam midagi mäletada; M emä õssi millõõ plat́iᴅ. mokomaᴅ miltiziä miä tahõn ema ostis mulle kleidi. Niisuguse, millist ma tahtsin; J miä meen kattsomaa, miltin lehmä on i ku paĺĺo nämä tahotaa ma lähen vaatama, milline lehm on ja kui palju (raha) nad (lehma eest) tahavad; P tämä tahop paĺlo petellä ta tahab (= talle meeldib) palju valetada; Li miä tahon sillõ üvvää ma soovin sulle head; 2. impers. tahta, vajada, vaja olla нуждаться, требовать; J algõttu tüü tahob lõpõttõmiss alatud töö tahab lõpetamist; J pöllü tahop pühtšimiss tolm tahab pühkimist; 3. (märgib seda, et põhiverbiga väljendatud tegevus oleks peaaegu toimunud обозначает то, что выраженное основным глаголом действие было близко к осуществлению, могло бы совершиться); M koorma tahtõ kukõrtua koorem pidi peaaegu ümber minema; U miä tahõn nõisa läsimää ma pidin peaaegu haigeks jääma. – Vt. ka tahtaata, tahtaussaɢ, tahtauta, tahtouta.

tahtoinõ vt. üvä-.

tahtoli/in J-Tsv., g. -zõ J adj. tahtev, sooviv желательный, желающий.

tahtomi/n J-Tsv., g. -zõõ J = tahto.

tahtou/ta (L), pr. -ʙ, imperf. -ᴢ impers. = tahtauta; kerättüä leipεä süvvä ep tahtou kerjatud leiba ei taha (~ ei ole tahtmist) süüa.

tahtši/a Kett. M-Set. -aɢ (I), pr. tahd́in M, imperf. -zin M (peeneks) tampida толочь, рас-; M razvakomka lavõznalla, tšen tahop se tahd́ip. uhmõr (Set. 17) mõist. rasvakamakas pingi all, kes tahab, see tambib (peeneks)? – Uhmer.

tahttši vt. tähtši.

tah/õ Kõ, g. -kõõ Kõ viljapea колос; rüizjüvä on tahkõõ süämeᴢ rukkitera on viljapea sees; eb õõ tahkõi ei ole viljapäid. – Vt. ka rüis-.

tah/õa Kett. J-Must. tah̆hõa M vdjI -hõa Lu J-Must. taχja Lu, g. -õa (Kett.) taχjaa (Lu) mure, jahune; kobe, kohe, kohev мучнистый, рыхлый; M nõiskaa söömää, lahzõᴅ, tah̆hõad omenaᴅ hakake sööma, lapsed, muredad kartulid; M tah̆hõa õuna jahune õun; M tah̆hõa kakku kobe kook; M ai ku on tah̆hõa maa oi, küll on kohe muld.

tahõlik/ko M, g. -oo M tahuline, tahutud гранёный, обтёсанный. – Vt. ka tahkoin.

tai/ka P M Lu -k (Ku) -k Lu, g. -gaa Lu taig, nõiatemp, nõidus, kõnek. kunts колдовство, волшебство чародейство; P nõita lõikkaz jõka põlloss ühie pihuo rüiss i jätti maalyõ, se õli sis tämεä taika nõid lõikas igalt põllult ühe peo(täie) rukist ja jättis maha, see oli siis tema nõiatemp; P tuli med́d́e taigassa taikaa meie nõidus õnnestus (~ meie kuntsist oli kasu); M taika inehmin nõid(uja), posija; ■ M nätilpään teet töötä, kase töö taikaa eb mene (kui) pühapäeval teed tööd, (siis) see töö ei õnnestu; M meep taikaasõõ vai ei (kas) läheb korda või ei.

taika-baba M = taikanain.

taikaka/htši (Ränk), hrl. pl. -zgõt Ränk (nelipühikaskede oksad, mida suitsutati haiguste parandamiseks ветки троицкой берёзы, которые жгли для избавления от болезней).

taikaleipä M taia- e. nõialeib волшебный хлеб; kursi õli niku taikaleipä, etti õmaz iäs siä et nätšeiz nältšüüttä pulmaleib oli nagu nõialeib, et sa oma eluajal ei näeks nälga.

taikanain Lu posijanaine, taiatark, nõid знахарка, колдунья; kummall naizõll õltii poigad esimeizeᴅ, se õli taikanain naine, kelle esimesed (lapsed) olid pojad, see oli nõid. – Vt. ka taika-baba, taikuri.

taikaroho M (K) nõiarohi чародейная трава, колдовское зелье; K eellämuinaa suitsutõttii, põlõtõttii taikarohta i läpi tšiutoo ńuuhattii vanasti suitsutati, põletati nõiarohtu ja nuusutati läbi särgi; M rautaroho, täm avitab naisii menolaissa, se on niku taikaroho raudrohi, see aitab naistehaiguste puhul, see on nagu nõia-rohi.

taika-tarelka M taia- e. nõiataldrik (suur taldrik, millele pandi pirukad, kalad, sült jm.) колдуньина тарелка, волшебничья тарелка (на неё обычно клали пироги, рыбу, холодец и пр.).

taikavaassa ~ taikvaassa Ra taia- е. nõiavaks (vaks, millega on mõõdetud karu käppa; usuti, et sellega haiget mõõtes võib parandada mitmesuguseid haigusi) колдуньина пядь (ею измерял и медвежью лапу, чтобы затем, измеряя больного, избавлять его от болезней); mill on taikavaassa, miε mittaan, ku on läsivä mul on taiavaks, ma mõõdan, kui (keegi) on haige.

taikmõila Ra taia- e. nõiaseep волшебное мыло; mõilaa, migääkaa on pestü pokkoinikkaa, mõnikkaad võttavat taikmõilass seebi, millega on pestud surnut, võtavad mõned nõiaseebiks.

taikur/i P, g. -ii taiatark, nõid, posija колдун, знахарь; nõita juollass tuoš taikuriss nõida kutsutakse ka taiatargaks. – Vt. ka taikanain, tarkka.

taikõnpüttü Lu (kolme madala jalaga) leiva-astja квашня, хлебная тренога. – Vt. ka taitšinkahja.

tai/mi Kett. K P M Kõ Lu Li J I -ḿi J-Tsv. -mõ Li, g. -mõõ M Lu J -mõ ~ -ḿii J-Tsv. 1. (noor) taim; lavataim (молодое) растение; рассада; M taimi üv̆vii juurittu taim juurdus hästi; Lu ku taimõltaa isutõttii, piti kapussaa kõlmõl päiväl vallaa kui taimena istutati, pidi kapsast kolmel päeval kastma; M panidoraa taimõd isutamma ühzii tomatitaimed istutame ühekaupa; M taimõõ lavaᴅ taimelavad; Li taimõ nutaʙ, taimõõd nuttavaᴅ taim nutab, taimed nutavad (= kiratsevad); 2. J-Tsv. fig. neiu девица. – Vt. ka taimõõ.

taimikkõi/n Li J-Tsv., g. -zõõ taimeke росточек; J jääti perälee va heenokkõizõt kapusaa taimikkõizõᴅ jäid järele vaid väikesed kapsataimekesed.

taimiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -ᴢ J juurduda укорен/яться, -иться.

taimõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J taimerikas богатый растениями.

taimõlõi/n I, g. -zõõ I (lava)taim рассада; taimõlõizõt tšülvettüɢ räästoilla taimed (= taimede seemned) on külvatud taimelava(de)sse.

taimõ/õ (I), g. -nõõ I (noor) taim, lavataim молодое растение, рассада; kapus̆saa taimõnõᴅ kapsataimed. – Vt. ka taimi.

taimõõ-lava J-Tsv. taimelava парник, рассадник.

taina vt. tõin.

tai/taa¹ P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku -ta Lu Ra J -tõ ~ -t J vist, võib-olla наверно, может быть; M pää maaza isuʙ, taitaa on goŕaa paĺĺo istub, pea norus, vist on muret palju; M siä taitaa izze võib-olla sa ise (teed)?; P siε taitaa õlid vettä võttamaᴢ sa olid vist vett võtmas (toomas).

taita/a² (P Kõ), pr. tad́d́an, imperf. -zin osata уметь; знать; Kõ miε kui kazvin, miε ven̆näi tšeeltä en taitannu kui ma kasvasin, ma vene keelt ei osanud; P tad́d́a nüt taloza tšävvä, taloo tarkutta pitää (Al. 55) rl. (pulmalaulust:) oska nüüd talus käia, talu tarkust hoida.

taitav/a J-Must., g. -aa tark [?], võimekas [?] умный [?], способный [?] (orig.: vakainen ?).

taite vt. taitõõ.

tai/tšia J-Tsv., pr. -džin J, imperf. -tšizin J tainast segada заме/шивать, -сить тесто; jok taitšin on taidžittu kas tainas on juba segatud?

taitšiga vt. taitšinkahja.

taitšigõja Li taitšikõja (J), g. -aa = taitšinkahja; Li taitšigõja õli ümmärkõin, eb õllu jalkoikaa leivaastja oli ümmargune, ei olnud jalgadega; J ämme valõ taitšikõjaa ämm valas (vee) leiva-astjasse.

taitšikahja vt. taitšinkahja.

taitšikõja vt. taitšigõja.

taitšimpuu ~ taitšim-puu J taitšipuu Lu = taitšinkahja; J nõssõga taitšim-puu ležaŋkõlõ, parõp taitšin happõnõʙ tõstke leivaastja ahjupingile, tainas hapneb paremini.

taitšimpää Li (J) tainapea, loll дурак, ду-

рень.

taitšimpüttü ~ taitšinpüttü P = taikõnpüttü.

taitši/na Kett. Set. K L P M Lu Li Ra J I -nõ Lu -n Lu Ra J, g. -naa K L P M Lu Li J tainas тесто; M taitšina appõnõp, sõtkuas, vaalõas tainas hapneb, sõtkutakse, vaalitakse; L perennaa pani kõlmõt taitšinaa ühtie leipää perenaine pani (küpsetamisel) kolmesugust tainast ühte leiba; M jätä murukkõin van̆naa taitšinaa jäta raasuke vana tainast (leivaastja põhja); Lu parõp taitšina happõnõʙ, ku juurtõ jätän tainas hapneb paremini, kui jätan juuretist; Lu mehel tšäed õltii taitšinaᴢ mehel olid käed tainased; Lu mussa taitšina leivatainas, rukkijahutainas; I valkõa taitšina saiatainas, nisujahutainas; Lu taitšinaa juuri ~ taitšinaa happauᴢ leivajuuretis; Lu ruis taitšina leivatainas, rukkijahutainas; Lu saija taitšin saiatainas; J taitšin kakku (leivatainast) paistekakk; J taitšim puu leivaastja; ■ J taitšim pää tainapea, loll. – Vt. ka apo-, leipä-, rüis-, saija-.

taitšinamarja P Lu Li J I taitšina-marja Lu J I taitšinmarja M Li J magesõstar альпийская смородина; P taitšinamarjoi ko seiᴅ, sis tšielie pεälie jäi niku taitšina, õli väntšelä maku kui magesõstraid sõid, siis keele peale jäi nagu tainas, oli lääge maitse; Li taitšinmarja pehko magesõstrapõõsas.

taitšinik/ko J-Tsv., g. -oo J leivaastja, -küna, mõhk квашня; õsimm posud-mehelt uuvvõõ taitšinikoo ostsime püttsepalt uue leivaastja.

taitšinkahja P taitšika/hja P M -χja (R) taitškahja P M Lu Ra (Kõ) taitš-kahja Lu taitškaja K-Ahl. I taitšiga Li leivaastja, -küna, mõhk квашня; P tšümmie miessä ühez astias tanttsivaᴅ. taitšikahja, taitšinaa sõtkuassa mõist. kümme meest ühes astjas tantsivad? – Leivaastja (taina sõtkumise ajal); M hakka võtti taitšikahjaa i puissi sinne javoᴅ eit võttis leivaastja ja puistas sinna jahu; I taitškajaa sek̆kaa leipiä leivaastjasse segan (leiva)tainast; Lu taitši-kahja on puussa tehtü, se on pitšlikko leivaastja on puust tehtud, see on pikergune; M taitškahjall on varo leivaastjal on vits (peal); Lu taitš-kahjaa katto leivaastja kaas. – Vt. ka taikõnpüttü, taitšigõja, taitšimpuu, taitšimpüttü, taitšipuu.

taitšinkakku Lu Li Ra J 1. (leiva)tainakakk, paistekakk хлебец, колобок (из ржаного теста); Lu võtan teen taitšinkakuu, teen tšiireeltää tšämmelkakuu võtan teen tainakaku, teen kiiresti paistekaku; 2. leivajuuretis хлебная опара, закваска; Ra taitšinkakkuja jätettii taitškahjaa põhjaa leivajuuretist jäeti leivaastja põhja.

taitšinmarjappuu Kett. taitšinmarjapuu M-Set. magesõstrapõõsas куст альпийской смородины.

taitšinpüttü vt. taitšimpüttü.

taitšinõi/n J-Tsv., g. -zõõ tainane тестяной; taitšinõin, niku taitšin tainane, nagu tainas.

taitšipuu vt. taitšimpuu.

taitškahja, taitškaja vt. taitšinkahja.

taitõ vt. taitaa¹.

tait/õõ: -ee R-Eur. -e R-Lön. R-Reg. -en R-Reg. hästi, korralikult хорошо, порядочно; tupa tuite soojetettu tare taite lämmitettü (Lön. 692) rl. tuba on hästi soojendatud, tare korralikult köetud. – Vt. ka tuntõõ.

taivaa-karvõin J-Tsv. taevakarva, helesinine голубой.

taivaa-laki J-Tsv. taevalaotus, taevavõlv небосвод, небесный свод.

taivaalli/n S-Len., g. -zõõ taevane небесный; üvvi [= üv̆vii] tetši üvä jumala, ilas tallela taivaallin isä (Len. 269) rl. hästi tegi hea jumal, pani tallele (~ võttis hoida) taevane isa. – Vt. ka taivõin.

taivaasiigla S-Vilb. taevasõel, Sõel e. Plejaadid (tähtkuju) Плеяды (созвездие).

taivaa-trappuuᴅ J-Ar. pl. taevatrepid (vööräti tikandkirja nimetus) небесная лестница, лестница в небо (название опр. узора на поясном платке).

taiwas Kr, g. taiwa Kr taevas небо; taiwa tieh Linnutee.

tai/vaᴢ Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ku) -võᴢ Lu J-Tsv. Та́йвазъ K-reg.2 Та́йвасъ Pal.1 Ii-reg.1 Тайвасъ Tum., g. -vaa L P M Kõ Lu J taevas небо; M tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos; Li siitiä taivaᴢ selge taevas; L jumala meni taivaasyõ Kristus läks taevasse; J taivaa maatee (Must. 175) Linnutee; ■ J vass taivõss lentämä (Tsv.) vastu taevast lendama, plahvatama; fig. kokku varisema, luhtuma. – Vt. ka talvi-, tähti-.

taivazvoho Kett. M Kõ S Lu Li Ra taivõzvoho Li tikutaja, (rahvapärane nimetus) taevasokk (lind) бекас; Lu taivazvoho mäkätäʙ niku kittsi taevasokk mökitab nagu kits.

taivõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = taivaallin.

taka¹ vt. takana¹.

taka² M Lu Li Ra J-Tsv. indekl. tagumine, taga-, tagu- задний; Lu taka ammaᴢ tagumine hammas; J taka õtts tagumine ots; J taka pooli tagu-pool, tagumik; Lu taka kelkka palgikelk (ree pärakelk palgiveol); Lu taka sooli pärasool; M ühs on vahiᴢ, a taka paari johzõʙ (tagumist paari mängides:) üks on valves (= püüdja), aga tagumine paar jookseb; J taka poolõõ jätetti kõig menoᴅ kõik tööd lükati edasi (jäeti taha-poole); J taka poolla tagapool, taga; J taka poolta tagantpoolt; ■ Lu taka äijjä vanavanaisa, vaarisa; J taka kuja kõrvaltänav.

tak/aa Set. K R-Reg. L P M Kõ-Len. Lu J -a Lu J-Tsv. tak̆kaa M Kõ S I -kaa Po Lu Li J I Ku -ka Lu Li J-Tsv. -kõ J-Tsv. 1. adv. tagant, takka сзади; K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks veidi maad (edasi), tuleb tagant mees; Kõ takaa pari joohzep kahe poole [= joohzõp kahõõ poolõõ] (Len. 216) (tagumist paari mängides:) tagant jookseb paar kahele poole; Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja takka naeruväärne; J miä takkaa tõukkaan ma tõukan (koormat) tagant; M üv̆vää tuulta sillõ tak̆kaa pärituult sulle! (~ hüva tuult sulle takka!); J tupi takkõ, jot tšiirep tallaiᴢ sunni takka, et (ta) kiiremini käiks; 2. postp., prep. tagant, takka из-за; M nõisi lavvaa tak̆kaa tõusis laua tagant; J takkaa tarttua takka Tartut (teiselt poolt Tartut); J õmpõõn takkaa niglaa õmblen järelpistega (tagantnõela); 3. adv. järel, järele (сзади); P õrava .. johsi lakõalyõ, müö kõikii takaa orav jooksis lagendikule (lagedale), meie kõik järele; I miä men̆nii eezä, a tämä tuõp tak̆kaa, tagosaʙ minnua ma läksin ees, aga tema tuleb järele, saab mu kätte; P tõizõt takaa laulavaᴅ teised laulavad (eeslauljale) järele; L iezä tulivad družgaᴅ, ženiχa tuli takaa ees tulid peiupoisid, peigmees tuli (nende) järel; 4. postp., prep. järele, järel за (кем? чем?); Kõ miε jään itšäässi häilämää pah̆haa tak̆kaa ma jään igavesti vanakurja järele hulkuma (= jään eksiteele); M tõin tõizõõ tak̆kaa meni kõikk tšülä kolhozii üksteise järele läks kogu küla kolhoosi; P müö lahzõt takaa jänehsee, õjaassaa juozimma takaa meie lapsed jänese järele, ojani jooksime järele; Kõ gaabre meni lehmää tak̆kaa Gaabriel läks (lehma ajades) lehma järel; L nuorõp velli meni tõisii takaa noorem vend läks teiste järel; 5. adv. taga позади; M silmäᴅ piäʙ õlla ümperikkoa, eez i tak̆kaa silmad peavad olema ees ja taga; Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis külvaja külvas taga taas sinna poisi jälgi mööda; Li pollee kagluᴢ, a takkaa õllaa pollee nauhat põlle kaelus(epael), aga (selja) taga on põlle paelad; 6. prep., postp. taga за (предлог или послелог, отвечающий на вопрос кем? чем?); Lu silmiijee eb i juttõõ mittä, a takka silmiijee paap paĺĺo näkku (silmade ees) ei ütle midagi, aga tagaselja laimab palju; J kaipala tšülä on suur tšülä, takaa kattilaa, roojakaᴢ Kaipala küla on suur küla, Kattila taga, porine; Lu rüsümää takaa on hoŋkamettsä Rüsümäe taga on männimets; 7. adv. taha позади; Lu kõlmõs pantii takkaa seisomaa kolmas (viljavihk) pandi taha (püsti) seisma; Li ettee i takkaa ette ja taha; Po tuli tagaᴢ, eb vaattannu takkaa tuli tagasi, ei vaadanud taha; I mee pigõpaa, siä jäät tak̆ka mine kiiremini, sa jääd (teistest) maha (taha)!; 8. postp. taha за (что); Lu päivä meni metsää takkaa päike vajus (läks) metsa taha; Lu siiz neit lassaa lavvaa takkaa siis lastakse neid laua taha; Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga (silme ees) mesikeeli (nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igaviisi; 9. adv. tagasi обратно, назад; Lu kui meeᴅ, elä katso takkaa kui lähed, ära vaata tagasi; I tšääntüüɢ tak̆kaa pöördu tagasi; 10. pärast, hiljem, tagantjärele потом, позже; K ko on aikaa, sis viel meneväd takaa üöseissi nuorikõõ emälee da izälee (Al. 42) kui on aega, siis lähevad veel pärast ööseks pruudi ema ja isa juurde; L mitä se sipilä pajatti kunikkaalõ, takaa kõikk tširjotõttii mida see Sipilä rääkis kuningale, tagantjärele kirjutati kõik üles; M tämä tak̆kaa juttõõʙ: pahalain ta ütleb tagantjärele: kurat!; 11. adv. vahepeal, sellal между тем; M repo tak̆kaa võtti i ül̆lee sei vahepeal rebane võttis ja sõi koore (ära); ■ J koirõd ajõta jäness takka koerad ajavad jänest taga; I üvä leeʙ, sin̆nua tak̆kaa eb aj̆jaa (kodus) on hea, (tööga) sind taga ei aeta; M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama; M täm mokoma ontši prokutoo, eb vaata izeen̆nee tak̆kaa, oŋko tällä jõka paikka paikalla ta ongi niisugune lohakas, ei vaata iseenese järele, kas tal on kõik korras; Lu senee tüü takka paisõʙ selle (inimese) töö on hästi tehtud. – Vt. ka tagaa.

takaa-ajaja (K-Ahl.) tagaajaja преследователь; ned takaa-ajajat tulivat (Ahl. 119) need tagaajajad tulid.

takaammaᴢ (Lu) = takuammaᴢ.

takaaperi vt. takaperii.

takaase vt. tagaasõõ.

tak/aasi: -kaassi Li taha за (наречие, отвечающее на вопрос куда?); tämä meni koo takkaassi i sinne jäi ta läks maja taha ja jäi sinna.

takaaᴢ¹ vt. tagaaᴢ.

takaaᴢ² vt. ka etees-.

takaa/zi Lu tagasi обратно, назад; Lu paha- poika johsi järvee takaazi paharet jooksis järve tagasi.

takabaabuška ~ taka-baabuška Lu = takababa.

takaba/ba M -aba Lu 1. vanavanaema, vaar-ema прабабушка; 2. keelekandja külaeit, latatara наговорщица, сплетница, болботуха; Lu meijjee isä on takasilmällin miiᴢ, niku takabaa-ba, ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaaᴢ, ain pani inemissä meie isa on silmakirjalik mees, nagu keelekandja külaeit, silme ees on hea, aga selja taga(nt) aina lõikas, aina laimas inimest. – Vt. ka takaämmä.

takad́eda M = takaäd́d́ä.

takajalka M Lu taka-jalka Lu tagajalg задняя нога; Lu ku tämä johzõʙ hüpältä, tämä hüppääʙ takajalkoil kui ta (= hobune) jookseb galoppi, (siis) ta hüppab tagajalgadel. – Vt. ka takujalka.

takakelkka M Lu Li taka-kelkka Lu Li taka-tšelkka Lu palgikelk, pärakelk (reega palgiveol) подвозки, подсанки (при перевозке брёвен с помощью дровней); Li taka-kelkka pannaa laitjoo perrää ja sis pannaa irttä päälle palgikelk pannakse ree järele ja siis pannakse palke peale.

takakoloda M Li lõimepakk (kangaspuudel) навой (ткацкий); M takakolodallõõ laatiaz letti lõimepakule pannakse lõimepalmik.

takakommi Lu tagatuba задняя комната.

takalauta: taka-laut J-Tsv. = takulauta; rattaa taka-laut (vankri v. kaariku) tagalaud.

takalintti M Li J tagalint, seljalint (vadja naise rahvarõivaste detail) задняя, спинная лента (деталь народной одежды водской женщины); Li i siiz õli takalintti, burdovoi vai sinine vai mussõ, kõik kukikkaad õltii ja siis oli (veel) seljalint, bordoopunane või sinine või must, kõik olid lillelised; M tehti uzorat takalintii õttsõlaillõõ tehti mustrid tagalindi otstesse.

takalukko J = takalukku.

takalukku M taka-lukku Li J-Tsv. (sise)lukk внутренний дверной замок; M esilukku i takalukku tabalukk ja (sise)lukk.

taka-maa J-Tsv. tagamaa, kauge ääreala отда-лённая сторона.

takamašti Lu tagumine mast задняя мачта.

taka/na¹ K Lu Li Ra I -naa J-Ar. -nõ Lu Li Ra -n P M Po Lu Li Ra J I -nna L M I -nnᴀ Ku -nnõ J -nn K L P M Lu J Ku tagana K-Salm.1 tagan J-Must. taganna K-Al. taka ~ takkan Kr 1. adv. taga позади, сзади; M vätšiä õli eezä i takanna rahvast oli ees ja taga; Ra sell on tšiire kui tuli takan sel on kiire, nagu tuli taga; J suõt joossaa ühzi eez tõinõ tagan (Must. 150) hundid jooksevad, üks ees, teine taga; Ku takann katkis puu taga murdus puu; 2. postp., prep. taga за (кем? чем?); K nuorikkõ lavvaa takana issu pruut istus laua taga; Po lehmä seizoʙ õvvõõ takan (~ takan õvvõa) lehm seisab siseõue taga.

takana² vt. tagana.

takan/t P Po Lu Ra J Ku -ᴅ P -tõ J -tᴀ Ku takkaant Li 1. adv. tagant сзади; J toukkaa takant venett airookaa tõuka paati aeruga tagant; Lu takant ühsi mörnäp (Len. 278) tagant keegi (üks) karjub; 2. postp., prep. tagant; pärast из-за; через; Po lehmäᴅ tulõvat takant õvvõa ~ õvvõõ takant lehmad tulevad (sise)õue tagant; P tulin vuvvyõ takant kotuo tulin aasta pärast koju; P naizikko meni tšerikkuosyõ malitvalyõ kuvvyõ näteli takanᴅ naine läks kirikusse palvusele kuue nädala pärast (peale sünnitamist).

takanukka Li taka-nukk Ra (eseme) taganukk, -nurk, tagumine ots; (paadi) pära задний угол (предмета); корма (лодки); Ra ühs esi-nukk, kuza sõvvõtaa, a tõin on taka-nukk üks (on paadi) esinukk (= esiots, nina), kus sõutakse, aga teine on taganukk (= tagumine ots, pära). – Vt. ka takunurkka.

takanurkka M (eseme) taganurk, -nukk, tagumine nurk задний угол (предмета); tširvee esinurkka i tširvee takanurkka kirve(tera) eespoolne nurk ja kirve(tera) taganurk.

takape/rii M Po Li Ra -r̆rii M Ma -ri Po Lu Ra J-Tsv. takaaperi Kõ-Len. 1. tagurpidi задом, задом наперёд, наоборот; M aivo on suur tuuli, takaper̆rii on kerkeäʙ mennä on väga suur tuul, tagurpidi on kergem minna; Ra miä sõutõzin esiperi i takaperi ma sõudsin päripidi ja tagurpidi; Po panit povonikaa takaperii pähhee panid tanu tagurpidi pähe; 2. tagasi назад, обратно; J tõmpaa ovõiss takaperi tõmba hobust tagasi; Kõ valkõat mentii takaaperi (Len. 213) valged taganesid (läksid tagasi). – Vt. ka takuperii.

takaperittää Lu tagurpidi задом; lehmä ku müüvvää, takaperittää vejjää õvvõssa kui lehm müüakse, viiakse tagurpidi siseõuest (välja). – Vt. ka takuperii.

takapoo/li Lu Li Ra taka-pooli Lu Li J-Tsv. takapuoli P -l Lu J 1. tagapool, tagumine pool v. osa; (paadi) pära задняя часть; корма (лодки); Lu nenäpooli õli kopulall lad́d́õpi vähäizee, takapooli ahtaapi (saapa)liistul oli ninapool natuke laiem, tagumine pool kitsam; Lu paatill on taka-pooli tülppä paadil on pära tömp; 2. tagumik зад, задница; P karu revip sill takapuolyõ karu rebib sul tagumiku (lõhki); 3. J-Tsv. tagahoov задворки. – Vt. ka takupooli.

takaräätö J siseõu (vadja taluhoonete lautade poolne osa) внутренний или крытый двор (где помещался домашний скот); õvvi on takaräätö, kuza žiivattõ on siseõu on t., kus on kariloomad. – Vt. ka õvvi-.

takaseili Lu tagapuri задний парус; kahs õli suurt seiliä, esiseili ja takaseili oli kaks suurt purje, ees- ja tagapuri.

takaseinä M taka-sein J-Tsv. tagasein задняя стена; M takaseinää on tehtü rikkaparrõᴅ (rehetoa) tagaseina on tehtud (lühikesed) lisaparred. – Vt. ka takoseinä.

takasilmäl/lin M Lu -iin Lu silmakirjalik, tagaselja laimav лицемерный; M takasilmällin ińehmiin, tämä silmiisee eb juttõõ, a tak̆kaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä silmakirjalik inimene, tema näkku ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi.

takassa I tagant из-за; tuõp pois tar̆rõõ takassa tule ära sauna tagant!

takaᴢ vt. tagaaᴢ.

takazõõ vt. tagaasõõ.

takataariᴅ M pl. fig. kauged sugulased, hõimlased дальние родственники, свойственники; kõlmõõ põlvõõssaa suk̆kua piettii, siz jo õltii takataariᴅ kolmanda põlveni peeti sugulust, siis olid juba hõimlased.

takateltši Lu tagatelg задняя ось.

takatšelkka vt. takakelkka.

takatuuli Li taka-tuuli J-Tsv. pärituul попутный ветер; Li üvvää takatuulta hüva pärituult!

takauhsi: taka-uhs J-Tsv. tagauks задняя дверь.

takavara J-Must. = takavaru.

takavaru J-Must. tagavara запас, припасы; minul on jo takavaruza (Must. 184) mul on juba tagavaraks.

takaveräjä: taka-veräi J-Tsv. tagavärav задние ворота.

takavunukka Lu lapselapselaps правнук; kase on jo takavunukka, daša on vunukka see on juba lapselapselaps, Daša on lapselaps. – Vt. ka vunukka.

taka-õttsa M tagumik зад, задница; varma taka-õttsa tugev tagumik.

takaäd́d́ä M taka-äd́d́ä Lu takaäijjä ~ taka- äijä Lu Li takaäjjä Li vanavanaisa, vaarisa прадед; M takaäd́d́ä on jo koolluᴅ vanavanaisa on juba surnud. – Vt. ka takad́eda.

takaämmä M Li taka-ämmä Lu Li vanavanaema, vaarema прабабушка; M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed. – Vt. ka takabaabuška, takababa.

takelaažnik/ka Lu, g. -aa Lu taglasemeister такелажник; takelaažnikka, tämä pittsaab rihmoja, õmpõõp seilija taglasemeister, tema pleisib köisi, õmbleb purjesid.

taket/ti J-Tsv., g. -ii J püstandtara, -aed частокол; tuuli on laŋgõttõnnu taketti ad́d́aa maa-lõõ tuul on püstandtara maha lükanud.

taketti-puu J-Tsv. takett́śipuu (Ku) aiateivas, -varb (püstandaial) кол, шест частокола; Ku ukko, akka itkemä, kirjov kana kaakottammaa, takett́śipuut tanttsimaa taat (ja) eit nutma, kirju kana kaagutama, aiateibad tantsima.

takettivittsa: taketti-vitts J-Tsv. = taketti-puu.

taki K M Lu Li I daki K P Lu siiski, ikkagi всё-таки, всё же; M tšeelettü õli, tämä taki meni keelatud oli, (aga) tema siiski läks; Li miε taki kaze tüü tein ma tegin siiski selle töö (ära); Lu taki vähä ikkagi vähe! – Vt. ka ain-.

taki/ma Lu Li -m J-Tsv., g. -maa J 1. pinnialasi (vikatite pinnimiseks); sepaalasi наковальня (в основном для отбивания кос); Li takimaa pääl tagottii vikahtõi pinnialasi peal pinniti vikateid; Lu vikahtõõ takima vikati(te) pinnialasi; 2. J-Tsv. pinn, pinnivasar молоток (для отбивания кос). – Vt. ka takimõ, takoma, takõma, takõmõ.

takima-pakko Lu (vikatite) pinnipakk (pinni-alasiga) колода с наковальней (для отбивания кос).

takim/õ Li, g. -õõ = takima; 1. Li paja takimõᴅ,

ne ovat suurõᴅ sepa(paja) alasid, need on suured; 2. Li takimõ vasara (teravaotsaline) pinnivasar.

takka, tak̆kaa, takkaa vt. takaa.

takkaant vt. takant.

takkaassi vt. takaasi.

takkan vt. takana¹.

takki vt. tikki-.

takkiai/n Lu Li J, g. -zõõ J = takkiaᴢ.

takkia/ᴢ Lu, g. -a takjas лопух; takkias tartup sõppaa takjas jääb rõiva külge kinni. – Vt. ka tikitakikko, tikkitakki, täkki², täkkiäin.

tak̆koa, takkoa, tak̆koaɢ vt. takoa.

tak/ku K-Ahl. M Lu Li J-Tsv. I, g. tak̆kuu M -uu J 1. takk пакля; M tšedrääp takkuita, kehnot koontaloᴅ ketrab takku, (on) viletsad koonlad; I seinii väl̆lii paammaɢ takkua, stoby eb õõs tšülmе seinte vahele paneme takku, et ei oleks külm; J konopoit takukaa vene tihi paat takuga; 2. vana karv (loomal); pulstunud vill (lambal) старая шерсть (животных); свалявшаяся шерсть (барана); Lu ku tševvääl lassaa lehmäd vai õpõzõt karjaa, i kummõl õpõzõl vai lehmäl on jäänü vana karvõ, jutõllaa, neilä on jäänü vana takku kui kevadel lastakse lehmad või hobused karja, ja mõnel hobusel või lehmal on jäänud vana karv (selga), (siis) öeldakse: neil on jäänud vana t.; Li liittäüʙ ühtee, tartup tšiin, tooptši takku (kui lamba seljas vill) pulstub, vanub, (siis) tulebki t. – Vt. ka lina-.

takkui/n J-Tsv., g. -zõõ takune пакляный. – Vt. ka takukaᴢ.

taklas/si Lu, g. -ii taglas такелаж; taklassi võtõttii poiᴢ taglas võeti maha.

tako J-Tsv., g. tagoo hoop удар.

tak/oa Kett. (K-Ar. Ke-Set. Kõ-Len. J), (sõnatüvi основа слова): tako- J-Must. -ua J tak̆koa M vdjI -koa Lu J-Tsv. tak̆koaɢ Ma I (vdjI), pr. tagon Kett. Ar. Ke Lu J tağgoo vdjI tağguu Kl, imperf. -ozin Lu J tagõn Kett. tağgõõ I Ma 1. taguda, lüüa; (vikatit) pinnida колотить, бить; оттачивать, отбивать (косу); Lu siis piäʙ rautaa takkoa, ku vain rauta on vari siis tuleb rauda taguda, kui vaid raud on kuum; I seppä tako, lei suurõlla molotkalla sepp tagus (rauda), lõi suure vasaraga; J tagoid ennee, tagoid eglee rl. tagusid enne, tagusid eile; J minnua kõikii tagotaa mind peksavad (kolgivad) kõik; J tago seivez maha tao teivas maasse; J tago nagl seinä löö nael seina; J tagop seltšää taob selga; J tappõluz on tagottu pää purussi kakluses on löödud pea puruks; J tago kõrvõlõ löö vastu kõrvu; J taaz davai jalkoi takomaa taas kohe jalgu (vastu maad) taguma; Lu vikahtõit tagotaa vasaraakaa vikateid pinnitakse vasaraga; J tikka tagop seinäᴢ toonesepp tiksub seinas; 2. lüüa, tuksuda (südame kohta) биться, стучать (о сердце); J süä ham milltši tagob rinnõᴢ minulgi ju lööb süda rinnas.

takoja: tšivee takojõ J-Tsv. kiviraiuja, -lõhkuja каменотёс.

tako/ma: -m J-Tsv., g. -maa J = takõmõ.

takoseinä M = takaseinä; rih̆hee takoseinä toa tagasein.

taksel/i Lu, g. -ii Lu taaksel стаксель; takseli se õli kõikkaa suurõpi kliiveri, se õli viimin, litši maštia taaksel, see oli kõige suurem kliiver, see oli viimane, masti ligi.

taks/i J-Tsv., g. -ii J taks, määr такса (установленная цена); mahsi rahat taksi mukka maksis raha taksi järgi.

taku/ammaᴢ Li purihammas, tagumine hammas коренной зуб, задний зуб; esiampaaᴅ, silmäampaaᴅ, takuampaaᴅ (~ leipäampaaᴅ) esihambad, silmahambad, purihambad. – Vt. ka takaammaᴢ.

takujalk/a: -õ ~ taku-jal/ka Li -k J-Tsv. tagajalg, tagumine jalg задняя нога; Li miä ravvõtin õpõzõl õikaa esi-jalgaa i kurraa taku-jalgaa ma rautasin hobusel parema esijala ja vasaku tagajala.

takuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa takune, takku meenutav; pulstunud пакляный; клочковатый (о бороде); takukõs part takune (pulstunud) habe. – Vt. ka takkuin.

takulaut/a: -õ Li (vankri v. kaariku) tagalaud (tagumine otsalaud) задняя доска (телеги, двуколки); vaŋkkuril on esilautõ i takulautõ, i rattail toož vankril on esilaud ja tagalaud, ja kaarikul samuti. – Vt. ka takalauta.

takum/õin Kett. P M J -õinõ I -õinee K-Ahl. -ain (R-Eur.) -ainee K-Ahl. -ein M-Set., g. -õizõõ J tagumine; viimane задний, последний; M takumõizõd ampaad ovat poroampaaᴅ tagumised hambad on purihambad; M takumõizõd jalgaᴅ tagumised jalad; J jäi partiss takumõizõssi jäi salgas(t) viimaseks.

takun vt. kõrvaa-, kõrva-.

takunurkka Li = takanukka; aluzvene rohkõap tehtii, esinurkka õli terävä, a takunurkka õli mokoma kõhtinäin (purjelaeva) paat tehti enamasti (niisugune): esiots oli terav, aga tagumine ots oli niisugune sirge.

takun/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J taganeda отступ/ать, -ить.

takuper/ii Ku -i Li takurperi [sic!] P 1. tagur- pidi задом наперёд, наоборот; P miä menen esipperi, siä menet takurperi mina lähen õigetpidi, sina lähed tagurpidi; 2. pahupidi наизнанку; Li takuperi pani sõvat päällä pahupidi pani rõivad selga. – Vt. ka takaperii, takaperittää.

takupooli Li = takapooli.

takurihi Lu Li (vadja tare) tagatuba, tagumine tuba задняя горница; Li takurihi i esirihi tagatuba ja eestuba.

takurperi vt. takuperii.

takuᴢ vt. taguᴢ.

takuzõᴅ vt. kõrvaa-, kõrva-.

takuteltši Li tagatelg задняя ось; vaŋkkurilla on esiteltši ja takuteltši vankril on esitelg ja tagatelg.

takuvasara Lu puuvasar деревянный молот; tammizõt takuvasaraᴅ tammised vasarad.

takõin vt. nizgaa-.

takõm/a Lu, g. -aa = takõmõ.

takõm/õ Lu, g. -õõ Lu pinnialasi (vikatite pinnimiseks) наковальня (для отбивания кос); Lu vikahtõt tagotaa, tagotaa vasaraakaa takõmõõ päälä vikatit pinnitakse, pinnitakse vasaraga pinnialasi peal; Lu takõmõ ol lüütü pakoo pääl pinnialasi oli löödud paku peale; Lu takõmõ vasara pinnivasar. – Vt. ka takima, takimõ, takoma.

talańj/a (Lu), g. -aa kordaminek, õnnestumine успех; pühä tüü talańjaa eb mee pühapäevane töö ei õnnestu.

talappant/tsi Li (P-Len.), g. -sii pej. muukeelne (vadjalaste ja teiste mittevenelaste kohta tarvitatav sõimunimi) талапанец (ругательство в адрес води и других лиц нерусской национальности).

taĺenšik/ka M, g. -aa lõõtspillimängija гармонист.

taĺjeŋk/a M taljeŋkka Li, g. -aa M lõõtspill гармонь, диал. тальянка; M pillitättii taĺjeŋkaa mängiti lõõtspilli.

talkku/na M Po Lu Li (P Ra) -n Ra J-Tsv., hrl. pl. -naᴅ P M -nat Ränk (kaera)kamajahu, (kaera)kama; (kanepi)kama, (kanepikama)käkk (paastutoidud) овсяное толокно; конопляное толокно; лепёшка из конопляного толокна (постная пища); Li talkkuna, se on tehtü kagrassa kamajahu, see on tehtud kaerast; Po ku tehtii talkkunaa kagra-javossa, kagrad valattii vìell, siis turpoovaᴅ kui tehti kaerajahust kama, (siis enne) kasteti kaera(tera)d veega (märjaks), (et) siis paisuvad (paisunud kaerad kuivatati ja jahvatati käsikivil kamajahuks); M kagra talkkunaᴅ kaerakama; P survottii kańivaa siemeniiss talkkunoi pettšeliikaa uhmaryõ süämmezä uhmrinuiaga tambiti uhmris kanepiseemneist (= kanepiseemne kestadest) kama(jahu); P kańivaa siemenii kuoriiss tehtii talkkunoi kanepiseemne kestadest tehti kama(jahu); ■ M täll on vähäkkõizõõ talkkunoita pääzä tal on vähe mõistust peas. – Vt. ka kagra-, nisk-.

talkkuna-javo M (kaera)kamajahu овсяное толокно.

tal/ko K-Ahl. M-Set. J-Tsv. (I), hrl. pl. -goᴅ K Kõ I (P J-Tsv. Ku) talgud толока; Kõ suvõll õlivat talgod leipää ilata suvel olid viljakoristamistalgud; K talkuosõõ menimmä nätilpäännä niittämää talgutele läksime pühapäeval niitma; K talgod õlivad üφs päivä talgud kestsid ühe päeva; M kutsuttii sukulaizõt talkoo kutsuti sugulased talgu(te)le; J levo däädell nõissa oomõn talkoit pitämä onu Levol hakatakse homme talguid pidama; K talkoiza tšihutõttii makõat suppii talgu(te)l keedeti magusat suppi; I einämaa talgoᴅ heinatalgud. – Vt. ka niittämis-, smaroda-, valoväittämis-. – Vt. ka talkooᴅ, talkõsõᴅ.

talkolai/n J-Tsv., g. -zõõ J talguline участник толоки; kutsu talkolaizõᴅ süümä kutsu talgulised sööma. – Vt. ka talkolin.

talkoli/n Lu, g. -zõõ ~ -zõ Lu = talkolain.

talkooᴅ Lu Li Ra pl. talgud толока; Li kaivoo kaivõttii, tehtii talkooᴅ, kutsuttii naapurit talkoossõõ [sic!] (kui) kaevu kaevati, (siis) tehti talgud, kutsuti naabrid talgutele; Lu peen pere ku õli, siis tehtii talkooᴅ kui oli väike pere, siis tehti talgud. – Vt. ka talko.

talkõsõ/ᴅ: -t J-Must. pl. = talkooᴅ.

tall/a M Li Ra J, g. -aa M 1. sõtkelaud, tallalaud (vokil) подножка (прялки); M Ra vokii talla voki tallalaud; J vokii tallõᴅ voki sõtkelauad; 2. (jala)tald подошва; M jalgaa talla jalatald; 3. (jala)jälg след (ноги). – Vt. ka talloma, tallunõ.

tallakil/la: -l Lu adv. sammu, astudes, käies шагом (идти, ходить); õpõn tallaaʙ, meep tallakill hobune astub, läheb sammu.

tallazmaa (K-Salm.1) tallermaa [?] истоптанная земля (?); mie teen tantsuu tallazmaalõõ (Salm.1 774) rl. ma teen tantsu tallermaal(e).

tall/ata L P M Lu J (Li Ra) -õta Lu -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan P M Lu Li Ra J, imperf. -azin P Lu J -õzin Lu Ra J -azii I 1. käia, kõndida; sammuda, astuda; peale astuda шагать, ходить; ступать, на-; J tallõzim pittšää matkaa käisin pikka teed; J paksusõõ peräss eb või kaukalõõ tallõt tüseduse tõttu ei või (= ei jaksa) kaugele kõndida; J peened lahzõt tallajõs tšiire väzütä väikesed lapsed väsivad käies kiiresti; J tšenni ep taho väärää teet tallõt keegi ei taha vale teed mööda käia; J vai siä t kehta tallõt, ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa käia, et iga minut komistad?; Lu lahs jo tallaab i pajatõʙ laps juba kõnnib ja räägib; Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin ruttu (ruttasin käia), läksin higiseks; L ko tallazi siltapuita müö, prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ kui astus mööda põrandalaudu, (siis) ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad; Lu koirõ meeb eeᴢ, miä tallaam peräs koer läheb ees, mina astun järel; Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb; Lu tallaa, tallaa, miε tuõn peräᴢ astu, astu, ma tulen järele; P panõ aro püssüü, muitõs tallaad aroo piilee pääle pane reha püsti, muidu astud rehapulgale peale; Li rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks; J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela peale, torkad jala katki; 2. tallata, (jalaga) vajutada; ära tallata топтать, поп/ирать, -рать ногами; P sis ku tallaab ühee suhsõõ päälee, naapiirtõõkaa tõmpaaʙ siis, kui vajutab ühe tallalaua peale, (siis) tõmbab soa-laega; M meilä sõtalaizõt kõikk tallattii omenad i söötii omenaᴅ meil sõdurid puha tallasid ja sõid õunad ära; J jalkoin nala tallama jalge alla tallama; ■ Lu lahsi nõisi tõissa vootta tallaamaa laps sai aastaseks. – Vt. ka talloa, tal-loskõlla, talloõlla.

talla/õlla: -ella K-Ahl. -alla K-Sj., pr. -õlõn, imperf. -õlin tallata, käia, kõndida топтать, шагать, ходить; K neitsüeni, noorikkoni, tuusit tulla, tunne õlla, taloo juurta tallaella (Ahl. 99) rl. mu mõrsja, mu pruut, oskasid tulla, oska olla, (selle) talu tava(de) järgi käia.

tall/e K-Ahl., g. -ee [?] oja ручей.

tall/i P Ja Lu J taĺĺi M-Set., g. -ii P Ja Lu (hobuse)tall конюшня; J paa opõin üüssi tallii pane hobune ööseks talli; J meill on talli tammojõ rl. meil on tall(itäis) märasid. – Vt. ka õpõzõõ-.

tallik/ka K-Ahl. M, g. -aa = tallikkõ.

tallik/kõ M, g. -õõ M (suurem) lambatall, utetall ягнёнок; M eestä on võdna, a siz võdnassa tuõp tallikkõ, a tallikõssa tuõb emälammaᴢ algul on voon (talleke), aga siis tuleb voonast tall, aga tallest tuleb utt (emalammas); M lampailla kõikk võdnad õltii tallikõᴅ lammastel olid kõik talled utetalled; M tallikkõ on vootõõssaa, a poolõõ vootõõssaa on võdna tall on aastani, aga poole aastani on voon. – Vt. ka taĺu, tańu.

tallikk/õin P taĺĺikkõin M taĺlikkõin K -ainõ J-Must., g. -õizõõ P = tallikkõ; M eestää on võdna kunniz imeb em̆mää, siz on taĺĺikkõin algul on voon (talleke), kuni imeb ema, siis on (suurem) tall; P mikä tapa emälampaal, se i tallikkõizõl vs. mis komme (= iseloom) on emalambal, see ka tallel.

tall/oa Kett. L M Lu Li Ra J (K P Ja-Len.), (sõnatüvi основа слова:) tallo- J-Must. -ua L M Lu J -oaɢ ~ -uaɢ (I), pr. -on K M Lu Li Ra J, imperf. -ozin Lu Li J -ozii I 1. tallata, trampida топтать, рас-; K da miä sinuu tallon jalgoza da sarviil kaivan ja mina tallan sind jalgadega ja kaevan sarvedega; Ra elkaa meŋkaa rüissä tallomaa ärge minge rukist tallama; Ra ühs on koormaa pääl, talloʙ üks on (heina)koorma otsas, tallab; M roho on kõik lehmiikaa tallottu rohi on kõik lehmade tallatud; J takumõizõt tallotaa rl. tagumised tallatakse (jalge alla); J tallottu maa tallatud maa; Lu tüü tallotta izää üvüssä te tallate isa vara (otsas); 2. käia, kõndida; astuda; peale astuda ходить, ступать; наступ/ать, -ить (на что-либо); I tšen talloʙ jalgollaa, se jaksaʙ tüütä tehäɢ kes käib (~ jaksab käia), see jaksab (ka) tööd teha; Ra kupeĺaa vesi pantii sinne, kuza evät tallo ristimisvaagna vesi valati sinna, kus ei käidud; I pissii jalgaa, naglaa päälee tallozii torkasin jala katki, astusin naela otsa; 3. sugutada, kõnek. tallata (isaslinnu kohta) топтать, по- (о самце); P kanoi kumpa tallop kukkõ [nõõb] ilottsõmaa kukk, kes kanu tallab, (hakkab) rõõmutsema. – Vt. ka tallata, talloskõlla.

tallom/a Kett., g. -aa (jala)jälg след, отпеча-ток (ноги); jeka tallomallõõ õli õma laulu iga jalajälje (= sammu) jaoks oli oma laul. – Vt. ka talla.

talloskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. ära v. puruks tallata растаптывать. – Vt. ka tallata, talloa, talloõlla.

tallot/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu talutada, kõnnitada водить, прогуливать; õpõn ku tuõʙ madgõssa, on higõᴢ, siis piäp tallottaa kui hobune tuleb sõidust, on higine, siis peab (teda) talutama. – Vt. ka tallõttaa, tallõtõlla.

tallotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J tallamine, tammumine топтание.

talloõl/la K P, pr. -õn, imperf. -in = tallaõlla; K P taloo juurta talloõlla, taloo tarkutta pitää rl. talu tava(de) järgi käia (= elada), talu tarkust hoida.

talluk/aᴢ: -õᴢ Li, g. -kaa Li sokk носок; Li mehijee sukat kutsuttii tallukkaaᴅ; tallukkaaᴅ õllaa need sukaᴅ lühhüüje varsiikaa niku mehilöilee tehtii enne meeste sukki kutsuti sokkideks; sokid on need lühikeste säärtega sukad, nagu meestele ennemalt tehti; Li naisijee tallukkaaᴅ naiste sokid. – Vt. ka lõŋka-.

talluk/ka K-Ahl. Li, g. -aa = tallukaᴢ.

tallukkai/nõ: -ne J-Must. sokk [?] носок [?] (orig.: talla, tallukka).

tallu/nõ Lu, g. -zõõ sõtkelaud, tallalaud (vokil) подножка (прялки). – Vt. ka talla.

tallõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = tallottaa; tallõtõb ovõiss kõnnitab hobust; tallõtõb lass kõnnitab last (= õpetab last kõndima).

tallõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← tallõttaa.

talm/a (J), g. -aa J udu, somp туман; taivaz on talmaa karvalliin rl. taevas on udukarva (= sompus).

talmau/ssa (Li). pr. -ʙ, imperf. -zi Li tursuda, paksuks minna (keele kohta) распух/ать, -нуть, вздуваться (о языке); kõns süüt tuumi marjaa, tšeeli talmauzi kui sööd toomingamarju, läheb (läks) keel paksuks.

talmõt/tua Ra, pr. -uʙ Ra, imperf. -tu Ra = talmaussa; süün kõvassi happaa, siis talmõtup tšeeli (kui) söön väga haput, siis keel läheb paksuks.

tal/o Kett. K R L P M S Lu Li Ra J I Ku (Kõ Ja-Len. V-Len. Ma), g. -oo K P Lu Li Ra J -uo P 1. talu; talumajapidamine; talupere усадьба; крестьянское хозяйство; крестьянская семья; P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺäätšümmeniessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend (neljakümneni) talu(sid); J talo on oonõõd i vara, kõig üheᴢ talu on hooned ja vara, kõik koos; Lu talo peremmees tšäütäp talloa talu peremees juhib talu; Lu talo on vaaris piettü talu on korras hoitud; Li meill bõõ taloll nimmiε meil pole talul nime; M riiga võd bõllu ühelee talolõõ, kõm, nellä tallua kõik tapõttii üheᴢ rehi ei olnud ju ühe talu jaoks, kolm, neli talu, kõik peksid (reht) koos; M rikkauz izze tal̆loosõõ ep tuõ, piäp tehä paĺĺo töötä rikkus ise tallu ei tule, tuleb teha palju tööd; Lu suuris taloloiz õli kõlmõd lehmää i nellä suurtes taludes oli kolm lehma (või) ka neli; P miε õlin ühes talos treŋkin ma olin ühes talus sulaseks; Lu eezepii jõka taloll õli kanevoo vanasti oli igal talul kanepit; J keräjät tšäütii talossa talloosõõ kerjused käisid talust tallu; Kõ õmpõliaᴅ tšäütii taloja möö, õtsittii töötä rätsepad käisid talusid mööda, otsisid tööd; J suurõ vaivaka piäp taloa ülell suure vaevaga peab talu üleval; Lu talo on annõttu rendil talu on rendile antud; Lu joožikka taloz on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest; J taloo meeᴢ talumees, talupoeg; J taloo vätši talu pere-

rahvas; 2. majapidamine хозяйство; Lu mill on ühs elämä taloᴢ mul on üks kariloom maja-

pidamises; Lu meijjee tšüläz oŋ kahõs talos vaa mesisampaaᴅ meie külas on vaid kahes maja-pidamises mesipuud; 3. maja дом; Li kumpa talo on kõlmõttõmas paikkaa, sitä nõsõtaa siᴢ, siz eb nõizõ nurizõmmaa ennää (palk)maja, mis on kolmandas kohas (üles laotud), seda siis tõstetakse (nurgast), siis ei hakka käsi enam kidisema (= siis ei teki nari); Lu tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja, maad ei olnud, see oli pops; J jürü ampu taloo välk lõi majja; Ku äärimäin talo pahepaa kättä äärmine maja vasakut kätt; Lu tämää talo on märännü tema maja on vilets; ■ K siell õlivad issu taloᴅ seal olid istjatsed. – Vt. ka issu-, isuta-, pulma-.

taloi/n J-Tsv., g. -zõõ J maja-, kodu-; talu- домашний; усадебный; kase oŋ kõig med́d́e taloim vätši see on kõik meie talupere.

talomerkki Li peremärk, õuemärk тавро, тамга.

talonnain J-Tsv. majaperenaine хозяйка.

taloo-pitäjä: taloo-pitäjõ J-Tsv. majaperemees хозяин; глава дома.

taloopoika (Lu) taloo-poik J-Tsv. talompoika J talonpoika R-Reg. = talopoika; J tüü talompoikann että õõ õllud te pole talupoeg olnud; Lu siis tulin kottoo ja algin taloopoigaa elloa ellää siis tulin koju ja hakkasin talupojaelu elama.

talopoi/ka K L P M Po Lu Li I (Ja-Len.) -k J-Tsv. talupoeg, talumees, talunik крестьянин; Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika kellel oli maja ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg; J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed aina (tööst) rakkus; J see bõõ talopoik, kummõll põlto metsitüʙ see pole (õige) talupoeg, kellel põld kasvab võssa (metsistub); Lu algod õsõttii talopoigilt halu(puu)d osteti talupoegadelt; Lu pappi ja talopoika mentii suutoo papp ja talupoeg läksid kohtusse; J talopoigaa leipää or raŋkk teeniä talumehe leiba on ränk teenida; J talos piäb õll kõik talopoigaa riisõᴅ talus peavad olema kõik talumehe tööriistad; J talopoiga maad on kõlmõs palaᴢ talupoja maad on kolmes (põllu)tükis; Li talopoigaa ińeehmizeᴅ talupojad; J talopoigaa suku talupojaseisus; J talopoikiiss talupojaseisusest; J talopoigaa poik taluniku poeg.

talopoikanain L talunaine крестьянка; miε en taho õlla talopoikanaisõnna ma ei taha olla talunaine.

talo-rahvaᴢ: talo-rahvõᴢ J-Tsv. majarahvas, kodurahvas домашние, члены семьи.

talotu/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu (talu)majapidamine (крестьянское) хозяйство; bobulil eb õllu talotussa, talo õli, a talotussa eb õlluᴅ popsil ei olnud talumajapidamist, maja oli, aga talu- majapidamist polnud; Lu miä võtan kõik talotusõõ ommaa tšättee ma võtan kogu talumajapidamise oma kätte.

talou/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu talumajapidamine, talukoht крестьянское хозяйство; menin veĺjääkaa erii, piäʙ jakka koto i koko talouᴢ läksin vennaga lahku, tuleb jagada maja ja kogu (talu)majapidamine; Lu välitšäüttäjä õssi millõõ talousõõ vahendaja ostis mulle talukoha.

taĺ/u Kett. P, g. -uu (lamba)talleke ягнёночек. – Vt. ka tallikkõ, tallikkõin, tańu.

talv/i Kett. K R-Eur. L P M Kõ Lu Li J I (Ra) Талви Pal.1 Tum., g. -õõ M Lu Li J I -yõ P talv зима; M alki kahuttaa maata, taitaa tuõp tšiiress talvi hakkas maad kahutama, tuleb vist kiiresti talv; Kõ suvi meep talvõa möö suvi käib (= suve ennustatakse) talve järgi; P tšäüzin miä kõikkõa škoulus kõm talvõa käisin koolis ühtekokku kolm talve; Li toorõ talvi paras, keskmine talv (= ei ole suurt pakast ega suurt sula); J talvi nisu talinisu; Lu talvi rüiᴢ talirukis; Lu talvi šaapka ~ talvi hattu talvemüts; Lu talvi šaabgal on kõrvaᴅ talvemütsil (= kõrvikmütsil) on kõrvad. – Vt. ka sütšüs-, tševät-.

talvi-dvorttsa: -dvortts (J-Tsv.) Talvepalee Зимний дворец; talvi-dvortsaa ees seizob aĺeksandrii kolonnõ Talvepalee ees seisab Aleksandri sammas.

talvii/n J-Tsv., g. -zõõ J talvine зимний.

talvijürtši S talvi-jürtši I talvine jüripäev зимний Юрьев день; S talvijürtšinn ved́ on lunta paĺĺo talvisel jüripäeval on ju lund palju.

talvimenoᴅ M pl. talvised tööriistad зимние рабочие принадлежности.

talvimiikkula K Li talvi-miikkula K talvine nigulapäev зимний Николин день; K ümpär talvimiikkulaa talvise nigulapäeva paiku; K talvi-miikkula õli praaznikka talvine nigulapäev oli püha; Li miikkulaa pühä talvimiikkulala nigulapaast (on) talvisel nigulapäeval.

talvinisu Li talinisu озимая пшеница; talvi-

nisu ja talvirüiᴢ talinisu ja talirukis.

talvinoota/lla: -ll Ra adv. talvisel noodapüügil, jäänoodal (наречие в форме ад-а от talvinootta); Ra tšäütii talvinootall merell käidi merel jäänoodal.

talvinootta Li (Ra) talvenoot, jäänoot (noot talviseks kalapüügiks) зимний невод (невод для ловли зимой).

talviomena M talvekartul(id) зимний картофель; talviomena on sillaa alla talvekartul(id) on põranda all (= põrandaaluses keldris).

talvipaĺto M talvepalitu зимнее пальто.

talvi-päiv/ä Lu talvipäivä (R-Lön.), pl. -äᴅ Lu 1. talvepäev зимний день; 2. pl. talvine aeg, talv зимняя пора, зима; Lu jo tullaa talvi-päiväᴅ juba tuleb talvine aeg.

talvi-püü J-Tsv. rabapüü, rabakana белая куропатка; talvi-püü om valka.

talviraamka (M) topeltaken, siseaken (внутренняя оконная рама); talviraamkad riheppääle nõssaaᴢ topeltaknad tõstetakse (suveks) pööningule.

talvirüiᴢ M S Li talvi-rüiᴢ J-Tsv. talvõrüiᴢ Ra talirukis озимая рожь; S talvirüissä sütšüzell jo tšülvettii talirukist külvati juba sügisel.

talvisiha (Ra) (heina jm.) talvine hoiupaik зимний сеновал; sis kuivõtõttii üvässi i sis ilattii talvisihoilõ, sarajaa siis kuivatati (heina) hästi ja siis koristati talvistesse hoiupaikadesse, küüni.

talvisõ/pa M I, hrl. pl. -vaᴅ M I talverõivas, -rõivad зимняя одежда; M suvõlla peettii sõparattiiza talvisõp̆põi suvel hoiti rõivaaidas talverõivaid.

talvi-taivaᴢ (K-Ahl.) talvine taevas; fig. talvine aeg зимнее небо; зимняя пора; kui tueb süvä sütšüsü, talvi-taivaat tulevat (Ahl. 103) rl. kui tuleb sügav sügis, tulevad talvised ajad.

talvitarpõõssi M talve tarbeks, talviseks tarvitamiseks, talveks на зиму (заготовить); a kumpia nõõmma talvõl söömää, neet paamma sil̆laa al̆laa, talvitarpõõssi aga milliseid (kartuleid) hakkame talvel sööma, need paneme keldrisse (põranda alla), talveks.

talvi/tee Lu talvi-tee Li J-Tsv. -tie (V) talitee, talvel kasutatav tee зимняя дорога; V siitt narvaa õikõa tie kahštšümmet kahõsaa virstaa talvitiellä siit Narva (on) otsetee kakskümmend kaheksa versta mööda talveteed.

talvitšülvü Lu talivili озимый хлеб; helisijä kazvop talvitšülvüᴢ robirohi kasvab taliviljas.

talvittaa¹ M Lu talviti зимой, по зимам; M miä talvittaa ain tüttäriill petteriz elin talviti ma elasin alati tütarde juures Peterburis; Lu talvittaa püvvetää susiloi talviti püütakse hunte.

talvit/taa:² -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J talviseks muutuda impers. повернуться на зиму безл.; talvitõʙ tuleb talv.

talvivilla Lu talvine lambavill зимняя овечья шерсть; tšesävilla on üvä villa, a talvivilla on tõizõllainõ suvine lambavill on hea vill, aga talvine lambavill on teistsugune.

talvi-virsi (K-Ahl.) talvelaul (regivärss talvest) зимние вирши.

talvi-võrkko J talvevõrk (võrk talviseks jääaluseks kalapüügiks сеть для зимнего подлёдного лова).

talvõ/lla Kett. L P M Li I -ll K P M Lu Li J -l P M Lu -õlla Kett. talvel зимой; J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku); Lu talvõl mettsää leikattii i veitettii jõgõõ ääree talvel lõigati metsa ja veeti jõe äärde; M talvõll lait́ooll ajaaᴢ talvel sõidetakse reega; M talvõlla lahzõt tšävväz liukumaa saanikolla, suussõilla talvel käivad lapsed kelguga, suuskadega sõitmas (liugumas); K talvõll pärettä põlõtõttii talvel põletati (tares) peergu; P lähteez on suvõl tšülmä vesi, a talvõl on suoja vesi allikas on suvel külm vesi, aga talvel on soe vesi.

tam vt. tämä.

tambur/i Lu Li, g. -ii Lu 1. (klaasidega) välis-trepp; tuulekoda (застеклённое) крыльцо; тамбур; 2. tekikapp (laevas), тамбур сходного трапа (на судне).

tamburi-ĺuukki Lu pääseluuk, lükandluuk горловина, задвижной люк (тамбура); tam-buri-ĺuukki tšäüb etees-takaaᴢ pääle, brezentti on päälä, a brezentti on kraazgattu vai tõrvattu, jott eb menneis vesi läpi pääseluuk liigub edasi-tagasi (tamburi) peal(e), present on peal, aga present on värvitud või tõrvatud, et vesi ei läheks läbi.

tamesk/a Lu, g. -aa (lapik)peitel стамеска.

tam/ma Kett. K-Ahl. P M Kõ S Lu Li Ra J I-Len. -mõ Li -m J-Tsv., g. -maa Lu J -ma J-Tsv. mära, märahobune кобыла; J tamm irnup końušnoiᴢ mära hirnub tallis; J kase vars om med́d́e tamma sünnitettü see varss on meie mära sünnitatud; Lu tammaa veemmä jaajil viime mära täkule (paaritada); J meil on talli tammojõ rl. meil on talli(täis) märasid; M (tugevakasvulise tüdruku kohta öeldakse:) leep tamma dabuniᴢ kk. saab märaks hobusekarjas.

tammaopõnõ M I tamma-opõ/nõ M -n P tammopõn P M tamm-opõn Kett. tammaõpõn Lu tammõpõn Lu Li = tamma; M tamma-opõzõõ raŋgaᴅ mära rangid.

tammastamm/a L, g. -aa (teat. mäng, опр. игра); mäntšizin pojokkõisiikaa tammastammaa mängisin poisikestega t-mängu.

tammavarsa: tamm-vars J-Tsv. märavarss кобылка.

tamma-varzukkõin (Ra) märavarsake кобылка; tagaa tamma-varzukkõizõõ rl. märavarsakese taha.

tamme vt. tammi.

tammetoro J-Must. = tammõturu.

tamm/i K-Ahl. M Kõ Ja-Len. V Lu J I (Kett. K P Ja) -e Kr Тамми Pal.2 Tum. Та́мми K-reg.2 Ii-reg.1 Тамми Tum., g. -õõ P M J I 1. tamm; tammepuu, -puit дуб; Kõ siäl on suur tammi, no vott sinne entir rahvaz ain mitäleb võroa veetii seal on suur tamm, no vaat sinna vanarahvas aina midagi viis ohvriks; I tammõssa tetši starikka meilä astikkoja tammest tegi taat meil astjaid; Lu veero värttenät teχ́ χ́ ää tammi puussa i koivu puussa rattakodarad tehakse tammepuust ja kasepuust; M tammõõ turuᴅ ~ I tammõõ pähtšinäᴅ tammetõrud; M tammõõ truupaᴅ tammetõrutuped; Kõ tammi lehto tammeleht; 2. fig. tamm, peigmees (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) дуб (ласкательное название жениха в народных песнях); K senee võtti velvüeni, senee tammõni tapazi (Al. 54) selle võttis mu peiuke, selle sai kätte mu tamm; ■ Lu tammia kazvataʙ ~ J tammõa kazvatab (Must. 184) kasvatab tiritamme (= seisab pea peal). – Vt. ka tammipuu.

tammi-doro vt. tammituru.

tammikanto M J tammekänd, tammepakk дубовый пень, чурбан; M tämä on varma niku tammikanto ta on tugev nagu tammekänd; J vätši õli niku tammikanto terve rahvas oli terve nagu tammekänd. – Vt. ka tammiskanto.

tammik/ko M Lu Li, g. -oo M Lu Li tammik, tammemets дубняк, дубовая роща. – Vt. ka tammizikko.

tammimettsä M I tammi-mettsä Li = tammikko; I tammi-mettsää meilä eb õõɢ tammemetsa meil ei ole.

tammi/nõ P J (Li I Ku-Len.) -nee K-Ahl. -n M -in J-Tsv., g. -zõõ: -izõõ J tammine, tamme-

(puu)st, tamme- дубовый; P ätšie piid õlivat tammizõᴅ äkkepiid olid tamme(puu)st; M õludbotškad õltii tammizõᴅ õllevaadid olid tammest; J tammiin groba kaugõp kestep kui petäjein tamme(puu)st kirst kestab kauem kui männipuust (kirst); I tehtii tammizia vaazia tehti tammest painardeid; Li tammizõd botškalavvaᴅ tammest vaadilauad; J tammiin tširvee varsi tammest kirvevars; ■ M tammizõt sillõ seltšää kõvad vitsad kuluksid sulle ära.

tammi-obahka M-Len. tamme-kivipuravik дубовик.

tammipuu P Lu Ra Ku = tammi; Ra tammipuu tšülää takannõ rl. tammepuu küla taga.

tammipähtš/änä Lu -en S = tammituru.

tammiskanto M = tammikanto; vahva niku tammiskanto tugev nagu tammekänd.

tammiᴢ vt. nenä-.

tammi/zikko Kett. P M Lu Li Ra J (Ma Kl) -sikko K-Ahl. (Kett.), g. -zikoo J -zik̆koo Ma tammik; fig. (tammikusse rajatud vana) surnuaed (Kattila lähedal) дубовая роща; (древнее) кладбище (около деревни Котлы); P tammizikko on tammõõ puu mettsä tammik on tammepuumets; M min̆nuu koo takan on puhas tammizikko, siäl on aimat tammõᴅ minu maja taga on puhas tammik, seal on pelgad tammed. – Vt. ka tammikko.

tammituru K M tammi-doro Lu J tammetõru жёлудь. – Vt. ka tammipähtšänä, tammõturu, tammõõ-doro.

tamm/o R-Lön., g. -oo fig. tamm(eke), peigmees, peiu (peigmeest tähistav metafoor rahvalaulukeeles) дуб(очек), жених (метафориче-ское название жениха в народных песнях); taki võta velvüeni, taki tammoni tapaap (Lön. 693) rl. ikkagi võtab (mind) mu peiuke, ikkagi saab (mind) kätte mu tamm(eke).

tammopõn, tamm-opõn vt. tammaopõnõ.

tammu/ᴅ (K-Al. R-Reg. R-Eur. R-Lön.), g. -õõ fig. dem. tammeke, peiuke (peigmehe hellitusnimi rahvalaulukeeles) дубочек-женишок (ласкательное название жениха в народных песнях); K leed löödü, lehtüeni, tapõttu, tammuõni (Al. 50) rl. (sind) lüüakse, mu leheke, tapetakse, mu tammeke.

tamm-vars vt. tammavarsa.

tammõpõn vt. tammaopõnõ.

tammõturu M = tammituru.

tammõõ-doro J-Tsv. = tammituru.

tamož/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J toll, tolliamet, tollipunkt таможня; ajõimm tamožńõss müütää sõitsime tolliametist mööda. – Vt. ka tamožnoi.

tamožnik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tolliametnik таможенник.

tamožno/i J-Tsv., g. -i = tamožńa.

tamp/pi Lu, g. -ii treipeitel токарная стамеска, долото.

tamp/pu K L P J, g. -uu kurat чёрт, дьявол; J tamppu näit tääʙ kurat neid teab!; P mikä tamppu kurat küll! – Vt. ka tontti.

tanav/a (K-Al. M-Al.), g. -aa Ku 1. tänav улица; K ku d anna tätä tupaa, miä teen tantsuu tanavalla(a), keeroo keski-uulitsalla (Al. 767) rl. kui sa ei anna seda tuba, (siis) ma teen tantsu tänaval, keeru keset tänavat; 2. Ku (kinnine) siseõu внутренний крытый двор.

tander/i (M-Bor.), g. -ii taaler (hõbemünt 16.– 18. sajandil Saksamaal) серебреник (монета); sata saksan tanderia (Bor. 740) sada Saksa taalrit.

tandrik/ko J, g. -oo J = tarelkka; tandrikko on savõss tehtü taldrik on savist tehtud; parvõlõõ paan tandrikoo riiulile panen taldriku.

taŋk/ki J, g. -ii J kuub кафтан; tapõit täitä taŋkissa rl. tapsid täisid kuue seest.

taŋkret/ti J, g. -ii J tungraud домкрат; taŋkre-tiikaa nõsõttii vene üleᴢ, puuss ja ravvass õli tehtü tungrauaga tõsteti paat üles, puust ja rauast oli tehtud.

tann vt. taanõõ.

tansia, tanssia, tanssiaɢ vt. tanttsia.

tanssu vt. tanttsu.

tantsit/taa P J -ta J-Tsv., pr. -an P -õn J, imperf. -in J tantsitada вытанцовывать, выплясы-вать; P rehes ko vilissi, siz juoltii tonttia tantsitaᴅ kui (keegi) vilistas toas, siis üteldi: (sa) tantsitad tonti; J tantsitõp karua tantsitab karu.

tantš/iaᴅ: -iat K-Ahl. (R-Reg.) -at K-Ahl. pl. t. 1. (meeste) aluspüksid [?]; peiupüksid [?] кальсоны [?]; свадебные брюки [?]; K sõzar seisob uhsee alla, tammee tantšiat pivoza (Ahl. 91) rl. õde seisab ukse all (~ künnisel), peiupüksid peos; 2. R-Reg. (kirju v. punane) vöö [?] кушак [?].

tanttsi: Танци Tum. = tanttsu.

tan/ttsia K L P M Kõ S Ja V Po Lu Li Ra J (R-Reg. Ku) -ttsiaɢ I -tsia M-Set. -ssia P Po Lu J (M) -ssiaɢ I -sia (Kõ V) Танцiа Tum., pr. -tsin K M S Ja J -sin M Lu, imperf. -ttsizin M Kõ Ra J -ssizin P Lu tantsida танцевать; Po tanttsiaᴢ, laulaaᴢ, garmonia pillittääᴢ tantsitakse, lauldakse, mängitakse lõõtspilli; K pojod i tüttäred mentii riχ́ en etee tanttsimaa poisid ja tüdrukud läksid õuele tantsima; P lõõkuu tüven tantsittii, laulõttii kiige juures tantsiti, lauldi; I kõõz miä õl̆lii noori, suvazii tanttsiaɢ kui ma olin noor, (siis) armastasin tantsida; M rasõa naizikko rihes tantsip. vokki (Set. 17) mõist. reibas naine tantsib toas? – Vokk; J nõizõmm tanttsima poĺkka hakkame polkat tantsima; Li vesiristann tšäütii mömmöᴅ, tšäütii taloja müü, laulamaz i tanttsimaᴢ kolmekuningapäeval käisid jõulusandid, käisid talusid mööda, laulmas ja tantsimas; J viskaap tanttsia vihub tantsida; ■ M tämä tantsib võõraa pillii päälee ta tantsib võõra pilli järele (= teeb teiste käsu järele); Lu tahop tõissa panna omaa pillii mukkaa tanssimaa tahab teist panna oma pilli järele tantsima.

tan/ttsu L M Li J (P Lu I) -ssu P, g. -tsuu L Li J -suu P 1. tants танец; Lu tämä üvässi tansip kõikõlaajazõt tantsuᴅ ta tantsib hästi igasuguseid tantse; Li kadreli. mokoma tanttsu õli, enne tantsittii kadrill. Niisugune tants oli, varem tantsiti; P tanssizin, tanssizin, en saannut tansuss imua tantsisin, tantsisin, ei saanud tantsust himu (täis); L kõikk suku tantsuukaa tullass kogu suguselts tuleb tantsuga; Lu miä tanttsuiz õsanikka i laulamaz õõn õsanikka ma (olen) tantsudes osaline ja laulmas olen osaline; J tšeerteep tüttöä tanttsuᴢ keerutab tüdrukut tantsu ajal; M möö vaa paamma tanttsua meie aga lõhume tantsida; J viskaab va üviiss meeliiss tanttsua lööb vaid heas(t) meeles(t) tantsu; J leivät tanttsua nad lõid tantsu; 2. pl. tantsupidu вечер танцев, танцы; Li miε aina tšäin tanttsuloilla ma käisin aina tantsupidudel. – Vt. ka viroo-. – Vt. ka tanttsi.

tanttsu-laulu P tantsulaul; tšastuška частушка.

tanttsur/i Lu, g. -ii tantsija танцор; tämä on üvä tanttsuri ta on hea tantsija.

tań/u M S, g. -uu S = taĺu.

tann vt. taanõõ.

taolinõ [< e?] (J-Tsv.): ühee taolizõᴅ ühetaolised, samaväärsed.

taot/taa (Lu), pr. -an Lu, imperf. -in kogelda, kokutada заикаться; taotap sõnnaa, tämä ep saa kõhallaa pajattaa ta kogeleb, ta ei saa otsekohe rääkida. – Vt. ka tagottaa, tagotõlla.

tapa L P M Kõ Lu Li J, g. tav/aa J (L) -a J tav̆vaa M tava, komme; eluviis; iseloom, loomus обычай, манера; образ жизни; нрав, характер; Kõ tõin rahvaz i tõin tapa teine rahvas ja teised tavad; J kõikkina tõizõll tavall ja koozill eletä ku müü igati teisel taval ja viisil elatakse kui meie; L sinuu tavaakaa liep taugõta sinu eluviisiga võib kärvata; M vanall johorkoll õltii õmat tavaᴅ vanal Johorkol olid omad (ebausu)-kombed; M mii tapa on tallikkõnnõ, see leeb emälampaanna vs. milline loomus on tallel (tallena), see on (ka) vana lambana; Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks; Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur ja (tal on) kõik head kombed; J tšüläs suudita noorikka, noorikaa tappa külas mõistetakse hukka noorikut, nooriku käitumist; Lu jeka inemizel on oma tapa igal inimesel on oma iseloom; Lu jõkahiin on omal taval, eb õõ tapa ühellaajõn, tšell on millin igaühel on oma iseloom, ei ole iseloom ühesugune, kellel milline on; Lu inemin omassa tavassa eʙ mee kuhõõkaa inimene ei pääse oma iseloomu eest kuhugi (= inimene ei saa oma iseloomu muuta); Kõ täll on üvä tapa tal on hea iseloom; M täll on pehmiä tapa, täm on üvä inehmin tal on pehme loomus, ta on hea inimene; Li tämä on nii kehnoo tavakaa, jot eb milleinkaa inemin tälle näütti ta on nii halva iseloomuga, et ükski inimene talle ei meeldi; J peh́miä tavaka meeᴢ pehme iseloomuga mees. – Vt. ka sala-.

tapaalla vt. tapaõlla.

tapa/htua P M Lu (R L Li Ra J) -χtua (R P), pr. -htuʙ P, imperf. -htu P Lu Li Ra J -χtu P -χtuᴢ R 1. juhtuda, toimuda (eeskätt õnnetuse kohta) случ/аться, -иться (обычно о несчастье); P pajatan, mitä millyõ tapaχtu nuorõn pojon räägin, mis minuga juhtus noore poisina; M kõikkõa võip tapahtua pittšäz madgaᴢ kõike võib juhtuda pikal teel; J kuippäi se tapahtu kuidas see juhtus?; Lu mikä on aikaa tapahtunuᴅ, sitä mälehtän mis on ammu juhtunud, seda mäletan; Li kase tapahtu jo kõvassi aikaa see juhtus juba väga ammu; 2. külge hakata, nakata зара/-жать, -зить; приста/вать, -ть (о болезни); R millõõ tapaχtuz ḿelkyi syp niku ḿelkyi ospa mulle hakkas külge väike lööve, nagu väikesed rõugevillid; M kui tšel vaivatap silmiä vai mikä on tapahtunu, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged või on mingi (muu tõbi) külge hakanud, siis minnakse sinna ohverdama; M vaatattii karttilailla, etti tälle on tapahtunnu vaadati kaartidelt, et talle on (nõidus) külge hakanud. – Vt. ka tapahtuussa, tapastua, tekauta.

tapahtumi/n L (Lu-Len.), g. -zõõ juhtum, (õnnetus)juhtum, õnnetus случай, несчастье; Lu tapatumin [= tapahtumin] merellä (Len. 277) õnnetusjuhtum merel; L lugõn kahtõ·ššõmõt tapahtumizõssa loitsin (= loen nõiasõnu) kaheteistkümne õnnetuse vastu. – Vt. ka tapauᴢ¹.

tapahtu/ussa (Lu J-Tsv.) -ussaɢ I, pr. -uʙ Lu J I, imperf. -jõ ~ -jõõ ~ -ji I juhtuda, toimuda (eeskätt õnnetuse kohta) случ/аться, -иться, прои/сходить, -зойти; I jõkka paikkaza jaksaʙ tapahtuussaɢ igal pool võib midagi juhtuda; J varjõlko jumal, ku süä üüll tapahtuub vahiŋgo hoidku jumal, kui südaööl juhtub õnnetus; I mikaleeɢ tapahtujõ minukaa midagi juhtus minuga. – Vt. ka tapahtua, tapastua.

tapai/n J-Tsv. -nõ (L J), g. -zõõ (kellegi v. millegi) taoline, (kellegi) iseloomuga сходный (с кем- или с чем-нибудь); похожий (по характеру); J täüs suõõ tapain, va suõõ ampait ep tappa (ta on) täiesti hunditaoline, ainult hundi hambad puuduvad. – Vt. ka paha-, pahain-, üvä-.

tapakaᴅ vt. tabakaᴅ.

tapakka vt. tabakka.

tapan, tapanõ vt. katii-, paha-, üvä-.

tapast/ua M, pr. -uʙ, imperf. -u = tapahtuussa; tšen mit̆täid ep tee, senelee mit̆täid ep tapastu kes midagi ei tee, sellel(e) midagi ei juhtu.

tapazivätši Li rehepeksjad молотильщики, работники на молотьбе; meitä õli suuri pere, paĺĺo õli tapazivättšiä meid oli suur pere, rehepeksjaid oli palju.

tapazõma (Li) tapazoma (Lu) tapaloom убойное животное; Li siä õsit sukulampaa vai tappazõmassi (kas) sa ostsid tõulamba või tapalooma(ks)?; Lu rikaz mees tapazomassi müüvvä ep tahtonud i izzee eb raattsinut tappaa rikas mees (vana hobust) tapaloomaks müüa ei tahtnud ja ise ei raatsinud tappa.

tapau/ᴢ¹ Lu, g. -sõõ juhtum, sündmus случай, происшествие; se tapauz eb õllu kassin see juhtum ei olnud siin. – Vt. ka tapahtumin.

tapauᴢ²: tappau/ᴢ Lu, g. -hsõõ (võrgu)selis, (ääre)nöör подбора (сети); pääll on võrkoll tappauᴢ peal on võrgul selis.

tapa/õlla: -ella (K-Ahl.) -alla (K-Al.) tap̆paalla M -lla (L), pr. -õlõn: tap̆paalõn M, imperf. -õlin: tap̆paalin M püüda; püüda kätte saada; järele jõuda; püüda järele jõuda; kohata поймать, ловить; пытаться или стремиться поймать; дог/онять, -нать, наг/онять, -нать; пытаться догнать; встре/чать, -тить; K elä võta esimeissä, tapaele takumaissa, esimeinee sõittelikko, takumainee tappelikko (Ahl. 98) rl. ära võta (naiseks) esimest, ära püüa (kätte saada) tagumist, esimene (on) riiakas, tagumine (on) tülitseja; L tapalõp kunikkaa tütärtä püüab kuningatütart kätte saada; M miä tap̆paalin tätä suurõõkaa rutuukaa ma püüdsin talle suure rutuga järele jõuda; M miä meen tätä tap̆paalõõmaa ma lähen teda kohtama. – Vt. ka tagossaa, tagottaa, tavata, tavottaa.

tapipu/u Lu, hrl. pl. -uᴅ Lu = tapõppuu; tapipuul on neĺĺä jalkaa, jalkojõõ päälä on kannii, ne on tühjäᴅ väliᴅ, siiz on katto päälä, kattos kannii on rutška, katto meneʙ kasta välliä müü, välijä müü; ku tämä nõsaʙ katoo, siis paab linaa vällii, siiᴢ lina siälä painub i päisärä tokup poiᴢ, jääp puhaᴢ lina linalõugutil on neli jalga, jalgade peal on nii, need on tühjad vahed (= süvendid, vaod), siis on kaas peal, kaane küljes on niisugune käepide, kaas läheb (= kaane sooned lähevad) seda vahet mööda, vahesid mööda; kui ta (= linalõugutaja) tõstab (lõuguti) kaane, siis paneb lina (lõuguti) vahele, siis lina seal paindub ja linaluu kukub ära, jääb puhas lina; Lu pellovass tapõttii tapipuill lina lõugutati lõugutiga.

tap/paa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J Ku (R U V Ra Kr) -pa J-Tsv. -paaɢ I (Ma), pr. -an Kett. K R U L P M Lu J Ku Kr tap̆paa I Ma, imperf. -õn K L P M -õin Kõ Ra J -in Lu Li Kr tap̆põõ I 1. tappa резать, за-, уби/вать, -ть; L borana tapõttii tapeti oinas; P miε uottõlõn lihanikkoi, tulõvat tappamaa ma ootan lihunikke, tulevad (siga) tapma; M kloppia piti tappaa lõppu-kuuta lutikaid pidi tapma vana kuu ajal; Po vellet sõas tapõttii vennad tapeti sõjas; Li repo tetši enee tapõtussi rebane teeskles, et on tapetud; Li tämä vaikko tappamaa vai mitä vai kuhõõ, tämä ep peĺĺännü mittää ta (läks) kas või tapma või mida (tahes) või kuhu (tegema), tema ei kartnud midagi; Ku tuli sota ja tappo heijeᴅ vällää tuli sõda ja tappis nad ära; M tappõ surmalõõ lõi surnuks; 2. peksta (reht); lõugutada (lina) молотить, об- (вручную); мять (лён); V tšäzil tapõttii riigaa reht peksti käsitsi; J jok rüttšeed on tapõttu kas rukis on juba pekstud?; M nõistii tappamaa õzrõita hakati otri peksma; R kõõs kuiviivad vihgod siis nõizimma tappamaa kui (vilja)vihud kuivasid, siis hakkasime (vilja) peksma; M meill aina ööllä tapõttii meil peksti reht ikka öösiti; P lievät põllot tšüntämättä, leipä tappamatta rl. jäävad põllud kündmata, vili peksmata; M tappaaz riigaa, tappaas primuzloilla pekstakse reht, pekstakse kootidega; Li kunis tapõttii, siniz õli se viĺĺa jo süütü kuni peksti reht, seni oli see (eelmine) vili juba söödud; P tõukoi tappamiin tõuviljapeks; J linaa tapõttii, linass tapõttii päissär väĺĺää lina lõugutati, linast lõugutati linaluu välja; M siis ko linad on tapõttu, väittääs koominaa mah̆haa siis, kui linad on lõugutatud, veetakse (need) rehealusesse maha; J tappõmiz mašin (Tsv.) viljapeksumasin; J tappaiza (Must. 184) vilja pekstes; ■ M täm kõikk õmad rahaᴅ tapap sõp̆paasõõ ta kulutab kogu oma raha rõivastele. – Vt. ka tappoa.

tappaa/ssa Lu (Ku), pr. -n Lu, imperf. -zin Lu 1. trampida, pekselda, viselda топать, стучать (ногами), биться; Lu laaska tšäüʙ lehmää kilittämäᴢ, lehmä nii kõvässi killiiʙ ja tappaaʙ, meeb märjässi, hikkõõ (rahvauskumus:) majahaldjas (nirgi kujul) käib lehma kõditamas, lehm kardab nii väga kõdi ja trambib, läheb märjaks, higiseks; 2. puutuda (millegi vastu) касаться, коснуться (чего); Ku nii häŋ ko olliis seeltᴀ̈ joossud ni jalad eväd olliiz maahaa tappaastᴜ kui ta oleks sealt nii (kiiresti) jooksnud, siis jalad ei oleks maad puutunud.

tapp/aja P Lu -õjõ J-Tsv., g. -ajaa J 1. (looma)-tapja свинобоец; P enelliez õli kahs suurt sikaa, lihaa bõlluᴅ, uottõli tappajoi endal oli kaks suurt siga, liha polnud, ootas tapjaid; 2. reheline, rehepeksja молотильщик (в риге); Lu riigaa tappajaᴅ rehepeksjad; J tappõjõ ~ riigaa tappõjõ reheline; J valmis va suuruss, vana moor, paraiko tulla riigaa tappõjõt süümä valmista aga hommikueinet, vanamoor, kohe tulevad rehepeksjad sööma; ■ Lu a sõrmõd on: kase on peukolo (se on täi tappaja) aga sõrmed (= sõrmede nimed) on: see on pöial (see on täitapja). – Vt. ka izee-, pää-, täi-.

tappar/a (M), hrl. pl. -aᴅ = tappora.

tappau/ta (M) -taɢ I, pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ M 1. surma saada погибнуть, погубить себя; убиться; I siä võit siälä laŋkõõtaɢ i tappautaɢ sa võid seal (heinakuhja otsast alla) kukkuda ja surma saada; 2. ennast tappa уби/вать, -ть себя; покончить; M raz [sic!] tappauz de tappauz de mitä muuta, ku piäʙ mah̆haa panna kui (kord) juba tappis enese, ja mis (siis) muud, kui tuleb maha matta.

tappelikko vt. tappõlikko.

tap/pi P, g. -ii P tapp (puiduseotis) шип; šipa vai tappi on süämeᴢ tapp on (palgi) sees.

tap/po M Lu Li, g. -oo Li tapuaed хмельник; Li mõnikkaall õli kotonna isutõttu umalaa; sitä kõhtaa kutsuttii tappo mõnel oli kodus istutatud humalat; seda kohta kutsuti tapuaed; Lu tappo, umaltappo, riugud õltii, riukuja müü kazvivaᴅ tapuaed, humalaaed, (seal) olid ridvad, ritvu mööda kasvasid (humalad); M umala tappo ~ umalaa tappo tapuaed. – Vt. ka tappu. – Vt. ka umala-.

tap/poa (J-Mäg.), pr. -on, imperf. -pozin peksta (reht, vilja) молотить, об- (вручную); riigaa tappomaa (Mäg. 152) reht peksma; leipää tappomaa vilja peksma. – Vt. ka tappaa.

tappor/a (Kett. M), hrl. pl. -aᴅ Kett. (M) -at M-Set. takk, takud пакля, вычески; M siz nõisaz raputtamaa tapporoissa vällää siis hakatakse (lina) takkudest puhtaks (välja) raputama. – Vt. ka tappara, tappura.

tapporiu/ku (Lu), pl. -guᴅ Lu = tappuriuku.

tappor/o (M), hrl. pl. -oᴅ M takulõng, takune lõng пакляная пряжа, паклина; takkuloissa tšedrätäs tapporoi; tapporod on tšedrättü takkudest kedratakse takulõnga; takulõng on (valmis) kedratud. – Vt. ka tappura.

tap/pu Li J (Lu-Must.), g. -uu 1. J-Must. humal, tapp хмель; 2. humalatapp, -ritv тычина под хмель; Lu metsä ukko, metsä akka, metsä kultaine kunikõs, tüttäret tiputtavat, naizet nippunappuloiza. umala taput (Must. 159) mõist. metsataat, metsaeit, metsa kuldne kuningas, tütred tipivad (ülespoole), naised nuppude-nööpidega (ehitud)? – Humalatapud; J se on umal tappu, riuguᴅ see on humalatapp, ridvad; 3. Li tapuaed, humalaaed хмельник. – Vt. ka umala-. – Vt. ka tappo, tapporiuku, tappuriuku.

tappur/a R-Eur. L Li J-Must. I -õ Li, hrl. pl. -aᴅ Ar. P M Lu I (L) -at J-Must. 1. takk, takud пакля; Li tappurõ, se õli kõvassi jo tuli mokom päisserikaz ja paĺĺo takk, see oli juba väga niisugune linaluune, ja (seda oli) palju; L tahob näit panna tšedrεämεä tappurass šolkkaa tahab neid panna takust siidi ketrama; L staruχa tšedräs tappuroita eit ketras takku; 2. Li takulõng, takune lõng пакляная пряжа, паклина. – Vt. ka tappara, tappora, tapporo.

tappurakoontalo: tappurakuontalo L = tappurkoontõla.

tappuriuku J-Must. humala-, tapuritv тычина под хмель. – Vt. ka tapporiuku, tappu.

tappurkoontõla Li takukoonal пакляный кудель; vot sitä päälissä miä tšedräzin i tappurkoontõla, pääliskoontõla i tappura vaat seda puhast lina ma ketrasin, ja takukoonalt, puhta lina koonalt ja takku. – Vt. ka tappurakoon- talo.

tappuroi/n M -ne Kõ-Len., g. -zõõ takune пакляный; M tappuroizõt paglaᴅ takused köied; Kõ eb üpi üvä ame, tantsi [= tantsip] tappuroine (Len. 228) kk. ei hüppa kallis (hea) hame, tantsib takune.

tappuzmaši/na: -n Ra rehepeksumasin молотилка.

tappõla: Таппыла K-reg.2 taplus, kaklus драка. – Vt. ka tappõlu, tappõluᴢ.

tappõlik/ko P M Lu J-Tsv. (Ma) tappelikko K-Ahl. K-Al., g. -oo J -uo P adj., subst. riiakas, kakleja, riiukukk, tülitseja сварливый, драчливый, неуживчивый, забияка, разг. драчун; M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad; P tšen sillyõ tulõʙ, ko siä õlõd juomari da tappõlikko kes sulle tuleb (naiseks), kui sa oled joomar ja kakleja.

tappõl/u L P M Kõ Lu Li J Таппелу ~ Та́ппылъ Pal.2 Таппылъ Ii-reg.1 , g. -uu P Lu J 1. taplus, kaklus драка; кулачный бой; J tappõluss tuli draanittu niku vana katti tuli kaklusest rebituna nagu vana kass; Lu ennee õli paĺĺo tappõluita enne oli palju kaklusi; J kõik tappõlut tapõltii kõik kaklused kakeldi (ära); J noh, said imossi tappõlus peh́mitüss (Tsv.) noh, (kas) said kakluses naha peale, nagu tahtsid?; Lu kulakka tappõlu rusikavõitlus, kaklus; 2. lahing бой, битва; P poika tapõttii tappõluza poeg tapeti lahingus. – Vt. ka tappõla.

tappõlu/ᴢ P Lu J, g. -hsõõ: -sõõ J -zõõ Lu kaklus, taplus драка; J tämä enn ep tuõ, ku kõik tappõlusõt tappõõʙ ta enne ei tule (ära), kui kõik kaklused on kakeldud. – Vt. ka tappõla.

tappõmizi J-Tsv. adv. (kootidega) pekstes обмолачивая цепами; kui tüü tapatt riiga, roivamizi vai tappõmizi kuidas teie peksate reht, (kas) rabades või (kootidega) pekstes?

tappõpuu vt. tapõppuu.

taps/aa Lu Li, pr. -aʙ Lu Li, imperf. -õ tatsuda топать (ногами); топтаться; Li tšenee jalka tapsaʙ, senee suu šmaksaʙ vs. kelle jalg tatsub, selle suu matsub.

tapsut/õlla (Ra), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin Ra frekv. tatsutada, tapsutada притоптывать (ногами); tanttsizin tapsuttõlin, umalas hutsuttõlin rl. tantsisin, tapsutasin, purjuspäi kekslesin. – Vt. ka taputõlla.

taput/taa (Li), pr. -an, imperf. -in (Li) tallata топтать, за-; siä taputit kõik minuu peentaraa sa tallasid mu peenra kõik ära.

taput/õlla Li J, pr. -tõlõn: -tõõn Li, imperf. -tõlin Li frekv. 1. tallata топтать; Li se on jänes siin taputõllu jänes on siin tallanud; 2. tatsutada, tapsutada притоптывать (ногами); J näin .. ku siä tanssizit taputtõliᴅ rl. nägin .. kuidas sa tantsisid, tapsutasid. – Vt. ka tapsutõlla.

tapõinõ vt. üvä-.

tapõl/la Kett. L P M Kõ Lu Li Ra J (K Ja Li) -l J-Tsv. -laɢ (I Ma), pr. tapp/õlõn P -elen K-Ahl. -õõn M Kõ Lu J, imperf. -õlin K P M Lu J -õlii Ma tapelda, kakelda; võidelda; sõdida драться; бороться; воевать; Lu tapõllaa kulakkojõõkaa kakeldakse rusikatega; Lu niku kukod ain tapõllaa aina taplevad nagu kuked; P koirat tappõlõvaᴅ koerad purelevad; Lu praaznikkann paĺĺo tapõltii, kurassõõkaa tapõltii pühade ajal kakeldi palju, pussiga kakeldi; Kett. tappõõvad verreessaa (nad) kaklevad vereni (välja); J tappõli karuukaa võitles karuga; Lu boχattõrit tappõlivaᴅ vägilased võitlesid; K see õli siis ku kauniid da valkõat tappõlivaᴅ see oli siis, kui punased ja valged sõdisid. – Vt. ka tapõskõlla.

tapõn, tapõnõ vt. kahs-, kehno-, paha-, ühs-, üvä-.

tapõppuu M tapõ-puu J-Tsv. tappõpuu Ränk, hrl. pl. tapõppuuᴅ L M I tapõpuuᴅ M Lu Li J tapõ-puut K-Ahl. J tappõpuuᴅ I linalõuguti, kolgits трепалка, льномялка; J enne õltii tapõ-puuᴅ, linaa tapõttii, linass tapõttii päissär väĺĺää ennemalt oli (talus) lõuguti, linu lõugutati, linadest lõugutati linaluu välja. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka tapipuu.

tapõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J kakelda драться. – Vt. ka tapõlla.

tar/a Ränk Kett. K L P M Kõ S Lu Li J I (Ra Ma) tarha R-Reg. P-Len. Ku tarra Ku Тара Tum., g. -aa K P J tar̆raa M Ma -raa Li Ku -a J-Tsv. 1. puu- v. köögiviljaaed; taraga piiratud ala (maja juures) сад; огород; огороженный участок земли (около дома); J taras kazvovõd mõnõllaizõd marjõ- ja omenpuuᴅ aias kasvavad mitmesugused marjapõõsad ja õunapuud; M taraza seisovaᴅ tšim̆muo sampaaᴅ aias seisavad mesipuud; P pojod ain tšäüsiväd meil taraz õunõi varkail poisid aina käisid meil aias õunavargil; P luukad akkunnall taraasyõ tehtii sibulad pandi maha õue aeda; I ep piäɢ laskõaɢ sik̆kaa tar̆raa, tämä rooitap peentäräᴅ ei tohi lasta siga aeda, ta tuhnib peenrad üles; Ku sell üütᴀ̈ hepoized raisatt́śii tarhoissᴀ paĺĺu viljaa sel ööl rikkusid hobused (taraga piiratud) põldudel palju vilja; Li tara piäp pittää vaariᴢ aed tuleb hoida korras; M sütšüzönnä piäb ilata tara sügisel tuleb aed (= aiasaak) koristada; M ümper tar̆raa on aita (köögivilja)aia ümber on tara; L tara täünεä kanoita aed kanu täis; M kapusaa tara kapsaaed; J rohokõs tara rohtunud aed; J taraa ait on tehtü lavvõss köögiviljaaia (= aeda ümbritsev) tara on tehtud laudadest; J tara ad́d́a süämez on sõssõr pehgoᴅ (tarastatud) aias on sõstrapõõsad; J paa taraa uhs üüssi lukulõõ pane (köögivilja)aia värav ööseks lukku; 2. krunt участок земли; P kas riiga on med́d́ie taraa pääl see rehi on meie krundi peal; Kett. võtimma vajõltimma taraa võtsime (ja) vahetasime krundi. – Vt. ka einä-, kapussa-, marja-, omen-, täi-.

taraai/ta: -t J-Tsv. (taraga piiratud) aed (огороженный) сад, огород.

taraaro M aiareha, raudreha железные грабли.

taraavahti: tar̆raavahti M aiavaht сторож, смотритель за садом; mõizaa tar̆raavahti. täm vahti tar̆raa mõisa aiavaht. Tema valvas aeda.

tarabruhtiᴅ Li pl. juurvili, köögivili овощи; makofjein võtõttii maassa lanttua vai mitä bruhtiᴅ, tarabruhtiᴅ paaspäeval võeti maast (üles) kaalikaid või (ükskõik) mis(suguseid) köögivilju.

taraeinä M Lu aiahein садовое сено; Lu taraeinää piäb morittaa aiaheina peab (redelitel) kuivatama.

tarakana M Kõ tarakan таракан.

tarakukka L aialill садовый цветок; veŋkka õli tarakukkaiss vai põltokukkaiss pärg oli aialilledest või põllulilledest.

taramaa (Kõ-Set.) tara-maa (K-Ahl.) aia-, taramaa огород; Kõ upamaalta ulkkumas, taramailt tallomas (Set. 749) ubamaalt hulkumas, taramailt tallamas. – Vt. ka taramoo.

taramaazikaᴢ M aedmaasikas клубника.

taramalina M aedvaarikas садовая малина; taramalinad net sor̆rõat kazvavaᴅ aedvaarikad, need kasvavad jämedad.

taramarja M (I) aiamari садовая ягода; M leeb marja voosi, leep paĺĺo kõikõllaajussa marjaa, mettsämarjaa i taramarjaa tuleb marja-aasta, tuleb palju igasuguseid marju, metsamarju ja aiamarju; I taramarjaᴅ piäʙ šipataɢ aiamarjad tuleb (ära) korjata.

tara-meno M aiapidamine садоводство; paĺĺo on aivo tara-menoja med́d́ee tšüläzä üsna palju on meie külas aiapidamisi.

taramoo M-Set. (R-Lön.) = taramaa; R upamoilta ulkkumassa, taramoita tallumassa (Lön. 709) rl. ubamaadelt hulkumast, taramaid tallamast.

taranalla I aia taga, aia ääres за оградой; meil taranalla naizõt kaivõvad õunaa meil aia taga võtsid naised kartulit.

taratai/ka: -k J-Tsv., g. -kaa ~ -gaa J (kahe rattaga) kaarik одноколка, разг. таратайкa.

taravilja/ᴅ: -t J-Must. pl. aiaviljad овощи.

tarbolk/ka P (S), g. -aa P mütt (kalapüügi abiriist kalade hirmutamiseks) ботало (колотушка, которой пугают рыбу). – Vt. ka tarpakko, tarpo, tarpopuu.

tarel/kka P Lu I -ka M Kõ Po I (K) -k J-Tsv. taŕelkka (R) tareĺka M I tarõl/kka Lu (I) -ka L S I, g. -kaa M Kõ Lu J taldrik тарелка; M asõlõissa piimää paaᴅ, tšugunnikaᴅ, laadgoᴅ, tarelkõᴅ toidunõudest (on meil) piimapotid, malmpotid, savikausid, taldrikud; M luzikka i tarelka lusikas ja taldrik; I nüt kõittš tarelkaᴅ pannasõ, jykkaizõlõ tarelka ʙ nõissõɢ niin süümää ku eellä nüüd pannakse puha taldrikud (lauale), igaühele taldrik, ei hakata nii sööma kui ennemalt (= ühest kausist või pajast); M katti valõ jänessellee tarelkallõõ a ize nõis kõhallaa paassa söömää (Set. 15) (muinasjutust:) kass valas (supi) jänesele taldrikule, aga ise hakkas otse pajast sööma; Lu miä kaalin tarelkaa puhtaassi ma lakun taldriku puhtaks; K ühelee tarelkalõõ pannass lahzõlõõ ampaissi õpõiziita d́eŋgoi ühele taldrikule pannakse lapsele hambarahaks hõberaha; M laõ on puin. a ku on peen azõ, siis paamma päälle tarelkaa, see veel on parap, täm ep aiza puulõ. puu võtab en̆neesee, a tarelka eb võta vajutis on puust. Aga kui on väike (soolamis)nõu, siis paneme taldriku peale, see on veel parem, see ei lõhna puu järele. Puu võtab (kõik maitsed ja lõhnad) endasse, aga taldrik ei võta; J iski süüvve kahs tarelka rokka vihtus süüa kaks taldrikutäit kapsasuppi; Lu pitšelikko tarõlkka ~ pitkuli tarõlka pikergune taldrik (= vaagen). – Vt. ka kulta-, matal-, süvä-, taika-. – Vt. ka tandrikko.

tarha vt. tara.

tari vt. tarõ.

tari/a M, pr. -n, imperf. -zin = tarittsaa; raznošikat tultii tarimaa siitsaa rändkaupmehed tulid sitsi(riiet) pakkuma; tatarinat tarizivaᴅ, tšellee mitä õli vaj̆jaa tatarlased pakkusid (müüa), mida kellelgi oli vaja.

tarit/sõlla: -sõll J-Tsv., pr. -tsõlõn: -tsõõn J, imperf. -tsõlin J frekv. ← tarittsaa; kõikkiilõõ siä paperoskiit tarittsõõᴅ, ved enellez eb jää kõigile pakud sa paberosse, endale ju ei jää(gi).

tarit/taa (J-Tsv.), pr.-an, imperf. -in = tarittsaa; taritti h́elmõnnalt pakkus (kaupa) hõlma alt (= salaja).

tarit/tsaa (M Lu J) -tsa J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) taritsõ- J-Must., pr. -sõn Lu J, imperf. -sin M J pakkuda пред/лагать, -ложить; J tarittsi viijõss rubĺõss, miä va annin kõlmõᴅ pakkus viie rubla eest, mina andsin vaid kolm; J .. i tarissõtaa tälle rahhaa i õlutta i viinaa (Must. 147) .. ja pakuvad talle raha ja õlut ja viina; Lu miä izze entää taritsõn ma pakun iseennast; J suurõpa häppiät ebõõ, ku tüttöä mennä tarittsõma suuremat häbi pole kui (rasedat) tüdrukut pakkuma minna. – Vt. ka taritsõlla.

tarkaa M otseteed прямо, по прямой, разг. напрямик; karu nuuski jälleᴅ, i tarkaa lähsi johsõmaa karu nuuskis jäljed (üles) ja hakkas otseteed jooksma.

tarkaht/aa (Kett.), pr. -aaʙ Kett., imperf. -ii tärgata прорастать, пускать ростки; õras tarkahtaaʙ oras tärkab.

tark/ata M Lu Li Ra J (P Kõ-Len. S-Len. Ja-Len.) -õta Lu -ataɢ (I), pr. -kaan M Lu Li Ra, imperf. -kazin M Lu Li Ra -kõzin Lu 1. tabada, pihta saada попа/дать, -сть (в цель); M tarkkaap širkaa möö saab š-kepikesele pihta; Ra minuu meez ampu i tarkkas karulõõ süämmee minu mees laskis (püssist) ja tabas karu(le) südamesse; 2. sattuda, juhtuda слу-

ч/аться, -иться; Ra ku ep tarkkaa kruugasõ taaz viskaaᴅ kui (š-kepike) ei satu ringi sisse, viskad uuesti; M emintimä senell päivää tarkkazi rehtelkakkuja tehä võõrasema juhtus sel päeval pannkooke tegema; Lu miä tarkkazin nätšemää ma juhtusin nägema; 3. mõista, osata, taibata уметь, раз-; J ep tuntõnnu õnnõa tšüssüä, tarkõnnu taimõa isuttaa rl. ei osanud õnne paluda, (ei) mõistnud taime istutada; Lu piäp tarkata tšihuttaa maamunnaa, to laukõõssaa peab oskama kartuleid keeta, muidu lagunevad; I siä et tarkkaa min̆nua müü mit̆täit tehäɢ sa ei taipa (ei oska) minu järgi midagi teha. – Vt. ka tarkkauta.

tark/ka K-Ahl. L P M Kõ Lu Li Ra J (K-Must. R-Lön. R-Reg.) -k J-Tsv., g. -aa M Lu Ra J 1. tark; osav умный, мудрый; ловкий; Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole vaja õpetada, ma (olen) niigi tark; Lu reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko rebast peetakse targaks ja valelikuks; Lu ühs vohma rohkaap tšüzüʙ mitä tšümmee tarkkaa võivõd vasatõ vs. üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata; Lu jumala ep tee ühellaisiit inemisii, vohma piäʙ ellää i tarkka piäʙ ellää jumal ei tee ühesuguseid inimesi, loll peab elama ja tark peab elama; M meelevä tarkka naizikko, eb õllu niku hölöpää tark, arukas naine, ei olnud nagu tuulepea; M nii tarkat kõik sõnaᴅ nii targad kõik sõnad; Li tarkka inemin, paĺĺo meeltä pääzä tark inimene, palju mõistust peas; J paamm pojo škouluu, õpõtõmm tarkõssi mehessi paneme poisi kooli, õpetame targaks meheks; P näm õlivad aivuo tarkaᴅ hot miltizellie tüölie nad olid väga osavad mistahes töö peale; 2. subst. tark, posija знахарь; M tarkka ep tee pah̆haa, nõita on, kumpa pah̆haa teeʙ tark ei tee paha, nõid on (see), kes teeb paha. – Vt. ka maailma-. – Vt. ka taikuri.

tarkkaa Ra J-Tsv. tarkka Li teraselt, tähele- panelikult внимательно, пристально; Ra see nii tarkkaa kuuntõõʙ, kõrvõd hörkillää, mitä siälä pajatõtaa see nii teraselt kuulab, kõrvad kikkis, mida seal räägitakse; Li mitä siä nii tarkka katsoᴅ mium päällä miks sa nii teraselt minu peale vaatad? – Vt. ka tarkõssi.

tarkka/uᴢ (Li), g. -uu: -usõõ Li = tarkuᴢ; tarkkausõkaa rohkap teet ku suurõ voimaka mõistusega teed rohkem kui suure jõuga.

tarkka/uta M-Set. (Kett.), (sõnatüvi основа слова:) tarkkahu- J-Must., pr. -un, imperf. -uzin: -huzin J sattuda, juhtuda попа/дать, -сть, случ/аться, -иться, очутиться; M tämä tarkkaus sinne (Set. 84) ta sattus sinna; J tarkkahusin ted́je kohtaa (Must. 184) sattusin teiega kokku. – Vt. ka tarkata.

tark/kia Ra, pr. -in Ra, imperf. -kizin Ra tärkida тесать, вытёсывать, вытесать; kurasõõkaa tarkittii aukoᴅ noaga tärgiti augud (sisse).

tark/koa M J -koaɢ I, pr. -on M -oo ~ tark̆koo I, imperf. -kozin M -kozii I hakkida, tükeldada, katki raiuda крошить, рубить; M meillä kapusat tarkottii kroššivoissi i apagoitõttii meil raiuti kapsad peeneks ja hapendati; M ku tarkkoas kapusravval, siiz juollaᴢ: löö heenopõssi vai tarko heenopõssi kui raiutakse kapsarauaga, siis öeldakse: raiu peenemaks või haki peenemaks; M vellee poika tarkob rohta sigalõõ vennapoeg raiub seale rohtu; M joršit pantii lav̆vaa päälee i rav̆vaakaa tarkottii, sis pantii rehtelällee kiisad pandi laua peale ja (kapsa)-rauaga tükeldati, siis pandi pannile; I sigolõõ korjaaᴅ kane maokkaaᴅ, tarkoᴅ i sigalõõ süütäᴅ sigadele korjad need ussitanud (õunad), raiud katki ja söödad seale.

tarkkõmõᴅ M pl. t. tärkmed (sisselõiked pastla servas paela läbitõmbamiseks) оборни (постола); tšen̆nää tarkkõmõᴅ pastla tärkmed.

tarkot/taa J, pr. -an J, imperf. -in J sihtida, vaadata, vahtida целиться (взглядом); J karjušši ain tarkotti sitä naissa karjus aina vahtis seda naist. – Vt. ka tarkuttaa, tarkutõlla.

tarksin/a M, g. -aa Torgsin (eri liik kauplusi NSV Liidus 1930ndail aastail, kus defitsiitseid toiduaineid sai osta väärismetallist esemete ja vääriskivide eest) Торгсин (объединение особых магазинов в СССР в 1930-х годах, где дефицитные продукты продавались за изделия из благородных металлов и драгоценные камни); M targsina õli, siäl õsõttii kultaisia menoja Torgsin oli, seal osteti kuld-

asju; M mill toožõ õltii kultazõt peltuškaᴅ, per̆rää sõt̆taa õltii nälkä-vuuvvõᴅ, siz miä näväd vein leningradii tarksinaasõõ i siäl vajõltin nävät suurimoi päälee ka mul olid kuldsed kõrvarõngad, pärast sõda olid nälja-aastad, siis ma viisin need Leningradi Torgsini ja seal vahetasin (need) tangude vastu.

tark/uᴢ J-Tsv. (K-Sj. P), g. -uu: -usõõ J-Tsv. tarkus, mõistus ум, разум, мудрость; J tällee jumal eb antõnnu tarkuss talle jumal ei andnud mõistust; P tad́d́a nüt taloza tšävvä, taloo tarkutta pitää (Al. 55) rl. oska nüüd talus elada (käia), talu tarkust hoida; K neitsüeni, ainogoni, neitsüt ainagoanoni [= ainago anoni] tunsit tulla tunne ella [= õlla], taloo tarkuttaa [= tarkutta] pitää, taloa suurta tallaalla (Sj. 674) rl. mu mõrsja, mu ainuke, mõrsja, mu ainus hani, oskasid tulla, oska olla, talu tarkust hoida, talu suurt pidada. – Vt. ka tarkkauᴢ.

tarkut/taa Li (Lu) -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) tarkutta- J-Must., pr. -an: -õn Li J, imperf. -in J sihtida целиться, прицеливаться; J tarkutti püsüss kõhtii pähää sihtis püssist otse pähe; Lu minnua ku tarkutattii mätšikaakaa .. kui mind palliga sihiti .. – Vt. ka tarkottaa.

tarkut/õlla Li -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← tarkuttaa; J kui tarkuttõli, muut laski müütää kuidas ta ka sihtis, aga (ikka) laskis mööda; ■ Li piäp tarkutõlla, jott tarkkajõisõizin nii õlla tuleb püüda (~ rihtida), et oskaksin nii olla. – Vt. ka tarkottaa.

tarkõ/nõssa: -nõss J-Tsv., pr. -nõn: -õn J, imperf. -nin J julgeda, söandada осмели/-ваться, -ться, реш/аться, -иться; en tarkõõ menne kujalõõ, liika tšülm ma ei julge minna õue, (on) liiga külm.

tarkõpassi M targemini мудрее; hullu pajatap tarkõpassi meeleevää vs. hull räägib targemini kui tark.

tarkõ/pi (L) -p Lu J targem мудрее; J mõni kanaa muna on tarkõp ku kana vs. mõni muna on targem kui kana; L sisaa sõnat tarkõpaᴅ rl. ööbiku sõnad targemad; Lu tarkkoiss tarkõp tarkadest targem.

tarkõssi Lu J (M) 1. targalt разумно; Lu se nii tarkõssi juttõli ta rääkis nii targalt; 2. hoolikalt, hoolega, teraselt пристально; J tarkõssi vahtima teraselt vaatama; J niitüll piäp kattsoa tarkõssi, jot eb veejje jältšiä koveraa niitmisel (niidul) peab hoolega vaatama, et mitte kõveriti minna. – Vt. ka tarkkaa.

tarlep/pi ~ taarleppi Lu, g. -ii ~ taarlepii Lu talrep (seadis taglase pingutamiseks ja kinnitamiseks) талреп (приспособление для натяжки и крепления снастей); vantat pannaa tarleppiil borttaa tšiin; siin on koušši i bortaa pääl on koušši, a tarlepit pannaa kouššijee tšiin vandid kinnitatakse talreppidega parda külge (kinni); seal (= vandi otsas) on kouss (= metallrõngas) ja parda küljes (peal) on kouss, aga talrepid pannakse kousside külge kinni.

tarpak/ko S, g. -oo = tarbolkka.

tarpia (R-Eur. R-Reg.): ohotettu on ozmuttani, tarvittu tammuttani (Reg. 30) tahetud on mu kallikest, vajatud mu tammekest.

tar/po Ränk, g. -voo = tarbolkka.

tar/poa M (Ja-Len.), pr. -von M, imperf. -pozin M mütata, mütaga lüüa ботать, бить боталом по воде; M kõõz on kutu, kalakutu, siiz mennääᴢ tarpomaa kassee aparaasõõ. veslojekaa lüüvväz i sinne aj̆jaaᴢ kal̆laa, tarpoaᴢ kui on kudemine, kala(de) kudemine, siis minnakse (kalu) müttama sellesse abarasse. Lüüakse aerudega ja aetakse kala sinna, mütatakse; M õli mokom puu, kummalla tarvottii, kala siz eitüb i meneb mõrtaasõõ oli niisugune puu, millega mütati, kala siis ehmub ja läheb mõrda.

tarpopuu Ränk = tarbolkka.

tarpõ/õᴅ: -ᴅ J-Tsv. pl. (tarbe)asjad; varandus имущество, добро; tšem puutup baŋkruttii, sene tarpõd müüvvä vasarõlt kes jääb pankrotti, selle varandus müüakse oksjonil.

tarpõõli/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ tarvilik нужный.

tarp/õõssi K P M Li -yõssi P -õssi J-Tsv. tarbeks на потребу, на потребление; M einä ruhgaᴅ. need meneväᴅ mõnõssi tarpõõssi heinapebred. Need kuluvad (lähevad) mitmeks tarbeks; J õsim puudaa javoit õma tarpõssi ostsime puuda jahu oma tarbeks; P maβuo nahkaa piettii mineleep tarpyõssi ussi nahka (kesta) kasutati millegi tarbeks (= millegi ravimiseks); K P rauta taloo tarpõõssi raud talu tarbeks. – Vt. ka talvi-, tševät-.

tarp/õõsõõ: -eesee Ja-Len. = tarpõõssi; tõrva meep õmaa tarpeesee (Len. 252) tõrv läheb oma tarbeks.

tarra vt. tara.

tar̆raavahti vt. taraavahti.

tart/tua L Lu J (Kett. K-Ahl. K-Al. P Li Ke) -tuaɢ I, pr. -un K-Ahl. M Po Lu Ra J -tuun Kett., 3. p. -tooʙ Ke M, imperf. -tuzin Lu J 1. (kellestki v. millestki) kinni haarata схват/ы-ваться, -иться; зацеп/ляться, -иться; I koira tarttujõ vunukkaasõõ, vunukka tarttujõ baboosõõ, babo tarttujõ äd́jääsee, äd́jä nagriisõõ (muinasjutust:) koer haaras lapselapsest kinni, lapselaps haaras vanaemast kinni, vanaema haaras vanaisast kinni, vanaisa naerist; Lu tämä tahto tokkua maal, miä tarttuzin tšiini, el laznut tokkumaa ta pidi (peaaegu) maha kukkuma, (aga) mina haarasin (temast) kinni, ei lasknud kukkuda; M kehno ińeehmiin jõka õhsaasõõ tartuʙ halb inimene haarab igast asjast (oksast) kinni (= norib iga asja pärast tüli); Po nùorikko tartub õhjat tšättee pruut haarab ohjad kätte; Ra tüüd on nii paĺĺo, što en tää, mikäs tarttua tööd on nii palju, et ma ei tea, millest kinni haarata; 2. takerduda, (kuhugi v. millegi külge v. taha) kinni jääda застр/е-

вать, -ять, зацеп/ляться, -иться; K tarttusi tämälä kuivala maala koorma tšinni (Ahl. 114) tal jäi kuival maal koorem kinni; Lu takkias tartup sõppaa takjas jääb rõiva külge kinni; M bašmakka tarttu läv̆veesee tšiin i kõikk podošva üppi vällää king jäi läve(paku) taha kinni ja terve tald tuli (alt) ära; Li nootta tarttu tšiini, nootta on puuttoza noot takerdus kinni, noot on sassis; 3. külge v. kinni hakata; nakata приста/-вать, -ть, прилип/ать, -нуть; зара/жать, -зить (о болезни); Lu marjas ku tšäimmä, sis tarttu puukki kaglaa kui marjul käisime, siis imes puuk end kaela külge (kinni); Lu kase inemin on niku kleja, tartup tšiini, lippiä see inimene on nagu liim, kleepub külge, (on) libe(keelne); Li maakki, torffavesi, tartuʙ maage (maakene turbavesi), (see) jääb külge (= määrib ära); M mikälep tälle niku pah̆ha voima tartunnu millegipärast on talle nagu paha vaim külge hakanud; Lu piεp siunata lahsi, štop paha ep tarttuis lahsõõ peab õnnistama last, et vanakuri ei puutuks lapsesse (= ei teeks lapsele paha); M siğgaa nirkko panti tšättšüüsee, što lahsõõ osuda ep tarttuiᴢ sea kärss pandi kätkisse, et lapsele ei hakkaks sõnumine külge; L millõ enäpεä älä tarttuu (loitsust:) minusse enam ära kinni hakka; Ra tauti võip tarttua haigus võib nakata; M miä sin̆nua sõrmõõkaa eŋ kerttännü, a mitä siä min̆nuusõõ tartuᴅ ma pole sind sõrme-(otsa)ga(gi) puudutanud, (aga) mis sa minusse kinni hakkad; L paha päivä ep tarttuiss et õnnetust (halba) ei juhtuks; 4. mõjuda, puutuda влиять, касаться; M tällee viskaa niku erneitä seinääsee, eväd min̆nuu sõnat tällee tartu talle viska nagu herneid vastu seina, ei minu sõnad temale mõju; Lu tämää jutud minnu eivät tartu tema jutud minusse ei puutu; L perkele, meisie älä tarttuu kurat, meid ära puutu! – Vt. ka tarttussa, tarttuussa, tartuskõlla, tartusõlla, tartuta, tartuttaa.

tarttulai/n J-Tsv., g. -zõõ J tartlane житель г. Тарту; õlõtko siε tarttulain kas sa oled tart- lane?

tart/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J kinni haarata схват/ываться, -иться; заце-

п/ляться, -иться. – Vt. ka tarttua.

tarttu/ussa: -ss J, pr. -un J, imperf. -uzin: -zin nakata зара/жать, -зить (о болезни); tarttuvõin tauti tarttuup tõizõlõ inemizele nakkushaigus nakkab teisele inimesele. – Vt. ka tarttua.

tarttuv/ain Lu -õin J, g. -aizõõ: -õizõõ J nakkav, nakkus- заразный; Lu pahhaizõt taudit tarttuvaizõᴅ halvad haigused on nakkavad; Lu veri süätauti on tarttuvain tauti verine kõhutõbi on nakkav haigus.

tartuskõ/lla Li -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J külge hakata, puutuda; tüli norida, kiusata, solvata приста/вать, -ть; прид/ираться, -раться, заде/вать, -ть, оскорб/лять, -ить; J elä siä tämäsee paskasõõ tartuskõõ ära sa temasse, paska, puutu; J kui saab umalaa, nii algõp tartuskõll kui jääb purju, siis hakkab tüli norima. – Vt. ka tarttua.

tartus/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. = tartuskõlla; eestää tartusõlti tõin-tõiss, siiz algõtti tapõll algul noriti teineteisega tüli, siis hakati kaklema.

tart/uta: -utaɢ I, pr. -tuu, imperf. -tuzii (kellessegi) kinni hakata схватиться (за кого-нибудь); mihes siä tarttujõõᴅ min̆nuusõõ miks sa minusse kinni hakkad?; eläɢ tarttuum min̆nuusõõɢ sõittõlõm̆maa ära tüki minuga riidlema.

tartut/taa (Kõ) -taaɢ I, pr. -an Kõ, imperf. -in kinnitada, kinni panna v. siduda закреп/лять, -ить, завяз/ывать, -ать; Kõ tartutan vihgoo sit̆tõõl tšiin seon (vilja)vihu sidemega kinni; I tšüünteliä õli obraazaasõõ tartutattut tšiin küünal oli pühapildi külge kinnitatud.

tarvis-puu J-Tsv. tarbepuu поделочная древесина.

tar/viᴢ K-Must. R-Reg. M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J Ku -vis J-Must. -iᴢ ~ -ᴢ ~ -s ~ -ss J tarvis, vaja, peab нужно, надо, требуется; Lu portnoi tuli õmpõõmaa, tšell mitä õli tarviᴢ rätsep tuli õmblema, kel mida oli tarvis; Lu ku bõõ tarviᴢ, viskaa mettsää kui pole tarvis, viska metsa; Lu meeᴅ vanassi, mittä b õõ tarviᴢ jääd vanaks, midagi pole (enam) vaja; J ku leep tširvess tarviᴢ, ni tuõ võttõma kui läheb kirvest tarvis, siis tule võtma; J kõikõllaiss tüüt on tarvis tuntaa tehä igasugust tööd on vaja osata teha; J tälle on appia tarviᴢ talle on abi vaja; Li mill tarviz ain varai üleez nõiss mul on alati vaja vara üles tõusta; J karjuššia tarviz üväss pittää karjust peab hästi ülal pidama; Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene nagu vaja, aga nüüd on puudulik; Lu Li jumal appii. – tarviᴢ jumalaa jõudu (tööle)! – Jõudu tarvis!; J jumal jatkoo. – jatkoo tarviᴢ jätku leiba! – Jätku tarvis!; J kottoo tariz mennä peab koju minema; J nüt tarz mennä nüüd peab minema; Li tarvis puu tarbepuu; Li tarviz riissa tarberiist, vajalik asi.

tarvizõpi Li tarvilik, vajalik нужный, необходимый; kõikkaas tarvizõpaᴅ kõige vajalikumad (asjad).

tarvit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tarvitada, vajada употреблять, нуждаться; tubaka nuuskajõ tarvitõp heenoa tubakka tubakanuuskaja tarvitab peent (nina)tubakat; kase tulpp tarvitõb vähäize tšiinitüss see post vajab vähekese kinnitamist.

tarvitu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J tarvidus, vajadus потребность, надобность.

tar/võta [?] (J-Tsv.), pr. -põõn (J), imperf. -põzin tarvitseda, tahta быть нужным, желательным; väliss saab nii kõvassi vihma, jod et tarpõ kujalõ menn mõnikord sajab nii kõvasti vihma, et ei taha välja minna.

tarõ M-Ränk J vdjI I (P Ma) tarõh I tare K-Ahl. R-Eur. R-Lön. Kl-Set. tari J, g. tarõõ J I tar̆rõõ I 1. tare, (rehe)tuba изба; жилая половина (риги); K la tantsin, tare järiseb, rihi kuusinee kumiseb (Ahl. 729) rl. las tantsin (nii, et) tare täriseb, kuusepuust tuba kumiseb; K tare on meree sisäzä, neite on tare sisäzä (Ahl. 730) rl. tare on mere sees, neid on tare sees; J lagõõ päällä laulõtaa, tarõõ pääl tansitaa, laki lautainõ, tari tamminõ mõist. lae peal lauldakse, tare peal tantsitakse, lagi lauast, tare tammest; 2. I saun баня; laukopäänä tar̆rõõ tšävväᴢ laupäeval käiakse saunas; I men̆nii tar̆rõõsõõ, tarõ on lämmitettüɢ läksin sauna, saun on köetud; I meet tar̆rõõ, tšülpeeᴅ lähed sauna, vihtled; I tar̆rõõ eb mentü pimiällä pimedas ei mindud sauna; I tar̆rõõ duuha on sauna lõhn(a) on (tunda); I tarõõ emä tšuudittii saunahaldjas kummitas. – Vt. ka tšiu-.

tarõlka vt. tarelkka.

tarõneüᴢ I saunaesik предбанник.

tas vt. taaᴢ.

tas/a K-Ahl. J-Tsv. -sa J-Tsv. taz/a J-Tsv. -za Li 1. (ühe)tasa (millegagi ühel joonel v. tasapinnal), ühtlaselt вровень; Li vesi on ušatii serviekaa tazza vesi on toobri äärega tasa; J sõsar ja veĺĺ kazvosti ühee taza õde ja vend kasvasid ühepikkuseks; J nütt om mõlõpiill tassa (raha) nüüd on mõlemal võrdselt (ühetasa) raha; J kõrviijõ tassa kõrvuni (kõrvadega tasa); 2. tasa, vaikselt тихо; J ei, tüü, räkänenäᴅ, taza hei, teie, tattninad, tasa!

tasai/nõ Lu J -n J, g. -zõõ Lu 1. (ühe)tasane, ühtlane, sile ровный, гладкий; J kõik metts on tasain, kahs puuta pitšepää. ušatti mõist. kogu mets on ühetasane, kaks puud (on) pikemad? – Toober; Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on, kehno lüvvä einää ei ole tasane maa, on mätlik, raske heina niita; 2. tasane, vaikne тихий; J terve, päivä paissõmõssõ, tähti taivaa tasainõ rl. tere, päike, paistmast, taeva täht tasane. – Vt. ka tasonõ, tasõinõ, tasõkkõin, tasõlin, tasõn, tasõtavollinõ, tazazaᴢ, tazõkaᴢ.

tasa/nõ Lu J-Must. -ne R-Lön., g. -zõõ = tasainõ; 1. Lu aut onõ ... ümperi on tasanõ süvüüᴢ, a tšehspaikkaz on süveepi auk on (niisugune) ... ümber on ühtlane sügavus, aga keskpaigas (~ keskel) on sügavam; 2. R kui leenet laaskava .. tasane .. (Lön. 187) kui oled lahke .. tasane ..

tas/ata: -at ~ tazat J-Tsv., pr. -saan ~ -san J, imperf. -sazin: -sõzin J kaarte segada тасовать (карты); tassaa kartid de jagaa sega kaardid ja jaga.

tasatootu (R-Lön.): satsite toisee taloo e. tasatoout (Lön. 185) rl. pärite teise talu sünnitatu (~ lapse) kohta. – Vt. ka tasotootu.

tasavesi Lu vaikne vesi тихая вода.

tasku [< e] J-Tsv., g. tazguu J tasku карман; tõmpõs tazguss nenä rätee tõmbas taskust ninaräti. – Vt. ka raha-.

tasku-tunniᴅ [< e] J-Tsv. taskukell карманные часы.

tasonõ (R-Lön.): velli virvolta üviltä, tasosiltaa tavolta (Lön. 707) rl. vend hea välimusega [?], tasase loomuga.

tasotooja (R-Lön.) fig. sünnitaja (ema metafoor rahvalauludes) роженица (метафорическое название матери в народных песнях); et uskonu minu uinottajani talvipäivät minu tasotoojalleni (Lön. 184) rl. (sa) ei uskunud, minu uinutaja, talvepäevi (murepäevi?) minu sünnitajale.

tasotootu (R-Eur.) sünnitatu (lapse metafoor rahvalauludes метафорическое название ребёнка в народных песнях); tatjoni tasotootuni valkeani vaalittuni (Eur. 44) rl. mu t., mu sünnitatu, mu valge(päine) mähitu. – Vt. ka tasatootu.

tassa vt. tasa.

tas/si J-Tsv., g. -ii J tass чашка, чаша.

tasõi/nõ (J-Must.) -nee K-Ahl. -n J-Tsv., g. -zõõ J = tasainõ; 1. J tehkaa ise jalkatee tasõisõhsi (Must. 152) tehke ise jalgtee tasaseks; J akkuna glazid oŋ kül tasõizõᴅ aknaklaasid on küll siledad; J tasõin laut, tasõin tee tasane laud, tasane tee; 2. J see on nii tasõizõ loonoka meeᴢ see on nii tasase loomuga mees; J tasõin inimin tasane inimene; J tasõin tšäüttši tasane käimine (~ käik); J vozduh tasõin, sirkõa i tšülme õhk ei liigu (on tasane), selge ja külm.

tasõizõssi J-Tsv. rahulikult, aeglaselt, ühtlaselt спокойно, медленно, равномерно; pajatõb nii tasõizõssi räägib nii rahulikult (vaikse häälega).

tasõit/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in = tazõttaa.

tasõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ tasasevõitu доволь-но ровный, спокойный. – Vt. ka tasainõ.

tasõlin Li rahulik, tasakaalukas спокойный; tasõlin inemin rahulik inimene. – Vt. ka tasainõ.

tasõ/n M Lu Li -na Lu -nee K-Ahl. -nõ Lu Li, g. -zõõ M Lu = tasainõ; 1. Lu kuza einää eb lüüvvä, siäl tuõb mättälikko, a ku lüüvvä, siiz ain on tasõnõ kus heina ei niideta, seal tekib mätastik, aga kui niidetakse, siis aina on tasane (maa); Lu piäb tehä lakkiassi, tasõzõssi tuleb teha siledaks, tasaseks; Lu tasõnõ maa sile põrand; Lu tämä kärnäkonna on suuri ja niku mussa, ebõõ tasõna see kärnkonn on suur ja nagu must, ei ole sile(da nahaga); M tasõn nurmi tasane põld; Li tasõnõ paikka tasane koht; Lu tasõnõ meri tasane (sile) meri; 2. M näd miltin

on tasõn i võõno ińeehmiin näed, missugune tasane ja rahulik inimene on; M tasõn lahs, kuultaja lahs tasane laps, kuulekas laps; M Li tasõn ääli tasane (~ ühetooniline) hääl.

tasõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J tasaseks, siledaks muutuda выравняться, делаться ровным, гладким.

tasõtavollinõ M, g. -zõõ tasane, vastutulelik, leplik тихий, снисходительный, покладистый; täm on mokoma tasõtavollinõ, täm̆määkaa saap kõik üv̆viip̆päi pajattaa tema on niisugune leplik, temaga saab kõike hästi rääkida. – Vt. ka tasainõ.

tasõttaa vt. tazõttaa.

taš/šia J (Li) -šiaɢ (I), pr. -in J -šin Li, imperf. -šizin ~ -šiizin J -šizii I tassida, kanda таскать, носить; Li mitä siä taššiᴅ mida sa tassid?; J mitä kuss levvet – taši kõik kottoo kus mida leiad – tassi kõik koju; I pojukkõizõõ taššizii kottoo kandsin poisikese koju; J laŋgot tulla, taššiga zakuskoi(t) lavvõlõ langud tulevad, kandke suupiste(i)d lauale; J gruzõit tašita metsäss kaššõlika riisikaid tassitakse metsast märsskorviga; J (ühtee) kokkoo taššima (ühte) hunnikusse kandma; J väĺĺää taššima välja kandma.

taššiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kanduda тащиться, носиться.

taza vt. tasa.

tazair/si (Li-Ränk) muldpalk, -hirs (rehielamu vundamenti asendav alumine seinapalk нижнее бревно в основании сруба жилой риги). – Vt. ka multairsi.

tazal/la: -l J tasemel, kõrgusel на уровне, на высоте; jo on päivä päälee pud́d́ee, oomnikko hoŋkii tazall rl. juba on päike puude kohal, hommik hongade kõrgusel.

tazazaᴢ [?] (Ja-Len.) tasane, ühtlane гладкий, ровный; eez meilä on tazazas i ladja rüiz nurmi (Len. 241) meie ees on tasane ja lai rukkinurm. – Vt. ka tasainõ.

taza/ta: -t J-Tsv., pr. tassa/an J, imperf. -zin J = tazõttaa; tassaa vähäize kurasõll kast kromkaa tasanda veidi noaga seda kamakat.

tazot/taa (Kett. P), pr. -an, imperf. -in = tazõttaa; P tämä minuu mieliit eb mutita i minuu tapaa eb nõõ tazottamaa (pulmaitkust:) tema minu meelt tusaseks ei tee ja minu (elu)viisi ei muuda (ei hakka muutma).

tazza vt. tasa.

tazze Kr kalatõke, sääs закол.

tazõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa tasane, ühtlane ровный, равномерный. – Vt. ka tasainõ.

tazõt/taa Li (Kett.) -ta J-Tsv. tasõttaa Lu (Li), pr. -an: -õn J tasõtõn Lu, imperf. -in J tasõtin Lu tasandada, siluda подравн/ивать, -ять, выравн/ивать, -ять; Lu leipää tasõtõtaa päältä, tehhjää lakkiassi leiba silutakse pealt, tehakse siledaks; Li tasõta kase paperi silu see paber (siledaks); J ättšeka tazõtõta põltoa äkkega tasandatakse põldu; J pehkoi(t) tazõtõta saksiika põõsaid pügatakse (tasandatakse) kääridega. – Vt. ka tasõittaa, tazata, tazottaa.

tazõtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J võrdsus, üheta-sasus равенство, ровность.

t́at́a P M t́ät́ä L P tät́ä K t́äät́ä I taata ~ tääte Kr, g. t́ad́aa P M t́ädaa M täd́ää (K) isa, taat отец; M is̆sää veel kutsõttii t́at́a, a emä ain õli emä isa kutsuti (ka) veel t-ks, aga ema oli ikka ema; P enne õli at́a, a nüd on t́at́a ennemalt oli (isa) a., aga nüüd on t.; P minuu izäll vai t́ad́all minu isal ehk taadil; P armatoo lahsi, bõllu täl t́ät́ää, bõllu mamaa (ta oli) vaeslaps, polnud tal isa, polnud ema; P menimmä t́ad́aakaa riigaa lämmittämää läksime isaga reht kütma; M t́ad́aa taras kazvõ kõikkõa eike ühtä lanttua rl. isa aias kasvas kõike, (aga) ei ühtki kaalikat.

tatarin/a M Lu J-Tsv., g. -aa M Lu J tatarlane татарин; J tatarina tuli tšüläsee torguittõma tatarlane tuli külasse kaubitsema; M tatarinad õltii raznošikkanna tatarlased olid rändkaupmehed; M meill tatarinat tšäüsiväᴅ, t́uukka selläᴢ meil käisid tatarlased (rändkaupmeestena), pamp seljas; J eläb niku tatarina: kotonn nain, ääres suvattõja elab nagu tatarlane: kodus naine, kõrval armuke.

tatizimin: tatimizin [?] Kõ-Len. (kuulipilduja) tärin строчение, треск (пулемёта); kuulu tatimizin valkõjõ polõssa [= poolõssa] (Len. 213) kuuldus tärin(at) valgete poolt.

t́at́kõ J-Tsv., g. t́ad́gaa J isake, taadike батюшка, батенька; oŋ ko t́at́kõᴢ kottonn kas su isake on kodus? – Vt. ka t́at́a.

tatš/ka (I) -k J-Tsv., hrl. pl. tadžgõᴅ J I käru тачка; J tatškoikaa kärretää alkoa käru(de)ga kärutatakse küttepuid; J viska kotti tatškoilõ de vee kotto viska kott kärule ja vii koju.

tatt/arikko K R L M -erikko (M) -õrikko J: K L tüttärikko tattarikko, ülee ad́jaa üppelikko, pienie pojuo pettelikko rl. tüdruk tatarlane, üle aia hüppaja, väikese poisi petja; M tüttärikko tattarikko, noorõõ poj̆ joo pettelikko rl. tüdruk tatarlane noore poisi petja.

tau/gõta K L M Kõ (Kett. P Ja-Len. Lu J-Tsv. Ku), pr. -kõõʙ M Kõ Lu -kyõʙ ~ -kkyõʙ (L), imperf. taukõzi P M taukõᴢ K M Lu lõppeda, kärvata, hukka saada, surra (loomade kohta) дохнуть, с-, околе/вать, -ть (о животных); M koolõʙ inehmin, a žiivatta hukkauʙ vai taukõõʙ inimene sureb, aga loom saab hukka või lõpeb; L lehmä i opõnõ taukõzivaᴅ lehm ja hobune kärvasid; Kõ ku kana laulaʙ, tõinkõrt i izze taukõõʙ kui kana laulab, teinekord sureb ka ise; M eb iiri nältšää taukõõ javokottiᴢ vs. ei hiir jahukotis nälga sure; K gaada õli taugõnnu madu oli kärvanud; P vareńd́jaa bankkaa krotta taukõzi rott kärvas moosipurki; L starikka duumaaʙ, etti repo on taugõnnu (muinasjutust:) taat arvab, et rebane on surnud; L ize taukkyõt kuominaa rl. ise kärvad rehealusesse; M klopit taukõõvaᴅ ku toot kot̆toosõõ kloppirohtoa lutikad hävivad, kui tood koju sookailu; ■ L taukõis ted́d́e puteli lõppeks teie (viina)pudel. – Vt. ka taukõõssa.

taukaht/aa (Lu), pr. -aaʙ, imperf. -ii Lu = taukahtua.

taukaht/ua (Lu), pr. -uuʙ, imperf. -u (äkki) surra, kärvata (loomade kohta) сдохнуть; Lu kõik lehmäd õllõis taukahtunnu kõik lehmad oleksid kärvanud.

taukõõ/ssa Lu (Li J-Tsv.), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi Li -ᴢ Lu J = taugõta; Lu ku õpõn taukõõᴢ, siiᴢ jutõltii: siä õõᴅ nütte jalkajõ meeᴢ kui hobune kärvas, siis öeldi: sa oled nüüd jalamees; J lehm taukõõᴢ – taaz uuvvõt kulutusõᴅ lehm lõppes – jälle uued kulu(tuse)d; Lu põrsaita välis taukõõᴢ vahel kärvas (ka) põrsaid; Lu tševvääs ku näet .. taukõnutta, sis savśem eb õõ üvä kui kevadel näed .. kärvanut (= kärvanud konna), siis (see) pole sugugi hea (= ei tähenda head).

tauti K R-Reg. L P M Kõ Lu Ra J (Kett.) Тавти Tum., g. tavvii M Lu J tav̆vii M tavvõõ J haigus, tõbi, taud болезнь, поветрие, хворь, эпидемия; Ra tauti tätä nii moritti tõbi kurnas teda nii (väga); J tuli tauti, tappo naizen rl. tuli tõbi, tappis naise; J tauti on nahgaa nallõ, eb või nõissõ haigus on naha all, ei jaksa tõusta; K tauti söötäb da eb lihota vs. haigus söödab, aga ei lihuta (= haige sööb, aga ei kosu); Ra tauti, kuss tulit, sinne mee (loitsust:) tõbi, kust tulid, sinna mine!; J tuli tauti tšüläsee tuli taud külasse; M tauti tap̆paaʙ (nakkus)haigus nakkab; Lu ilma tautii inemin ep koolõ ilma haigusteta inimene ei sure; J se on läsinüt kõikõllaisii tautia see on põdenud kõiksuguseid haigusi; M rautarohod need juõltii on jõka tavvissa üväᴅ raudrohud, neist öeldi, (et) on iga haiguse vastu head; J tšülä rahvõz juttõʙ, jot baĺzami avitõp kõikkiiss tautiiss külarahvas räägib, et palsam aitab kõikide haiguste puhul; M päälee kahõ-tšümmenee vuuvvõõ, päälee mokomaa raskaassa tautia eläʙ (juba) üle kahekümne aasta elab pärast niisugust rasket haigust; Lu kasta tautia miä en i pääleikkajal en soov seda haigust ma ei soovi mõrtsukalegi; Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed kõik valutavad, kui on nohu; Lu pahhain tauti, i sitä peĺĺättii, što tarttuvain tauti süüfilis, ja seda kardeti, (sest) et on nakkav haigus; Lu laŋkõva tauti, laŋkõvas tavviz on inemin langetõbi, inimene on langetõves; J heittümizess tuli sinin tauti kohkumisest tuli roos (sinine haigus); J däädõ ležip halva tavviᴢ onu on halvatud (lamab halvatuses); J piimä taut, kõik suu on valkaa soor (= suuhaigus imikul), kogu suu on valge; Lu meil ühs lehmä melkein puna tavvissa hukkauᴢ meil üks lehm sai peaaegu hukka punataudi läbi; M ku tšihvaa annat süvvä, senessä võivat tulla kõrvatakussõᴅ, se on sikojõõ tauti kui annad (seale) kuuma (toitu) süüa, siis sellest võib tulla parotiit, see on sigade haigus; Tum. Чигва тавти palavik. – Vt. ka horkka-, hullu-, jalka-, kana-, karsta-, koira-, kurkku-, kõlta-, luu-, laŋk-, meri-, puna-, pää-, rapaamus-, rapaus-, rinta-, sika-, sorkka-, surma-, süä-, tsappu-, tšiihkutus-, tšülm-, tuuli-, vattsa-, veri-, õvvi-.

tautä vt. täüttää.

tavalizõlt J-Tsv. = tavallaa; haappõz bärämää õikõ tavalizõlt einää kahmas sülle õige tublisti heina.

tavallaa J-Tsv. tublisti, kõvasti, korralikult здорово, порядочно, вполне достаточно; sai tavallaa seĺĺää täünö (lüümiss) sai tublisti peksa; pulmiis hanse i herkutõta tavallaa pulma(de)s ju kostitatakse tublisti.

taval/linõ M Lu -in J-Tsv. -liin Li, g. -lizõõ Lu -izõõ ~ -izõ J 1. tubli, korralik порядочный, дельный; J üvä paikk sluužbõs piäb anta tavalizõ mehe tšätte hea teenistuskoht tuleb anda tubli mehe kätte; 2. kindla iseloomuga с (твёрдым) характером; M tavallinõ inehmin kindla iseloomuga inimene; 3. J-Tsv. küllalt suur, üsna suur порядочный (по размеру). – Vt. ka kehno-, kulta-. – Vt. ka tavollinõ.

tava/ra K-Ahl. M Lu Li (K Ja-Len.) -r J-Tsv., g. -raa M Lu J kaup, kraam товар; Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid külasid mööda igasugust kaupa müümas; J laafk mõnõllaiss tavara täünö pood on mitmesugust kaupa täis; Lu narvass tavaraa venneell väitimmä Narvast vedasime paadiga (ostetud) kaupa (koju); M narvaz õli ookõapi tavara Narvas oli odavam kaup; J kehnop tavar vähep mahzõʙ kehvem kaup maksab vähem; Li tavara meeb ain kallipõssi kaup läheb aina kallimaks; Lu tavaral õlla kleimat pääll kaubal on (kauba)märgid peal; Lu sitä tavaraa on laijjõlt seda kraami on laialt. – Vt. ka süükki-.

tavar/i Lu, g. -ii = tavara; se, mitä on laivaa süämeᴢ, kuhõõ lassaa tavari, on roomi see (ruum), mis on laeva sees, kuhu lastakse last, (see) on trümm.

tava/ta K R-Reg. L P M Kõ Po Lu J (Li Ra Ku) -tõ Lu -t J-Tsv. -aɢ (I), pr. tap/aan K L P tap̆paan M Kõ Po -paan Lu Li J, imperf. -azin M Lu Li J 1. tabada, kätte saada, kinni võtta поймать; схватить, застать; K äd́d́ä tapaz mind́ad unitilalt äi tabas miniad magamast; P tšen millizie nuorikyõ tapaab enellieš tšiin, se liep senie nain kes millise pruudi (pimedas rehetoas) kätte saab, sellest saab tema naine; J tavattii vargõš tšiin võeti varas kinni; M tauti tap̆paaʙ haigus tabab (= nakkab); Lu miä taitaa tšülmää tapazin ma vist sain külma; Li merenikkoil on tehtü varjo avantoo ääree, ep tapajais tuuli kaluritel on tehtud varionn jääaugu äärde, (et) tuul ei puhuks peale (~ et tuul ei tabaks); Lu näit tapas üü tšiini guballa (Len. 277) nad jäid lahel öö kätte (neid tabas öö lahel); 2. ulatuda, küündida, puutuda достигать, касаться, соприкасаться; Lu rihmaa õttsa maχχaassaa ep tavannuᴅ köieots maani ei ulatunud; J tšihgut millõ seltšä, miä ize en tappa süga mul selga, ma ise ei ulata; P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu; 3. jätkuda, piisata хват/ать, -ить, быть достаточным; J meilee tappaab leipää talvõss meile jätkub talveks leiba (~ vilja); K õma nältšä eb õõ nältšä, a ku kormua ep tapaa, se on pahapi oma nälg ei ole nälg, aga kui loomatoitu ei jätku, see on halvem; Lu tahoᴅ paĺĺo tehä, piäp tavata voimaa (kui) tahad palju teha, peab jõudu jätkuma; M täällä ep tap̆paa üv̆vää aisua, teemm akkunaa avõõ, tuulutamma siin ei jätku värsket õhku, teeme akna lahti, tuulutame; M baball rubĺaa ep tap̆paa eidel ei jätku rublat (= üks rubla jääb puudu); Lu kuiv inemin, tämä tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ eteeᴢ kokkuhoidlik inimene, tema hoiab kokku, et jätkuks edaspidiseks; Lu eb õ puhaz hullu, a vähäizee p tappaa ei ole päris hull, aga natuke jääb (arust) puudu; Lu ühel poigal kõikkõa ep tavannuᴅ üks poiss oli natuke puudulik (= oli vähese aruga); Lu sell ep tappaa see on poole aruga; 4. pidada, juhtuda, sattuda приходиться, случ/аться, -иться; Lu tapazin õlõma ühe vuuvvõ sairas juhtusin olema ühe aasta haige; Lu miä tapazin nätšemää kasta ma juhtusin seda nägema; Lu miε tapazin i kuu-valoll kutomaa võrkkoa ma pidin ka kuupaistel võrku kuduma; Li miä tapazin viipurii ma sattusin Viiburisse; M isä õli näillä joomari, köühüüttä tavattii kõv̆vii isa oli neil joomar, vaesust kannatati kõvasti; M tapazin sitä mak̆kua toožo sain seda maitset ka proovida. – Vt. ka tagottaa.

tavolli/nõ ~ -n ~ -in (M) -ne R-Lön. -nen (R-Lön.), g. -zõõ lahke, tasane, korralik ласковый, тихий, порядочный; R kui leenet laaskava .. tasane tavolline (Lön. 187) rl. kui oled lahke .. tasane, korralik. – Vt. ka paska-, tasõ-, üvä-. – Vt. ka tavallinõ.

tavot/taa Lu Ra (I), pr. -an ~ -õn Lu, imperf. -in Lu (kinni) püüda, kätte saada, taga ajada; proovida (midagi teha), üritada пытаться, стараться, догонять; Lu miä tavotõn tätä tšiini ma püüan teda kätte (kinni) saada; Lu vai siε tavotid lüüvvä minnua või sina üritasid mind lüüa; I tämä tavotti kunikaa tüttärele antaas suuta (muinasjutust:) ta üritas kuningatütrele suud anda (= üritas suudelda). – Vt. ka tagossaa, tagottaa, tapaõlla, tavata.

tavviinärittü: tavvinärittü (J-Must.) haige, tõvest v. haigusest vaevatu(d) больной, мучимый болезнью; tootii tämä tüve kõikõkalttaset sairaat, tavvinäritüt i pahõlaise tšiusattavat, alvatut i vähäladvaset (Must. 155) tema juurde toodi igasugused haiged, tõvest vaevatud ja kuradi(st) kiusatavad, halvatud ja poolearulised.

te vt. töö.

t́eat/ra: -r J-Tsv. t́iattra (Lu), g. -raa J teater театр; Lu entizaikaa tšüläz ved́ eb õllu kluubija, eb õllu t́iattro, eb õllu mittää vanasti (endisel ajal) külas ei olnud ju klubisid, ei olnud teatreid, ei olnud midagi.

t́eatr/i J-Tsv., g. -ii J = teatra.

tebwes Kr täiesti, küllalt совершенно, впол-не.

tedr/e Kett. K-Ahl. P M Kõ Lu Li Ra J I (R-Eur. R-Reg.) Тедро͡е Tum., g. -ee M Ra -ie P 1. teder тетерев; M tedre kudrutaʙ, tedre eläb mettsäzä teder kudrutab, teder elab metsas; I mettsäkana on tedre m. on teder; Lu tedre viizaz lintu teder (on) tark lind; J tootu tedred lehto-kõrvaᴅ rl. (olid) toodud tedred, lehtkõrvad; P kananõ tedre tedrekana; 2. fig. teder (mõrsja v. nooriku hellitusnimi rahvalauludes) тетёрка (ласкательное название невесты или новобрачной в народных песнях); R antak tietä tedrelleni, maata maasikkeiselleni (Reg. 12) rl. anna teed mu tedrele, maad mu maasikakesele. – Vt. ka kana-, kukko-. – Vt. ka tedre-kukkõ, tedri, tedrikana, tedri-lintu.

tedree-marj/a (J-Tsv.), hrl. pl. -õᴅ J-Tsv. harilik kukemari, murd. tedremari чёрная вороника.

tedrekana M = tedrikana.

tedrek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa tedrerikas, tetredest rikas изобилующий тетеревами; tedrekõᴢ paikk tedrerikas koht.

tedrekukko M = tedrikukko.

tedre-kukkõ P = tedrikukko; kananõ tedre i tedre-kukkõ tedrekana ja tedrekukk.

tedri K Kõ S Lu Li Ra J-Tsv. I (K-Set.), g. -ii Lu -ee ~ -e J = tedre; Ra tedri kuĺkutaʙ teder kudrutab; Lu tämä ampu viis tedriä ta laskis viis tetre; M saab menn jahti – tedred jo män-tšüveᴅ saab jahile minna – tedred juba mängivad; I tedri on suuri ku kana teder on suur nagu kana; J kül lintu-koir tedree pezä levveʙ küll linnukoer tedre pesa leiab; J tedre jäĺĺeᴅ tedre jäljed; J tedree mäntšü-aik tedre mänguaeg; J tedree kuva tedre (peibutus)kuju (tedrejahil); Ra sis pietää tedree kuvidõ siis kantakse tedremustri(lis)t (riiet); J valkõa tedri valge teder. – Vt. ka kana-, kukkõ-.

tedrikana M S Po tedrekana тетёрка; M Po on tedrikukko i tedrikana, kukkoa možno tappaa, a kana isuʙ pezäᴢ, eʙ või on tedrekukk ja tedrekana, kukke võib tappa, aga kana istub pesal, (teda) ei või. – Vt. ka tedrekana.

tedrikukko M Po tedrekukk тетерев; on tedrikukko i tedrikana on tedrekukk ja tedrekana. – Vt. ka tedrekukko, tedre-kukkõ.

tedri-lintu Lu = tedre.

tee Kett. K R-Eur. P M S Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ja-Len. Ma Ku) t́ee Kett. tie K L P V (R-Reg. U) tìe Po tieh Kr tii K-Al. Lu Kl-Set., g. tee K M Lu Li Ra J I Ku tie L P tee; teekond, reis дорога, путь; путешествие; I miä öhsüje teessä mettsää ma eksisin teelt metsa; P pεäzin miε tielie ma pääsesin (metsast) teele; Lu pookii pääl põlõp tuli, tämä näütäb laivoil teetä (tule)paagi peal põleb tuli, see näitab laevadele teed; Lu jänes ku johzõb rissi teessä, jutõltii, õnnõa eb leene kui jänes jookseb risti üle tee, (siis) öeldi, (et see) õnne ei too; J väänettii teess ääree pöörduti teelt kõrvale; M ühs teelt eb mee vällää, a tõin teed eb anna üks ei lähe teelt kõrvale, aga teine ei anna teed; Lu ühs tee, kahs aźźaa kk. üks tee, kaks asja; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee; P kahs velliä kahõs puolõõ tietä i tõin tõissa eväd näe. se on silmäᴅ mõist. kaks venda kahel pool teed ja teineteist ei näe? – Need (see) on silmad; L tie pεälä õlõmma viipünnüüᴅ oleme teel viibinud; M naa taaria da brännikkaa teessi säh kalja ja präänikut teele (= teemoonaks); J teelee menemä teele minema; J teelee saama teele saama; J teelee saattõma teele saatma; J teed umpiussa teed lähevad umbe; J tee on tuizgõttu tee on täis tuisanud; Lu tee vääntiiʙ tee lookleb; J tee on raizguᴢ tee on raisus (= on rikutud); Lu matka pittšä, tee roojakaᴢ rl. teekond pikk, tee porine; Ra rooja tee porine tee; M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ vajuv tee, kus on õõtsuvad kohad; M lakkõa tee tasane tee; Li miä menin kõhalliissa teetä müütä ma läksin otseteed mööda; M väärizikko tee, siäl on mee tää mõnõt kolõnaᴅ käänuline tee, seal on mine tea mitmed kurvid; J tšeerolin tee käänuline tee; Lu kõhti tee ~ kõhalline tii ~ M kõhallin ~ kõhalliin tee ~ V õikõa tie otsetee; Lu õikaa tee ~ tii sirge tee; Lu autolikko tee ~ Li uhamikko tee auklik tee; Lu märtšä tee märg tee; Ra lippa tee libe tee; Li miä tahon sillõ õnnõlliissõ matkaa, õnnõlliissõ teetä ma soovin sulle õnnelikku reisi, õnnelikku teed; M linnud laulavat koko pittšäs teeᴢ linnud laulavad kogu pika tee jooksul; Kõ elä viivü kaivo teele (Len. 224) rl. ära viibi kaevuteel(e); J tulimmõ loojaa teetä müütä rl. tulime looja teed mööda; P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee(d), seal on jalgsi käidud; P mašinaa tie ~ J raut tee raudtee; Lu meet šosseinõill teell lähed maanteele; I suuri tee ~ M suur tee maantee; J i suur tähtijõõ [sic!] tee on nii sirkõa ja puhaᴢ ja suur Linnutee on nii kirgas ja puhas; J lintuie tee (Must. 174) ~ Kr taiwa tieh Linnutee; J iiree tee (eriline põlle tikandkiri); J tee aar ~ haara teeharu; M teen aaroᴅ risttee; J tee tšeeroll teekäänul; P tie tširja teekiri, eestpalvekiri (pannakse surnule kirstu kaasa); ■ Li kase inemin jo on teessä mennü ääree see inimene on juba õigelt teelt kõrvale kaldunud (= see inimene on allakäinud, halvale teele sattunud); Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama; J tühjä teet tallama tühja teed tallama (= tühja tuult taga ajama); P laa pappi meneb õmaa tiet preester mingu oma teed (= preester ärgu vahele segagu). – Vt. ka jalka-, kaivoo-, kalmo-, kapakka-, kuja-, lidna-, maa-, maššina-, mettsä-, nurmi-, põltõ-, päälüs-, ranta-, rauta-, rissi-, sala-, sammas-, sõta-, sõti-, talvi-, tšesä-, tšivi-, tšülä-, umpi-, vesi-, viina-, öhsü-.

tee-aara: tee-aar J-Tsv. teeharu обочина, боковая дорога; meŋkaa suurt teet müü, siiz jovvutt narvaa tee-aarõlõ minge suurt teed mööda, siis jõuate Narva teeharule.

tee-keppi M reisikepp (дорожный) посох; võta tee-keppi kaasa võta reisikepp kaasa.

t́eela M teela I tiel/a P, g. -aa P ihu, keha тело, плоть; I irvitäi. siä et kuzzait til̆laa lövväɢ näissä, niin i joonittõõvaᴅ ivuhsiiza i teelaza põdrakärbes. Sa ei leia neist kusagil asu, nii jooksevadki juustes ja mööda keha; I roojakaz i tšip̆põakas teela must ja paiseid täis ihu; M täm nii strašnoissi pajatti, etti t́eela tuli kananahgalliin ta kõneles nii hirmsaid asju, et kananahk tuli ihule; P tšiihkutustauti .. menep kõik üli tielaa sügelised .. lähevad kõik üle keha (laiali). – Vt. ka teelo.

teelee J-Tsv. adv. в путь, на дорогу; teelee saatta teele saata.

teelehto Kõ Lu Li Ra I tielehto P tee-lehto Kõ J teeleht подорожник; P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paise peale, see pehmendab, tõmbab mäda välja.

teelintu Li-Vilb. Ra-Vilb. talvike овсянка.

tee/lo M, g. -oo = t́eela; M teelo tuli kananahgalliin ihu läks (hirmust) kananahale.

teenaaroᴅ M = t́eerissi; minä menin teenaarolõ tätä oottõma ma läksin teeristile teda ootama.

teenimeeᴢ J-Tsv. teener слуга, работник.

teenimi/n J-Tsv., g. -zee J teenimine, teenistus служба, зарабатывание.

teenisü/ᴢ J-Tsv., g. -ü: -see J teenistus служ- ба.

teeni/ä Li J, pr. -n Li J, imperf. -zin Li J teenida служить, зарабатывать; J talopoigaa leipää on raŋkk teeniä talupoja leiba on raske teenida; J päiv́-leivessi teenizid de – jumal-kiitoᴢ (Tsv.) igapäevase leiva teenisid ja – jumal tänatud; J sõtamehiijõ službaa teenimä sõjaväeteenistuses olema; Li täll pers teeniʙ tal perse teenib (= ta on avalik naine).

t́eenor(i) vt. tenori.

teepraavitt/aja: -õja (J-Tsv.) teeparandaja дорожный мастер; teepraavittõjat kõvõsõlla tee päll [= pääll] liiva teeparandajad kõvastavad (= rullivad) tee peal liiva.

teeraha Lu tee-raha J-Tsv. teeraha, reisiraha деньги на дорогу; Lu teeraha piäʙ teeraha peab (olema).

teerikko Lu Ra = teerikkoja.

teerikkoja Lu metsvint зяблик; Lu tševvässä tuõʙ lintu teerikkoja, neᴅ linnut tšävvää teetä müü; sitä lintua ku nähjää, siiz ootõllaa tševättä kevadel tuleb lind metsvint, need linnud käivad teed mööda; kui seda lindu nähakse, siis oodatakse kevadet.

teerisikko M = teerissi.

teerissi M tierissi (L) teerist, risttee перекрёсток, распутье; M vot mentii teerissiläilee, siis kuultaavaᴅ, kummassa poola nõõp koira aukkumaa, siis siältä poola leevät kosijaᴅ vaat mindi teeristile, siis (seal) kuulavad, kummal(t) pool(t) hakkab koer haukuma, siis sealtpoolt tulevad kosijad. – Vt. ka teenaaroᴅ, rissitee.

teessi M teele, teekonnale на дорогу; naa taaria da brännikkaa teessi säh kalja ja präänikut teele (kaasa).

tee-sõrva (K-Al. M-Al. Ja-Al.) teeserv край дороги, обочина; K tie-sõrvassa leütännü, lepüttäjäizeni (Al. 48) rl. (kas oled mind) teeservast leidnud, mu vaigistaja (= emake)?

teeᴢ M teel, teekonnal в пути (наречие в форме ин-а от tee); linnut laulavat koko pittšäs teeᴢ linnud laulavad kogu pika tee jooksul.

teetširja M tie-tširja P teekiri, eestpalvekiri (pannakse surnule kirstu käte vahele) подорожная (молитва об отпущении грехов, которую кладут в руки покойнику).

tee-tšäüj/ä: -õ J-Tsv teekäija путник, прохожий, странник.

tee-tšäümin J-Tsv. teekond, rännak путешествие, странствие.

teettäjä K-Lön. töölepanija; üvät medje teettäjät, armaat päältä vaattajam- me (Lön. 713) rl. head on meie töölepanijad, armsad me pealtvaatajad.

teetüt/tää (K-Ahl.), pr. -än K, imperf. -in teha lasta (midagi) заказ/ывать, -ать, поруч/ать, -ить (кому-нибудь) сделать (что-нибудь).

teevärttši (Ja-Len.) reisikott дорожная сумка; kase aikaa täm vaatti tagaz i nätši etti bõ teevärt́šiä [= teevärttšiä] (Len. 241) sel ajal ta vaatas tagasi ja nägi, et reisikotti pole.

tegen ~ teggen vt. tehä.

tegoo-rahv/aᴢ: -õᴢ J-Tsv. (mõisa) teolised, pärisorjad крепостное крестьянство.

teheesee: teh̆heesee I = teh̆hee; näväd menivät teh̆heesee nad asusid teele.

teh̆hee M Ma tehee J-Tsv. tehhee ~ teχχee I teh̆́h́ee ~ teχ́ ̆ χ́ee ~ teχ́χ́ee M adv. teele, teekonnale в дорогу; M mentii teh̆́h́ee asuti (mindi) teele; M tuhkapäivän elä liiku pittšää teh̆hee esmaspäeval ära asu pikale teekonnale; I meeᴅ kuhõɢ petterii ili kuhõɢ suurõõ teχχee lähed kuhu(gi), Peterburi või kuhu, pikale teele; J meet tehee, võta eväss kaas asud teele, võta toidumoona kaasa.

teh/oossa: -hoossa ~ teχχooss ~ teχχoss ~ -hossa ~ tõhhoossa (Lu), pr. -ooʙ: -hooʙ ~ tõhhooʙ Lu, imperf. -ooᴢ: -hooᴢ Lu mõjuda действовать, воз-, оказ/ывать, -ать влияние; Lu millõõ ep tehhoo sinuu sõittõmin mulle ei mõju sinu sõimamine; Lu ääressä tšellä ep kuulu, süämel ep tehhoo, a emäl kõik tehhossaa süämel kõrvalt (= kõrvalistele) kellelegi ei lähe korda, ei mõju südamele, aga emale mõjub kõik südamele; Lu suur tusk tehhooʙ sinne, tuzgõss eloss sinne tehhooʙ i nõizõʙ tetšemää tüütä i tšellä milläin tuõʙ tauti suur mure mõjub sinna (= südamele), murelikust elust mõjub sinna (= tervisele) ja hakkab tegema oma tööd ja kellel milline tõbi tuleb; Lu millõõ tuuli tõhhoop kõikkõa kõvõpass mulle mõjub tuul kõige rohkem (kõvemini).

teho/ssa (Lu), pr. -oʙ Lu, imperf. -ozi: -oᴢ Lu = tehoossa; viina tehoos päh́h́ää viin hakkas (mõjus) pähe.

teho/ta ~ tõhota (M), pr. -oʙ, imperf. -zi (M) = tehoossa; millõ kane kaplit tehtii paĺĺo ap̆pia, näväd aivoo üv̆vii tehozivad mul oli nendest tilkadest palju abi, nad mõjusid väga hästi; eellä em̆mää pahat sõnat kõv̆vii tõhozivaᴅ ennemalt ema pahad sõnad mõjusid väga.

tehtü vt. koto-.

tehä Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. U V Kr) teh́ä J-Tsv. teχ́ ä K teh́h́ä Lu Li teχ́ χ́ ä Lu teh́h́ᴇ J-Tsv. tehäɢ I tetä (M), pr. teen K U M Kõ Lu J Ku tõn Lu tien K-Ahl. L P tii I tiin Lu Li tegen ~ teǵǵen Kr, imperf. tein K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku tei I 1. (midagi) teha, valmistada, ka impers. делать, готовить (что-нибудь), также безл.; J tämä tetši tüütä päivässä päivää ta tegi tööd päevast päeva; S kõik tööt kotonn tehtii tšäzii kõik tööd tehti kodus käsitsi; I miä paĺĺo tei tüütä ma tegin palju tööd; P tüötä tehezä õlõn ain elännü tööd tehes olen aina elanud; Lu tämä ep tunnõ mittä izze tehä, a piäp tšüssüä tõiss inemissa, tšen tälle tetšeiᴢ ta ei oska ise midagi teha, vaid peab paluma teist inimest, kes talle teeks; I izeɢ tiiɢ, kui tunnõᴅ ~ kui tääᴅ tee ise, nagu oskad; M miä teen sen̆nee veš̆šaa niku iigruškaa kk. ma teen selle asja mängides (nagu mänguasja) valmis; K sukkaa tehtii kooti (tehti) sukka; M tee niitilee sõlmu õttsaa tee niidile sõlm otsa; M piäp tehä tuli peab tuld tegema; Lu järvisoos tehtii einää Järvisoos tehti heina; M nõisas kuhjaa tetšemää hakatakse kuhja tegema; M tehäz rütšelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad; P paarńuolõ tehtii sütšüzün rüiᴢ kesale külvati (tehti) sügisel rukis; Lu suurimoi teχ́ χ́ ää kagrass tangu(sid) tehakse kaerast; I tii sigalõ süümissä teen seale sööki; M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett; J tetši turhii minuu emäni tetši turhii tuutijani rl. tegi asjata mu ema, tegi asjata mu äiutaja; Lu tämä tetši senee millõ vihutta ta tegi seda (selle) mulle vihuti (= meelega); P nõizõmma riht tetšemää hakkame maja ehitama; K tehtii rissiä tehti ristimärk; M unostat tehä rissiä et̆tee unustad risti ette lüüa (ristimärki ette teha); P škelmi pojo, škelmüüttä tieʙ kelm poiss, teeb vallatust; L tehkaa meilie tilaa tehke meile ruumi; M raja õli tettü piirjoon oli tehtud; K korovota tehtii ringmängu mängiti (tehti); M tee tällee tšäeekaa, tee lehvita talle käega, lehvita; J rauhaa tetšema rahu tegema; M tetšivät süntiä (nad) tegid pattu; Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese; M tehäz lauta kaetakse laud; M talvõll teep soojaa talvel teeb sooja (~ talvel läheb ilm soojaks); 2. (midagi) pidada, korraldada, teha справлять, устраивать; K üli kahõõ nätelii pulmat tehtii kahe nädala pärast peeti pulmad; K tehäss sχotka peetakse (küla)koosolek; P siis tehtii suuto siis peeti kohut; L tetšivät sõa hakkasid sõdima; 3. poegida, sünnitada телиться, жеребиться; родить; P lehmä tieʙ vazikkaa lehm poegib; M opõnõ tetši śalgoo hobune tõi varsa; S miä izze lauttas tein lahzõᴅ ma ise sünnitasin lapsed laudas; 4. nõiduda, kaetada, halba teha колдовать, сглазить, причин/ять, -ить вред; J tütöd nõitomusii tetšiväᴅ tüdrukud nõidusid (tegid nõidusi); M miε n täätännü, etti töö teettä ap̆pia ma ei teadnud, et te annate abi (nõidudes); Lu nõizõp silmiekaa kehnoo tetšemää hakkab silmadega halba tegema (= kaetama); P sein obaχkoi, nõisi millyõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb; 5. muuta, teise olukorda viia привести в другое состояние; L tie õnnõvassi nuort nuorikkõa tee noor noorik õnnelikuks; Lu narrip koiraa, tiip koiraa ärriässi narrib koera, teeb koera tigedaks; J puussi-paĺĺassi tetšema puupaljaks tegema; J purussi tetšemä puruks tegema; ■ M tehäze mak̆kõata (pulmakomme:) tehakse „magusat” (= peigmees ja pruut suudlevad); J ruttoa taga tetšemä tagant kiirustama; J ińemizet tetšiväd lupausõᴅ inimesed andsid tõotuse(d); Lu sis tetši pitšää nenää siis tegi pika nina.

teitšülää Lu: teitšülää vätši teie küla rahvas.

tek/aussa: -kaussaɢ I end moondada превра/-щаться, -титься (в кого, во что); koldunaᴅ kõikõl viisii tekkaujivaᴅ nõiad moondasid end igat viisi; konnassiɢ tekkaunnuɢ konnaks moondunud.

tekauta K tek̆kau/ta M tekkauta L M, pr. -ʙ M tekkauʙ L, imperf. tekauᴢ K -ᴢ M tekkauᴢ M 1. toimuda, korda minna, juhtuda делаться, с-, соверша/ться, -иться, удаваться, налаживаться, про/исходить, -изойти; M tälle kõik üv̆vii tek̆kauʙ tal läheb kõik hästi korda; M kase tek̆kauᴢ esimeizel augustia see juhtus esimesel augustil; M mikä siäl tek̆kauz näilee, etti nii kaugaa eväᴅ jõutunnu paikalõõ mis neil seal juhtus, et nii kaua ei jõudnud kohale; M vähä mitä teez võip tek̆kauta paljugi (vähe) mis teel võib juhtuda; L lahzõd evät tekkaunnu lapsi ei olnud (ei sündinud); 2. saada, muutuda становиться, делаться, с-, превра/-щаться, -титься, обра/щаться, -титься; M tek̆kaub abrassi muutub hapraks; M tämä tekkauz noorõssi i ilozassi ta muutus nooreks ja ilusaks; L ku konnaa lüöᴅ, sis tekkaub ińiehmizess (muinasjutust:) kui konna lööd, siis (ta) muutub inimeseks. – Vt. ka tapahtua.

tek/koo M Lu -ko I tegemisele, töötlemisele в обработку; Lu lampaa nahgad annimma nahkurillõ tekkoo lambanahad andsime parkalile parkida (töödelda); M lehmänahka i opõzõõ nahka antaass tekkoo lehmanahk ja hobusenahk antakse (parkalile) parkida; I kase nahka viiäs tekko see nahk viiakse parki (= töötlemisele).

tekkoosõõ M = tekoo; piäb antaa nahka tekkoosõõ nahkurillõ tuleb anda nahk parkalile töödelda.

teko Kõ Lu Li J (R-Reg. Ku), g. teg/oo Lu J -o J 1. tegu поступок; Lu teko õli vohma ja poslovittsa tarkka tegu oli rumal ja vanasõna tark; Kõ paranna pahan teko (Len. 229) paranda halb tegu; Li tõizõõ inemizee teko (niku tõin inemin tetši, että silla eb mee mukkaa) (kui mingi ettevõtmine ebaõnnestub, siis öeldakse:) teise inimese tegu (nagu teine inimene tegi, et sulle ei lähe see korda); 2. (mõisa)tegu, teopäev(ad) барщина; Lu mõizas piti tšävvä tegoll mõisas pidi teol käima; Lu ämmä, taataa emä tšäi tegol, kõlmõt päivää õli koton, kõlmõt päivää tegol vanaema, isaema käis teol, kolm päeva oli kodus, kolm päeva teol; J tegoo aikõnn õlti riig-papiᴅ teo(orjuse) ajal olid rehepapid; J tegoo päiv teopäev; J tegoo meeᴢ teomees (teoori).

teko-meeᴢ J-Tsv. teomees барщинный, тягловый крестьянин.

teko-päivä: teko-päiv J-Tsv. teopäev барщинный день.

telefon/a M Lu J, g. -aa M Lu -a J telefon телефон; J talvõll telefonaa sampaad viŋkuvad enne tuulta talvel undavad telefonipostid enne tuult; M Lu telefonaa rautavitsaᴅ telefonitraadid.

telefonasammaᴢ Lu telefonipost телеграфный столб; telefonasampaat seisovat klonallaa telefonipostid seisavad kaldu.

t́eĺegra/fi: -f J-Tsv., g. -fii: -fi J telegraaf телеграф; joos t́eĺegrafi stanttsa(sõ), de lazz kase t́eĺegramm jookse telegraafi ja saada see telegramm (ära).

t́eĺegrafist J-Tsv. telegrafist телеграфист.

t́eĺegrafoit/taa: -ta J-Tsv. telegrafeerida телеграфировать.

telegramma Lu t́eĺegram/m J-Tsv., g. -maa J telegramm телеграмма; Lu laski telegrammaᴅ saatis telegrammid (ära).

t́eĺeš/ka M t́eleška (Al.) -k ~ telešk J-Tsv., g. -kaa J käru тележка, тачка; J saaut teleškakaa rüis kotti müllüü vii käruga rukkikott veskile; M paat t́eĺeškallõ ja veeᴅ paned (koti) kärule ja viid. – Vt. ka tšäsi-.

tel/i Lu, g. -ii (merel triiviv jää)pank дрейфующая льдина (в море).

telki vt. teltši.

teltšei/n J-Tsv., g. -zee J telje- осевой, стержневой.

tel/tši K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (Kett. vdjI Ii Ko Ma Kl) -tš J-Tsv. -ki Ku Телчи Tum., g. -lee vdjL M J -lyõ P teĺĺee Lu J-Tsv. I -ää ~ -ä J-Tsv. 1. telg, ass ось, стержень; J harkkiika panna tšiin teltš aisoisõ hargiga kinnitatakse telg aiste külge; M puisiik teltšijeekaa õltii rattaaᴅ kaarikud olid puust telgedega; Lu nüd õllaa rauta teĺĺeᴅ, ennee tehtii koivussa i tammõssa nüüd on raudteljed, enne tehti kasest ja tammest; I puinõ teltši puust telg; J leppein teltš lepapuust telg; J enne ratta teĺĺed õlti tehtü pihlõjõss vanasti olid vankri teljed tehtud pihlakast; J võd́d́õ tõrvaka ratta teltš määri kaariku telg tõrvaga; M vaŋkkurii teltši vankri telg; Li värttänäl on rautõn teltši, teĺĺez on aukko, siältä niitti tuõʙ läpi värtnal on raudtelg, teljes on auk, sealt tuleb niit läbi; Li javotšivee teltši käsikivi telg; Lu ruĺaa teltši rooli telg; Lu vintaa teltši vintsi telg; 2. nukipulk (telje otsas olev pulk ratta kohalhoidmiseks) осевая чека; J teĺĺee pulkk nukipulk; ■ M ukoo teltši tõlkjas, kõnek. rakvere raibe. – Vt. ka esi-, lepp-, puu-, taka-, taku-, ukko-, ukoo-.

teltš-nag/la: -l J-Tsv. (telje) nukipulk осевая чека.

tem, temm, temma vt. tämä.

temmata vt. tõmmata.

temp/pu J-Tsv. (Li), g. -uu J 1. juhtum случай; J vai tuli mikä temppu, jot kassessaa veel ebõõ kotonn kas juhtus midagi, et (ta) siiani veel ei ole kodus; J tuli mokom temppu, jot en tää mitä i tehä, itka või nagrõt juhtus nii (tuli niisugune juhtum), et (ma) ei tea, mida teha, nutta või naerda; 2. temp, vigur, seiklus проделка, затея, приключение; J kül sel(le) õlti jänese tempuᴅ küll sellel olid jänese tembud; Li se teeb õmat temput poiᴢ see teeb oma(d) vigurid ära; J elä i tšüzüttee – õlti mõnõt tempuᴅ ärge küsigegi – olid mõned seiklused; J tempuu tetšejõ tembumees. – Vt. ka temppu-tüü.

temppu/ssa: -ss J-Tsv. tembutada проказничать, шалить, озорничать; siä i taaz algit temppuss sa hakkasid jälle tembutama.

temppu-tüü J-Tsv. kelmus-, koerustükk озор-ство, проказа; шутка, шалость.

tempuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa tembukas, vallatu, üleannetu озорной, плутовской.

tena/ta (R-Eur. P-Al. P-Bor.) tõnata (K-Ahl.), pr. -an: tõnaan K, imperf. -zin tänada благодарить; P olkoo tšiitettü jumala, tenattu totinõ luoja (Al. 47) rl. olgu kiidetud jumal, tänatud tõeline looja.

tenn vt. tänä.

tennawa vt. tänävä.

tenor/i P t́eeno/ri ~ -r J-Tsv., g. -ii P J tenor тенор; P lauloin tenoria laulsin tenorit.

teplohod/a (Lu), g. -aa mootorlaev теплоход; alussia ennää eb õõ, kõiɢ on parahodaᴅ, i teplohodaᴅ purjelaevu enam ei ole, kõik on aurikud ja mootorlaevad.

tepo M: miε tulin kot̆too tepo terve ma tulin koju täiesti tervena.

terbug/a Lu, g. -aa Lu (puidu)viil, raspel терпуг.

tere K-Al. Lu Ra J ter J = terve²; J tere, veikko tere, vennas; Lu tere, vana pere, se on meije sõna tere, vana pere, see on meie väljend (sõna); J tere, õmpõõb terree-kaa (Must. 184) kk. tere, õmbleb terega (õmbleb ja teretab korraga); Ra ter(e) oomnikkoa tere hommikust!; Ra J ter(e) päivää ~ J tere päivää tere päevast!; Ra J ter(e) ohtogoa tere õhtust!; ■ K juttõõb vävüĺee: tere juvva, vävü (Al. 30) ütleb väile: (joome sinu) terviseks, väi!

teres/ellä: -sell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← teressää; kui kauga siä teresseet sitä kurass kui kaua sa teritad seda nuga?; kuraᴢ, vikahtõ on teresetüᴅ [= teresettü] nuga, vikat on teritatud.

teres/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = terässää; britv piäb eestä teressä, siiz vass nõiss parta ajama habemenuga peab enne teritama, siis alles (saab) hakata habet ajama; teres luizgõll kuraᴢ terita luisuga nuga; vee tširves sepälee, laa tereseʙ vii kirves sepale, las teritab (ära); võtamm ko teresemm tširve pöörell kas võtame teritame kirve käial?; takomaa pääll teresetä vikahtõit pinnialasil teritatakse vikateid.

teres/süssä: -süss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -süzi: -süᴢ J = teressüä.

teres/süä J-Tsv, pr. -üʙ J, imperf. -süzi: -süᴢ J teravneda, teravaks, vahedaks muutuda заостриться.

teret/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← terettää¹.

teret/tää¹ J -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J teretada, tervitada здороваться, приветствовать; miä tahon sillõõ terettää ma tahan sind teretada; mehelee teretäʙ teretab meest; mõnikõs suvap terettejez ravat tšäeka (Tsv.) mõni (inimene) armastab teretades kätt raputada. – Vt. ka tervehtää, tervestää, terveüttää, tervüttää.

teret/tää²: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = terässää; teret seivez de lüü maha terita vai ja löö maasse; kuraz on teretettü nuga on teritatud.

teretü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J teretus, tervitus привет(ствие), поклон.

terik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa = teräkäᴢ.

teri·ltaa J tere õhtust! добрый вечер!

terittää Lu (Kr) = terässää; ■ Lu meez õli umalaᴢ, alki ampaajõ terittää tõizõõ päälee mees oli purjus, hakkas teise peale hambaid ihuma.

termo/ᴢ Li, g. -zaa termos(pudel) термос; johzin suipäi termossa võttamaa jooksin ülepeakaela termost ostma (võtma).

tern/e M, g. -ee = ternepiimä.

ternekakku M ternespiimaroog (ahjus paksuks kuumutatud ternespiim) топлёное молозиво; ternepiimä .., senessä piimässä tehäs ternekakkua, pannass ahjoo tšihumaa i täm tuõp siäl mokoma jäm̆miä niku voroga, niku syr .. χot́ kurahsõõkaa lõikkaa ternespiim .., sellest piimast tehakse ternespiimarooga, pannakse ahju kuumenema ja see tuleb seal niisugune paks nagu kohupiim, nagu kohupiimajuust .. lõika kasvõi noaga.

ternepiimä M ternespiim, ternes молозиво; ternepiimä on esimein lühsü ternespiim on esimene lüps (= esimeste poegimisjärgsete päevade piim). – Vt. ka törnä, törnü-piimä.

teroo·mist ~ teroo·mista J tere hommikust! доброе утро! с добрым утром!

terpitö/i J-Tsv., g. -i J kannatamatu нетерпеливый; oottõõ – elä õõ nii terpitöi oota, ära ole nii kannatamatu!

terpitü/ᴢ Lu, g. -hsee kannatus терпение; ann jumal terpitüss anna jumal kannatust!

terppimi/ne L -n Lu, g. -zee kannatus терпение; L meill on aŋgeliaa terppimine meil on inglikannatus; Lu terppimin om parõp ku rissimin vs. kannatamine on parem kui risti ette löömine (= parem kannatada kui kahetseda).

terppiv/ä M, g. -ää kannatlik, leplik терпеливый; vätši õli terppivä rahvas oli kannatlik.

terp/piä K M Lu J (Kõ-Len.) -piε L -piäɢ I, pr. -in K-Ahl., imperf. -pisin K-Ahl. -pizin Lu 1. (ära) kannatada, taluda терпеть, с-, страдать, вы-, перен/осить, -ести, выдерж/ивать, -ать; M miä en või terppiä, milla aivo kõv̆vii vaivattaaʙ ma ei suuda taluda, mul valutab väga kõvasti; L miltized muukad müö terppizimmä maai·lmaza milliseid piinu oleme kannatanud maailmas; I siä terpiɢ, a tämä isuʙ lavõzõlla da vaataʙ kui nämäᴅ koirissaavaᴅ sina kannata, aga tema istub pingil ja vaatab (pealt), kuidas nemad toorutsevad; J izäz ep terpi vassa panõmiss su isa ei talu vastuhakkamist; M minuu pää ep terpi varjaa löülüä minu pea ei talu kuuma leili; 2. kannatlik olla, kärsida терпеть; M entin vätši terpittii, ettep söötü arkõa endine rahvas oli kannatlik, (nii) et (paastu ajal) ei söödud paastuvälist toitu; Lu terppigaa kalleel päiväl, elkaa riijelkaa kannatage pühasel päeval, ärge riielge; Kõ piäp mennä, töö eb [= ep] terpi (Len. 214) peab minema, töö ei kärsi (oodata); 3. vastu pidada, kesta выдержать; M kui mennä õttsaassaa, en tää, terpipko aisa kuidas jõuda (tee) lõpuni, (ma) ei tea, kas (vankri) ais peab vastu; 4. tagasi tõrjuda v. hoida; (end) tagasi hoida (midagi tegemast) воздержаться; Lu miä en või terppiä haikotussa ma ei suuda haigutust tagasi hoida; J nii nagrutõʙ, jot em või enepä terppiä nii ajab naerma, et ei või enam tagasi hoida; M tämä paissu itkõmaa, tämä eb võinu terppiä, että eb nõisa itkõmaa ta puhkes nutma, ta ei suutnud (end) tagasi hoida, et mitte nutma hakata.

terpä·ivää J terpä·ivä Ra J-Tsv. tere päevast! добрый день!

terrawe ~ terrewa vt. terävä.

terva vt. tõrva.

terva-rozga (K-Ahl.) tõrvapiits (tõrvatud piits), -roosk смолевой кнут; kui meeb õrkoose õponee, sise vitsoi vinggutellas, terva-rozgaa tõmmitasse (Ahl. 105) rl. kui läheb orgu hobune, (küll) siis vitsu vingutatakse, tõrvarooska tõmmatakse.

tervaskanto vt. tõrvas-.

terv/e¹ Kett. K-Ahl. R L P M S Lu Li J (Ra Ku) -eh Kett. Ke (?)-Set. vdjI I -i (Kl) terwe ~ terwi Kr Тэрвэ Pal.2 Тэ́рвэ K-reg.2 Ке́рве Pal.2 Ii-reg.1 Терве Tum., g. -ee P S Lu J Ku -ie P 1. terve здоровый; Lu siis põrzaz on terve ku änd on tšikkõraᴢ siis on põrsas terve, kui saba on rõngas; Lu liittsa punõtiʙ, tämä eb õõ terve nägu punetab, ta ei ole terve; Lu enne tämä rammitsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve varem ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve; Lu läsivä tuli terveessi haige sai terveks; J ain õltii terveet kui pajaa pakoᴅ aina oldi terved kui (sepa)-paja pakud; P võta paizied enellieᴢ, a millyõ anna terve jalka (sõnumissõnad:) võta paised endale, aga mulle anna terve jalg; Li terveessä terve meeᴢ tervemast terve mees; Lu kui õõt terve kuidas su tervis on?; I toĺko õõsit terveh oleksid (sa) ainult terve!; J jääkaa siis terveessi (hüvastijätul öeldi:) jääge siis terveks!; M õõ terveen. sitä juõllaz aivassõõ päälee ole terve! (terviseks!) Seda öeldakse aevastuse peale; J vee tälle paĺĺo terveit vii talle palju tervisi; L tuoryõss terviess (urvitamisel lihavõttepühade ajal öeldakse:) tooreks, terveks!; 2. terve, vigastamata целый, невредимый; J muna tokku mahaa, a jäi terveess muna kukkus maha, aga jäi terveks; M piäʙ nii tehä, etti suõt söönnüüᴅ i lampaat terveeᴅ tuleb nii teha, et hundid (on) söönud ja lambad terved; Lu viihkuri tõi einää kuhjaa terveeltä üli laukaa tuulispask tõi heinakuhja tervena üle Lauga jõe; 3. terve, kogu целый, весь; P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett; Lu terve päivä kannõttii einoi kogu päeva kanti heinu. – Vt. ka toorõ-. – Vt. ka tervenäin.

terve² K-Eur. R-Reg. P J tervo K-Sjö. interj. tere (tervitussõna) здравствуй(те); J terve, vassainõ vävü rl. tere, vastne väi; K P terve kuu terve päivä, terve noorikkõ vävüni rl. tere, kuu, tere, päike, tere, noorik, (tere), mu väi; J terve tultua tuppaa rl. tere tulemast tuppa; J terve tupa, nellä nurkkaa rl. tere, tuba, neli nurka; ■ K terve juvva, laŋko i vävü (Al. 13) (joome teie) terviseks, lang ja väimees. – Vt. ka tere, teri·ltaa, teroo·mista, terpä·ivää.

terwe vt. terve¹.

terveht/ää (K-Al. I), pr. -ääʙ: -äʙ K, imperf. -i I tervitada; toosti lausuda приветствовать; произнести тост; K siz kõikõlõõ sugulõõ tervehtäʙ siis tervitab kogu sugu(võsa); I marja .. ŕumkaa valõ i tervehti Marja .. valas viinapitsi täis ja ütles toosti. – Vt. ka terettää¹.

tervehüttää vt. terveüttää.

tervenäi/n J Ku tervenainõ Li, g. -zee ~ -ze J tervenaizõõ Li 1. terve, kogu целый, весь; J pani tervenäizee boranaa lavvõlõõ pani teve oina lauale; J tervenäin rooti sõtamehii(t) terve rood sõdureid; J tervenäize päivää keittsaap kujall, ebõõ aika tull i süüvvä terve päeva keksleb õues, ei ole aega söömagi tulla; 2. terve, vigastamata целый, невредимый; Ku sill ken saoʙ, ett tästᴀ̈ jaššikass jäi hoᴅ üʜsi puteli tervenäin, siä elä uzo häntᴀ̈ (kui) sulle keegi ütleb, et sellest kastist jäi ükski pudel terveks, ära usu teda. – Vt. ka terve¹.

tervest/ää (Ja-Len.), pr. -ääʙ, imperf. -i Ja tervitada приветствовать; makaarof tervesti matkaa ümpär maailmaa Makarov tervitas (meremehi) ümbermaailmareisi(le mineku) puhul. – Vt. ka terettää¹.

terve/üᴢ K-Ahl. L M Kõ Lu Ra (R Li), g. -üü Li = tervüüᴢ; Lu terveüᴢ meep poiᴢ tervis läheb (käest) ära; L taivaa voimalla tuo millõ ter- veüttä (loitsust:) taeva väega too mulle tervist; M tuuli, tuõ võta milta võra, a millõõ anna terveüᴢ tuul, tule võta minult ohver, aga mulle anna tervis; Li saavva enelee terveüü saavad terveks; L elεä on üvä üvεä terveükaa hea on elada hea tervisega.

terv/eüttää (K-Ahl.) -ehüttää (R-Eur.), pr. -eütän, imperf. -eütin tervitada приветствовать; K noorikkoa terveüttääs (Ahl. 99) noorikut tervitatakse. – Vt. ka terettää¹.

terwi vt. terve¹.

tervo vt. terve².

tervüt/tää: -tεä L, pr. -äʙ, imperf. -ti L = terveüttää; L isä valõ viinaa i tervütti nämä isa valas viina ja tervitas neid.

terv/üüᴢ K P M Kõ Po S Lu J I (R-Reg.) Li -üᴢ M Kõ Lu Li Ra J (I), g. -üü P Lu Li Ra -ühsee: -üsee Lu J tervis здоровье; Lu tervüz on kallõõp kullass i õppaass tervis on kallim kullast ja hõbedast; Li tervüssä ed õsa milläizillä rahoilla tervist ei osta (sa) mingisuguse raha eest; Li kase tüü on kehno tervüülle see töö on tervisele kahjulik; Lu põlõttõmin on kehno tervüttä vart suitsetamine on kahjulik tervisele; Lu kui on tervüᴢ kuidas su tervis on?; Ra antagoo jumal tervütt teilee (kui kelleltki midagi saadi, siis öeldi talle:) andku jumal teile tervist!; Li tervüü poolõss on üvä tervise poolest on hea; M mill bõõ üv̆vää tervüüttä mul pole head tervist; Lu on märännüü tervüükaa on kehva tervisega; I etti jumala tervühsiä antaiᴢ (loitsust:) et jumal tervist annaks!; Li miä sallin, tahon sillõ üvvää tervüttä ma soovin sulle head tervist!; J tervüsseeᴢ tervise juures; Lu tervüüssi (öeldakse vastuseks tänule pärast sööki:) ole terve (terviseks)!; J tervüssiit juumaa terviseks jooma. – Vt. ka terveüᴢ.

ter/ä K-Ahl. P M Kõ Lu Li J (Kett. K), g. -ää P Lu ter̆rää Kõ 1. terariista (adra, kirve, noa jms.) tera лемех (сохи), лезвие (топора, ножа и пр.); P teräs tširveele terässi rl. teras kirvele teraks; J tülpää teräkaa kuraᴢ nüri teraga nuga; M kurassõõ terä, elä ter̆rääkaa kraapi noatera, ära teraga kraabi; M tširvee terä, millä lõikataᴢ kirvetera, millega raiutakse; Lu vikahtõõ terä vikatitera; M saksii teräᴅ kääriterad; P tšünnän da i ühs kõrt meni adraa terä tšivie allyõ künnan ja ükskord jäi adratera kivi taha kinni; Lu ku kuu sünnüʙ, siz on niku sirpii terä kui kuu luuakse, siis on nagu sirbi tera; 2. (saapa-, suka-, jala)laba e. pöid носок (сапога, чулка), стопа; Kõ sis paan ter̆rää tšiin, sukk on valmiᴢ siis panen pöia otsa (~ nina) kinni, sukk on valmis; Li sukal on kanta, varsi i terä sukal on kand, säär ja pöid; M saappagaa teräᴅ kotad (pöiad koos pealsetega, mis vanadest säärikutest jäid järele); P ku jalkaa nõistii panõmaa, sis pantii paglad rissii jalgaa terää päälie kui (pastelt) hakati jalga panema, siis pandi paelad risti jalalaba peale; M suk̆kaa nenä ili terä sukanina ehk laba(ots); 3. (naaskli) terav ots, (kuusirbi) teravikud остриё, жало (шила, острый конец (месяца)); J naaskõlii terä naaskli teravik; Lu kuu teräᴅ kuu sarved (= kuusirbi teravikud); Lu kuu terä on pool kuuta vai nelläz õsa kuuta poolkuu on pool kuud või neljas osa kuust (= veerandkuu); 4. (vilja)tera, (silma)tera зерно; зрачок; Lu kagra terä kaeratera; Lu silmä terä silmatera; ■ Li viĺĺä meep teräle vili läheb idanema. – Vt. ka jalk-, saappugaa-.

terä/hsine (P) -hsinee K-Ahl. -ssiin J -ssin Lu J -ssen Lu, g. -hsizee: -ssiizee J terasene, terasest стальной; J paa piit terässizeᴅ rl. pane piid terasest; P terähsissä teetä möö, ravvõssa rajoita möö rl. terasest teed mööda, rauast radu mööda; Lu potku kelkal on terässezeᴅ jalgasõᴅ tõukekelgul on terasest jalased; Lu on rautaziiᴅ, on i terässiziiᴅ, terässin on parõpi ku rauta tormaᴢ (reetaldu) on rauast, on ka terasest, terasest on parem kui rauast reetald; J valoaŋko on terässiin dalisko rautõin sõnnikuhark on terasest või rauast.

teräk/äᴢ M -õᴢ J-Tsv., g. -kaa terakas, terarohke, suure täie teraga зернистый, полновесный; M nät ku on teräkäz rüiᴢ, tänävoonn leeb üvä tulo näed kui terakas rukis, tänavu tuleb hea saak. – Vt. ka terikaᴢ.

teräpooli M (noa) terapool лезвие, остриё (ножа); tõin on teräpooli, tõin on kurassõõ seltšä üks on terapool, teine on noa selg.

teräs/sää Kett. M (K-Ahl. Pi Ke Li J) -sääɢ (Ma), pr. -än K M -en Pi Ke J, imperf. -in M teritada точить, отт/ачивать, -очить, заост-

р/ять, -ить, обт/ачивать, -очить, править; M kep̆pii õtsad õltii teräsättü vähäkkõizõõ kepi otsad olid vähekese teritatud; M krandašši kuluʙ, piäp terässää pliiats kulub, peab teritama; ■ M täm on mokoma teräsättü pää, tarkka meeᴢ ta on niisugune terase peaga, tark mees. – Vt. ka teresellä, teressää, terettää², terittää, terätä, totšittaa.

teräsüt/tää (Lu), pr. -äʙ Lu, imperf. -ti (vilja) valmima panna, (viljale) tera kasvatada выращивать, вырастить зерно; ■ ilma jürrüä tulta lüüʙ, siz jutõltii: kase viĺĺaa teräsütäʙ (kui) ilma müristamiseta välku lööb, siis öeldi: see paneb vilja valmima.

terä/ᴢ K P Lu J-Tsv. -s K-Ahl., g. -hsee: -see J teras сталь; Lu tormaad on tehtü teräsessä (reejalaste) rauad on tehtud terasest; J teräss kõvassi t pain, meep kattši terast kõvasti ära painuta, läheb katki; ■ Lu terässä lüüp sir-

kaassa taivaassa põuavälku lööb selgest taevast.

terä/tä J, pr. -nän J, imperf. -nin J = terässää; miε teränän sõrmõᴅ (muinasjutust:) ma teritan sõrmed.

terävnenä Ra J teravnina, terava ninaga inimene остроносый, человек с острым носом; Ra se ko on terävnenä see on alles teravnina.

teräv-nurk/ka: -k J-Tsv. teravnurk острый угол.

teräv-tšeeliin J-Tsv. agar, kräbe, terava keelega бойкий, острый на язык; tämäss volia et saa: liika on teräv-tšeeliin temast (sa) rahu ei saa: on liiga agar (~ terava keelega).

terävõttsa Lu teravik остриё, шпиц; bagraa terävõttsa pootshaagi teravik.

terä/vä Kett. K L M Kõ Ja-Len. Lu Li J I (P) -ve Pi (Ke J) -v J-Tsv. terrawe ~ terrewa Kr Тэ́рава K-reg.2 Тэрава ~ Те́рявь Pal.2 Те́ревъ Ii-reg.1, g. -vää Lu Li J -vä M Kõ 1. terav, lõikav, vahe острый, резкий, жгучий; M tälle paa χot́ terävä tširves pää päälee, ep tämä hooli talle pane kas või terav kirves pea peale, ei tema hooli; M astragall on terävät piiᴅ i pittšä varsi ahingul on teravad harud ja pikk vars; J terävessi tetšemä teravaks tegema; J teräv tuuli lõikav tuul; 2. terav (välise kuju v. vormi kohta) острый (по внешнему виду, внешней форме), остроконечный; L vassõne kuu ku tulõʙ, tämäll on terävä õttsa kui noor (uus) kuu luuakse, on tal terav ots (= teravad sarveotsad); Lu aluz-vene õli, nenä-pooli õli terävä, ahtõri õli tülppä purjelaeva(l olev) paat oli, (selle) ninapool oli terav, ahter oli tömp; Li venneed õltii terävie neniiŋkaa paadid olid teravate ninadega; Lu ku siä jäit pahaizõssi, sill jäi nenä terävässi kui sa jäid kõhnaks, jäi sul nina teravaks; J part teräv niku voholl habe terav nagu sokul; 3. terane, elav, ergas, teravmeelne сообразительный, толковый, наблюдательный, шустрый; J teräf silm terav (= terane) silm; J terävä meeᴢ elav, teravmeelne mees; I lahsi on rõhgaa terävä laps on väga elav; J tämä on terävää tšeeleekaa ta on terava keelega.

terävü/ᴢ J-Tsv., g. -ü: -see J teravus острота.

t́esak/ka M-Set., g. -aa M (kahe teraga jala-väe)mõõk тесак; võtti püsüü i t́esakaa kaasa (Set. 19) võttis püssi ja mõõga kaasa.

t́eśomk, t́eśonka vt. t́iśjomka.

tessettina vt. deśatina.

t́ež/a Lu, g. -aa juhivits (vankril); veorihm, treng тяж; постромка; vaŋkkurii t́ežaᴅ vankri juhivitsad; t́eža kokka juhivitsa konks.

tet́rad́/i M, g. -ii = t́etrõtti.

t́etrõt/ti (J-Tsv.), g. -ii vihik тетрадь; ĺińevoit õmas t́etrõtti jooni oma vihik (ära).

tetš/ejä P M Ra -ejõ J-Tsv. -ijä K-Al. tetšiä K-Salm.1, g. -ejää J tegija, valmistaja изготовитель, производитель; мастер (своего дела); J tüü tetšejõ töötegija; M rattaa tetšejä ratassepp; Ra bõllud õmas taloz ruhipuu tettšeiᴅ [sic!] polnud oma majas kirstutegijaid; P se tulõp tulõõ tetšejä, saamma saunaa lämmittäjää rl. sellest tuleb tuletegija, saame saunakütja. – Vt. ka tüü-.

tetšemi/n Kett. Kõ J -ne vdjI (J-Must.), g. -zee tegemine дело, делание, изготовление; Kett. töö tetšemiiss tahoʙ töö tahab tegemist; Kõ miε en taho täm̆määkaa milleissä tetšemissä tehä ma ei taha temaga mingisugust tegemist teha. – Vt. ka sukaa-.

tetšem/ä (J-Must.), g. -ää tegu делание, дей-ствие.

tetšev/ä P, g. -ää toimekas, tegev деятельный; aivuo tetševä miez on on väga toimekas mees. – Vt. ka tüü-.

tetšeü/tä (K-Salm.1), pr. -ʙ: -p K, imperf. -zi olemas olla [?], tegev olla [?] существовать [?], быть в действии [?]; veel meillä koto tetšeüp, meil enneni eloza (Salm.1 773) rl. veel (on) meil kodu olemas, meil (on) mu ema elus.

teätä vt. täätää.

tfu L interj. vuih (väljendab vastikustunnet) тьфу (выражает чувство отвращения).

t́iattra vt. teatra.

tie- vt. ka tee-.

tieh vt. tee.

t́if vt. tiif.

t́ig/ra: -r J-Tsv., g. -raa J tiiger тигр.

tihak/ka P, g. -kaa tihane синица; tihakall on rinta kõltanõ tihasel on rind kollane.

tihi Kett. P M Kõ Lu J-Tsv. tihe Kõ Li tihti Ra tiheh Ma Тиги Tum., pl. tih̆heeᴅ Ma, g. tihee ~ tihii Lu tihee ~ tihe J sääsk комар; P tihi pimizeʙ sääsk piniseb; Lu oi ko on tihtä paĺĺo oi kui palju on sääski; J tihet süütii kõig liitts verelee sääsed sõid näo üleni verele.

tihijai/n (Kõ), g. -zõõ sääsk комар.

tihikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J sääsk комар; kuss kast tihikkõiss nii paĺĺo sittšiüʙ kust neid sääski nii palju sigineb?

tih/kaa J, pr. -gan J, imperf. -kazin tihkuda [?]; hingeldada [?]; ähkida [?] хныкать [?]; задыхаться [?], тяжело дышать [?]; lahs tihgaʙ laps tihub [?] (nutta).

t́ihkua vt. tšihkua.

tihti¹ K-Ahl. Lu tihtii Lu Li tihedalt, tihedasti, tihti, sageli часто; Lu nät klipsib mennä, tšen sakkaassi, tihti tallaaʙ näe, tipsib minna, kes tihedasti (= tihedate sammudega) astub; Lu tiχ́tii tšäi linnaasõõ ta käis tihti linnas; Li perrää tšülvöö borkkõnõ kazvaʙ tihtii pärast külvi kasvab porgand tihedalt.

tihti² Lu, g. -ii Lu tihe частый; tihti nootta tihe (= tihedate silmadega) noot.

tih/u P, g. -uu kihulane мошка; tševääl viel ko on tšülmä, siᴢ mokomaizõd on niku sääzgõᴅ, ja juollaᴢ näit tihu kevadel, kui on veel külm, siis sellised (putukad) on nagu sääsed, ja nimetatakse neid kihulasteks; tihut survovaᴅ, duovivat suojaa ilmaa kihulased suruvad, ennustavad sooja ilma.

tihusilmä J-Must. (valve)vaatleja (metafoor teraselt vaatava inimese tähenduses) наблюдатель (на посту, метафорическое обозначение пристально наблюдающего человека).

tii vt. tee.

tiif Lu t́if J kõhutüüfus тиф.

t́iiχ/o Ke, g. -oo vaikne тихий; t́iiχo päivä vaikne päev.

tiijusta/a (J-Must.), pr. -n, imperf. -zin teadustada, teada anda уведом/лять, -ить, изве/щать, -стить, сообщ/ать, -ить; meŋkaa ja üvässi tiijustakkaa süntüneessä lahsõssa ... (Must. 151) minge ja teadustage hästi (= paljudele) sündinud lapsest ...

tiikki: Тики Tum. tiik пруд.

tiin/i Lu Li J-Tsv. tiin Li, g. -ii tiine стельная (корова); Li lehmä, kumpa .. toop poikimaa, see on tiini lehmä lehm, kes .. tuleb poegima, see on tiine lehm.

tiiril J: tiiril liiril linnukkõin, kuza sinu pezik-kõin liiri, lõõri, linnuke, kus (on) sinu pesake?

tiir/o K-Ahl. R L J, g. -oo 1. linnuke, tiir (väikest last tähistav metafoor rahvalauludes) пташка, крачка (метафорическое обозначение малыша в народных песнях); K oi siä tiiro, peeni tiiro, kuhõ menet, peeni tiiro, ... (Ahl. 106) rl. oi sa, linnuke, väike linnuke, kuhu lähed, väike tiir, ...; L makaa, makaa, tiironi, pieni pikkarainõ maga, maga, mu linnuke, väike tilluke; 2. nahkhiir летучая мышь; J nahka tiiro lentääb üüllä nahkhiir lendab öösel. – Vt. ka elo-, leppä-, nahka-, puu-.

tiir/u Li J, g. -uu nahkhiir летучая мышь. – Vt. ka nahka-.

tiirul K L: K tiirul liirul linnukkõinõ, kuza sinuu pezükkõinõ rl. liiri, lõõri, linnuke, kus (on) sinu pesakene?

tiit/i Ra J-Must., g. -ii Ra tihane синица; Ra tiiti, vattsa on valkaa, siivet tširjavaᴅ tihane, kõhualune on hele, tiivad kirjud; Ra tiiti tiukkaaʙ tihane tsiitsitab.

t́iiu-t́iiu P interj. (kiivitaja häälitsus возглас чибиса); eei kiiveli lintu t́iiu-t́iiu anna ääli hei, kiivitaja, tiiu-tiiu, tee häält!

tiiüs/sää: -sä J-Tsv. [< is?], pr. -en J, imperf. -in J teada saada узна/вать, -ть.

tik/ata¹ M, pr. -kaan M, imperf. -kazin sugu teha совокупляться.

tik/ata²: -õta Li, pr. -kaan Li, imperf. -kazin teppida, läbi õmmelda, tikkida строчить, выши/-вать, -ть; pantii alõtsi mussõ gaarõstõ, i kõik tšäeka õli tikattu (sarafanile) pandi alla must kant, ja kõik oli käsitsi (käega) tepitud.

tik/ata³ M, pr. -kaan M, imperf. -kazin M juhtuda, sattuda случ/аться, -иться; miε tikkazin marjaa nätä ma sattusin Marjat nägema.

tikitakikko Li takjas, kobruleht; takjatihnik репейник, лопух; заросль репейника. – Vt. ka takkiaᴢ.

tiki-takkiain Li = tikkitakki.

tik/ka¹ K M Kõ S Lu Li Ra J tikk J t́śikka Kett. Ku, g. -aa J 1. rähn дятел; Lu tikka ain puus tagop: koks, koks, koks; välizä puu lazzõd maalõ, kuuzõz on tikaa aukko rähn toksib aina puus: toks, toks, toks; vahel võtad (lased) puu maha, kuuses on rähni auk; Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii i kärkissä süüp seemeneᴅ rähn teeb puusse augu, paneb sinna käbi ja käbist sööb seemneid; 2. toonesepp, puukoi точило, стенник; Lu tikka itikka toonesepp; J ku tikka tagop seinäᴢ, jooltii, tšenniit siitt peress koolõʙ kui toonesepp toksib seinas, öeldi, keegi siit perest sureb. – Vt. ka seinä-. – Vt. ka tikkalintu.

tikka² Lu puudus недостаток; krahmalissa on tikka, et saa õssa kartulijahust on puudus, ei saa (sa) osta.

tikkalintu J tikklintu Lu = tikka¹; 1.; 2.

tik/kaa P, pr. -aʙ P, imperf. -kaᴢ tukselda, tõmmelda дёргаться, подёргиваться; elo-tiiro tikap pääzä vai tšäeᴢ vai jalkoiᴢ närvitõmblus (närv) tõmbleb peas või käes või jalgades.

tikki-ai/ta: -t J-Tsv. varbtara, punutud aed плетень; tikki ad́d́õd rohkap on tehtü nooriiss leppiiss, dalisko pittšiiss kuuzõ õhsiiss varbaiad on enamasti tehtud noortest leppadest või pikkadest kuuseokstest.

tikkitak/ki Lu J, g. -ii Lu J = takkiaᴢ.

tikko vt. tuli-.

tik/ku J-Tsv., g. -uu tikk (peerust lõigatud piklik tikutaoline serv) отщепок (лучины); sütä tikku põlõma süüta tikk põlema.

tikla Kr võrk сеть.

tikop/pi Lu, g. -ii Lu sookail болотный багульник; enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi, siz juutii ku lekarstvaa ennemalt joodi sookailuteed, kui saadi külma, siis joodi nagu arstimit; Lu tikoppia kloppi peltšäʙ sookailu lutikas kardab. – Vt. ka klopii-moro, klopiroho.

tiksu/a Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. tiksu Lu tiksuda тикать; tunnit tiksuvaᴅ kell tiksub.

tikva, tikvõ vt. tõkva.

tik/õ Li, g. -kõõ tike, tikkimine, teppimine; pisterida, tikkerida строчка (при шитье, вышивании); arva tikõ vai tšasta tikõ harv pisterida või tihe pisterida.

tik/õa ~ tik̆kõa M, g. -õa tige, kuri, metsik злой, дикий; tämä on maailmaa tikõa inehmin ta on väga tige inimene.

til/a K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I, g. -aa M Lu Ra tila J 1. voodi, (magamis)ase; aluskott (madrats) кровать, постель; тюфяк; Lu ühesää kuuta läsizin, õlin tilaᴢ üheksa kuud põdesin, olin voodis; Ra issu tilaa ääree istu voodi äärele; Ra tehtii maalõõ tila õlkiiss tehti põrandale õlgedest ase; J vee tila ad́d́õlõõ – la vähäize tuulõtuʙ vii madrats aia peale, las väheke tuuldub; I päävittsaza õltšipoduškaᴅ, a alla tilaᴅ päitsis (olid) õlepadjad, aga all (olid) aluskotid; Lu tila sõpa ~ tila hursti voodilina; 2. koht, paik, ruum место, помещение; Lu krugloi petšk võtab vähä tillaa ümmargune ahi võtab vähe ruumi; K podruška mööb lavvaa tagaa tilaa (pulmakomme:) pruutneitsi müüb kohta (pulma)laua taha; L tilaa bõllu, kuhyõ issua polnud kohta, kuhu istuda; J siäkse liikutit tšive tilalt kas sina liigutasid kivi paigast (ära)?; 3. töö-, teenistuskoht; seisus место работы, место службы; положение; M täm ep kestä ühellä tilalla, täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta ei püsi ühel töökohal, ta armastab aina vahetada töid (~ töökohti); J poikõin sai enelle üvä karjuši tila poisike sai endale hea karjusekoha; J kaivo ku kaivo tõizõõ tilalt väĺĺä, mokom tämä hitto kangutas kuni kangutas(ki) teise (inimese töö)kohalt välja, niisugune kurat (on) ta; J miä tahon nõissõ ženihaa tilalt väĺĺää, minnua eväd lazzõ ma tahan peigmeheseisusest vabaks (saada), mind ei lasta; 4. päramised; platsenta послед; плацента; I siiz nõizõmmaɢ kanneita tiloja saamaa poiz siältä vatsaassa siis hakkame neid päramisi sealt (lehma) kõhust välja võtma (saama); I lahzõõ tila platsenta; ■ (pealetükkiva inimese kohta:) M on mokoma, ep saa õmiza nahkoiza til̆loi, nii tarttuub ain tõisõõ inehmisee niku piki, tarttuub niku nättšiäᴢ on selline, ei leia hingerahu (ronib või nahast välja), hakkab aina nii teise inimese külge kinni nagu pigi, tükib külge nagu takjas; I siä et kuzzait til̆laa lövväɢ näissä sa ei leia neist (= põdrakärbestest) kusagil asu; Kõ kõikki talvõ nii tšäüzimmä, kunes [= kunnis] talvõõ tila eb rikkannu [= rikkaunnu] kogu talve käisime nii (vooris), kuni talvine tee ei lagunenud; (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) J võtti viskõš špeili tilannalaa võttis (ja) viskas peegli voodi alla. – Vt. ka makaus-, uni-.

tilaa-hursti J-Tsv. tila-hursti J Lu = tilaursi.

tila/lavvaᴅ: -lauvvat Lu-Len. pl. asemelauad нары, полати; verko-budkas [= võrkoo-bud-gaz] on uksi [= uhsi], akkunat, ahjo i tilalauvvat (Len. 283) (talvises) kalastusonnis on uks, aknad, ahi ja asemelauad.

tilapoduška I (õlgedega täidetud) aluskott (соломенный) матрас, тюфяк. – Vt. ka tila.

tilasõpa (Li), pl. tilasõvaᴅ Li voodipesu по-стельное бельё.

tilat/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J aset valmistada, kohendada постелить, привести в порядок, упорядочить.

tilaursi M tila-ursi Kõ voodilina, -kate про-стыня, покрывало; Kõ mitä tarviᴢ, sitä kõik õmpõõn, tila-ursia, tšiuttai mida tarvis, seda kõike õmblen, voodilinu, särke; Kõ teen i lauta-ursii i tila-ursii, teen kõik senelsamal kokal teen nii laudlinu kui voodikatteid, teen (= heegeldan) kõik sellesama heegelnõelaga.

til/i Kõ Po, g. -ii kits коза.

tili/sä: -ss J-Tsv., pr. -zeʙ J, imperf. -zi J tiliseda, heliseda, kumiseda, kõliseda звенеть, звенькать, звякать; peenet tšellot tilissä, suurõd bumissa väikesed kellad tilisevad, suured kumisevad. – Vt. ka drilisä, trälisä.

tilkaht/aa (K), pr. -aaʙ, imperf. -ii K äkki v. korraks tilkuda капнуть.

tilk/ka M Li J I -k J-Tsv., g. -aa M J tilk капля; J leh́m eb antõnnu tilkkatši piimää lehm ei andnud tilkagi piima; J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk. nad on (sarnased) nagu kaks tilka vett; M vihmaa tilkka vihmapiisk; M ühs piimää tilkka maalla üks piimatilk maas; J vesi tilkka veetilk.

tilk/kaa K L M Kõ, pr. -aʙ M Kõ, imperf. -ku M-Set. tilkuda; tilgutada (ka impers.) течь (по каплям), капать; накрапывать (также безл.); Kõ rässääss tilkaʙ, johzõʙ vesi räästast tilgub, vesi jookseb; M jo tilkaʙ juba tilgutab vihma (sadada). – Vt. ka tilkkua.

tilkkama vt. rässää-.

tilk/ku¹ J-Must., g. -uu tilk, piisk капля.

tilkku² J, hrl. pl. tilkuᴅ ~ õlka-tilkuᴅ (särgi) õlalapp, -lapid наплечник, наплечники (женской рубахи). – Vt. ka õlka-.

tilk/kua Kett. K L P Lu Li J (M Ra) t́śilkkua (Ku) -kuaɢ I, pr. -uʙ M Lu Li Ra J I, imperf. -ku L P Lu Li Ra J -kuzi M tilkuda течь (по каплям), капать; L vesi tilkku vällεä vesi tilkus maha; P rässεät tilkkuvaᴅ räästad tilguvad; Lu nenässä aivaa tilkuʙ ninast aina tilgub; Ra nii üvä haisu on süümizellä, sültši tilkku nii hea lõhn on toidul, (et) sülg tilkus (suust); J tšüünelet tilkkuvaᴅ pisarad tilguvad; J hiki tilkub ivuusissõ rl. higi tilgub juustest; M miä en taho kasta riissaa antaa, süätä kõvii vaivattaaʙ, daaže veri tilkuʙ ma ei taha(ks) seda (töö)riista anda, süda väga valutab, isegi veri tilgub; J kahtõõ poolõõ šokkiitõ müü tilkkuzivaᴅ, a suhõõ ep puuttunnu kahele poole põski mööda tilkusid, aga suhu ei sattunud. – Vt. ka tilkkaa.

tilkkumizii J-Tsv. tilkhaaval по капле, по каплям; mahl johzõp puuss tilkkumizii mahl jookseb puust tilkhaaval; tõmpaa vähäize rohkaap nakkaa, elä valut taaria tilkkumizi tõmba väheke rohkem naga, ära nirista taari tilkhaaval.

tilkukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = tilkõkkõin.

tilkut/taa (K) Lu -ta J-Tsv., pr. -an K -õn J, imperf. -in J tilgutada (ka impers.) капать, накрапывать (также безл.); Lu piäp tilkuttaa silmää kaplia tuleb tilku silma tilgutada; J tilkutim miätši tšüünelet silmiiss tilgutasin minagi pisara(i)d silmist; K vähüzii tilkutaʙ vähehaaval tilgutab (vihma). – Vt. ka tilkkaa, tiputtaa¹.

tilkuttõmizii J-Tsv. tilgutamise teel, tilgutades капая, путём капания.

tilkut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← tilkuttaa; süü siivollaa, elä tilkuttõõ söö korralikult, ära tilguta.

tilk/õ K P M, g. -kõõ P 1. (räästa)tilge капель (с навеса); M paa kaukolo rässää tilkkõõsõõ, la täm turpooʙ pane küna räästa tilkesse (= räästa alla), las ta turbub; M rässää tilkkõõssa tuõvad jää kilikaᴅ räästa tilkeist tekivad jääpurikad; 2. jääpurikas ледяная сосулька. – Vt. ka jää-, räsäs-.

tilkõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J tilgake, piisake капелька. – Vt. ka tilkukkõin.

tilk/ata: -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J tilgutada, lüpsta доить, по-; jok lehmet tilkkõziᴅ (kui lehm annab vähe piima, siis öeldakse:) kas tilgutasid lehmad (ära)?

tilk/õᴢ M, g. -kõõ (räästa)tilk капля (с навеса); rässää tilkkõõᴅ räästatilgad.

tilziń Kr tilgake капелька.

tiltukkai/ne J-Must., g. -zee tilgake [?] капелька [?].

ti·mafeik/a M timofeika Li t́imofeik J-Tsv. timofejevka Lu Li timofee·jefka Lu temafejevka I, g. -aa 1. põldtimut луговая тимофеевка; 2. aas-rebasesaba луговой лисохвост.

tina K P M S Li J (Ra) t́śina Ku tinna Kr, g. tin̆naa M tina олово; P sulatõttii tinaa sulatati tina; M kartõn asõ piäb vallaa tin̆naakaa ..., etti tämä eb vootaiᴢ plekknõu tuleb tinuta-da ..., et see ei jookseks (läbi); Ra pajatab niku tinaa valaʙ kk. räägib nagu tina valab. – Vt. ka sigaa-.

tinai/n ~ tin̆nain M, g. -zõõ tina-, tinane, tinast оловянный; näill õlivat tšüünet tin̆nai-zõᴅ (muinasjutust:) neil olid tinast küüned. – Vt. ka tinanõ, tinõin, tinõn.

tinami/n J-Tsv., g. -zõõ J jootmine, tinutamine паяние, лужение; meill jutõlla, jot tinamin on jevrei (jevreje) tüü meil öeldakse, et tinutamine on juutide töö.

tina/nõ L, g. -zõõ = tinain; tie tinanõ aita (loitsust:) tee tinane aed.

tina-paperi J tinapaber оловянная бумага, станиоль.

tinarinta K-Salm.1 tinarind (tütarlapse metafooriline nimi rahvalauludes) оловянная грудь (метафорическое название девушки в народных песнях); tääzid ańi ad́d́aa pääle, tinarinta riitaa pääle (Salm.1 772) rl. teadsid, hani (on) aia peal, tinarind riida peal.

tinasilmä M tinasilm, tinast silm fig. оловянный глаз; naapuritšüläzä on ühz meez üh̆hee silmääkaa, tõin oŋ klazisilmä, tätä ain narriᴢ: tinasilmä naaberkülas on üks mees ühe silmaga, teine on klaassilm, teda aina narritakse: tinasilm.

tin/ata Lu -at J-Tsv., pr. -naan Lu -an J, imperf. -azin Lu J 1. (külge) tinutada, (kokku) joota припа/ивать, -ять, спаивать, спаять; J tunnõtko siä tinat kružgõlõ rutška kas sa oskad kruusile kõrva (külge) tinutada?; 2. (savinõusid) võõbata, glasuurida глазировать (черепяную посуду); Lu sõmõruu paat õltii üvässi tinattu Sõmõru potid olid hästi võõbatud.

tina-tooppi J tinatoop оловянный штоф; J rikop parvõõ patojõ, tõizõõ tina-tooppijõ rl. lõhub hulga potte, teise (hulga) tinatoope.

tinatuppi Ra tinast noatupp свинцовые ножны, свинцовый футляр для ножа.

tinau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J (tinutades) kinni jääda прилип/ать, -нуть, спаиваться, спаяться; kõvassi on tšiin tinaunnu kõvasti on (tinutades) kinni jäänud.

tinna vt. tina.

tin̆nain vt. tinain.

tiŋ/kiä J-Tsv., pr. -gin J, imperf. -kizin J tingida, kaubelda торговаться; tiŋkizin suurõõ voimaka, muut tämä eb müünü halvõpõssi tingisin suure hoolega, kuid ta ei müünud odavamalt.

tintik/aᴢ M-Set., g. -kaa M = tintikka; meez meni teetä möö, viskas tintikkaa tee servää. natta (Set. 16) mõist. mees läks mööda teed, viskas kuljuse tee serva? – Tatt.

tintik/ka M Po t́int́ikka M , g. -aa kuljus, kurin бубенец; Po tintikat pannas kaglaasõõ kulju-sed pannakse (hobusele) kaela; M t́int́ikad õltii pulma tšelloᴅ kuljused olid pulmakellad.

tint/ti Ra J, g. -ii Ra J = tintikka.

tinõi/n J-Tsv., g. -zõõ = tinain; J tinõin ruhipuu tinast puusärk.

tinõ/n (M), g. -zõõ = tinain; M tinõn ärtšä, linõn äntä. nigla i niitti (Set. 18) mõist. tinast (tinane) härg, linane saba? – Nõel ja niit.

tip/ata: -at J-Tsv., pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin J (midagi) väheke võtta взять немножко (чего-нибудь); tippaa kurasõõ nenäll vähäize gartšittsa võta noaotsaga väheke sinepit.

tipert/ellä Lu (J), pr. -elen: -een Lu, imperf. -elin frekv. ← tipertää; Lu jänez johsi jäätä müütä, tiperteli teetä müütä rl. jänes jooksis jääd mööda, tilberdas teed mööda.

tipert/ää Lu (J-Must.), pr. -ään: -än Lu, imperf. -iin: -in paterdada; tilberdada, sinka-vinka joosta топать; бежать зигзагами (по-заячьи); Lu lahsi tipertäp tulla laps paterdab tulla.

tipsaht/aa (J-Must.), pr. -aaʙ, imperf. -ii tibada, tibutada (vihma kohta) накрапывать, моросить (о дожде).

tip-tip M J t́ip-t́ip Ku interj. tibu-tibu (kutsutakse kanu) цып-цып (зовут кур). – Vt. ka t́ipu-t́ipu.

t́ip/u J-Tsv. t́śipu Ku, g. t́ivuu: -u J 1. kana, kanake; kanapoeg, tibu, tibuke курица, курочка; цыплёнок; J murõt t́ipuilõ leipä, dalis siput kagra murenda kanadele (tibudele) leiba või puista kaera; 2. fig. tibuke, linnupoeg (meelitussõna naistele ja tüdrukutele) цыпка (любезность, комплимент женщинам и девушкам); J minu kallis t́ipu minu kallis tibuke.

t́ipu-t́ipu Lu = tip-tip.

tiput/taa¹ (Lu-Must. J-Must.), pr. -aʙ Lu, imperf. -ti Lu (vihma) tibutada (impers.) накрапывать, моросить (безл.); Lu vähäizee vaa tiputti, vihmaa hülkäᴢ väheke vaid tibutas, vihm lakkas.

tiputtaa² (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) tiputta- J-Must. tippida, (tihedate väikeste sammudega) astuda, lipata семенить, бежать; .. tüttäret tiputtavat, naizet nippunappuloiza. umala taput (Must. 159) (pikemast mõistatusetekstist:) .. tütred tipivad (ülespoole), naised nuppude-nööpidega (ehitud). – Humalatapud.

tiputõlla (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) tiputtõlõ- J-Must. puistata; (vihma) tilgutada (impers.) сыпать, по-; накрапывать, моросить (безл.).

tir/i J-Tsv., g. -ii J kõhulahtisus понос; elä leži vatsollaa maaᴢ – tšire lüüp tirile ära lesi kõhuli maas, kiiresti lööb kõhu lahti; arki roogõss lei tirile mittepaastutoidust lõi kõhu lahti; täll on tiri tal on kõht lahti.

tiri/sä: -ss J-Tsv., pr. -zeʙ J, imperf. -zi J niriseda, vuliseda струиться, журчать; õjaz vesi tirizeb jooss ojas vesi vuliseb joosta.

tirizemizii J-Tsv. nirisemisi, nirisedes струёй, струйкой; tee pruntti rohkaap avõõ, elä valut tirizemizii tee (õllevaadi) prunt rohkem lahti, ära lase nirisedes joosta.

tir/u J-Tsv., g. -uu (poisikese) peenis, till, tilu половой член (мальчишки).

t́iś/jomka ~ -omka M t́eśo/mk J-Tsv. -nka (K-Al.) t́jessimka L, g. -kaa J (ääris)pael, poort, (vitsel)pael тесьма, тесёмка; M proimaᴅ õmmõltii kah̆hõõ poolõõ t́iśomkaakaa õlapaelad õmmeldi kahelt poolt äärispaelaga läbi; J sińakõllõ on õmmõltu kõlmõlt räätoa t́eśomkõd alaa sarafanile on õmmeldud kolmelt realt äärispaelad alla; L piti õlla povoinikka pεäᴢ i t́jessimkoikaa plotno õli siβottu tšiin (abielunaisel) pidi olema tanu peas ja paeltega kõvasti kinni seotud.

tizgaᴅ: tiõzgat (I-Len.) pl. pihid тиски; pajaza on ... pihet i tiõzgat (Len. 285) (sepa)pajas on ... tangid ja pihid.

t́it́/i J-Tsv. titi (Ra), g -ii J titii Ra 1. titt, imik новорождённый, грудной ребёнок; J a med́d́e maam sai tänävä kaivoss t́it́ii aga meie ema sai täna kaevust tite (= ema sünnitas lapse); Ra a saunnain valõ pikarii viinaa, titii varpaiᴅ, tšen vei kattsõlaisiiᴅ aga nurganaine valas pitsi viina, titevarbaid (sellele), kes tõi (viis) katsikutoite; 2. (kaltsu)nukuke (тряпочная) куколка.

t́it́ik/ko J-Tsv., g. -oo J = t́it́i; 1.; 2.

tit/te¹ P M, g. -ee M -ie P 1. titt, imik новорождённый, грудной ребёнок; 2. (kaltsu)nukk, titt (тряпочная) кукла; M lahsilailõõ tehäs kukla šiškolaissa, sitä kuttsuas titte lastele tehakse kaltsudest nukk, seda kutsutakse titeks.

tit/te² Kett. M Lu, g. -ee M silmatera зрачок; Lu silmää süämmez on titte silma keskel on silmatera; M kahs tittiä (inimesel on) kaks silmatera; M silmää titte silmatera. – Vt. ka silmä-.

tit/ti¹ P, g. -ii P = titte²; valkõa silmä i silmεä titti silmavalge ja silmatera.

tit/ti² Li, g. -ee Li = titte².

tit/ti³ Lu, g. -ii Lu nukk, titt кукла; tütökkõin pellaab õmijõõ tittijõõkaa tüdrukuke mängib oma nukkudega.

tiuka/lla: -ll Lu adv. pingul, rehvis (purjede kohta) раздутые, в рифлёном виде (o парусах); seiliᴅ on tiukall purjed on pingul.

tiukassi Li adv. kasinalt, napilt маловато; tänävoonna on nii tiukassi einää tänavu on nii napilt heina.

tiuk/ata¹ Lu Li, pr. -kaan Lu Li, imperf. -kazin 1. pingutada, pingule v. kinni tõmmata v. siduda v. rehvida затя/гивать, -нуть; натя/гивать, -нуть (парус); связ/ывать, -ать; Li tiukkaa seili tõmba puri pingule; Li liian kõvassi se rihm on tiukõttu; veel vähezee kui kõvõpõssi tiukkaaᴅ, siiz meep kattši liiga kõvasti on see köis pingule tõmmatud; kui veel veidi kõvemini pingutad, siis läheb katki; Li õlkikuvoo tiukkas kõvassi tšiin (ta) sidus õlekoo kõvasti kinni; 2. (pragusid, vahesid kinni) tihtida v. toppida v. tihendada конопатить, уплотн/ять, -ить; Li tiukataa vällii (sammalt) topitakse (pragude) vahele; Lu se on tiukattu see (pragu) on tihendatud; 3. tihedaks, umbe, pingule minna затвердеть, уплотниться, напрячься; Lu meri sõlmi se kõnsaid ep tiukkaa meremehesõlm, see ei lähe kunagi umbe (= ei jookse kinni, et seda ei saaks lahti harutada).

t́iuk/ata² P J, pr. -kaaʙ J, imperf. -kaᴢ J (linnupoegade kohta:) siutsuda, säutsuda пищать; P vott poigad nõistii t́iukkamaa ennäe, pojad hakkasid siutsuma. – Vt. ka t́iukkaa, t́iukkua.

tiuk/ka Lu Li, g. -aa Lu kõva, tihe (tiht); pingul сильный, плотный; натянутый; Lu tiukka tuuli kõva (poolpõiki puhuv vastu)tuul, tihttuul, piidevint; Lu aluz meep tiukkaa tuult purjelaev sõidab tihttuult; Li nii õli tiukka, jot tahtozi katkõa oli nii pingul, et tahtis katkeda. – Vt. ka tšiintiä.

tiukkaa Li adv. raskelt, tihkelt, jäigalt, pingul туго, плотно; Li tiukkaa tšäüʙ (uks) käib raskelt; Lu piε tiukkaa hoia pingul!

t́iuk/kaa Ra J, pr. -aʙ, imperf. -ki = tiukata²; Ra J puipud alkasti t́iukkaa, taitaa tahotaa süüvvä kanapojad hakkasid siutsuma, vist tahavad süüa; Ra puipot t́iukataa kanapojad siutsuvad.

t́iukku vt. t́śiukku.

t́iuk/kua P, pr. -uʙ, imperf. -ku P = t́iukata²; lenteli lintu kaugaa senie puu nõjalla, t́iukku, t́iukku, õmii poikõi rääku lind lendles kaua selle puu ümber, siutsus, siutsus, oma poegi hüüdis.

tiwi vt. tüvee.

t́jessimka vt. t́iśjomka.

t́jorkata, t́jorkataɢ vt. t́orkata.

t́jorkka, t́jorkkõ vt. t́orkka.

tjuĺpa/n Li, g. -naa tulp тюльпан.

tjäf L interj. auh (koera häälitsus) тяв (собачий лай); koira haukuʙ: tjäf, tjäf koer haugub: auh, auh.

to K L P M Lu J too M Kõ Lu Li J I Ku 1. muidu, vastasel korral а то, то; P issuu, issuu, to vied meilt unyõ vällεä istu, istu maha, muidu viid meilt une ära; Lu piäp tarkata tšihuttaa maamunnaa, to laukõõssaa peab oskama kartuleid keeta, muidu (nad) lagunevad; M elä puututa tširveekaa tšiv̆viä möö, too teet tširveesee ampaa ära löö (ära puutu) kirvega vastu kivi, muidu teed kirvesse täkke; I paag rooppa rihennet̆tee, a too appanõʙ pane puder esikusse (külma), muidu läheb hapuks; Lu piäp tšiirehtiä, a to müühäsüᴅ peab kiirustama, muidu hilined; 2. muidu, tavaliselt, harilikult обычно; Li väliss tehtii i aimõssõ kapusõssõ piirõgõ, a too .. kapussaa pantii alla, ailia pantii päälle vahel tehti ka ainult kapsast pirukas, aga tavaliselt pandi kapsast alla, räime pandi peale; 3. (kui ...) siis (если ...) то; (когда ...) то; I ku eväd õõp puhtaad griŋkat, too appanõp piimä kui piimapotid ei ole puhtad, siis läheb piim hapuks; J a jeesli mitä mokomaa, too d́eri minnua aga kui on midagi sellist, siis peksa mind; J a ku kazvon suurõssi, to .. sinnua süüttemää nõizõn aga kui kasvan suureks, siis hakkan sind toitma; Kõ kõõz näväd mentii sinne ... kot̆too too siäll eli hakka kui nad läksid sinna ... majja, siis (nägid, et) seal elas eit; 4. siis то, тогда, затем; Lu too tuli kookkimiizõõ aika siis (= pärast suvetöid) tuli kartulivõtmise aeg; 5. kord ..., kord то ..., то; L irsi to õli lühüᴅ, to vεärä, to pittšä palk oli kord lühike, kord kõver, kord pikk; J jürimizell to sakkassi, to arvõstaa lüüp tult müristamise ajal kord sagedasti, kord harva lööb välku; M too koira eitütäʙ, too sakkali eitütäʙ kord heidutab koer, kord heidutab kanakull (kanu).

toh/gata Lu Ra (J-Must.) -gõt J-Tsv. -gataɢ I, pr. -kaan Lu Ra J -kaa I, imperf. -kazin Lu -kõzin J -kazii I 1. katki lüüa (muna kohta) разби/-вать, -ть (о яйце); Lu tohkaa munad miskaa löö munad kaussi katki; I õuna-drotšonaa piäb muna tohgataɢ kartulipudrusse tuleb muna katki lüüa; Ra kanamunaa tohgattii sekkaa kanamuna löödi katki (toidu) sisse; 2. lahti v. lõhki v. läbi torgata прот/ыкать -кнуть; J dohtõri tohkõz ruuzuu jalgõss arst torkas roosi(paise) jalal lahti; J lehm tohkõs tõizõlt sarvõkaa magoo lehm torkas teisel sarvega mao lõhki. – Vt. ka torkata, törkätä.

tohhat vt. tuhatta.

tohka Kr, pr. imper. pl. 2. p. tooge принесите.

tohkau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = tohkõõssa.

tohkõ/õssa: -ss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -õzi: -õᴢ J lõhkeda, puhkeda вскры/ваться, -ться, прорываться, прорваться; vesi-ruusu ize toh-kõõᴢ roosipaise puhkes ise.

tohmõssi J-Tsv. rumalasti глупо, по-дурацки; vai sill bõõ arvoa pääs, ku siä nii tohmõssi pajatõᴅ kas sul pole aru peas, et sa nii rumalasti räägid?

toh/o Kett. K-Ahl. L P M Lu Li Ra J-Tsv. (I Ma), g. -oo P M Ra J toh̆hoo M (kase)toht берёста; Ra tohod õltii koivussa tšizgottu tohud olid kase küljest (kasest) kistud; L laaputid õlivat tohossa viisud olid tohust; Lu tšülvövakka õli tehtü juurissa i tohossa külvivakk oli tehtud juurtest ja tohust; Lu koššo tehtii mahlaa perässä, kuhõõ johsi mahla; koššo tehtii tohossa vaa kasetohust karp tehti mahla jaoks, kuhu jooksis mahl; karp tehti ainult tohust; M kahtšin toho ~ Kett. kazgõõ toho ~ Ra koivuu toho kasetoht; M nii on valgissunnu niku toh̆hoo liblo on jäänud nii kahvatuks nagu tohulible; M peremeez võtti toh̆hoo liblo i sen̆neekaa puhu surut kõik vällää viĺĺassa peremees võttis tohtlehviku ja sellega puhus kõik purud viljast välja; Ra tohoo pulloᴅ tohtpullud (võrkude ülaservas); P tohoo tšennäᴅ tohtviisud; J minu mälehtüzeᴢ med́d́ee poollaa ep piettü toho tšentšiit minu mälestuse järgi meie pool ei kantud tohust viiske; ■ Lu meni meree rantaa tohtoo tšiskomaa läks kasutut asja toimetama (läks mereranda tohtu kiskuma). – Vt. ka koivu-. – Vt. ka tohoᴢ¹, tohu¹, toohi.

tohoi/n J-Tsv., g. -zõõ J tohust берёстовый, из берёсты; nootaa plafkõd om puizõᴅ, dalisko tohoizõᴅ nooda ujukid (pullud) on puust või tohust. – Vt. ka tohon.

toho-kaššõli J-Tsv. tohtmärss, tohust punutud märss берёстовый кошель, берёстовая сума.

tohok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tohukas, tohurohke, tohust rikas богатый берёстой.

toholaaputti L tohtviisk, tohust viisk берёстовый лапоть; L toholaaputid jalgaza tohtviisud jalas. – Vt. ka tohotšentšä.

toho-laptõ L = toholaaputti; kahõt parit toho- laptõita kaks paari tohust viiske.

toho/n (M-Len. Ra), g. -zõõ = tohoin; jalgaza piettii tohozõt tuflit (Len. 265) jalas kanti tohust jalatseid.

toho-pullo Lu tohtpull, -ujuk, -käba (võrgul) берёстовый поплавок; ennepii õli võrkkoilla toho-pulloᴅ ennemalt olid võrkudel tohtpullud.

tohopärvokka I tohtkorv, tohu(ribade)st punutud korv берёстовая корзина; tohopärvokkoja tehti mokomia, üv̆viä tehti niisuguseid tohtkorve, ilusaid.

tohopää M fig. 1. pudrupea балбес, балда; on tohopää, vähä mälestäʙ on pudrupea, vähe mäletab; 2. lollpea дурак, болван; oi siä tohopää oi sa lollpea!

tohoseltšä Kõ fig. tohman, lollpea дурак, оболтус, болван.

tohosõõ J-Tsv. adv. tohtu (kiskuma) по берёсту (наречие в форме илл-а от toho); J isä meni tohosõõ isa läks tohtu kiskuma.

toho/ᴢ¹ P, g. -hsõõ: -ssyõ P = toho; õli painõttu katagass varo i tohoz õli pantu ümpäri varua. seniekaa löühzättii viskoissa oli painutatud kadakast võru ja toht oli pandud ümber võru. Sellega tuulati (vilja) visates; kazgyõ tohoᴢ kasetoht.

toh/oᴢ² Po -uᴢ J toohuᴢ (Lu-Len.), g. -ohsõõ: -uzõõ [sic!] J toohusõõ Lu-Len. küünal свеча; Po teχ́ tii tohoᴢ, kõm aarikkua õli tehti küünal, oli kolm haru; J meni kõlmõt kõrtaa põlvillaa ümpär tšerikoo, ja siis pani tohuzõõ rätee allõ käis kolm korda põlvili ümber kiriku ja siis pani küünla räti alla; Lu miä nõizin rukolõmaa miikkulaa .. ja lupazin rublaa toohusõ (Len. 277) ma hakkasin paluma (püha) Nikolaust .. ja tõotasin (osta) rublase küünla.

tohotšentšä P toho-tšentš J-Tsv. = toholaaputti; P niinitšennät tehtii niini puu kuorõssa, toho-tšennät tooš tohossa niinviisud tehti niine-

puu koorest, samuti (tehti) tohtviiske tohust; P meill on tohotšennäd valmiiᴅ rl. meil on tohtviisud valmis; J kül han siiz leevvää jalgõt kuivõt, ku toho-tšennet paad jalkaa küll alles siis jäävad jalad kuivaks, kui tohust viisud paned jalga.

tohotuppi L tohust noatupp берёстовые ножны.

toho-tükkü J-Tsv. tohutükk кусок берёсты; vääŋ kazett toho-tüküss pullo keera sellest tohutükist (võrgu)pull.

tohovakka Set. M Lu tohust korv, karp, toos берестяная корзина, коробка.

tohtia, tohtiaɢ vt. tõhtia.

toh/u¹ J, g. -uu = toho.

tohu² [?]: То́гу Pal.1 То́гу Ii-reg.1 tolm пыль. – Vt. ka tolmu.

tohuᴢ vt. tohoᴢ².

toi/mi ~ -m J-Tsv., g. -mii teadasaamine, selgus, selgumine узнавание, выяснение.

toimi/a J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin 1. teada saada узна/вать, -ть; 2. hoolt kanda, hoolitseda заботиться, по-; 3. korraldada, seada, toime panna устр/аивать, -оить (дела).

toimiilõõ J-Tsv.: sait ko toimiilõõ kas sa said teada?; kas sa said aru?

toimik/aᴢ Lu, g. -kaa Lu toimne, toimse koega (kanga kohta) кипорный (о ткани); neĺĺält tortilt lootii toimikas kaŋgaᴢ neljalt kehalt loodi toimne kangas. – Vt. ka toimikkõin.

toimikkoi/n Ra J, g. -zõõ = toimikaᴢ; ku toimikkoin kaŋgõᴢ, siz on nellä suksia kui (on) toimne kangas, siis on (kangaspuudele pandud) neli tallalauda.

toimikkõi/n M Lu, g. -zõõ Lu = toimikaᴢ; Lu uutimoja tehtii toimikkõizõss kaŋkaass uudmeid (= telkkatteid kärbeste tõrjeks) tehti toimsest lõuendist; Lu minuu ämmää aikan õli rüüdi, õli valkaa kaŋkain ja toimikkõin minu vanaema ajal oli (meestel) rüü, oli valge linane ja toimne.

toimit/taa Lu Li, pr. -an Lu Li, imperf. -in Lu Li 1. selgitada, selgusele jõuda разъясн/ять, -ить, выясн/ять, -ить; Lu piäp toimittaa, kui tehä tuleb selgusele jõuda, kuidas teha; 2. hankida, muretseda добы/вать, -ть, доста/вать, -ть; Li miä toimitin enell rutškaa ma muretsesin endale sulepea.

toin, toine, toinen vt. tõin.

toisepäivä, toizeppäivä vt. tõizõnpäivä.

toit/taa Lu (J-Must.) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in toita, elatada, ülal pidada кормить, питать; Lu piäʙ ommaa päätä toittaa peab oma pead toitma (= peab ennast ise ülal pidama); J toitti entez õmaa tüükaa toitis end oma tööga; J täll om viis toitõttõva lass tal on viis ülalpeetavat last.

toittaj/a M-Set., g. -aa toitja, ülalpidaja кормилец, содержатель.

toittau/ta M, pr. -n M, imperf. -zin M ennast toita, ennast (ise) ülal pidada, elatuda кормиться; miä toittaun ma pean ennast (ise) ülal.

toit/ti Lu, g. -ii Lu = toitto; lahzõlõõ piäb antaa toittia, piimää i kõikkõa lapsele peab andma toitu, piima ja kõike.

toittii/ssa Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu toituda, süüa питаться, кормиться; nii piäp toittiissa ku kormuna annõʙ nii tuleb süüa, kuidas tasku kannab (annab); lidnaz inemizet toittiivaᴅ rohkaapi makkiakaa linnas söövad inimesed rohkem magusat (~ toituvad rohkem magusast).

toit/to P J-Tsv. Li, g. -oo: -uo P toit пища, еда, питание; J ann va žiivõtõllõ toittoa, kül siiz leeb liha i võit anna aga loomadele toitu, küll siis saab liha ja võid; J üväss toitoss paksunõb niku üvä sika heast toidust läheb paksuks nagu hea siga; J tšärpeizet sittšiüssä siäll, kuza saavva toittoa kärbsed siginevad seal, kus saavad toitu; Li ep tappaa toittoa ühtä-päätä pidevalt ei jätku (neil) toitu; P vot sillõõ suvõõ toitto vaat (siin) on sulle suvetoit.

toit/tu J-Tsv., g. -uu J = toitto.

toittõmi/n J-Tsv., g. -zõõ toitmine, elatamine, (kellegi) ülalpidamine кормление, питание.

toivoa vt. tõivoa.

toivotõlla vt. tõivotõlla.

tokarno/i J-Tsv., g. -i treimis-, trei- токарный; tokarnoi mašin treipink.

tok/kia (Ra J), pr. -in Ra J, imperf. -kizin toksida, taguda стукать, стучать; Ra J jõka aikõ tikka tokip puut ühtelugu toksib rähn puud.

tokkua vt. tõkkua.

tokkuminõ vt. vesi-.

t́oko-t́oko Ku Lu interj. tśoko-tśoko Lu = tšokk- tšokk; Lu Ku t́oko-t́oko põssa-põssa!

toks/u Lu, g. -uu Lu naps стопка, рюмка; miε valan toksuu viinaa ma valan napsi viina.

tokutaɢ vt. tõkuta.

tokuttaa vt. tõkuttaa.

tolh/o J, g. -oo = tolo; sarvi tokuʙ vällää, jääp pähe tolho (kui) sarv kukub ära, jääb pähe (sarve)könt.

toli/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J suliseda, vuliseda, soliseda журчать, плескать; vesi tolizõʙ jooss putelii vesi soliseb pudelisse joosta.

tolk/ata: -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J külge müksata толк/ать, -нуть, под-

т/алкивать, -олкнуть; tolkkaa iĺĺõkkoitta tšül-tšee, jot tämä jäiz vaiᴅ müksa tasakesi (talle) külge, et ta vait jääks.

toĺk/i Kett. K-Ahl. M I tolki Set. -ki P = toĺko; P niku minu lahs kazvatõttu, toĺkki bõõ milla sünnütettü rl. nagu minu laps kasvatatud, ainult pole minu sünnitatud; M toĺki rüizvadruškod da piirgõd õltii ainult rukkijahutainast korbid ja pirukad olid (ennemalt).

tolk/ka J -k Li Ra J-Tsv., g. -aa salk, kahl; tuust, tort пук, пучок; Ra pikkarain tolkk ivussiiᴅ väike salk juukseid; J viska opõizõõ karsina tolkk einä viska hobuse sõime tuust heinu; Li mokoma suuri tolkk einää tokku maallõ tee päällä niisugune suur tuust heinu kukkus maha tee peale; J ivusõõ tolkka juuksesalk, -kahl; J villaa tolkk villatort. – Vt. ka einä-, ivus-. – Vt. ka toppa.

toĺkka P = toĺko; lemmüz lennäb niku lintu, toĺkka täll on takan ripup tulinõ rihma (Mäg. 111) kratt lendab nagu lind, ainult taga ripub tal tulekarva nöör.

toĺkki vt. toĺki.

tolk/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J tõugata, tõugelda толкать, толкаться; elka tolkkiga tõin-tõiss ärge tõugake teineteist; tolki, tolki, saat tšiire nisk-talkkunaa tõuka, tõuka, saad kiiresti vastu kukalt.

toĺkko vt. toĺko.

tolk/ku M Kõ Lu J (K-Ahl. Li I Ku), g. -uu Lu J 1. mõistus, taip, aru(saamine), tolk толк, разумение, понимание; J jõka tüüt piäp teha tolkukaa iga tööd peab mõistusega tegema; J täll bõõ milläiss-tši tolkkua tal pole mingisugust aru (peas); Kõ izze saatta tolkkua ise (ju) saate (asjast) aru; M täm on kõikkinaa vähämeelelin, ühskõik täm ep saa mit̆täit tolkkua ta on päris rumal, niikuinii ei saa ta midagi aru; Kõ tolkkua saan, pajattaa en või (teie keelest) aru saan, (aga) rääkida ei oska; Lu se ep saa ävüssä tolkkua, tämä ep tää, mikä se on äpü tema ei saa (üldse) aru südametunnistusest, ta ei tea, mis on südametunnistus; M emmä täätännü mit̆tää tširjolaissa tolkkua (lapsena) me ei saanud raamatutest midagi aru; J võtab tolkkua (Must. 185) (ta) saab aru; J koira võtab aisust [< aisuss?] tolkkua (Must. 168) koer tunneb lõhnast (ära) (= saab lõhna järgi aru); 2. kasu, mõte, tolk польза, смысл, толк; K linnulta evät saa mitäitä tolkkua, lintu vaitas laulab puuza (Ahl. 120) linnust ei saa nad mingit kasu, lind ainult laulab puu otsas; Lu tämä tüüss ebõ tolkkua, nigu siglõl vettä kantaa tema tööst ei ole (mingit) tolku, nagu sõelaga vett kanda; M mih̆́h́ee siε teet kasta aźźaa, ku sinuss bõõ tolkkua miks sa teed seda tööd (asja), kui sinust pole tolku; M mõnikaz inehmin ain suv̆vaab ruttaa, a enessä tolkkua eb õõ mõni inimene armastab kiirustada, aga enesest ei ole tolku; Lu kase tüü on aigaa veettemin, kui kaugaa nii müü teemme, ain ilma tolkkua see töö on ajaviitmine: kui kaua me ka ei teeks, ikka pole sellest tolku; 3. kord порядок; Lu kassin taloᴢ eb õõ tolkkua siin talus ei ole korda; Ku nain ko om peremmeeᴢ, nii tolkkua eb oo kui naine on peremees, siis korda ei ole; ■ L kui pappi libo lappolain tuli vassaa, tolkkua eb liennü kui preester või nõid tuli vastu, (siis) ei tulnud midagi head.

toĺk/o K-Ahl. L M V -ko I ainult, vaid, üksnes только, лишь; V toĺko ühs ärtš karjaᴢ ainult üks pull on karjas; M võhka on siğgaa roho, pehmiä, tõin žiivatta tätä ep söö, toĺko sigaᴅ võhk on sea rohi, pehme, teised loomad seda ei söö, ainult sead; I kõittši koolivadõ. nüüᴅ jäännüt toĺkko miä pat́štii ühsinnääɢ kõik (vadjalased) surid. Nüüd olen jäänud ainult mina peaaegu üksinda; I i sis ku mennäs toĺko laulaaz da mennäsee ja siis, kui minnakse, (siis) vaid lauldakse ja minnakse; L nahka-iiri võip toĺko perεä päivεä laskua lennellä nahkhiir võib üksnes pärast päikese loojangut lennelda. – Vt. ka toĺki, toĺkka.

tolkuit/taa Lu (K L J) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J seletada, jutustada толковать, рассказывать, объяснять; Lu piäb üvässi tolkuittaa, jott tämä saisõis tolkuu peab hästi sele-tama, et ta saaks aru; K meitä siiz eb õpõtõttu kaaskoi tolkuittamaa, a õpõtõttii tüötä tetšemää meid siis ei õpetatud muinasjutte jutustama, aga õpetati tööd tegema. – Vt. ka tolkuttaa.

tolkuta (J-Must.), pr. tolkku/an J, imperf. -zin aru saada, mõista понимать, разуметь; ruumõ näeb i tolkkuab i nõizi tšüsümää koolnu näeb ja saab aru ja hakkas (soldatit) paluma.

tolkuto/i Li J-Tsv., g. -i J = tolkutoo; J tolkutoi meeᴢ arutu (~ rumal) mees; Li tolkutoi juttu rumal jutt.

tolkut/oo M Lu (P J-Tsv. vdjI), g. -tomaa: -tom̆maa vdjI arutu, rumal, mõistuseta глупый, тупой, бестолковый; J pääsi naizõssi tolkuttomalõ mehelee sai naiseks rumalale mehele; M häilääp tšülässä tšül̆lää, on mokoma tolkutoo hulgub külast külla, on niisugune arutu; M kazess inehmizess tolkkua ebõõ, tolkuttomia juttuja ain pajataʙ sellel inimesel ei ole mõistust (peas), räägib aina arutuid jutte; ■ M tolkutoo maa, täll mit̆täid ep kazvo vilets (viljatu) maa, sellel midagi ei kasva; Lu tolkutoo varma väga paks (arutult paks inimene).

tolkut/taa K M Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu = tolkuittaa; M isä tällee tolkuttii sen̆nee aźźaa isa seletas talle selle asja (ära); Lu en õõ izze nähnüᴅ, a tõizõt tolkutõttii (ma) ei ole ise näinud, aga teised jutustasid; Lu tämä tolkutti millõ ta jutustas mulle.

tolkuttomassi M arutult, oskamatult, halvasti, viletsalt бестолково, неумело; nät ku on tolkuttomassi sitonnu, kõik koorma lahkoaʙ näed, kui halvasti on (kinni) sidunud, koorem puha laguneb (koost).

tolm/u J-Tsv., g. -uu J tolm пыль; riigaa koomin on täünö tolmua rehealune on tolmu täis; müllüz on tolmua nurkõt täünö veskis on (kõik) nurgad tolmu täis; ■ tolmua tetšemä purus-

tama, pihuks ja põrmuks tegema. – Vt. ka tomu.

tolmuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tolmune пыльный, запылённый.

tol/o¹ M, g. -oo M (luust sarve)könt; роговой отросток; M sarvi läheb vällää, siz jääp päh̆hee tolo (kui lehma) sarv tuleb ära, siis jääb pähe (sarve)könt. – Vt. ka tolho.

tolo² vt. dolo.

tolopäittää J-Tsv.: tolopäittää sarg (põllutüki või -siilu nimetus sellise kogukondliku liisuga jaotamise puhul, kui igale perele ettenähtud põllutükid anti ühes kohas järjestikku).

tolot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kõliseda, tiniseda; kõlistada, tinistada звенеть; звонить, бренчать.

tolot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn, imperf. -tõlin J frekv. ←tolottaa.

tolstofk/a ~ -õ Lu, g. -aa 1. (meeste kodune pükste peal kantav jämedast riidest) päevasärk толстовка; 2. (alumine rõivas одежда, носимая поверх белья); tolstofka se on alavaatõ, alla šinelii t., see on alusrõivas, sineli all (madrustel).

tomak/aᴢ Lu, g. -kaa Lu udune туманный; meri on tomakaᴢ meri on udune. – Vt. ka tomakkõin.

tomak/ka Lu Li J-Must. I -k Lu J-Tsv. (I-Len.), g. -aa Lu 1. udu туман; Lu tomakka laskõõb maallõ niku häkä udu laskub maale nagu hägu; I oomnis i õhtagona jõgõssa i jarvessa nõisivat tomakat (Len. 286) hommikuti ja õhtuti tõusis jõelt ja järvelt udu; Lu ku tomakk onõ, sis kello buju ääneʙ kui (merel) on udu, siis kellpoi undab; I tomakka kõõs laskõuʙ orkoo, roosõh kui udu langeb maha, (tekib sellest) kaste; 2. udune, udu- туманный; Lu tänä on tomakk ilma, mittää eb näü täna on udune ilm, midagi ei ole näha; Lu tomakall ilmall laivoill on kehno meres seilata uduse ilmaga on laevadel kehv merel purjetada; Lu tomakka vihma uduvihm. – Vt. ka tomakaᴢ.

tomakkõi/n J-Tsv., g. -zõõ = tomakaᴢ.

tomu [?]: То́му Pal.1 tolm пыль. – Vt. ka tolmu.

toń/a Lu, g. -aa Lu 1. loomus (kalapüügil) улов, тоня; ühee päivää tońa ühe päeva loomus; 2. loomusekoht, kalapüügikoht (meres) рыболовное место (в море).

toŋ/ki ~ štoŋki Lu, g. -gii Lu teng (masti pikendus v. jätk) стеньга; galjasila on toŋgiikaa mašti kaljasel on tengiga mast; saaliŋgassa lähep štoŋki saalingist (= masti tengiga ühendav ristpuu) algab teng; toŋgiss tuõp fartoni tengist tuleb parduun (= vant, tross tengi kinnitamiseks); toŋgiss rautavantat tullaa, fartonit kutsutaa tengist tulevad (alla) terasvandid, (neid) kutsutakse parduunideks.

toŋki/a J-Tsv., pr. toŋgin J, imperf. -zin J tuhnida рыться, шарить; toŋgip sigaa viittä tuhnib sea moodi. – Vt. ka tõŋgata, tõŋkaa, tõŋkõa.

tonn/a M, g. -aa tonn тонна; tehäs suur kuhja. siäl on mõnia tonnõõ tehakse suur kuhi. Seal on mitu tonni (heina). – Vt. ka registra-.

tonni vt. lasti-.

tont/ti L P M Kõ S Lu Ra J Тонти Tum., g. -ii L M S Ra J kurat, vanakuri, vanapagan, saatan, tont, paha vaim (ka sõimus.) чёрт, дьявол, бес, злой дух (и как руг.); P kunni pari saap kokuo-syõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs. kuni paar saab kokku, seni kulutab kurat kümme paari kingi; M unõz näeʙ, etti tontti lutisaʙ näeb unes, et vanakuri pitsitab (teda); Kõ mikä pahapool, se i tontti mis (on) vanakuri, see (on) ka kurat (= mõlemad tähendavad kuradit); Kõ tontti i altiaᴢ, ühs paha kõikk on kurat või haldjas, üks paha (vaim) on kõik; J nõgõkõz niku tontti nõgine nagu tont; S rüttšeez juttõõb on tontti, tontti võtap sin̆nua rukkis, ütleb (lapsele), on tont, tont võtab sind (kinni); Kõ tontti neit tääʙ tont neid teab; J tontti tätä tääp, kuhõõ tämä on vainunnu tont seda teab, kuhu ta on kadunud; J d́eedõ .. kaĺĺuʙ: piä tšiin, piä tšiin, as siä kossoi tontti vanaisa .. karjub: pea kinni, pea kinni, ah sa kõõrdsilmne kurat!; Lu tämä inotuᴢ (tontti) meni jo kottoo tema, vastik inimene (kurat), läks juba koju. – Vt. ka tamppu.

too¹ J too; see то; это; siäll hanse too on seal too ju on; mikä too on mis too (~ see) on?; kulu toossa kuuta kahsi rl. kulus (= möödus) sellest kuud kaks.

too² vt. to.

tooaɢ, tooak vt. tuvva.

tooh/i Ku, g. -ee = toho; etsitt́śii toohi otsiti (= toodi, muretseti) kasetoht; nois pitämää toohtõ välize hakkas pidama tohtu (millegi) vahel.

toohuᴢ vt. tohoᴢ².

tooj/a K-Salm. (K-Al. R-Lön.) tuoja (R-Reg.), g. -aa fig. tooja, sünnitaja (ema metafooriline nimi rahvalauludes) родительница, родимая (метафорическое название матери в народных песнях); R enne elle sünnüttäjäni tunnussaka minua (tuumi tuojani) (Reg. 16) rl. ema, mu hell sünnitaja, vaata ka mind (mu ilmaletooja). – Vt. ka ilmaa-, maalõõ-, parmaas-, taso-, tuumi-, tähti-.

toojainõ vt. ilmaa-.

toojanõ vt. tuumi-.

tool/i M, g. -ii M tõrvapapp толь.

toolikatto M Lu tooli-katto Ku (tõrvapapiga kaetud katus) толевая крыша.

toom/i¹ K-Ahl. M Kõ S Lu Li Ra J Kl-Set., g. -õõ Lu toomingas, toom, toomepuu черёмуха; M toomõd elkotsõvaᴅ toomingad õitsevad. – Vt. ka toomikaᴢ, toomikka, toomikkapuu, toomikko, toomikpuu, toomipuu, toomo, toomuᴅ, toomõpuu, tuumuᴅ.

toom/i² J Lu, g. -õõ Lu 1. (pähkli)tuum (ореховое) ядро; J pähtšenää toomi pähklituum; 2. (kirsi, ploomi jt. luuviljaliste) kivi косточка (косточковых растений); Lu viišńää toomõᴅ kirsikivid. – Vt. ka pähtšenä-. – Vt. ka toomu, tuumi¹.

toom/i³ Li, g. -ii Li = toomi²; 1. pähtšenäl on tooš toomi pähklil on ka tuum; miä võtin pähtšenältä toomii poiᴢ ma võtsin pähklil(t) tuuma välja; 2. mesimarjaa seez on toomi kirsimarja sees on kivi; sliivaa seeᴢ, toomimarjaa seez on toomi ploomi sees, toomingamarja sees on kivi.

toomii/n J-Tsv., g. -zõõ J toomingane, toomingast черёмуховый.

toomik/aᴢ¹ M Kõ (Ja-Len.) -as K-Ahl. M-Set. I-Len. tuomikas R-Reg., g. -kaa = toomi¹; M toomikaz elkotsaʙ toomingas õitseb.

toomik/aᴢ²: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tuumaga (pähkel) с ядром (об орехе).

toomik/ka K M, g. -aa M = toomi¹.

toomikkapuu M Kõ = toomi¹; Kõ toomikkapuu kukiʙ, siiš tšülvääz õzraa (kui) toomepuu õitseb, siis külvatakse otra.

toomik/ko M (Kõ), g. -oo Kõ = toomi¹; M tšülvömä kui nõistii, senell aikaa ain vaatattii, što kui toomikko puu jo algab niku elkottsaa, siiz õli saamõi paraz õzraa tšülvü kui hakati külvama, (siis) sel ajal aina vaadati, et kui toomingas hakkab juba nagu õitsema, siis oli kõige parem odrakülv(iaeg); Kõ toomikoo puu toomepuu, toomingas.

toomikkopuu M = toomi¹; toomikkopuu jo algab õlkottsaa toomingas hakkab juba õitsema.

toomikkõpuu M = toomi¹; M toomikkõpuu nõizõb elkottsamaa toomingas hakkab õitsema.

toomikpuu M = toomi¹.

toomimarja Lu Li I toomi-marja Lu toomingamari черёмуховая ягода; I toomipuu i toomimarja toomingapuu ja toomingamari; Lu toomi-marja on mussa marja, suurõs puus kazvoʙ toomingamari on must mari, suures puus kasvab; Lu toomi-marjaa pannaa viinaa sekkaa, teh́h́ää nastoikaa, ku on süätauti, siz juuvvaa, on üvä lekarstva toomingamarju pannakse viina sekka, tehakse nastoikat; kui on kõhulahtisus, siis juuakse, on hea arstim; Li toomimarjaa seez on toomi toomingamarja sees on kivi (seeme).

toomin (J) hrl. pl. toomizõᴅ (J) = toomussõᴅ; veeb laχsiilõõ toomizõss viib lastele küla- kostiks.

toomipuu K M Kõ S Lu Li Ra J-Tsv. I Ku toomippuu Kett. tuomipuu P = toomi¹; Ra toomipuu nõisi kukkimaa toomepuu hakkas õitsema; I toomipuu i toomimarja toomingas ja toomingamari.

toomis/sua J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -su tuuma luua, tuuma kasvatada образовать ядро.

toomis/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -su = toomissua.

toomizilla Lu Li rase беременная; Lu toomizilla on kase nain see naine on rase.

toomizõllaa Lu = toomizilla; nain onõ toomizõllaa naine on rase.

toomitootu R-Lön. tuomitootu (R-Lön.) = tuumitootu; tuli turva tuonelaa tuomitooussani (Lön. 186) rl. tuli tugi toonelale mu sünnitatust.

toom/o: tuomo R-Reg., g. -oo fig. toomingas, toomingake (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes) черёмуха, черёмушка (ласковое обращение к невесте в народных песнях); marja mene muille maille, kala muille kaloille, tuomo toizille vezille (Reg. 23) rl. mari läheb muile maile, kala muile kaladele, toomingake teistele vetele. – Vt. ka toomi¹, toomuᴅ, tuumuᴅ.

toomosõ/ᴅ: -t Lu-Must. pl. = toomussõᴅ; emä juttõõb poigalõ: isäs toob tõizilta mailta sillõ vassomasia toomosia (Must. 158) (muinasjutust:) ema ütleb pojale: su isa toob sulle teistelt maadelt võõrast külakosti.

toompuu Li toom-puu J-Tsv. = toomi¹.

toom/u Li, g. -uu (pähkli)tuum ореховое ядро; pähtšenä toomu pähklituum. – Vt. ka toomi², toomi³, tuumi¹.

toomu/ᴅ: -t K-Ahl. R-Lön. P-Al., g. -u 1. K-Ahl. toomingake, toomepuuke черёмушка; 2. fig. toomingake, toomepuuke, toomeke (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes) черёмушка (ласковое обращение к невесте в народных песнях); P marjaa mennä muilõõ mailõõ, toomut tõizilõõ vezilee (Al. 47) rl. marjal (tuleb) minna muile maile, toomingake(sel) teistele vetele. – Vt. ka toomi¹, toomo, tuumuᴅ.

toomussõᴅ M pl. külakost, kingitused гостинец; veettä toomussõᴅ, gasnitsaᴅ viite külakosti; miä tahõn tätä meelütellä, tõin tälle toomussia ma tahtsin teda rõõmustada, tõin talle külakosti. – Vt. ka toomin, toomosõᴅ.

toomuz/i Lu J-Tsv. (Li J), hrl. pl. -iᴅ Li J 1. külakost гостинец; J pisä toomuzi põvvõõ pista külakost põue; J esimein toomuzi sillõ esimene külakost (saab) sulle; Li laavotšnikka ain pani toomuzia lahsiillõ kaupmees pani alati lastele külakosti (kaasa); J ülpiä lahs lohmõs tõizõlt toomuzit tšäess sõnakuulmatu laps kahmas teiselt külakosti käest; J taitaa tõit toomuzii rl. küllap tõid külakosti?; Lu lidnass tootii toomuzija linnast toodi külakosti; J aissiä tuhm: kõik toomuzid darittõli tšülä lahsiilõ oh seda lolli: kogu külakosti jagas külalastele ära; J suur passibo toomuziiss suur tänu külakosti eest!; 2. pl. maiustused лакомства; Lu tämä tõi tälle kõikõlaizijõ toomuzijõ, sais tšiirepä tervüülle ta tõi talle (= peigmehele) igasuguseid maiuspalasid, saaks (ta vaid) kiiremini terveks; J ku herroillõ leeb jolkkõ toomuziikaa, võta millõõ kultõim pähtšen kui mõisasakstel tehakse maiustustega (ehitud) jõulupuu, siis võta mulle kuldne pähkel; 3. kingitus подарок; J ženiχõ lähetti toomuzia peigmees saatis kingitusi.

toomõmarja Lu = toomimarja.

toomõpuu Lu = toomi¹.

toon/aa K-Ahl. tuonaa P -na J toona, hiljuti, äsja недавно; P müö tšäüzimmä tuonaa siεll me käisime hiljuti seal; K annõt palĺo, anna veelä, anna niitä, min lupasit, mine toonaa toivottelit, mine tšävvezä tšäsätit (Ahl. 95) rl. (pulmalaulust:) andsid palju, anna veel, anna (kätte) need, mida lubasid, mida toona tõota-

sid, mida (kosjas) käies kinnitasid. – Vt. ka toono.

toon/i¹ K-Al. R-Eur. tuoni (R-Reg.), g. -õõ toonela, manala, surnute riik преисподняя, загробный мир; R ätän valkoja vaalijäni avatka tuone uhzet tuone akkunat armijäni (Reg. 21) rl. mu isa, mu valgepäine hoidja, avage toonela uksed, toonela aknad, mu hellitaja; K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl. see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas. – Vt. ka toonõla.

toon/i² J-Tsv., g. -ii J toon голос, тон; kül laulomm, ann va tooni küll(ap) laulame, anna aga toon (kätte).

toono J = toonaa; vass toono tšäi meill alles hiljuti käis (ta) meil; a toono peremmees kobulõllõ pääte müü lohmõz nii kõvassi aga äsja äigas peremees (poisile) saapaliistuga nii kõvasti vastu pead.

toonõla: tuonela (R-Lön.) = tooni¹; tuli turva tuonelaa tuomitooussani manalaa vara vaalitustani (Lön. 186) rl. tuli turv toonelale mu sünnitatust, manalale tugi mu mähitust.

toopolpuu Li palsamipappel, lõhnav pappel душистый тополь.

toop/pi [< is] Lu Ra J-Tsv. g. -ii Ra J toop штоф; J õsin kahs tooppia lina seement ostsin kaks toopi linaseemet; Ra pool tooppii viinaa pool toopi viina; Ra ko rikop parvõõ patoja, i tõizõõ parvõõ tooppiit rl. kui lõhub hulga (savi)potte ja teise hulga toope. – Vt. ka pool-, tina-. – Vt. ka štooppi.

tooppi/in J-Tsv., g. -izõõ J toobine штофный; möi tooppiizõõ võrraa marja müüs toobitäie marju.

toor/a M, g. -aa toores сырой; hoikukkõin pala omõnaa tooraa õhuke viil toorest kartulit. – Vt. ka toorõ, toorõᴢ.

tooris/sua (M), pr. -uʙ M, imperf. -su = toorõssua; maata vas̆soo toorisuʙ vastu maad (vili) niiskub.

toor-terve J-Tsv. täiesti terve; värske, terve совершенно здоровый; свежий; vass õlin toor-terve, de järestää tuli rappauᴢ alles olin täiesti terve, ja äkki tuli rabandus; urpo-varpo, toorõt-terveᴅ, sillõ kana, millõ muna (liha-

võtteaegsest urvitamislaulust:) urb, varb, värsked, terved, sulle kana, mulle muna.

too/rõ vdjL K M Lu Li J (Kõ) tuorõ P (K L) -re (Ku) -r J-Tsv. too/rõᴢ J I tuorõᴢ P -rõh vdjI I Kl-Set. (Kett. J) tuorõh (L) Ту́ры Ii-reg.1 Турь Pal.2 Туоре́сь Pal.2, g. -rõõ K Lu J tuor/õõ K -yõ P 1. toores сырой, неспелый, незрелый; Lu toorõ kanamuna toores muna; Li mikä on keittämättä, se on toorõ mis on keetmata, see on toores; Li leivää süämmee pantii toorõ liha, se autoz ahjoᴢ leiva sisse pandi toores liha, see haudus ahjus; I kapussaa možno tšihuttaaɢ, i toorõhta možno süüäɢ seemvõikaa kapsast võib keeta ja toorest võib süüa, taimeõliga; J miä ison toorõtta i soolõssa kallaa mul on isu toore soolakala järele; M toorõõd marjaᴅ, eb antaa valmissua (korjatakse) toored marjad, ei lasta valmida; M lämmittääs sauna toorõijõõkaa leppiikaa köetakse sauna tooreste leppadega; Lu ku toorõõ algoo paad ahjoo, ni va pisizeʙ kui paned toore halu ahju, siis vaid visiseb; Lu rooppa on jäänü topi toorõõss puder on jäänud päris tooreks; 2. värske свежий, сырой; J võtti vaa palaa toorõht leipää võttis ainult tüki värsket leiba; K väitimmä valua, tuorõõ valuo tšierämm ümpärikkua, siiz üvä on vedasime sõnnikut, värske sõnniku künname maasse (keerame adraga ümber), siis on (see) hea; M toorõ piimä värske piim; J toor ein värske hein; K toorõõss terveess (lihavõtteaegsel urvitamisel öeldi:) värskeks, terveks!; 3. märg, niiske мокрый, сырой, влажный; M kuza õli maa toorõ, siεll siz adraakaa lastii kanavikkõizõᴅ kus maa oli märg, seal siis lasti adraga kraavikesed (sisse); M a brotkuzikko paikka, se on toorõ paikka, opõzõll et pääz üli, opõn vaj̆jooʙ aga vajuv koht, see on märg koht, hobusega ei pääse läbi, hobune vajub (sisse); M sis kui sõvad ovat kõv̆vii kuivaᴅ, piäp pruizgata vettä, tehä sõvat toorõõssi kui pesu on (triikimiseks) väga kuiv, (siis) tuleb piserdada vett, teha pesu niiskeks; M roosõttu kuraᴢ, semperäss etti õli toorõõs paikkaᴢ nuga läks rooste, sellepärast et oli niiskes kohas; M talvi on toorõ talv on niiske; M toorõ sää niiske ilm; M ai ku toorõõd akkunaᴅ, palavaz akkunaᴅ oi kui märjad aknad, higis(ed) aknad; ■ Lu toorõ talvi, eiko õlõ suur pakkan, eiko õlõ märtšä pehme talv: ei ole kõva pakane, ei ole sula (märg). – Vt. ka toora, toorõᴢ.

toorõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J toorevõitu сыроватый.

toorõs/sua (M), pr. -uʙ, imperf. -su niiskuda сыреть, от-, влажнеть; etti viĺĺa ep toorõssuisi et vili ei niiskuks. – Vt. ka toorissua.

toorõᴢ J I tuorõᴢ P Туоре́сь Pallas2, g. -rõõ J -yõ P toores сырой; P levvät kahtšipuuss, mikä bõlõ kuiva, a on tuorõᴢ, tšäznää, sitä tšüsüvät kopittaa (kui) leiad kasepuu küljest (kasepuust), mis pole kuiv, vaid on toores, käsna, (siis) seda kästakse koguda; I kui vihko õli toorõᴢ, siis kahsi i kõlmõt päivää kuivatõttii rüissä kui (vilja)vihk oli märg, siis kaks ja kolm päeva kuivatati rukist. – Vt. ka toora, toorõ.

toorõ/õltaa M Lu -ltaa Lu toorelt, toorena всырую, в сыром, неспелом виде; Lu maamunat toorõõltaa koori, siiš tšihuta ahjoᴢ koori kartulid toorelt, siis keeda ahjus; Lu prökkö õli lahsijõ rooka, sitä süütii toorõltaa, sitä ep tšihutõttu (noor) põldosi oli laste toit, seda söödi toorelt, seda ei keedetud; M toorõõd marjaᴅ, eb antaa valmissua, võttaaᴢ toorõõltaa marjad vällä toored marjad, ei lasta valmida, nopitakse marjad toorelt ära.

toožõ R L M S Lu J I toože M I toožen[!] Al. toožo M Ku tooža Lu-Len. tuožõ L P Po tuože K-Must. L tuožo K toož P M Lu Li Ra J tuož P tuoš K-Ahl. tožõ K P Po I tožo K-Al. M Kõ Lu I tož K-Al. ka, samuti тоже, также; L tšihlagonn toožõ tšihutõttii õlutta ka vastlapäevaks pruuliti õlut; K naizikot tožõ õlivad umalaza ka naised olid purjus; I mäntüpuussa tetši tožo assõita männipuust tegi (ta) samuti nõusid; J lampat jo oŋ kotonn, lehmet para·iko tooš tulla lambad on juba kodus, ka lehmad tulevad praegu; I sarafanaa toožõ izeg õmpõlimmaɢ ka sarafani(d) õmblesime ise; P no juollass tuož noh, öeldakse ka; Kõ õli tožo aika oli ka aeg.

tootap/a [?]: tuuotapa [?] (K-Salm.), g. -aa = tootava; jos leep tuuotapas parõpi, rahaa pantu rakkaapi, elä sie enneä hülkää (Salm.1 772) rl. kui saab su mõrsja (emast) parem, raha(ga) (mehele) pandu (emast) armsam, ära sa (siiski) ema(kest) hülga.

tootav/a M-Set. (K-Ahl. Kõ-Set.), g. -aa fig. mõrsja (rahvalauludes) невеста (в народных песнях); Kõ too tootavas parapaa, kaupitus kalliipaa. elä eitä emüttäni (Set. 750) rl. too oma mõrsja (toodav emast) parem, oma kositu (kaubeldu) kallim. (Aga) ära jäta meie emakest maha!

toot/tši Li J-Tsv., g. -šii J (toodud) kingitus, saadetis подношение; Li tšenekaa se toottši kellega (toodi) see kingitus?

tootu vt. elle-, ilmaa-, põvvi-, päivä-, tasa-, taso-, toomi-, tuumi-, tähti-.

toouaɢ vt. tuvva.

tooukkai/nõ (R-Lön.), g. -zõõ ilmaletoodu, sünnitatu (lapse hellitusnimi rahvalauludes) родименьк/ий, -ая; рождённ/ый, -ая (ласковое обращение к ребёнку в народных песнях); vai kuulu kummija enneni kuvattu, imeitäni enneni ilma tooukkaini (Lön. 184) rl. või on kuulda imesid, mu ema sünnitatu, imesid, mu ema ilmaletoodu. – Vt. ka ilmaa-, tähti-.

toov/ari J -õri J-Tsv., g. -arii ~ -õrii J toober чан, ушат.

toovari-puu J (Ku) toobripuu (puu, millega kantakse toobrit kahe vahel) уручина, поручина; Ku naized joost́śi, ken koukuukaa, ken uffatkaakaa, ken toovaripuukaa naised jooksid, kes kaelkooguga, kes ahjuhargiga, kes toobripuuga.

toovv, toovva, toovvõ vt. tuvva.

top/ata (Lu) -at J-Tsv., pr. -paan J Lu, imperf. -pazin: -põzin J 1. peatada, kinni pidada, kinni panna остан/авливать, -овить, удерж/ивать, -ать, закреп/лять, -ить; Lu piäp õikõ krutoi kanamuna tšihuttaa, se niku toppaaʙ peab õige kõva kanamuna keetma, see nagu peatab (paneb kõhu kinni); 2. (jalgadega) tampida, põntsutada топать (ногами); J toppaab jalkaa mahaa põntsutab jalga vastu maad.

topi Lu: topi toorõ päris toores; rooppa on jäänü topi toorõõss puder on jäänud päris tooreks.

topok/ka: -k J-Tsv., g. -aa J 1. sokk, kapukas носок, карпетка; topokõd jalgõᴢ kapukad jalas; 2. katkine jalanõu, kott опорок.

top/pa [?]: -p J-Tsv., g. -aa [?] 1. kahl, tuust пук, пучок; 2. kimp связка. – Vt. ka tolkka.

toppaperze Li nõid колдун.

toppar/i Lu, g. -ii toppar, ankruketi pidur стопор (якорной цепи); topparill on kahs aaraa topparil on kaks haru; toppari tehkaa lahtii (käsklus laeval:) tehke toppar lahti!

top/pi Lu, g. -ii Lu topp (masti v. tengi ülaots) топ (верхняя часть мачты); topp tuõp toŋgiss topp algab (tuleb) tengist.

top/pia J, pr. -in J, imperf. -pizin J (kinni, täis) toppida зат/ыкать, -кнуть, наби/вать, -ть; topi savõkaa tšiin topi saviga kinni.

toppi-seili ~ toppseili Lu topipuri, topsel (kolmnurkne puri kahvelpurje peal) топсель. – Vt. ka topseli, topseli-seili.

tops J-Tsv. (orig.: остановка).

topsel/i Lu, g. -ii Lu = toppi-seili; ahterii top-seli, vööriitopseli, väli topseli ahtritopsel, vööritopsel, vahetopsel. – Vt. ka ahteri-, väli-, vööri-.

topseli-seili Lu = toppi-seili.

toptši/a J-Tsv., pr. tobdžin J, imperf. -zin J tallata топтать, вы-; kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkimaa (= rukkipõllu) ära tallanud; toptšittu maa (ära)tallatud maa.

toptšit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← toptšia.

toput/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J trampida (jalgadega) топать (ногами), стучать (ногами); jalkoikaa toputtõma jalgadega trampima.

toput/õlla (J) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← toputtaa; J nütte taitõ d́eeduškõ seizob veräille ... toputtõõb vaaleŋkoikaa ja irvisseeb mõizaa rahvaakaa nüüd vist vanaisa seisab väraval ... trambib viltidega ja lõõbib mõisarahvaga.

tor/a [< sm?] J-Must., g. -aa tüli, riid ссора, раздор.

tor/ba P Li -bõ Li -ʙ J-Tsv. -pa M, g. -baa J 1. torp, (hobuse) peakott торба, овсяной кошель; J pisä opõizõlõ kagrakaa torp pähää pista hobusele kaeratorp pähe; M med́d́ee viisiä torpa, mizess opõn sööp kagroi. opõzõõ torpa meie viisi (= meie keeles) on torp, millest hobune sööb kaeru. Hobuse torp; 2. P (selja)kott, (toht- või niin)märss котомка, (берестяной или лыковый) кошель.

torf/fa Li -f J-Tsv., g. -aa J turvas торф. – Vt. ka torffi.

torffavesi Li (roostene) soovesi, maakevesi, kõnek. turbavesi (ржавая) болотная вода; maakki, torffavesi, tartuʙ maage, (maakene) turbavesi, (see) jääb külge (= määrib ära).

torf/fi I, g. -ii = torffa.

t́or/gata (P) -gõt J-Tsv., pr. -kaan P J -kan J, imperf. -kazin: -kõzin J riivida тереть (тёркой); P t́orkaa rettšää riivi rõigast; J rettšä t́orgõta t́orgõll rõigast riivitakse riiviga. – Vt. ka t́orkata, t́orkkaa, törkätä.

torgof/ka K L -k J, g. -kaa müüja(tar) торговка; K tulõbõ ... torgofka i müüb varenjaa tuleb ... müüja(tar) ja müüb keedist.

torgofšik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J = torgofttsa.

torgoft/tsa Lu -ts J-Tsv., g. -saa J kaupmees, müüja торговец; Lu torgofttsa õsab i müüʙ, tämä saab barišaᴅ, välirahaa kaupmees ostab ja müüb, ta saab vahekasu; J torgoftts petäb nii, jod et kuul etko näe kaupmees petab nii, et (sa) ei kuule ega näe.

torgovĺ/a: -õ J-Tsv., g. -aa: -a J kauplemine, kaubandus торговля; tšülä laafkõs torgovĺõ tšäüb üvässi küla poes käib kauplemine hästi; juudõlaizõd om võtõttu kõik torgovĺa õma haltu juudid on võtnud kogu kaubanduse oma valdusse.

torg/u M J, g. -uu M kauplemine торговля; J kase kõrt sain torguss suurõõ kaihoo seekord sain kauplemisest suure kahju.

torgu-flootta Lu kaubalaevastik торговый флот.

torguit/taa P M Po Lu (K J) -ta J-Tsv., pr. -an P M Po -õn J, imperf. -in P J kaubelda, kaubitseda, müüa торговать, продавать; P nõizõmma kahyõ tšezzie torguittamaa hakkame kahekesi kauplema; M tämä laavgas torguitaʙ ta kaupleb poes; J i meni omenoikaa torguittõmaa ja läks õunu müüma. – Vt. ka torguttaa.

torguit/õlla: -õll (J-Tsv.), pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← torguittaa; naapuri torguittõõb laafkõᴢ mõnõllaizõ tavaraka naaber kaupleb poes mitmesuguse kaubaga.

torgumeeᴢ Lu Ra rändkaupmees, ülesostja торговец, скупщик; Ra mitä müüjeskellää, mikä torgumeeᴢ on siäl mida müüakse, mis kaupmees seal on?

torgut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = torguittaa; ku riiss om müütü, ni tämäss enepä bõõ mitä torgutta kui asi on müüdud, siis pole tema pärast enam vaja kaubelda.

torgut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← torguttaa.

tor/i¹ J-Tsv., g. -ii: -i J torn башня; meemm enipäänn torisõõ tšelloa lüümä läh(e)me lihavõttepühadel (kiriku)torni kella lööma; nee taita lahzõd eläütellä tšerikoo toris tšelloi need vist lapsed helistavad kiriku tornis kelli. – Vt. ka torni.

tori² vt. kurkku-.

tori/na: -n J-Tsv., g. -naa J 1. torin, torisemine ворчанье; 2. lärm, lärmakas rääkimine шумиха.

tori/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõn J, imperf. -zin J 1. toriseda ворчать; torizõp pajatta räägib torisedes; 2. (lärmakalt) lobiseda, lärmitseda (шумно) болтать, шуметь.

torittsaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) toritsõ- J-Must. tõrelda [?], riielda [?]; toriseda [?] бранить(ся) [?]; ворчать [?]; (orig.: toraa-, jaukkaa-).

t́or/ka M-Set. -k J-Tsv., g. -gaa J (köögi)riiv тёрка; J t́orkaa t́orgakaa rettšä ohtõgoizõssi riivi riiviga rõigast õhtusöögiks. – Vt. ka t́orkka.

t́orkata M t́jork/ata J -õta (Lu) -ataɢ (I), pr. t́orkka/an, imperf. -zin = t́orgata; M t́orkataz rettšää riivitakse rõigast; Lu maamuna t́jor-kõtaa t́jorkaakaa, sis se t́jorkõttu muna lassaa läpi siglaa (tärklise valmistamisest:) kartulit riivitakse riiviga, (ja) siis see riivitud kartul lastakse läbi sõela.

tork/ata Lu -õt J-Tsv., pr. -kaan Lu J, imperf. -kazin Lu -kõzin J 1. torgata колоть, кольнуть, ткнуть, во-, про-, тыкать, в-, про-; J torkkõs sigalõõ kurasõ tšültšee torkas seale noa külje sisse; J silm torkõtti pääss väĺĺä silm torgati peast välja; Lu tämä torkkas katill sõrmõõ silmää ta torkas kassile sõrme silma; 2. J-Tsv. fig. torgata, salvata, solvata кольнуть, оби/жать, -деть. – Vt. ka tohgata, törkätä.

t́ork/ka M torkka J t́jorkka I t́jorkkõ Lu stjorkka (Lu), g. -aa: torkaa J t́jork̆kaa I stjorkaa Lu = t́orka; I sis võtat t́jork̆kaa, t́jorkkaat kane õunaᴅ siis võtad riivi, riivid need kartulid; Lu toorõ maamun, stjorkaakaa stjorkid vai kurasõõkaa karzid vähä toores kartul, riiviga riivid või noaga kraabid veidi; J kala soomuss kurasõõkaa revitää i torkaakaa kala soomust kraabitakse noaga ja (ka) riiviga.

t́ork/kaa M, pr. -an M, imperf. -in = t́orgata; t́orkap t́orkalla riivib riiviga.

tork/kia J, pr. -in, imperf. -kizin torkida колоть, тыкать; seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa (perenaine) hakkas mind heeringa peaga näkku torkima. – Vt. ka tõrkkia, törk-kiä.

torm/aᴢ¹ M Lu Li I -oᴢ [?] I, hrl. pl. -aaᴅ Lu Li -azaᴅ [sic!] ~ -azõᴅ [sic!] ~ -ozaᴅ [sic!] I 1. ree jalaseraud, reetald подбитые железом полозья саней, розвальней; Lu laid́d́ol on jalgasõᴅ, jalgassijõõ nall õllaa tormaaᴅ reel on jalased, jalaste all on jalaserauad; Li enne õltii puujalgasõᴅ, ilma tormai, net tšiiree kulustii enne olid (regedel) puujalased, ilma raudadeta, need kulusid kiiresti; Lu tormaat seppä paaʙ jalaserauad paneb sepp; Lu on rautaziiᴅ, on i terässiziiᴅ, terässin on parõpi ku rauta tormaᴢ (reetaldu) on rauast, on ka terasest, terasest on parem reetald kui rauast; 2. (paadi) kiilutald (paadi kiilu kaitse) подошва фальшкиля; Li vennenalla tormassa ..., tormas pannaa sene perässä, štob ei seiseiz giĺĺiä paadi alla (on vaja) kiilutalda ..., kiilutald pannakse sellepärast, et ei kulutaks paadi kiilu; 3. sahatald полоз (сохи).

torma/ᴢ² Li, g. -hsõõ: -ssõõ Li pidur тормоз.

torm/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan, imperf. -azin tormata, kihutada нестись, мчаться, ринуться; tormõta jooss niku viihkuri tormatakse joosta nagu tuulekeeris.

torm/i M Lu Li Ra J, g.-ii Lu J -õõ [sic!] J torm, raju буря, шторм; M tormi on merellä torm on merel; Lu tänävä on tormi, suurõᴅ lainõᴅ õlla mereᴢ täna on torm, suured lained on merel; Li süttü tormi tõusis torm; Lu tormilla jäi merree paĺĺo vättšeä tormiga jäi merre palju inimesi (rahvast); J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud; Li meri pašizõp tormin alla meri kohiseb tormi eel; Lu riisad on nii pantu niku tormi tšäünüᴅ asjad on nii pandud nagu torm (oleks üle) käinud; Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaᴢ i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass aeleb maas ja närib rohtu, siis ennustab tormi; Lu alusõõ vantõt ku viŋkuvaᴅ, siz jutõltii: tääp pitšälissä tormia kui purjeka vandid vinguvad, siis öeldi: ennustab pikaajalist tormi; Li J suur tormi ~ Lu kõva tormi suur torm; Lu suurõll tormill on baraška-lainõ suure tormiga on (merel) vahulaine; Lu tormi turpaad õltii rosissa tormiredelid olid trossist; Lu tormi trappu tormiredel; Lu tormii silmä tormisilm (~ tormi keskpunkt, tormi kese). – Vt. ka meri-. – Vt. ka storma, štormi.

tormi-aŋkkuri Lu tormiankur плавучий якорь; tormi-aŋkkuri onõ niku õikõa seili. tämää ramka on irressä tehtü, kase lassaa vettee. tämä piεp seisoa vertika·ĺno; kõns kõva tormi, lassaa vettee tormiankur on nagu neljakandiline puri. Selle raam on palkidest tehtud, see lastakse vette. See peab seisma vertikaalselt; kui (on) kõva torm, lastakse vette.

tormi-hattu Lu tormimüts, süüdvester штормовая шапка, зюйдвестка; a pääs piettii tormi-hattu, se õli õmmõltu bresentissä i öljül võjjõttu, eb laskõis vettä läpi aga peas kanti tormimütsi, see oli õmmeldud presendist ja õliga immutatud, (et) ei laseks vett läbi.

tormi-ilma Lu tormine ilm, rajuilm непогода, бурная погода.

tormik/aᴢ Lu J -õᴢ J, g. -kaa J tormine штор-мовой, бурный; Lu ilm õli tormikaᴢ ilm oli tormine; J tormikaᴢ meri tormine meri; J tormikõs sütšüzü tormine sügis.

tormiseili Lu tormipuri штормовой парус; vüüriseili i ahtõriseili on tormiseili vööripuri ja ahtripuri on tormipurjed.

tormi-silmä Lu tormisilm (tormi keskpunkt, kese) глаз бури (центр бури); jõka poolõõ on lainõ, vähä laivoja pääzep tormi-silmässä poiᴢ, upotaʙ igal pool on laine, vähe laevu pääseb tormisilmast välja, uputab. – Vt. ka tuuli-sappi.

tormi/ta Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu impers. tormitseda, tormine olla бушевать; mõnt päivää tormiiʙ (juba) mitu päeva tormitseb; tänävä kõvassi tormiᴢ täna oli kõva torm.

tormi-trappu Lu = tormiturvaᴢ; tormi-trappu, tšüllet kõik õltii rosissa (laeva) tormiredel, (selle) küljed olid trossist (tehtud).

tormitur/vaᴢ Lu Lu, hrl. pl. -paaᴅ tormiredel штормтрап; tormiturpaad õltii rosissa (laeva) tormiredelid olid trossist.

tormošit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J 1. kõnek. (üles) kohutada, raputada, sikutada разг. тормошить, пугать; tormošit lampaad makautšilt üleᴢ kohuta lambad puhkepaigalt üles; 2. fig. häirida, tülitada, tüüdata (küsimustega) тормошить (вопросами); jätä tõim pokkoisõõ, elä tormošit jäta teine rahule, ära tüüta!

torn/i P, g. -ii P = tori; tšerikuo torniza kirikutornis.

tor/o J-Tsv., g. -oo toru труба. – Vt. ka turu³.

torok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J torujas трубчатый.

torokkan/a L P M Kõ torokkona K-Ahl. Po, g. -aa M 1. tarakan таракан; P meil sitšieᴢ paĺĺo torokkanoi meil(e) sigines palju tarakane; L älä anna torokkanõilyõ minua süvvä ära lase tarakanidel mind süüa; M musat torokkanaᴅ tarakanid; 2. prussakas прусак; M ruskõat torokkanaᴅ prussakad.

toropilli J toro-pilli ~ doro-pilli J-Tsv. torupill волынка; esimeiss kõrta toro-pilliä miä näi [= näin] gaĺitsiaᴢ esimest korda nägin ma toru-pilli Galiitsias.

torosk/a (J-Ränk), pl. -aᴅ: -at Ränk põllusiil, -riba (ühele perele kuuluv osa külakogukonna maast) участок (полоска пашни сельской общины, приходившаяся на долю одной семьи). – Vt. ka sarka¹.

torpa vt. torba.

tort/ti¹ M Kõ Lu Li Ra J (U), g. -ii M Kõ Lu Ra torti J keha (riist, mille peale keriti kerilaudadelt lõimelõng enne kanga käärimist) вьюшка; Lu tortilõ tšerid rihmaᴅ kehale kerid (linase) lõnga; M niitii paat tortilõõ, a siz loomipuilõõ lõnga ajad kehale, aga siis käärpuudele; Lu neĺĺält tortilt lootii toimikas kaŋgaᴢ, a prosto kaŋgas kahõlt lootii neljalt kehalt loodi toimne kangas, aga lihtne (kangas) loodi kahelt; Lu mõnt kaartoa on pantu tortill mitu (lõnga)-pasmast on aetud kehale?; ■ M pää tühjä niku tortti pea on tühi nagu takukoonal.

tort/ti² M, g. -ii M (kondiitri)tort торт.

toru/a Li J (Lu Ku) torrua Li Ku, pr. -n Li J, imperf. -zin Li J Ku tõrelda, riielda бранить, браниться, ссориться; J õõt paha laχsi, sinnua nüt torun oled paha laps, nüüd tõrelen sinuga; Li miä tahon sinnua vähäizee torrua ma tahan sinuga väheke tõrelda; J tühjäss paĺĺass alki laulaa, torua tühipalja pärast hakkas häält tõstma, riidlema.

tosi vt. tõsi.

t́os/ka: -k J-Tsv., g. t́ozgaa J nimekaim тёзка; müü õõmm tämäkä t́ozgõᴅ me oleme temaga nimekaimud.

tošassi Lu kehvasti, lahjalt скудно, бедно; tošassi süütetää kehvasti (lahjalt) söödetakse.

tošnit/taa P, pr. -aʙ P, imperf. -ti iiveldama ajada, südant pööritama panna (impers.) тошнить (безл.); minua tošnitaʙ mind ajab iiveldama.

tošš/a Lu, g. -aa = toššyi.

toššamatta K-Ahl.: kahsi toššamatta tšümmeetä (Ahl. 42) kaksteist(kümmend).

tošš/oi J-Must., g. -oi = toššyi.

tošš/yi M, g. -yi kõhn, kõhetu, lahja худой, тощий; M toššyi pojo (~ laiha pojo) kõhn (kõhetu) poiss. – Vt. ka tošša.

tož, tožo, tožõ vt. toožõ.

t́ota S I t́ot́a Ra I, g. t́odaa tädi тётя; S õli mill t́ota oli mul tädi; I t́odalla õli tširja tädil oli pühakiri; Ra t́ot́a matrona Matrona-tädi; I miä mee t́otalõõ ma lähen tädile (külla).

toti/nõ P-Al. -nee K-Ahl. -ne R-Eur., g. -zõõ tõeline [?] подлинный [?], настоящий [?], истинный [?]; R olkoo tšiitettü jumala, tenattu totine looja (Al. 47) rl. olgu kiidetud jumal, tänatud tõeline [?] looja.

totko Lu, hrl. pl. todgoᴅ kala sisikond, (kala)-rapped рыбьи внутренности; рыбные отбросы; totko on se, mikä on kalal vattsaᴢ sisikond on see, mis on kalal kõhus; miä võtan vatsassa todgot poiᴢ ma võtan (kala) kõhust sisikonna välja; ku miä puhasan kallaa, sis tulõp totkoa kui ma puhastan kala, siis tuleb rappeid; tod-god on kalaa sizusõd i soomusõᴅ rapped on kala sisikond ja soomused.

totku Li J (Ra) dotku (Li), hrl. pl. todguᴅ Li J dodguᴅ Li totkuᴅ Li Ra 1. kala sisikond; kala-rapped рыбьи внутренности; рыбные отбросы; Li miä võtin todgut (~ totkut) poiᴢ ma võtsin (kala) sisikonna välja; Li lõhgõttii selläss i siiz võtõttii ne kõig dodgut poiᴢ, a ku õli peenep taas kala, see siiz lõhgõttii vatsassa, võtõttii dodgut poiᴢ, i päässä ne itšemet kõig võtõttii poiš što itšemiiz võip tšiiree i pillaussa vet́ kala (suur kala) lõigati seljast lõhki ja siis võeti kogu sisikond välja, aga kui oli jälle väiksem kala, siis see lõigati kõhust lõhki, võeti sisikond ära, ja peast võeti kõik need lõpused ära, (sest) et lõpustest võib kala ju kiiresti riknedagi; J viska kalaa todgut katilõõ viska kalarapped kassile; 2. sg. (kala) niisk молоки; J isä kalal on totku isakalal on niisk; J miä võtan kalalt todguu vällää ma võtan kalalt niisa välja.

totšit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu teritada точить; grandašši on terävä, üvässi on totšitõttu pliiats on terav, hästi on teritatud.

totš/ka: -k J-Tsv., g. todžgaa J punkt точка.

tottua vt. tõttua.

totuliinee, totuulliinee vt. tõtullinõ.

totus, totuuᴢ vt. tõtuuᴢ.

tou- vt. ka tõu-.

toukiskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J tõugelda, rüselda толкаться, тискаться; vai sill on tõisiijõ segaz ahisus, ku siä nii tou-kiskõõᴅ kas sul on teiste seas kitsas, et sa nii tõukled?

toukis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J = toukiskõlla.

toukkajavo Lu puukoipuru порошок от червяка-точильщика; eelä toukkajavvoa pantii lahzõl, kui lahsi autuuᴢ vanasti pandi lapsele puukoipuru, kui laps haudus.

touk/koa J, pr. -on, imperf. -kozin eemale tõugata, eemale lükata отт/алкивать, -олкнуть, пих/ать, -нуть; nämät toukottii tšültsiikaa nad aeti külgedega lükates eemale.

toukkomatokkainõ Ra tõuk, ussike vagel личинка, червь. – Vt. ka tõukõᴢ.

tou/ko Ra J, g. -goo J 1. tõuk, uss червь, червяк; J tougoo süütü ussi söödud (õun, kartul); 2. (riide)koi моль; J touko on mõnõss paikka süünü kauhtõna koi on mitmest kohast kaftanit söönud; Ra touko lõikoʙ koi sööb (riide) katki. – Vt. ka puu-. – Vt. ka tõukõᴢ.

toukoi/n J-Tsv., g. -zõõ J ussitanud червивый, источенный червями.

toukomato Li = tõukkomato; ruskaa pakso toukomato punane paks tõuk.

toukosäŋkü Ränk tõuvilja-, suviviljapõld яровое пожниво.

tou/ku Lu, g. -guu 1. tõuk, uss червь, червяк; 2. (puu)koi точильщик, древесный червь; touku süüp puuta puukoi sööb puud; 3. (riide)-koi моль; sõpa touku riidekoi. – Vt. ka tõukõᴢ.

touva, tovva vt. tuvva.

tovv/i J Ku, g. -ii J (jäme) köis, tross, tõu канат, трос; Ku silmuu rüsääḱää i mertoiŋkaa püvvämmä, tovvi on, siotaa sata mertaa silmu püüame rüsaga ja mõrdadega, köis on, seotakse sada mõrda (kokku); J tovvi on tehtü, punottu paju vittsoiss (silmumõrra) tõu on tehtud, punutud pajuvitstest.

tpruk/a J-Must., g. -aa hobune, hobu, lastek. лошадка.

tpruko Li J-Tsv. interj. 1. ptruu, tpruu (hüüe hobuse peatamiseks) тпру (междометие при желании остановить лошадь); J tpruko, laukko ptruu, Lauk!; 2. vissi (meelitushüüe lehmade kutsumiseks призывный клич коров); Li tpruko, tpruko vissi, vissi!

traatit/taa M, pr. -an, imperf. -in raisata растра/-чивать, -тить, мотать, про-; liikaa rah̆haa ep piε traatittaa liiga (palju) raha ei tohi raisata. – Vt. ka traattia.

traat/ti P, g. -ii traat проволока; oikka traatti peenike traat.

traat/tia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -tizin J = traatittaa; traatti viimized rahaᴅ raiskas viimased rahad; traatti rahad viimizee kopekkaa raiskas rahad viimase kopikani.

traattiaita Lu traataed проволочная изгородь.

trahtõr/i J-Tsv., g. -ii J kõrts, trahter трактир.

trahtõršik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J kõrtsmik трактирщик.

traksi/a (Lu), pr. -n Lu, imperf. -zin (peeneks v. puruks) tampida, peenestada толочь, рас-, дробить, раз-; nät ku on süätauti, tehhää perttsu tšaajua; traksit, traksit siz zavarit, se toppaaʙ vaat kui on kõhulahtisus, (siis) tehakse piprateed, tambid, tambid (pipart), siis paned (tee) tõmbama, see paneb (kõhu) kinni.

trakto/r Ra, g. -rii traktor трактор; traktor vurizõʙ traktor müriseb.

tral/la: -l J-Tsv., g. -laa J askeldamine, edasi- tagasi jooksmine беготня туда-сюда, суета, возня.

trall/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J askeldada, ringi joosta возиться, носиться, суетиться; hookaa, elä taaz lähe trallama puhka, ära mine jälle ringi jooksma.

tralli vt. trilli-.

traĺšik/ka Lu, g. -aa Lu traallaev, traaler тральщик; traĺšikat püütävät kallaa traallaevad püüavad kala.

tramp/pia Ra J-Tsv. (Li), pr. -in Li Ra J, imperf. -pizin J 1. (jalaga) trampida топать (ногами); Li lehmä trampib jalgaakaa, viskaab jalkaa lehm trambib jalaga, lööb (= põtkab) jalaga; 2. (jalgu) kõigutada качать (ноги); Ra miä isun kõrkaal, jalkojeekaa trampin ma istun kõrgel, kõigutan jalgu; 3. longata хромать.

traŋkki-viina L puskar самогон; sis traŋkki- viinaa annõtti siis anti puskarit; traŋkki-viina, maamunõiss tehtü viina puskar on kartulitest aetud viin.

transparant/ti J-Tsv., g. -ii transparent транспарант.

trapat/taa (M), pr. -an M, imperf. -in viselda, sipelda биться, барахтаться, дрыгать; a siis täm ripussaas puu õhsaasõõ i tämä, katti trapataʙ jalgoo, a see arkana ain meep kok̆koo aga siis ta (= kass) riputatakse puu oksa külge ja tema, kass, sipleb jalgadega, aga see silmus läheb aina kokku.

trap/pu M Lu J-Must. J-Tsv. (Kett. K-Ahl. Li), hrl. pl. -uᴅ M Lu Li J-Tsv. (K-Ahl.) -puuᴅ Kett. J -puᴅ J-Tsv. 1. trepiaste лестничная ступень; 2. trepp; (madal) välistrepp; (väike) ahjutrepp (ahjule ronimiseks) лестница; (низенькое) крыльцо; лестница, приступок печи (ступенька для залезания на печь); J starikk livessü trappuilt de vikkoitti tšäe vanamees libises trepist (alla) ja vigastas käe; J lenti trappuilt päittää lendas, pea ees, trepist (alla); Li trapud õllaa matalat turpaaᴅ t. on madal (välis)trepp; M krintsoo trapuᴅ tuulekoja trepp, välistrepp; M mee trappuit möö ähüppäälee mine ahjutreppi mööda ahju peale; Li nõis trappuillõ astus (tõusis) ahjutrepile; Li trappujõ müü mööda treppi; 3. redel, tormiredel (laeval) лестница, штормтрап (на судне); Lu tormi trappu (trossist) tormiredel; 4. (redeli)pulk лестничная ступенька; J turpaal ovaᴅ perilad i stupenkaᴅ vai trappuuᴅ redelil on külgpuud ja astmed või pulgad. – Vt. ka laiva-, taivaa-, tormi-, tšeero-, vintt-.

trappui/n J-Tsv., g. -zõõ J astmeline ступеньчатый.

trappu-lau/ta: -t J-Tsv. (trepi) astmelaud ступенька (крыльца); trappu-laut om mätänennü astmelaud on mädanenud.

trat/ti Kett. K-Ahl. M J-Tsv. I, g. -ii J trat̆tii M lehter воронка; M too tratti, trat̆tiikaa val̆laas piimää putelii too lehter, lehtriga valatakse piima pudelisse. – Vt. ka jooma-, viina-.

trav/a¹ Kõ, g. -aa rohi трава.

trav/a² K-Ahl. J-Tsv., g. -aa traav рысь, рыси-стый бег.

travalt Lu J-Tsv. traavi, traaviga рысью; Lu õpõn johzõp travalt, tämä vizgoʙ neĺĺää jalkaa tšastaa hobune jookseb traavi, ta viskab (kõiki) nelja jalga ühtlaselt ja kiiresti; Lu õpõn johzõp travalt i hüpältä hobune jookseb traavi ja galoppi; J autõlikkoa teet müü rattaika travalt ed aja auklikku teed mööda vankriga traavi ei sõida; J peenenn ajõimm eittsii travalt väikes-

(t)ena (= lastena) ratsutasime õitsile traavi.

travi/a J-Tsv. (M-Set.), pr. -n J, imperf. -zin J (ära) tallata, sõtkuda топтать, вы-, за-; J elä ann lampailõ õrass travia ära lase lammastel orast tallata; M mentii vaattamaa: lampaat kana travittii mindi vaatama: lambad olid kana (surnuks) tallanud. – Vt. ka travittsaa.

travit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J mürgitada отравлять, травить.

travit/tsaa: -tsa J-Tsv., pr. -sõn J, imperf. -sin J = travia; karu on travittsõnnu med́d́e põlloo karu on meie põllu (ära) tallanud.

trav/õ M, g. -õõ M 1. rohi, arstim лекарство; 2. mürk отрава, яд; laskalõõ pantii hailiikaa travõõ kormuškaa nirgile pandi räimedega mürki sõime.

trebõ/ta Po, pr. -õn, imperf. -õzin = treebata; nävä trebõtas taaᴢ: antagaa meilee sviežaa kapussaa nad nõuavad taas: andke meile värsket kapsast; esimeizess trebõtas podruškaᴅ: näüttägaa meilee ženiχaa kõigepealt nõuavad pruutneitsid: näidake meile peigmeest.

trebõt/taa Po, pr. -an, imperf. -in = treebata.

treeba/ta S (M), pr. -an S, imperf. -zin nõuda требовать; M siiz enäp treebõttii jo sinussa siis nõuti sinult juba rohkem; S siiz rissintsä treebaaʙ, što antagaa noorikkõ neilee siis ristiisa nõuab, et andke pruut neile. – Vt. ka trebõta, treebuttaa.

treebuit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = treebata; treebuit rahat takaᴢ nõua rahad tagasi; varzaa kazvottõmin treebuitõp paĺĺo kuloa varsa kasvatamine nõuab palju kulu.

treebut/ta (Ku), pr. -an, imperf. -in = treebata; zemskoo miko treebutt́śɪ gost́śii·nitsassᴀ viinoitᴀ i hüviitᴀ̈ zakuskoitᴀ Zemsko Miko tellis (nõudis) hotellist viinasid ja häid suupisteid.

trehv/aa (P), pr. -an P, imperf. -in = trehvata; ko tševäll tšäko kukuʙ, trehvad uomniiz varaa menemää süömättä kujalyõ .. siz juollas: tšäko petti kui kevadel kägu kukub, (ja sa) juhtud hommikul vara söömata välja minema .. siis öeldakse: kägu pettis (ära).

trehv/ata Li Ra (Lu) -õt J-Tsv., pr. -aan Li Ra J, imperf -azin Li -õzin Lu J sattuda, juhtuda попа/дать, -сть, случ/аться, -иться; Lu siin paikkõs trehvõz õlõmaa tuttu ohotnikkõ siin läheduses (siin paigas) juhtus olema (talle) tuttav jahimees; Li trehvazin menemää stanttsaasee juhtusin raudteejaama minema; Ra trehvaad nätšemää sutta (vahel) juhtud nägema hunti; Lu pajattamizõõ pajatattii, a nätšemää en trehvanuᴅ räägiti küll, aga nägema ei sattunud.

treija/aja J -jõ J-Tsv., g. -aja treial токарь. – Vt. ka treiju-meeᴢ.

treij/ata J (Ra) -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin treida точить, вытачивать, токарничать; Ra lühtisampaad on treijattu (voki) lühisambad on treitud.

treij/u J, g. -uu J 1. treipink токарный, точильный станок treipink; 2. trellpuur дрель, дриль.

treiju-meeᴢ J = treijaaja.

treŋ/gi Kett. K-Set. L P M Kõ Lu Li J-Tsv. I Ku (Ra) trengki K-Ahl. -ki Len. L P M Lu Li J (I), g. -gii P Lu J 1. sulane батрак, работник, слуга; P miε õlin ühes talos treŋkin ma olin ühes talus sulaseks; Lu tämä ahisattii treŋgissi ta pandi (vägisi) sulaseks; Lu miä võtin treŋgii, palkkõzin treŋgii, i müü treŋgiikaa sopizimma ma võtsin sulase, palkasin sulase, ja me saime sulasega hästi läbi; Lu mill om palkattu treŋki maata tšüntämää mul on palgatud sulane maad kündma; Li treŋgi õli meezeläjä, naizeläjä õli piika sulane oli meesterahvas, naisterahvas oli teenijatüdruk; Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüd on pitšällized vihmaᴅ ei ole jumalat kodus, on jäetud (vaid) sulased, (seetõttu) on nüüd pikaajalised vihmad; Lu päält-kattsoja õli, pomešikaa treŋki oli (töö) ülevaataja (= kubjas), mõisniku sulane; Lu tšesä treŋki suviline; Lu kuulin treŋki kuuline sulane; Lu kurissunõõd õllaa pahaa treŋgin poonud on vanakurja sulaseks; M treŋki meeᴢ sulane; 2. palgaline, sulane (purjelaeval); madrus [?] наёмник, судорабочий (на парусном судне); матрос [?]; M piettii treŋgiitä aluzmeheᴅ. peremmeez õli aluzmeeᴢ, a töövätši õltii treŋgiᴅ laevaomanikud pidasid sulaseid. Peremees oli laevaomanik, aga töötegijad olid sulased; Li aluzmehel õltii tüüläiseᴅ, tüütä tehtii siäl, nee õltii aluzmehee treŋgiᴅ laevaomanikul olid töölised, tegid seal tööd, need olid laevaomaniku sulased; Lu minuu meez õli alusõõ pääl vanõpi treŋgi minu mees oli purjelaeval eestööline (~ vanemmadrus); ■ Lu hoonoo treŋki (vesi)kiil; Lu pahaa treŋgiᴅ suured rohutirtsud (~ vanakuradi sulased). – Vt. ka hoono-, maa-, mees-, päiv-, tšesä-, vahti-.

treŋgimeeᴢ M sulane, sulasmees батрак, работник, слуга.

treŋgipoika M treŋgi-poika (J-Tsv.) sulaspoiss батрак; J kui sinnua – treŋgi-poikaa – süüteä? – laihõssi! kuidas sind, sulaspoissi, söödetakse? – Viletsalt.

trenze/li ~ -ĺ Ra, g. -lii ~ -ĺii Ra triangel (kolmnurkne terasvardast löökpill) треугольник (музыкальный инструмент); trenzeliä pillitettii trianglil mängiti; trenzeĺ õli kõlminurkkõin triangel oli kolmnurkne.

trepak/ka: -k J-Tsv., g. -aa J trepakk (vene rahvatants) трепак; vot saakeli, ku lofkossi viskap trepakka vaata kuradit, kui osavasti viskab trepakki (tantsida).

trepalk/a I, g. -aa ropsimõõk (linade ropsimiseks) трепалка.

trep/ata (Kett. J) -at J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan J, imperf. -pazin: -põzin J 1. rebida, kiskuda трепать, дёр/гать, -нуть, рвать, по-; J i kõikõl viittä minnua trepattii ja igaviisi mind rebiti; J treppaa ivussiiss rebi juustest!; I peremmees sei sis sen̆nee lampaa, kumpaa kase susi treppazi peremees siis (tappis ära ja) sõi (= kasutas pere toiduks) selle lamba, kelle hunt puruks rebis; 2. linu ropsida, lõugutada трепать (лён); I võtat treppaad lin̆naa võtad ropsid linu; I per̆rää määlimissä tätä alkaas trepataɢ, per̆rää treppamissa võtap tšät̆tee lin̆naa i niin hägläʙ pärast lõugutamist hakatakse seda (= lina) ropsima, pärast ropsimist võtab (ropsija) lina(peo) kätte ja soeb niiviisi; 3. näruseks kulutada, räbaldada растрепать, изн/ашивать, -осить; I kui silla eb õõɢ äp̆piä mennäɢ tšül̆lää müü, silla õlmat trepattuᴅ, bohmarad õlmaloiza rippuvaᴅ kuidas sul pole häbi minna mööda küla, sul on hõlmad näruseks kulutatud, narmad ripnevad hõlmades; J ai hitto, kui on trepannu saappõ-gõᴅ, kõikkinaa on laukõstu oi pagan, kuidas on saapad ära kandnud, on täiesti ära lagunenud; ■ J treppaap süüvve lahmib süüa; J trepata tallõt hoogsalt v. kiiresti kõndida.

treppau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J 1. kuluda, räbalduda из/нашиваться, за-; jõka tüüs sõpa treppauʙ igas(t) töös(t) rõivas kulub; 2. liperdada, laperdada (tuules) полоскаться (на ветру); peenell tuulõll purjõt treppaussa maštiiᴢ nõrga tuulega purjed laperdavad mastides.

tre/ska M Kõ Lu Li -sk Lu Ra J-Tsv., g. -zgaa M J -skaa Lu Li tursk, tursakala треска; M miä püüvvin üh̆hee trezgaa ma püüdsin ühe tursa; J trezgaa haisu on niku läädeni tursa lõhn on nagu jälkus.

treska-kala Lu = treska.

trezg/ata: -õt J-Tsv., pr. treska/an, imperf. -zin (süüa) lahmida, õgida трескать, жрать; trezgõt süüvve süüa lahmida.

treteńń/e = sreteńńi.

trevog/a P, g. -aa P häire, alarm тревога; piεp tehä trevoga tuleb anda häire.

trevogoit/taa P, pr. -an P, imperf. -in P alarmeerida, häiret anda бить тревогу; piεp trevogoittaa tuleb häiret anda; ■ mene trevogoita tätä, ett tulõiss tšiirepii mine kiirusta teda tagant, et ta tuleks kiiremini.

trevožit/taa P, pr. -an P, imperf. -in 1. häirida, segada тревожить, мешать; elä trevožita minua ära häiri mind!; 2. alarmeerida, häiret anda бить тревогу; miε menen trevožitan ma lähen alarmeerin.

trii/sku J-Tsv., g. -zguu J prits брызгалка, шприц; elka triizgutõlka triizgukaa ärge pritsige pritsiga!

triiskua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) triisku- intrans. pritsida, piserduda, purskuda брыз/гать, -нуть.

triizg/ata Li -õt Li J-Tsv., pr. triisk/aan ~ -an J, imperf. -azin: -õzin J pritsida брыз/гать, -нуть; J sültšiä võip triizgõt ampajõ väliss sülge võib pritsida hammaste vahelt; J tšem millõ triiskõz vass silmiit kes pritsis mulle vastu silmi?; Li pudgõss saap triizgõt putkest (tehtud pritsist) saab (vett) pritsida.

triizgut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = triizgata; sültšiä triizgutõta ampajõ väliss sülge pritsitakse hammaste vahelt.

triizgut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn, imperf. -tõlin frekv. ← triizguttaa.

triki/sä: -ssä (Lu), pr. -zen, imperf. -zin siris-tada чирикать, чиликать; trikiziväᴅ (kilgid) siristasid.

trilizemi/n J-Tsv., g. -zee J tilin звяканье, звон.

trill/i J-Tsv., g. -ii J triller, tilin трель; звяканье, звон.

trilli-tralli Li J-Tsv. triĺ-traĺ J-Tsv. 1. trill-trall (korduv triller, korduv tilin) трель; 2. pidutsemine, pidu празднование, празднество, торжество; Li siäl tehtii tantsuᴅ, lauluᴅ, õli trilli-tralli seal tantsiti, lauldi, oli pidu.

trim J interj. (töö alustamisel, kui üheskoos kooti võrke особое междометие, произносимое перед началом совместного вязания сетей); sis teimme: trim, sis siitt algimma taas kutoa võrkkoa siis tegime: trimm!, siis sellest (alates) hakkasime taas võrku kuduma.

trimp/paa (Lu), pr. -an, imperf. -in = trimppiä; a ku nõisi trimppõmaa, siiz väliss i leikkazit tüküü verreessaa aga kui (lammas) hakkas (niitmise ajal) rabelema, siis vahel lõikasidki tüki (nahka) vereni (välja).

trimp/piä (K J), pr. -in, imperf. -pizin K viselda, rabelda метаться, барахтаться; J ku miä õlin peenenne, trimppizin vaivõᴢ kui ma väike olin, visklesin valu käes.

trinošk/a Kõ, g. -aa = trinožnikka.

trinožnik/ka P, g. -aa 1. kolmjalg, kolmejalgne alus v. pukk (kätepesunõu all) треножник, тренога (под рукомойником); 2. (kolme jalaga) puunõu, astja (деревянный) трёхножный сосуд, кадка; kuza silmii pesäss, i tšäsii, sitä juoltii kõmjalkoin trinožnikka kus silmi ja käsi pestakse, seda (puunõud) nimetati kolme jalaga astjaks.

tŕjäbišnik/ka Lu, g. -aa kaltsukaupmees тряпичник, торговец тряпьём.

troik/ka¹: ~ -k J-Tsv., g. -aa kolm (kolme silmaga mängukaart) тройка (при игре в карты); miltäizet kartit tšäeᴢ? – kahs tšümmenikkoa de troik! millised kaardid (on sul) käes? – Kaks kümmet ja kolm.

troik/ka²: ~ -k J-Tsv., g. -aa troika, kolmikrakend тройка. – Vt. ka pošti-.

troitsaa-päivä (K-Ahl.) kõikide pühakute päev (nelipühadele järgnev pühapäev) троицын день, день всех святых.

troit/tsa K U L P M S Po Lu J-Tsv. I Ku -sa K-Ahl. -ts J-Tsv., g. -saa P S Lu J 1. nelipühad, suvisted, suvistepühad троица (праздник); P se on troittsa, suvi (!) suuri pühäpäivä pojailõõ ja tüttäriilie (Mäg. 77) rl. need on nelipühad, suve suured pühad poistele ja tüdrukutele; L iezä troittsaa on maaheŋkäüᴢ enne suvistepühi on taevaminemispüha; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ nelipühade ajal toodi metsast kased (tuppa); P meil õli ain võtõttu muodass, etti piti tševεäl troittsan pulmat pitεä meil (= meie külas, meie kandis) oli aina võetud tavaks, et pulmad tuli pidada kevadel nelipühade ajal; M porotšellä elkotsõb ümpär troittsaa kullerkupp õitseb nelipühade paiku; I siis vot mikä meilee tuõʙ. troittsa. troittsana taas kõlmõᴅ nellä päivää hulkuttii vaat mis (püha) siis tuleb meile? Nelipühad. Nelipühadel pidutseti taas kolm-neli päeva; S troitsaa laukopään tšävväs pominoittamaᴢ nelipühade laupäeval käiakse surnuid mälestamas; K pojo juttõõb: ved illoll pitääs troitsaa pühäpäivää, õlutta tšihuttaas, sillä miä tahon i jõvvuttaa pulmattši troitsassi, ühed hukkausõd: pühäpäivä i pulmad (Al. 11) poiss ütleb: Illol (Undovas) ju peetakse suvistepüha, pruulitakse õlut, sellepärast ma tahan suvisteks ka pulmadega valmis jõuda, ühed kulud: püha ja pulmad; P tüttäred müö nuorõd i meill on suurõd uolõᴅ, troitsaa kõltõi kantamaa ja pojailõõ munõi antamaa meie oleme noored tüdrukud ja meil on suured mured: peame (minema) suviste(aegseid) kollast värvi andvaid taimi korjama ja poistele (kollaseks värvitud) mune andma; 2. kolmainus; kolm (святая) троица; P jumala troittsaa suvaaʙ jumal armastab kolme.

troittsa-laukopäivä K nelipühade laupäev троицкая суббота; kalmoilõõ tšäütii troittsa- laukopään nelipühade laupäeval käidi kalmistul.

tromp/pi M, g. -i M punn, prunt, puust kork (ankrul, vaadil jm.) затычка, деревянная пробка; lohana õttsaz õli tehtü mokoma aukko, sinne õli tromppi puin pantu. senee trompii av̆vaaᴅ, al̆laa paat paŋgõõ, vesi johzõʙ, roojakaz vesi vällä pesupali otsa oli tehtud niisugune auk, sinna oli pandud puust punn. Selle punni võtad ära (avad), (augu) alla paned pange, (siis) vesi jookseb, must (pesu)vesi (jookseb) välja.

troon/i J ~ -õ J-Tsv., g. -ii J troon трон, престол; kunigõz isup troonill kuningas istub troonil; kunigaa trooni kuninga troon.

trop/pa K-Ahl. P M Lu Ra J I (K Kõ) -p P J-Tsv., g. -aa P J 1. jalgrada, teerada, rada тропа, дорожка; Lu jalkazõõ tšävvää troppaa müü jalgsi käiakse jalgrada mööda; P leüti tämä tropaa, meni troppaa müö ta leidis teeraja, läks teerada mööda; M öhsüzin mettsäzä. menin sinne, kuhõ troppa vei eksisin metsas (ära). (Lõpuks) läksin sinna, kuhu rada (välja) viis; J näet han siä, miltäizenn gant́ikkõnn on tropp tallõttu sa ju näed, kui kiira-käära on teerada tallatud; J tropaa ääres kazvovõt täkkiäizeᴅ teeraja ääres kasvavad takjad; J kaa mi kompõkõs tropp: mi harkkamuᴢ, see kompõsuᴢ näe, milline konarlik rada: samm ja komistus; P pikkarain tropp väike (~ kitsas) rada; M ai ku mätti lumitšiŋkoᴅ, etti bõõ iiree troppaa oi, kuidas on tuisanud lumehanged, (nii) et pole hiireradagi; P einämaalõ meneb mettsä troppa heinamaale läheb metsarada; 2. kõnnitee тротуар; J sora liivaka siputõta troppiit jämeda liivaga puistatakse kõnniteed (üle); ■ K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs. (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed; Lu nenää müütä on peerul troppa kk. nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas). – Vt. ka jalka-.

tros/si J, g. -ii J tross, köis трос, канат.

tros/sia J, pr. -in, imperf. -sizin J trossiga kinni siduda прикреплять, привязывать тросом.

tros/ta Lu -t J-Tsv., g. -aa kepp, jalutuskepp трость, тросточка; J häülüb niku herr, trost tšäeᴢ käib ringi nagu härra, jalutuskepp käes.

tru/ba Kett. K L P M Kõ Lu Li J I -uba K-Ahl. druba Lu Li J (Ku) Тру́ба Tum., g. -baa P M Lu Li I trub̆baa M I drubaa Lu J Ku -vaa Lu 1. korsten, truup (дымовая) труба; M ahjol on truba, katol on ül̆leel truba, missä savvu tulõʙ ahjul on truup, üleval (maja) katusel on korsten, kust suits tuleb; Lu savvurihi õli meil, trubbaa bõllu meil oli suitsutare, korstnat ei olnud; Lu ahjod õltii ilma drubija ahjud olid ilma korstnateta; Lu ühs talo õli trubaakaa, ku õlin noori üks talu oli korstnaga, kui olin noor; Lu mussa sauna, ilma trubbaa sauna suitsusaun (must saun), ilma korstnata saun; M nüt tehäz i saunaahjot trub̆baakaa nüüd tehakse ka saunaahjud korstnaga; Li truba üvässi veiteʙ korsten tõmbab hästi; J savvu eb mee drubass korstnast suitsu ei tule (= korsten ei tõmba); J lekko meeb ahjoss drubasõõ (tugeval kütmisel) läheb leek ahjust korstnasse; M trubaza on nõtši, a pliittaza on tuhka korstnas on nõgi, aga pliidi all on tuhk; I dušnikka on trubaza tehtüɢ tõmbeauk on korstnasse (= korstnajalga) tehtud; P truba tõmpaab dušnikass haizuu vällää korsten tõmbab õhuaugu kaudu haisu välja; J reppää jušk drubass, savvua ajab rihee tõmba (võta) kriska korstnajalast välja, suitsu ajab tuppa; J elä paa drubaa tšiin, iiled veel põlõvõd ahjoᴢ ära pane truupi (= siibrit) kinni, söed veel põlevad ahjus; I truba tehäss izveskassa i kirpitsassa, štoby õlisi kõrkõapi kattoa korsten tehakse lubjast ja telliskividest, et oleks katusest kõrgem; I trubaa pääle pannass kalpakka, tehtü karrassa korstna peale pannakse (korstna) vari, plekist tehtud; J mill on pittšä turvaᴢ, saan mennä katollõõ drubaa puhassamaa mul on pikk redel, saan minna katusele korstnat puhastama; J nätšüvet savvut truboissõ korstnatest paistavad suitsud; I kõõs trubassa tuup savvu, üles nõisõp savvu, kõhallaaɢ, znatšit leeb üvä ilma (rahvatarkus ilmaennustuse kohta:) kui korstnast tuleb suitsu, (kui) suits tõuseb otse üles, siis tähendab, et tuleb ilus ilm; Lu tüttö isub riheᴢ, kassa on kujal. ahjo i truba mõist. tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten; Lu lauta truba on katoo pääl laudkorsten on katusel (= korstna katusepealne osa on tehtud laudadest); M ahjoo truba (ahju) truup, lõõr; M siε õõd nii mussa niku trubaa puhassaja sa oled nii must nagu korstnapühkija; Lu truba puhassõja korstnapühkija; Lu truvaa sauna (= truvaakaa sauna) korstnaga saun; 2. toru (проводная) труба; Lu põhjõz õli aukko; mahhaa õli tehtü auta, trubbaa müü tuli tõrva astjaa (tõrvaahju) põhjas oli auk; maasse (tõrvaahju alla) oli kaevatud (tehtud) auk, toru mööda tuli tõrv pütti; I on dušnikka. sinnep paat samavar̆raa trub̆baa i sinnev väitäʙ, süet põlõvat samavaraza on tõmbeauk. Sinna paned samovari toru ja sinna veab (õhku ja suitsu), söed põlevad samovaris; Li karta truba plekktoru; 3. (karjase)pasun, tõri (pasunakujuline toru) пастушья труба; L karjušši trubittii trubaakaa karjane puhus pasunat (tõrve); M siiz õli karjuš̆šii truba. see õli tehtü: kahs puuta hoikukkõizõd vasatikoo pantu, puisõõ, kassõõ puhhõõ on tehtü mokomad aukoᴅ, nellä vai viis aukkoa. sis toh̆hookaa on tšäärittü tšiin. vot senel karjušši ajõ karjaa siis oli karjasepasun. See oli tehtud (nii): kaks peenikest puud (oli) pandud vastamisi, puudesse .. on tehtud niisugused augud, neli või viis auku. Siis on (need puud) tohuga kinni kääritud. Vaat sellega ajas karjane karja; I paimõnõlla õli truba kaasa karjasel oli pasun kaasas; Lu popastõri õli ilma trubbaa karjuse abiline oli ilma pasunata; J dabušnikk irnuttõõb drubaka ovõiss hobusekarjus hirnutab pasunaga hobust; Lu karjušii truba karjasepasun. – Vt. ka ahjo-, karjušši-, paju-, puu-, vesi-.

trubalappia Li (korstna)siiber (korstnajalas asetsev ahjusiiber) заслонка, вьюшка; južgad õltii kruglõiᴅ. nüd on trubalappiaᴅ (endisaegsed) kriskad olid ümmargused. Nüüd on siibrid.

trubapuhassaja M korstnapühkija трубочист; siä õõd nii mussa niku trubapuhassaja arappi sa oled nii must nagu korstnapühkija neeger. – Vt. ka trubatšista.

truba-rihi P trubarihi Lu korstnaga maja (vastandina suitsutarele) хата с трубой; nüd on truba-riheᴅ nüüd on korstnaga majad.

trubatšis/ta P M drubatšist J-Tsv., g. -taa = trubapuhassaja.

trubit/taa L P M Lu Ra (Kõ-Len. J) truubittaa (K-Ahl.) drubittaa Lu J drubitta J-Tsv. -taaɢ (I), pr. -an P M Kõ J -õn J drubitõn Lu J, imperf. -in M drubitin J 1. pasunat puhuda; puhkpilli mängida дуть; трубить; M oomniiz var̆raa läpi tšül̆lää trubitti, sis kõikii nõisõzivad ül̆leeᴢ, ajamaa lehmiä karjaa hommikul vara puhus (karjane) läbi küla (minnes) pasunat, (et) siis kõik tõuseksid üles, lehmi karja ajama; J kuuntõõ ku karjušši lustissi druball drubitõʙ kuula, kui ilusasti karjane pasunat puhub; J dabušnikka trubitaʙ hobusekarjus puhub (õitsil) pasunat; Kõ tulu-lutu miä trubitan (Len. 217) tutu-lutu puhun ma pasunat; Lu drubattši drubitõʙ pasunapuhuja puhub pasunat; J trubitõp fagottia puhub fagotti; 2. vilistada, vilet anda (veduri kohta) свистеть (о паровозе); Ra parovoza trubitti kõvassi, daaže lumpõs kõrvõᴅ vedur vilistas kõvasti, lõi lausa kõrvad lukku. – Vt. ka druvittaa.

trudit/taa M, pr. -an, imperf. -in vaeva näha трудиться; piεb vet́ trudittaa peab ju vaeva nägema.

trudno/i Lu, g. -i adj., adv. raske трудный; трудно; naizeläjäl ontši trudnoi ühsinää naisel ongi raske üksinda (elada).

trudopäivä M tööpäev (kolhoosniku tööühik) трудодень; vätši nõistii saamaa trudopäivilee rahvas hakkas tööpäevade eest (tasu) saama.

trulla/ta (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -zin fig. (ära) raisata растра/чивать, -тить; kõik trullõz menemä, viimite izetši pääzep panttii kõik raiskas ära (= lõi läbi), lõpuks satub (veel) isegi panti.

trummi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J trummi lüüa барабанить; lazzõb barabana-keppiika (keppiill) trummia trummeldab trummipulkadega.

trumm/u J, g. -uu J trumm барабан; lei trummua lõi trummi.

trump/pi Lu, g. -ii ussiauk червоточина, свищ; maamunõl on trumppia täün kartulid on ussiauke täis.

trumppõlik/ko Lu, g. -oo ussitanud, ussiauke täis червивый; maamuna on trumppõlikko kar-tul(id) on ussitanud.

tru/pka (I) K-Ahl., g. -bgaa I 1. piip трубка; K pane trubka täünnä tabakkata (Ahl. 28) pane piip tubakat täis; 2. (lõuendi)rull трубка (холста); I seneltä puulta võtammas sen̆nee kaŋkaa poiz ii kok̆koo paammaɢ. niin trubgaa tiimmeɢ. suurõõ trubgaa tiimmeɢ. sis ilatam možet tätä poizõgõ sellelt kangapakult võtame selle kanga maha ja paneme kokku. Siis teeme (lõuendi)rulli, teeme suure rulli. Siis võib selle ära panna.

trušlak/ka J, g. -aa J kurnkopsik, metallsõel дуршлаг, металлическая цедилка; rahka pantii trušlakkaa valumaa kohupiim pandi kurnkopsikusse nõrguma.

truub/a¹ M, g. -aa M (pihlakamarjade, sireliõite jms.) kobar гроздь, кисть (рябины, сирени и пр.); piäb kadgata sirenii truuboi peab murdma sirelikobaraid.

truuba² vt. truba.

truubittaa vt. trubittaa.

truup/pa M, g. -aa lüdi e. tupp (pähklil, tõrul) плюска, чашечка (ореха, жёлудя); pihlagal on kiiska, a pähtšänäl on truuppa pihlakal on kobar, aga pähklil on lüdi; tammõõ truupaᴅ tammetõru tuped. – Vt. ka pähtšän-.

truu/t́en M, g. -t́eni lesk-, isamesilane трутень; laiska tšimo, truut́en, tämä ep taho mettä kantaa, suv̆vaap süüvvä valmissa laisk mesilane, isamesilane, tema ei taha mett korjata, armastab süüa valmit (= valmismett).

träki/sä: -säɢ (I), pr. -zeʙ I, imperf. -zi pragiseda, praksuda трещать; ruunatas sika, štoʙ õõsip parapil liha. a kõõs eb õõr ruunattus sika, sis eb õõg üvä liha. paat tšihumaa ili žaarittam̆maa. tämä toĺko träkizeb rehtelõlla siga kohitsetakse, et liha oleks parem. Aga kui siga ei ole kohitsetud, siis ei ole hea liha. Paned keema või praadima. See ainult pragiseb pannil.

träli/sä: -ssä Lu -ss J-Tsv. dräliss (J-Tsv.), pr. -zeʙ Lu J, imperf. -zi 1. tiliseda, kõliseda, heliseda звенеть, звенькать, звякать; J tšellod ja bubentšikat trälissä lookkõᴢ kellad ja kuljused kõlisevad looga küljes; J bubentšikat trilissä ja trälissä kuljused tilisevad ja kõlisevad; J tšellot trälissä kellad helisevad; J drilizemin-drälizemin ~ trilizemin-trälizemin kilin-kõlin, helin; 2. kõlksuda (krapi kohta) лязгать (о ботале); J bluutkõll lehmell dolo trälizep kaglõᴢ hulkujal lehmal kõlksub krapp kaelas; J tšello trilizeʙ, dolo trälizeʙ kell heliseb, krapp kõlksub; 3. tiriseda, täriseda, pläriseda (äratuskella kohta) звенеть, звенькать (о будильнике); Lu budeĺnikk trälizeʙ äratuskell tiriseb; 4. ragiseda, raksuda, koliseda трахать, грохать, тре-скать, хряскать; стучать; греметь, шуметь; J vaŋkkurid meniväd ühtee, träliziväᴅ vankrid läksid (sõidu peal) kokku, ragisesid. – Vt. ka tilisä, tširisä.

träläüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← träläüttää.

träläüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J helistada, tilistada звонить, бренчать; annõkk miä kõrt träläütän tšelloika las ma ometi korra helistan kelli; siä kse träläütit tšelloi(kaa) kas sina helistasid kelli?

träpk/a Ra, g. -aa Ra kalts, lapp тряпка.

träpsäst/ää M, pr. -ääʙ ~ -äʙ M, imperf. -ii ~ -i avaneda, lahti minna, puhkeda (urbade kohta) раскры/ваться, -ться, распус/каться, -титься (о вербе); jo alkavat puut träpsästää puud hakkavad juba urba puhkema; kahtši träpsästääb jo, jo urvad lõhkõuvad i träpsästäväᴅ kask on juba urba puhkenud, urvad juba avanevad (lõhkevad) ja lähevad lahti.

träp/ätä M, pr. -pään M, imperf. -päzin tärkida, tärkmeid, sisselõikeid teha надрез/ывать, -ать, делать, с- вырезки.

tröllill/ää ~ -εä P = tröllöllää; uulõt tröllillεä, uulõd on püllüssi huuled on pruntis.

tröllöllää M pruntis (huulte kohta) бантиком (о губах; наречие от ‘надутый’); täl on uulõt tröllöllää, tröllöuuli tal on huuled pruntis, (ta on) pruntishuul (~ pruntsuu).

tröllöuuli M pruntishuul, pruntsuu (inimese kohta) человек с надутыми губами, с губами бантиком; tröllöuuli, paksud uulõᴅ pruntsuu, paksud huuled.

trük/kiä J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J (õmblusmasinaga) tikkida, teppida строчить (на швейной машине).

trüksi/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J 1. lobiseda, vadrata; (välja) lobiseda болтать, тараторить; разбалтывать, разболтать; 2. (vedelikku) loksutada, liigutada взбалтывать, болтать, вз-.

trüks/ü J-Tsv., g. -üü J sörk, (aeglane) traav (мелкая) рысь, рысца; johzõp trüksüä jookseb sörki.

trüksüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin frekv. ← trüksüttää; koko teet trüksütteli jooss kogu tee sörkis joosta.

trüksüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J sörkida, sörki joosta бежать (мелкой) рысью, рысцой; trüksüteb jooss jookseb sörki. – Vt. ka trüküttää.

trük/ätä Ra, pr. -kään Ra, imperf. -käzin Ra trükkida (mustrit kangale) набивать (узор на ткань); lauthursti on kotokaŋkaass i sińešnikaa trükättü laudlina on kodukootud kangast ja sinise värvi anumas siniseks värvitud (trükitud).

trüküttää (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) trüküttää- J-Must. = trüksüttää; jooseb trüküttää (Must. 185) sörgib joosta (~ jookseb sörki).

trüümäst/ää M, pr. -än M, imperf. -in M pahvatada, pursata (naerma) разра/жаться, -зиться (смехом); i täm trüümästi nagramaa koko suulla ja ta pahvatas täiest kõrist (kogu suuga) naerma.

tsaplj/a Lu, g. -aa hall haigur цапля.

tsapputauti M = tsapum; tsapputauti on päätauti opõzill hobustel on nõletõbi, peataud.

tsapu/m M, g. -mii nõlg, nõletõbi, tatitaud, peataud (hobustel) мыт, сап (у лошадей); täm tuli läsimää opõzõõ tav̆viikaa, se tsapum, päätauti mokom on opõziila ta (= hobune) haigestus hobusetõppe, see on nõletõbi, selline peataud on hobustel.

tsa/ŕ J-Tsv. tsaar царь; se mi tsaŕ isuʙ, elä tõhi i sõna jutõll see istub nagu tsaar, (sa) ei tohi sõnagi lausuda.

tsareevit/š J-Tsv., g. -šaa J tsaari poeg царевич. – Vt. ka tsesare·evitš.

tsarevn/a: -õ J-Tsv., g. -aa tsaaritar, tsaari tütar царевна. – Vt. ka tsesarevna.

tseep/pa M (J-Tsv.), g. -aa M = tsepa; J ku nõsõta aŋkkuria, siis kuulup tseppojõ elizemin kui tõstetakse ankrut, siis kuuldub kettide kõlinat; M suur tseeppa, meil kuttsuas suur tseeppa, mis̆see pannaz opõl lõõkaa vai lehmä lõõkaa pikk (suur) kett, meil kutsutakse seda suur kett, millega pannakse hobune ketti või lehm ketti; M a meh̆hiil õlivad rintatunniᴅ, toož tseepaa päällä, kormunaza aga meestel olid taskukellad, samuti keti otsas, taskus. – Vt. ka kagla-.

tsel/kka -k J-Tsv., g. -kaa J neitsilikkus дев-ственность; kazelt tütölt tselk jo on rikottu selle tüdruku neitsilikkus on juba röövitud.

tsement/ti Lu J-Tsv. tseementti ~ tšementti (Li), g. -ii Lu tsement цемент; Lu fundamentti on tehtü tšivessä i tsementissä vundament on tehtud kividest ja tsemendist; Li nüt viimiss aikaa jo tseementiss tehtii, tseementikaa nüüd viimasel ajal tehti juba tsemendist, tsemendiga.

tsenzor/i J-Tsv., g. -ii J tsensor цензор.

tse/pa Lu Ra J-Tsv., g. -vaa: -va J -paa Lu kett цепь; Lu arkana on tehtü tsepassa iĺi rihmassa (hobuse)köidik on tehtud ketist või köiest; Ra meil eb õõ tseppoja meil ei ole kette (= meil ei kasutata lehmade köietamiseks kette); J alusõ tsevad lei tormika kattši tormiga lõi laevaketid katki; J veesa tsevad on rautõizõd dalisko vaskiizõᴅ kaalu(kausside) ketid on rauast või vasest. – Vt. ka aŋkkuri-. – Vt. ka tseeppa, sepä.

tsepa-arkana Lu kettköidik, -ohelik, -kütke (loomade kinnipanemiseks laudas v. tallis) цепь-привязь (в хлеву или в конюшне).

tsepa-koi/ra: -r J-Tsv. ketikoer цепная собака.

tsepalõõka Lu (loomade) köietuskett v. köis цепь-привязь (пасущегося животного); on tsepalõõka i siŋkkilõõka (hobuste köietamiseks) on köietuskett ja köietustross.

tsepa/za: -ᴢ Lu adv. ketis v. köies на привязи или на цепи (наречие в форме ин-а от tsepa); koir on tsepaᴢ koer on ketis.

tsepotš/ka: -kõ Li -k J-Tsv. tšepotška I, g. -kaa ~ -ka J (kaela)kee, (uuri-, kaela)kett цепочка; Li i siiz veel panti valkaa tsepotškõ pittšä ja siis pandi (kaela) veel pikk valge kett; I mikälee tšepotška õli mingi ketike oli (kaelas); J tunni tsepotškõd on õppõizõd i kultõizõᴅ kella ketid on hõbedased ja kuldsed; J kagl tunni tsepotškõᴅ kaelakella kett (ketid).

tsesare·evit/š J-Tsv., g. -šaa troonipärija цесаревич. – Vt. ka tsareevitš.

tsesarev/na: -n J-Tsv., g. -naa tsaari tütar, troonipärija; troonipärija abikaasa цесаревна. – Vt. ka tsarevna.

tsigar/ka ~ tšigarka Ra -k J-Tsv. zigarka I, g. -kaa Ra J tšigarkaa Ra 1. plotski, pläru самокрутка, цыгарка; Ra põlõtattii tsigarkaa suitsetati plotskit; Ra vein tällee päree tšigarkaa süttää viisin talle (põleva) pirru plotski süütamiseks; 2. J-Tsv. sigar сигара. – Vt. ka sigarka.

t́śiitää vt. täätää.

tsiivis/sää: -sä J-Tsv. pr. -än: -en J, imperf. -in J (läbi) kurnata процеживать, фильтровать; piimää tsiivisetä lühzikoss piim-patoisõõ piim kurnatakse lüpsikust piimapottidesse; tsiivissemin puhasõp piimä ruupuiss ja rikkoiss kurnamine puhastab piima purudest ja prügidest.

t́śikka vt. tikka.

tsikor/i M J-Tsv. (Kõ) zikori I-Len., g. -ii M J sigur, sigurijuur; siguritaim цикорий; цикорник; J veelko tsikorid nõistii peentõrõll kas sigurid tõusid peenral üles?; M tsikoriita žaaritõttii ahjoza sigureid röstiti ahjus; M tsikorissa tehäs koffia siguri(te)st tehakse kohvi. – Vt. ka tsikorja.

tsikori-juuri M sigurijuur цикорный корень.

tsikorj/a I, g. -aa = tsikori.

tsiĺind/ra: -r J-Tsv., g. -raa J 1. valts, võll вал, валец, ролик; 2. torukübar цилиндр (головной убор).

t́śilkku vt. olk-.

t́śilkkua vt. tilkkua.

t́śina vt. tina.

tsin/kka: -k J-Tsv., g. -kaa J tsink цинк; katto om pantu (tehtü) tsinkõss katus on tehtud tsingist.

t́śipu vt. t́ipu.

tsirk/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tsirkus цирк.

tsirkkuli vt. sirkkuli.

t́śiuk/kaa (Ku), pr. -an, imperf. -in mängida играть; a zemskoo mäni sinnᴇ t́śütökkäisiiḱää t́śiukkamaa aga Zemsko läks sinna tüdrukukestega mängima.

t́śiuk/kia Ku, pr. -in, imperf. -kizin = t́śiukkaa; noizet t́śiukkimaa toizell viizil hakkad teist- viisi mängima.

t́śiukku ~ t́iukku Ku, g. -uu mäng игра.

tśoko-tśoko vt. t́oko-t́oko.

tsop Lu J-Tsv. interj. krapsti, napsti, sopsti цап, цап-царап; Lu karu sai tämää tsop tšiini karu sai ta krapsti kinni; J meni iĺĺõkkoitta takka, de tsop nizgõss tšiin läks tasakesi (teisele) järele, ja napsti kuklast kinni.

tsuukkar/a Ke, g. -aa suhkur сахар. – Vt. ka suukkuri.

tsve/tka M S Ja-Len., g. -dgaa: -tkaa M (toa)lill (комнатный) цветок; M õsin ilozaa paa tsvetkoi vartõõ ostsin ilusa poti (toa)lillede jaoks; Ja zaalada [= zaalaza] õlivat suuret tsvedgat, ni ku metsäs (Len. 235) saalis olid suured lilled, nagu metsas.

tsykl/a Lu, g. -aa Lu tsitter цитра (kandlesar-nane keelpill).

t́śühje vt. tühjä.

t́śühjentää vt. tühjentää.

t́śükkü vt. tükkü¹.

t́śülppä vt. tülppä.

t́śüttö vt. tüttö.

t́śütökkäin vt. tütökkäin.

t́śüvi vt. tüvi.

t́śüü vt. töö¹, töö².

t́śüüni vt. tüüni.

tšaad/ia J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -i J vingu ajada чадить.

tšaa/du ~ -ᴅ J-Tsv., g. -duu J 1. ving, karm угар, чад; taita druba on tšii pantu, ku ahjoss nii kõvassi ajap tšaadua rihesee vist on (ahju) siiber kinni pandud, kui ahjust nii kõvasti ajab vingu tuppa; 2. kõrbehais чад, запах пригорелого; mikä siäl põlõp pĺiitaa pääll, nii kõvassi ajap tšaadua mis seal pliidi peal kõrbeb, nii kõvasti ajab kõrbehaisu. – Vt. ka tšahti.

tšaag/a Li, g. -aa kasekäsn чага (берёзовый чёрный гриб); tšaaga, tämä kazvop koivuᴢ, mussa mokomain, pahkõ, tšaaga kasekäsn, see kasvab kase küljes, niisugune must, kasekäsn.

tšaaj/o ~ tšaijo J-Must., g. -oo = tšai; nõizivät tšaajoa joomaa naisõkaa (Must. 158) hakkasid naisega teed jooma.

tšaaj/u L Lu Li Ra J I tšääju I, g. -uu Lu Ra J I = tšai; L tšihutõttii tšaajua keedeti teed; Lu perrää saunaa juutii tšaajua pärast sauna joodi teed; Ra rüüppää tšaajua rüüpa teed!; Lu kõva tšaaju kange tee; Lu nät ku on süätauti tehhää perttsu tšaajua vaat kui on kõhulahtisus, (siis) tehakse piprateed; Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi, siz juutii ku lekarstvaa, siz õli umalaᴢ enne joodi sookailuteed, kui külmetati, siis joodi kui arstimit, siis oli (jooja nagu) purjus. – Vt. ka romašk-, siroppi-.

tšaajui/n J-Tsv., g. -zõõ J tee- чайный.

tšaaju-karppi J-Tsv. teekarp, -toos чайница.

tšaaju-kuppi J-Tsv. = tšaikuppi.

tšaaju-raha Lu jootraha чаевые (деньги); herra anti veel tšümme rubĺaa tšaaju-raχχaa härra andis veel kümme rubla jootraha; J luppa vaa küütti-mehele tšaaju rahat, kül siiz ajaʙ luba aga küüdimehele jootraha, küll siis sõidab. – Vt. ka tšajevoiᴅ.

tšaaju-tšaš/ka: -k J-Tsv. = tšaikuppi; tšen teiss rikko tšaaju-tšažgaa kes teist tegi teetassi katki?

tšaaju-vesi J-Tsv. tee, fig. teevesi чай.

tšaak/ki Li, g. -ii Li riisk, koba, (rauast kinnitus)klamber (ehitusdetail) скоба; kõlmõs kõhaz õllaa tšaakiᴅ kolmes kohas on (paadil) kobad (emapuu ühendamiseks vöör- ja ahtertääviga).

tšaal/a M, g. -aa hallisegune, sinakashall, sinkjas чалый, сероватый, иссиня-серый, голубоватый; i siz on mokoma tšaala lehmä, niku sinizellee ja siis on (veel) niisugune hallisegune lehm, nagu sinakashall.

tšaan/a: -õ J-Tsv., g. -aa J tõrs, tünn чан, бочка.

tšaaska vt. tšaška.

tšaasta vt. tšasta¹.

tšaast/i J-Tsv., g. -ii J õnn счастье; sinu tšaasti, ku sait suurõõ voitoo sinu õnn, kui said suure võidu.

tšaf/gata: -gõt ~ tšavgõt (?) J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J matsutada чавкать; tšafkaap süüvve niku põrsaa poik matsutab süüa nagu põrsas.

tšafkamizi J-Tsv. matsutades, matsutamisi чавкая; elä han siä nii tšafkamizi süü – ved et siä õõ pośo ära sa ometi nii matsutades söö, sa ei ole ju põrsas.

tšagattaa vt. tšakattaa.

tšagokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J käokene кукушечка; kuku, kuku, tšagokkõin kuku, kuku, käoke.

tšagoo-petšel M tšägoo-petšel I põldosi, põldkuusk, oravasaba полевой хвощ. – Vt. ka tšäkopetšel.

tšagoosültši Ra käosülg (süljetaoline vedelik rohukõrte küljes) слюна кукушки (слюновидная влага на стеблях растений).

tšah/na: -n J-Tsv., g. -naa J 1. põdur, kidur, haiglane чахлый, хилый; 2. põdurus, jõuetus (haiglane seisund) чахлость, хилость (болезненное состояние). – Vt. ka tšahni.

tšahn/aa (J), pr. -an: -õn J, imperf. -in = tšahnia; se inimin tšahnõʙ see inimene on põdur (vireleb, ei ole terve ega haige).

tšahn/i J-Tsv., g. -ii J põdurus, jõuetus (haiglane seisund) чахлость, хилость (болезненное состояние); lahs jo tõiss näteĺiä on tšahnis laps on juba teist nädalat põdur. – Vt. ka tšahna.

tšahni/a J-Tsv. (P), pr. -n P J, imperf. -zin J põdeda, virelda, kiratseda чахнуть (болеть); J puuttu vihmõnnala, jäättü de alki tšahnia (ta) jäi vihma kätte, külmetas ja jäi põdema; J tämä jo kussõssaa tšahniʙ, taita on tšehotkõᴢ ta kiratseb juba ei tea mis ajast peale, vist on tiisikuses. – Vt. ka tšahnaa.

tšah/ti J-Tsv., g. -ii J ving угар, чад; nuuskakk üvässi, kuulõᴅ, on rihes tšahii haisu nuusuta hästi, tunned, (kas) on toas vingu lõhna? – Vt. ka tšaadu.

tšahtii/n J-Tsv., g. -zõõ vingune угарный, чадный.

tšai M S (K P Kõ-Len. Ja-Len.) tšäi M, g. tšai ~ tšäi M tee чай; S isuttaas kõik suku, noorikkõ i ženiχa lavvaa tağgaa tšaita joomaa pannakse kogu suguvõsa, pruut ja peigmees, laua taha teed jooma; M panõ tšäisee mettä pane tee sisse mett; M markofkad lõikkazimma, kroššizimma heenossi, sis kuivatimma, teimmä tšaita senessä porgandid lõikasime, hakkisime peeneks, siis kuivatasime, tegime sellest teed; M rap̆paamuzroho. kõõz inehmissä rap̆paaʙ, siis tšihuttaas kazessa rohossa tšäitä kollane ängelhein (rabanduserohi). Kui inimesel on rabandus, siis keedetakse sellest rohust teed; M malinaa tšai on üvä tšülmässi vabarnatee on hea külmetuse puhul. – Vt. ka markofka-, zveraboi-. – Vt. ka tšaajo, tšaaju.

tšaijo vt. tšaajo.

tšai/kka Lu -k J-Tsv., g. -kaa J kajakas чайка.

tšaikuppi M teetass чайная чашка; eellä kutsõttii tšaikupiᴅ ennemalt nimetati teetasse tš-d. – Vt. ka tšaaju-kuppi, tšaaju-tšaška, tšaitšaška.

tšain/a Kõ, g. -aa teemaja чайная; velikää tšüläzä õli tšaina Velikkä külas oli teemaja. – Vt. ka tšainõi.

tšainik/ka M Lu J tšäinikka I, g. -aa M teekann чайник; M tšainikad õltii tooš savvõssa teekannud olid ka savist; M tšainikaᴅ, nen̆nääkaa pitšääkaa teekannud, (need on) pika toruga; Lu tšainikka šumizõʙ teekann kahiseb; J kaani oŋ kirstull, astiall, tšainikõll kaas on kirstul, astjal, teekannul; J paa tšainikka pane teekann üles.

tšainoi-luzikka J teelusikas, fig. teelusikatäis чайная ложка; kõlmõd nellä tšainoi-luzikkaa kolm neli teelusikatäit.

tšain/õi P M -oi Lu Ra tšäinõi M, g. -õi P -oi Ra tšäinõi M 1. teemaja чайная; Ra enn õltii tšainoiᴅ ennemalt olid teemajad; P issuzin tšainõiᴢ istusin teemajas; Lu sein lidnaš tšainoiᴢ sõin linnas teemajas; 2. tee- чайный; M tšainõi luzikka teelusikas; M tšäinõi tšaška teetass; M täm nii on ahnaᴢ, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ ta on nii ahne, et teelusika(täie)st(ki) võtab osa (endale); ■ P opõzõt sõisozivat tšainõiz õvvõᴢ hobused seisid sissesõiduhoovis. – Vt. ka tšaina.

tšaitšaška M = tšaikuppi.

tšajevoiᴅ J-Tsv. pl. t. = tšaaju-raha.

tšakart/aa M, pr. -an M, imperf. -in kädistada стрекотать; ku araga tšakartaʙ, leep tširja kui harakas kädistab, tuleb kiri. – Vt. ka tšakatõlla, tšarattaa.

tšakat/taa Lu Ra (Kett. K) tšagattaa Lu -ta J-Tsv. tšäkattaa K-Ahl. tšäkättää (J), pr. -an: tšagatan Lu -õn Lu tšäkatan K-Ahl., imperf. -in J 1. kädistada стрекотать; Lu harakk katol tšagataʙ, ebõ·õ üvvää harakas kädistab katusel, (see) ei tähenda head; J haraka tšakattõmiss tšüläz evät suva haraka kädistamist külas ei sallita; K aragat kop [= ko ep] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs. kui harakad ei kädistaks, (siis) pesa ei leitaks; 2. fig. kädistada, lobiseda, tühja-tähja rääkida болтать, судачить; J nää ku tšakatõp pajatta, niku harakk näe, kuidas kädistab rääkida, nagu harakas; 3. fig. sõnelda, tülitseda, (omavahel) riielda ругаться, перебраниваться; Kett. tšälühseᴅ tšakattavaᴅ käliksed (= vendade naised) sõnelevad. – Vt. ka tšakatõlla, tšarattaa.

tšakatuurittaj/a Lu, g. -aa krohvija штукатурщик.

tšakat/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. kädistada стрекотать; aja harakk katolt, mitä tämä tšakattõõʙ aja harakas katuselt (minema), mis ta kädistab. – Vt. ka tšakartaa, tšakattaa, tšarattaa.

tšakkõvõ Li (mingi lind некая птица).

tšako Kett. K L P Pi M Kõ S Lu Li Ra J vdjI I (Ke Ma) tšäko K R-Eur. R-Reg. L P M Li J I (S) tšägo J-Must. käko Ku käkö Li-Len. Ku Чаако Tum., g. tšag/oo Kett. K Lu J -uo L P tšägoo K M S I tšäğgoo M 1. kägu кукушка; Lu tšako ku varraa kukuʙ, nii leep pittšä tševäᴅ kui kägu kukub vara, siis tuleb pikk kevad; Lu ku tšako tühjaz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub tühjas (= veel raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat; Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled kägu suuruseta (= hommikueineta, tühja kõhuga), siis kägu petab, siis ära mine külvama; Lu tšako kukup kuuzõᴢ kägu kukub kuuse otsas; L tšagoll on ääli eliäpi rl. käol on hääl heledam; J kui paĺĺo tšako kukkuuʙ, nii mõnt voott siä eläᴅ kui palju (mitu korda) kägu kukub, nii mitu aastat sa elad; J tšagolõõ meni õgas kurkku, kukuttaap kõrraa de hülkääʙ käole läks okas kurku, kukub (veel) korra ja jätab järele; I tšako lentääp tšül̆lää, põlo leeʙ kägu lendab külla, tuleb tulekahju; 2. fig. kägu (mõrsja meelitusnimi rahvalaulukeeles) кукушечка (ласкательное название невесты в народных песнях); J näütäkko, tšäko, tšätteᴢ rl. näita (ometi), kägu (= mõrsja), oma kätt; R kuin mie vaatan langoa rihta, tšäünüt on tšäko rihesä (Eur. 44) rl. kui ma vaatan langu tuba, (siis näen, et) kägu (= mõrsja) on käinud toas; ■ I tšägoo petšel ~ M tšäğgoo petšel põldosi; M tšäğgoo tširjava tedretähnid.

tšaksahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ, imperf. -azi = šńaksahtaassa.

tšaĺran/a Lu, g. -aa = tšolna; tšaĺrana on peen, ühel eŋgel vaa, merree eb mee ruhi on väike, ühele inimesele ainult, merele (sellega) ei lähe.

tšarat/taa M, pr. -an M, imperf. -in 1. kädistada стрекотать; araga tšarataʙ, tširja leeb siiᴢ (kui) harakas kädistab, siis tuleb kiri; 2. fig. kädistada, lobiseda стрекотать, болтать, судачить; tšaratab niku pähtšänaraga. juõllaᴢ, kumpa suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua kädistab nagu pasknäär. (Nii) öeldakse (inimese kohta), kes armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu. – Vt. ka tšakartaa, tšakattaa, tšakatõlla.

tšardžatta/ja vdjI, g. -jaa: -j̆jaa harakas сорока.

tšar/kka Kõ -k J-Tsv., g. -kaa J (väike viina)-klaas, (viina)pits, peeker, tops чарка (для водки); Kõ eezä murtšinaa annettiin [= annõttii] tšarkka viinaa (Len. 222) enne hommikueinet anti pits viina.

tšaropää M käharpea кудрявый, кудряш.

t́š ́art́š ́aj/a K-Set., g. -aa (mingi taim какое-то растение).

tšaska vt. tšaška.

tšaslivõ/i Lu, g. -i õnnelik счастливый; kumpa tüttölahs on emmää, se eb õõ tšaslivõi tütarlaps, kes on (läinud) emasse, see ei ole õnnelik.

tšasnõ/i P, g. -i era- частный.

tšaso·viŋk/a J, g. -aa J = tšasovnikkõinõ.

tšas/ovna K L P M S I (U) -ona Lu Ra J -sovńa L, g. -ovnaa M S -onaa Lu Ra kabel часовня; S jürtšinn pappi tšäüp tšasovnas, sluužiʙ jüripäeval käib preester kabelis, peab jumalateenistust; Lu kõig vätši johsi tšasonaa tüvvee kattsomaa, tšen siäl lüüp kelloa kõik inimesed jooksid kabeli juurde vaatama, kes seal lööb kella; K pihlaalaa tšasovnalõõ veetii boranaa pääd ja jalgaᴅ Pihlaala kabeli juurde viidi oinapead ja -jalad; M pikkuruiškuin (~ pikuruiškuin) tšasovna väike kabel.

tšasovnikkõi/nõ M, g. -zõõ kabelike часовенка; õli meillä vanaltaa matii tšüläz mokoma pikkarainõ tšasovnikkõinõ oli meil vanasti Mati külas selline väike kabelike. – Vt. ka tšaso·viŋka.

tšasov/oi K J, g. -oi 1. tunnimees, valvur часовой (солдат); K i soldatti õlõissi tšasovo·i päivä i üö ja (et) sõdur oleks valves (tunnimees) päeva(l) ja öö(l); 2. kella- часовой; J tšasovoi maastõri kellassepp.

tšasta¹ ~ tšaasta K-Ahl., g. -aa osa, jagu часть.

tšast/a² Lu -aa Lu J-Tsv. -o Lu -õ Li = tšastõissi; 1. Lu ühskõrd vuuvvõz õltii laatod jõgõperäll, i narvaa laattoil tšäütii, tšäütii tšasta üks kord aastas oli laat Jõgõperäl, ka Narva laatadel käidi, käidi sageli; J siä nõizit tšastaa meile tšäümä sa oled hakanud tihti meil käima; Lu õpõn johzõp travalt, tämä vizgoʙ neĺĺää jalkaa tšastaa hobune jookseb traavi, ta viskab (kõiki) nelja jalga (hästi) tihti (kiiresti); 2. Li perrää tšülvöö borkkõnõ kazvap tihtii, tšastõ pärast külvi kasvab porgand tihedalt.

tšast/a³ Li, g. -aa = tšastõi; arva tikõ vai tšasta tikõ harv tike (pisterida) või tihe tike.

tšastušk/a M, g. -aa M tšastuška частушка; kõõz garmonia pillitättii, laulõttii tšastuškoi kui lõõtspilli mängiti, (siis) lauldi tšastuškasid.

tšastõ/i P M, g. -i tihe частый, густой (лес); M pani opõzõõ mettsää tšastõisõõ puhõõ tšiin pani hobuse tihedasse metsa puu külge kinni; M õli arva aro, õli i tšastõi aro oli harv reha, oli ka tihe reha; M aroll on tšastõit piiᴅ rehal on tihedad piid; P gruoχatass iestää arvaa gruoχatiikaa. sis tõin kõrt tšastõikaa tuulatakse esiteks harva sarjaga. Siis teine kord tihedaga; P issu tšastõisyõ kuuzikkuosyõ istus tihedasse kuusikusse; M tšastõi mettsä tihe mets; M tšastõi metsikko tihe noor mets. – Vt. ka tšasta³.

tšastõis/si M -s P M 1. sageli, sagedasti, tihti часто, зачастую, нередко; P einää tšastõiss piεp karotõlla heina peab sagedasti kaarutama; M tätä algap tšastõiss pur̆rõa, algap pur̆rõa vattsaa tal hakkab tihti valutama, kõht hakkab valutama; M täm tšastõissi tšäüb meilee ta käib sageli meil; 2. tihedalt часто, густо, тесно; M ku tšülväd markofkaa i tuõp tšastõissi tšülvü, sis ku nõõb maa päälee, sis piäb arvagoittaa kui külvad porgandit ja külv tuleb tihe, siis kui (porgand) tõuseb üles maa peale, siis tuleb harvendada. – Vt. ka tšasta².

tšastõzik/ko J-Tsv., g. -oo J tihnik, rägastik (лесная) чаща, заросль, густой лес; menin obakkaa, de öhsüzin tšastõzikkoᴢ läksin seenele, ja eksisin tihnikus; saap han tšastõzikoss kotopuit rägastikust saab ju küttepuid.

tša/ška P M Lu I -šk J-Tsv. -ska Ra I tšaaska (M), g. -žgaa P M J -škaa Lu 1. tass чашка; M panõ tšažgõd lavvalõõ pane tassid lauale; Ra tein leivää murui tšaskaasõõ tegin leivapudi tassi sisse; M tšaška veekaa tass veega; Lu farforiss teh́h́ää tšaškoja portselanist tehakse tasse; J enn meill juuti tšaajua saviiziiss tšaškoiss ennemalt joodi meil teed savitassidest; P farfaraizõt tšažgaᴅ portselantassid; M tšainõi tšaška teetass; 2. kausike, kauss чашка (весов); J veessojõ tšažgõd om vaskiizõᴅ kaalukausid on vasest. – Vt. ka tšaaju-, tšai-.

tšau Ra J-Tsv. tule (kaasa, kampa, seltsi)! идём, пойдём (вместе, с нами)!; J leip-jatko. – passi·bo, tšau parvõõ jätku leivale! – Aitäh, tule seltsi!; Ra tšau, meem parvõᴢ tule, lähme (ühes)koos! – Vt. ka tšou, tšouka, tšoboiᴢ. – Vt. ka tšävvä.

tšavgõt vt. tšafgata.

tše- vt. ka ke-.

tšeb/iä K-Ahl. P M-Set. I tšebjä Kett. L P M I (K Pi Ke J) tšepiä R-Reg. kebje Kr Че́бïа Pal.2 K-reg.2 Це́бья Pal.2 Ii-reg.1 Ке́бïа ~ Кепïя Pal.2, g. -iä ~ -jä kerge, kebja лёгкий; L tšättšüü tšebjässi lyõkutaʙ rl. kätki kergeks kiigutab; P tšebjä maa kerge (= liivane) maa; P itšin, lugõttõlin: maka maata tšebiää itkesin, laulsin (itku): maga kerges mullas; I keppi tovarišša leeb millõõ, tšebiäpiɢ mennäɢ teetä müü kepist saab mulle seltsiline, kergem minna mööda teed; I kõvassi joosiᴅ. siä õõt tšebjä jalgaa pääle jooksid kõvasti. Sa oled kerge (kebja) jalaga.

tšebiät/tää K-Ahl. tšebjettää M (Kett.), pr. -än K tšebjetän Kett., imperf. -in kergendada kergemaks teha облегч/ать, -ить; M piäp tšebjettää vikastõõ lüsi (lüttä) tuleb vikati lüsi kergemaks teha.

tšebjukkõi/n Kett., g. -zõõ kergeke лёгонький.

tšebjä vt. tšebiä.

tšeᴅ vt. tšen.

tšedrbapka Li kerilaua jalg основа мотовила.

tšedre-puu vt. tšedräppuu.

tšedrälauta Ränk kedervars веретено, пряслица. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka tšedräppuu.

tšedräluu M Li J-Must. tšedrä-luu M tšedrõ-luu J-Tsv. 1. kederluu, pahkluu щиколотка, лодыжка; Li tšedräluuᴅ, jalgalla kederluud, jalgadel; 2. randmeliiges, -luu запястный су-став; M tšedräluu, on i jalgas tšedräluuᴅ randmeliiges, (aga) ka jalgadel on kederluud.

tšedrämizluu Lu kederluu (jalal) щиколотка, лодыжка.

tšedräppuu Kett. M-Set. I tšedräpuu L V Lu tšedre-puu K-Ahl. 1. kedervars веретено, пряслица; L täll õli kuontalaakaa tšedräpuu kainaloza tal oli koonlaga kedervars kaenlas; V tšedräpuuᴅ õltii kedervarred olid (ketramiseks); 2. Kett. K-Ahl. värten веретено. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka tšedrälauta.

tšedr/ätä Kett. Len. K-Ahl. L P M Kõ S Po Lu J (U vdjI) -ätäɢ I -et J-Tsv. ḱedrätä (Ku), pr. -ään Kett. K-Ahl. U M Kõ S Lu J -εän P ḱedrään Ku, imperf. -äzin Kett. P M Lu J -ezin J kedrata прясть; M per̆rää raputtamizõõ siis häglätäᴢ. siiz on lina valmiᴢ, saap tšedrätä jo pärast ropsimist, siis soetakse. Siis on lina valmis, võib juba kedrata; M esimeizess tšedrätäs süämmeᴅ kõigepealt kedratakse kõige paremad linad; S lin̆naa tšedrättii i villoo tšedrättii lina kedrati ja villu kedrati; Lu emä õli selvä tšedräämää ema oli osav ketrama; Lu tütökkõin tšedrääp koontalaa tüdrukuke ketrab (lina)koonalt; Lu meill vanat tšedrättii, a noorõt kuottii võrkkoa meil vanad ketrasid, aga noored kudusid võrku; J ühs värttene õli tšedrättü üks värten (värtnatäis) oli kedratud; ■ M elä tšedrää tšeeleekaa, tšeeleekaa üvässi et pääze ära ketra keelega, keelega hästi edasi ei jõua; Lu tšedrämiz luu kederluu (jalal).

tšeelellin M: pittšä tšeelellin lobiseja. – Vt. ka lipõa-.

tšeel/ellä (K-Al. Ja-Al.) -lellä (K-Al.), pr. -elen, imperf. -elin frekv. ← tšeeltää; et tšeelellü minua tšete’ikkoa (Al. 48) rl. sa ei keelanud mind tš-d.

tšeeleskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. keelata; keelitada запрещать; уговаривать; jo miä tšeeleskõlin, da tämä p [= ep] kuuntõõ juba ma keelasin, aga tema ei kuula.

tšeelessi vt. mätä-.

tšeelet/öö M-Set. Lu, g. -tömää Lu keeletu, tumm немой, бессловесный; M tšeeletöö meeletöö tšülää möö ulkup. bezbeń (Set. 17) mõist. keeletu, meeletu hulgub mööda küla (ringi)? – Margapuu.

tšee/li Kett. K M Ja-Len. Lu Li Ra J I (R-Eur.) tšieli Kl-Set. K L P Po tšìeli Po -l Lu tšiel V Ko tšiili Kl-Set. keeli Ku (R-Eur.) ḱeeli (Ku) kiihel ~ kiel ~ kiäle Kr Чïѣли K-reg.2 Цï ́е́ли Pal.1 Ii-reg.1 Чï ́ѣли ~ Кïе́ли Pal.1, g. -lee M Lu Ra J tšielie P -le R Lu J 1. keel (elundina v. selle osana) язык (орган или часть его); Ra ku inimezel on žaaru, siis tšeeli kuivaʙ kui inimesel on palavik, siis keel kuivab; P taitšinamarjoi ko seiᴅ, sis tšielie pεälie jäi niku taitšina, õli väntšelä maku magesõstraid kui sõid, siis keele peale jäi nagu tainas, oli lääge maitse; Ra viratoi poika, näütäp tšeelt paha poiss, näitab keelt; Lu õpõzõõ tšeeli hobuse keel; J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist. lehm laudas, keel väljas?; Lu lehmä lühzäp tšeelessä, kana muniʙ nokassa vs. lehm lüpsab suust (keelest), kana muneb nokast; M lahsi ep pajattannu i nõiᴢ pajattamaa, tšeelee soonõt katkõuzivaᴅ laps ei rääkinud ja (korraga) hakkas rääkima, keelepaelad läksid lahti (keelesooned katkesid); P tämä tšieliekaa paĺĺo tieʙ ta teeb keelega palju; Lu vet tšeeli eb väsü keel ju ei väsi; Lu tšeelekaa elä rutti, a tšäsiekaa tee vs. keelega ära rutta, aga tee kätega; Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk. sul käib keel nagu koera saba; Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk. keel käib nagu mustlase nahkpiits; J tšeelt tšiim pitämä vaikima (keelt kinni pidama); Lu siä piä tšeeli ampajee takana, miä sillõ pajatin salajutuu sa pea keel hammaste taga, ma rääkisin sulle salajutu; Lu eestä niku ilka on, a perää tšeeli jurmisuʙ algul on nagu häbi, aga pärast läheb keel julgeks; Lu ripup tšeelee õttsaᴢ, a em mälehtä pajattaa keele peal on, aga (ma) ei saa öelda; M mikä on meelezä, se on tšeelezä mis on meelel, see on keelel; M Ra peen tšeeli kurgunibu; J vituu tšeeli kliitor; 2. keel, murre (suhtlemisvahendina) язык, диалект (как средство общения); L mi lintu, se on tšieli vs. missugune lind, selline on (ka) laul (keel); M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ, pajattaaz õmall tšeelel meie oleme kõik vadjalased, räägime oma keelt; M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi see (= vadja) keel on meil juba hüljatud, kõik noored räägivad vene keelt; Po tõissa tšieltä tääʙ oskab teist keelt; Lu vad́d́aa tšeeli on raŋkka ja muudra tšeeli vadja keel on raske ja keeruline keel; Lu soomõõ tšeeli soome keel; K venäi tšeeli ~ I ven̆nää tšeeli vene keel; Li latyšaa tšeeli läti keel; Ra vad́d́akko tšeeli vadja keel; P J maa tšeeli vadja keel; Ra maa tšeeli isuri keel; Po meil taas tõin tšieli meil (= siin külas) on taas teine keel (murre); L lintu pajatab ińiehmiizie tšielell (muinasjutust:) lind kõneleb inimkeeli; J noh, jok nütt õppõzid võõrõss tšeelt murtõma noh, kas nüüd õppisid võõrast keelt purssima (murdma)?; Lu lahzõl on pehmiä tšeeli lapsel on pehme keel (laps räägib pudikeelel); J kummaa tšeeli on ḱerḱiäpi rl. kumma keel on kergem; R lintu on tšeelele lipõa (Eur. 35) lind on libeda keelega; Ra se ko on lippaa tšeeleekaa, ni tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, nii vaid petab teisi; J tämä on terävää tšeeleekaa ta on terava keelega; J see ĺipitts jo tšäi tšeeleka (tšäi kaipamõᴢ) see lipitseja käis juba kaebamas; J tšeele täätejõ keeletundja, -oskaja; J tšeele täätemin keeleoskus; Lu tšeeli veep kiijevaa vs. keel viib Kiievisse (keeleoskusega jõuab kaugele); 3. (kella)tila, -kõra; (võrgunõela) keel язык (колокола, ботала); язычок (иглицы); J tšelloo tšeeli ~ Lu kelloo tšeeli kella tila; Li drolli õli tehtü karrassa, tšeeli õli pantu süämie, tšeeli õli tehtü rautanaglassa krapp oli tehtud plekist, kõra oli pandud sisse, kõra oli tehtud raudnaelast; Li se on tšeeli tšävülä, puussa see on keel võrgunõelal (-käbil), puust (tehtud); 4. (pilli)keel струна; J garmõnii tšeeleᴅ lõõtspilli keeled; J kannõlaa tšeeleᴅ kandle keeled; 5. silmus петля; R ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko. pani aasat akkunale, tšeele tšehsi permatalle (Eur. 36) oh sina, petis toonela, meelitaja manala. Pani aasad aknale, silmuse põranda keskele; ■ Lu ohoo, se ku johsi, nii tšeeli rintoil õli ohoo, küll see jooksis, nii (et) keel oli vesti peal; Li sill on kõvassi pittšä tšeeli sa valetad palju (sul on väga pikk keel). – Vt. ka gitarii-, jänni-, jänsi-, maa-, maaŋ-, mätä-, pitki-, saksaa-, soikkolaiš-, tšäpü-, venäi-.

tšeeliin vt. mesi-, teräv-.

tšeelik/ko Kett. Ra, g. -oo lobiseja, keelekandja болтун, болтунья; сплетник, сплетница; Ra sell em mahz mittää pajattaa, see nii tšeelikko, veitteeb juttuja etees-takaaᴢ sellele ei maksa midagi rääkida, see on nii(sugune) keelekandja, kannab jutte edasi-tagasi. – Vt. ka kahš-.

tšeeli-meeᴢ J 1. keeleteadlane языковед; 2. võõrkeeli valdav inimene человек, владеющий языками.

tšeelin(e) vt. kahš-, mätä-, pittšä-.

tšeelti/issä Lu -ss J-Tsv. keelt́śiissä (Ku), pr. -in Lu J -n J, imperf. -izin Lu -zin J keelduda, ära öelda; eitada, ära salata отп/ираться, -ереться, отказ/ываться, -аться; отре/каться, -чься; Lu ahnõs, se teeb ommaa tüüᴅ, a ahkõra teep kõiɢ, minesskaa ep tšeeltii ahne (omakasupüüdlik), see teeb (ainult) oma tööd, aga agar teeb kõike, millestki ei keeldu; Ku t́urmassᴀ i bolnitsassᴀ i surmassᴀ i kerrääläizessᴀ̈ elä keelt́śii vanglast ja haiglast ja surmast ja kerjuseks sattumast ära keeldu (= keegi ei tea oma elu ette); J ṕotr tšeeltiz jumala poigõss Peetrus eitas (salgas ära) jumala poja.

tšeel/to ~ -tö [sic!] J-Tsv., g. -oo [?] keeld запрет, запрещение; tahod menne kujalõ ni mee – tšeeltoa bõõ (kui) tahad minna välja, siis mine, keeldu pole.

tšeel/tää Kett. M Kõ Lu J (K L R-Lön.) -tääɢ (I) -tä J-Tsv., pr. -än Kett. K M Kõ J -län K-Ahl. -en J, imperf. -in K M J -tiin [sic!] Kõ 1. keelata; manitseda, keelitada запрещать; увещевать, уговаривать; L on tšielettü tšävvä roholl rohul on keelatud käia; Kõ ema tšeeltii pojokkõiss, ett rihez eʙ vilissaiss ema keelas poisikest, et (ta) toas ei vilistaks; J siä õõd liika peen tšeeltejõ, jot sinnua kuunõll sa oled liiga väike keelaja, et sind kuulata; J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati naimast, siiski (ta) nais (= võttis naise); J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata; Lu minnua tšeelettii tšaajua juumaa mind keelitati (jääma) teed jooma; Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma); 2. keelduda, ära öelda отказ/ывать, -ать; J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja, kuid sain korvi (keelduti), näe, tuju läks nii halvaks, et säh (sulle).

tšeerak/ko J, g. -oo = tšeeroin.

tšeerau/ssa: -ss J-Tsv., pr.-ʙ J, imperf. -ᴢ J keerduda скру/чиваться, -титься.

tšeer/ellä (J) -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J 1. keerutada, pööritada вертеть, кружить; tšeerteep tüttöä tanttsuᴢ keerutab tüdrukut tantsu ajal; elä tšeertee silmii(t) ära pöörita silmi; 2. (ümber) pöörata вывор/ачивать, -отить, перевор/ачивать, -отить; tšeerelka sõvad murnippäi pöörake rõivad pahupidi.

tšeere/mä: -m J-Tsv., g. -mää J korrutatud lõng сучёная нитка. – Vt. ka tšeertäin.

tšeereskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J imperf. -lin J keerutada, väänata крутить; mitä izäz da vevve teh́h́ä? – tšeereskõlla katto-vittsoi(t) mida su isa ja vend teevad? – Väänavad katusevitsu.

tšeerettü vt. ümpär-.

tšeer/etä: -et J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J keerata, kähardada (juukseid) зави/вать, -ть (волосы).

tšeeri/ä (J-Tsv.), pr. -n imperf. -zin keerata, käärida, mässida обернуть, завернуть; tšeeri šišk ümper sõrmia keera narts ümber sõrmede.

tšeeriü/ssä (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi J (end kokku) kerida (mao kohta) свёртываться, свертеться; eestä mato tšeeriüs kokko, siiz venuttaaz lintissi algul madu keris end kokku, siis venitas end (lindina) pikaks.

tšeer-luu J-Tsv. põlvekeder надколенная чашка; laŋkõz maalõ de rikko tšeer-luu kukkus maha ja murdis põlvekedra.

tšeer/o Lu Li J-Tsv., g. -oo J 1. käänak, kurv извилина, поворот; J mälehtetko, mõnt tšeeroa roson teeʙ? kas sa mäletad, mitu käänakut Rosona (jõgi) teeb?; J puutuzimm tõin tõizõlõ vassa tee tšeeroll sattusime teineteisele vastu teekäänakul; 2. veekeeris омут; Lu tšeero paikka veekeeris; 3. keerdus, keerdu kasvanud (puu) косослойное, свилеватое (дерево); Li tšeero puu keerdu kasvanud puu. – Vt. ka tšeerto.

tšeero/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (kokku) keerutada, korrutada (lõnga, linast niiti) скручивать, сучить; tšeero niitti kahs kõrtõizõssi korruta niit kahekordseks; tšeerotull dalisko kahs-kõrtõizõll niitill kuota rüsiit, nootta, õmmõlla koto-tehtü sõpoi(t) korrutatud ehk kahekordsest niidist kootakse rüsasid, noota, (sellega) õmmeldakse kodus tehtavaid rõivaid. – Vt. ka tšeerrä.

tšeeroi/n (J-Tsv.), g. -zõõ keerdus, keerdudega скрученный; tšeeroizõll niitill ebõõ üvä õmmõll keerdus niidiga ei ole hea õmmelda. – Vt. ka tšeerakko.

tšeeroli/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J 1. käänuline, kääruline, looklev извилистый, петлистый; J tšeerolin tee looklev tee; J tšeerolin jõki käänuline jõgi; J mõnikkall puull slojad on õikõ tšeerolizõᴅ mõnel puul on aastaringid õige käänulised; 2. keerdus, keerdudega кручёный, витой; ■ tšeerolin juttu riukaline jutt. – Vt. ka tšeerakko.

tšeeroll/aa J-Tsv. -a Ra: Ra se on nii pagan, što silmäd ain tšeerolla see (inimene) on nii kuri, et silmad aina pöörlevad (peas).

tšeerolõõ: -õ J-Tsv. adv. = tšeeroo; tšeerolõ menemä sassi, keerdu minema.

tšeero-lõŋ/ka: -k J-Tsv. keerd lõng, (tugevasti) keerdus lõng (крепко) кручёная шерсть; õikõ tšeero-lõŋgõss ep tuõ lusti suukkun väga keerdus lõngast ei tule ilusat kalevit.

tšeeroo J-Tsv. 1. adv. keerdu, keerdu kasvanud (наречие в форме илл-а от tšeero); mõnikõs puu kazvop (meep) tšeeroo mõni puu kasvab keerdu; 2. adv. sassi (наречие, связанное по значению с глаголом ‘запутать’); elä aja niittiä tšeeroo ära aja niiti sassi; ■ nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas segast juttu ajama. – Vt. ka tšeerolõõ.

tšeero-paikka Lu veekeeris омут; tšeero-paikka. siije paikkaa inemin puutuʙ, võib mennä põhjaa ja vennee võib vääntää ümperi veekeeris. (Kui) inimene satub sellesse paika, (siis) võib minna põhja, ja (ka) paadi võib (keeris) ümber keerata.

tšeero-silmii J-Tsv. 1. ainiti, üksisilmi пристально; 2. vihaselt (vaatama) сердито (смотреть). – Vt. ka tšeerollaa.

tšeeros/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J 1. keerdu minna закру/чиваться, -титься; 2. väänelda, väänduda виться.

tšeeros/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = tšeerossua.

tšeeros/õlla (J-Tsv.), pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -õlin keerutada, pööritada вертеть, вращать; tšeerossõõp silmiit niku bulli pööritab silmi nagu pull.

tšeero/za: -ᴢ J-Tsv. adv. sassis запутанно; niitti on tšeeroᴢ niit on sassis.

tšeerotrappu J-Tsv. keerdtrepp винтовая ле-стница; nõis tšeerotrappua müü rihe pääle läks keerdtreppi mööda pööningule.

tšeerovittsa: tšeerovitsa J-Must. tšeero-vitts J-Tsv. väänatud vits закрученная лоза.

tšeero-äntä J: tšeero-ännät kukoᴅ keeru-

sabad-kuked (eriline kukemuster, särgi õla-

lapi tikandkiri) петухи (особый вышивальный рисунок наплечника сорочки).

tšeer/rä: -re J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J 1. keerata, pöörata повор/ачивать, -отить; повернуть; перевернуть; запереть (дверь); tšeer pahõpaa poolõõ pööra pahemale (poole); tšeer tšivi ümper pööra kivi ümber; uhs on tšeerettü lukkuu uks on lukku keeratud; 2. (kokku) keerutada, korrutada скручивать, сучить; niitii tšeeriŋ kahs kõrtõizõssi korrutasin (linase) lõnga kahekordseks. – Vt. ka tšeeroa, tšeer-

tää.

tšeertii/ssä J (Lu) tšiertiissä P, pr. -n J tšiertiin P, imperf. -zin 1. ennast keerata, pöörata, pöörduda поворачиваться, повернуться; возвра/-щаться, -титься; P miε n saannu tšiertiissätši ma ei saanud ennast keeratagi; P tuuli tšiertiiᴢ vassa päivälie, ep tulõ üvää ilmaa tuul pöördus vastupäeva, ei tule head ilma; P pijεp tšiertiissä tagaas kotuosyõ peab pöörduma koju tagasi; 2. keerelda, pöörelda кружиться, крутиться; P täl pεä tšiertiib niku maoll tal pea keerleb nagu maol; 3. keerdu v. sassi minna запут/ываться, -аться, перепут/ываться, -аться. – Vt. ka tšeertoussa, tšeertüä, tšeertüüssä.

tšeer/to M tšierto P, g. -roo 1. kõver кривой; P tšierto puu kõver puu; 2. keerdus скрученный; M aivoo on tšeerto rihma on väga keerdus nöör; M kui on mokom tšeerto niitti, sitä kuttsuas sükköräzä kui on niisugune keerdus niit, (siis) selle kohta öeldakse (ka) kuurdus (~ keerdus). – Vt. ka tšeero.

tšeer/toa J-Tsv., pr. -on J, imperf. -tozin J 1. keerutada, punuda крутить, за/кручивать, с-, вы/-ворачивать, за-; 2. (oksendama) ajada v. keerata (impers.) тошнить; süämelt tšeereʙ süda pööritab (~ sees keerab). – Vt. ka tšeertää.

tšeerto-pagla K-Ahl. (punutud) sukapael [?] (плетёная) подвязка [?]; jõka sauna uusi vihta, uusi vihta, uusi tšuutto, tšäsärätti, tšeerto-pagla, utu-tšuutto, ummis-tšentšä (Ahl. 100) rl. (pulmalaulust:) iga sauna(kord) uus viht, uus viht, uus särk, ninarätik, punutud sukapael(ad), udu(peen) särk, ummisking(ad).

tšeertou/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi keerdu minna, sassi minna запут/ываться, -аться, перепут/ываться, -аться; tšeertounnu niitti keerdu v. sassi läinud niit. – Vt. ka tšeertiissä, tšeertüüssä.

tšeertäi/n Lu, g. -zõõ = tšeeremä.

tšeer/tää Kett. M Lu J (K-Ahl. K-Al. R-Eur. Li) tšiertää P (K) tšiertεä P -tä J-Tsv. -tääɢ I keertää Ku, pr. -än Kett. M Lu -rän K-Ahl. tšierän P -en Lu J -ää I, imperf. -in Lu J -ii I 1. keerata, pöörata, ümber keerata v. pöörata, ümber v. ringi ajada, keerutada, kokku v. rulli keerata; (heinu) kaarutada; (maad) künda поворачивать, повернуть, переворачивать, перевернуть, крутить, вертеть, свернуть; ворошить (сено); пахать (землю); I se vih̆haa paaʙ nav̆vaa pääl i ainõ tšeeräʙ, tšeeräʙ. vot i sis meeʙ kase napa paikalõõ see paneb viha naba peale ja aina keerab, keerab. Vaat ja siis läheb naba paigale; M vokilla on napa, tšeertääᴢ vokil on naba (= kruvi), (sellest) keeratakse; J opõin on tšeerettü teess ääree hobune on pööratud teelt kõrvale; P vaatab niku süätünnü ärtšä, tšieräp silmεä munat tõizippäi vaatab nagu vihane härg, keerab silmamunad pahupidi; J pää tšeeren õtsass väĺĺää! keeran (sul) pea otsast ära!; P tšieräp paa kummollaa i panõb lavvalõ rubĺaa d́eŋgoi (pulmakomme:) keerab (savi)poti kummuli ja paneb lauale rubla raha; J tšeer šuub murnippäi pööra kasukas pahupidi!; M jalgaakaa tšeeräb vokkia ajab jalaga vokki (= vokiratast) ringi; M tšeerettii javotšiviä tšäell käsikivi aeti käsitsi ringi; P viihkuri tšierti einoi tuulispask keerutas heinu; M einää tšeertääᴢ heinu kaarutatakse; P tšiertivät paperoskaa sammaliissa keerasid paberossi samblast; J proovva pluugakaa peŋgeri tšeertä ümper proovi mätas (raud)adraga ümber pöörata; K väitimmä valua, tuorõõ valuo tšierämm ümpärikkua, siiz üvä on vedasime sõnnikut, värske sõnniku künname sisse (keerame ümber), siis on (see) hea; J tšeerä aizat kottoo keera aisad kodu poole! (= hakka koju sõitma!); J see tait koir tšeerti mokoma gafka küllap see koer keeras sellise julga; M tšeertää jälleᴅ jälgi (tagasi) keerata (metsa eksinu nõiasõnadega õigele teele tagasi pöörata); M täätäjä tšeertii pahalt jällelt lehmää külatark pööras lehma vanakurja jäljelt tagasi; 2. oksele ajada, südant pahaks ajada (impers.) тошнить, становиться тошно, дурно; Lu päältä üvä vaattaa, a alta õhsõnõmaa tšeeräʙ vs. pealt hea vaadata, aga alt ajab oksendama; ■ M jumala tšeertii pääzgod ineemmiizee luissa jumal tegi pääsukesed inimese luudest; M tältä tšeerettii palkka, mitä piti maksaa tal peeti kinni palk, mida pidi makstama. – Vt. ka tšeerrä, tšeertoa.

tšeer/tüä M J-Tsv. (Kett.) tšiertüä P, pr. -ün M -tüün J, imperf. -tüzin M J tšiertüzin P pöörduda, (ennast) keerata; keerdu minna поворачиваться; свиваться; P tšiertüzin, tšääntüzin tagaaᴢ pöördusin, keerasin tagasi; M tänä nii väsüzin, kõik silmät tšeertüzivät tõizippäi täna nii väsisin, silmad pöördusid lausa pahupidi. – Vt. ka tšeertiissä, tšeertoussa, tšääntüä.

tšeertü/üssä Lu -ss J-Tsv., pr. -ün Lu J, imperf. -üzin Lu -zin J 1. (ümber) minna, (millegi ümber) keerduda, keerdu kasvada, lokki minna перевернуться; закручиваться, скручиваться; виться, завиться; J vene tšeertüz ümper de kõiki uppostii paat läks ümber ja kõik uppusid; J tšeertüüb niku umal ümper puut keerdub nagu humal ümber puu; J puu on tšeertünnü vinttii puu on keerdunud (kasvanud) vinti (= keerdu); J ivusõd on tšeertüstü juuksed on lokkis (läinud lokki); 2. kokku minna, kalgenduda свёртываться, свернуться (о молоке); J tšeertünnü piim kokkuläinud piim. – Vt. ka tšeertiissä, tšeertoussa.

tšeerü/üssä: -ss J-Tsv., pr. -üʙ: -ʙ J, imperf. -üzi: -ᴢ J 1. keerdu minna, väänelda виться, извиваться; 2. kokku minna, kalgenduda сворачиваться, свернуться (о молоке); piim läntüʙ dalisko tšeerüʙ piim läheb hapuks ehk läheb kokku.

tšeetäjik/ko (K-Al.), g. -oo; õlõis tšeellellü minua tšeetäjikkoa (Al. 51) rl. oleks sa keelanud mind, tš-d.

tšehl/a Lu -õ J-Tsv., g. -aa Lu J kate чехол; Lu seili katõtaa tšehlajõõkaa vai vihma-brezentiikaa, tožõ onõ öljüttü vai tõrvattu (kokkupandud) puri kaetakse kattega või (vihma)presendiga, (kate) on samuti õlitatud või tõrvatud.

tše/χotka M -hotk Lu J-Tsv. tšihotka M J, g. -χotkaa: -hotkaa ~ tšihotkaa tuberkuloos, tiisikus чахотка; J enne läzittii, õli horkka-tauti vaa, nüd on ain tšihotka enne põeti, oli ainult palavik, nüüd on aina tiisikus; J kooli tšehotkõss suri tiisikusse.

tšehoototšno/i J-Tsv., g. -i J tiisikuse- чахоточный.

tšehs-aluᴢ ~ tšess-aluᴢ ~ tšehzaluᴢ Lu laeva keskkoht центр, середина судна; õõn tšehs- alusõᴢ (~ tšess-alusõᴢ) olen laeva keskkohas; meen tšehs-alussõõ lähen laeva keskkohta.

tšehsam/maᴢ Li, pl. -paaᴅ Li esihammas, keskmine hammas, pl. esihambad, keskmised hambad передний зуб, передние зубы.

tšehsen/ää J-Tsv. -ä Lu J-Tsv. omavahel, isekeskis между собой, промеж себя; Lu miä tahon, jott tšehsenä üvässi elettäiᴢ ma tahan, et omavahel elataks hästi; J tšehsenää pajattõma omavahel rääkima: J tšehsenä tappõlõmin kahevõitlus. – Vt. ka tšehsinää, tšehsinääᴢ.

tšehsezä [?] K-Al. keskel, keskpaigas в центре, в середине, посредине; kõik rinnaa issuvaᴅ, a tämä, tšen mehele meneʙ, tšehzezä [= tšehsezä?] (Al. 48) kõik istuvad kõrvuti, aga tema, kes mehele läheb, (istub) keskel. – Vt. ka tšehzellä, tšehsinää.

tšehsetšihva J-Must. (orig.: keskenkiehuva).

tšehsi L P M Kõ I tšehs K-Al. M Lu J tšess Lu tšehtši R-Eur. kaschka Kr 1. kesk, keset по-средине, в середине; L järtšü pannass tšehsi rihie pink pannakse keset tuba; M tšehs leipääsee tehtii süvä aukko, etti sinne uppois kan̆naa muna kesk leiba tehti sügav lohk, et sinna mahuks kanamuna; Lu tšell on tšehš tšämmänes peukalo (ta on selline), kel on keset kämmalt pöial (= ta on saamatu, soperdaja); J vääntüü tšehs vättšee rl. käändu keset (sõja)väge; 2. kesk-, keskmine средний; середняк; J tšeh́s talopoigõlõ piäp tšümme d́eset́ina maat keskmisel talupojal on kümme tiinu maad; Lu tšehs haavari, se piεp praavittaa rannal (kui on) keskmine avarii, (siis) tuleb (laeva) remontida rannas; J tämä tunnid on mentü ettee, sinu jäätü taga, a minu tunniill on tšehs aik tema kell on läinud ette, sinu (oma on) jäänud taha, aga minu kellal on keskmine aeg; J tšehs paikkõᴢ keskel, keskpaigas; J keppi präks tšehs paikõss kattši kepp (läks) praksti keskkohast katki; Lu tšess kõhassõ pani tšii keskkohast pani kinni; J tšehs päiv keskpäev; J tšehs üü kesköö; J tšehs kazvo alaealisus; J tšehs kazvolin alaealine, kasvuealine; R on vana on i vagassa, on i tšehtši iällissä (Eur. 39) rl. (seal) on vana, on ka väetit, on ka keskealist (rahvast); J ebõ vana, epko noor – tšehs itšiin (Tsv.) ei ole vana ega noor, (on) keskealine; J tšehs iälin (Tsv.) keskealine; 3. keskkoht, keskpaik, südamik середина, сердцевина; Kõ maazikaa kukaa tšehsi on musõnnu maasika õie südamik on tumedaks (mustaks) läinud; ■ J poik jo tuli tšehs kazvosõ poeg kasvas juba noorukiks.

tšehsi-iällin ~ tšehsi-iälline M tšehsi-iälliin Kõ tšehsiälliin ~ tšehziälin Lu keskealine (человек) средних лет; M tämä on tšehsi-iälline ta on keskealine; Lu tšehziälin inemin keskealine inimene. – Vt. ka tšehsivälilliin.

tšehsim/ein Kett. P M Lu J (I) -eine I -äin I -äine L M-Set. J-Must. tšehtšim/ein Pi Ke-Set. -äine Al. -äinee K-Ahl. -ain (R-Eur.) tšessimein Ja-Len. keskimäin Ku, g. tšehsimeize Lu J keskmine, kesk- средний; J äärimeizet puud on lõikõttu, tšehsimeized jätettü äärmised puud on (maha) lõigatud, keskmised on jäetud; L vanõpallõ poigalyõ ja tšehsimäizelie koto puolitaa vanemale pojale ja keskmisele (sai) maja pooleks; I tšehsimäin sõrmi keskmine sõrm; Lu rissiveriin inemin, se eb õõ niku valkaa, epku kõvassi kauniᴢ, a tšehsimein ristiverd inimene, see ei ole nagu hele(da nahavärviga) ega (ka)väga jumekas, vaid (on) keskmine; M tšehsimein škoulu keskkool. – Vt. ka tšehsläin, tšehsümein.

tšehsin/ää Kett. Len. P M Li J-Tsv. -εä ~ tšeχsinää P -ä Lu J-Tsv. -ääɢ I 1. omavahel, isekeskis между собой, промеж себя; Li vellessiijõ i sõzariijõ lahzõd õllaa seukoᴅ, tšehsinää õllaa seukoᴅ vendade ja õdede lapsed on nõod, omavahel on nõod; Li saap pajattaa tšehsinää võime rääkida omavahel; M tšehsinää tehtii sõittõlua omavahel riieldi; J siä elä puutuskõõ, laa nämä ize tšehsinää tapõlla sa ära puutu, las nemad ise omavahel kisklevad; Lu tšehsinä üvä sopu on omavahel on hea läbisaamine; 2. keskel посредине; P all on niitüᴅ pääll on põlloᴅ tšehsinää tšülä üvä rl. all on niidud, peal on põllud, keskel küla hea. – Vt. ka tšehsenää, tšehsezä.

tšehsinääᴢ M = tšehsenää; nävät tšizgõltii tšehsinääᴢ nad kisklesid omavahel.

tšehsipaikka L J-Tsv. I (Lu) tšehsi-paikka I tšehspaikka L P M Kõ Lu Ra I (K-Al. J) tšehs-paikk J-Tsv. tšespaikka Ra (Ja-Len.) keskpaik, -koht середина, центр; M tšen bõ alguu aluttaisiᴢ, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisiᴢ, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisiᴢ (kui oleks), kes alguse alustaks, (kui oleks), kes lõpu lõpetaks, (küll) siis rumal teeks keskpaiga valmis (koputaks keskpaiga); J rautlehto tšehsipaikõss om painõttu niku bĺuudõtšk plekk (= plekitükk) on keskpaigast (nõgusaks) painutatud nagu alustass; L lahzõd issuzivad lavvaza tšehspaikkaza lapsed istusid lauas keskel (keskpaigas); P vanass õli kahs riht, tšehspaikkaz õli rihenneüᴢ vanasti oli (elumajas) kaks tuba, keskel (keskpaigas) oli esik; Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat. rihi (Must. 159) mõist. all on liiv, peal on liiv, keskpaigas inimesed? – Maja; ■ M leivää tšehspaikka leiva sisu. – Vt. ka tšehs-kõhta.

tšehsipäivä I tšeχsi-päivä (P) tšehspäivä M keskɪpäivä (Ku) keskpäev полдень; P mama juttyõʙ, etti tšeχsi-päiväll nävät tagottavad näüttäüssä ema ütleb, et keskpäeval nad (= allikahaldjad) tavatsevad end näidata; Ku ujumaa ko meet keskɪpäivällᴀ̈, sis halt́śiain veep pohjaa kui lähed keskpäeval ujuma, siis haldjas viib (su) põhja; ■ M näd on vargaᴢ, meni tšehspäivällä varkaalõõ vaat kus on varas, läks keset päeva (päise päeva ajal) vargile.

tšehsirihi (K-Al.) tšehsrihi K toa keskkoht середина комнаты; noorõt sõisovat tšehsriheᴢ noorpaar seisab kesk tuba (toa keskel).

tšehsisilta L põranda keskosa, keskpõrand середина пола, центральная часть пола; pantii tšehsisillalyõ pandi kesk põrandat.

tšehsisääriluu P sääreluu keskkoht середина большеберцовой кости; riuku õli tšehsisääriluusyõ ritv oli sääreluu keskkohani.

tšehsiškoulu Li keskkool средняя школа.

tšehsitšerikko: tšehzitširikko (K-Must.) kiriku keskosa, -koht центральная часть церкви, середина церкви; jumal nõssetaa tšehzitširikkoose (Must. 161) pühapilt (~ ikoon) tõstetakse kiriku keskele.

tšehsitšülä L tšehtšülä K Kõ Lu J (U) tšehštšülä M I küla keskmine osa, küla keskkoht центр деревни, середина деревни; Lu tšehtšülä kõik põli küla keskmine osa põles kõik maha; K noorizo tšäüs munõi veerettämää eninpään tšehtšüläᴢ noored käisid lihavõtte ajal küla keskel mune veeretamas; I pojot tetšivät lõõkuu tšehtšül̆lää poisid tegid kiige küla keskele.

tšehsituuli Li keskmine tuul, keskmise tugevusega tuul средний ветер, средней силы ветер.

tšehsivälikko M = tšehssõrmi.

tšehsivälilliin (M-Set.) tšehtši-välilliin (K-Ahl.) = tšehsi-iällin; M mene, juttõõ surmalõõ, la tämä meep tšehsivälilliissä rahvassa murtõõmaa kõlmõssi vuvvõssi mine, ütle surmale, las ta läheb kolmeks aastaks keskealisi inimesi murdma.

tšehs-kõh/ta: -t J-Tsv. tšesskõhta Lu tšeskõht Ra 1. keskkoht, -paik, kese середина, центр; Lu võta tšesskõhass tšiin võta keskkohast kinni; 2. J-Tsv. keskmine koht среднее место; 3. Ra talje талия. – Vt. ka tšehsipaikka.

tšehslauta L laua keskkoht середина, центр стола; kurssi pannass tšehslavvalyõ pulmaleib pannakse keset lauda.

tšehsläi/n (Lu), g. -zee keskmine, keskmise suurusega средний, среднего размера; tšehsläizet suurimõᴅ keskmise suurusega tangud. – Vt. ka tšehsimein, tšehsümein.

tšehsmašti Lu keskmine mast (purjelaeval) средняя мачта.

tšehsnäte/li Li -ĺi J-Tsv. 1. J nädala keskkoht середина недели; 2. Li kesknädal, kolmapäev среда.

tšehs-sei/nä: -n J-Tsv. vahesein простенок; перегородка.

tšehssõrmi ~ tšehsõrmi Lu keskmine sõrm средний палец. – Vt. ka tšehsivälikko.

tšehs-öö M tšehsiüü (I) kesküü (Ku) kesköö полночь; I a tšehsiüüllä niku lõõkuttaas tätä, koollutta aga keskööl nagu kiigutataks teda, surnut.

tšehsümei/n M, g. -zee = tšehsimein; tšehsümein velli keskmine vend.

tšehštšesä J kesksuvi середина лета; meeb niitülee tšezälle, tšehštšezälle ein-aigallõ rl. läheb niidule suvel, kesksuvel heinaajal.

tšehzel/lä: -l J-Tsv. keskel посредине; tšehs paikkõᴢ (tšehzell) keskel. – Vt. ka tšehsezä.

tšehzik/ko (Lu), g. -oo Lu enneaegne laps преждевременный ребёнок; teep tšehzikoo enn aikaa sünnitab enneaegse lapse.

tšehv/ä Set., g. -ää kehv, vaene бедный.

tše/i M Li J-Tsv. (I), g. -i säie, keere, kee прядь; M riv̆vaa ńauhad õltii pletitettü kõlmõlla tšeillä sääremähise paelad olid punutud kolme keermega; M võta erota ühš tšei väĺĺää võta eralda üks keere (lahti); Li kapronilla on taitaa sata tšeitä ühezä kapronköiel on vist sada keeret koos. – Vt. ka säije.

tšeit/o P, g. -oo heie волокно, прядь; tšedrεän tšeitua, lazzõn laitua, vahvõpaa niittiä ketran heiet, lasen l-t, tugevamat lõnga.

tšeit/tää J, pr. -än J, imperf. -in (õlut) pruulida варить, с- (пиво); olutt õli ikä taloš tšeitettü õlut oli igas talus pruulitud; onduška tšeitäb meill olutta O. pruulib meil õlut. – Vt. ka keittää.

tšeli/ko Set., g. -goo = tšellijalka.

tšella vt. tšellä.

tšelleʙ, tšelleeʙ vt. tšenleeʙ.

tšelli¹: tšelli polvillin R-Reg. (vadja rahvarõivaste juurde kuuluv pärlite ja kellukestega kaunistatud sinisest kalevist põll). – Vt. ka tšellüpõlviliina.

tšelli² vt. poro-.

tšellijalka Set. kellatorn (kiriku kõrval) колокольня. – Vt. ka tšeliko.

tšellissäit I: bõõk tšellissäit tšettäit kotona mitte kedagi pole kodus.

tšellizee M: miε en peltšää tšellizee tšet̆täiᴅ ma ei karda mitte kedagi.

tšelliziä I: tšelliziä tšettäiᴅ miä en i peltšääɢ ma ei kardagi mitte kedagi.

tšell/o Set. K Li Ra J (M) kello Set. Lu (J), g. -oo Ra J kelloo Lu 1. (kiriku-, aisa-, lehma- jm.) kell; kelluke колокол; бубенец; колокольчик; Li enne koirittii: tšentšii tšiirepää, tšerikkos tšelloa lüüvvää ennemalt narriti (vadjalasi nende keele pärast): kängitse kiiremini, kirikus lüüakse (juba) kella; Lu tšüläz õli tšasona, tšasonaz õli suur kello külas oli kabel, kabelis oli suur kell; J põlo aigõll vättšiä tšelloka kutsuta appi tulekahju ajal kutsutakse kella(löömise)ga rahvast appi; Lu laival on sireena ja kello laeval on sireen ja kell; Lu jõka baakanal on kello igal tulepaagil on kell; Ra õpõzõlõõ pantii tšellod lookkaa hobusele pandi kellad looga külge; Lu karu anti tütöl kelloo (muinasjutust:) karu andis tüdrukule kellukese; J kaattõrid õlivat tšelloikaa takana kellukestega puusapõlled olid (selja) taga; Li tšello elähti ~ tšello drilizi kell helises; Li tšellol on elliä ääli kellal on hele hääl; J enipäänne ühtperä kuulup tšellojõ eline lihavõttepühadel kuuldub ühtsoodu kellade helin(at); J tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä keset ööd (keskööl) hakati hädakella lööma; M t́int́ikad õltii pulma tšelloᴅ kuljused olid pulmakellad; Lu kello buju, ku tomakk onõ, sis tämä tääʙ kellpoi, kui on udu, siis tema annab (endast helinaga) teada; J tšello ääni kellahääl, -helin; J tšelloo tšeeli kella tila; 2. (seina)kell (настенные) часы; J tšellod rippuvõt seinel (Tsv.) kell on (ripub) seinal; ■ Lu tämä lüüp kelloa koko tšüläl ta kellab kogu külale (~ levitab tühje jutte). – Vt. ka poro-, pulma-. – Vt. ka tšellä.

tšellokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kell, kelluke звонок; колокольчик.

tšellos/õlla (J-Tsv.), pr. -sõlõn: -sõõn, imperf. -sõlin = tšellotella; elä tšellossõõ ära helista (kella)!

tšellot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J (kella) helistada звонить; tšellottõõ siä nütt: kõik kõrvõd mennä lõhtši helista aga jah: kõrvad lähevad lausa lukku (lõhki)!

tšell/ä Kett. K R-Reg. L P M Kõ Lu I (Al.) tšeĺĺä (L I ) -a Lu-Must. (K-Ahl.) kellä Ku Челле Tum., g. -ää K M 1. (kiriku-, aisa-, lehma- jm.) kell; kelluke колокол; бубенец; колокольчик; M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellä jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella; I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ (kiriku)kell lööb, heliseb; M elästütän tšellää ~ tšellää eläütän helistan kella; nõõvad kuulumaa tšelläd (Al. 69) kellad hakkavad kostma (= kellahelin hakkab kostma); M kõikil opõzil õltii tšelläᴅ kaglaᴢ, lintiᴅ lookkaᴢ kõigil (pulma)hobustel olid kellad kaelas, lindid looga küljes; Kõ lehmäl kaglaz on tšellä vai pälppä lehmal on kaelas kell või krapp; Lu suu niku tšerikoo tšellä (sellel on) suu nagu kirikukell (= see inimene lobiseb palju); M kuulub jo tšellää ääli juba on kuulda kellahelinat; M nät ku tšellää kuuluma üv̆vii elizeʙ vaat, kuidas kellahelin on hästi kuulda; R tšellä polvillin (Reg. 9) (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv pärlite ja) kellukestega (kaunistatud sinisest kalevist) põll; 2. kellukas (rohttaim) колокольчик (растение); K aina tšellaza kajasi, maranaza matkaeli (Ahl. 101) rl. (pulmalaulus kiidetakse mõrsja töökust:) (laul) aina kellukatest kostus, maranaid käis korjamas; M sinin tšellä sinine kellukas. – Vt. ka poro-, pulma-, tšerikko-, tšivi-, venttsa-. – Vt. ka tšello.

tšelläroho I kellukas колокольчик (растение).

tšelläälööjä: tšelläälüöjä K kellalööja звонарь, пономарь; tšelläälüöjä kuza eläʙ kus kellalööja elab?

tšellüpõlviliina: tsjellüpõlviliina R-Lön. (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv pärlite ja kellukestega kaunistatud sinisest kalevist põll пе- редник из синего сукна, украшенный бисером и колокольчиками, деталь водской женской народной одежды). – Vt. ka tšelli¹.

tšelm/e P (M), g. -ee: -ie P kõõm перхоть; P lahzõll on pεäš tšelme lapsel on peas kõõm; P pää on tšelmieᴢ pea on kõõmas; M mill on tšelmit pääzä mul on kõõma peas; M täll on puhas pää, bõõ tšelmiä tal on puhas pea, pole kõõma.

tšelnok/ka: -k J-Tsv., g. -aa J vene, ruhi челнок, чёлн; võrkot panti tšelnokka(sõ) võrgud pandi venesse.

tšementti vt. tsementti.

tšemodan/a J-Tsv., g. -aa J sumadan, kohver чемодан.

tšempa Lu kes кто; tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs. kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui oma(d) tiivad; ühs iiri, kahs äntää, tšempa tšeri tšennää arvõᴢ. se on pagla tšentšä mõist. üks hiir, kaks saba, kes kerikinga ära arvas? – See on pastel. – Vt. ka tšen, tšeŋka.

tše/n Al. Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Len. Ra Ii) ken ~ kee Ku kenn ~ ḱenn ~ ken Kr, g. -nee K M Lu Li J -nie L P -n̆nee M I -nnee [sic!] Lu -ne J-Tsv. Цэ́нэ Ii-reg.1, pl. tšeᴅ K R P M Po tšeeᴅ Po 1. relat. kes кто; Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli maamees (~ põllumees); P tšen mitä tšülväʙ, sitä niitäʙ vs. kes mida külvab, seda (ka) lõikab; M üvä, tšell on paĺĺo meelta pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas; J lesnitsa ontši turvaᴢ, tšen kui kutsuʙ redel ongi t., kes kuidas kutsub; Li rüsümä tšülä põlõtõttii i kõig eläjed mentii, tšen kuhõõtši Rüsümäe küla põletati (maha) ja kõik inimesed läksid (ära), kes kuhugi; Ku ken merellᴀ̈ boo tavaᴅ, se i vaivaa boo nähᴅ kk. kes merele pole sattunud, see pole ka vaeva näinud; I siällä paĺĺo vättšiä isutass maššinaa, tšellä kuhõõɢ piäb mennäɢ, sinneg i meeväᴅ seal läheb (istub) palju rahvast rongile, kes kuhu peab minema, sinna lähevadki; J tšell on lidnaa itšäve, se tulkoo med́d́ee tšülää rl. kellel on linnaigatsus, see tulgu meie külasse; I ii ebõõ tšen̆neekaa pajattaaɢ ja pole, kellega (vadja keelt) rääkida; J arvaa, tšell on arva (ära), kellel on; K tšen sukkaa, tšen soojaa tšiuttua, tšen vöötä tetši kes tegi sukka, kes sooja särki, kes vööd; P tševääl pojokkõizõd i tüttärikkõizõᴅ pantii võikukka lõugaa allõ, vaatõtti, tšen kui paĺĺo õli võita süönnüᴅ kevadel poisid ja tüdrukud panid võilille lõua alla, vaatasid, kes kui palju oli võid söönud; M viiχ́ teri meneʙ, tšelt kuhjat tšelt katod veeʙ tuulispask läheb, kellelt viib kuhja, kellelt katused; P mõizanikka kopitti kõikk tšed nõisõvad naimaasyõ da meneväd mehelie mõisnik kutsus (kogus) kokku kõik, kes hakkavad abielluma ja lähevad mehele; Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs. kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab; Lu tšell on jano, sell on jalgaᴅ vs. kellel on janu, sellel on jalad; Li tšenee jalga šlapsõʙ, senee suu šmaksõʙ vs. kelle jalg tatsub, selle suu matsub; M tšen tääb mitä näissä tuõb valmiissi kes teab, mis neist välja tuleb; M nävät tultii tšet kussa nad tulid mitmelt poolt (kes kust); Lu piti ettsiä einä, tšen praavitti tuli otsida rohi (taim), mis tegi terveks; 2. interrog. kes кто; Kõ tšen siä õõᴅ kes sa oled?; Li tšen tuuʙ kes tuleb?; L tšenie sõnat tarkõpaᴅ rl. kelle sõnad (on) targemad? M tšen̆nee kase tara iloza rl. kelle (oma) on see ilus aed?; M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, siis öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?; M tšen̆nee voitto kelle võit?; M tšellee vaj̆jaa on kellele on (seda) vaja?; Lu tšen tunnõp tšihuttaa olutt kes oskab õlut teha (~ pruulida)?; J tšen siäll minuu rihez on kes on seal minu toas (majas)?; J tšenee kase tšülä kuluinõ pantu ku paja pahainõ rl. kelle poolt on rajatud see vilets küla nagu kehv (sepa)paja?; Lu tšetä mennää kossii kellele minnakse kosja (keda minnakse kosima)?; K tšeneesee on poika kellesse poeg on (läinud)?; J tšenee perususs mis päritolu (kelle suguvõsast ta on)?; 3. keegi кто-то; кто-либо; кто-нибудь; M kui tšell vaivatap silmiä, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged, siis minnakse sinna (allika juurde) ohverdama; L mitä tšell õli mida kellelgi oli; K tšen meni mehelie nii idgõttii (kui) keegi läks mehele, siis itketi (= lauldi itku); P tšen koton makaᴢ keegi magas kodus; M meil vot nii, ku koolõp tšen, siz mõnikkaad aivoo pellätäs pok̆koonikkoo meil on nii, (et) kui keegi sureb, siis mõned väga kardavad surnuid; M kui õli tšetä peressä kotonn, siz jäin sinne kui kedagi perest oli kodus, siis ma jäin sinna (ööseks); I a ku põlõtap tšen da roojõkas meeʙ ni sis rõhgaa niglavaᴅ aga kui keegi suitsetab ja läheb (mesipuud vaatama) räpasena, siis (mesilased) nõelavad kõvasti; M tšel leeʙ kui näüttäüʙ, nii süvväss kuidas kellelegi meeldib, nii süüakse; Ra tšel lee alki kokottaa keegi hakkas koputama; P tšen mokomain keegi; J tšetä ni buit kaĺĺuma kedagi hüüdma; 4. (mitte) keegi никто; M tšen ep tiitännü keegi ei teadnud; Lu ved́ tšellä eväd õõ ühellaajõzõt tuzgõᴅ kõigil (kellelgi) pole ju ühesugused mured; Lu jumala, mokomaa tautia elä anna ni tšelle jumal, niisugust haigust ära anna mitte kellelegi. – Vt. ka ebnii-. – Vt. ka tšempa, tšeŋka, tšenleeʙ, tšenneiᴅ, tšenni, tšen-nibu·it, tšenniiᴅ, tšentši, tšentšäi.

tšender/i M, g. -ii (aed)seller пахучий сельдерей.

tšeŋka K-Ahl. P, g. tšen/ee: -ie [sic!] 1. relat. kes кто; 2. interrog. K-Ahl. – Vt. ka tšen.

tšenl/eeʙ S Lu -ieʙ ~ -eʙ P tšell/eeʙ M I -ieʙ P -eʙ K P tšenl/ee J -e ~ tšen-le J-Tsv. tšelle/e Li Ra -eɢ I kenlee Ku, g. tšeneeleeʙ: tšenielieʙ P keegi кто-то; кто-либо; кто-нибудь; P tšenlep tuli keegi tuli; I tšelleeg lotizõb uhsõõ keegi koputab uksele; I siä eläɢ idgõɢ: tšelleet tuuʙ i võtaʙ sinnua sa ära nuta: keegi tuleb ja võtab su (sülle); P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi mainib mind (räägib minust); Lu näd on śerttse-makkara, jutõltii, ku tšenleep tšiiree süäntüüʙ vaat on (alles) ś-m. (= äkiline inimene, mustlase püss), öeldi, kui keegi kiiresti vihastab; Li nät jo d́aad́a kost́a tšeneleekaa meeʙ näe, onu Kostja juba läheb kellegagi. – Vt. ka tšen, tšen-nibu·it, tšenni, tšenniiᴅ.

tšenneiᴅ I = tšenniiᴅ; 1. arkõa evät süünnüüᴅ, ep tšenneiᴅ süünnüɢ paastuvälist toitu nad ei söönud, keegi ei söönud; 2. õikõa tšämmel tšihguʙ, znatšit tšettäid vassaa puutuʙ, tšenneit sillõõ õmissa (kui) parem kämmal sügeleb, tähendab, keegi juhtub sulle vastu (tulema), keegi omadest.

tšeńńett vt. tšennättä.

tšennet/tää: -tä ~ tšeńńettä J-Tsv. keŋgettää Ku, pr. -än: -en ~ tšeńńeten J, imperf. -in = tšennittää; J lahs ku ize ep tunn tšentšiiss ni tätä tšeńńetetä kui laps ise ei oska end kängitseda, siis teda kängitsetakse; Ku oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu (uskumus:) parem jalg on tarvis enne kängitseda, muidu asjad ei lähe korda.

tšen/ni K-Ahl. L M Lu J (P Li) -nii Lu Li Ra J kenni Ku (Kõ), g. -eiᴅ ~ -eidni P 1. (ei) keegi никто; Lu elä mörnä, sinnua tšenni ep peltšää ära (ilmaaegu) karju, keegi sind ei karda; J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tuuʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile; Li tämä tšettää ep salli ta ei salli kedagi; P tšetää bõllu kotonn kedagi ei olnud kodus; Li miä õõn armotoi inemin, milla eb õõ tšettää, miä õõn ühsinnää mina olen üksik(uks jäänud) inimene, mul ei ole kedagi, ma olen üksinda; Lu eb õõ tšenni ühel taval, jõkahiin on omal taval ei ole kõik (keegi) ühesuguse iseloomuga, igaüks on oma iseloomuga; Lu hoolimaitoo inemin ep kuuntõõ tšettää, ain teeb enee mukkaa kangekaelne inimene ei kuula kedagi, aina teeb oma (tahtmise) järgi; P pane deŋgat tšeneidni nimele pane raha (panka) kellegi (teise) nimele; Li eb laadiu tšenniikaa (ta) ei saa kellegagi läbi; Lu ep tšennii tšettää peltsää (ta) ei karda mitte kedagi; 2. keegi кто-то, кто-либо, кто-нибудь; Ra ain tšennii vahti pokkoinikkaa alati keegi valvas surnut; Ku koollei saottas sinermät t́śijjettäᴢ. ko on oikias poolia, sis sukulaisissᴀ kenni kooleʙ, a ko oŋ kuras poolia, siz võõraissᴀ (uskumus:) öeldakse, (et) sinised plekid (kehal) ennustavad surma (surnuid). Kui (plekk) on paremal pool, siis sureb keegi sugulastest, aga kui on vasemal pool, siis võõrastest. – Vt. ka tšen.

tšen-nibu·it J tšen-ni-buit J-Tsv. keegi кто- нибудь. – Vt. ka tšen, tšenleeʙ, tšenniiᴅ.

tšennibut Li = tšen-nibu·it; Li tšennibut maimi sinua keegi mainis sind (= rääkis sinust).

tšenniiᴅ K R L P M Kõ S Lu J I (U Po), g. tšeneiᴅ P J 1. (ei) keegi никто; K tšenniid eb näe keegi ei näe; L ep se minu miez õlõ tšenniit ko kehnokkõin portnoi ei see minu mees ole keegi (muu) kui kehvake rätsep; M leütšiätä suppia ep taho tšenniiᴅ süüvvä leiget suppi ei taha keegi süüa; J nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ nii sõnakuulmatu laps on, et ei kuula kedagi ega midagi; M täm min̆nua vartõõ eb õõ tšenniiᴅ, vipovõõraᴢ ta ei ole minule (minu jaoks) keegi, (on) võhivõõras; L tšelleid eb lie vajaa kellelegi pole vaja; L tšelleid eb juollu kellelegi ei öelnud; P emmä pajata tšenessäiᴅ me ei kõnele kellestki; J maa bõõ tšeneit, maa oŋ kõikkiijõ maa pole kellegi (oma), maa on kõikide (oma); I tšeltäilt eb nähäs sõrmussa tšäessä (muinasjutust:) kellelgi ei ole näha sõrmust sõrmes (käes); M miε en peltšää tšellizee tšet̆täiᴅ ma ei karda mitte kedagi; I tšelliziä tšettäiᴅ miä en i peltšääɢ ma ei kardagi mitte kedagi; I bõõk tšellissäit tšettäit kotona mitte kedagi pole kodus; 2. keegi кто-то, кто-либо, кто-нибудь; M tšenniid litšimeizet sukulaizõᴅ keegi lähedastest sugulastest; M siz on nii ku on tšenniiᴅ litšepällä siis on nii, kui on keegi ligemal; I siälä on tšelläiᴅ kõrjattuɢ marjaᴅ akanois̆siiɢ ili lantuᴅ seal on kellegi marjad või kaalikad aganatesse peidetud; S ühš tšenniid meeʙ keegi läheb. – Vt. ka tšen, tšenneiᴅ.

tšennittäj/ä (K-Al.), g. -ää kängitseja, emake (ema hellitusnimi rahvalauludes) родименькая (та, кто обувает – ласкательное имя матери в народных песнях); ed i tšeellellü tšennittäjäni (Al. 43) rl. sa ei keelanudki, mu emake (mu kängitseja).

tšennit/tää Kett. K-Al. M J (R-Eur. P) -tääɢ I pr. -än K M, imperf. -in M kängitseda, (jalatseid) jalga panna обу/вать, -ть; P miä nõizõn jalkoi tšennittämää, issuun järjüü pääle ma hakkan jalgu kängitsema, istun järi peale; M aina tšennittääz esimeizess kur̆rõa jalka aina kängitsetakse kõigepealt vasak jalg; K siz tšennitäb i tõizõõ jalgaa (Al. 30) siis kängitseb ka teise jala. – Vt. ka tšennettää, tšentšiissä, tšen-tšiüssä, tšenttšiä.

tšen/nitä: -ńit Ke-Set., pr. -tšeen (Ke), imperf. -tšien Ke = tšentšiissä.

tšennäzä I -ᴢ Lu adv. jalanõudes, jalatsites, jalatsitega обут; Lu tšennettä, nüd on mooda mokoma, što i lahzõt tšävväd ain tšennäᴢ (ennemalt käidi) paljajalu, (aga) nüüd on niisugune mood, et lapsedki käivad aina jalanõudes (jalatsitega); I viskaa šuubaa maalõõ ii sõpõloiza ii tšennäzä, niin lep̆pää väh̆häine viskan kasuka põrandale ja, rõivastes ja jalatsites, nii puhkan natuke.

tšenn/ättä L M Ra -ätä M -että K-Ahl. Li tšeńńett J-Tsv. -ättäɢ ~ -ätäɢ I keŋgettᴀ̈ Ku paljajalu босиком; M tšennättä on kehno tšävvä tšäntšüä möö, pisseeb jalkoi paljajalu on halb käia mööda kõrrepõldu, torgib jalgu; Ra siä tšäüd ain tšennättä sa käid aina paljajalu; Li nüt tšennettä evät tšäü nüüd enam paljajalu ei käida; I tul̆lii üli senee bolotii tšennätäɢ tulin paljajalu üle selle soo; I ühsi manaha tšäüsi tšennätäɢ talvõlla. miltõnõ suuri tšülmä õli, ain tšennätäɢ üks munk käis talvel paljajalu. Kui suur külm (ka) oli, ikka paljajalu; I läheb ähöpäältä kõrkõa starikka, kaŋkainõ tšiotto põlvõõssaaɢ, tšennätäɢ tuleb ahju pealt pikk vanamees, linane särk põlvini, paljajalu; Ku sapošnikaa nain ain keŋgettᴀ̈ käüʙ vs. kingsepa naine käib ikka paljajalu; L mehed eväd makaa tšennättä (kiirel tööajal) mehed ei maga jalatsiteta (= meestel on uneaega vähe, tööd palju); K mi se on tšennettä [sic!] kujala. sika tšennättä kujala (Ahl. 108) mõist. mis see on, paljajalu väljas? – Siga (on) paljajalu väljas. – Vt. ka tšepo-.

tšennäpääline J-Must. jalatsipealne обувная заготовка.

tšennäraakki J-Must. kott (suur v. ärakantud jalats) опорок.

tšentši J keŋki Ku (ei) keegi никто; J tšentši eb lassu tätä üüssi keegi ei lasknud teda öömajale; Ku varis ko b vaakkuiᴢ, keŋki pessää ep t́śiitäiᴢ vs. kui vares ei vaaguks, (siis) keegi pesa ei teaks. – Vt. ka tšen, tšentšäi.

tšentši/issä Li -iss ~ -ss J-Tsv., pr. -in Li J, imperf. -izin: -zin Li J (end) kängitseda, (endale) jalga panna обу/ваться, -ться; Li enne koirittii: tšentšii tšiirepää, tšerikkos tšelloa lüüvvää enne narriti (vadjalasi nende keele pärast): kängitse kiiremini, kirikus (juba) lüüakse kella; Li vunukka nõizõp tšentšiimää lapselaps hakkab end kängitsema (~ endale jalatseid jalga panema); J lahs ku ize ep tunn tšentšiiss ni tätä tšeńńetetä kui laps ei oska ise end kängitseda, siis teda kängitsetakse. – Vt. ka tšennittää.

tšentšimü/ᴢ Kett. P M Kõ, g. -hsee: -ssee M jalats(id), jalanõu(d) обувь; M tšentšä õli kerkiä tšentšimüᴢ pastel oli kerge jalats; M mees paikkaš tšentšimüssä mees parandas jalatseid; P õsin õmiilyõ lahsailyõ vassõzõt tšentšimühseᴅ ostsin oma lastele uued jalanõud; M pitozat tšentšimühseᴅ vastupidavad jalatsid. Vt. ka tšentšä, tšentšämüᴢ.

tšentši/üssä: -üssäɢ I -üssäk I-Set., pr. -ün: -üü I, perf. -üzin: -üjee I = tšentšiissä; miä paraikaa tšentšiüü i mee kujalõõ ma parajasti kängitsen jalad ja lähen välja.

tšen/tšä Kett. K-Ahl. K-Set. L P M Po Lu Li Ra J I vdjI (R-Reg. R-Lön. Ke) -tše Pi Ke J -tš J-Tsv. keŋḱä Ku, g. tšenn/ä K-Set. P M Lu Li J -εä P tšennä ~ tšeńńää ~ tšeńńä J keŋgää Ku, pl. kenged Kr 1. jalats, jalanõu обувь; J tuli kõrt nii köühüᴢ, jot taloz ep sõppa, epko tšentšä tuli kord niisugune vaesus, et majas (polnud) ei rõivaid ega jalanõusid; P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ kk. kuni paar saab kokku, seni kulutab kurat kümme paari kingi; Li a tšentšä täll õli õma, .. a va sõpa õli tšülää aga jalanõud olid tal (karjasel) omad, .. aga ainult rõivad olid küla poolt (antud); J tšeńńed ahissõvaᴅ jalatsid pigistavad; Ra miä hülkän (riisun) tšennäd vällää jalgõss ma võtan jalatsid jalast ära; Lu vahva tšentšä piäb õlla ku on roojakas tee tugev jalanõu peab olema, kui on porine tee; Li miä oijjan sõppaa i tšentšää ma hoian rõivaid ja jalanõusid; J talvõll ilm tšentšiit evät häülü talvel ilma jalanõudeta ei käida; Lu soomõõ tšennäᴅ soome sussid; J tšeńńä pagl jalatsi pael; 2. (kodutehtud pehme nahast säärsaabas, säärik самодельный мягкий сапог с голенищем); Lu tšennäd on, mitä on koton õmmõltu tš-d on (need saapad), mis on kodus õmmeldud; Lu tšentšiä peettää ilma koblukkojee i koblukkojeekaa peettää kantakse ilma kontsadeta ja (ka) kontsadega säärsaapaid kantakse; Li naizill õltii tšennäd lühhie varsieekaa naistel olid pehmed saapad lühikeste säärtega; Lu tököttii i ültšee razvaa pantii, võijõttii, sis tšentšä eb jäättünü tökatit ja hülgerasva pandi, määriti, siis säärik ei jäätunud; Lu vazikkaa nahgass sain tšennää põhjaᴅ vasikanahast sain sääriku tallad; Lu kalanikaa tšennäᴅ kalurisaapad; Lu tšennää varrõᴅ saapasääred; 3. pastel; viisk поршень; постол; лапоть; M ku einää löötii, siz õltii tšentšiläiᴢ, tšennäd õlivad juhissa kui heina niideti, siis oldi pasteldes, pastlad olid juhtnahast; Lu meill aina õlti tšennäd nahgassa meil olid ikka nahast pastlad; P sis pannass vana tšentšä tällie sarviisyõ siis pannakse vana pastel talle (= lehmale) sarvi (sarvede külge); M vari vassõzõt tšennäd õltii olid uhiuued pastlad; J paglõizõt tšenneᴅ paeltega pastlad; M nahka tšennäᴅ pastlad; P miä annan vassõzõt tohoo tšennäᴅ ma annan uued tohtviisud; M tšennää paglaᴅ, nahgassa tehtii, opõzõõ nahgassa vai lehmää nahgassa pastla paelad, (need) tehti nahast, hobusenahast või lehmanahast; M tšennää aazaᴅ (kõrvaᴅ), miz̆zee läpi lütšätäs pagla pastla aasad (~ hormad), mille läbi lükitakse pael. – Vt. ka jalka-, karva-, meri-, nahka-, niini-, pagla-, rauta-, toho-, tšeri-, ummis-, varsi-. – Vt. ka tšentšimüᴢ.

tšentšäi K-Ahl. = tšentši; eb tšentšäi ei keegi.

tšentšämü/ᴢ M Lu -s K-Ahl., g. -hsee = tšentšimüᴢ; Lu mitä vai pietää jalgaᴢ, se on tšentšämüᴢ (kõik), mida peetakse jalas, on jalanõud; Lu meed lidnaa, ni katso õssaa ookapõssi, sõppaa vai tšentšämüssä (kui) lähed linna, siis katsu osta odavamalt, (nii) rõivaid kui jalanõusid; M kase tšentšämüz millõ on vakkura·t jalkaa möö see jalanõu on mulle täpselt jala järgi; M naaskalill parattaas tšentšämüssiä naaskliga parandatakse jalanõusid.

tšen/ttšiä Lu (Li) -tšiä Ke-Set., pr. -tšin, imperf. -ttšizin = tšentšiissä; Ke tšentšiä tšennäd (Set. 86) panna jalats(e)id jalga; Lu miä nõizõn tšenttšimää ma hakkan jalgu kinni panema (jalgu kängitsema); Li tšentši tšentši tšiirepää kängitse, kängitse kiiremini.

tšentääʙ P: viihkuri tšierti einoi i vei kõikk tšentääb mihe tuulispask keerutas heinu ja viis kõik kes teab kuhu.

tšepiä vt. tšebiä.

tšepo-tšennätä M lausa paljajalu совсем босиком; tämä tuli tšepo-tšennätä, eb õõ i oporkkoi jalgaza ta tuli lausa paljajalu, ei ole isegi kottasid jalas.

tšepotška vt. tsepotška.

tšeppi vt. keppi.

tšept/sa: -s J-Tsv., g. -saa J tanu чепец.

tšeptšik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tanuke чепчик.

tšer/dakka M I (K L) -takka K-Ahl. M -dõkk J-Tsv., g. -dakaa: -dõkaa J lakk, laudapealne, pööning, toapealne чердак; M kase latti on õvvõza, a riheppääl on tšerdakka (see) laudapealne on siseõues, aga toa peal on pööning; M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla; M õli ühs portnoi, eli tämä tšerdakalla oli üks rätsep, ta elas pööningul; M menin tšertakalta võttamaa sõp̆poi läksin pööningult pesu tooma.

tšerepit/tsa (J-Tsv.), g. -saa katusekivi, -tellis черепица; kattoi tehä õlgõss, karrõss, lavvõss, päress, tšerepitsass katuseid tehakse õlgedest, plekist, laudadest, pilbastest, katusekividest.

tšer/i¹ Kett. M, g. -ii sõela (lai puust) kere, võru (широкий деревянный) обруч (сита, решета); M siglaa varo kuttsuaz i siglaa tšeri sõela (laia puust) võru kutsutakse ka sõela kere(ks). – Vt. ka tšeriᴢ.

tšeri² Lu: tšeri tšentšä keriking (paelteta pastel). – Vt. ka tšeritšentšä.

tšerihseᴅ P pl. keris каменка (в бане); saunaz õlivat tšerihseᴅ saunas oli keris.

tšerii/tä Kett., pr. -n, imperf. -zin = tšeriä.

tšerijal/ka M Kõ, hrl. pl. -gaᴅ M Kõ 1. kerilaud, hrl. pl. kerilauad воробы, кресты; M perää piäp tšeriä tšerijalkola [= tšerijalgoilla] (Len. 262) pärast tuleb kerida kerilaudadel; Kõ sis tõin tšerijalgaᴅ rih̆hee siis tõin kerilauad tuppa; 2. kerilaudade jalg, kerijalg основа воробов; M tšerijalgaᴅ, täm seizop kõlmõõ jalgaa päällä kerijalg, see seisab kolme jala peal; M mizel tšer̆riäᴢ, se on tšerijalgaᴅ. a neet päälee pannaᴢ, rissilavvaᴅ mille peal keritakse, see on kerijalg, aga need, mis peale pannakse, (on) kerilauad. – Vt. ka tšerikanto, tšerilauta, tšeripuu, tšerä-lauta.

tšerikanta Lu = tšerijalka 1., 2..

tšerikanto Lu = tšerijalka 2.; tšerikanto pannaa maalõ, rissipuut pannaa tšerikannoo päälle kerikand pannakse maha, ristpuud (kerilauad) pannakse kerikanna peale.

tšerikk-aika (K) kirikuaeg, jumalateenistuse aeg праздничное, церковно-служебное время; ved võttamaa luvattii tulla tšerikk-aikaa (Al. 27) pruuti võtma (= pruudi järele) lubati tulla ju kirikuajal.

tšerik/ko K U L P M S Ja Lu Li Ra J I (Kett. Po) -k U J tširikko (K-Must. R-Eur.) tšärkko R-Reg. Черико Tum., g. -oo Kett. K M S Li J -uo K L -o Lu J 1. kirik; õigeusu kirik церковь; православная церковь; S mennäš tšerikkoo venttsaa minnakse kirikusse laulatusele; I kui tšerikoss tultii, siz lõõkkumaa mentii kui kirikust tuldi, siis mindi kiikuma; M jõka tšerikkoz õmad vaivazõᴅ kk. igas kirikus (on) omad sandid (palvetamas ja almuseid palumas); K venäi tšerikko i soomõõ ḱirkko õigeusu kirik ja soome (luteri usu) kirik; L švietaa tšerikko rootsi kirik; J polkaa tšerikko polgu kirik; J ko lõppu tšerikoo laulu, siz laulottii susaa·ńinaa kui lõppes kirikulaul (vaimulik laul), siis lauldi „Sussaninit”; J tšerikoo službõ jumalateenistus; M mikäleeb on tšerik̆koo meno (see) on mingi kirikuga seotud asi; J tšerikoo krušk korjanduskarp (kirikus); M tšerik̆koo leipä kirikuleib (= kirikus õnnistatud leib); Ra kase on tšerikoo sapano see on kirikutanu (= kirikuskäimise tanu); Lu ärtšä ammub eb maaz ep taivaaz. tšeriko tšella (Must. 159) mõist. härg ammub ei maas ega taevas? – Kirikukell; J tšeriko ait kirikuaed; J tšeriko staarost kirikuvanem; 2. jumalateenistus богослужение; J tšerikk sai õttsaa ~ tšerikko lõppu jumalateenistus lõppes; ■ Lu suu niku tšerikoo tšellä (lobiseja kohta:) suu nagu kirikukell. – Vt. ka puu-, tšehsi-, tšivi-.

tšerikkoi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ kirikuke церковка.

tšerikkoi/n² J-Tsv., g. -zõõ adj. kiriku- церковный.

tšerikkokunta J tširikkokunta (R-Eur.) kihelkond (церковный) приход; J panittõ paraalõõ poigalõõ, tšerikkokunnaza kuuluizalõõ rl. panite (mehele) kõige paremale poisile, kihelkonnas kuulsale.

tšerikkomaa Ra kiriku põrand пол церкви; pokkoinikka pantii ruhipuukaa tšehs tšerikkomaalõõ surnu pandi kirstuga keset kirikut (keset kiriku põrandat).

tšerikkonik/ka Lu J, g. -aa Lu J kirikuline (посещающий церковь); Lu tšerikkonikat tullaa kottoo kirikulised tulevad koju.

tšerikko-päivä K tšerikkopäivä M 1. kirikupäev (päev, millal peetakse jumalateenistust) церковный день (когда совершается богослужение); M tänänn on tšerikkopäivä täna on kirikupäev; 2. kirikupüha, kiriku aastapüha церковный праздник; престольный праздник; K zbornõi nätilpäivä õli tšerikko-päivä. lazarii päivä õli tožõ tšerikko-päivä poornapäev oli kirikupüha, laatsarusepäev oli ka kirikupüha. – Vt. ka tšerikkopühäpäivä.

tšerikko-pühä Lu = tšerikkopühäpäivä; tšerikko-pühän viinaa juutii, guĺätattii kirikupühal joodi viina, pidutseti.

tšerikkopühäpäivä Lu kirikupüha, kiriku aastapüha церковный праздник; престольный праздник; miikkulapäivä meil kutsuttii tšerikkopühäpäivä, piettii nellä päivää püh́h́ää nigulapäeva kutsuti meil kirikupühaks, peeti neli päeva püha. – Vt. ka tšerikko-päivä.

tšerikkorahvaᴢ M kirikulised (люди, посещающие церковь).

tšerikkotšellä L kirikukell церковный колокол; tšerikkotšellät kuuluvaᴅ kirikukelli on kuulda.

tšerikoosapana Ra kirikutanu (endisaegne vadja abielunaise linikutaoline peakate) церковная сорока (старинный головной убор типа покрывала водской замужней женщины); i tšerikoosapanad i pühäsapanad i artšisapanaᴅ (naistel olid) küll kirikutanud ja pühadetanud ja argipäevatanud.

tšerilauta M tšeri-laut J-Tsv., hrl. pl. tšerilav- v/aᴅ U M -at J-Must. -õᴅ J kerilauad воробы, кресты; U toomma tšerilavvaᴅ toome kerilauad (tuppa). – Vt. ka tšerijalka, tšerikanta, tšerä-lauta.

tšeri-puu J-Tsv., hrl. pl. tšeripuuᴅ S J = tšerilauta.

tšerištšiveᴅ P pl. kerisekivid, keris камни в каменке, каменка (в бане); saunaz õlivat tšerihseᴅ, tšerištšiveᴅ, piened munatšiveᴅ, piened munakoᴅ saunas olid keris, kerisekivid, väikesed munakivid, väikesed munakad.

tšeri/ᴢ: -s J-Must., g. -hsee (sõela lai puust) võru (широкий деревянный) обруч (сита, решета). – Vt. ka sigla-. – Vt. ka tšeri¹.

tšeritšentšä P Li J tšeri-tšentšä (J) 1. keriking (paelteta pastel) постол, поршень (без завязок); J siit tetši tšeri-tšennäᴅ, täi nahgass sellest tegi kerikingad, täinahast; J tšeritšennäd jalgaᴢ kerikingad jalas; 2. P viisk лапоть. – Vt. ka tšentšä, tšeri².

tšeri/ä Kett. M Kõ Lu J (K-Ahl. U) tšer̆riä M tšer̆riäɢ Ma, pr. -n K M Kõ Lu J, imperf. -zin M Kõ Lu J kerida нам/атывать, -отать; M mentii niitid risikkoo, en saa kuinit tšer̆riä, ain piäb laskõa läpi lõngad läksid sassi, ma ei saa kuidagi kerida, aina tuleb (kera) läbi lõngavihi pista; Kõ sis tõin tšerijalgaᴅ rih̆hee i tortii tõin, tšerizin tortiilõ siis tõin kerilauad tuppa ja (kanga)keha tõin, kerisin (lõimelõngad) kehale; Lu lõŋka tšerittii tšeräl (villane) lõng keriti kerasse. – Vt. ka tšeriitä, tšääriä.

tšeriü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kokku rulluda, keerduda скру/чиваться, -титься, свёртываться, свертеться; kats ku eined on tšeriüstü viihkuriss kokkoo vaat, kuidas heinad on vihuriga kokku rullunud.

tšerkka¹, tšerkkõ vt. ka einä-.

tšer/kka² Li, g. -kaa Li merikilk морской таракан; tšerkka on kalojee segaᴢ, süüʙ ailija, muuta eb jätä ku pää ja roo merikilk on kalade seas, sööb räimi, muud ei jäta järele kui pea ja luu. – Vt. ka meree-.

tšernahka vt. tširjanahka.

tšer/nila M (J) -ńil J-Tsv. Чернило Tum., g. -nilaa: -ńilaa J tint чернила; J tširjut tšerńila-kaa kirjuta tindiga; J vańkkõ võtti peremehee kaapissõ tšernilaa Vanka võttis peremehe kapist tindi.

tšerńiĺńit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J tindipott чернильница; vala tšerńiĺńitsat täünö tšerńila vala tindipotid tinti täis.

tšerńil-paperi J-Tsv. kuivatuspaber промокательная бумага, промокашка.

tšer/pakka: -põkk J-Tsv. tšerbakka Ränk, g. -pakaa: -põkaa J hauskar, viskar, (vee)kühvel черпак; J tšerpõkaka vizgõta vett veness hauskariga visatakse vett paadist (välja); J tšerpõkõll nõsõta kaloi sadgõss veekühvliga tõstetakse kalu sumbast (välja).

tšerp/ata S (K-Al.) J -ätä Po -ataɢ ~ -ätäɢ I, pr. -paan K -pään Po, imperf. -pazin ammutada, (vett) võtta черпать; S mennäs kaivolõõsõõ i tšerpataᴢ vettä minnakse kaevule ja ammutatakse (pangega) vett; J tšerppaa leikakaa veness vesi väĺĺä viska hauskariga vesi paadist välja; I vot tšerppazi noorikkõ kaivossa vee (pulmakomme:) vaat võttis pruut kaevust vee; I tšerpätäp piäʙ vettä vett tuleb ammutada.

tšerp/pää: -pääɢ I, pr. -än, imperf. -in = tšerpata; tämä meni tšerppämää vettä ta läks (kaevust) vett võtma.

tšert/ata L M -õt J-Tsv., pr. -taan L M J, imperf. -tazin: -tõzin J joont tõmmata чертить, провести черту; J võta tšerttaa kase laut pitkii de tšertta müü saha võta tõmba piki seda lauda joon ja sae joont mööda.

tšert/ta¹ P M Lu -a K -t J-Tsv., g. -aa K P Lu -a J joon, kriips черта, чёрточка; K õli tehtü tšerta (maha) oli tõmmatud kriips; P tšertass mitattii kepiikaa, tšenie muna õli eso, tšenie tõinõ i nii räätüä müö lastiitši (munamängus:) joonest (alates) mõõdeti kepiga, kelle muna oli esimene, kelle teine ja nii järjekorras veeretatigi; J saha laut kattši kast tšertta müü sae laud katki seda joont mööda; Lu kursii tšertta vai kursii line õli kumpasiᴢ kursi joon oli kompassis. – Vt. ka kursi-.

tšert/ta² Lu, g. -aa Lu vararaud, kiskraud, vara отволока; uurtõõd on tehtü nüt tšertaakaa, a enne õli uurtõõkuraᴢ uurded on nüüd tehtud vararauaga, aga enne oli (selleks) uurdenuga.

tšerveᴢ vt. tširveᴢ.

tšerv/i M, g. -ii M ärtu (kaardimängus) черви (в карточной игре).

tšervi-damka M ärtuemand червонная дама.

tšervi-karoĺi M ärtukuningas червонный король.

tšervi-vaĺetti M ärtusoldat червонный валет.

tšer/ä Kett. K-Ahl. L P M Kõ Lu Li J I, g. -ää Lu Li J tšer̆rää M Kõ -ä J kera клубок; шар; Lu lõŋk on tšäärittü tšeräl lõng on keritud kerasse; P tämä on sinizel tšeräl, vuhizõb niiku tšimolaizõ pesä ta (tulehaldjas) on sinise kera kujul(ine), sumiseb nagu mesilastaru; Li lõŋka tšerä lõngakera; Lu tšerä jürü keravälk. – Vt. ka lõŋka-, niitti-.

tšeräk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -ka J kerajas, kerakujuline шаровидный, шарообразный (orig.: клубами, полный клубов).

tšerä-lau/ta: -t [sic!] J-Tsv. = tšerilauta.

tšerätšämmälkakku J-Must. paistekakk лепёшка, колобок (из хлебного теста).

tšerätuuli Lu keeristuul вихрь; tšerätuuli ülez lüüp kõvassi inemized i oonõõd nõsab üleᴢ keeristuul lööb kõvasti üles, inimesed ja hooned tõstab üles; tšerä-tuuli on kõvõp kui viihkura keeristuul on kõvem (= tugevam) kui vihur.

tšeskõht vt. tšehs-kõhta.

tšesn/akka P -okka Kõ Li -okk M -ok Li Ra I -o·okk I, g. -akaa P küüslauk чеснок.

tšesno/i J-Tsv., g. -i J aus честный, добросовестный.

tšesnoissi J-Tsv. tšesnõissi P ausalt честно, добросовестно; miε tšesnõissi juttyõn, em miε vannuomaa nõizõ ma ütlen ausalt, ma ei hakka vanduma.

tšesoi/n J, g. -zõõ suvine, suve- летний; lenteli tšesoizõt päiväᴅ rl. lendles suvised päevad (läbi).

tšesotk-maazi ~ tšesotk-võd́d́õ J-Tsv. süge-lisesalv чесоточная мазь.

tšespaikka vt. tšehsipaikka.

tšess vt. tšehsi.

tšess-aluᴢ vt. tšehs-aluᴢ.

tšessee vt. tšezzee¹.

tšessimein vt. tšehsimein.

tšesskazvollin Li keskmist kasvu (inimese kohta) (человек) среднего роста; ivo õli tšesskazvollin inemin Ivo oli keskmist kasvu inimene.

tšesskõhta vt. tšehs-kõhta.

tšes/sotka Ra -otk J-Tsv., g. -otkaa J sügelised чесотка; J tšesotkõss avitõp kõltõim maazi sügeliste vastu aitab kollane salv.

tše/sä Po Lu Li J (K-Ahl. M) kesä Kõ Ku, g. -zää Lu Li Ra J suvi лето; Po tšezässi tulõʙ tuleb suveks; M tšiurussa kuu on tšes̆sää lõokese saabumisest on (üks) kuu suveni; Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi; Ku ko konna kevväällᴀ esimäiŋ kertᴀ näed veeᴢ, siz on onnekas kesä kui näed konna kevadel esimest korda vees, siis tuleb õnnelik suvi; Lu kahs kõlmõt kõrtaa tšesäᴢ vakkoossaa maamunia kaks-kolm korda suve jooksul mullatakse (~ vagutakse) kartuleid; J kõlmõt tšiireed on tšezäᴢ rl. kolmed kiired (tööd) on suvel; J tšezää johzull suve jooksul; Lu männävoon õli kuiva tšesä, paikottaa maa lõhkõõᴢ möödunud aastal oli kuiv suvi, paiguti maa lõhenes; Lu tšezäl ku kõrva tšihguʙ, tääb vihmaa kui suvel kõrv sügeleb, (siis) ennustab vihma; Lu vihmõkõs tšesä ~ J vihma tšesä vihmane suvi; J pouta tšesä põuane suvi; J vari tšesä kuum suvi; Lu raassõlit pajatõttii što konnaa pietää meil piimäᴢ, tšezää aika, što piimä õlõisi tšülmä kalade kokkuostjad rääkisid, et suve ajal hoitakse meil konna piimas, et piim oleks külm; Li perrää kagraa siš tšülvettii tšesä rüiᴢ siis pärast kaera külvati suvirukis; Lu tšesä hattu suvemüts; Lu tšesä treŋki sulane (suveks talutöödele palgatud mees); Lu tšesä piika suiline (suveks palgatud teenijatüdruk); Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää peab olema leige (suvine) vesi, kui hakati last pesema. – Vt. ka tšehš-.

tšesänisu Lu suvinisu яровая пшеница; nõkipääd õllaa tšesänizuᴢ, sitä kuikaa vällää et saa, ku vettee paaᴅ, jääp päälle vii [sic!], sinetävä vähä nõgipead on suvinisus, seda kuidagi välja ei saa, kui paned vette, jääb vee peale, (on) vähe sinakas.

tšesänootta Ra suvenoot, suvine noot летний невод; tšesänootta on peenepi suvenoot on väiksem.

tšesäpalkka Li suvepalk, palk suvise töö eest летний заработок.

tšesäpäivä Ra suvepäev летний день.

tšesärätti J-Must. Salm.2 põll (põllena kantud kirjatud käterätt, vadja naise rahvarõivaste detail) передник (вышитый ручник в виде передника, деталь народной одежды водской женщины).

tšesärüiᴢ Lu suvirukis яровая рожь.

tšesä-tee Li suvetee (suvel kasutatav tee) летняя дорога, летний проезд; talvi-tee i tšesä- tee (on) talvetee ja suvetee.

tšesä-treŋgi J-Tsv. sulane (suveks talutöödele palgatud mees) полетник, полетчик (сезонный летний работник).

tšesäviĺja Lu suvivili яровой хлеб; tänävoon kõik tšesäviĺja alki märgetä, kõiɢ märkeni tänavu hakkas kogu suvivili mädanema, kõik mädanes.

tšesävilla Lu suvine (suvel niidetud) lambavill летняя шерсть; tšesävilla on üvä villa, a talvivilla on tõizõllainõ, tšesävilla om pitšempi, a talvivilla on poolõᴅ suvine lambavill on hea vill, aga talvine vill on teistsugune, suvine vill on pikem, aga talvine vill on pool (sellest).

tšesä-võrkko J suvevõrk (võrk suviseks kalapüügiks сеть для летнего рыболовства).

tšezikkosika Lu kesik, suvine noor siga подсвинок, молодая свинья.

tšezittää Ra suviti летом, в летнее время; tšezittää ain tšäin ńänkan suviti käisin alati lapsehoidjaks.

tšezz/ee¹ Kett. K M Kõ Lu Li Ra J I tšes- see K-Ahl. -ie L P -e J-Tsv. kessee Ku: P õli mäntšijii tšümmie vai kõlmyõ tšezzie vai kahyõ tšezzie, ühsinää vaitõz ep saanu mäntšiä mängijaid oli kümme või (mängiti) kolmekesi või kahekesi, ainult üksinda ei saanud mängida; Lu lahzõd jäätii kahõõ tšezzee kottoo lapsed jäid kahekesi koju; M tulimma kõlmõõ nellää tšezzee tulime kolme-neljakesi; Ku sis toizel päivää menimmᴀ̈ kuvvee kessee kantamaa siis järgmisel päeval läksime kuuekesi kandma; Li seittsemee tšezzee seitsmekesi. – Vt. ka kahõõ-, kuvvõõ-, kõlmõõ-, tšümmenää-.

tšezzee² M Lu Li kezee ~ kesee Ku pooleli до половины, наполовину, частично; Lu kana alki autoa, a jätti tšezzee kana hakkas hauduma, aga jättis pooleli; Lu tuli päiväl õttsa, a tüül õttsaa eb õõ, jäi tšezzee päevale tuli lõpp, aga tööl lõppu ei ole, jäi pooleli; M töötä tšezzee eb jätä tööd pooleli ei jäta; M juttu jäi tšezzee jutt jäi pooleli; M kui einä jääʙ tšez̆zee kuivaamoto [sic!], siis täm nõõʙ kõv̆vii pöllüämää kui (kokkupandud) hein jääb poolkuivaks, siis see hakkab kõvasti tolmama; Ku hüppäs kezee süümättᴀ̈ iltaizee takantᴀ poiᴢ hüppas pooleldi söömata õhtusöögi juurest ära. – Vt. ka tšezzii.

tšezzeekazvoin M tšezzekazvoinõ J tšezzekazvoin Lu alaealine подросток, несовершеннолетний; M tšezzeekazvoin pojokkõin ala- ealine poisike; Lu izzee õli veel peen tüttö, tšezzekazvoin tüttö ise oli veel väike tüdruk, alaealine tüdruk; J tšezzekazvoinõ kanainõ rl. alaealine kanake. – Vt. ka tšezzekazvoja.

tšezzeekazvolli/nõ: -ne K-Al. = tšezzeekazvoin; kuttsuas tšezzeekazvolline tüttärikko (Al. 30) kutsutakse alaealine tütarlaps. – Vt. ka tšezzekazvoja.

tšezzeetšäüvä P poolkäinud (õlle kohta) недо-бродившее (пиво); tšezzeetšäüvä õlut paĺĺuo parapi poolkäinud (= poole käärimisega) õlu on (lõpuni käärinud õllest) palju parem.

tšezzekazvoj/a: -õ Lu = tšezzeekazvoin.

tšezzii M Lu = tšezzee²; Lu lauli, lauli, jätti tšezzii laulis, laulis, (aga siis) jättis pooleli; M lin̆naa ep piä võttaa maassa tšezzii aikaa, siz nävät kehnossi luissa lahkoavaᴅ (mahalaotatud) lina ei tohi enneaegu maast ära võtta, (sest) siis neil lähevad luud halvasti lahti.

tšezzikkovõi J (pooleldi v. halvasti kokkuläinud või наполовину или плохо свернувшееся сливочное масло).

tšezä/llä Li -ll Lu suvel летом; Li viileä saab õlla va tšezällä vai tševväällä, a talvõlla on vaa tšülmä ja pakkain jahe saab olla vaid suvel või kevadel, aga talvel on ainult külm ja pakane.

tšezä-püürüpäivä Lu suvine pööripäev летний солнцеворот; tšezä-püürüpäiväll ku on vihm, siiz neĺtšümmeᴅ päivää leeb vihma kui suvisel pööripäeval on vihm, siis sajab nelikümmend päeva vihma.

tšetelik/ko ~ tšeteikko (K): sillä ed i tšeelellü minua tšetelikkoa (Al. 48) seepärast sa ei keelanudki mind, tš-d.

tšetševiits/a Lu, g. -aa lääts, läätsetera чечевица. – Vt. ka tšutševitsa.

tšetšäl/ä (P), g. -ää = tšütšäl-pää; üöl tšäüzimmä ümpär dabunia tšetšälät tšäezä opõzii kokuo ajamaza öösel käisime, tuletukid käes, ümber hobusekarja hobuseid kokku ajamas.

tšetšä/tä (Kõ), pr. -än, imperf. -zin segada, liigutada месить, за-; rüiz-jav̆vaissa tšetšäzin rukkijahust segasin (leivataina). – Vt. ka sedžätä.

tšetver/kka L M -ka M -ikka I -ikk J-Tsv., g. -kaa: -ikaa J 1. veerik, setverik (mahumõõt; ka vastav nõu) четверик; M tšetverkka, neitä meni nellä tükküä vakkaasõõ setverik, neid läks neli tükki vakka; I sis pani ivät tšetverikkaa, tšetverikassa paaʙ värttsii siis pani (vilja)terad setverikku, setverikust paneb kotti; I nellä tšetverikkaa meeʙ värttsii neli setverikku läheb kotti; M garttsa on pool tšetverkaa karnits on pool setverikku; 2. neljandik naela (massiühik, ~ 100 g) четверть фунта; L kui mõnt tšetverkkaa tubakkaa pantii lavvalyõ õige mitu neljandiknaela tubakat pandi lauale. – Vt. ka tšetvjorka.

tšetvertak/ka K-Ahl. P -k J-Tsv., g. -aa P -a J 1. kahekümne viie kopikane (münt) четвертак; J tšetvertakk, dalisko kah(s)tšümmed viis kopekka tš. ehk kakskümmend viis kopikat; 2. K-Ahl. veerand, neljandik четверть. – Vt. ka tšetvertti.

tšetver/tnoi L P -noi J, g. -tnoi veerand pange, neljandik pange четвертная, четверть ведра; P lammaskarjušši antõ tšetvertnoissi viinassi naisiilyõ lambakarjus andis naistele veerandi pange viina raha; L tšetvertnoi viinaa i tšetvertnoi õlutta veerand pange viina ja veerand pange õlut; J õssi praaznikõssi tšetvernoi pirttua ostis pühadeks veerand pange piiritust. – Vt. ka tšetvertti.

tšetvert/ta Lu, g. -aa Lu veerand pange, neljandik pange четверть ведра; peremmees tõi tšetvertaa viinaa peremees tõi veerand pange viina.

tšetver/tti K P I (M) -ti J-Tsv. -t K-Ahl. P J-Tsv., g. -tii K P J 1. veerand, neljandik четверть; J mittaa tšetvert arššina kaĺeŋkoraa mõõda veerand arssinat kalinguri; 2. veerand pange четверть ведра; M tšen tõi kahš tšetverttiä, tšen tõi paŋgõõ, nellä tšetverttiä viinaa kes tõi kaks veerandit (= pool) pange, kes tõi pange, neli veerandit (pange) viina; 3. veerand versta четверть версты; P lempolaa tšülä meilt õli ühs tšetvert välii Lempola küla oli meilt veerandi versta kaugusel. – Vt. ka tšetvertakka, tšetvertnoi.

tšetvjork/a M, g. -aa M veerik, setverik четверик; esimeizess on vakka, siz on poolvakka, siz on tšetvjorka, siz on vass garttsa, samõi peen mitta (mõõtudest:) kõigepealt on vakk, siis on pool vakka, siis on setverik, siis alles on karnits, kõige väiksem mõõt. – Vt. ka tšetverkka.

tšev̆väägo vt. tševägo.

tševvää/llä M Lu Li -l Lu Ra J tšev̆vää/l Kõ S -lä I = tševäällä; M tšev̆väällä on aivo suurõᴅ veeᴅ kevadel on väga suured veed; Kõ tšev̆vääl tšülvääᴢ kagraa kevadel külvatakse kaera; Lu tševväällä meri-vesi kukitsõʙ kevadel merevesi õitseb.

tševvää/ssä Lu -ᴢ Lu = tševäällä; tullaa mereltä tševväässä, kõnz on veel jää merel, siiz õllaa niku neegraᴅ tullakse merelt kevadel, kui on veel jää meres, siis ollakse (pruunid) nagu neegrid; tševvääs ku näet konnaa veeᴢ, siz elo meeb üvässi kui näed kevadel konna vees, siis läheb elu hästi.

tše/väᴅ Kett. K L P M Kõ S Lu J I (Ja Li Ra vdjI) -vät K-Ahl. keväᴅ Ku kehwe ~ kiäwe Kr Кевя Pal.1 Чеватъ Tum., g. -vää Kett. K P M -vvä Lu -väi ~ -väe J-Tsv. kevad весна; P vihmakas tševäᴅ vihmane kevad; J tševäd vesi teeb jää aukokkõizõssi kevadvesi teeb jää auklikuks; P eb mennü sitä tševättä, ko sinne paikkaasyõ eb uponnu lehmä vai lammaz vai opõnõ ei möödunud ühtegi kevadet, kui sinna paika ei oleks uppunud lehm või lammas või hobune; L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti kari ja hobusekari metsa; P tševät tüöᴅ kevadtööd; S kui tševät tuli, siz algõttii tšüntää kui tuli kevad, siis hakati kündma; P vaatõttii, millin tševäᴅ vai kyõs saap tšülvää vaadati, milline (tuleb) kevad või kunas saab külvata; J tševäi rüiz ebõ tulokõᴢ suvirukis ei ole tulus; Lu tševäd miikkula kevadine nigulapäev; J lusti tševäd ilm: päiv paisõʙ, linnud laulovõᴅ ilus kevadilm, päike paistab, linnud laulavad; L tševεässä ja sütšüzüüssaa kevadest sügiseni; J tševäd vill (lühike) kevadine vill. – Vt. ka tševägo.

tševäd-aika M kevad, kevadeaeg весна, весеннее время. – Vt. ka tševäᴅ, tševägo.

tševädböröläin Lu maipõrnikas майский жук.

tševädjürtši S tševätjürtši Ränk kevadine jüripäev (23. IV) весенний Юрьев день; S tševädjürtšinn rissijekaa tšävväs taloja möö kevadisel jüripäeval käiakse ristidega talusid mööda.

tševädmiikkula Lu Li tševäd-miikkula L Lu Ra kevadine nigulapäev весенний Николин день; L kahs miikkulaa, sütšüz-miikkula i tševäd-miikkula (on) kaks nigulapäeva, sügisene nigulapäev (6. XII) ja kevadine nigulapäev (9. V); Ra ümperi tševäd-miikkulaa algõttii tšüntää kevadise nigulapäeva paiku hakati kündma; Lu tševäd-miikkula, kalapüütäjii praaznikka kevadine nigulapäev, kalapüüdjate püha.

tše/vägo ~ -v̆väägo M = tševäᴅ; koko tševägo tšäütii kuvolõõ kogu kevad(e) käidi haokubusid tegemas; hukoll õli koko tšev̆väägo viinaa juuvva taadil oli (aega) kogu kevad viina juua; kaivaaz mokomad avvat kuivas paikkaa i sis avvataz omenat tšev̆väägossaa kaevatakse niisugused augud kuiva kohta ja siis maetakse kartulid kevadeni (maasse).

tševäittää Lu adv. kevaditi весной (вёснами); tševäittää tehtii alussia, talvõl mettsää leikattii i veitettii jõgõõ ääree kevaditi tehti purjelaevu, talvel raiuti metsa ja veeti jõe äärde.

tševätpoolõõ Lu kevade poole к весне; tševätpoolõõ õli vähä püütöä kevade poole oli vähe (kala)saaki.

tševätpäivä M kevätpäivä (Ku) kevadpäev весенний день; M tševätpäivä – sütšüzee näteli kevadpäev on (sama, mis) sügise nädal; M tševätpäivä vuuvvõõ söötäʙ vs. kevadpäev toidab (terve) aasta (ära); Ku kevätpäiv on aastaikᴀ vs. kevadpäev on aasta.

tševätpäivüᴅ (M) kevadpäike весеннее солнце; tševätpäivüüssä kõv̆vii veeri (rõiva kohta öeldakse:) kevadpäikeses pleekis tugevasti.

tševät-talvi J-Tsv. kevadtalv конец зимы – начало весны.

tševättarpõõssi M kevadeks, kevadiseks tarbeks, kevadtarbeks на весну; kooppaa pannaz markofkaa, svjoklaa, lanttuiᴅ, rettšää tševättarpõõssi keldrisse pannakse kevadeks porgandeid, peete, kaalikaid, rõigast.

tševättšülvü M-Set. kevadine külv (suviviljade külv) весенний сев.

tševättuuli M Li kevadine tuul, kevadtuul весенний ветер; M tševättuuli lõhgop kõig uulõᴅ kevadine tuul lõhestab huuled; Li tševättuuli ahavoitõb rohkaapi kevadtuul kuivatab (ja lõhestab) kõige rohkem.

tševät/tää: -tä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ J, imperf. -ti J impers. kevadeks muutuda v. minna повернуться к весне; tševäteʙ läheb kevadeks.

tševää/llä K M-Set. Lu J -ll K P tševεällä L P -l P kevadel весной; Lu tševäällä koivuss toho lähti poiᴢ, ku kurasõl vaa piirettii kevadel läks toht kasel lahti, kui vaid noaga (kase sisse auku) piirati; J touko-viljää tšülvettii tševäällä tõuvilja külvati kevadel; L päivät ilozat tševεällä päevad on kevadel ilusad; P tševääll tšako kukuʙ kevadel kukub kägu; P meil piti tševεäl troittsan pulmat pitεä meil tuli kevadel nelipühade ajal pulmi pidada. – Vt. ka tševväällä, tševväässä.

tševä/ännä K -nnä P vdjI = tševäällä; K ku tševäännä ühee päivää tšülväd mööhepii, sis sütšüzünnä näteli mööhepää niitäᴅ kui kevadel külvad ühe päeva hiljem, siis sügisel nädal(a) hiljem lõikad.

tšeühä vt. köühä.

tšeüt/ellä (Kett.), pr. -telen, imperf. -telin K frekv. ← tšeüttää.

tšeüt/tää Kett. (K), pr. -än, imperf. -in köita, siduda связ/ывать, -ать, перевяз/ывать, -ать; K kuza ov vajoma, vajotad opõzõõ, pud́d́õõ pääĺie pantii saatto, tšeütettii rihmaakaa tšiin i vietii kuivalõõ maalõõ kus on pehme, tüma koht ja kuhu hobune vajub sisse, (seal) pandi heinasaad puude peale, seoti köiega kinni ja veeti kuiva maa peale.

tši- vt. ka ki-.

-tši K P Lu Li J -ki K-Ahl. -kk I Ku -gi, -ki (частица); K juttõõ millõõtši, mikä teil mokoma aźźa on däädäs kaasõ (Al. 10) ütle mullegi, mis asi teil niisugune su onuga (omavahel ajada) on; K millõõ niitši on külmä mul on niigi külm; Li emmä müü täätänü mittäiᴅ, ühtätši vennää sõnna ei me teadnud midagi, (mitte) ühtegi vene(keelset) sõna; J eb mikätši minu vaivõlõ avit minu vaevale ei aita miski; J rattii võttimõt siin ühes paikkaa ontši aida võtmed siin ühes (samas) kohas ongi; P vanall aikaa laavgaz müütii juussua, a kotonn, tšüläz ep täättütši vanasti müüdi poes juustu, aga kodus, külas (seda) ei tuntudki; Ku kellᴀ̈ mitäkkɪ, a kerrääläizel keppiä kk. kellel midagi, aga kerjusel (on) kepp.

tšie- vt. ka tšee-.

tšigarka vt. tsigarka.

tših/ata M, pr. -taan M, imperf. -tazin: -tõzin M sihtida целить, на-, целиться; püssü mees tšihtaaʙ jahimees sihib; ■ vaat nät ku tšihtaaʙ, eb las silmii vällää vaat, näed, kuidas vahib, ei pööra silmi ära.

tšiherm/o (M), g. -oo M sipelgas [?] муравей [?].

tšihermopesä ~ tšihermupesä M sipelgapesa [?] муравейник [?]; tšihuaz niku tšihermopesä kihab nagu sipelgapesa.

tšiherte/llä Li kihertellä (Lu), pr. -len: -en Li kiherteen Lu, imperf. -lin Li kihertelin Lu nihelda, kihelda ёрзать; Li mitä siä nii tšiherteeᴅ mis sa nii niheled?; Lu õlkaa rauhaᴢ, elkaa kihertelkaa olge rahus, ärge nihelge; Lu siä nii kiherteed niku õltaiz erneed alla sa niheled nii, nagu oleksid (sul) herned (istumise) all; Lu siä koko üütä tänävä kihertelid aina sa aina nihelesid täna kogu öö. – Vt. ka kihertää.

tšihgot/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu sügada, kratsida чесать. – Vt. ka tšihguttaa, tšihgutõlla, tšihkaa.

tšihguto/ᴢ: -os K-Ahl., g. -hsõõ sügelus, kihelus, sügelemine, kihelemine зуд.

tšihgut/taa K M Kõ J (Kett.) -ta J-Tsv. -taaɢ (I) tšiihguttaa (Lu), pr. -an K M Kõ -õn J, imperf. -in J, 1. sügada, kratsida чесать; J tšihgut millõ seltšä, miä ize en tappa süga mul selga, ma ise ei ulata; M piäp tšihguttaa tälle kõrvaa takkaa peab teda kõrva tagant sügama; M anõ tšihgutap kaglaa hani sügab (nokaga) kaela; J sääzgee jältšiä ep piä tšihguttaa, a too leevvää tšippaaᴅ, meep tšippaalõ sääsekuplasid ei tohi kratsida, muidu tulevad mädavistrikud, (kublakoht) läheb mädanema; 2. refl. end sügada чесаться; K lahs ain ihmaᴢ, tšihgutti laps aina nühkis, sügas ennast; 3. impers. panna, ajada sügelema вызывать зуд; Lu tätä tšiihgutaʙ i tämä sis karziʙ tal sügeleb ja tema siis kratsib. – Vt. ka tšihgottaa, tšihkaa, tšihkua.

tšihgut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← tšihguttaa; tšihguttõõb entez niku pośo sügab ennast nagu siga.

tšihgõl/ma ~ -õma J, g. -maa sügelised чесотка; täll on tšihgõl(õ)ma tal on sügelised.

tšihhua, tših̆huaɢ vt. tšihua.

tšihi/ssä (Lu) -ss ~ kihiss J-Tsv., pr. -zeʙ Lu J kihizeʙ J, imperf. -zi ~ kihizi J 1. kihiseda, kihada, kubiseda; sagida кишеть, суматошиться; J turul vätši kihizeb niku sipplikkaᴅ turul kihab rahvas nagu sipelgad; J täit tšihissä pääᴢ, niku sipplikkaat pezäᴢ täid kubisevad peas nagu sipelgad pesas; 2. kihiseda шипеть; Lu vesi tšihizeʙ i šumizõʙ vesi kihiseb ja kahiseb (keedes).

tših/kaa M (K-Ahl.) tšiihkaa (P), pr. -gan K M, imperf. tšihkazin M 1. sügelda чесаться, зудеть; M ai ko vattsaa tšihgaʙ ah, kuidas kõht sügeleb; M alkõ seltšää tšihkaa selg hakkas sügelema; M tšiihkutustauti, tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie sügelised, jalad, käed sügelevad, kraabi või verele; 2. impers. sügelema panna, sügelemist, kihelemist põhjustada вызывать зуд; M karssa tšihgaʙ sügelised panevad sügelema; 3. sügada, kratsida чесать; M tšäet tšihkuzivaᴅ, ain tšihkazin tšäs̆siä käed sügelesid, aina sügasin käsi. – Vt. ka tšihgottaa, tšihguttaa, tšihgutõlla, tšihkua.

tših/koa Lu, pr. -goʙ, imperf. -kozi = tšihkua; tšäed ain tšihkozivaᴅ käed aina sügelesid.

tših/kua Kõ Lu Li J t́ihkua Ra tšiihkua Lu -kuaɢ I tšiihkuaɢ (I), pr. -guʙ Kõ Lu Li J I t́ihguʙ Ra tšiihguʙ Lu I, imperf. -ku Lu J tšiihkuzi Lu sügelda, kihelda чесаться, свербеть, зудеть; J sääsk ku süüʙ, siis see jältši kõvassi tšihguʙ kui sääsk sööb, siis see sääsekubel (jälg) sügeleb väga; J näd nii tšihgup pakar, jot em või tšihkumiss terppiä vaat, kints nii sügeleb, et ei või sügelemist (välja) kannatada; Lu ku mõlõpat silmät tšihkuvaᴅ, tääʙ itkua kui mõlemad silmad sügelevad, (see) ennustab nuttu; Lu nenää õtts ku tšihguʙ, siiᴢ tääʙ koolluu viistiä kui nina ots sügeleb, siis (see) ennustab surmateadet; Ra kura tšäsi t́ihguʙ: rahaa võttaa ĺibo rahaa antaa (kui) vasak käsi sügeleb, (siis tuleb) raha (vastu) võtta või raha (välja) anda; Lu nõizõp tšiihkumaa, tuõp karstatauti (kui) hakkab sügelema, tulevad sügelised; Li elä mee tšihkumatta saunaa vs. ära mine sügelemata sauna (= kui ei sügele, ära sauna mine); ■ J assi·ä, ku sill perš tšihguʙ ah, kui kannatamatu sa oled. – Vt. ka tšihguttaa, tšihkaa.

tših/la M-Set. -l J-Tsv., g. -laa J kihlus обручение.

tšihlag/o Kett. K L P M (R) tšiχlago P tšihlogo M I, g. -oo K R P -uo L P vastlapäev масленица; P iezä tšiχlagua ehtezivät pojot tüttärikkoi sõpõisyõ, a tüttärikot pojoi sõpõisyõ enne vastlapäeva riietasid poisid end tüdrukute rõivaisse, aga tüdrukud poiste rõivaisse; I tšihlogua õli kahsi päivää vastlapäeva oli kaks päeva; P iestää õli pien tšihlago, siz õli suur tšihlago esiteks oli väike vastlapäev, siis oli suur vastlapäev; M se tšihlago jo nätilpäivää päivännä, suur tšihlago see vastlapäev on ju pühapäevasel päeval, suur vastlapäev; M guĺäitõttii tšihlogua peeti vastlapäeva; M tšihlagonn liuguttii lin̆noita vastlapäeval liuguti linu (= lasti liugu, et linad kasvaksid); P oŋko lipõa tšihlaguo mätši kas on libe vastlamägi?; K P tšihlagoo nätälillä vastlanädalal; M peenee tšihlago liukupäivä väike vastlapäev; P tšiχlaguo lauluᴅ vastlalaulud. – Vt. ka tšihlogoizõᴅ.

tšihlago-mätši (K P) vastla(liu)mägi (mägi, kus vastlapäeval liugu lasti гора, с которой катались на масленице); K P lakka tšiusaam tšihlagoa tšiusaam tšihlago-mätšeä rl. las me kiusame vastlapäeva, proovime vastla(liu)- mäge.

tšihlago/nn K M -nna R M vastlapäeval в день масленицы; M opõzõl liuguttii tšihlagonna vastlapäeval tehti hobusega vastlasõitu; M tšihlagonn liuguttii lin̆noita vastlapäeval lasti liugu (liuguti linu, et linad hästi kasvaksid); R tšiusaab liukua tšihlagonna proovib vastlapäeval liugu lasta.

tšihl/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -õzin J kihlata обручать, помолвить; noorikk jo on kozittu de tšihlõttu pruut on juba kositud ja kihlatud.

tšihlau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin kihluda обруч/аться, -иться, помолвиться.

tšihlogoizõᴅ M pl. vastlad масленица; samõi tšihlogoiziissaa päris vastlate lõpuni. – Vt. ka tšihlago.

tšihlogona I vastlapäeval в масленицу; tšihlogona õltii viimeine kõrta beesedaza vastlapäeval oldi viimast korda istjatseil.

tšihlolli/in M Ra J tšihlollin Ra tšihlõliin (J-Tsv.) kihlolliin ~ kihlollin Lu, g. -zõõ: kihlollizõõ Lu kihlatu, kihlatud pruut обручённая невеста, суженая; Lu kumpa tüttö on kozittu, se on pulmijõõssaa kihlolliin tüdruk, kes on kositud, see on pulmadeni pruut; Lu ku kozittii, siis kahsi-kõlmõ näteliä tüttö õli kihlollizõn. perrää kõlmõõ nätelii mentii vihtii, siis piettii pulmõᴅ kui oli kositud, siis kaks-kolm nädalat oli tüdruk kihlatud pruut. Pärast kolme nädalat mindi laulatusele, siis peeti pulmad; J miä en õõ kuullu, jot tšihlõlisiit eb laitõttais ma ei ole kuulnud, et kihlatud pruute ei laidetaks.

tšihl-raha J-Tsv. kihlaraha (pruudile kingitud raha денежный подарок невесте).

tšihl/õiza M-Set. -õᴢ J-Tsv. (S-Len.) -oza Kett. vdjL kihlatud обручён(ный); J kase paari jo on tšihlõᴢ, tšiire leevvä pulmõᴅ see paar on juba kihlatud, varsti tulevad pulmad; M miä õõn tšihlõiza tütterikoo perässä (Set. 86) ma olen tüdrukuga kihlatud; S noorikko leep tšihlees [= tšihlõᴢ], siis nõissas tšihuttamaa õlutta (Len. 267) (kui) mõrsja on kihlatud, siis hakatakse (pulmadeks) õlut pruulima.

tšihotka vt. tšeχotka.

tšihzõlkõ/õssa: -ss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -lin J tõugelda, hullata толкаться, возиться; hülkää, elä tšihzõlkõõ jäta järele, ära hulla!

tših/ua L M Lu J (K-Ahl. Li Ra) -hua Lu -uaɢ (vdjI) tših̆huaɢ I tšehua (J) kihua (Kr), pr. -uʙ K P M Lu Li Ra J vdjI I kihub Kr, imperf. -u J 1. keeda кипеть; Ra i see kiisselvesi pantii tšihumaa i nii kavva keitettii, kui meni jämmiässi ja see kiislivesi pandi keema ja nii kaua keedeti, kuni läks paksuks; Lu ku pantii kala pannulõ tšihumaa i kalalt nõisi tšihumizõõ aikana häntä üleᴢ, siz jutõltii, se tääb üvvää püütüä kui kala pandi pannile küpsema (keema) ja kalal tõusis küpsemise ajal saba püsti, siis öeldi, (et) see ennustab head püügiõnne; Lu oi ku borbatap tšihhua oi, küll podiseb keeda!; L kõikk vesi meni tšihumaa munõita kogu vesi läks mulle ajades keema; Lu vesi sihizeb jo, nõizõp tšihumaa vesi juba kahiseb, hakkab keema; Lu rokka tšihub ahjoᴢ kapsasupp keeb ahjus; M koorin tšihunnuisia omenoi koorin keedetud kartuleid; M tšihun̆nu muna keedetud muna; I miä õõ päivizä, niku aaduza tših̆huu mul on palju tööd, nagu põrgus keen; 2. kobrutada, vahutada; kihada бурлить, пениться; кишеть; J vesi kõik tšihub jõgõᴢ vesi lausa vahutab jões; Lu niku siplikkaa pesä tšihuʙ, nii paĺĺo vättšiä nagu sipelgapesa kihab, nii palju (on) rahvast; 3. kihistada (naerda) хихикать; Lu ku noorõd nagrõttii kõvassi ja tšihuttii, siz vanad jutõltii: elka tüü tšihukaa, tüü kusi rivaᴅ kui noored kõvasti naersid ja kihistasid, siis vanad (inimesed) ütlesid: ärge te kihistage, teie, kusurid.

tšihu/ttaa K U L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li J (V) -tta J-Tsv. -ttaaɢ I kiwuttaa (Kr) Чи́гутта Pal.2 K-reg.2 Цигутта Pal.2 Ци́гутта Ii-reg.1, pr. -tan K U P M Lu -tõn J -t̆taa I kiwutan Kr, imperf. -tin Lu J keeta; (õlut) pruulida, (viina, tõrva) ajada варить, гнать (варить) пиво, курить (вино, смолу); I miä tšihut̆taa lih̆haakaa suppia ma keedan lihasuppi; Lu ku tšihuttaa murjaa muna, haijjuuʙ, a vesikõᴢ muna eb haijju kui keeta muredat kartulit, (siis see) mureneb, aga vesine kartul ei murene; P enipεän sis tšihutõttii kanaa munaᴅ lihavõttepühal, siis keedeti kanamune; P ku tšihutad nii näe mid ilozad niku maakii kukkaaᴅ kui (vähke) keedad, siis, näe, mis(sugused) ilusad, nagu mooniõied; V kõik tšihutõttii ahjoza kõik keedeti ahjus; P d́eda meni tšüntämää, a baba jäi kotuo d́edalyõ süvvää tšihuttamaa taat läks kündma, aga eit jäi koju taadile süüa keetma; Lu tšen sitä tahoʙ, ku tämä on tšihuttanu sigaa rookaa kes seda tahab, kui ta on keetnud halba sööki (seasööki); J vett tšihutõta tulõll, a rauta – tulõᴢ vett keedetakse tulel, aga rauda – tules; P perennain juttõõʙ, etti suolaa tšihuttaa bõlõ vaja perenaine ütleb, et soola pole vaja keeta; M sorsõõ sööttääs leivällä, omenoil tšihutattuil parte söödetakse leivaga, keedetud kartulitega; L tšihutõttu vesi keedetud vesi; M õlutta tšihutattii kotonna jõka taloᴢ õlut pruuliti kodus igas talus; K siin õli meil vinaku·rnei, viina tšihutõttii (Mäg. 139) siin oli meil viinaköök, aeti viina; Ja kui meil tõrvaa tšihutaas (= tšihuttaaᴢ) (Len. 252) kuidas meil tõrva aetakse; ■ P tämä tšihutab ampait ta heidab nalja.

tšihutõᴢ Kett.: tšihutõz astia õlletegemisnõu, käimatõrs.

tšihu/va Kett. Lu (I) -võ Lu -v J-Tsv., g. -vaa Lu adj. keev v. (tuli)kuum (vesi) кипящая (вода), крутой (кипяток); Lu valõttii sinne tšihuva vesi, siiᴢ vähessi aigassi ušatti päältä tukattii valati sinna keev vesi, siis kaeti toober väheks ajaks pealt kinni; J tšihuvõss veess nõizõp paaru keevast veest tõuseb auru; Lu teχ́ χ́ ää pikkaraizõd murut taitšinassa i pannaa tšihuvaa suppii tehakse tainast väikesed tükikesed ja pannakse keevasse suppi; I stokana tšihuvaa piimää klaas(itäis) kuuma piima. – Vt. ka tšihuvõin, tšihva.

tšihuvvesi J keev, kuum vesi кипяток.

tšihuvõi/n Ra, g. -zõõ Ra = tšihuva; tšihuvõin vesi keev vesi.

tših/va Kett. K L P M Kõ Po Lu I tšiχva P -v Lu -uva Kett. Lu (I) -uvõ Lu -uv J-Tsv. Ци́гва Pal.1 Ii-reg.1 Чигва Tum., g. -vaa Kõ Lu kuum, tuline горячий, жаркий; L riiga lämmittεäss tšihvassi rehi köetakse kuumaks; P pliitaa uχs on tšiχva pliidi uks on kuum; M ku tšihvaa annat süvvä, senessä võivat tulla kõrvatakussõᴅ kui annad (seale) kuuma (toitu) süüa, (siis) sellest võib tulla parotiit; Kõ tšihvaz ahjoᴢ tšühzetettü kuumas ahjus küpsetatud; P staruχa lutši tšihvõi süsii peälie vanaeit luges (nõiasõnu) tuliste süte peale; M lännikkoosõõ pannas kataga i sinne laskõas tšihvaᴅ tšiveᴅ tünni pannakse kadakas (ja vesi), ja sinna (sisse) lastakse kuumad kivid; I možno tšihuttaaɢ i toorõhta možno süüäɢ seemvõikaa i tšihvaa õunaakaa (hapukapsast) võib keeta ja (ka) toorest võib süüa taimeõliga ja kuuma kartuliga; Po tšihva leipä kuum (ahjust võetud) leib; M suppi on tšihva, on tulin supp on kuum, on tuline; I tšäet pez̆zii ii mõilaakaa, tšihvala veellä pesin käed seebi ja kuuma veega; M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk. rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud. – Vt. ka tšehse-. – Vt. ka tšihuva.

tšihvaltaa Kett. M kuumalt, tuliselt горячо; сжару; Kett. M sööp tšihvaltaa sööb kuumalt.

tšii vt. tšiini.

tšiihguttaa vt. tšihguttaa.

tšiihkaa vt. tšihkaa.

tšiihkua, tšiihkuaɢ vt. tšihkua.

tšiihkutustauti P sügelised чесотка; P tšiihkutustauti, tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie sügelised, sügelevad jalad, käed, kraabi kas või verele.

tšiik/ku K-Ahl. (P) kiikku Lu J-Tsv., g. -uu K P kiikuu Lu J kiik качели; P pad́ja paasi on tšiikuu alla rl. paks paas on kiige all; J ehe·i, pojaᴅ, lähetä kiikulõ hei, poisid, lähme kiigele!; P tšiis tšiiku lõõz lõõku tšiis tšiiku tširjapookka (kiigelaulu algus:) tš. kiigu, l. liigu, tš. kiigu, kirju vöö.

tšiik/kua (M-Set.), pr. -uuʙ M, imperf. -ku kiikuda, liikuda качаться, шевелиться; tšiikuup lõõkup maalõõ p tõku. savvu (Set. 16) mõist. kiigub, liigub, maha ei kuku? – Suits.

tšiil/ata M tšiilätä (Kõ-Len.) kiiltaa [sic!] Lu, pr. -taaʙ M kiiltaaʙ Lu, imperf. -tazi särada, läikida, sätendada, hiilata блестеть, сиять, сверкать, искриться; M täm on niku rooja makko, ühed va silmät tšiiltaavaᴅ ta on nagu must tont, ainult silmad säravad; M opõn kõik tšiiltaᴢ, nii õli söönnü hobune lausa läikis, nii (hästi) oli söönud; Lu meri kiiltaaʙ meri sätendab.

tšiili vt. tšeeli.

tšiiltaaj/a M, g. -aa 1. adj. kiilas, läikiv, hiilgav, särav блестящий, сверкающий; tšiiltaaja sõrmuᴢ läikiv sõrmus; 2. subst. murd. kiilaja, piiluja подсматривающий; tšivee alt tšiiltaa-ja. mato (Set. 17) mõist. kivi alt piiluja? – Madu.

tšiiltäv/ä M, g. -ää läikiv, hiilgav, särav; блестящий, сверкающий; tšiiltävä opõn läikiv hobune; tšiiltävä sõrmuᴢ läikiv sõrmus.

tšiima I: pulmaza rääguttii: tšiima, tšiima (pulmakomme, erilist pulmapirukat süües:) pulmas hüüti: tš., tš.

tšiimaleipä Ra tšiimä-leipä J (rituaalne leib, mida tüdrukud sõid saunas pruudi pesemisel ритуальный хлеб, который ели девушки в бане, когда невеста умывалась); J ku leevät pulmaᴅ, siz laukopäännä ajõtaa tütöt saunaa. sinne vejjää leipää i oluttõ. leipä lõikotaa palaźissi. siz annõtaa tüttöillee ne palaizõᴅ. sitä kutsutaa tšiimä-leipä kui tulevad pulmad, siis laupäeval aetakse tüdrukud sauna. Sinna viiakse leiba ja õlut. Leib lõigatakse palakesteks. Siis antakse tüdrukutele need palakesed. Seda nimetatakse tš-leib.

tšiimapiiraga K tšiima-piiraga K L tšiima-piirga Po I (eriline rituaalne pulmapirukas особый ритуальный свадебный пирог); L annõttii naisiilyõ puteli viinaa i piiragaa ženiχaa puo-lõss; se õli tšiima-piiraga anti naistele pudel viina ja pirukat peigmehe poolt; see oli tš-pirukas; K tšiima-piiraga tehtii, tšen kapusass, tšen morkovkass tš-pirukas tehti, kes (tegi) kapsast, kes porgandist; I tšiima-piirga õli lavvalla; lõikattii i jagõttii rahvaalõõ, i rääguttii: tšiima, tšiima tš-pirukas oli laual, lõigati ja jagati rahvale ja karjuti: tš., tš.

tšii/ni Kett. K U L P M Lu Li J -n Al. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I tšii Lu J -niɢ vdjI tšinni K-Ahl. kiini ~ kiinɪ ~ kiinni ~ kii Ku kiin Kõ-Len. adv. 1. kinni, kokku, koos, ülal (наречие, связанное по значению с глаголами ‘взять; за/вязать, при-, с-; застрять; за/хватить, с-; пришить, соединить, стянуть‘); M siz minua võtõttii tšäess tšiini siis võeti mul käest kinni; L tšäet siotti rihmall tšiini käed seoti nööriga kinni; J võtti kurkuss tšiin de tahto tukõhoittaa võttis kõrist kinni ja tahtis kägistada; I mihee sill on sõrmi sis siottut tšiin mispärast on sul siis sõrm kinni seotud?; M nüt pannaz aitseipääd rautavitsaakaa tšiin nüüd pannakse aiateibad traadiga kinni; Lu tüvessä võtõtaa tšiini ja räimitää ladvoja (rehepeksmisel:) tüvest võetakse (viljavihul) kinni ja rabatakse latvu (= päid); Lu taka kelkka pannaa lait́joosõõ rihmaakaa tšiini palgikelk pannakse ree külge köiega kinni; M vaagakaa tõmmatas tšiin koorma koormapuuga tõmmatakse koorem kinni; Li nootta tarttu tšiini, nootta on puutossa noot jäi kinni, noot on sassis; Lu võrkko piäʙ jamatõ ühtee tšiini, siiᴢ tuõʙ nootta võrk tuleb (kokku) jamada, siis tuleb (sellest) noot; Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni; P sukat piti pagloikaa tšiini (ta) hoidis sukki paeltega ülal (kinni); L isä piεb varnikaa õtsass tšiin isa hoiab käteräti otsast kinni; Li paŋka koira tšiini pange koer kinni; 2. kinni, lukku, lukus, suletud, umbe (наречие, связанное по значению с глаголами ‘за/держать, при-; закрыть, запереть; замести’); Lu nenä on tšiin, en saa hookua nina on kinni, ma ei saa hingata; Lu vanuloil paab end́ee tšiini vanadel paneb hinge kinni; Lu uhz eb mee tšiin uks ei lähe kinni; J ep kestä uhš tšiin uks ei seisa kinni; M laafkod on tšiin poed on kinni (suletud); P tämä pani uonyõt tšiin ta pani hooned lukku; M poolõlõõssaa silmät pantu tšiin silmad pooleldi suletud; J tšiini ajannu tee tee on umbe tuisanud; 3. (pealt kattega) kinni (наречие, связанное по значению с глаголами ‘накрыть, прикрыть’); L laatko katõttii tšiin šižgaakaa (savi)kauss kaeti riidelapiga kinni; M piäp panna kat̆too arja tšiin, tuuli tetši suurõõ aukoo peab katuseharja kinni panema, tuul tegi suure augu (sisse); K pannass silmäd räteekaa .. tšiin seotakse silmad rätikuga kinni; 4. kinni, kätte (saada liikumise, pagemise pealt) (наречие, связанное по значению с глаголами ‘изловить, поймать’); Lu sõkkaa-paarmassa on üvä võttaa tšiin pimeparmu on kerge kinni võtta; L piεp püütεä tšiin peab kinni püüdma; Li miä sain tšiini elokkaa linnuu ma sain kätte elusa linnu; J tavattii vargõš tšiin varas saadi kätte; P jõka ühs pojo sai nuorikyõ tšiin iga noormees sai (oma) pruudi (pimedas toas) kätte; 5. kinni (kinnijäämise, peatumise v. peatamise kohta) (наречие, связанное по значению с глаголами ‘за/держать, при-, с-; нападать’); Lu veri algab jäävvä tšiini veri hakkab kinni jääma; Li tahtosin piettää õpõzõõ tšiin tahtsin hobuse peatada; P piimmä opõzyõ tšiin pidasime hobuse kinni; J d́eedõ eb või terppiä i kaĺĺuʙ: piä tšiin, piä tšiin vanaisa ei või kannatada ja hüüab: „Pea kinni, pea kinni!”; P miä piin tšiin aikuttõlõmiss ma hoidsin haigutust tagasi (kinni); P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa hoidsin, hoidsin (naeru) kinni ja purskasin (ikkagi) naerma; P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin (suurest naerust) kätega kõhtu kinni; Lu tämä tuli minnuusõõ vätšisee tšiini ta tuli mulle vägisi kallale; 6. kinni (haardesse, haardes) (наречие, связанное по значению с глаголом ‘обнять’); Lu miä suvvaan tätä, võtan kaglassa tšiini ma armastan teda, võtan (tal) kaela ümbert kinni; Ku ott́śi oĺĺaa ümperikkoa kiinɪ võttis Oljal ümbert kinni; ■ Lu avosuu, eb ällü panna suuta tšiini töllmokk, ei mõista suud kinni panna; Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni; J piä koonoas tšiin pea oma suu kinni!; Lu näit tapas [= tapaz] üü tšiini guballa (Len. 277) neid tabas öö lahel (~ nad jäid lahel öö kätte); J kõrt annit sõna – piä sõnass tšiini (kui) kord andsid sõna, (siis) pea sõnast kinni; I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ mine võta kinni, mida sa rääkisid.

tšiinis/ellä: -ell J-Tsv. -elläɢ I, pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. 1. kinnitada закреплять; 2. kinni olla, kinni jääda задержаться; I lehmä ep saa kannõtaɢ, vesi tšiinisseeʙ lehm ei saa poegida, (loote)vesi on kinni (= vesi ei tule ära). – Vt. ka tšiinitellä, tšiinittää¹.

tšiinis/sää (Li) -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J 1. kinnitada; külge kinnitada крепить, у-; прикреп/лять, -ить; J võta sõlma rihma õtsad de tšiinis võta sõlmi köieotsad (kokku) ja kinnita; J ülä-venttsaa tšiinisetä kuuritsõᴅ ülemisse palgikorda kinnitatakse sarikad; J alusõ gilise tšiinisetä kaarõᴅ purjelaeva kiilu külge kinnitatakse kaared; 2. pingutada, pingule tõmmata стягивать, напрягать; повышать; Li tšiinissi õhjaᴅ tõmbas ohjad pingule; J tšiinissemä voimaa jõudu pingutama; J äänt tšiinissä häält tõsta, kõrgendada; 3. (öeldut, kirjutatut) kinnitada, rõhutada, korrata утвер/ждать, -дить, подтвер/ждать, -дить; J kõrt juttõõ de veel tšiiniss perälee (üks) kord ütle ja veel kinnita takka; J petšatikaa tšiinissemä pitsatiga kinnitama. – Vt. ka tšiinittää¹.

tšiinit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -teen J, imperf. -telin J pingule tõmmata, pingutada, kinnitada затягивать, укреплять; elä tšiinittee remenika vattsaa ära pinguta rihmaga kõhtu! – Vt. ka tšiinisellä.

tšiinit/tää¹ M Kõ Lu Li J (P) -tääɢ ~ tšiinettääɢ (I) -tä J-Tsv., pr. -än P -en J, imperf. -in P J 1. kinnitada, külge kinnitada, kinni panna v. tõmmata прикреп/лять, -ить, укреп/лять, -ить, закреп/лять, -ить; J tšiinitti tšivee kõvassi, pani paaγõõ raskaassi rl. kinnitas (käsi)kivi kõvaks, pani pae(kivi) raskeks; J võtamm tšiinitemm koorõma, a too kõikkina laukõõʙ võtame kinnitame koorma, muidu laguneb täiesti ära; I rinnuhsõlla tšiinitti raŋgõᴅ rinnusega tõmbas rangid kinni; J lait́o on tšiinitettü ammõspuhõ regi on kinnitatud sälkpuu(de) külge; I sis saanii päälee paap kaijee tormozaᴅ i nagloila viil tšiinetäʙ [sic!] siis paneb (sepp) need (jalase)rauad saani(jalaste) peale ja kinnitab veel naeltega; Kõ tuvvas pelssemeᴅ rih̆́h́ee i pannaᴢ välipuu pelssemiisee, tšiinittääᴢ kangaspuud tuuakse tuppa ja pannakse vahepuu kangaspuudele (ja) kinnitatakse; 2. pingutada, pingule tõmmata натя/гивать, -нуть; Li tšiinitä kõvõpassi, što tullõis jänttä pinguta kõvemini, et oleks pingul; 3. (öeldut) kinnitada подтвер/-ждать, -дить; P miä tšiinitän, että tämä tõtta pajatti ma kinnitan, et ta rääkis tõtt; P ilma sarvii lehmä, juoltii tuož muli lehmä, viel tšiinitetti ilma sarvedeta lehm, öeldi ka nudi (murd. muli) lehm, kinnitati veel; 3. impers. kõhtu kinni panna запирать желудок; J tšiinitti nii vatsaa, jot piti pann klist́irk pani kõhu nii kinni, et tuli teha klistiiri. – Vt. ka tšiinissää.

tšiinit/tää³ Li Ra, pr. -äʙ Li Ra, imperf. -ti J impers. pakitseda, vaevata ныть, щемить, мучить; Li taitaa nõizõb ruuzu, ku jännisäb (~ tšiinitäb) millõ jalkaa vist tuleb roos(ihai-gus), et mul jalg pakitseb; Ra eb vaivattaa, a tšiinitäp kõvassi (kõht) ei valuta, kuid vaevab väga.

tšiinitüskeppi Kõ (lõimelõngade) kinnituskepp (kangaspuudel, millel puudub lõimepakk закрепляющий основные нити шест в ткацком станке без навоя). – Vt. ka napa-keppi.

tšiinitü/ᴢ Lu J-Tsv., g. -hsee: -see J 1. kinnitus, kinnitamine поддержка, закрепление; J kase tulp tarvitõb vähäize tšiinitüss, tämä on aukkos kõikkina höbliässi see post vajab veidi kinnitamist: see on augus täiesti lõdvalt; 2. Lu J kõhukinnisus запор (желудка); 3. pl. väitused, tuhud потуги; Lu jo tullaa tšiinitüseᴅ, siiz onõ jo voima (kui) juba tulevad väitused, siis on ju (ka) jõudu.

tšiinitüzvit/tsa: -sa M-Set., hrl. pl. -saᴅ (hark-adra) väät (väädid) e. kinnitusvits(ad) подвои, подтяжки (особое крепление задней части сохи). – Vt. ka perzevittsa.

tšiinteliässi Li adv. pingule туго, натянуто, напряжённо; tõmpaaz õhjat tšiinteliässi tõmbas ohjad pingule.

tšiinti/ä Lu J-Tsv., g. -ä 1. adv. pingul туго, натянуто, напряжённо; Lu kõvassi on tšiintiä, piäb vähäizee höblittää kõvasti on pingul, peab vähe lõdvendama; 2. adj. tugev, vastupidav, kõva стойкий, прочный, крепкий; J tšiintiä meeᴢ: nain, lahzõt koolti – ved eb itkõnnu tugev mees: naine, lapsed surid, ta ei nutnudki. – Vt. ka tiukka.

tšiintiäpessi J-Tsv. adv. tugevamini крепче; sõlmiga võrkoo silmed tšiintiäpessi sõlmige võrgusilmad tugevamini.

tšiintiässi J-Tsv. adv. tugevasti, paindumatult, pingul, pingule, kõvasti крепко, туго; sitozim vähä tšiintiässi sääri-paglõᴅ sidusime säärepaelad liiga pingule; ńańk on tšiintiässi kapaloittõnnu lahzõõ lapsehoidja on lapse tugevasti (kinni) mähkinud.

tšiintü/üssä Lu, pr. -üʙ, imperf. -üzi: -üᴢ Lu kinni jääda (kõhu kohta) запереться (о желудке); vattsa tšiintüüᴢ kõht jäi kinni.

tšiinõvvi M kinnine siseõu крытый внутренний двор; enäpält õltii tšiinõvvõᴅ, kat̆too alla enamasti olid kinnised siseõued, katuse all.

tšiirakko: Чḯйракко Pal.1 Чíиракко Ii-reg.1 ring круг.

tšiir/e K P M Lu Li Ra J tšiiree Lu, g. -ee K M J 1. kiire, rutt спешка, поспешность; P issuu maalyõ i tšiire meneb üli istu maha ja kiire läheb üle; Ra sell on tšiire kui tuli takan sel on kiire nagu tuli taga; Li tuli tšiire hakkas kiire; J kõlmõd tšiireed on tšezäᴢ rl. kolmed kiired (= kiired tööd) on suvel; J tšiiree peräss kiire tõttu; M tšiiree perässi pantii rah̆haa kormunaa i mentii laafkaasõõ kiiruga pandi raha taskusse ja mindi poodi; M nüt tšiiree per̆rää mennäz mehelee nüüd minnakse kiiresti (väga noorena) mehele; Lu selvä inemin, ain on tšiireizä kärme inimene, aina on tal kiire; 2. adj. kiire спешный, поспешный; расторопный; Lu kõik tšiire tuli meno päris kiire minek tuli; Lu tšäüp tšiireessä tšiireepää käib väga kiiresti (kiirest kiiremini). – Vt. ka tšiirein, tšiiretüᴢ, tšiiro.

tšiiree M S Lu Li Ra J tšiire J-Tsv. kiiree Ku kiiresti, ruttu; varsti быстро; скоро, вскоре; Lu lahsi risitettii tšiiree, ato koolõb risittämättä (nõrk) laps ristiti kiiresti, äkki muidu sureb ristimata; S rihi pantii tšiiree maja ehitati kiiresti; Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ vars nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõuseb vars (= tõusevad pealsed) ruttu maa peale; Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs. koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta; J guĺaššoi poik tšiire levveb õmas slaava prassija poiss saab ruttu kuulsaks; Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs. kui tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks; J jook se tšiiree lõpup põlto. – joo tšiiree kas see põld lõpeb varsti? – Jah, varsti; Li tšiiree perrää senee kooli emä ema suri varsti pärast seda. – Vt. ka tšiireessi.

tšiireeltää Lu Li tšiireltää J-Tsv. adv. kiiresti, ruttu, kiirustades, tõtlikult спешно, поспешно; скоро, наскоро; быстро; Lu võtan teen tšiireeltää tšämmelkakuu võtan teen kiiresti paistekaku; Lu tuõ tšiireeltää tule ruttu!; J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ kiiresti sõime hommikueine ja jooksime heinamaale; J tšiireltää risittemä (nõrka last) kiirustades ristima. – Vt. ka tšiiree, tšiireessi.

tšiireepää K M Lu J tšiiriepεä L tšiirepää K L M Lu Li J tšiirpää vdjI tšiireep M Kõ Po tšiirep M Kõ J kiiremini скорее, быстрее; Lu lina-niitti tšiireepää mätänep ku kańivo linane lõng mädaneb kiiremini kui kanepine; Po kumpa tšiireep valgõʙ, se lìep päälikko (pulmakomme:) kes kiiremini (pange) ümber lööb, see saab (pulma)vanemaks; M parta kazvap tšiireepää ku meeli pääᴢ kk. habe kasvab kiiremini kui mõistus peas; Lu joomukõᴢ tšiireepää pillauʙ, a tämä on makkiaʙ musikõssa sinikas rikneb kiiremini, aga ta on magusam mustikast; J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga; Lu tšäüp tšiireessä tšiireepää käib väga kiiresti (= kiirest kiiremini); Lu joos tšiirepää jookse kiiremini!; J saisõizin tšiireepää lõpõttaa saaksin (= tahaksin) kiiremini lõpetada. – Vt. ka pigõpaa, tšiirepessi.

tšiireessi K P M Kõ Lu tšiiriessi P tšiireess K P M Kõ tšiiriess L P tšiiriess ~ tšiirieᴢ P tšiireiss ~ tšiiress Kõ kiireest R-Lön. Чи́ирэсь Pal.2 Чи́ирэсъ K-reg.2 1. kiiresti, ruttu быстро, скоро; наскоро; P torokkanaᴅ sitšievät tšiireessi tarakanid siginevad kiiresti; M tällee kõik aivoo tšiireess tek̆kauʙ tema käes läheb kõik väga ruttu; M milla on lühüd meeli, miä tšiireess unostan mul on lühike mälu, ma unustan ruttu; M mitä nii tšiireess meed vällää. niku tulta võtiᴅ miks sa nii kiiresti ära lähed? Tulid nagu tuld võtma; 2. varsti скоро, вскоре; M tšiireess rüiz valmisuʙ varsti rukis valmib; Kõ tšiireess siä lõpõtaᴅ kas (sa) lõpetad varsti?; M lehmä on tuntumizõlla, etti tšiireess tuõp kantõõmaa lehmast on tunda, et varsti hakkab poegima; P tšiiriess tulõp suur pühä varsti tuleb suur paast. – Vt. ka tšiiree, tšiireeltää.

tšiirehtel/lä P, pr. -eʙ P, imperf. -i frekv. kiirustada, kiirustades tulla спешить, торопиться, поспешать; tševät tšiirehteleʙ kevad kiirustab tulla.

tšiireht/iä Lu, pr. -in, imperf. -zin kiirustada спешить; piäp tšiirehtiä, a to müühäsüᴅ peab kiirustama, muidu jääd hiljaks.

tšiirei/n J-Tsv., g. -zee J kiire, ruttav, rutakas, rutuline быстрый, скорый; торопливый; kuhõõ õõtt nii tšiireizeᴅ kuhu teil nii kiire on? – Vt. ka tšiire, tšiirekõᴢ.

tšiireizä Lu adv. kiiruses, murd. ruttus в спешке; selvä inemin, ain on tšiireizä kärme inimene, alati on ruttus. – Vt. ka tšiire.

tšiirek/õᴢ J, g. -kaa J hädaline, rutakas, rutuline поспешный, торопливый; скоропалительный; elä han siä õõ nii tšiirekõᴢ ära ometi ole nii hädaline. – Vt. ka tšiirein.

tšiirepessi J-Tsv. kiiremini, rutemini поскорее, побыстрее; harki tšiirepessi, elä jää tõisiiss taga astu kiiremini, ära jää teistest maha. – Vt. ka tšiireepää.

tšiirepii P Ra J tšiiriep P kiiremini скорее, быстрее; P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ tuleb kiiremini süüa, supp jahtub (ära); P valo-za lehod mätänevät tšiiriep sõnnikus mädanevad (puu)lehed kiiremini; Ra J taitšinkakkuja jätettii taitškahjaa põhjaa, sis tšiirepii happõni taitšin leivajuuretist jäeti leivaastja põhja, siis tainas hapnes kiiremini.

tšiires/sää J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J (tagant) kiirustada торопить; mitä nämä siäl nii kauga isuta, meek vähäize tšiires mis nad seal nii kaua istuvad, mine kiirusta (neid) natuke (tagant).

tšiiret/tää Lu, pr. -än Lu, imperf. -in Lu kiirustada торопить; miä sinnua tšiiretän tühhjee ma kiirustan sind tööle.

tšiiretü/ᴢ: -s J-Tsv., g. -see J kiirustamine, rutt поспешность, торопливость. – Vt. ka tšiire.

tšiir/o J-Tsv., g. -oo J kiire, rutt спешка, поспешность; elka ruttõga: kuhõ teill on nii tšiiro ärge rutake: kuhu teil nii kiire on? – Vt. ka tšiire.

tšiisaa Kett. P M tšiisa J-Tsv. tšiissaa Lu tšiizaa [sic!] I võidu наперегонки; взапуски; M dava·i johzõmma tšiisaa, tšen tšiireep tuõʙ, kumpaa paikkaa on sõna tehtü jookseme võidu, kes tuleb kiiremini sinna kohta, kuhu on kokku lepitud; M töötä tehäš tšiisaa tööd tehakse võidu.

tšiiseli vt. kiisseli.

tšiissõlik/ko J-Tsv., g. -oo J 1. subst. hoop- leja, kiitleja, kõnek. kiidukukk хвастун, разг. бахвал; 2. hooplev, kiitlev хвастливый.

tšiis/õlla M Kõ Po Lu (K Li) -õllõ Lu -õll J-Tsv. -ellä M (J-Must.), pr. -sõõn M Lu J-Tsv., imperf. -sõlin M Lu J-Tsv. 1. kiidelda, hoobelda хвастаться, хвалиться; M aivoo var̆raa tšiissõli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õttii liiga vara kiitles, et saab, aga näed, kuidas sai pika nina (nina määriti nõega); Kõ elä tšiissõõ linnaa menneᴢ, a tšiissõõ, kõõz linnass tuõᴅ ära kiitle linna minnes, aga kiitle (siis), kui linnast tuled; J tšiissõõb õmaa ramokaa kiitleb oma rammuga; 2. kiita хвалить; Kõ no kui sinuu rütšeeᴅ, tšiissõᴅ vai laitaᴅ noh, kuidas sinu rukkid on, kiidad (neid) või laidad?; M kui õikõa kõrva el̆lääʙ, siš tšiisõllaᴢ, a ku kura kõrva, siᴢ laittaaᴢ kui parem kõrv kumiseb, siis kiidetakse, aga kui vasak kõrv, siis laidetakse. – Vt. ka tšiitellä, tšiittää.

tšii/ᴢ: -s K P (kiigelaulu refräänielement элемент рефрена в качельной песне); tšiis tšiiku lõõz lõõku tš. kiigu, l. kiigu!

tšiižik/ka: -k K J-Tsv. Чижикъ Tum., g. -aa J siisike чижик; J tšiižikk vaśk siisike Vaska.

tšiit/ellä L P -elläɢ I, pr. -telen, imperf. -telin kiidelda, hoobelda хвастаться; P elä tšiittele menneᴢ, tšiittele tullõᴢ vs. ära kiitle minnes, kiitle tulles; I kase on mokoma tšiittelejä see on selline kiitleja; I ep piäɢ tšiitelläɢ niin paĺĺo ei tohi nii palju kiidelda. – Vt. ka tšiisõlla.

tšiitoᴢ Lu (M) kiito/ᴢ Lu J Ku, g. -sõõ J 1. kiitus хвала, похвала; Lu la tõin tšiitäʙ, se on tšiitoᴢ las teine kiidab, see on kiitus; Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ oma kiitus on kassisitt; 2. tänu; interj. aitäh спасибо; J suuri kiitoz laŋgolõõ passibo kullõlõõ rl. suur tänu langule, aitäh kullale; J suur kiitos avittõmizõssõ suur tänu aitamise eest!; J jumalaa kiitoᴢ ~ kiitos jumalõllõõ tänu jumalale!; M suurõᴅ tšiitossõᴅ suur tänu, suur aitäh!; J kiitoss antõma tänama. – Vt. ka jumal-. – Vt. ka tšiitto.

tšiittemi/n Lu J, g. -ze J kiitmine, kiitus; ergutus похвала, хвала; поощрение; Lu täl tšiittemin meni päh́h́ä tal läks kiitmine pähe; J jõka inimin oottõb enelle tšiittemiss iga inimene ootab endale kiitust.

tšiit/to K-Ahl. P Li Ra J, g. -uo P -oo Ra J kiitus; ergutamine похвала; поощрение; Ra oma tšiitto on kati sitta oma kiitus (~ enesekiitus) on kassisitt; Ra õma silmä on kallipi tõizõõ tšiitoss oma silm on kallim teise kiitusest. – Vt. ka tšiitoᴢ.

tšiit/tää Kett. Lu J (R Li) -tεä L P -tä J -taa Lu kiittää (Ku), pr. -än K Lu Li J -en J-Tsv. -an Lu kiitän Ku, imperf. -in Lu J -täzin J 1. kiita; ergutada хвалить; одобр/ять, -ить, поощр/ять, -ить; J tšivet tšiitti, javoᴅ laitti rl. (käsi)kivi kiitis, jahu(sid) laitis; P en tšiitä, en laita ma ei kiida, ei laida; P süötii i tšiitettii, etti on üvä piiraga söödi ja kiideti, et on hea pirukas; Lu se on tšiitoᴢ, ku vass tõin tšiitäʙ see on kiitus, kui alles teine kiidab; Lu elä oomnikko päivässä tšiitä, tšiitä vaa ohtogossa ära hommikupoolikul kiida, kiida alles õhtul; Ku kiitän hod its, ko rahvaz evät kiitᴀ̈ kk. kiidan kas või ise, kui inimesed ei kiida; 2. tänada благодарить; Lu kui pulma lõpuʙ, siiš tšiitetää kokkia kui pulm lõpeb, siis tänatakse kokka; J õlkoo tšiitettü jumala rl. olgu jumal tänatud; J mill mie sene kõik sillõ mahzan, ev või nii paĺĺo sinnuu tšiittää millega ma kõik selle sulle tasun, ei oska sind nii palju tänada. – Vt. ka tšiisõlla.

tšikai/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ väike heinasaad, hämm омёт, небольшая копна сена. – Vt. ka sikain.

tšik/ata: -at J-Tsv., pr. -kaan, imperf. -kazin nähvata, (järsku) lüüa ударить, полоснуть, сделать наскок.

tšikert/ää Lu (Li) kikertääɢ I, pr. -ääʙ: -äʙ Lu kikertäʙ I, imperf. -ii: -i Lu kikerti I sidistada, siristada, sirtsuda, sädistada, lõõritada, vilistada jne. чирикать, заливаться, разливаться, щебетать; Li linnut tšikertäväᴅ linnud sidistavad; Lu pääskü tšikertäʙ pääsuke vidistab; Lu skvorttsa tšikertääʙ kuldnokk vilistab; I kiuru algap kikertääk põllola lõoke hakkab põllul lõõritama; Lu kiuru tšikertäb laulaa lõoke lõõritab laulda. – Vt. ka tšikõrtaa, tšikõrtõlla.

tšikk/ara P Lu -ar Lu, g. -araa Lu 1. adj. lokkis, krussis, kähar курчавый, кудрявый (о волосах); Lu tšikkar ivuᴢ kähar juus; 2. subst. kihar, lokk; keerd локон, завиток; виток (каната). – Vt. ka tšikkõra, tšippura.

tšikkaraa Lu adv. krussi, keerdu, kerra (~ kerasse) витком, клубком (наречие в форме илл-а от tšikkara); rossi meni tšikkaraa tross läks keerdu; mato meni tšikkaraa madu tõmbus kerra.

tšikkaraasõõ M adv. = tšikkaraa; niitti meni tšikkaraasõõ niit läks keerdu.

tšikk/araza P adv. -araᴢ M Lu -õraᴢ Lu krussis, käharas, lokkis; rõngas (за)витком; колечком (наречие в форме ин-а от tšikkara); P ivuχsõd on tšikkaraza juuksed on lokkis; Lu minu vunukal on ivusõt tšikkaraᴢ minu lapselapsel on juuksed lokkis; Lu õpõzõõ arja on tšikkaraᴢ hobuse lakk on käharas; Lu siis põrzaz on terve, ku änt on tšikkõraᴢ siis on põrsas terve, kui saba on rõngas. – Vt. ka tšippuraza.

tšikkarivuᴢ M käharjuus курчавый, кудрявый волос.

tšikkarpää M tšikkrapää ~ tšikkõrapää Lu tšikkõrpää Ra käharpea курчавая, кудрявая голова, разг. кудряш. – Vt. ka tšippurpää.

tšikk/õra: -õr Ra, g. -õraa Ra kähar курча- вый (о шерсти); võdnall on tšikkõr vill tallel on kähar vill. – Vt. ka tšikkara, tšippura.

tšikor/i (J-Tsv.), g. -ii sigur цикорий; tšikorid on javõttu koffi müllüll sigurid on jahvatatud kohviveskiga.

tšiks J-Tsv. interj. siuh, siuhti (torkamise v. noalöögiga kaasnev heli) бац, хлоп, простор. чиух (звук нанесения удaра чем-нибудь острым).

tšiksahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ, imperf. -azi: -aᴢ J torgata, susata, (siuhti) läbi käia (valuhoo kohta); nähvata, tõmmata (noaga, piitsaga) резнуть, полоснуть. – Vt. ka šńaksahtaassa, šńäksähtäässä, tšaksahtaassa.

tšikut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in (vitsaga) peksta, roosata; nuutida бить (прутом, кнутом), пороть; võta katagõizõll vitsall vähäize tšikut takapoolt müü võta (= anna) kadakase vitsaga veidi mööda tagumikku; karis lass – lüü, sõit, tšikut vitsall karista last – löö, sõitle, peksa vitsaga.

tšikut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← tšikuttaa; vitsall tšikuttõõma vitsaga peksma.

tšikõrt/aa (Li) -a J-Tsv., pr. -aaʙ: -aʙ Li -õʙ J, imperf. -i (J) 1. sidistada, siristada, sirtsuda, lõõritada, vilistada, vidistada чирикать, разливаться, заливаться, щебетать; Li värpo tšikõrtaʙ varblane sirtsub; J ḱiuru tšikõrtõb lauloa lõoke lõõritab laulda; 2. fig. sädistada, vadistada, kiiresti rääkida щебетать; J tšikõrtõta, – niku kiurut – pajatta sädistavad rääkida, nagu lõokesed (laulaksid). – Vt. ka tšikertää, tšipertää.

tšikõrt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -õlõn: -õõn J, imperf. -õlin frekv. ← tšikõrtaa; 1. pääzgot tšikõrtõlla pezäᴢ pääsukesed vidistavad pesas; 2. tšikõrtõõp pajatta niku lintu puu õhzõll sädistab rääkida nagu lind puuoksal; ai ssiä, minu kullõkkõin, tšikõrtõõd (laulod) niku sisav ah sina, minu kullake, trillerdad nagu ööbik.

tšikõrtõmi/n J-Tsv., g. -zõõ lõõritamine, siristamine, säutsumine (jt. lindude hääled) чириканье, щебетанье (и др. птичьи голоса); ḱiuruu tšikõrtõmiss om veśol kuunõll lõokese lõõritamist on lõbus kuulata.

tšilap/o ~ -u M, g. -oo kibehapu прокисший; перекисший; очень кислый; leipä kõikk on tšilapo leib on lausa kibehapu; ai ku on apo voroga, kõik tšilapo apo oi, kui hapu on kohupiim, lausa kibehapu; tšilapu ap̆pood uguritsaᴅ kibehapud kurgid.

tšillaht/õlla: tšiĺĺahtella (K-Al.) tšilĺahtella (K-Ahl.), pr. -õlõn: tšilĺahtelen K-Ahl., imperf. -õlin kiljatada, karjatada визгнуть, вскрикнуть; elä ärttši [= ätšii] ärnähtele, tšiireessä tšiĺĺahtele rl. (Al. 46) ära äkki karajata, kiiresti kiljata.

tšillill/ää ~ -aa M killillää Lu kiĺĺillää J-Must. adv. pungis, punnis, jõllis навыкат (о глазах); M naizõd vaattaaz lahjoi, silmät tšillillää naised vahivad pulmakinke, silmad pungis; M silmät tšillillää niku rattaaᴅ silmad jõllis nagu rattad; Lu viratoo inemin, häülüp silmät killillää paha inimene, käib silmad jõllis; J kiĺĺillää silmät (Must. 171) pungis silmad; M noo, silmät tšillillaa ain enäʙ saavutimma noh, silmad punnis (= pingutades, tööd rabades) soetasime aina rohkem (kaasavara).

tšiĺĺut/õlla: tšilĺutella (K-Ahl.), pr. -õlõn, imperf. -õlin kiljuda виз/жать, -гнуть; kui annat tšuutoo tšilĺutellen, annat kaatsat kalĺutellen (Ahl. 100) rl. kui annad (mehele) särgi kiljudes, annad püksid karjudes.

tšilt/tši P (Kett.) -ši K-Ahl., g. -šii 1. kilk сверчок; 2. rohutirts, heinaritsikas кузнечик. – Vt. ka rohoo-.

tšilvel/lä (K-Ahl.): tšüünel silmät tšilvelõbi (Ahl. 725) rl. pisar teeb silmad valusaks.

tšimar/a M Lu Li, g. -aa Lu 1. korts, kurd (nahal) морщина; M täm on vana jo, täl jo tšimaraa voimas kõik näkö ta on juba vana, tal on kogu nägu juba kortse täis; M paĺĺo lobaza tšimaroo on otsaesisel on palju kortse; Lu nüd on maailma paĺĺo tšimaroi nüüd on ilmatu palju kortse; 2. adj. kortsus сморщенный; Lu tämä katsoʙ tšimaraa lobakaa ta vaatab kortsus laubaga; 3. kurd, krooge складка, сборка; M eestee tehtii ven̆nää tšiutoᴅ, piti õlla tšimaraᴅ ennevanasti tehti vene särke, pidid olema kurrud; M hatuu pääl tehtü tšimaraᴅ mütsi peale (on) tehtud krooked.

tšimaraa Lu adv. kortsu, kipra (наречие в форме илл-а от tšimara); tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa, ize meep kauniissi tema kui vihastab, (siis) laup läheb kortsu, ise läheb (näost) punaseks.

tšimara/za: -ᴢ M Lu adv. kortsus, krimpsus, kirtsus (наречие в форме ин-а от tšimara); Lu inemizel ku meeb vanassi, on liittsa i hibjo tšimaraᴢ inimesel, kui jääb vanaks, on nägu ja ihu kortsus; M näkö on tšimaraᴢ, niku morško nägu on kortsus nagu mürkel; Lu paganall inemizell on loba tšimaraᴢ kurjal inimesel on laup kortsus; Lu hulkub ain nenä tšimaraᴢ käib ringi, aina nina kirtsus.

tšimaroit/taa M, pr. -an, imperf. -in 1. kortsutada, krimpsutada (nina, laupa, nägu) морщить, на-, с-; tämä tšimaroitab nen̆nää ta krimpsutab nina; 2. kurrutada, krookida (voltida) гофрировать; ven̆nää tšiutot piti tšimaroittaa üv̆vii vene särgid tuli hästi kurrutada.

tšimaut/taa Li, pr. -an Li, imperf. -in Li lüüa, virutada удар/ять, -ить; tšimautti päätä müüᴅ virutas vastu pead.

tšim/o Kett. Ränk K L P M Kõ Ja-Len. I (vdj I) -oo M-Set. Чимутъ Tum., g. -oo Kett. K M I -uo L P tšim̆moo M Kõ tšim̆muo M 1. mesilane пчела; M tšimod jo birizeväᴅ, elä mee litši mesilased juba sumisevad, ära mine ligi; M bimizeb niku tšimo kõrvaa tüvenn sumiseb nagu mesilane kõrva ääres; M tšimo lahtši poigaᴅ mesilane heitis peret; Kett. tšimoo sarjaᴅ ~ M tšim̆moo sarjaᴅ mesilas(t)e kärjed (~ meekärjed); M taraza seisovaᴅ tšim̆muo sampaaᴅ aias seisavad mesipuud; P tšimuo pakko ~ I tšimoo pakku pakktaru, mesipuu; M tšimoo peso ~ tšim̆moo peso mesilaspere, -sülem; M tšimo emä emamesilane, mesilas-ema; L pääzgod võttavad lennolla tšimuo tšiini pääsukesed võtavad mesilase lennul kinni; M niku tšimo pesä vai niku rahno meni lentoo, kõikii javavaᴅ, mitä puutuʙ nagu mesilassülem või nagu pere läks lendu, (nii) kõik seletavad (jahvatavad), mis (keelele) satub; 2. kimalane, kumalane, maamesilane шмель; K maa tšimo kimalane, maamesilane; Kõ tšim̆moo mesi kumalase mesi; K tšimoo roho (Set. 86) käbihein черноголовка. – Vt. ka maa-, pakko-, saadu-. – Vt. ka tšimolain.

tšimokolo Ränk = tšimopakko.

tšimola/in Kett. Lu Li Ra J -inõ K-Al. J -nõ J, g. -izõõ Lu Li Ra J -zõõ J = tšimo; 1. Lu tšimolaizõd eläväd mesisampaaᴢ, kopittavad mettä mesilased elavad mesipuus, korjavad mett; Lu tšimolain vunizõʙ mesilane sumiseb; J tšimolain puskaaʙ ~ Lu tšimolain ampuu mesilane nõelab; Lu tšimolain mürkküä lazõʙ mesilane laseb mürki (nõelates); Li mõnt tšimolaisijõõ perettä on mitu mesilasperet (sul) on?; Lu emäin tšimolain emamesilane; Lu isäin tšimolain isamesilane; Ra piäʙ võttaa kuuzõõ pihkaa, tšimolaizõõ voskaa tuleb võtta kuusevaiku, mesilasvaha; Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi mesilase kärjed (= meekärjed), neis on mesi; J tšimolaizõõ sammaᴢ mesipuu, taru; J lagõõ päälle laulotaa, tarõõ päälle tantsitaa. laki lautain, tari tamminõ. a se arvotuz on. tšimolazõõ rahnõ mõist. lae peal lauldakse, tare peal tantsitakse. Lagi lauast, tare tammest. Aga see on mõistatus. – Mesilastaru; 2. J taita oŋ kuza tšimolaisiijõ pesä, ku nii kõvassi meelee haizõʙ vist on kusagil kimalaste pesa, kui nii tugevasti lõhnab mee järele; Li löüzin maass tšimolaizõõ pezää leidsin maa seest kimalase pesa. – Vt. ka emä-, maa-, mettsä-, põlto-, tüü-.

tšimopakko Ränk I mesipuu, pakktaru улей; I talvõlla pannaᴢ tšimopakkoloissiiɢ saahhariliivaa talvel (= talveks) pannakse mesipuudesse peensuhkrut; I tšimopakkoza ovad mokomaᴅ ramkaᴅ, i siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä mesipuus on niisugused raamid, ja sinna raamidesse teevad mesilased mett. – Vt. ka tšimokolo.

tšimorahno Ränk tšimo-rahno M 1. mesipuu, taru улей; 2. M sülem, mesilaspere пчелиный рой. – Vt. ka tšimokolo.

tšimõrt/aa M, pr. -aaʙ M, imperf. -ii impers. kipitada безл. саднить, разг. першить; ai ku algap tšimõrtaa ai, kuidas hakkab kipi-

tama.

tšimõrtõ/lla M, pr. -lõʙ: -õʙ M, imperf. -li frekv. ← tšimõrtaa; jalkaa vaivattaaʙ, tšimõrtõõʙ jalg on haige, kipitab.

tšin/a (J-Tsv.), g. -aa: -a J (sõjaväeline) auaste (военный) чин; kase ofitsera on leit́enantii tšinaᴢ sellel ohvitseril on leitnandi auaste; sai enelleeᴢ unt́er-ofitseraa tšina sai endale all-

ohvitseri auastme.

tšiŋk/ko M Kõ, g. -oo (lume)hang сугроб; Kõ tänavoonn õlivad suurõt tšiŋkoᴅ tänavu olid suured hanged. – Vt. ka lumi-.

tšiŋk/ku Kõ, g. -uu =tšiŋkko; lumi tšiŋkku lumehang.

tšin/nar K-Ahl., g. -taraa sääremari икра (ноги).

tšin/naᴢ Kett. K P M Lu J (Kõ Li) -nas K-Ahl. -nõᴢ Lu J, g. -taa Kett. P M Lu J 1. (villane) labakinnas рукавица, варежка; P t́at́a võtti, tšintaat tšätee pani isa võttis, pani labakindad kätte; Lu tšintaad õllaa vüünalla, a tširves persee pääl, ku mettsää mentii labakindad on vöö vahel, aga kirves (taga vöö vahel) perse peal, kui metsa mindi; P konna õli suur niku tšinnaᴢ konn oli suur nagu labakinnas; Lu mehijee tšintaaᴅ meeste labakindad; Kõ meep iiri metsääsee [= mettsääsee], peen saanikko peräzä, peen tširves saanikolla, peenet tšintaat tšäezä (Len. 216) (muinasjutust:) läheb hiir metsa, väike kelk järel, väike kirves kelgul, väikesed labakindad käes; 2. nahast v. presendist v. kummist labakinnas рукавица (кожаная или брезентовая или резиновая); Lu tšintaad õllaa nahkazõd i prezentissa iĺi reziŋkassa tš-d on nahksed ja presendist või kummist (labakindad); Lu lapikkaad õllaa lõŋkõzõᴅ, on tehtü niglaakaa, alõzõd õllaa toož lõŋkõzõᴅ, teh́h́ää sukkapuikkojõõkaa, a tšintaad õmmõllaa nah-gõssa vai presentissa l-d on villasest lõngast (labakud), on tehtud (kinda)nõelaga, a-d on samuti villasest lõngast (labakud), tehakse sukavarrastega, aga tš-d õmmeldakse nahast või presendist; M tšintaad õltii nahkõzõᴅ kindad olid nahast; M alõtsõᴅ on villassa tehtü, a tšintaaᴅ ovad nahgassa, hoikukkõizõssa nahgassa a-d on villast (= villasest lõngast) tehtud, aga tš-d on nahast, õhukesest nahast; J vazikaa nahgõss saab õmmõll üvät tšintaaᴅ vasikanahast saab õmmelda head kindad; Lu lapikkaaᴅ, enn näitä piettii merel, tšintaajõõ süämmeᴢ l-d, ennemalt kanti neid merel, (nahk- või present)-kinnaste sees; Lu nahka tšinnaᴢ nahklaba-

kinnas; M tšinnaz lap̆paizõᴅ nahk- või presentkinnaste sees kantavad labakindad; ■ K tšivizet tšintaat tšäezä rl. kivist kindad käes. – Vt. ka nahka-, tšäsi-.

tšin/ner (Kett.), pl. -tereᴅ K kinner, (põlve)- õnnal подколенная впадина.

tšinni vt. tšiini.

tšinnis/ellä P M, pr. -selen P, imperf. -selin 1. väidata, pingutada (sünnitamisel) напрягаться, напруживаться; P naizikko tšinnissieʙ naine väitab (sünnitades); 2. vaielda; peale käia, survet avaldada спорить; настаивать на своём; M täm nõõp tšinnisseemää, ühskõik leep täm̆mää võitto ta hakkab vaidlema, niikuinii jääb talle võit; M täm suv̆vaap tšinnisellä ta armastab (teistele) peale käia.

tšinovnik/ka Lu, g. -aa ametnik чиновник.

tšiotto ~ tšiottu vt. tšiutto.

tšipert/ää: -ä J-Tsv., pr. -ään: -een J, imperf. -iin: -äzin J vadistada; laliseda тараторить, болтать; лепетать; veel pikk(õ)rain, a nii mutkassi jo tšiperteep pajatta alles väike, aga juba nii arukalt vadistab rääkida. – Vt. ka tšikõrtaa.

tšip/pa¹ K-Ahl., g. -aa toop штоф.

tšippa² vt. tšipõa.

tšippamuna Lu paise опухоль, нарыв; muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ, a muna, se on niku tšippamuna, läsümuna, sitä praavitõtaa, mennää bolnittsaa i leikataa poiᴢ kasvaja (muhk), seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega, aga paisemuhk, see on nagu paise, seda parandatakse, minnakse haiglasse ja lõigatakse ära. – Vt. ka tšipõa.

tšippa-nenä J-Tsv. äge inimene вспыльчивый человек; assiä mikä tšippa-nenä: i sõna elä juttõõ – nii i meeb lentoo ah milline äge inimene: sõnagi ära ütle, nii läheb (kohe) lendu.

tšippassi J-Tsv. valusasti больно; hitto, ku tšippassi tallõzid villii päälee kurat, kui valusasti (sa) astusid konnasilma peale.

tšippiä vt. tšipõa.

tšip/po R-Reg. (K-Ahl. Kõ-Set.), g. -oo kruus кружка; R sui musta motua tšäsi tširjavat tšippo (Reg. 13) rl. sui (= suuga joo) musta mõdu, käsi (= kätega hoia) kirjut kruusi; K pasibo tähä taloose. täzä täüsii annettie, tšipoi kapoi kannettie (Ahl. 104) rl. tänu sellele talule! Siin anti täisi (= täiskanne õlut), kruuside-kappadega kanti (ette); Kõ täs tuttii [= tultii] tüttäriätä, tšippo kappo kannõttii, pikarit piinonna veeriivät, štoopit robjonna romizivat (Set. 749) rl. siin tulid tütarlapsed, kruuse-kappasid kandsid, peekrid virnana [?] veeresid, toobid hulgana kolisesid [?].

tšippu/ra ~ -r Lu, g. -raa Lu 1. kähar курчавый, кудрявый; Lu millõ tehtii päχ́ χ́ ää tšippurassi ivusaᴅ mulle tehti juuksed (pähe) käharaks; Lu tšippur ivuᴢ kähar juus; Lu lampaad õllaa tšippuraa villaakaa lambad on kähara villaga; 2. sasine, sassis растрёпанный, спутанный; Lu tšippura lõŋka sassis lõng. – Vt. ka tšikkara, tšikkõra.

tšippura/za: -ᴢ Lu adv. sassis; ivusõd õllaa tšippuraᴢ juuksed on sassis; Lu lõŋka on tšippuraᴢ lõng on sassis. – Vt. ka tšikkaraza.

tšippurpää Lu = tšikkarpää.

tšippõ, tšip̆põa, tšippõa, tšip̆põõ, tšippõõ vt. tšipõa.

tšipsaht/aa L, pr. -aaʙ, imperf. -ii kipsatada, kõpsatada щёлкнуть; tšivilõuka ep tšipsahta rl. kivilõug ei kipsata (= käsikivi ei ole kuulda).

tši/pu (K-Ahl. R-Reg.) kipu Lu, g. -vuu: kivuu Lu valu боль; K tšärsisi emonee tšipua (Ahl. 94) rl. kannatas emake valu; Lu ahah pääs ku oŋ kipu ai-ai, küll on peas valu!; Lu miä võtin lekarstvaa ja se võtti kivuu poiᴢ ma võtsin rohtu ja see võttis valu ära.

tšip/õa Kett. K P M Kõ (R-Eur.) tšip̆põa M Kõ I Ma -põa I (J) ~ -eä (J-Must.) tšip̆põõ Ko -põõ (J) -paa Lu J -pa Lu Ra J -piä Lu kippiä Ku Ци́пыа Pal.1 Ii-reg.1 Ки́пеа Pal.1, g. -õa: -paa Lu J 1. valus, valutav, haige болезненный, больной; P sis ko nävä ruoskõikaa lüöväᴅ, sis sillyõ bõlõ tšipõa siis kui nad piitsadega löövad, siis sul ei ole valus; Ku minuu käell tuli nii kippiä mu käel hakkas nii valus; Ra tšippa raana on määkõᴢ valus haav on mädane; J silmäd on tšippaaᴅ silmad on haiged; P tšüzün tšüüneliillä tšipõilla rl. küsin kibedate pisaratega; 2. valu боль; Kõ emüd nätši suurõd vaivaᴅ, emüt terppinnü tšip̆põaᴅ rl. emake nägi suuri vaevu, emake (on) kannatanud valu; P vaata, laŋkyõᴅ, teet tšipyõta vaata (ette), kukud, teed endale haiget; J varõsõlõ vaikõaᴅ, a kronilõ kõvat tšippõaᴅ (lausumissõnad laste valu peletamiseks:) varesele rasked, aga rongale kõvad valud; 3. haigus; haige koht; (mädane) haav болезнь; больное место; болячка; рана; P praaviuzivat kõikõllaizõt tšipõaᴅ paranesid igasugused haigused; Lu tšippaat virutab õjaᴢ loputab haiget kohta ojas; Lu piäb lukõa tšippaata haigele kohale peab lugema (nõiasõnu); Lu koira kaalip tšippaita koer lakub haavu; Lu tšippaasõõ ku puutuʙ kalaa vesi, eb õõ üvä ei ole hea, kui haava satub kala(pesu)vesi; Lu tšippaassa tuõb mätää haavast tuleb mäda; J elä kerttee tšippaat, vihotõᴅ ära puutu haava, ajad vihale (= tekib mädanik); 4. paise; kärn, korp нарыв, опухоль; струп; Kett. iho meep tšipõisii ihu läheb paiseid täis; I tälle liittsa rõhgaa vaivattii, kõittši õli suurilla tšippõillaa tal valutas nägu väga. Üleni oli suuri paiseid täis; J roojõz i tšippaiz niku kärn-konno must(uses) ja paiseid täis nagu kärnkonn; Lu kaglaa kazvi tšippa niku muna kaelale kasvas paise nagu muna; M üppääp pikkarain napuška; täm̆mää eezaikaa puhkaad vai rep̆pääᴅ, i senessä pikkaraizõssa tuõp suur tšip̆põa tekib väike vistrik; teed või rebid selle enneaegu katki, ja sellest väikesest tuleb (siis) suur paise; Ra tšippa on tšäeᴢ käe peal on kärn; ■ J tšippaa nenäkaa meeᴢ solvuv, ebameeldiv mees. – Vt. ka mätä-, uulõõ-. – Vt. ka tšippamuna, tšipu.

tšipõakaᴢ: tšip̆põakaᴢ I paiseid, haavu täis, kärnane опухший; гнойный; roojakaz i tšip̆põakas teela must (= pesemata) ja paiseid täis ihu.

tširahut/taa Lu, pr. -an, imperf. -in liugu lasta кататься (с горы, по льду), скользить; oi ku krompõlikko jää, ep saa tširahuttaa oi kui konarlik jää, ei saa liugu lasta; miä tširahutan laḱḱaal jääl ma lasen liugu siledal jääl.

tširgoskõlla (R-Lön.): mie võtan liivaa sõrmi tširkoskelen (Lön. 156) rl. ma võtan liiva, silun sõrmedega (siledaks).

tširia vt. tširjaa.

tširik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J piilpart чирок; laulob niku tširikk laulab nagu piilpart.

tširikko vt. tšerikko.

tširikkokunta vt. tšerikkokunta.

tširi/ssä Lu Li Ra -ss J kirissä Lu (Li) kiriss Ra J, pr. -zeʙ Lu Li Ra J kirizeʙ Lu Li Ra J, imperf. -zi Lu Li Ra kirizi J 1. siristada, laulda (kilgi kohta), sirtsuda; kiriseda, kiristada (hoiatavalt, vibreeriva tooniga) цвирикать, петь (о сверчке), чирикать, стрекотать; трещать (о птицах); Lu roholinnud tširizeväᴅ rohutirtsud siristavad; Li tširkka tširizi, alki tširissä ohtogossa, päivällä ep tširiznü kilk laulis, hakkas laulma õhtul, päeval ei laulnud; J värpo tširizeʙ varblane sirtsub; Ra kukko kirizeʙ: kyrr kukk kiriseb (hoiatavalt): krrr!; Lu kana ku ajõtaa issumass poiz munijee päälᴅ, sis tämä kirizeʙ kui kana aetakse munade pealt istumast ära, siis ta kiriseb; Lu kana ku hülkääb munimassa, sis kirizeʙ, sulkaat lähtevät poiᴢ kui kana lakkab munemast, siis kiriseb, suled tulevad ära; 2. pilli ajada (kõrva kohta) звенеть (в ушах); Lu nii kase kõrva tširizi nii see kõrv ajas pilli; 3. viriseda, haliseda визжать, хныкать, ныть; J lahs tait läzip, ko aiŋ kirizeb itka laps on vist haige, kui aina viriseb nutta. – Vt. ka tširittää, tširkkaa², tširkotõlla, tširkuttaa¹, tširtšittää.

tširis/süä M (Kett.), pr. -ün, imperf. -süzin viletsaks, kängu jääda; solgutatuks jääda; kiduda приходить в жалкое, плачевное состояние, затаскаться; чахнуть, за-, хиреть, за-, задержаться в росте; M sika on tširissünnü siga on kängus; M kat̆tii poika on tširissünnü kassipoeg on solgutatud; Kett. kukkaad omat tširissünnüüᴅ lilled on kidunud.

tširit/tää M, pr. -täʙ M, imperf. -ti = tširtšittää; värpo tširitäʙ varblane sirtsub.

tširiv/ä Lu, g. -ää Lu kirju узорчатый, пёстрый; tänä tširivä pouta täna on kirju päikesepaiste (= päike vaheldub kerge pilvitusega); miä tein tširiväᴅ alõtsõᴅ, niku kahskõrtsõd [sic!] alõtsõᴅ ma tegin kirjud kindad, nagu kahekordsed kindad. – Vt. ka tširjava.

tšir/ja¹ K U L P M Kõ Lu Li Ra J I -jõ Lu J kirja (Ku-Len.) Чирья Tum., g. -jaa U L Lu Li Ra J I 1. raamat; (üles)kirjutatu, kiri книга; писание; Lu en näe lukkaa tširjaa ma ei näe raamatut lugeda; Li kaaska on tširjassa lugõttu muinasjutt on raamatust loetud; K avattii tširja avati raamat; Lu tširjaa takuuᴢ raamatu selg; Lu tširjaa peŕepĺotk raamatu kaas; Lu väänä tširjaa lehto pööra raamatulehte; J tširjaa kaanõᴅ raamatu kaaned; M tširjošš tširja pühakiri, piibel; Lu jumalaa tširjaa lugin lugesin pühakirja; Lu koko üütä lugõttii jevaŋgĺi tširjaa kogu öö loeti evangeeliumi; L musaa tširjaa lukõjad õlivaᴅ olid Seitsmenda Moosese raamatu lugejad; 2. kirjapandu, ülestähendatu писание, написанное; J nooti tširjõ noodid; I miä vaat̆taa tširjaa, luk̆kõõ ma vaatan (enda) kirjutatut, loen; J jok ted́d́ee nimed om pantu tširjaa kas teie nimed on kirja pandud?; 3. kirjaoskus, kirjatarkus грамота, грамотность; M eezepii rahvaz õli ilma tširjaa, kõikkõa uzgottii enne oli rahvas kirjaoskamatu, kõike usuti; M tšenniit tširjaa evät täätännü keegi ei tundnud kirja (keegi polnud kirjaoskaja); Li enne, ku va ep täettü tširjaa, jõka talol õli õma merkki ennemalt, kui polnud kirjaoskust, oli igal talul oma peremärk; J tširjaa tuntõma lugeda oskama; J tširjaa õpõttõma kirjatarkust õpetama; J tširjaa täätejõ ~ J tširjõ meeᴢ kirjaoskaja; Lu tširjaa luku kirjaoskus; 4. kiri письмо; L tuli tädilt tširja kaukaa lidnassa tuli tädilt kiri kaugelt linnast; Ra õika tšäsi ku t́ihguʙ, ĺibo tšättä antaa ĺibo tširjaa saaᴅ kui sügeleb parem käsi, siis kas (saad) kätt anda (= saad tere) või saad kirja; 5. I pass; dokument паспорт; документ; 6. kiri, tikand узор, вышивка; I mõnikkaizilla õlivat tširjad ih̆hoolla mõnedel olid kirjad varrukatel; P tšiutuo tširjaᴅ särgi kirjad; J peenet tširjat peukaloᴢ rl. väikesed kirjad pöidlas; J jaamaa tširjaᴅ (teatav särgi õlalapi tikandkiri); 7. värv, värvus цвет; Ku laŋkaᴅ oltii kaikellast kirjaa lõngad olid igasugust värvi; ■ P pääzguo tširja tedretäht. – Vt. ka azbukka-, pibli-, pomiŋk-, pää-, rummes-, sala-, tee-, tširpuu-, võvvarma-.

tširja² vt. tširjava.

tšir/jaa K-Ahl. -ja R-Reg. (R-Eur.) -ia K-Salm.1, g. -jaa kirjatud пёстрый; узорчатый; R emüt seizob uhzualla, tširja tšiutikko tšäezä (Reg. 49) rl. emake seisab ukselävel, kirjatud särgike käes. – Vt. ka sinizee-. – Vt. ka tširjava.

tširjakko M: pääzgoo tširjakko tedretähed.

tširja-lautoo: tširjõ-lautoo J-Tsv. = tširjapolka.

tširjameeᴢ M Lu (J-Must.) tširjamieᴢ L tširjõ-meeᴢ J-Tsv. 1. kirjaoskaja, õpetatud inimene грамотный (человек); M siz õli vätši tuhma, vohma, semperäss, etti bõllu tširjameh́h́iä, väh̆hää õli siis oli rahvas rumal, loll, see-

pärast, et ei olnud kirjaoskajaid, vähe oli; M emä bõllu tširjameeᴢ ema oli kirjaoskamatu; L tämä liep suur tširjamieᴢ temast saab väga õpetatud inimene; 2. J-Tsv. raamatukaupmees книготорговец.

tširjanah/ka ~ -k Li tširnahka Lu Li tširnahk Li tšernahka Ra paber бумага; Li meill ämmä pokkoinikka paperia kuttsu tširjanahk, tširnahk meil kadunud vanaema nimetas paberit tš.; Ra luužitsas ja liivtšüläs kutsuttii tšernahka paperi Luuditsas ja Liivtšüläs nimetati paberit tš.; Lu elä murjo tširnahkaa ära kortsuta paberit; Lu anna millõ pikkarain tükkü tširnahkaa anna mulle väike tükk paberit.

tširjapolka M raamaturiiul книжная полка; seinäzä ripuʙ tširjapolka seinal ripub raamaturiiul. – Vt. ka tširja-lautoo.

tširjapookka P tširja-puukka K-Bor. kirjatud vöö, tikitud vöö вышитый пояс; P tšiis tšiiku tširjapookka, lõõz lõõku lõŋkapookka rl. tš. kiigu, kirjatud vöö, l. kiigu, villane vöö.

tširja-tšiutikkõ P kirjatud särgike вышитая рубашечка; sõsõ seizob uhzõõ alla, tširja-tšiutikkõ tšäezä (Al. 46) rl. õde seisab ukse all, kirjatud särgike käes.

tšir/java K R-Reg. U L M Lu Ra J (P Kõ) -javõ Lu Li J -jõva (I) -jeva M-Len. Kõ Lu -jevä Lu -jõvõ Li J -jävä Lu kirjeva Kõ-Len. kirjava Ku, g. -javaa M J -jõvaa J 1. kirju пёстрый; P rokkalinnud ovat kõltazõᴅ, mõnikkaad on valkõaᴅ, tširjavaᴅ liblikad on kollased, mõned on valged, kirjud; M õltii tširjavad õsõtud vööᴅ olid kirjud ostetud vööd; Lu rissi-vehal on rissi kauniᴢ, šesta on kauniz i valkaa, tširjava toodril (ristikujulisel meremärgil) on rist punane, teivas on punane ja valge, kirju (= vöödiline); M tširjava opõn, on kaunista i valkõata i on mussaa i valkõata kirju hobune, on punast ja valget ja on musta ja valget; Li tširjavõ katti, tširjavõ lehmä, on i tširjavii õpõziijõ kirju kass, kirju lehm, on ka kirjusid hobuseid; Li J tširjõvõ kana ~ J tširjõf kana ~ Ku kirjava kana kirju kana; J ińimizee elo on tširjõvõ niku tširjõvõ tikkõ inimese elu on kirju nagu kirju rähn; J tširjõf tikk (Tsv.) kirju rähn; J õzra on jo tširjava oder on juba kirju (= hakkab valmima); Lu silmäd männää tširjevassi silmad lähevad kirjuks; M mus̆saa tširjava musta(-valge)kirju; 2. kirjatud, tikitud вышитый, узорчатый; J tširjaf tšiutto pääll kirjatud särk seljas; ■ M tšägoo tširjava ~ tšäğgoo tširjava tedretähnid; M siä tširjota χot́ tširjava tširja sa kirjuta kasvõi väikegi kiri. – Vt. ka valkõa-. – Vt. ka tširivä, tširjaa, tširjova.

tširjavik/ko Li, g. -oo kirju пёстрый; tširjavikko, tširjavõ katti, kõlmikarvõin katti kirju, kirju kass, kolmevärviline kass.

tširjavöö Salm.2 kjirjavavö R-Lön. kirju vöö (laia vöö peale kinnitatav kahe sõrme laiune vöö) пёстрый пояс.

tširj/o P Ra J kirjo M Lu Li Ra J, g. -oo Ra kirjoo M Li Ra J kirjak, kirju lehm пёстрая корова, пеструшка; P tširjovaa lehmεä juoltii tširjossi kirjut lehma nimetati kirjakuks; M tširjava lehmä õli kirjo kirju lehm oli kirjak; J paa kirjo tšüttšese pane kirjak kütkesse.

tširjoit/taa Lu, pr. -an, imperf. -in = tširjottaa; sait ohto tširjoittaa said küllalt kirjutada.

tširjot/taa Kett. K L P Ke-Set. M Kõ S Po Lu (U) -taaɢ I kirjottaa Ku, pr. -an Kett. K P M Kõ Lu, imperf. -in L P Ke Lu kirjutada; üles kirjutada, kirja panna; registreerida (abielu) писать, запис/ывать, -ать; запис/ываться, -аться, регистрироваться (в браке); S lukõmaa õpõtattii i tširjottamaa õpetati lugema ja kirjutama; Lu grandašiikaa tširjotõtaa i risavoitõtaa pliiatsiga kirjutatakse ja joonistatakse; L tširjotin tällie tširjaa vassaa kirjutasin talle kirja vastu (= vastasin ta kirjale); Po piεp tširjottaa kniigaa peab raamatusse kirja panema; P tširjotõttii grižaa t́ad́alt kõikk varatuᴢ Griša isalt kirjutati kogu varandus üles; P miä sillyõ tširjotan dvižemõi i ńedvižemõi ma kirjutan sinule (päranduseks) liikuva ja liikumatu vara; I menimmäp papilõõ ühezä eel venttsaa, pappi tširjotti enne laulatust läksime üheskoos preestri juurde, preester pani (nimed) kirja; M eellä ni ventsattii, a nüd bõõ jo, tširjottaaz nüd vaitõ enne laulatati, aga nüüd ju (seda) pole, nüüd vaid registreeritakse (abielu). – Vt. ka tširjuttaa, tširjutõlla, tširjõttaa.

tširjottaa/ssa Li tširjottassa Lu, pr. -n, imperf. -zin (abieluks) registreeruda регистрироваться (в браке); Li eväd õltu tširjottaastu, a elettii ühezä nad ei olnud registreeritud, kuid elasid koos.

tširjottamii/n L, g. -zee rahvaloendus перепись населения; tuli perepis, tširjottamiin tuli rahvaloendus.

tširjot/uᴢ M Lu Li (L), g. -uhsyõ L -usõõ Lu -tusõ Li 1. kirjutus, sõnum надпись; L senele vüöle tširjotti tširjotuhsyõ, että seitsie tükküä tapõn ühess kõrrass sellele vööle kirjutas sõnumi, et: seitse tükki tapsin ühe korraga; 2. allkiri подпись; Li noo ku kõiɢ lõpõtõᴅ paperii tširjottamizõ, siis paaᴅ õma tširjottusõ alla noh kui lõpetad (mingi) paberi (= dokumendi) kirjutamise, siis paned oma allkirja alla; M anna õma tširjotuᴢ anna oma allkiri; M anna õm̆maa tšäee tširjotuᴢ anna oma allkiri; 3. käekiri почерк. – Vt. ka tširjutuᴢ, tširjõtuᴢ.

tširjov/a Kett. K P M Lu kirjova Ku, g. -aa Lu kirjovaa Ku kirju пёстрый; Lu tehtii enne tširjova sukka kõlmõl lõŋgal, ühs viiru ühel, tõin tõizõl lõŋgal enne tehti kirju(t) sukk(a) kolme lõngaga, üks viirg ühe, teine teise lõngaga; P tširjova lehmä kirju lehm; Ku kirjova kana teki kirjovaa munaa (muinasjutust:) kirju kana munes kirju muna; K inehmiizee itšä on tširjova vs. inimese elu on kirju. – Vt. ka tširjava.

tširjutos vt. tširjutuᴢ.

tširjut/taa Kõ Lu Ra J -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an ~ -õn J, imperf. -in J kirjutada, kirja panna писать, на-, запис/ывать, -ать; J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa, tširjuttõmaa töö vahel õpetas teda lugema, kirjutama; Ra venäjässi tunnõp tširjuttaa i tširjaa lukkaa vene keeles oskab kirjutada ja kirja(sõna) lugeda; J tširjaa eb tširjuttannu kottoo (Must. 144) kirja (ta) ei kirjutanud koju; I näväd ovat tširjuttannuuᴅ paĺĺo kniškoo nemad on kirjutanud palju raamatuid; J jok proššeńń on tširjutõttu kas armuandmiskiri on kirjutatud? J .. nii on prorokka tširjuttannu (Must. 151) .. nii on prohvet kirjutanud; J vellää tširjutõttu venna kirjutatud; Kõ karjalaa tširjutatta panete kirja isuri keelt; J üles tširjutõttu üles kirjutatud; Lu tširjutattõ uutõõ kirjutate uuesti; I tširjutti tällee deŋgaᴅ kirjutas raha(d) tema nimele. – Vt. ka tširjottaa.

tširjutt/aja: -õja J-Tsv., g. -ajaa kirjutaja писарь.

tširjutuspaperi J kirjutuspaber писчая бумага.

tširjut/uᴢ J-Tsv. -os K-Ahl., g. -uhsõõ: -usõ J kirjutis, kirjutus написанное, описание; J ted́d́e tširjutuz minuu vellessä teie kirjutis minu vennast; J tširjutus paperi kirjutuspaber. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka tširjotuᴢ, tširjõtuᴢ.

tširjut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← tširjuttaa; jo mõnõt tširjõd on tširjutõltu, a vasuss ebõõ miltäiss juba mitmed kirjad on kirjutatud, aga vastust ei ole mingisugust.

tširjõ-meeᴢ vt. tširjameeᴢ.

tširjõt/taa (P) -taaɢ (vdj I), pr. -an, imperf. -in kirjutada писать, на-; P õli tširjõtõttu kahz bukvaa oli kirjutatud kaks tähte. – Vt. ka tširjottaa.

tširjõt/uᴢ Li, g. -hsõõ kirjutus, kirjapanek написанное; nimijee tširjõtuᴢ nimekiri. – Vt. ka tširjotuᴢ, tširjutuᴢ.

tširjõvõ vt. tširjava.

tširjävä vt. tširjava.

tširk/a M, g. -aa = širkka¹; lahzõt tširkaa mäntšääᴢ. on mokoma pikkarain, see on tširka. siiz on tšäeᴢ kepükkõin, ja sen̆neekaa siiᴢ lööp tširkaa möö. a kump on vahiᴢ, see siis meeb õttsimaa, kuhõ tširka laŋkõᴢ lapsed mängivad tš-t. On selline väike, see on tš. Siis on käes kepike, ja sellega siis lööb tš-t. Aga kes on valves, see siis läheb otsima, kuhu tš. langes.

tširkaht/aa (Kett.), pr. -aaʙ, imperf. -ii Kett. (hetkeks pilvede vahelt) nähtavale tulla, välja vaadata, (korraks) vilksatada (päikese kohta) выгля/дывать, -нуть, прогля/дывать, -нуть, показаться, появиться (о солнце); päivä tširkahtii üleᴢ päike tuli (hetkeks) nähtavale. – Vt. ka tširkastaa, tširkostaa.

tširk/assaa (K-Ahl.) -õssa J-Tsv., pr. -asan K -õsõn J, imperf. -asin: -õsin J kirkaks, selgeks, säravaks, läikivaks teha сделать блестящим, нав/одить, -ести блеск; J võta tširkõs tunnii giirõd de samovara võta tee (= hõõru) kella pommid ja samovar säravaks.

tširkas/sua (K-Ahl.), pr. -un K, imperf. -suzin selgeks, kirkaks muutuda проясниться.

tširkast/aa M, pr. -aaʙ: -aʙ M, imperf. -ii: -i M koita, nähtavale tulla проясн/яться, -иться, рассветать; kui va päivä tširkasti, nii nõis kõiɢ nätšümizele nii kui päev koitis, nii sai kõik nähtavaks; möö var̆raa menimmä, tšut́ päivä tširkasti me läksime vara, vaevalt päev koitis; päivä tširkastaaʙ pilvee tak̆kaa päike tuleb pilve tagant nähtavale. – Vt. ka tširkahtaa, tširkostaa.

tširk/aᴢ Kett. M Kõ -as K-Ahl. J-Must., g. -kaa M Kõ kirgas, särav, (säravalt) puhas, selge светлый, ясный, яркий; лучистый; M oomniiᴢ tširkas taivas, niku jumalaa päivä hommikul on taevas kirgas, nagu jumala päike; M tširkas vesi selge vesi; M tširkas sää selge ilm; J kui nütte sinu silmä tširkas on, siis on kõikki sinu ruumis tširkas (Must. 156) kui nüüd sinu silm on kirgas, siis on kogu sinu keha (= hing) (säravalt) puhas.

tširk/ka P Kõ Li -kõ Li -k J, g. -aa Li 1. heinaritsikas, rohutirts, tirts (putukas) кузнечик; Li tširkka tširizeʙ heinaritsikas siristab; 2. (toa)-kilk (домовый) сверчок; Li tširkka õli kuzaleeʙ ain ahjoo ja seinää väliᴢ, seinäragoza kilk oli ikka kusagil ahju ja seina vahel, seinapraos; Li nüd enepää ebõlõ tširkkõja nüüd ei ole enam kilke. – Vt. ka roho-, seini-, vesi-. – Vt. ka sirkka, tširkki, tširkku, tširttši¹.

tširkkaa¹ J-Tsv. läikiv блестящий; tširkkaa, niku uus pätakk läikiv nagu uus viiekopikaline.

tširk/kaa² (Li), pr. -aʙ Li, imperf. -ki laulda (kilgi kohta), siristada петь (о сверчке), верещать, цвирикать; tširkka tširkaʙ, alki tširkkaa kilk laulab, hakkas laulma; tširkka .. alki tširissä ohtogossa, päivällä ep tširkkõnnu kilk .. hakkas laulma õhtul, päeval ei laulnud. – Vt. ka tširissä.

tširkkaas/si Kõ -s P kirkalt, selgelt, heledalt ясно, безоблачно; Kõ ku päivä laskõup tširkkaassi, siz leeb üvä ilma kui päike loojub selgelt, siis tuleb hea ilm; P tševääl tširkkaass päivä paisaʙ rl. kevadel paistab päike kirkalt.

tširk/ki Li, g. -ii = tširkku; tširkki tširkaʙ kilk laulab (~ siristab).

tširkkolai/n Lu, g. -zõõ = tširkkulain.

tširk/ku P, g. -uu (toa)kilk (домовой) сверчок; tširkku juollas sitä, tšen ahjonnall laulaʙ kilgiks nimetatakse seda (putukat), kes laulab ahju all. – Vt. ka tširkka, tširkki.

tširkkulai/n Lu, g. -zõõ tihane синица. – Vt. ka tširkkolain.

tširkkõ vt. tširkka.

tširkost/aa M, pr. -aaʙ M, imperf. -ii M koita свет/ать, -леть; näd jo päivä tširkostaaʙ näe, päev juba koidab (= päike juba tõuseb). – Vt. ka tširkahtaa, tširkastaa.

tširkot/õlla P, pr. -tõlõʙ: -tyõʙ P, imperf. -tõli sirtsuda чирикать, стрекотать; värpo tširkotyõʙ varblane sirtsub. – Vt. ka tširissä, tširittää, tširtšittää.

tširkut/taa¹ (M), pr. -aʙ, imperf. -ti sirtsuda чирикать, стрекотать. – Vt. ka tširissä, tširittää, tširtšittää.

tširkut/taa² Ra, pr. -an Ra, imperf. -in Ra meelitada, meelitusnimega kutsuda звать, называть ласкательно; vellot tširkutit [sic!] sizossi rl. velled kutsusid õekeseks.

tširnahka vt. tširjanahka.

tširn/u Ränk, g. -uu = kirnu.

tšir/oa P M Ra J -ua L P Kõ tšir̆rua Kõ, pr. -on P Ra J, imperf. -ozin P Ra J kiruda, vanduda; (ära) needa ругать(ся), материться, бранить(ся); проклинать, проклясть; Ra miε tširozin õvõssõ ma kirusin hobust; M laŋkõzin opõzõlta sellässä i tširozin kukkusin hobuse seljast ja vandusin; J tämä tširoz emäkalla ta vandus ropult; Kõ pappi tširoᴢ preester needis (ära); L nämä on jumalalt tširottu nad on jumala poolt (ära) neetud. – Vt. ka tširoskõlla, tširossa, tširota.

tšir/oossa: -roossa ~ -rossa Lu (Li) -ross J-Tsv. kirr/oossᴀ Ku, pr. -oon J -roon Lu J, imperf. -oozin: -rozin Lu J = tširoa; Li enne ved ep tširrostu, a nüd vätši on tullu virattomassi ennemalt ju ei vannutud, aga nüüd on rahvas muutunud häbituks; J va tširoob ja pikisseep kulakkaa (mees) ainult kirub ja pigistab rusikat; Lu tširrooʙ, se paap proijjua see kirub (ja) sõimab (ropult); Lu alusõš tšen tširrooᴢ, peremmeez sitä sõitti. jutõltii, alusõz eb leene õnnia ku inemin alusõš tširrooʙ kes purjelaevas vandus, seda laevaomanik sõitles. Öeldi, (et) laeval pole õnne, kui inimene laevas vannub; Lu hülgetkaa pellamin i tširromin jätke hullamine ja sõimlemine järele!

tširoskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. kiruda, vanduda, sõimata ругаться; kui va bõõ nenä müü – nii algõp tširoskõll kui aga pole meelt (nina) mööda, siis (kohe) hakkab kiruma; duratskoi koozii saanu – kui umalaa, ni tširoskõõma rumala kombe (on) saanud – kui (jääb) purju, nii (hakkab) vanduma; tširoskõõ vaa, ni pääzet haaduu kiru aga, nii satud(ki) põrgusse. – Vt. ka tširoa, tširota.

tširo/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (ära) needa заклинать, заклясть, проклинать, проклясть; minu elo taita on tširottu kassem maa ilmõᴢ minu elu on vist ära neetud siin maa-

ilmas. – Vt. ka tširoa.

tširosõna Lu Ra J vande-, kirumissõna проклятие, ругательство, ругань; Lu meill õli poikõ, juttõli: maama, anna nännää, i siiz juttõli veel tširosõnaa meil oli poiss, (kes) ütles: „Ema, anna rinda”, ja siis ütles veel vandesõna; J tširosõna ep taχtonnuᴅ jutõlla (ta) ei tahtnud vandesõna öelda.

tširo/ta M Lu -taɢ (Kett. P vdjI I Ma), pr. -n Lu -an M (P) tšir̆ro vdjI, imperf. -zin M Lu = tširoa; M sõittõlikko inehmin, suv̆vaap paĺĺo tširota riiakas inimene, armastab palju kiruda; P tämä koinattõlõʙ vai tširoaʙ ta vannub (ropult) või kirub; I sõittõlõmmaɢ, i siä minnua tširrood rõhgaa riidleme, ja sina kirud mind kõvasti; M kase meez on paha tšir̆roamaa see mees on kõva kiruma; M tšen tširos, siz halpaᴢ kes vandus, (see) siis halvati ära; M tširos pahall sõnalla vandus paha sõnaga; Ma elät tšir̆roaɢ ära kiru!; I ku ed annaɢ, siiᴢ lähep poiz rihessä i tšir̆roap sinnua kui sa (mustlasele midagi) ei anna, siis läheb toast välja ja neab sind.

tširot/tu J-Tsv., g. -uu J äraneetu; ori проклятый; раб; eläd maailmõz niku tširottu, eb üüll epko päivell õõ pokkoit – ain tüüᴢ elad maa-

ilmas nagu ori – ei ole ööl ega päeval rahu, aina tööl.

tširou/ᴢ Lu, g. -hsõõ sõim ругательство, ругань.

tširp/pu Kett. K-Ahl. K P M Kõ S Lu J (Ra vdjI I), g. -uu M Ra J kirp блоха; J mikä-le häülüp tšiutonn all, taita tširppu miski liigub särgi all, vist kirp; Lu tširpud elävät tilaᴢ, on näitä i sõvaᴢ kirbud elavad voodis, on neid ka rõivas; I ku roojakkaad riheᴅ, niin rihilöizä klopid ovad i tširpud ovaᴅ kui on mustad toad, siis on tubades lutikad ja kirbud on; M tširput tulõvad liivassa (uskumus:) kirbud tulevad liivast; J ebõ·õ tširppua eb lutikkaa pole kirpu ega lutikat; J roho tširppu rohukirp; ■ Ra tširpuu kuusi, kõikkaa suurõp puu õli koko mettsäz med́d́e aikan tš. kuusk, (see) oli kõige suurem puu terves metsas meie ajal; J tširpuu tširjaᴅ kirbukiri (tikand vadja naistesärgi käisesuul).

tširppui/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kirbu-, kirbune, kirbusitane блошливый; hülkä tširppuin tšiutto päält väĺĺä võta kirbusitane särk seljast ära.

tširppuroho Kõ murunurmikas [?] однолетний мятлик [?]; kirburohi [?] горец [?].

tširpuk/aᴢ (vdjI), g. -kaa kirbune, kirpe täis блошливый; koirad õõvat tširpukkaaᴅ koerad on kirbused.

tširpuu-tširja (J) kirbukiri (tikand vadja naistesärgi käisesuul) блошиный узор (вышивка на низе рукава водской женской сорочки); ihaa suuᴢ õllaa tširpuu-tširjaᴅ käisesuus on kirbukirjad.

tšir̆rua vt. tširoa.

tšir/si Li, g. -zii mutt крот; tširsi nõsaʙ mutt ajab mulda üles.

tšir/so Kett. M -sso I, g. -soo ~ -zoo Kett. M 1. pigitraat, -nöör (сапожная) дратва; M tširso pun̆noaz linassa, sis tehäz vaaraakaa i siz õmmõllaš tširzookaa pigitraat punutakse linast, siis tehakse pigiga (kokku) ja siis õmmeldakse pigitraadiga; M tširso tehäs kańivassa i linassa, sen̆neekaa paikatii tšentšiä pigitraat tehakse kanepist ja linast, sellega paigati jalatseid; I ann millõõ naaskali, saappugaa paikataɢ, nigla i tširsso anna mulle naaskel, (et) saabast paigata, nõel ja pigitraat; 2. Kett. punutud nöör плетёный шнур.

tširs/su M, g. -uu pastlanöör, -pael шнурок поршня (постола).

tširtšit/tää (Kett. K-Ahl.), pr. -än K-Ahl., imperf. -in siristada, sirtsuda чирикать, стрекотать, щебетать; tširtšitäb leppäzä siristab lepa otsas. – Vt. ka tširissä, tširittää, tširkkaa², tširkotõlla, tširkuttaa¹.

tširt/tši¹ Lu, g. -šii rohutirts, heinaritsikas кузнечик. – Vt. ka roho-. – Vt. ka sirkka, tširkka.

tširt/tši² M, g. -šii kelts мерзлота; maa on tširtšiltä pehmiε maa on pärast keltsa pehme; tširttši on tšev̆väällä pehmiε kelts on kevadel pehme.

tširvee-hamara (M) kirvekand, -silm обух; sis tehtii tširvee-hamaralla, kõik rad́d́ottii, sis pantii tšugunaasõ tšihumaa siis tambiti kirvekannaga, kõik tükeldati, siis pandi potti keema.

tširveevarsi (M Po) tširvee-varsi J-Tsv. = tširvezvarsi; M Po tširveevars murrõttu kirvevars on murtud.

tširvekkõi/nõ L -n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kirveke топорик; L pojokkõizõll õli tširvekkõinõ sellεä takann poisikesel oli kirveke õlal (selja taga); J meez meeb mettsä, tširvekkõin perse pääll mees läheb metsa, kirveke vööl (perse peal).

tširvente/llä: -lläɢ (vdjI), pr. -leʙ: -eʙ vdjI, imperf. -li = tširvõltõlla.

tširv/eᴢ Kett. K L P Ke M Kõ-Len. Lu Li J I (Po Li) -es Ränk K-Ahl. tšerveᴢ P I Kl Чи́рвысъ K-reg.2 Це́рвисъ Ii-reg.1 Чи́рвысь ~ Кервысь ~ Це́рвись Pal.2 Чирвесъ Tum., g. -ee K P M Lu Li J -ie L P tšervee I kirves топор; K vanall tšerikoll õlivad lavvat tširveekaa lõikattu vanal kirikul olid lauad kirvega tahutud; J vessi tširveellä venettä rl. vestis kirvega venet; Lu tširveekaa ku vesetää, siis tuõʙ lassu kui kirvega vestetakse, siis tuleb laast; Lu kurikaakaa lõhgotaa alkoja, tširvee pääl lüüvvää nuiaga lõhutakse puid (halge), kirve peale lüüakse (nuiaga); M en nähnü i lein tširvee naglaasõõ, lein tširveelee ampaa ma ei näinud ja lõin kirvega naela sisse, lõin kirvele täkke; Lu tširvess püüräll hiutõtaa kirvest teritatakse käial; K P teräs tširveele terässi rl. teras kirvele teraks; P tämä pajataʙ, niku tširviekaa lõikkaaʙ ta räägib, nagu kirvega raiub (sõnu); I tülppä tšervez milla i saha tülppä, piäb ih̆hoan näitä mul on nüri kirves, ja saag on nüri, tuleb neid teritada; L roosõttunnu tširveᴢ roostetanud kirves; Li koluna, paksu tširveᴢ puulõhkumiskirves, suur kirves; Li tširvee hamarõ i terä i kõrvõ, kuhõ pannaa se varsi kirve kand ja tera ja silm, kuhu pannakse see vars; Lu tširvee vars kirve vars; Lu tširvee nenä kirve nina (= kirve esimene ots); Lu tširvee kanta kirve kand (= kirve tagumine ots); Lu tširvee silmä ~ I tšervee kõrvaᴢ kirve silm; Li tširvee lassu, a peeni on strugalassu kirvelaast, aga väike on höövlilaast. – Vt. ka leksi-. – Vt. ka kirvi, kirwis.

tširvezvarsi M kirvevars топорище; tširvez-varsi i kalunaa varsi kirvevars. – Vt. ka tširveevarsi.

tširvet/tää: -tä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ J, imperf. -ti J valutada болеть; ныть; pakko tokku jalgaa pääle, de nütt nii kõvassi tširveteʙ pakk kukkus jala peale ja nüüd valutab nii kõvasti.

tširvõltõ/lla (vdjL), pr. -lõʙ: -õʙ vdjL, imperf. -li kirvendada, kipitada саднить, першить, побаливать. – Vt. ka tširventellä.

tšiskau/ssa Lu J -ss J-Tsv. -ssaɢ (I), pr. -ʙ Lu J, imperf. -zi: -ᴢ Lu J kestendada; narmendada; koorduda шелушиться; лохматиться; сдираться (о древесной коре); Lu marraskettu tšiskauʙ marrasnahk kestendab (tuleb maha); J päivä põlõtti nahgaa, tšiskauʙ päike kõrvetas naha (ära), (nüüd) tuleb maha; I tšiskauvat tšüüseᴅ. kõns nämät tšiskauvaᴅ, siiz vaivattaab sõrmije küüne(valli)d narmendavad. Kui need narmendavad, siis sõrmed valutavad; Lu toho koivuss izzee tšiskaus poiᴢ toht koordus ise kasest lahti.

tšiskau/ta M, pr. -ʙ, imperf. -zi kestendada; narmendada; lõheneda шелушиться; щепаться (о древесине); tšüünee perät nõisaš tšiskaumaa küüne(valli)d hakkavad narmendama; pihku on üvä tšiskaumaa päreissi mänd lõheneb hästi peergudeks.

tši/sko¹ J-Tsv., g. -zgoo J = tšiskõluᴢ; em või ted́d́ee tšizgoo pääle kattsoa ma ei või (= ei taha) teie kaklust pealt vaadata.

tši/sko² K-Set., g. -zgoo peerg, pilbas лучина.

tši/skoa Kett. K-Set. Ke-Set. Lu J (Ränk Li Ra), (sõnatüvi основа слова:) tšisko- J-Must. -skua P M J -skoaɢ vdjI (Kl) -skuaɢ I kiskoa (Lu Ku), pr. -zgon Kett. K P Ke Lu J -zguu Kl kizon Ku, imperf. -zgõn K -skozin Ke Lu J kiskozin Ku 1. kiskuda, rebida; kiskuda (peergu) отрывать, драть; щепать (лучину); M tšiskõ pär̆reitä kiskus peerge; J pärettä tšizgota petäjess, kuuzõss i aavõss peergu kistakse männist, kuusest ja haavast; Ra tohod õltii koivossa tšizgottu tohud olid kasest kistud; Lu parkkia ennee tšäütii tšiskomaᴢ ennemalt käidi parki (= pajukoort) kiskumas; Li niinipuu koort tšizgottii niinepuu koort kisti; Lu võtap tšizgob eez aika võtab kisub (kooriku) enneaegu (haavalt ära); 2. nülgida сдирать, содрать; Lu tõimma ültšee kottoo, tšiskozimma tõime hülge koju, nülgisime; Ku sis kiskozimmᴀ hirvee d́i lähzimmᴀ̈ kottoo tulemaa siis nülgisime hirve ja hakkasime koju tulema; J ühess ärjess kaht nahka t [= et] tšizgo ühelt härjalt kaht nahka ei nüli; J nahgaa tšiskomin naha nülgimine; 3. vallatleda, hullata шалить; J mitä tüü siälle tšizgott. lahzõᴅ, hülgetka tüü tšiskomõss mida te seal hullate? Lapsed, jätke hullamine järele!; J tšiskomin hullamine; ■ J mitä nüt tšizgot päät üleᴢ mis sa nüüd ajad (oma) pead püsti (oled upsakas)?; Lu tšizgop tuulta kisub tuult (= tuul puhub iiliti); Lu tšizgop tuulla, välimittee, repimissee tuulõʙ kisub tuult puhuda, vaheldumisi, rebimisi tuulab; P tšizgop mitäit säätä kisub vist tormi; J ann tult takkaa, la tšizgob jooss anna (tuld) takka, las aga jookseb; Lu tšizgob ühee jalgaaka hüppiä aina hüppab ühel jalal; Lu meni meree rantaa tohtoo tšiskomaa läks kasutut asja toimetama (läks mereranda tohtu kiskuma). – Vt. ka tšiskoossa, tšizgotõlla, tšiz-gõlkõlla, tšizgõlla, tšizgõltõlla, tšizgõtõlla.

tšiskomi/n Kõ-Len., g. -zee lahing, võitlus бой; kase tšiskomin tšiiress lõppu (Len. 213) see lahing lõppes kiiresti.

tšisko/ossa: -ss J-Tsv., pr. -on J, imperf. -zin J hullata, vallatleda шалить, резвиться; возиться; elka tšiskoska ärge hullake! – Vt. ka tšiskoa, tšizgotõlla, tšizgõlkõlla, tšizgõlla, tšizgõltõlla, tšizgõtõlla.

tšiskõlla vt. tšizgõlla.

tšiskõlu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J kaklus, kisklus драка; näill tuli tšehsenä tšiskõluᴢ nad läksid omavahel kaklema. – Vt. ka tšisko¹.

tšiskõ/õssa ~ -ssa Li, pr. -õn, imperf. -õzin kiselda, kakelda драться; älkaa tšiskõskaa ärge kiselge! – Vt. ka tšizgõlla.

tšis/la K M (U Li) -l J-Tsv., g. -laa J kuupäev число (месяца); K meill vott õzraa varaipõõ tšülvettii, viistõ·ššõmõtta tšislaa mai kuuta meil, vaat, külvati otra varem, viieteistkümnendal mail; M mõnõttomall tšislaa se õli mitmendal kuupäeval see oli?; J mõnõs tšisl tänävä on mitmes kuupäev täna on?

tšislennik Kõ kalender численник (календарь).

tšistõi M: tšistõi tuhkapään suure paastu esmaspäeval. – Vt. ka tuhkapäivä.

tšizgoskõl/la (J-Tsv.), pr. -õn, imperf. -in jännata [?], vaeva näha [?] возиться [?], биться [?]; jätä, kehtaat siä tämäkaa tšizgoskõll jäta (järele)! Viitsid sa temaga jännata!

tšizgot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J = tšiskoossa; mitä tüü tšizgottõõtt pelat mis te hullate.

tšizgõlkõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J = tšiskoossa; elä tšizgõlkõõ ära hulla!

tši/zgõlla M -skõlla Li -zgõll J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) tšiskõlõ- J-Must., pr. -skõlõn: -skõõn Li -zgõõn [sic!] J, imperf. -skõlin Li 1. kiselda, kakelda драться, биться; M nävät tšizgõltii tšehsinääᴢ nad kisklesid omavahel; M mentii tšiskõõmaa rinnotussõõ mindi rin-nutsi kokku (kisklema); 2. J-Tsv. hullata, vallatleda шалить, резвиться, возиться. – Vt. ka tšiskoa, tšiskoossa, tšiskõõssa, tšizgotõlla, tšizgõtõlla.

tšizgõltõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J = tšiskoossa.

tšizgõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J = tšiskoossa.

tšitk/oa Ke-Set. J-Tsv. (Kett. M) -oaɢ I -ua M -uaɢ (I), pr. tšidgon Ke M J, imperf. -ozin J = tšitkõa; M siäl õltii tüttereᴅ, kummad tšidgottii peenteriä seal olid tüdrukud, kes kitkusid peenraid; M ku markofkat kohonõvaᴅ, tšidgomma kui porgandi(taime)d tõusevad üles, siis rohime; I nõizõõ tšitkumaa luukkarohtoa hakkan sibulaid rohima; J kapuss peentõrõd jo on tšidgottu kapsapeenrad on juba rohitud; J ku et hülkä pelamõss, ni miä silt ivusõt tšidgom pääss kui sa ei jäta hullamist, siis ma katkun sul juuksed peast.

tšitkõ/a Kett. P J (K-Ahl.), (sõnatüvi основа слова:) tšitkõ- J-Must. -aɢ I, pr. tšidg/õn Kett. K J -õõ I, imperf. -in J katkuda, kitkuda, rohida полоть; дёргать (лён); J uguritsad ovaᴅ rohokkaaᴅ, piäp tšitkõa kurgid on umbrohus, peab rohima; P maamunat piεp tšitkõa kartulid on tarvis rohida; I tšidgõõ peentaroo katkun peenraid; J lina eestää tšülvetää, siis tšidgõtaa kõigepealt lina külvatakse, siis kitkutakse; J sino idgõp tšitkõmissa rl. lina nutab (= ootab) kitkumist.

tšitši/sä M, pr. -zeʙ, imperf. -zi visiseda (tooreste puude kohta ahjus) шипеть (о сырых дровах в печке).

tšiukaaht/aa J, pr. -aan, imperf. -iin kiunatada, vingahtada взвизгнуть.

tšiukast/aa Kõ: tšivirõukko tšiukastii rl. kivihunnik (= keris) särtsatas.

tšiuk/aᴢ M kiugaᴢ ~ kiugeᴢ Ku, g. -kaa M kiukaa Ku 1. M keris каменка (в бане); 2. ahi печь; Ku ko hammas tuap suussa vällä, .. sis takuperii üli pää vizattas kiukaallᴀ kui (piima)-hammas tuleb suust ära, .. siis tagurpidi (olles) visatakse (see) üle pea ahjule; Ku avvaa kiukaa drubaa hodu aukɪ tee ahju korstnalõõr lahti.

tšiu/saa L P, pr. -zan L P, imperf. -zõn: -sazin P katsuda, kiusata, proovida испыт/ывать, -ать, испробовать; L laa tšiuzan, tšiuzan tšihlagua ja tšiuzan tšihlaguo mätšiä rl. las (ma) katsun, kiusan vastlapäeva ja proovin vastlamäge. – Vt. ka tšiuzata.

tšiusahu/ᴢ (J-Must.), g. -hsõõ kiusatus искушение; ja elä saata meitä tšiusahuhsõõ (Must. 156) ja ära saada meid kiusatusse.

tšiusaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J kiusata досаждать, доводить до слёз. – Vt. ka tšiuzata.

tšiusia (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) tšiusi- J-Must. kiusata, häirida, tüüdata искушать, дразнить, надоедать. – Vt. ka tšiuzata.

tšiuzaa P M Po kiuste, meelega, nimme умышленно, нарочно; M tšiuzaa tõkutti värttänää laskis värtnal kiuste (kaevu) kukkuda. – Vt. ka tšiuzii¹, tšiuzõõ.

tšiu/zata Kett. K L P M (R Ja-Len. J) -zõt J-Tsv. -zataɢ I tšuuzataɢ (vdjI) kiuzataɢ I, pr. -saan K R P M J -san J kius̆saa I, imperf. -sazin M -sõzin J kiusazii I 1. kiusata; ahvatleda, häirida; tüüdata; piinata искушать; соблазнять, досаждать, дразнить, придираться; надоедать; докучать, изводить; доводить до слёз; J dovarišaᴅ, õppi-poigõᴅ, minnua tooš tšiuzõtaa kaaslased, õpipoisid, kiusavad mind ka; M elä tšiusaa tõissa inehmissä ära kiusa teist inimest!; J mokom kapri·znoi lahs, ku algõp tšiuzõt, siis tšiusab õttsassaa niisugune kiusakas laps, kui hakkab kiusama, siis kiusab lõpmatuseni; J tootii tämä tüve ... tavvinäritüt i pahõlaizõõ tšiuzattavat (Must. 155) tema juurde toodi haigusest vaevatud ja kuradist kiusatavad; J jätä rauhõlõ, elä tšiusaa jäta (mind) rahule, ära tüüta!; P tšiusaan vähäin sinua häirin sind väheke; J tšiusajõ lahs kiuslik laps; 2. proovida, katsuda; üritada испробовать, попробовать; пытаться, по-, добиваться; I nüt kiusaak kasta uzlaa päässääɢ poiᴢ katsu nüüd seda sõlme lahti päästa; L tšiusas trubittaa proovis pasunat puhuda; P davaiže, tšiusaamma rammoa katsume õige rammu!; Ja tšäüzimmä tšiusaamaa laivaa (Len. 240) käisime laeva proovimas; I miä kiusazii õmmõllaɢ enelee sõp̆põõ ma proovisin endale rõivaid õmmelda; I miä sinnua kiusaa, petteleᴅ siä minnua ili ede ma panen su proovile, kas sa petad mind või ei; I kiusaaɢ siä minnua lüüäɢ proovi sa mind lüüa; I tšiusazivat kaivaaɢ üritasid kaevata. – Vt. ka tšiusaa, tšiusautta, tšiusia.

tšiuzii¹ P Lu = tšiuzaa; P nõizõn tšiuzii trubittamaa hakkan kiuste pasunat puhuma; Lu lahs meep kaivoo tüvvee tšiuzii laps läheb kiuste kaevu juurde.

tšiuz/ii²: [?] -i J-Tsv. kergelt, naljatades легко, шутя; kast tüüt võip tšiuzi tehä, liika oŋ kerkä seda tööd võib naljatades teha, on liiga kerge.

tšiuzõõ M = tšiuzaa.

tšiut/arõ vdjI -õrõ I-Set. keedukoda (küttekoldeta kamber eluruumide kõrval холодное помещение в водской избе с очагом, где готовят пищу). – Vt. ka tšiutõi.

tšiutii (K-Lön.) asjata даром; evät oo kjirjat kjiuti tehyt (Lön. 706) ei ole raamatud asjata tehtud.

tšiutik/ka K-Al., g. -aa = tšiutikko; K sõsõ seizob uhzõõ alla, tširjava tšiutikka tšäezä (Al. 45) rl. õde seisab lävel (ukse all), kirjatud (= tikitud) särk käes.

tšiutik/ko Al. K-Salm.1 R-Reg. tšiatikko R-Reg. P tšuudikko K-Ahl., g. -oo (väike) särk, särgike рубашечка, сорочечка; P lahzyõ tšiutikko lapse särgike; R emüt seizob uhzualla, tširja tšiutikko tšäezä (Reg. 49) emake seisab künnisel (ukse all), kirjatud särk käes. – Vt. ka tširja-. – Vt. ka tšiutokkõin.

tšiutik/kõ Al. Kett., g. -õõ = tšiutikko.

tšiuto K: tšivvokkaad (linaᴅ) kiulised (linad). – Vt. ka tšivvo.

tšiutokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J särgike рубашечка, сорочечка; pisä lahzõlõõ tšiutokkõim päälee pane (pista) lapsele särgike selga. – Vt. ka tšiutikko.

tšiut/to Kett. K L P M Kõ Po Lu Ra J I (R-Eur. U Ja-Len.) -tu R-Reg. -ta [sic!] M tšiotto I (M) tšiottu M tšuutto K-Ahl. Lu Li J vdjI (Ke) tšuuttu Lu Чювто Tum., g. -oo K M Kõ Lu Ra J -uo P -oo J -o U J tšuutoo Lu Li särk рубашка, сорочка; K pojo panõp tšiutoo ülee poiss paneb särgi selga; I naizikolla õlivat tšiutot pitšäᴅ, ih̆́h́ojeekaa nais(t)el olid pikad särgid, varrukatega; Lu tšuutto tehtii hoikõssa matterissa särk tehti õhukesest riidest; L tšiutolt rinta avattii särgi rinnaesine tehti lahti; Lu tšuutol on pää aukko särgil on peaauk; Li kaatsaᴅ i tšuutto, se on alusõpa aluspüksid ja särk, see on aluspesu; I tšiutto pahnuppäi üllä särk (on) pahupidi seljas; M miä jo vajõltin tšiutoo ma vahetasin juba särgi; J elä jooz vilusõ ilm tšiuttoa ära jookse külma kätte ilma särgita; P alassi õlõjalõõ tšiutto kk. alasti olijale (antakse) särk; P esimeizess ämmää ja äd́d́ää tšiutot peze esimesena pese ämma ja äia särgid; Ra se on nii herttä inemin, što annab i tšiutoo päält see on nii helde inimene, et annab särgigi seljast; Lu toin tšuutossi tõin särgi jaoks (riiet); I ilmõ šuubaa, ühelle tšiuttoa johsi kujalõ ilma kasukata, särgiväel, jooksis välja; J terve, tšiutto aivinainõ rl. tere, peenest linast särk!; M vyšivoitõttu tšiutto ~ J pilutõttu tšiutto tikitud, kirjatud särk; Lu alu tšuutto on kaglusõõkaa ilma vorotnikkaa alussärk on kaelusega, ilma kraeta; M ilma ihoitta tšiottu ilma käisteta särk; M sooja tšiutto kampsun, sviiter; M teen soojõi tšiuttaa, vartaill teen teen kampsuneid, varrastega koon; J lõŋk tšiutto kassu de kõikkina ahassu kampsun (villane särk) sai märjaks ja läks päris kokku; Li matrosii tšuutto on viirukaᴢ madruse särk on triibuline; Li tšuutoo pääaukko särgi kaelaauk; Li tšuutoo kagluᴢ särgi kaelus; M tšiutoo ĺämkaᴅ särgi õlapaelad; J tšiutoo iha särgi varrukas; J tšiutoo meehust ~ Li tšiuto meeusta (naiste) särgi alumine, jämedamast riidest osa; J tšiutoo šlagad om pilutõttu särgi varruka-

otsad on pilutatud; P tšiutuo tširjaᴅ särgi kirjad (mustrid); M nii üv̆vii el̆lääz niku tšiutto da perze nad elavad nii hästi nagu särk ja perse; Li surma litšep ku tšuutto surm on ligemal kui särk; ■ Lu täll on maamaa tšuutto pääl ta on alasti. – Vt. ka aluš-, krahmal-, lõŋka-, mehii-, pääliš-, uzora-, utu-, venttsa-.

tšiutõi I: tšiutõi rihi = tšiutarõ.

tšiveemuro (Lu) kivitükike, kivikild камешек, обломок камня; mikä õli raŋkõpi ja tšiveemuroa, need mentii kõikkaa kaugõpõss (kõik) mis oli raskem, ja kivitükike(sed), need läksid (vilja tuulamisel) kõige kaugemale.

tšivek/aᴢ M Ra J, g. -aa M kivine каменистый; M meill on aivo tšivekkaad nurmõᴅ meil on väga kivised põllud; J niku rannala tšivije, rannala tšivekkaallõ rl. nagu rannal kive, rannal kivisel. – Vt. ka tšivikaᴢ, tšivikko.

tšive/n (R), g. -zee = tšivin; med́d́ee tšüläz õĺi kaχtšümmet kaχs taloa. kõik põĺi-

vaᴅ, .. vaid jäivät tšivezed lautaᴅ, ilmaa rässäittä meie külas oli kakskümmend kaks talu. Kõik põlesid, .. jäid ainult kivist laudad, ilma katusteta.

tšiveskantama (Lu) (kalavõrgu v. nooda alu- mine selis, mille külge kinnitatakse kivid нижняя тетива сети или невода, где прикрепляются грузила); tšiveskantamaᴅ kutsuttii nämä paglaᴅ, kuhõõ tšivet pantii tš-d olid need (võrgu v. nooda) nöörid, kuhu kinnitati (võrgu)kivid.

tšive/ᴢ Lu J-Tsv. (Ra) -s J-Must. kiveᴢ Lu-Ränk, g. -hsee: -see Lu -se J võrgu-, noodakivi, murd. kives (висячий камень у сети или у невода); Ra tšiveset piti õssaa. kanamunaa suuruzõᴅ, tšehspaikkaz õli aukko võrgukivid tuli osta. Kanamuna suurused, keskpaigas oli auk; J aili võrkoo tšivesed om peenepet, ku noota räimevõrgu kivid on väiksemad kui nooda(kivid); J nootaa tšiveᴢ noodakivi; Lu tšivesee kantamõᴅ alumised (võrgu)selised, kuhu kinnitati võrgukivid. – Vt. ka tšiviᴢ.

tši/vi Kett. Set. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (vdjL U Ja Ma) kivi Ku keiwi ~ kiwwe ~ kiwwi ~ schkihwi Kr Чи́ви Pal.1 K-reg.2 Ци́ви Pal.1 Ii-reg.1 Ки́ви Pal.1 Чиви Tum., g. -vee M Lu J -vie L -v̆vee M Kõ I -vvee Po -ve J -v̆vii I kivee Ku 1. kivi камень; J issuzin meree tšivellee rl. istusin merekivile; I põltoloja puhasõttii tšivilöissä poiᴢ, štop tšivilöjä eb õõsiɢ põlde puhastati kividest, et kive poleks; Kõ tšiväi on paĺĺo kive on palju; M kõik rozoritattii i tšiv̆viä eb jäännü kõik (hooned) lõhuti, kivigi ei jäänud (järele); Lu vaŋkkurijõõkaa ku ajõtaa tšivviä müü, kõvassi rätizeväᴅ kui vankritega sõidetakse mööda kiviteed (= mööda kive), (siis rattad) põrisevad kõvasti; M põlõnut tšivi murõnõʙ, sitä kuttsuaz rapatšivi põlenud kivi mureneb, seda kutsutakse rabedaks kiviks; M õludaŋko õli kuumõzia tšiv̆vää vartõõ, kõõš tšihutattii õlutta õllehang oli kuumade kivide (tõstmise) jaoks, kui õlut pruuliti; J üvä pöör tšivi piäb õll heenoss liivõss hea käi (käiakivi) peab olema peenikesest liivast; Lu sini tšivi se pannaa ku kraazgataa sõppaa silmakivi (= vaskvitriol), seda tarvitatakse (pannakse siis), kui värvitakse riiet; Lu muilaa tšivi õsõttii seebikivi osteti; J tšive takojõ kiviraiuja; Kõ tšivi koko kivihunnik; Lu tšivi kaĺĺo (kivi)kalju; Lu tšivi looto kari; R tšivi õvvi jäi (pärast tulekahju) jäi järele kividest siseõu (= siseõue kivimüürid); Lu tšivi süsi kivisüsi; 2. tulekivi кремень, огневик; Kõ kokit tulta tšivell lööd tulekiviga tuld; 3. pl. keris каменка; M saunaa soojaavat tšiviahjoᴅ. tšiväje päälee viskaad vettä, sis tuõp soojaa sauna soojendavad kerised. Kerise peale viskad vett, siis tuleb sooja; Lu vihta kasõttii tšülmäz veez i pantii varijee tšivijee pääl viht kasteti külmas vees (märjaks) ja pandi kuumale kerisele; M Lu saunaa tšiveᴅ sauna keris; 4. käsikivi ручные жернова; Ra ebõõ tšiirettä tšivelle, epko hoolta ummarõllõ sel võõnoizõl rl. ei ole kiiret käsikivile ega hoolt uhmrile sel venivillemil; J tšiinitti tšivee kõvassi, pani paaγõõ raskaassi rl. kinnitas (käsi)kivi kõvaks, pani pae(kivi) raskeks; I kahsi tšiv̆viä õli, i keppi tšehsipaikkaza (käsikivil) oli kaks kivi, ja kepp (= käsipuu) keskpaigas; J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata (lase) linnased käsikivil; J mee vähäize pöörütte javo tšiviä mine keeruta natuke käsikivi; 5. veskikivi; fig. veski; жёрнов; мельница; I sis tämä meep tšivilee i javaʙ siis ta läheb veskile ja jahvatab; J müllüü tšivi veskikivi; 6. liivapugu, lihasmagu зоб, мускулистый желудок (у птиц); Lu kanal i kukol on tšivi, mikä javaʙ kanal ja kukel on liivapugu, mis peenendab (jahvatab) toitu; Lu kana tšivi kana liivapugu. – Vt. ka iho-, javo-, koto-, lava-, liiv-, luisk-, maa-, muna-, paasi-, paja-, pii-, põlto-, pöör-, raja-, rapa-, sala-, satula-, sauna-, sini-, sõmõr-, tšeriš-, tšäsi-, tulus-, tulõõ-. – Vt. ka tšiviahjo, tšivikko, tšivilõuka¹, tšivinärä, tšivirõukko.

tšiviahjo M keris (munakividest saunaahi) каменка; meil ved́ on musat saunaᴅ enäpältä, saunaa soojaavat tšiviahjoᴅ. tšiväje päälee viskaad vettä, sis tuõp sooja niipaĺĺo, etti hod́ jooss saunassa vällää meil on ju enamasti suitsusaunad, sauna soojendavad kerised. Kerise peale viskad vett, siis tuleb sooja nii palju, et kas või jookse saunast välja. – Vt. ka tšivirõukko.

tšivi-aukko M käsikivi kolu e. auk отверстие, дыра ручной мельницы.

tšivikaĺĺo Li Ra J tšivi-kaĺĺo Lu J 1. kalju утёс, скала; J soomõz om mokomõt tšivi-kaĺĺoᴅ, miltäizii(t) med́d́e poolõz ebõõ nätšemiill Soomes on niisugused kivikaljud, milliseid meie kandis ei ole (üldse) näha; J pappi tšähsi tehä tšaso·viŋka sinne tšivikaĺĺo pääle preester käskis teha kabelikese sinna kalju peale; 2. suur rändrahn большой валун; J iĺĺešii tšüläz õli suur tšivi-kaĺĺo Illeši külas oli suur rändrahn; 3. kivine e. kivirohke ala, kivistik, kivirägastik каменистая, валунная почва; Ra ku pitšält, pitšält mätši on tšivekas, see on tšivikaĺĺo kui mägi on pikalt-pikalt kivine (kivirohke), (siis) see on kivistik.

tšivikanava M kanal (kivist kallastega kraav) канал, каменистая канава; tuõn miä suurta teetä möö, tšivikanava vassaa tulen ma suurt teed mööda, kanal on vastas.

tšivi-kaŋgaᴢ Lu = tšivikoko; miε õlin tšivi- kaŋkaal olin kivikangrul.

tšivikarp/õᴢ (M), pl. -põõᴅ M kivisamblik каменный лишайник.

tšivik/aᴢ Li -as I-Len., g. -kaa Li = tšivekaᴢ; I tee on kehno, tšivikas i roojakas, pallo uhhavoo (Len. 286) tee on halb, kivine ja porine, palju auke; Li tšivikaz ranta kivine rand.

tšivikelkko M kelk, regi (kivide vedamiseks) салазки, дровни (для перевоза камней).

tšivik/ko M Lu Li Ra J I, g. -oo M Lu Ra J I 1. kivine каменистый; M tšivikko tee, tšiv̆viä on paĺĺo kivine tee, kive on palju; M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ, liivakod i tšivikoᴅ meie maad on kehvad maad, liivased ja kivised; M Lu tšivikko maa kivine maa; Lu tšivikko põlto kivine põld; 2. kivik, kivine koht v. ala каменистая поверхность, площадь; J mee too tšivikolt ühs koorõm heenoa tšiviä mine too kivikust üks koorem väikesi kive; 3. kari, kivine madalik, kivirida meres, kaljurahu риф, подводные камни, подводная скала; Lu looto on mereᴢ, tšivikko, vähä vettä on pääl kari on meres, kivine madalik, vähe vett on peal; Li niku tšivikkoiz tämä süüʙ laijat poiᴢ, a kasõ on liivaranta, tämä rohkaap piεʙ kivimadalikel ta (= meri) nagu sööb (laeva-, paadi)laiad ära, aga see (siin meil) on liivarand, siin peavad paadid rohkem vastu; 4. I keris каменка. – Vt. ka tšivekaᴢ, tšivi, tšiviahjo, tšivilooto, tšivirivi, tšivi-sürjä, tšivizikko.

tšivikkõi/n L J-Tsv. (Kett.) -nõ P, g. -zõõ: -zyõ L -zõ J kivike камешек; P kas on pikiluokka, kasyõ pantii tšivikkõinõ i pikiluokass hammut-

tii see on kada, siia pandi kivike ja kadast lasti.

tšivikoko M Ra J tšivi-koko M kivikangur, (raud)kivihunnik куча, груда булыжных камней; M suur tšivi-koko õli, tšivi-kogolõõ veetii võraa suur kivihunnik oli, kivihunnikule viidi ohvrit. – Vt. ka tšivi-kaŋgaᴢ, tšivi-rauńo, tšivi-robjo, tšivirõukko, tšivirünni.

tšivikoto J kivimaja, kivikoda (hoone, kus on käsikivi постройка, где помещаются ручные жернова); vee siso tšivikottoo rl. vii õeke (käsi)kivikotta.

tšivilautta (Ra J-Tsv.) kivilaut, kivist laut каменный хлев; Ra savõkaa võijõttii, tehtii tšivilauttoi saviga määriti (= seoti kive), tehti kivist lautu.

tšivilava Li kividest ahjualus, -lava каменное опечье; tehtii tšivilava, siiz vass nõistii tetšemää kirpitšassa (alla) tehti kividest ahjualus, siis alles hakati tegema tellistest (ahju).

tšivilidna M-Bor. kivilinn, kindlus [?] каменный город, крепость [?]; tšivilidna rikkomase, enneä idgettamase rl. kivilinna purustama, ema nutma ajama.

tšivi-looto Lu kari, rahu, (veealune kivine) meremadalik подводный риф, мель; laiva meni tšivi-loo päällee laev läks karile. – Vt. ka tšivikko, tšivi-rivi.

tšivilõuka¹ L fig. kivilõug, käsikivi ручная мельница; L tšivilõuka ep tšipsahta rl. kivilõug ei kipsata (= käsikivi ei ole kuulda).

tšivilõu/ka² (P-Ränk L-Salm.1 Salm.2) hrl. pl. -gaᴅ Salm.2 -gat P-Ränk kaurikarp, merikarp раковина; L se õn elmii ehitetty, tšivilõuga [= tšiviega] tširjotettu (Bor. 745) rl. see on helmestega ehitud, kaurikarpidega kaunistatud. – Vt. ka tšivilõukko.

tšivilõukka L klaas-, portselanhelmes стеклянная, фарфоровая бусинка.

tšivilõukko L = tšivilõuka²; sińaka õmmõltii tšelliikaa, elmiikaa i tšivilõukkõikaa (sinine) sarafan kaunistati (õmmeldi) kellukeste, helmeste ja kaurikarpidega.

tšivimeeᴢ M müürsepp каменщик.

tšivimäŋko Li kivimäng игра в камешки.

tšivi/n P Kõ Ja-Len. Lu (Kett. K Li J-Must.) -ne I -in J-Tsv., g. -zee Kett. Lu -zie P -izee J kivist, kivi- каменный; Ja siäl õli eellä tšivin rissi (Len. 250) seal oli ennemalt kivist rist; Li mille mennää võttõmaa. – tšivizille tšintaillõ, savizillõ saappõgoillõ, rautõizillõ rattaillõ millega minnakse (mõrsjat) võtma? – Kivist kinnastega, savist saabastega, rauast vankritega; J tšiviin sein kaugõp kestep ku puin kivisein peab kauem vastu kui puu(sein); I mois̆sioza õlivat tšiv̆viiss kooᴅ mõisas olid kivimajad (kivist hooned); J tšiviiŋ kuja sillutatud tänav. – Vt. ka tšiven.

tšivineem/i (Lu), hrl. pl. -eᴅ Lu skäär, skäärid шхеры; rootsii tšivineemeᴅ, norjaa tšivineemeᴅ Rootsi skäärid, Norra skäärid.

tšivinärä J-Must. liivapugu, lihasmagu зоб, мускулистый желудок (у птиц). – Vt. ka tšivi.

tšivipöörä M käi точильное колесо, точило; tšivipööräl saab ih̆hoa tširveitä, kurassia käial saab teritada kirveid, nuge.

tšivi-rauńo J-Tsv. = tšivikoko; saap han tšivi- rauńoss tšiviä kui paĺĺo tahoᴅ kivikangrult saab ju kive, kui palju tahad.

tšivirissi L Kõ kivirist каменный крест; L täzä tšüläzä õlivat tšivirisiᴅ siin külas olid kiviristid.

tšivi-rivi Lu kivirida, (pikk) kari каменная гряда, (длинный) риф; onõ meri, pittšä lee, pitšäll on tšivi-rivi, tšivikko on meri, pikk leetseljak, pikalt on kivirida, kari. – Vt. ka tšivikko.

tšivirobjo M Ra J = tšivikoko; Ra suur koko tšiviä on tšivirobjo suur hunnik kive on kivikangur; M tšivirobjod on pitšäᴅ. mit̆täiᴅ vartõõ, .. iĺi fundamentti vai mit̆täiᴅ oonõssa vartõõ õli algõttu panna kivikangrud on pikad (raudkivihunnikud). Millegi jaoks, kas vundamendi või mingi hoone jaoks oli hakatud (kive hunnikusse) panema.

tšivirõukko M Kõ S 1. kivikangur, (raud)kivihunnik, kivivare куча, груда булыжных камней; M tšiveᴅ väittääz ühtee kok̆koosõõ, tuõp suur koko, sitä kuttsuas tšivirõukko iĺi suur tšivikoko. tšivirõukod ain ovat suurõᴅ, a tšivikoko saab õlla i pikkara·inõ kivid veetakse ühte hunnikusse, tuleb suur hunnik, seda kutsutakse kivikangruks või suureks kivihunnikuks. Kivikangrud on alati suured, aga kivihunnik võib olla ka väike; M eellä tšäütii tšivi-rõukkoosõõ rissimää vanasti käidi kivikangrul palvetamas; S maiz õli tšivirõukkoja, vanad mehet pajattii, što veetii võr̆roa Mati külas oli kivikangruid, vanad mehed rääkisid, et (sinna) viidi ohvrit; M süsälikko, tšivirõukkoza ain suv̆vaab el̆lää sisalik armastab ikka kivihunnikus elada; 2. keris каменка; M tšiveiss on tehtü tšivirõukko mokoma, kuhõ vizgataz löülüä, sis ku tahoᴅ tšülvetä. no vot, siz on se saunaa tšivirõukko kividest on tehtud (= laotud) niisugune kivihunnik, kuhu visatakse leili, siis kui tahad vihelda. Vaat see on siis sauna keris. – Vt. ka tšiviahjo, tšivikoko.

tšivirõukku M = tšivikoko.

tšivirünni Lu = tšivikoko; tšivirünniᴅ. meilt on kilometraa kõlmõᴅ, kõhtsõ rannaᴢ, siεl lee äärez onõ kanõit kivikangrud. Meilt on kilomeetrit kolm, Koskise rannas, seal leetseljaku ääres on neid.

tšivi-saari Lu kivi(rahn)saar (saare moodustav kivirahn) скалистый остров; someri on ühs suur tšivi-saari, täll on kahs puuta päällä Someri on üks suur kivi(rahn)saar, sellel on (= sellel kasvab) kaks puud.

tšivisammaᴢ M-Set. Paabeli torn Вавилон-ская башня.

tšiviseinä M Ra tšivi-seinä Lu kivimüür каменная стена; Lu moll on tšivi-seinä muul on kivimüür.

tšivisürjä Lu kivistik, kivine koht v. ala каменистое место; looto on mereᴢ, tšivikko, vähä vettä on pääl, a mettsäs, kuza on paĺĺo tšiviä, se on tšivisürjä, tšivikko kari on meres, kivine madalik, vähe vett on peal, aga metsas, kus on palju kive, see on kivine koht, kivistik. – Vt. ka tšivikko, tsivizikko.

tšivisüsi M kivisüsi каменный уголь.

tšivi/ᴢ M -s Ränk, g. -hsee = tšiveᴢ.

tšivizik/ko Lu, g. -oo = tšivisürjä.

tšivitee Lu J tšivi-tee J-Tsv. kivitee, (munakividega sillutatud) maantee каменная мостовая, шоссе; Lu tšivitee on šošeika kivitee on š.; J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ ennemalt öeldi, et Elias sõidab hobusega mööda kiviteed, vaat müristabki; Lu vaŋkkurit ku mennää tšiviteetä müü, tšivviä müü, kõvassi rätizeväᴅ, kolizõvaᴅ kui vankritega sõidetakse mööda kiviteed, mööda kive, (siis) kõvasti põrisevad, kolisevad.

tšivitšellä M kivikell каменный колокол; tšivitšellää löötii rl. kivikella löödi.

tšivitšerikko K kivikirik, kivist kirik камен-ная церковь; kuuštšümmett vootta on kattilall tšivitšerikko kuuskümmend aastat on Kattilal (olnud) kivist kirik.

tšivi-tükkü J-Tsv. kivitükk обломок камня.

tšivivaro M käsikivi vits, võru обруч ручных жерновов.

tšiviõvvi M (kividest ehitatud kinnine siseõu каменный закрытый двор); tšiviõvvõt tehtii. naapuriz õli tšiviõvvi siseõued tehti (= ehitati) kividest. Naabertalus oli kividest siseõu.

tšivv/o Ränk, g. -oo linakiud волокно; tšivvo lahkuap linakiud eraldub (linaluudest). – Vt. ka tšiuto.

tšivvok/aᴢ (Kett.), g. -kaa kiuline волокни-стый; tšivvokkaad linaᴅ kiulised (= rohke kiuga) linad.

tšmakut/taa: -ta (Ra), pr. -an: -õn Ra, imperf. -in = tšmokuttaa; Ra miä tšmakutõn suukaa ma matsutan suuga.

tšmakut/õlla Ra, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← tšmakuttaa.

tšmokut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J matsutada чмокать, чавкать; ku mitä tšeelekaa proovvõta, siis tšmokutõta uuliikaa kui midagi keelega proovitakse, siis matsutatakse huultega; tšmokutti anta suut andis matsu(ta)-des suud. – Vt. ka tšmakutta.

tšmokut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J matsutada; naksutada причмокивать, чмокать; щёлкать, хрустеть; J elka han tüü tšmokutõlka uuliikaa, see on sigaa viittä ärge ometi matsutage huultega, see on sea komme; J elä tšmokuttõõ šokk-luit ära naksuta lõualuid.

tšoboiᴢ ~ tšobo·iᴢ J-Tsv. interj. lähme пойдём; tšobo·iz minukaa dovarišassi lähme, tule mulle kaaslaseks; tšobois (= tšäüka) parvõᴢ lähme koos, tulge kaasa! – Vt. ka tšau, tšou, tšouka. – Vt. ka tšävvä.

tšok/ata (J-Tsv.), pr. -kaan J, imperf. -kazin (klaase) kokku lüüa чокаться; noh, tšokkamm ŕumkoika de rüüppämm noh, lööme klaasid kokku ja rüüpame.

tšokk-tšokk M interj. notsu-notsu, põssa-põssa (meelitussõna sigade ja põrsaste kutsumiseks) борька-борька (призывный клич свиней и поросят). – Vt. ka t́oko-t́oko.

tšolkka/nõ (J-Must.), pl. -zõᴅ: -set J-Must. (erksavärvilised pikad siidist lindid pruudi peakatte kaunistusena яркие шёлковые ленты, украшающие головной убор водской невесты).

tšolkkon vt. šolkkon.

tšol/na Lu J-Must. -n Lu, g. -naa Lu ruhi, rump, vene чёлн, однодерёвка; Lu tšolna tämä õli paksussa puussa kaivõttu, ebõ·llu tehtü laitoissa, nenä õli terävä, ahtõri õli tülppä, kahs airoa, tullid õltii rump, see oli jämedast puust õõnestatud, ei olnud laidadest tehtud, nina oli terav, ahter oli tömp, (oli) kaks aeru, tullid olid; Lu tšolna on ohotnikkojõõ vart rump on jahimeeste jaoks. – Vt. ka tšaĺrana.

tšolnak/ka Lu, g. -aa väike rump челнок.

tšoor/o: tšuoro P, g. -oo =šoora; ärällä on tšuoro, boranalla tuož tšuoross juõllass härjal on soor, jääral kutsutakse ka sooraks.

tšoot/ta: -t J-Tsv., g. -aa = tšoottu; piäkk rahalõ tšoott pea ometi rahaga arve(stus)t.

tšoot/tu Lu tšottu (Li), g. -uu Lu arve счёт; Lu tšoottu õli kahs sattaa rubĺaa arve oli kakssada rubla.

tšopot/taa -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kiiresti käia, väikeste kiirete sammudega minna, vudida, sibada быстро шагать, семенить, топать.

tšopot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← tšopottaa.

tšort P Kõ kurat чёрт; Kõ pahapool veep sin̆nua tšort tääp kuh̆hõõ vanakurat viib sinu kurat teab kuhu.

tšortotš/ka: -k J-Tsv., g. -ka J jooneke чёрточка; võit tširjutta kasse tšortotškassaa sa võid kirjutada siia joonekeseni.

tšortov J-Tsv. kuradi- чёртов; štanad on õmmõltu tšortov koožõss püksid on õmmeldud kuradinahast (teat. riidesort чёртова кожа).

tšottu vt. tšoottu.

tšou Li: tšou tänne tule siia!; tšou minuukaa tule minuga!; tšou parvõᴢ lähme koos! – Vt. ka tšau, tšoboiᴢ.

tšoukaa Li: tšoukaa tänne tulge siia!

tšto vt. što.

tšudak/ka M -k J-Tsv., g. -aa M J veider, veidrik чудак; J kase ku saab umalaa, siiz on õikõ tšudakk meeᴢ kui ta purju jääb, siis on õige veider mees; M täm on mokom tšudakka, täm ku juttõõp sõn̆naa, vaikko et tahtoiz nagraa, no ed või terppiä, etti ed nagrastaiᴢ ta on niisugune veidrik, (et) kui ta ütleb (kas või ühe) sõna, (siis) kuigi (sa) ei tahaks naerda, aga (sa) ei suuda vastu pidada, et (sa) ei naerataks.

tšudatvortsa L tšudotv/orttsa (J) -ortts J-Tsv. tšudatvo·rets L tšudotvoo·rets M imetegija чудотворец; L babuška pajatti nikalai tšudatvortsaa vanaema rääkis Nikolaus Imetegijast; J paa tšudotvortsaa (miikkula) ette tšüünteliä pane Imetegija (Nikolause ikooni) ette küünal.

tšudittaa vt. tšuudittaa.

tšudno/i Ra, g. -i veider, veidrik чудак, чудной; sis näd nagrõttii minua, što näd miä õlin tšudnoi siis, näe, naerdi mind, et vaat, mina olin veidrik.

tšugu/na M S I (P Li) -n J-Tsv. -nna M, g. -naa J 1. malm чугун; J tšugunõss hanse i tehä tšugunikkoi(t) malmist ju tehaksegi malmpotte; J kase suur veero on tšugunõss valõttu see suur ratas on malmist valatud; 2. malmpott чугун (горшок); I arinalla sõizovat tšugunaᴅ, tšugunikaᴅ ahjupliidil (vene ahju pliidikujulisel koldeta esiosal) seisavad potid; Li ku tšugunia tõmpaad ahjoss kulii päälee, siz on kerkeäpi kui malmpotte tõmbad ahjust (ahju)rulli peale, siis on kergem; M paa kaluni tšugunaa pane vene kirves malmpotti (= keeda kirvesuppi); M raha pantii tšugunnaa raha pandi malmpotti (ja maeti maha).

tšugun/ikka K L P Lu Li J I -ikk J-Tsv. -nikka (M Kõ), g. -ikaa P Li J malmpott чугун (горшок); K linnahsõt pantii tšugunikkoikaa ahjoo linnased pandi malmpottidega ahju; L tšugunikka pannass taganaa pεälie malmpott pannakse kolmjala peale; Kõ uhvatkal nõsaᴅ tšugunikkaa ahjoss i vällä võtaᴅ potihargiga tõstad malmpotti ahjust ja võtad välja; I sis pannas tšugunikkaa sõvaᴅ, i taaᴢ ahjoo pannaᴢ, avvottaaᴢ siis pannakse pesu malmpotti, ja taas pannakse ahju, hautatakse; Lu muna tšugunikka tšihuʙ, tuõp paaru kartulipott keeb, tuleb auru. – Vt. ka vesi-.

tšugunnõi/n Lu, g. -zõõ Lu malmist, malm- чугунный; tšugunnõin petška raudahi, malm-ahi.

tšugun-zavoᴅ J-Tsv. malmivalutehas чугунный завод.

tšula/na M Lu -nõ Lu -n J-Tsv., g. -naa Lu J sahver, toidukamber чулан; J veekaa seldi-botšk tšulanaa, la haizõp siäll viige heeringatünn sahvrisse, las haiseb seal.

tšulk/ka Ke, g. -aa sukk чулок.

tšulpahtaa/ssa (Lu), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi Lu mulksatada булькнуть; tšivi ku tokub vettee, vesi tšulpahtaab i pullot tullaa päälle vee kui kivi kukub vette, (siis) vesi mulksatab ja mullid tulevad vee peale.

tšulp/pa (Li), g. -aa jupakas, lühike (rõiva kohta) юбка-коротыш; bõõ ku nütšüzet tšulpõᴅ, a ved́ enn õlti ihat pitšäᴅ (endisaegsed rõivad) pole nagu praegused jupakad, aga enne olid ju varrukad pikad.

tšulp/pia M, pr. -in M, imperf. -pizin M läbi sorkida, segi ajada проткнуть, перебрать, перемешать; kõikk paad on tšulpittu kõik potid on läbi sorgitud.

tšumadan/a Lu, g. -aa sumadan, kohver чемодан; tšüläzä enne tšumadanaa ep täettü, õltii matkaa vittsavakaᴅ, kattojeekaa külas enne sumadani ei tuntud, olid reisu-vitskorvid, kaan-tega.

tšuppulehto vt. šuppulehto.

tšups P interj. supsti бултых; päivä jo menep tšups päike läheb juba supsti (looja).

tšurak/ka (R), g. -aa väike jupp чурка; riχ́ ee panimma tšurakassa irsäissä maja ehitasime palgijuppidest.

tšur/ka (J-Tsv.) -ga J-Must., g. -gaa J puupakk, palgijupp, rahn чурка, чурбан, короткое бревно; J tago kase klina tšurgaa õttsaa tao see kiil puupaku otsa sisse.

tšurk/ka M-Set. Lu, g. -aa = tšurka; Lu rihee nurkaa allaa pannaa tšurkka majanurga alla pannakse puupakk; M tõizõd poolõd pantii sińakkaasõõ tšurkka, a tämä veetii kuradid panid (sinise) sarafani sisse palgijupi, aga tema (= tütre) viisid (kaasa).

tšut́ M Lu I tšut K-Ahl. tšuut́ M vaevalt, vähe, natuke; peaaegu чуть, едва; M opõn tšuut́ liikku adraza hobune vaevalt liikus adra ees; M on varma vaattaa päälee, a ize niku rapa-tšivi: kui tšut́, nii taaz on pää põhguza, taaz läziʙ pealtnäha on tugev, aga ise (on) nagu rabe kivi: (nii) kui vähe (midagi on), nii on taas pea põhus, jälle on haige; M miä tšut́ en idgõ ma peaaegu nutan; M möö var̆raa menimma, tšut́ päivä tširkasti me läksime vara, vaevalt päev koitis; M ai, tšut́ ko en ahissunnu uhzõõ väl̆lii oh, peaaegu oleks mind pigistatud ukse vahele; I tämä tšut́ tšud́ eb antannus suuta kunikkaa tüttärelee vähe puudus, et ta oleks andnud kuningatütrele suud.

tšutšala vt. tšuutšala.

tšutševits/a Li, g. -aa = tšetševiitsa.

tšuud/a K L P M I (Ra) -õ J-Tsv. tšuuta J-Must., g. -aa: -a J 1. ime чудо; J jumal tetši tšuuda jumal tegi imet; L koko tšuuda lausa ime; 2. kummitus, tont призрак; привидение; I mettsäzä tšuudittaaʙ, tšuuda siälä on, starikka. miltäzessiɢ tämä näüttäüʙ, tõin kõrtaa mehessig näüttäüʙ, a tõin kõrtaa i naizikossiɢ metsas kummitab, kummitus on seal, vanamees. (Ükskõik) millisena ta end näitab, mõnikord ilmutab end mehena, aga mõnikord naisenagi; 3. pettekuju, hernehirmutis гороховое чучело, пугало; M paŋkaa tšuudaᴅ pange hernehirmutised (põllule); I tšuudoo tiimmeɢ (jaanipäeval) teeme pettekujusid; M tšuudat tehäᴢ, vihat tšät̆tee, jänes siiz ep tuõ kapussaasõõ, peltšääʙ tehakse hernetondid, vihad (pannakse) kätte, siis jänes ei tule kapsasse, kardab; 4. jõulusant ряженый; J tšuudõt pelehtellä jõulusandid tembutavad; K ŕäštagonn tšuudat tšäüsiväᴅ pojod da tüttäreᴅ jõulude ajal käisid (ringi) jõulusandid, poisid ja tüdrukud; I laadittii tšuudassiɢ tehti (end) jõulusandiks; K tšuudaš tšäütii käidi jõulusandiks; Ra veseristaa välis tšäütii tšuudila kolmekuningapäeva eel käidi jõulusandiks; J nooristo tšäüp tšuudiill mazgõt silmiill noorsugu käib jõulusandiks, maskid näo ees; J tšuudoill tšäümä jõulusandiks käima; 5. pilke-, naerualune посмешище; J aissiä rahva tšuuᴅ oh sind, rahva naerualust!

tšuudi/a P Ra (J), pr. -in P -n J, imperf. -zin P 1. tembutada, hullata чудить, дурачиться; J nagramm ja pelehtelemm, tšuudimma naerame ja hullame, tembutame; P mitä siε tšuudiiᴅ mis sa tembutad!; 2. jõulusandiks käima ходить ряжеными; Ra tšäimme tšuudimõs tõisõõ tšülää käisime teises külas jõulusandiks. – Vt. ka tšuudittaa, tšuudittaassa.

tšuudikko vt. tšiutikko.

tšuudit/taa K L P M S Lu Ra (Li) tšudittaa M -taaɢ (I), pr. -aʙ K -aaʙ P M I tšudittaaʙ M, imperf. -ti K Li -tii L I 1. kummitada чудиться, привидеться; K peltšäziväd etti pokoinikka tšuuditaʙ (inimesed) kartsid, et surnu kummitab; P kalmoiš tšuudittaaʙ surnuaias kummitab; S pajatattii sitä, što riigaz on riigaa pappi, kõõz niku tšuudittaab riigaᴢ, pellättii mennä räägiti seda, et rehes on rehehaldjas, vahel nagu kummitab rehes, (seepärast) kardeti minna; I meilä kooza tšuuditti rõõhgaa meil majas kummitas kõvasti; 2. jõulusandiks käia ходить ряжеными; L jeka õhtagonn tšuuditõttii igal õhtul käidi jõulusandiks (enne kolmekuningapäeva); Ra minuu karvain se meni tšuudittamaa, tšen õli uhkaa, eb mennü minutaoline, see läks jõulu-sandiks, (aga) kes oli uhke, (see) ei läinud. – Vt. ka tšuudia.

tšuuditt/aassa (Li), pr. -aaʙ, imperf. -ii kummitada чудиться; jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ olid jutud, et metsas kummitas. – Vt. ka tšuudittaa.

tšuur M interj. tsurr (väljendab lastemängus puudutamise keeldu) чур (не тронь!).

tšuur/o ~ -u M, g. -oo pimesikk, pimesikumäng жмурки (детская игра); lahzõᴅ mänd́etti tšuuroa lapsed mängisid pimesikku.

tšuurtok/ki P, g. -ii peitus, peitusemäng игра в прятки; mändžittii tšuurtokkia mängiti peitust.

tšuut́ vt. tšut́.

tšuutš/ala M tšutšala P -õla Po (Kõ) -el J-Tsv., g. -alaa: -õlaa Kõ -elaa ~ -ela J 1. (peibutus)-kuju, topis(kuju) манок, приманка, чучело; M tšuutšala tehäs kui ampumaa menet tedreit (peibutus)kuju tehakse, kui lähed tetri laskma; Kõ vargas tšäχsi tehä maasterailõõ mokomaa tšuutšõlaa niku tämä on varas käskis meistreil teha niisuguse kuju, nagu tema (ise) on; 2. hernehirmutis, tont, mardisant гороховое чучело, пугало; ряженый; шут; Po sukulaizõt sõvõttii mõnõss tšuutšõlass (pulmakomme:) sugulased riietusid mitmesugusteks (pulma)santideks; J nat́u on nii muudõrõssi sõppõnnu: seizob niku tšuutšel tšerikkoᴢ Natju on nii veidralt rõivastunud: seisab nagu hernehirmutis kirikus.

tšuutto vt. tšiutto.

tšä- vt. ka kä-.

tšäbijä vt. tšäpiä.

tšäennal/la: -l J-Tsv. käepärast, käeulatuses под рукой; kase on rikas talo: mitä tarviᴢ, kõig on tšäennall see on rikas talu: mida on tarvis, kõik on käepärast (olemas).

tšäesiha J-Must. käepide, sang ручка, рукоятка, дужка.

tšäess/ä Lu -e Li adv. käest (наречие в форме эл-а от tšäsi); Li võtan alõtsõt tšäesse võtan labakindad käest; Lu i vot sitäviisi mõnt kõrtaa mätšikat tšäütii tšäessä tšättee ja vaat sedaviisi käisid pallid mitu korda käest kätte.

tšäe/zä M Li I -ᴢ P Li adv. käes (наречие в форме ин-а от tšäsi); M täm piäp tšiin, piäp tšäezä ta hoiab kinni, hoiab käes; P meill oŋ kepit tšäeᴢ meil on kepid käes; Li alõtsõd ovat tšäeᴢ labakindad on käes; I sõrmikkaat tšäezä noorikkaal i palatenttsa tšäezä sõrmkindad on pruudil käes ja käterätik on käes.

tšägo vt. tšako.

tšägoo-petšel vt. tšagoo-petšel.

tšähillä: tsähillä R-Lön. püsti (pea kohta) [?] с поднятой головой [?]; sillä on milla su [= suu] muhilla, su [= suu] muhilla, pä [= pää] tsähillä (Lön. 708) rl. sellepärast on mul suu muigel, suu muigel, pea püsti [?].

tšä/hsiä Kett. K-Al. P Ke M Po Lu Li J (Kõ Ra) -hsiäɢ I tšähtšiä (U Pi Ke) käskiä (Kõ Ku), pr. -zzin K Ke M -z̆zii I -hzin P Lu J -zin ~ -zen M -sen ~ -hsen ~ -ssen K-Ahl., imperf. -hsizin K Ke P J käskida; lubada велеть, по-, прика-

з/ывать, -ать; позвол/ять, -ить, разреш/ать, -ить; M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis; Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida; J veel ko sillõõ kase on tšähzittü teh́he, vai siä ize päittää kas sul on kästud seda teha või (teed seda) omapead?; P siä ed õlõ millyõ tšähsijä sina ei ole mulle käskija; M tuult ep tšähsiä laskõa soolaasõõ soolale ei lubata tuult peale lasta; P ko raskaz naizikko, sis tällyõ vanad ämmäd evät tšäχsinnü tšäsii viskua üli pεä kui naine oli rase, siis vanaeided ei lubanud tal käsi üle pea heita.

tšä/hsü P Lu J, g. -hzüü J -zzüü P käsk приказ, предписание; Lu ep piä laasia sinne, kunnõ eb õõ tšähsü ei ole vaja ronida sinna, kuhu ei ole käsku; J tüü kuulitt, tšähsü õli menne maateet praavittõma (kas) te kuulsite: oli käsk minna maanteed parandama; J tšähsüä piäp kuunõll käsku tuleb kuulata; J kõrt on annõttu tšähsü, siis piäp tüü teh́ä kui on käsk antud, siis tuleb töö (ära) teha; P tšähsü on tšäzzüükaa, tšähsiäss, sis piεp tehä käsk on käsk, (kui) kästakse, siis peab tegema; J tšähsüä täüttemä käsku täitma.

tšäh/tšiäɢ I: iv̆viä tšähtšiäg nõizõmmaɢ hakkame teri (viljapeadest välja) rabama.

tšäi vt. tšai.

tšäihärä K-Ahl. kühmuline, muhklik бугристый, шишковатый (orig.: knottrig).

tšäinikka vt. tšainikka.

tšäinõi vt. tšainõi.

tšäkattaa vt. tšakattaa.

tšäko vt. tšako.

tšäkopet/šel (Ränk), pl. -tšeleᴅ: -tšelet Ränk = tšagoo-petšel.

tšäkušk/a (J), g. -aa labakinnas рукавица, варежка; sis pantii tšäkuškat tšättee siis pandi labakindad kätte.

tšäkättää vt. tšakattaa.

tšäl/ü Al. K-Ahl. R-Reg. P M Lu Ra J I (Ja), g. -üü ~ -ü J 1. käli, kälis (mehe vennanaine), pl. käliksed (mehe vendade naised) невест/ка (жена деверя), -ки (жёны братьев); Ra tämä on minu tšälü, a mehee veli on tšütü tema on minu kälis (~ käli), aga mehevend on küdi; Li vellessiije naizõd õllaa tšälüᴅ vendade naised on käliksed; Li kassin taloza õltii kõlmõõ tšälüsee, a mehed õltii tšüüᴅ siin talus oli kolm kälist (~ käli), aga mehed olid (naistele) küdid; Lu vellesijee naizõd õllaa tšälüᴅ, a sõsarijee mehed õllaa svojakõᴅ vendade naised on (omavahel) kälid, aga õdede mehed on kälimehed; J veĺĺä nain juttõõp tõizõ veĺĺä naizõlõ: – tšälü, tšäü tšerikkoo: tšerikkoz jo tšelloa lüüvvä (ühe) venna naine ütleb teise venna naisele: – Käli, mine kirikusse, kirikus juba lüüakse kella; Ja elä vee tšülälee lausua, tšälüü tšäännellä sõnoja (Al. 52) rl. ära vii külale kõnelda, käliksele sõnu väänata; 2. käli, naiseõde свояченица; J mees kutsub õmaz naizõ sõzart tšälüssi, a tämä meess – tšälü-mehessi, dalisko svojakõssi mees kutsub oma naise õde käliks, aga tema meest – kälimeheks; 3. vennanaine невестка (жена брата); I veld́i õli nad́d́unuɢ, tämä nainõ õli tšälü (kui) vend oli abiellunud, (siis) tema naine oli käli; 4. mehevend, küdi деверь; J nain kutsub mehe veĺĺä tšälüssi naine kutsub mehevenda küdiks; J tšenee lõõkku. – vellää tehtü, tšäsipuut tšälüü emäizee rl. kelle kiik? – Venna tehtud, käsipuud emapoolse käli(mehe) (tehtud). – Vt. ka tšälüᴢ.

tšälü-meeᴢ J kälimees (naise õemees) свояк; mees kutsub õmaz naizõ sõzart tšälüssi, a tämä meess – tšälü-mehessi, dalisko svojakõssi mees kutsub oma naise õde käliks, aga tema meest – kälimeheks.

tšälü/ᴢ K (Lu J) -s M-Set., hrl. pl. -hseᴅ K P -sseᴅ M Ra vdjI -seᴅ Lu J kälis (mehe vennanaine), hrl. pl. käliksed (vendade naised) невест/ка, -ки (жёны братьев); K tšälühseᴅ õlivaᴅ, ku mehed õlivad velleᴅ (naised) olid (omavahel) käliksed, kui mehed olid vennad; Lu õlimma kõlmõõ tšälüssee olime kolm kälist; Lu tšälüsed vanass saa eletti ain parvõᴢ, i ain sovitti käliksed elasid vanaduseni ikka koos, ja aina sobisid; J tšälüset panõtõlla tõin-tõiss käliksed räägivad teineteist taga. – Vt. ka tšälü.

tšämmel, tšämmele vt. tšämmäl.

tšämmelkakko Ränk = tšämmellepoška.

tšämmellepoška M paistekakk (leivatainast) лепёшка, колобок (из хлебного теста); tšämmellepoškaᴅ, rüistaitšinassa, pikkaraizõᴅ, ümmärkõizõᴅ paistekakud, (tehakse) leivatainast, (on) väikesed, ümmargused. – Vt. ka tšämmälkakku.

tšämmeltšäsi I = tšämmän.

tšämm/äl K-Ahl. K-Set. L P Ke-Set. M (R-Reg.) -älä ~ -äle Lu -el P M Kõ Lu Ra J-Tsv. I (L) tšämel Len. -ele M Lu Li I, g. -elee M Lu Ra J -elie P -elää J-Tsv. -älää Lu 1. kämmal, pihk, peopesa пясть, ладонь; Lu tšäee päälüᴢ, a kase on tšämmälä (see on) käeselg, aga see on kämmal; M tämä ain plakutap tšämmelie ta aina plaksutab käsi (peopesi) kokku; P villet tulõvat tšämmeleesee, ku on aŋgoo vai tširvee varsi vaĺĺu villid tulevad pihku, kui hangu või kirve vars on vali (= raske); M hoikka nahka tšämmelillä kämmaldel on õrn nahk; Li ku leiväd õltii, siis tehtii tšämmelekaa tšämmelkakuᴅ kui leiba küpsetati, siis tehti kämblaga paistekakud; J tšen ep tunn mittä tehä, jutõlla: täll peukolo tšehs tšämmeless kazvoʙ kes ei oska midagi teha, (selle kohta) öeldakse: tal kasvab pöial keset kämmalt; P suukaa tämä tiep paĺĺo, a tšäeᴢ, tšämmälez on suur peukko kk. suuga teeb ta palju, aga käes, kämblas on suur pöial (takistuseks); J laamõs tšämmelää päält rahaᴅ haaras (teisel) peo pealt rahad; M kasuri õli tšämmelee lad́d́uutta kiin oli kämblalaiune; J tšämmelää lad́d́ukkõin kämblalaiune; I õikõa tšämmel tšihguʙ, znatšt tšettäiᴅ vassaa puutuʙ tšenneiᴅ sillõõ õmissa (kui) parem peopesa sügeleb, (siis see) tähendab, (et) keegi juhtub sulle vastu (tulema), keegi omadest; I kura tšäsi tšihguʙ, tšämmele, znaatšite deŋgaᴅ leeväᴅ, deŋgo antsõõ (kui) vasak käsi sügeleb, kämmal, (siis) tähendab, (et) saab raha, raha antakse; Lu tšämmelee linneeᴅ ~ M tšämmelee risikoᴅ ~ Ra tšämmelee risiᴅ käejooned; 2. labakäsi, käe-

laba; kindalaba пясть руки или рукавицы; Kõ lap̆paiss teen, algan tšämmelt tehä teen labakinnast, hakkan (kinda)laba tegema. – Vt. ka tšämmeltšäsi, tšämmän.

tšämmälkakku K-Set. Ke-Set. J-Must. tšämmelkakku M Lu Li tšämmelekakku Lu kämmälkakku Ku 1. paistekakk (leivatainast küpsetatud pätsike) лепёшка, колобок (из хлебного теста); Lu võtõtaa taitšinaa tükkü i lüüvvää hoikassi tšämmeleekaa, pannaa ahjoo pannull tšühsemää, se on tšämmelkakku võetakse tainatükk ja lüüakse kämblaga õhukeseks ja pannakse panniga ahju(suhu) küpsema, see on paistekakk; Li tšämmelkakut tšiireeltää tehtii, pantii ahjoo ettee, tšämmelkakku tšühseezi siällä paistekakud tehti kiiresti, pandi ahju ette (ahjusuhu tule paistele), paistekakk küpses seal; Lu tšämmelkakkuja lahzõt süütii koortõõkaa paistekakke lapsed sõid hapukoorega; 2. K-Set. Ku (odra)karask коржик, лепёшка (из ячменной муки); 3. hädaleib (kuivatatud rohust ja vähesest jahust küpsetatud sõja- ja näljaaja leib хлеб военного и голодного времени с примесью сушёной травы); M sõtaaigal söötii roholeipää, rohot kuivõtõttii, siz javõttii heenossi, seness tehtii leipää, tšämmelkakkuja, pikkaraisia, jav̆voa pantii vähäkkõizõõ ühtee sõjaajal söödi rohuleiba – rohi kuivatati, siis jahvatati peeneks, sellest tehti leiba, hädaleiba, väikesi, jahu pandi natuke hulka; ■ M näᴅ ku annõttii tšämmelkakkuita takapoolõõ näe, kuidas anti (käega) vastu tagumikku. – Vt. ka tšerä-. – Vt. ka tšämmelkakko, tšämmellepoška.

tšämmälpilkku Salm.2 J-Must. tšämmelpilkku Ränk (kämblasuurune heledam laik naiste teravatipulise piduliku peakatte paremal küljel светлое пятно величиной в ладонь на правой стороне остроконечного женского праздничного головного убора).

tšämmä/n (Li), g. -nee kämmal, pihk, peopesa пясть, ладонь; tšell on tšehš tšämmänes peukalo (saamatu inimese kohta öeldakse:) kellel on pöial keset kämmalt. – Vt. ka tšämmäl.

tšän/tšü M, g. -nüü kõrrestik, kõrs, kõrrepõld жнивьё, стерня; tšennättä on kehno tšävvä tšäntšüä möö, pisseeb jalkoi paljajalu on paha käia mööda kõrrepõldu, torgib jalgu.

tšäpeu/ᴢ L, g. -u ilu, kaunidus красота; maa-i·lmaa tšäpeuukaa ilmatu ilus (maailma iluga).

tšäp/iä K P M (Al. R) tšäp̆piä M I vdjI Ma tšäbijä [sic!] L -eä ~ -õa K-Ahl. ilus, kaunis, nägus, tore, kena, meeldiv красивый, прелестный; приятный, милый; I siä õõt tšäp̆piä sina oled ilus; P šokat kauniiᴅ i ... tšäpiäpät kõikkiä (~ -ia) rl. põsed punased ja ... kõigist kaunimad; K tšäpiällä tšägoo kukkumizõlla (Al. 49) rl. kauni käokukkumisega; R kalakauhtana kainalossa, tšäpiä rätti tšäesä (Eur. 33) rl. peiukaftan kaenlas, ilus rätt käes.

tšä/pä J-Must., g. -vää (puu)koor, kosk (древесная) кора. – Vt. ka petäjä-.

tšäpälä vt. käpälä.

tšä/pü K-Ahl. K-Set. M Lu Li J-Tsv. (Kett. Ja) ḱäpü ~ käpü Ku, g. -vüü Kett. Ja Lu Li tšäv̆vüü M -vü J ḱävüü Ku võrgukäbi, -nõel, piirits, hui иглица (игла для вязания сети); M tšäpü on, mill tehäz võrkkoa võrgukäbi on (see), millega kootakse (tehakse) võrku; Lu võrkkoa jamataa i kuotaa tšävüükaa võrku jamatakse (= jätkatakse) ja kootakse võrgukäbiga; Li enn ain tšäpüi tehtii kuusimpuussa ennemalt tehti võrgukäbisid ikka kuslapuust; Lu tšävüt tehtii tšültšiluussa, tšültširoovvossa, i puussa võrgukäbid tehti küljeluust, roidest, ja puust; Li tämä on niku tšäpü (lahja inimese kohta öeldi:) ta on nagu võrgunõel; Lu tšävüü kanto võrgukäbi pära(ots); Ja tšävüü tšeeli võrgukäbi keel. – Vt. ka puu-, võrkko-.

tšäpükanta Lu võrgukäbi kand, (hargiga) päraots пятка, задняя часть иглицы.

tšäpünenä Lu võrgukäbi nina, esiots носок иглицы.

tšäpüpuu Li võrgukäbipuu (puu, millest tehti võrgukäbisid дерево, из которого делали иглицы).

tšäpütšeeli Lu võrgukäbi keel язычок игли-цы.

tšäreä K-Ahl.: ned kõlme unohtamissa: tšülää tšäüminee tšäreä, pimetikko pitäminee, valge-

tikko vaattaminee (Ahl. 100) rl. need kolm tuleb unustada: tš. külaskäimine, videviku pidamine, valge aja vaatamine (= raiskamine).

tšärijä vt. tšäärijä.

tšärijäin vt. tšäärijäin.

tšärkko vt. tšerikko.

tšärnä vt. kärnä.

tšärpezee-siini (M-Len.) kärbseseen мухомор; siis saap võita tšärpese-siinee kaa (Len. 260) siis võib hõõruda kärbseseenega.

tšärp/pä Kett. K M Kõ S J-Must. Чарпе Tum., g. -ää M kärp; nirk горностай; ласка; M ruskõaa karvaa on tšärppä pruuni karva on kärp; Kõ kõõz lehmä mak̆kaaʙ, siis se tšärppä tuõb lehmälee seltšää (uskumus:) kui lehm magab, siis see kärp tuleb lehmale selga.

tšärp/äine J-Must. -peine J -ein Ra J kärpäin Ku Че́рпейнъ K-reg.2 Ii-reg.1 Черпейнь ~ Кярпяйнень ~ Кербейнь Pal.2, g. -eizee J = tšärpäne; J tšärpeizet pinissa kärbsed pirisevad; Ra suur tšärpein porikärbes; J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, ainult (et) ei ole hea; Ra nii õllaa nüd üväd niku perz da tšärpein kk. nüüd ollakse nii head (= saadakse hästi läbi) nagu perse ja kärbes.

tšärp/äne L M Lu Li (P) -änee K-Ahl. -än Kett. L Lu Li (U Ja) -ene Kõ Lu (I) -en Kett. M Черпене Tum. Керпянень Pal.2, g. -äzee M Lu Li -eizee J kärbes муха; Lu moška on kõikkaa heenopi kõikkiiss tšärpäziissä kihulane on kõige väiksem kõigist kärbestest; Li küll leeb ohtogoss vihma, tšärpäzet tullaa kõik silmil küll(ap) tuleb õhtul vihma, kärbsed tulevad kõik silmadele; M tšärpäzet bimizeväᴅ ~ U tšärpäzed bõrizõvaᴅ kärbsed sumisevad; I tšärpeez evät pur̆rõisiɢ (et) kärbsed ei hammustaks; Lu maarjaa pühäz on paĺĺo tšärpäss maarjapaastu ajal on palju kärbseid; M tšärpäzee siineᴅ kärbseseened; Lu tšärpäzee griba on kaunis päält, valkoizõt prikud on pääl puulõᴢ kärbseseen on pealt punane, valged täpid on pealpool; M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab; Lu tühjä on üvässi, siin i tšärpän eʙ lennä (tuba) on täiesti tühi (= vaikne), siin kärbeski ei lenda. – Vt. ka kokka-, sitta-.

tšär/seä (K-Al.): tšühze kursi, tšärze kursi, tšühze kursi kauniz-koori (Al. 44) rl. küpse, pulmaleib, tš. pulmaleib, küpse, pulmaleib, kauniskoorik.

tšär/siä Kett. M-Set. (Al. K-Ahl. R-Eur. Kõ-Set.) -siε L, pr. -zin M -sin K-Ahl., imperf. -sizin kärsida, (välja) kannatada, taluda страдать, вы-; терпеть, вы-; R enne on nähnüt suuret vaivat tšärsinnü emo tšipõat (Eur. 37) rl. ema on näinud suured vaevad, kannatanud ema valud; L tšülmεä ed nõizõ tšärsimεä (sa) ei hakka külma kannatama.

tšärt/tšiä J, pr. -šin, imperf. -tšizin kärkida кричать, орать; taaz algõp tšärttšiä taas hakkab kärkima.

tšä/si Kett. K L P Pi Ke M S V Po Lu Li Ra J I Ma (R Kõ Ja vdjI) käsi Ku (K R J) Kr Чэ́сы K-reg.2 Це́си Pal.1 Ii-reg.1 Че́сы ~ Кχе́зи Pal.1 Часси Tum., g. -ee K L M Lu Li Ra J -jee Po -jie L -ie P -e Lu Ra J 1. käsi (inimese kehaosana) рука (человека); P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin kätega kõhtu kinni; P veri johzõp tšäess veri jookseb käest; I tšäsiillä vizgattii lapatkalla käsitsi tuulati, visati (vilja) kühvliga; Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpad on valkaaᴅ vs. käsi peseb kätt, mõlemad on valged (= puhtad); Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs. ta sööb kätega, tööd teeb kõhuga; M ühel tšättä lühzin vohoo ühe käega lüpsin kitse; I miä rinnassa see võttaa täm̆mää ühele tšäele ku nõssaa tälle i mahha i jalgaᴅ evät tagossaɢ ma võtan temal ühe käega rinnust (kinni), (ja) kui tõstan, tal ei ulatu jaladki maha; M silmät töh̆hee vaattaaᴢ, vaitõ tšäed evät tšäü silmad vaatavad töö peale, aga käed ei liigu; Li ku teed raŋkkaa tüüᴅ, sis tuõb villi tšättee kui teed rasket tööd, siis tuleb vill kätte; M täm näd nii on üvä ińeehmin, mitä nii tšüzü, täm millõõ niku õikõa tšäsi kõikkõza avitaʙ ta, näed, on nii hea inimene, mida ka ei palu, ta on mulle nagu parem käsi, kõigiti aitab; Lu niku võtap tšäjell poiᴢ nagu käega võtab (valu) ära; J nõdraa tšäekaa helde käega; J mustõlaizõlõ ann vaa koorõtt, kül tämä siis tšätt katsoʙ mustlasele anna vaid koort, küll ta siis kätt vaatab; Lu tämä lüüp tšäellä, ep too mittä valmiᴢ tema lööb käega: (niikuinii) ei saa midagi valmis; Ra millõ riheᴢ kõig on tšäen alla mul on toas kõik käe järgi; Lu mennää tšäess tšiini minnakse käest kinni (hoides); J tšäed üheᴢ käsikäes; M häilütin tšäekaa lehvitasin käega; J tšässii viskoma, harottõõma käsi ringutama; J võtti tšäeᴅ käed väsisid; Lu annõttii tšättä tervitati, anti kätt; J tšäsi varsiit üles koorima varrukaid üles käärima; P kurõa tšäsi vasak käsi; P õikõa tšäsi parem käsi; Lu tšäee päälüᴢ käeselg; J tšäee ripsi käelaba; käeranne; Ra tšäee jäseneᴅ käeliigesed; Lu tšäsi linneeᴅ käejooned; Lu tšäsi luuᴅ käeluud; 2. väljendab suunda выражает направление; K tämä meni õikõaa tšäteesee ta läks paremat kätt; M kur̆rõaš tšäjeᴢ vasakut kätt; M õikõaš tšäjeᴢ ~ õikõata tšättä möö paremat kätt; Ku äärimäin talo pahõpaa kättä viimane maja vasakul; 3. sülle, süles на руки, на колени; P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle; Lu isä lahsi tšäez issu isa istus, laps süles; 4. väljendab kokkulepet выражает соглашение, договорённость; J ku noorikk oŋ kozittu, siiz jutõlla: tšäed on lüütü kui pruut on kositud, siis öeldakse: käed on löödud; 5. allkiri подпись; M anna õm̆maa tšäee tširjotuᴢ anna oma allkiri; 6. fig. sümboliseerib inimest символизирует человека; M elä va juttõõ tõizõlõõ tšäelee, laa möö kah̆hõõ täämmä ära ainult ütle kellelegi teisele, las me kahekesi teame; 7. fig. sümboliseerib võimu символизирует власть; Lu kõiɢ müü õlõmma inemizeᴅ jumalaa tšäeᴢ kõik me, inimesed, oleme jumala käes (võimuses); ■ J ženihõll on noorikk vähäize peent tšätt peigmehel on pruut pisut väikest kasvu; M täm on vargaᴢ, aivoo piäp pittšää tšättä ta on varas, aina varastab; M pittšä tšäsin pikanäpumees (varas); P kui siš tšäsi tšäüʙ – vassaaʙ – pazgass, üväss kuidas siis käsi käib? – Vastab: Halvasti, hästi!; J siält sain õtsaa tšättee sealt sain otsa kätte (= mulle sai (asi) selgeks); M uni tuli tšät̆tee unenägu läks täide; Lu tšäzissä meep pois, tšettä ep taho kuunõll läheb ülekäte, kedagi ei taha kuulata; J kui paĺĺo ni riitõõ, muut minu tšäsi jääp pääle kui palju (sa) ka ei vaidle, aga minu sõna (käsi) jääb peale; J tšäess hukka menemä käest hukka (= ülekäte) minema; I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli (lahti) läinud; J tšäess menemä ebaõnnestuma, käest (ära) minema; Ra meni üli tšäe se laajeŋki see laeng läks luhta; J tšäe kõrvõll tšäüttemä saamatut (inimest) juhtima, õpetama; M võtan täm̆mää tšäsiilee võtan ta käsile (noomin teda); I miä sin̆nua võt̆taa tšät̆tee ma võtan sind käsile; I võt̆tii tšät̆tee, nõizii antamaa piimää tällee võtsin kätte, hakkasin talle piima andma; Ra se ko on lovkoi inimin, nii kõik tunnõp tehä, mitä vaa võtap tšättee, senee teeʙ see alles on osav inimene, oskab kõike teha, mis vaid võtab kätte, selle teeb (ära); Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast (käest) ära; J teep tüütä koko tšäelle rl. teeb tööd kõigest jõust; Lu milla kõik on tšäsillä riheᴢ mul on toas kõik käepärast; Lu ahnaal inemizel tüü tšäes põlõʙ püüdlikul inimesel töö põleb käes; P pääsi näilt tšäziss vällää pääses nende käest ära; P tämä on minuu tšäziiᴢ, ep kuhõid mene ta on mul käes, kuhugi ei lähe (ära); M näil rahad mennäz läpi tšäs̆sii neil raha käes ei püsi; J tšäsi vara ~ tšäee vara tagavara; Lu ivusõõleikkaaja on harmaata tšättä õielõikaja on halli värvi (putukas). – Vt. ka adra-, adro-, liiva-, tšämmel-.

tšäsiala J-Tsv. J-Must. 1. Tsv. (töö)viis, -võte, fig. käekiri рука, ухватка, манера; способ; kassen tüüs tunnub meisterii tšäsiala selles töös on tunda meistrikätt; 2. J-Must. külviriba (külvimärkide vaheline põlluala käsitsikülvi puhul) посевная полоска. – Vt. ka tšäsimüᴢ.

tšäsi-aluhsõᴅ M pl. lauparred (neli part, millele aheti neli viljavihku korraga) колосники (четыре жерди колосника, куда сажали разом четыре снопа на просушку).

tšäsialõtsõ M labakinnas рукавица, варежка.

tšäsibagra M väike pootshaak (metsatöödel) маленький багор (для лесных работ); pikkarain bagra on tšäsibagra väike pootshaak on tš.; kui tšäütii mettsää irsiä koorimaa, siz õltii tšäsibagraᴅ, millä tšäänettii irttä kui käidi metsas palke koorimas, siis olid väikesed pootshaagid, millega pöörati palki.

tšäsiin¹ J-Tsv. = tšäsinää.

tšäsiin² vt. ühs-.

tšäsikadgõlma Li küünraõnnal локтевая ямка.

tšäsikiista M = tšäsirusso.

tšäsikošelka M (käes kantav väike) rahakott (ручной) кошелёк.

tšäsikraapiᴅ M pl. kraasid карда, чесалка.

tšäsilapja Ränk katuselasn (vahend õlgkatuse tasandamiseks деревянная колотушка для подравнивания соломы при построении соломенной крыши).

tšäsilintti Li (Ra) tšäsi-ĺintti (J-Tsv.) käelint (vadja naise rahvarõivaste detail) наручная лента (деталь народной одежды водской женщины); Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, polle, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ .. peorõivad (olid): särk selga, sarafan, põll, vöö(rihm), siidist vöö, käelindid ..; Li siiz õlti tšäsilintiᴅ, kassee siotti, ühtee tšättee i tõisõõ tšättee siis olid (veel) käelindid, siia seoti, ühele käele ja teisele käele; J lusti han se õlitši mood ku tütöt pietti tšäsi- ja takaĺinttiit ilus ju oligi see mood, kui tüdrukud kandsid käe- ja tagalinte (seljalinte).

tšäsilipittsa M käsikühvel лопаточка, совок, ручное веяло; peremmeez viskaap tšäsilipit-saakaa peremees tuulab käsikühvliga.

tšäsilobatk/a (Ra), pl. -aᴅ: -õᴅ Ra abaluu (плечевая) лопатка.

tšäsiluu M randmeluu запястье.

tšäsimüllü M Lu = tšäsitšivi.

tšäsimü/ᴢ M Li, g. -hsee 1. külviriba (külvimärkide vaheline põlluala käsitsikülvi puhul) посевная полоска; Li tämä meni i tšülvi kahs tšäsimüssä kõrrõᴢ ta läks ja külvas kaks külviriba korraga; 2. ahtevihu sületäis (korraga parsile tõstetav ja ahetav viljavihukogus) охапка снопов (поднимаемая разом на колосники на просушку); M ahtõõ tšäsimühseᴅ ahtevihu sületäied. – Vt. ka kahs-, ühs-. – Vt. ka tšäsi-ala.

tšäsin vt. kah-, pittšä-.

tšäsinivel M käeliiges сустав руки.

tšäsin/ää K -εä P -e J-Tsv. kätega руками, при помощи рук; J niku sika: tšäsine meni kaukoloss liha võttõma nagu siga: kätega läks (liha)-künast liha võtma. – Vt. ka tšäsiin¹.

tšäsinüzvä M käekönt культя, культяпка руки; õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ, tšäsinüzväᴅ (joobnu) oli lasknud mõlemad käed ära külmuda, nüüd jäid vaid need köndid, käeköndid.

tšäsipalatent/tsa Po -sa S = tšäsirätte; S kaŋkaass tehtii tšäsipalatentsaᴅ lõuendist tehti käterätikud.

tšäsi/poolõza: -puolõᴢ ~ -pùolõᴢ Po kättpidi за руку; rissintsä tùop tšäsipuolõz nùorikkua ristiisa toob kättpidi nooriku (peiu juurde).

tšäsiprimozla M koot цеп; молотило; tappaas tšäsiprimozloilla (reht) pekstakse kootidega.

tšäsipuu Kõ J (kiige) käsipuu поручень (качелей); Kõ lõõkull õlivat pihkuzõt sampaaᴅ, tšäsipuut toožõ pihkuzõᴅ kiigel olid männi(puu)st sambad, käsipuud ka männist; J tšenee lõõkku. – vellää tehtü, tšäsipuut tšälüü emäizee, a rissipuud rissizää kelle kiik? – Venna tehtud, käsipuud ema(poolse) käli(mehe), aga ristipuud ristiisa (tehtud).

tšäsipöörä M käi точильное колесо; tülppä tširveᴢ, piεb ih̆hoa tšäsipöörällä nüri kirves, peab käial teritama.

tšäsipüssü M revolver револьвер.

tšäsi-raha J-Tsv. 1. käsiraha задаток; 2. taskuraha карманные деньги.

tšäsiravvaᴅ M Ra pl. käerauad наручники; Ra tšäsiravvat pantii tšättee käerauad pandi kätte (= käed pandi raudu).

tšäsirusso M käelaba, labakäsi, kämmal кисть руки. – Vt. ka tšäsikiista.

tšäsirätte Kett. M (Kõ) tšäsi-rätte J-Tsv. käterätt, -rätik ручник, полотенце; Kõ a kui õltii paksupaᴅ mokomaᴅ koottu, siz neitä kutsõttii tšäsiräteᴅ, niillä pühittii tšäs̆siä aga kui olid kootud niisugused paksemad, siis neid kutsuti käterätid, nendega pühiti käsi; M tšäsirätellä pühtšiäs tšäs̆siä, a silmärät̆teekaa pühtšiäs silmiä käterätiga pühitakse käsi, aga s-rätiga kuivatatakse nägu. – Vt. ka tšäsipalatenttsa, tšäsišiška, tšäsivarnikkõ.

tšäsirätti M = tšäsirätte; tšäsirätti, mineekaa pühtšiäš tšäs̆siä käterätt (on see), millega pühitakse käsi.

tšäsisaha Li tšäsi-saha Li J-Tsv. 1. Li käsisaag ножовка; 2. Li J-Tsv. vibusaag лучковая пила.

tšäsiseppä M külasepp деревенский кузнец.

tšäsisiha vt. airo-.

tšäsisirppi M sirp серп; niittääš tšäsisirppiläillä (vilja) lõigatakse sirpidega.

tšäsi-süli M J-Tsv. käsisüld (endisaegne pikkusmõõt) сажень.

tšäsišiška M Li tšäsi-šišk J-Tsv. 1. M narts, kalts (käte pühkimiseks) тряпка (для вытирания рук); 2. Li J-Tsv. käterätt, -rätik ручник, полотенце. – Vt. ka tšäsirätte.

tšäsitapõppuuᴅ M pl. linalõuguti, kolgits трепалка, льномялка.

tšäsit́eĺeška M käsikäru тачка, тележка; tšä-sit́eĺeška, se on tehtü kah̆hõõ rattaa päälle, senekaa saab viijjä hod́ mitä raskassa käsi- käru, see on tehtud kahe ratta peale, sellega saab viia ükskõik mida rasket.

tšäsi-tšedrälauta P = tšäsi-tšedräpuu.

tšäsi-tšedräpuu L kedervars веретено, пряслица. – Vt. ka tšäsi-värttänä.

tšäsi-tšinnõᴢ J-Tsv. nahklabakinnas (hrl. voodrita) кожаная рукавица, диал. голица (об. без подкладки).

tšäsitširj/otuᴢ Lu -utuᴢ ~ tšäsi-tširjutuᴢ J-Tsv. 1. käekiri почерк; Lu tširjaa lugin, a tšäsitširjotuss en tää, tšäsitširjotussa en lugõ raamatut ma lugesin, aga käekirja (= käsitsi kirjutatut) ma ei oska (lugeda), käekirja ma ei loe; J tšäsi-tširjutuz on lusti (tema) käekiri on ilus; J tšäsi-tširjutuz om muuttunnu käekiri on muutunud; 2. allkiri подпись; J tšäsitširjutuz on all allkiri on all.

tšäsitšivi P M Ra tšäsi-tšivi J-Tsv. (Kõ) käsikivi ручные жернова; Kõ sis koton javõmma tšäsi-tšivel siis kodus jahvatasime käsikivil; M rüiᴢ kuivõttii i javõttii tšäsitšiveläillä rukis kuivatati ja jahvatati käsikivil. – Vt. ka tšivi, tšäsimüllü.

tšäsi-tšätee Ja-Len. käe alt kinni под руку; guĺatimma germani matrosii kaa i menimmä tšäsi-tšätee (Len. 237) jalutasime saksa madrustega ja käisime käe alt kinni.

tšäsittse P käsitsi вручную; vassaa virtaa on raskas sõutaa tšäsittse vastuvoolu on raske käsitsi sõuda. – Vt. ka tšäzii.

tšäsitunniᴅ Li tšäsi-tunniᴅ J-Tsv. käekell (на)-ручные часы; J tšäsi-tunnid oŋ kullõtõttu käekell on kullatud; Li tšäsitunniᴅ, enne ved́ näit eb õllu käekell, enne neid ju ei olnud.

tšäsitöö¹ M tšäsi-töö K tšäsi-tüü J-Tsv. 1. töö работа, труд; M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb (= õnnestub) iga töö; 2. käsitsitöö; käsitöö ручная работа, ручной труд; рукоделие; M siz alkõ tšäsitöö, naizõd võtõttii tšät̆tee aŋgoᴅ, nõistii puissamaa õlkai siis algas käsitsitöö, naised võtsid kätte hangud, hakkasid puistama õlgi; K tšäsi-töötä tetšiväᴅ käsitööd tegid (naised); J meill para·iko teh́h́ä tšäsi-tüüt: tšen tšedrääʙ, tšem võrkkoa kuoʙ, tšen õmpõõʙ meil tehakse parajasti käsitööd (= kergemat tööd): kes ketrab, kes koob võrku, kes õmbleb.

tšäsit/öö² M-Set., g. -tömää käsitu, kätetu безрукий.

tšäsitöömeeᴢ (Ja-Len.) käsitööline ремесленник; õmpõlia, sapožnikka, stoĺari, buulošnikka omat tšäsitöömehet (Len. 240) rätsep, kingsepp, puusepp ja pagar on käsitöölised.

tšäsivaiva (M) kätevaev, kätetöö работа, дело рук (кого, чьих); alkoriitta meni maalõõ, tetši millõõ taas tšäsivaivoo, piäp taas panna kokkoo puuriit varises maha, tegi mulle jälle kätevaeva, tuleb uuesti üles laduda.

tšäsivarnikkõ K-Al. (P) = tšäsirätte; K tšäsivarnikkõ tšäezä (Al. 40) käterätt käes; P silmivarnikõd i tšäšivarnikõd ain õlõizivat puhtaaᴅ (vaata, et) s-rätid ja käterätid oleksid alati puhtad.

tšäsivar/si K L M Lu Ra (P) tšäsi-varsi J-Tsv. -s Lu käsivars рука; (нижняя часть руки от локтя до кисти); K lahjad on rissimälee pantu tšäsivarrõlõõ pulmakingid on pandud ristiemale käsivarrele; L tšäsivarrõt täünεä lahjoi käsivarred kinke täis; ■ J võta lahs tšäsi-varrõlõ võta laps sülle!

tšäsi-viiru J-Tsv. käejoon линия (на руке); mustõlain tunnõp tšäsi-viirui müü jutõll tulõvõss mustlane oskab käejoonte järgi tulevikku ennustada.

tšäsivikastõ M vikat коса; löömmä tšäsivikas-tõilla niidame vikatitega. – Vt. ka vikahtõ.

tšäsi-värttänä L = tšäsi-tšedräpuu; puol sataa tšäsi-värttäni rl. poolsada kedervart.

tšässimeele vt. tšäziimeelee.

tšästet/oo (R-Lön.), g. -tomaa = tšäästitoo; tšästetomalla [= tšästettomalla] aigalla (Lön. 187) rl. õnnetul ajal.

tšästit/tü [?] (R-Reg.), g. -üü = tšäästitoo; tšästittünä [= tšästittüni?] minu tšärijäiseni [= tšäärijäiseni] (Reg. 19) rl. minu õnnetu, mu emake (mähkijake).

tšäsärät/te (R-Lön. R-Reg.), pl. -et R-Lön. (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv) põlverätt, põll передник (деталь женской вод-ской народной одежды).

tšäsärätti K-Ahl. ninarätt, taskurätt носовой платок.

tšäsä-rättä (R-Reg.) = tšäsärätti; sözö seizob uhzualla tšäsä-rättä tšämmälellä (Reg. 52) rl. õde seisab uksel, taskurätt peos.

tšäsärättü (R-Reg.) = tšäsä-rättä.

tšäsät/tää (K-Ahl.), pr. -än, imperf. -in K tõotada, lubada, kinnitada обещать, по-; annõt palĺo, anna veelä, anna niitä, min lupasit, mine toonaa toivottelit, mine tšävvezä tšäsätit (Ahl. 723) rl. (pulmalaulust:) andsid palju, anna veel, anna (kätte) need, mida lubasid, mida toona tõotasid, mida (kosjas) käies kinnitasid.

tšäz/ii Kett. R P M-Set. Kõ S Lu Ra tšäz̆zii M Kõ I -zii Lu -i J-Tsv. tšäsii K-Ahl. 1. käsitsi вручную; S kõik tööt kotonn tehtii tšäzii kodus tehti kõik tööd käsitsi; M kõik tšäz̆zi õmmõltii kõik õmmeldi käsitsi; J maat peh́misetä mõnõl viittä: adraka, ättšeka, kokaka, tšäzi maad haritakse mitut moodi: adraga, äkkega, kõplaga, käsitsi; I tätä rep̆piäš tšäz̆zii seda (= lina) kitkutakse käsitsi; 2. kätega руками, врукопашную; K palĺai tšäsii ~ J paĺĺa tšäzi paljaste kätega, palja käsi; Ra hiutab ampait tõizõõ päälee, nii mennäštši tšäzii ihub hambaid teise peale, nii minnaksegi käsitsi (kokku); Lu meni starikkaasõõ tšäzzii, nii kõvassi õli viratoi staruha läks taadile kätega kallale, oli nii kuri vanaeit. – Vt. ka tšäsittse.

tšäziimeelee: tšässimeele Kõ-Len. = tšäziimeelii; tšässimeele tulimma õmilõ opõzilõ (Len. 212) käsikaudu tulime (pimedas) oma hobuste juurde.

tšäziimeelii: tšäzimeelii Lu J tšäzzimeelii Lu käsikaudu наощупь; Lu miä häülün tšäzimeelii (pimeda jutust:) ma käin käsikaudu; Lu miä tšäzzimeelii paikkõzin, pimmiä teeʙ tšäzzimeelii ma käsikaudu paikasin, pime teeb (kõike) käsikaudu; J tämä nüd aina tšäzimeelii teep taitaa ta teeb (= koob) nüüd (= vanas eas) vist aina käsikaudu; P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, lähed käsikaudu.

tšäzit/ellä P -ell J-Tsv., pr. -telen P -telen: -teen J, imperf. -telin P J frekv. ← tšäzittää; (kätega) puudutada, käperdada, kiskuda, ligi tikkuda, kätega kallale minna касаться, коснуться (до чего-либо) пальцами, руками; трогать, дотрагиваться; приставать, придираться; P tšäzitteleb minua tuleb mulle kätega kallale, käperdab mind; J siä elä tšäzittee, a võta de tee tüü vällä sa ära (ainult) narri (käperda tööd), vaid võta ja tee töö ära.

tšäzit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in = tšäzitellä.

tšäzitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -ze J puudutamine, käperdamine прикосновение, дотрагивание, ощупывание.

tšä/znä Kett. P M Lu Li -snä J-Must. käsnä Ränk käznä Lu Ku ḱäznä Lu, g. -znää Kett. M Lu Li käznää Lu 1. (puu)pahk; (kase)käsn кап; (берёзовый трутовик); M naappoi kaivõttii tšäznäss puukausse õõnestati pahast; P kahtšipuull kazvap tuoš tšäznä kasepuul kasvab ka käsn; 2. konnasilm; kooljaluu (luuvohand hobuse jalal) мозоль; накостница (на ноге лошади); P tšäznää praavitab dohtari konnasilma ravib arst; M opõzõlla on jalkolaiza tšäznäᴅ hobusel on jalgadel kooljaluud. – Vt. ka kahtši-.

tšäznä-naappa M (pahast tehtud) kauss посу-

да (выточенная из трутовика); naappa lõh-kõõp tšiireess, a tšäznä-naappa eb lõhkõõ puukauss praguneb kiiresti, aga pahast tehtud kauss ei pragune.

tšäzzimeelii vt. tšäziimeelii.

tšä/tee: -t̆tee M I -ttee Lu Li J I kätte (наречие в форме илл-а от tšäsi); Li paan alõtsõt tšättee panen labakindad kätte; I nah sillõõ vittsa, a millõõ enipäänä kaunis muna tšättee annaɢ säh, sulle urvavits, aga mulle anna lihavõtete ajal punane muna kätte; I tšerves tšät̆tee võõtsõõ da mennäs tüülee, salvoaᴢ kirves võetakse kätte ja minnakse tööle, ehitatakse; Lu i vot sitäviisi mõnt kõrtaa mätšikat tšäütii tšäessä tšättee ja vaat sedaviisi käisid pallid mitu korda käest kätte; Li täätemette leüzin, nät ku puuttu tšättee, täätemette puuttu tšättee juhuslikult leidsin, näe, kuidas sattus kätte, juhuslikult sattus kätte; J kõrt puuttuzid minu tšättee (ometi) kord sattusid minu kätte; J tulõõ tšätte menemä tuleroaks minema (= ära põlema); J meevät päivää tšättee makkaamaa lähevad päikese kätte magama; ■ J suurõõ vaivaka levvoimm opõizõt tšättee suure vaevaga leidsime hobused kätte. – Vt. ka tšäsi.

tšät/eesee: -iesie P = tšätee; mitä mustalain pajatti, kõikk millyõ tuli tšätiesie mida mustlane rääkis, (see) kõik tuli mulle kätte (= läks täide); ■ tüttärikkõin öχsü mettsääsie, a levvettii tätä tšätiesie tüdrukuke eksis metsa, aga ta leiti üles (kätte).

tšätšö vt. tšättšö.

tšät/šüᴅ Kett. K L P M Kõ Po Lu Ra J I (R-Reg. Ja) -šüt Ahl. Ränk M-Set. kät́śüᴅ (Ku), g. -tšüü Kett. K L P M Po Lu J -tšüe Ra -tšü J 1. kätki, häll колыбель, люлька, зыбка; L tšättšüü tšebjässi lyõkutaʙ rl. kätki kergeks kiigutab; Lu tšätšüt pantii loikuu õttsaa, loikku õli nõdra kätki pandi vibu otsa, vibu oli nõtke; I ümpär tšätšüttä õli mokoma zanaveska tehtü kätki ümber oli tehtud selline eesriie; J tšättšüü vipu kätki vibu; Lu tšättšüü noikku õli riuku, nõdrõmad õltii mokomad rihmaᴅ, õltii tšättšüü aukkoiss läpi kätkivibu oli ritv, vibunöörid olid niisugused nöörid, olid kätki aukudest läbi (pistetud); M tšäsitöö jalgatoo jumalalõõ risseep. tšätšüt (Set. 16) mõist. kätetu, jalutu kummardab pühapildi ees? – Kätki; 2. (vits)mõrd верша: Ja siäl püütää [= püvvetää] tšätšül, verkolla i aparalla (Len. 251) seal püütakse (kalu) (vits)mõrraga, võrguga ja abaraga. – Vt. ka einä-, jalka-, marja-, nõikku-.

tšätšüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen, imperf. -telin, frekv. ← tšätšüttää.

tšätšüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J kiigutada, äiutada качать, убаюкивать; tšätšüt lass kiiguta last!

tšät̆tee, tšättee vt. tšätee.

tšät/tšö ~ -šö K-Ahl., g. -šöö peidik, peidu- koht; panipaik засада, тайник; кладовка, чулан.

tšättäj/ä (K-Al.), g. -ää = tšäüttäjä; kui nõõn võõraita tšättäjii tšäümää, tšääriäizeni (Al. 44) rl. (pulmaitkust:) kuidas hakkan võõraste (= mehevanemate) juhtimisel elama (~ toimetama), mu mähkijake?

tšätü/ᴅ (K-Ahl.), g. -ee käeke ручка; anna tšääpässä tšätüet, sõrmet liivassa viritä (Ahl. 106) rl. anna (= ulata) kääpast käekesed, liivast sõrmed siruta.

tšävel/lä Kett. Ra (K L J) -le ~ -l J-Tsv. -läɢ (vdjI), pr. -en Ra J, imperf. -in Ra J käia, kõndida, liikuda гулять, прогуливаться, прохаживаться; K menin mettsää tšävelemää, levvin linnuu pezää läksin metsa kõndima, leidsin linnupesa; vdjI eb näüt tšävelem̆mää ei näi käivat; J jänes tšäveleb õrass süümeᴢ jänes liigub orast süües.

tšävi vt. tšäävi.

tšävvel P sammu (käia) шагом (идти); opõn tšäüsi tšävvel, eb johzuᴅ hobune käis sammu, ei jooksnud.

tšä/vvä Al. Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J (Por. R U Ja V Ra) -vve J -vä Lu -üvä K-Salm. kävvä (R Ku) -vväɢ I Чаве Tum., pr. -ün K R P M Ja Lu Li J käün Ku -ü I, imperf. -üzin K R P M Kõ -üzii I -in S Lu Li Ra J -vin Lu käin Ku 1. käia; kõndida; liikuda; minna; tulla ходить; двигаться, прогуливаться, идти; P tämä vyõnua tšäüʙ, vyõnua pajataʙ ta kõnnib aeglaselt, räägib aeglaselt; P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee, seal on jalgsi käidud; I tšen eb jaksaɢ jalgollaa tšävväɢ, se eb i jaksaɢ tüütä tehäɢ kes ei jaksa jalgsi käia, see ei jaksa ka tööd teha; Lu vargas tšäi vattsaᴢ kk. varas käis vatsas (= kõht on tühi); Lu leipä sool. – tšäükaa parvõõ jätku leivale! – Tulge seltsi (sööma)!; Ku se meez muvvall eb oo käüᴅ, ko müllüz da pajaᴢ kk. see mees pole mujal käinud kui veskil ja sepapajas (= see mees on üsna rumal); Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk. sul käib keel nagu koera saba; Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk. keel käib nagu mustlase nahkpiits; Lu kuza on matala ja laivõt tahotaa tšävvä, sinne on kaivottu jooma, laivaa hodu kus on madal ja laevad tahavad liikuda, sinna on kaevatud joom, laeva läbisõidutee; M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla; Lu miä rutan tšävvä, meen lafkaa ma ruttan (minna), lähen poodi; P pää maas tšävvä johzõʙ (= tšäüʙ) käib, pea norus; Lu miä tšäin paĺĺoiz lidnoiᴢ ma käisin paljudes linnades; K tämä tšäüsi lidnaza ta käis (korra) linnas; K tämä tšäüsi lidnaa ta käis (sageli) linnas; K tšäüs ain pittšii matkoi käis aina pikkadel reisidel; I eellä vettšerin̆naa piti tšävväs suk̆kua müü enne lahkumisõhtut tuli (pruudil) käia mööda sugulasi (= sugulasi pulma kutsumas); P a mettsävahti tšäüsi taloss taluo niku mõizanikka sei i jõi aga metsavaht käis (ennemalt) talust tallu (söögikorda), sõi ja jõi nagu mõisnik; M meile tšäüsi issumaa ühs naapuri meil käis üks naaber aega veetmas (istumas); J ize vana meeᴢ, a jõka praaznikk suvab võõrõzis tšävve ise vana mees, aga igal pühal armastab võõrusel käia; P d́eda tšäüp tšüntämäzä a baba tšäüb marjaza a vohot karjaza taat käib kündmas, aga eit käib marjul, aga kitsed (käivad) karjas; J õma itšä tšäütii karjuššinna (kogu) oma elu käidi karjuseks; M ain tšäütii eittsee opõzia kaittsõmaa aina käidi õitsil hobuseid karjatamas; Lu sikuri, tšen sikoja tšäi karjaᴢ seakarjus (oli see), kes käis seakarjas; S rissijekaa tšävväs progonall jüripäeval käiakse ristidega karjatänaval; M eellä tšäütii tuulalõõ kal̆loita püütämää ennemalt käidi tulusel kalu püüdmas; Ku vanamoori läkäs, kui käüt́śii teoll vanamoor rääkis, kuidas käidi teol; Li siz möö tšäimmä nätälittää kõrralla siis me käisime nädalate kaupa (mõisas) korral; P pojod ain tšäüsiväd meil taraz õunõi varkail poisid käisid aina meil aias õunavargil; P vanat škouluza ep tšäünnü vanad koolis ei käinud; V tööll ei tšäütü tööl ei käidud; I nätilpäivällä tšäüzimmä tšerikkoo pühapäeval käisime kirikus; Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas; Po nõizõd uusiis sõppõiš tšäümää hakkad uute rõivastega käima; P tüttärikko võisi tšävvä paĺĺai päi tüdruk võis käia paljapäi; K pokoinikka kotoosõõ tšäüʙ surnu käib koju; P opõn tšäüsi tšävvel, eb johzuᴅ hobune käis sammu, ei jooksnud; Lu tšäümizee tšäi, a mittää ep pajattanuᴅ käis küll, kuid midagi ei rääkinud; Lu tšäümissä tšäin käisin asja pärast; Lu se tšäümizee tšäi siεl see käis seal üsna hoolega (= tihti); I meez ep tšäünün naizõõ tüv̆vee mees ei käinud naise juures (magamas); 2. käituda, ümber käia обращаться, обходиться; P tämä ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei oska (teise) inimesega ümber käia (= ei oska käituda); 3. kosida, kosjas käia сватать, свататься; L tuli narvass halli parta, rikaz minua tšäümεä rl. tuli Narvast hall habe, rikas mind kosima; P no, poika meni tšäümääsie, kuttsõ bat́uškaa i matuškaa noh, poiss läks kosja, kutsus (kaasa) ristiisa ja ristiema; Lu nüüd ep tšävvää koziᴢ nüüd (enam) ei käida kosjas; 4. kanda, rase v. tiine v. käima peal olla быть на сносе, быть в интересном положении; Kõ voho viis kuut tšäüʙ i lammaᴢ viis kuuᴅ, a lehm i naizikko on ühel viisii ühesää kuuᴅ kits kannab viis kuud ja lammas viis kuud, aga lehm (on tiine) ja naine on (käima peal) ühteviisi üheksa kuud; 5. käia, kurameerida ухаживать (за кем-нибудь); I vanõpat tääsivät tšen kummaakaa tšäüʙ vanemad teadsid, kes kellega käib; 6. käia, käärida (õlle kohta) бродить (о пиве); Lu hiiva panõb olluu tšäümää pärm paneb õlle käima; Lu tšäünnü oluᴅ käinud õlu; P õlud liikaa tšäüsi, bõlõ sitä voimaa õlu käis liiga (kaua), pole (enam) seda võimu; J braagaa teh́h́ää sukurissa, sukuria i hiivaa pannaa, näteli-päivät tšäüʙ, mõni paab i umalaa b-t tehakse suhkrust, suhkrut ja pärmi pannakse, nädalapäevad käib, mõni paneb ka humalat; 7. käia, töötada ходить (в значении ‘действовать, работать’); P mašina tšäüp paaruukaa masin käib auruga; J müllü vass para·iko pantii tšäümää veski just praegu pandi käima; 8. käia, kõlada, kosta прозвучать, раздаться; Ku d́i miä en i näht ko hän laŋkiiz maahaa nii kiiree, kui paukku käi ja ma ei näinudki, kuidas ta langes maha nii kiiresti, kui pauk käis; ■ Lu veri nõisi tšäümää veri hakkas käima; J elo-iiri eläʙ, juõltii ku inimizel veri tšäüʙ „eluhiir” elab öeldi, kui inimesel veri käib; J kui tšäsi tšäüʙ kuidas käsi käib?; Lu se laulu tšäi läpi kõrvie see laul käis kõrvadest läbi (= lauldi liiga kõvasti); J viŋka tuuli tšäüb läpi vinge tuul käib läbi (= puhub läbilõikavalt); Lu riissad on nii pantu niku tormi tšäünüᴅ asjad on nii pandud, nagu (oleks) torm (üle) käinud; Lu linnalaizõt tultii kottoo tšäümää linlased tulid (maa)koju käima; J tšäümez õlõmõᴢ [= õlõma] puhkusel olema; Li innaakaa tšäüti kõik üvässi hinnas lepiti kokku; M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on (nii) üdini halb inimene. – Vt. ka tšäütellä.

tšääju vt. tšaaju.

tšään/ellä M -nellä K-Al. Ja-Al., pr. -telen: -teen M, imperf. -telin frekv. ← tšääntää; M maa i taivaz ühezä, nii on kehno sää, tšäänteep kõig metsää puuᴅ maa ja taevas on koos, nii halb ilm on, kisub (käänab) kõik metsapuud üles; M kui on suur tuuli, siz juõllaᴢ: alkõ tšäänellä, vag nüt teep sõrtua kui on tugev tuul, siis öeldakse: hakkas (puid) üles kiskuma, vaat nüüd teeb tuulemurdu; ■ Ja elä vee tšülälee lausua, tšälüü tšäännellä sõnoja (Al. 52) rl. ära vii külale kõnelda, kälile sõnu väänata.

tšäänti/ä (Kõ J), pr. -in Kõ, imperf. -zin = tšääntüä; Kõ kuh̆hõõ tšääntiiʙ kuhu käändub (pöördub)?; J a ize pöörähtäs (tšääntis) kottoo tulõmaa aga ise pöördus koju tulema.

tšään/tää K P M Kõ J (Kett. Pi Ke) tšεäntεä L -tääɢ I, pr. -än Kett. P M Kõ tšεänän L -nän K-Ahl. -en Pi Ke J, imperf. -in K P M käänata, pöörata, keerata; (üles) kiskuda; (heinu) kaarutada; поворачивать, оборачивать; выворачивать; ворошить (сено); J koto tšättee tšäänetää rl. maja kätte käänatakse (= antakse); M nagassa tšääntääᴢ nagast keeratakse (õlu jooksma); M tšäänä lännikko alassui keera pütt kummuli; M ležib alassui, ni päätä eb tšääntänü lamab silmili, peadki ei pööranud; L šuuba tšεänettii pahnõippäi kasukas pöörati pahupidi; M paadra on suuri tuuli, kumpa metsää puut tšäänäb juurina·a keeristorm on suur tuul, mis kisub metsapuud juurtega (maast); M üφs on vihkoi tšääntäjä, tõizõt tappaaᴢ üks on vihkude (ümber)pööraja, teised peksavad reht; I meemmäg einää tšääntämää lähme heina kaarutama; I tšen einää lüüʙ, tšen ar̆roaʙ, tšen tšäänäʙ, tšen kok̆koo paaʙ, tšen mitä tiiʙ kes niidab heina, kes riisub, kes kaarutab, kes paneb kokku, kes mida teeb; M vatruška on ilma päällüskoorta, va serväd on vähäkkõizõõ tšäänättü kohupiimakook on ilma pealmise koorikuta, vaid servad on natuke (üles) käänatud; L tämä vohuo tšεänti tagaaᴢ ta ajas kitse tagasi; M tämä sõrmussõõ tšäänti tõisõõ tšättee ta pani (keeras) sõrmuse teise kätte; M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõmaa tšäänäʙ pealt on ilus vaadata, aga alt ajab (keerab) oksendama; L spirka tšεänäp tuizgud i tšülmäᴅ vällεäsie spiridonipäev pöörab tuisud ja külmad ära; M tšäänäp tuulõõ tõisõõ poolõõ pöörab tuule teisele poole (tuul pöördub); ■ Kõ mat̆tauttii tšüläz on starikka, kumpa tšäänäb jälleᴅ; meill õli opõn ävinnü i tämä tšäänti jälleᴅ Matautio külas on taat, kes pöörab jäljed (juhatab haldja jälgedele sattunud looma või inimese õigele teele); meil oli hobune kadunud ja ta pööras jäljed (tagasi).

tšään/tüä P M Kõ (Kett. K L K-Ahl.) tšεäntüä L P, pr. -ün K M Kõ -nün K P -tüün P, imperf. -tüzin K P M käänduda, pöörduda, keerduda, (millekski) minna v. muutuda повор/ачиваться, -отиться; обор/ачиваться, -отиться; обратиться (во что-либо); P piäp tšεäntüä kotuosyõ peab koju (tagasi) pöörduma; P tšääntüziväd lahzõd metsäss vällää lapsed tulid (pöördusid) metsast välja; Kõ tšäänü ümpär pöördu ümber!; M tšäänü tağgaaᴢ tule (pöördu) tagasi!; M mizessä tšäänüʙ, kazvap kapusaa pää, se on kapusaa süä, pääsurja millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa süda, südamik; M õzra tšäänüp päälee oder loob pead; M mitäleep tšääntü piimä vorogassi millegipärast läks piim kohupiimaks; M tšako kukub nii kaugaa, kunniz õzra ep tšäänü päälee kägu kukub nii kaua, kuni oder hakkab pead looma. – Vt. ka tšeertüä, tšääntiä, tšäänütä.

tšäänt/üüssäɢ (I), pr. -üü, imperf. -üjee I = tšääntüä; tšääntüüɢ tak̆kaa pöördu ümber; tšääntüje tänneɢ ta pöördus siia; vot kõõs tšääntüüp kattilaa poolõssa .. kehno tuuli, too leep kehno ilma vaat, kui pöördub Kattila poolt (puhuma) halb tuul, siis tuleb halb ilm; tuuli tšääntüjee tuul pöördus.

tšäänüt/tääɢ I, pr. -ää, imperf. -ii = tšääntää; ovõssa piäp tšäänüttääɢ tõisõõ poolõõ hobune tuleb pöörata teisele poole (minema).

tšään/ütäɢ I, pr. -üü, imperf. -üzii = tšääntüä; ahaz akkunaluᴢ, eb õõ kuza tšäänütäɢ väike (kitsas) õu, ei ole, kus (ringi) keerata; siällä meet tääk kui tämä, kase vazikka, meet tääk kui tšäänünnüɢ (lehma poegimisest:) mine tea, kuidas ta (on) seal (= lehma sees), see vasikas, mine tea, kuidas on end keeranud.

tšääp/pi vdjI, g. -ii = tšääppä.

tšääp/pä Kett. K P M Kõ Po I (Al. Len. R U) tšεäppä L P, g. -ää U P Po I kääbas, kalm, kalme, hauaküngas могильный холм, могила; M auta on kaivõttu. a sis ku jo tukataᴢ, ümperikkoa kõig laadiaz mättääᴅ, siz juõllaᴢ: tšääppä on valmiᴢ haud on kaevatud. Aga siis, kui juba aetakse (haud) kinni, ümberringi seatakse puha mättad, siis öeldakse: kääbas on valmis; P pannass mogilaa pεälie suur paasi, sitä kuttsuass tšεäppä haua peale pannakse suur paekivi, seda nimetatakse hauakünkaks; K naizõd mentii kalmoilõõ pominoittamaa, munaa veetii, trotšonaa veetii, tšääpälee pantii vähezee naised läksid kalmistule surnuid mälestama, viidi muna, (küpsetatud) kartulimunarooga viidi, kääpale pandi natuke; I tšääppä on šveedaa aigassa (see) kalme on Rootsi ajast; L tulõ izεä tšεäpälie tule isa kalmule.

tšääre/m Ke, g. -mää = tšääve.

tšääreü/tä (M), pr. -n, imperf. -zin M = tšäär-iütä; maot tšääreüziväd rätteesee maod mässisid end räti sisse.

tšäärij/ä K-Al. R tšärijä R-Reg., g. -ää mähkija (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) пеленательница (ласкательное обращение к матери в народных песнях); K Ja meill on enneni eloza, tšäüp tšäärijä rihezä meil on mu ema elus, käib mähkija toas; R nõizõ nõsattaja tšääpässä tšäärijä tõuse kääpast, (mu) hüpitaja, (mu) mähkija.

tšääri/jäin: -äin (K-Al.) tšärijäin (R-Reg.) kääriäin (R-Lön.), g. -jäizee mähkijake (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) пеленательница (ласкательное обращение к матери в народных песнях); K kui nõõn võõraita tšättäjii [< tšäüttäjii?] tšäümää, tšääriäizeni (Al. 44) rl. (pulmaitkust:) kuidas hakkan võõraste (= mehevanemate) juhtimisel elama (~ toimetama), mu mähkijake?

tšäärittäjäi/n (K-Al.), g. -zee = tšäärijäin; vet eb lie meelütettü meelüttäjäni, eb lie tšäütü tšäärittäjäizeni (Al. 44) rl. (pulmaitkust:) minust ei saa ju meelitajat, mu meelitaja (= ema), minust ei saa (nende kommete järgi) käijat, mu mähkijake.

tšäärit/tää M, pr. -än, imperf. -in (kokku) sobitada, sokutada (paaripaneku kohta) сватать, со-, простор. скрутить (воедино); siz võtti tšääritti ühtee pĺemänikaa i mind́ää siis võttis sobitas kokku (= abiellu) vennapoja ja tema (tulevase) naise.

tšäär/iä Kett. Ke M Kõ Po Lu Li Ra J (K-Al. R U P S) tšεäriε L kääriä (R-Lön. Ku) -äɢ, pr. -in M Kõ S Lu Li J tšεärin L -ii I, imperf. -izin M Kõ S Lu J -izü I 1. käärida, (kokku) keerata, rullida, (sisse, ümber) mässida; (ümbert kinni) siduda зав/ёртывать, -ернуть, об/ёртывать, -ернуть; кутать, закут/ывать, -ать; I pääsurja, kuhõõ kaŋgassa tšäärittii kangapakk, kuhu (peale) kangast kääriti; M ülekolodal on tšäärittü niitiᴅ lõimepakule on kääritud lõimed; M mind́ä tšääri sõvad i sitõ tšiini minia keeras riided (kokku) ja sidus kinni; Lu tšääritää, niku rulluᴅ, neᴅ kutsutaa kääritüᴅ (õhukeseks rullitud tainast) keeratakse nagu rullideks, neid kutsutakse rullklimbid; M lahsi õli lampaa nahgaa süämmee tšäärittü laps oli lambanaha sisse mässitud; M meh̆hiill õli jalkarätti tšäärittü ümperi jalgaa meestel oli jalarätt ümber jala mässitud; M tšennää paglad õltii tšäärittü põlvõõssaa pastlapaelad olid seotud põlve(de)-ni; J tšääri jaššikk nät kaze punotuu paglaka tšiin seo kast vaat selle punutud nööriga kinni; I vattsamakonahka puhassaass i siis sinneɢ pannass lih̆haa, tšääriäss niittilöillä i siis tšihuttaass maonahk puhastatakse ja siis pannakse sinna liha, seotakse niitidega (ümbert kinni) ja siis keedetakse; 2. kerida мотать; Lu lõŋk on tšäärittü tšeräl lõng on keritud kerasse; Lu miä mäsüss õikõtin i tšäärizin niitii ma harutasin niidi sasipuntrast (lahti) ja kerisin (ära); 3. (last) mähkida пеленать, за- (ребёнка); R annakka kjäpästä kättä naise käärittü (Lön. 186) rl. anna kääpast kätt, naise mähitu; I lahsi õli kapaloisõõ tšäärittüɢ laps oli mähkmetesse mähitud; I tšäärizii lahsõõ, rintaa annõõ mähkisin lapse, andsin rinda; 4. matta, peita хоронить, по-, с-; L tšεäppεä tšεärin õmaa parii parkkulaizyõ (itkust:) kääpasse peidan oma kaasa, kullakese; P siä õlõt tšääppää tšäärittü i autaa avvattu rl. sa oled kääpasse kääritud ja hauda maetud; S tšen tüvvee siä tšäärit õmaa pää (Len. 268) kelle juurde sa peidad oma pea? – Vt. ka tšeriitä, tšeriä.

tšääriü/ssä (J-Tsv.) -ssäɢ I, pr. -ʙ J I, imperf. -zi 1. (ümber) keerduda обм/атываться, -отаться; J tsepa ize tšääriüb ümper špiliä kett ise keerdub ümber peli (~ ankruvinna); I ümper kag-laa tšääriünnük kase napa ... ümber kaela (oli) keerdunud see naba(nöör); 2. ennast sisse mässida укут/ываться, -аться; I iuhsõt pitšäᴅ, iuhsilla kattõup kõittši, tšääriüb ivuhsiissõõɢ, niin i tšäüʙ (näkist:) juuksed (on) pikad, juustega kõik katab enese, mässib end juustesse, nii käibki.

tšääriü/tä (P), pr. -ʙ, imperf. -zii: -ᴢ P (ümber) keerduda обм/атываться, -отаться; P i ruoska tšääriüs kõikk ümpär puuta ja piits(anöör) keerdus kõik ümber puu. – Vt. ka tšääreütä, tšäärüä, tšäärüüssä.

tšäärm/e J, g. -ee madu, uss змея; murud on mussiissõ matoissõ, karkõissa tšäärmiissä rl. pudi on (tehtud) mustadest madudest, kibedatest ussidest.

tšäärm/ä M, g. -ää (valmiskootud) kangas (вытканное) полотно; tšäärmä meeb alakolodaasõõ valmiskootud kangas läheb (~ jookseb) kangapakule.

tšäärü/ä Lu (M Li), pr. -ʙ M Li, imperf. -zi keerelda крутиться, вертеться; M täm tšäärüb niku akanaa kuĺa ta keerleb nagu aganakott; ■ Lu täll omat tšäed evät tšäärü, a kõiɢ rahvas teh́h́ää tälle tal oma käed ei oska midagi teha, aga inimesed teevad talle kõik; Lu millõõ se tüü ebi tšäärünnü mulle see töö ei sobinud (mul see töö ei laabunud); Li tõizõll tüü tšäärüʙ, a tõizõll ep tšäärü ühel töö edeneb, aga teisel ei edene. – Vt. ka tšääriütä.

tšäärüü/ssä Lu Li, pr. -ʙ Lu Li, imperf. -zi Li -ᴢ Lu Li = tšääriütä; ■ Li tüü tšäärüüs teh́h́ä töö sai hästi tehtud, töö läks korda; Lu sill ep tšäärüü se tüü sul see töö ei edene; Lu sinnuu tšäez ep tšäärüü mikkä tüü sinu käes ei lähe miski töö.

tšääst/i P (R-Lön.), g. -ii P õnn счастье; P mill bõlõ õnnõa vai tšäästii mul pole õnne; P tämää tšäästi vai õnni tema õnn.

tšäästit/oo: -ü K-Al., g. -tomaa õnnetu несчаст-ный; K kui nõõn võõrai tšättä müö tšäümää tšäästitü, võõrai meellüttäjõisiä meellüttämää (Al. 51) rl. (pulmaitkust:) kuidas hakkan võõraste (= mehevanemate) juhtimisel elama, (ma) õnnetu, (kuidas) võõraid meelitajaid meelitama? – Vt. ka tšästetoo, tšästittü.

tšäästiv/ä: tsjäästivä R-Lön., g. -ää õnnelik счастливый; sisi leenet õnneva .. tsjäästivä rl. siis saad õnnelikuks.

tšääv/e Kett. P M Kõ tšεäve P, g. -ee M kääv, (kanga)pool катушка; M tšäävet tehtii tohossa, tšäärittii kok̆koosõõ, a siš tšihutattii, tšihvaa vet̆tee lazzõttii i annõttii õlla kunniz jahub vesi käävid tehti tohust, keerati kokku, aga siis keedeti, lasti keeva vette ja lasti olla, kuni vesi jahtub; Kõ tšääve on pantu surmukkaa süämmee i vot i kooᴅ kääv on pandud süstiku sisse ja vaat koodki. – Vt. ka tšäärem, tšäävi, tšäävä.

tšääve-kõtara Kett. tšäävekõtara Kõ = tšäävipuu.

tšäävet/tää Kett. M, pr. -än, imperf. -in (lõnga) poolida, kääve teha наматывать, намотать; M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast). – Vt. ka tšäävittää.

tšääv/i Kett. Kõ Lu I tšävi M-Len. käävi Kõ, g. -ee Lu = tšääve; Lu kuõ pannaa tšäävijee kude keritakse (pannakse) käävidele; Kõ tšäävi pannas surmukkaa, surmukka meep sinne i tänne kääv pannakse süstikusse, süstik käib (kududes) edasi-tagasi; I ühsi tšäävi kõõz lõppuuʙ, sis tõin pannassõ tšäävi kui üks kääv lõpeb, siis pannakse teine kääv (süstikusse).

tšäävipuu Ränk Kõ (puust) käävivarras (деревянный) стержень катушки; tšäävipuu kutsuttii, sen̆nee puu paaᴅ, ühz õtts on teräväss tehtü, ja tšäellä ajad ümpärikkoa käävipuuks kutsuti (käävivarrast), selle puu (~ varda) paned (käävist läbi), (varda) üks ots on teravaks tehtud, ja (käävi tehes) ajad käega (varrast) ringi. – Vt. ka tšääve-kõtara.

tšäävirata/ᴢ: -s Ränk pooliratas, -vokk (lõnga poolile kerimise riist) колоброд (приспособление для навивания ниток на катушку).

tšäävit/tää Ra, pr. -än Ra, imperf. -in = tšäävettää; miε tšäävitin faabrikkaᴢ ma poolisin vabrikus (= olin vabrikus poolija).

tšääv/ä M Lu, g. -ää M = tšääve; M siz on surmukkõ tšäävääkaa siis on (kangakudumisel veel) süstik kääviga; Lu tšäävä pannaa surmukkaasõõ kääv pannakse süstikusse.

tšäüj/ä M Lu (Al. Ra), g. -ää 1. pl. kosijad, kosilased женихи, сваты; 2. Lu tšülää tšäüjä külaskäija (= inimene, kes ei püsi kodus). – Vt. ka tee-.

tšäükki vt. tšäüttši.

tšäümizastia: tšäümisastia Ränk käimatõrs, õlletegemisnõu чан для варки пива.

tšäümizi J-Tsv. möödaminnes мимоходом; nii meni uhkassi, jot i tšäümizitši ep tuõ meit katt-soma läks nii uhkeks, et isegi möödaminnes ei tule meid vaatama.

tšäüt/ellä K (Kett. J) -elläɢ (I), pr. -telen K -teen Kett. K J, imperf. -telin pidevalt käia, käia edasi-tagasi ходить взад-вперёд, туда-сюда; K tšäütteeb eteez tagaaz i idgõb ize-enelleeze (Al. 22) käib edasi-tagasi ja itkeb endamisi (itku); J miä ain tšäütteen ühtperää poštii tširjõikaa (postiljoni jutust:) ma käin aina ühtsoodu postis (= postiveos) kirjadega; I hülkäüzi alassiɢ, tšäütteep tarõa müü võttis end alasti, käib edasi-tagasi mööda sauna.

tšäü/teᴢ Kett. -deᴢ [?] (U J), g. -ttee Kett. -tee U J pärm дрожжи; U no siz miä paan tšäütee, paan iivaa, nõõp tšäümää noh, siis ma panen pärmi, (õlu) hakkab käima. – Vt. ka tšäüttši.

tšäütezõluᴅ M käinud õlu перебродившее пиво.

tšäü/ttši J-Tsv. -kki M Lu, g. -tšii J 1. käimine; käik хождение; ход; J tšäüttšii etes-takaᴢ menni paĺĺo aikaa edasi-tagasi käimisele läks palju aega; J tšülää tšäüttši külaskäimine; M täm̆mää tšäükki on niku kan̆naa arkkamuᴢ tema käik on nagu kana samm (= ta käib lühikeste sammudega); J tasõin tšäüttši tasane käik; 2. käärimine брожение; Lu tšäükki astja (õlle) käimatõrs; 3. pärm дрожжи; J veelko(se) om pantu olusõõ tšäüttšiä kas õllesse on pärmi pandud? – Vt. ka tšäüteᴢ.

tšäüttäj/ä Lu Li, g. -ää juht, juhataja, juhtija руководитель, вождь; Li vana äijä õli taloo tšäüttäjä vanavanaisa oli talu juhtija (= talus peremees); Lu Li riikii tšäüttäjä riigijuht; Lu kontturiz õllaa aźźaa tšäüttäjäᴅ kontoris on asjaajajad. – Vt. ka väli-.

tšäüt/tää Lu Li -tä J, pr. -än Lu Li -en J, imperf. -in Lu J 1. juhtida; (talu) pidada водить, вести, руководить; Lu deśatnikka, tšen tšäütti tüütä kümnik (oli see), kes juhatas tööd; Lu leski nain, meessä eb õõ, piäp tšäüttää talloa lesknaine, meest ei ole, peab talu pidama; Lu miä võtan kõik talotusõõ ommaa tšättee i nõizõn tšäüttämää ommaa viisii ma võtan kogu majapidamise oma kätte ja hakkan (talu) pidama oma moodi; 2. talutada, viia käekõrval вести, прогуливать; J tšäüt lass tšäess vii last käekõrval; J perält suurõ ajo tšäütetä ovõiss pärast suurt sõitu kõnnitatakse hobust (mahajahutamiseks); ■ J tšäe kõrvõll tšäüttemä saamatut inimest juhtima.

tšäüt/ävä: -ev J-Tsv., g. -ävää (läbi)käidav проходимый; vihmõkkall tšezäll kõik sood eväd õõ tšäüteveᴅ vihmasel suvel ei ole kõik sood (läbi)käidavad.

tšäüvä¹ vt. tšävvä.

tšäüvä² vt. tšezzee-.

tšö- vt. ka kö-.

tšöh̆hiä, tšöhhiä, tšöh̆hiäɢ vt. tšöhiä.

tšöhis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. köhida кашлять, покашливать; vai teill oŋ kõig jäättüstü, ku nii vaĺĺussi tšöhisellä kas teil on kõik (end ära) külmetanud, et nii kõvasti köhivad?

tšöhiskõ/lla: -ll (J-Tsv.), pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin frekv. = tšöhisella; siä taita tšülmessüzit, ku tšöhiskõõᴅ? sa oled vist külmetanud, et köhid?

tšöhi/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = tšöhiä; siä tšöhid niku opõin sa köhid nagu hobune.

tšöh/iä P Ra J-Tsv. (Kett. K-Ahl.) tšöh̆hiä M tšöh̆hiäɢ (I) -hiä Lu, pr. -in Kett. K-Ahl. P M Lu Ra J tšöh̆hii I, imperf. -izin Lu Ra J köhida кашлять; M kui lahzõt tšöh̆hiäs, kõõz on jäättünnü, sis toož tšülvettääz lavalla kui lapsed köhivad, kui on külmetanud, siis ka viheldakse (neid) laval; J hülkät siä tšöhimess, miä m või sinu prökkömiss kuunõll kas sa jätad köhimise (järele), ma ei või sinu läkastamist kuulata; J prökisseep tšöhiä rögiseb köhida. – Vt. ka tšöhisellä, tšöhiskõlla.

tšöh/ä Kett. K-Ahl. L P M Lu Ra J, g. -ä ~ -ää J -εä L köha кашель; P lahzõll on tšöhä lapsel on köha; J joonittõõ rohkap kujall, ni saad eb va mokoma tšöhä jookse rohkem väljas, siis saad, mitte ainult niisuguse köha; M nõkõzõd on tšöhässi nõgesed on köha vastu; Ra ebõõ üvä tšöhiä, a tšöhä tuõʙ ei ole hea köhida, aga köha tuleb (peale); J tukõhtup tšöhäse lämbub köhasse; ■ L tšöhεä umal kuivattaass i tšöhäss tšihuttaass tšaita valge ristikhein kuivatatakse ja köha vastu keedetakse (sellest) teed.

tšöhähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J köhatada кашлянуть; va tšöhähtäzin i kõig linnud lennetti tuulõõ (ma) vaid köhatasin ja kõik linnud lendasid laiali (lendasid tuulde). – Vt. ka tšöhättää.

tšöhäkukka Li raudrohi тысячелистник.

tšöhäroho J = tšöhäkukka.

tšöhät/tää ~ -tεä P, pr. -än P, imperf. -in P = tšöhähtäässä; tšöhätin kahs kõrtaa köhatasin kaks korda.

tšövv/i J-Tsv., g. -ee J = tšöüsi.

tšöühükko/nõ: -nee K-Ahl., g. -zõõ kehvake, viletsake, vaeseke бедненький, скудненький; tämä oli tšöühükkonee (Ahl. 108) ta (= mees) oli kehvake.

tšö/üsi K-Ahl. J köüsi Ränk Lu (Li) köhusi Kr, g. -vvee K J (nooda)köis, -nöör верёвка (у невода); J tšövvess tõmmõta nootta noodaköiest tõmmatakse noota; Lu ühs entš ajab ŕuukua, i lapap köütte üks inimene ajab ridvaga jää all noota (edasi) ja lappab köit; Li näil õli mahhaa jo lüütü ned vorotõᴅ, i sis kövvet sinne tõmmõttii ainõ ni neil (= kalureil) olid ju maasse löödud need pöörad, ja siis tõmmati (nooda)köied sinna aina nii; J noota tšöüsi katkõᴢ noodaköis katkes. – Vt. ka tšövvi.

tšöüsii/n J-Tsv., g. -zee J köiest (tehtud) из верёвки, верёвочный.

tšöüsi-rihma ~ tšöüs-rihma (J-Tsv.) noodaköis верёвка (у невода); nõizõmm škiivama noota tšöüs-rihmoi(t) hakkame noodaköisi (pööraga) kerima.

tšöüt/tää (K-Ahl.), pr. -än, imperf. -in (kinni) köita, siduda завяз/ывать, -ать, привяз/ывать, -ать; mihee sille tukka-päätä. jalkojani jahsamaase, tšentšiäni tšöüttämääse (Ahl. 106) rl. milleks sulle pikajuukselist (= naist)? Minu jalgu lahti võtma, minu pastlaid kokku köitma.

tšü- vt. ka kü-.

tšüet/tää (K-Ahl. J), pr. -än, imperf. -in põletada жечь; J kapussmaatõ põlõtõttii, tšüetettii kapsamaal põletati alet, tehti kütist; K entinee ajutoo nainee tšennät tšöütti, ne kavotti, rätet uhtõi, ne upotti, saunaa tšütti, sen tšüetti, poolee paikass põletti (Ahl. 106) rl. endine ajutu (~ mõistmatu) naine köitis pastlad (kokku), need kaotas, (jala)rätid uhtus, need uputas, sauna küttis, selle põletas.

tšührä/äjä Ja-Len. -jä Len., g. -äjää pagar пекарь; tšührääjä tšühtüttäp [= tšühzüttäp] leipoo (Len. 240) pagar küpsetab leibu.

tšüh/se Kett. P M, g. -zee = tšühsi; M tšühzed marjaᴅ küpsed marjad.

tšühse/essä Li (J-Tsv.), (sõnatüvi основа слова:) tšühsee- J-Must. -ss Li (J-Tsv.), pr. -eʙ ~ -ʙ Li, imperf. -ezi Li = tšühseä; Li tšämmelkakut tšiireeltää tehtii, pantii ahjoo ettee, tšämmelkakku tšühseezi siäll paistekakud tehti kiiresti, pandi ahju ette (= ahjusuule), paistekakk küpses seal; J leived üvässi tšühsessä, ahjos paĺĺo ähüä leivad küpsevad hästi, ahjus on palju kuumust; J nagriss avvottii ahjoᴢ, siäl autuustii i tšühseestii naerist hautati ahjus, seal (see) haudus ja küpses.

tšühsee/tä (M-Set.), pr. -ʙ M, imperf. -zi = tšühseä.

tšühse/nessä (J-Tsv.), pr. -neʙ, imperf. -ni = tšühseä; ahjos ku on ähü, siiz leived üvässi tšühseneveᴅ kui ahi on kuum, siis leivad küpsevad hästi.

tšühse/tä: -täɢ I, pr. -eʙ I, imperf. -zi = tšühseä; miltene üvä drotšona. rehtelalla tämä tšühseeʙ milline hea kartulimunaroog, see küpseb pannil; piäb antaak kahsi tunnia tšühsetäɢ (leibadel) tuleb lasta kaks tundi küpseda.

tšüh/seä (Kett. K-Al. M Kõ Lu Li J) -siä Kett. Pi M -sä M (Kett.) tšüsä Pi M-Set. (Kett.), pr. -zeʙ M Lu, imperf. -si M Kõ küpseda выпекаться, печься; M leipä tšühzep kahs tun̆nia leib küpseb kaks tundi; M leivälee piäb antaa õma aika, kahs tun̆nia piäb leiväle tšühsä leivale peab andma oma aja, kaks tundi peab leib küpsema; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ, siz jo makuzassi aisu se leeʙ, sveežaa leivää aisu leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad, siis tuleb juba magus lõhn, värske leiva lõhn; J vähä tšühsennüd leip on imiä vähe küpsenud leib on imal; M üv̆vii tšüznü hästi küpsenud. – Vt. ka tšühseessä, tšühseetä, tšühsenessä.

tšüh/si vdjL Kett. K-Ahl. M-Set. (Len. K Ja-Al.) -s J-Tsv., g. -zee küps, valmis (ka küpsetatud, keedetud jne.) зрелый, спелый; испечённый; поджаренный; K ohto meillä tšüssä mettä, aznutta õlutta (Kett. 776) rl. küllalt on meil valmit mett, selget (settinud) õlut; J proovva, jok maamun on tšühs proovi, kas kartul on küps. – Vt. ka tšühse, tšühsä¹.

tšühs-vesi J-Tsv. keev vesi, keedetud vesi кипяток, кипячёная вода; samovaraz on tšühs-vesi samovaris on keev vesi.

tšüh/sä¹ P, g. -zää = tšühsi.

tšühsä² vt. tšühseä.

tšüh/sää K L M (Lu), pr. -zän, imperf. -zin küpsetada печь, выпекать; M tšühzetüd omenaᴅ küpsetatud kartulid; Lu saijjaa teχ ́ χ ́ ää i piirgoja tšühzetää umpi-ahjoᴢ saia tehakse ja pirukaid küpsetatakse kinnises ahjus; K tšühzettii maa-munõi küpsetati kartuleid. – Vt. ka tšühzettää, tšühzüttää, tšütšettää².

tšüh/süä: -süäɢ (I), pr. -züü, imperf. -süzii = tšühsää; tšühzüttii piirgaa küpsetati pirukat.

tšühzettemizi J-Tsv. küpsetades; praadides; keetes выпекая; жаря; кипятя.

tšüh/zettää M S Lu (Kett. Kõ) -zettεä L -zettä J-Tsv. -settää vdjL (K-Ahl.) -settääɢ I (vdjI Ma), pr. -zetän M-Set. Kõ -zeten J -setän K-Ahl. -settää I, imperf. -zetin M Kõ J -settii I küpsetada, praadida; keeta печь, выпекать; жарить; варить, кипятить; S leivät tšühzetättii kotonn leivad küpsetati kodus; M kotoahjolaiza on ahjoo põrmõta, siäl vet́ tšühzettääz leipää i piirgoo koduahjudes on ahjupõrand, seal ju küpsetatakse leiba ja pirukaid; I leivät tšühsettii, algod rih̆hee kan̆nõõ leivad küpsetasin, kandsin puud tuppa; I tšihutattuk kõittši õl̆luuᴅ, viinaᴅ, piirgat tšühsetättüüt kõittši (pulmadeks on) pruulitud kõik õlled, viinad, pirukad puha küpsetatud; Lu pekari vai leivää tšühzettäjä pagar ehk leivaküpsetaja; J varis tuhgõz on üvä maamunaa tšühzettä kuumas tuhas on hea kartuleid küpsetada; I taitšinaa leimmäɢ, algammak tšühsettääg või pääl vai razvaa pääl (koogi)taina segasime (kloppisime), hakkame praadima võiga või rasvaga; J tšühzetetüt kalad om makuzõpat ku keitetüᴅ praetud kalad on maitsvamad kui keedetud; J tšühzet kipetkõs kanamuna keeda keevas vees kanamuna; J tšühzetettü maamuna üvässi kooriuʙ keedetud kartulil tuleb koor hästi ära. – Vt. ka tšühsää.

tšühzüt/tää: -tääɢ I, pr. -tää, imperf. -tii = tšühsää; naizikot tšühzüttivät piirgua naised küpsetasid pirukat.

tšülii/n J-Tsv., g. -zõõ J küla-, maa- деревенский.

tšülikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J külake деревенька; ted́d́e tšülä bõ tšülä, va tšülikkõin teie küla pole küla, vaid külake.

tšüll vt. küll.

tšüllel/lää Lu J tšüĺĺellää Lu J-Must. -lä Kõ -ää Lu Ra külellää Ku 1. küljeli, külili, küliti на боку, на бок; J ležip tšüllellää maaᴢ lamab küljeli maas; J livõssuzin de laŋkõzin tšüllellää libisesin ja kukkusin küljeli; Lu mašina meni tšüllellää i tappi šofferii auto läks külili ja juht sai surma; 2. kaldu, kaldus, kreenis, viltu креном, боком; Lu aluz on tšüllellää, õikaal tšüllel laev on kreenis, paremal küljel. – Vt. ka pool-.

tšüllelt/ää: -ä R-Reg. küljeli asendist (püsti, üles), külje pealt (üles) с бока, с наклона; neiskaa tšü tšülleltä tšälü tšätšie takaa (Reg. 26) rl. tõuske teie külje pealt, kälis kätki tagant.

tšüllennalt/a ~ -õ Lu külje alt, lähedalt вблизи, из-под боку; tänävoona tševväällä saatii ülle rüsümäe tšüllennaltõ tänavu kevadel saadi (= püüti) hüljes Rüsümäe lähedalt.

tšülles/sä: -s Ar. K tšüĺĺess J-Tsv. küljest; juurest, kõrvalt от; с боку, с краю; J jooska oonõõ tšüĺĺess väĺĺä jookske maja juurest ära!

tšülle/zä Li -ᴢ Lu Li tšüĺĺeᴢ J-Tsv. postp., adv. küljes; juures, kõrval, külje peal у, при; под боком, рядом; Lu ležaŋkkõ on ahjoo tšülleᴢ, siäl saab ležžiä ahjupink on ahju küljes, seal saab lamada; J tuõ minu tšüĺĺeᴢ, elä peltšä mittäit käi minu kõrval, ära karda midagi; Li petšurkad on tšüllezä, näid on kõlmõd i nellä tükküä ahjuaugud on (ahju) külje peal, neid on kolm või neli tükki; Li kahs paasugaa õli, õttsõz i tšülleᴢ (rehetoal) oli kaks katusealust, otsas ja külje peal.

tšüllii K-Ahl. kjüli [= tšülii] R-Lön. küljeti, küliti, viltu косо; K tšüpäresi tšüllii pääzä (Ahl. 92) rl. su kübar (on) viltu peas.

tšüllä vt. küll.

tšülmehtü/ä (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin = tšülmettüä; tšen on tšülmehtünnü, juup hińina kes on külmetanud, (see) joob hiniini.

tšülmekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J külmavõitu, jahe холодноватый, прохладный.

tšülmen/essä Lu -ess J-Tsv., pr. -eʙ Lu J, imperf. -i 1. külmeneda, külm(em)aks minna холодеть; Lu ilma tšülmeneʙ ilm külmeneb; Lu alki tšülmenessä (väljas) hakkas külmenema; 2. jahtuda охлаждаться, остывать, стынуть; J vee stüüdeni rihen ette tšülmenemä vii sült esikusse jahtuma.

tšülmen/nä Lu, pr. -eʙ, imperf. -i jahtuda охлаждаться, остывать, стынуть; siiz vähessi aigassi ušatti päältä tukattii, annõttii akanaal autuussa; siiz annõttii tšülmennä, veetii lehmäl ettee siis kaeti toober väheks ajaks pealt kinni, lasti aganal haududa; siis lasti jahtuda, viidi lehmale ette. – Vt. ka tšülmessüä, tšülmeüssä.

tšülmes/sää Lu, pr. -äʙ, imperf. -si impers. = tšülmässää; nõisi minnua tšülmessämää mulle tulid külmavärinad peale (mul hakkas külm).

tšülmes/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J 1. (end) külmetada, külma saada просту/-

жаться, -диться, зябнуть; siä taita tšülmessüzit, ku tšöhiskõõᴅ sa vist külmetasid end, et köhid?; 2. jahtuda охлаждаться, остывать, стынуть. – Vt. ka tšülmennä, tšülmettüä.

tšülmet/tää M Lu -tä J-Tsv., pr. -än M Lu -en J, imperf. -in J 1. impers. külmetada, külmavärinaid tekitada v. peale ajada быть холодно, трясти от холода; M min̆nua tšülmetäʙ, nii raputaʙ, etti ampaat kol̆laavaᴅ mul on külm (mul on külmavärinad), nii raputab, et hambad lõgisevad; M läsivä värizeʙ, tšülmetäp tätä haige väriseb, tal on külmavärinad; Lu tšülmetab jalkoi jalad külmetavad; 2. (ära, läbi) külmetada просту/жать, -дить; P talvõl tšülmä, noorikkõ panõp puolsaappugad jalkaa, tšülmetäb jalgaᴅ talvel (on) külm: pruut paneb poolsaapad jalga, külmetab jalad (ära); 3. (end) külmetada просту/жаться, -диться, осты/вать, -ть, зябнуть; Lu siε õõd nii kõvassi tšülmettänüᴅ sa oled nii kõvasti külmetanud. – Vt. ka tšülmässää.

tšülmettü/ᴢ (J-Tsv.), g. -zee külmetus простуда; d́ikoppi tšaajua juuvva tšülmettüzess sookailuteed juuakse külmetuse puhul.

tšülmet/tüä Lu (Li Ra J-Tsv.), pr. -ün, imperf. -tüzin Li J külmetada просту/жаться, -диться, осты/вать, -ть, зябнуть; Lu elä mee müühä akkunnallõ, on jola ilma i tuõp tšülmä, võit tšülmettüä ära mine hilja õue, on jahe ilm ja hakkab külm, võid külmetada; Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii, tooti kottoo i pantii soojaa makkaamaa kui inimene külmetas, jäi haigeks, siis köeti saun, (teda) viheldi, toodi koju ja pandi sooja magama; J tšülmettünnü juup hińina külmetanu joob hiniini. – Vt. ka tšülmehtüä, tšülmessüä, tšülmättüä.

tšülmeü/ssä (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi = tšülmennä; vee stuudeni pogrebaa tšülmeümä vii sült keldrisse jahtuma.

tšülmiizä Lu: nõizõp tüütä tetšemää, siz on tšülmiizä, a ku nõizõp süümää, siz on higõᴢ (kui ta) hakkab tööd tegema, siis on (tal) külm, aga kui hakkab sööma, siis on higine.

tšülmis/süä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü kahutada, kergelt külmetada подмерзать; tšiire talvi, jo alki tšülmissüä varsti on talv, juba hakkas kahutama.

tšülmiü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (ennast) jahutada охлаждаться; mihe kujalõ meeᴅ – meen tšülmiümä miks sa välja lähed? – Lähen ennast jahutama.

tšülm-meeᴢ J-Tsv.: a ku siä õõt tšülm-meeᴢ aga küll sina oled tš-m. [= külmavares?].

tšülm-tauti J-Tsv. 1. külmetushaigus простуда; 2. reuma ревматизм.

tšülm-tšülm J-Tsv. kõva külm лютый мороз; kujal tšülm-tšülm, kõik hümmisütäʙ väljas (on) kõva külm, paneb lausa lõdisema.

tšül/mä Kett. Len. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (S Ra Ko) -me Lu Li J I -m J-Tsv. külmä Ku külm ~ ḱülme Kr Чюлме Tum. Чю́льмэ Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Кю́льме Pal.1, g. -mää P Lu Ra J 1. külm (madal temperatuur) холод, мороз; M talvõlla i sütšüzünn, kui tultii tšülmäᴅ, piettii rivaᴅ talvel ja sügisel, kui tulid külmad, kanti sääremähiseid; Lu rojukkaal ilmal i vihmaa i luntaa i tuulta i tšülmää rajuilmaga on nii vihma kui lund ja tuult ja külma; Li tullaa tšülmäd i kahud i hallõᴅ tulevad külmad ja kahud ja hallad; Lu tšülmä alki jo alõnna külm hakkas juba alanema; L kuhyõ siε menet kannii tšülmällä kuhu sa lähed nii(suguse) külmaga?; I kõõs tuud jo tšülmässä, ni sis ahjo lämmitättüɢ, soojõttõõd ümper ahjoa kui juba tuled külma käest, siis on ahi köetud, soojendad (end) ahju ääres; L tšülmεä ed nõizõ tšärsimεä külma (sa) ei hakka kannatama; Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulivarred hakkavad külmast kolletama; Kõ lahzõᴅ ikottavaᴅ tšülmässä lapsed luksuvad külmast; I min̆nua puisap tšülmässä ma vappun külmast; M kane rajurak̆kõõd mennäᴢ, siiz ain tšülmää puhuʙ (kui) need rahetormid mööduvad, siis puhuvad aina külmad tuuled; Ja tšülmä kolaap (Len. 242) pakane paugub; J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis jalad (ära); M tšülmä porotab vee külm kaanetab vee; I tšülme pallõttaap tšäsijä käed külmetavad; Li siiz müö siäl tšülmää näimme paĺĺo siis me saime seal palju külma kannatada; Lu miä taita tšülmää tapazin ma sain vist külma; Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi enne joodi sookailuteed, kui külmetati; K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad (ära); Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära); M nät ku tšülmä pani, rakkõ kõig uulõᴅ näe, kuidas külm tõmbas läbi, ajas huuled puha ohatisse; J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad (ära), siis tehti jalgadele heinapepredest vanni; J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu keha paiseid täis; Lu kõltatauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast ja suurest murest; M malina tšai on üvä tšülmässi vabarnatee on hea külmetuse puhul; J pikkarainõ tšülmä väike (~ kerge) külm; J pakkaine tšülmä (Must. 178) kõva pakane; Lu kipsu tšülmä käre külm; Lu milla ku on tšülmä, hibijo on ku tšülmä suurimõᴢ küll mul on külm, ihu on nagu kananahal; Lu tikoppi on tšülmää roho sookail on külmarohi; Ra tšülmää rohokukka raudrohi; 2. adj. külm холодный, прохладный; Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi; M tällä õli läülü süämellä, täm tahtõ tšülmää vettä tal oli süda paha, ta tahtis külma vett; K iilijänn jo tšülmäp vesi eliapäeval on vesi juba külmem; M ai ku tšülmä utu oi kui külm udu; Lu tšülmä häkä külm udu(viirg), hägu; külm kaste; P suppi jahtu, meni tšülmässi supp jahtus, läks külmaks; P tšülmä rihi külm tuba; L bokka on tšülmä külg külmetab; M i vot se on tšülmä suppi, okro·ška on tooš tšülmää suppia, ebõõ väl̆liä mit̆täiᴅ ja vaat see (= botvinja) on külm supp, okroška on ka külm supp, pole vahet midagi; 3. adv. (on, oli) külm холодно, морозно; Lu milla õli nii tšülmä, što ampaad alkasti lotissa suuᴢ mul oli nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema; J kuu kõrjaap päivää, tuõp pimmiä-pi i tšülmä kuu varjab päikese, läheb pimedamaks ja hakkab külm; Lu täl jo tuli tšülmä tal hakkas juba külm; J talvõll on tšülm häülüä furaškõᴢ talvel on nokkmütsiga külm käia; ■ J tšülää naizõd antavat tšülmäd meeleᴅ (itkust:) külanaised ei anna südamlikku nõu; P tämä on tšülmää veriekaa, tšülmäverelliin, ep peltšää ta on külma verega, külmavereline, ei karda; P a minuu jätäd tšülmää tšülää päälee (itkust:) aga minu jätad võõraste sekka (külma küla peale); Lu tšülmä seppä soss-sepp, vilets, oskamatu sepp; K P läpi tšülää tšülmä johzõʙ rl. (Kett. 776) läbi küla voolab külm (= oja). – Vt. ka oomnikko-, tšülm-.

tšülmä-puu J külmapuu (puu poeetiline nimetus, mille on esile toonud alliteratsioon поэтическое, аллитерационного характера название дерева); tšültši-sein on tšülmä-puissa rl. külgmine sein on külmapuudest.

tšülmäpäivä: kjülmäpäivä ~ külmäpäivä (R-Lön.) külm päev морозный день; talvi-

päivät minu tasotoojalleni kjylmäpäivät minu kjylvettäjäiselleni (Lön. 184) rl. talvepäe-

vad mu sünnitajale, külmad päevad mu vihtlejale.

tšülmäroho (Li) tšülmroho Lu 1. võsaülane [?] дубравная ветреница; 2. leseleht (valgete õitega metsalill) [?] майник [?]; Li tšülmärohoo kukka leselehe õis.

tšülmäs/sää M (Kett. K-Ahl. Li) -sääɢ I, pr. -äʙ Kett. K M Li I, imperf. -si impers. külmetada, külmavärinaid tekitada v. peale ajada знобить; M min̆nua tšülmäsäʙ, kõikk raputaʙ .. kõikk süämüssed jär̆rääväᴅ mul on külm, paneb üleni värisema .. kogu sisemus väriseb; I sin̆nua tšülmäsäʙ sul on külm (sul on külmavärinad). – Vt. ka tšülmessää, tšülmettää.

tšülmät/tüä Lu, pr. -ün Lu, imperf. -tüzin = tšülmettüä; miä eglee tšülmättüzin, a tänävä kõvassi tšöhin ma eile külmetasin, aga täna köhin kõvasti.

tšülmä/tä M, pr. -äʙ M, imperf. -zi: -ᴢ M impers. külmetada морозить; kahu tuõp siis, kõõz algap tšülmätä kahu tuleb siis, kui hakkab külmetama.

tšülmäverelli/in ~ -ine ~ -n P, g. -izõõ: -izyõ ~ -zyõ P külmavereline хладнокровный; tämä on julkõa, tämä on tšülmäverelliine tema on julge, ta on külmavereline; tšülmäverellin mieᴢ külmavereline mees.

tšülmä-väŕü J külmavärin озноб; tšülmä- väŕüükaa võtti läsimää külmavärinaga võttis põdema.

tšülpe/essä Lu (Li Ra J) -ss J-Tsv. -essäɢ I, pr. -en Li J, imperf. -ezin Lu -zin J = tšülvetä; Lu päivüt paisaʙ, vihmaa saaʙ, koolõt tšülpeessä päike paistab, vihma sajab, surnud vihtlevad; J ikä näteli tšäün tšülpemeᴢ iga nädal käin (saunas) vihtlemas; Lu saunas tšülpeessää põldikkaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõges(t)ega, see paneb vere liikuma; Lu meil õli ühs starikka, tšülpees koivu i kataja vihaakaa meil oli üks vanamees, vihtles kase- ja kadakavihaga; Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed; Li kõlmõt kõrtaa tšülpeeb i pessiiʙ kolm korda vihtleb ja peseb ennast; Ra rautain koivu, neiss tehää vihtoi, migäkaa tšülpeessää saunaᴢ arukask, nendest tehakse vihtu, millega viheldakse saunas; J siz mentii lavalõ tšülpeemää siis mindi (sauna)lavale vihtlema; J tultii vällää siält tšülpeemäss tuldi ära sealt vihtlemast; J sauna lavall tšülpejõt h́igõssuvaᴅ saunalaval vihtlejad higistavad; I tah̆hoo tšülpeessäɢ tahan (end) vihelda; I tšülpeeg izeɢ vihtle ise!

tšülp/eüssäɢ I, pr. -eüʙ, imperf. -eüjee = tšülvetä; pes̆seüʙ, siz nõizõp tšülpeümää (enne) peseb ennast, siis hakkab vihtlema; meevät tšülpeüväᴅ, viskaavad üli pää katolõõ (jaanipäevakommetest:) lähevad vihtlevad, (pärast) viskavad (viha) üle pea (sauna)katusele.

tšülpeü/tä P (K-Ahl. R-Reg. R-Eur.), pr. -n, imperf -zin = tšülvetä; P vasuo kupoĺuo tšülpeüttii kupoluo vihtoikaa vastu jaanipäeva viheldi jaanivihtadega.

tšülpii/ssä J (Lu Ra), pr. -n Lu Ra J, imperf. -zin (ennast) vihelda париться; J tšihlolliin nõizõp tšülpiimää; sis tütöd nõissaa laulomaa, a tämä tšülpiip siäl (pulmakombestikust:) pruut hakkab (saunas) ennast vihtlema; siis tüdrukud hakkavad laulma, aga tema vihtleb seal; Ra siis siäl annõtaa viinaa i olutt väelee, a tüttö tšülpiib ja idgõʙ (pulmakombestikust:) siis seal (pulma eelõhtul) antakse rahvale viina ja õlut, aga tüdruk (= pruut) vihtleb ennast ja itkeb; ■ Lu kana savitsõb i tšülpiiʙ kana siblib ja supleb (liivas). – Vt. ka tšülvetä.

tšül/piä Kett. L P (Al. Ränk K-Ahl. K-Al. K-Sj. R-Eur. M Kõ-Len. J) külpiä (K-Al. R-Reg.), pr. -ven K, imperf. -vin K = tšülvetä; J saunaš tšülvettii saunas viheldi; J sauna lavall tšülpejõt h́igõssuvaᴅ saunalaval vihtlejad higistavad; P siš tšülpiäss i tullas saunass vällää siis viheldakse ja tullakse saunast välja; R tšülve, tšülve velvüeni kasiu üvä kalani, tšülve veelä tšümmenellä, kasiu kahessanella (Eur. 32) vihtle, vihtle, mu vennake, kasi ennast, mu hea kala, vihtle kümne veega, kasi ennast kaheksaga.

tšül/pöä (K), pr. -vön, imperf. -pözin = tšülve-tä; tšülvö tšülvö velvüeni rl. vihtle, vihtle, mu vennake; aviitak(ka) jumala, avitakka armolliine tšüvettäni tšülpömää, kalatani kasiumaa (Al. 46) rl. avitagu jumal, avitagu armuline mu kübet (= vennakest) vihelda, mu kala end kasida.

tšül/püä Kett. (K-Salm. Kõ), pr. -vün, imperf. -püzin = tšülvetä; K tšülvü, tšülvü velvüeeni, kaźiu üvä kalani (Salm.1 773) rl. vihtle, vihtle, mu vennake, kasi ennast, mu hea kala; Kõ per̆rää laukopäivää tšülpümissä pärast laupäevast vihtlemist.

tšülpüü/ssä (Lu), pr. -n, imperf. -zin = tšülvetä; tšülpüüskaa, pessiiskaa, tuõtta kottoo, saatta tšaajua juuvva vihelge, peske (ennast), (kui) tulete koju, saate teed juua.

tšülpü/ütä [?] (P), pr. -ün: -ön P, imperf. -üzin = tšülvetä; ■ nüd miä tšipõill tšüüneliillä tšülpüön, ätää enniä maimin (itkust vanemate haual:) nüüd ma vihtlen (saunas) kibedate pisaratega, (kui) isa, ema meenutan.

tšültš/ee Lu Li J -e J 1. postp. juures, juurde kõrvale, külge к, у, около; Lu plavutšii pristanii tšültšee piättüväd i parahodaᴅ ujuvkai juures peatuvad ka aurikud; J jooz minu tšültšee jookse minu juurde!; Lu tämä ajõ õpõzõõ puu tšültšee ta ajas hobuse puu kõrvale; J isumm puu tšültše istume puu kõrvale; Li õlgõt pantii autaa rohipuu tšültšee õled pandi hauda puusärgi kõrvale; J riputa kotti puu tšültšee riputa kott puu külge; 2. adv. juurde; külge; pihta к, на; Li ujugaa tšültšee ujuge juurde, kõrvale!; J viskazin tšiveekaa, a en saanut tšültšee viskasin kiviga, aga ei saanud pihta; ■ Lu ku poika tütöökaa sai tuttõvõssi, jutõllaa: lei tšültšee kui poiss sai tüdrukuga tuttavaks, (siis) öeldakse: lõi külge.

tšültšemii Lu Li Ra küljeti; viltu боком; криво; набок; Lu aluz meep tšültšemii tuulõnalla purjelaev läheb küljeti allatuult; Li panõ lavvat tšültšemii vassaa seinää pane lauad küljeti vastu seina; Ra šapka on tšültšemii pääᴢ müts on viltu peas; Lu se talo on mennü tšültšemii see maja on viltu vajunud. – Vt. ka tšültšimii, tšültšimittää.

tšül/tši K-Ahl. Lu Li J (R-Eur. R-Reg. Ra) külki (J Ku), g. -lee Lu J tšüĺĺee J külg бок; сторона; Lu karu sütšüzüssä teep pezää, veseristaa üül vääntääp tõizõll tšüllell i juttõõʙ: puul üütä om magattu, oh-oh karu teeb sügisel pesa, kolmekuningapäeva ööl keerab (end) teisele küljele ja ütleb: pool ööd on magatud, oh-oh; Lu koorma kõikkinaa kallissu ühtee tšültšee koorem kaldus täiesti ühele küljele; Ra venez on airoᴅ, a tšültšiiz õllaa kahsaarazõt tulliᴅ paadis on aerud, aga parrastes (külgedel) on kaheharulised tullid; Lu ümperii päivüttä välissä on varo, a välissä päivüü tšültšiiᴢ õllaa sapiᴅ päikese ümber on vahel ring, aga vahel on päikese külgedel sapid (~ plekid); J nämät toukottii tšültšiikaa nad tõugati külgedega (eemale); Lu tšäed õltii tšültšii pitumittaa käed olid piki külgi; Li anti tšültšee kulakalla lõi rusikaga vastu külge; Lu naizill õltii suurõt sumat tšülleᴢ naistel olid suured kotid külje peal; Lu tätä pissi tšültšee tal olid küljes pisted; Lu tuuli on tšüllessä tuul on külje pealt; Ku kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs. katel sõimab (ahju)-potti, aga küljed on mustad mõlemal (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad); J tšüllet katko kannossiil rl. (hobuse) küljed katkus katki kannustega; Lu õikaal tšüllell (laev on) paremal küljel (kreenis); Lu aluz meep tšültši virtaa laev läheb külgvoolu; J tšültši tuuli külgtuul, küljetuul; Ra tšültši lavõin külgpink (toa külgmises seinas asetsev pink); Lu tšültši siiveᴅ küljeuimed. – Vt. ka tšültšä, tšültšü.

tšültši-lainõ Lu külglaine, -lainetus боковая волна, боковое волнение.

tšültši-lainõtta Lu adv. küljega vastu lainet боком к волне; meemmä tšültši-lainõtta läheme küljega vastulainet; Lu aluz menep tšültši-lainõtta, siis tätä kõvassi vizgop tšüllelt tšüllel (kui) purjelaev läheb küljega vastu lainet, siis loobib teda kõvasti küljelt küljele.

tšültšiluu Lu Li (Ra) tšültšluu Lu küljeluu, roie ребро; Li tšävüt tehtii tšültšiluussa, tšültširoovvossa, i puussa võrgukäbid tehti küljeluust, roidest ja puust; Ra sata sirkaa sääriluuta, kõlmõ konnaa tšültšiluuta rl. sada sirgu sääreluud, kolm konna küljeluud. – Vt. ka tšültširoo, tšültširooto.

tšültšimii J = tšültšimittää; tšüzüt tšättä ämmältä, ämmäš tšültšimii tšeerteeʙ rl. palud ämmalt (teretamiseks) kätt, su ämm pöördub küljetsi (= küljega sinu poole); tšültšimii annap tšüünesvartta rl. küljeti (= külg ees) annab küünarvart (= lööb küünarvarrega).

tšültšimittää ~ tšültšmittää Lu küljeti боком; aluz meep tšültšimittää tuulõnnalla purjelaev läheb küljeti allatuult. – Vt. ka tšültšemii.

tšültširoo Li J (Ra) tšültši-roo J-Tsv. = tšültši-

luu; Li millõ on rikki tšültširoo mul on roie katki; J jevv on sünnütettü adamaa tšültši-rooss Eeva on loodud Aadama küljeluust.

tšültširooto Lu Li J-Must. = tšültšiluu.

tšültšiseinä Ra J tšültši-sein J (toa) külgmine sein боковая стена (комнаты); J tšültši-sein on tšülmäpuissa rl. külgmine sein on külmapuudest.

tšültši-tuli ~ tšültš-tuli Lu pardatuli борто-вой огонь; Lu kurraas poolõ õli kauniᴢ tuli, õikaas poolõ rohoinõ tuli, tšültš-tuli vasakul pool oli punane tuli, paremal pool oli roheline tuli, pardatuli.

tšültšituuli J-Must. (Lu) tšültši-tuuli Lu külgtuul, küljetuul боковой ветер.

tšültšituulta Lu adv. külgtuulega боковым ветром.

tšültšivarnik/ka (Ra), hrl. pl. -aᴅ Ra (vadja uuema rahvarõiva juurde kuuluv) külje-, puusa-

rätt, pl. -rätid набедренный платок (в новой водской народной одежде).

tšültšivirta Lu külgvool боковое течение.

tšültšivirtaa Lu adv. külgvoolu по боковому течению; aluz meep tšültšivirtaa purjelaev läheb külgvoolu.

tšül/tšä Lu, g. -lee [?] = tšültši; tšültšä roovoᴅ ~ tšültšä luuᴅ roided (~ küljeluud).

tšül/tšü Lu (M), g. -lee [?] = tšültši; tšültšü seinä (maja) külgsein.

tšültšülavõn M külgpink, küljepink (toa külgmise seina äärne v. seina külge kinnitatud pikk pink e. lavats боковая лавка у стены комнаты или прикреплённая к стене скамья).

tšülvet/ellä (K-Ahl.) -ell J-Tsv. külvetellä ~ kjülvetellä (R-Lön.), pr. -telen K -teen J, imperf. -telin J frekv. ← tšülvettää.

tšülvetellükäin: külvetellükäine (R-Lön.) dem. ← tšülvettelijä; kjüünelillä kjülää mennä e. külvetellükäiset (Lön. 185) rl. pisarais (tuleb) külasse minna, vihtlejakesed (emakesed).

tšülvettelijä L vihtleja (ema hellitusnimi rahvalauludes) парильщица (ласкательное обращение к матери в народных песнях); tulin tšüzüttelemεä tšülvettelijeiltä (itkust:) tulin küsima (oma) vihtlejailt.

tšülvettäj/ä Kett. K-Al. R-Reg. P-Al. kjülvettäjä R-Lön., g. -ää K vihtleja (mõrsja v. naise hellitusnimi rahvalauludes) парильщица (ласкательное обращение к невесте или к жене в народных песнях); K tuob sellää tšülvettäjää, tuob pää pesijää (Al. 55) rl. toob seljavihtleja, toob peapesija; K P se tulõp tulõõ tetšejä, saamma saunaa lämmittäjää, toomma seltšää tšülvettäjä (Kett. 779) rl. sellest tuleb tuletegija, saame saunakütja, toome seljavihtleja.

tšülvettäjäin: külvettäjäin ~ kjülvettäjäin (R-Lön.) vihtlejake (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) парильщица (ласкательное обращение к матери в народных песнях); talvipäivät minu tasotoojalleni kjülmäpäivät minu kjülvettäjäiselleni (Lön. 184) rl. talvepäevad mu sünnitajale, külmad päevad mu vihtlejakesele. – Vt. ka tšülvettelijä, tšülvettäjä.

tšülvet/tää Kett. P M Lu (Ra) -tä J-Tsv. -tääɢ I külvettää (R-Lön.), pr. -än Kett. K M -en J tšülvet̆tää I, imperf. -in M J trans. vihelda парить; Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene oli külmetanud, (ja) jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi (teda); Ra pulmaa laukopäivää ohtagonn tüttö meep saunaa, siis tšülää vätši mennää tšülvettämää (pulmakombestikust:) (kui) pulma eelõhtul läheb tüdruk (= mõrsja) sauna, siis läheb külarahvas (teda) vihtlema; M lahzõd veetii nõd́d́alõõ tšülvettää (rahvameditsiinist:) (haiged) lapsed viidi nõiale vihelda; M antagaa miä teilee tšülvetän sellää laske ma vihtlen teil selja (üle); I issujõõt polulõõ. sis miä i tšülvet̆tää sinnua, što piät tšiin sa istusid lavale. Siis ma vihtlengi sind, (nii) et pea vastu; I tšülvetäg minnua vihtle mind! – Vt. ka tšülvöttää.

tšül/vetä P M Kõ (K-Ahl. K-Al. V) -vetäɢ I, pr. -peen K M Kõ, imperf. -pezin ~ -piin K (ennast) vihelda париться; M päivüt paisaʙ, a vihmaa sat̆taaʙ, tšülpeevät koolluuᴅ kk. (kui) päike paistab, aga vihma sajab, siis surnud vihtlevad; Kõ võtaᴅ kaasa vihaa, sis tšülpeeᴅ i pezeᴅ, tuuᴅ kujalõ võtad (sauna) kaasa viha, siis vihtled ennast ja pesed, tuled (saunast) välja; M sauna, siz on siällä tšiveleiss tehtü tšivirõukko mokoma, kuhõ vizgataz löülüä, sis ku tahot tšülvetä saun, siis on seal kividest tehtud niisugune keris, kuhu visatakse leili, kui tahad vihelda; M saunas piäb üv̆vii pes̆seütä i tšülvetä saunas peab end hästi pesema ja vihtlema; I polulla tšülvetäᴢ (sauna)laval viheldakse. – Vt. ka tšülpeessä, tšülpeüssäɢ, tšülpeütä, tšülpiissä, tšülpiä, tšülpöa, tšülpüäɢ, tšülpüüssä, tšülpüütä.

tšülv/i Lu, g. -ii Lu külv, külvamine сев; tšülvii aikana külviajal. – Vt. ka tšülvö, tšülvü.

tšülvi-itikka Lu (teat. putukas некое насекомое); tšülvii aikana õltii tšülvi-itikaᴅ, musaᴅ, pikkaraizõᴅ, lenneltii külviajal olid tš-d, mustad, väikesed, lendlesid.

tšülvivakka M = tšülvüvakka.

tšülv/ää Kett. vdjL K U L P M Kõ S Lu Ra J (Len. R) -ä J-Tsv. -ääɢ I (vdjI) Чю́льве Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1 Кю́льве Pal.2, pr. -än K R P M Lu Ra -en J, imperf. -in U P M Kõ Lu Ra J külvata; (mingit vilja või põllukultuuri) maha teha сеять; засевать; Li vanad mehed ennee tšülvettii õmall aigõlõ kõiɢ. kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää vanad mehed külvasid ennemalt kõik (külvid) omal ajal. Kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma aeg külvata; P vaatõttii, millin tševäd vai kyõs saap tšülvää vaadati, milline (tuleb) kevad või millal saab külvata; Kõ tšev̆vääl tšülvääᴢ kagraa, meil tšülvääs per̆rää jürtšiä kevadel külvatakse kaera, meil külvatakse (kaera) pärast jüripäeva; Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled kägu hommikueineta, siis kägu petab, siis ära mine külvama; Lu kase seemene ittääʙ, saap tšülvää see seeme idaneb, võib külvata; Li siiz veitettii valo niku tšülvää kagraa vai siäl tšesä rüissä, vehnää siis veeti (põllule) sõnnikut, (et) nagu külvata kaera või seal (veel) suvirukist, nisu; P iezä tšülvämiss äessääss enne külvamist äestatakse (põldu); Li ku tšülvettii, siz võtõtt taas päält äesettii, kahõlt kõrtaa kui külvati, siis võeti (ja) taas pealt äestati, kaks korda (järjest); J jutõllaa, jot suviviĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (= külv küntakse puuadraga mulda); Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis järele külvaja taas siia poisi jälgi mööda külvas; Li tämä meni i tšülvi kahs tšäsimüssä kõrrõᴢ ta läks ja külvas kaks külviriba korraga (s.t. parema käega kord jalgade ette, kord paremale kõrvale); Lu võtõttii tšülvö vakassa i tšülvettii võeti (seemet) külvivakast ja külvati; J aivoi, jo tšülvemä piäb nõiss, a paarńaattši veel tšüntemett oi-oi, peab juba külvama hakkama, aga kesadki veel kündmata; P tšen mitä tšülväʙ, sitä niitäʙ vs. kes mida külvab, seda (ka) lõikab; J touko-viljää tšülvettii tševäällä tõuvilja külvati kevadel; J müü tšülvimmä tševäällä suvikassa me külvasime kevadel suvirukist; J rüiz on tšülvettü rukis on külvatud; J põllot tšülvettü põllud on külvatud (= seemendatud); I kui eellä lin̆naa tšülvettii kuidas ennemalt lina külvati?; M eellä tšülvettii kańivaa vanasti külvati kanepit; J väliss i med́d́e poolla tšülvetä greettsina vahel külvatakse ka meie kandis tatart; J enne tšülvettii suurõt põllod vikkia õpõzillõõ süüvvä enne külvati suured põllud vikki hobustele süüa; Ra tšülvettü ärüd on kaunis põldristik (külvatud ristik) on punane; M tšülväd markofkaa külvad porgandit; Lu mõnikkaall on tšülvettü kumina, akkunall kazvaʙ mõnel on külvatud köömned, õues kasvavad; K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad; M va ku nüd avvoʙ, taitaa tšülväb obahkoo (ilmast:) vaat kuidas nüüd hautab (= on palav, kuum), vist külvab seeni; ■ J taivõs kõig on tšülvettü tähtiikaa kogu taevas on tähti täis külvatud. – Vt. ka tšülvöä.

tšülv/ö Lu Li J, g. -öö Lu Li J = tšülvü; 1. J tšüntö i tšülvö künd ja külv; Lu tänävoon tševäd õli müühäin, kõik tšülvöd müühessüziväᴅ tänavu oli kevad hiline, kõik külvid hilinesid; J kahs, kõlmõt päivä de jo saab nõiss tšülvöä tetšemä (veel) kaks-kolm päeva ja juba saab hakata külvi tegema; J jok tšülvöö lõpõtitt kas lõpetasite külvi?; Li perrää tšülvöö borkkõnõ kazvap tihtii (~ tšastõ) pärast külvi kasvab porgand tihedalt; J tšülvö vakka pantii remeniikaa kaglaa i siis tšülvettii külvivakk pandi rihmaga kaela ja siis külvati; Lu tšülvö vakka, ku tšülvömäs tšäütii, tämä on mõnõkkaal juurõssa külimit, kui külvamas käidi, see oli mõnel juurtest punutud; Lu tšülvö vakka õli painõttu ku siglaᴅ, etti ep karisu [= karissuizi] mitäid läpi külimit oli punutud nagu sõelad, et midagi ei pudeneks läbi; 2. J põuta tšesä kuivotti kõikk tšülvöö põuane suvi kuivatas kogu külvi; Lu tševväässä tšülvetää viĺjä ja isutõtaa oovoššiᴅ, ja perrää senee tullaa tšülmeᴅ, i tšülvö algap kurttaa, kehnossi kazvaʙ kevadel külvatakse vili ja istutatakse juurviljad ja pärast seda tulevad külmad, ja külv hakkab (siis) kiratsema, kasvab kehvalt. – Vt. ka sütšü-.

tšülvöaika J külviaeg время сева; peräss einaikaa on tšülvöaika, tšülvetä ruissa pärast heinaaega on külviaeg, külvatakse rukist.

tšülvöeinä Li kultuurhein, külvatud hein сея-ное сено; meilä eb õllu tšülvöeinää enne, tšülvöeiniitä meil ei olnud ennemalt kultuur-

heina.

tšülvöt/tää (J), pr. -än, imperf. -in trans. = tšülvettää; siis tšäütii noorõd meheᴅ, χolostoiᴅ, mentii tšülvöttämää sitä žeńiχaa .. laukopään ženiχaa tšülvötettii (pulmakombestikust:) siis käisid noored mehed, vallalised, mindi (seda) peigmeest vihtlema .. peigmeest viheldi laupäeval (pulma eelõhtul).

tšülvövakka M Lu Li tšülvö-vakk J-Tsv. = tšülvüvakka; Lu tšülvövakka õli remeniikaa, ku mentii tšülvömää, pantii üli pihaa külvivakk oli rihmaga; kui mindi külvama, pandi üle õla; Lu tšülvövakka õli tehtü juurissa i tohossa külvivakk oli tehtud juurtest ja tohust; Li meil õli semmoinõ tšülvövakka, see ripusõtti kaglaa meil oli selline külvivakk, see riputati kaela; Li noo siiz räätää müütä vaa visko ja visko, tšülvi tšülvövakassa noh siis rida mööda ainult viskas ja viskas, külvas külvivakast.

tšülvö/ä (Lu), pr. -n, imperf. -zin = tšülvää; ühs meez jätti omaa sargaa tšülvömättä üks mees jättis oma põlluriba külvamata; perrää tšülvömizee rullattii rullaakaa sargaᴅ pärast külvamist rulliti põlluribad rulliga (siledaks).

tšülv/ü K-Ahl. M Kõ J, g. -üü M 1. külv, külvamine сев; M tämää tšülvü on tšülvettü tema külv on külvatud; M sis tšülvömä kui nõistii, senell aikaa ain vaatattii, što kui toomikko puu jo algab niku elkottsaa, siiz õli saamõi paraz õzraa tšülvü siis kui hakati külvama, sellel ajal alati vaadati, et kui toomingas hakkab juba õitsema, siis oli kõige parem (aeg) odra külviks; J kõlmõz on kallis kagraa tšülvü rl. kolmas on kallis kaerakülv; Kõ tšülvämizee aikaa tagotattii sitä, što kõõz on üväd ilmaᴅ, i vott siiz om maata müö niku mämälik̆koo võrkko, siiz juõllaz on üvä tšülvü päivä külvamise ajal püüti külvata siis, kui on ilusad ilmad, ja vaat siis on maapinnal nagu ämblikuvõrk, siis öeldakse – on hea külvipäev; 2. külv, külvatu(d vili) посев, посеянное зерно; M ku tšülväd markofkaa i tuõp tšastõissi tšülvü, sis ku nõõb maa päälee, sis piäb arvagoittaa kui külvad porgandit ja külv tuleb tihe, siis kui (porgand) tärkab, siis tuleb harvendada. – Vt. ka talvi-, tševät-. – Vt. ka tšülvi, tšülvö.

tšülvünelikko Ränk külvivakk, külimit лукошко. – Vt. ka tšülvüvakka.

tšülvüpäivä M külvipäev день посева.

tšülvüvakka Ränk K M Kõ Lu (P) tšülvü-vakka M Ra tšülüvakka Kõ tšülvvakka Lu Ra tšülvvakk ~ tšülvakk Ra külvivakk, külimit лукошко; M ku tšülvettii, tšülvü-vakka õli kaglaᴢ kui külvati, (siis) oli külvivakk kaelas; M neĺĺänurkkõin tšülvüvakka nelinurkne külvivakk; Ra tšülvakk, a nüd eb õõ tšülvvakkoi, nüt taaziss (ennemalt oli) külvivakk, aga nüüd (enam) ei ole külvivakkasid, nüüd (külvatakse) kausist; Ra tšülvvakad õltii tohoss pletitettü külvivakad olid tohust punutud; Ra tšülvü-vakka õli ümmärkõin külvivakk oli ümmargune; Lu ühs maasteri tetši õlgõssa tšülvüvakkõi üks meister tegi õlest külvivakku. – Vt. ka tšülvivakka, tšülvövakka, tšülvünelikko.

tšü/lä Kett. Len. K R U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I (Ja-Len. Ma) kjülä (R-Lön.) külä R-Lön. Ku (Kõ J) külled Kr Чюла Tum., g. -lää K P M V Lu Li J -l̆lää M I Ma -llää Po külää Ku 1. küla деревня, село; R kõikk tšülä põĺi, koominaᴅ, saunaᴅ, katušiᴅ kogu küla põles, rehealused, saunad, küünid; V med́d́e tšüläz ühed vad́d́alaizõd õltii meie külas elasid (olid) üksnes vadjalased; Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid mööda külasid kõiksugust kaupa müümas; M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, lähme kalu ostma; M siz lähzin mehele kašseesam̆maa tšül̆lää üli kahõõ koo siis läksin mehele sessesamasse külasse kaks maja edasi; Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas; I hot́ i riigalõ ajjaaz a toĺko tšülässä tuuᴅ kussa (külanoorte lõbutsemisest:) ehk küll aetakse (varahommikul) rehelegi, aga (sina) alles tuled kusagilt külast; K tšehsi tšüläzä õli lõõkku i tšülää õttsaᴢ keset küla oli kiik ja (ka) küla otsas (oli); M kane tšüläd õltii veĺikää tšül̆lää valtaa need külad olid Velikkä (küla) vallas (Velikkä mõisa järgi); M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin ära arvata, kust külast ta on; M tšülätee on tšül̆lää välizä külavahetee on küla vahel; Lu serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee taloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme (talu)majapidamist; Lu ühet seinä tunnid õltii tšüläᴢ üks seinakell oli külas; Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik; J tšülää rahvõs koppiup suimõlõõ külarahvas koguneb (küla)koosolekule; Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime (küla)-koosolekul ja arutasime, kuidas küla asju paremini korraldada; I siinä tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ siin aeti küla lehmi hommikul karja; I kõõs tšül̆lää ärtšää piizimmäɢ, tožo sõisi õvvõza kui pidasime küla (ühist) pulli, (siis see) seisis samuti siseõues; M tämä on tšül̆lää taarosta ta on külanõukogu esimees (külavanem); Lu tšülää vanõpikko külavanem; M tšül̆lää vahti ~ J tšülä vahti küla öövaht; J tšülää polkovnikka küla karjane (karjase naljatlev hüüdnimi); Lu ort́ju õli tšülää vahiᴢ Ortju oli küla vahis (= oli küla öövaht); 2. küla, külarahvas, külaelanikud (= teatava küla elanikud) деревня, поселяне, жители деревни; Lu tšülä tšäütii herral tüüᴢ (kogu) küla(rahvas) käis mõisas tööl; Lu koppihus koko tšülä kogu küla kogunes (kokku); M koko tšülällä mentii puhassamaa krot̆tii pes̆sii kogu külaga mindi (heinamaad) mutimullahunnikutest puhastama; I med́d́ee sõvaᴅ, tšül̆lää sõvad õlivat tällä meie rõivad, küla (poolt antud) rõivad olid tal (= karjasel); M kõik piti sööttää i sõvõtta tšülällä (karjast) tuli küla(rahva)l sööta ja rõivastada; 3. küla, maa (vastandatult linnale) деревня (в отличие от города); Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik; M tšüläs kussa rah̆hoo ep saatu lahzukkõizõᴅ maal (külas) ei saanud lapsukesed kusagilt raha (teenida); Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuue aastane, kui petrooleum(ilamp) külasse toodi; Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ain vaa koollaa maal ei ole noori inimesi (noort rahvast), aina vaid surrakse; J tšülää inimin järestä tunnub lidnlaizõss külainimese tunneb linnainimese kõrval kohe ära; M siin jo mentii tšül̆lää tüöᴅ [= tööᴅ] siin algasid juba maatööd; J tšülä eläjõ ~ tšülää meeᴢ maainimene, külaelanik; J tšülää škoulu külakool; 4. küla, võõras pere, võõrad inimesed (vastandatult kodule, oma pere inimestele) деревня, чужие (в отличие от своих, от своей семьи); I tšül̆lää naizikko, missä siä tääᴅ võõras naine, kust sa (meie asju) tead?; Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk. sa oled külas hea, kodus koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu); P elä tšäü paĺĺo tšülää, tšülä väitäp tšüüneliisee rl. ära käi palju külas, küla veab (sind) pisaraisse; J meill ebõ·õ võtõttu võlgõssi epko tšüzüttü tšülässe rl. meil ei ole võetud võlga ega palutud külast (laenu); M elä juttõõ tšülälee, tšülä paap tšüüneliä valamaa vs. ära räägi külale, küla paneb pisaraid valama; J elä kuuntõlõ tšülää ära kuula küla (= võõraste nõuandeid); Lu naizikko tšäüp paĺĺo tšüllää naine käib palju kodunt ära (külas); Lu tšülää tšäüjä külaskäija (= inimene, kes ei püsi kodus); J tšülää tšäüttši ~ tšülää tšäümin külaskäimine; M tšül̆lää naizikko paŋgõt kõrjaaʙ, koira kõrõtaa, semperäss elä vahi tšüllää külanaine peidab panged, (küla) koer kaelkoogud, seepärast ära vahi küla poole (= küla ei soovi head); Lu tüttö tuli tšülääle kahõssi nätelissi (pärast pulmi:) tütar tuli kaheks nädalaks külla (= koju võõrusele); R tšülä poisit poolet velljet (Eur. 39) rl. külapoisid, poolvelled (= võõrad); K ku suku meneb vällää, sis kuttsuass tšülää vätši (pulmakomme:) kui sugulased lähevad ära, siis kutsutakse (lauda) külarahvas; J tšülää leipää on itšäv süüvve vs. võõrast leiba on kurb süüa; I tšül̆lää meez nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles; ■ Lu nät ku sovittii, nüt tehtii tšerikko tšehs tšüllää kk. näe, kuidas sobiti (lepiti kokku): nüüd tehti kirik keset küla; Ra tšülä golupka kodutuvi. – Vt. ka kala-, mei-, naapuri-, tšehsi-.

tšüläläi/n Lu Li, g. -zee Lu Li külaelanik, -inimene деревенский, сельский житель; Lu miä õõn tšüläläizissä, a siä linnõlain mina olen külaelanik, aga sina (oled) linlane; Lu tšüläläin eläp tšüläᴢ külaelanik elab külas (= maal).

tšülämeeᴢ (Ja-Len.) tšülä-meeᴢ J-Tsv. 1. J-Tsv. külaelanik, -inimene; деревенский житель; 2. talumees, põlluharija мужик; Ja tšülämehilt võdõttii eemõnat [= omõnaᴅ], leivät ja kõik (Len. 253) (kolhooside loomisest:) talumeestelt võeti kartul(id), vili ja kõik; 3. J-Tsv. külamees, võõras mees, võõras inimene чужой человек.

tšülänain Lu külanaine, võõras naine деревенская, чужая женщина; tšülänaizõt tšen tooʙ, tšen ep too mittää, ku tultii, piettii kursia külanaised, kes toob, kes ei too midagi (kaasa), kui tuldi (ja) peeti (rituaalse) pulmaleiva küpsetamise pidu. – Vt. ka tšüläänain.

tšülä/ne: -nee K-Ahl. -dne K-Salm.1 külädne ~ kjüläne (R-Lön.), g. -zee küla-, võõras чужой; K tšüsüp tšülädne naine, satšip naine naapuraine (Salm.1 772) rl. küsib külanaine, pärib naabrinaine.

tšüläpääsko Li suitsupääsuke ласточка-касатка.

tšülätee M külavahetee деревенская улица, дорога; tšülätee on tšül̆lää välizä külavahetee on küla vahel.

tšülävahti Lu Li tšülä-vahti Lu-Len. küla öövaht сельский ночной сторож; Lu üüllä meilä tšäüp tšülä-vahti läpi tšülää kolotuška tšäeᴢ (Len. 281) öösel käib meil küla öövaht läbi küla, lokulaud käes.

tšülävätši Lu külarahvas жители деревни; tšülävätši tuli raχχaa viskaamaa, poigad i meheᴅ; lavvalõõ õli pantu naappa vai pata, sinne vizgattii (pulmakomme:) külarahvas tuli (pruudi ärasaatmise õhtul) raha viskama, poisid ja mehed; lauale oli pandud puunapp või savipott, sinna visati. – Vt. ka tšülää-rahvaᴢ, tšülää- vätši.

tšüläõluᴅ M koduõlu домашнее пиво.

tšülää-koira: -koir J-Tsv. fig. 1. külakoer, mitme pere koer (inimene, kes on kõikide käskida-keelata) букв. деревенская собака (тот, кем все командуют); õll staarostõnn, dalisko tšülää-koirõnn, see on ühs sama (kas) olla külavanem(aks) või külakoer(aks), see on üks ja sama; 2. närune, vilets inimene скудный, убогий, ничтожный человек.

tšüläänain (K-Al.) tšülännain Lu ḱülännain Ku = tšülänain; K elä jätä paŋkõja kujalõõ, kõrõtaata kaivooteelee, tšüläänaizõd peitäb paŋgad [= paŋgõᴅ], koira kõrjaab kõrõtaa (Al. 56) rl. (õpetus noorikule kaevule minnes:) ära jäta pangesid tänavale, kaelkookusid kaevu-teele, külanaised peidavad panged, koer peidab kaelkoogud.

tšülää-rahvaᴢ: -rahvõᴢ J-Tsv. = tšülävätši.

tšülää-taarosta: tšül̆lää-taarosta M külavanem сельский староста; tšül̆lää-taarosta õli enne ennemalt (= vanasti) oli (külas) külavanem.

tšülää-vätši J-Tsv. = tšülävätši.

tšülö/ᴅ (K-Ahl.), g. -ö külake деревушка, маленькая деревня; tšülöttäni, lidnottani, maa parassa paigottani. pantu on paikale üväle, säättü maale sätozale (Ahl. 104/105) rl. mu külakest, mu linnakest, mu maa parimat paigakest! Rajatud on heale kohale, seatud maale sobivale (seadsale). – Vt. ka tšülä.

tšülüvakka vt. tšülvüvakka.

tšümm/ee Kett. K-Ahl. K-Al. K-Set. K R U M S Po Lu Li J I (Ra) -ie L P V -e Ke Kõ-Len. Lu J -ene [!] Lu-Must. kümmee Ku kümme ~ kümmeh ~ kümmi Kr Чюмме Tum. K-reg.2 Цю́ммели Ii-reg.1 Кымменень ~ Цыммели Pal.2, g. -enee K Lu Li J I -enie L -enεä P -ene ~ -enä ~ -e [!] J-Tsv. kümme десять; J lentääz üli ühessämee meree, tšümmenee tšülmää järvee rl. lendas üle üheksa mere, (üle) kümne külma järve; K tšülpee veellä tšümmenellä, kasivu kahõssamalla, kaivoveellä kauniissi, jõdževeel-lä jõutavassi, õjaveellä õnnõvassi, meriveellä meelevässi, laukaz-veellä laaskavassi (Al. 45) rl. vihtle (end) kümne veega, pese (kasi end) kaheksaga, kaevuveega kauniks, jõeveega tugevaks, ojaveega õnnelikuks, mereveega targaks, Lauga veega lahkeks; J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ, a kuus kahõt tšümmeneᴅ rl. nädalas lööb (pekstes katki) viied vitsad, aga kuus kahed kümned (= nädalas peksab viis korda, kuus kakskümmend korda); Lu serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee talloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme talu; Lu tšümmee entšiä õli arttelis, ku tšäütii nootall kümme inimest oli paatkonnas (artellis), kui käidi nooda(püügi)l; Lu pantii tšümmee ja kahtšümmed võrkkoa perätikkoo pandi kümme ja kakskümmend võrku järjestikku; Lu lait́jool on tšümmee kõtaraa, neitä koivussa tehtii reel on kümme kodarat, neid tehti kasest; M aropuu on se, kuhõ isuttaas piiᴅ. tšümmee piitä rehapea on see, kuhu pannakse pulgad (~ piid); M kagrakuhilallõ pantii tšümmenii vihgaa kaerahakki pandi kümme vihku (kümne vihu kaupa); I tšümmenee lehmää piimäd izes süüᴅ kümne lehma piima(d) tarvitad (sööd) sa ise; Lu tšümmenässä rublassa miä teen (Len. 278) kümne rubla eest ma teen; J voott tšümme takaz meill i mooda sitä bõllu, jot poigõt piettäiz mańiškoit kaglõᴢ aastat kümme tagasi meil polnud seda moodigi, et poisid kannaksid maniskeid kaelas; Lu nüt siä jäit tšümmenee [sic!] vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa muutusid (said) kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas; J tšümmenii voosii tšävväš škouluᴢ kümneid aastaid käiakse koolis; I vootta tšümmee meniväd lahzõd eittsee umbes kümneaastaselt läksid lapsed õitsi; L mill õli tšümmie vootta ma olin kümneaastane; L tšümmenie vuvvyõ tüttärikoᴅ kümneaastased tüdrukud; Lu tämä eli kuutõõ tšümmenee viitõõ vootõõssaa ta elas kuuekümne viie aastaseks (aastani); Lu kahõsa jalka lappaa, siiz jo tuli tšümmee tunnia (kui varju pikkus oli) kaheksa jalalaba, siis juba sai kell kümme; I miä lahtšii mak̆kaamaa tšümmee tunnia õhtugoa ma heidan magama kell kümme õhtul; Li üli tšümmenee minutii tullaa lampaaᴅ kümne minuti pärast tulevad lambad (karjast koju); Li tšümmee minuttia kuutõõssaa ~ tšümmee minuttia vajaga kuusi kell on kümne minuti pärast kuus; Lu ühs vohma rohkaap tšüzüb mitä tšümmee tarkkaa võivõd vasatõ vs. üks loll küsib rohkem kui kümme tarka suudavad vastata; P tšümmie miessä ühez astias tanttsivaᴅ. taitšikahja taitšinaa sõtkuassa mõist. kümme meest tantsivad ühes astjas? – Leivaastja taina sõtkumise ajal; R viiš tšümmettä riχtä med́d́ee tšüläzä põĺi meie külas põles (maha) viiskümmend elumaja; Kett. kõm tšümmettä kolmkümmend; M nellä tšümmettä (Set. 50) ~ K nelĺä tšümmeetä (Ahl. 41) nelikümmend; M viis tšümmettä (Set. 50) viiskümmend; M kuus tšümmettä (Set. 50) ~ K kuus tšümmeetä (Ahl. 41) kuuskümmend; M seitsee tšümmettä (Set. 50) seitsekümmend; M kahõsaa tšümmettä (Set. 50) ~ K kahehsaa tšümmeetä ~ kahehsaa tšümmeet (Ahl. 42) kaheksakümmend; M ühesää tšümmettä (Set. 50) üheksakümmend; K kahsi toššamatta tšümmeetä (Ahl. 42) kaksteistkümmend; Tum. Тугатъ чюмме tuhat kümme.

tšümmee/ᴢ: -s K-Ahl. = tšümmenäiᴢ.

tšümmenee Li kümnekesi вдесятером; tšümmenee mentii mindi kümnekesi. – Vt. ka tšümmenäätšezzee.

tšümmenik/ka Lu, g. -aa Lu kümnik десятник; tšümmenikka näütäp tüütä i katsop päältä kümnik näitab tööd (kätte) ja vaatab pealt (= kontrollib).

tšümmenik/ko K-Ahl. M Lu J-Tsv., g. -oo Lu J 1. kümme (kaardimängus) десятка (в картах); J karti mäntšümizez jutõlla: ühzikko, kahzikko, ... kuuzikko, tšümmenikko kaardimängus öeldakse: üks, kaks, ... kuus, kümme; J miltäizet kartit tšäeᴢ? – kahs tšümmenikkoa de troik millised kaardid (on sul) käes? – Kaks kümmet ja kolm; J pata tšümmenikko poti kümme; 2. kümnerublane, kümneline десятка (ассигнация), десятирублёвка; M võtin üh̆́h́ee bumažgaa tšümmenikoo võtsin ühe kümnerublase paberraha; 3. kümmekond (viljavihku, linakubu jms.) десяток (снопов, пуков и пр.); M õzraa vihgot siomma tšümmenikkolailõõ odravihud seome (ja paneme) kümnest vihust koosnevaiks hakkideks; M lina pannas tšümmenikkoo lina pannakse hakki kümne koo (kaupa); M lina pannas kuhilaasõõ viizii paarii tšümmenikossi lina(kood) pannakse hakki viie paarina kümnekooliseks hakiks; M linavihgot pannas pissüä viisii parii, kuittsuaz neitä tšümmenikoᴅ, linakuhilaᴅ linakood pannakse püsti viie paari kaupa, neid kutsutakse linahakkideks.

tšümmenikko-bumaška M kümnerublane paberraha десятирублёвка, десятирублёвая бумажка.

tšümmenittää Lu = tšümmezii; enn müütii ailii tšümmenittää vanasti müüdi räimi kümnekaupa.

tšümmen/äiᴢ K J -eiᴢ K-Set. M -äᴢ Lu J-Tsv. -eᴢ Kõ -es Ke-Set. M-Set. I-Set. -ääᴢ Lu -eeᴢ ~ -ees M-Set. kümmenäᴢ (Kõ-Len.), g. -ättomaa: -ettemä J-Tsv. kümnes десятый; Kõ tänän tšümmenez juli-päivä on samsońipäivä täna, kümnes juuli(kuupäev) on sampsonipäev; J ampua jõka üli tšümmenettemä maha lasta iga üheteistkümnes (igaüks üle kümnenda)!; J tšümmenäᴢ õsa kümnes osa; J kahõssamais tšümmenäiᴢ kaheksakümnes. – Vt. ka kah-, kahõssamaiš-, kuuš-, kuvvõiš-, kõlmaiš-, kõm-, seitsee-.

tšümmenäätšezzee: tšümmenεätšezzie P = tšümmenee.

tšümmezii Lu kümnekaupa десятком, десятками; enn müütii ailii tšümmezii vanasti müüdi räimi kümnekaupa. – Vt. ka tšümmenittää.

tšümmettä vt. kah-, kahõsaa-, kuuš-, kõm-, nellä-, sataviiš-, seitsee-.

tšünelikko vt. tšüünelikko.

tšünneeperä: tšünneperä Ra 1. küünepära (küüne alumine osa) ногтевое ложе; kui tšünneperäll tullaa valkaat pläkiᴅ, siis saan podarkaa kussani kui küünepärale tulevad valged plekid, siis saan kusagilt kingituse; 2. küünevall (nahaserv küünepäral), kõnek. küünepära ногтевой валик; tšünneperät tšiskauvaᴅ küünepärad (= nahaservad) narmendavad; millõ tšünneperät tšiskaussaa i vaivõttaavaᴅ mul küünepärad narmendavad ja valutavad.

tšünnelpää, tšünnerpää, tšünnälpää, tšünnäläpää vt. tšünnärpää.

tšünnespää Ra = tšünnärpää; isub lavvaa takan, tšäsi põzgõlla i tšünnespää lavvalla istub laua taga, käsipõsakil (käsi põsel) ja küünarnukk laual.

tšünnetü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J = tšünnekki.

tšünnä-pui/nõ: -nee K-Ahl. kjünnäpuinõ (R-Lön.) künnapuu-, künnapuust tehtud; jalaka-, jalakane вязовый; K rihi on viisi-viilolliinee, sali on sata-salvolliinee, perä-seinä on põdraa-luinee, tšültši-seinä tšünnä-puinee, aluhset anee-pajuiset (Ahl. 724) rl. tuba on viieviiluline, saal [?] on sajanurgeline, tagasein on põdraluust, külgsein on künnapuust, alustalad hanepajust.

tšünnä-puu K-Ahl. künnapuu; jalakas вяз. – Vt. ka ḱünnäpä.

tšünnärpää Kett. P M Lu (Li) tšünnär-pää K-Ahl. tšünnerpää M Lu (I) tšünnäläpää ~ tšünnälä-pää Lu tšünnälpää Lu J-Must. I tšünnelpää Kõ (Li) Чю́ннэрбэ Pal.1 K-reg.2 Цю́ммербэ Pal.1 Ii-reg.1 Кю́нярпя Pal.1 küünarnukk, -pea локоть; M lei tšünnerpää lõi küünarnuki (ära); I tšünnerpähheessaak tšäee lehmääseeɢ süämee törkkää (lehma poegimisest:) torkan käe küünarnukini lehma sisse; Li enne bõllu što kass tšünnelpäh́h́essaa ihad vai eb eestäiᴅ ennemalt polnud (nii), et siia küünarnukini (olid) varrukad või ei (olnud neid) üldse; Li ärtšpäivittää tšuutoᴅ .. õlti pittši ihojekaa, a niku pühäpäivittää, siiz õltii .. tšünnärpäh́h́essaa argipäeviti särgid .. olid pikkade varrukatega, aga (nagu) pühapäeviti, siis olid (varrukad) .. küünarnukini; Lu tšünnärpää katkõmuᴢ küünarpea õnarus. – Vt. ka tšünnespää, tšünnüspää, tšüünespää, tšüünärpää.

tšünnük/ki (Ra), g. -ii künd, kündmine пахота; ohto on väärii vakoi noorõõ oroo tšünnükill vs. palju on kõveraid vagusid noore täku (hobuse) künnis. – Vt. ka tšünnetüᴢ.

tšünnürpää Lu = tšünnärpää; tšünnürpäätä vaivataʙ küünarnukk valutab.

tšünnüs-pakko J-Tsv. künnise-, lävepakk порог-колода.

tšünnüspää P = tšünnärpää.

tšünnü/ᴢ Lu Ra J-Tsv. -s M-Set., g. -ssee Lu Ra -hsee: -see Lu Ra J künnis, lävi порог; Ra tšülää tšäüjäle tšünnüsseeᴅ, makkajalõ päännalussiiᴅ (öeldakse, kui keegi on jäänud millestki ilma eemaloleku või mahamagamise tõttu:) külaskäijale künnised, magajale peaaluseid; J viimiiŋ kõrt harkkaab minu jalk üli ted́d́ee tšünnüsee (manamine:) viimast korda astub minu jalg üle teie läve!; J kazele mehele kabakaa tšünnüsed on tuttõvõᴅ sellele mehele on kõrtsikünnised tuttavad; ■ (liitunult postpositsiooniga слитно с послелогом:) J oŋ ko tšünnüsennall maa kaŋgõᴢ kas läve ees on põrandariie?

tšünsi vt. tšüüsi.

tšüntei-poi/ka: -k J-Tsv. künnipoiss, kündja- poiss парень-пахарь.

tšünteliä vt. tšüünteliä.

tšünttel/i J (Ja-Len.) küntteli K-Ahl. M J-Tsv. künttel M-Set., g. -ii ~ künttelii J steariinküünal стеариновая свеча; J däädä pani sinne tšünttelii onu pani (kirikus) sinna (põleva) küünla; Ja pallo [= paljo] ilozia siniziä, valkõita tšüntteleit (Len. 242) (jõulukuuse külge riputatakse) palju ilusaid siniseid (ja) valgeid küünlaid; J tšüünteliät tehä vahass, a küntteliä – razvõss vahaküünlad tehakse vahast, aga steariinküünlad – (küünla)rasvast (~ steariinist); J silmä on ruumõ tšüntteli (Must. 156) vs. silm on keha küünal (= silm on hinge peegel); J künttelii razv steariin. – Vt. ka tšünttilä, tšüünteliä.

tšüntteliä, tšüntteliäs vt. tšüünteliä.

tšünttil/ä M tšüünttilä S künttil Lu Чюнтиле Tum., g. -ää = tšüntteli; M pantii sinne rah̆haata tšünttiläss sinna pandi (kirikus) raha küünla jaoks; M pantii tšünttiläd jumalaa nurkka (kodus) pandi küünlad ikooninurka; Lu razvaa künttil sulatattii rasvaküünal (steariinküünal) sulatati (= rasvaküünal tehti sulatatud steariinist).

tšüntäj/ä P M Lu J küntäjä (Ja-Len. Ku-Len.), g. -ää põllumees, talupoeg, kündja крестьянин, земледелец, хлебопашец, пахарь; Ja emme õlõ küntäjät, emme püütäjät (Len. 254) me ei ole põllumehed, ei ole kalurid; Lu miä õõn tšüntäjänn ma olen põllumees; M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää maamees on talupoeg, kes armastab maad künda; M sis antaas se vihko i leipä opõzõllõõ, a muna peremmehele, tšüntäjällee siis (= floorusepäeval) antakse see (kaera)vihk ja leib hobusele, aga muna peremehele, kündjale; P tšüläzä tšüntäjäd nätševäᴅ rl. külas kündjad näevad. – Vt. ka adra-.

tšün/tää K P M Lu Li Ra J (Kett. vdjL R U Ke Kõ) -tεä L -tä ~ -tää J küntää (Salm.1 772 Ja Ku Kr) -tääɢ I (vdjI) Чю́нта Pal.2 K-reg.2 Цю́ндаме Pal.2 Цю́ндамэ Ii-reg.1 Кю́ндаме́ Pal.2, pr. -nän K R P Lu -nen J, imperf. -nin P Lu J -täzin Lu künda пахать; Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli põllumees (maamees); J aivoi, jo tšülvemä piäb nõiss, a paarńatši veel tšüntemett oi-oi, juba peab külvama hakkama, aga kesagi veel kündmata; Lu minuu mälehtüzez eb õllu ühtää vaŋkkuria, eb õllu ühtäätši pluugaa, adraakaa tšünnettii minu mäletamise järgi ei olnud ühtki vankrit, ei olnud ühtki raudatra, puuadraga künti; J adraka tšüntemin võtab rohkap aika ku pluugaka puuadraga kündmine võtab rohkem aega kui raudadraga (kündmine); Lu anna millõ adra tšüntää anna mulle ader kündmiseks (künda); P tšünnettii sorkkaadraakaa künti harkadraga; Li kõik tšünnettii talvõssi kõik (koristatud põllud) künti talveks (üles); K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa (Mäg. 137) (kui) kolm korda on küntud ja sõnnik pandud, siis (umb)rohtu pole, vaat siis võib ka saaki (vilja) oodata; P siš tšüntääss valo maa süämmie siis küntakse sõnnik maa sisse; Lu se põlto tšünnetää sütšüzüssä viimizessi, jätetää paarńassi see põld küntakse sügisel viimasena (ja) jäetakse (järgmisel aastal) kesapõlluks; M paarńumaa üh̆hee vuuvvõõ ookaaʙ, siis taas tšüntääᴢ kesapõld puhkab ühe aasta, siis taas küntakse (üles); Li säŋki nüt piäp tšüntää kõrrepõld tuleb nüüd künda; K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ (Mäg. 138) siis kevadel äestad (sügiskünni) ja siis kordad (= teed korduskünni), raudadraga künnad; Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, pärast minnakse äestama; M se on tšünnettü nurmi see on küntud põld; P seiväd opõzõᴅ, menin miä tšüntämää kahõll opõzõll hobused sõid, (siis ma) läksin kahe hobusega kündma; J arga opõizõka om pask tšüntä ara hobusega on vilets künda; P miε enäpää tšüntää ev või hailiikaa i apuo-piimääkaa ma enam ei jaksa künda silkude ja hapu kohupiimajoogiga (= viletsa toiduga); M hulluita ep tšüntää ep tšülvää, a izze süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, aga ise sünnivad.

tšün/tö J Чюндь Pal.2 Чюндъ K-reg.2, g. -nöö J künd, kündmine пашня; J tšüntö i tšülvö künd ja külv; J kase raŋkaa tšünnöka tšäet halvahtusti selle ränga künniga (= künnitööga) halvati käed. – Vt. ka tšüntü.

tšüntö-aika J künniaeg время вспашки; isä ko menep tšüntämää paraallõ tšüntö-aigallõ rl. kui isa läheb kündma parajal künniajal.

tšüntömaa M Lu tšüntö-maa J-Tsv. künni-, põllumaa, põld, nurm пашня, поле, нива; J nõizõm mettsiit põlõttõõma ja tšüntö-mait saa-uttõõma (tetšemä) hakkame metsi põletama ja põldu (künnimaid) tegema; Lu tšüntömaad õli kõlmõd deśatinaa künnimaad (põllumaad) oli kolm tiinu; M rootšito on see, kummas paikkaa on mettsä puhasattu i tehäs tšüntömaa alemaa on see, kus on mets maha võetud (= maa on metsast puhastatud) ja tehakse põllumaa.

tšün/tü M-Set., g. -nüü = tšüntö.

tšüntümaa (I-Len.) = tšüntömaa; nüt müü jagamma tšüntümaat i niittümaat (Len. 287) nüüd me jagame põllumaad (künnimaad) ja heinamaad.

tšüntü-mee/ᴢ: -s K-Ahl. künnimees, kündja пахарь.

tšüntüraŋgiᴅ Lu künni-, töörangid рабочий хомут, хомут для пахоты.

tšüpe/üᴅ (K-Sjö.) -üt K-Ahl. -nüᴅ (K-Al.), g. -üü kübemeke (venna või peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) крохтинка (ласкательное обращение к брату, или к жениху в народных песнях); K tšülve tšülve, velvüeni, tšülpee, tšüpenüeni, kasiu, üvä kalani. mehet toovad meressä vettä, tüttäred jugaa jõgõssa, naizõd narvaasuu jõgõssa (Al. 45) rl. (lauldi peigmeest viheldes:) vihtle, vihtle, mu vennake, vihtle end, mu kübemeke, pese (kasi) end, mu hea kala (= vend). Mehed toovad merest vett, tüdrukud Joa [?] jõest, naised Narva jõest; K tšülve, tšülve velvüeni, tšülpeekka tšüpeüeni. kõlm on vihtaa lavala, ühs on vihta õnni-vihta, tõinee vihta võinee vihta, kõlmas vihta kazvo-vihta (Ahl. 91) rl. vihtle, vihtle, mu vennake, vihtle ometi ennast, mu kübemeke. Kolm vihta on laval, üks viht on õnneviht, teine viht (on) võine viht, kolmas viht (on) kasvuviht.

tšüpi M: päiväzä tšäüp tšüpi tšümmenet paikaᴅ päeva jooksul käib paljudes kohtades (mitmekümnes kohas).

tšüpperü/ᴅ (R-Reg.) küpärüᴅ J, g. -ü kübarake (venna v. peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) шляпочка (ласкательное обращение к брату, или к жениху в народных песнях); tšülve tšülve velvüeni tšülve tšülve tšüpperüeni kassiu üvä kalani (Reg. 21) rl. vihtle, vihtle, mu vennake, vihtle, vihtle, mu kübarake, pese (kasi) end, mu hea kala.

tšüpärei/ne R-Eur., g. -zee kübarake шляпочка; velli seisöb uhse alla tšüpäreine tšüllesäsä (Eur. 33) rl. vend seisab ukse ees, kübarake külje peal.

tšüpä/rä R-Reg. -r K-Ahl. küpärä J küperä R-Reg. kjüpärä (R-Lön.) küpper ~ kübar Kr, g. -ää (meeste)kübar, müts шляпа, шапка; J päämees päitettü küpärä rl. peamees, päitatud kübar. – Vt. ka pää-.

tšüp/üᴅ (R-Reg.), g. -püü kübemeke [?] (venna v. peigmehe hellitusnimi rahvalauludes ласкательное обращение к брату, или к жениху в народных песнях); tšülve tšülve velvüeni tšülve tšüppüeni kassiu üvä kalani (Reg. 10) rl. vihtle, vihtle, mu vennake, vihtle, mu kübemeke, pese (kasi) end, mu hea kala.

tšür/pä P kürpä P M kürp J-Tsv., g. -vää ~ -vεä P kürv/ää M -εä P -ä J kürb, peenis мужской член; P jaailla on tšürpä i munad ovaᴅ täkul on kürb ja munad on; M sigall toož on kürpä seal on ka kürb; M opõzõõ kürpä hobuse kürb; ■ J noh, mitä sillõ sud́d́õ vassõᴢ? – mitä kürpää tämä vassõᴢ: lei vaa pihakaa noh, mida kohtunik sulle vastas? – Mida m-i ta vastas: kehitas vaid õlgu.

tšüssä M-Set. (orig.: kystä).

tšüsä vt. tšühseä.

tšüsüj/ä M, g. -ää kerjaja, kerjus нищий.

tšüsümü/ᴢ P J-Tsv., g. -hsee P -see J küsimus вопрос; J oottõõ, veel ühs tšüsümüᴢ oota, veel üks küsimus!

tšüsütellä vt. tšüzütellä.

tšü/süä Kett. K L P M Po J (Al. Len. R-Eur. R-Lön. R-Reg. U Ja-Len.) -s̆süä M Kõ -ssüä M Po Lu Li J -s̆süäɢ ~ -ssüäɢ I (vdjI) küsüä Ku Чюзю Tum., pr. -zün Kett. K U L P M Kõ Lu Li J -sün K-Ahl. R-Eur. Lu-Must. J-Must. -z̆züü vdjI küzün Ku, sg. 2. p. kiused Kr, imperf. -süzin K L P M Lu J -süjee I -zin Lu küsüzin Ku, 3. p. küischi Kr 1. küsida спрашивать, спросить; J tšüzün uuvvõssaa küsin uuesti; Lu eb õõ tšülää tšüsümissä, mitä talloo tapahtuuʙ vs. ei ole küla küsimine, mis (meie) talus juhtub; J mõnikkailõ tšüsüiile saab anta nisk-talkkuna mõnedele küsijatele võib anda vastu kukalt; P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juolluᴅ küsisin, ta kehitas (vaid) õlgu, ei öelnud midagi; K õpõttaja tšüzüʙ, a müö emmä tää, mitä vasata õpetaja küsib, aga meie ei tea, mida vastata; Lu tšüsümizee tšüsüzin, a tämä mittä eb vassaa ma küsisin tungivalt, aga tema ei vasta midagi; 2. küsida, paluda; manguda, nõuda, tahta просить, умолять; требовать; хотеть; L tšüsü vettä küsis vett (juua); L tšüzüb miilostia palub almust; J meill ebõ·õ võtõttu võlgõssi epko tšüzüttü tšülässe rl. meil ei ole võetud võlga ega palutud külast (laenu); K no tuli kerääjä üöseess tšüsü noh, tuli kerjus, palus öömajale (ööseks); P süö hailii, leipää i läntüpiimää, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku, leiba ja hapupiima, aga liha ei tohi küsida; M ap̆pia tšüzüʙ palub abi; L nõisi jumalaa tšüsümεä hakkas jumalat paluma; P naizil bõlõ, kuza tšävvä süntii tšüsümäz antyõssi naistel pole, kus pattu andeks palumas käia; M lahzõõ piäb emaltä tšüs̆süä antõõssi laps peab ema käest (emalt) andeks paluma; Lu ühs tuli tšüsümää, elä nõiz nätšijäzessi, i tõin tuli tšüsümää, elä nõiz nätšijäzessi üks tuli paluma: ära hakka tunnistajaks, ja teine tuli paluma: ära hakka tunnistajaks; P tüttärikot tševεäl tšüsüvät tšakua: kukahtaa millyõ, kui tšiiriess menen miε mehelie tüdrukud paluvad kevadel kägu: kuku mulle, kui ruttu ma lähen mehele; Kõ ku lähe virtaab vassaa päivää, sinne tšävväš tšüsümää praavitussa tervüülee kui allikas voolab vastupäeva, (siis) sinna käiakse tervisele paranemist palumas; Lu tšüsümizee tšüsüzin, eb annõttu küll palusin, (aga) ei antud; Lu pappi tuli talopoigalta tšüsümää lehmää preester tuli talupojalt lehma nõudma; M lehmä tšüzüb ärtšää lehm tahab pulli; 3. manitseda, noomida увещевать; пробирать (ругать); J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas ka olen juba manitsenud, et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib; 4. käskida приказывать, велеть; Po tšüzüttii antaa suuta kästi suud anda; P levvät kahtšipuuss, mikä bõlõ kuiva, a on tuorõᴢ, tšäznää, sitä tšüsüvät kopittaa (kui) leiad kasepuu küljest, mis pole kuiv, vaid on toores, käsna, (siis) seda kästakse koguda.

tšüzüt/ellä Kett. L P Lu (M-Set. J) tšüsütellä (J-Must.) -ell J-Tsv., pr. -telen Lu -teen Kett. J tšüsütteen J-Must., imperf. -telin Lu J küsitleda, pärida расспрашивать; справляться; J tšüzüttee, kui nämä siberiz eletti päri järele, kuidas nad Siberis elasid; L tulin tšüzüttelemεä tšülvettelijeiltä rl. tulin küsima oma vihtlejailt (= vanematelt); Lu ko jo mittäit tämä milta tšüzütteli kui ta minult juba midagi pärinud oli.

tšüt/še Kett. K-Set. M Lu J -šeᴅ Kett. J, g. -tšee Kett. K M Lu J -tše J-Tsv. kütke привязь; J lehmäll on tšüttšeeᴅ lehma(de)l on kütked; M lauttaz ovad lehmät tšüttšeet kaglaza laudas on lehmad, kütked kaelas; M eestee õli rihmõn tšütše lauttaza, a nüd on ahilaᴅ ennemalt oli laudas (lehmadel) köiest kütke, aga nüüd on kettkütked; M lehmääkaa annõttii tšütše kaasa lehmaga anti (ostes) kütke kaasa; M paa tšütše kaglaa pane kütke kaela; J tüü-kse päässelitt leh́met tšüttšeiss kas teie päästsite lehmad kütke(i)st lahti?; M lehmää tšütše on rihman, rihmassa, vai nahkõn lehma kütke on köiest või nahast. – Vt. ka tšütšöᴅ, tšütšüᴅ.

tšütšes/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J kütkesse panna, köita, kinni siduda (looma) привязывать (животное к чему-либо); tšütšes leh́med aitaa köida lehmad aia külge (kinni).

tšütšet/tää¹: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J 1. kütkesse panna, kinni siduda (looma) привязывать (животное к чему-либо); leh́med on tšütšetettü lehmad on kütkesse pandud; 2. rakendada запрягать.

tšütšet/tää² Kõ, pr. -än, imperf. -in = tšühsää; tšütšetättii leipää küpsetati leiba.

tšütšäl/e P, g. -ee = tšütšäl-pää; tulõõ tšütšäle tuletukk.

tšütšäl-puu J-Tsv. 1. tõrvik факел; 2. tuletukk головешка, головня.

tšütšäl-pää K-Ahl. J-Tsv. tšütšälpää M tšütšärpää K tšütšerpää Lu tuletukk головня, головешка; Lu ku tšütšerpäät tõmpaad ripilaakaa pliittaa, siz võit panna ahjoo tšiin kui tõmbad tukid roobiga pliidi alla, siis võid ahju kinni panna. – Vt. ka tšetšälä, tšütšäle.

tšüt/šöᴅ Ra küt́śüᴅ Ku, g. -tšöö Ra kütḱöö Ku = tšütše; Ra meil eb õõ tseppoja, meil on tšütšöᴅ, rihmain meil ei ole (lehmadel) kette, meil on kütke, köiest (tehtud).

tšüt/šüᴅ M, g. -tšüü = tšütše; toon lehmää, tšüttšüüssä piin toon lehma, kütkest hoian kinni.

tšüt/tšee M -tše J-Tsv. kütke, kütkesse на привязь; M paa lehmä tšüttšee pane lehm kütke. – Vt. ka tšüttšöösee.

tšüttše/esee: -see ~ -se J-Tsv. = tšüttšee; paŋkaa leh́met tšüttšesee tšiin pange lehmad kütkesse kinni; leh́med om pantu tšüttšese lehmad on pandud kütkesse.

tšüttše/essä: -ss J-Tsv. kütkest (lahti) (сорваться) с привязи; õvvõz mikäle lotin, tait lehmet päästi tšüttšess väĺĺä siseõues (on) mingi kolin: vist pääsesid lehmad kütkest lahti.

tšüttše/ezä: -eᴢ Lu -ᴢ J-Tsv. kütḱööᴢ Ku kütkes на привязи; Lu õpõn on arkanaᴢ, lehm on tšüttšeez õvvõᴢ hobune on köidikus, lehm on kütkes siseõues; J leh́m tukõhtu tšüttšeᴢ lehm lämbus kütkes. – Vt. ka tšüttšöözä.

tšüttšöösee Ra = tšüttšee; paa lehm tšüttšöösee pane lehm kütkesse.

tšüttšöö/zä: -ᴢ Ra kütḱööᴢ Ku = tšüttšeezä; lehmä on tšüttšööᴢ lehm on kütkes.

tšüttämizi J-Tsv. vindudes, hõõgudes тлея; märjed algot põlõvõt tšüttämizi märjad puud põlevad vindudes.

tšüt/tää P M (K-Ahl.) kjüttää (K-Lön.), pr. -än K M, imperf. -in M 1. põletada; kütist teha, kütist põletada жечь; палить подсеку; M tšüttää maata kütist teha; M raakoijeekaa tšütettii; esimeizessi tšütettii rässätoᴅ, kuh̆hõõ tšülvettii kapusaa seemeneᴅ hagudega tehti kütist; esiteks tehti kütist taimelavades, kuhu külvati kapsa-seemned; M piäb mennä tšüttämää kapussamaata tuleb minna kapsamaale kütist tegema; M meillä raakakupojekaa tšütettii kapussatar̆roo haokubudega tehti meil kapsaaedades kütist; P tšütettüü süöttüüsie tehtii kapussa kapsad istutati kütismaale (~ kütiseks põletatud sööti); P tšütettü maa kütismaa; 2. kuumutada подо-

гре/вать, -ть; M suura on tšütettü ahjoza kohupiimajuust on ahjus kuumutatud.

tšüttä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ J, imperf. -äzi: tšütti [sic!] J hõõguda; vinduda; hingitseda тлеть; теплиться; iilet tšüttässä arinõll söed hõõguvad ahjuesisel; algod jeeĺe-jeeĺe tšüttässä põlõa puud vinduvad vaevu-vaevu põleda; lamppi jeeĺe va tšüttääp põlõa lamp vaid vaevu hingitseb põleda.

tšütömaa J-Must. = tšütüzmaa.

tšütü Kett. K L P M Lu Li Ra J I (R-Reg.) kütü Lu, g. tšüü Kett. R L M Li küü Lu 1. küdi, mehevend деверь; Li mehee velli naizõlõ on tšütü mehe vend on naisele küdi; Ra tämä on minu tšälü, a mehee veli on tšütü tema (= mehe vennanaine) on minu kälis, aga mehe vend on küdi; Li kassin taloza õltii kõlmõõ tšälüsee, a mehed õltii tšüüᴅ siin talus oli (= elasid koos) kolm kälist, aga mehed olid (nendele naistele) küdid; P tšütü on niku velli, nato on niku sõzar küdi on nagu vend, nadu (= meheõde) on nagu õde; M meil eb õllu natoja, õlivad ühed tšüüd meil (meie peres) ei olnud nadusid, olid vaid küdid; L nuorikka õssi tšüülie kušakaa (pulmakomme:) pruut ostis mehevennale vöö; 2. meheõde золовка; I siä meet tšüdüle [sic!], tšüzüd õunaa ili kapussaa sa lähed meheõe juurde, palud kartuleid või kapsast (söögiks); 3. K lell дядя (брат отца).

tšütü/ᴢ R-Mäg. M (Kett.) -s Ränk K-Ahl., g. -hsee kütis kütismaa пожог; Kett. tšütühsiä põlõttaass põletatakse kütist (kütismaid); M tšütüs tehtii sinne, kuza õli vana sööttü kütismaa tehti sinna, kus oli vana sööt; R tšütühsee rüiss meil ep tšülvettü rukist meil kütismaale ei külvatud; R kapussaa toožõ tšütühsee tehtii kapsast istutati samuti kütismaale. – Vt. ka tšütömaa.

tšütüzmaa M kütismaa пожог; tšütüzmaata tehäz ahopõllossa kütismaad tehakse kesapõllust. – Vt. ka tšütömaa.

tšü/ve Al. K-Ahl. (R-Eur.) -vä K-Al. küve K-Salm., g. -penee kübe, säde (peigmehe v. venna hellitusnimi rahvalauludes) кроха, искра (ласкательное обращение к брату, или к жениху в народных песнях); K aviitak(ka) jumala, avitakka armolliine tšüvettäni tšülpömää, kalatani kasiumaa (Al. 46) rl. avitagu jumal, avitagu armuline mu kübet (= vennakest) vihelda, mu kala end kasida; K vilĺoeni, velvüeni, tulet tšüve tšüntämässä, ätikkoa äessämässä, lövvät ennee uinonnuee, vaalijaisee vaipunnuee (Ahl. 722) rl. mu kullake, mu vennake, tuled, kübe, kündmast, pankjat põldu äestamast, leiad ema uinununa, sünnitaja vaibununa.

tšüühküläi/ne J-Must. küühküläin J, g. -zee: küühküläizee J tuvike голубок; ja küühküläin nokib da nokiʙ ja tuvike nokib ja nokib.

tšüüne/l K M Lu J I (R-Eur. L Li) kjüünel (R-Lön.), g. -lee Lu pisar слеза; K tšülä väitäp tšüüneliisee, a valta vettä valamaa vs. küla veab pisaraisse, aga vald (silma)vett valama; M elä juttõõ tšülälee, tšülä paap tšüüneliä valamaa vs. ära räägi külale, küla paneb pisaraid valama; J nii õli tšüüneltä tšivellä, niku vettä lähteeᴢ rl. nõnda (palju) oli pisaraid kivil nagu vett allikas; L miä õnnõtoin tšüüneliitä tšülvän (itkust:) ma õnnetu pisaraid külvan; I leep sillõ itkõaɢ, tšüüneliä ilma val̆laaɢ aitab sul nutmisest, asjata pisarate valamisest; M silmissä nii joostii tšüüneleᴅ, niku vanall suõlla pisarad jooksid silmist nii nagu vanal hundil; M nõisi milta tšüüneliä pühtšimää hakkas mult pisaraid pühkima; P tšüzün tšüüneliillä tšipõilla palun kibedate pisaratega; J silmed om paizõttustu tšüüneleiss silmad on paistes pisaraist; I miä en näüttännüt tšelleit tšüüneliä eŋka mittäiᴅ ma ei näidanud kellelegi pisaraid ega midagi; J puzõrtõõp tšüüneliit pigistab pisaraid välja (= nutab vägisi, meelega); J näd nii lugõttõõp mehe(s) kalmoll, jot kõik tšüüneled revip silmiiss näe, nii itkeb oma mehe kalmul, et lausa pisara(i)d kisub silmist; Lu eb moskva tšüüneliä uzgo vs. ei Moskva pisaraid usu; ■ Lu itä ku nõizõb itkõmaa, siz idgõp kõlmõt päivää, kõlmõt päivää tšüüneliä tappaaʙ kui ida hakkab nutma (= kui idatuul toob vihma), siis sajab (nutab) kolm päeva, kolm(eks) päeva(ks) jätkub pisaraid (= vihma). – Vt. ka tšüüneliä, tšüünäle, tšüünälä.

tšüünelesilmä Lu nuttur, nutja, piripill плакса.

tšüünelik/aᴢ ~ -õᴢ Lu, g. -kaa nutune, silmi vesistav слезливый, плаксивый; aina on silmäd märjäᴅ, tšüünelikkaaᴅ silmäᴅ aina on silmad märjad, nutused silmad; tšüünelikõz inemin nutune inimene.

tšüünelik/ko: tšünelikko R-Reg., g. -oo = tšüünelikaᴢ; üvä tšünelikko tšülvettäjäni (Reg. 19) rl. mu hea pisarais vihtleja.

tšüüneli/ä Po (Kett. J-Tsv.), g. -ä = tšüünel; J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski; Po maa õli märtšä tšüüneliäss põrand oli märg pisaraist.

tšüünespää J = tšünnärpää; paan tšüünespääll nenäz müü annan sulle küünarnukiga vastu nina!

tšüünesvarsi J Кю́нзваръ Pal.1 1. küünarvars предплечье; J tšültšimii annap tšüünesvartta rl. küljetsi (~ külg ees) annab küünarvart (= lööb küünarvarrega); 2. Pal.1 küünarnukk локоть. – Vt. ka tšünnärpää.

tšüüni vt. tšüüsi.

tšüünik/õᴢ J-Tsv., g. -kaa J adj. teravate küün-tega когтистый, с острыми когтями.

tšüünis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J küünistada царапать.

tšüünteli/ä Al. Set. K P M Po Lu Ra J I -ε L P -äᴢ J tšünteliä P M Po I tšüntteliä (Len.) tšüntteliäs J-Must., g. -ä P Po J I -ää Ra tšünteli/ä ~ -ε P 1. (kiriklik) vahaküünal (церковная) восковая свеча; L süttεäss tšüünteliε põlõmaa obraazaa etie süüdatakse küünal pühase ette põlema; J kunis pappi pominoitaʙ, siniš tšüünteliäz ain põlõʙ kuni preester mälestab surnut, seni küünal üha põleb; P tämä müi tšerikkoza tšüünteliiᴅ ta müüs kirikus küünlaid; J para·iko leep kresnõi hot, jo sütütellä tšüünteliät põlõma praegu algab ristikäik, juba süüdatakse küünlaid põlema; J läikki tulõ lekko tämä tšüünteliäss helkis tuleleek tema küünlast; I tšüünteliä õli obraazaasõõ tartutattut tšiin küünal on pühase külge kinnitatud; I mustalainõ eb võttanuɢ miltä mit̆täiᴅ, toĺko viisi kop̆peikkaa tšünteleilee mustlane ei võtnud minu käest midagi, ainult viis kopikat küünalde jaoks; M tammi põlõp savvua p tuõ. tšüünteliä (Set. 16) mõist. tamm põleb, (aga) suitsu ei tule? – Küünal; J vahass tehä tšerikoo tšüünteliäit vahast tehakse kirikuküünlaid; J tšüünteliä tuli küünlatuli; J tšüünteliä kant küünlajupp; 2. K tohttõrvik берестовый факел. – Vt. ka räüssää-. – Vt. ka künell, tšüntteli, tšünttilä.

tšüünttilä vt. tšünttilä.

tšüünäl/e (J), g. -ee = tšüünel; tšüünälet tullaa silmiss pisarad tulevad silmist.

tšüünäl/ä Lu, g. -ää = tšüünel; tšüünälät tullaa silmiissä niku erneeᴅ pisarad tulevad silmist nagu herned.

tšüünärpää Len. K-Set. Lu = tšünnärpää; Lu tšüünärpääss tšättä vaivõtaʙ käsi valutab küünarnukist.

tšüünär/ä Lu, g. -ää küünar (endisaegne pikkusmõõt) локоть (мера); tšüünäräl mittazivaᴅ küünraga mõõtsid (riiet).

tšüüpäime/ᴅ: -t J-Must. tšüüpäämet Salm.2 pl. (valged) merikarbid (neid kanti helmestena) (белые) раковины (носили их как бусы).

tšüür/i L P, g. -ii jüripäev (23. aprill) Юрьев день; P tšüüri on jürtši mativyõ tšüläzätš. on jüripäev Mati külas; P mativyõ tšüläzä juoltii: nüt tšiiriess tulõp tšüüri, tulkaa vyõrazii meilie; tšüüri õli kahõltšümmenel kõlmannõl apreĺia Mati külas öeldi: nüüd varsti tuleb jüripäev, tulge meile külla; jüripäev oli 23. aprillil.

tšüür/ü K-Ahl. P, g. -üü püha Jüri святой Георгий; K pühä tšüürü tšülvetteleb, nätelpäivä tulta näütäb (Ahl. 91) rl. püha Jüri vihtleb, näitab pühapäeval tuld; P pühä tšüürü on jumalaa kuva püha Jüri on pühapilt.

tšüürü/zä: -ᴢ P küürus сгорбившись; tšüürüš tšäüʙ, täll on gorba selläᴢ käib küürus, tal on küür seljas.

tšüü/si Kett. Set. K P M Lu J-Must. -ni Ra J tšünsi Lu (Li) J I künsi Ku kühse ~ küüssin Kr Кю́нзи Pal.1, g. -nee Kett. M J -nie P tšünn/ee K Lu -e Lu Цю́нне Pal.1 Ii-reg.1, pl. Чю́инетъ ~ Кю́ннетъ Pal.1 küüs ноготь; коготь; M ep piä rep̆piä tšüüzii ei tohi küüntega rebida; M nii on ahnõz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale; P minua süöttävät tšümmie tšünttä mind toidavad kümme küünt; J tšüüniit ajama küüsi vahetama (looma, linnu kohta); J puuttu karuu tšüüniisee sattus karu küüsi; M peigoo tšüüsi pöidla küüs; J tšüünee perät tšiskaussa ~ Lu tšünnee peräd veereväᴅ küünevallid (= nahavoldid küünte servadel) narmendavad; M õli pikkarain raana, a võtin tšüüneekaa kertin i lazzin tšüünee vihaᴅ, nüd nii vaivattaaʙ oli väike haav, kuid võtsin, puudutasin küünega ja lasin küüneviha (sisse), nüüd nii valutab; ■ Li kõik tuõb vassa tšünttä, eb mee mukkaa kõik läheb vastukarva, ei lähe hästi; (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) J puikko meni tšüünennala pind läks küüne alla.

tšüüzik/ko: tsjüüsikko (K-Lön.), g. -oo (küla)-vanem, (küla)ülem, (valla)vanem, (valla)pealik (деревенский) староста, (волостной) ста-роста, голова; kjülä kutsub tsjüüsikosse, valda valla päälikosse (Lön. 696) rl. küla kutsub vanemaks (ülemaks), vald valla pealikuks.

tšüüttö P küüt/tö Lu Li J, g. -öö Li küüt, küüdik, küütseljaga veis (valge triibuga seljal) корова-полосатка (корова с белой полоской вдоль спины); P lehmä seltšä valkõa on tšüüttö lehm, (kellel) selg (on) valge, on küüt. – Vt. ka küütti², küüttöseltšä.

tualka Kõ-Ränk tuulilehvik (tolmu ja aganate eraldamiseks viljast tuulamise ajal) веятельный веер (которым отгоняли пыль и мякину при веянии зерна).

tubakaᴅ, tubakõᴅ vt. tabakaᴅ.

tubakerka vt. tabakerka.

tubakka vt. tabakka.

tubakkakaptšukka I = tubakkmassina.

tubakka-nätilpäivä L kihluspeo pühapäev, „tubakapühapäev” праздник помолвки; viimeizell nätilpäivεä iezä pulmõi tulõb ženiχa tubakkoikaa, se tubakka-nätilpäivä viimasel pühapäeval enne pulmi tuleb peigmees tubakaga, see on kihluspeo pühapäev.

tubakkmassina Lu tupakmassina J tubakakott кисет. – Vt. ka tubakkakaptšukka.

tubakkõi/n J-Tsv., g. -zõõ tubaka-, tubakast табако-, табачный, из табака.

tubaretk/a Li dubaretka (Li), g. -aa taburet табуретка. – Vt. ka kulta-.

tubašnik/ka M, g. -aa tubakasuitsetaja, -nuuskaja табачник; aizõb niku tubašnikka haiseb nagu tubakasuitsetaja; tubašnikka-marfa, tämä ain nuuskaᴢ tubakanuuskaja-Marfa, ta aina nuuskas (tubakat).

tuberkuĺoo/sa (J-Tsv.), g. -zaa tuberkuloos туберкулёз; tuberkuĺoozõss tšäsi kõikkina hoikkõni tuberkuloosist jäi käsi päris peenikeseks.

tubl/i (R-Reg.), g. -ii tugev крепкий; kui meneb isäni lidnaa, tuob turgu tubliita, navaa karra kauniita (Reg. 47) kui mu isa läheb linna, toob (sealt) hulga tugevaid (jalatseid), n. k. kauneid (jalatseid).

tudr/a L tuudra J-Must., g. -aa tuder (rohttaim) рыжик (растение); L tudrat tulyõ, a linat põllolyõ (jaanitulele tulles öeldi:) tudrad tulle, aga linad põllule.

tudr/u (Kõ-Len.), g. -uu = tudra; tudrut tulõsõõ, linat põltuusõõ, riimat põlloo peentaraasee (Len. 216) tudrad tulle, linad põllule, umbrohud põllupeenrale.

tudrut/taa M, pr. -an, imperf. -in kudrutada токовать; tedret tudruttavaᴅ tedred kudrutavad.

t́uf ́ak/ka: -k J-Tsv., g. -aa madrats матрац, тюфяк; lamahtaa t́uf ́akaa pääle de uinoo heida madratsi peale ja uinu.

tufeĺka M tuhveĺka Li-Vilb. aedkäoking си-ний аконит.

tuf/li M J -ĺi M J-Tsv., g. -lii M J -ĺii J king; tuhvel туфля; M tõkutti jalgassa üh̆hee tuflii kaotas (pillas) jalast ühe kinga; J paa tufĺid jalkaa pane kingad jalga; J peh́miät tuflid jalgõᴢ pehmed tuhvlid jalas; M jalgaza piettii tohozet tuflit (Len. 265) jalas kanti viiske (tohust jalatseid).

tug/õ M-Set. (Kett.), g. tukõõ Kett. -õõ [sic!] M-Set. tugi опора, подпорка.

tuha/ᴅ L P M Ra (Kett. K) -t R-Eur., g. -ttõmaa K -ttõmõõ Kett. M -ttõmyõ P tuhat тысяча; K õli meill tuhattõmia da seinoi klejazimma meil oli tuhandeid (rublasid) ja tapeetisime (nendega) seinu; L lupaz millõ d́eŋgoi antaa suurii tuhattõmii lubas mulle raha anda (lausa) suurte tuhandete kaupa; Ra se paĺĺo pajataʙ, sata suuss, tuhat perseess kk. (lobiseja kohta öeldakse:) see räägib palju: sada suust, tuhat persest; M tuhat turkkia, sata paikkaa, põllolõ meep, perze näüʙ. kana mõist. tuhat kasukat, sada paika (peal), (kui) põllule läheb, perse paistab? – Kana; P pummalaa tšülä põli tuhad ühesää sataa ühessemel vuotta Pummala küla põles tuhande üheksasaja üheksandal aastal; M kahs tuhatta, kõm tuhatta kaks tuhat, kolm tuhat. – Vt. ka tuhatta.

tuhatittaa Lu tuhandekaupa тысячами, по тысяче; kalad müütii tuhatittaa kalu müüdi tuhandekaupa.

tuhatoittaa Lu = tuhatittaa.

tuhat/ta K P M Kõ S Lu Ra J I-Set. (Kett.) -tõ J -t P S Ra J-Tsv. Ku tuhhat ~ tohhat Kr Ту́гатъ Pal.2 Тугатъ Tum., g. -aa Kett. K P Ra J I = tuhaᴅ; P vanallaika sai õssaa tuhataakaa paĺĺuo žiivattaa vanasti sai tuhandega palju loomi osta; Ra tuhataa tulupp on pääle rl. tuhande-(li)ne kasukas on seljas; I sis lukkõas kan̆neita tuhattoo, paĺĺo tuhattoo kooriᴅ vittsoo siis loetakse (kokku) neid tuhandeid, palju tuhandeid (sa) koorid (paju)vitsu; J uslovii mukka miä piän saama viis tuhatt markka kuuᴢ lepingu kohaselt pean ma saama viis tuhat marka kuus; Lu kahs rubĺaa õli tuhatta ailia kaks rubla maksis (oli) tuhat räime; Lu tuhatta killoa tuhat kilo; P seitsee tuhattaa kalaa i kahõsaa tuhattaa krapua seitse tuhat kala ja kaheksa tuhat vähki.

tuhatt/õin J-Tsv., g. -õizõõ = tuhattõmaᴢ.

tuhattõm/aiᴢ K, g. -aa = tuhattõmaᴢ.

tuhattõm/aᴢ: -as K-Ahl. -õs M-Set., g. -aa tuhandes тысячный. – Vt. ka tuhattõin.

tuhe vt. tühjä.

tuhgaᴅ vt. tuhka.

tuhgõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tuhane, tuha- золистый, с золою.

tuhgõlli/n M, g. -zõõ leelis, lehelis, tuhavesi щёлок; tuhgõllin pantii sõpõjõ pääle leelis pandi (musta) pesu peale (= pesu pandi leelisega likku). – Vt. ka tuhkavesi.

tuhgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in tuhastada, tuhaks v. põrmuks teha испепел/ять, -ить.

tuhhat vt. tuhatta.

tuh/ka Kett. K P M Kõ Lu J I -kõ Lu -k J-Tsv., hrl. pl. -gaᴅ K P M Kõ J -gõᴅ J-Tsv. tuhk пепел; зола; J tõmpaa ripilakaa tuhgõd ahjoss vällää tõmba roobiga tuhk ahjust välja; K tuhkõiss tehtii leelin tuhast tehti leeline; M pliitaa rešotka, kussa tuhgad mennäz läpi (on) pliidi rest, kust tuhk läheb läbi; J tuhk aut tuhaauk (pliidi all); J pestii tuhka veekaa pesti leelisega (tuhaveega); P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa meil on kured tuhakarva; J tuhgaa karvõin tuhakarva; ■ Lu ku on kõvassi umalaᴢ, jutõllaa, se on tuhka nahka umalaᴢ kui (keegi) on kõvasti purjus, (siis) öeldakse, et see on purupurjus; P bõlõissi mies sinuu laiska lapuri ja tuhka tupuri poleks (vaid) su mees laiskvorst ja tuulepea!

tuhka/pussi ~ -pušši Lu 1. lollpea, tohman, tuhajuhan дурак, дурень, простофиля; tämä on tuhkapušši, eess i takkaa on nagrõttõva ta on tohman, eest ja tagant naeruväärne; 2. ropp, räpane inimene грязнуля, неряха. – Vt. ka tuhkuri, tuhma.

tuhkapäivä P M Kõ S I (Len.) tuhka-päivä K-Ahl. tuhkõpäivä M (Kett.) esmaspäev понедельник; S per̆rää nätilpäivää on tuhkapäivä pärast pühapäeva on esmaspäev; Kõ tuhkapäivä lukõass õnnõtoo päivä esmaspäeva peetakse õnnetuks päevaks; M eellä pajatattii vana rahvaz nii: pittšää matkaa elä ruta mennä tuhkapäivää päivänä ennemalt rääkis vanarahvas nii: pikale tee(konna)le ära rutta minna esmaspäevasel päeval; ■ M tšistõi tuhkapäivä suure paastu esmaspäev.

tuhkapää Lu tuhk-pää J-Tsv. 1. lollpea, tohman, tuhajuhan дурак, дурень, простофиля; 2. nõgipea (nõgihaigus viljal) головня, голов-нистый колос. – Vt. ka tuhkisegloi.

tuhkau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi kustuda тухнуть, по-; süet tuhkausti söed kustu-

sid.

tuhkavesi Lu Li I = tuhgõllin; Lu tehtii tuhkavesi, pantii sõvad likkomaa tehti leelis, pandi pesu ligunema; Lu tuhkavesi ku tehtii, sis pantii seisomaa, nii kaukaa piettii, kunniz vesi meni sirkaassi kui tehti lehelis, siis pandi seisma, nii kaua hoiti, kuni vesi läks selgeks.

tuhkisegloi J lollpea, tohman, tuhajuhan дурак, дурень, простофиля; mitä siε tuhkisegloi mida sa, tohman, (siit otsid)! – Vt. ka tuhkapussi, tuhkapää, tuhlapää, tuhma, tuhmapää, tuhm-tuššu.

tuhkur/i Lu, g. -ii räpane, kasimata, ropp inimene грязнуля, неряха; tuhkuri inemin räpane inimene. – Vt. ka tuhkapussi.

tuhkõi/nõ M -n J-Tsv., g. -zõõ J 1. tuhane; tuhkatriinu золистый; золушка; M emintimäll õli üφs tütärlentämä, a tätä kutsuttii tuhkõinõ võõrasemal oli üks võõrastütar, aga teda kutsuti tuhkatriinuks; 2. tuhkjas, tuhakarva пепельный.

tuhlapää Lu = tuhkisegloi.

tuhli vt. tuuli.

tuhm/a P M Lu Li Ra J tuhmõ ~ tuhm J-Tsv., g. -aa Lu Li J adj., subst. tuhma J loll, rumal глупый, дурацкий; дурак, болван; Lu vätši õli tuhma i vohma, uzgottii, što pokkonikaa haamu tšäi kottoo rahvas oli loll ja rumal, usuti, et surnu vaim käib kodus; Lu miä õlin tuhmia mehiä ma olin rumal mees; J emä tuhma tuulõlinõ rl. ema, rumal tuulepea; J tuhmõlõ tarkuss pähä(se) et pisä lollile tarkust pähe ei pista; J tuhmaa jutuss saat kül vähä arvoa lolli jutust saad küll vähe aru; Lu tuhmassa tuhma väga loll (~ tuhmimast tuhmim). – Vt. ka tuhkapussi, tuhkapää, tuhkisegloi, tuhlapää, tuhmapää, tuhm-tuššu.

tuhmapäin Lu adj. rumal, loll, kõva peaga глупый, дурацкий; tuhmapäin lahsi loll, kõva peaga laps.

tuhmapää Lu = tuhkisegloi.

tuhmar/a M, g. -aa 1. udune туманный; ai ku on tuhmara sää, eb näütä jumalaa päivää oi, küll on udune ilm, ei näita jumala päikest; 2. umbetuisanud (tee kohta) заметённый (о пути); tuhmara tee umbetuisanud tee.

tuhm/assi: -asti R-Lön. -õssi J-Tsv. rumalasti, lollilt глупо, по-дурацки; J vai sill bõõ meelt pääs, ku siä nii tuhmõssi pajatõᴅ kas sul pole mõistust peas, et sa nii rumalasti räägid?; J tuhmõssi tuli tüü tehtü töö sai rumalasti (= halvasti) tehtud.

tuhm-tuššu J-Tsv. = tuhkisegloi.

tuhmu/ᴢ¹ Li, g. -u Li juhmus, lollus, rumalus глупость; paĺĺo vohmutta ja tuhmutta (on) palju lollust ja rumalust; tuhmuu perässä tätä nagrõttii teda naerdi (tema) rumaluse pärast; väliss niku õmassa tšäessä tuõp se tuhmuᴢ i teet suurõõ pillaa vahel tuleb see juhmus nagu omast käest ja teed suure pahanduse.

tuhmu/ᴢ² J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J = tuhmuᴢ¹; tuhmusõõ peräss eväd võtõttu sluužima rumaluse pärast ei võetud (teda) aega teenima.

tuhmuzõs/sa: -s J-Tsv. rumalusest, rumaluse tõttu по глупости, из-за глупости.

tuhmõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J rumalavõitu глуповатый, дурковатый.

tuhmõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ, imperf. -i rumalaks minna делаться глупым, поглупеть, одуреть.

tuhmõz/a M, g. -aa murelik; halvas tujus не в духе, не в настроении; mitä siε õõd nii tuhmõza miks sa oled nii murelik?; tätä tšellibo on obižoittanu, on tuhmõza keegi on teda solvanud, (ta) on halvas tujus.

tuh/o R, g. -oo häving (по)гибель; talvi taivaat õjuvat. la tuob tuho tüttarile [= tüttärille], kato muile kassapäile (Eur. 42) rl. talve taevad ujuvad (liiguvad). Las tuleb häving tütardele, kadu muile palmikpäile.

tuhtšõnik/ko J-Tsv., g. -oo J 1. murumuna дождевик, дождевой гриб; morššuin, niku kuivõnnu tuhtšõnikko kortsus nagu vana murumuna (ämmatoss); 2. fig. vana inimene старый человек. – Vt. ka tuššu.

tuhut/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in piserdada, pritsida брызгать; tuhutan vettä piserdan vett.

tuhveĺka vt. tufeĺka.

tuhõrt/aa M Lu Li -a J-Tsv., pr. -aaʙ M Lu Li -aʙ Lu -õʙ J, imperf. -ii: -i J 1. kabistada, tallata (kuke kohta) топтать, по- (петух курицу); M kukkõ tuhõrtaap kan̆naa kukk kabistab kana; 2. vusserdada, vussi ajada, простор. варганить, портачить; Li tuhma tuhõrtaaʙ, ep tee üvvää tüütä loll vusserdab, ei tee head tööd.

tuij/jua M -oa Li: M karja teep paĺĺo tuijjua (kuhja kallale pääsenud) kari teeb palju paha; Li siä jo teet tuijoa häülümizeekaa sa ju teed paha (oma) hulkumisega; Li vai mitä tänävä tetši tuijoa rahaakaa ah mis kelmust (ta) täna rahaga tegi.

tui/ma R-Eur. P M Kõ Lu Li Ra J-Must. -mõ J -m J-Tsv., g. -maa Lu J 1. mage, soolata, maitsetu, tuim пресный, безвкусный; M ai ku tuima on, bõõ miltissäid mak̆kua oi kui mage, pole mingisugust maitset; M palokkõin tuimaa lih̆haa tükike soola(ma)ta liha; Lu ätšid lainõõd õllaa tuimaz veeᴢ järsud lained on magedas vees; Li taitšinamarja on mokoma tuima, läätiä magesõstar on niisugune tuim, lääge; Li tuima suppi on ilma soolata mage supp on ilma soolata; Li tuima roopa, tuima rokka mage puder, mage kapsasupp; Lu tuima harttšu mage toit; 2. läbiaetud, kooritud (piim) сепарированное, снятое (молоко); M tuimassa piimässä saap tehä vorogaa kooritud piimast saab teha kohupiima; 3. tuim, tundetu, väsinud бесчувственный, утомлённый; Lu pää tuli tuimassi, nii paĺĺo õppin pea väsis ära (läks tuimaks), nii palju õppisin; J tuimõssi menemä tuimaks minna, tuimeneda; J tuimõssi tetšemä tuimaks teha, tuimestada; 4. kõva, tugev крепкий, сильный; Kõ tuli tuuli aivon tuima (Len. 230) tuli väga tugev tuul; J kassa pittšä, tukkõ tuimõ rl. pikk pats, tugev tukk; ■ P nüt tulin kaipaamaa kalliini kazvattõlijõinõ suuriita tuska päiviitä tuima õnnõlikko (Mäg. 81) (itkust:) nüüd tulin kaebama, mu kallis kasvatajake, (oma) suuri murepäevi, (ma) õnnetu.

tuimõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. magestada, mageda(ma)ks teha опрес-

н/ять, -ить, обессоливать; rokk pitäiz vähäize tuimõtta, oŋ kõvassi soolõin hapukapsasuppi peaks vähe magedamaks tegema, on väga soolane; 2. tuimaks, tundetuks teha v. muuta лишать чувств, памяти.

tuinõ (R-Reg.): ühet toi puizet toizet toib tuizet tuizet lunta tällaalla [= tallaõlla] puizet pulmoza piteää (Reg. 47) rl. ühed (jalatsid) tõi puised (= puust tehtud), teised tõi t-d, t-d (tõi) lund tallata, puised pulmas kanda.

tui/ska L, g. -zgaa tuisk метель, вьюга; ku uodokkeinna on tuiska, lieb üvä leipävuosi kui eudokiapäeval on tuisk, (siis) tuleb hea vilja- aasta. – Vt. ka tuisko, tuisku.

tuiskatupuri L tuulepea ветрени/к, -ца; älä õlõ tuiskatupurinna ja laiskalapurinna ära ole tuulepea ega laiskvorst.

tui/sko Li (Kett.), g. -zgoo = tuiska.

tui/sku Kett. K-Ahl. L P M Kõ Li J, g. -zguu L Kõ Li J 1. tuisk метель, вьюга; Kõ ku talvõll on tuizgut, siz on vihmat suvõll kui talvel on tuisud, siis on suvel vihmad; J tänä nii ruma ilm, sato, tuuli ja tuisku täna on nii halb ilm, sadu, tuul ja tuisk; L õlõizit siε siinä tuulyõ tuiskunn oleksid sa seal nagu tuuletuisk; 2. tuisune метелистый, вьюжный; L sεä õli tuisku ilm oli tuisune. – Vt. ka lumi-. – Vt. ka tuiska.

tuiskukuu M tuisukuu метелистый месяц; fevralikuu on tuiskukuu veebruarikuu on tuisukuu.

tuiskur/i J-Tsv., g. -ii äkiline, tormakas вспыльчивый, буйный.

tui/zgata S Lu (K-Ahl. P) -zgõt J-Tsv., pr. -skaaʙ K P S Lu J -skaʙ J, imperf. -skazi: -skaᴢ S Lu -skõᴢ J 1. tuisata (ka impers.); möllata вьюжить, мести; заносить, занести (снегом); бушевать; P tänänn on sää, tuiskaaʙ, lunta sataaʙ täna on halb ilm, tuiskab, sajab lund; S lumi läpi seinää kõik saunaasõõ tuiskaᴢ lumi tuiskas kõik läbi seina sauna; Lu nät ku tuiskaab liivaa, nii silmet sõkkaaʙ näe, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmi; 2. paisata, virutada, visata, швыр/ять, -нуть; J hüppez millõ rinta, miä tuiskõzin tätä menemä hüppas mulle rindu, ma virutasin ta minema.

tuizgut/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ, imperf. -ti impers. tuisku teha, tuisutada; tuisata мести, за-.

tuizgut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõʙ, imperf. -tõli frekv. ← tuizguttaa.

tuite vt. tuitõõ.

tuit/õõ: -e R-Lön. R-Reg. hästi хорошо. – Vt. ka taitõõ, tuntõõ.

tuj/u J-Tsv. R-Lön., g. -uu meeleolu, tuju на-строение, расположение духа; R kui leened tuju tapanen, ani aukka meelelinen (Lön. 697) rl. (pulmalaulus hoiatatakse mõrsjat peigmehe kodus:) kui saab sinust tujutseja, hani kulli tarkusega (siis ei saa sinust meelepärast miniat).

tuk/ata M Po Lu Li Ra (K-Ahl. J) -atõ Lu -õta (Lu) -ataɢ I, pr. -kaan K M Lu Li Ra, imperf. -kazin Po Lu Ra -kõzin Lu 1. (kinni) katta, (kinni) toppida; matta v. (kinni) tuisata покрыть, закрыть, заткнуть; заносить, занести (снегом); Li viileä tuõp siis ku pilvi tukkaap päivüü iĺi ku eb õõ päivüttä eestäiᴅ jahe hakkab (tuleb) siis, kui pilv katab päikese või kui päikest ei ole üldse; Lu siiᴢ vähessi aigassi ušatti päältä tukattii, annõttii akanal autuussa siis kaeti toober väheks ajaks pealt kinni, lasti aganal haududa; Li nootalõ pannaa matod ja tukataa lumõkaa (märjale) noodale pannakse matid (peale) ja kaetakse lumega (kinni); Lu lumi tukkõᴢ maa lumi kattis maa; M piäp tukata akkunaᴅ, siäl on suurõd ragoᴅ tuleb aknad (kinni) toppida, seal on suured praod; J tukkaa kõig akkunaa ragod paklikaa topi kõik akna praod takuga kinni; Li teet kõik lumi tukkaaʙ lumi tuiskab kõik teed kinni; 2. (auku v. hauda) kinni ajada; matta зарыть (яму, могилу); хоронить, по-; Lu ku on suuri auta, saab jutõlla: mee tukkaa se auta kui on suur auk, (siis) saab öelda: mine aja see auk kinni; I kalmalla ühtä staruχaa tukattii kalmistul maeti ühte vanaeite; Lu tukkas taugõnnõõ iiree sih́h́ee, kuza õli mattis kärvanud hiire sinna, kus (see) oli; M karjušši tetši pikkaraizõõ avvaa ja tukkaz mun̆naa autaasõõ karjus tegi (lõkke tulisesse tuhka) väikese augu ja mattis muna auku.

tukihtoit/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in = tukõhoittaa; tõin-tõissa tukihtoittivaᴅ kägistasid teineteist.

tukik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa kobaraline, tupsu-line; kobaratega, tupsudega кистистый, с кисточками.

tukis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an, imperf. -in tutistada, sakutada, murd. tukistada, kõnek. (juukseid) sasida, ерошить, теребить.

tukit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in korjata (kobaratena) собирать, собрать (что-либо кисточками).

tuk/ka¹ Kett. M Kõ -kõ Kett. J -k J-Tsv., g. -aa J tuk̆kaa M 1. (juukse)tukk, -tutt, -salk; прядь, клок, вихор (волос); чёлка; J kazvo millõ kassa pittšä, kassa pittšä, tukkõ tuimõ rl. kasvas mulle pikk pats, pikk pats, tugev tukk; 2. tutt, tutike, tordike, tups(uke) кисточка; M tukka koontalaa tutike kedratavat lina; 3. (märgina v. tähisena kasutatav) heina- v. õletuust пук сена, соломы (в качестве вехи); J lazz jället tukalõõ (vehalõõ) sõida märgi suunas (lase jäljed märgi peale); 4. (tule)tukk головня, головешка; tulõõ tukk tuletukk.

tuk/ka² M-Set., g. -aa = tukkõ.

tuk/kaa M, pr. -aʙ M, imperf. -ki = tukkua; süä tukaʙ süda tuksub; veri tukap tšäezä veri tuikab käes.

tukkapää K tukka-pää (K-Ahl.) 1. fig. pikajuukseline (mõrsja v. noore naise hellitusnimi rahvalaulukeeles ласковое обращение к невесте или молодой жене в народных песнях); tukka-päätä tuvvahseni. mihee sille tukka-päätä. jalkojani jahsamaase, tšentšiäni tšöüttämääse (Ahl. 106) rl. pikajuukseline tuuakse mulle. Milleks sulle pikajuukselist (= naist)?; Minu jalgu lahti võtma, minu pastlaid kokku köitma; 2. püstsoenguga (poiss) вихрастый (парень); K tukkapää poiɢ püstsoenguga poiss; 3. tuttpea (kana) курица с хохолком; tukkapää kana tuttpea kana.

tukkaunnu Li umbekasvanud (veekogu kohta) заросший; järvi on tukkaunnu järv on kinni kasvanud.

tukkau/ta (M), pr. -n, imperf. -zin M lukku jääda, lukku minna оглушить, заложить (уши); mitä-leep tukkauzin, ep kuulõ üv̆vii millegipärast läksid kõrvad lukku, (ma) ei kuule hästi.

tuk/ki Lu, g. -ii (närimistubaka)rull; topp, tropp, tups ролик (жевательного табака); пук, пу-чок; tukki tubakkaa pantii suhhõõ rull (närimis)tubakat pandi suhu.

tuk/ku M, g. -uu ~ tuk̆kuu M tropp, tups, topp; tort, tuust кляп; пук, пучок; miä võtan tukuu vatua ma võtan tupsu vatti; se on vatu tukku see on vatitups; tukku koontalaa tort kedratavat lina v. takku; anna mustalaizõlõõ tukku einää anna mustlasele tuust heina.

tuk/kua (P), pr. -uʙ P, imperf. -ku tuksuda (südame kohta) биться (о сердце); i kui se sinuu süä tukub nuoriiza rintoiza ja kuidas see sinu süda tuksub noores rinnas. – Vt. ka tukkaa, tükkiä.

tuk/kõ K-Al. K-Set., g. -õõ (suurrätik, millega kaeti pruudi pea ja nägu, kui noorpaar sõitis laulatusele большой плат(ок), покрывающий голову и лицо невесты, когда молодые ехали венчаться); K noorikkõ isuttaas – tukkõ pääz on, üli pää pantu – ženihaa rinnalõõ. muitõz on suur rätti, a sill aikaa kuttsuas sitä rättiä tukkõ (Al. 32) pruut, t. peas, üle pea pandud, pannakse istuma peigmehe kõrvale. Muidu on suurrätt, aga sel ajal (= pulmade ajal) kutsutakse seda rätti t. – Vt. ka tukka².

tukkõõ Lu: õpõziiltõ kõikk pantii päät tukkõõ, jott ep tukõhuttais tuhgaakaa, kuniz meep sää üli (Mäg. 184) hobustel kaeti pead (kinni), et (neid) ei lämmataks tuhk, kuni torm üle läheb.

tukkõõ/ssa (Lu), pr. -n, imperf. -zin kinni katta крыть, покры/вать, -ть; noottõ tukkõõssaa, matud on õlgõssõ tehtü, matut pannaa nootaa päälle kattõõssi i luntõ veel pannaa mattujõõ päälle varjossi, jott noott eb jäättüiᴢ (märg) noot kaetakse kinni, matid on õlgedest tehtud, matid pannakse nooda peale katteks ja veel (ka) lund pannakse mattide peale varjuks, et noot ei jäätuks.

tuk-tuk J-Tsv. interj. kop (korduvana annab edasi kopsimist) стук, разг. тук (в дверь, в окно).

tuk/õ Li, g. -kõõ Li tropp, topp затычка; akkunaa tukõ. ku akkunaa ruupo meni rikki, pani šiškaa akkunaa tukkõõssi akna(augu) tropp. Kui aknaruut läks katki, pani (perenaine) nartsu akna(augu) tropiks.

tukõhoit/taa (J) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lämmatada; kägistada душить, за-; karka savvu tukõhoitõb inimiss kibe suits lämmatab inimest; ńemtsõt tukõhoitõtti med́d́e sõtamehiit gaazoika sakslased lämmatasid meie sõdureid gaasidega; võtti kurkuss tšiin de tahto tukõhoitta võttis kõrist kinni ja tahtis kägistada. – Vt. ka tukihtoittaa, tukõhtuttaa, tukõhuttaa, tukõstuttaa.

tukõhtoit/taa: -taaɢ (I), pr. -an, imperf. -in = tukihtoittaa.

tukõht/ua M Lu (Kett. R-Eur.), (sõnatüvi основа слова:) tukõhtu- J-Must., pr. -uun Kett. -un Lu, imperf. -uzin lämbuda задыхаться, задохнуться; M naizikko õli sinne tukõhtunnu naine oli sinna lämbunud; Lu niku tukõhtuʙ, näväd (= jälelliizeᴅ) õllaa suurõd ved́ (kui lehm sööb pärast poegimist päramisi, siis) nagu lämbub, need (= päramised) on ju suured. – Vt. ka tukõhtuussa, tukõstua, tühkõhtua.

tukõh/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -tun ~ -un J, imperf. -tuzin J 1. lämbuda задыхаться, задохнуться; J tukõhtup tšöhäse lämbub köhasse; J lehḿ tukõhtu tšüttšeᴢ lehm lämbus kütkes; J kana on tukõhtunnu naatlasõ kana on lämbunud kanakuuti; 2. hingeldama hakata задыхаться (тяжело дышать); J opõin nii vaĺĺussi veitep, kõik tukõhtuʙ hobune veab nii kõvasti, (et) hakkab lausa hingeldama.

tukõhtut/taa P (Kett.) tugehtuttaa (K-Ahl.), pr. -an Kett. tugehtutan K-Ahl., imperf. -in lämmatada; kägistada душить, за-; P savvu tahto tukõhtuttaa suits tahtis lämmatada. – Vt. ka tukihtoittaa, tukõhoittaa, tukõhtoittaa, tukõhuttaa, tukõstuttaa.

tukõhtu/ussa: -uss Lu -ss J-Tsv., pr. -un Lu J, imperf. -uzin = tukõhtua; J savvuss võip tukõhtuss suitsust võib lämbuda; Lu tukõhtuub õmmaa razvaa (paks inimene) lämbub oma rasva; Lu miä kahtõõ talloo pääzen siitümää, paikal tuskaa tukõhtuun (pimeda vanainimese jutust:) kahte tallu pääsen ma meelt lahutama, (ühes) kohas (= ainult kodus olles) lämbun tuska.

tukõhu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J hingeldamine, hingeldus одышка; kui mättše menemä, nii tukõhus tšätte kui (vaid hakata) mäkke minema, nii (tuleb) hingeldus kätte.

tukõhut/taa Lu Ra J -ta J-Tsv., pr. -an Lu J, imperf. -in Lu J 1. lämmatada; kägistada душить, за-; J elä sio leh́mele tšütšett kaglaa, tukõhutaᴅ ära seo lehmale kütket kaela, lämmatad (ära); Ra tätä võtõttii kurkuss tšiini tšäekaa i tahottii tukõhuttaa tal võeti käega kõrist kinni ja taheti (ära) kägistada; 2. impers. hinge matta, lämmatada души́ть (душит кого-что); Lu minnua alki tukõhuttaa, paab end́ee tšiin mind hakkas lämmatama, paneb hinge kinni. – Vt. ka tukõhtuttaa.

tukõhuttõmizi J-Tsv. lämmatades, kägistades задавив, задушив; tukõhuttõmizi kaivo tõi-zõlt eńńee vällä lämmatades sai teiselt hinge välja.

tukõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J tugevneda, kõveneda крепнуть, окрепнуть.

tukõstu/a M (Kõ S Ja), pr. -n M Kõ S Ja, imperf. -zin M = tukõhtua.

tukõstut/taa (M-Set.), pr. -an M, imperf. -in = tukõhtuttaa.

tukõ/va M Kõ J-Must. -v J-Tsv., g. -vaa J tugev, terve, tubli сильный, крепкий, здоровый; M täm on veel vahva tukõva hukko ta on veel tugev (ja) tubli taat; M tukõva lahs tugev laps; M tukõva paksu puu tugev jäme puu; ■ J tämä on tukõf süümä ta on tubli sööma (= ta sööb palju).

tukõv/assi: -õssi J-Tsv. väga palju, tublisti, kõvasti сильно, здо́рово; tukõvõssi pajatõb vassaa kõvasti räägib (= vaidleb) vastu.

tukõvu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J tugevus, kõvadus, võimsus крепость, мощь.

tulap Kr, pr. sg. 3. p. tuleb придёт.

tulavoona I tuleval aastal в будущем году; miä tänä voona läz̆zii, a tulavoona tah̆hoo õllaɢ terveenä, leeäɢ terveenä tänavu ma olen haige, aga tuleval aastal tahan olla terve.

tula/voosi: -vuosi (L) tulev, eelolev aasta будущий год; kalkkalõd jεävät tulavuotyõ siemenessi linakuprad jäävad tulevaks aastaks seemneks.

tuleva vt. tulõva.

tul/i¹ K R L P Ke M Kõ V Lu Li Ra J I Ku Kr (Kett. U) tuĺi K tulli ~ tuuli Kr Ту́ли Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -õõ Kett. K P Lu Li J -yõ P tul̆lõõ M I -ee Ku 1. tuli; (tule)leek; tulevalgus огонь, пламя; свет (огня); Kõ kokit tulta tšivell lööd tulekiviga tuld; J tult tetšemä ~ tult võttõma tuld tegema, põlema panema, üles võtma; Kr tulla arinin pliit, tulekolle; Ku otett́śii i teht́śii tuli võeti ja tehti tuli; Lu sis kannaa veel kärtütetää võõnol tulõl, süsijee pääl siis kõrvetatakse (kitkutud) kana veel nõrgal tulel, süte peal; Ra siis pantii jo tuli rihee siis pandi juba tuli toas põlema; J tulõõ valkall tulevalgel; Lu kana silmä päivällä, a tulõõ aikana kehnossi näeʙ (terane nagu) kana silm päeval, aga tulega näeb halvasti; Lu tuli lekko ~ tulõõ lekko tuleleek; I sinizellä tulõlla põlõʙ (piiritus) põleb sinise leegiga; Lu ivusõd õlla tulõõ karva juuksed on tulekarva; Lu hätä tulõd õllaa valkaat tulõᴅ hädatuled on valged tuled; Lu plikkavat tulõd õllaa bujuiz ja baakanoiᴢ plinktuled on poides ja (tule)paakides; Lu tuli alki plikkiä tuli hakkas vilkuma; Lu tuli vuhisõʙ, tääp tuulta tuli vuhiseb (ahjus), ennustab tuult; J vett tšihutõta tulõll, a rauta – tulõᴢ vett keedetakse tulel, aga rauda (kuumutatakse) tules; J tulõ kipunõᴅ tulesädemed; Lu vätši on tehtü tuli, issuvõd ümperi tulta inimesed on tule teinud, istuvad ümber tule; I müü koloviškailla ajõlimmas sus̆sia, tulõssa võtimmaɢ me ajasime tuletukkidega hunte (eemale), tulest võtsime; J tulõõ tukk tuletukk; V mõizas tehtii tuli mõisas tehti (jaani)tuli; Kõ tulkaa tüttäret tulõlõ, vanaᴅ hakaᴅ valvomaa tulge, tüdrukud, tulele, vanad eided valvama; J mentii tütöt poigad jaanii tulta pitämää tüdrukud ja poisid läksid jaanituld tegema; L troittsann se kutsuttii valvaa tuli (Mäg. 67) nelipühade ajal kutsuti seda (tuld) v-tuleks; Lu jaani matokkõizõl paissõvad silmäᴅ niku tulõᴅ jaaniussil säravad silmad nagu tuled; J tulõõ tšättee menemä ~ tulõõsõõ menemä ära põlema; I kusuttaas tuli kustutatakse tuli; Ra se peltšäb niku tulᴅ see kardab nagu tuld; Ra sell on tšiire kui tuli takan sellel on kiire, nagu (oleks) tuli taga; M mitä nii tšiireess meed vällää. niku tulta võtiᴅ miks sa nii kiiresti ära lähed? Tulid nagu tuld viima; 2. välk молния; Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine; M ihtši kõv̆vii tulta lõi kõvasti välku; P M tulta izzeʙ ~ J tult izgeʙ ~ Lu J I tultaa lüüʙ lööb välku; J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib (põllul); M tuli paab i metsää puud maalõõ välk lööb ka metsapuud maha; M kannii seizod akkunaa tüvennä, võip tul̆lõõkaa ampua seisad niiviisi akna juures, välk võib (sind) maha lüüa; ■ P tulyõ emä vierii ahjuo iezä keravälk veeres ahju ees; K tulõõ emä tulõb ahjoss tulehaldjas tuleb ahjust; J tuli vihain tulivihane, väga vihane; Li elä paa päätä tulõõsõõ ära pista pead tulle (= ära tee nii, et saad ise kannatada); Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, (nii) kui andis (= lõi), nii kõrvad lõid tuld; P nii kõvass nõsin, etti tulõt silmiiss tulivaᴅ nii kõvasti tõstsin, et silmist lõi tuld; J ann tult takkaa, la tšizgob jooss anna (tuld) takka, las jookseb kiiremini; J tult antõma kiirustama, taga kihutama. – Vt. ka aŋkkuri-, elektro-, hätä-, ilĺää-, jaani-, mašti-, merkki-, plikka-, porttu-, ranta-, seinä-, stvoora-, sähkö-, štaakki-, tšültši-, tõrva-, ukoo-, vaihto-, valva-, valvo-.

tuli² Kr, imperf. sg. 3. p. tuli пришёл.

tuliakka Li peerupiht, pilak светец; tuliakkaa ahisõttii päre, siis sütettii põlõmaa pilakusse suruti peerg, siis süüdati põlema; pärreet piettii seinäzä, se õli tuli-akka, kuza piettii peergusid peeti seinas, see oli peerupiht, mille vahel (neid) hoiti. – Vt. ka tuli-kokka, tulinäüte, tulinäüttijä, tulirahko.

tuliaŋko Ränk = tuliakka.

tulibuju Lu tulepoi буй с огнём.

tuli-emä M tulehaldjas (ahjust välja kargav tuleleek) дух огня (вырывающееся из печи пламя); tulõza on tuli-emä tules on tulehaldjas. – Vt. ka tulõõ-emä.

tuliin vt. tulinõ.

tulik/aᴢ M, g. -kaa tuline огненный; tulikas sütšülpää tuline tungal. – Vt. ka tulõkaᴢ.

tulikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ tuluke огонёк.

tuli-kokka Ra = tuliakka; tuli-kokaa välis põli päre pilakus (pilaku vahel) põles peerg.

tulikäkälä Li tuletukk головешка.

tulilaikka L M tuli-laikka P tuleleek пламя; L ümpär rihta, rihie süämmez meneb niku kušakka tulilaikka (keravälgu kirjeldus:) mööda tuba, keset tuba läheb tuleleek nagu vöö.

tulilensi Li tulekuma зарево.

tulilintu I (K) tulilind жар-птица; K meni lakei, sai senee tulilinnuu i tõi kotoo i puhassi (muinasjutust:) teener läks, sai selle tulilinnu (kätte) ja tõi koju ja puhastas (ära); I lemmüᴢ, tämä lennäp ku tulilintu kratt, tema lendab nagu tulilind.

tuli-maarja K L P 1. maarjapäev, tuli- e. rukkimaarjapäev, jumalaema uinumise päev (15. VIII) успение богородицы; L tuli-maarja, siz õlivat kattiloill markkinaᴅ (kui oli) rukkimaarjapäev, siis oli Kattilal laat; 2. ussimaarjapäev, jumalaema sünnipäev (8. IX) рождение богородицы; P maod meneväd mahaasyõ tuli-maar-jan vai viiženiε päivän maod lähevad maa sisse ussimaarjapäeval või ristiülendamispäeval.

tulimato M Ra 1. Ra jaaniuss светляк, светлячок; 2. lohe змей, дракон; M tulimato tuli kuk̆kõõ munassa lohe tuli kuke munast; 3. M kratt домовой-обогатитель.

tulimõõkka L tulimõõk, tuline mõõk огнен-ный меч; arχaŋgeli miχaililyõ jumala antõ tulimyõkaa, štop perkeleitä tulyõkaa põlõttaa peaingel Miikaelile andis Jumal tulise mõõga, et kuradeid tulega põletada.

tuli/nõ K L P M Kõ Lu -n P M -in J-Tsv., g. -zõõ M -zyõ P -izõõ J 1. tuli-, tule-, tuletaoline, tulekarva огненный, огневой; L taivas kummittyõb üöl, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösel virmalised, tulesambad lähevad mitmele poole; P vaata, tulizõt sätiet karizõvad maalyõ vaata, tulesädemed langevad maha; Lu para õli pittšä i tulinõ kratt oli pikk ja tulekarva; Kõ lemmüs trubaasõõ laskõuᴢ, niku tulinõ šara kratt laskus korstnasse nagu tulekera; 2. tuline, kuum горячий, жаркий, знойный; M tšuguna pannas tulisõõ ahjoo malmpott pannakse tulisesse ahju; M suppi on tšihva, on tulin supp on kuum, on tuline; M nii pamastutti kõrvalõõ, kõik kõrvalehod mentii tulizõssi nii andis vastu kõrvu, (et) kõrvalestad läksid lausa tuliseks; P täll on nii tšiire, isub niku tulisii süsii pääl tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal; 3. tuline, äge яростный, неистовый; J tuliin ja ättšü meeᴢ tuline ja äge mees; J väliss tuõp tuliin tusk õma maat nähä vahel tuleb tuline igatsus oma (kodu)maad näha; J tuliin irmuᴢ tuline hirm; J tuliin hätä tuline (suur) häda; J tuliin viha tuline (suur) viha; J tuliin ark tuline (väga) arg.

tulinäüte K-Set. Lu peerujalg, -piht, pilak светец; Lu õli tulinäüte, päre pantii tulinäütteesee oli pilak, peerg pandi pilakusse. – Vt. ka tuliakka, tuliaŋko, tuli-kokka, tulinäütte, tulinäüttijä, tulirahko, tulõõnäütikki.

tuli-näütii L = tulinäüte; starikka pani tuli- näüttimiε taat pani (kaasa) pilakuid.

tulinäütte M Ränk = tulinäüte.

tulinäütti Ra = tulinäüte.

tulinäüttijä K = tulinäüte; päreet põlivat tulinäüttijäᴢ peerud põlesid pilakus.

tulipalo vt. tulipõlo.

tulipesä M lõkketule ase, tulease пепелище, огнище, зольник, топка.

tulipuu M tulepuu, lõkkepuu дрова для костра; puita valmisattii, tulipuita koguti ning raiuti puid, lõkkepuid.

tuli/põlo M -palo Lu tulekahju пожар; M kõik tšülä põli tulipõlossa kogu küla põles (maha) tulekahju läbi; Lu tulipalo. astia panti tšüllel-lää, tõukõttii menemää, ep hooli nõssaa tulekahju (ajal) pandi (rõiva)tünn külili, tõugati minema, seda polnud vaja tõsta.

tuli-päre L peerg лучина, щепа, щепка; täll õli tuli-päre tšäezä tal oli (põlev) peerg käes.

tulirahko J-Must. = tulinäüte.

tulirata/ᴢ: -s Kõ-Len. tuleratas огненное колесо.

tulirauta Ränk = tuuluzrauta.

tuli-ruskõa M tuliruske, -punane, tulekarva рыжий; se on tuliruskõa pää sel on tulipunane pea.

tuli-sammaᴢ K tulesammas огненный столб; tuli-sammaz on rissii teetä tulesammas on risti üle tee.

tulis/sua M, pr. -uʙ M, imperf. -su M tuliseks, kuumaks minna накал/яться, -иться, согре/-ваться, -ться; linnahsõt tulissuvaᴅ linnased lähevad kuumaks; viĺĺa bõllu kuiva, tulissu vili polnud kuiv, läks kuumaks.

tulitikko (L) tuletikk спичка; tulitikkai sütšäl-pεä tuletikkude pea (~ tuletikupea).

tuliu/ᴢ M, g. -hsõõ: -sõõ M = tuluᴢ²; tuliuz õli kuh̆hõõ pantii päre peeruauk (ahjuseinas) oli (see), kuhu pandi peerg.

tulivaŋkkuri L tuline vanker огненная колесница; iĺja· proro·k, täll on opõzõᴅ i tulivaŋk-kuri prohvet Elias, tal on hobused ja tuline vanker.

tuli-vihain [<e] J-Tsv. tulivihane свирепый.

tulk/ka M Lu I -k J-Tsv., g. -aa Lu J 1. (ratta)-puks, murd. puss втулка; M tulkad ovad rattaa rummuu süämmeᴢ puksid on rattarummu sees; I pöörä pannassõ rattaa tulkkaa, tulkkaza nõizõp pöörimää pöörä võll pannakse ratta puksi, puksis hakkab ratas pöörlema; 2. tull уключина; J airoo tulkk katkõõᴢ, ei saa sõutoa aeru tull katkes, ei saa sõuda. – Vt. ka raut-.

tul/la Al. Kett. vdjL K R L P M Kõ S Po Lu Li J Ku (Kett. Len. U Ke V Ra Kr) -laɢ vdjI I Ma Kl (Ko), pr. -õn Kett. K L P M Kõ Po Lu J -en K-Ahl. tuõn Kett. K U M Kõ S Lu Li Ra J tuen K-Ahl. toon Li J tuan Ku tul̆lõõ vdjI I Ma tulyy Kl tuõ ~ tuu I, sg. 3. p. tooʙ Lu J tulap Kr, imperf. -in K R U P Ke M Kõ V Po Lu Li J Ku tul̆lii I Ko -ii Kl, sg. 3. p. -i ~ tüli Kr 1. tulla, saabuda; hakata приходить, прийти, прибы/-вать, -ть, наступ/ать, -ить; становиться, стать; P elä tšiittele menneᴢ, tšiittele tullõᴢ vs. ära kiitle minnes, kiitle tulles; K neitsüeni, ainogoni, neitsüt ainagoanoni, tunsit tulla tunne ella [= õlla], taloo tarkuttaa pitää (Sj. 674) rl. mu neiuke, mu ainus, neiuke, mu ainus hani, oskasid tulla, oska olla, talu tarkust hoida; Lu tulõb mees mere takkaa väĺĺää, nurmõ alt eb kõõsniit (Must. 160) vs. tuleb mees mere tagant koju (välja), mulla (nurme) alt ei kunagi; P d́eda tuli tšüntämäss õhtagon i baba marjass tuli õhtagon kotuo taat tuli õhtul kündmast ja eit tuli õhtul marjult koju; Li siä mee eeᴢ, a miä toon takan sina mine ees, aga mina tulen taga; Li miä elläis teil enepää en too ma ei tule enam kunagi teile; J jovvu tšiirepii, ku õõt tulõjõ tule (jõua) kiiremini, kui oled tulija; P tämä tuli mokomaizyõ jürüükaa ta tuli niisuguse mürinaga; P šlääppi pääzä, tulõb niku herra kaabu peas, tuleb nagu härra; J tullaa kaglasuttaa tulevad kaelastikku; J müü tulimma kõlmõõ meie tulime kolmekesi; Lu tuut tänävä valloa loomaa (kas) tuled täna sõnnikut (koormasse) tõstma (= sõnnikut vedama)?; Lu tultii võõraaᴅ, võõrazii tulid külalised, võõrusele; Lu koźźolaizõt tultii kosimaa kosilased tulid kosima; Lu mitä on tultu, sitä piäp tehä mille pärast on tuldud, seda tuleb teha; J a müü tahomma sitä, mitä tulimmõ aga meie tahame seda, mille pärast tulime; K arvazi, ešto tultii tšäümää tütärtä ta arvas, et tuldi tütrele kosja; I kapoŕossa tulimmat tänneɢ Koporjest tulime siia (elama); Lu mussajõki, se tuõp palokka i baabina järviss Mustjõgi, see tuleb Palokka järvest ja Jarvikoisjärvest; Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine; Lu kui kraappazit pitškaa, sis tuli nennää kehno haisu kui tõmbasid (kraapsasid) tikku, siis tuli ninna halba haisu (= väävlihaisu); Lu tšivi ku tokub vettee, vesi tšulpahtaab i pullot tullaa päälle vee kui kivi kukub vette, (siis) vesi mulksatab ja mullid tulevad vee peale; Lu nii kõvassi tahtozin, kõik sültši tuõp suussa nii väga tahtsin (süüa), sülg lausa tuleb suust; P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõõd lentäväᴅ, alla tulõʙ vs. luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb; U troittsa tuõʙ nelipühad tulevad; M näd jo tullas pikkaraizõt kahuᴅ näe, juba tulevad kerged kahud; Lu tuõb ohtogo, meemmä makkamaa tuleb õhtu, läheme magama; M alki kahuttaa maata, taitaa tuõp tšiiress talvi hakkas maad kahutama, vist tuleb varsti talv; M lahs pani peigoo suχ̆ χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress am-

paaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema; Lu veri tuõb nenässä ninast tuleb veri; M tämä on natturi, nenässä tuõb natta ta on tattnina, ninast tuleb tatt(i); K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs. (kui) häda tuleb, siis leiad kõik teed; M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal (kohale), tal(le) tuli mingi takistus (ette); J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile; Lu en nõis tüütä tetšemää, nältšä tuõp talloo (kui) ma ei hakka tööd tegema, (siis) tuleb nälg majja; S noorikkõa tuli žaali pruudist hakkas kahju; Lu millõ tuli süä ma sain vihaseks; J kõvassi johzin, de tuli vari kõvasti jooksin ja hakkas palav; K niku äpiε neil tuli neil hakkas nagu häbi; M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin (selle peale), et ta räägib minu peale tühja juttu; K emintimälee tuli paha meeli võõrasema sai kurjaks; Ku minuu käell tuli kippiä minu käel hakkas valus; I millõõ parapit tuli mul hakkas parem; Lu täl jo tuli tšülmä tal hakkas juba külm; P murrap tulla mussa pilvi murrab tulla (= tuleb kiiresti) must pilv; J inimin valup tull inimene tuleb aeglaselt (venib tulla); M alkõ tulla suurilla jalkoilla hakkas tulema suurte sammudega; J veelko siä tullõizid millõõ naizõssi kas sa tuleksid mulle naiseks?; J poik tuli jo tšehs kazvosõ poeg sai juba keskealiseks; J tüttö jo tuõb voosiisõõ, a veel miltäiss-tši pridanaa bõõ kopitõttu tüdruk on juba aastates, aga veel pole mingisugustki kaasavara kogutud; K ko saadut tulivaᴅ, meniväd vargassamaa õunõi i ugrittsoi kui puu- ja juurvili valmis aedades, läksid (poisid) õunu ja kurke varastama; J laizga izäka talo tšiire tuõb ävitüsse laisa isaga läheb talu ruttu hukka (hävingusse); Ra võõnoizõõ tüü tuõp tehüssi, a laizgaa va ep kõnsa vs. aeglase töö saab (lõpuks) tehtud, aga laisa oma ei kunagi; Li miä kaihoon, što sitä viittä millõ tuli tehtüss ma kahetsen, et ma tegin sedaviisi; M kalliissi kane kapusat tultii need kapsad läksid palju maksma; Lu ku leipozit sis tšäet tultii vet́ taitšinaakaa kui (sa) sõtkusid (leiba), siis said käed ju tainaseks; M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt (välimusest) näha, et poiss hakkab haigeks jääma; L ženiχa i nuorikkõ läsimεä tulivaᴅ peigmees ja pruut jäid haigeks; Kett. tuõb läsimää silmässä jääb haigeks silmamisest (halvast silmast); I ühstõšmõtta vootta tuli millõõ ma sain üheteistkümneaastaseks; Lu tultii ühtee nõvvoo lepiti kokku (tehti ühine otsus); M lehmä on tuntumizõlla, etti tšiireess tuõp kantõõmaa lehmast on tunda, et varsti hakkab poegima; P lehmä tulõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb piima (= lehm tuleb lüpsma), kui poegib, pärast poegimist; M kase on meh̆hii meno, en tää, kui tuõp tõtta see on meeste asi (jutt), ma ei tea, kuidas on õige (tõsi); M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma mõistusega nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha; K ühez õttsaz õli nellä, i tõizõz nellä, kõikii tuõp kahõsaa meess ühes otsas oli neli ja teises (otsas oli) neli, üldse (kokku) on kaheksa meest; J rapsiga tätä, la tuõb enesee raputage teda, las tuleb meelemärkusele; J miä laŋkõzin maalõõ i jedva·a ku tulin elosõõ ma kukkusin maha ja vaevalt tulin meelemärkusele; J tuli meelee tuli meelemärkusele; Li ep tuõ meelee ei tule meelde (ei meenu); 2. (vihma, lund) tulla, sadada идти, падать (о дожде, снеге); M nüt paap šlottua, tuõb lunta i vihmaa üheᴢ nüüd sajab lörtsi, tuleb lund ja vihma koos; I vihmaa tuõʙ vihma sajab; J tuõb (saab) lunt sajab lund; Li eglee tuli vihmaa eile sadas vihma; P pitšäld on põvvaᴅ, ep tulõ vihmaa pikalt on põuad, ei tule vihma; Lu tuõp suur vihma tuleb suur vihm; 3. juhtuda, tulla случ/аться, -иться, происходить, произойти; L i nii tulitši ja nii juhtuski; Lu tuõpku mittää kas (sellest) tuleb midagi?; J en duuman, što mokomat pulmõt tullaa lehmääkaa (ma) ei osanud arvata (ei mõelnud), et lehmaga tuleb niisugune häda (udarapõletiku tõttu); J miä en tää, kuippäi see võisi tulla ma ei tea, kuidas see võis juhtuda; I mit̆täid ebi tulluɢ midagi ei juhtunud(ki); K mitä lieb naizõlõ tullu, võtti nain kuoli midagi pidi naisega juhtunud olema, (et) naine võttis (kätte ja) suri; P mikä sillyõ tuli mis sinuga juhtus?; J tšättee tulõma juhtuma, kätte tulema; 4. muutuda, (millekski) saada, jääda превратиться, стать; Lu mutukal on pää ja äntä vaa, sis tuõp konnassi kullesel on ainult pea ja saba, siis (pärast) muutub konnaks; P miä tulin sõtamehessi minust sai sõdur; M en näe mit̆tää, kõikkinaa jo vanass tulin ma ei näe midagi, olen jäänud juba päris vanaks; P i uotitta minuat, etti õnnõva lienen, a õnnõtuo tulin ja ootasite minust, et saan õnnelikuks, aga sain õnnetuks; M pilved arvagoitti, taivas tuli seltšiässi pilved läksid laiali, taevas muutus selgeks; Lu kukkupilliä ahjos põlõtõttii, sis tuli vahva i naasti (savist) piiluparte põletati ahjus, siis tuli(d) tugev(ad) ja ilus(ad); I kui inehmine vanassit tuuʙ, ivuhsõt tuuvaᴅ halliᴅ kui inimene jääb vanaks, (siis) lähevad juuksed halliks; I kehnossit tuli jäi kõhnaks; I kõõs sõizõp kaugaa, niin tämä tuõp kõvassik ku saahhari kui (mesi) seisab kaua, siis ta muutub kõvaks nagu (pea)suhkur; I läntüpiimä piäp pannag ahjoo, sis tuõp varogassi hapupiim tuleb panna ahju, siis muutub kohupiimaks; Lu läsivä tuli terveessi haige sai terveks; J laa makkaaʙ, tšiirep tuõp seltšässi las magab, saab kiiremini kaineks; M õzra tuli valmiissi oder sai valmis; M ińeehmiin tuli terveessi inimene sai terveks; L jumala lähetäp sillõ linnuu i seness linnuss siε tulõd raskaassi (muinasjutust:) jumal saadab sulle linnu ja sellest linnust jääd sa rasedaks; I per̆rää groomua ilma tuli tšülmä pärast äikest läks ilm külmaks; 5. tekkida, tulla, ilmuda, sigineda возник/ать, -нуть, появ/ляться, -иться, зав/одиться, -естись; P rokkalintu lazzõʙ mokomaisii munõi i sis tulõvaᴅ maoᴅ liblikas muneb selliseid mune ja siis tulevad (neist) ussid; M ko ilatas põltoa, väittääs tšived ühtee-kok̆koo, vot se i tuõp tšivirõukko kui puhastatakse põldu, (siis) veetakse kivid ühtekokku, vaat sellest tulebki kiviraun; M saivõrõssa tuõvat täiᴅ saerde(i)st tulevad täid; Lu kaugaa ku et tšäü saunaᴢ, pää algab mennä roojakkaassi, sis päχ́ χ́ ää tuõb lib-

la kui (sa) kaua ei käi saunas, (siis) hakkab pea minema mustaks, (ja) siis tuleb pähe kõõm; Lu ilmõd mentii soojõssi, tuli paĺĺo sääskiä ilmad läksid soojaks, tekkis palju sääski; Lu miä tahon panna kannaa issumaa, tultais puipuᴅ ma tahan panna kana hauduma, (et) tuleksid tibud; J peh́miäss villõss tulla soojõd alõtsõᴅ pehmest lõngast tulevad soojad kindad; Li naisijee lõŋkasukil enne üllääl õli toož strotška, tšen kui tetši, kahsi vai pari santimetraa, a siiz jo tuli sukaa varsi naiste villastel sukkadel oli enne üleval samuti pära, kes kuidas tegi, kaks või paar sentimeetrit, aga siis algas (tuli) juba suka säär; I ku tšiv̆vii päälee tallazi, nii tulivad jälleᴅ (muinasjutust:) kui kivi peale astus, siis tekkisid jäljed; M i sis sai juvva, tuli üvä taari ja siis sai juua, tuli hea kali; Lu tšeelee õttsaa tuli napukka keele otsa tuli vistrik; M kazessa lahzõssa tuõb maailmaa üvä inehmin sellest lapsest tuleb ilmatu hea inimene; P miε tämääkaa sõittõlin, ep tämäss tullu mitäit parapaa ma riidlesin temaga, ei temast tulnud midagi paremat; Lu kõltatauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast ja suurest murest; 6. pidada, tarvis olla быть нужным, приходиться; M välissä kõlmisõõ tuõp ševeĺittää einää vahel tuleb kolm korda heina kaarutada; P elä sültšie iezaikaa kaivuosyõ, tulõb vettä juuvva vs. ära sülga enneaegu (vanasse) kaevu, (sellest) tuleb (veel) vett juua; Kett. minuu tulõb mennä ma pean minema (= mul tuleb minna); M kui kane bukvat tuõp panna kuidas need tähed tuleb asetada (panna).

tulla ariniń Kr pliit, tulekolle пдита, очаг.

tull/i¹ M-Set. Lu Li Ra J, g. -ii Lu Li Ra J tull, aerutugi уключина; Li tullid enn õltii kõik puizõᴅ, nüt pannaa rautazõᴅ tullid olid ennemalt kõik puust, (aga) nüüd pannakse raudsed (rauast); Ra ühs tulli kahsaarõinõ, kuhõ pannaa airo ja sõvvotaa üks tull on kaheharuline, kuhu (= mille vahele) pannakse aer ja sõutakse; Ra airo on tullii välis ku sovvaᴅ aer on tulli vahel, kui sõuad; Li vennee tullid õltii kõikk puizõᴅ paadi tullid olid kõik puust; Li tulliᴅ, airo on tulliᴢ tullid, aer on tullis; Li paa airot tullii i sovva pane aerud tulli ja sõua. – Vt. ka puu-.

tull/i² Lu, g. -ii Lu toll таможня; tulli laiva tolli valvelaev.

tulli³ vt. tuli.

tulli-laiva Lu tolli valvelaev сторожевое таможенное судно.

tulli-poduška Li tullipadi подушка под уключиной; parras-puiz õllaa tšiin tulli-poduškaᴅ, poduškoiz õlla tulliᴅ pardavitstes (veegrites) on kinni tullipadjad, tullipatjade küljes on tullid.

tul/o K P M Kõ-Len. Lu Li J-Tsv., g. -oo Lu J 1. tulek приход; K neitsüeni, ainagoni, neitsüt ainago anoni. älä tuskaa tuloa, ka(h)o katsehe lähtego. emmä pannu pakasialle, emmä vienüd vöhkasuolle, panimma poisilo üvälle (Sj. 675) rl. mu neitsike, mu ainuke, neitsike, mu ainus haneke. Ära kurvasta tuleku pärast, (ära) kahetse [kodust?] lahkumist. Ei (me) pannud (sind) jooksikule (mehele), ei (me) viinud Võhasoole, panime (naiseks) heale poisile; 2. viljasaak урожай; M nät ku on teräkäz rüiᴢ, tänävoonn leeb üvä tulo vaat kui terakas (terarohke) rukis, tänavu tuleb hea saak; M ku kagra on rüp̆piä, siiz juõllaᴢ, nät ku on ripsikas kagra; siz juõl-

tii, što leeb üvä tulo kui kaer on lopsakas, siis öeldakse: näe kui kahara pöörisega kaer; öeldi, et tuleb hea saak; Lu tänä voon õli üvä tulo ärrüüllä tänavu oli hea ristikusaak; Lu maamunall on välissä kehno tulo kartulil on vahel vilets saak; Lu tänä voon kõikkil viĺjoil leeb üvä tulo tänavu tuleb kõikidel viljadel hea saak; J viĺĺaa tulo tänävoonn on laih viljasaak on tänavu kehv; Lu on üvä tulo vooᴢ on hea vilja-aasta; 3. tulu доход; J ebõõ mittäit tuloa: kõik kuile nii pazgõssi meeb üli tšäe ei ole mingit tulu, kõik kaob (läheb) kuidagi nii kehvasti käte vahelt; J tulot peenet, kulot suurõᴅ tulud väikesed, kulud suured; J tuloo saajõ tulu saaja. – Vt. ka tuŋko².

tulok/aᴢ M Li -õᴢ Lu J, g. -kaa Li J 1. saagikas, saagirohke урожайный; Lu ku üvässi kazvob viĺjä ja paĺĺo tuõʙ, siiz jutõllaa: se on tulokõᴢ rüiᴢ kui vili kasvab hästi ja (seda) tuleb palju, siis öeldakse: see on saagikas rukis; J tulokõz rüiz annõb revezii maass kahõsa kuĺa leipä saagikas rukis annab hingemaalt kaheksa kotti vilja; 2. tulus выгодный, прибыльный; J tänävoonn oŋ kõikkiitt päi tulokõz voosi tänavu on igapidi tulus aasta.

tulot/ta: -t J-Tsv., g. -aa tulutu, kahjulik невыгодный.

tulp/pa Li J -p J-Tsv., g. -aa J 1. post, sammas, tulp столб; J kase tulpp tarvitõb vähäize tšiinitüss, tämä on aukkos kõikkina höbliässi see post vajab veidi kinnitamist: ta on augus täiesti lõdvalt; J paa opõin tulppasõõ tšiin pane hobune posti külge kinni; 2. J-Tsv. puust nael деревянный гвоздь.

tulu/hsõᴅ: -hsõt J-Must. -ssõᴅ Lu -sset K-Sj. pl. = tuluᴢ¹.

tulup/pa M Ra J, g. -aa M Ra J suur pealisriideta kasukas тулуп; J a üülle, tšäärittü ahoĺizõõ tulupaa süämee, häülüb ümper mõizaa aga öösel, mähitud avarasse kasukasse, kõnnib (öövaht) ümber mõisa; J päältä tuhataa tulupaa rl. tuhande kasuka pealt; J terve, tuhattõ tuluppõ rl. tere, tuhat kasukat; M lad́d́a tuluppa lai kasukas.

tulustšivi Ränk M tuluštšivi Ra = tulõõtšivi.

tulu/ᴢ¹ (Lu), g. -hsõõ: -ssõõ Lu sg. tulused, tulesüütamisvahendid (tuleraud, -kivi, tael) сред-ства поджога, кресальные орудия (огниво, кресало, искорник, трут); piippua sütüttii tulussõõkaa piipu süüdati tulus(t)ega. – Vt. ka tuluhsõᴅ, tuluzmenoᴅ.

tulu/ᴢ² M, g. -hsõõ (peeru) koht, auk, lõhe (ahjuseinas) щель (в стенке печи для лучины); ahjoo tuluᴢ. ühes paikkaa ain õli, ühes paikkaa tämä piettii. se õli niku aukko. paat pär̆ree sinne i päre kestäp siällä peeruauk ahju seinas. (See) oli aina ühes kohas, seda peeti ühes kohas. See oli nagu auk. Paned peeru sinna ja peerg püsib seal. – Vt. ka tuliuᴢ.

tuluzmenoᴅ M = tuluᴢ¹.

tuluzrauta M tulusrauta Ränk tuleraud (tule süütamiseks tulekivi abil) огниво.

tulwu Kr: tulwu paika ohvripaik место жертвования (orig.: Opferherd).

tulõj/a: -õ J-Tsv., g. -aa J järgmine, tulev, tulija следующий, последующий, наступающий; tulõjõ (peräᴢ) järgmine (järel tulija).

tulõk/aᴢ P M Kõ Lu -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa P Lu J 1. tuline; tule-, tulest; tulekarva горячий; огненный; Lu pärettä põlõtõttii, vesi õli alla, kuhõõ tokkuzivat tulõkkaat süeᴅ (kui) peergu põletati, (siis) vesi oli all, kuhu kukkusid tulised söed; Lu para tulõkkaan õli kratt oli tulekarva; 2. põlev горящий, горючий; M tulõkaz bumaga põlev paber. – Vt. ka tulikaᴢ.

tulõmiin vt. vassaa-.

tulõmiizõllaa K P: P õlin tulõmiizõllaa teilie vyõrazii, kui poika tuli läsivässi olin just teile võõrsile tulemas, kui poeg jäi haigeks.

tulõmi/n (J-Tsv.), g. -zõõ tulevik грядущее, будущее; jõka inimin arvottõõb õmass tulõmizõss iga inimene ennustab oma tulevikku. – Vt. ka tulõva, tulõvikko.

tulõt/taa J -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in (meelde) tuletada, meenutada напом/инать, -нить, вспом/инать, -нить; võib õll, jot miä unohtõn, ni tulõt meelee võib olla, et ma unustan, siis tuleta (mulle) meelde.

tulõt/tši J-Tsv., g. -šii J tulek, saabumine прибытие, приход; nämäd jo õlti tulõtšill nad olid juba tulekul.

tul/õva Lu (K-Ahl. P) -õv J-Tsv. -eva (Ku), g. -õvaa J 1. tulev будущий; J tšenni ep tää, mitä võip süntüä tulõvõl voott keegi ei tea, mis võib sündida tuleval aastal; J üli tulõvaa nätelii ületuleval (~ ülejärgmisel) nädalal; J tulõvõt päiveᴅ tulevased päevad, tulevik; 2. tulevik будущее; J mustõlain tunnõp tšäsi-viirui müü jutõll tulõvõss mustlane oskab käejoonte järgi tulevikku ennustada. – Vt. ka tulõja, tulõmin, tulõvikko.

tulõv/ainõ: -aine J-Must. -õin J-Tsv., g. -aizõõ: -õizõõ J tulevane будущий.

tulõvik/ko ~ -k J-Tsv., g. -oo J tulevik будущее. – Vt. ka tulõmin, tulõva.

tulõõ-ema: tulyõ-emä L = tuli-emä.

tulõõnäütikki: tulenäütikki J-Must. peerujalg, pilak светец. – Vt. ka tulinäüte.

tulõõ-rakko: tulõ-rakko J-Tsv. põletusvill пузырь от ожога.

tulõõtšivi: tulõtšivi (Lu) tulekivi (tule süütamiseks tuleraua abil) искорник, кремень; ennee jutõltii taitaa tulõtšiveᴅ, ain lüütii ennemalt öeldi vist tulekivid, aina löödi (tuld). – Vt. ka tulustšivi.

tum/a J-Tsv., g. -aa J sompus, udune, pilvine пасмурный, неясный, туманный; tuma ilm, tait leeb vihmaa sompus ilm, vist tuleb vihma. – Vt. ka tumma, tummõa, tummõkõᴢ.

tumak/ka¹: -k J-Tsv., g. -aa J hoop, löök удар, тумак; sai tumakaa niskaa sai hoobi kuklasse.

tumak/ka² Ra, g. -aa udu туман; suur tumakka, mittä eʙ näü suur udu, midagi ei näe.

tumb/a Lu (M) -õ J-Tsv., g. -aa J 1. pollar; post кнехт, тумба; столб; Lu alus pannaa tšiini tumbiõ laev pannakse kinni pollarite külge; J seizop tumbõnn seisab nagu post; 2. öökapp тумбочка (мебель); M seizõʙ nellä stuula, seizõʙ kahs tumbaa seisab neli tooli, seisab kaks öökappi.

tum/ma Lu -m J-Tsv., g. -maa Lu J tume; tuhm, hägune, ähmane, sombune тёмный; неясный, мутный; Lu tumma tähti tuhm täht; J akkunois tummõd glaziᴅ akendel on tuhmid klaasid; J nii on tummõd akkunõᴅ, jot mittäit eb näü kujalõ on nii tuhmid aknad, et midagi ei näe välja; J tummõt silmeᴅ tuhmid, hägused silmad; J ilm meni tummõssi, taita leeb vihmaa ilm läks sombuseks, vist tuleb vihma; J tumm päiv udune, sompus päev. – Vt. ka tuma, tummõkaᴢ.

tummõ/a J-Must., g. -a tuhm, hägune неясный, мутный, пасмурный; tummõa ilma hägune ilm. – Vt. ka tumma.

tummõ/kaᴢ Lu -kõᴢ J-Tsv., g. -kkaa Lu tuhm, tume, sogane, sompus неясный, мутный, тёмный; Lu tummõkas päivä sompus päev; Lu tummõkaz vesi sogane vesi; Lu tummõkas kraaska tume (~ tuhm) värv. – Vt. ka tumma.

tummõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ, imperf. -i tuhmiks muutuda делаться, становиться неясным, мутным. – Vt. ka tumõttua, tumõttussa.

tumm-kauniᴢ J-Tsv. tumepunane тёмно-красный.

tumm-punõin J-Tsv. = tumm-kauniᴢ.

tumm-rohoin J-Tsv. tumeroheline тёмно-зелёный; akkunaa raamid oŋ kraazgõttu tumm-rohoizõll aknaraamid on värvitud tumeroheliseks.

tumõt/tua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J tuhmuda, häguseks muutuda делаться мутным, неясным. – Vt. ka tummõnõssa.

tumõt/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J = tumõttua.

tumõtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J tuhmus, hägusus неясность, муть.

tuŋ/gõta M (K-Ahl. R-Reg. J-Tsv.), pr. -kõõn M J tunggen K-Ahl., imperf. -kõzin 1. (vahele) tungida, tükkida, toppida (ennast) проникать, тискаться, соваться, лезть; M lahs tuŋkõõp suurijee jut̆tuu väl̆lii, siz juõllaᴢ: elä tuŋkõõ, var̆raa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps tükib vanade (inimeste) jutu vahele, siis öeldakse: ära tüki, jääd vara vanaks, (sulle) kasvab pikk habe; M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed!; M lahsai eitütettii, etti evät tuŋkõis riigaa lapsi hirmutati, et (nad) ei tükiks rehte; J iĺĺep. tuŋkõõt kõhtii tširvese ettevaatlikumalt! Tükid otse kirve ette!; 2. trans. toppida протиск/ивать, -ать, совать, сунуть; M starikka tuŋkõõb vihgod ül̆lees parzilõõ vanamees topib vihud üles parsile. – Vt. ka tuŋkissa, tuŋkiussa, tuŋkõuta.

tuŋ/kia (J-Tsv.), pr. -gin J, imperf. -kizin = tuŋkõuta; tuŋgip terävää nenäkaa jõka poolõõ tükib igale poole oma terava ninaga.

tuŋkii/ssa (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin = tuŋkõuta; la nämät tapõllaa tšehsinä, elä tuŋkii välise las nad taplevad omavahel, ära tüki vahele; prussijas hanse med́d́ee poik on tapõttu, ku geńera·l samso·onof õmas kavaĺeerijakaa sinne tuŋkiiᴢ Preisimaal ju tapeti meie poeg, kui kindral Samsonov oma ratsaväega sinna tungis.

tuŋ/kissa: -kiss J-Tsv., pr. -gin J, imperf. -kizin J 1. tõugelda, trügida толкаться, пихаться; tuŋgita rahvaa segaᴢ tõugeldakse rahva seas; 2. trans. toppida протиск/ивать, -ать, совать, сунуть; opõin tuŋgip päät paŋkii hobune topib pead ämbrisse. – Vt. ka tuŋgõta.

tuŋkiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin = tuŋkõuta; päälee tuŋkiuss rünnata, peale tungida.

tuŋ/ko¹ -k J-Tsv., g. -goo rüsin, tunglemine давка. – Vt. ka kala-. – Vt. ka tuŋku.

tuŋ/ko², g. -goo viljasaak урожай; üvä tuŋko hea viljasaak. – Vt. ka kala-. – Vt. ka tulo.

tuŋkoaika M 1. (sügisene) saagiaeg время урожая; 2. kala(de) kudemisaeg время нере-ста, нерест; jõka kalall on õma tuŋkoaika igal kalal on oma kudemisaeg. – Vt. ka tuŋku.

tuŋkopäivä M hea päev; saamapäev хороший, счастливый, доходный день; день получения (чего-нибудь); tänänn õli tuŋkopäivä, ain tuuvvaᴢ, tšen mitä täna oli saamapäev, aina tuuakse, kes mida.

tuŋ/ku M, g. -guu kala(de) kudemisaeg время нереста, нерест; kala kut̆tõõʙ, sis täm tuõp suurõõkaa artteliikaa. sitä aikaa kuttsuas kala tuŋku (kui) kala koeb, siis ta tuleb suures parves. Seda aega nimetatakse kalade kudemisajaks. – Vt. ka tuŋko¹, tuŋkoaika.

tuŋkukala M kudekala, kudev kala, kudemisaegne kala нерестящаяся рыба, рыба, мечущая икру; tuŋkukala kuttsuaᴢ, nävät partitta·a häiläväᴅ, sis ku on kutuaika kudekalaks nimetatakse. Nad liiguvad parvedena siis, kui on kudemisaeg.

tuŋkõu/ta (K-Ahl.), pr. -n: tungkõun K-Ahl., imperf. -zin tungida, tükkida протискиваться, тискаться, соваться, лезть; velvüt tungkõub tuttuvahsi, tungkõub taloo omahsi (Ahl. 723) rl. peigmees tükib tuttavaks, tükib taluperre (talu omaks). – Vt. ka tuŋgõta, tuŋkia, tuŋkiissa, tuŋkissa, tuŋkiussa.

tunnel/i J-Tsv., g. -ii tunnel туннель.

tunner/i Kõ, g. -ii Kõ = tünneri; viis, kuus tunneria tšihuttaaz õlutta viis-kuus vaati pruulitakse õlut.

tunn/i K L P M Kõ S Po Lu Li J I (Kett. R Ra Ja-Len. Ku), g. -ii M S Lu J Ku -i J 1. tund час; Ja päiväs on kahtšümmet nellä tunnia (Len. 242) päevas on kakskümmend neli tundi; M leipä tšühzep kahs tunnia leib küpseb kaks tundi; M sis sööttääz üli kah̆hõõ tunnii siis toidetakse (rinnalast) kahe tunni tagant; Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunnia ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga (ma käisin otsetee maha poole tunniga); 2. kell, kellaaeg (ühenduses kellaaega märkiva arvuga) время (при точном указании времени); Ja kahs tunnia päivää nõsimma jaakori (Len. 237) kell kaks päeval tõstsime ankru; I kõlmõt tunnia jo mentii niitülee juba kell kolm (hommikul) mindi heinamaale; I tunnia kahõsaa mentii eittsee kell kaheksa mindi õitsile; I ii essimeizellä tunnilla meevät taas tüülee kuhhõiᴅ ja kell üks (päeval) lähevad taas kusagile tööle; S kukkõ esimein kõrt laulaʙ, on tunni (kui) kukk esimest korda laulab, (siis) on kell üks; Lu jalka lapal saatii täätä, mikä aik onõ: ühesä jalka lappaa õli ühesä tunnia, kahõsa jalka lappaa, siiz jo tuli tšümmee tunnia jala(laba)ga (mõõtes) saadi teada, mis kell on: (kui varju pikkus oli) üheksa jalga, (siis) oli kell üheksa, (aga kui oli) kaheksa jalga, siis oli kell juba kümme; Li nüd on jo kahstõiššõmõnõs tunni. a ku on jo täünä, siiᴢ – kahstõiššõmõt tunnia nüüd on kell juba kaheteistkümne peal. Aga kui (tund) on juba täis, siis (on) kell kaksteist; M kuutõõ tunniissaa tehtii töötä kella kuueni tehti tööd; M täm tarkkas tulla kazel tunnia ta juhtus tulema sel kellaajal; Lu kõlmia minuttia on vajjaa ühessämässä tunnissa kolm minutit puudub kella üheksast; M viistõššõmõtt minuttia nellättä tunnia (kell on) veerand neli (viisteist minutit nelja peal); Li paĺĺo on aikaa veel tõisõõ tunniissaa (kui) palju on veel aega kella kaheni?; P viitie tunniisyõssaa kella viieni; Ra mõnt tunnia tämä leep kotonn mis kell ta kodus on (= mis kellaks ta koju jõuab)?; J mõnt tunnia on ~ Lu Li J mõnnõs tunni ~ Li mõnnas tunni palju kell on ~ mis kell on?; J kuuvvais tunni kell (on) kuus; 3. kell часы; Ra katso tunniss, kui paĺĺo on aika vaata kella (pealt), mis kell on; Li kompasill on strelka, ja tunnill kompassil on osuti, ja kellal (samuti); J kagl tunni tsepotškõᴅ kaelakella kett (ketid); J nõsa tunnii giirõᴅ tõmba (seina)kella pommid (üles); I tunnii giira kella pomm; Li tunnii strelka ~ J tunnii strelk kella osuti; ■ M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kui õnnetu juhus oli, et pidin nikastama käe, nüüd (ma) ei saa midagi teha; M kehnoa tunnia et tää, kussa tämä pisättääʙ õnnetust sa (ette) ei tea, kust ta sisse lipsab. – Vt. ka kormun-tunni. – Vt. ka tunniᴅ, tunti.

tunniammõtti Li kellassepaamet, -töö профессия часовщика; näd se on .. teeb ahjoja, ahjoammõttia piäʙ, se tunniammõttia piäʙ vaat see (mees) on .. teeb ahjusid, peab pottsepaametit, (aga) see peab kellassepaametit.

tunni/ᴅ Kett. M Kõ Ja-Len. Lu Li Ra J I tuńniᴅ Kett. -t M-Set. pl. 1. kell; kellaaeg часы; время; M var̆raapõõ tunnija bõllu vanasti kella polnud; Kõ kukkõ õli tunniᴅ kukk oli kellaks; Lu karjušil tunnijõ eb õllu, aikaa piti saavva täätä jalka lapoil karjasel kella ei olnud, aega pidi saama teada jalalabadega (varju pikkust mõõtes); I a tunniloja miä en mälehtäk kõõs näväd õssivaᴅ aga kella (kohta) ma ei mäleta, kunas nad (kella) ostsid; I niin ainõ i elettii, päivüttä müü, tunniloja bõlluɢ nii aina elatigi, päikese järgi, kella ei olnud; I õlivad mokomat tunniᴅ, päivüttä müü ainõ päivüttä müü vaatatti kui päiväᴢ paissi, niin i tunniᴅ oli niisugune kell (= ajaarvamine), päikese järgi, aina päikese järgi vaadati, (et) kuidas päike paistis, nii (oli) ka kell(aaeg); J paĺĺo ted́d́ee tunnid näütteveᴅ (kui) palju teie kell näitab?; I tšäüvät tunnid nüt silla kas su kell nüüd käib?; I tunnid ruttavad ainõ kell aina ruttab; Lu tunnid on vernoissi ~ tunnid õllaa praavilnõiᴅ kell käib õigesti; Lu tunnit tiksuvaᴅ kell tiksub; Lu tunnit piäb vääntää kell tuleb üles keerata; Lu tunnid näüttäväᴅ, jott piäb mennä ookaamaa kell näitab, et tuleb minna puhkama; Li kaglatunniᴅ, se on naisiijõ tunniᴅ kaelakell, see on naistekell; Kõ kultõzõt tunniᴅ ~ I kultõõs tunniᴅ kuldkell; J kullõtõtut tunnit kormunõᴢ kullatud kell (on) taskus; Lu ühet seinä tunnid õltii tšüläᴢ üks(ainus) seinakell oli külas; J kormun tunniᴅ taskukell; 2. (kiriku)kell колокол; Kett. tuńnid bumizõvaᴅ kellad kumisevad. – Vt. ka kaappi-, kagla-, kormano-, kormuna-, lauta-, rinta-, seinä-, tasku-, tšäsi-.

tunnii-giira Lu Li kellapomm гиря часов.

tunnii/n J-Tsv., g. -zõõ tunnine, tunnipikkune длиною в час, в течение часа; tunniin aik tunnipikkune aeg.

tunniittaa J-Tsv. tundide kaupa (целыми) часами, в течение ряда часов.

tunnis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an, imperf. -in teada saada, ära tunda, järele uurida узна/вать, -ть, обследовать.

tunnus/saa M (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.), pr. -an K -san R-Lön., imperf. -in 1. tunnistada, vaadata, ära tunda осматривать, осмотреть, при/знавать, -знать; K laka vaatan neitsüttäni, laka tunnusan tulela, laka vaatan valkõala (Ahl. 99) las (ma) vaatan oma mõrsjat, las tunnistan tulega, las vaatan valgega; 2. teada saada, järele uurida узна/вать, -ть, обследовать; M tšen kase õli, piäp tunnussaa kes see oli, peab teada saama.

tunnus/õlla (M), pr. -sõlõn, imperf. -sõlin M frekv. tunnistada, vaadata, järele uurida осмат-

ривать, осмотреть, обследовать; miä tunnussõlin, tšen kase õli, nii en võinu tuntõa ma tunnistasin, kes see oli, aga (nii) ei suutnud ära tunda.

tunnuzmerkki J-Tsv. tundemärk примета, признак.

tunnõt/tu P J-Tsv., g. -uu J 1. tuntud, kuulus известный; P tämä on tunnõttu niku siitarii koza kk. ta on tuntud nagu Siidari kits; 2. J äratuntu узнанный.

tun/ti [< e?] P (Lu), g. -nii 1. tund час; 2. kell, kellaaeg (ühenduses kellaaega märkiva arvuga) время (при точном указании времени); P üöl kahstõ·ššõmõs tunti, sis pappi lutši siäl õmaa moĺeńjaa öösel, (kui) kell (oli) kaksteist, siis preester luges seal oma palvet; Lu tšümme tuntia kell kümme. – Vt. ka tunni.

tunto: Тундо Pal.1 tundmine, kompimine осязание.

tun/tua P M J-Tsv. (R-Reg. Li Ra J-Must. Ku), pr. -nuʙ P M Ra J -tuuʙ P, imperf. -tu P M Li Ra -tuᴢ J-Tsv. tunduda, paista, tunda v. märgata; näida чувствоваться, быть заметным; казаться; J nii tunnuʙ, jot leep sato tundub nii, et (varsti) tuleb vihma; Ra kase lahsi kõvvii tunnub emääsee see laps tundub kõvasti emasse (läinud olevat); P tšülmä rihi, uokumiin tunnuʙ külm tuba, hingeaur on näha; M tunnup ku kassenn on kalmoi sihaᴅ tundub, et siin on kalmude asemed (~ kohad); Ra kui puiput kazvõtaa suurõpass, sis nõissaa tuntumaa arjaᴅ kui kanapojad kasvavad suuremaks, siis hakkavad paistma harjad; Ku tervaakaa voisi senee paikaa d́i pani lampaallᴀ külḱee niku eb i tuntutkɪ, ettᴀ̈ koer oli repinnüᴅ tõrvaga määris selle paiga (= ärarebitud nahatüki) ja pani lambale külje peale, nagu ei olnud märgatagi, et koer oli rebinud; J piiri tunnub (Must. 185) liitekoht on näha; Li linaseemene, see ep tuntunnu linaseeme, see ei olnud (külvates) nähtav; Ra kulta tunnub i mullassa vs. kuld on mullaski nähtav; P tuntu, etti nuor vätši pajatti jo venäissi näis, et noorsugu rääkis juba vene keeli. – Vt. ka tuntussa.

tuntumizõllaa M: lehmä on tuntumizõllaa, etti tšiireess tuõp kantõõmaa lehmast on tunda, et varsti hakkab poegima.

tuntumu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J (orig.: узнавание).

tun/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -nuʙ J, imperf. -tuᴢ J = tuntua.

tun/tõa K L P M S Lu J (R Kõ Ja-Len. Li Ra Ku) -taa Lu Li J -ta J-Tsv. -tõaɢ I (vdjI), pr. -nõn Al. Kett. K L P M Kõ S Lu Ra J -nen K-Ahl. -nõõ I, imperf. tuuzin Al. Kett. Set. K P M Kõ -zin Ra J Ku -sin K-Sj. -zii I -nin Lu J -tõzin P -tõzii I 1. tunda знать; M möö emmä tuntõnnuuᴅ tõin tõissa me ei tundnud teineteist; K kahs velliä üli õrrõõ vaattavaᴅ, i üppiväᴅ, a tõin tõiss evät tunnõ. se on silmäᴅ mõist. kaks venda vaatavad üle õrre ja hüppavad, aga teineteist ei tunne? – Need on silmad; Lu rihi täün tuttavia, ühtää b tunne. jäĺĺet (Must. 159) mõist. tuba täis tuttavaid, (aga) ühtegi ei tunne? – Jäljed; 2. ära tunda узна/вать, -ть; I lampailõõ paad merkit kaglaa, štobõ tuntõag näitä lammastele paned märgid kaela, et neid ära tunda; M miä vaatõn, no en tuntõnnu, õliko karu vai susi ma vaatasin, aga ei tundnud ära, kas oli karu või hunt; I miä tuntõzii, što kasse minu poika ma tundsin ära, et see (on) minu poeg; J kaktšikod on nii ühellaizõᴅ, jot raŋkk on tunta kaksikud on nii ühesugused, et raske on (ära) tunda; M tunnõd linnuu laulua möö vs. linnu tunned (ära) laulu järgi; Lu lõŋka-pitsukill et tunnõ, kus paikkaa on pitsattu pika pleisiga (lõngapleisiga sa) ei tunne ära, kust kohast on pleisitud; P tšülä p tunnõ äälessäni rl. küla ei tunne (mind) ära mu häälest; 3. tunda, teada знать; J tšen mitä tunsi, se sitä pajatti kes mida teadis, see seda rääkis; J en tunnõ sitä soomõssi ma ei tea seda soome keeli; K no soldatti ep tuntõnnu, što täm on kunikaᴢ aga soldat ei teadnud, et tema (= teine mees) on kuningas; J en tunn teet ei tunne teed; J tširjaa tuntõma, täätemä kirja tundma (= lugeda ja kirjutada oskama); 4. tunda, tunda saada испыт/ывать, -ать, чувствовать; J raskuss tunta raskust tunda; 5. osata уметь; Ra se ko on lovkoi inimin, nii kõik tunnõp tehä, mitä vaa võtap tšättee, sennee teeʙ, vaikk on mehee, vaikk on naizõõ tüü küll see on osav inimene, (nii) oskab kõike teha: mis vaid võtab kätte, selle teeb ära, olgu kas mehe või naise töö; J kõikõllaiss tüüt on tarvis tuntaa tehä igasugust tööd on tarvis osata teha; I izek tiiɢ, kui tunnõᴅ, izek tiiɢ, kui tääᴅ tee ise, kuidas oskad; L ko t tunnõ, miä õpõtan kui sa ei oska, (siis) ma õpetan; I tšen mitä tunsi tehäs, sitä i tetši kes mida oskas teha, seda tegigi; M mill tšäsi päh̆hää eb mee, miä tunnõn kõig ize tehä kk. (ennast kiites:) mina kukalt kratsima ei pea (mul käsi pähe ei lähe), ma oskan kõik(e) ise teha; M näᴅ kõikii tuntõas päätä toittaa näe, kõik oskavad end (oma pead) toita; I tunzid deŋgoo kopittaaɢ, a el̆lääg et tunnõk kui deŋgojõkaa piäb el̆lääɢ oskasid raha koguda, aga elada ei oska, kuidas rahaga tuleb elada; M täm tunnõb oitaa rah̆hoo ta oskab raha hoida; S isä emä ep tšäütü škouluu, evät tuntõnuud luk̆kõa isa (ja) ema ei käinud koolis, (nad) ei osanud lugeda; P a miä venäissi pajattaa en tuntõnnu aga mina vene keelt rääkida ei osanud; K tantsittii da laulõttii, tšen kui tuusi tantsiti ja lauldi, kes kuidas oskas; Lu tšen tunnõp tšihuttaa olutt kes oskab õlut pruulida?; M tämä tunnõb aivoo üv̆vii rissuittaa ta oskab väga hästi joonistada; I et tunnõg rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud (ära); J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata; Lu nät se on inemin, tunnõb lassaa naljaa vaat, see on (alles tore) inimene, oskab nalja teha; K tšen tunnõb itkõa, sitä siz tšiittääs (Al. 24) kes oskab itkeda, seda siis kiidetakse; Ra ai, miä tunzin lugõttaa, lugõtõll oi, ma oskasin (noorena) itkeda; M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette (ära) öelda; M miä tunnõn arpoa mina oskan ennustada; K leütüziväd mokomad ińehmiizet kummat tuusivat soperoittaa leidus selliseid inimesi, kes oskasid posida; J miss tüü tunzittõ meilee tullõ rl. mille järgi te oskasite meile tulla?; P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni tuuzit tulla tunnõ õlla taloo juurta talloõlla taloo tarkutta pitää rl. mu mõrsja, mu ainuke, mõrsja, mu ainus hani, (kui) oskasid tulla, (siis) oska olla, (selle) talu tava(de) järgi käia (= elada), (selle) talu tarkust hoida; P tuuzid võttaa, tunnõ pitεä rl. (kui) oskasid (naise) võtta, (siis) oska (teda ka) hoida; P tämä b õlõ lahkõa inehmiin, ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei ole lahke inimene, ei oska (teise) inimesega ümber käia. – Vt. ka tutaa.

tuntõm/oitoo (P) -õitoo (K-Al.), g. -oittomaa tundmatu незнакомый; чужой, чуждый; K kui nõõn lahkoamaa, laukojani, eragoomaa, ehittäjäni, võõrailõ mailõ, maaha-toojani, tuntõmõittõmilõ kujõilõ, kukittajani, vassumõizilõ vainiõilõ, vaaliani (Al. 44) rl. (mõrsja itkeb emale:) kuidas hakkan lahkuma, mu pesija (mu ema), lahku minema, mu ehtija, võõraile maile, mu sünnitaja, tundmatuile külatänavaile, mu lilledega ehtija, võõrastele vainudele, mu mähkija.

tuntõvõl/ta: -t J-Tsv. märgatavalt, tuntavalt заметно.

tunt/õõ: -ee R-Eur. korralikult, oskuslikult, hästi опрятно, умело; tupa on tuntee lämmitettü tare taitee sooritettu (Eur. 43) rl. tuba on korralikult köetud, tare (pulmadeks) hästi ehitud (= tare põrandale on puistatud humalaid, oksi või lilli). – Vt. ka taitõõ.

tuolla: Туолла Pal.2 seal там.

tupa R-Eur. R-Lön. R-Reg. M-Set. Ra J (K P Kõ-Len. Lu Ku), g. tuvaa Ra tuba, tare изба; K vanal varutta jäin ilmaa tuvatta vanas eas jäin ilma toata (tareta); K tšäü tupaa, anna tšättä (Salm.1 775) rl. tule tarre (tuppa), anna kätt; Lu savvurihi õli, tuvas trubbaa ei õlluᴅ suitsutare oli, tares (toas) korstnat ei olnud; P tultii kõikk artteliᴢ, tupaasyõ ... rihiesie tulid kõik hulgana, tuppa ... tarre; J izää uuvvõssõ tuvassõ rl. isa uuest tarest; R tupa tuite soojetettu, tare taite lämmitettü (Lön. 692) rl. tuba on hästi soojendatud, tare korralikult köetud; M tupa täünnä tuttavia, ühtä õmaaz et tunnõ. jältši (Set. 18) mõist. tare (tuba) täis tuttavaid, ühte(gi) oma (sa) ei tunne? – Jälg. – Vt. ka savvu-.

tupakka vt. tabakka.

tupakmassina vt. tubakkmassina.

tup/aᴢ (Li), g. -paa Li trepiaste лестничная ступень; trapud õllaa matalat tuppaaᴅ trepp, (see) on madalad trepiastmed.

tup/ata L Po (P J), pr. -paan L P, imperf. -pazin 1. (täis, sisse) toppida тыкать, затыкать, заткнуть, наби/вать, -ть; P pannass poduška õlkaikaa tupattu (asemele) pannakse aluskott, õlgedega täis topitud; P kuhõõ tuppaan sinuu, miltizie autaa elävältää rl. kuhu ma sinu topin, millisesse hauda elusana?; J üväss tupattii tšiin topiti hästi kinni; 2. välja kihutada выгонять; Po hukko tupataz rihess vällää vanamees kihutatakse toast välja. – Vt. ka tuppia.

tupi M J-Must.: J tupi turha (Must. 185) täiesti asjatu; M tupi turhas sõna täiesti mõttetu sõna.

tupparnenä M nöbinina, nöbininaline inimene курносый.

tuppau/ta (P), pr. -n, imperf. -zin ära lämbuda зад/ыхаться, -охнуться, подавиться; ai siä sõsarõni .. sinua kallõttaass nüt kaugaᴢ .. älä tuskaa tuppau kaukamatkoissa ja tuntõmoittomissa rl. oi sina, mu õde, .. sind saadetakse nüüd kaugele, .. ära lämbu kurbusesse pikkade tee(konda)de ja tundmatute (inimeste, paikade) tõttu.

tup/pi¹ Kett. K-Ahl. P M Ra J-Tsv. I (L), g. -õõ M Ra J (noa-, mõõga- jms.) tupp, (luisu)tasku ножны, футляр, кармашек (для оселка); M soomõ puukoᴅ, näitä piettii mokomaz nahkazõs tuppõᴢ soome pussid, neid hoiti niisuguses nahktupes; J pisä kuras tuppõõ pista nuga tuppe; J tõmpõz mõõkaa tupõss tõmbas mõõga tupest; P kuraχsyõ tuppi ~ M Ra kurasõõ tuppi noatupp; J mõõkaa tuppi mõõgatupp; I oslaa tuppi luisutasku. – Vt. ka kahtši-, luiska-, osla-, tina-, toho-. – Vt. ka tupõ.

tup/pi² J-Tsv. I, g. -ii J tup̆pii I 1. (noa-, mõõga- jms.) tupp, (luisu)tasku ножны, футляр, кармашек (для оселка); I luiskaab vikahtõõ oslalla, sis paaʙ osla tuppii (ta) luiskab vikati luisuga (teravaks), siis paneb luisu (luisu)tasku; 2. (juukse)krunn (kuklas) узел волос (на затылке); I ivuhsõt pitšäd naizikolla. tämä su-gõb näitä, siiz võtap tup̆pii tiiʙ naisel on pikad juuksed. Ta kammib (~ soeb) neid, siis võtab, teeb (nendest) krunni.

tup/pia J, pr. -in J, imperf. -pizin 1. (täis, sisse) toppida тыкать, затыкать, заткнуть, наби/-вать, -ть; 2. ergutada, tagant tõugata, peale käia под/талкивать, -толкнуть; на/стаивать, -стоять, уговаривать, уговорить; tupi takkõ, jot tšiirep tallaiᴢ erguta tagant, et (ta) kiiremini käiks; tupi tätä, jott tulõiᴢ käi (talle) peale, et (ta) tuleks. – Vt. ka tupata.

tup/pu Li, g. -uu (villa)tomp, -tups, -tätar; sõlm(ed niidis) комок (в шерсти), охлопок (шерсти); узел (на нитке); kehnoz villaz on tuppua paĺĺo kehvas villas on palju tompe. – Vt. ka villa-.

tuppulik/ko Li, g. -oo ebaühtlane, sõlmeline, tombuline (lõnga kohta) неровный, узловатый (о пряже); tappurõssa tuli tuppulikko lõŋka, paĺĺo on tuppua takust tuli tombuline lõng, (lõngas) on palju tompe.

tupsõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa jäme, lopsakas, raske (viljapea kohta) крупный, толстый, плотный (про колос).

tupur/i P, g. -ii tuulepea ветрени/к, -ца; eb õlõ täm i juomari, eb õlõ i tupuri ei ole ta ka joodik, ei ole ka tuulepea; bõlõissi mies sinuu laiska lapuri ja tuhka tupuri poleks (ainult) su mees laiskvorst ja tuulepea! – Vt. ka tuiska-.

tup/õ Lu, g. -põõ = tuppi¹; kurasõõ tupõ noatupp.

turassiza J-Must. adv. tundetuna, tuimana бесчувственно.

turbat/tši Li, g. -šii (mingi väike kala некая мелкая рыба).

turbuk/ka Ku, g. -aa = turpakka.

turetsko/i J-Tsv., g. -i türgi турецкий.

turgut/õlla (R-Reg.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin leevendada [?] смягч/ать, -ить [?]; menet tusgut turgutteli, menet vasgut vasgutteli (Reg. 33–34) rl. mitmed mured leevendas, mitmed vaevad raputas (maha).

tur/ha J-Must. (M Lu) -h J-Tsv., g. -haa: -ha J-Tsv. asjatu, tühi, põhjusetu напрасный, пустой; J turha juttua bõõ mitä pajatta tühja juttu ei maksa rääkida; M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu; M kase on min̆nua vartõõ suur alu, mitä siä min̆nuu päälee turhaa pajatiᴅ see on minu jaoks suur solvang, mis sa minu peale tühja rääkisid; J tupi turha (Must. 185) täiesti asjatu; ■ M kase töö meni pillii-pallii, kase töö meni kõik turhaa see töö läks pilla-palla, see töö läks kõik luhta (tühja).

turhaa Kett. M Lu Li J asjata, asjatult, ilmaasjata напрасно, зря, впустую; M täm tunnõb oitaa rah̆hoo, täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka eb üppää ta oskab raha hoida, tema käest kopikas asjata ei kuku (ei hüppa); M miä tään, täm kazõza aźźaza kõikkinaa ebõ·õ väärä, tätä turhaa vääntääᴢ ma tean, ta ei ole selles asjas üldse süüdi, teda süüdistatakse (väänatakse) ilmaasjata; Lu elä turhaa veetä aikaa ära viida asjata aega!; Li siä õõ vaiᴅ, elä pajata turhaa sa ole vait, ära räägi (= ära lobise) asjatult; Lu mihee siä turhaa mörnäᴅ miks sa ilmaasjata karjud?; Lu miä oma eloo veetin turhaa, en saanu enele eŋku muilõ mittää üvvää ma elasin (veetsin) oma elu ilmaasjata: ma ei saanud enesele ega teistele (muile) midagi head; J meet turhaa senee tee käid seda teed asjata. – Vt. ka turhii.

turhaa-süü/tä: -t J-Tsv. = turhaa; ehan õika inimin nõis turhaa-süüt pajattõma ega ju õige inimene hakka ilmaasjata rääkima.

turha/ᴢ M, g. -a = turha; tupi turhas sõna täiesti tühi sõna, täiesti mõttetu sõna.

turhii J = turhaa; tetši turhii minuu emäni, tetši turhii tuutijani rl. tegi asjata mu ema, tegi asjata mu äiutaja.

turisa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) turisõ- J-Must. lirtsuda, lurtsuda хлюпать (orig.: turise-, tursu-).

turj/a J, g. -aa J turi заплечье, зашеек; võta turjaa päält tšiin võta turjast kinni!

turj/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan, imperf. -azin juustest sikutada таскать за волосы.

turk/aa: -kaa Ja-Len. adj., indekl. = turkii; i möö menimmä turkkaa lidnaa port-saiid (Len. 238) ja me läksime Türgi linna (nimega) Port-Said.

turkii J-Tsv. adj., indekl. türgi турецкий; turkii vätši ~ turkii rahvõᴢ türgi rahvas, türklased. – Vt. ka turkaa.

turk/ki¹ M J (Kõ-Len. Lu), g. -ii J kasukas шуба; M tuhat turkkia, sata paikkaa, põllolõõ meeb, perze näüb. kana (Set. 17) mõist. tuhat kasukat, sada paikka (peal), (aga kui) põllule läheb, (siis) perse paistab? – Kana; (liitunult järel-

sõnaga слитно с послелогом:) J tuhmaa mehee turkiinallõ rl. rumala mehe kasuka all.

turk/ki² J-Tsv., g. -ii türklane турок.

turk/ku J, g. -uu = turttši.

turkkõi/n M J-Tsv., g. -zõõ 1. kiire (tuule kohta) быстрый, стремительный (о ветре); J turkkõin tuuli kiire tuul; 2. külm, kõle (tuule kohta) холодный (о ветре); M turkkõin tuuli külm tuul.

tur/ku (K-Ahl. R-Lön. R-Reg.), g. -guu K -gu R hulk, jagu много, (большое) количество; K saab lunta, uutta lunta, valab vazgessa ragõhta, uvvee turguu uulitsale, vanaa turguu vainia-

le, vazgesee pajaa eteese (Ahl. 730/731) rl. sajab lund, värsket lund, valab vaskset rahet, uue hulga tänavale, vana jao vainule, vaskse sepapaja ette; R kui meneb isäni lidnaa tuob turgu tubliita navaa karra kauniita (Reg. 47) rl. kui mu isa läheb linna, toob (sealt) hulga tugevaid (jalatseid), n. k. kauneid (jalatseid).

turkut/taa J, pr. -an, imperf. -in = turttšia.

t́urma vt. türmä.

turnep/sa Lu (M-Len.) -s J-Tsv., g. -saa turnips, söödanaeris турнепс, полевая репа; M meil issuttaas [= isuttaas] turnepsaa, lanttua (Len. 256) meil istutatakse turnipsit, kaalikat.

turneps/i (Li), g. -ii = turnepsa; fjoklal on naatti, borkkanalla, lantulla, turnepsilla õllaa naatiᴅ peedil on pealsed, porgandil, kaalikal, turnipsil on pealsed.

turnis Kr torn башня.

tur/o Lu, g. -oo meremuda, -kõnts морской наносный ил, морская тина; turo on rannaᴢ, se on merinatta, kuivannu jo meremuda on rannas, see on merekõnts, juba kuivanud; turo pannaa nurmõll meremuda veetakse põllule.

turpa, turpaa vt. turpõa.

turpaaᴅ vt. turvaᴢ.

turpak/ka J, g. -aa turb, turvakala голавль; turpakka on üvä kala, niku särtši, paksu seltšä, valkõa kala turb on hea kala, nagu särg, paks selg, valge (lihaga) kala. – Vt. ka turbukka, turpu.

turpia vt. turpõa.

turpo/ossa Lu -ss J-Tsv., pr. -oʙ Lu J, imperf. -ozi Lu -oᴢ J = turvota; Lu puu turpooʙ puu turbub (vees, niiskuses).

turpou/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi = turvota.

tur/pu Ku, g. -vuu Ku = turpakka.

turp/õa Kett. K-Ahl. M Li -ia Li -aa Lu -a Lu J-Tsv., g. -õa: -ia Li -aa J 1. turbunud, turdunud, paisunud набухший; M lännikko on turpõa lännik on turbunud; M tämä turpoᴢ, nüd on jo turpõa, iva turpooʙ, vai suurimat turpoovaᴅ ta paisus, nüüd on juba paisunud, (vilja)-

tera paisub või kruubid paisuvad; M turpõa javo paisunud jahu; 2. tihe густой, частый; J lõikõtšill oŋ kazvonnu turpa võsazikko raiesmikule on kasvanud tihe võsa; Lu nii on turpa mettsä, što et pääze läpi, õhsaa i lommaa täünä on nii paks mets, et (sa) ei pääse läbi, (on) oksi ja räga täis; Li rookozikko on turpia pilliroostik on tihe; J turpa leppezikko tihe lepik; J turpa roho tihe rohi; 3. K-Ahl. J-Tsv. pingul, pungis; jäme, paks, tüse плотный, толстый; ■ J turpa pää nõgipäine rukis. – Vt. ka tšastõi.

turpõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa 1. K-Ahl. jäme, paks, tüse плотный; 2. J-Tsv. kõva, tugev крепкий.

turpõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J kõveneda, tiheneda твердеть, густеть, за-.

turpõzik/ko J-Tsv., g. -oo J tihnik лесная чаща.

turr vt. turta.

turzottunnu Kett. tursunud, paistetanud опухший.

tur/ta J-Must. (M Li J) -r J-Tsv., g. -ra J 1. tuim, kangestunud, tundetu окостенелый, омерт-

велый; J ep see enepä elosõõ nõiᴢ, jo meni turrõssi ei see enam ellu ärka, juba kangestus; M piäb vähäkkõizõõ liikutõlla jalkoi, to tuõvat turrassi peab natuke jalgu liigutama, muidu jäävad kangeks (surevad ära); Li J tšäsi meep turrõssi käsi sureb ära; M tuli tšäsi turrõssi ~ J tein tšäe turrõssi käsi suri ära; J turr jalk surnud jalg; 2. halvatud парализованный; J juunnu ene turrõssi ta sai joomise tagajärjel halvatuse (on joonud enese halvatuks).

turtau/ssa (Li), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ Li tuimaks muutuda онеметь; puikoo miä tõmpazin poiᴢ i sõrmõõ panin varrii vettee. piin piin kipetkoz i tämä turtauz i mittääd millõ bõllu pinnu ma tõmbasin välja ja sõrme pistsin (panin) kuuma vette. Pidasin, pidasin kuumas vees ja tema (= sõrm) muutus tuimaks (= enam ei valutanud) ja mul polnud (enam) midagi (häda).

turt/tši P, g. -šii (teat. peitusemäng, kus üks mängijatest pidi ära arvama, kelle käes on peidetud ese особая игра в прятки, в ходе которой следовало угадать, у кого находится спрятанный предмет); mändžittii turttšia mängiti peitusemängu (~ peitust). – Vt. ka turkku.

turt/tšia L, pr. -šin, imperf. -šizin mängida t-nimelist peitusemängu играть в игру t. – Vt. ka turkuttaa.

turttšij/a L, g. -aa (eseme) peitja (t-nimelises peitusemängus тот, кто прячет искомый предмет в игре t.)

turtu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J kangestuda, kangeks jääda коченеть, о-, костенеть, о-, мертветь, о-; väliss makajõs tšäet turtussa mõnikord magades käed kangestuvad.

tur/u¹ Kett. K-Ahl. P M, g. -uu (tamme)tõru жёлудь; M tammõõ turuᴅ tammetõrud. – Vt. ka tammi-.

tur/u² Ra J Ku, g. -uu J Ku -u J-Tsv. turg рынок; J turull vätši kihizeb niku sipplikkaᴅ turul kihab rahvas nagu sipelgad; Ku kuza läkḱääp kahs naissᴀ, seell on turu kk. kus räägivad kaks naist, seal on turg (~ laat); J meemme narvaa turulõõ ailia müümä lähme Narva turule räimi müüma; J miä näin sinnua lidnaa turulta rl. ma nägin sind linna turul.

tur/u³ J, g. -uu J 1. toru труба; 2. pasun труба (музыкальный инструмент); turua laskõma pasunat puhuma. – Vt. ka toru.

turut/taa J -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in J 1. torutada, torukraave rajada дренажировать; põlloo turutimma panime põllule drenaaži; 2. J-Tsv. pasunat puhuda трубить.

turv/a R-Lön. Ra, g. -aa tugi, turv, kaitse, toetus подспорье, поддержка, опора; Ra vähäd varad vävüiss i tühjät turvat tütteriss vs. vähe on abi väimeestest ja tühine tugi tütardest; R vaile vaskessa varaa minu vaaliaisellani opeassa turva minu tuumitoojasellani (Lön. 184) rl. kas (siis) vasest (on) abi minu mähkijale, hõbedast tuge minu sünnitajale; R tuli turva tuonelaa tuomitooussani manalaa vara vaalitustani (Lön. 186) rl. tuli tugi toonelale mu sünnitatust, manalale vara [?] mu mähitust.

turvas-keppi: turvõs-keppi J-Tsv. redelipulk лестничная ступенька, перекладина лестницы.

tur/vaᴢ¹ M Lu Li Ra J I (P Ja-Len.) -vas K-Ahl. M-Set. -võᴢ J-Tsv., hrl. pl. -paaᴅ Lu Li J-Tsv. -paat Lu-Must. 1. sg., pl. redel лестница, трап; J lesnitsa ontši turvaᴢ. tšen kui kutsuʙ redel ongi t. Kes kuidas kutsub; J turpaal ovaᴅ perilad i stupenkaᴅ vai trappuuᴅ redelil on külgpuud ja astmed või pulgad; Ra mõnt turvass on seinää nõjall mitu redelit on seina najal; Ra meil eb õõ ühtätši turvass meil ei ole ühtki redelit; I riheppäälee meet turvassa müü pööningule (toapealsele) lähed redelit mööda; J laskõska turpait müü maalõ laskuge redelit mööda alla (maha); Lu seinää onõ lüütü turvaᴢ seina külge on löödud redel; I tšenniid ep pääze ilma turvassa keegi ei saa läbi ilma redelita; Ra läpi turpaa kõlmõt kõrtaa, alumõizõss aukoss (rahvameditsiinist:) (haige laps tõmmati) kolm korda läbi redeli alumisest pulgavahest (august); J sinuu, niku katii uzaᴅ, on turpaaᴅ: kahs-kõlmõd ivuss kk. sinu redel on (pulkadest hõre) nagu kassi vurrud: kaks-kolm karva!; J mill on pittšä turvaᴢ, saan mennä katollõõ drubaa puhassamaa mul on pikk redel, saan minna katusele korstnat pühkima; M pittšä turvaᴢ, sen̆neekaa agõmma viiženmarjoo. i lühüt turvaz on, se lühep turvaᴢ, saavva riitassa alkoa pikk redel, selle abil (sellega) nopime kirsse. Ja lühike redel on, see lühem redel, (et) riidast halge (kätte) saada; J liikkuvat turvõss müü oŋ ḱehno krappuss katoo pääle kõikuvat redelit mööda on raske katusele ronida; Lu tormi turpaad õltii rosissa tormiredelid (laeval) olid trossist; Li turpaa väliᴅ. keppii kepissä on turpaa väli redeli pulgavahed. Pulgast pulgani on (redeli) pulgavahe; M turpaa palikka ~ J turpaa pulikk ~ Li J turpaa keppi redeli pulk; 2. sg., pl. trepp лестница; M ühtä turvassa möö tšäütii käidi samast trepist; Li ahjoo päälee mennä, nii turpai müütä. turpaaᴅ (kui) ahju peale minna, siis mööda (ahju)treppi. (See on ahju)trepp; I i turvas. turpaa päälee nõissi, meni ležankalõõ. ležankalta meni ähöpäälee soojõttõõmaa ja (on ahju)trepp. Astus (tõusis) (ahju)trepile, läks ahjupingile. Ahjupingilt läks ahju peale (end) soojendama; Lu alusõõ turpaaᴅ laevatrepp; 3. pl. sild, purre мост, мостки; J jõgõperäll on üli kraakolka jõgõõ tehtü turpaaᴅ Jõgõperäl on üle Krakolje jõe tehtud sild; J brants turpailt vettee sulpsti purdelt vette!; J üli mere turpaat (Must. 160) mõist. üle mere sild? (– Vikerkaar); 4. Lu vaatlustorn наблюдательная вышка. – Vt. ka asõt-, rihm-, tormi-, vilus-.

tur/vaᴢ² (K-Salm.), g. -paa K mätas, küngas кочка; läpi mättää menijä, läpi turpaa tulija (Salm.1 775) rl. läbi mätta mineja, läbi künka tulija. – Vt. ka turvõ.

turvogoit/taa M, pr. -an, imperf. -in = turvottaa.

tur/vota M Po (Kett. K-Ahl.), pr. -pooʙ K M Po, imperf. -pozi Kett. -poᴢ M turbuda, turduda, paisuda набух/ать, -нуть, разопре/вать, -ть; M paa kaukolo rässää tilkkõõsõõ, la täm turpooʙ pane küna räästa tilke alla (tilkesse), las ta turbub; M kui on kapusslännikko kuivõõnnu, sis täm piäp panna turpoomaa, val̆laa vettä, kunnis täm turpooʙ, etti enäp eb nõisõis vootamaa kui kapsaastja on kuivanud, siis tuleb ta turduma panna, valada vett (sisse), kuni ta turdub, et enam ei hakkaks läbi jooksma; M lännikollõ piäp kaugaa turvota, a per̆rää turpomissa sis lännikko piäb autoa astja peab kaua turduma, aga pärast turdumist, siis tuleb astja (puhtaks) hautada; M roopalõõ piäp kaugaa autuuta, la üv̆vii turpoovaᴅ suurimaᴅ puder peab kaua hauduma, las kruubid paisuvad hästi; M erneed alkavat turvota herned hakkavad (vees) paisuma; Po ku tehtii talkkunaa kagra-javossa, kagrad valattii vìell, siis turpoovaᴅ kui tehti kama kaerajahust, (siis enne) kasteti kaera-(tera)d veega (märjaks), (et) siis paisuvad. – Vt. ka turpoossa, turpoussa.

turvot/taa M -ta J-Tsv., pr. -an M -õn J, imperf. -in M J turrutada, tihedaks teha разм/ачивать, -очить, распари/вать, -ть; делать, с- непротекаемым; M piäp turvottaa, etti astia turpois (astjat) tuleb turrutada, et astja turbuks; J turvottõga olut poolikko, siiz olud eb vältšähtü turrutage õlleankur, siis õlu ei lahtu. – Vt. ka turvogoittaa, turvotuttaa.

turvotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ turrutamine паривание.

turvotut/taa M, pr. -an, imperf. -in = turvottaa; astia voovvaʙ, täm piäp turvotuttaa nii kaugaa, etti eb nõisõis vootamaa astja jookseb läbi, seda tuleb nii kaua turrutada, et ei hakkaks (enam) läbi jooksma; kartõn azõ piäb val̆laa tin̆naakaa, puin azõ piäp turvotuttaa, etti täm eb vootaiᴢ plekknõu tuleb tinutada, puunõu tuleb turrutada, et see ei jookseks läbi.

tur/võ (J-Must.), pl. -põõᴅ: -pehet J-Must. = turvaᴢ².

tus/ka K-Ahl. R-Reg. L P M Kõ Ja-Len. Lu Li J -kõ Lu -k Lu J-Tsv., g. tuzgaa M Kõ Lu J 1. mure горе, забота; M kassenn kooz on paĺĺo tuskaa siin majas on palju muret; Lu vaivaa piäb nähä ja tuskaa tuleb näha vaeva ja muret; L viel pien tuskaa ep tεä (kes on) veel väike, (see) muret ei tea; M täll on taitaa suur tuska tal on vist suur mure; Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mul(le) tuli niisugune mure, nagu tume pilv pea kohale; J mill on kõvassi tuska mul on palju muret; Lu tämä ommaa tuskaa pajataʙ ta räägib oma murest; Lu täll on oma tuska süämel tal on oma mure südamel; Li tuska ahisõʙ minu süätä mure ahistab mu südant; Lu miä ain nooriiᴢ päiviiᴢ lugin tširjaa suurõss tuzgõss nooruspäevil ma lugesin ikka pühakirja suure mure pärast; Lu tuska tuzgill on väli, tšell on suurõpi, tšell on peenepi mure(l) ja mure(de)l on vahe, kellel on suurem, kellel on väiksem; Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheeᴅ, tuzgõᴅ kõigil ei ole ühesugused mured; M võta entä tšäzille, et siä tuzgaakaa mit̆täid üv̆vää tee võta end käsile, murega ei tee sa midagi head (ära); Lu inemizel ku on tuska, siz jutõllaa: mee hot́ siitümää kui inimesel on mure, siis öeldakse: mine vähemalt ennast tuulutama; L tulin tuskaa tuulõttõlõmaa rl. tulin (oma) muret tuulutama; P nüt tulin kaipaamaa kalliini kazvattõlijõinõ suuriita tuska päiviitä tuima õnnõlikko (Mäg. 81) (itkust:) nüüd tulin kaebama, mu kallis kasvatajake, (oma) suuri murepäevi, (ma) õnnetu; 2. kurbus печаль, грусть; P ai siä sõsarõni .. älä tuskaa tuppau rl. oi sina, mu õde, .. ära lämbu kurbusesse; Lu mill on tuska ma olen kurb; Kõ millõ ebõõ tuskaa seness see ei kurvasta mind; 3. tusk, meelehärm, halb tuju; igavus, igatsus тоска, досада, худое настроение; скука; Lu ku süäntüüb dali tuska on, siz rihta müü kõntaaʙ kui vihastab või on (tal) halb tuju, siis kõnnib edasi-tagasi mööda tuba; Lu mill on paĺĺo tuskaa mul on palju meelehärmi; J tuulottamaa minuu tuskije rl. tuulutama mu tuskasid; Lu sill on tuska sul on igav(us); Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjaigatsusse (pimedana ei saa enam marjul käia); J juumizõõ tuskiiz õlõma pohmeluses olema; 4. häbi стыд; Ja lahzile tuli tuska lastel hakkas häbi; 5. murelik, murerohke, mure- озабоченный, тревожный, полный забот; Lu suur tusk tehhooʙ sinne, tuzgõss eloss sinne tehhooʙ (vähihaigusest:) suur mure mõjub sellele (sinna), murerohke elu mõjub (tervisele); Lu se on tusk elo, ku on juumari meeᴢ see on murelik elu, kui (naisel) on joodik mees; 6. kurb печальный, грустный; Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü juba langeb leht puust (= juba langevad lehed), tuleb kurb sügis; J se inemin on tuzgaa liitsakaa see inimene on kurva näoga; P õnnõvad by müö õlõizimma, a kassee tuskaa surmaa emmä õlõiss kuollu (itkust:) me oleksime (olnud) õnnelikud, aga sellesse kurba surma me ei oleks surnud; J tusk on elää vanann vanana on kurb elada; J tusk on elä võõrall maall, kaukall kalliss õmass maass kurb on elada võõral maal, kaugel oma kallist maast; 7. indekl. tusane хмурый, мрачный, угрюмый, тоскливый; Lu tuska liittsa tusane nägu; Lu tuska liitsaakaa tusase näoga.

tuska/i J-Tsv., g. -i = tuskain.

tuskai/n Lu, g. -zõõ Lu kurb, nukker печальный, грустный, тоскливый; Lu tšen õli tuskain nain, se kihlollizõllõ lugõttõli (pulmakomme:) kes oli kurb naine, see itkes pruudile. – Vt. ka tuskõin, tuzgalliinõ.

tuskan/õssa (Ra), pr. -õn Ra, imperf. -in = tuz-gõta; kase lahs millõ jo on kurkkuussaa, kõik tuskanõn tämäkaa sellest lapsest (see laps) on mulle juba kõrini, ma muutun lausa tusaseks temaga (tegeldes).

tuskapäivä (M) pl. näguripäevad горемычная жизнь; täll on tuskapäiväᴅ tal on näguripäevad (= ta on viletsuses).

tuskatäi M Kõ muretäi вошь от заботы, горя; Kõ viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tuõʙ ilmuvad muretäid, kui tuleb mure; M tuskatäid õltii heenokkõizõᴅ muretäid olid väikesed.

tuskavoosi L mureaasta беспокойный, полный забот год; ko kupoĺuo õhtagonn kuultaab itku-äältä, siz liep tuskavuosi (ennustus:) kui jaaniõhtul on kuulda nutuhäält, siis tuleb mureaasta.

tuskiza Lu adv. mures, murelikult, kurvas meeleolus озабоченно, в печали; see meep tuskiza, pää maaᴢ see (inimene) käib murelikult, pea longus (pea maas); se inemin ain on tuskiza see inimene on alati kurb (~ kurvas meeleolus); tämä on tuskiza, kurtaʙ ta on mures, on tujutu. – Vt. ka tuzgõllaa.

tuskõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = tuskain; elä õõ nii tuskõin, itšävöited i minu ära ole nii kurb, teed ka minu kurvaks.

tuskõnoit/taa (J-Tsv.), pr. -an: -õn J, imperf. -in = tuzgottaa; sinuu irizemin minnua kõik tuskõnoitõʙ sinu irisemine teeb mu lausa tusaseks; ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind; läsijet tuskõnoittõvat terveit haiged teevad tervetele tuska.

tuskõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J = tuzgõta.

tuši/sa: -ssa Lu, pr. -zõn Lu, imperf. -zin peeretada пердеть; ämmä tušizõʙ ämm peeretab.

tuš/oŋka P M -onka (I) -uŋk Lu, g. -oŋkaa: -uŋkaa Lu 1. hautatud liha тушонка, тушёное мясо; M tušoŋkoita tehäss tehakse hautatud liha; 2. hautis, hautatud toit тушёное блюдо; I i tušonkat teimmeɢ kuivanuussa grybassa ja hautisi tegime kuivatatud puravikkudest; P panõ siis maamuna tušoŋkaa pane siis kartuli(tü-

ki)d hautisesse. – Vt. ka liha-.

tuš/šu M Lu J, g. -uu Lu J 1. puss, peer, toss пердотня; M elä lass tuššua ära lase pussu!; Lu siä õõd niku ämmää tuššu, ämmää peeru kk. sa oled nagu ämma toss, ämma peer; 2. fig. toss, tossike, saamatu inimene недотёпа, рохля, мямля; Lu mokoma tuššu ontši, ai ko saamatoo inemin, ep saa aikoo niisugune toss (ta) ongi, oi küll on saamatu inimene, ei saa (millegagi) hakkama; ■ M maa tuššu ämmatoss, murumuna; J vana tuššu vanaeit, vanamoor; vana rauk, vanadusest nõder. – Vt. ka maa-, tuhm-, ämmä-.

tuššugriba Lu ämmatoss, (vana) murumuna (старый) дождевик (гриб).

tušuŋk vt. tušoŋka.

tuza vt. tuuza.

tuzgallii/nõ: -nee K-Ahl., g. -zõõ = tuskain.

tuzg/ata L M Kõ Lu Li J (K-Ahl. K-Sj. U P Ra) -õta ~ -õtõ Lu -õt J-Tsv. -ataɢ (I), pr. tusk/aan K U L P M Kõ Lu Li J, imperf. -azin Lu Li -õzin Lu J 1. muretseda беспокоиться; Kõ hukko i hakka tuskaavaᴅ: kui nõõmma elämää, mitä nõõmma söömää taat ja eit muretsevad: kuidas hakkame elama, mida hakkame sööma; M elä tuskaa, ilma töötä ed lee ära muretse, ilma tööta sa ei jää; Lu luizõ nõisi kõvass tuskaamaa, jott tämä suvvaajõ .. on märännüü tervüükaa Luise hakkas väga muretsema, et tema armsam .. on viletsa tervisega; 2. kurvastada, kurvaks muutuda печалиться, тосковать; Li nainõ kooli i meez alki tuzgata naine suri ja mees muutus kurvaks; Lu itšävässä inemin võip tuzgõtõ, a kurttaa, kurttõmin, se rohkaap on läzüssä igatsusest võib inimene kurvastada, aga kiratseda, kiratsemine, see on rohkem haigusest; Kõ emä tuskaab ilma lahsai ema kurvastab ilma lasteta; J elä tuskaa tullõᴢ, siz ed idgõ õllõᴢ rl. ära kurvasta tulles, siis (sa) ei nuta olles; 3. igatseda, igatsust tunda тосковать, чаять; Lu että tuskaa kottoa, ebõ·õ itšävä kas te ei igatse kodu järele, kas (teil) pole igav?; 4. norutada, norus olla уны/вать, -ть; Ra kõviss ent, elä lazzõ nii tuskaamaa ent võta end kokku, ära hakka nii norutama (ära lase end nii norgu!); I tämä ainõ läsi ainõ tuskazi, tuskazi. mitäᴅ lehmä tuskaaʙ tema aina põdes, aina norutas, norutas. Miks lehm norutab?

tuzgat/õlla: tusgatsella R-Eur., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← tuzgata; tusgatsella päivää tuumi tootuni (Eur. 45) rl. kurvastada (kogu) päeva, mu lapseke (mu sünnitatu).

tuzgoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = tuzgottaa.

tuzgot/taa M, pr. -an M, imperf. -in M (kedagi) tusaseks teha, pahandada доса/ждать, -дить; tuzgottavat tuzgottavat sin̆nua, ni siz juttõõd ni meŋkaa laskõgaa, meŋkaa laskõgaa sitä mahlaa pahandavad, pahandavad sind (oma nurumisega), siis (lõpuks) ütled: minge siis laske, minge laske seda (kase)mahla; M miε en taho sin̆nua tuzgottaa ma ei taha sind pahandada. – Vt. ka tuskõnoittaa.

tuzgõll/aa ~ -a M adv. kurvalt печально, bгрустно; täm on aivoo tuzgõllaa (~ aivo tuz-gõlla) ta on väga kurb. – Vt. ka tuskiza.

tuzgõssi J-Tsv. kurvalt грустно, печально; gajagõd nii tuzgõssi kaĺĺuta kajakad kiljuvad nii kurvalt.

tuzgõta Lu, pr. tuskõn/õn Lu, imperf. -in Lu tusaseks muutuda хмуриться, на-, мрачнеть, по-; miä jo tuskõnin oottõjõᴢ, miä enepää en või ootõlla ma muutusin oodates juba tusaseks, enam ma ei või oodata. – Vt. ka tuskanõssa, tuskõnõssa.

tuzit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J nüpeldada, vemmeldada тузить; mitä tüü riitõõtt? parõp tuzittõga tõin tõiss mis te riidlete? Parem nüpeldage teineteist!

tut/aa M -a Kett., pr. tunnõn [?], imperf. tuuzin [?] 1. osata, mõista уметь, с-; M näᴅ kõikii tutaaᴢ päätä toittaa näe, kõik oskavad ennast (oma pead) toita; 2. mõista, aru saada пон/и-мать, -ять; Kett. ep tuttu ei saadud aru. – Vt. ka tuntõa.

tutilahu/ᴅ J, g. -u tudike, raugake дряхлый старик, старичок, старец.

tutis/õlla (M-Len.), pr. -sõlõn, imperf. -sõlin pigistada, vajutada сжимать, тискать; ku nõõp kazvamaa sööjä-luu jalkaasõõ, piäp löötää lu-raato [= löütää luu-raato], siis piäp tutissella [= tutisõlla] i tagaas panna nii luu ja jutel [= jutõlla]: jää tänne, vaiva (Len. 260) kui kooljaluu hakkab jalale kasvama, tuleb (ravimiseks) leida raipeluu, siis tuleb (kooljaluud sellega) pigistada ja luu nii tagasi panna ja öelda: jää siia, haigus (valu).

tutkam/a (K-Salm.), g. -aa (palkseinte) ristumisnurk обло (угловое скрепление брёвен сруба); kui salvetti tätä salia, tuhat õli meessä tutkamalla, sata meessä salvamalla (Salm.1 774) rl. kui raiuti (ehitati) seda saali, (siis) tuhat meest oli (palkseinte) ristumisnurgal, sada meest oli palkseinal.

tutk/amõ (Kett.) -õmõ (Kett. M) -õm J-Tsv., hrl. pl. -amõᴅ Kett. -õmõᴅ Kett. M J-Tsv. tutke, tutkmed (kangalõimede otsad lõimepakul, mis pärast kanga lõpetamist ära lõigatakse) концы ткацкой основы; M pitšät tutkõmõd jäiväᴅ (kangakudumisel) jäid pikad tutkmed; J tutkõmõd om punottu lettii (äralõigatud) tutkmed on punutud palmikusse; J tõmpa ühs tutkõm (= niitti) letiss tõmba üks tutke (= niit) palmikust (välja); M kaŋkaa tutkõmõᴅ kanga tutkmed.

tutki/a J-Tsv. (Kett.), pr. tudgin J, imperf. -zin J (välja) uurida допыт/ываться, -аться, выяс- н/ять, -ить; J võta tudgi, kui suurõ tämä saap palkaa (võta) uuri välja, kui palju palka ta saab (~ kui suure palga ta saab).

tutkõm-letti J-Tsv. tutkmepalmik (palmikuks punutud kangalõimede otsad) плетёнка (концов ткацкой основы).

tut/o Lu J-Tsv. (M), g. -oo 1. hirmutis, peletis; fig. veidrik чудовище, пугало; Lu hulkup ku tuto (soojal ajal paksudes rõivastes käija kohta öeldi:) käib ringi nagu hirmutis (veidrik); M häiläb niku tutonna (halvasti riietatu kohta öeldi:) käib ringi nagu peletis; 2. mustlane цыган; J muss niku tuto must nagu mustlane; J tšäet karvõkkaad niku tutoll käed karvased nagu mustlasel.

tutšis/sua M (K-Ahl.), pr. -un K M, imperf. -suzin M komistada спот/ыкаться, -кнуться; M tutšissuzin da lein varpaa tšiv̆veesee komistasin ja lõin varba vastu kivi.

tutt/ava Kett. K-Ahl. P M Po Lu Li J I Ku (R-Reg. Ja-Len.) -avõ Lu Li -õvõ Lu Li (J) -õv J-Tsv. -eva Ku, g. -avaa Lu adj., subst. tuttav знакомый; P tämä on millõõ tuttava inehmiin ta on mulle tuttav inimene; Ku oma omall on väkizee tuttava vs. oma omale on vägisi tuttav; Li vassumõin ińemin, tämä mill ebõ·õ tuttava võõras inimene, tema ei ole mulle tuttav; Li siä millõõ leet tuttava sa saad mulle tuttavaks; P millõõ tied on tuttavaᴅ, i ted́d́ie tšülä tuttava mulle on teed tuttavad, ja teie küla on tuttav; Ja miä sain tuttavassi floota töö kaa (Len. 235) ma tutvusin (sain tuttavaks) merelaevastiku tööga; Po kutsuttii tuttava sǜömää kutsuti tuttav sööma; Lu tämä meni omil tuttavilõ ta läks oma tuttavate poole; Lu õltii üvät tuttõvõᴅ, a siis tuli riito vällii ja erraustii oldi head tuttavad, aga siis tuli riid vahele ja mindi lahku; M minu aikõnõ tuttava minu ammune tuttav. – Vt. ka ep-. – Vt. ka tuttova, tuttu.

tuttor/o (M), g. -oo puhmas, tihe salk кустик, густой пучок; aragaa lapa kazvab vot smorotpõõsajõ alla; .. i on mokomat tuttoroᴅ, etti aima aragaa lapa kazvaʙ naat kasvab, vaat, sõstrapõõsaste all; .. ja on (ka) niisugused puhmad, et kasvab ainult naat.

tuttov/a M, g. -aa = tuttava; sukulaizõd i üvät tuttovaᴅ sugulased ja head tuttavad.

tut/tu Lu, g. -uu = tuttava; tuttu starikka tuttav vanamees.

tuttvoitta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin tutvuda знакомиться; para·iko vass tuttvoittazin tämäkaa praegu alles tutvusin temaga. – Vt. ka tuttõnõssa.

tuttvun/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J = tuttvoittaassa.

tuttõmato/i J-Tsv., g. -i tundmatu незнакомый.

tuttõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J tutvuda, harjuda ознакомиться; привыкнуть; noorikk veel eb ehtinnü tuttõnõss õmaz mehee taloka noorik ei jõudnud veel harjuda oma mehe taluga. – Vt. ka tuttvoittaassa, tuttvunõssa.

tutt/õvoittaa: -õvoitta ~ -voitta J-Tsv., pr. -õvoitan: -õvoitõn ~ -voitõn J, imperf. -õvoitin ~ -voitin J tutvustada знакомить, по-; tahot – tuttõvoitõn tämäkaa? (kas) tahad, tutvustan (sind) temaga?

tutt/avuᴢ: -õvuᴢ J-Tsv., g. -avuu: -õvusõõ tutvus знакомство.

t́ut́u P, g. t́ud́uu P häbe, tuss влагалище.

tutu/a J, pr. -n, imperf. -zin lastek. magada, tududa; uinuda спать; зас/ыпать, -нуть; tutu makkama uinu magama. – Vt. ka tutuussa.

tutut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (last) uinutada, magama panna усып/лять, -ать (ребёнка).

tutuu/ssa [?]: tuttuss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi = tutua.

tuuaɢ vt. tuvva.

tuudikko vt. tuutikko.

tuudra vt. tudra.

tuugo/i J-Tsv., g. -i J pingul, jäik тугой, негибкий.

tuugoissi J-Tsv. 1. pingul, pingule; kõvasti туго, крепко; venut rihm tuugoissi tõmba nöör pingule; elä sio nii tuugoissi tšiin, nõizõp porottõma ära seo (haava) nii kõvasti kinni, hakkab valutama; 2. jäigalt, kangelt с акцентом; kui tuugoissi pajatõb venäi tšeelt kui kangelt ta räägib vene keelt!

tuugoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pingutada, pingule tõmmata подтягивать, стягивать.

t́uuk/ka M, g. -aa M pamp, komps (seljas) тюк, короб; meil tatarinat tšäüsiväᴅ, t́uukka selläᴢ meil käisid tatarlased (= tatarlastest rändkaupmehed), pamp seljas.

t́uuk/ki ~ -k J-Tsv., g. -ii J 1. (suur) pakk, puuvillapall тюк; puu-vill t́uukid leživet pristõnill puuvillapallid lebavad sadamas; 2. pamp, komps тюк, короб; roznošikk tõi koorõmõss t́uukii rihee rändkaupmees tõi (kauba)pambu koormast tuppa.

tuul/a K-Ahl., g. -aa püssipära приклад ружья.

tuula/lla: -ll Lu J Ku -l Lu adv. tulusel (käima) (на ловле рыбы острогой при свете огня); Lu tšävvää tuulal, tulõõkaa püütää kallaa käiakse tulusel, tulega (= tulevalgel) püütakse kala.

tuulalõõ M adv. tulusele (minema) (на ловлю рыбы острогой при свете огня); eellä tšäütii tuulalõõ kal̆loita püütämää ennemalt käidi tulusel kala püüdmas.

tuulazrauta: tuulasrauta Ränk = tuuluzrauta.

tuula/ta Lu, pr. -aʙ, imperf. -zi: -ᴢ impers. = tuulla; tormi ilma, ku kõvassi tuulaaʙ tormine ilm (on), kui puhub kõva tuul.

tuul/i¹ K R L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku Ту́ули K-reg.2 Туули Ii-reg.1 -e ~ tuhli Kr, g. -õõ M Lu Li J -ee Ku 1. tuul ветер; Kõ kase tuuli veep kattilass kalat vällää see tuul viib kalad katlast välja (kala ei näkka); Lu miä üvässi mälehtin, a nüd niku tuuli vei päässä poiᴢ ma mäletasin hästi, aga nüüd nagu tuul viis peast ära; K tuul on päivää nõisõmassa tuul on päikese tõusu poolt; Lu tuuli ku meneb vassa päivää – ebõ·õ üvä, tääp kehnoa ilmaa kui tuul puhub vastupäeva – ei ole hea, ennustab halba ilma; Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs. (kuulujuttude levimise kohta:) koer haugub, aga tuul kannab; M tuuli häilütäp puita tuul kõigutab puid; Lu tšizgop tuulta kisub tuult (= tuul tõuseb); J nii on tüüni, tuulõõ entšiä eb õõ on nii vaikne, tuuleõhkugi ei ole (tunda); Lu tuli vuhisõʙ, tääp tuulta tuli vuhiseb, ennustab tuult; Lu ku tuult ebõ·llu, peremmeez vilisti, siis tuul tuli. kaugaa vilisti kui (merel) tuult ei olnud, siis (purjelaeva) omanik vilistas, siis tuul tuli. Kaua vilistas; Lu ku õli ühes pool ain suur tuuli vassa, võtti peremmees tšetvertaa viinaa ja juutti komandaa, siis tuuli muutti kui ühelt poolt oli suur tuul aina vastu, võttis (laeva)omanik veerand pange viina ja jootis meeskonda, siis tuul pöördus; Lu meil ku tahottii jott tuuli muuttuiᴢ, siz rikottii saunass ahjo, aluzmehennaizeᴅ tehti sitä kui meil taheti, et tuul pöörduks, siis lõhuti saunas ahi, meremeeste naised tegid seda; P vassaa tuulᴅ vastutuult; Lu aluz meep tiukkaa tuult purjelaev sõidab tihttuult (= poolpõiki vastutuult); J taka tuuli pärituul; P perälliss tuulᴅ pärituult; Lu eri tuuli korraga maa ja mere poolt puhuv tuul; Lu ülägo tuuli idatuul; Lu ahava tuuli kuiv tuul; Lu tuuli sappi tormi kese, tormisilm; J alt tuulõõ viĺĺ alttuule vili (tuulamisel eralduv halvem vili); J päält tuulõõ viĺĺ pealttuule vili (tuulamisel eralduv parem, puhtam vili); Lu tuulõõ repimin tuuleiil; M tuuli sillõ tak̆kaa ~ üvää tuulta sillõ tak̆kaa pärituult sulle!; P tällie pajata niku tuulyõsyõ, ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk. talle räägi nagu tuulde: ühest kõrvast võtab (vastu), teisest laseb välja (~ ühest kõrvast sisse, teisest välja); J tuulõss võtõttu juttu tuulest võetud jutt (= tühi kuulujutt); 2. ilmakaar страна света; Lu esimezet tuulõᴅ: itä, läns, pohja, lounaᴅ põhiilmakaared: ida, lääs, põhi, lõuna; 3. rumb (üks kompassiringi 32 punktist) компасный румб; Lu kumpasil onõ kõlmõtšümmet kahs tuulta kompassil on 32 rumbi; ■ M täm on niku tuuli hattu, täm̆mää tšäezä rahad evät kestä ta on nagu tuulepea, tema käes raha ei püsi; P miε tein tällyõ tuulyõ ma tegin talle tuule (alla); Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm azzaa, siis tälle jutõlla, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise majja ilma asjata, siis talle öeldakse, et sina tulid tuult ajama; M täll on tuuli pääzä ta on peast segi; M tuulõõ lentua lutši staruχa vanaeit luges nõiasõnu lendva vastu; J tuulõõ ruikko tuulerõuged; J tuulõõ rappamin palavik külmetamise tagajärjel. – Vt. ka eri-, etelä-, itä-, jürkkü-, kakko-, kaŋkaa-, katkõ-, kärmä-, loo-, looto-, lounat-, länsi-, maa-, meri-, muutto-, perä-, pohja-, pohjo-, põhi-, pää-, pääli-, ranta-, taka-, tšehsi-, tšerä-, tševät-, tšültši-, umpi-, vassa-, veskaari-, viŋka-, väli-, ümper-.

tuuli² vt. tuli.

tuulihattu M fig. tuulepea ветрогон, ветреник; oi siä tuulihattu oi sina, tuulepea!; tuulihattu, tälle pajatad ühtä, a täm ain teeb entä möö tuulepea, talle räägid ühte, aga tema teeb ikka oma tahtmist mööda. – Vt. ka tuulikko, tuulispää, tuuli-väkker, tuulõspää.

tuulii/n J-Tsv., g. -zõõ = tuulikaᴢ.

tuulik/aᴢ Lu, g. -kaa tuuline ветреный; tuulikaz ilma tuuline ilm.

tuulik/ko J-Tsv., g. -oo = tuulihattu; aissiä tüttö-park, õõd nii kerkämeelin niku tuulikko ah (sina), tüdruk vaeseke: oled nii kergemeelne nagu tuulepea.

tuulikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ tuuleke ветерок.

tuulilabikka Ränk (vilja)tuulamiskühvel веяло (веяльщика).

tuulilauta (R-Mäg.) tuulamisliud, pohemold веялица, ночва, ночёвка; tuulilavvalla puhasõttii suurimaa tuulamisliuaga puhastati tangu.

tuuli-lento M Po lendva (tuulest saadud äkiline haigus) прострел; Po meill õli tuuli-lento, lahsiil vaivattii lõukaa meil oli t., lastel valutas lõug; M tuuli-lento, vizgob mokomad napuškaᴅ liittsaasõõ t., viskab niisugused vistrikud näole. – Vt. ka tuulõõ-lento.

tuuliliiva Lu tuiskliiv наносный песок; kannõttu, tuizgannu tuuliliiva (kokku) kantud, tuisanud tuiskliiv.

tuuli-muutto ~ tuuli-muuttu Lu Ra tuulemuutus изменение, поворот ветра.

tuulimüllü P M Lu I tuuli-müllü Kõ Li J 1. tuuleveski ветряная мельница; I on veelä tuulimüllü, kumpa javap tuulõlla on veel tuuleveski, mis jahvatab tuulega; M kase inehmiin paĺĺo javab niku tuulimüllü see inimene jahvatab palju nagu tuuleveski; 2. fig. lobamokk, latatara пустомеля; M tuulimüllü, javab mitä puutuʙ lobamokk, jahvatab, mis (ette) satub; P tämä on tühjä tuulimüllü tema on suur latatara (~ tühi tuuleveski).

tuulipesä M Ra tuulispask вихрь. – Vt. ka tuulispää, tuulõspää.

tuuliruikko M Lu Ra J tuulerõuged ветряная оспа; M lahsõje tauti tuuliruikko tuulerõuged (on) laste haigus. – Vt. ka tuulitauti.

tuuli-sappi Lu tormi kese, tormi keskpunkt, tormisilm глаз бури (центр циклона); tuuli-sappi i tormisilmä se on sama; tuuli-sappi ku meneb lõhtši, siis piεb oitiissa tormi kese ja tormisilm, see on sama; kui tormisilm läheb lõhki, siis peab end hoidma. – Vt. ka tormi-silmä.

tuulis/pää Kett. L P M -pεä L P Тулисьпя Pal.1 1. tuulispea, tuulispask вихрь; P viihkuri juollass tuoš tuulispεä tuulispaska kutsutakse ka tuulispea; L vanad vad́d́alaizõᴅ juttõlivaᴅ, etti tuulispεä on paha voima vanad vadjalased rääkisid, et tuulispask on kuri jõud; L tuulispεä vei kõikk kõm tütärt (muinasjutust:) tuulispea viis kõik kolm tütart (ära); 2. tuulepea, tuulepäine inimene ветрогон, ветреник; M meil juõllass nii sitä inehmissä, kump on liika hättüri: siε õlõᴅ niku tuulispää meil öeldakse nii selle inimese kohta, kes on liiga kärsitu: sa oled nagu tuulepea. – Vt. ka tuulihattu, tuulikko, tuulipesä, tuulõspää.

tuulitauti Ra = tuuliruikko; miä läsizin tuulitautia ma põdesin tuulerõugeid.

tuuli-varjo Lu tuulevari прикрытие, защита, укрытие от ветра; tuulõnnalla, se on tuulõõ varjo, tuuli-varjo tuule all (olla), see on tuulevari. – Vt. ka tuulõõ-varjo.

tuuli-väkker Li = tuulihattu; joonittõõp ku tuuli-väkker jookseb ringi nagu tuulepea.

tuul/la Lu (L Li J) -lõ Lu -l J-Tsv. -laɢ I, pr. -õʙ L Lu J I -aʙ Lu, imperf. -i Lu J impers. puhuda, tuuline olla дуть, веять; Lu tänävä kõvassi tormiiʙ, tuulõʙ täna on väga tormine, tuuline; J kõikk tuulõp tuulõhõ (itkust:) kõik puhub tuulde; Lu kõns tuulõb ja vihmaa saaʙ, on sää ilma kui on tuuline ja vihma sajab, (siis) on halb ilm; Lu repimissee tuulaʙ puhub puhanguti. – Vt. ka tuulata, tuulõa.

tuulot/taa M J, pr. -an, imperf. -in = tuuluttaa; M linat tuulottaaᴢ linad tuulutatakse (kuivaks); J tuulottamaa minuu tuskijõ rl. tuulutama minu tuska.

tuulta vt. tšültši-, vassa-.

tuultau/ssa Li, pr. -n Li, imperf. -zin 1. fig. ennast tuulutada проветри/ваться, -ться; meen tuultaun vähäizee lähen tuulutan ennast veidi; meemmä vähänaigassi siitümää. a kujalla müü siiümmä i tuultaumma läh(e)me väheks ajaks hinge tõmbama (= teeme töös väikese vahe). Aga väljas me tõmbame hinge ja tuulutame endid; 2. tuulduda проветри/ваться, -ться, выветри/ваться, -ться; sõpa tooš tuultauʙ rõivad ka tuulduvad. – Vt. ka tuultuussa, tuulõttua.

tuul/tua M Lu, pr. -un M, imperf. -tuzin 1. tuulduda проветри/ваться, -ться; выветри/-ваться, -ться; Lu paan sõvat tuultumaa panen rõivad tuulduma; M paa lännikko bokalla·a, anna lännikollõ tuultua, laa täm üv̆vii tuuluʙ pane lännik küljeli, lase lännikul tuulduda, las ta tuuldub hästi; M linad nurmõlla tuultuvaᴅ linad tuulduvad (= kuivavad) põllul; M kui vihgot tuultuzivaᴅ, siz väitimmä riigaa tüv̆vee kui vihud tuuldusid (kuivaks), siis me vedasime (need) rehe juurde; 2. fig. ennast tuulutada проветри/ваться, -ться; M miε menen vähäkkeizee tuulun lähen tuulutan ennast natuke. – Vt. ka tuultaussa, tuulõttua.

tuultu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -uzi = tulõttua.

tuulu/ᴅ L, g. -u tuuleke ветерок; tuuluutta ep põlõ mitä rl. tuulekeseta ei põle midagi.

tuuluzrauta M tuluseraud (raudhark, mille otsas põles tulusepüügil tõrvas железные вилы, на которых горело смольё при ночной ловле рыбы острогой); tuuluzravvas põli tuli tuluserauas põles tuli. – Vt. ka tulirauta, tuulazrauta.

tuulut/taa M (K-Ahl. P Kõ-Len.), pr. -an K, imperf. -in tuulutada проветри/вать, -ть; M piäb vähäkkõizõ tuuluttaa rihi tuleb natuke tuba tuulutada; M siz tuuluttaas minua da pannas kuivamaasõõ (Set. 21) (linamuinasjutust:) siis mind (= lina) tuulutatakse ja pannakse kuivama; P läämmä läämmä tüttärikko unta tuuluttamaa rl. lähme, lähme, (mu) tüdruk, und (ära) tuulutama. – Vt. ka tuulottaa, tuulõssaa, tuulõsõlla, tuulõttaa, tuulõtõlla.

tuulutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ tuulutamine проветривание.

tuul/õa J, pr. -õʙ J, imperf. -i puhuda (tuule kohta) дуть, веять (о ветре); ku tuuli tuulõp siz lehto šarizõʙ kui tuul puhub, siis leht kahiseb; tuuli algop tuulõa tuul hakkab puhuma. – Vt. ka tuulata, tuulla.

tuulõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa tuuline ветреный.

tuulõli/nõ J, g. -zõõ tuulepea, tuulispäine ветреный, легкомысленный; emä tuhma tuulõlinõ rl. ema rumal tuulepea. – Vt. ka tuulispää.

tuulõnnalla Lu tuule all, tuulevarjus в укрытии от ветра; tuulõnnalla, se on tuulõ-varjo tuule all (olla), see on tuulevari.

tuulõnnaluᴢ Lu: tuulõnnaluz ranta tuulealune rand, tuulevarjuline rand.

tuulõspää J = tuulispää; tšen ep kuunõlluᴅ, siz jutõltii: ai siε mokomain tuulõspää kes ei kuulanud sõna, siis (sellele) öeldi: ah sina, niisugune tuulepea.

tuulõs/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in = tuuluttaa; vee sõvat kujalõ de vähäize tuulõs vii riided õue ja tuuluta natuke.

tuulõs/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← tuulõssaa.

tuulõt/taa (Ra) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. tuulata веять, прове/ивать, -ять; J lina seemenet piäp tuulõttaa linaseemned tuleb tuulata; 2. J-Tsv. tuulutada проветри/вать, -ть. – Vt. ka tuuluttaa.

tuulõt/tua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J tuulduda проветри/ваться, -ться, выветри/ваться, -ться; viskaa d́erugõd ad́d́õlõõ tuulõttuma viska kaltsutekid (~ põrandariided) aia peale tuulduma; J vee tila ad́d́õlõõ – la vähäize tuulõtuʙ vii madrats aia peale – las väheke tuuldub. – Vt. ka tuultua, tuultaussa, tuultuussa.

tuulõt/õlla L -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. tuulutada выветривать, проветривать; L tulin tuskaa tuulõttõlõmaa (itkust:) tulin tuska tuulutama. – Vt. ka tuuluttaa, tuulõttaa.

tuulõõ-lento Kõ = tuuli-lento; pohap tuulõõ- lentua posib lendva vastu.

tuulõõ-varjo: tuulõ-varjo Lu = tuulivarjo.

tuum/a R-Reg. (R-Eur.), g. -aa 1. R-Reg. saatus судьба; 2. fig. poeg, pojake (poja hellitusnimi rahvalauludes) сын, сынок, сыночек (ласкательное обращение к сыну в народных песнях); vai antto üvä opose tuli ruunaa tuumalleni naimaruuna nagrielleeni (Eur. 36) rl. või andis hea hobuse, tuliruuna mu pojale, kosjaruuna mu naerile.

tuum/i¹ Kett. K M S, g. -õõ 1. (pähkli) tuum (ореховое) ядро; M pähtšänäl on koori, a süämmez on tuumi pähklil on koor, aga sees on tuum; M pähtšenää tuumõᴅ pähklituumad; 2. (õuna) seeme семя (яблока); K ventsääse mennezä siä õunaa tuumii tšülvät, a ventsäässä kui tullas kotoose, siis omat õunat valmiit (Ahl. 118) (muinasjutust:) laulatusele minnes külvad sa õunaseemneid, aga kui laulatuselt tullakse koju, siis on õunad valmi(nu)d; Kett. õunaa tuumi õunaseeme; 3. (luuvilja, marja) kivi косточка (ягоды, фрукта); M lillikkaad on mokomaᴅ heenokkõizõd marjaᴅ, süämmez ovat tuumõᴅ lillakad on väikesed marjad, sees on kivid. – Vt. ka pähtšenä-, õunaa-. – Vt. ka toomi², toomi³, toomu.

tuumi² R-Eur. R-Reg.: enne oottib ootettuni tunnussab tuumi tootuni (Eur. 44) rl. ema ootab mu oodatut, tunnistab mu sünnitatut.

tuumitooja (R-Lön.) ilmaletooja, sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница (ласкательное название матери в народных песнях); aigako tulla tuumitoojani vai et kuulu kummajani kuvajaiseni (Lön. 184) rl. kas on aega tulla, mu sünnitaja, või ei lähe sulle korda mu ime, mu ilmaletoojake? – Vt. ka tähtitooja.

tuumitoojanõ (R-Lön.) dem. ← tuumitooja; vaile vaskessa varaa minu vaaliaisellani opeassa turva minu tuumitoojasellani (Lön. 184) rl. kas (siis) vasest (on) abi, minu sünnitajakesele, hõbedast tuge, minu ilmatoojale.

tuumitootu (R-Eur.) ilmaletoodu, sünnitatu (lapse hellitusnimi rahvalauludes) родимень- к/ий, -ая (ласкательное название ребёнка в народных песнях); missikot tulle tuumitootuni veerrettämä vesilusikkaa veeretotüni (Eur. 45) rl. – Vt. ka toomitootu, tuumi², tähtitootu.

tuumu/ᴅ (P-Al.) -t Al., g. -u Al. 1. toomingake, toomepuuke черёмушка; 2. fig. toomingake (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes ласкательное обращение к невесте в народных песнях); elä tuzgaa tuumuõni, elä viivü velvüeni (Al. 50) rl. ära kurvasta, mu toomingake, ära viibi, mu vennake. – Vt. ka toomi¹, toomo, toomuᴅ.

tuup/ata: -ataɢ (I), pr. -paaʙ I, imperf. -pazi I puhuda (tuule kohta) дуть (о ветре); mereltä tuuli tuuppaaʙ, üvät päiväᴅ leeväᴅ tuul puhub merelt, tulevad ilusad ilmad (head päevad); a kõõs lumi tuõb da tuulõla tuuppaaʙ, ni ed lövväɢ i sõp̆põõ ad́jaa päältä aga kui tuleb lumi ja puhub tuul, siis sa ei leia (kuivama pandud) pesugi aia pealt.

tuup/pia J-Tsv., pr. -in, imperf. -pizin tõugata толкать, подталкивать.

tuuput/õlla (R-Lön.), pr. -tõlõʙ: -telep R-Lön., imperf. -tõli frekv. puhuda (tuule kohta) дуть (о ветре); la tuuli tuuputtelep (Lön. 719) rl. las tuul puhub.

tuur/a Li, g. -aa tuur (tööriist) лом, пешня.

tuurov/a M Турова Tum., g. -aa adj. 1. pillaja, raiskaja расточительный, мотовской, мот; täm on aivoo tuurova rahalõõ ta on (suur) raharaiskaja; 2. Tum. helde щедрый.

tuurõv/a M, g. -aa adj. pillaja, raiskaja расточительный, мотовской; täll ain tap̆paab rah̆haa, täm eb õõ tuurõva inehmin temal jätkub ikka raha, ta ei ole pillaja inimene.

tuurõvo/i Li, g. -i = tuurova.

tuuz/a J tuza M, g. -aa: tuz̆zaa M äss (kaardimängus) туз.

tuuzik/ka Lu, g. -aa Lu julla тузик; tuuzikka, tämä on lühükkõin, ahtõri on tülppä, tämäz rohkaapi kaht entšiä issuussa ep saanuᴅ julla, see on lühike (paat), ahter on tömp, selles rohkem kui kaks inimest ei saanud istuda.

tuutij/a J, g. -aa äiutaja, kussutaja баюкальщица; tetši turhii minuu emäni, tetši turhii tuutijani rl. tegi asjata mu ema, tegi asjata mu äiutaja.

tuutik/ko K-Ahl. M Lu I Ma (P) tuudikko J, g. -oo M Lu Ma tuudikoo J 1. (kasetohust) nuustik (берестяная) мочалка; M võttaas kazgõssa koori, toho i tehäs tuutikko, senellä pesäs puisia as̆sõita võetakse kase küljest koort, tohtu ja tehakse nuustik, sellega pestakse puunõusid; 2. (heina-, õle)tuust пук, пучок (сена, соломы); P riiga süttü jo kõvassi põlõmaasyõ i alkõ tuulyõkaa vid́d́ä tuutikkoi tšülää päälie rehi süttis juba kõvasti põlema ja tuul hakkas viima (põlevaid) tuuste küla peale; ■ M nät ko kehno paha ińeehmiin, tämä on jäännü niku tuutikko näe, missugune vilets, sant inimene, ta on jäänud nagu nuustikuks.

tuut/ti K-Ahl. Kõ-Ränk I, g. -ii I 1. Kõ-Ränk I tuulamislehvik, tuulilehvik веятельный веер; 2. K-Ahl. (küürimis)hari щётка (для чистки).

tuut/tsa P Lu -tša Lu -tš ~ -š J-Tsv. Ту́уць Pal.1 Ту́уцъ K-reg.2, g. -saa P J suur vihmapilv tuulega; piksepilv большая дождевая туча с ветром; грозовая туча; J paŋka tšiirep einet kokkoo, tuutš jo nõizõʙ pange kiiresti heinad kokku, pilv juba tõuseb; Lu tuõb niku jürü tuuttsa, tahob riijjõlla tuleb nagu piksepilv, tahab riielda; Lu vihma tuutšaᴅ vihmapilved. – Vt. ka jürü-, vihma-.

tuutu J: tuutu, tuutu, tüttrikko lassa, veel parõpassi kui poikalassa (Must. 161) rl. t., t., (äiutan) tütarlast, veel paremini kui poisslast.

tuvva Kett. vdjL K L P M Kõ S Ja Po (R U Ja-Len. V Lu Kr) tuuvv/a Len. M Kõ Lu Li J -õ J toov/va Lu Li -võ Lu J -v J-Tsv. touva Lu tovva Ku tuvvaɢ ~ tuuaɢ I tooa/ɢ vdjI I -k Kl-Set. toovaɢ vdjI, pr. toon Set. K R U P M S Lu Li J tuon K U L P tùon Po tuun J too I Kl, imperf. tõin Set. K R P M Kõ S V Po Lu Li J toin Kõ-Len. Lu Ku tõi I Kl, imper. pl. 2. p. tohka Kr 1. tuua прин/осить, -ести; прив/о-зить, -езти; L tuokaa meilie rokkaa lavvalyõ tooge meile kapsasuppi lauale; Li miä tänävä tõin kõlmõt koormaa irtta ma tõin täna kolm koormat palke; I oppõzõl tooassõ hobusega tuuakse; L siä võta tüvessä, a miä tuon ladvaa sina võta tüvest (kinni), aga mina toon ladva; M too nažofka too käsisaag!; M tootii algoᴅ i sahattii i lõhgottii toodi küttepuud ja saeti ning lõhuti; Lu sis piti noorikaa algot touva siis pidi noorik (pinust) küttepuid tooma; M mind́a õli karjakko, soikkolassa tootii minia oli isur, Soikkolast toodi; Lu kukkupilli tuuti lahsill piilupart toodi lastele; M rahnopakkoz on õma pere, a õma peressä täm lazzõb lahzõᴅ; mettä tuuvvaz i lahsaa tuuvvaᴢ mesipuus on oma (mesilas)pere, aga oma perest ta heidab peret; mett tuuakse (= võetakse kaasa) ja lapsi tuuakse (kaasa); P talvõss tuvvass kahyõ raamii välisie puolla varsii i katiikäpälii talveks tuuakse kahe (akna)raami vahele pohlavarsi ja karukoldi; K ühsnää meni velvüeni, kahõõ tuõb üvä kalani, toob orjaa ennelleni, varaa vaaliõizõllõni (Al. 55) rl. üksinda läks mu vennake, kahekesi (mõrsjaga) tuleb mu hea kala, toob orja mu emale, toe mu mähkijakesele; K Ja jos lieb tuotavas parapi, kaupittava kalliipi, elä eittele emüttä, vaalijõizutta vajõlta (Al. 55) rl. kui su toodav [= mõrsja] on parem, kositav (kaubeldav) kallim, ära (siis) emakest kõrvale heida, mähkijakest (ära) vaheta; P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peigmehest) tuleb viha viina jooja, aga ei tule leiva tooja(t); Kõ tootii võõraa [= võraa] (Len. 216) toodi ohvrit; 2. sünnitada, poegida родить, рождать, жеребиться, о-, ягниться, о-; Lu kump toi peenee, se õli saunnai kes sünnitas lapse, see oli nurganaine; M opõn tõi śälgoo hobune tõi varsa; I kantõjõ lammaᴢ, tõi kahsi võdnaa lammas poegis, tõi kaks talle.

tvoroga vt. voroga.

tõ J ju, ometi ведь, же; miε tõ õõn miε, a pää ebõ·õ minuu mina ju olen mina, aga pea pole minu (oma).

tõbra/ᴢ: -s J-Must., g. -a 1. (metsik) põhjapõder (северный) олень; 2. põder лось.

tõg/õ M Lu (Ränk Ja Ra) -e K-Ahl. -õᴢ M -õh (Kett.), pl. tõk/õõᴅ: -õõt M-Set. tõk̆kõõᴅ M -kõõᴅ Lu Li, g. tõkõõ M-Set. tõk̆kõõ M 1. tõke (kalapüügil) закол (для ловли рыб); M tõk̆kõõᴅ tehäz üli jõğgõõ, tehäs tõgõᴢ; sinne tõk̆kõõsõõ pannaz mõrta, kuh̆hõõ mennäs kalaᴅ tõkked tehakse (põiki) üle jõe, tehakse tõke, sinna tõkkesse pannakse mõrd, kuhu lähevad kalad; M tõk̆kõõd ovat puissa i raagoissa tõkked on (tehtud) puudest ja okstest; M tõk̆kõõll pääll on puuᴅ, võiᴅ mennä tõk̆kõõss üli tõkkel on peal puud, võid minna tõkkest üle; 2. pl. purre перекладина, мостик; Lu tõkkõõᴅ, kuss meemmä üli purre (on see), kust läheme üle (jõe); Lu tõkkõõd on tehtü üli jõgõõ purre on tehtud üle jõe; Li vajova jõki, siis pannaa tõkkõõᴅ, tõkkõi müütä mennää üli. niku silta teh́h́ää, mennää tõkkõissa üli (kui on madal) vajuv(a põhjaga) jõgi, siis tehakse purre, purret mööda minnakse üle. Nagu sild tehakse, minnakse purdest üle.

tõhhoossa vt. tehoossa.

tõhota vt. tehota.

tõhti/a Kett. L P M Kõ Lu Ra J (K Pi) -aɢ (vdjI I) tohti/a Ku (Kõ) -aɢ (I), pr. tõhin Kett. K L M Lu Ra J tõh̆hii vdjI, imperf. tõhti/zin Kett. M Lu Ra J -izin Kett. 1. tohtida, võida сметь, мочь; иметь право; P süö hailii, leipää i läntüpiimää, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku, leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida; J süüttä inimiss et tõhi tappaa süütut inimest ei tohi tappa; Ku miε en tohi häntä torrua ma ei tohi temaga (teda) riielda; J siä et tõhi plaiskaa uhzõõkaa sa ei tohi ust paugutada; Lu ku kaukaald näet ku nõdguʙ, sis ep tõhi mennä, on ilm põhjaa, algõd vaijjoossa kui kaugelt näed, et (soo) nõtkub, siis ei tohi minna, on ilma põhjata, hakkad vajuma; I eläk tõhik tölmääɢ ära hulla (ei tohi hullata)!; 2. tohtida, julgeda, söandada, tihata сметь, отважи/ваться, -ться, осмели/ваться, -ться, дерз/ать, -нуть; Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei julge suud(ki) avada; Ra kõik evät tõhi pesä pokkoinikkaa kõik (inimesed) ei julge surnut pesta; Lu elkaa peljätkaa, karu soχχoo ep tõhi tulla, tämä on raŋkka ärge kartke, karu sohu ei julge tulla, ta on raske; I ep tšen̆neit tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heele keegi ei julgenud sellele mehele (naiseks) minnagi; J kui siä tõhtizid izällez jutõll mokoma mäännü sõna kuidas sa julgesid oma isale öelda niisugust halba sõna?; J tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, kurat, julgeb mind krantsiks kutsuda!

tõikva vt. tõkva.

tõi/n Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I -nõ K L P Ke-Set. M Lu Li J I (R U) -nee K-Ahl. -ne J-Must. tõi K-Set. toi/n Ku (K-Al. R-Eur. J-Must.) -ne Ku -nen R-Reg [?] taina Kr, g. tõiz/õõ K U M Kõ S Lu Ra J I -zyõ L P -õ J toizee Ku teine, muu, mõni второй; другой, иной, прочий; P i siiz esimeiss juoltii, se on muna eso, tõinõ, kõlmaᴢ, i nelläᴢ (munamängus:) ja siis kõigepealt öeldi: see on esimene muna, teine, kolmas ja neljas; P tõinõ poika võib mennä sõtamehesse, a miä jään kotuosyõ teine poeg võib minna soldatiks, aga mina (= esimene poeg) jään koju (= talu pidama); K võtti tõizõõ naizõõ võttis teise naise; Lu tõissa sõnnaa elä oottõõ teist sõna ära oota (= ära oota, et sulle teist korda öeldakse); M tšäänettii tõizõd bokaᴅ pöörati teised küljed (= pöörati ümber); K pojod menivät tõisõõ tšülääsee poisid läksid teise külla; M menep tõissa teetä läheb teist teed; Lu se mill niku tõin tšäsi, tämä mill nii avitaʙ see on mul nagu teine käsi, ta aitab mind väga; Li tõizõll tüü tšäärüʙ, a tõizõll ep tšäärü ühel töö edeneb, aga teisel ei edene; Lu tõin katii poika õli emän, tõin kulli üks kassipoeg oli emane, teine isane; I voosi i tõinõ meeʙ läheb aasta ja teine; J meill eb võtõttu võlgõssi, eŋko tšüzüttü tšülässe, tootu tõizõssõ talossõ rl. meil ei võetud (midagi) võlgu ega küsitud külast (ega) toodud teisest talust; J lehmä verte lühsägoo, nänne verte, tõinõ vetta rl. lehm lüpsku verd, nisa verd, teine vett; P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl kk. üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval; L siε jo tõiss sataa vuotta eläᴅ sa elad juba teist aastasada; Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!; K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo leeʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb teine (teistsugune) elu; Po meil taas tõin tšeeli meil on taas teine (teistsugune) keel(emurre); K tõizõlla päivää teisel päeval; M tõizõll oomnikkua var̆raa teisel hommikul vara; I õli tõissa moodaa oli teist moodi; Kõ juõlla on üφs, tehä on tõin üks (asi) on rääkida, teine (asi) on teha; L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma; Lu izze teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga ajab teise peale; J rutaa tšiirep, jäät tõisiiss mahaa käi (rutta) kiiremini, jääd teistest maha; M võhka on siğgaa roho, pehmiä, tõin žiivotta tätä ep söö, toĺko sigaᴅ võhk on sea rohi, pehme, teine loom seda ei söö, ainult sead; K mill tõizõd lahzõd on piened vielä (Al. 11) mul on teised lapsed veel väikesed; Lu üvä naapuri on pa-rõp tõiss ommaa hea naaber on parem mõnest oma (inimesest); P piettii tšäess tšiin tõin tõissa hoiti üksteise käest kinni; J tõin tõizõõ uhull teineteise uhal (= mõjul, võidu); Lu kirstuz on ühed i tõizõᴅ kirstus on üht ja teist; J viimizõss tõin eelviimane; J tõim päiv teisipäev; K tõizna päänä teisipäeval; J tõin isä võõrasisa; J tõiss poolt võttõma abielluma; I tõinõ sõrmi nimetissõrm (teine sõrm).

tõinkõrt M Li vahel, mõnikord, teinekord иногда, иной раз, порой, подчас; M tõinkõrt leipä õli viis naglaa, kuus naglaa vahel leib maksis (oli) viis naela, kuus naela; Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette.

tõinrihi Ränk (vadja elumaja) teine, puhas tuba (asetseb maja teises otsas) вторая, чистая комната (в водском жилом доме; находится в другом конце дома).

tõin-tõizõõ P J (K Kõ Lu Li Ra I) tõintõizõõ M I (Lu Li Ra P) teineteise, üksteise друг друга; друг за друга; P müö tunnõmma üvii tõin-tõissa me tunneme hästi teineteist; P pajattivat tõin-tõizõssa pahaata rääkisid teineteisest halba; M võtõttii tõintõissa pärähmää (nad) võtsid teineteise ümbert kinni; J tõin-tõizõll tšäümä teineteist külastama; I tšümmee vihkoa pantii tõintõizõõ vassaa seisomaa kümme (lina)vihku pandi üksteise vastu seisma; Li laattoil vajõltõttii õpõsia, petettii tõin-tõissa laatadel vahetati hobuseid, peteti üksteist.

tõinuh/si: -s J-Ränk pooluks (uks, mis suleb alumise poole ukseavast; oli kasutusel vadja suitsutares toa ja esiku vahel lisaks tavalisele, kogu ukseava täitvale uksele) полудверь (дверь, закрывающая нижнюю часть дверного проёма в водской чёрной, курной иэбе; находилась между сенями и комнатой в дополнение к весь проём закрывающей двери).

tõinõpäivä Lu Li I tõinõ-päivä Li tõinpäivä M Lu Li tõin-päivä Li teisipäev вторник; Li esimespäivä, siz on tõinõpäivä, siz on sereda esmaspäev, siis on teisipäev, siis on kesknädal; M tõizõnpäänä meettä vällää teisipäeval lähete ära. – Vt. ka tõis-päivä, tõiznapäivä, tõizõnpäivä.

tõisial/la: -l J-Tsv. teisal, mujal, teises kohas в другом месте.

tõisial/ta: -t J-Tsv. teisalt, mujalt, teisest kohast из других мест; bõõ tuttõv inimin, oŋ kussle tõisialt ei ole tuttav inimene, on kusagilt mujalt.

tõisialõõ J-Tsv. teisale, mujale, teise kohta в другие места; jo pikkõraisõnn lähsi tõisialõõ juba väikesena läks mujale (elama).

tõisimii M Po = tõizii; P pontizõõ tšüläzä tšeeli on tõisimii Pontizõõ külas on keel teistsugune (= räägitakse teisiti).

tõispool vt. tõisõõppoolõõ.

tõis-päivä Li = tõinõpäivä.

tõisõõppoolõõ ~ tõisõppoolõõ ~ tõispool Lu teisele poole на другую сторону; võrkko lastii avantossa jäännallõ, pool võrkkoa ühteeppoolõõ i pool võrkkoa tõisõõppoolõõ võrk lasti jääaugust jää alla, pool võrku ühele poole ja pool võrku teisele poole; siiz ühtee poolõõ nõistii kõlmõd entšiä ja tõispool kõlmõd entšiä siis ühele poole asus kolm inimest ja teisele poole kolm inimest.

tõizii J-Tsv. teisiti иначе, по-другому; samass kõrrõss pajatõttii tõizii samas räägiti teisiti. – Vt. ka tõisimii.

tõiziippäi K Li J tõizii-päi L tõizippä/i P M Li -iɢ I teistpidi, pahupidi, tagurpidi иначе, по-иному; наизнанку, навыворот, шиворот-навыворот; вверх дном; J siis primuzloikaa tapõttii. siiz väänettii viχgoᴅ tõiziippäi siis peksti kootidega (rehte). Siis käänati vihud teistpidi; L šuubat tõizii-päi pantii ülie kasukad pandi pahupidi selga; Li stooli om pantu tõiziippäi, alaspäi tool on pandud teistpidi, kummuli; P tšieräp silmεä munat tõizippäi pööritab silmi (pöörab silmamunad pahupidi).

tõizna: Tum. Тойзна пейва teisipäev.

tõiznapäivä S (Kett. L P) tõiznõpäivä M (Kõ-Len.) = tõinõpäivä.

tõizõllai/n Lu Ra -nõ Lu, g. -zõõ teistsugune другой, иной, не такой; Ra kirstu on toož kraazgattu tõizõllaizõl kraazgal kirst on samuti värvitud teistsuguse värviga; Lu mativõõ tšüläzä on tõizõllain murto Mati külas on teistsugune murre; Lu tšesävilla on üvä villa, a talvivilla on tõizõllainõ suvine (lamba)vill on hea vill, aga talvine vill on teistsugune. – Vt. ka tõizõõlain.

tõizõnpäi/vä ~ tõizõmpäivä M -v Ke-Set. tõizõpäivä (Len.) toizeppäivä ~ toisepäivä Ku = tõinõpäivä.

tõizõs-poolõõ Kõ teisel pool на другой стороне, по другую сторону, по ту сторону; tõizõs-poolõõ läv̆viä teiselpool läve.

tõizõõ vt. tõin-.

tõiz/õõlain: -yõlain P = tõizõllain; tämä oŋ kõikkinaa tõizyõlaizõssi mennü ta on täiesti teistsuguseks muutunud.

tõivo/a M toivoa Li (R-Reg.), pr. -n M toivon R Li, imperf. -zin ennustada предсказ/ывать, -ать, предве/щать, -стить; M õrava ku tuõp tšül̆lää, se on kehnossi, se tõivop põl̆loa kui orav tuleb külla, see on (= siis läheb) halvasti, see ennustab tulekahju; Li tämä jo toivo, što inimin uppooʙ ta ju ennustas, et inimene upub; R toivob toukkovuotta (Reg. 47) ennustab (head) tõuvilja-aastat.

tõivot/õlla: -ella R-Reg. toivotõlla (K-Ahl.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin tõotada, lubada обещать, по-; K annõt palĺo, anna veelä, anna niitä, min lupasit, mine toonaa toivottelit, mine tšävvezä tšäsätit (Ahl. 95) rl. (pulmalaulust, kui peig on mõrsja kodus:) andsid palju, anna veel, anna (kätte) need, mis lubasid, mis hiljuti tõotasid, mis (mulle kosjas) käies kinnitasid.

tõk/kua Set. K L P M (Kõ Ja-Len. Lu) tokkua Lu Li Ra J (Ku) -kuaɢ ~ tokkuaɢ (I), pr. -un K M -kuun Set. L P tokun Lu Ra J Ku, imperf. -kuzin K L P M tokkuzin Lu J, 3. p. -kuuzii Set. (maha, ära) kukkuda, langeda падать, упасть; Li tämä tokku maalõõ i sinne jäi ta kukkus maha ja jäi sinna; L värttänä tõkkuup kaivoo värten kukub kaevu; Lu miä tokkuzin lähtee ma kukkusin allikasse; K lahzõll tõkkuz ammaᴢ lapsel tuli (kukkus) hammas (ära); Lu pärettä põlõtõttii, vesi õli alla, kuhõõ tokkuzivat tulõkkaat süeᴅ (kui) peergu põletati, (siis) vesi (= veenõu) oli all, kuhu kukkusid tulised söed; J jedva· va ehti hüpät rihess väĺĺä (põloᴢ), ku laḱi tokku süäme vaevalt jõudis tulekahju ajal toast välja hüpata, kui lagi kukkus sisse; M nii on paĺĺo lehtoa tõkkunu, niku šuuba pehmiä on nii palju lehti (maha) langenud, nagu pehme kasukas (on maas); Kõ õuna õunappuuss kaukalõ ep tõku vs. õun õunapuust kaugele ei kuku; P vesi tõkkuuʙ vesi langeb; Lu võõnukkõizõõ tokuʙ aeglaselt langeb; L kõikk tõkku raskauz vällεä kogu raskus langes ära; Ra tähe tokku täht langes. – Vt. ka tõkuta.

tõkkumiin vt. vee-.

tõkkumizõllaa P (just) kukkumas, kukkumisel на краю падения; ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval, hauda kukkumas.

tõk/uta: -ut Ke-Set. tokutaɢ I, pr. -kuu, imperf. -kuzin: tokkujõ I kukkuda падать, упасть; I izen nukahtaa, ii lahsi maalõõ tok̆kuuʙ (last rinnaga toites) ise tukastan ja laps kukub (asemelt) maha.

tõkut/taa L P M (K) tokuttaa Lu (J Ku), pr. -an K, imperf. -in P M tokutin Lu maha pillata, kukkuda lasta ронять, уронить, упустить; Lu miä tokutin tarõlkaa maal ma pillasin taldriku maha; M enäp koormaat tõkutõttii einää maalõõ enam kui koorem heina lasti (vedades) maha kukkuda; M tõkutin silmää lasksin silma (vardalt) maha joosta; Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ kk. pillasid põlle eest, teed tüdrukuna lapse.

tõkut/õlla K, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin (pidevalt) kukkuda lasta, pilduda ронять; сорить; tõkutõllass deŋgoi sillalõõ lastakse raha põrandale kukkuda.

tõk/va Kõ I dõkva Lu -võ ~ -v J-Tsv. tikva M Li tikvõ J-Tsv. tõikva S, g. -vaa J I kõrvits тыква; J meill kuile tõkvõd eväd valmisu meil millegipärast kõrvitsad ei valmi; I valkaaᴅ tõkvaa semetškaᴅ õlivaᴅ olid valged kõrvitsaseemned.

tõm/mata Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J -mataɢ I -mõta Lu (Li) -mõtõ Lu Li (Ra) -mõt J-Tsv. temmata (Ku), pr. -paan L P M Lu Li J Ku -pan K-Ahl. tempaan Ku, imperf. -pazin K P Lu Li J Ku -põzin Lu J -pazii I tempazin Ku 1. tõmmata (kinni, kokku, peale, poole, välja, äärde jne.) тянуть, вы-, по-, при-, с-, притя/гивать, -нуть, дёр/гать, -нуть; Lu tõmpaa rihmal ümpärii tšiini tõmba nööriga ümbert kinni; M kaŋkaat kõik tõmmõttii, aŋgõõ päälee kangad tõmmati kõik kõva lumekooriku peale (pleekima); P tõmpaa vähäize enellieᴢ, sis tulõb õikõassi tõmba natuke enda poole, siis läheb otseks; Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja; P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paise peale, see pehmendab, tõmbab mäda välja; M raana tõmpaab tšiin haav kasvab (tõmbub) kinni; M ripilaakaa tõmmataz leiväd ahjossa roobiga tõmmatakse leivad ahjust (välja); J sõpa tõmpaap kokkoo riie tõmbub kokku; Lu tõmmata litši seinää (laeva) kai äärde tõmmata; J tõmpõs tširvee tšättee haaras kirve kätte; M ivuussiiss tõmpõzi tõmbas juustest; Kõ eelmuinaa võtõttii soldatiss i tõmmattii arpaa ennemalt võeti soldatiks ja tõmmati liisku; 2. (väljendab asendi v. seisundi muutumist выражает изменение состояния, положения); Lu miä tõmpõzin uhzõõ ragollõ ma tõmbasin ukse praokile; M nät ku katti riŋgottaaʙ, tõmpaz en̆nee kokkaasõõ näe, kuidas kass ringutab, tõmbas enese küüru; J sooni tõmpaab jalkaa jalg tõmbub krampi; P rauta ruossyõsyõ tõmpaᴢ, ruosõttu raud tõmbus rooste(sse), roostetas; P tõmpaab uulõᴅ nagrusuulõ tõmbab huuled naerule; 3. suitsetada, (suitsu sisse) tõmmata, hingata курить, вдохнуть; P tämä tõmpaap piippua tema tõmbab piipu; P miε tõmpazin ühie paperoskaa ma tõmbasin (ära) ühe paberossi; L ühesää kertaa tõmmattii laadanaa savvuata üheksa korda tõmmati (sisse) viirukisuitsu; 4. intrans. tõmmata, vedada (ahju kohta) тянуть (о печке); M ahjo ep tõmpaa, savvu tuõp kõikk rih̆heesee ahi ei tõmba, suits tuleb kõik tuppa; 5. (vägikaigast) vedada (перетягивать противника, держась сидя друг против друга за общую палку – вид народной игры); J tõmmattii veto-paalikkaa veeti vägikaigast; 6. (väljendab soovi, tahet выражает желание, стремление); M meitä nii tõmpaap pajattaa õm̆maa viisiä meid nii tõmbab omamoodi (= oma keelt) rääkima; M kuza eläᴅ, sinne tõmpaaʙ kus elad, sinna (sind) tõmbab; ■ J mehet tõmmõtaa dubiinuškaa lauloa (raŋkkaa tüüt tetšejõᴢ) mehed tõmbavad „Dubiinuškat” laulda (ränka tööd tehes); J mitä siä nii tõmpaad itka, vai mitä vaivõttaaʙ mis sa nii rebid nutta, või valutab miski?; J tõmpõs kaunessi (ta) punastas; M jõgõperää tšeeli tõmpaab enäpi virossi Jõgõperä keel on rohkem eesti keele moodi. – Vt. ka tõmpia.

tõm/mita [?] (K-Ahl.), pr. -piin, imperf. -pizin = tõmmata; kui meeb õrkoose õponee, sise vitsoi vinggutellas, terva-rozgaa tõmmitasse (Ahl. 105) rl. kui läheb orgu hobune, (küll) siis vitsu vingutatakse, tõrvarooska tõmmatakse.

tõmpa/min ~ -amiin Lu, g. -mizõõ Lu tõmbamine, tõmme, vedu тяга; airoo tõmpaamiin aerutõmme; sõrmõõ tõmpamin sõrmevedu; rihmaa tõmpamin köievedu (võistlusmäng). – Vt. ka airo-.

tõmpau/ta (Kett. M), pr. -n Kett., imperf. -zin tõmbuda затянуться, по-. покрыться; M iko-lookka õli maassa tõmpaunnu kõrkõalõõ vikerkaar oli maast kõrgele tõmbunud; M näväd nüd jo ovaᴅ roh̆hookaa tõmpaunnu päältä tšiin, aivoo on raskõz neitä leütää need on nüüd juba rohuga pealt kinni kasvanud (tõmbunud), väga raske on neid leida.

tõm/pia L M Li -piaɢ I, pr. -min, imperf. -pizin (üles v. välja) kiskuda, rebida, tõmmata рвать, вы-, со-, дёр/гать, -нуть; M sütšüzüllä tõmpias sfjoklaᴅ sügisel kistakse peedid (üles); M lantut tõmpiaz vällää kaalikad kistakse üles; M ivuussiiss tõmpiaᴢ kistakse juustest; I taas tämä min̆nua ivuhsiissa tõmmiʙ jälle tõmbab ta mind juustest; L kazgyõ urpaita tõmmittii puussa kasepungi rebiti (= korjati) puult; I õõhkalas tõmpias poiᴢ ohakas kistakse üles; ■ Li inemiin nõisi jo enttšiä tõmpimaa inimene hakkas juba hinge heitma. – Vt. ka tõmmata.

tõm/poa (Kõ-Len.), pr. -mon [?], imperf. -pozin = tõmpia; meem miä puuta lõikkaamaa, tõrvassia tempomaa (Len. 216) rl. lähen ma puud lõikama, tõrvakände (tõrvaseid) kiskuma.

tõnata vt. tenata.

tõŋ/gata M, pr. -kaaʙ M, imperf. -kazi tuhnida, tõnguda, songida рыть, рыться; sika tõŋkaab maata siga tõngub maad. – Vt. ka toŋkia, tõŋkaa, tõŋkõa.

tõŋgõlm/o M (K-Al. Ja-Al.), g. -oo tõngermaa, tõngermu, songermu перерытая, взрытая почва; K Ja la ka vaatan laŋgoo rihtä, epk õõ sigaa tõŋgõlmoita (Al. 53) rl. las ma vaatan langu tuba, ega ole (seal) sea tõngermuid.

tõŋ/kaa M tõnkaa M-Set., pr. -gaʙ M tõngab M-Set., imperf. -kõ M tõntši [sic!] M-Set. 1. tuhnida, tõnguda, songida рыть, рыться; sika tõŋgab nen̆nääkaa siga tõngub kärsaga; 2. fig. sõnadega riivata v. torkida жалить, колоть (языком, словами); tämä on aivo pisselikko ińehmiin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loita, etti tõissa ep tõŋga ta on väga terava keelega inimene, ta ei saa oma nahas (enne) rahu, kui teist ei torgi; piäp tõissa ińehmiissä ain tõŋkaa peab teist inimest aina (sõnadega) riivama. – Vt. ka tõŋgata.

tõŋ/kõa M, pr. -gõʙ M, imperf. -kõzi 1. tuhnida, tõnguda, songida, kärsaga tõugata рыться, толкать рылом; sika tõŋgõb nen̆nääkaa, sika tõŋgõb maata siga tuhnib kärsaga; eb õõ sitä sik̆kaa, kumpa tõissa ep tõŋgõ ei ole seda siga, kes teist kärsaga ei tõukaks; 2. fig. sõnadega riivata v. torkida жалить, колоть (языком, словами); bõõ sitä inehmissä, kumpa tõissa ep tõŋgõ pole seda inimest, kes teist (sõnadega) ei riiva(ks). – Vt. ka tõŋgata.

tõnt/tu (M-Len.), g. -uu räim [?] салака [?]; meep mees teetä möö, viskaap tõnttu [< tõntuu?] tee aroo [< ääree?] (Len. 267) mõist. mees läheb teed mööda, viskab räime tee äärde? (– Mees nuuskab nina.).

tõpilizõõ M: se on tõpilizõõ tõsi see on sula- tõsi.

tõpizõõ M: oŋko se tõtta. – jaa, se on tõpizõõ tõtta kas see on tõsi? – Jah, see on sulatõsi.

tõr/guᴢ: -gus Pi-Len., g. -kuu allikas источник, родник; täs on veel tõrgus. kazes tõrgus ujuvat rahvas i vot saavat taipiat siin on veel allikas. Selles allikas supleb rahvas ja saab terveks.

tõrk/kia (J-Must.), pr. -in, imperf. -kizin torgata, toppida сунуть; aapõine vad́ja tõrkittii rintoi pääle (Must. 185) haavapuust vai torgati (hauale lahkunu) rinna kohale. – Vt. ka torkkia, törkkiä.

tõr/va Kett. K P M Kõ S V Lu Li Ra (Ja-Len.) -võ Lu J -v J-Tsv. terva K-Ahl. Lu-Must. (Ku) tärwa Kr, g. -vaa M Lu Ra J-Tsv. K 1. tõrv смола, дёготь; Lu tõrva on, mikä tõrvapuussa, tõrvõnõ petäjäpuu, ajõtaa, puu põlõtõtaa ilma lekkoa tõrv on (see), mida tõrvapuust, vaigusest männipuust aetakse, puu põletatakse ilma leegita; M pihguu juurilaissa ajõttii tõrvaa männijuurtest aeti tõrva; Ja kui meil tõrvaa tšihutaas (Len. 252) kuidas meil tõrva aetakse; M kupoĺoo ööll tehtii tõrvaakaa risid väräjää jaaniööl tehti väravale tõrvaga ristid; J tšäed on paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga; Kõ nain örtšästii ül̆leeᴢ, vaatap pää on tõrvaᴢ naine ärkas äkki üles, vaatab: pea on tõrvane; Lu sitäviisii meil ajõttii puu tõrvaa sedaviisi aeti meil puutõrva; Ra tõrvaa avvaᴅ tõrva-

augud (primitiivsed tõrvaahjud); Lu laijaa välid ja laijaa õtsaᴅ tõrvaa pakliikaa konopoitõtaa (laeva) laidade vahed ja laidade otsad tihitakse tõrvase takuga; V tõrva botškaᴅ tõrvatünnid; 2. (okaspuu)vaik, pihk (древесная) смола; M pihgull on tõrva i kuuzõll on tõrva männil on vaik ja kuusel on vaik; M tõrva tartup tšäs̆siisee vaik hakkab käte külge kinni; M pihguu tõrva i kuuzõõ tõrva männivaik ja kuusevaik. – Vt. ka gaaza-, petäjä-, pihku-, puu-, saarnõ-.

tõrvaahjo Lu tõrvaahi смолокурня, смоловарня; ahjo õli mokoma, maa pääl, kassee pantii, laottii tõrvaalkoo, kase uhs pantii tšiini, alta lämmitettii, lekko tšäi ümperii, kuza on tõrvapuuᴅ, a siittä ahjossa õli lastu, .. mahhaa õli tehtü auta, trubbaa müü tuli tõrva astjaa ahi oli niisugune, maa peal, sellesse pandi, laoti tõrvahalud, see uks pandi kinni, alt köeti, tuli (leek) käis ümber, kus on tõrvapuud, aga sellest ahjust oli lastud (tõrva joosta), .. maasse (ahju alla) oli tehtud auk (püti jaoks), mööda toru tuli tõrv pütti. – Vt. ka tõrvauta.

tõrvaalko Lu (tõrvaajamiseks kasutatavad halu(puu)d использоваемые в смоловарне поленья); Lu tõrvaalko õli, kuza õli lõikõttu petäjämettsä, siiz neet petäjä kannod maassõ kaivõttii ja puhasõttii, tehtii heenoissi alkoissi, neet pantii siiz tõrvaahjoo tõrvahalud olid, kus oli lõigatud männimets, siis need männikännud kaevati maast (välja) ja puhastati, tehti väikesteks halgudeks, need pandi siis tõrvaahju. – Vt. ka tõrvaᴢ.

tõrvaastikko I tõrvapütt смоляная кадка; holostõid i tüttäret korjasivat tõrvaastik̆koo, menivät progonallõõ, kajee astik̆koo panivat suurõlõ kepile (jaanitule tegmisest:) vallalised mehed ja tüdrukud hankisid tõrvapüti, läksid karjamaale, selle püti panid pika (suure) teiba otsa. – Vt. ka tõrvabotška.

tõrvabokka M fig. tõrvakülg (naisemehe rahvapärane nimi) смоляной бок (народное прозвище женатого); elä puutu, siä õõt tõrvabokka ära puutu (mind), sa oled t.! – Vt. ka tõrvakakku.

tõrvabotška M V Ra tõrvatünn смоляная бочка. – Vt. ka tõrvaastikko.

tõrvakakku M fig. tõrvakakk (naisemehe rahvapärane nimi) смоляная лепёха (прозвище женатого); tõrvakakku on, tšen on naiziza. elä tulõ pel̆laamaa, siε õlõt tõrvakakku, ain juõltii, kui meezeläjä, kumpa õli naiziza, tuli pel̆laamaa tüttäriikaa t. on (see), kes on abielus. Ära tule hullama, sa oled t.! öeldi alati, kui naisemees tuli tüdrukutega hullama.

tõrv/akaᴢ P Kõ (Ränk Ja-Len. J) -õkaᴢ Lu Ra -õkõᴢ Li J-Tsv., g. -akkaa P J -õkkaa Lu Ra J-Tsv. 1. tõrvane смоляной, смолистый; Ra saatii vanoi rattaa veeroi tõrvõkkaisii saadi vanu tõrvaseid kaarikurattaid; J tõrvakkaa perednikkaa pani omenoit tõrvasesse põlle pani õunu; Lu tõrvõkaz botška tõrvane tünn; 2. vaigune (okaspuude kohta) смоляной, смолистый (о хвойных деревьях); P lämmitin tõrvakkaisiikaa alkoikaa kütsin vaiguste halgudega; Li petäjä on kõvassi tõrvõkõs puu mänd on väga vaigune puu; 3. Ränk subst. tõrvas, vaigune, vaigurikas puu v. puutükk смоляное дерево, смольё. – Vt. ka tõrvan, tõrvaᴢ, tõrvõin.

tõrvakattila P tõrvakatel смоляной котёл; tõrvakattilaš tšihuʙ tõrvakatlas keeb.

tõrvakukka K-Set. M Kõ Li Ra tõrv-kukk J-Tsv. 1. tõrvalill смолка; Kõ tõrvakukka on tõrvakaᴢ tõrvalill on tõrvane (= kleepuv); 2. käokann [?] кукушкин цвет [?]; M tõrvakukal on roozovoid elkoᴅ käokannil [?] on roosad õied; 3. põisrohi [?] смолёвка [?]; J mäee veeroll kazvop paĺĺo tõrv-kukkiit mäeveerul kasvab palju põisrohtu [?].

tõrva-ĺeĺo I tõrvaĺeĺö (I) põisrohi [?] смолёвка [?]; taas kasta rohta tõrvaĺel̆́ĺöä saat̆tii. tõrvaĺel̆́ĺöä tšihutaᴅ, ahjoza taas saadi seda rohtu, t-d. Keedad t-d ahjus (raviteeks).

tõrvalintu (P-Mäg.) fig. tõrvalind (kalda- v. räästapääsukese rahvapärane nimetus) смоляная птичка (народное название береговой или городской ласточки); menimm õjaa rantaa kulta päitä tõrvalintui püütämää (muinasjutust:) läksime oja kaldale kuldpäid tõrvalinde püüdma.

tõrv/an (Kett.) -õnõ Lu, g. -azõõ 1. Kett. tõrvane, vaigune (okaspuude kohta) смоляной, смолистый (о хвойных деревьях); Lu ahjoo vai pliittaa sütütetää tõrvõsõõkaa vai tõrvõzõl algol ahju või pliiti süüdatakse tõrvasega ehk vaiguse puuga; Lu tõrvõnõ petäjäpuu vaigune männipuu. – Vt. tõrvakaᴢ, tõrvõin.

tõrvapaŋki Li = tõrvapaŋkõ; Li kupeĺa-päiväll pantii tõrvapaŋki põlõmaa, põlõtõttii kupeĺaa jaanipäeval pandi tõrvapang põlema, põletati jaanituld.

tõrvapaŋkõ Po tõrva-paŋkõ S tõrvapang ведро со смолой; Po nõsõttii kõrkõalõ riugulõ tõrvapaŋkõ (jaanitulel) tõsteti tõrvapang kõrgele teiba otsa.

tõrvapoltikaᴢ Kõ raudnõges жгучая крапи- ва.

tõrvapuu ~ tõrvõpuu Lu tõrvas, tõrvapuu (tõrva ajamiseks kasutatav vaigune puu) смольё, смоляная древесина (для смолокурения); tõrva on, mikä tõrvapuussa .. ajõtaa. puu põlõtõtaa ilma lekkoa tõrv on (see), mida tõrvapuust .. aetakse; puu põletatakse ilma leegita. – Vt. ka tõrvakaᴢ, tõrvaᴢ.

tõrvashoŋka J tõrvashong, vaigurikas vana mänd смолистая кондовая сосна.

tõrvaskanto J tervaskanto Ku tõrvaskänd, vaigurikas känd смолистый пень; tetši tõrvaskantoo tulõõ tegi tõrvaskändu tule. – Vt. ka tõrvaᴢ.

tõrvaspuu Lu tõrvõs-puu J-Tsv. = tõrvapuu; Lu tõrvaz on tõrvaspuu tõrvas on vaigurikas puu.

tõrvastaakka M fig. tõrvasekoorem, -kandam (sõimus.) ноша, груз смоляных деревьев (руг.); kui äd́d́ä i ämmä tšehsinää sõitõltii, siz äd́d́ä juttõli – oi siε tõrvastaakka kui äi ja ämm omavahel riidlesid, siis äi ütles: – oh sa, tõrvasekandam!; aissiä tõrvastaakka, elä lis̆sää veel tõrvassia (kuulujuttude levitajale öeldi:) ah sa, tõrvasekandam, ära lisa veel tõrvaseid (= ära pane jutule omalt poolt juurde)!

tõrv/aᴢ Kett. M Lu Ra (Kõ-Len. J) -õᴢ Lu J, g. -ahsõõ: -assõõ M -asõõ Lu -õsõõ Lu J tõrvas, vaigune, vaigurikas puu (känd, halg) смольё, смолистое дерево (пень, полено); Lu tõrvaz on tõrvaspuu tõrvas on vaigune puu; M tuli tehtii tõrvassissa; näväd aivoo üv̆vii põlivaᴅ tuli tehti tõrvastest, need põlesid väga hästi; Lu petäjäss vesetää tõrvasõᴅ männist raiutakse tõrvaseid; J minuu ammõtti ebõ·õ tõrvassii puhassaa minu amet ei ole tõrvaseid (= tõrvaskände mullast) puhastada; J tõrvõssiiss ajõtaa tõrvaa tõrvastest aetakse tõrva; ■ Lu se on mokoma inemine, tõizõl paaʙ tõrvassia: izz ep taho jutõlla, a tõizõll paaʙ tõrvassia see on selline inimene, teist õhutab takka (teisele teeb tuld alla, paneb tõrvaseid), ise ei taha ütelda, aga teisele paneb tõrvaseid; M nät tämä miltine tarkka, etti tõrvassia paab al̆laa, en miä täm̆mää täh̆hee pisä õm̆maa päät tul̆lõõsõõ näe milline kaval(pea), et õhutab (mind) takka, (aga) ei mina tema eest oma pead tulle pista; M siäl nõisas sillõõ tõrvassia paamaa al̆laa seal hakatakse sind mõjutama. – Vt. ka tõrvaalko, tõrvakaᴢ, tõrvapuu, tõrvaskanto, tõrvaspuu.

tõrv/ata P M Lu Li -õt J-Tsv., pr. -aan P M Lu J, imperf. -azin P M Lu -õzin J tõrvata смолить, насм/аливать, -олить, осм/аливать, -олить; M isä tõrvaz jeka tševäᴅ kor̆rii isa tõrvas ruhe igal kevadel (üle); Lu jeka voos rossia tõrvattii igal aastal tõrvati (takust) trossi; J tõrvõtka vene, siiz eb nõiz vootõma tõrvake paat, siis ei hakka lekkima; J nad́alt veräjet tõrvõttii Nadjal määriti väravad tõrvaseks.

tõrvatuli J jaanituli огни (костры) в ночь под Иванов день; mentii tütöt poigad jaanii tulta, tõrvatulta pitämää tüdrukud-poisid läksid jaanituld tegema.

tõrvau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J tõrvaseks saada, tõrvaga määrduda засмаливаться, засмолиться, запачкаться смолой; kuzalee hitoll on štanat tõrvaustu kuskil, kurat, on püksid tõrvaseks saanud.

tõrvauta (J) tõrvaauk, -ahi смолокурня, смоловарня; mee tõrvavvalõ mine tõrvaaugule (= mine tõrva ajama). – Vt. ka tõrvaahjo.

tõrv-zavo/da: -ᴅ J-Tsv. tõrvatehas смоляной завод.

tõrvõi/n J-Tsv., g. -zõõ J tõrvane смоляной, смолистый. – Vt. ka tõrvakaᴢ, tõrvan.

tõrvõzvartu (J) fig. tõrvastüvi (noort meest tähistav metafoor rahvalauludes) смалистое сосновое дерево (метафорическое название молодого человека в народных песнях); maamaa nõssaizin noorije nõjalõõ, tõrvõzvartuje varalõõ rl. ema tõstaksin noorte najale, tõrvastüvede varale.

tõsi K L P M Kõ Lu J I (Kett. Li) tosi Ku, g. tõõ Kett. M-Set., hrl. part. (nominatiivi funktsioonis) tõt/ta K L P M Kõ Lu Li J I -tõ ~ -t J tõsi, tõde правда, истина; J tõsi ontši, jotti on domovikka tõsi ongi, et on (olemas) majahaldjas; P tämä tõtta pajataʙ, õikõassi pajataʙ ta räägib tõtt, õigesti räägib; Lu sõna juttõõʙ tõtta, a kahõõ võrra petteeʙ (ühe) sõna ütleb tõtt, aga kahe võrra valetab; M kase on meh̆hii meno, en tää, kui tuõʙ tõtta see on meeste asi, ma ei tea, kuidas on õige; P tõsi, tõsi, miä sillõ juttõõn, etti se on tõtta tõsi, tõsi, ma ütlen sulle, et see on tõsi; P tõtta on, etti kuollu tšäüp kotuo on tõsi, et surnu käib koju; M ebõ·õ tõsi ei ole tõsi; I kase kõittši bõõ tõtta see kõik pole tõsi; Kõ tõtta li on mokoma aźźa kas see asi on tõsi?; I nääk ku tõtta (aevastamise puhul öeldakse:) tõsi jah!; I a mitä tõtta miä nõizõõ ainõ niin itkõmaa daa duumaamaa ühtä da tõissa aga mida ma, tõepoolest (tõsi), hakkan aina nii nutma ja mõtlema üht ja teist; Lu kõik ajatusõd eväd mee tõttõõ kõik mõtted ei lähe täide (tõeks); M ep peteltü, se on tõtullinõ tõsi ei valetatud, see on sulatõsi; M se tõpilizõõ tõsi ~ se on tõpizõõ tõtta see on sulatõsi; J tulin tõsi tuline tõsi. – Vt. ka tõtuuᴢ, tõtuuz-aźźa.

tõsimõi/n Lu, g. -zõõ Lu tõeline истинный; tõsimõin tõtta [sic!] sulatõsi (tõsi mis tõsi).

tõsi/n J-Tsv. (Ja-Len.) -in J-Tsv., g. -zõõ: -izõõ J 1. õiglane справедливый; J tõsiim meeᴢ õig- lane mees; 2. ustav, truu верный; Ja koira i katti on samõõt tõsisat [= samõit tõsizõt] eläjät (Len. 242) koer ja kass on kõige ustavamad loomad; 3. J-Tsv. tõsine серьёзный.

tõsi-sõnain J tõesõnake, tõesõnumike верное слово, правдивое словцо, правдивая весточка; se tõi tõsi-sõnaizõᴅ rl. see tõi tõesõnumikesi.

tõt/tua P tottua Lu, pr. -un: totun Lu, imperf. -tuzin: tottuzin Lu harjuda привык/ать, -нуть, свык/ться, -нуться; P en õlõ tõttunnu ma ei ole harjunud.

tõtu/llinõ M -ulliin Kett. totu/ulliinee ~ -liinee K-Ahl., g. tõtullizõõ 1. tõeline, tõetruu истинный; M ep peteltü, se on tõtullinõ tõsi ei valetatud, see on sulatõsi (tõeline tõsi); 2. Kett. õiglane справедливый.

tõtus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tõtt rääkida, tõestada говорить правду.

tõtuullii/n K, g. -zõõ õige, õiglane правильный, верный.

tõtu/uᴢ (M-Set. J-Must.) tõt̆tuuᴢ M -ᴢ J-Tsv. totuuᴢ (K-Ahl.) totus K-Ahl., g. -u M J tõt̆tuu M totuu K -sõõ ~ -sõ J tõde, tõsi, õigus правда, истина; M tšen tätä uzgoʙ, tämä on maa·ilmaa pettelikko, sõn̆naa juttõõp tõt̆tuutta, kõm petteeʙ kes teda usub, ta on maailmatu petis, sõna ütleb tõtt, kolm valetab; M tämä jõka kõrta pajatap tõt̆tuutta ta räägib iga kord tõtt; J kui ni etsin, a en levve tõtuss tšättee kuidas ka otsin, aga ei leia tõde kätte; M sinu piäp tehä tõtuulla, ep piä petellä tšetäätä (Set. 4) sa pead tegutsema õiglaselt (tõega, tõe varal), ei tohi kedagi petta; J õikuss (tõtuss) ajama õigust (tõde) taga ajama; M mentii suutoo tõt̆tuutta saamaa mindi kohtusse õigust saama; J tõtuu peräss tõe tõttu; M se õli tõt̆tuu sõna see oli tõsi (tõesõna). – Vt. ka tõsi.

tõtuuz-aźźa: tõt̆tuuz-aźźa M tõde правда, истина. – Vt. ka tõsi.

tõt/õlla (P), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin sõna kuulda, kuuletuda слушаться, повиноваться; kuultamattomõinõ lahsi ep tõttõlõ mitää sõnakuulmatu laps ei kuula midagi (ei kuuletu üldse).

tõu- vt. ka tou-.

tõukaht/aa: -aaɢ I, pr. -an, imperf. -in mom. tõugata толкнуть; ku vesi õl̆lõis tõukahtanuj jäänal̆laa, siš tšenniid ep täätäisiɢ, kuhõõ tämä hävije kui vesi oleks tõmmanud (tõuganud ta) jää alla, siis keegi ei teaks, kuhu ta kadus.

tõukast/aa (Kõ-Len.), pr. -an, imperf. -in mom. = tõukahtaa.

tõukat/a K-Al. L M J (Kett. K U P Kõ Ja-Len. Po Lu) -aɢ I (vdjI) touk/ata Lu J (Li Ra) -õtõ Lu -õt J-Tsv., pr. tõukkaan K L M Kõ Lu J -kaan Lu Li J, imperf. tõukkazin Kett. M Lu J -kazin ~ -kõzin Lu J tõugata, lükata, torgata, (kuhugi) pista толк/ать, -нуть, совать, сунуть; M tõukkaab järjüü lavvaa al̆laa lükkab pingi laua alla; J uhzõõ toukkaš tšiini tõukas ukse kinni; M elä tõukkaa seinää maalõõ (seina vastu toetujale öeldi:) ära seina maha tõuka!; Lu tämä tõissa ĺuukutti, miä takkaa toukkõzin ta sõidutas teist, ma tõukasin tagant; Lu surmukas toukkaap tšäävää rihmojee läpi süstik lükkab käävi (lõime)lõngadest läbi; M kaŋgas tõukattii kraaskaasõõ lõuend pisteti värvi (sisse); L tõukkaa õmaz äntä prolobaa (muinas-

jutust:) pista oma saba jääauku; P kuhyõ paikkaa tõukkas kuraχsyõ kuhu kohta (ta) torkas pussi?; M kuza on paĺĺo, sinne i tõukkaaʙ vs. kus on palju, sinna ka antakse (sinna ka lükkab). – Vt. ka toukkoa, tõukkia.

tõuk/ka Kett. J-Must. toukka Lu, g. -aa: toukaa Lu = tõukõᴢ; 1. Kett. J-Must; 2. Lu seinäs toukka teeb javvoa puukoi teeb seinas koipuru; Lu toukaa javo koipuru. – Vt. ka puu-.

tõuk/kia L P M Kõ -kiaɢ I toukkia J-Tsv. (Ra), pr. -in P toukin J, imperf. -kizin P toukkizin J tõugata, lükata; toppida толкать, валить; пихать; J toukita tõin-tõiss lumõsõõ tõugatakse üksteist lumme; Ra puud on laŋkõstu kõik rissi-rässi, tuuli on toukkinut puuᴅ puud on langenud kõik risti-rästi, tuul on tõuganud puud (maha); M ep piä tätä tõukkia ei tohi teda tõugata; Kõ repo tõukki kalad aukossa teelee rebane lükkas kalad august teele; J võtti toukki väe kahtõ poolõ võttis lükkas rahva kahele poole; L starikka alkõ voholyõ obahkoi suhyõ tõukkia taat hakkas kitsele seeni suhu toppima.

tõuk/ko P, g. -oo tõuk, uss червь, червяк; samallain juollas puukõssi, ku on lehmäl tševäällä mokomad muhgoᴅ; tõukko ja puukkõ ka seda nimetatakse puugiks, kui lehmal on kevadel sellised kiinimuhud; tõuk ja puuk (on lehma seljanahas). – Vt. ka tõukõᴢ.

tõukkomato (P) toukkomato Ra J tõuk, uss червяк, червь; P mätännüt kanto, siäl on kõvakuorõd i tõukkomaoᴅ mädanenud känd, seal on kõvakoorikud (= kõvade tiibadega putukad) ja tõugud. – Vt. ka tõukõᴢ.

tõu/ko K-Ahl. P M Kõ J-Tsv. (Kett. Ja-Len.) touko Lu J hrl. pl. -goᴅ P tõug, tõuvili, suvivili яровые хлеба; Kõ suvõll õlivat talgod niittää tõukua suvel olid tõulõikamiseks talgud; P tõukoi tappamiin tõuvilja peksmine; Ja tõu-gossa tolkkua ebõ olee [= ebõ·lõ?] (Len. 249) tõuviljast pole asja (= tõuvili ei edene, ei kasva); J touko viĺĺ tõuvili. – Vt. ka tõukoleipä, tõukoviĺĺa.

tõukokuhila M tõuvilja-, suviviljahakk скирда, копна яровых хлебов; rüiskuhila, i tõukokuhilad õllaᴢ rukkihakk, on ka tõuviljahakid.

tõukoleipä M = tõuko; tõukoleipää niitimmä kahtšümmett viis kopekkaa päivä tõuvilja lõikasime (sirbiga), 25 kopikat päev.

tõukonurmi Ränk I-Len. tõu(vilja)nurm яровое поле; meilä on nurmi kõlmõza nurmõza, esimeine nurmi on parnas, tõine nurmi on rüüs nurmi, kõlmas nurmi tõukonurmi (Len. 285) meil on kolmeväljapõllundus, esimene nurm on kesa, teine nurm on rukkinurm, kolmas nurm on tõu(vilja)nurm.

tõuko/viĺĺa P M -vilja Ränk touko-viljä J

= tõuko; M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kuttsuas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on külvatud kevadel, seda kutsutakse tõuviljaks.

tõukovoosi: toukkovuosi (R-Reg.) tõuvilja- aasta урожайный год; toivob toukkovuotta (Reg. 47) rl. ennustab tõuvilja-aastat.

tõuk/õᴢ ~ -õ M, g. -kõõ M 1. tõuk, uss червь, червяк; tõukõᴢ, omenoo sööʙ, maaomenoita tõuk, sööb kartuleid; suurõt paksut tõukkõõᴅ suured paksud tõugud; lehmäl on paĺĺo tõukkõita seĺĺäᴢ lehmal on palju (kiini)tõuke (= kiinimuhke) seljas; omenaa tõukõ kartuliuss, -tõuk; 2. puukoi точильщик, древесный червь; rih̆hee irrez on paĺĺo tõukkõit maja palkides on palju puukoisid. – Vt. ka toukka, toukkomatokkainõ, touko, toukomato, touku, tõukka, tõukko, tõukkomato.

tõõ vt. töö.

tächte vt. tähti.

tächtett vt. tähe.

tächtiń Kr täheke звёздочка; enneka tächtiń sabaga täht, komeet.

täe vt. rüis-.

täh/e M Kõ S Ra I (L) -eh I tähä Kr, g. -tee M Kõ Ra I -tie L, pl. tächtett Kr 1. (taeva)-

täht звезда; I õhtugona talvõlla kuu i tähteet taivaza talvel (on) õhtul kuu ja tähed taevas; M mõnikkaat tähteed lentääväᴅ mõned tähed langevad; Ra tähe tokku täht langes; 2. säde искра; M kuusi aivoo viskaap tähteit kuusepuu heidab põledes väga sädemeid. – Vt. ka vahti-. – Vt. ka tähti.

täh/ee K Kõ J tähie K täh̆hee M S täh̆́h́ee ~ täχ́ χ́ ee M -e K P Ja-Len. postp. (millegi) puhul, pärast, tõttu; suhtes из-за, ради; при; M pojo pääsi jalkaa naizõõ täh̆hee poiss pääses heale järjele naise tõttu; K emmä tullu söömäs tähee (Al. 53) rl. me ei tulnud sinu söögi pärast; M miä täm̆mää täh̆́h́ee em pisä õm̆maa päät tul̆lõõsõõ tema pärast ma oma pead tulle ei pista; M skarbäš́š́ä božža mat́ on üvä põl̆loo täχ́ χ́ ee, kõlmisõõ kazee jumalaakaa johzõd ümpär põl̆lua, siš tšäänäp tuulõõ tõisõõ poolõõ kannatava jumalaema (ikoon) on hea tulekahju puhul: kolm korda jooksed selle pühapildiga ümber tulekahju, siis pöörab tuule teisele poole. – Vt. ka sen-. – Vt. ka tähellä, tähemellä, tähi.

tähek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tähine, täherikas звёздный; tähekõs taivõᴢ tähistaevas (~ tähine taevas). – Vt. ka täheza, tähtiin.

tähelee P M Kõ J: M miä en pannuu i tähelee näitä ma ei pannud neid tähelegi; Kõ õlõn ize pannu tähelee sitä, etti suvi meep talvõa möö olen ise seda tähele pannud, et suvi käib talve järgi.

tähel/lä: -l J = tähee; sene tähell miä i hülkezin viinaa juumizõõ eez naimaa nõisõmissõ sellepärast ma jätsingi viinajoomise enne abiellumist. – Vt. ka tähee.

tähemel/lä: -l = tähee; senee tähemell selle tõttu.

tähen/tää Lu, pr. -täʙ ~ -näʙ Lu, imperf. -ti Lu = tähettää; mitä se tähentäʙ mida see tähendab?; se juttu ep tähennä mittää see jutt ei tähenda midagi.

tähentü/ᴢ Lu, g. -hsee = tähetüᴢ; sellä sõnala on mokoma tähentüᴢ sellel sõnal on niisugune tähendus.

tähe/za: -ᴢ Lu tähine, tähtedes в звёздах, звёзд-ное; ku õlti taivas täheᴢ, nii pakkanõ tuõʙ kui taevas oli tähine, siis (öeldi, et) tuleb pakane. – Vt. ka tähekaᴢ, tähtiin.

tähet/tsää: -tsä J-Tsv., pr. -sän: -sen J, imperf. -sin J märgata заме/чать, -тить.

tähet/tää (J) -tεä P -tä J-Tsv., pr. -äʙ P J -eʙ J, imperf. -ti P J tähendada означать, значить; J mitä se täheteʙ. – täheteb jot teill aik kottoo menne Mida see tähendab? – Tähendab (seda), et teil on aeg koju minna.; P se tähetti sitä, etti tätä tširottii sitä viisii see tähendas seda, et teda kiruti sedaviisi. – Vt. ka tähentää.

tähe/tä (Lu), pr. -neʙ Lu, imperf. -ni tähendada, ennustada предвещать, предсказывать; ku arvaap tõin, kumpõ kõrvõ helizeʙ, siis täheneb üvvää kui teine arvab ära, kumb kõrv heliseb, siis (see) tähendab head. – Vt. ka täätää.

tähetü/ᴢ Lu J-Tsv., g. -hsee: -see J tähendus значение, смысл; J mikä tähetüs kazell prittšill õli mis tähendus sellel mõistujutul oli? – Vt. ka tähentüᴢ.

tähi R-Reg. pärast, tõttu из-за, ради; elä seizo denges tähi elä maka markas tähi (Reg. 15) rl. ära seisa oma raha pärast, ära maga oma marga pärast. – Vt. ka tähee-.

tähit/tää M (K-Ahl.), pr. -än K, imperf. -in 1. järele uurida, järele küsida узна/вать, -ть, вывед/ывать, -ать; M siε tältä tähitä, võib õlla tämä tääʙ sa uuri temalt järele, võib-olla tema teab; 2. tähele panna узна/вать, -ть, определить; K neitsüeni noorikkoni .. nõis ilmaa nõsattamatta, visiä visittämättä, tähitä täheltä päivä, võta merkki otavassa (Ahl. 99) rl. mu mõrsja, mu pruut, .. tõuse (üles) ilma ajamata, ärka äratamata, pane päeva tähele (taeva)tähe järgi, võta märki Suurest Vankrist. – Vt. ka tääösellä.

täh/ti K R-Lön. R-Reg. L P M-Set. Lu Ra J (Kõ S) tächte ~ tächtiń Kr Тэхти Pal.1 Тэ́хти Ii-reg.1 Тягти Pal.1, g. -ee Lu J -ie L P, pl. Тяггедъ Tum. Тэ́гытъ K-reg.2; 1. (taeva)täht звезда; J tähet vilkkavat (Must. 187) tähed vilguvad; Lu mõnikas tähti on sirkaa, tõin on tumma mõni täht on hele, teine on tuhm (tume); L tähed laskõuvaᴅ, sis niku puhup tähti tulta (kui) tähed langevad, siis nagu täht puhub tuld; L taivaa tähti taevatäht; J suur tähtijõõ tee suur Linnutee; Lu pohja tähti Põhjanael, põhjatäht; J laŋkõv tähti langev täht; 2. hinne оценка (в школе); P miε en õlõ enelieᴢ saannu kaχsii üφsii tähtii ma ei ole (koolis) endale saanud hindeid kaks, üks; 3. J-Tsv. aumärk, orden звезда, орден. – Vt. ka häntä-, karu-, koi-, komeetti-, koto-, para-, pohja-, rissi-, šora-, zoŕa-. – Vt. ka tähe.

tähtii/n J-Tsv., g. -zee J = tähekaᴢ.

tähtikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J täheke звёздочка; veel om valkaad üüᴅ, va ühs tähtikkõim vilkup taivaaᴢ veel on valged ööd, ainult üks täheke vilgub taevas.

tähtimarja R-Eur.: sõsoret sõmerollani õnot osmalaisellani däädät tähti-marjallani (Eur. 38) rl.

tähtitaivaᴢ L-Salm.1 tähti-taivõᴢ J-Tsv. tähistaevas звёздное небо.

tähtitooja (R-Lön.) = tuumitooja; vai teät tähtitoojani, ajattelet armiaiseni (Lön. 185) rl. või tead, mu sünnitaja, või mõtled, mu hellitaja. – Vt. ka tuumitooja.

tähtitootu (R-Lön.) = tuumitootu; vet i teän tähtitootuni (Lön. 186) rl. ma ju teangi, mu sünnitatu.

tähtitooukkainõ (R-Lön.) dem. ← tähtitootu; vet i teän tähtitooukkaiseni rl. ma ju teangi, mu sünnitatuke.

tähti-vesi Li ravivesi, taiavesi целительная вода; kuss kõhtaa poolõll päiväll vesi virtaab vassaa, se on mokoma tähti-vesi. sinne mentii i pessiistii kus kohas vesi voolab (keskpäeval) vastupäeva, seal on niisugune ravivesi. Sinna mindi ja pesti ennast.

täh/tši vdjL Kett. P M I tahttši Li, g. -d́ee (Kett. M I) -d́ii (I) -džee (M I) -jee (vdjL) -ee (P) viljapea, tähk колос; I tähd́essä võtaᴅ iv̆vee viljapeast võtad tera (iva); P õzrall on tuoš tähtši odral on ka pea; I paĺĺo tähtšilöjä palju viljapäid; M rüis tähtši (rüis pää) ~ P rütšie tähtši ~ I rüt̆tšee tähtši rukkipea. – Vt. ka lina-, linaa-.

täh/tšä Len., g. -ää = tähtši.

tähä vt. tähe.

täi Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I, g. täi Lu J täi вошь; P täid ovat pääzä i sõpõiza täid on peas ja rõivastes; M saivõrõssa tuõvat täiᴅ saerdest tulevad täid; K miä nõõn täitä õttsimaa siltä ma hakkan sul (peast) täisid otsima; J täit tšihissä pääᴢ, niku sipplikaat pezäᴢ täid kubisevad peas nagu sipelgad pesas; P tämä liikuʙ niku täi ruvõza kk. (aeglase inimese kohta öeldakse:) ta liigub nagu täi kärnas; S pää täi peatäi; S sõpa täi riidetäi; P põdraa täi, tämä on kõva, lennäb niku tšärpän põdrakärbes, ta on kõva, lendab nagu kärbes; Lu hirvee täiᴅ põdrakärbsed; Lu täi muna täi muna, saere; Lu täi tappaja täitapja (= pöial). – Vt. ka irvee-, irvi-, põdraa-, pää-, sõpa-, tuska-.

täik/aᴢ Kett. -õᴢ J-Tsv., g. -kaa Kett. J täitanud вшивый; Kett. täikkaad lahzõᴅ täitanud lapsed. – Vt. ka täin.

täi-kunigõᴢ J-Tsv. fig. täikuningas, täitanud inimene завшививший человек.

täi/n J-Tsv., g. -zee = täikaᴢ.

täi-roho J-Tsv. (mingi taim täide hävitamiseks) вшивая трава.

täitapp/aja Lu Ra -ai ~ -õja Ra -õjõ J-Tsv. pöial, kõnek. täitapja большой палец.

täi-tara P täitara Lu sammaspool, ekseem лишай, экзема; Lu täitaraa pääl täi tapetti sammaspoole peal tapeti täi.

täit/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin = täittüä.

täit/tüä M J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin M täitada, täisid täis minna завшиветь; M eezepää rahvaat täittüziväᴅ ennemalt läksid inimesed täisid täis; M lahsi õli nii täittünnü laps oli nii täitanud.

täkis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J pigistada, kokku suruda приж/имать, -ать, сжимать, сжать.

täkit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J tõkestada, tarastada загор/аживать, -одить, отгор/аживать, -одить.

täkjäin vt. täkkiäin.

täk/ki¹ Lu J-Tsv., g. -ii Lu J laevatekk палуба; Lu kapteni meneʙ täkill kapten läheb tekile; Lu müü lazzimmõ täkiltä vennee vettee me lasksime tekilt paadi vette; Lu täkki lasti tekilast. – Vt. ka ahtõripool-, kanta-, nenäpool-, väli-.

täk/ki² J, g. -ii J = täkkiäin; jääp tšiin niku täkki jääb kinni nagu takjas.

täk/ki³ J-Tsv., g. -ii = täkki-aita.

täk/ki⁴ J-Tsv., g. -ii täkk жеребец.

täk/ki⁵ J-Tsv., g. -ii puuk, puutäi, lambatäkk (овечий) клещ.

täkki-ai/ta: -t J-Tsv. pistandaed, püstaed частокол.

täkkilasti ~ täkki-lasti Lu tekilast (laeval) палубный груз; täkki-lasti, mikä ep peltšää vettä. täkki-lasti pantii tšiini tsepojõõkaa i siŋkki-rosiikaa tekilast (on selline), mis ei karda vett. Tekilast pandi kinni kettide ja terastrossiga.

täkki-vahti Lu tekivaht, -valvur сторож на палубе, палубная вахта.

täkkiäi/n Ra J täkjäin J, g. -zee J takjas репейник, лопух; J tropaa ääres kazvovõt täkkiäizeᴅ jalgraja ääres kasvavad takjad. – Vt. ka takkiain, takkiaᴢ, tikkitakki, täkki².

täksi/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J täksida тюкать.

täm/ä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ja Po Lu Li Ra J I Ku (V) täm Len. K L P M Kõ S Ja Po Lu Li Ra J I temma ~ temm ~ tem ~ tam Kr Тэмэ Pal.2 Тэ́мэ K-reg.2, g. -ää K L P M V Lu J -εä P täm̆mää M S I -mää Po -ä Lu J temma Kr 1. tema он, она, оно; M täm on ramokaz meeᴢ ta on tugev mees; K luvattii tulla tätä tšäümää nuorikõssi (Al. 9) lubati tulla teda pruudiks kosima; P miε tämääkaa sõittõlin, ep tämäss tullud mitäit parapaa ma tõrelesin temaga, ei temast tulnud midagi paremat (= sellest polnud mingit kasu); M täm̆mää taitaa eb õõ nõisa kazessa tavvissa tema vist ei parane (~ ei toibu) sellest haigusest; M siin õlkõje päällä täm̆mää piti sünnüttää lahs seal õlgede peal tuli tal laps sünnitada; M tätä sirkotutti teda ajas ringutama; Po lahsia eütütettii täll temaga hirmutati lapsi; M i mikä tällee tuli ja midagi tal(le) juhtus; J kiuru laulob üväll ilmall, vihma päiväl tämä eb laulo lõoke laulab hea ilmaga, vihmasel päeval ta ei laula; 2. see (siinolev) этот, эта, это; L en mälehtää, kummall kuuta tämä on ei mäleta, mis kuul see on; M täm on kõikõssi üvä, kase vesi, tämä on siunattu see on kõigeks hea, see vesi, see on õnnistatud; M tämä johtu meelee, što miä menin peenee tšasovnaa möötä see tuli meelde, et ma läksin väikesest kabelist mööda; R tämä tšülä põli see küla põles (maha); M nät tämässä inehmizessä üv̆vää ep kuulu vaat sellest inimesest ei ole kuulda midagi head; Lu võigriba on limakaᴢ, tält läheb nahka päältä poiᴢ võiseen on limane, sellelt tuleb nahk pealt ära (võtta); K pasibo tähä taloose. täzä täüsii annettie, tšipoi kapoi kannettie (Ahl. 104) rl. tänu sellele talule! Siin anti täisi (= täiskanne õlut), kruusidega-kappadega kanti (ette).

tän Kr, pr. sg. 1. p. tean знаю.

tänne Kett. K R-Lön. U L P M Kõ V Po Lu Li J Ku -eɢ vdjI I tänni Kr siia, tänna сюда; K siä tulõ tõizõll päivää tänne järvee rantaa sa tule teisel päeval siia järve kaldale; J emmä tänne tullõõd makkaamaa me ei tulnud siia magama; I tuuɢ tänneɢ, miä mit̆täiᴅ juttõõ sillõõ tule siia, ma ütlen sulle midagi; L tänne kuolõt süömättä sured siia nälga (söömata); Lu ain kopizõb ei jouvvu sinne ep ku tänne aina koperdab, ei jõua sinna ega tänna. – Vt. ka sinne-.

tänneppool/õõ Lu -õ Li siiapoole в эту сторону, сюда; Li erätsille panti raama, akkuna raama, a tänneppoolõ panti sisinališnikaᴅ väljapoole pandi raam, aknaraam, aga siiapoole (= toa poole, tuppa) pandi (aknale) sisemised pealisliistud; Lu tänneppoolõõ laugassa siiapoole Laugat (Lauga jõest siiapoole).

tänneppäiᴢ Li = tänneppoolõõ.

tännessaa J-Tsv. 1. siiasaadik, siiani, siiamaani, siia досюда, сюда; venut tšässi tännessaa siruta käsi siiasaadik; tšerikoo tšello kuulup tännessaa kirikukell kuuldub siiamaani; jooskaa kõiki tännessaa jookske kõik siia; 2. praeguse ajani, senini до сих пор.

tänni vt. tänne.

tän/nä: -n = täzä; (kui surnut viidi hauda, pandi lautsiõled teele põlema, lapsed hüppasid üle õlgede ja hüüdsid:) siin irmuᴅ, tänn armoᴅ seal hirmud, siin armud.

tänä M S Lu Ra J-Tsv. tenn Kr 1. täna сегодня; Lu tänä on tomakk ilma täna on udune ilm; J tänä jõvvup kottoo täna (ta) jõuab koju; S kui tänä meill õli rõuta maaᴢ küll täna oli meil jäidet maas!; Lu mill piäp tänä poolõssi päivässi kerkiissä tüχ́ χ́ ee mul tuleb täna lõunaks (keskpäevaks) tööle jõuda; 2. see этот, эта, это; Lu majakkalaiva on tänä poolõõ kronštattii majakalaev on siinpool Kroonlinna; Lu tänä voon õli üvä tulo ärrüüllä tänavu (sel aastal) oli hea ristikusaak; Ra mennä vootta millõ sõrmi kauga mätäni, a tänä voott praaviuᴢ möödunud aastal mul sõrm kaua mädanes, aga sel aastal paranes; J tänä talvõll sel talvel, tänavu talvel. – Vt. ka tänännä.

tänäi/n J-Tsv., g. -zee J tänane сегодняшний, нынешний. – Vt. ka tänäpäiviin, tänävein, tänävä.

tänänn-oomõnna: tänänn-uomõnn P täna- homme, neil päevil сегодня-завтра; vähäizee viel on eloᴢ, tänänn-uomõnn kuolõʙ väevalt on veel elus, (aga) täna-homme sureb.

tänä/nnä K R U M J-Must. I -nne K-Ahl. -nn K L P M Kõ -nä J-Must. I -n K P M Kõ I -än ~ tänεän P Тенана Tum. täna сегодня; U algan tänänn õlutt tšihuttaa hakkan täna õlut tegema; M mitä tänänn on tehtü, sitä oomõn ep piä vs. mis täna on tehtud, seda homme pole vaja (teha) (= mis täna tehtud, see homme hooleta); K mi päivä siis tänännä on mis päev siis täna on?; Kõ tänän tšümmeneᴢ juli-päivä on samsońi-päivä täna, kümnes juuli(kuupäev), on sampsonipäev; Kõ mälestän, niku kase azza õli tänän (Len. 212) mäletan, nagu see asi oleks olnud täna; M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõõ täna olin surmasuus, aga veel polnud surmale määratud (loodud); J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (Must. 156) meie igapäevast leiba anna meile täna(päev); P uomen tänän (kas) täna või homme?; L tänänn õli puuttunnu võrkkuosyõ paĺĺo kaloit täna oli palju kalu võrku sattunud; Kõ tänän lõunal pajattivat (Len. 214) täna lõuna-ajal nad rääkisid; Kõ tänänn üöl miä sinuu koiraa vargasan täna öösel ma varastan sinu koera; M tänänn öönn täna öösi. – Vt. ka tänä, tänäpä, tänäpäin, tänävä, tänävässä.

tänännööllä K tänännüöllä L täna öösel, täna öösi сегодня ночью, в эту ночь; K tänännööllä jumala jürizi täna (möödunud) öösel müristas; L tänännüöllä jumalaa poigaa emä sünnüʙ (muinasjutust:) täna öösel sünnib jumalapoja ema. – Vt. ka tänävüünnä.

tänänöönnä M = tänännööllä.

tänäp/ä Li Ra J -ää Ku = tänännä; J tänäpä on üvä ilma täna on hea ilm.

tänäpäi/nä: -n Kõ = tänännä.

tänäpäiviin J-Tsv. = tänäin.

tänävei/n P (Kett. K M), g. -zee 1. Kett. P tänane сегодняшний; 2. tänavune нынешнего года; M miä en tuntõnnu mäntšää karttia tänäveisee vootõõssaa ma ei osanud tänavuse aastani kaarte mängida. – Vt. ka tänäin, tänävootiin.

tänävoo/nna J -nnõ J-Tsv. -nn M Kõ Li J -na I -n Lu I tänävuon K P tänavu в этом году; Lu tänävoon on leivõkõz vooᴢ tänavu on viljarikas aasta; Kõ tänävoonn õlivat suurõt tšiŋkoᴅ tänavu olid suured hanged; J uguritsaᴅ nii märänessi tänävoonna mennää hoduusõõ kurgid lähevad tänavu nii viletsasti kasvama; I tänävoona groomulla murtõli puuᴅ tänavu äike murdis puid. – Vt. ka tänävootta, tänävä.

tänävooti/in ~ tänä-vootiin J-Tsv. -n (J-Tsv.) tänävuotine J-Must. tänavune нынешнего года; slau boohu, tänävootizõd linad jo on tšedrettü tänu jumalale, tänavused linad on juba kedratud. – Vt. ka tänävein.

tänävootta Li = tänävoonna; tänävootta õli üvä tulo tänavu oli hea saak.

tänä/vä Lu Li Ra J -ve Li -v Lu tennawa Kr 1. täna сегодня; Lu no ko tänäv kõrvad vuhavaᴅ no küll täna kõrvad kohisevad; Lu tänävä on saunapäivä täna on saunapäev; Li miε näin unta tänäve ma nägin täna und; J eŋko miä sais teilt tänävä üü-majaa kas ma ei saaks teilt täna öömaja?; Lu tänävä üül õli kahu täna öösel oli kahu (= kerge külm); 2. fig. praegu в настоящее время, нынче; Lu näväd i tänävä eläväd mejjee tšüläᴢ nad elavad praegugi meie külas; Lu tämä i tänävä lauloʙ ta laulab praegugi; 3. hrv. tänavu в этом году; Ra nii on tänävä vähä einää, što näpill vaa annan tänavu on nii vähe heina, et annan (lehmale korraga) vaid näputäie (annan ainult näppudega); Ra tänävä on ruis kõvaa kõrrõkaa, sirppitši eb lõikkaa tänavu on rukis kõva kõrrega, sirpki ei lõika; 4. adj. tänane сегодняшний, нынешний; J tago tänävä päivä rl. tao (rauda kogu) tänane päev; Li tänävässi päivässi luvattii paikomittaa vihmaa tänaseks päevaks lubati paiguti vihma. – Vt. ka tänäin, tänännä, tänävoonna.

tänävässä Lu = tänännä; tuuli meep päivää mukkaa, piεp tulla üvä ilma. a katti, tämä võiz i tänävässä tormia täätä tuul pöördub päri-

päeva, peab tulema ilus (hea) ilm. Aga kass, tema võis ka täna tormi ennustada.

tänävüü/nnä: -n Lu = tänännööllä; tänävüün üü ontši, kõns pantii põlõmaa tuli, jaani-ohtogonn täna öösel ongi (see) öö, kui pandi põlema tuli, jaaniõhtul.

tänään vt. tänännä.

täpi Lu: vättšiä täpi täün (tuba) rahvast puupüsti täis. – Vt. ka täpizee, täppizä.

täpilizee M: rihi õli täpilizee täünä vättšiä tuba oli puupüsti rahvast täis.

täpi/zee Kett. -se J-Must.: Kett. täpizee täünä ~ J täpise täünnä (Must. 184) puupüsti täis. – Vt. ka täpi.

täpi-täün Lu puupüsti täis битком набито, полным-полно; tšerikko õli vättšiä täpi-täün kirik oli rahvast puupüsti täis. – Vt. ka täpö-täünä.

täpi-täünö J-Tsv. = täpi-täün.

täppizä (I): lavvaᴅ õlivaᴅ täppis täünä lauad olid kuhjaga (toitu) täis; i kane .. petšoŋkoiza kloppia täün, täppis täün ja need .., (lamba) maks on (maksa)lutikaid täis, kubinal täis. – Vt. ka täpi.

täppär Ku: tämä külä naaisit [= naizõt], täppär hännät, pitki-keelet, pettelikot (Len. 292) rl. siitküla (selle küla) naised, takusabad, keelepeksjad, valelikud.

täpö-täünä Ra pilgeni täis, ääreni täis полный до краёв; piimää on pata täpö-täünä piimapott on piima ääreni täis. – Vt. ka täpi-täün.

tärimizi J-Tsv. tärinaga, mürinaga с грохотом, с треском.

täri/nä: -n J-Tsv., g. -nää J (vankri, aknaklaasi) tärin, mürin, põrin, klirin грохот (телеги), дребезжание (стекла); tšen nii ajab müütä tärinäkaa kes niiviisi tärinaga mööda sõidab?

täri/sä (M J) -ssä Lu Li -ss J-Tsv., pr. -zen Lu Li J, imperf. -zin Lu Li J 1. kliriseda, kõriseda, põriseda, täriseda трещать, грохотать, дребезжать; J nõistii rattaat tärizemää vanker hakkas põrisema; J akkunaa zvenat tärissä tuulõss aknaruudud klirisevad tuules; Lu erneet tärissää herned kõrisevad (veeremisel); 2. kähiseda хрипеть; Lu ääni tärizeʙ hääl kähiseb; 3. käri-

seda, kärisevat heli tekitada, kärinal katkeda треснуть, разорваться (о материале); M vana šiška tšut́ tärizi vana kalts peaaegu kärises (läks kärinal) katki; 4. lobiseda болтать, тараторить; Lu ep piä nii paĺĺo tärissä ei ole vaja nii palju lobiseda. – Vt. ka tärähtäässä.

tärizejä: tärisijä J-Must. käristi (mürariist) трещотка. – Vt. ka tärri.

tärkke/mä: -m J-Tsv., g. -mää J tärge, sälk прорез; pagl tšeńńää tärkkem pastla tärge.

tärkkemü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -ssee ~ -see J = tärkkemä.

tärpetü/ᴢ (M), g. -hsee: -ssee M täks, täke насека, насечка; üh̆hee tširvee tärpetüssee (tegi) ühe kirvetäkke.

tärp/piä M, pr. -in M, imperf. -pizin M tärkida, tärkmeid teha долбить, проби/вать, -ть (дырки); dolotall tšerppiäs peened aukot tšen-tšää peitliga tärgitakse tärkmed (= väikesed augud) pastlasse; tšentšä õli tärpittü, õltii aukoᴅ pastel oli tärgitud, olid tärkmed; kui vaivattii ampaiᴅ, sis tärppi kurahsõõ õtsaakaa lõukaluu kui hambad valutasid, siis (ravija) tärkis noa-otsaga lõualuu(d).

tärp/ätä M, pr. -pään M, imperf. -päzin M täksida, täksata, kergelt lüüa надрез/ывать, -ать; tärpätäs sinne puh̆hõõsõõ tširveekaa, sis see annikkõ isuttaas sinne puu aukkoosõõ, puh̆hõõsõõ (kasemahla laskmisest:) täksitakse sinna puusse kirvega (täke), (ja) siis see (mahla)tila pannakse sinna puu auku, puusse; tširvee tärpättü kahtši kirve(ga) täksitud kask.

tärr/i J-Tsv., g. -ii J käristi трещотка; tärri heitütteep värpoit käristi hirmutab varblasi. – Vt. ka tärizejä.

tärwa vt. tõrva.

täräht/ää (Lu), pr. -äʙ Lu, imperf. -i kõriseda трещать, треснуть; erneet tokkuvat poiᴢ, vaa tärähtäväᴅ herned kukuvad maha, ainult kõrisevad.

tärähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ J, imperf. -äzi: -äᴢ J mom. käriseda, kärisemise heli (kärinat) tekitada треснуть, разорваться (о материа-ле); J sitts revitettii poolittaa, va tärähtääᴢ sits(iriie) käristati (rebiti) pooleks, ainult kärinat oli kuulda. – Vt. ka tärisä.

täräü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J tärin трескотня.

täräüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← täräüttää; elä täräüttee glazia müü ära tärista vastu klaasi.

täräüt/tää (K-Al.) -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J põrutada, täristada затрещать, загрохотать; J täräütti tarelkoikaa täristas taldrikutega; K täräüttäväd ahjolautaa kepiikaa (Al. 13) (pulmakomme:) täristavad ahjupelti kepiga; J täräüt uhsõõ, avo·os kuulla põruta uksele, võib-olla kuuldakse.

täśess Kr siin; siit здесь; отсюда.

tästpaikkaa Ku siit kohalt с этого места.

tästᴀ̈ Ku siit отсюда; miä ko tästᴀ̈ saatoin zem-skoo mikoo menemää, ettᴀ̈ jalad maahaa evät tavattᴜ ma saatsin siit Zemsko Miko minema, (nii) et jalad ei puudutanud maad.

täzä L J I Ku Те́зе ~ Тезя Pal.2 Тезе Ii-reg.1 siin здесь, тут; I miä süü, sis taas tuõ täzä el̆lää, kui paĺĺo el̆lää ma söön (isakodus), siis taas tulen (ja) elan siin (= mehekodus) niikaua, kuni elan (kui palju elan); L täzä tšüläzä õlivat tšivirisiᴅ siin külas olid kiviristid.

täti K L P M Kõ Lu Li J Ku-Len. (Kett. R-Reg. Ja-Len.), g. tädii L M Lu Li J täd̆dii M 1. tädi тётя; Lu täti õli emää sõzar i izää sõzar tädi oli emaõde ja (ka) isaõde; M pojo on täd̆dii kazvatikko poiss on tädi kasvandik; Lu siä siso sitšäli, miä täti tätšäli, ühtee parvõõ jovvumma. se on pollee nauhaᴅ mõist. sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu, ühtekokku jõuame? – Need on põllepaelad; J tädilessaa on tükkü maat menemiss tädi juurde on tükk maad minna; 2. onunaine тётка; Lu däädää naissa kutsutaa täti ja däädi onunaist kutsutakse tädiks ja d-ks.

tätšäl/i M-Set. Lu -ii J siitkaudu здесь, отсюда (в этом направлении); Lu tätšäli meep tee siitkaudu läheb tee; Lu tuõ tätšäli tule siitkaudu!; M siä sõsõ sitšäli, miä täti tätšäli. vöö (Set. 15) mõist. sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu? – Vöö.

tätšäl/äin Li J-Tsv. (Kõ-Len.) -ein Kett., g. -äize J siinne, kohalik здешний, местный; Li miä õõn kassin süntünnü, miä õõn tätšäläin, tätšäläin meeᴢ ma olen siin sündinud, ma olen siinne, kohalik mees; Kõ tätšäläisiik soomalaisiik möö pajatamma ain soomessi (Len. 219) siinsete soomlastega räägime me alati soome keelt.

tät́ä, t́ät́ä vt. t́at́a.

täviä [?] (R-Reg.): vottaka minua vottajäni, täviäni tütüttäjäni (Reg. 50) rl. võtke mind, mu võtjad (= vanemad), mu t-d uinutajad.

tävveli/ne J-Must., g. -zee täielik, täiuslik полный, совершенный; siis on õikõhus med́je kõra [< keraa?], kuu [= ku] möö kõikki tävvelisehsi tehhää (Must. 153) siis on õigus meiega, kui meid kõiki täiuslikuks tehakse. – Vt. ka täüteelläin.

tävvüt/tää Lu, pr. -än Lu, imperf. -in kokku hoida, säästa сберегать, экономить; kuiv inemin tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ kaugõpõssi kitsi inimene hoiab kokku, et jätkuks kauemaks.

täv/ü K-Ahl., g. -üü kops лёгкое.

tääjett/ävä J-Tsv. teadagi, muidugi, arusaadav известно, разумеется, понятно, конечно; tääjettevä migäss tüttö läziʙ: ženiha tahoʙ teadagi, mis haigus tüdrukul on: peigmeest tahab; naapuris ku pietä üvä meelt; noh, tääjettevä, esimein lahs süntü küll naabriperes rõõmustatakse; noh, arusaadav, esimene laps sündis. – Vt. ka täättävä.

tääjö/zä: -ᴢ Li adv. teada, tuntud известно; se teil on tääjöᴢ see on teil teada.

tää/llä M -l R-Lön. M Lu Li -ll Lu J -lä Li tεällä L tεäll ~ tεäl L P teälä ~ teäl K-Ahl. Тээ́лла K-reg.2 Тяля Pal.2 siin здесь, тут; Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva; Lu tuõ tänne, tääl on paĺĺo marjaa tule siia, siin on palju marju; P ep tämä tεäl maailmaz mitäid vaivaa nähnü ei tema (ole) siin maailmas mingit vaeva näinud; Li täälä paikkaz õõn olen siin (kohal); Lu tääl pool jõkkõõ siinpool jõge. – Vt. ka täzä.

tääl-pool M täälpoolõ Lu siinpool по эту сто-

рону (на этой стороне); M sinuu pani sõiso-maa sinneppoolõ läv̆viä, ize õli tääl-pool sinu pani seisma teisele poole läve, ise oli siinpool; Lu täälpoolõ kattilaa sealpool Kattilat.

tääl/tä M Lu Li teältä K-Ahl. R-Lön. -te J -t J-Tsv. teält K-Ahl. siit отсюда; M piäb mennä täältä möötää peab minema siit mööda; Li miä toon täältä poiᴢ ma tulen siit (ukse tagant) ära; J täält maalt siitkandist.

tääte vt. t́at́a.

täät/o Kett. J-Tsv. -ö J-Tsv., g. -oo [sic!] J-Tsv. teadmine разумение, знание.

täät/tävä K M = tääjettävä; K täättävä, ku starikk õlõissi eloza, siiz õlõiss täättävä parapi teadagi, kui vanataat oleks elus, siis oleks teadagi parem; M täättävä, etti meep sinne, siäl on nen̆nää alus parõʙ teadagi, et (ta) läheb sinna: seal on toit (ninaesine) parem; M täättävä raskaᴢ muidugi (on) raske.

t́äät́ä vt. t́at́a, t́ät́ä.

täätäjik/ko Kett. K, g. -oo (nais)nõid, külatark знахарка, колдунья.

täätäj/ä Kett. K P M Lu Li-Len. (Ra) tεätäjä L, g. -ää nõid, külatark знахарь, колдун; K täätäjä võis paskaa tehä i üvää tehä nõid võis halba teha ja head teha; Lu see onõ täätäjä meeᴢ see on külatark.

täätälik/ko P, g. -oo = täätäjä; täätäjä vai täätälikko tääʙ, millin uomõn ilma lieʙ nõid või tark teab, missugune ilm homme tuleb.

täät/ämättä Lu Li J-Must. -emette Li 1. juhuslikult случайно; Li täätemette leüzin, nät ku puuttu tšättee, täätemette puutu tšättee leidsin, näe kuidas sattus kätte, juhuslikult sattus kätte; 2. kogemata нечаянно; Lu miä senee tein täätämättä ma tegin selle kogemata.

tää/tää Kett. K L M Kõ Ja Po Lu Li J I (U P S Ja-Len. V Ra Kr) tεätεä L P -tä K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg. Lu J-Tsv. teätä (R-Reg.) -tääɢ I t́śiitää Ku, pr. -n Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J tän Kr teän R-Lön., imperf. -zin K M Lu J teäzin R -täzin P Lu 1. teada, tunda знать; K tämä tääp kummas saaduz on üväd õunaᴅ ta teab, millises aias on head õunad; I meet tääɢ, mitä siä pajataᴅ mine tea, mida sina räägid; Lu mitä silmäd eväd näe, sitä süä ep tää vs. mida silmad ei näe, seda süda ei tea (= ei tunne); M mikä millõõ on aźźa täätää, millized linnuᴅ mis see minu asi on teada, millised linnud (on olemas); Ra tüüd on nii paĺĺo, što en tää, mikäs tarttua tööd on nii palju, et ei tea, millest kinni hakata; M näd nii õli äp̆piä, etti en täätännü, kuh̆hõõ silmät panna näe, nii oli häbi, et ma ei teadnud, kuhu silmi peita; M miä kaz̆zee jut̆tuu tään niku õmia viisi sõrmõa ma tean seda lugu nagu oma viit sõrme; Ku varis ko b vaakkuiᴢ, keŋki pessää ep t́śiitäiᴢ vs. kui vares ei vaaguks, (siis) keegi pesa ei teaks; Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs. (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks; Lu mitä on elämättä, se on täätämättä mis on elamata, see on teadmata; M noh, se õli täätävä noh, see oli (ette) teada; M peräss saimma täätää pärast saime teada; K veekaa viesti neitsüele, antakaa anele täätä rl. viige teade mõrsjale, andke hanele teada; Lu izze näeʙ, izz eb võta täätä ise näeb, aga teeb, nagu ei teaks (ei võta teada); J täätemizee imo teadmishimu; Lu täätämizee en tää ma ei tea sugugi; Lu se inemin šuutkaa ep tää see inimene nalja ei tunne (= ei mõista); J vassumõin inimin, sitä miä en tää võõras inimene, teda mina ei tunne; Kõ koira koiraa tääʙ vs. koer koera tunneb; 2. osata уметь; Lu miä tään i vennässi pajattaa ma oskan ka vene keelt rääkida; I nävät tääsivät kolduittaaɢ nad oskasid nõiduda; Lu uss avata evät täätäneeᴅ ust avada (nad) ei osanud; L et siε tεätännü tšüsüä parapaata kas sa ei osanud küsida (paluda) paremat?; J en täätennü urokka de panti põlvillaa (ma) ei osanud koolitundi (vastata) ja (karistuseks) pandi põlvili; M tšenniit tširjaa evät täätännü keegi polnud kirjaoskaja (= keegi ei osanud lugeda); J tširjaa täätejõ kirjaoskaja (inimene); J tšeele täätemin keeleoskus; J tšeele täätejõ keeleoskaja (inimene); 3. ennustada предве/щать, -сти, предсказ/ывать, -ать; J vihmaa kaarõ oomnikoll ko on, sis põutaa tääʙ kui vikerkaar on hommikul, siis (see) ennustab kuiva ilma; Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köü-hää vootta kui kägu kukub tühjas (= raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat; Lu ikilookka tääp pittšii vihmoi vikerkaar ennustab pikka sadu (pikki vihmu); Lu lintu tuli akkunaa, kokutti, kokutti, taitaa tääʙ kehnoa veestiä lind tuli aknale, koputas, koputas (nokaga), vist ennustab halba teadet; Lu luikot jo mentii, ne täätää lunta luiged juba läksid, need ennustavad (esimest) lund; Lu kello-buju; ku tomakk onõ, sis tämä tääʙ kellpoi; kui on udu, siis see annab märku (= annab teada). – Vt. ka tähetä.

täätö vt. tääto.

täätü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee 1. teade уведомление; täätüss antõma teada andma (teatama); 2. teadmine знание.

tääös/ellä: -sell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J järele uurida, püüda teada saada узна/вать, -ть, вывед/ывать, -ать; tääösse, epko tšen möisiiz vazikka uuri järele, kas keegi ei müüks vasika. – Vt. ka tähittää.

täü/nnä K R-Eur. U M Lu Li J I -nnää M -nn M Kõ S Po Lu Ra J -nä Kett. K-Al. P M Kõ S Lu Li Ra I -nᴀ̈ Ku -nää Kett. K L P M J I -εä L -n M Kõ Lu Li adv. täis полный; полным-полно; J kalmoo-uŋka õli riissuurmaa täünää kalmu toiduvaagen oli riisitangu täis; J süükaa, juukaa vatsat täünää rl. sööge, jooge kõhud täis; L latozid lahsai rihie täünεä rl. ladusid (= tegid) lapsi toa täis; Lu jõka noorikõl õli kirstu, i täün piti õlla igal mõrsjal oli (veime)kirst, ja täis pidi olema; M pää täünnä viskaz lahzõlõõ tuskatäitä lapsele viskas pea vaevatäisid täis; M jo täütti kahõsaatšümmettä vootta täünä juba sai (täitus) kaheksakümmend aastat täis; Lu rihi täün tuttavia, ühtää b tunne? – Jäĺĺet (Must. 159) mõist. tuba täis tuttavaid, ühtegi ei tunne? – Jäljed; M mitä tõi. tuli pöllüä kormunat täünn mida (ta) tõi? – Tuli, taskud tolmu täis; M pajatab niku rooppaa suu täünä räägib, nagu suu putru täis; M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on enese täis söönud nagu merihärg; Kõ se on täünn niku sika see on täis (= purjus) nagu siga; J paŋkaa pää täünn jooge ennast purju; M miä nagran vatsaa täünnä ma naeran vatsatäie; Kõ annap persee täünn vittsaa annab tubli keretäie; Lu tämä petteep silmäd i kõrvõt täünn ta valetab silmad ja kõrvad täis; M täll õli närü täünää tal oli hing täis; P sõimaz minua suut silmät täünää sõimas mul suud-silmad täis; Lu milla toož tuli jo närä täün (Len. 278) mul sai ka juba hing täis; Li tiukkaa tuli täünnä (tuba) sai tihedasti (rahvast) täis; Lu täpi täün ~ M täpilizee täünä ~ Kett. täpizee täünä puupüsti täis; I täppis täünä kuhjaga täis; S täünä kuu täiskuu. – Vt. ka täpi-, täpö-. – Vt. ka täüsi, täütee, täüteellä.

täünö J = täünnä; sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heinu täis; eestä võta suu täünö vett, siis kloŋkus alaᴢ enne võta suu vett täis, siis neela kulinal alla; too paŋki täünö vett too pangetäis vett; põlto on iire aukkoit täünö põld on hiireaukusid täis; nii on juunu ene täünö, jot ležib nenällää nii on enese täis joonud, et lamab ninali (maas); napsutti tõizõlõõ kõrvõt täünö andis teisele vastu kõrvu; sai närä täünö ~ nahk on täünö (ta) vihastas rängalt. – Vt. ka täpi-. – Vt. ka täüsi, täüteellä.

täünö/pi: -p J-Tsv. enam, rohkem (mahu kohta) полнее, больше; sinu vakk om marja täünö, minu on täünöp sinu korv on marju täis, minu (korvis) on rohkem.

täü/si K-Ahl. M-Set. Ra (R-Reg. Lu-Must. Li) -ᴢ Lu Li J-Tsv., g. tävvee K Ra 1. adj. indekl. täis, täielik, päris, tõeline подлинный, настоящий; J täüs kalamees tääp kõik kalakkaat paikõᴅ tõeline kalamees teab kõiki kalarikkaid kohti; Li tänävä õli üvä päivä, sai üvässi kuivattaa einää, täüz einäpäivä täna oli hea päev, sai hästi heina kuivatada, (oli) tõeline heinapäev; J täüs talo täis talu(majapidamine); J seness kazvop täüs pää-lõikkaja sellest kasvab päris mõrtsukas; J see on täüz ulo see on päris laiskvorst; Lu kumpa on paganaa vai kehnoo tavaakaa, sitä jutõllaa täüz marjõ kes on kuri või halva iseloomuga (naine), selle kohta öeldakse: täis mari (= on alles mari!); 2. adj. täis полный; K pasibo tähä taloose, täzä täüsii annettie (Ahl. 104) rl. tänu sellele talule, siin anti täisi (= täiskanne õlut); Ra anti kanfettia tävvell piholl andis peotäie (täie peoga) kompvekke; Li täüttä ruumõttõ bransahti maallõ täies pikkuses (kogu kehaga) prantsatas maha; J tävvez luguᴢ täielikult, täies ulatuses; Lu aina tävvez lihaz (Must. 161) (ta on) aina priske (täies lihas); 3. adj. täiskasvanud, täis- взрослый; Li täüz meeᴢ: i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ, võib mennä tüh́h́ee kuhõ tahoʙ (ta on juba) täismees: on suur, ja (tal on) kõik head kombed, (nii et) võib minna tööle, kuhu tahab; J täüz inimin täisinimene (täiskasvanud inimene); 4. adv. täis полно; Lu kahõsatšümmett kuus vootta sain täüᴢ sain kaheksakümmend kuus aastat täis (= sain kaheksakümne kuue aastaseks). – Vt. ka täünnä.

täüzinemin Li täiskasvanud inimene, täisinimene взрослый человек; vot siis piti mennä ainatši poikanõ libo täüzinemin .. sitä äärtä müütä vaat siis pidi alati minema (kas) poisike või täiskasvanud inimene .. (külvaja ees) seda (külvatud põlluosa) serva mööda.

täüzitšä J-Tsv., g. -iä J täisiga совершеннолетие.

täüziälin J-Tsv., g. -zee J täisealine совершеннолетний.

täüzmeeᴢ J-Tsv. täiskasvanud mees взрослый мужчина; poigõss on tullu täüzmeeᴢ, nääku om pihtoiss harrissunnu poisist on saanud täismees, näe, kuidas on õlgadest laiaks läinud.

täüt/e M, g. -tee M täide засыпка (?), начинка (?); men̆neizit siε kuu täütteessi (needmine:) et sa läheksid kuu täiteks!

täütee M = täünnä; kantõ paat täütee (kratt) kandis (peremehe piima)potid (piima) täis; baŋkka tõmpaap täütee vertä kupp (= kupuklaas) tõmbab (enese) verd täis.

täütee/llä: -l Li = täünnä; tee täüteel õli õpõziit tee oli hobuseid täis.

täüt/eelläin M -eläin ~ -äläin Lu, g. -eelläizee: -äläizee Lu 1. täielik, täis полный, цельный; M täüteelläin kuu täiskuu; 2. rahulolev, nõusolev довольный; согласный; Lu pappi ebõ·llut täütäläin preester ei olnud (asjaga) nõus (rahul); Lu õõ omala üvälä täüteläin ole oma varandusega rahul. – Vt. ka tävveline.

täüt/ellä M, pr. -telen: -teen M, imperf. -telin ← täüttää; täütteeʙ kahõsaatšümmettä vootta (ta) saab kaheksakümmend aastat vanaks (~ täitub kaheksakümmend aastat).

täüt/tää M (Kett. K-Ahl. Lu) -tεä L -tä J-Tsv. -tääɢ (I) tautä Kr, pr. -än Kett. K M -en J, imperf. -in J täita наполнять; исполнять; I täütti griŋkat täünä piimää pani savipotid piima täis; Kett. mertä paalikoill et täütä vs. merd (sa) kaigastega ei täida; Lu se on niku upi- auta, sitä et täütä, niku ilma põhja kk. (söömari kohta öeldakse:) see on nagu põhjatu auk, seda (sa) ei täida, nagu ilma põhjata; M tätä i täüttämizell et täütä teda ei täida (sa) täiteski (~ ei täida kuidagi); J tšähsüä täüttemä käsku täitma; ■ L lahsi täütti kõm vuotta laps sai kolmeaastaseks; M tällee täütti kahtšümmett vootta ta sai kahekümneaastaseks.

täüt/tüä Ra (M), pr. -üʙ Ra, imperf. -tü M Ra täituda, täis saada наполниться; исполниться; Ra värtten täütüb niittiä värten saab (linast) lõnga täis; M täüttü seitse vootta, siz miä menin piigõssõ [= piigassi] lahsaa vaattamaa ma sain seitsmeaastaseks (= mul täitus seitse aastat), siis ma läksin teenijatüdrukuks, last hoidma.

täütüä (Kõ-Len. J): J täütü pääskü itkõmaa rl. puhkes (?) pääsuke nutma.

täüv̆vii M adv. täis полный; ku on maata, sis talopoika on rikaᴢ, võib maata tehä täüv̆vii kui on maad, siis on talupoeg rikas, võib (kogu) maa täis külvata (teha).

tököt/ti M Lu Li J I tögötti J tökätti I d́ögotti M, g. -ii J I tögötii J d́ögotii M tökat, (kase)-tõrv дёготь; Lu tököttii i ültšee razvaa pantii, võijõttii, sis tšentšä eb jäättünü tökatit ja hülgerasva pandi, määriti, siis (kodutehtud) saabas ei jäätunud; M meill ärtšä õli lõhgõnnu kabjaa väliᴢ, puhtaa d́ögotiikaa praavitin meil oli härjal sõravahe lõhki, puhta tökatiga parandasin; I menivät tökötti botškaa põlõttõma progonallõõ (jaanilaupäeval) läksid (noored) karjatanumale tõrvatünni põletama.

tököttibotška M tökatitünn, -vaat дегтярная бочка.

tölmä/tä M -täɢ I, pr. -än M, imperf. -zin M = tölmää; 1. I tšäütii tšül̆lää müü tölmäämää (pärast jõulusid) käidi mööda küla hullamas; 2. M tölmään lühsää (ma) näen lüpsmisega vaeva.

tölm/ää M -ääɢ I, pr. -än M, imperf. -in 1. hullata, mürada, vallatleda дурачиться, резвиться, шалить; M uuvvõssa joulussa veeresseessaa noorizo ain tölmättii uusaastast kolmekuningapäevani noorsugu aina hullas; I mitä siä õpõtit tölmämää lahsia. ep kõlpaaɢ antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ miks sa õpetasid lapsi vallatust tegema! Ei tohi lasta neid palju vallatleda!; I pojukkõinõ tölmäʙ, ep kuultaaɢ mit̆täiᴅ poisike hullab, ei kuula midagi; M elä tölmä ~ I eläk tölmäɢ ära hulla!; 2. rassida, ennast vaevata, vaeva näha мотаться, трудиться; M eezepää nii kõik tölmättii, maata pehmitättii ennemalt nii puha rassiti, kobestati maad (kütist põletades).

töŋgelm/ä (Ra), g. -ää songermu перерытая почва; kõik on mettssigaa töŋgelmii täün kõik on metssea songermuid täis.

töŋ/kiä J Li (Ra), pr. -gin Li J, imperf. -kizin J 1. tuhnida, songida, sonkida рыть, рыться, разрывать; J sigat töŋkivät kujall sead tuhnivad õues; 2. kaevata (sarvedega) бодать (рогами); J miä sinuu tallon jalkoill da sarvill töŋgin ma tallan sind jalgadega ja kaevan sarvedega.

töŋk/ätä: -ätäɢ I, pr. -kään: -kää I, imperf. -käzii tõugata, tonksata толкнуть, пихнуть; miä sin̆nua töŋkkää, siä laŋkõõᴅ ma tõukan sind, sina kukud maha.

töntsähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J kukkuda падать, упасть.

töri/sä (Li), pr. -zen, imperf. -zin lobiseda, vadrata болтать (языком), тараторить; tämä torizeʙ, pajatab mitä puutuʙ ta lobiseb, räägib, mis (keelele) satub.

törk/kiä Kett. K L J (M Li) -kiäɢ I (vdjI), pr. -in J, imperf. -kizin J 1. torkida колоть, торкать; J elä törki kurasõll lauta ära torgi noaga lauda; L võttimyõkaa törkittii, a aukkua eb levvettü võtmega torgiti, aga (luku)auku ei leitud; 2. I toppida, pista пих/ать, -нуть; I niisijee törk-

kiäɢ (lõim tuleb) niitesse (sisse) pista. – Vt. ka torkkia, tõrkkia.

törk/ätä P M J -et J-Tsv. -ätäɢ I, pr. -kään P J -kää I, imperf. -käzin P -kezin J 1. torgata колоть, у-, при-, втыкать, воткнуть; M nõd́d́alõõ rintaasõõ nigla törkättii, siz eb nõizõ tšuudittamaa (surnud) nõiale torgati nõel rinda, siis ei hakka kummitama; J törkkää naaskõli seinää torka naaskel seina; 2. (sisse) torgata, (sisse) pista, (sisse) tõugata совать, сунуть; I tšünnerpähheessaaɢ tšäee lehmääseeɢ süämee törkkää (poegimisel abistades) torkan käe küünarnukini lehma sisse; 3. hõõruda, riivida тереть, толочь; P törkättii rettšää riiviti rõigast. – Vt. ka t́orgata.

törm/ä I, g. -ää halb ilm, rajuilm худая пого- да, непогода; törmä bõõ törmä, mennäɢ ain piäʙ kas on rajuilm või ei ole, minna tuleb ikkagi.

törm/ü M, g. -üü = törmä; i siiz õhtõgo poolla tuli mokoma törmü, mokoma tuli suur ragõ i mätti ragõsta niku poolõlta vaasalta ja siis õhtupoolikul tuli niisugune rajuilm, tuli niisugune kõva (suur) rahe ja sadas rahet umbes poole vaksa paksuselt.

törn/e Li, g. -ee = törnä; törne, esimein piimä. ahjoza törne tuli niku munakakku, paksu mokoma ternespiim, esimene piim (poegimise järel). Ahjus tuli ternespiimast nagu munaroog, niisugune paks.

törni/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J tuhnida, sorida, urgitseda рыться, шарить; törnip sõrmõkaa leipää urgitseb sõrmega leivas.

törn/ä Lu Li, g. -ää Lu ternes, ternespiim молозиво; Lu törnää süütii ternest söödi. – Vt. ka terne, ternepiimä, törne.

törnü-piimä Lu = törnä.

tört/tšiä (J), pr. -šin, imperf. -tšizin katki rebida разрывать, разорвать; a riigallõ kõikk kotid värtšittii ja törtšittii, kotit kõikk revittii (Mäg. 161) aga rehepeksul rebiti kõik kotid katki.

tör/tü Li, g. -rüü 1. praht, rämps мусор, сор; kõikkaa törtüä (oli) igasugust prahti; 2. mereheitmed; kõnts отбросы моря; ил; törtü, siäl on ii konnaa karpiᴅ, i rohoᴅ, i klazipalaᴅ, i kõik se koppiub ühtee mereheitmed, seal (= selles) on nii konnakarbid kui ka rohi ja klaasitükid, ja see kõik koguneb kokku. – Vt. ka meri-.

tör/ö Lu, g. -öö Lu kõlkad, aganad высевки, мякина; ku ruissa vizgataa kobriikaa, ruiz meneb ühtee poolõõ, a törö menep tõisõõ poolõõ kui rukist tuulatakse, tuulamiskühvliga, (siis) rukis läheb ühele poole, aga kõlkad lähevad teisele poole.

tör/ü Li J-Tsv., g. -üü J 1. J-Tsv. kulu (eelmise aasta kuivanud rohi) отава (засохшая прошлогодняя трава); 2. J-Tsv. heinajäätmed остатки сена; 3. praak-, kõlbmatu v. ebakvaliteetne aine (näit. juurvili, aedvili, vili jne.) брак, что-то негодное (напр. овощи, фрукты, зерно и пр.); Li kattšinaizõd borkkõnõᴅ, törüᴅ antaaᴢ elämille katkised (= praak)porgandid antakse loomadele.

törük/aᴢ: -õᴢ Li, g. -kaa Li ebakvaliteetne, kõlbmatu, praak- (näit. vigastatud kartulid, porgandid, kõlkane vili jne.) негодный, некачественный, забракованный (напр. повреждённый картофель, повреждённая морковь, сорное зерно и пр.); törükkaaᴅ borkkõnõᴅ praakporgandid; viĺĺa võib õlla toož törükõᴢ, ain törrüä paĺĺo siäl vili võib samuti olla ebakvaliteetne, aina on palju rämpsu seal (sees).

töt/ti Lu, g. -ii Lu aluse liigparda tugi стойка фальшборта; pääl täkii onõ faĺzbortti, siin õllaa tötiᴅ, kuhõõ on löötü faĺzbortii lavvat tšiin teki peal on liigparras, seal on toed, kuhu on löödud liigparda lauad kinni.

töö¹ Kett. K M Kõ S V J (R) tüö K L P Po (U M) tǜö Po tüü Lu Li Ra J vdjI I Ku t́śüü Ku Тю́иэ ~ Тю́ы ~ Тю́э Pal.1 Тю́йэ K-reg.2 Тюй Ii-reg.1 Тю (Tum.), g. töö Kõ tüü Ra J töö работа; M tällä töö eteneʙ, kõik tööt meneväd üv̆viippäi tal töö edeneb, kõik tööd lähevad hästi; I tüütä õli paĺĺo tööd oli palju; L mi tüö, se on sõpa milline töö, selline on (ka) rõivas; L piεp tüötä tehä palaviss päivii peab tööd tegema palehigis; Tum. Тюде течима tööd tegema; J kõikõllaiss tüüt on tarvis tuntaa teha igasugust tööd on tarvis osata teha; Ra nii on häizä senee tüükaa, što õmaa nahgaa süämmez eb maho nii kiirustab selle tööga, et poeb oma nahast välja; Li õmmaa tüüt revib vai ku kõvassi, a ku võõraa tüh́h́ee meeʙ, siz on jo laiska oma tööd rabab (teha) oi kui kõvasti, aga kui võõrale tööle läheb, siis on juba laisk; M täm on aivo ahnaᴢ töölee ta on töös väga püüdlik; J vaĺĺu tüülee väsimatu (visa) töös; Lu miä ilma tüüttä ev või ellää ma ei suuda ilma tööta elada; M suurissa töissä vaivattaaʙ jõka paikka suurte tööde tõttu valutavad kõik kohad; Lu tüü jäi poolõllõõ ~ tüü jäi tšezzee töö jäi pooleli; M χot́ kumpaa töh̆hee meneᴅ ükskõik mis tööle lähed; Lu miε tahon tüh́h́ee pääsä ma tahan tööle saada; Li enne-vannaa meijjee nõmat tšäütii mõizaa tüüsee vanasti käisid meie omad mõisas tööl; Po mǜö tǜöllee tšäüzimmä me käisime tööl; K kuza õlõt tüüzä kus sa oled tööl?; J laiskuu peräss ajõttii tüüss vällää laiskuse pärast lasti töölt lahti (aeti töölt ära); V tulin tüöltä tulin töölt; J kase perenaizõõ tüü on nii nätšümätü tüü see perenaise töö on nii märkamatu töö; J ruma tüü ~ gruuboi tüü lihttöö, must töö; Li taran tüü aiatöö; Lu pühä tüü talańjaa eb mee pühapäevane töö ei õnnestu; I õhtago tüüᴅ õhtused tööd; M vot kannii lõppu õzra töö vaat nii lõppes odrakoristamine (odratöö); M kase õltši töö õli lõpõtõttu õled said (pärast rehepeksu) koristatud (see õletöö oli lõpetatud); Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see maatöö (põllutöö); J teh́h́ä tšäsi-tüüt: tšen tšedrääʙ, tšem võrkkoa kuoʙ tehakse käsitööd: kes ketrab, kes koob võrku; M siiz alku tšäsii töö siis algas käsitsitöö; J üvä izä lahs häppiät tüüt ep tee hea isa laps halba (häbitööd) ei tee; Li pilla tüü pahandus; Lu laiska suvvaab lahzõõ tüütä vs. laisk armastab kerget tööd (lapse tööd); J tüü opõin tööhobune; ■ Lu viina teep kõik tüüᴅ viin teeb palju paha; P lõppu lõpussi tetši puhtaa töö lõppude lõpuks tegi puhta töö (= varastas kõik ära). – Vt. ka kaameŋššikaa-, kaŋgastöö-, koiraa-, koiruus-, koto-, kurjaa-, lina-, maa-, mettsä-, niittü-, nurmi-, nussu-, näppi-, oomnikko-, paja-, pilkka-, põlloo-, põlto-, päiv-, pää-, rüis-, sala-, temppu-, tšäsi-, õltši-, õzra-.

töö² Kett. K M S J-Must. (Kr) tüö K L P Po tüü Lu Li J I Ku t́śüü Ku te R-Eur. P tõõ J-Must. Ты́й Ii-reg.1 Тый ~ Те Pal.2, g. ted́d́/ee K M Po -ie ~ teddje Len. ted́j/ee Kett. -e J tejjee ~ teijee Lu teijje M-Set. teggi Kr teie вы; M mitä aźźaa töö ajatta tak̆kaa mis asja te taga ajate?; J kuzapoolla tüü õlitta marjaᴢ kuspool te olite marjul?; K miä tulin tšäümää ted́d́ee tütärtä ma tulin teie tütrele kosja; M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šok̆kaluuᴅ väsüväᴅ teiega saab (nii) naerda, et lõualuud väsivad; M miε võtan i ted́d́et sinne ma võtan ka teid sinna kaasa; Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk. teil kõigil on nina kahe silma vahel (= olete kõik inimesed); K miä tahon üöseissi tšüsüä teiĺee (Al. 28) ma tahan teilt öömaja paluda.

töö- vt. ka tüü-.

töömeeᴢ M Lu (Ja-Len.) tüü-meeᴢ J-Tsv. Lu töömees, tööline, töötegija работник, рабочий; Lu lidnaz õli töömehenn (ta) oli linnas tööliseks; Lu sinussa bõõ millissä tüü-meessä sinust pole mingit töötegijat (töömeest). – Vt. ka tüülin, tüüläin, tüü-tetšejä.

töönik/ka K-Ahl. M tüönikka P (Al.) tüünikka Lu, g. -aa: tüünikaa Lu = töömeeᴢ; Lu tämä on üvä tüünikka ta on hea tööline (töömees); M kase on töönikkod́d́ee liha see on töömeeste liha.

tööpäivä M tööpäev рабочий день; tööpäivä õli oomnikossa õhtogoossaa tööpäev oli hommikust õhtuni.

tööriissa M Li tüüriissa Lu tööriist инструмент, орудие труда.

tööt/oo K, g. -tomaa töötu безработный.

töövätši M Li tüü-vätši J-Tsv. töötegijad, töölised работники, рабочие; M piettii treŋgiitä aluzmeheᴅ. peremmez õli aluzmeeᴢ, a töövätši õltii treŋgiᴅ laevaomanikud pidasid sulaseid. Peremees oli laevaomanik, aga töötegijad olid sulased; Li herra õli paha tüüväelee härra (= mõisnik) oli halb tööliste vastu.

tüh́j-ammatti: tüh́j-ammõtti J-Tsv. tühi töö пустяковина, бесполезное дело.

tüh́jekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ dem. tühi пустенький; ничтожненький.

tüh́j-elo J-Tsv. tühi elu, jõudeelu праздная жизнь.

tüh́jen/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J tühjeneda опустеть, опорожн/яться, -иться.

tühjen/tää: t́śühjentää Ku, pr. -nän, imperf. -nin = tühjettää.

tühjet/se M-Set., g. -tsee vöökoht пояс, талия.

tühjet/tää Kett. M-Set. (K-Ahl.) tüh́jettä J-Tsv. -tääɢ ~ -taaɢ (Ma), pr. -än K M tüh́jeten J, imperf. -in: tüh́jetin J tühjendada опор/ажнивать, -ожнять. – Vt. ka tühjentää.

tüh́juttu J-Tsv. tühi jutt пустой разговор, вздор.

tühj/ä Kett. K L P M Lu Li Ra J I -e (R-Lön.) tüh́jõ J-Tsv. t́śühje Ku tuhe Kr, g. -ää K M Lu Ra J tüh́jää J tühi; asjatu, mittevajalik; tühine пустой, порожний; ненужный, никчёмный; вздорный; праздный; Lu hoŋka, tämä on süämessä tühjä vana jäme mänd (= hong), tema on seest tühi; M bumizõb niku tühjä astia kk. kõmiseb nagu tühi vaat; P ku tühjä mauttši jääb vattsaasõõ, siiz .. vattsakukkõ nõõb laulamaa kui kõhtu jääb tühi soolikas (= kui kõht jääb (pool)tühjaks), siis .. kõhukukk hakkab laulma (= kõht hakkab korisema); M bolttuna on muna, kummaz bõõ põippõa, se on tühjä muna b. on muna, milles pole (= millest ei tule) tibu, see on tühi muna; Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs. tühi kott ei seisa püsti; Lu tätä on tühjäl kotil päh́h́ää räimittü kk. talle on tühja kotiga pähe löödud (= ta on peast põrunud); Lu koorum on tühjä koorem on tühi (= koormat ei ole); M üvä peremmees tühjiillä tšäsiillä metsässä ep tuõ hea peremees tühjade kätega metsast (koju) ei tule; Lu tšako ku varraa kukup tühjäz mettsäᴢ, tuõp pittšä tševäᴅ kui kägu kukub vara tühjas (= raagus) metsas, (siis) tuleb pikk kevad; I kõõs mokoma tühjä aika ni sis voᴅ parkkii da vittsaa tšäüzimmäɢ kui oli niisugune tühi (= töövaba) aeg, siis vaat käisime pajukoort ja (korvi)vitsu korjamas; Li kase õli tühjä aigaa kuluttõmin see oli tühi (asjatu) ajakulutamine; Lu eb mahza tühjää tüütä tehä ei maksa tühja tööd teha; J tühjä teet tallama tühja teed tallama (= käima kusagil asjatult); J tühjä tetšemä mittevajalikku tegema; Lu inemin, ku paĺĺo pajatap tühjää, kläkizeʙ kui inimene räägib palju tühja, (siis ta) latrab; Lu siä liikaa paĺĺo pajatõt tühjää juttua sa räägid liiga palju tühja juttu; Ra isä lei poikaa tühjäss paĺĺaass isa lõi poega tühise (~ tühipalja) asja pärast; Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on täiesti tühine asi; ■ Lu mill on kehno pää, tühjä pää mul on vilets pea, tühi pea; L tühjäd jutuᴅ klatš, tühjad jutud; Lu tühjää jutuu nõssaja ~ tühjää jutuu pajattaja tühja jutu tegija ~ tühja jutu rääkija; J tühjiit juttui(t) bõõ mitä pajattaatši klatšijutte pole vaja rääkidagi; P tämä on tühjä tuulimüllü ta on suur lobiseja (tühi tuuleveski); Lu mee, mee, tühjä müllü mine, mine, (sa) tobu; M tällä on tühjä ammatti ta on logeleja (~ muiduleivasööja). – Vt. ka tüpi-.

tühjä/ine J-Must., g. -izee, pl. -tseᴅ [sic!] J-Must. tühi [?] пустой [?]; tühjätset paikat (Must. 185) (orig.: kupeet, ohimot (ei kulma-ohimot)).

tühjäl/tä: -lt I adv. tühjalt, koormata порожняком; mustalainõ taaz meep tühjält tak̆kaa da nagraʙ (muinasjutust:) mustlane läheb jälle tühjalt järel ja naerab.

tühjä-paĺĺaᴢ (J-Must.) subst. tühipaljas пустяк, пустяковина; žaadnoi inimin eb raatsi kopekka tüh́jä-paĺĺasõ raizgõt ihne inimene ei raatsi kopikat(ki) tühipalja peale raisata; ehan tüh́jess-paĺĺass piä heittüä ega tühipalja pärast pea ehmuma.

tühjäss/i: -iɢ I = tühjää; tühjässiɢ aikaa hävitäᴅ raiskad asjatult aega.

tühjää M Lu Ra asjata, asjatult, ilmaaegu впустую, напрасно; M elä siε murtõõ tühjää õm̆maa päätä ära sa asjata oma pead vaeva; Ra elä kaakata tühjää, ku ed muninnu ära kaaguta ilmaaegu, kui (sa) ei munenud.

tüh́jü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J tühjus пустота.

tühkõhtu/a (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin = tukõhtua; tühkõhtup tšöhäse lämbub köhasse.

tühü/üᴢ L, g. -ü tühi jutt пустословие, вздор; tühüüttä tšülässä älä tuo ära too külast tühja juttu.

tüki/ilooti: -looti Len. suurtükikuul пушеч- ный снаряд; tükilooti tokku sihe avvaa ääree (Len. 297) suurtükikuul kukkus sinna kaeviku äärde.

tük/ki¹ Ja Lu J (Kõ-Len.), g. -ii Ja Lu J suurtükk, kahur орудие, пушка; J sõa-laivoill on tükit pääll sõjalaevadel on kahurid (peal); J kronšõttis tükkiiss ammuta, meile kuuluʙ Kroonlinnas tulistatakse kahureist, meile on kuulda (kuuldub); Ja ammuttii tükkilöissä (Len. 253) tulistati suurtükkidest; J suurõt tükit seissa batariᴢ suurtükid seisavad patareis. – Vt. ka suur-. – Vt. ka tükkü².

tük/ki² [< e?] M Kõ Lu (Li), g. -ii Lu 1. tükk, pala кусок; 2. tükk, eksemplar штука, экземпляр; Kõ lahsai tein viis tükkii lapsi tegin viis tükki; Li hülkejääl sain kaχs-kõlm tükkiε hülgejääl (= hülgepüügil) sain kaks-kolm tükki (hüljest). – Vt. ka puu-. – Vt. ka tükkü¹.

tük/kiä J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -ki J tuksuda (südame kohta) биться (о сердце); süä veel tükib rintoiᴢ süda veel tuksub rinnus. – Vt. ka tukkaa, tukkua, tüksiä, tüksää, tükätä.

tük/kää Ra (J), pr. -äʙ Ra J, imperf. -ki = tük-kiä; Ra süä tükäʙ süda tuksub; Ra elo-iiri tü-käʙ närvitõmblus tuksub (= tuksleb); J elo-iiri tükäp sooniᴢ veri („eluhiir“) tuksub soontes.

tük/kü¹ K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I -k J t́śükkü (Ku), g. -üü P V Lu Li J tük̆küü M -ü J t́śüküü Ku 1. tükk, pala, (põllu)riba кусок, осколок, клочок, ком; полоска, участок (пашни); Lu ku savipata meeb rikkii, tüküd õllaa pataluhguᴅ kui savipott läheb katki, (siis) tükid on potikillud; Li jää lei tükküissi, peeniiss tükküissi (ta) lõi jää tükkideks, väikesteks tükkideks; J tükk on suurõʙ kui pala tükk on suurem kui pala; J kassen tükküz om para·issi viis arššina sittsa selles tükis on parajasti viis arssinat sitsi; Li irress ku sahataa metrii pitukkõin tükkü kui palgist saetakse meetripikkune tükk; Li leikkaa millõ ahtukkõinõ tükkü lõika mulle õhuke tükk (leiba); Lu peen tükkü nurmõss kutsutaa sarka väike tükk põllust, (seda) kutsutakse saraks (= põlluribaks); J massin õmmõltu kõlmõss tüküss rahakott (oli) õmmeldud kolmest tükist; J revitti paperii kahtõõ tükküü rebis paberi kaheks tükiks; Lu paglatšentšä on ühezä tükküzä tehtü pastel on ühest (naha)tükist tehtud; Lu kaŋkain tükkü lõuenditükk; Kõ tükkü lih̆haa tükk liha; J pataluhguu tükkü potikillu tükk; Lu ruuvvoo tüküᴅ aknaklaasitükid; J mullaa tükkü mullakamakas, -tükk; J villaa tükkü villatort; Lu tšivi tükkü kivitükk; Lu puu tükkü puutükk; 2. tükk, eksemplar штука, экземпляр; L seitsie tükküä jäi tapõttui sihie paikalõ (muinasjutust:) seitse tükki jäi tapetuid sellele kohale; P mõnt tükküä näit õli neid oli mitu tükki; K munõi pannass tükküä kõlmõᴅ mune pannakse tükki kolm; Lu müü tahtozimma veijjä kõik kõrrõᴢ, no piti veijjä ühs tükkü kõrrõᴢ me tahtsime viia kõik korraga, aga tuli viia ükshaaval; 3. temp, vemp проделка, проказа; выходка; Lu on tehtü tükkü vällää on tehtud temp; Lu ku kahs entšiä riitõõvõᴅ, tõin tõizõl juttõõʙ: miä ku silla teen tüküü kui kaks inimest riidlevad, (siis) üks ütleb teisele: küll ma sulle teen vembu!; ■ J tädilessaa on tükkü maat menemiss tädi juurde on tükk maad minna; J tükkü aikaa tükk aega. – Vt. ka jää-, kaŋgas-, luu-, nurmõõ-, puu-, toho-, tšivi-.

tük/kü² Ja, g. -üü Ja = tükki¹; ammuttii kõlmõs tüküs kerras (Len. 236) tulistati kolmest kahurist korraga.

tükküi/n J-Tsv., g. -zee J tükiline, tükk- кусковой (сахар).

tükküittää J-Tsv. 1. tükkide kaupa по частям, по кускам; tükküittää niittemä tükkide kaupa (sirbiga) vilja lõikama; 2. tükkidena, tükkideks кусками, по кускам, на куски.– Vt. ka tüküttää.

tükkünää M Lu Li 1. täiesti, päris совсем; M koto põli tükkünää maja põles täiesti (= maani) maha; M tükkünää miä kaŋkõnõn, laskõgaa tšiirep kot̆too ma jään (külmast) päris kangeks, laske kiiremini koju; Li ävviis tükkünää kadus täiesti (ära); Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünää sõkkõa ta natuke näeb, ei ole täiesti pime; Li tükkünää vohma täiesti loll; 2. tervikuna, tervena, kõik полностью, целиком; M menevät tükkünää vällää lähevad kõik välja; Lu emmä või nõssaa tükkünää, piäb leikkoa tüküttää me ei suuda tõsta tervena, tuleb lõigata tükkideks.

tüks/iä J-Tsv., pr. -iʙ, imperf. -i = tükkiä.

tüksähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ, imperf. -äzi: -äᴢ J tuksatada, tuksuma hakata (südame kohta) забиться (о сердце).

tüks/ää -ä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ J, imperf. -i J = tükkiä.

tük/ätä J, pr. -kään, imperf. -käzin = tükkiä.

tükükkõi/n J-Tsv., g. -zõõ tükikene кусочек.

tüküttää Lu tükkidena, tükkideks кусками, на куски, (в куски); leikottii tüküttää lõigati tükkideks. – Vt. ka tükküittää.

tülkkühäntä J-Must. tölpsaba, tölbi sabaga (koer) куцый (о собаке).

tülpek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J nüri тупой; elä han tülpekkaa kurasõkaa leipää lõikka ära ometi nüri noaga leiba lõika. – Vt. ka tülppä, tülppäine.

tülpet/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in = tülpässää; tülpet va izäs kuraᴢ, ni pöllüü saaᴅ tee aga isa nuga nüriks, siis (alles) saad naha peale!

tülp/etä (M), pr. -peneʙ M, imperf. -peni nürineda, nüriks muutuda, nüriks minna притуп/ляться, -иться, затуп/ляться, -иться, тупеть; ku paĺĺo lõikkaaᴅ, sis tülppenep kuraᴢ kui palju lõikad, siis nuga läheb nüriks. – Vt. ka tülppenessä, tülppeüssä, tülppänessä.

tülpis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. nüriks teha притуплять. – Vt. ka tülpettää, tülpässää.

tülppen/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J = tülpetä; ku šipa õtts opõizõ ravvõll tülppeneʙ, siis tehhä uuvvõt šipaᴅ kui hobuseraual kida ots nürineb, siis tehakse uued kidad; vass va ku ihtozin kurasõõ, de jo taaz on tülppenennü alles ma teritasin noa, aga juba jälle on nüriks läinud.

tülppeü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = tülpetä; bulafka õtts tülppeüᴢ haaknõela ots läks nüriks.

tülp/pä Kett. Len. K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Li I -p J-Tsv. t́śülppä Ku, g. -ää P M Lu J 1. nüri тупой; M miä teräsän kurassõõ, täm on aivo tülppä ma teritan noa (ära), see on väga nüri; J tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita; J tülpää teräkaa kuraᴢ nüri teraga nuga; M piäb ih̆hoa saha, mentii kõik piit tülpässi peab sae teritama: kõik hambad läksid nüriks; J teräv tširvez mahzõp tšümme tülppä vs. terav kirves maksab kümme nüri (kirvest); 2. tömp тупой, тупоконечный; Li venneel õli tülppä ahtõri paadil oli tömp ahter; Lu suõl on tülppä häntä hundil on tömp saba; Lu tülpää nenääkaa tömbi ninaga (jalats); Lu tülppä õttsa tömp ots; 3. nürimeelne, rumal, tömp, tönts тупоголовый, глупый; M tämä on nii tülppä ińehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, talle ei hakka külge ükski õpetus; J tülpää arvokaa rumal (tömbi aruga). – Vt. ka tülpekaᴢ.

tülppäi/ne J-Must., g. -zee J = tülpekaᴢ.

tülppämeelellin M nürimeelne тупоумный, тупоголовый, тупой; tülppämeelellin inehmin nürimeelne inimene.

tülppän/essä Lu, pr. -eʙ Lu, imperf. -i = tülpetä; ku vikahtõ tülppäneʙ, taas piäʙ luizgõta kui vikat läheb nüriks, tuleb jälle luisata.

tülpäs/sää M, pr. -än M, imperf. -in nüriks teha затуп/лять, -ить, притуп/лять, -ить; elä ter̆rääkaa kraapi, kraapi kurassõõ sellääkaa, ato tülpäsät kurassõõ ära teraga kraabi, kraabi noaseljaga, muidu teed noa nüriks. – Vt. ka tülpettää, tülpisellä.

tümä J-Tsv., g. -ää meelemärkusetus, oimetus бесчувствие, беспамятство; tümässi tetšemä oimetuks lööma.

tümäk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa pehmevõitu мягковатый.

tümäü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf -zi peh-meks muutuda размягч/аться, -иться.

tüŋ/ke Lu, g. -gee tüügas, tüükapool (näit. vihal, hambal, habemel jne.) комель, корешок, конец (чего-либо); vihall ühz õttsa on ladva, tõin on tüŋke vihal on üks ots latv, teine on tüügas; ammas katkõᴢ, tüŋke jäi hammas murdus, jäi tüügas; vihaa tüŋke viha tüügas; ampaa tüŋke hambatüügas. – Vt. ka tüvi.

tüŋ/ki Lu (M), g. -gee = tüŋke; Lu mill on suuz ühs ammaz i tõin tüŋki, pikkarain vaa mul on suus üks hammas ja teine (on) tüügas, ainult väike; Lu vihaa tüŋki viha tüügas; ■ M kazel mehel on tüŋkeä sellel mehel on (palju) jõudu.

tüŋ/kä Lu J-Must. -k J-Tsv., g. -gää Lu J -gä J = tüŋke; J ammõs tokku väĺĺä, tüŋk jäi hammas kukkus ära, tüügas jäi (järele); J ku et hülkä kaĺĺumõss, ni miä sillõ metlaa tüŋgä ajaŋ kurkkuu kui sa ei lakka karjumast, sis ma ajan sulle luua tüüka (luuakontsu) kurku; Lu vihaa tüŋkä viha tüügas; J loovvaa tüŋk luuatüügas; luuakonts; J parra tüŋgeᴅ habemetüügas.

tünneri M J -er M Тюннери Tum., g. -erii M J tünn, tõrs, vaat бочка, чан, кадка; M õlutta vartõõ, sitä kuttsuas tünneri (puunõu) õlle jaoks, seda nimetatakse vaadiks; M õlud valõttii tünneriisee õlu valati vaati; M õlut kõik lõppu, tünneri tühjä, jäiväd ühed iivaᴅ õlu lõppes kõik otsa, vaat tühi, jäi vaid pärm (põhja); M ahõr lammaz aukko selläs. tünner (Set. 16) mõist. aher lammas, auk seljas? – Vaat; M ühes tünneris kahtalain õlut. muna (Set. 16) mõist. ühes vaadis kahesugune õlu? – Muna; M lihõn tünner, vahtšin varo. sõrmus sõrmõza (Set. 16) mõist. lihast tünn, vaskne vits (võru)? – Sõrmus sõrmes; M õlut tünneri õllevaat. – Vt. ka õlut-. – Vt. ka tunneri, tünnäri, tünnöri, tünnüri.

tünn/i J-Tsv., g. -ii J tünnike бочёнок, кадоч-ка.

tünnis/süä Lu (Ra), pr. -üʙ Lu, imperf. -sü Lu Ra kokku tõmbuda, kokku minna (riide, rõivaste kohta) садиться, осесть (о материале, об одежде); Lu niitit piäp kassaa, siis tämä tünnisüʙ, siis sõpa ennää ep tünnisü (lõime- ja koe)lõngad tuleb (enne kanga loomist) märjaks teha, siis see (= lõng) läheb kokku, siis (sellest kangast õmmeldud) rõivas enam ei tõmbu kokku; Ra õsin uuvvõõ plat́jaa, pezin, i kõik tünnissü, jäi peeness ostsin uue kleidi, pesin (puhtaks), ja kõik läks kokku, jäi väikeseks; Lu se nahka tünnisüʙ see nahk tõmbub kokku; Lu oi ku se sittsa tünnisüʙ oi, kuidas see sits läheb kokku.

tünnisüzmašina Lu vanutamismasin валяльная машина; jõgõperäl õli ühes talos tünnisüzmašina. lõŋkõ kaŋgõz veetii tälle, tämä siiz läpi mašinaa tünnisütti lõŋkõ kaŋkaa. mašinaa väänti õpõnõ Jõgõperäl oli ühes talus vanutamismasin. Villane kangas viidi temale (= peremehele), tema siis masinaga vanutas villase kanga. Masinat ajas ringi hobune.

tünnisüt/tää Lu, pr. -än, imperf. -in vanutada валять (напр. сукно, войлок); lõŋka tünnisütetää jo faabrikkõᴢ, siis sõpa, ku õmmõllaa, siis tämä ep tünnisü lõng vanutatakse juba vabrikus, siis rõivas, kui õmmeldakse (kodukootud villasest riidest), siis see (enam) ei vanu.

tünn/äri K-Ahl. P g. -ärii = tünneri.

tünnör/i (U), g. -ii = tünneri; no siz nõizõp tšäümää, paamma tünnöriisee, valõlõmma, sis paamma porobgat päälee, sis paamma tšiini, vahvassi .. no vot valmiz õluᴅ noh siis hakkab (õlu) käima, (seejärel) paneme, valame vaati, siis paneme prundi(d) peale, siis paneme (vaadi) kinni, tugevasti .. no ja (siis ongi) õlu valmis.

tünnür/i K, g. -ii = tünneri; linnahsõt pantii tünnüriisee linnased pandi käimatõrde.

tüntsähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J kukkuda, prantsatada падать, упасть.

tüpi M Lu J-Must.: M nüt sõizob astia tüpi tühjä nüüd seisab astja täiesti tühjalt; Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on täiesti tühine asi.

tüpitühjä J-Must. tüpi-tühjä M täiesti tühi совсем пустой.

türm/i Lu, g. -ii = türmä; tšen vargassi, pantii türmii kes varastas, see pandi türmi.

tür/mä M Lu (K P Kõ J) -me ~ -m J-Tsv. t́urma Lu (Ku), g. -mää Lu J t́urmaa Lu türm, vangla; vangistus тюрьма; türmäz on rautarešotkaᴅ vanglas on rauast trellid (raudtrellid); Ku t́urmassᴀ i bolnitsassᴀ i surmassᴀ i kerrääläizessᴀ̈ elä keelt́śii vanglast ja haiglast ja surmast ja kerjuseks sattumast ei saa keelduda (ära keeldu!); J türmess pakõnnuit on ajõltu takka vanglast põgenenuid on taga aetud; Kõ st́jopalõõ annõttii kaχs näteliä türmää Stjopale määrati kaks nädalat vangistust; M lahsalailõõ pajatõttii: pel̆laagaa, pel̆laagaa, nii türmää pannaᴢ, a siällä konnaa suppia saatta lastele räägiti: hullake, hullake, siis pannakse türmi, aga seal saate konnasuppi; Lu se inemine ahisattii ~ isutõttii türmää see inimene pandi türmi; J türmez õlõma ~ türmez issuma vangis olema, vangis istuma; J türmes pitämä vangis hoidma; J lasti türmess väĺĺä lasti vanglast välja.

tür/skiä J, pr. -zgiʙ, imperf. -ski pursata изливать, извергать; tüved mette türskiveᴅ rl. tüved mett purskavad.

türskähtää (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) türskähtä- J-Must. = türsähtää; türskähtä nag-ramaa naerma pursata.

türskää Lu, pr. türzg/än Lu, imperf. -in nuuksuda хныкать, всхлипывать; lahs türzgäb laps nuuksub.

türzäht/ää P, pr. -än, imperf -in P pursata, pahvatada (naerma) разразиться (смехом); piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja purskasin (ikkagi) naerma; tämä piti türzähtää nagramaa ta pidi (peaaegu) naerma purskama. – Vt. ka türskähtää.

tür/ä Ra J-Tsv. Ku, g. -ää Ra J peenis, mehe suguti, vulg. türa мужской член; J ehan tämätši türä õõ alkoriitõss võtõttu ei temagi t. ole puuriidast võetud!; Ku meez nurkkaᴢ, türä välläᴢ (Len. 296) mõist. mees nurgas, t. väljas? (Kaljavaat).

tür/ü Ma, g. -r̆rüü leivapudi (kaljas, vees v. piimas leotatud leivapaladest toit) тюря.

tüter vt. tütär.

tüterk vt. t́ütterkka.

tüterlahsi vt. tütärlahsi.

tütisä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) tütise- tudiseda, võdiseda трястись, дрожать.

tütlahᴢ vt. tüttölahsi.

tütrek/kõinõ I, g. -kõizõõ tütreke доченька; meil tuli tütrekkõinõ läsimää meil jäi tütreke haigeks.

tütrikko vt. tüttärikko.

tütrikkõinõ vt. tüttärikkõin.

tüttarka vt. t́ütterkka.

tütterk vt. t́ütterkka.

t́ütterk/ka Ke tüttarka ~ tüttärk~ tütterk ~ tüterk Kr, g. -aa 1. tütar дочь; Kr temma tüterk ihsub temma tüwen tema tütar istub tema juures; 2. Ke tüdruk девушка, девочка. – Vt. ka tütär, tüttärikko.

tüttrikko vt. tüttärikko.

tüttrikkõi/nõ M (Po I), g. -zõõ M = tüttärikkõin; I aa meitä tüttrikkõisia ajõtti tožo aga meid, tüdrukukesi, aeti ka (tööle).

tütt/ärikko Al. Kett. K R L P M Kõ S Ja Po I -erikko K M J I (Kett. Kõ-Len.) -rikko L M Kõ Po J I tütrikko M Kõ S (Len.) Тю́търикъ Pal.1 Тю́ттърикъ K-reg.2 Ii-reg.1 Ти́трико Tum., g. -ärikoo K I -ärikuo P -ärik̆koo Kõ I -erikoo J tüdruk, neiu девица, девушка, девка; K tüttärikko tattarikko, üli ad́jaa üppelikko, pienie pojuo pettelikko rl. tüdruk t., üle aia hüppaja, väikese poisi petja; K kukkajeekaa tüttärikkua peettii ilozass punapõselist tüdrukut peeti ilusaks; L tüttärikot kraazgattii munõi kõltazõssi tüdrukud värvisid mune kollaseks; M tütterikko pojookaa guĺĺaitaʙ tüdruk käib poisiga; Po pojo i tüttärikko tahtovad nõisa naisii poiss ja tüdruk tahavad abielluda; I tüttärikoo emä antõ poj̆joo emälee rät̆tee tüdruku (= mõrsja) ema andis poisi (= peiu) emale räti; S se senell vootta eb mee mehelee, jääp tütrikossi see ei lähe sel aastal mehele, jääb neiuks; M tämä õli kazvannu tütrikko jo ta oli juba vanatüdruk; P tämä jääb vanass tüttärikoss ta jääb vanatüdrukuks; J tuutu, tuutu, tüttrikko lassa, veel parõpassi kui poikalassa rl. t., t., (äiutan) tütarlast, veel paremini kui poisslast. – Vt. ka vana-. – Vt. ka tüttö, tütär.

tüttärikko-druška K-Al. pruuttüdruk, pruutneitsi подружка (на свадьбе); siz tüttärikko- druška nõõb i viiäs tõisõõ rihee süömää, isuttaas lavvaa tagaa (Al. 31) siis tõuseb pruuttüdruk ja (pruut) viiakse teise tuppa sööma, pannakse laua taha istuma.

tüttärikkolahsi ~ tüttärikklahs ~ tüttärikkolahs ~ tütterikkolahs M tütarlaps, tüdruk девочка; ku õli pojolahs, siis pantii goluboi lintti, a ku õli tüttärikkolahs, siis pantii rozõvõi lintti kui oli poeglaps, siis pandi (ristimisel kaelaristile) helesinine pael, aga kui oli tütarlaps, siis pandi roosa pael; tüttärikklahzõt tožõ tšäüsiväd eittsee ku bõllu poikai tütarlapsed käisid ka õitsil, kui polnud poisse. – Vt. ka tüttölahsi, tütärlahsi.

tüttärikkõi/n K L P -nõ L M tüttrikkõin M tütterikkõinõ ~ tüttrikkõinõ I tütrikkõinõ (I), g. -zõõ tüdrukuke девочка, девчоночка; L lahzõt koppiuttii ühtie tüttärikkõizõd i pojokkõizõᴅ lapsed kogunesid kokku (ühte), tüdrukukesed ja poisikesed; K ku on taloza pojokkain dali tüttärikkõin, niku vuotta kahõsaa dali ühesää (Al. 23) kui on majas poisike või tüdrukuke, nii aastat kaheksa või üheksa (vana); I meitä tüttrikkõisia ajõtti tožo meid, tüdrukukesi, aeti ka (tööle); K üφs tüttärikkõin õli piikonna üks tüdrukuke oli teenijatüdrukuks; M kõõz miε veel õlin tütrikkõizõnna kui ma olin alles tüdrukuke. – Vt. ka tütökkõin, tütökkäin, tütükkõin.

tüttärikoo-lahsi: tüttärikuo-laχsi P vallaslaps, tüdrukulaps внебрачный ребёнок.

tüttärk vt. t́ütterkka.

tüt/tö K R L P Kõ-Len. S Lu Li Ra J (M) t́śüttö Ku Тютте Pal.1, g. -öö Lu Li J -üö K t́śütöö Ku 1. tüdruk, tütarlaps, neiu, tüdruk(uke) девушка, девочка, девка; Lu kõik müü tšäütii splaavaᴢ, naizõd i tütöt tšäütii splaavaᴢ me kõik käisime (palgi)parvetusel, naised ja tüdrukud käisid parvetusel; Lu näd ihassu, meijjee poigal näüttiis se tüttö näe, armus, meie pojale meeldis see tüdruk; Lu kumpa tüttö on kozittu, se on pulmijõõssaa kihlolliin tüdruk, kes on kositud, see on pulmadeni mõrsja; J tütöll piäb õll õma kunni tüdruk peab oma au hoidma (tüdrukul peab olema oma au); Lu tüttö isub riheᴢ, kassa on kujal? ahjo i truba mõist. tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten; Lu tüttöjee tüven tšävvä ehal käia (tüdrukute juures käia); Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas; Ku parep on hüvää t́śütöö ikkun nallᴀ maatᴀ, ko pahaa t́śütöö kainaloᴢ vs. parem on hea tüdruku akna all magada kui halva tüdruku kaenlas; Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ kk. (kui) pillasid põlle eest, teed tüdrukuna lapse; Lu parõp on märännü tütöö elo ku naizõõ üvä elo vs. parem on vilets tüdrukuelu kui naise hea elu; Lu kõikkaa noorõpi jäi tütössi kõige noorem (tütar) jäi tüdrukuks (= vallaliseks); J miε jäintši vanass tütöss ma jäingi vanatüdrukuks; Lu tüttö ku onõ jo rohkaap kõlmõtšümmettä vootta, siiᴢ jutõllaa: helähtänüt tüttö kui tüdruk on juba üle kolmekümne aasta vana, siis öeldakse (tema kohta) vanatüdruk; 2. tütar дочь; I emä lugõttõli i tüttö lugõttõli (pulmas) ema itkes ja tütar itkes; M möö nõisimma veel elämää i tetšemää tüttöjä me hakkasime veel (koos) elama ja tütreid tegema; Lu tütöt pitävät tätä kehnossi vaariᴢ tütred ei hoolitse tema eest; Lu näil õli kõlmõt tüttüä neil oli kolm tütart; Lu minuu tüttö minu tütar; J no kül miä nüt saan kunigaa tütöö enelee, mehele no küll ma nüüd saan kuningatütre endale naiseks; J isä meni aptekkii tooma tütöle ĺekarstva isa läks apteeki tütrele rohtu tooma; Lu õlimma saattamas tädii tüttöä olime saatmas täditütart. – Vt. ka enne-, kazvo-, naiso-, ris-, vana-, võõras-. – Vt. ka tüttärikko, tütär.

tüttölahsi Lu tüttölahs Ra J-Tsv. tüttö-lahs J-Tsv. tütlahᴢ Ra = tüttärikkolahsi (alaealine) tütarlaps (несовершеннолетняя) девочка, ребёнок; Lu lassa ku risitettii, kõ õli tüttölahsi, sis pappi anti rissõmalõ kui last ristiti, kui oli tütarlaps, siis preester andis ristiemale (hoida); Ra kumpa tüttölahs on emmää, se eb õõ tšaslivõi see tütarlaps, kes on emasse, see ei ole õnnelik.

tüttöpar/ka: -k ~ tüttö-park J-Tsv. tüdruk vaeseke девочка-бедняжка; nii meni laizgõssi tüttö-park, jot ep kehta i maat metlõt tüdruk vaeseke on läinud (läks) nii laisaks, et ei viitsi põrandatki pühkida; aissiä tüttö-park, õõd nii kerkämeeliin niku tuulikko oh sina, tüdruk vaeseke, oled nii kergemeelne nagu tuulepea.

tüttöpää Lu Ra vallaline naine, tüdruk незамужняя женщина, девушка; Ra üφs tütär on veel tüttöpää üks tütar on veel vallaline.

tüt/är Al. Kett. Len. K R L M Kõ S Po J I (P V Lu-Must.) -er J (M Kõ Po I) Тю́тере Pal.1 Тютерь Tum., g. -täree K L S Po I -tärie L V -teree M J 1. tütar дочь; J süntü noorikollõ tüter sündis noorikule tütar; M laχsaita meillä nellä tütärtä lapsi on meil neli tütart; L antõ tämä õmaa tüttäree mehele portnoilõ ta andis oma tütre rätsepale mehele; R tütär ittši emälee i izälee ühel viittä tütar itkes (pulmas) emale ja isale ühtemoodi; M tütär lentämä võõrastütar; 2. hrl. pl. tüdrukud (neiud) девчата, девушки, девицы; I noorikkõ isuʙ lavvaa tağgaa tüttäriikaa pruut istub laua taha koos tüdrukutega; Kõ jõka õhtago tüttäret tšäütii isuta-tal̆loo töökaa igal õhtul käisid tüdrukud istjatel (käsi)tööga; M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel emapiim on huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama; R tšülä poisit poolet velljet tšülä tüttäret sõsaret (Eur. 39) rl. küla poisid poolvennad, küla tüdrukud õed; M min̆nua võtti tütterii aikaa tšäessä tšiin ta võttis mul tüdrukute juures(olekul) käest kinni; I tüttäree suku õli kutsuttut tubakkoilõõ tüdruku sugulased olid kutsutud kihluspeole. – Vt. ka tüttärikko, tüttö. – Vt. ka rissi-.

tütärlahsi M Li tütärlahs M tüterlahsi J = tüttärikkolahsi; J peenet tüterlahzõᴅ väikesed tüdrukud.

tütärlentämä K-Ahl. M tütär-lentämä J tütärlentemä M võõrastütar падчерица; M õli emintimällä õma tütär i tütärlentemä oli võõrasemal oma tütar ja võõrastütar.

tütökkõi/n Lu J (Li Ra), g. -zõõ Lu = tüttärikkõin; Lu mehel ja naizõl õli tütökkõin i poikanõ mehel ja naisel oli tüdrukuke ja poisike; Lu meil on naapuri tütökkõin, nii kõvassi pellaab eb õõ paikõll meil on naabritüdrukuke, nii kõvasti hullab, ei ole (= ei seisa) paigal.

tütökkäi/n (I) t́śütökkäin Ku, g. -zee = tüttärikkõin; I ühellä pikkaraizõlla tüttökäizellä [= tütökkäizellä] kõrraza nõisivad ampaat suuza ühel väikesel tüdrukukesel tulid hambad (ühe)-korraga suhu; Ku sis t́śütökkäin kiĺĺu žutškaa appii siis tüdrukuke hüüdis Žutškat (= koera) appi; Ku peen t́śütökkäin väike tüdrukuke.

tütükkõi/n Lu, g. -zõõ Lu = tüttärikkõin; tütükkõin õli izää liittsaa tüdrukuke oli isa nägu.

tüv/ee K M S Ra J I -ie K R L P tüv̆vee M Kõ vdjI I -vee Ja-Len. Po Lu Li I -e K-Ahl. J-Must. J-Tsv. tiwi Kr 1. postp. juurde к (кому, чему); I mustalainõ starik̆kaa tüv̆vee meni mustlane läks vanamehe juurde; K opõzõd veetii tšerikoo tüvee hobused viidi kiriku juurde; Po tullaz lavvaa tüvvee tullakse laua juurde; M kuhilailla kui nävät tuultuzivaᴅ, siiz väitimmä riigaa tüv̆vee napurikkoosõõ kui need (= rukkivihud) hakkides tuuldusid (kuivaks), siis vedasime (need) rehe juurde auna; I sis meeväᴅ vezilee, kaivoo tüv̆vee vezilee (pulmakomme:) siis lähevad (pruut ja peigmees) vett tooma, kaevu juurde vett tooma; Lu i lehmää tüvvee kooli, i lehmää tüvvee jäi ja lehma juurde (lauta ta) suri(gi) ja lehma juurde jäi; 2. adv. juurde, lähedale, ligi близко, ближе; L mentii tüvie vaattamaa mindi juurde vaatama; K rissintsä makausõlla ležiʙ. pojo meni tüvee, iĺĺakkoozii juttõõb tälle ..(Al. 10) ristiisa lesib lavatsil. Poiss läks juurde, ütleb talle vaikselt ..; J tuõ jurmõpõssi tüve, elä õõ nii ropkoi tule julgemini ligi, ära ole nii arg; M i siz on mokom, etti õm̆maa va perennaissa lazzõʙ tüv̆vee ja siis on (see lehm) niisugune, et ainult oma perenaist laseb lähedale; M nii on kor̆rõa, elä tuõ tšennii tüv̆vee on nii suureline, (et) ärgu tulgu keegi ligi; J taivaa riikki on tüve tullu (Must. 152) taevariik on ligi tulnud. – Vt. ka tüvene.

tüv/eesee K-Al. -iesie P postp. juurde к (кому, чему); K meneb izää tüveesee (Al. 10) läheb isa juurde; P ize menid dabušnikaa tüviesie ise läksid hobusekarjuse juurde.

tüwen vt. tüvenä.

tüvene [sic!] Lu-Must. postp. juurde к (чему); ajõi lafkaa tüvene õposõ (Must. 158) ajas hobuse poe juurde. – Vt. ka tüvee.

tüve/ntä: -nt P postp. = tüveä; meni minuu tüvent vällää läks minu juurest ära; tuli kerääjε tšääpää tüvent vällää tuli kerjus haua juurest ära.

tüve/nä Al. Kett. K R-Eur. P J-Must. I -nnä Al. K M Ja-Len. -nne J -nn K L P M Po Ra J -n P M Lu J-Must. I tüwen Kr 1. postp. juures у, около, возле, рядом; K lõõkuu tüvenn tantsittii kiige juures tantsiti; M azõlautoo on rihezä pliitaa tüvennä nõuderiiul on toas pliidi juures; M bimizeb niku tšimo kõrvaa tüvenn piniseb nagu mesilane kõrva juures; Lu tämä tšäi tüttöjee tüven χolostoin ta käis tüdrukute juures vallalisena; 2. adv. juures рядом; Po tüvenn seistii seisti juures.

tüves/sä: -s L postp. juurest, kõrvalt от; ženiχaa brüŋgä nõizõb ženiχaa tüvess vällεä peigmehepoolne pruutneitsi tõuseb peigmehe kõrvalt üles. – Vt. ka tüveä.

tüv/etä [?]: -öt K-Ahl. postp. = tüveä.

tüv/eä K-Ahl. P -viä Li -vää ~ -vä J-Tsv. postp. juurest от (кого, чего); P tuli lautaa tüveä tuli lauda juurest; Li õpõn tuli škouluu tüvviä hobune tuli kooli juurest; J lähen vällää sinuu tüvvää lähen sinu juurest ära; J miä näin sinnua kapakaa tüvvää rl. ma nägin sind kõrtsi juures(t). – Vt. ka tüventä, tüvessä.

tüv/i Kett. M Lu Ra J (L P) t́śüvi Ku, g. -ee Lu J -ie L -e J-Tsv. 1. (puu) tüvi ствол (дерева); M puulla on tüvi i ladva, tüvessä on paksu puu puul on tüvi ja latv, tüvest on puu jäme; J tüvess teemme irre, a ladva sahamm algossi tüvest teeme palgi, aga ladva saeme küttepuudeks; J pani velikana tüvee pihalõõ, a portnoi võtti issuz ladvaa pääle (muinasjutust:) hiiglane võttis (puu)tüve õlale, aga rätsep võttis (kätte ja) istus ladva peale; Kett. puu tüvi puu tüvi; 2. tüvik, tüügas, tüveots корешок, комель; Lu vihgot pantii pissüü, tüvi allõ, ladva pääl vihud pandi püsti, tüügas alla, latv üles; M jeka vihko tüvessä liikutattii, etti sis täm tšiireep kuivaʙ iga (partel kuivavat) vihku liigutati tüükast, et siis ta kuivab kiiremini; P iestää tappaass ladvaᴅ, sis tüveᴅ esiteks pekstakse (viljavihkudel) ladvad, siis tüükad; Lu tüvessä võtõtaa tšiini ja räimitää ladvoja (rukki rabamisel) võetakse (vihul) tüükast kinni ja rabatakse latvu; J ku jäi tüvi üleᴢ, sis läsimää jääᴅ (ennustamisest:) kui (saunakatusele visatud vihal) jäi tüügas üles, siis jääd haigeks; J sütšüz nõistii jakamaa. meez võtti ladvõᴅ, karu võtti juurõᴅ, tüveᴅ (Mäg. 142) (muinasjutust:) sügisel hakati (kapsaid) jagama: mees võttis ladvad (= kapsapead), karu võttis juurikad, tüükad; Lu vitsall on ladva õttsa i tüvi õttsa vitsal on ladvaots ja tüveots (tüügas). – Vt. ka tüŋke.

tüvik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tüüakas, jässakas, jämeda tüvega стволистый, плотный, комлистый (о дереве).

tüvipuu Lu kõrge v. ilusa tüvega puu дерево с высоким красивым стволом.

tüvviä, tüvvä, tüvvää vt. tüveä.

tüü vt. töö¹, töö².

tüü- vt. ka töö-.

tüük/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J töökas, hoolas старательный, прилежный, работящий.

tüüli/n (J) -in J-Tsv., g. -zee: -izee J tööline рабочий, работник; lidnõz on kahs sataa tüüttä tüüliss linnas on kakssada töötatöölist. – Vt. ka töömeeᴢ.

tüüläi/n Lu (Li) -ne Lu, g. -zee Lu tööline; sulane (purjelaevas) рабочий, работник; батрак (на паруснике); Li aluzmehel õltii tüüläizeᴅ, tüütä tehtii siäl purjelaeva omanikel olid sulased, (need) tegid seal (= laeval) tööd; Lu tämä kutsub ommaa tüüläissä ta kutsub oma sulast (töölist); Lu kuulin tüüläin kuuline sulane (üheks kuuks või kuude kaupa palgatav sulane). – Vt. ka töömeeᴢ.

tüün/i Kett. K-Ahl. R-Reg. P M Ja-Len. Lu Li J t́śüüni Ku, g. -ii J 1. vaikne, tuuletu тихий; безветренный; J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu; P kõõz on tüüni õhtago, sis tihut survovaᴅ kui on vaikne õhtu, siis kihulased suruvad (= lendlevad tihedas parves); Lu tüüni meri, lainõid ebõ·õ vaikne meri, laineid ei ole; Lu merez on nii tüüni vesi niku razva meres on nii vaikne vesi nagu rasv; Lu õli tüüni oli vaikne (ilm); Lu ku rautvitsad viŋkuvaᴅ tüünillä, se tääp tuulta kui (telefo-

ni)traadid undavad vaikse ilmaga, (siis) see ennustab tuult; J tuulõll seiliikaa mentii merele, tüünill airojeekaa tuulega mindi purjedega merele, vaikse ilmaga aerudega; 2. vaikne, tasane, leebe (inimese kohta) кроткий, смирный, молчаливый (о человеке); R idgeb tüüni tüttörikko kallutelob [= kaĺĺuttõlõb] pittšakassa veneezä vuottavaaza (Reg. 44) rl. nutab tasane tütarlaps, karjub pikapatsiline lekkivas paadis.

tüünis/süä Lu J, pr. -üʙ Lu, imperf. -sü Lu J 1. vaikseks jääda, rahuneda утих/ать, -нуть, успок/аиваться, -оиться; Lu perrää tormii tüünisüʙ pärast tormi jääb vaikseks; J ilma tüünissü ilm jäi vaikseks; 2. fig. raugeda, väsida (hobuse kohta) замаяться, устать (о лошади); Lu õpõn ku algab vässüä, siiz jutõllaa: õpõn algap tüünissüä kui hobune hakkab väsima, siis öeldakse: hobuse jõud hakkab raugema.

tüün/tüä Lu, pr. -üʙ Lu, imperf. -tü vaikseks jääda, rahuneda утих/ать, -нуть, успок/аиваться, -оиться; perrää suurõõ tormi meri algõp tüüntüä pärast suurt tormi hakkab meri rahunema; ilma tüünüʙ ilm muutub vaikseks.

tüü-palk/ka: -k J-Tsv. töötasu зарплата.

tüü-rihi Lu töötuba рабочая комната; мастерская.

tüürä vt. airo-.

tüü-tetšejä (J-Tsv.) töötegija труженик, работяга; ep sinuss tüü-tetšejä tuõ, sinuss va saap päält-kattsojõ ei sinust töötegijat saa, sinust saab ainult pealtvaataja. – Vt. ka töömeeᴢ.

tüütetševä Li (usinalt) töötav, püüdlev (усердно) работающий, стремляющийся; ku on ahnõs, see jo on kõvassi tüütetševä, .. jõka paikkaᴢ ühel viittää ahnõsõp teχ́ χ́ ä kui (inimene) on püüdlik, (siis) ta ju töötab kõvasti, .. igal pool ühtviisi rabab teha.

tüütšimolain Li töömesilane рабочая пчела.

tüütüttäj/ä (R-Reg.) tüü(üttäjä (K-Al.), g. -ää fig. ema, vaigistaja, rahustaja (ema hellitus-

nimi rahvalaulukeeles) успокоительница (ласкателькое обращение к матери в народных песнях); K vai en tullu lahzõssi, laukojõizõni, tüttäress, tüü(üttäjäni? (Al. 43) rl. või ma ei tulnud lapseks, mu emake (pesijake), tütreks, mu vaigistaja?; R vottaka minua vottajäni tütär tüütüttäjäni kainaloz kazvattajani (Reg. 21) rl. (itkust vanemate haual:) võtke mind, mu kosija (= toonela), (olen) oma ema tütar, oma kasvataja kaenlas.

tüütüttäjäi/n (R-Lön. R-Reg.), g. -zee dem. ← tüütüttäjä; vai en ollu lahzi laukojeizolleni, vai en ollu tütär tüütüttäjäiseni (Reg. 30) rl. või ei olnud ma laps oma pesija(kese)le, või ei olnud ma tütar oma vaigistaja(kese)le?

tüütüt/tää (R-Lön.) -tä R-Reg. tüü(üttää (K-Al.), pr. -än, imperf. -in vaigistada, rahustada успок/аивать, -оить; R enneni tüütütettü (Lön. 184) rl. mu ema vaigistatu (laps).

ublik/aᴢ P M Kõ Li Ra J (Lu I) -as K-Ahl. M-Set. -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa P M Kõ Lu Ra J -ka J oblikas, hapuoblikas щавель; M ublikkaal kazvaaz ublikkaa varrõᴅ, niitä süüvväᴢ, lahzõd ain korjataz niitä koko pärähmäᴅ oblikal kasvavad oblikavarred, neid süüakse, lapsed aina korjavad neid terved sületäied; Lu ublikõz i prökkö kazvovõd ühel aikaa, perrää ublikõz meep kõvassi, ennää ep kõlpaa oblikas ja põldosi kasvavad (kevadel) samal ajal, pärast oblikas läheb kõvaks, enam ei kõlba (süüa); Li ku ublikas kukitsõʙ, sis toop se marjapää kui oblikas õitseb, siis tuleb see oblika õisik; J põltikassa seimmä ja ublikass nõgeseid sõime (= keetsime) ja oblikaid; J ublikkaiss keitetä makuza rokka oblikatest keedetakse maitsvat (oblika)suppi; I kane ublikkaat kalliissiɢ petterizä mahsaaɢ piäʙ; vet́ tšüläzä näitä ep piäg õssaaɢ, meed niitüle i korjaaᴅ nende oblikate eest tuleb Peterburis kallist hinda maksta; külas ju neid ei tule osta: lähed niidule ja korjad; M Kõ J opõzõõ ublikaᴢ hobuoblikas; Ra marjapää ublikaᴢ õitsev hapuoblikas, oblika vars koos õisikuga; P ublikkaa pudgõᴅ hapuoblika varred; P ublikkaa pudgõõ marjaᴅ hapuoblika õisik; ■ M jänessee ublikkaaᴅ jänesekapsad. – Vt. ka jänessee-, opõzõõ-, rissi-. – Vt. ka ublikka-roho, ublikkavarsi.

ublik/ka M Kõ S Lu -k Ra, g. -aa S = ublikaᴢ; M näissä ublikaissa tehäs suppia, ublikka rokkaa nendest oblikatest tehakse (= keedetakse) suppi, oblikasuppi; M opõzõõ ublikka hobuoblikas; Ra maripää ublikk õitsev oblikas, oblika vars koos õisikuga; M ublikka varrõᴅ oblikavarred; oblikad.

ublikka-lehto I rabarber ревень.

ublikka-roho I = ublikaᴢ.

ublikkarokka M oblikasupp щавелевые щи.

ublikkavar/si M S -ᴢ Kõ ublikvarsi M-Set. oblikavars; oblikas щавелевый стебель; щавель. – Vt. ka ublikka.

ubork/ka (Lu) -a Lu, g. -aa Lu koristamine, kodukorrastus уборка, наведение порядка; miä piin uborkkaa üvässi ~ miä piin kõvassi uborkaa ma pidasin kodu hästi korras ~ ma pidasin kõvasti puhtust ja korda.

uborno/i ~ ubõrnõi Lu, g. -i käimla, väljakäik уборная; nuužnikka om märännü sõna, nüd jo kutsumm kõik ubõrnõi peldik on halb sõna, nüüd juba kutsume kõik käimlaks; piäb mennä ubornoisõõ tuleb minna väljakäiku.

ubõtk/u (I), g. -uu kahju; kahjum убыток; mitä meilä õli ubõtkua, sõvvõrta leeb i näile ubõtkua kuivõrd (mis) meil oli kahjumit, seevõrra saavad ka nemad kahju.

uchs vt. uhsi.

udal/a L, g. -aa uljas, ülemeelik удалой; aissiä kalina aissiä malina aissiä udala minuu pää (muinasjutust:) oi sina, lodjapuu, oi sina, vaarikas, oi sina, minu uljas pea.

udalo/i J, g. -i = udala.

udareń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J rõhk ударение.

udjugoittaa vt. ut́jugoittaa.

ud́jugõ vt. ut́juga.

ud́julai/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ utt-tall, utetall, emane lambatall ягнёнок (самка). – Vt. ka uukkulain.

udobno/i J-Tsv., g. -i J mugav, sobiv удобный, уютный; koto on tehtü udobnoisõ paikkaa: vesi, metts, põlloᴅ, kõig on litši maja on tehtud sobivasse kohta: vesi, mets, põllud, kõik on ligi.

uehsarwiń Kr ühesarveline, ühe sarvega однорогий.

ueśsa vt. õsa.

uesteistum vt. ühstõššõmõtta.

ufatka vt. uffatka.

uff M interj. puhh, võeh ух, у.

uff/atka L P Po -etka (Ku) ufat/ka P -k J-Tsv. uhvatka Ränk M Kõ Lu J-Must. (Al.) uhuvõtka (Li) uhvatta ~ uhvotta I uffakka (Salm.1 773), g. uffatkaa L P ufatkaa J uhvatkaa Lu potihark ухват; ухватка; J ufatkaka võtõta patoit ahjoss potihargiga võetakse potte ahjust välja; Li a se on ahjonurkkõ nät se. sihe panna uhuvõtkõd ja ni avud aga see on ahjunurk, näe see (ahju ees). Siia pannakse potihargid ja nii (ka) ahjuluuad; K tšüzüp tšülädne naine, satšip naine naapuraine, mitä teillä riielti. Sie vassaa vassaõõle: ripilade riitelivat, uffakat kolkaza kolizivad (Salm.1 772 – 773) rl. küsib külanaine, pärib naabrinaine: miks teil riieldi? Sina vasta: ahju-

roobid riidlesid, potihargid nurgas kolisesid; P i valo aŋkoikaa i ripiloikaa, uffatkoikaa i säbliikaa i kokkõikaa, lapijõõkaa, kanõ õlivat sõtavärkiᴅ ja sõnnikuharkidega ja ahjuroopidega, potiharkidega ja pannikonksudega ja kartulikookudega, labidatega (võideldi), need olid (nende) relvad; P uffatkaa aara potihargi haru.

ugleikka, ugĺeikka vt. ukleika.

ugurit/tsa M Lu Li J (S) -sa M-Set. -ts K-Vilb. L-Vilb. S J-Tsv. ugrittsa K L P Lu Ra ugurttsa Ra ogurittsa Lu ogruttsa I ogurttsa (Kõ I), g. -saa M J ugritsaa L P Lu Ra ugurtsaa Ra ogrutsaa I, pl. Огурицатъ Tum. kurk огурец; M ugurittsa kazvap peentärill kurk kasvab (= kurgid kasvavad) peenrail; M uguritsad alkõvad jo nen̆niä laskõa kurgid hakkasid juba tärkama (~ idusid välja ajama); Lu ku ohtago tuõp, piäb valamaa mennä ugurittsoi, eb raatt-sinu jumala vihmaa antaa tänävä kui õhtu tuleb, peab kurke kastma minema, ei raatsinud jumal täna vihma anda; J võta leik de valõlõ uguritts peentereᴅ võta kastekann ja kasta kurgipeenrad (ära); J parnikkaza kane uguritsat kõvassi rohottustii need kurgid kasvasid kasvuhoones väga umbrohtu täis; J uguritsaa lehod om paĺĺassi süütü kurgilehed on täiesti paljaks söödud; J uguritsad eväd etene, kõlttsõss leeväᴅ kurgid ei edene, lähevad kollaseks; J tšülm om pannu uguritsaᴅ, daaže eväd i ilmustu (~ nõistu) külm on kurgid ära võtnud, nad isegi ei tõusnud üles; Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (jäätas) kurgid ära; I ragõh särki ogrutsaᴅ rahe purustas kurgid; J miä ison kõvassi ugurittsaa, mill on iso ugurittsaa ma tahan väga kurki süüa, mul on isu kurgi järele; J ugurittsaa siz vass nõissaa süümää, ku pappi siunaaʙ kurke (kurki) hakatakse alles siis sööma, kui papp neid õnnistab; P tšülmäz rihes piettii talvõll ugritsaᴅ, kapusaᴅ, maamunaᴅ (vadja tare) külmas (tare teises otsas asuvas, harilikult küttekoldeta) toas hoiti talvel (hapu)-kurke, kapsaid, kartuleid; I miä tah̆hoo talvõssig ogruttsoo soolataɢ ma tahan talveks kurke soolata; Lu uguritsat happanoitõtaa kurke hapendatakse; J uguritsat hõmõttustii (hapu)kurgid läksid (pealt) hallitama; P ühez dvorttsaza ilmaa uφsiitta i ilmaa akkunoitta kui mõnt tuhatta entšiätä. se on ugrittsa mõist. ühes lossis, ilma uste ja ilma akendeta, (on) mitu tuhat hinge? – See on kurk; M ku on taaria, sis pannas taaria, ku bõõ, siz vettä, sveežaa ugurittsaa i vot se on tšülmä suppi kui on taari, siis pannakse taari, kui pole, siis (pannakse) vett, värsket kurki, ja vaat see on(gi) külm supp; Lu sveeža ugurittsa ~ värski ugurittsa värske kurk. – Vt. ka hapo-.

ugurittsabotška M kurgitünn бочка для огурцов; vot ugurittsabotška. sis vot siiniä soola-taᴢ, tožo botškaa vaat (on) kurgitünn. (Ja) siis vaat soolatakse seeni, samuti tünni.

ugurittsalännikko M Li = ugurittsabotška; Li siz õli võilännikko, hapopiimälännikko, ugu-rittsalännikko i kapuslännikko siis oli (aidas) võilännik, hapendatud kohupiima pütt, kurgitünn ja kapsatünn.

ugurttsa vt. ugurittsa.

uhaa·živoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in = uhažoittaa.

uham/a Lu Li -õ J-Tsv., g. -aa Li J auk, lohk (teel) ухаб, ухабина, рытвина, яма; J iĺĺa: ajad rattaad uhamaa, paat koorõma ümper (sõida) aeglaselt! Ajad vankri auku, ajad koorma ümber; Li siεll on paĺĺo uhamiita teell seal on palju auke teel. – Vt. ka uhava.

uhamik/aᴢ Lu, g. -kaa = uhamikko.

uhamik/ko Li J-Tsv., g. -oo J auklik (tee kohta) ухабистый; J elä paa opõzõlõõ suurt koorõma, tee on uhamikko ära pane hobusele suurt koormat (peale), tee on auklik; J sütšüzüll on nii uhamikko tee, jot ed julkõ lidnasõ aja sügisel on nii auklik tee, et (sa) ei julge linna sõita. – Vt. ka uhavikaᴢ, uhavikko.

uh/ar¹ K-Ahl. K-Set. M -ara [?] M-Ar., g. uht/arõõ K M -õrõõ M udar вымя; M lehmäl on uhar, uhtõrõz on nännäᴅ, nellä nännää lehmal on udar, udaral on nisad, neli nisa; M eezä lühsämissä miä pezin puhtaassi uhtarõõ i pühtšizin puhtaakaa šižgaakaa enne lüpsmist ma pesin udara puhtaks ja pühkisin puhta lapiga üle; M õõrtaa uharta udarat sõõrutada (= hõõruda); M piimä õrastaab uhtarõõsõõ piim sõõrdub udarasse; M nät ku on rinnakaᴢ, rinnat suurõd niku lehmää uhtõrõᴅ näe kui rinnakas (naine), rinnad suured nagu lehma udar(ad). – Vt. ka utar, utarõ.

uha/r² I, g. -raa [?] uljas, vahva удалой, ухар-ский; siä õõt kõvassig uhar sa oled väga uljas.

uharti vt. uhõrti.

uhartõ/õ Kett., pl. -mõᴅ Kett. = uhõrti.

uhažoit/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in kurameerida ухаживать. – Vt. ka uhaa·živoittaa.

uha/ta: -t J-Tsv., pr. -aʙ: -ʙ J, imperf. -zi kajada отда/ваться, -ться (о звуке); metts uhab vassaa mets kajab vastu.

uhav/a M I (K-Al. R-Eur.), g. -aa 1. auk, lohk (teel) ухаб, ухабина, рытвина, яма; M nätko on kehno tee, suurõd uhavad on näe, kui vilets tee on, suured augud on (sees); M vot välissä koorma issuub nii süväle uhavaa, et saa kuiniid vällää nõssaa vaat vahel vajub (istub) koorem nii sügavale auku, (et) sa ei saa (seda) kuidagi välja tõmmata (tõsta); M uhavikko tee, uhavia paĺĺo auklik tee, auke (on) palju; I meilä siinä tšüläzä ovat teed mokomad rikottuuᴅ, uhavat ta kõittši meil siin külas on teed niisugused rikutud, augud ja puha; M egle õltii veel uhavat täünä vettä, a tänän tšülmä kõik porotti eile olid lohud veel vett täis, aga täna jäätas külm kõik; R matka oli pittša, tee retusa tee umpi uhavat suuret (Eur. 43) rl. teereis oli pikk, tee porine, tee umbes, augud suured; 2. lomp лужа; M hoikka jää on uhavod́d́e päällä õhuke jää on lompide peal. – Vt. ka uhama.

uhavik/aᴢ I, g. -kaa = uhamikko; tee on roojakaᴢ, uhavikaᴢ tee on porine, auklik.

uhavik/ko K-Ahl. M, g. -oo = uhamikko; M uhavikko tee, suurõd uhavaᴅ auklik tee, suured augud (on sees).

uhdduh vt. utu.

uhduᴅ [?] vt. uhzuᴅ.

uhese vt. ühsi.

uhi/na: -n J-Tsv., g. -naa J õhin, ind усердие.

uhin/alla: -õll J-Tsv. (kellegi) uhal, (kellegagi) võidu, võistu наперехват, наперегонки; teh́h́ä tüüt tõin tõizõõ uhinõll tehakse tööd üksteise uhal (~ võidu). – Vt. ka uhulla.

uhi/sa¹ P, pr. -zõʙ P, imperf. -zi põriseda жужжать; sittabömböräin uhizõʙ sitasitikas põriseb.

uhi/sa²: -ss J-Tsv., pr. -zõn, imperf. -zin tormitseda, marutseda, möllata (tuule, mere jm. kohta) бушевать.

uhka¹ J-Tsv., g. uhgaa ~ uhkaa J uhke, upsakas, ülbe гордый, надутый, спесивый; mõnikõz uhka tüttö ep tšiire levve enelleeᴢ ženiha mõni uhke tüdruk ei leia endale kaua (kiiresti) peigmeest; ot́u on uhga izä tüttö Otju on uhke isa tütar; liika kõvassi on uhka on üleliia uhke; sai rikkassi – tuli uhkassi sai rikkaks, läks uhkeks. – Vt. ka uhkõa.

uhka², uhkaa vt. uhkõa.

uhkassi vt. uhkõassi.

uhkauᴢ vt. uhkõuᴢ.

uhkea vt. uhkõa.

uhkeasti vt. uhkõassi.

uhkeuᴢ vt. uhkõuᴢ.

uhkia vt. uhkõa.

uhku J-Tsv., g. uhuu J võistlus соревнование.

uhku/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -sõõ J = uhkõuᴢ.

uhk/õa K-Ahl. P M I -ea R-Lön. -aa Lu Li Ra J -ia (Ku), g. -õa: -aa Ra J 1. uhke; upsakas, ülbe, iseteadlik гордый; надутый, спесивый; P tämä on nii uhkõa, eb võta drastuid vassaa tema on nii uhke, (et) ei võta tere(gi) vastu; Lu ep pitäiz õlla nii uhkaa ei ole(ks) vaja nii uhke olla; J nii tuli uhkassi, jot ep tullu meile tšäümätši läks nii uhkeks, et ei astunud (enam) meile sissegi (ei tulnud meile käimagi); Lu vaa uhkaapass mennää lähevad (minnakse) aina uhkemaks; Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea maas (= nüüd on alandlik); M hukko on uhkõa: mill tap̆paab rah̆haa taat on uhke (= suureline): mul jagub raha!; Lu mõnikõz noor on uhkaa, tahob vanõpaa entä õpõttaa mõni noor on iseteadlik (upsakas), tahab endast vanemat õpetada; I uhkõa inehmine uhke (upsakas) inimene; Ku uhkial boranall on ain sarved vereᴢ vs. uhkel oinal on sarved aina verised (veres); 2. uhke, ilus, tore, suurepärane хороший, прекрасный, великолепный; J poikõz on uhkaa sõaᴢ rl. su poeg on sõjas uhke (tore); J elä õõ uhkaa sõaᴢ rl. ära ole sõjas uhke!; M uhkõa meeᴢ, tšettäid ep peltšää, meep hot perkelelle sarvii päälee tore mees, kedagi ei karda, läheb kas või kuradile sarvede peale; J assiä mi uhkaa talo ah mis(sugune) uhke talu!; J uhkaa talo lahzõd on ize uhkaᴅ uhke talu lapsed on (ka) ise uhked; Lu uhkaa, eness piäb suurõõ vaarii uhke, enese eest hoolitseb väga. – Vt. ka uhka¹.

uhk/õassi: -easti R-Lön. -assi J-Tsv. 1. uhkelt; ülbelt гордо; спесиво; R noise menemään uhkeasti (Lön. 185) rl. käi (ikka) püstipäi (hakka käima uhkelt); J uhkassi vassõᴢ vastas uhkelt; J kats ku uhkassi kikiteb nenä vaata, kui uhkelt ajab nina püsti; J ved edõõ rikkaa izää tüttö, jot nii uhkassi pajatõᴅ sa ei ole ometi rikka isa tütar, et nii uhkelt (ülbelt) räägid; 2. hästi, lopsakalt, toredasti хорошо, прекрасно, роскошно; J viĺĺ kazvob uhkassi vili kasvab lopsakalt.

uhk/õuᴢ M -euᴢ (R-Lön. P-Reg.) -auᴢ J-Tsv. (R-Lön.), g. -õuu edevus, uhkus, upsakus кокетливость, гордость, спесь; M uhkõus piti näüttää tuli uhke olla (tuli uhkust üles näidata); J korisuss ja uhkauss vana rahvõz ep suva edevust ja uhkust vanarahvas ei armasta; M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama. – Vt. ka uhkuᴢ.

uhl/u [< is] I, g. -uu ämber ведро.

uhm/ar Kett. K-Ahl. L P J-Must. Ku -õr Ränk M-Set. umm/ar J-Must. (Ra) -õr Ränk Lu hummer Ku, g. uhmar/õõ L P -yõ P uhmer ступа; P uhmarõs survõttii kańivaa siemenii pettšeliikaa uhmris tambiti kanepiseemneid petkeliga (~ uhmrinuiaga); Ra ebõõ tšiirettä tšivelle, epko hoolta ummarõllõ sel võõnoizõl rl. ei ole kiiret käsikivile ega hoolt uhmrile sel veni-

villemil; P pani peenee pettšelelee, oikaa uhmarõõ nõjalõõ (Kett. 777) rl. pani väikese petkeli juurde, nõrgukese uhmri nõjale (= pani lapse uhmris teri tampima); L tulõp haamolainõ uhmarõll selläzä (muinasjutust:) tuleb vanakurat, uhmer (uhmriga) seljas; M razvakomka lavõznalla, tšen tahop se tahd́ip. uhmõr (Set. 17) mõist. rasvakamakas (seina)pingi all, kes tahab, see tambib? – Uhmer. – Vt. ka hummura, ummõr².

uhmar/a M, g. -aa = uhmar; suurimat survottii uhmaraᴢ kruubid tambiti uhmris.

uhmõr vt. uhmar.

uhrap/pi M, g. -ii M till укроп. – Vt. ka ukropina.

uhseesuu vt. uhzõõsuu.

uhsd vt. uhsi.

uhsi Kett. K L M Kõ Po Lu Li J I (Len. R-Eur. R-Reg. Ja-Len. Ku) uhs P M Kõ S Lu J (Ränk) uχs ~ uφs P uhᴢ M Lu Li Ra J uhtši L uchs Kr У́хси K-reg.2 Ii-reg.1 Ухси Tum., g. uhz/õõ Al. K P M Po Lu Li J I -yõ P, pl. uhsd Kr uks; jalgvärav (taral, altaril); luuk (kaevul) дверь; калитка; дверка, дверца; Li painuttaaska, meil on uhzõᴅ matalaᴅ kummardage, meil on uksed madalad; Lu eb õõ lofkoi plotnikk, uhz on kossallaa ei ole (olnud) osav puusepp, uks on kiivas; Kõ mees tuli uhzõss mees tuli uksest sisse; Lu tšen on uhzõza kes on ukse taga?; Lu tuli uhsõõ karu tuli ukse taha karu; Lu avataa uhs ~ avatkaa uhs avõõ avage uks ~ tehke uks lahti!; Li uhs on avõõ uks on avatud (~ lahti); M uhs on sellällää avõõ ~ Lu uhz on avõõ harrillaa uks on pärani lahti; Lu uhz on ragollaa uks on praokil; J uhs meni tšiini uks läks kinni; Lu ain on uhs kliŋkkiᴢ, eb jätä ussa avõ uks on aina pööral (= pööraga suletud), (ta) ei jäta ust lahti; Lu uhs on lukkuza ~ J uhs on lukull uks on lukus; Lu kloppaa uhs tšiini viruta uks kinni!; Lu umalaz räimi ussa purjuspäi paugutas ust; Lu algan kokuttaa ussa hakkan uksele koputama; Lu uhsi kritizeʙ uks kriiksub; Lu uhsi klopsahti uks kolksatas; M uhzilla ja akkunoilla on sakaraᴅ ustel ja akendel on hinged; Lu uhzõz on kokka, piinõz on probboi ukse küljes on haak, (ukse)piida küljes on obadus (~ aas); I risit tehtii uhsia müü (jaaniööl) tehti ristid uste peale; J on ahisõllu sõrmõd uhzõõ väliᴢ (tal) jäid sõrmed ukse vahele; M näile niku para kannaʙ, tuõb uhsiissa ja akkunoissa kk. neile nagu kratt kannab, (rikkust) tuleb ustest ja akendest; Lu vohma ja viizaᴢ, ühess uhzõss piäp tšävvä vs. loll ja tark, ühest (ja samast) uksest tuleb käia; Lu niku ühess uhzõss nagu ühest uksest (= üheaegselt, korraga); Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga (silme ees) mesikeeli (nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igaviisi; P ühez dvorttsaza ilmaa uφsiitta i ilmaa akkunoitta kui mõnt tuhatta entšiätä. se on ugrittsa mõist. ühes lossis, ilma uste ja akendeta, (on) mitu tuhat hinge? – See on kurk; J uuzi koto, eb ussa eb akkunaa? – kanamuna (Must. 160) mõist. uus maja, ei (ole) ust ega akent (ees)? – Kanamuna; K miez meeb mettsää, bõõ tširvessä, lõikkaab rihie, bõõ ussa ni akkunaa. a mi se on. mies sittu mõist. mees läheb metsa, pole kirvest (kaasas), ehitab maja, pole ust ega akent (ees). Aga mis see on? – Mees sittus; Lu ärtšä viiää lauttaa, äntä jätetää uhze väĺĺii? – krampi rihma (Must. 160) mõist. härg viiakse lauta, saba jäetakse ukse vahele? – Uksekrambi nöör; Li kahspoolin uhᴢ kahe poolega uks; I pikkanõ uhsi pooluks (uks, mis suleb alumise poole ukseavast); Lu peen uhs õli rihee ja rihenneüsee välil pooluks oli (endisajal suitsutares) toa ja esiku vahel (lisaks tavalisele uksele); M kuj̆jaa uhsi ~ Lu kujaa uhsi välisuks (õue viiv uks); M õv̆võõ uhsi ~ karjaõv̆võõ uhsi siseõue uks, karjaõue uks (esikust kinnisesse siseõue viiv uks); M rih́̆h́ee uhsi toauks (esikust tuppa viiv uks); P t́at́a pani riigaa uhzõõ tšiin isa pani reheukse (= rehetoa ukse) kinni; J saunaa uhsi saunauks; J johsi saunaa uhsiloilõõ rl. jooksis saunauksele (saunaustele); J povarnoi uhsi saunaesiku uks; M tar̆raa uhsi köögiviljaaia värav; J pappi tuli raajuu uhsiiss daroikaa amvonõllõõ papp tuli altariväravaist armulaualeiva ja -veiniga altariesisele; Lu piäp panna pliitaa uhs tšiini, alki viskaa kipunoi tuleb panna pliidi uks kinni, hakkas viskama sädemeid; M kaivol on uhᴢ, kaivoo uhsi, avataz avõõ, kõõz meed vettä võttamaa kaevul on luuk (uks), kaevuluuk, (see) tehakse lahti, kui lähed vett võtma; M uhzõõ aluᴢ ~ Ra uhzõõ suu uksealune, -esine (= põrand läve ees); Lu uhzõõ nurkka (vadja elutoa) uksenurk (= uksest vasakul olev toanurk); M uhzõõ läve ukselävi; Li uhzõõ i akkunaa piinõᴅ ukse- ja aknapiidad; J uhzõõ kośakk uksepiit; M uhzõõ sakaraᴅ ~ Li uhzõõ petĺiᴅ uksehinged, -sagarad; J uhzõõ rutška ukse käepide; Lu uhzõõ kramppi on sisi poolõz i erätse poolõᴢ, mõlõpas poolõz õllaa krampiᴅ ukse käepide on seespool ja väljaspool, mõlemal pool on käepidemed; J uhzõõ kokka ~ Lu J uhzõõ kokk ukse haak; Lu uhzõõ kliŋkki ukse pöör. – Vt. ka jumina-, kuja-, tõin-, õvv-, õvvõõ-.

uhsi-rauta (M-Len.) ukselink дверная ручка; uhzel on uhzi-rauvvat, uhsi-sakarat (Len. 263) uksel on ukselingid, uksehinged.

uhsi-sakara (M-Len.) uksehing, -sagar дверная петля; uhzel on .. uhsi-sakarat (Len. 263) uksel on .. uksesagarad. – Vt. ka uhzõõ-sakara.

uhsõõsuu vt. uhzõõsuu.

uhᴢ vt. uhsi.

uhzikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ = uhzuᴅ.

uhzuᴅ (R-Reg.) uhduᴅ [?] (K-Salm.), g. uhsuu: uhzuõõ dem. uks дверь; дверца; R seizob velvüd uhzualla kala šapka kainaloza (Reg. 33) rl. seisab vennake uksel, peiukübar kaenlas; K emüd seizob uhduõlla tširia tšiutikko tšäezä .. izüd sõisoo uhduõlla sariee saappagad tšäezä (Salm.1 773) rl. emake seisab uksel, tikitud särk käes .. isake seisab uksel, saaresaapad käes.

uhzõõkliŋkki: uhzõkliŋkki Lu uksepöör дверная завёртка.

uhzõõlävi: uhzõlävi Lu ukselävi, -pakk порог двери.

uhzõõpiina M uhzõpiina Lu uksepiit дверной косяк.

uhzõõ-sakara (M) = uhsi-sakara.

uhzõõsuu: uhsõõsuu Lu-Ränk J-Ränk uhseesuu J-Ränk ukseesine (toas) преддверие (в комнате, в доме); uhseesuu õrsi ukseesise õrs (ukseesise kohal olev õrs rõivaste kuivatamiseks, lisaks ahju kohal asetsevatele rõivakuivatus- e. rõivaõrtele).

uhtaa (R-Reg.): tüttäret räiet uhtamatta (Reg. 18) rl. tütred, (jala)rätid pesemata.

uht/arikko ~ -õrikko J: pannaa lavvalõõ uhtõrikko pannakse lauale u.; nee pannaa kõik uhtarikollõõ need pannakse kõik u-le; ernette, kanaa munaa i kõikkõa, mitä siεll on uhtõrikoll (~ uhtarikoll) hernest, kanamuna ja kõike, mis on seal u-l.

uht/oa Kett. M Kõ Lu Li J (R-Lön.) -ua Kett. P M -oua Ke -oaɢ I (vdjI), pr. uhon K-Ahl. P M Kõ Lu J uh̆hoo vdjI, imperf. uhõn Kett. M -ozin M Kõ Lu J 1. pesu pesta (kurikaga), uhta стирать (вальком); M õjalla paalikaakaa uhottii kaŋkaizia sõp̆põita pesutiigil pesti (~ uheti) kurikaga linaseid rõivaid; Li sõpõja uhotaa rannalla, jõgõlla paalikaakaa pesu (rõivaid) pestakse (~ uhetakse) (mere)rannas (või) jõe ääres kurikaga; Lu avantoo ääres paalikaakaa uhottii talvõl jääaugu ääres pesti talvel kurikaga pesu; J poukkua uhtoa pesu kurikaga pesta; I paalikalla uhtoaz õuna-värttsilöjä kurikaga pestakse kartulikotte; K entinee ajutoo nainee tšennät tšöütti, ne kavotti, rätet uhtõi, ne upotti (Ahl. 106) rl. endine arutu naine pastlad sidus kokku, need kaotas, uhtis rätid, need uputas; I rihmad jõgõlõõ veemmäɢ, uhomman näitä linased lõngad viime jõele, peseme neid (kurikaga); I korennalla kantaas sõp̆põõ uhtomaa kaelkookudega kantakse pesu (jõe äärde kurikaga) pesemiseks; J plaizgip paalikõll uhtoa kolgib kurikaga pesu pesta; 2. peksta, taguda, uhta колотить; J uhtozin tätä kepikaa peksin teda kepiga; Li ain uhto kõrvõlõ aina tagus vastu kõrvu; ■ J uhob menne uhab minna, rühib (minna).

uhtomapaalikka M pesukurikas колотушка, пральник (валёк для стирки белья); uhtomapaalikka, mizell sõp̆põi uhtoaz õjalla pesukurikas (on see), millega pestakse pesu pesutiigis.

uhtomaõja M = uhtõmõ; lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see (Mati küla) pesutiik.

uhtši vt. uhsi.

uhtõm/õ M, g. -õõ pesutiik, pesupesemistiik пралище (место на реке, пруде, где моют и полощут бельё); liko, uhtõmõ, kuza viruttaas sõp̆põi üväz veezä, puhtaaza veezä pesutiik, kus loputatakse pesu puhtas vees. – Vt. ka uhtomaõja.

uhtõrikko vt. uhtarikko.

uhu M interj. uu ау; uhutamma: uhu, uhu uutame: uu, uu.

uhul/la: -lõ J -l J-Tsv. = uhinalla; veśol aik õli siiᴢ. i d́eeduškõ präkizeʙ, i pakkõinõ präkizeʙ, a näd́d́ee uhullõ i vańkkõ alki präkisse lõbus aeg oli siis (kui Vanka käis koos vanaisaga metsast jõulukuuske toomas). Ja vanaisa raksub (köhida), ja pakane raksub, aga nende uhal hakkas Vankagi raksuma; uhull, dalisko tšiisaa (kellegi) uhal või (kellegagi) võidu.

uhut/taa M, pr. -an M, imperf. -in uutada, huigata, hüüda аук/ать, -нуть; uhutamma: uhu, uhu uutame (üksteist): uu, uu.

uhuvõtka, uhvatka vt. uffatka.

uhvatkanurkka: uhvatkõnurkkõ Lu potiharginurk (nurk, kus seisab potihark угол, где стоит ухват).

uhvatta, uhvotta vt. uffatka.

uhõrt/a (K-Salm.), g. -aa = uhõrti; kui salvetti tätä salia, tuhat õli meessä tutkamalla, sata meessä salvamalla. uhertat sutena ulvovat, voolimed vohona tšäüzväd (Salm.1 774) rl. kui raiuti (ehitati) seda saali, (siis) tuhat meest oli (palkseinte) ristumisnurgal (= palkseinte otstel), sada meest oli palkseinal. Oherdid sutena uluvad, voolmed kitsena käisid (meeste käes).

uhõrt/aa (J-Must.) -a J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J oherdada, oherdiga puurida буравить, сверлить; J aukko on uhõrtõttu läpi irree auk on puuritud läbi palgi. – Vt. ka uhõrtia.

uhõr/ti Lu-Must. Li J-Tsv. -di J-Must. uharti M ohõrti Ra, g. -tii Li J ohõrtii Ra oherdi (puidupuur) бурав, сверло; Li uhõrtikaa tehää aukkoja oherdiga puuritakse (tehakse) auke; J lazz uhõrtikaa puhõsõõ aukko tee (lase) oherdiga puusse auk; Ra lammas süüp koormaa einää i ohõrtii aukoss talvõll vs. lammas sööb talvel koorma heina ka läbi oherdiaugu; Lu sika vinkub s... suuza? – uhõrti (Must. 159) mõist. siga vingub, sitt suus? – Oherdi. – Vt. ka uhartõõ, uhõrta.

uhõrti/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = uhõrtaa; eestä piäb aukko uhõrtia, siiz vass lüüvve pulikk süämee esiteks tuleb auk puurida, siis alles lüüa pulk sisse.

ui Lu interj. 1. oi ух; ui, ko õli raŋkka kaššeli oi, küll oli raske märss!; 2. uu, ae ау; uikaʙ: ui, ui, ui huikab: uu, uu, uu.

uigõlm/o J-Tsv., g. -oo J (põlluks küntud heinamaa покос, вспаханный в поле).

uik/kaa ~ huikkaa Lu, pr. -an, imperf. -in huigata аукать; tämä on ujumaᴢ, väzüʙ, siz uikap tõisii ta on ujumas, väsib, siis huikab teisi; ■ se meez ep huika, kõik teeʙ see mees ei ütle midagi (vastu), teeb kõik ära.

uikolm/a J-Must., g. -aa (vee)loik, lomp, murd. oit лужа, промоина, водоямина. – Vt. ka uitto, uitõlmopaikka.

uimaa M: en võta uimaa ei saa mõtelda, ei saa keskenduda.

uina/ta (K-Al.) uinaita [?] (K-Salm.1), pr. -an, imperf. -azin uinuda зас/ыпать, -нуть, уснуть; lövväd ennee uinaannuu, lavuzõlda laugõnnuu (Al. 46) rl. leiad ema uinunu(na), lavatsilt langenu(na). – Vt. ka uinoa.

uin/o J-Tsv., g. -oo uni сон. – Vt. ka uni.

uino/a (K-Ahl. J-Tsv.), pr. -n K, imperf. -zin 1. uinuda зас/ыпать, -нуть, уснуть; J proovva siä lass magatta, miä jo kui magattõõn, da kuiniit eb uino proovi sina last (magama) uinutada, kuidas ma (ka) uinutan, aga kuidagi ei uinu; J uinomizee aik uneaeg (uinumise aeg); 2. jäljetult kaduda пропа/дать, -сть без следа, сгинуть; J uinoizin, ävineiseizin ted́d́e silmiiss kaoksin jäljetult, kaoksin teie silmist. – Vt. ka uinoussa.

uino/ossa: -ss J-Tsv., pr. -on J, imperf. -ozin ~ -zin J uinuda, magama jääda зас/ыпать, -нуть, уснуть; J elka koliska, lahs parai·ko uinooʙ ärge kolistage, laps parajasti jääb magama; J nii uinooᴢ, daaže entšimiss ep kuulu uinus nii, et isegi hingamist ei ole kuulda; J menti de uinosti mindi (magama) ja uinuti.

uinot/taa (K-Al. R-Lön. R-Reg.) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. uinutada усып/лять, -ить, убаюк/ивать, -ать; J uinot lahs makkamaa uinuta laps magama; 2. J (midagi) jäljetult kaotada бесследно терять, по- (что-либо).

uinottaj/a K-Al. R-Lön. R-Reg., g. -aa fig. uinutaja (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) баюкальщица (ласковое обращение к матери в народных песнях); K sillä ed unimoittannu minua .., uinottajani (Al. 48) rl. sellepärast sa ei rahustanud mind .., mu uinutaja.

uinottajai/n (R-Lön.), g. -zõõ dem. uinutajake (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) баюкальщица (ласковое обращение к матери в народных песнях); enn uskonut uinottajaiseni rl. ma ei uskunud, mu uinutajake.

uinotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J uinutus усыпление, убаюкивание.

uinot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. uinutada усыплять, убаюкивать.

uinot/õttu: -ettu R-Lön., g. -õtuu fig. uinutatu (tütre hellitusnimi rahvalaulukeeles ласковое обращение к дочери в народных песнях); räte uhtoja minu uinotettuni (Lön. 186) räti- pesija, mu uinutatu.

uinou/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin = uinoa; 1.; 2.

uippun/nu P: a miä uipunnu kõikkiiss õlõn unohtõttu (Mäg. 84) rl. aga mina, u., olen kõigi poolt unustatud.

uist/õ J, g. -õõ lant, vedel, veoõng блесна, дорожка; lähemm nüd uistõõlõ läheme nüüd landile (= landiga kala püüdma).

uit/taa Lu Li (J), pr. -an Lu, imperf. -in Lu (noodaritva jää all) edasi ajada, edasi lükata прогонять (норило подо льдом); Lu ŕuuguu ajamin jäännalla, sitä kutsuttii uittamin (nooda)ridva (edasi)ajamine jää all, seda kutsuti u.; Lu miε õlin uittamaza ŕuukua ma olin talvepüügil (nooda)ritva edasi ajamas; Li a siz veel peenii avantoi leikattii, što se uittaa piti. ŕuuku jään nall pantii, siz aŋgookaa ain uitõttii sitä, võrkkoa tõmmõttii jään nalla aga siis (peale nooda laskeaugu) raiuti veel väikesi jääauke, (sest) et tuli ju (ritva) edasi ajada. (Nooda)ritv lükati jää alla, siis võrguhargiga aina aeti seda (ritva) edasi, võrku tõmmati jää all (edasi); Lu ühel nootaa reijell üφs meez uitti ŕuukua, a tõizõll reijell tõin meez uitti, ku õltii talvi-nootall ühel noodareiel ajas üks mees ritva (jää all edasi), aga teisel reiel ajas teine mees, kui oldi talinoodal (talvisel noodapüügil).

uit/to M Lu Li Ra J-Must. J-Tsv., g. -oo J 1. (vee)loik, lomp, murd. oit лужа, промоина, водоямина; M täm pani menemää uittoo ta pani minema (= jooksis) otse loiku; 2. lodu; soovik, loduheinamaa, madal vesine koht (heinamaal või metsas) топь; болотина, болотный сенокос, низкое место, низменность (на покосе, или в лесу); Lu uitto on mettsäᴢ, matalat kõhaᴅ, kuza on vesi lodu on metsas, madalad kohad, kus on vesi; Ra uitto on niitül i mettsäz välill lodu on (enamasti) heinamaal ja vahel metsas; Lu uittos kazvob roho, mett-sää ep kazvo uittoᴢ lodus kasvab rohi, (kõrget) metsa lodus ei kasva; J mõnikõz uitto annõb õikõ paĺĺo einä mõni soovik annab õige palju heina; J lähemme para·iko uittoo einä lüümä läheme parajasti lodusse heina niitma. – Vt. ka uikolma, uitõlmopaikka.

uittoriuku Ränk uit e. hudi (nooda veoköie külge kinnitatud ritv, millega noota jää all edasi aetakse) норило (шест, которым проводят невод подо льдом при подлёдном лове).

uitõlmopaikka M madal vesine koht низкое место, низменность; uitõlmopaikka on mär-tšä i roojakas paikka u. on märg ja porine (mudane) koht. – Vt. ka uikolma, uitto.

ujez/da (P Ja-Len.) -d ~ -dõ J-Tsv., g. -daa J maakond, kreis уезд; P süntüzim miä pummalaa tšüläzä, kattilaa volostiza, jaamaa ujezdaza ma sündisin Pummala külas Kattila vallas Jamburgi maakonnas; J jaamaa ja oudovaa ujezdõd õlla rinnõttaa Jamburgi ja Oudova maakonnad on kõrvu.

uje·zno/i J-Tsv., g. -i J maakonna-, kreisi- уездный; kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohtust ei ole abi (~ ei tule midagi välja), siis kaeban maakonnakohtusse.

uju/a K L P J (Kett. K-Ahl. Ja-Len. Ku) uj̆jua M (Kõ) ujjua vdjL Po Lu Li Ra uj̆juaɢ vdjI I, pr. -n Kett. K P M Lu Li Ra J Ku, imperf. -zin M Lu Li Ra J ujuda плавать; Ra inimized ujutaa kõikõl viisi, sellällä i vatsolla inimesed ujuvad igaviisi, selili ja kõhuli; L tüttäret tšäüsiväd jõgyõ rantaa ujumaa tütred läksid jõe äärde ujuma; M kal̆laa siipi avitap kalalõõ uj̆jua kala uim aitab kalal ujuda; Po katii poika võib ujjua kassipoeg oskab (võib) ujuda; M vassaa virtaa on raskaz uj̆jua vastuvoolu on raske ujuda; P vesi nõizõʙ, vieb laivaa ujumaasyõ vesi tõuseb, viib laeva ujuma; I aa tšihumaa paat tämä ku mõila vee päällä ujuʙ aga kui paned (kuldiliha) keema, (siis) see ujub vee peal nagu seep.

uju/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = ujua; kattsõõp ku tütöd ujussa vaatab (pealt), kuidas tüdrukud ujuvad.

ujut/taa K-Al. M S (K-Ahl. J-Must.) -ta J-Tsv., pr. -an K M -õn J, imperf. -in M S J 1. ujutada купать; S ujutin ovõssa ujutasin hobust; 2. (last) vannitada, vannis pesta купать, вы- (в ванне); M piäb mennä kot̆too pojokkõissa pesemää, ujuttamaa tuleb minna koju pojakest pesema, vannitama; 3. veega üle valada обли/-вать, -ть водой; K sis suku algab ujuttaa tõin tõissa, valõllassa vettä tõin tõizõõ päälee (Al. 41) (pulmakomme:) siis sugulased hakkavad ujutama üksteist, valavad vett üksteise peale.

uka/za: -ᴢ J-Tsv., g. -zaa J käsk, juhend указ.

ukka/asõõ: -se K-Ahl. hukka, otsa (наречие в форме илл-а от (h)ukka); kui väsüt, la saat ukkase, miä sinuu teele jätän (Ahl. 117) kui sa väsid, las saad hukka, ma jätan su teele (maha).

ukke vt. ukko.

ukk/o K Lu Li J (P M Kõ) hukko Kett. Len. K M Kõ Po -u ~ -e Kr, g. ukoo K Li J ukuo P uk̆koo M Kõ hukoo ~ huk̆koo M 1. vanamees, taat старик, дед; Kõ eliväᴅ hukko i hakka elasid taat ja eit; M õli ühellä hukolla kõm poikaa ühel taadil oli kolm poega; M vanat hukod ain vaatattii, što õzraa pää jo painuʙ, siis jo leeb aika niittää vanamehed ikka vaatasid, et odrapea juba paindub, siis on juba aeg lõigata (niita); Kõ jumala on vana hukko jumal on vana taat; 2. pikselöök гроза; J ukko ampu lõi välku; K ukoo jürü piksemürin; J ukoo looti ~ ukoo laajeŋgi välk, piksenool; 3. pl. vanad (inimesed) старые люди, старики; M jäimmä kazelõõ sihalõõ hukkojeekaa, meh̆hee iz̆zää i em̆määkaa jäime sellele kohale vanadega, mehe isa ja emaga; ■ M uk̆koo teltši on mokoma roho, kõltõzõlla elkotsaʙ tõlkjas on niisugune rohttaim, õitseb kollasena (= kollaste õitega); M huk̆koo parta juudihabe (toalill).

ukkojürü L pikne гроза; rissiettii ukkojürülie paluti pikset risti ette lüües; ukkojürü aivuo ättšiε se tuli äike, see tuli väga äkki. – Vt. ka ukoo-tuli.

ukkoteltši M põldsinep полевая горчица. – Vt. ka ukooteltši.

ukku vt. ukko.

uklei/ka K-Ahl. M S Lu Li -k Ra ugĺeikka M ugleikka Ku, g. -kaa: ugĺeikaa M viidikas уклейка.

ukoo-lookk/a K-Ahl. -ᴀ ~ ukol/lookka ~ -ookka Ku vikerkaar радуга; Ku ukoolookkᴀ tempaab vettᴀ̈ taivaas soossᴀ ehk i järvessᴀ̈ vikerkaar tõmbab vett taevasse soost või järvest; Ku ukollookall on seittsemää karvaa vikerkaarel on seitse värvi.

ukooteltši M ukoo-teltši J 1. J põldsinep полевая горчица; 2. M J tõlkjas, Rakvere raibe свербига. – Vt. ka ukkoteltši.

ukootuli ~ uko-tuli J Угонъ-Тули Ii-reg.1 Угон-тули Pal.1 pikne гроза. – Vt. ka ukko, ukkojürü.

ukro·p M Lu till укроп; M botvińa, sinne pannas luukkaa, mun̆naa, sis pannas kalbassia, ukro·p, sis smetanaa, taaria .. botvinja (~ külm kaljasupp), sinna pannakse sibulat, muna, siis pannakse vorsti, tilli, siis hapukoort, taari (~ kalja) ..

ukrop/i K Kõ Li Ra, g. -ii = ukro·p.

ukropin/a Li, g. -aa Li = uhrappi.

ukroppa I, g. -aa = ukro·p.

uksus/si J-Tsv., g. -ii: -i J äädikas уксус; uksusi maku on õikõ hapo äädika maitse on õige hapu.

uksu/ᴢ M -s Lu J-Tsv., g. -hsõõ: -ssõõ M = uksussi; M vinigrettiä tehäz uksussõõkaa vinegretti tehakse äädikaga; Lu uksus šiškaa pannaa äädikalapp pannakse (haigele kohale).

ulan/i J-Tsv., g. -ii 1. ulaan, ratsaväelane улан; 2. meeletu, uljas, vahva бесшабашный, отчаянный, удалой.

ula/nõ Lu, g. -zõõ sõnakuulmatu непослушный; ulanõ poik sõnakuulmatu poiss.

ulask/a K I (L), g. -aa L ulasepäev (11. II) lehmade püha день святого Власия, коровий праздник; K ulaska õli pühäpäivä ulasepäev oli püha; L ulaskaa päivä õli lehmii pühäpäivä ulasepäev oli lehmade püha. – Vt. ka ulassa, ulassa-päivä.

ulaskaa-päivä L = ulaska.

ulas/sa ~ -sõ Ra, g. -aa = ulaska; ulassõ õli pühä ulasepäev oli püha.

ulassa-päivä K = ulaska; ulassa-päivänn õlutta tehtii ulasepäeval tehti õlut.

ulat/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J usaldada довер/ять, -ить.

uli/sa (J-Must.) -ss J-Tsv., pr. -zõn J, imperf. -zin J ulguda, nuuksuda выть, реветь, хныкать; ulizõb itka ulub nutta.

ulk/ka ~ -k J, g. -aa hulk множество; толпа; suur ulkka vättšiä suur hulk rahvast; siäll om mettses suur ulkk alkoa, kuivõ puu seal metsas on suur hulk küttepuid, kuiv puu; ulkk raha hulk raha; ulkk aikaa hulk aega; suurõp ulkk suurem hulk (~ enamik); ühez ulkkõᴢ üheskoos, hulgana.

ulkkua Kett. M J (K-Ahl. R-Lön. P) hulkku/a Lu Li J (Ku) χulkkua J -aɢ I, pr. ulkun K M hulkun Lu J, imperf. ulkkuzin: -zin Lu Li J Ku 1. (ringi) käia, (ringi) liikuda; kõndida, jalutada; (ringi) hulkuda, kolada ходить; гулять; бродить, скитаться, шляться; Lu sitä inemiss et petä, tämä on hulkkunu maamiiraa müü seda inimest sa ei peta, ta on mööda maailma ringi liikunud; J jeesus ulkkusi ümper galilea maata (Must. 155) Jeesus käis ringi mööda Galileamaad; Ku d́i kahs päivää hulkkuzin mettsiitᴀ̈ müütällᴀ̈ ja kaks päeva käisin (põtra jahtides) mööda metsi; M tšeeletöö meeletöö tšülää möö ulkup. bezbeń (Set. 17) mõist. keeletu, meeletu hulgub mööda küla (ringi)? – Margapuu; Li ku eväd nää hulkkuvalla, siiz etsitää perille, pietää vaariza kui (sugulased) ei näe (üksikut vanainimest enam) ringi liikumas, siis otsivad (ta) üles, hoolitsevad (tema eest); Lu tämä hulkup kõrvõd hörkillää ta käib ringi, kõrvad kikkis; Lu ahnõ ińemin nät hulkuʙ, silmät harrillaa, kõikk võttaiz enelĺee ahne inimene näed käib ringi, silmad pärani, kõik võtaks endale; Lu mentii hulkkumaa meree rantaa mindi kõndima mereranda; I meevät kahsi, χolostõi i tütterikko, mettsää hulkkumaa lähevad kahekesi, poiss ja tüdruk, metsa kõndima; I meeg sinneg metsikkoo hulkkumaa, milla paĺĺo tüütä, milla eb õõg aikaa mennäɢ hulkkumaa mine (sina) sinna metsatukka jalutama, mul on palju tööd, mul ei ole aega jalutama minna; P a miez umalaz nõõb ulkkumaa aga purjuspäi hakkab mees (ringi) hulkuma; J poikazõt χulkkuvaᴅ poisikesed hulguvad (ringi); Lu nät ku hulkuʙ joutõvõ näe, kuidas hulgub jõude; Lu ep piä nii paĺĺo hulkkua, piäp tehä tüütä ei tohi nii palju hulkuda (ringi kolada), tuleb tööd teha; Lu hulkkumizõssa rahhaa vai palkkaa eʙ mahzõta hulkumise eest raha ega palka ei maksta; 2. laokil olla, vedeleda быть в запустении, в беспорядке, валяться; Lu lahsijee igruškat kuzale hulkuvad õvvõᴢ laste mänguasjad vedelevad kuskil õues; 3. pidutseda пировать, праздновать, гулять; I suuri praaznikka, meemmäɢ hulkkumaa (tuleb) suur püha, läheme pidutsema; I vätši hulkuʙ rahvas pidutseb; I ühezä taloza hulkuttii (tavaliselt) pidutseti ühes talus; I nellä päivää aina hulkuttii neli päeva aina pidutseti; I hulkkumaa on teiss, a tüütä tehäg ettät tahoɢ (isa etteheide täiskasvanud lastele:) pidutsema on teist (asja), aga tööd teha te ei taha.

ulkomaa Lu J-Tsv. välismaa; võõras maa заграница; чужая страна; Lu tuõ siε uni ulkomaalt (lastelaulust:) tule sa, uni, võõralt maalt; ■ J ulkomaa paju hõbepaju.

ulko-pooliin J-Tsv. välimine внешний, уличный.

ulo J-Tsv., g. uloo laiskvorst лентяй; see on täüz ulo see on päris laiskvorst.

ulossi J-Tsv.: ulossi sain süüvve sain kõhu kõvasti täis süüa.

uloᴢ [< sm] J-Tsv. välja прочь, вон; koirõlõ jutõlla: uloᴢ koerale öeldakse: välja!

ulv/aa M, pr. -aʙ M, imperf. -õ M ulguda, uluda выть; susi ulvaʙ hunt ulub; susi ulvõ hunt ulgus.

ulvaht/aa K, pr. -aaʙ K, imperf. -ii mom. ulguda, uluda взвыть, завыть; koira ulvahtaaʙ koer ulub korraks.

ulv/oa K L M Kõ Po Lu J (Kett. P) -ua K L Kõ Po -oaɢ I -ooɢ Ko, pr. -oʙ Kett. K M Kõ Lu J I, imperf. -õ Kett. M -ozi L 1. ulguda выть; K suõd ulvovaᴅ, sõta leeʙ hundid uluvad, sõda tuleb; M suõd ulvõvad ümpär tšül̆lää hundid uluvad küla ümber; Lu koira ulvoʙ, ep tää üvvä koer ulub, (see) ei tähenda head; M suõd ulvõttii i tultii tšül̆lää hundid ulgusid ja tulid külasse; Po sussiikaa eläᴅ, sussii viittä piεb i ulvua vs. (kui) huntidega elad, (siis) peab huntide viisi ka ulguma; I koira ulvoʙ, peremeessä itšä-veitäʙ koer ulub, igatseb peremeest; 2. ulguda, nutta плакать, реветь, рыдать; J .. kuulivat idguäält(ä), paĺĺo kaipaamissa ja idgõmissa i ulvomissa (Must. 152) .. (nad) kuulsid nutuhäält, palju kaeblemist ja nutmist ja ulgumist; J ulvob itka ulub nutta; ■ J kõrvõd ulvovõᴅ kõrvad undavad.

ulvoj/a: -õ J-Tsv., g. -aa fig. hundipoeg, hundikene волчонок.

ulvot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (kedagi) ulguma v. nutma panna v. ajada за-став/лять, -ить (кого-нибудь) реветь, плакать.

ulvot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← ulvottaa; elä ulvottõõ koiraa ära aja koera ulguma; elä ulvottõõ lass ära pane last nutma.

uma/la K L P M Kõ S Po Lu Li J I (Kett. R-Reg. U) -l Set. L J, g. -laa Kett. M J humal, tapp хмель; J ilm umalaa olutt evät keit ilma humala(te)ta õlut ei pruulita; U paan umalaᴅ, no siz leep see üvä aivoo õluᴅ panen humalad (sisse), siis tuleb see õlu väga hea; Po ženiχalõõ i nùorikolõõ vizgottii umaloikaa päälee (pulmakomme:) peigmehele ja pruudile loobiti humalaid peale; J tšeertüüb niku umal ümper puut keerdub nagu humal ümber puu; Lu kuza umalat kazvivaᴅ, sitä kutsuttii tappo kus humalad kasvasid, seda (kohta) kutsuti tapuaed; M maa umala metshumal; Kett. umalaa vääneliäᴅ ~ M umalaa väänelijäᴅ ~ Lu umala kerkiät (Must. 160) humala väädid; Set. J umal tappu humala-, tapuritv, humala tugikepp; J juu med́d́ee umalaa vettä rl. joo meie humalavett (= õlut); ■ L tšöhεä umal valge ristikhein. – Vt. ka maa-, mettsä-, sika-.

umal/aa M Lu J I -a J-Tsv. purju, joobnuks (напиться) пьяным (наречие в форме илл-а, связанное по значению с глаголами ‘хмелеть, пьянеть, о-‘); Lu jõi viinaa, meni umalaa jõi viina, jäi purju; J kui saab umalaa, nii algõp hullusõll kui jääb purju, siis hakkab märatsema; I juutti näit umalaa jootis nad purju. – Vt. ka umalaasõõ.

umalaassaa K purju, joobnuks допьяна, до состояния опьянения; jõkain eb joonu umalaassaa igaüks ei joonud ennast purju.

umala/asõõ K-Al. Kõ -asyõ P -sõ J-Tsv. = umalaa; P kõikk juotii umalaasyõ kõik jõid end purju; J jo kuuvvõtt ŕumka juun, a en saa ent umalasõ joon juba kuuendat pitsi, aga ei saa ennast purju.

umalaa-vesi J humalavesi, fig. õlu (õlle meta-foor rahvalaulukeeles) пиво. – Vt. ka umal- vesi.

umalai/n S Lu, g. -zõõ S Lu purjus (inimene) пьяный; S kõm päivää õli umalaizõnn kolm päeva oli purjus. – Vt. ka umalikaᴢ, umalikko.

umalakeppi (Lu) umal-keppi ~ umal-ḱeppi J-Tsv. = umalariuku.

umalalaivoᴅ M pl. (tärkavad) humalakasvud ростки хмеля.

umalariuku M Kõ humala-, tapu/ritv, -roigas, -teivas (humalaväädi toestamiseks) хмелевая тычина, жердь под хмель.

umal/aza Kett. K L Lu J I -aᴢ P M S Lu Li Ra J -as M-Set. -õᴢ Lu J humalaᴢ J Ku purjus пьян, пьяный, в пьяном состоянии; Lu ku on üvä inemin, eb reistaa, eb umalaᴢ, epku siitiän kui on hea inimene, (siis) ei mürgelda, ei purjus(päi) ega kainena; J nii õli umalõz jot röömillää kotto tuli oli nii purjus, et tuli roomates koju; Lu meez on kõvassi umalaᴢ mees on kõvasti purjus; P tämä on kõvaz [sic!] umalaᴢ, tämä ep tεä mitεä ta on kõvasti purjus, ta ei tea midagi; M näüp päältä, etti jo ize on kattši umalaᴢ, a ain õtsiʙ rah̆haa võlgassi on pealt näha, et ise on juba maani purjus, aga aina otsib (= küsib) raha võlgu; Lu mehed juuvvaa ilma jannua olutta; õltii umalas sittanaa mehed joovad õlut ilma januta; olid purupurjus (= maani täis); J õõt pool humalaᴢ oled poolpurjus; J purunn umalõz õlõma purupurjus olema; J pää on umalõᴢ purjus; J umalõs päi purjuspäi. – Vt. ka umaliis-päiviiᴢ, umalõs-päiviiᴢ.

umalatappo M umaltappo Lu umalatappu Li umaltappu J tapuaed хмельник, заросли хмеля; Lu kuza umalat kazvivaᴅ, sitä kutsuttii tappo, umaltappo, riugud õltii, riukuja müü kazvivaᴅ kus humalad kasvasid, seda (kohta) kutsuti tapuaed, humalaaed, (seal) olid ridvad, ritvu mööda kasvasid.

umalatappu Li = umalatappo.

umalaväänelija/ᴢ (M), pl. -aᴅ M humalaväät хмелина, хмелевая лоза.

umaliis-päiviiᴢ J-Tsv. = umalõs-päiviiᴢ; poigõd umaliis-päiviis tehti draakk, tapõlti kaŋkiika poisid tegid purjuspäi löömingu, tap-lesid kaigastega.

umalik/aᴢ K M Lu Li J (Kett.) -as K-Ahl. -õᴢ Lu umaĺikaᴢ J-Tsv., g. -kaa K M J -ka ~ umaĺikkaa J-Tsv. 1. adj. purjus, joobnud пьяный; Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaz vaaĺaittõõʙ küll on purjus inimene, näe, püherdab maas; K umalikkaad mehed evät kõlpaa töhee purjus mehed ei kõlba tööle; J kuuntõõ han siä, kui umalikkaad naizõt kimautõlla lauloa sa kuula ometi, kuidas purjus naised kriiskavad laulda; J tämä liittsõ õmaa ittšää õli nagrusuillaa, silmed veśolõᴅ, ja umalikkaaᴅ tema nägu oli eluaeg naerul, silmad lõbusad ja joobnud; 2. subst. joobnu, purjus inimene пьяный; J praaz-nikkõnn umalikkait tšülä täünö pühade ajal on küla joobnuid täis; M umalikas piäp pää praavittaa joobnu peab pead parandama; Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkaal on tšeeleᴢ vs. mis kainel on meeles, see joobnul on keelel. – Vt. ka umalain, umalikko.

umalik/ka Lu, g. -aa Lu joobnu пьяный; umalikad räimittii tõin-tõissa joobnud tagusid teineteist.

umalik/ko M, g. -oo M = umalikaᴢ; 1. ku umalikko mees tuõp kot̆too, sis tooš teetä eb näe, häiläb bokald bokalõõ kui purjus mees tuleb koju, siis samuti ei näe teed, taarub küljelt küljele; 2. võõraad umalikot tulivad rih̆hee võõrad purjus inimesed tulid tuppa.

umaltappo, umaltappu vt. umalatappo.

umaltu/a P M (Kett.), pr. -un Kett. P M, imperf. -zin M purju jääda опьянеть; M hukod maistõlivad õlutta, ett evät päästü kot̆too, umaltuzivaᴅ vanamehed maitsesid õlut, nii et ei saanud koju, jäid purju.

umalt/uussa: -uussaɢ I, pr. -uu, imperf. -ujee = umaltua; tämä jõi de umaltuji ta jõi ja jäi purju.

umalu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J purjusolek опья-нение, охмеление; juun, juun, a en saa umaluss päh́ä joon, joon, aga ei jää purju (ei saa joobnuks).

umal-vesi J-Tsv. = umalaa-vesi.

umalõs-päiviiᴢ J-Tsv. purjuspäi, joobnult в пьяном состоянии, в пьяном виде, с пьяных глаз, спьяна; umalõs-päiviis hüppes tširveka minu pääle purjuspäi hüppas kirvega minu kallale. – Vt. ka umalaza, umaliis-päiviiᴢ.

umalõss J-Tsv.: umalõss pääss eb mäleht mitä egle tetši purjus peast ei mäleta, mida (ta) eile tegi.

ummar vt. uhmar.

ummik/ko Ränk K-Ahl. M, g. -oo M = ummikkõ; 1. M ennee õltii valkõad ummikõᴅ ennemalt olid (naistel) valged pihikseelikud; M a kase õli niku kummaᴅ varakkaapad rikkaapad ni neil õltii ärtšipäiväkoᴅ ummikoᴅ i siiz õltii praaznikka ummikoᴅ aga see oli nagu, (et) kes olid varakamad, rikkamad, siis neil olid argipäevased pihikseelikud ja siis olid (veel) peopihikseelikud; M ummikoo rinta õli pilutõttu pihikseeliku rinnaesine oli tikitud; 2. Ränk K-Ahl.

ummik/kõ Kett. Ränk L M (Salm.2), g. -õõ M 1. (endisaegne naiste sarafanitaoline pikk valge pihikseelik старинный длинный белый сарафан); M baball õli ummikkõ; ummikkõ õli rüüdikaŋkaassa vanaemal oli pikk valge pihikseelik; pihikseelik oli toimsest lõuendist; M päälee pantii kase ummikkõ. see õli niku sarafan̆naa moodaa, ilmaa ih̆hoita. see õli näd́d́ee ehe (särgi) peale pandi see pihikseelik. See oli nagu sarafani moodi, ilma käisteta. See oli nende peorõivas; 2. (endisaegne pikk valge naiste pealissärk старинная длинная белая верхняя сорочка); L nuorikõlyõ annõttii ummikkõ niku kauhtana pruudile anti (pikk) pealissärk nagu kaftan; M ummikkõ õli valkõa, kaŋkaassa, i rüüdi õli pääll ummikõlla; ihad õltii õmmõltu elmiikaa pealissärk oli valge, linasest riidest, ja rüü (pikk ülekuub) oli pealissärgi peal.

ummis-tšentšä K-Ahl., pl. umschkenged Kr ummisking (pealt kinnine king) чёдом (закрытый башмак); K jõka sauna uusi vihta, uusi vihta, uusi tšuutto, .. utu-tšuutto, ummis-tšentšä (Ahl. 100) rl. (pulmalaulust:) iga saun(akord) uus viht, uus viht, uus särk, .. udu(peen)särk, ummisking(ad); K piät uula ummis-tšennät, kasseela karva-tšennät (Ahl. 100) rl. (pulmalaulust:) kannad uduga ummiskingi, kastega karvapastlaid.

ummõllaa Ra adv. kinni (kõhu kohta) (его) крепит, (у него) запор; vattsa on ummõllaa, vattsa on umpi kõht on kinni.

ummõ/r Lu, g. -rii Lu = uhmar; ummõris survottii kańivoo seemettä uhmris tambiti kanepiseemneid.

umno/i (J), g. -i = umnõi.

umnõ/i (K), g. -i tark умный; izääkaa tšen kazvõ, se õli kõikkinaa umnõip ku miä kes kasvas isaga üles, see oli hoopis targem kui mina.

umpi K-Al. R-Eur. M Lu Ra J-Tsv. ump J-Tsv. umbne, umb- тупиковый; запертый, закрытый; непроходимый; недоступный; тугой (узел); пасмурный (день); M ahjo pannaš tšiin, paŋkaa rooppa tšihumaa umpi ahjoo ahi pannakse kinni, pange puder suletud ahju hauduma (keema); Lu esimein piimä, ku lüpstää, sis pannaa umpi ahjoo ternespiim (= esimene piim pärast poegimist), kui lüpstakse, siis pannakse kinnisesse ahju; R matka oli pittšä, tee retusa, tee umpi, uhavat suuret (Eur. 43) rl. teekond oli pikk, tee porine, tee läbipääsmatu (umbes), augud suured; Lu umpi sõlmi, kumpa et saa veittää poiᴢ, a piεp päässää umbsõlm (on see), mida (sa) ei saa lahti tõmmata, vaid tuleb lahti harutada; Lu umpi vihma on pitšällin vihma u. on pikaajaline vihm; J umpi päiv sombune päev; J umpi aav uuris, fistul; J sio õtsad umpi sõlmuu seo (nööri) otsad umb-

sõlme; Lu nüd jo meni kõiɢ taivaᴢ umpi kantaa nüüd juba läks kogu taevas üleni pilve; J umpi paissõõᴢ umbselt paistes; Ra vattsa on umpi kõht on kinni; ■ J umpi päin ummisjalu, mõtlematult, ettevaatamatult.

umpiahjo M umpi-ahjo M Lu Li J (pärast kütmist) suletud, kinnine ahi закрытая (после топки) печь; Lu umpi-ahjo on, ku oŋ kõik tšiini kinnine ahi on (see), kui kõik (= kriskad ja ahjupelt) on (pärast kütmist) kinni; Lu saijjaa teχ́ χ́ ää i piirgoja tšühzetää umpi-ahjoᴢ saia tehakse ja pirukaid küpsetatakse kinnises ahjus; Li roopat pannaa umpi-ahjoo automaa pudrud pannakse kinnisesse ahju hauduma; J umpiahjoza tšugunikkaza liha üvii pehmeneʙ suletud ahjus läheb liha malmpotis hästi pehmeks.

umpiahõr ~ umpi-ahõr M umbaher совершенно яловая; umpi-ahõr lehm umbaher lehm.

umpiapaja J umbabajas глухая заросшая заводь; siell õli kotko tšüläz umpiapaja seal Kotko külas oli umbabajas.

umpi-il/ma: -m J-Tsv. sompus, pilvine ilm пасмурная погода.

umpii/n J-Tsv., g. -zõõ 1. umb-, suletud запертый, тупиковый; 2. umbes, täistuisanud занесённый (снегом).

umpi-järvi J-Tsv. umbjärv беспроточное озеро; mõnikkaad umpi-järved rohossussa õttsassaa mõned umbjärved rohtuvad (otsast) otsani (täielikult).

umpi-kantoo adv. Lu umbpilve, lauspilve в сплошную облачность; kõik on pilved ümperii, meni umpikantoo, pitšällin vihma leeʙ pilved on kõik ümberringi, läks lauspilve, tuleb pikaajaline vihm.

umpi-kotti J kinniseotud suuga kott завязанный мешок.

umpiküünel (R-Lön.) rohke pisar(avool) горькие слёзы; upottelin umpiküüneliin enneni külvetellüt (Lön. 184) rl. uputasin kibedatesse pisaratesse oma ema, (oma) vihtleja.

umpilahti ~ umpi-lahti Lu umblaht, kitsa suudmega laht закрытая бухта; umpi-lahti on, ümperikkoa on rannaᴅ, ja on pikkarainõ hodu, se on umpilahti umblaht on, ümberringi on kaldad ja on väike käik (merre), see on umblaht.

umpinai/n Li, g. -zõõ kinnine закрытый; umpinain õvvi kinnine siseõu.

umpipilvi J-Must. lauspilvisus сплошная облачность.

umpi-päittää J-Tsv. fig. ummisjalu, mõtlematult, ettevaatamatult необдуманно, опрометчиво, очертя голову.

umpiroho Kõ Li umpi-roho J-Tsv. umbrohi сорняк, бурьян.

umpiseinä Lu šott, veekindel vahesein (laevas) водоупорная переборка (на судне); umpiseinäᴅ, kummaᴅ eväd lazõ vettä šotid, mis ei lase vett läbi.

umpisukku J-Must. (vee all olemine перебывание под водой).

umpi-suu J-Tsv. suletud, kinnine suu закрытый рот.

umpi-sõkõa P umpisõk̆kõa M umpi-sõkka J-Tsv. 1. täiesti pime совершенно слепой; M tämä on umpisõk̆kõa ta on täiesti pime; 2. fig. vaskuss медяница; P umpi-sõkõa, tämä b näe vaskuss, tema ei näe.

umpi-sõlmi Lu umbsõlm, meremehesõlm мёртвый узел; umpi-sõlmi, kumpa et saa veittää poiᴢ, a piεp päässä umbsõlm (on see), mida ei saa lahti tõmmata, vaid tuleb lahti harutada; umpisõlmi on mokom, kahs õttsaa pannaa tšiini umbsõlm on niisugune, kaks (nööri) otsa pannakse (kõvasti) kinni.

umpi-sõlmu M ump-sõlmu J-Tsv. = umpi-sõlmi.

umpi-tee J-Tsv. (lund täis tuisanud tee занесённая снегом дорога).

umpi-tuuli J-Tsv. kestev tuul продолжительный ветер.

umpiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi umbe minna, umbe tuisata делаться, становиться непроходимым (из-за снега); teed umpiussa teed lähevad (tuiskavad) umbe.

umpi-vihma Lu lausvihm обложной, беспрерывный дождь; umpi-vihma on, kõik on pilved ümperii lausvihm on, pilved on kõik ümberringi.

umpu-sõlmu J = umpi-sõlmi.

umpõᴢ J-Tsv. koos; (ühe)korraga вместе; разом.

ump/õõ M Li -ee Ku umbe, kinni (наречие в значении ‘закрыться, зарасти, попасть в тупик’); M lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see pesutiik; Li kukaᴅ jääväᴅ umpõõ, eväᴅ avvau avõõ õied jäävad (sügiskülmaga) kinni, (nad) ei avane (lahti); M lehmää lazzin umpõõ jätsin lehma kinni (= lakkasin lehma lüpsmast enne poegimist); Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse.

umpõõsõõ P = umpõõ; apaja meni umpõõsõõ abajas kasvas umbe.

umpõõza M umbes, täistuisanud занесено; tee on umpõõza tee on umbes (= tee on täis tuisanud).

umschkenged vt. ummis-tšentšä.

un Kr ja и.

unekas vt. unõkaᴢ.

uŋgrii vt. soomõõ-.

ungõ vt. uŋka.

uni Kett. K L P M Kõ Lu Li J Ku (Po Ra I) Уни Pal.1 У́ни K-reg.2 У́ны Ii-reg.1, g. unõõ Lu J unyõ L P un̆nõõ Kõ unõ J-Tsv. 1. uni сон; M nät ku lassa nukutaʙ, painab uni näe, kuidas laps tahab magada, uni vaevab; L lahzõlõõ unta kõvii painaʙ lapsele kipub uni väga peale; P issus kannuo pääĺie, uni võtti volii rl. istus kännu peale, uni võttis võimust; J uni tuõp päälee uni tuleb peale; J ińemin ep pääznü unõss lahti inimene ei saanud unest lahti; M musõp süttä, makõap mettä. uni mõist. mustem söest, magusam meest? – Uni; Lu tämä hüppäz unõssa üleᴢ ta hüppas une pealt (unest) üles; L lyõkuttõlõn, laulõlõn, unta sillõ kutsun rl. kiigutan, laulan, und sulle kutsun; Lu uni ep tullu uni ei tulnud; Lu miä õõn ilma unta, unt eb õõ ma olen ilma uneta, und ei ole; J maama päiväd meelettä, üüd unõtta rl. ema on päevad otsa meeleheitel, ööd uneta; P issuu, to vied meilt unyõ istu (võta istet), muidu viid meilt une; M vähäkkõizõõ silmäd märttüziväᴅ, i meni uni üli silmad vajusid väheke(seks) kinni, ja uni läkski üle; M täm on ergaz unõlõ ~ Lu tämä on herkka unõlta ta on erksa unega; Lu unõz ain breediʙ unes aina sonib; J unõs pajattõma unes rääkima; K mitä siε näid unõza mida sa nägid unes?; J vanoill inimisiill on ark uni vanadel inimestel on erk uni; J raskaaz unõz õlõma raskes unes olema (= raskelt magama); P siε makaat kõvaa unta sa magad rasket und; P nämä maaza makaavaᴅ, kõvaza unõza nad (= surnud) magavad mullas, raskes unes; J suuri uni (Must. 183) raske, sügav uni; P et siä õllu nukkunnu linnu unta makaamaa ei olnud sa uinunud linnuund (= rahutut katkendlikku und) magama; Lu makkaab valkaad unta on poolärkvel; 2. unenägu, uni сновидение, сон; I kõikkõlaizõd unõd näed unõza, siiz ed i jaksag magataɢ igasuguseid unenägusid näed unes, siis (sa) ei saagi magada; Lu näin märänee unõõ, en tää, mitä leeʙ nägin halba und, ei tea, mis tuleb; Lu miä makazin, milla näüttiiz uni ma magasin, ma nägin und; Lu unõd mennää öitä müü une(näo)d käivad koos öödega; Lu oma veri näütäb unija oma veri näitab une(nägu)-sid. – Vt. ka kulta-, oomnikko-. – Vt. ka uino.

uniin vt. uninõ.

unik/aᴢ M -as J-Must., g. -kaa = unõkaᴢ.

unikoko J vusserdis стряпня (недоброкаче-ственная); ebõõ· tehtü unikokojõ, a on tehtü lakkaad lahjaᴅ rl. ei ole tehtud vusserdisi, vaid on tehtud toredad (pulma)kingid.

unikotti M unekott, unimüts соня, сонливец, сонная тетеря; täm on mokoma unikotti, suv̆vaap paĺĺo magata ta on niisugune unekott, armastab palju magada. –Vt. ka unilikaᴢ, unilintu, unuri.

unilai/nõ Lu, g. -zõõ sonija, unesviibija бредящий, спящий; tämä pajatab niku unilain, mittää tolkkua et saa ta räägib nagu unesviibija, midagi ei saa aru.

unilik/aᴢ Lu, g. -kaa 1. unine сонный, сонливый; 2. unimüts соня, сонливец, сонная тетеря; unilikaz on ain uninõ unimüts on aina unine. – Vt. ka unikotti, unõkaᴢ.

unilintu P M Lu Li Ra J-Must. uni-lintu J-Tsv. 1. liblikas бабочка; J uni-linnud om mõnõllaiss karva liblikaid on mitut värvi; Lu tširjava unilintu kirju liblikas; Lu kõltain unilintu kollane liblikas; Lu valkaa unilintu valge liblikas; Ra unilinnuu matokkõizõᴅ liblika röövikud; 2. M-Set. ööliblikas ночная бабочка; 3. koiliblikas; koi молевая бабочка; моль; Lu pikkarain ku unilintu kk. väike nagu koiliblikas; P unilintu süöp sõpõi koi sööb rõivaid; 4. unimüts соня, сонливец, сонная тетеря; Lu unilintu on se inemin, ku unuri, tšetä nukutaʙ, tšen om võõnoin, mikkää tüü eb jouvvu unimüts on see inimene, nagu unekott, keda uni vaevab, kes on aeglane, mingi töö ei edene. – Vt. ka unikotti.

unimoit/taa Lu (K-Al. M), pr. -an Lu, imperf. -in Lu vaigistada усмир/ять, -ить, успок/аивать, -оить; Lu se inemin tahob tapõlla, tätä piäb unimoittaa see inimene tahab kakelda, teda tuleb vaigistada.

uni/nõ Lu -in J-Tsv., g. -zõõ Lu -izõõ J = unõkaᴢ; J uniin niku üülakko unine nagu öökull; J uniizõss pääss unisest peast.

uni-roho J-Tsv. majoraan, vorstirohi дикий майоран.

uni/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõn J, imperf. -zin J 1. iniseda мычать, визжать; lehmed unissa lauttõᴢ lehmad inisevad laudas; 2. (endamisi) toriseda ворчать (про себя).

unis/sua Lu J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J uniseks jääda, tukkuma jääda делаться сонным, задремать; Lu elä lazõ entä unissumaa ära jää tukkuma! – Vt. ka unõssua, unõssussa.

unis/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un, imperf. -suzin J tukkuda, tukastada, suikuda дремать, за-; стать сонным.

unisu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J unine olek сонливость.

uniza Lu I uniselt, tukkudes, suigatades дремая, спросонья; Lu siä kazee tüü teid uniza sa tegid selle töö unisest peast; Lu parõp mee makkamaa, elä õõ uniza parem mine magama, ära tuku!; I siä aina õõd uniza, magatat tahoᴅ sa aina tukud (oled unine), tahad magada; Lu ležib uniza lamab (aeg-ajalt) suigatades.

unitila K uni, magamine сон; ädd́ä tapaz mind́ad unitilalt äi tabas miniad magamast.

unit/tsaa Kett. M, pr. -san Kett. M, imperf. -sin 1. tukkuda дремать; M isub i unitsaʙ istub ja tukub; 2. Kett. und näha, unes näha сниться. – Vt. ka unõttsaa.

uŋka K M Kõ S I (P) unka K-Ahl. Ränk, g. uŋgaa M S ungõ Ränk (kalmu)vaagen, taldrik, kauss (eriti surnumälestusroogade viimiseks kalmistule) блюдо, тарелка, чашка (особенно для поминальных кушаний, приносимых на кладбище); K kalmolõõ võttaass uŋka kalmistule võetakse (kaasa) vaagen; Kõ veeti erneit, tükkü lih̆haa, kal̆laa, mun̆naa, kõikk õlivad uŋkaza; se on milttõin vait tarelka iĺi bĺuudotška (kalmistule) viidi herneid, tükk liha, kala, muna, kõik (toidud) olid vaagnal; see on vaid mingi(sugune) taldrik või vaagnake; I ženiχa lahjotti deŋgoi, uŋka õli lavvall, sinneg i lahjotti (pulmakomme:) peigmees kinkis raha, kauss oli laual, sinna kinkiski. – Vt. ka kalmo-, pomin-, puu-.

unnataj Kr hilja поздно.

unn/i J-Tsv., g. -ii J hulk, jõuk куча, толпа; suur unni vättšiä suur hulk rahvast. – Vt. ka ulkka.

unnik/ko (J), g. -oo hunnik куча; nõsõtti kalad üleᴢ. kõlmõt koparaa, mokomad unnikoᴅ tõsteti kalad (noodaga merest) üles. (Jääle sai neist) kolm kalahunnikut, niisugused hunnikud (kalu).

unni-manni P: enne õli unni-manni unni-mannista matukka rl.

unoht/aa Kett. L Lu Li Ra J Ku (K-Ahl. K-Al. R-Reg. P V) unoχtaa (U V) -a J-Tsv. -aaɢ I, pr. -an K Lu Li J -aan V Lu -õn J, imperf. -in Kett. R Lu Li Ra J -iin P V Lu unoχtiin U V -ii I unohin Ku, 3. p. unohsi Ku unustada забы/-вать, -ть; Lu pää niku vakka, kõik unohtaʙ pea (on) nagu vakk, kõik unustab; Lu tüttö unohtii roopaa süümättä tüdruk unustas pudru söömata; Lu miä ku unohtan, siä millõ maini kui ma unustan, sa tuleta mulle meelde; Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks; I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Aega on juba palju möödunud, need (lood) tuli unustada; V nüd unohtaat kõikk pajattamiizõᴅ nüüd unustad vadja keele täiesti (unustad kõik jutud vadja keeles); Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, ned mälehtän nüüd unustan juba nii väga, aga mis ammu on peas, neid mäletan; P älä unohta niitä sõnoi ära unusta neid sõnu!; K elkaa eteepäi unohtagaa meitä (Al. 14) ärge edaspidi meid unustage; Ku unohsi noorikiᴅ unustas pruudid. – Vt. ka unostaa.

unohtu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J unustus забвение.

unost/aa M Kõ Po, pr. -an M Kõ Po, imperf. -in ~ -iin M, 3. p. -aaᴢ [sic!] M = unohtaa; M milla on lühüd meeli, miä tšiireess unostan mul on lühike mälu, ma unustan kiiresti; M tämä kõikk unostaʙ, mitä tällee pajataᴅ ta unustab kõik, mis talle räägid; M unostat tehä rissiä et̆tee unustad teha ristimärki ette; M miä duumazin juõlla inehmizee nimee, no unostin ma tahtsin (mõtlesin) öelda inimese nime, kuid unustasin; M se rahvaz unostaaz õm̆maa tšeelee see rahvas unustas oma keele; M miä nõizin unostamaa ma hakkasin unustama (= mul hakkas mälu kahanema).

unt́er-ofitser J-Tsv. allohvitser унтерофицер; sai enelleez unt́er-ofitseraa tšina sai endale allohvitseri aukraadi.

unt/ua (M J-Must.), pr. unnuʙ M, imperf. -u M 1. tilgastada (слегка) закис/ать, -нуть; M kõõs kujala on palava, välissä piimä unnuʙ kui väljas on palav, (siis) vahel piim tilgastab; 2. J-Must. läppuda, kopitada становиться, стать затхлым.

unuk/ka K-Ahl. M Унукъ Tum., g. -aa M lapselaps внук, внучка; M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed; M tuli unukka, nõistii tõmpaamaa kolmõõ (muinasjutust:) tuli lapselaps, hakati kolmekesi (naerist) tõmbama. – Vt. ka pra-. Vt. ka vunukka.

unur/i P Lu Li J, g. -ii Lu J = unikotti; Li unuri suvvaab ain magata unimüts armastab aina magada; Lu unuri inemin ain aikossõõʙ unimüts aina haigutab.

unutška vt. pra-.

unõk/aᴢ K P Lu J I (M) unekas K-Ahl. -õᴢ J-Tsv., g. -kaa P M Lu J unine сонный, сонливый; P mitä siε aukuttõlõᴅ, õlõd unõkaᴢ mis sa haigutad, kas oled unine?; M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on raske tööd teha; Lu täll on unõkkaat silmäᴅ tal on unised silmad. – Vt. ka unikaᴢ, unilikaᴢ, uninõ.

unõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = unissua.

unõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = unissua.

unõto/i J-Tsv., g. -i J = unõtoo.

unõt/oo Kett. K, g. -tomaa unetu бессонный.

unõttsaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) unõtsõ- J-Must. und näha, unes näha сниться. – Vt. ka unittsaa.

uoechtig vt. õhtago.

uoepi vt. õpõa.

uoman vt. oomõnna.

uomenik vt. oomnikko.

uomest vt. oomnist.

uomikko vt. oomnikko.

uomizõõ vt. oomniiᴢ.

uomnest vt. oomnist.

uopan vt. opõnõ.

uopi vt. õpõa.

upa Kett. K-Ahl. K-Vilb. P M S Li Ra J I (Lu Ma) Упа Tum., g. uvaa Kett. M Lu Li Ra J uva J uv̆vaa vdjI Ma 1. uba; oavars боб; стебель боба; Ra esimeizess tehtii upa mahaa kõigepealt pandi uba maha; J upõit jo ajap strudžgõlõ oad hakkavad juba kaunu looma; J uvall on palko oal on kaun(ad); J uvad om valmissustu oad on valminud (koristamiseks); J ann uppa maista anna uba maitsta; I ainõ süütii seemvõita da seld́ii roossolaa da õunaa da up̆paa da ernehtä (paastu ajal) aina söödi taimeõli ja heeringasoolvett ja kartulit, uba ja hernest; Li guušša, uvass tooš teh́h́ää sitä (paks) hernesupp, ka ubadest (oast) tehakse seda; Kett. uvaa palgoᴅ oakaunad; J uvaa koori tühi oakaun; P tšüzün φeku ämmält laadguo rokkaa, luzikaa upa guuššaa palun Feku vanaemalt kausi(täie) kapsasuppi, lusika(täie) oasuppi; 2. kohviuba зерно (кофе), кофейное зерно; J kofii uvaᴅ kohvioad; ■ J kats mi lusti muss upa (lampaa papalo) näe, mis(sugune) ilus must uba (lambapabul); M lampaa uvaᴅ lambapabulad.

upaguušša Ra J I upa-guušša Li I (paks) oasupp (густой) бобовый суп; I uvõssa tšihuttaass guuššaa, kase on upa-guušša ubadest keedetakse (paksu) suppi, see on oasupp.

upa-jüvä Lu uba, oaiva, oatera боб, бобок.

upamaa (Kõ-Set.) upa-maa (K-Ahl.) oamaa, -põld бобовое поле; K peree-mees, peree-isäntä, peree-nainee, naisueni, võta välĺältä vätšeni, upa-mailta ulkkumassa, tara-maita tallomassa (Ahl. 104) rl. peremees, pereisand, perenaine, mu naisuke, võta (= kutsu ära) väljalt mu rahvas, oamaadelt hulkumast, aiamaid tallamast; Kõ passibo peree izälee, passibo peree emälee, võtitta vällää väee väsünnüü upamaalta ulkkumas, taramailt tallomas (Set. 749) rl. aitäh pereisale, aitäh pereemale, võtsite (= kutsusite) ära väsinud rahva oamaalt hulkumast, aiamaadelt tallamast.

upamoo M-Set. = upamaa.

upapalko M Lu upa-palko Li oakaun стручок боба; M ernee palgoᴅ, i uvall on upapalgoᴅ hernekaunad, ja oal on oakaunad. – Vt. ka uvaa-palko.

upi Lu J-Must.: Lu upi uus sõpa ~ upi uuzikkõin sõpa uhiuus rõivas.

upi-auta Lu põhjatu auk бездонная дыра; se on niku upi-auta, sitä et täütä, niku ilma põhjaa (söömari kohta öeldakse:) see on nagu põhjatu auk, seda ei täida, nagu ilma põhjata.

upiuusi Lu upi-uus J-Tsv. uhiuus новенький, новёхонький, совсем новый; upiuuvvõᴅ, kõvaᴅ mokomaᴅ uhiuued, niisugused tugevad (saapad).

upi-uuzikkõin J-Tsv. = upiuusi.

upi-uuvikkõin J-Tsv. = upiuusi.

upokka vt. uupakka.

upot/a L P M S Lu (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Lön. Kõ) -aɢ I, pr. upp/oon K -uon P, imperf. -ozin Lu J, 3. p. -ojõõ I uppuda тонуть, у-; I et tunnõg rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud; S ain pajatattii, što järvi-emä võtti täm̆mää, tšen uppoᴢ aina räägiti, et järvehaldjas võttis selle, kes uppus; Lu silmäll bõõ põhjaa, võib upota laukal pole põhja, (sinna) võib uppuda; P õli enne vanall aikaa med́d́ie tšüläzä pienez orgoza ühs mokomain paikka, kuhõ ain iezepii lehmäd da lampaad vajozivad da uppozivaᴅ enne, vanal ajal, oli meie külas väikeses orus üks niisugune koht, kuhu varem lehmad ja lambad ikka vajusid ja uppusid; M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimiizee meheessaa paat läks ümber ja nad uppusid viimse meheni; M naizõd eväd uponnuuᴅ, mehed uppozivaᴅ (paadiõnnetuses) naised ei uppunud, (aga) mehed uppusid; I vävüükaa uppojõõvat kah̆hõõ väimehega (koos) uppusid kahekesi; I tahob mennä uppoomaa tahab minna ennast uputama; ■ M tšehs leipääsee tehtii süvä aukko, etti sinne uppois kan̆naa muna keset leiba tehti sügav auk, et sinna mahuks sisse kanamuna. – Vt. ka uppoossa, uppua.

upot/taa L P M Kõ Lu J (K-Ahl.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an K P M Lu J -õn J, imperf. -in P Lu J uputada топить, у-; L ep sinua vesi upota, ebi tuli põlõta kk. ei sind vesi uputa ega tuli põleta; Lu jää-kettu tuli pääle. jää-kettu võib upottaa, tämä nii kõvassi perrää kopitab ümperi alussa jäätä, võib mennä põhjaa jääkirme tuli (merele) peale. Jääkirme võib uputada. See kuhjab (korjab) pärast nii kõvasti purjelaeva ümber jääd, (et laev) võib põhja minna; J parõp õllõiᴢ, ku selle pantaiz müllü tšivi kagla de upotõttaiz mereᴢ (ema kohta, kes ei kasvata oma last:) parem oleks, kui sellele pandaks veskikivi kaela ja uputataks merre; I võt̆tii i upot̆tii kat̆tii poigaa võtsin ja uputasin kassipoja (ära); M vesi-emä on jarvõᴢ, se upotab vätšiä (uskumus:) veehaldjas on järves, ta uputab inimesi; P nävä upottivat sõtariisad jõkyõsyõ nad uputasid relvad jõkke; P müö idgõmma, idgõmm etti upotab med́d́ie rattaaᴅ meie nutame, nutame, et uputab (jõkke) meie vankri; J linad upotõttii autaa linad uputati (= pandi likku linaleo)auku; ■ P upotit tšivie maa süämmiesie (sa kaevasid augu ja) lasksid kivi maa sisse. – Vt. ka uvottaa.

upotu/ᴢ Lu -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ Lu J uputus потоп, наводнение, утопление; Lu vihmaakaa teeb upotusõõ, üüd i päiväd annaʙ vihmaga teeb uputuse, ööd ja päevad sajab (annab); J maailmaa upotus suur veeuputus (piibli-loos).

upot/õlla (R-Lön.) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← upottaa; kui upottotelin enneni evenikkoiset upottelin umpiküüneliin enneni külvetellüt (Lön. 184) rl. kuidas uputasin oma ema sulgpadjakesed, uputasin kibedatesse pisaratesse oma ema, (oma) vihtlejakese.

uppo/ossa Lu Li (J) -ss J-Tsv., pr. -on Lu Li J, imperf. -ozin J -zin Lu J = upota; Lu puuttuzin soosilmää, tahtozin uppoossa, no vätši joutu appii sattusin laukasse, pidin peaaegu uppuma, aga inimesed jõudsid appi; J lehm uppooz vajomikkoo lehm uppus laukasse; Li jõki õli nät kannii, said uppoossa jõgi oli näe nii (lähedal), võisid (kergesti) uppuda; Li duumõttii, što müö õõmmõ uppoonnuud jo (Mäg. 173) mõeldi, et me oleme juba uppunud; Lu kahs poikassõ uppozivaᴅ kaks poisikest uppus(id); J vene tšeertüz ümper de kõiki uppostii paat kaldus ümber ja kõik uppusid; J upponõitõ pominoitõ·ttii tšerikkoza uppunuid mälestati kirikus; Lu maaz eb märtšene, veez eb uppoo? süsi mõist. maas ei mädane, vees ei upu? – Süsi.

uppu/a [sic!] P, pr. upun, imperf. -zin = upota; joχs õjaa rantaa jänez i taχtõ uppua (Mäg. 86) (muinasjutust:) jänes jooksis oja kaldale ja tahtis end uputada (tahtis uppuda).

uppurs Kr ohver жертва.

upŕamo/i ~ upŕaa·moi J-Tsv., g. -i J jonna-kas, kangekaelne упрямый; упорный, капризный; nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ on nii jonnakas laps, et kedagi ega midagi ei kuula.

upŕamst/va: -v J-Tsv., g. -vaa J jonnakus упрямство, упорство.

upravĺeń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J valitsus управление.

uprekoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J ette heita упрекать; uprekoitõb jot tämä leipää süün heidab ette, et söön tema leiba.

upõkaᴢ vt. uupukaᴢ.

uŕadnik/ka Lu uratnikka (Kõ-Len.) urätńikk J-Tsv., g. -aa: urätńikaa J urjadnik урядник; Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik.

uraga/na: -n J-Tsv., g. -naa J orkaan ураган.

urakka vt. urokka.

urakkõ/za: -ᴢ Li J-Tsv. hulgi оптом; Li nootta-kala müütii optom, urakkõᴢ noodakala müüdi hulgi.

ura/ta M -t J-Tsv., pr. -an: ur̆raan M, imperf. -zin 1. J nurru lüüa мурлыкать; 2. koriseda бурчать; M vattsa ur̆raaʙ kõht koriseb. – Vt. ka urisa, urnaa, urnia, urrata¹.

uratnikka vt. uŕadnikka.

uri/na: -n J-Tsv., g. -naa nurrumine мурлыкание; rihes kõig iĺĺa, kuulub va katii urin toas on kõik vaikne, kuuldub ainult kassi nurrumist.

uri/sa Kett. M (U Pi vdjI) -ssa P Lu -ss J hurissaɢ I, pr. -zõʙ P M Lu J, imperf. -zi Kett. P J -zii U Pi 1. uriseda (koera kohta) рычать; J kõrt koir urizõp, siiz elä kert, purõʙ (kui) koer kord (juba) uriseb, siis ära puutu – hammustab; 2. nurruda, nurru lüüa (kassi kohta) мурлыкать; J koir urizõʙ, ku on süämiᴢ, a katti üväss meeĺess koer uriseb, kui on tige, aga kass lööb nurru heast meelest; J katti urizõʙ kass nurrub; 3. koriseda (kõhu kohta) бурчать; M J vattsa urizõʙ kõht koriseb; I vattsaa vaivattaaʙ, hurizõʙ kõht valutab, koriseb; 4. krooksuda (konna kohta) квакать; Lu konna urizõʙ konn krooksub; 5. kräunuda, (rämedalt) näuguda (kassi kohta) мяукать; J kuul ku katid urissa, tait tapõlla kuule, kuidas kassid kräunuvad, vist kisklevad; 6. kriiksuda, kääksuda (rataste kohta) скрипеть; J võd́d́õ ratta veeroᴅ, egle kõvassi uristi määri vankri rattad (ära), eile kääksusid kõvasti; 7. Kett. vuhiseda, põriseda, unnata гудеть, жужжать, шуметь. – Vt. ka urata, urnaa, urnata, urnia, urrata¹.

uris/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. urisema panna, õrritada дов/одить, -ести до рычания; 2. kräunuma panna, kräunutada муч/ить (кошку), донимать. – Vt. ka urnõttaa.

uris/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← urissaa; elä urissõõ kattia ära kräunuta kassi! – Vt. ka urnõtõlla.

urmi/a Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin palju süüa, õgida жрать, жадно есть; nät kuza urmip süüvvä, sitä inemissä kutsutaa süümäri vaat kus õgib süüa, seda inimest kutsutakse õgardiks. – Vt. ka urpia.

urn/aa Kõ Lu (Ra J) -a J-Tsv., pr. -aʙ Kõ Lu J -õʙ J, imperf. -ni Lu Ra J 1. nurruda, nurru lüüa (kassi kohta) мурлыкать; J silot kattia, tämä algõb urnaa silita kassi, ta hakkab (siis) nurruma; Kõ katti urnaʙ kass lööb nurru; 2. koriseda (kõhu kohta) бурчать; Lu ku süüb mokomaa vassumõissa, eriomassa, vattsa algõb urnaa kui (inimene) sööb mingisugust võõrast (toitu), erilist, (siis) kõht hakkab korisema; Lu vattsa mill urnaʙ mul kõht koriseb; 3. krooksuda (konna kohta) квакать; Ra konnad urnõttii konnad krooksusid; 4. kräunuda, (rämedalt) näuguda (kassi kohta) мяукать; J kui martti kuu, nii katid urnõta kui (tuleb) märtsikuu, siis kassid kräunuvad; J kehtaat ko siä kuunõll katii urnõmiss, ku ed aja tätä väĺĺä kuidas sa jaksad kuulata kassi kräunumist, et ei aja teda välja?; 5. möirata, möriseda (karu kohta) рычать; J karu urnaʙ karu möirgab; 6. J-Tsv. kriiksuda, kääksuda скрипеть; 7. fig. manguda, nuruda клянчить, упорно просить; J elä urnõ, et saa (lapsele öeldakse:) ära mangu, ei saa!; J miä tšiire annõn urnõjoilõõ taka poolõõ mangu-

jaile (= nurumisega tüütavatele lastele) annan ma ruttu vastu tagumikku. – Vt. ka urisa.

urnahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin ~ -zin J turtsatada фырк/ать, -нуть; kräunatada зарычать; крикнуть; katti urnahtaas koiraa päälee kass turtsatas koera peale.

urn/ata Lu (J-Must.) -õt J-Tsv., pr. -aaʙ Lu, imperf. -azi: -õzi J 1. uriseda (koera kohta) рычать; Lu koira urnaaʙ koer uriseb; 2. nurruda (kassi kohta) мурлыкать; J silot kattia, tämä algõb urnõt silita kassi, ta hakkab (siis) nurruma. – Vt. ka urata, urisa, urrata¹.

urni/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J 1. uriseda рычать; 2. nurru lüüa мурлыкать; 3. kräunuda, (rämedalt) näuguda (kassi kohta) мяукать; 4. tüüdata надоедать. – Vt. ka urisa, urrata¹.

urnõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. urisema panna, õrritada (koera) дов/одить, -ести до рычания; 2. kräunuma panna, kräunutada муч/ить (кошку) донимать; elä urnõt kattia ära kräunuta kassi. – Vt. ka urissaa.

urnõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← urnõttaa; kehtaat-po siä neit katii poikii urnõtõll on sul alles tahtmist neid kassipoegi kräunutada! – Vt. ka urisõlla.

uro R-Lön., g. uroo mees мужчина; sain ullule urole, meelettömäle mehele (Lön. 711) rl. sain (naiseks) rumalale mehele, arutule mehele.

uro/da M (Li) -ᴅ J-Tsv., g. -daa J 1. värdjas урод; J tšenese va kase urod oŋ kazvonnu kellesse ometi see värdjas on läinud?; 2. vigane, sant калека; M tämä on raanittu, on uroda ta sai haavata (on haavatud), on vigane; Li vikoitti enele jalgaa i jäi itšizessi urodõssi vigastas endal jala ja jäi alatiseks vigaseks.

uroiz/a Lu urroiza Li, g. -aa Lu urroizaa Li suur, tugev большой, крепкий, сильный, высокого роста; Lu uroiza põrzaᴢ suur tugev põrsas; Lu uroiza meeᴢ tugev pikka kasvu mees.

urok/ka M Lu Li J (K Ja) -k J-Tsv. urakka (P), g. -aa M Lu J 1. koolitund; kooliülesanne, õppetükk школьный урок; школьное задание; K näiĺee õma lukkari tšäüsi antõ urokaᴅ, a meiĺee ven̆nää pappi antõ neile oma köster käis andis koolitunde, aga meile andis vene papp; Lu jätetää perrää urokkaa (õpilane) jäetakse pärast tunde; P ühs kõrt tšüzüb milt urakkaa dai miä järkiäz en täätännü juolla ükskord küsib minult õppetükki, aga mina ei teadnud kohe ütelda (= vastata); J miä jo urokõd õppõzin ma õppisin õppetükid juba (selgeks); J sain urokaa pähää sain õppetüki pähe; 2. (tähtajaline) tööülesanne, tööjagu, -hulk; jaotöö, tükitöö рабочее задание; урочная работа; Lu urokka piti kuttoa ettenähtud osa (võrgust) tuli kududa; M mõizaza õli urokka, mitattii kep̆piikaa lad́d́uutta i pituutta, sis piti se lüüvvä vai niittää mõisas oli (ennemalt) tööjagu, kepiga mõõdeti laiuti ja pikuti (heinamaa- või põllutükk kätte), siis tuli see (maha) niita või sirbiga lõigata; J tuli mõizass herra. pajatab naisiilõõ: lõpõtatta kazee tüküü. sis teill on urokka õttsaᴢ tuli mõisast mõisahärra, ütleb naistele: (kui) lõpetate selle tüki, siis on teil määratud tööjagu otsas; Ja jarvikoistšülä, savvokkala, mativa tšülä tšäüzivät töötä tetšemää urokallõ räättälä mõizaa (Len. 255) Jarvikoištšülä, Savvokkala, Mati küla (inimesed) käisid Räätälä mõisas tööpäevi tegemas (tasuks mõisa karjamaa kasutamise eest).

uroskoit/taa Li J-Must., pr. -an, imperf. -in rahustada, vaigistada; lohutada успок/аивать, -оить; утеш/ать, -ить; Li uroskoittaa lassa, kõikkinaa vana sõna rahustada last, (see on) päris vana (vadja) sõna; Li tämä on kõikkii pääle nii kõvassi süämmizää ja paganõ, što ep tää, kuhõ õmmaa süätä uroskoittaa ta on kõigi peale nii väga vihane ja tige, et ei tea, kuidas (kuhu) oma südant rahustada; J raahel idgi õmia lahsia ja eb tahtonnu antaa entä uroskoittaa (Must. 152) Rahel nuttis oma lapsi (taga) ja ei tahtnud lasta ennast rahustada (lohutada).

uroskoitut/taa (Li), pr. -an, imperf. -in = uros-koittaa; uroskoituta tätä vähäizee rahusta (vaigista) teda natuke.

uroskoit/õlla (Kett.), pr. -tõlõn: -tõõn Kett., imperf. -tõlin frekv. ← uroskoittaa.

urpa Kett. K R-Len. L P M S (Lu I), g. urvaa K P S 1. urb; pajuoks urbadega, urvaoks вербная серёжка; вербный барашек; верба (ветка с вербными барашками); M pajulla on urpa pajul on urvad (urb); P urpaduo nätilpään tšäütii urpõikaa tšerikkoza palmipuudepühal käidi urvaokstega kirikus (= urvaoksi õnnistamas); K urvaᴅ, miniekaa pojod urvottivaᴅ urvaoksad (olid need), millega poisid (palmipuudepühal) urvitasid; P urpad varpat tuoriess terviessi näteliss võlkaa, sillyõ urpa, millyõ muna (urvitamisel loetud sõnad:) urvad, varvad, värskeks, terveks, nädalaks (annan) võlgu, sulle urb, mulle muna; 2. pung почка; M kahtši träpsästääb jo, jo urvad lõhkõuvad i träpsästäväᴅ kask on juba urba puhkenud, urvad juba lõhkevad ja lähevad lahti (= hakkavad tolmlema); L kazgyõ urpaita tõmmittii puussa kasepungi kisti puult. – Vt. ka kahtši-, paju-. – Vt. ka urpavittsa, urpo, urpovittsa.

urpad/o (K L P) g. -oo K -uo L P 1. palmi- puudepüha вербное воскресенье; L lyõkku tehtii urpaduo nätilpεän kiik tehti palmipuudepühal; 2. lihavõttenädal, vaikne nädal страстная неделя; P meil tšäütii urvottamaz urpaduo nätelil meil käidi urvitamas (= urvavitstega löömas) lihavõttenädalal.

urpado-nätilpäivä S palmipuudepüha, urbepäev вербное воскресенье; urpado-nätilpäivänn pojokkõizõt tšäütii urvottamaa paju-urvoll palmipuudepühal käisid poisikesed (talusid mööda) urvavitstega urvitamas. – Vt. ka urponätilpäivä, urpopäivä.

urpanik/ka L, g. -aa urvitaja (urvavitstega lööja palmipuudepühal) вербщик (в вербное воскресенье); perennaizõll õli valmisõttu urpanikkoilõ kauniid munaᴅ perenaisel olid urvitajaile valmis pandud punased (värvitud) munad.

urpa-vittsa K urpavittsa L M Lu (P) = urpovittsa.

urpi/a J-Tsv., pr. urvin J, imperf. -zin J = urmia; katsokk, ku see näĺĺess urvip süüvve vaata ometi, kuidas see (suurest) näljast õgib süüa.

urpo J-Tsv., g. urvoo J = urpa; urpo vitts om pupuškoiᴢ urvavits (= pajuvits) on urbades.

urpo/a¹ J, pr. urvon J, imperf. -zin J (palmipuudepühal) urvitada, urvavitstega lüüa вербничать, бить (вербой в вербное воскресенье); urpopään lahzõt tšäüväd urpomaᴢ palmipuudepühal käivad lapsed urvitamas. – Vt. ka urvottaa.

urpo/a² J-Tsv., pr. -oʙ J, imperf. -oᴢ J = urpoossa.

urpoi/n J-Tsv., g. -zõõ J urbadega с серёжками, барашками. – Vt. ka urvokaᴢ.

urponätilpäivä I = urpopäivä; eellä enipäivää õli urpopäivä, urponätilpäivä enne lihavõtteid oli urbepäev, palmipuudepüha.

urpo/ossa: -ss J-Tsv., pr. -oʙ, imperf. -oᴢ urba minna, urbi ajada пускать серёжки, барашки; paju pehko jo alki urposs pajupõõsas hakkas juba urba minema. – Vt. ka urpoa².

urpopäiv/ä Lu J I -e Ku urpo-päi/ve ~ -v J-Tsv. urppäivä I urbepäev, palmipuudepüha вербное воскресенье; J urpo-pään lahzõt tšävvä urvottõmaᴢ palmipuudepühal käivad lapsed urvitamas (= urvavitstega löömas); Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ, tüttölahzõd evät tšäü ainult poisslapsed käivad palmipuudepüha hommikul urvitamas, tütarlapsed ei käi; I urppäivää üφs päivä piettii palmipuudepüha peeti üks päev. – Vt. ka urpado, urpado-nätilpäivä, urponätilpäivä.

urpo-varpo J-Tsv.: urpo-varpo, toorõt-terveᴅ, sillõ kana, millõ muna (urvitades öeldi:) urbi- varbu, värsked-terved, sulle kana, mulle muna.

urpovittsa J I urpo-vitts J-Tsv. urbadega pajuoks, urvaoks, -vits верба (ветка с вербными барашками); J urpo-päänn lahzõt tšävvä taloss talosõ urpo-vittsoika urvottõmaᴢ palmipuudepühal käivad lapsed talust tallu urvavitstega urvitamas (= löömas); J koko tšülää urpovittsoikaa, pajuvittsoikaa urvotõttii kogu küla urvitati urvavitstega, pajuvitstega; I tšen meni tšerikkoo kanee urpovittsoo jõğgõõ rannassa tšen kussa lõikkazi kes läks (palmipuudepühal) kirikusse, (see) neid urvavitsu jõekaldalt või kes kust lõikas. – Vt. ka urpa, urpavittsa, urpo.

urppäivä vt. urpopäivä.

urra·a P J ura·a M urra J-Tsv. interj. hurraa ура; J kaĺĺuttii urra·a meilee hüüti meile hurraa.

urr/ata¹: -õt J-Tsv., pr. -aaʙ J, imperf. -azi: -õᴢ J nurruda, nurru lüüa мурлыкать; alg va kattia silotta, nii tämä algõb urrõt hakka ainult kassi silitama, nii tema hakkab nurru lööma. – Vt. ka urata, urisa, urnaa, urnata, urnia.

urr/ata²: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J pummeldada, prassida кутить; jo kõlmõtt päivä urrõta juvvõ juba kolmandat päeva prassivad juua.

urrõspuu J veerispuu, rullik валёк, каток; urrõspuu, mitä müü toukataa mereesee laivaa veerispuu, mida mööda laev merre lükatakse.

ursi¹ Kett. Ränk K-Ahl. M urssi P M (R-Eur. R-Reg.) hursti Lu Li J hurssi J-Must., g. urzii ~ ursii M hurstii Lu J 1. (voodi-, laud)lina простыня; скатерть; Li tänävä õli poukku milla, pezin poukuu i pezin kõlmõt hurstia täna oli mul pesu(pesemine), pesin (kogu) pesu ja pesin (ka) kolm voodilina; Lu tila hursti voodilina; Lu J lauta hursti ~ M lavvaa urssi laudlina; K nõise ursissa emäni, lakanoissa laukojani (Ahl. 725) rl. tõuse linade vahelt, mu ema, lina-

de vahelt, mu pesija; J õmpõli utuzõõ hurstii rl. õmbles udupeene (voodi)lina; M piεb lavvalõõ õmmõlla ursi peab lauale lina õmblema; 2. surilina, linik саван, (гробовая) пелена; P pantii valkõa urssi kuolluu päälie surnule pandi peale valge (suri)lina; J pokkoińikall on hursti silmiill surnul on linik näo peal; J koollõõ hursti ~ pokkoińika hursti surnulina; 3. eesriie (kätkil, voodil) занавеска (у колыбели, кровати); M ripussagaa ursi et̆tee riputage eesriie ette; Lu tšättšüül õli hursti ümpärii, peĺĺättii, ett lahs sõnataa kätkil oli eesriie ümber, kardeti, et laps sõnutakse (= kaetatakse) ära. – Vt. ka alus-, lauta-, lavvaa-, tila-.

ursi² Kett., g. urrõõ = ursi¹.

ursk Kr (labasest linasest riidest endisaegne vadja naise) hõlmikseelik, pallapool (старинная водская холстяная) нешитая юбка. – Vt. ka hurstuᴅ, hurstuhsõᴅ.

urssi vt. ursi¹.

uru M, g. uruu M turg рынок; uruza kõikkõa müvväs, kapusaᴅ i omenaᴅ i lantuᴅ turul müüakse kõike, kapsa(i)d ja kartul(e)id ja kaalika(i)d; pikkarain uru väike turg; meemmä urulõõ lähme turule.

urvi (J-Tsv.) tagumik, perse задница (tarvitatakse ainult sõimusõnalises väljendis употребляется только в ругательстве); urvii koinittu (rõve sõim).

urvok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J urbi täis полный (вербных) серёжек. – Vt. ka urpoin.

urvot/taa Kett. K L P M S Lu J -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an M -õn J, imperf. -in J 1. (palmipuudepühal, urbepäeval) urvavitstega, pajuurbadega lüüa, urvitada бить вербой (в вербное воскресенье); P lahzõt tšäüsivät taloi müö urvottamaᴢ lapsed käisid talusid mööda urvitamas; J urpopään urvotõttii, pajuvittsoikaa urvotõttii urbepäeval urvitati, pajuvitstega urvitati; Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ, tüttölahzõd evät tšäü ainult poisslapsed käivad urbepäeva hommikul urvitamas, tütarlapsed ei käi; S urvotõttii, pajatattii: urpaaᴅ, varpaaᴅ, näteliss võlkaa, sillõõ urpa, a millõõ muna urvitati, öeldi: urvad, varvad, nädalaks (annan) võlgu, sulle urb, aga mulle muna; S tšetä urvotattii, se annap siz mun̆naa enipään keda urvitati, see annab siis (urvitajale) muna lihavõtte ajal; 2. peksta, naha peale anda бить, пороть; M võtan vitsaa da sin̆nua urvotan võtan vitsa ja annan sulle naha peale; J urvotõm perzett müü peksan (sind) mööda perset. – Vt. ka urpoa¹.

urvotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ peksmine, naha peale andmine битьё, порка.

urvot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← urvottaa.

urätńikk vt. uŕadnikka.

usa vt. uussa.

usattipuu vt. ušattipuu.

usei vt. uzõi.

userdnoissi J-Tsv. hoolsalt, innukalt усердно; userdnoissi lugõp tširjaa hoolsalt loeb raamatut.

usgun vt. uskoa.

usiin J-Tsv. kiire, sage, tihe частый.

usko K-Ahl. M Kõ Lu J (R-Len.) Уско Tum., g. uzgoo M Kõ Lu J usk вера, религия; Lu meill on vennai usko meil on vene usk (õigeusk); J rantakunnõz on soomõõ usko rannaalal (Kurgola poolsaare läänerannikul) on soome (luteri) usk; M on vir̆roo uskua (ta) on luteri usku; J kase pere terveltää om mennü kiikkuijõ uskoo see pere on tervenisti läinud kargajate (= teat. lahkusuliste) usku; Kõ usko praavitti usk tegi terveks; J uzgott inimin uskmatu inimene; umbusklik inimene; J uzgoo pilkkajõ usuteotaja; ■ J kõvaa uzgookaa meeᴢ enesekindel mees, tugeva iseloomuga mees. – Vt. ka jevree-, rissi-, soomõõ-, venäi-.

usk/oa Kett. L P M Kõ Po Lu Li J Ku (K R-Lön. Kr) -ua Kett. K -oaɢ I Ускоа Tum., pr. uzgon Kett. K L P M Kõ Lu Li J uzon Ku usgun Kr, imperf. uzgõn M -ozin Lu J 1. uskuda верить, по-, веровать, у-; Lu tämä pajatap tõtta, tätä saab uskoa tema räägib tõtt, teda võib uskuda; L uskogaa minua, õnnõtuota uskuge mind õnnetut; L petelläss, älkaa uskogaa petetakse (~ valetatakse), ärge uskuge; Lu vargaz vargassa eb uzgo vs. varas varast ei usu; Lu vätši bõllu õpõtõttu, usko kõikkaa rahvas polnud haritud, uskus kõike; Lu nõitussii uzgottii nõidusi usuti; Po lahzõd uskozivat saunaa pappia lapsed uskusid saunahaldjat; M miε n tää, misseesee näväd uskozivaᴅ ma ei tea, millesse nad uskusid; M tämä eb uzgo jumalaa, ep pahapoolta ta ei usu jumalat ega kuradit; Li epä-uskomõin ińemin eb uzgo mittää umbusklik inimene ei usu midagi; M tämä uskomassa eb uskonnu ta ei uskunud sugugi; 2. usaldada довер/ять, -ить; верить, по-; Lu tämä uzgoʙ, tšem mitä pajataʙ, tämä on uskojõ inemine ta usub (kõike), kes mida räägib, ta on usaldav inimene; P uzgomma siz näteliss võlkaa usaldame siis nädalaks võlgu; Lu miä uzgon omall välitšäüttäjäl õssaa i müüvvä, mitä millõ piäʙ ma usaldan oma vahendajal osta ja müüa, mis mul vaja on. – Vt. ka uzaltaassa, uzgaltaa.

uskoin vt. vähä-.

uskolii/n J-Tsv., g. -zee J 1. usklik верующий; 2. tähelepanelik внимательный.

uskolizõssi J-Tsv. tähelepanelikult внимательно; nii uskolizõssi kuuntõõʙ, jot lusti päälee kattsoa nii tähelepanelikult kuulab, et tore (on) peale vaadata.

uskomato/i J-Tsv., g. -i J uskmatu, mitteusaldav, umbusklik неверующий; недоверяющий, недоверчивый; nain on uskomatoi tämä kõhta naine on umbusklik tema suhtes; kaa mi siä õõd uskomatoi vaat, missugune uskmatu sa oled! – Vt. ka uskomoitoo.

uskomatu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J uskmatus, umbusk неверие, недоверие.

uskomoit/oo Lu Li, g. -tomaa = uskomatoi; Lu uskomoitoo inemin tšettä eb uzgo umbusklik inimene ei usu kedagi.

uskomõin vt. epä-.

uskov/a M, g. -aa usklik верующий; tämä on uskova inehmin ta on usklik inimene. – Vt. ka uskoliin.

uskovai/nõ L Li (Kõ) -n Lu Li, g. -zõõ Lu Li 1. usklik верующий; Lu izze on uskovain, a petteli ise on usklik, aga pettis (~ valetas); Li miä õõn uskovain ma olen usklik; 2. usaldav, (teisi) uskuv доверяющий; L ai, õlõ uskovainõ oh usu (mind)! – Vt. ka uskoliin.

uslov/i J-Tsv., g. -ii J kokkulepe условие; uslovii mukka miä piän saama viis tuhatt markka kuuᴢ kokkuleppe järgi pean ma saama viis tuhat marka kuus.

usnikka vt. ušnikka.

ussa, ussaa, ussõa vt. usõa.

usta·f J-Tsv. määrustik, põhikiri устав; nii piäp tehä, kui usta·f juttõõʙ nii peab tegema, nagu põhikiri ütleb.

ustrit/tsa M, g. -saa M auster устрица.

usõa K uss/õa Kõ-Len. Li -aa (Lu) -a J-Tsv., g. usõa mitu, palju несколько, много; K tämä tääb usõad aźźaᴅ ta teab palju asju; Li uppoostii siäl ussõa mieᴢ seal uppus mitu meest; J ussa kõrt tšäi meill mitu korda käis meil; Lu ussaa strotškaa saab minuss tširjuttaa mitu rida saab minust (minu jutust kirjutada)?

ušadba J-Must. talu усадьба.

ušat/ti Ränk K-Ahl. K-Al. P M Lu Ra J, g. -ii P M Lu J 1. toober ушат; Lu ušatis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti ja (sellega) kanti vett; Lu ušatti õli kahõõ kõrvaakaa, kõrviiz õltii aukoᴅ, kõrviss pisettii keppi läpii ja ušatti veetii kahõõ välillä lauttaa toober oli kahe kõrvaga, kõrvades olid augud, kõrvadest pisteti kepp läbi ja toober viidi kahe vahel lauta; M vesi on puizõz ušatiᴢ vesi on puust toobris; Ra žiivataa ušatti loomade joogitoober; Lu ušatii puu ~ Ra ušatti puu toobripuu; 2. rõivatünn, tünn rõivaste hoidmiseks бочка для хранения одежды; K siz ušattia viel võttaas, nuorikõõ sõpa-ušattia (Al. 33) siis võetakse veel (rõiva)tünn, pruudi rõivatünn; M sõv̆vaa ušatti ~ Ra sõpa ušatti rõivatünn. – Vt. ka sõpa-, sõvaa-, vesi-.

ušattipuu Lu J-Tsv. ušatti-puu J-Tsv. usattipuu M-Set. ušatpuu Lu toobripuu водонос, хлуд (для носки ушата); J ušatti-puu panna ušatii kõrviisõ jot tätä toovv kaivolt rihesee toobripuu pannakse toobri kõrvadest läbi, et seda tuua kaevult tuppa; Lu ušattipuu pantii .. aukkoiss pantii läpi mõlõmad õtsaᴅ i siis pittšä pantii kahõtšezzee pihaal i kahõõ välil tootii veekaa ušatti kottoo toobripuu mõlemad otsad pandi (toobri) kõrvadest (aukudest) läbi ja siis pikkamisi tõsteti kahekesi õlale ja kahe vahel toodi toober veega koju.

ušk/a Lu, g. -aa (saapa)kõrv, jalgatõmbamispael (säärikul) ушко (сапога); saappagaa uškaᴅ säärsaapa kõrvad.

ušnik/aᴢ (Salm.2 Ra), hrl. pl. -kaaᴅ Ra -kaat Salm.2 (vadja naise, eriti pruudi kalevist või linasest riidest helmeste ja merikarpidega kaunistatud oimuehted e. -paelad височные украшения из сукна или льняной ткани, вышитые бусинками и ракушками; принадлежали к народной одежде водской женщины, особ. невесты); Ra mokom kaŋkain tükkü de õttsiisõõ õli õmmõltu elmeᴅ, ne pantii kõrvaa ääreesee, neitä kutsuttii ušnikkaaᴅ (oli) niisugune linase riide tükk (= riba) ja (selle) otstesse olid õmmeldud helmed, need (oimuehted) pandi kõrva(de) ette (äärde), neid kutsuti u-d.

ušnik/ka Ränk (J-Tsv.) usnikka J-Must., hrl. pl. -aᴅ: -õᴅ J-Tsv. = ušnikaᴢ.

uzalta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J 1. julgeda, söandada осмели/ваться, -ться, реш/аться, -иться; kujall on nii kurj ilm, jot ed uzalta menne daaže õvvõõ väljas on nii kuri ilm, et ei julge minna isegi siseõue; 2. usaldada довер/ять, -ить. – Vt. ka uskoa, uzgaltaa.

uzaltu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -sõõ 1. julgus, söakus смелость; täll tappaab uzaltuss tal jätkub julgust; 2. usaldus доверие. – Vt. ka uzaluᴢ.

uzalus-pää J-Tsv. julgus, söakus; julgustükk смелость, решительность; uzalus-pää õli lass tütökkõiss mokomõll tšülmell kujalõõ oli alles julgus lasta tüdrukukest niisuguse külmaga välja; uzalus-pää õli hüpät tšülmää vettee oli julgustükk hüpata külma vette.

uzalu/ᴢ: -s [<e?] J-Tsv., g. -sõõ = uzaltuᴢ.

uzgaltaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) uzgalta- J-Must. = uzaltaassa.

uzjoora vt. uzora.

uzl/a K P Lu (Al. I), g. -aa Al. Lu I 1. komps узел, пакет, свёрток; K pannass leipää, soolõit, kahs munaa uzlaasõõ kompsu pannakse leiba, soola, kaks muna; I paglaa miä siõõ uzlalõõ ma sidusin nööri kompsule (ümber); 2. kamakas, mütsak, peotäis комок, пригоршня, горсть; I mustalainõ võtti varogaa uzlaa, ku lutissi pih̆hoosõõ, .. vesi i tilkku (muinasjutust:) mustlane võttis (kivi asemel) kohupiimamütsaku, (ja) kui pigistas (selle) pihku, (siis) .. vesi tilkuski; 3. sõlm узел, завязка; I ŕihmõissiiɢ mokomaa uzlaa teimmeɢ nööridesse tegime niisuguse sõlme.

uzor/a M Lu I uzjoora (Ra), g. -aa M muster, kiri; nikerdus узор, вышивка; резьба; M tšiuttolaillõõ tehtii uzoraᴅ iholaillõõ särkidele tehti kirjad varrukatele; Lu kursileipä, mokomad õltii tehtü uzoraᴅ päälee puteliikaa i stokanaakaa pulmaleib, sellised mustrid olid pudeliga ja (viina)klaasiga peale tehtud; Ra uzjooraᴅ tehtii kirstuu päälee ja ettee, jot õllõiz lustip nikerdused tehti (pruudi)kirstu peale ja ette, et oleks ilusam; M palat́entsaa uzoraᴅ käteräti mustrid; M silmärätee uzoraᴅ näoräti mustrid.

uzoratšiutto I-Set. tikitud särk вышитая рубаха.

uzõi K usei K-Ahl. sageli часто, зачастую; kattilall õli uzõi virolaisii mõizaza Kattila mõisas oli sageli eestlasi. – Vt. ka tšasta², tšastõissi.

uta/r M J-Tsv. (P Li Ra) -ra [?] M-Ar., hrl. pl. -raᴅ Li Ra -rõᴅ Li J-Tsv. 1. sg., pl. udar вымя; P iezä lühsämiss piεb yõroa utarta enne lüpsmist tuleb udarat hõõruda (= sõõrutada); Li utaraza on nellä nännää udaral on neli nisa; Ra utarat õltii kõvassi paistunut (Len. 303) udar oli tugevasti paistetanud; Li ajattõõb utarõᴅ (pärast poegimist) ajab (lehmal) udara paiste; Li lehmää utaraᴅ lehma udar; 2. J-Tsv. nisa сосок. – Vt. ka uhar¹.

utar/õ (Kett.), g. -õõ = uhar¹; piimä õrahtaab utarõõsõõ piim sõõrdub udarasse.

utarõᴅ pl. t. M uurded уторы, нарезы.

ut́i M Ra J-Tsv., g. utii J 1. utekene, utetall утя, овечка; Ra kui on lampaa võdna, on ut́i vai borana kui on lambatall, siis on (kas) utetall või jäärtall; 2. interj. ute-ute (meelitussõna lammaste kutsumiseks) утя-утя, ути-ути (призывный клич овец); M näitä kuttsuas kot̆too: ut́i ut́i ut́i neid (= lambaid) kutsutakse koju: ute, ute, ute.

utiĺšik/ka Lu, g. -aa utiilikoguja утильщик.

ut́it/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J lambaid kutsuda сзывать овец.

ut́jug/a I ud́jugõ Lu ut́uɢ J-Tsv., g. -aa: ut́ugaa J triikraud утюг; J lazz veel kõrt ut́ugakaa, lakkaap leeʙ lase veel kord triikrauaga (üle), saab siledam(aks); Lu ud́jugoitõtaa pessua ud́jugõll pesu triigitakse triikrauaga.

ut́jugoit/taa ~ -ta ~ ud́jugoittaa Lu ut́ugoit/taa Lu (Li) -ta J-Tsv., pr. ut́jugoitan ~ ud́jugoitan ~ -an Lu, imperf. ut́jugoitin ~ ud́jugoitin ~ -in Lu triikida утюжить, гладить; Lu sõpa piäb ut́jugoittaa rõivas tuleb triikida; Lu nepsiätä sõppaa on parõpi ut́ugoittaa niisket pesu (rõivast, riiet) on parem triikida; Li siiz grebošk panti päχχjä i pää õli nii lakkia niku vod ut́ugoitõttu siis pandi ehtekamm pähe ja pea oli nii sile nagu triigitud.

utjuk/ka M Lu, g. -aa M = ut́juga; M miä sõp̆põõ glaaditin utjukaakaa ma triikisin pesu triikrauaga; Lu paa utjukka kolpukaa pääl pane triikraud ahjukummi peale (= ahju- v. pliidikummi servale); M pliitaa utjukaᴅ pliiditriikrauad (pliidi peal kuumendatavad triikrauad).

utk/a L P M I, g. udgaa P -aa M part утка; L bruudaz udgad meniväd ujumaa pardid läksid tiiki ujuma; M utkaa põipõᴅ pardipojad.

utšeń/ja (J) -ń J-Tsv., g. -jaa: -ńaa J õppimine, õppus учение; panti poik utšeńńaa pandi poiss õppima.

utši/teĺa J-Tsv. -t́eĺa M Lu Li -tela ~ -ttela Lu-Len. -teĺä Lu -tteĺä M utšeteliä P, g. -teĺaa J -teĺää Lu kooliõpetaja учитель; Lu utšit́eĺa tšäi süümäᴢ škoĺńikkojõõ taloz voorua müü õpetaja käis söömas õpilaste talu(d)es kordamööda; Lu utšiteĺa pani põlvillaa kolkkaa kooliõpetaja pani (õpilasi) põlvili nurka.

utu K-Ahl. P M Lu Ra J uhdduh Kr, g. uduu Lu J ud̆duu M udu туман; K piät uula ummis-tšennät, kasseela karva-tšennät (Ahl. 100) rl. (pulmalaulust:) kannad uduga ummiskingi, kastega karvapastlaid; Lu ku utu laskõõb maall, leeb üvä ilma kui udu laskub maha, tuleb hea ilm; M nii suur utu, etti läpi ud̆duu mit̆täit eb näe nii suur udu, et läbi udu midagi ei näe; M ai ku tšülmä utu oi kui külm udu; Lu tänävä on utu ilma täna on udune ilm.

ut́uɢ vt. ut́juga.

ut́ugoittaa vt. ut́jugoittaa.

utu-ilma Lu udune ilm туманная погода; utu-ilmall seili-laivoiz lüütii aŋkkuria müü ravvaakaa uduse ilmaga löödi purjelaevadel rauaga vastu ankrut.

utu/nõ J (R-Eur. R-Reg.), g. -zõõ J fig. udupeen, -kerge, peenlinane тонкольняный; J õmpõli utuzõõ hurstii rl. õmbles udupeene (voodi)lina; R too sõsõi utuiset ursit (Eur. 34) rl. too, õeke, peenlinased (udupeened) linad.

utu-päivä M udune päev туманный день; tänänn on utu-päivä täna on udune ilm.

utu-tšuutto K-Ahl. fig. udupeen särk, peen-

linane särk тонкольняная рубаха; K jõka sauna uusi vihta, uusi vihta, uusi tšuutto, .. utu- tšuutto, ummis-tšentšä (Ahl. 100) rl. iga sauna-(kord) uus viht, uus viht, uus särk, .. peenlinane (udupeen) särk, ummisking(ad).

utu-vih/ma: -m J-Tsv. uduvihm мелкий дождь, изморось.

uud́erz/u (J-Tsv.), g. -uu kinnipidamine, ohjeldamine обуздание, удержание; päästi lahzõd volillaa de nütt ebõõ uud́erzua (= uuderžua) laskis lapsed ülekäte (vabadusse) ja nüüd ei ole pidamist.

uuhert/tsa: -ts J, g. -saa väle, kärmas, nobe бойкий, ухарский; mokoma uuhertts poika niisugune väle noormees.

uuis/saa M, pr. -an M, imperf. -in M jahu juurde lisada, juurde segada подмеш/ивать, -ать; vot meil õli suur pere, etti koko paŋkõ piti siätä; niku siä setšääᴅ, ni vetelä tuõʙ, i siz vähäkkõizõ õhtogon uuisaᴅ vaat meil oli suur pere, (nii) et terve pang(etäis jahu) tuli segada; kui sa (tainast) segad, siis tuleb vedel, ja siis õhtul lisad väheke (jahu) juurde.

uukahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J huigatada, hüüatada аукнуть, вскликнуть, крикнуть; uukahtaa, metts elähtääb vassaa hüüata, mets helahtab vastu.

uukahtõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. huigata аукать(ся).

uuk/ata: -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J = uukkaa.

uuk/kaa J, pr. -an, imperf. -in huigata, hüüda аукать, кричать, звать; inemin mettsäz uukaʙ inimene huikab metsas. – Vt. ka uukkua.

uuk/kia Lu J-Tsv., pr. -in Lu J -kizin Lu J = uukkaa; J tšenle uukib mettseᴢ, vaile öhsü keegi huikab metsas, küllap on eksinud; Lu uukin, a tämä ep kuulõ huikan (~ hüüan), aga tema ei kuule.

uuk/kua Ra, pr. -un, imperf. -kuzin = uukkaa; koko vätši kaĺĺuttii i uukuttii mettsäzä: uu, uu, uu kogu rahvas hüüdis ja huikas metsas: uu, uu, uu.

uukkulai/n Lu -ne J-Must., g. -zõõ Lu = ud́ju-lainõ.

uuĺ/ega L -aga (P), g. -egaa = uulotii; P tuon sillyõ uuĺagaᴅ toon (= kingin) sulle u-d (kingad); L vizgattii jalkoiss uuĺegaᴅ lumyõ visati kingad jalast lumme.

uulet/ti I, g. -ii (vanaaegne naiste ja laste kodutehtud nahkking; meeste pehme saabas старинный женский и детский башмак домашнего изготовления, диал. улеви ~ улеги; мужской мягкий кожаный сапог); uuletid mokomad nahgassa õmmõltii niisugused u-d õmmeldi nahast; õmmõltii meile plat́jaᴅ, jubgaᴅ, i niin müü tšäüzimmeɢ. a jalgolõõ uuletiᴅ, mokomad õmmõltii aina meilee .. juhissa .. pääle vot mokoma niku paikka pantuɢ. i paglat tännep pantii õmmeldi meile kleidid, seelikud, ja nii me käisime (koolis). Aga jalga (panime) u-d. Niisuguse(i)d õmmeldi meile ikka .. juhtnahast; .. peale oli pandud vaat niisugune nagu paik (= pealsetükk). Ja paelad pandi siia (= kanna taha); vazik̆kaa nahgass mokomad goliniššõõkaa uuletiᴅ (meestel olid) vasikanahast niisugused säärtega u-d; nahkõõz goĺinišad i uuletti nahkõnõ nahast sääred ja u. oli nahast. – Vt. ka nahka-. – Vt. ka uulotii.

uul/i Kett. K-Ahl. L P M Lu Li Ra J (K-Al.), g. -lõõ M Lu J -yõ P huul, mokk губа; Lu tševvääl ahavõss tuulõss uulõd lõhkõõvõᴅ kevadel kuivast tuulest huuled lõhenevad; L i parai·ka on jänessell uuli lõhtši praegugi on jänesel mokk lõhki; J roho sirkõll uulõd niku piheᴅ rohutirtsul on lõuad nagu pihid; P uulõt tröllillεä, uulõd on püllüssi huuled on pruntis; Lu uulõd riippiillä (~ rippillää) huuled töllakil; J uulii(t) brillissemä huuli torutama (= mossitama); P tõmpaab uulõd nagrusuulõ tõmbab huuled naerule (= naeratab); M pühi nenä, näd lazed natad niku ohjad uulia müö pühi nina, näe lased tati nagu ohjad huuli mööda (jooksma); M alumõin uuli ~ Lu ala uuli alumine huul; M päälümein uuli ~ ülemein uuli ~ Lu J päälimein uuli ülemine huul; M paksud uulõᴅ paksud huuled; Ra hoikad uulõᴅ kitsad huuled; P sill on rakkoma uulõᴅ sul on ohatanud huuled; Li süntümäpäivässaa on lõhtši uuli sündimisest saadik on (tal) jänesemokk (lõhkine huul); Ra jänesee uulõᴅ jänesemokk (defektina); Kõ emääpiimä bõllu kuivannu uulijõõ päält, a täm õpõtab vanapia kk. emapiim pole (veel) huulte pealt kuivanud, aga tema õpetab (juba) vanemaid; Lu siä õõt piimä uulõõkaa sa oled (alles) piimahabe (= kollanokk); M ep tahtonnu vasata, vassazi millõõ uulii õtsõlla ei tahtnud vastata, vastas mulle mokaotsast (= napisõnaliselt, põigeldes); Lu uulijõõ õttsiloil vassaaʙ vastab mokaotsast. – Vt. ka ala-, lõhtši-, piim-, tröllö-, üle-.

uuĺig/i J, g. -ii = uulotii.

uulin vt. lõhtši-.

uulitim, uulitima, uulitii vt. uulotii.

uulit/tsa J (Lu Ku) -sa K-Ahl. -ts ~ uuĺitts J-Tsv., g. -saa ~ uuĺitsaa J tänav улица; J ńevskoi uuĺitts on õikõ pittš Nevski tänav on õige pikk; J tšivekaa katõttu uulitts kivi(de)ga sillutatud (kaetud) tänav. – Vt. ka rissi-.

uul/otii K-Ahl. -oti J-Must. -õtii (Lu J-Tsv.) -itii (Li) -itim Li -itima [sic!] J, g. -ottimaa: -ittimaa Li = uuletti; Li jalkinõd õllaa tšennäᴅ, paglatšennäᴅ, uulittimõᴅ (endisaegsed) jalanõud on (kodutehtud) saapad, pastlad, u-d (= naiste ja laste nahkkingad); Lu uulõttimad õltii ilma varsii, üvät paglad õltii u-d olid ilma säärteta, tugevad paelad olid (kanna taga); Lu uulittimõt kahõõ paglaakaa õltii, niku kološiᴅ u-d olid kahe (kanna)paelaga, (kujult) nagu kalossid; Li karjušill õltii paglatšennäᴅ, a naisiil õmmõltii uulittimõᴅ. uulittimõl õli õmmõltu päälüᴢ, kõig õli ümperikkoa niku sandalid õmmõltu karjusel olid pastlad, aga naistele õmmeldi u-d. Kingal oli õmmeldud pealne, kõik oli ümberringi (talla külge kinni) õmmeldud nagu sandaalid; J uulõttimoil de pagl-tšentšiill om paglõᴅ u-del ja pasteldel on paelad; J pisä uulõttimiilõõ taka nahgõss pagl läpi pista u-dele tagant (kanna-aasast) nahast pael läbi. – Vt. ka uuĺega, uuletti, uuĺigi, uupakka, uupukaᴢ.

uulõõtšippa Lu huuleohatis сыпь (на губах); ain akkunaa higõl võijjõttii uulõõtšippaa huuleohatist määriti alati aknahigiga.

uumõt/oo Lu, g. -tomaa meelemärkusetu, teadvusetu без сознания; inemissa ku lüüvvää, siis tämä jääb uumõttomassi kui inimest pekstakse, siis ta jääb meelemärkusetuks; jäätii ležimää uumõttõmassõ jäid meelemärkusetult lamama; uumõttomann miä õlin ma olin meelemärkusetu.

uupak/ka ~ uupokka ~ uupõkka M upok-

ka Kõ-Set. upõkka (J) uupukkõ Lu, g. -aa ~ uupokaa M sussking, ummisking (vanaaegne kodutehtud nahast naistejalats) башмак, финская туфля (старинная простая домодельная кожаная женская обувь); M jalkatšennäd naisiil õltii uupakaᴅ, a meh̆hiil õltii varzikoᴅ, varsitšennäᴅ naistejalatsid olid susskingad, aga meestel olid (pehmed) säärikud, (kodutehtud) säärsaapad; M uupakad õltii juhissa tehtü, matalaᴅ susskingad olid juhtnahast tehtud, madalad; M uupakka, soomõ tšennäᴅ sussking, (need on) soome jalatsid; M uupakka, sill õli kantanahka, sih̆hee kantanahkaa õli pantu paglaᴅ, siottii tšiin jalkavartõõsõõ sussking, sellel oli kapp (kannanahk), selle kapi külge olid pandud paelad, (need) seoti kinni jalasääre ümber; Lu uupukkõisii(jõ) piettii naizõᴅ susskingi kandsid naised; M ühs paari van̆noiᴅ, a tõin paari vassazia uupakkoo (mul on) üks paar vanu, aga teine paar uusi susskingi; M uupakaa päälüᴢ susskinga pealne. – Vt. ka uulotii.

uupuk/aᴢ: -õᴢ Lu upõkaᴢ J, g. -kaa Lu upõkkaa J = uupakka; Lu nahkatšentšä ilma varsiijõ kutsutaa paglatšentšä vai uupukkaaᴅ (kodus valmistatud pehmeid) ilma säärteta nahkjalatseid kutsutakse (kas) pastlad või susskingad; Lu paglatšentšä on ühezä tükküzä tehtü, a uupukkail päälüsed on erizee õmmõltu pastlad on tehtud ühes tükis, aga susskingadel on pealsed eraldi õmmeldud; Lu uupukkail õltii takan paglõᴅ susskingadel olid paelad taga (= kannas); J upõkkaad õltii naizill susskingad olid naistel; J upõkkaat peettii tšezällä, kuivall aikaa susskingi kanti suvel, kuival ajal.

uupukkõ, uupõkka vt. uupakka.

uur/i Kõ, g. -ii uhmer ступа, ступка.

uurrõkuraᴢ Lu = uurtõõkuraᴢ.

uur/taa (K-Ahl. P Lu), pr. -ran K -an P, imperf. -rin 1. uuristada, uuret lõigata v. teha долбить, уторить; P mees paap paŋgõlõõ varoo, uurab uurtõõ ušatilõõ rl. mees paneb pangele võru, uuristab uurde toobrile; 2. uuristada, õõnestada (vee kohta) подмы/вать, -ть; Lu virtõ uursi rannaa (vee)vool uuristas kalda.

uur/tia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -tizin J uuristada, uuret lõigata v. teha уторить.

uurtõi/n J-Tsv., g. -zõõ J uurdeline с уторами.

uurtõõkura/ᴢ Lu -s Ränk uurdenuga нож-уторник; uurtõõd on tehtü nüt tšertaakaa, a enne õli uurtõõkuraᴢ uurded on nüüd tehtud vararauaga, aga enne oli (selleks) uurdenuga. – Vt. ka uurrõkuraᴢ.

uur/õ P M Lu -rõ Lu -re J-Must. -õh (Kett.) -tõ [sic!] P, g. -tõõ K P M Lu J -tyõ P uure (puunõude põhja paigaldamiseks ja kinnitamiseks) утор, нарез; P bodžgall on põhjaz uurtyõᴅ vaadil on põhjas uurded; Lu kõikkiil asuil on uurtõõᴅ kõigil (puu)nõudel on uurded; Lu põhja õli pantu uurtõõjõõ (puunõu) põhi oli pandud uuretesse; M lännikod õllaz ümmärkõizõᴅ, uurtõõ päällä lännikud on ümmargused, (põhi on neil) uurde peal; P murtuub uurtõ ušatilta rl. toobril murdub uure; J paŋki nõisi uurtõiss vooma pang hakkas uuretest jooksma; P ühz bodžgaa uurõ meni kattši, piεb vajõltaa lauta üks vaadilaud läks uurdest katki, tuleb laud vahetada; J uurtõõ saha uurdesaag.

uusi Kett. K-Ahl. K-Set. L M Kõ S Po Lu Li J uuᴢ L M Lu J, g. uvv/õõ S -ee K-Ahl. uuvv/õ M Lu Ra J -õ J-Tsv. 1. uus новый; Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ uut (rõivast) on parem õmmelda kui vana paigata; J uutõõ kaivoo pantii pihookaa soolaa uude kaevu pandi peoga soola; Lu masteri tetši uuvvõõ nootaa meister tegi uue nooda; Li meillee tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik; Lu ku kuu sünnüʙ, siz on uus kuu kui kuu luuakse, siis on noor kuu; Li pluugaa kuraᴢ, se leikkaap, ku nõsõtaa uutta maata (raud)adra nuga, see lõikab (pinnast), kui küntakse uudismaad; Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (talul) oli palju maad, siis söödi uue aastani oma leiba; Kõ uvvõss vuvvõss veerisseessaa uusaastast kolmekuningapäevani; J uutõnn vootõnn saap pet́alõõ tšümme voott uusaastal (1. jaanuaril) saab Petja kümneaastaseks; L vasuo uutta vuotta vana-aastaõhtul; M Po uusi joulu uusaasta (1. jaanuar); Li uusiissa uusi tuliuus; Lu upi uus sõpa uhiuus rõivas; 2. toores, värske, keetmata свежий, сырой, неварёный; M uus muna toores muna; M võtan uuvvõõ mun̆naa i rikon võtan toore muna ja löön katki; M uus piimä värske piim; M koorin uusii omenoi i tšihunnuisia omenoi koorin tooreid kartuleid ja keedetud kartuleid; J uusi leipä (Must. 186) väheküpsenud, nätske leib; 3. uudismaa целина, новина; J kazell sütšüzüä algõtti tšüntä uuttõ sel sügisel hakati uudismaad kündma. – Vt. ka upi-.

uusii/n J-Tsv., g. -zõõ J uus новый.

uusik/ka (Li), g. -aa (maasika)väät усик (земляники); uusikad jäiväd leikkomõttõ, kazvivad uuvvõt taimõᴅ (maasika)väädid jäid lõikamata, (nendest) kasvasid uued taimed.

uusi-uutukkõin (J) uhiuus новёхонький; uuvvõõ-uutukkõizõõ tšiutoo annin päälee uhiuue särgi andsin selga.

uusi-voosi ~ uus-voos S uus-voosi J-Tsv. uusaasta (1. jaanuar) Новый год; uus-voos per̆rää jõulua on näteli uusaasta on nädal pärast jõule. – Vt. ka uuzjõulu.

uus-lei/pä: -p J-Tsv. uudseleib хлеб нового урожая. – Vt. ka uutin.

uus-maa J-Tsv. uudismaa целина, новина.

uus-moodiin J-Tsv. moodne, uuemoeline новомодный.

uus/sa Po usa J-Tsv., hrl. pl. -aᴅ Lu -at K-Ahl. M-Set. -õᴅ Po -sõᴅ [sic!] M uzaᴅ Ra J-Tsv. vunts, vurr, pl. vuntsid, vurrud ус, усы; J nütt om mooᴅ, jot uzat keritsetä väĺĺä nüüd on mood, et vuntsid lõigatakse ära; J noor meez veel on ilm usiitt noor mees on veel ilma vuntsideta; Lu meez on pittšie uusikaa mees on pikkade vuntsidega; Lu lühjed uusaᴅ lühikesed vuntsid.

uuᴢ vt. uusi.

uuzik/aᴢ P, g. -kaa P värske свежий; uuzikas piimä ternespiim.

uuzikkõi/n Lu, g. -zõõ Lu uus новый; upi uuzikkõin sõpa uhiuus rõivas. – Vt. ka upi-.

uuzjõulu Ra = uusi-voosi; ennee õli vanajõulu i siiz õli uuzjõulu enne olid jõulud ja siis oli uusaasta.

uutiin vt. uutin.

uutim/o Lu J (Ra) uut́śimo (Ku), g. -oo = uutimõ; Lu sänd́ül õli tehtü uutimoᴅ, uutimoz magattii magamislavats(e)ile olid tehtud uudmed, uudme all magati; Lu uutimo õli ümpärikkua, tihed i tšärpäzed ep päästü süämmee uudi oli (lavatsi peal ja) ümberringi, sääsed ja kärbsed ei pääsenud sisse; Ra rihenneezä tšezäll õltii tilat tehtü i uutimod õltii pääl suvel olid tehtud esikus(se) asemed ja uudmed olid peal (= nende kohal).

uutim/õ P M, g. -õõ uudi (magamisaseme kohal olev telkkate kärbeste ja sääskede tõrjumiseks) полог над полатями (защита от комаров и мух); P makaavad uutimõᴢ magavad uudme all; M uutimõ õli kõmkaŋkoinõ lad́d́uutta, a kõm aršinaa pit̆tuutta uudi oli kolme kanga laiune, aga kolme arssina pikkune. – Vt. ka uutõmõ, uvvii.

uuti/n Kett. M Lu J (Ra) -nõ P J I -in J-Tsv. uut́śin (Ku), g. -zõõ M Lu J -zyõ P -izõõ J 1. uudseleib, -vili хлеб нового урожая; новый урожай; P meill on jo uutinõ meil on juba uudseleib; P uutizyõ maku uudseleiva maitse; Ra J uutizõn all loppu leiʙ enne uudsevilja (enne uudsevilja saamist) lõppes (vana) vili; M nüd on üvä, elimme jo uutisõõ leipäässaa nüüd on hea, elasime juba uudseviljani; 2. uudis новость; J se uutinõ meep suuss suhõõ i kõrvass kõrvaa see uudis läheb suust suhu ja kõrvast kõrva (= levib kiiresti); Ra no mitä kuulid uutiss no mis uudist sa kuulsid?; 3. uus, käesolev новый; J rad́io on uutin aźźa raadio on uus asi; J uutin aika ~ uutiin aik uus aeg, käesolev aeg. – Vt. ka uus-leipä, uutiᴢ.

uutisjuttu Lu uudis новость; kuulin uutisjuttua kuulsin uudist.

uuti/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -zõõ [sic!] J = uutin; 1. proovva uutiss ~ uutiss leipä proovi (= maitse) uudseleiba; uutiz leip uudseleib; 2. mitä kazetti uutiss pajatõʙ mis ajalehes uudist on (mida ajaleht pajatab)?

uut́śimo vt. uutimo.

uut́śin vt. uutin.

uutukkõin vt. uusi-.

uutõm/õ Ränk, g. -õõ = uutimõ.

uutõõ Lu = uvvõssaa; tee se uutõõ tee see (töö) uuesti; ruiz väänetää i tapõtaa uutõõ rukis pööratakse (rehe põrandal) ümber ja pekstakse uuesti; sarka on komkikaᴢ, piäb uutõõ äessää põllulapp on panklik, tuleb uuesti äestada.

uuvikkõin vt. upi-.

uuvis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J uuendada обнов/лять, -ить. – Vt. ka uuvvissaa, uuvvõttaa.

uuvis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← uuvissaa.

uuvvii vt. uvvii.

uuvvissaa Li = uvvõssaa; piäb uuvvissaa pletittää (pats) tuleb uuesti palmitseda; taaz uuvvissaa karzitaa, što bõllõiz neitä šetinoi mittää, što õllõis puhaᴢ taas uuesti kraabitakse (tapetud siga), et poleks sugugi neid harjaseid, et (siga) oleks puhas.

uuvvisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J uuendamine; parandamine одновление, воз-; починка.

uuvvõssaa vt. uvvõssaa.

uuvvõssi J-Tsv. = uvvõssaa; uuvvõssi tetšemä uuesti (ümber) tegema; uuvvõssi süntümä uuesti sündima.

uuvvõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = uuvissaa.

uuvõssaa vt. uvvõssaa.

uvaa-palko Lu = upapalko.

uvaa-varsi J-Tsv. oavars бобовый стебель.

uvažeńń/a: -õ J-Tsv., g. -aa: -a J austus уважение; noorõp piäp tehä vanõpõllõ uvažeńńa noorem peab vanemat austama; vanass izäss müü piämm uvažeńńa (oma) vana isa me austame.

uvažoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J austada уважать; uvažoit tõiss i sinnua nõissa uvažoittõma austa teist ja sind(ki) hakatakse austama.

uvot/taa Po, pr. -an P, imperf. -in = upottaa; täm tšettäiᴅ vetteesee uvotaʙ ta uputab kedagi vette.

uvvessaa vt. uvvõssaa.

uvv/ii L -i Ränk uuvvii M, g. uutimyõ Ränk M L 1. uig, uju (linik, millega kaeti pruudi nägu) (головное покрывало невесты); L lõppupulmas piti nuorikõll õlla uvvii; uvvii õli kaŋkaass tehtü pulmalõpetusel pidi noorikul olema uig, uig oli linasest riidest tehtud; 2. Ränk M uudi (voodi kohal olev telkkate kärbeste ja sääskede tõrjumiseks) полог над постелью (защита от комаров и мух). – Vt. ka uutimõ.

uvviipuu/ᴅ: uvvipuut Ränk (ritvadest raamistik uudme e. telkkatte üleval hoidmiseks voodi kohal жерди для поддерживания полога над постелью) .

uvv/õssaa P Lu J -essaa Ku uuv/võssaa Li Ra J -õssaa Lu uuesti снова, заново; P piäb uvvõssaa lämmittää ahjo peab uuesti ahju kütma; Lu ku müü tulimma soomõss, sis koto õli põlõnnu, laḱḱa pool pääl, piti uvvõssaa alkaa ellää kui me tulime Soomest, siis oli maja (maha) põlenud, häda (oli) käes (= midagi polnud alles), tuli hakata uuesti elama; J tšüzün uvvõssaa küsin uuesti; Ku meni koźźomaa uvvessaa läks uuesti kosja (kosima). – Vt. ka uutõõ, uuvvissaa, uuvvõssi.

uxe vt. ühsi.

va L = vaat; va mi hullu susi vaat missugune hull hunt!

vaa¹ K R-Lön. L P M Kõ-Len. Lu Li Ra J Ku va M Kõ Lu Li J I ainult, aga, vaid, üksnes только, лишь; Lu kuiva alko ep se pisize, praksab vaa kuiv halg, see ei visise (põledes), praksub ainult; Li viileä saab õlla va tšezällä vai tševväällä, a talvõlla on vaa tšülmä ja pakkain jahe saab olla vaid suvel või kevadel, aga talvel on ainult külm ja pakane; Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ain vaa koollaa maal (külas) ei ole noori inimesi (noort rahvast), ikka ainult surrakse; Lu meijjee tšüläz oŋ kahõs taloᴢ vaa mesisampaaᴅ meie külas on ainult kahes majapidamises mesipuud; Li rihi õli siivõttu üvässi, vaa maad õltii pesemättä maja oli hästi koristatud, ainult põrandad olid pesemata; Li suvvaamizõssa innoomisõõssaa on ühs harkkamuᴢ vaa vs. armastusest vihkamiseni on ainult üks samm; Lu miε tšäün kottoo vaa makkaamaᴢ ma käin kodus vaid magamas; Lu tämä entää va suvvaaʙ ta armastab ainult ennast; Lu em miε väzü, ku va siε ei ma väsi, kui ainult sina (ei väsi); J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui aga tuli soojus, nii hakkasid puud pungi ajama; M möö vaa paamma tantsua meie aga lõhume tantsida. – Vt. ka vaan, vai², vain, vait², vaitaᴢ, vaitiä, vaitõ, vaitõn, vaitõᴢ.

vaa² K-Ahl. wah Kr interj. (imestust väljendades:) ennäe, vaata-vaata, vaat kuidas, kas tõesti, või nii вот как, вот, смотри; vaa, vaa, vaata (Ahl. 77) vaata-vaata, vaat kuidas (on lugu)! – Vt. ka vaata.

vaadna vt. vadna.

vaag/a Li -õ J-Tsv., g. -aa (puust) kang, murd. kali (= pikk jäme kaigas) вага; Li sis võtõtaa paksu mokomain pittšä poluirsi dali mikä tou-kataa sinne tšiven alla i sis painataa. se om vaaga. vaagakaa väänetää tõisõõ paikkaa siis võetakse niisugune jäme pikk kali või mis, tõugatakse sinna kivi alla ja siis kaalutakse (= kangutatakse kivi maast lahti). See on kali. Kaliga veeretatakse (kivi) teise kohta.

vaagapuu ~ vaakapuu M = vaaka.

vaagi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J kangiga, hoovaga tõsta подн/имать, -ять рычагом, вагой.

vaag/õn J-Tsv. vaag/na Ku, g. -naa J Ku (puust õõnestatud) vaagen, liud корытце (об. деревянное блюдо для еды); Ku meez meni lakkaa, liha vaagan [= vaagna] pää pääl (Len. 296) mõist. mees läks lakka, lihavaagen pea peal? – [Kukk]; Lu eväd mennä kai vaivad vaagnaa vs. ei mahu kõik vaevad vaagnasse.

vaahoz Lu J-Tsv. adv. vahus в пене (наречие в форме ин-а от vaahto); Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus; J kül taitaa siä reisizit tull, ku nii opõim vaahoz küllap sa vist tulid reisilt, et hobune on nii vahus.

vaahot/taa¹ Lu, pr. -aʙ: -õʙ Lu, imperf. -ti = vaahtoossa; muila vaahotõʙ seep vahutab.

vaahot/taa²: -ta J-Tsv., pr. -aʙ, imperf. -ti vahutama panna v. ajada заставить пениться; soodakaa saab laihõtši olud vaahotta soodaga saab lahjagi õlle vahutama panna.

vaahsa vt. vaassa.

vaahsi vt. vaassi.

vaah/to L M Lu Li Ra J, g. -oo Lu J -oo J -doo Lu vaht пена; Lu lainõll on arja, arjaa pääll on vaahto lainel on hari, harja peal on vaht; J vaa-htoa jo ajaʙ, para·iko nõizõp tšihuma (supp) ajab juba vahtu, hakkab kohe keema; J vaahtoa võttõma vahtu (pealt ära) võtma; M iivaa vaa-hto pärmivaht; Li J mõilaa vaahto ~ Lu muila vaahto seebivaht; J meree vaahto merevaht; ■ J vaahto suu kelkija, kiitleja. – Vt. ka mõil-. – Vt. ka vaassi.

vaahtoo Ra adv. vahule в пену (наречие в форме илл-а от vaahto); Ra viholinõ on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu.

vaahto/a M, pr. -aʙ M, imperf. -zi = vaahtoossa; kagrassa õlud üv̆vii vaahtoaʙ kaerast (kaera-linnastest tehtud) õlu vahutab hästi.

vaahtoi/n J-Tsv., g. -zõõ J vahune пенистый.

vaahto/ossa ~ -ssa Lu -ss J-Tsv., pr. -oʙ Lu J, imperf. -ozi: -oᴢ Lu vahutada пениться; Lu vesi vaahtooʙ vesi vahutab; ■ J mõnikõz inimin suvab vaahtoss mõni inimene armastab vahutada (= armastab suuri sõnu teha). – Vt. ka vaa-hottaa, vaahtoa, vaahtõa.

vaahtu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -uᴢ J = vaahtoossa; vätšef olud vaahtuuʙ kange õlu vahutab.

vaahtõ/a (Kett.), pr. -aʙ Kett., imperf. -zi = vaahtoossa.

vaaht/õra J -õr K Lu J-Tsv. vahtõr Ra -era Ku, g. -õraa J vaher, vahtrapuu клён; J tšeriko ad́d́a süämeᴢ kazvovõd niini ja vaahtõr-puuᴅ kirikuaias kasvavad pärnad ja vahtrad; J vaahtõr-rošš vahtrasalu. – Vt. ka vaahõrpuu, vaastõrpuu, vahrapuu.

vaahtõrpuu K M Lu Li Ra J vaahtõr-puu J-Tsv. vahterpuu M = vaahtõra; J lein jalkoita tšiveesee, varpaita vaahtõrpuhõõsõõ rl. lõin jalgu vastu kivi (ära), varbaid vastu vahtrapuud.

vaahtõrvõsa (J) vahtravõsu кленовый побел, отросток; valaa vaahtõrvõsani rl. kasta mu vahtravõsu.

vaahtõrõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vahtrast, vahtrapuust, vahtrane кленовый. – Vt. ka vahtõrainõ.

vaahõrpuu Kõ vahõrpuu Kõ-Set. I-Set. = vaahtõra.

vaak Ва́акъ Pal.2 K-reg.2 vak M = vaat; M alkõ tšäänellä, vag nüt teep sõrtua (torm) hakkas puid üles kiskuma, vaat nüüd teeb tuulemurdu; M vag nüt lohmip süüvvä niku koira vaat nüüd lahmib süüa nagu koer.

vaa/ka M, g. -gaa M koormapuu (heina- ja viljaveol) притуг, притужина, жердь на поклаже; vaagaakaa tõmmatas tšiin koorma koormapuuga tõmmatakse koorem kinni. – Vt. ka vaagapuu.

vaakapuu M = vaagapuu.

vaak/ia J Ku -ja (Ku), g. -iaa Ku vai свая. – Vt. ka vad́d́a.

vaakiᴅ vt. baakiᴅ.

vaak/kaa P, pr. -aʙ P, imperf. -kõ P vaakuda, kraaksuda каркать; varõz vaakaʙ vares vaagub.

vaak/kua J-Tsv. (K Ku), pr. -uʙ Kett. K J, imperf. -ku K -kuᴢ K J 1. vaakuda, kraaksuda каркать; Kett. varõz vaakuʙ vares vaagub; K vares vaakkus vahtši-kagla langkoni väräjää päälä (Ahl. 96) rl. vares, vaskkael, vaakus mu langu värava peal; Ku varis ko b vaakkuiᴢ, keŋki pessää ep t́śiitäiᴢ vs. kui vares ei vaaguks, (siis) keegi (ta) pesa ei teaks; 2. krooksuda квакать; J vaakub niku konno krooksub nagu konn.

vaakku/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -ᴢ J 1. krooksuda квакать; 2. fig. kiidelda хва-статься.

vaaksa vt. vaassa.

vaal/a P Lu, g. -aa P Lu võll вал; валик; P lyõkku õli, lazzõttii üli vaalaa kiik oli, aeti (lasti) üle võlli; Lu rossi meni ümperi vintaa vaalaa tross käis (läks) ümber vintsi (tõstemasina) võlli. – Vt. ka volli.

vaaĺait/taa: -taaɢ (I), pr. -aa, imperf. -ii püherdada, aeleda, väherda валяться; i siis ku vaaĺaittavaᴅ kane lahsõᴅ õlkõja müü da tölmäväd da kõittši ja siis, kui lapsed aelevad õlgedel ja hullavad ja puha. – Vt. ka vaaĺaitõlla, vaaĺatõlla, vaaliuta.

vaaĺait/tua: -tuaɢ (I), pr. -uʙ, imperf. -tu = vaĺaittaassa; kõlmõd vootta luud õlivaᴅ vaaĺaittunnuuᴅ kolm aastat olid (kaduma jäänud inimese) luud (metsas) vedelenud.

vaaĺait/õlla Lu, pr. -tõlõʙ: -tõõʙ Lu, imperf. -tõli Lu frekv. = vaaĺaittaa; Lu õpõn piäb lassaa vaaĺaittõõmaa hobune tuleb lasta püherdama; Lu perrää vaaĺaittõõmizõõ õpõn puissaaʙ pärast püherdamist hobune raputab end; Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ näe, kui purjus on inimene, aeleb maas. – Vt. ka vaaĺaittaa, vaaĺatõlla, vaaliuta.

vaalak/ka I, g. -aa valkjas беловатый; kahtšipuussa perää mahlaa kasta kraappivaᴅ. tämä on niku vaalakka kasepuust kraabivad seda (mähka) pärast mahla(laskmist). See on nagu valkjas. – Vt. ka vaalastava, vaalia², vaalistava, vaalõkka, vaalõttsõva.

vaaĺak/ko (M), g. -oo (hobuse) püherduskoht, -ase место, где валялась лошадь; näät ku om paĺĺo opõzõõ vaaĺakkoita näe, kui palju on hobuse püherduskohti. – Vt. ka vaaĺikko.

vaalastav/a J-Must., g. -aa = vaalakka.

vaaĺat/õlla M, pr. -tõlõʙ: -tõõʙ M, imperf. -tõli = vaaĺaitõlla; opõn suv̆vaab vaaĺatõlla siällä, kuza on pehmiä maa hobune armastab püherdada seal, kus on pehme maa.

vaaĺeŋk/a Kõ vaaleŋka (Lu J) vaaliŋka (Lu Li) vaĺeŋka ~ valenka ~ valeńka (I), g. -aa vilt, viltsaabas валенок; Kõ mees tuli uhzõss valkõiz vaaĺeŋkoiᴢ mees tuli uksest sisse valgetes viltides; Lu mill õllaa vaaliŋkõd oholizõᴅ mul on vildid parajad (avarad); I sis vet́ valenko eb õlluɢ siis (= vanasti) ju (lastel) vilte ei olnud.

vaaĺents/a P M, g. -aa M = vaaĺeŋka.

vaali/a¹ K L P M S Po Lu Ra J-Tsv. (R U Kõ) -aɢ I, pr. -n M J -i I, imperf. -zin P J -zii I 1. vaalida, veeretada, vormida, rullida, siluda (tainast, leiba) валять, катать (тесто, хлеб); P siz nõisass vaalimaa leipää lavvaa pääl siis hakatakse vaalima leiba laua peal; L nelläll tšäell vaaliass kurssia ümpärikkua nelja käega vaalitakse pulmaleiba ümberringi; Lu taitšina piäb vaalia sõrmõõ paksuizõssi (piruka)tainas tuleb rullida sõrmepaksuseks; I vaalit katletiᴅ lavvaa päällä veeretad kotletid laua peal (valmis); 2. vanutada валять (валенки); P siz vaalizivad vaaĺentsoi siis (nad) vanutasid vilte; 3. fig. sünnitada, ilmale tuua (rahvalaulukeeles) рожать, родить (в языке народных песен); R stepan valkea naise vaalittu (Lön. 186) Stepan, valgepäise naise sünnitatu; 4. fig. austada почитать, чтить; Ra jäi se kukko kuttsumatta, esivalta vaalimatta rl. jäi see kukk kutsumata, vallavanem [?] austamata.

vaali/a² Lu Li J-Tsv. vaaĺia J-Tsv., g. -a J 1. hele светлый; Li se on vähäize vaaliapi, a se on musõpi, rohoizõpi see on natuke heledam, aga see on tumedam (mustem), rohelisem; J taivõz om vaaliat siniss karva taevas on helesinist värvi; Lu vaaliad rohoised vai vaaliat siniseᴅ helerohelised või helesinised; 2. valkjas беловатый; J vaaĺia siniss karva sitts valkjassinine sits (valkjassinist värvi sits). – Vt. ka vaalakka.

vaaliakauniᴢ Li helepunane яркокрасный, алый; vaaliakauniᴢ, niku on kuumõtõttu rauta helepunane, nagu on kuumutatud raud.

vaaliaruskaa Li heleruske светло-рыжий; vaaliaruskaa i mussaruskaa (lehma kohta) heleruske ja tumeruske.

vaaliasinin Li helesinine голубой, светлосиний.

vaali/ja K-Ahl. K-Al. R-Reg. -a (R-Eur.), g. -jaa 1. fig. sünnitaja, ilmaletooja (ema metafoor rahvalauludes) родительница, матушка (ласкательное обращение к матери в народных песнях); R ennekko imettäjäni vana naine vaaliani (Eur. 39) rl. emake, mu imetaja, vana naine, mu sünnitaja; 2. fig. kasvataja, hoidja (isa metafoor rahvalauludes) воспитатель, охранитель (метафорическое обозначение отца в народных песнях); R ätän valkoja vaalijäni avatka tuone uhzet tuone akkunat armijäni (Reg. 21) rl. (kalmul itkedes:) mu isa, mu hallipäine kasvataja, avage toonela uksed, toonela aknad, mu hellitaja.

vaali/jainee K-Ahl. -jain P -jõine P -jõin (K-Al.) -ain (R-Lön.) -ein (K-Salm.) -õin (K-Al. R-Eur.) -jein ~ -jäin (R-Reg.), g. -jaizõõ 1. fig. ilmaletoojake (ema metafoor rahvalauludes) родительница, матушка (метафорическое обозначение матери в народных песнях); K tuob orjaa ennelleeni, varaa vaalieizelleeni (Salm.1 772) rl. (vend) toob orja mu emale, toe mu sünnitajakesele; P eell õli vaĺĺu vaalijõine, eb lazzõ lassa laulamaa rl. ennemalt oli vali (mu) sünnitajake, ei lase [= ei lasknud] last laulma; 2. hoidjake, hellitajake (isa tähistav metafoor rahvalauludes) охранитель, голубитель (метафорическое обозначение отца в народных песнях).

vaalijaizu/ᴅ: vaaliaisuᴅ Kõ vaalieesuᴅ (R-Eur.) vaalijõizuᴅ (Ja-Al.), g. -u dem. fig. sünnitajake (ema metafoor rahvalauludes) матушка (мета-форическое обозначение матери в народ-

ных песнях); Kõ elä eittele emüttä, vaali- aisutta vajõltaa rl. ära jäta emakest maha, (ära) sünnitajakest vaheta.

vaaliju/ᴅ (Lu), g. -u dem. = vaalijaizuᴅ; kuolijuoni, vaalijuoni, lazzõttako urvottamaa (urvitamislaulust:) mu kadunuke, mu sünnitajake, kas lasete urvitama?

vaali/kka I, g. -kaa: -k̆kaa I (pesu)kurikas пральный валёк, колотушка; sõp̆põõ uhtomaa meni i võtti vaalik̆kaa läks pesu pesema ja võttis pesukurika (kaasa). – Vt. ka paalikka.

vaalikkainõ (R-Lön.): vajelti vaskeja (sormuksia) valkija vaalikkainen (Lön. 185) rl. vahetas vaskseid (sõrmuseid) valge v.

vaaĺik/ko (M), g. -oo = vaaĺakko; opõzõõ vaaĺikoᴅ (hobuse) püherduskohad.

vaalistav/a Li, g. -aa = vaalakka.

vaalit/tu K P (R-Eur. R-Lön.), g. -uu (ema epiteet rahvalauludes эпитет матери в народных песнях); K itkõass: enneni, vaalittuni, sünnitid minuu suurilõ päivilee itketakse: mu ema, mu ilmaletooja, sünnitasid mu raskeks eluks; K elä hülkää velvüeni emüttäzi, elä vajelta vaalittuazi rl. ära hülga, mu vennake, oma emakest, ära vaheta oma sünnitajat. – Vt. ka vaalija.

vaalitukkai/n (R-Lön.), g. -zõõ dem. ← vaalittu; valkea vaalitukkaiseni (Lön. 186) rl.

vaaliu/ta (P), pr. -n, imperf. -zin end veeretada, püherdada валяться; kuza siä kannii üvii javuokaa vaaliuziᴅ (Mäg. 107) (muinasjutust:) kus sa oled end nii hästi jahus veeretanud?

v́aalo/i J-Tsv., g. -i J lõtv, loid, aeglane вялый, медлительный; tee han siä tšiirep tüüt, elä õõ nii v́aaloi tee ometi kiiremini tööd, ära ole nii aeglane; mokomii v́aaloit mehiit med́d́e poolla bõõ, ku liiv-tšülää nõmaᴅ nii aeglasi mehi meie pool ei ole kui Liivtšülä omad.

vaal/õa J, g. -õa valge, valkjas белый, беловатый; vaalõa lehmä valkjas lehm.

vaalõk/ka Lu, g. -aa = vaalakka; vaalõkka sinine valkjassinine.

vaalõttsõv/a Lu, g. -aa = vaalakka; vaalõttsõva sinine valkjassinine.

vaan K Lu Li Ra van K I = vaa¹; Li sesa·ma susi, a vaan karv on tõin vs. seesama susi, ainult karv on teine; Lu minnua maama piimälä juutti, välilt anti vettä, tšähsi nastoa suvata, vaan eb muita tšettä ema jootis mind piimaga, vahel andis vett, käskis Nastjat armastada, aga mitte kedagi teist; Li pajatõʙ, mikä eb õõ tarviᴢ, veetäʙ vaan aikaa räägib, mida ei ole tarvis, viidab ainult aega; Lu mee, vaan oitii mine, ainult ole ettevaatlik!; Lu musikkaa varenja kestäp tervee vuuvvõõ, vaan täün piäp panna mustikamoos säilib terve aasta, ainult (purk) tuleb täis panna; K nellä päivää vaan õmmõllatši, piäb ruttaa (Al. 17) ainult neli päeva (ongi aega) õmmelda, peab ruttama; I en müüɢ, milla van i ühsi i onniɢ (ma) ei müü, mul ainult (see) üks ongi.

vaap/ata (J), pr. -paan, imperf. -pazin viibata, vehkida махать; viippaav vaappaaʙ, saarõlõõ sõizottaaʙ. se on metle (Mäg. 150) mõist. viipab, vehib, saarele seisatab? – See on luud.

vaapsai/n Lu, g. -õõ Lu = vaapsalain; vaapsain ammuʙ herilane nõelab; vaapsaizõõ pesä herilase pesa.

vaapsalai/n Lu vaapslain Ra, g. -zõõ Lu vaablane, vapsik; herilane шершень; оса; Lu vaapsalain ku ammuʙ, sis kõik paizõttuuʙ kui vaablane nõelab, siis kõik paistetab (üles); Lu vaapsalain mürkküä lazõʙ vaablane laseb mürki; Lu vaapsalaizõõ pesä on harmaa, ümmärkain, se ripuʙ kattoz ehtši seinäᴢ herilasepesa on hall, ümmargune, see ripub katuse või seina küljes. – Vt. ka vaapsiainõ.

vaapsi/a¹ M Kõ J-Tsv. -ja Kõ Li J, g. -aa: -jaa J vaablane, vapsik; herilane шершень, оса; Kõ vaapsiaᴅ purõvaᴅ kõv̆vii vapsikud nõelavad kõvasti; J kuuntõõ ku vaapsia hörizeʙ kuula, kuidas vapsik põriseb; J vaapsia puskõz nenää õttsaa herilane nõelas nina otsa. – Vt. ka vaapsain, vaapsiainõ.

vaapsi/a² Kett., pr. -n, imperf. -zin õmmelda hoolimatult, pikkade pistetega (небрежно) шить, с-.

vaapsiai/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ = vaapsia¹.

vaapukaᴢ vt. baabukaᴢ.

vaapukka vt. baabukka.

vaar/a K-Ahl. M J (U), g. -aa U M J 1. pigi вар, смола, смоль; M tširso pun̆noaz linassa, sis tehäz vaaraakaa pigitraat punutakse linast, siis tehakse pigiga (kokku); J draatva, vaaraakaa võijjõtaa i tšentšiit paikõtaa pigitraat, pigiga määritakse (seda) ja paigatakse (kodutehtud) saapaid; 2. virdekeedus (õlletegemisel) первый вар (пива); J siiz nõizõn latomaa oluttõ. siiz laon, lazzõn johsõmaa. no, siiz leeb virre. no, saam miä ajaa senee, esimeizee vaaraa. siz leep perä. jo tuõb laihõp siis hakkan virret (tuliste kividega kuumutatud õlut) kurnama. Siis kurnan, lasen (virde kurnamistõrrest) jooksma. Noh, siis (see) on (valmis) virre. Noh, saan ma selle (lõpuni) ajada (= välja lasta), esimese virdekeeduse. Siis tuleb pära. (Sellest) tuleb juba lahjem (virre). – Vt. ka piki-.

vaarak/ko M, g. -oo vihmahoog дождевой порыв, порыв дождя; ühs vaarakko lõpuʙ, tõin alguʙ üks vihmahoog lõpeb, teine algab; tuõp suur vihmaa vaarakko tuleb suur vihmahoog. – Vt. ka vihma-. – Vt. ka vihma-vaarikko, vihma-räksü.

vaarenja vt. varenja.

vaar/i J-Must. J-Tsv. (P Lu Li), g. -ii J kord; hool, hoolitsus порядок; забота, попечение; P täm koko iä piäp sinuss vaaria(ta) ta hoolitseb kogu elu sinu eest; J migäss va et piä vaaria, se pilauʙ mille eest (sa) aga ei kanna hoolt, see rikneb.

vaari/a Li, pr. -n Li, imperf. -zin Li hoolitseda заботиться; rybakkoit üvässi vaarittii kalurite eest hoolitseti hästi. – Vt. ka vaarissaa.

vaarikko vt. vihma-.

vaaris/saa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu hoolitseda, korras pidada заботиться, содержать в порядке; üväl peremmehele talo om vaarisõttu heal peremehel on talu korras (hoitud). – Vt. ka vaaria.

vaariza: -ᴢ Lu Li korras в порядке (наречие в форме ин-а от vaari); Li ku eväd nää hulkkuvalla, siiz etsitää perille, pietää vaariza kui (sugulased) ei näe (vanainimest enam) liikumas, siis otsivad (ta) üles, hoolitsevad ta eest; Lu tütöt pitävät tätä kehnossi vaariᴢ tütred ei hoolitse tema eest; Lu lehmiä, õpõzia piäp pittää vaariᴢ lehmi, hobuseid tuleb pidada korras (hoole all); Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik hooldab aeda (peab aeda korras); Lu talo on vaaris piettü talu on korras hoitud.

vaarn/a J-Must., g. -aa = vadnaᴢ.

vaarnik/aᴢ: -as J-Must., g. -kaa käterätt полотенце, ручник. – Vt. ka varnikka, varnikkõ.

vaarnikka vt. varnikka.

vaaroo vt. viiroo.

vaarti/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J nuruda, painata клянчить.

vaa/ssa Kett. K M Kõ Lu Ra -ss J-Tsv. -hsa Kett. (Ra) -ksa (Ku), g. -saa K M Lu Ra J -s̆saa M -hsaa Kett. -ksaa Ku vaks (pikkusmõõt) пядь; Lu vaasaakaa mitataa vaksaga mõõdetakse; Lu neĺĺä vaassaa, se on arššina neli vaksa, see on arssin; M vaassa õli nii pittšä kui inehmizee sõrmõd vaks oli nii pikk nagu inimese sõrmed; M kõikill on õma vaassa, ku on pitšät sõrmõᴅ, tuõp pittšä vaassa kõigil on oma vaks, kui on pikad sõrmed, tuleb pikk vaks; Ra miε õõn mitannut karuu käpälii vaasaakaa ma olen karu käppi vaksaga mõõtnud; M tälle ühtä vaassaa maata eb annõttu temale ei antud ühtegi vaksa maad; M üvä elo ińehmissä ilogoitaʙ, a kehno elo vaas̆saa päiväz vanagoitaʙ vs. hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks; M lis̆säüz vaassa kõrkuutta lisandus vaks(ajagu) pikkust (= laps kasvas vaksa võrra pikemaks); M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud umbes nagu (= nii umbes) vaksapikkuselt; J kruuževõss jäi õtts vaasaa pitukkõin pitsist jäi ots (järele), vaksapikkune.

vaa/ssi Kett. M-Set. Ja -hsi Kett. vaahsi K-Ahl. wachse Kr, g. -sõõ M-Set. Ja -ssõõ M-Set. -hõõ Kett. = vaahto.

vaassõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vaksane, vaksapikkune длиною в пядь.

vaastõrpuu M = vaahtõra.

vaaš/ša¹: -šõ J-Tsv., g. -aa: -a J leelisvesi щелочная вода; sõvad om pantu vaaššaa riided on pandud leelisvette (likku).

vaaš/ša²: -š J-Tsv., g. -aa jahurokk, sulp (loomade jaoks) мучное пойло (для скота).

vaaš/šu J-Tsv., g. -uu J parkhape дубитель, закваска; nahkuri pani lampaa nahgõd vaaššuu parkal pani lambanahad parkhappesse.

vaaššu/ussa: -uss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J hoobelda хвастаться, хвалиться; ize tuhm ku propk, a aim vaaššuuʙ, jot tämä kõik tääʙ ise rumal nagu kork, aga aina hoopleb, et tema kõik(e) teab.

vaat Kett. M vat Kett. M vaat, näe вот, вон; M vaat ku meni sinizessi vaat kui läks siniseks; M vad nüd nagraʙ koko suulla vaat nüüd naerab täie suuga. – Vt. ka vaa², vaak, vaata, vah.

vaata K-Ahl. interj. = vaa².

vaataht/aa L (Kett. K-Al. U P), pr. -aan Kett. -an K, imperf. -iin P korraks, vilksamisi vaadata мельком взглянуть; L tullass kotuo i tagaaz ev vaatahta tullakse koju ja tagasi ei vaadata; K vaatahtab nuorikõõ päälee i nagrahtaaʙ (Al. 36) vaatab (korraks) mõrsja peale ja naeratab.

vaatast/aa M (Kõ), pr. -aan M Kõ, imperf. -iin = vaatahtaa; Kõ jänez vaatasti, a kakkoa eb i näü jänes vaatas, aga pätsikest pole nähagi; M anna miä vaatastaan, kui siä kazviᴅ las ma vaatan, kuidas sa oled kasvanud.

vaati/a [< sm?] Ra, pr. -n, imperf. -zin nõuda, kutsuda требовать, по-, отзывать, отозвать; tuli maamõ vaatimaa rl. tuli ema nõudma (kutsuma).

vaatik/ki Ra, g. -ii Ra nõue, kutse требование, вызов; em mennüd maamaa vaatikilla rl. (ma) ei läinud ema nõudel (kutsel).

vaatruška vt. vatruška.

vaat/ta (J), g. -aa J = vatu; vaataa süämeᴢ vati sees.

vaat/taa Kett. K L P M Kõ S Po Lu (R Ja-Len. Kr) -taaɢ I Ва́атта Pal.1 Ii-reg.1, pr. -an Kett. K R L P M Kõ S Lu I -taan [sic!] (K) -aa ~ vaat̆taa I wahtan Kr, imperf. -õn P M -õõ ~ vaat̆tõõ I -tazin Kõ 1. vaadata смотреть, по-; L kuttsuass nuorikkõa vaattamaa, tuvvass nuorikka vaattaa kutsutakse pruuti vaatama, tuuakse pruut vaadata; M siä vaata kui lõikkaaᴅ, sill on kuras seltšämii sa vaata, kui lõikad, sul on nuga seljaga (allapoole); I tämä vaattõ kõhallaaɢ millõõ silmiijõ ta vaatas mulle otse silma (silmadesse); P vaatõttii, millin tševäᴅ vai kyõs saap tšülvää vaadati, milline (tuleb) kevad või kunas saab külvata; M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆maa tšäänäʙ vs. pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama; Lu tämä ku vaatap kossaa, eb õõ üvvää täl meeleᴢ kui ta kõõrdi vaatab, (siis) ei ole head tal mõttes (meeles); M kase vaataʙ inehmiin aźźaa päälee läpi sõrmii see inimene vaatab (selle) asja peale läbi sõrmede; 2. külastada, vaatamas käia про-

вед/ывать, -ать; K eb õllu kotona sohsem vaattamaza sukua niiza viiezä tšümmenezä aigas-saigaza (Ahl. 110) (muinasjutust:) ta ei olnud nende viiekümne aasta jooksul üldse käinud kodus omakseid (~ sugulasi) vaatamas; K sõtamees jutteeb: elä tapa, lasse minua kotoa vaattamaase (Ahl. 110) (muinasjutust:) sõjamees ütleb (surmale:) ära tapa, lase mind (minna) kodu vaatama; M meemmä vaattamaa saunnaissa lähme katsikule (= lähme nurganaist vaatama); 3. (lapsi, karja, kodu) hoida, (laste, karja, kodu) järele vaadata нянчить, присм/атривать, -отреть (за ребёнком); стеречь (стадо); сторожить, стеречь (дом); M petteriz lahsai vaatõn olin Peterburis lapsehoidjaks (= hoidsin Peterburis lapsi); Kõ ńankkan õlin lahsai vaattamas ühe talvõ (Len. 216) lapsehoidjaks olin, lapsi hoidmas ühe talve; Kõ palkatkaa minua karjušissi, tšülää karjaa vaattajassi (Len. 217) rl. palgake mind karjaseks, küla karja hoidjaks; M koo vaattaja koduhoidja; ■ M ev vaatõttu, što nävät herraᴅ nad ei võtnud seda arvesse, et nad on mõisnikud; K arponikka vaattaab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ arbuja (~ ennustaja) ennustab kaartidega, mis tuleb; P lurjuz ep kehta tehä mitäiᴅ, vaatab üli aizaa niku pero opõnõ laiskvorst ei viitsi midagi teha, vaatab üle aisa nagu peru hobune. – Vt. ka vaatahtaa, vaatõlla, vahtia.

vaattaj/a M, g. -aa katsikuline, katsikul käija участница наведов; M saunanainõ antõ viinaa ŕumkaa vaattajallõõ nurganaine andis katsikulisele pitsi viina.

vaat/ti K P Ja-Al., g. -ii P vaat бочка; K on meillä tšüssä mettä aznutta õlutta vassa vaatid algõmma katušissa kannõmma rl. on meil valminud mett, selget (settinud) õlut, alles alustasime (= avasime) vaadid, küünist (välja) kandsime. – Vt. ka õlud-.

vaattiroho J-Must. (mingi taim некое растение; orig.: mustapää).

vaattõõᴅ¹ M pl. katsikud, katsikul käimine наведы, наведывание роженицы; õlivat saunnaizõõ vaattõõᴅ, juõltii: meemmä vaattamaa saunnaissa olid nurganaise katsikud, öeldi: lähme katsikule (= nurganaist vaatama).

vaattõõᴅ² vt. vaatõ¹.

vaattõ/õssa: -ssaɢ I, pr. -õs̆saa, imperf. -õs̆sii riietuda одеваться; piäʙ vaattõssaɢ peab riietuma.

vaat/õ¹ (R-Lön.) -e J-Must., hrl. pl. -tõõᴅ (K-Ahl. R-Lön. R-Reg.) -teeᴅ Ku riie, rõivad, riided платье, одежда; R tunnusaka tuumi tuo-jani vastamoiza vaatteissa vaalijeisseni (Reg. 16) rl. vaadake mind, mu sünnitaja, uutes rõivastes, mu ilmaletoojake (mähkijake). – Vt. ka vaino-, verha-.

vaat/õ² (R-Eur.), g. -tõõ ait амбар; võtakka võttimo tšätee rapsahtaakka vaattiese (Eur. 40) rl. võtke ometi võti kätte, lipsake aita.

vaat/õ³ (I), g. -tõõ = vatu; koropka pikkarainõ i sis kartanõ mokoma ümperiläine tehtii i sinneɢ vaatõtt töŋkättii. i karassii kasõttii .. i sis pannass põlõmaa (endisaegse tattninalambi tegemisest:) (võeti) väike (plekk)karp ja siis (sellesse) tehti niisugune ümmargune plekist (toru) ja sinna topiti vatti. Ja (vatt) kasteti petrooleumi sisse .. ja siis pannakse põlema.

vaat/õlla Kõ (K-Al.) -õllaɢ (I), pr. -tõlõn: -tõõn K Kõ, imperf. -tõlin vaadata смотреть; K meneb da ain vaattõõʙ, kuza on isä (Al. 15) läheb ja aina vaatab, kus on isa; I ühsi kattoa kattõ, tõinõ tšünti, kõlmaᴢ pakkoja vaattõli, tšimopakkoloja üks tegi katust, teine kündis, kolmas vaatas mesipuid (= tegeles mesilastega). – Vt. ka vaattaa.

wachse vt. vaassi.

vad́alainee vt. vad́d́alain.

vad́/d́a¹ Kett. P M Lu I -ja Kett. K-Must. J-Must. I Kr (Ra) -d́õ J-Tsv., g. -d́aa M Lu vai свая; (кол); M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse; Lu ku tehhjää aitaa ŕuuguissa, lüüvvää kahs vad́d́aa mahha, need õllaa aijaa seipääd kui tehakse aeda lattidest, lüüakse kaks vaia maasse, need on aiateibad; Lu matalaa vettee on vad́d́a lüütü madalasse vette on vai löödud; J sio opõin vad́d́asõõ tšiin seo hobune vaia külge kinni. – Vt. ka raja-, rüsä-.

vad́/d́a² Lu Ra J (K M S) vadd́a K-Ahl. -ja J (Kõ-Len.) vadi K-Ahl., g. -d́aa 1. vadja keel водский язык; K siiz venäissi vähä pajatõttii, vad́d́aa pajatõttii siis (= ennemalt) räägiti vene keelt vähe, vadja keelt räägiti; Kõ meile on kerkeämp [= kerkiäp] pajattaa soomessi ko näile vad́jaa (Len. 219) meil on kergem rääkida soome keelt kui nendel vadja keelt; Lu nämäd venättä pajattõvaᴅ, a vad́d́aa täätäväd jõka muru nad räägivad vene keelt, aga vadja keelt oskavad peensusteni (iga kübet); Lu kukkuzis toožõ vad́d́aa pajatattii, puhassa vad́d́aa pajatattii Kukkuzis räägiti ka vadja keelt, puhast vadja keelt räägiti; J kõik pannaa vad́jaa ne tütöᴅ need tüdrukud räägivad kõik vadja keelt; M kase vätši, med́d́ee vätši jo vad́d́aa eb laulattu see rahvas, meie rahvas enam vadja keeles ei laulnud; Lu se on vad́d́aa see on vadja keel(es); Lu se onõ kõikkinaa vad́d́aa see on täiesti vadjakeelne (= see on puhtas vadja keeles); 2. vadja ala, vadjalaste ala водская земля, территория; Lu kõlmõt tšüllää onõ vad́d́aa, vad́d́alaisii kolm küla on vadja ala, vadjalasi; S mativõõ tšülä on vad́d́aa Mati küla on vadja ala. – Vt. ka vad́d́akko, vad́jakkõ.

vad́d́/a³ Ra, g. -aa Ra tagumine paar (laste-

mäng) горелки; ennee pelazimma aina vad́d́aa enne mängisime alati tagumist paari. – Vt. ka risii-koozõri.

vad́/d́aa Al. Set. K P M Lu J I -jaa Kett. adj., indekl. vadja водский; M vad́d́aa tšeeltä pajatattii med́d́e izäᴅ i med́d́e izää izäᴅ vadja keelt rääkisid meie isad ja meie isaisad; M hakad ned laulõvad vad́d́aa tšeeltä eided, need laulsid vadja keeles; K vad́d́aa virred veel parapad õlivad eezä, ku nüd venäissi vadja laulud olid ennemalt veel paremad kui nüüd vene keeles (lauldavad); M vad́d́aa lauloja täättii vadja laule osati. – Vt. ka vad́d́akko, vad́d́akoo, vad́d́alain, vai¹.

vad́d́akkaapi K vadjapärasem более водский.

vad́d́ak/ko K M Kõ Ra J vad́jakko M, g. -oo M 1. vadjalane; vadjalanna водский человек; водская женщина; M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ, pajattaaz õmall tšeelel me oleme kõik vadjalased, räägime oma keelt; M emä õli karjalain, a isä õli puhaz vad́d́akko ema oli isur, aga isa oli puhas vadjalane; K entized vad́d́akoᴅ endisaegsed vadjalased; M taarostal toož on nainõ vad́jalain, vad́jakko külavanemal on ka naine vadjalane, vadjalanna; 2. vadja водский; Ra vad́d́akko tšeeli vadja keel; 3. vadja keel водский язык; Ra piεp pajattaa vad́d́akkoa peab rääkima vadja keelt. – Vt. ka vad́d́a², vad́d́aa, vad́d́alain, vad́d́ikaᴢ, vad́d́ikka, vad́d́ikko, vad́jakkõ, vailain.

vad́d́akoo M adj., indekl. = vad́d́aa; M kõik ühtee segotaʙ, piäp puhaz vad́d́akoo tšeeli (tema) segab kõik kokku (= räägib segakeelt), (aga) peab (olema) puhas vadja keel; M med́d́ee vad́d́akoo maalla meie Vadjamaal.

vad́d́alai/n K L P S V Po Lu J I Ku vad́jalain Kett. M (Kõ-Len. Ja-Len.) vad́d́õlain (J-Tsv.) -nõ K-Set. M I vadd́alainee ~ vad́alainee K-Ahl. vad́jalaine J-Must., g. -zõõ Lu 1. vadjalane водский человек; V med́d́e tšüläz ühed vad́d́alaizõd õltii meie külas olid (= elasid) üksnes vadjalased; I vad́d́alaisiil õli riigaa emä vadjalastel oli rehehaldjas (reheema); Lu ep suvvaa vad́d́alaisii tšeeltä (ta) ei armasta vadjalaste keelt; 2. vadja водский; I eb õlluv vad́d́alainõ tšeeli ei olnud vadja keel. – Vt. ka vad́d́aa, vad́d́akko, vad́d́ikaᴢ, vad́d́ikko, vailain.

vad́d́alaiss/i Po -iɢ I = vad́d́assi; Po vad́d́alaissi pajattaass räägitakse vadja keeles; I siällä vähä pajatimmaɢ vad́d́alaissiɢ seal rääkisime vähe vadja keeles.

vad́d́alaizõssi Set. K J vad́jalaizõssi Kett. = vad́d́assi; K pajatan vad́d́alaizõssi räägin vadja keeles; J taataakaa pajatin vad́d́alaizõssi isaga rääkisin vadja keeles.

vad́d́a/ssi Set. P M -ss P Kõ vad́jaassi Kett. -ssiɢ ~ -assiɢ I vadja keeles, vadja keeli по-водски; P kõik nuorõd i vanat pajattivad vad́d́assi kõik noored ja vanad rääkisid (varem) vadja keeles; Kõ meil nüd vad́d́azz bõlõ tšen̆neekaa pajattaa (Mäg. 25) meil pole nüüd kellegagi vadja keeles rääkida; P kuollutta idgõttii vad́d́assi surnut itketi vadja keeles. – Vt. ka vad́d́alaissi, vad́jakossi, vaissi.

vad́d́ik/aᴢ ~ vad́ikaᴢ Ra, g. -kaa = vad́d́ikko; õõn puhaz vad́d́ikaᴢ olen puhas vadjalane.

vad́d́ik/ka ~ vad́ikka Ra, g. -aa = vad́d́ikko.

vad́d́ik/ko M, g. -oo vadjalane водский человек; vad́d́ikko verezä sünnilt (verelt) vadjalane. – Vt. ka vad́d́akko, vad́d́alain, vad́d́ikaᴢ, vailain, vainomaᴅ, vaivätši.

vadi vt. vad́d́a².

vad́ikaᴢ vt. vad́d́ikaᴢ.

vad́ikka vt. vad́d́ikka.

vad́ja vt. vad́d́a¹, vad́d́a².

vad́jaa vt. vad́d́aa.

vad́jaassi vt. vad́d́assi.

vad́jakkaapassi Kett. vadjapärasemalt, paremas vadja keeles на более чистом водском языке.

vad́jakko vt. vad́d́akko.

vad́jak/kõ J-Must., g. -õõ vadja keel водский язык; vad́jakkõa pajatab (Must. 186) räägib vadja keelt. – Vt. ka vad́d́a², vad́d́akko.

vad́jakossi Kett. = vad́d́assi.

vad́jalain, vad́jalaine vt. vad́d́alain.

vad́jalaizõssi vt. vad́d́alaizõssi.

vadmalad Kr kalev, vatman, murd. vatmal сукно.

vadn/a ~ vaadna Ra (Lu), g. -aa = vadnaᴢ.

wadnaad vt. vadnaᴢ.

vadna/ᴢ K-Set. M-Set. Ra (Kett. Ränk Lu) -s K-Ahl. M-Set. J-Must. wadnaad Kr, g. -a (adra) sahkraud железный наконечник плужного ножа; Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravvaᴅ, vadnaat kutsuttii (hark)ader oli kahe haruga, nende harude (puude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad; Ra kahs vadnass kaks sahkrauda; Kett. adraa vadnaᴅ harkadra sahkrauad. – Vt. ka vaarna.

vadruška vt. vatruška.

vadrušk/o M, g. -oo M = vatruška. – Vt. ka rüiz-.

vadvi/a M, pr. -n, imperf. -zin (lahti) hõõruda (linnaseidusid); noppida (villu) тереть, растирать (солодовые ростки); расщип/ывать, -ать (шерсть); linnahsõd vadviaᴢ linnased (= linnaseidud) hõõrutakse (lahti).

vadv/oa L P (Kett.) -ua L P, pr. -on P, imperf. -ozin P (villu) vatkuda, noppida теребить, рас- (шерсть); L villad vadvottii tšäzii villad vatkuti kohevaks käsitsi.

waeg vt. vajaga.

vaeltaa vt. vajõltaa.

vaeltua vt. vajõltua.

vagaᴢ (R-Eur. R-Reg. I), g. vakaa väeti, (noorusest) nõrk слабый, беспомощный; on vana on i vagassa, on i tšehtši iällissä (Eur. 39) rl. (seal) on vana, on ka väetit, on ka keskealist (rahvast); I vanaᴅ i vakkaaᴅ (~ vak̆kaaᴅ) .., i noorõᴅ i, no kõittši tšülä vanad ja väetid .. ja noored ja, no kogu küla. – Vt. ka vakain.

vagazlah/si M vagaz-lahsi Kett. I -s M hällilaps, rinnalaps младенец, грудной ребёнок; M üvä meez niku vagazlahsi (tasase mehe kohta öeldakse:) hea mees nagu rinnalaps.

vagok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J 1. vaoline, kurruline бороздчатый; 2. sooniline, soontega желобчатый, бороздчатый, рубчатый. – Vt. ka vakoin.

vagokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vaokene бороздка; isut rütšää seemenet kassee pikkõraisõõ vagokkõisõõ külva rukkiseemned sellesse väikesesse vaokesse.

vagolta vt. vako-.

vagon/a L (Ja-Len. V J-Tsv.) vakona S, g. -aa vagun вагон; V siiz isutõttii vagonaa i vietii siis pandi (meid) vagunisse ja viidi (ära); J paa bagaži bagažii vagonaa pane pagas pagasivagunisse.

vagon/i Lu J-Tsv., g. -ii Lu J = vagona; J poštii võtin vagonissa võtsin posti vagunist (ära).

vagoŋka Lu (I): Lu vagoŋka lavvaakaa opševoitõtaa rihtä punnitud lauaga vooderdatakse maja.

vagoŋka-lauta Lu punnlaud, punnitud laud шпунтовая доска.

vagot/taa M -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in mullata (kartuleid) окучивать (картофель); M omenad vagottaaz akutšnikaakaa kartuleid mullatakse (murd. vagutakse) muldamisadraga (= vannas-adraga); I õunõõ vagottaaᴢ kartuleid mullatakse. – Vt. ka vakoa, vakoossa.

vagzal/a Lu (Ja-Len.), g. -aa = vagzali; Ja petterisä issuzimma varšala vagzalas mašinaa (Len. 236) Peterburis istusime Varssavi vaksalis rongi (peale).

vagz/ali M -õli J-Tsv., g. -alii: -õlii J (suur raudtee)jaam, vaksal вокзал; J vagzõlis tuli ootõll mašinaa jaamas tuli rongi oodata.

vah M = vaat; vah nüt saimma viis kop̆peekkaa vaat nüüd saime viis kopikat.

wah vt. vaa².

vah/a Lu Ra J-Tsv., g. -aa Ra vaha воск; J vahass tehä tšerikoo tšüünteliäit vahast tehakse kirikuküünlaid; Lu mesisampaaz on sarjõᴅ, sarjoiz on mesi, sarjoiss teh́h́ää vahhaa mesi-puus on kärjed, kärgedes on mesi, kärgedest tehakse (mesilas)vaha; Ra tšimolaizõõ vaha mesilasvaha.

vahai/n J-Tsv. (Lu) -nõ J -ne J-Must., g. -zõõ J vahane, vahast восковой, из воска; J alaa tšüüntelii vahaizii rl. vahast küünalde alla; Lu vahaizõd elmed õltii vahast helmed olid.

vahas/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J imperf. -in J vahatada, vahaseks teha вощить.

vaha/ta (J-Tsv.), pr. -n J, imperf. -zin J = vahassaa.

vah/i K-Ahl., g. -õõ vahekäik, vahepealne ruum; vahe, vahemaa расстояние. – Vt. ka vahõ.

vahinik/ka K-Ahl. K-Al. R-Reg., g. -aa isamees (pulmas) сват; K a võttajad läpi tšülää ajavat kõvii, vahinikka esemeizessi ajab (Al. 28) (pulmakomme:) aga (pruudi)võtjad sõidavad kiiresti läbi küla, isamees sõidab ees (esimesena); K vahinikka da muu suku meeb rihee esemeizessi viskaamaasõõ deŋgoita nuorikõllõõ (Al. 29) (pulmakomme:) isamees ja muud sugulased lähevad tuppa pruudile esimesena raha viskama. – Vt. ka vahõnikka.

vahi/ŋko Kett. K L P M Kõ Lu J -ngko K-Ahl. -ŋgo J-Tsv. Вагинго Pal.2, g. -ŋgoo J -ŋguo P õnnetus, kahju; tulekahju несчастье, убыток; пожар; L tšako tulõp tšülεä, vahiŋko lieʙ kägu tuleb külasse, õnnetus tuleb; Lu ku lehmä vai mikä talossa taukõõʙ, hukkauʙ, siiz jutõllaa: sihee talloo tuli suur kaiho vai vahiŋko kui lehm või mis(tahes loom) talus(t) lõpeb, saab otsa, siis öeldakse: sinna tallu tuli suur kahju; J jumal oitõgo vahiŋgoss tšehs üüll, põlõd ize süäme jumal hoidku tulekahju eest keskööl, põled ise sisse.

vahĺ/a Lu, g. -aa Lu vahvel вафля.

vahmister/i J-Tsv., g. -ii J vahtmeister вахмистр.

vaho-valka J-Tsv. lumivalge белый как снег.

vahrapuu I = vaahtõra.

wahtan vt. vaattaa.

vah/ti Set. K L M S Po Lu Li J I (Kõ) vaχti J Ва́хти Pal.2 Ва́хты K-reg.2 Ii-reg.1, g. -ii M Lu J -i J 1. valvur, vaht сторож; K pellättii, etti varkaat tullass, vahti pantii kardeti, et vargad tulevad, pandi valvur; J deeduškõ sluuži vahtinnõ vanaisa teenis valvurina (= oli valvuriks); Lu vahillõ piäb vahtia, etti evät tultaiz varkaillõ valvur peab valvama, et ei tuldaks vargile; Lu mettsä vahti metsavaht; J tšülä vahti külavaht, küla öövaht; J üü vahti öövaht; Lu rajaa vahiᴅ piirivalvurid; Lu rannaa vahiᴅ rannavahid, ranna-piirivalvurid; Lu meree vahiᴅ merevahid, mere-piirivalvurid; J vahii oonõ vahiputka; 2. valve; valvekord вахта, охрана, стража; дежурство; Lu miε õõn vapa vahissa ma olen valvekorrast vaba; Lu miε õõn louzattu vahissõ ma olen valvekorrast vabaks lastud; M tšen on vahiza kes on (praegu) valves?; Lu leeᴅ vahis koiraa sihaᴢ hakkad koeravahis (= kahetunnine vahikord laevas) olema; Lu ort́ju õli tšülää vahiᴢ Ortju oli külavahis (= küla öövahiks); J mee minuu eess vahtii mine minu eest valvesse; Lu jõka üü nõõt tulõmaa vahtii hakkad iga öö valves käima; J med́d́e vooro om menne karua vahtii meie kord on minna (kaerapõllu äärde) karu valvama; Lu vahti laiva õli satamaᴢ valvelaev oli sadamas; 3. püüdja või otsija (mitmesugustes mängudes) ловец, искатель, ведущий (в разных играх); M risi-koozõri. ühs on vahiᴢ, a taka paari johzõʙ tagumise paari mäng: üks on püüdja(ks), aga tagumine paar jookseb; M maša jääb vahtiisõõ Maša jääb otsijaks (püüdjaks). – Vt. ka branda-, kanevo-, koto-, majakka-, meree-, mereerajaa-, mettsä-, rannaa-, roomi-, saadu-, taraa-, tšülä-, täkki-, üü-. – Vt. ka vahti-meeᴢ.

vah/tia K L P M Kõ Lu Li J (Ra Ku) -t́śia Ku -tiaɢ I, pr. -in K P L J Ku, imperf. -tizin P Lu J 1. valvata сторожить; M mõizaa tar̆raavahti, täm vahti tar̆raa mõisa aiavaht, tema valvas aeda; P menin vahtimaasyõ, tšen tšäüp kapussoi vargassamaᴢ läksin valvama, kes käib kapsaid varastamas; Lu emikko parõp kottoa vahiʙ, a kulli meeb ain tšüllää vaa emane (koer) valvab paremini maja, aga isane läheb muudkui külasse; Lu ühee inemizee piti vahtia pärettä i tulta, ain vajõltaa üks inimene pidi valvama peergu ja tuld, aina vahetama (peergu); M sis kui tuõʙ jo sünnüttämizee aika, siz lehmää vahtiaᴢ, võib õlla etti tälle piäb avittaa siis, kui tuleb poegimise aeg, siis lehma valvatakse, võib-olla, et teda tuleb aidata; 2. (karja, lapsi) valvata, hoida, karjatada, (karja, laste) järele vaadata присматривать, пасти; нянчить; M sikuri sik̆koo vahiʙ seakarjus valvab sigu; Lu eittsenikad vahtivad õpõzija üül õitsilised valvavad öösel hobuseid; Lu sinuu isä vahti sikoja sinu isa oli seakarjus (= karjatas sigu); Lu karjušši vahip karjaa karjane valvab (hoiab) karja; I a miä õl̆lii vanapik kõittšia i vahtiaɢ, lõõkuttaaɢ i süüttääɢ i juuttaan näitä i vaattaaɢ aga mina olin (lastest) kõige vanem ja (mul tuli) neid valvata, kiigutada ja sööta ja joota ja (nende järele) vaadata; 3. valvata, (millegi järele) hoolt kanda v. vaadata, silmas pidada заботиться, присматривать; M siz veel emä piäb vahtia etti lahz eb autuiᴢ siis peab ema veel hoolt kandma (vaatama), et laps ei hauduks; M vahtiaᴢ, štob linnahsõd evät tulissuiss valvatakse, et linnased ei läheks kuumaks; Lu võtan teen tšiireeltää tšämmelkakuu, sitä piäʙ vahtia võtan teen kiiresti paistekaku (kämblakaku), seda peab valvama (küpseb ahjupaistel); 4. valvata, jälgida, luurata, varitseda следить, подсматривать; M pah̆haa voima vahip saunanaissa vanakuri jälgib (luurab) sünnitajat; M sakkali vahip kanoja kanakull luurab kanu; Lu jeegeri vahiʙ kütt varitseb (metslooma); 5. vaadata, vahtida смотреть, глядеть; M vahi, vahi, tšenleeb meni vaata, vaata, keegi läks!; J kahs veĺĺä üli õrrõõ vahitaa i hüpitää, a tõin tõiss evät tunnõ. se on silmeᴅ mõist. kaks venda vaatavad üle õrre ja hüplevad, aga teineteist ei tunne? Need (see) on silmad; Lu mitä siä veel takkaa vahiᴅ mis sa veel tagasi vahid?; J viisaz vahtii viiloonalta rl. tark vaatas viilu alt; Kõ nurkaa takant vahiʙ vahib nurga tagant; J vahib niku üü-lakko silmet harrillaa vahib nagu öökull, silmad pärani; Ku katso kui pahass vahib mejjee päällᴀ̈ (Mäg. 218) vaata, kui kurjalt vahib meie peale; M elä vahi tšül̆lää, tšül̆lää nainõ paŋgõt kõrjaaʙ, koira kõrõtaa ära vahi küla poole: külanaine peidab panged, koer kaelkoogud (= küla on sinu vastu halb); J ev vahi iḱä varõssõ rl. ei vahi iga varest (= ei raiska asjata aega); Kõ täm õõ vahtinnu naisia ta on (aina) naisi vahtinud; Lu viinaa vahiʙ vahib (ringi) viina (järele) (= käib ja vaatab, kust saaks viina); ■ M lehmä on mokom bluutka, eb vahi õm̆maa kot̆toa lehm on niisugune hulkuja, ei hoia oma kodu (= läheb hulkuma).

vahti-laiva Lu vahilaev сторожевое судно. – Vt. ka branda-.

vahtimeeᴢ I vahti-meeᴢ J valvur сторож. – Vt. ka vahti.

vahtitreŋ/ki ~ -gi L vahimees (mõisas) караульщик (в усадьбе); herrall õli vahtitreŋki pittšä ruoska tšäezä härral oli vahimees, pikk piits käes.

vahtitähe M ehatäht вечерняя звезда, Венера.

vahtši Len. K-Ahl. R-Reg. L M Kõ-Len. I (K-Al. R-Eur. R-Lön. P) vask/i Lu J-Tsv. waske Kr, g. vazg/õõ M Lu J -yõ L vask медь; J samovaroi tehhä vazgõss samovare tehakse vasest; R vahtši müntit (Reg. 29) vaskmündid; M mizestä on tehtü, vazgesta millest on tehtud, vasest; ■ J vaski mato vaskuss; M valab vaskõa valetab (valab vaske).

vahtši- vt. ka vaski-.

vahtšia/ᴢ Kett. Set. -s K-Ahl., g. -zõõ = vahtši-mato.

vahtšiazmato M = vahtšimato.

vahtši-d́eŋg/a hrl. pl. -aᴅ ~ vahtšideŋgaᴅ I 1. vaskmünt, -raha медная монета; vahtši-deŋgaᴅ – groošaᴅ vaskrahad on mündid; 2. pl. vask- raha медные деньги.

vahtšikaasi R-Eur. vaskkaas, vasest kaas медная крышка; tõin on vakka rautakaasi kõlmas vakka on vahtšikaasi (Eur. 40) rl. teine vakk on raudkaanega, kolmas vakk on vaskkaanega.

vahtšikagla Kõ-Set. vahtši-kagla K-Ahl. K-Al. fig. vaskkael медная шея; varõz vaakku vahtši-kagla vahtšizõõ katoo päällä (Al. 53) rl. vaakus vares, vaskkael, vasksel katusel.

vahtšimato L M I vaskimato Kõ Lu Ra Ku vaski-mato Lu J-Tsv. vaskuss медяница; M vahtšimato on kultõin vaskuss on kullakarva; Lu vaskimato on pitkä ja hoikka vaskuss on pikk ja peenike; M ku vahtšimato niglaʙ, võit koolla, tämäss luk̆kua bõlõ kui vaskuss nõelab, (siis) võid surra, tema vastu loitsu ei ole. – Vt. ka vahtšiaᴢ, vahtšiazmato.

vahtši/n K L P M (Al. Kett. Kõ) -nõ L P M -in (Kett. P) vaski/n ~ -nõ J -in J-Tsv., g. vahtšizõõ K M -zõõ J vaskne, vasest, vask- медный; J tširves kultain kumizi, varsi vaskinõ elizi rl. kirves kuldne kumises, vars vaskne helises; M lihõn tünner, vahtšin varo. sõrmus sõrmõza (Set. 16) mõist. lihast tünn, vasest vits. – Sõrmus sõrmes; M vahtšin azõ vasknõu; L vahtšizõt kopeikaᴅ vaskkopikad; J vaskiin raha vaskmünt; M lähteesee laskõass raha vahtšin võrassi allikasse lastakse vaskraha ohvriks; L maa lieneb rautõnõ, a taivaz lieb vahtšinõ (muinasjutust:) maa muutub raudseks, aga taevas vaskseks; ■ L vahtšin mato vaskuss. – Vt. ka vaskunõ, vassonõ², vazgõn.

vahtšipookka R-Eur. vahtšepookka K-Al. vahtsipookka R-Lön. 1. vaskpook, vasest ääris-

pael (sarafanil) медная кайма (сарафана); R alla aljas vahtšipookka, päältä kultasõlkkaukset (Eur. 40) rl. all haljas vaskpook, peal (= ülal) kuldnööringud; 2. vaskvöö, vasest vöö медный кушак, медный пояс (orig.: vaskikülki); K siit miä õsazin teile tulla: varez vaakku vahtšepookka, kana laulõ kauniskagla, kukkõ laulõ kulta-arja (Al. 53) rl. sellest (= selle järgi) ma oskasin teile tulla: vaakus vares, vaskvöö, laulis kana, kauniskael (punakael), laulis kukk, kuldhari; 3. fig. vaskvöö (neidu tähistav metafoor rahvalauludes метафориче-

ское обозначение девушки в народных песнях); R kui lähen kultani kujalle, vahtsipookka vainiola, kuja paissab kullassani, vainjo vasgessa üvissä (Lön. 710) rl. kui tulen oma kulla (~ kullakese) tänavale, vaskvöö vainule, (siis) tänav särab mu kullast, vainu väärt vasest.

vahtširaha M vaski-raha J-Tsv. vaskraha, vaskmünt медная монета; M hukko kopitti vahtši-raχ̆ χaa koko pih̆hoo taat kogus terve peotäie vaskraha.

vahtšireŋgaᴢ (R-Eur.) vaskrõngas медное кольцо; R viisas vaatab viilu alta, kavala katohse alta, vaatab vahtširenkaassa (Eur. 42) rl. tark vaatab viilu alt, kaval katuse alt, vaatab vaskrõngast (= läbi vaskrõnga).

vahtšisõrmuᴢ L vasksõrmus, vasest sõrmus медное кольцо (перстень); nuorikõlyõ i ženiχalyõ annõttii vahtšisõrmuhsõᴅ pruudile ja peigmehele anti vasksõrmused.

vahtõr vt. vaahtõra.

vahtõrai/nõ: vahteradnee K-Ahl., g. -zõõ = vaahtõrõin; varot omat vahteradzet (Ahl. 101) rl. võrud on vahtrast (~ vahtrapuust).

vahtõrpuu vt. vaahtõrpuu.

vah/va K P M Kõ Lu Li J I -v J-Tsv., g. -vaa Lu J tugev, tubli, terve, vastupidav крепкий, сильный; прочный; M tämä on vahva niku tammikanto ta on tugev nagu tammekänd; M täm on veel vahva tukõva hukko ta on veel tugev (ja) tubli taat; Kõ panõ jubgalõõ paikka, siz leeʙ jupka vahva pane seelikule paik peale, siis on seelik terve; M miä õmpõõn tak̆kaa niglaa, semperäss etti sis tuõb vahvõpi õmpõluᴢ ma õmblen tagantnõela, sellepärast, et siis tuleb tugevam õmblus; Lu aŋgõrjaa nahka on vahva angerjanahk on tugev; J piäp kattsua perilee, oŋks ahjo vahva peab järele vaatama, kas ahi on terve. – Vt. ka varma.

vahv-ammaᴢ K tugev hammas прочный зуб; ammaz vizgattii ahjoo päälee i jutõltii: sillõ sitt-ammaᴢ, millõ vahv-ammaᴢ (äratulnud) hammas visati ahju peale ja öeldi: sulle vilets (katkine) hammas, mulle tugev (terve) hammas.

vahv/assi U -õssi J tugevasti, kindlalt прочно, крепко, плотно; U sis paamma porobgat päälee, sis paamma tšiini, vahvassi siis paneme (õllevaadile) punnid peale, siis paneme kinni, tugevasti.

vahvis/saa M (K-Al. Ja-Al. Lu) -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tugevdada; pingutada; kinnitada укреп/лять, -ить; закреп/лять, -ить; K õigõttagaa ohjõzia, vahvissagaa vaĺĺuzia (Al. 49) rl. tõmmake ohjad sirgu, pingutage valjaid; Lu zabanja õli aŋkkuriekaa üvässi vahvisõttu palgitõke oli ankrutega hästi kinnitatud; ■ M mees kõv̆vii vahvissi sitä mustalaissa, kumpa petteli naizikolta sõvaᴅ mees võttis kõvasti läbi selle mustlase, kes pettis naiselt rõivad (enesele).

vahvis/sua J-Tsv. (P), pr. -un J, imperf. -suzin J tugevaks, vastupidavaks muutuda, kangestuda укреп/ляться, -иться, усил/яться, -иться; делаться, с- крепким, прочным, сильным, здоровым; окостенеть; ■ P vai õlõd vahvissunnu nii vaĺĺussi, kalliini kazvattõlijõinõ (itkust isa haual:) või oled (hauas) nii kangestunud, mu kallis kasvatajake?

vahvis/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = vahvissua.

vahvis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. tugevdada укреплять.

vahvu/ᴢ J-Tsv., g. -sõõ J tugevus, kõvadus, kangus прочность, крепкость.

vahvõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J tugevneda, vastupidavamaks muutuda укреп/ляться, -иться.

vahvõpõssi M tugevamini сильнее, крепче; rad́d́o vahvõpõssi nagla seinääsee löö nael tugevamini seina.

vah/õ J, g. -õõ J 1. vahe, vaheaeg перерыв; J i tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa ja töö vaheajal õpetas teda lugema; J vahõtt pitämett vahetpidamata, lakkamatult; 2. J-Tsv. vahe, erinevus разница, различие. – Vt. ka vahi.

vahõnik/ka: vahenikka Al. R-Lön., g. -aa =

vahinikka; R vahenikka, vannelikko, koira kjele [= koiraa tšeelee?] pettelikko, sõit seitse piirakkaa .. (Lön. 705) rl. isamees, vandeandja, koerakeelne valetaja, sõid (ära) seitse piru-

kat ..

vahõrpuu vt. vaahõrpuu.

vai¹ L M Lu Ra vadja водский; L laulõttii venäi lauluᴅ, i vai lauluᴅ lauldi vene laule ja vadja laule; Lu vai vätši ~ Ra vai rahvas (Len. 273) vadja rahvas (= vadjalased). – Vt. ka vad́d́aa.

vai² K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku 1. või, ehk или; J tulittõko maittsõ vai merittse, vai tulittõ põltojee perittse rl. kas tulite maitsi või meritsi, või tulite põldude tagant?; I oŋko sõk̆kia noorikkõ vai bõõ kas pruut on pime või pole?; Lu tšen meeb mehele vai koolõʙ, siiz itkõvad ääntä (kui) keegi läheb mehele või sureb, siis itketakse; Lu nisu vai rüis ku tapõttii, heeno õlki jutõltii sasi vai sasituᴢ kui nisu või rukist peksti, (siis) peent õlge nimetati sasiks ehk põhuks; P tuhatta vai vähepi tuhat või vähem; 2. kas, ah siis, (ah) või разве, неужели; M vai sis siä et tää, kuza miä elän kas siis sina ei tea, kus ma elan?; M meeletö lahsi. vai siä ed näe, etti siäl on vöh̆heessaa vettä arutu laps! Kas sa ei näe, et seal on vesi vööni?; P vai on nii kas on nii?; Li vai tänävä on saunapäivä kas täna on saunapäev?; P mitä siε õlõd läsivä vai kas sa oled haige või?; K vai nii, siä õikõi mehelee meneᴅ või nii, (kas) sa lähed tõesti mehele?; 3. ainult, vaid лишь, только; Kõ täll õli vai üφs katti tal oli ainult üks kass; S lemmüs kannaʙ, mitä vai saaʙ kratt kannab (kokku), mida aga saab. – Vt. ka vaa¹, vaikka, vaiko, või².

vaiᴅ vt. vait¹, vaiti.

vaid/õ Po -õɢ I = vait¹; Po vaidõ, riigaa pappi tulõʙ (laste hirmutamiseks öeldi:) vait, rehehaldjas tuleb!; I müü ainõ õlimmaɢ vaidõɢ me olime aina vait.

vaihsi vt. vaissi.

vai/hto¹ Lu Li -χto Kõ, g. -hoo vahetus; vaheldumine смена, обмен; чередование; Lu vaihto, vahtiõ vajõltamin vahetus, (see on) vahivahetus (vahtide vahetamine laeval); Kõ juttõõʙ: vaiχto miä õõntši, paha minuu vajõltii (naine) ütleb: mina olengi äravahetatu (vahetus), vanakuri vahetas mu ära; Lu vaihto tulõd õlla majakkoiz i bujuiz i baakanoiᴢ, valkaa i kauniᴢ vahelduvad tuled on tuletornides ja poides ja paakides, valge ja punane.

vaihto² vt. alu-, pääli-.

vaihto-tul/i (Lu) vahelduv tuli (näit. majakas) чередующийся свет (напр. на маяке); vaihto-tulõᴅ, valkaa i kauniᴢ vahelduvad tuled, valge ja punane.

waijel Kr vahel между.

vai/kka K-Ahl. P M Kõ Lu Ra -kk P M Kõ S J -k Ja-Len. 1. kuigi, ehkki хотя; P vaikka tämä on mokomain, a miε suvaan tätä kuigi ta on niisugune, aga ma armastan teda; P tämä vaikk on pien, a täll om pulkkõi pääzä kuigi ta on väike, aga tal on mõistust (tal on pulki peas); M tulõn, vaikka õlõisi tuisku tulen, kuigi oleks tuisk; 2. kas või хоть, хотя бы; P tšiihkutustauti, tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie sügelised, sügelevad jalad, käed, kraabi kas või verele; P vanat tüttärikot tahtovad vaikka kaχs päivεä iezεä surmaa õlla mehell vanatüdrukud tahavad kas või kaks päeva enne surma olla mehel; M tšeeli veeʙ vaikka viipurii vs. keel viib kas või Viiburisse (= keelega saab kõikjal hakkama); 3. ükskõik (kui, milline, kuidas jne.), mis tahes хоть (как, какой, сколько и т. д.); M siis täm seizoʙ vaikka kui kaugaa siis tema (= rukkihakk) seisab (põllul) ükskõik kui kaua; Kõ vaikka milläin töö tehtii, ain tehtii rissi päälee ükskõik milline töö tehti (sai valmis), ikka tehti rist peale; M õlkoo vaikka kui ahaz el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu kui tahes kitsas (koos) elada, ikka peab (omavahel) sobima; M iĺi vaikka mitä või mida tahes; 4. kui aga, kui vaid если только; S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui aga (saaks) mehele; 5. või, ehk или; M õli vaikk mõnt paaria oli ehk mõni paar; Lu alus pannaa tšiini tumbiõ vaikka knehtojõõ purjelaev pannakse (sadamasillal) kinni (kai)pollarite või paal(post)ide külge (meres). – Vt. ka vaikko².

vaik/ko¹ Kett. K-Ahl. P M Kõ Lu Ra J-Tsv. I, g. -oo Lu J -uo P (puu-, kõrva)vaik (древесная) смола; (ушная) сера; M viižempuull on vaikko, pihgull on tõrva i kuuzõll on tõrva kirsipuul on vaik, männil on vaik ja kuusel on vaik; Lu vaikkoa kõrvat täünnä kõrvad (on) vaiku täis; J puhas kõrvõd vaikoss puhasta kõrvad vaigust; M viižempuu vaikko kirsipuu vaik; M kõrvaa vaikko ~ Lu J-Must. kõrva vaikko kõrvavaik. – Vt. ka kuuzõõ-, kõrva-. – Vt. ka vaikku.

vaikko² M Kõ Lu Li Ra J 1. kuigi, ehkki хотя; Lu en mennüᴅ, vaikko kõvassi kutsuttii ma ei läinud, kuigi väga kutsuti; Li vaikko susi tääʙ maad i ahoᴅ, a karjušissi tätä evät palkkaa vs. ehkki hunt (~ susi) tunneb maid ja sööte, (aga) karjaseks teda ei palgata; 2. kas või хоть; Ra nältšä suur, süü vaikko ärtš nälg on suur, söö kas või härg ära; Li tämä vaikko tappamaa vai mitä vai kuhõ, tämä ep peĺĺännü mittää tema (läks) kas või tapma või mida (tahes tegema) või kuhu (tahes), tema ei kartnud midagi; 3. ükskõik (kui, milline, kuidas jne.), (kui, mis, milline, mitu jne.) tahes хоть (как, какой, сколько и т. д.), всё равно; Ra seizozimma vaikko mõnt paria, a ühs nõiz ettee seisomaa (tagumise paari mängus) seisime ükskõik mitu paari, aga üks (mängija) tuli ette seisma. – Vt. ka vaikka.

vaik/ku M, g. -uu M = vaikko¹; kõrvaa vaikku kõrvavaik.

vaiko P või или; juttyõʙ, etti päivä nõizõʙ, vaiko kukkõ laulaʙ (ämm) ütleb (äratades), et päike tõuseb või kukk laulab. – Vt. ka vai², vaikka, või².

vaikõ/a Kett. K-Set. P J, g. -a 1. raske, kõva тяжёлый, сильный; K vaikõa tuuli kõva tuul; J varõsõlõ vaikõaᴅ, a kronilõ kõvat tšippõaᴅ (öeldakse lastele valu vaigistamiseks:) varesele rasked, aga rongale kõvad valud; 2. sünge, morn, raske iseloomuga мрачный, тяжёлый (о характере человека); P vaikõa inehmiin sünge inimene.

vailai/n Lu, g. -zõõ Lu = vad́d́ikko.

vail/ee Lu -e R-Lön. J-Tsv. 1. vist, võib-olla, küllap наверно, видимо, может быть; J kuuntõõ, izäz mitäle hoikahtaaᴢ, vaile sinne kutsuʙ kuula, su isa hõikas midagi, vist kutsub sinna; Lu vailee on izze vargõᴢ, ku tõiss eb uzgo vist on ise varas, kui teist ei usu; J mikäle kutizõp kaattsoiᴢ, vaile on täit sittšiüstü miski sibeleb pükstes, vist on täid siginenud; 2. kas (siis) разве, неужели; R vaile vaskessa varaa minu vaaliaisellani opeassa turva minu tuumitoojasellani (Lön. 184) rl. kas (siis) vasest (on) abi minu mähkijale, hõbedast tuge minu ilmaletoojale.

vaimo [< sm]: Ваймо Pal.1.

vaimpooli vt. vaipooli.

vain [< sm?] Lu = vaa¹; ku vain veśola vettä, ilo vettä õllõiᴢ kui vaid oleks rõõmuvett (= viina)!

vaini/a (K-Ahl.) R, g. -aa = vainio; mine jätän jälleleni. jätän parvee pääzgee päitä tšülää poisile kujala, tüttärile vainiala (Ahl. 98) rl. mille jätan endast järele? Jätan hulga pääsukeste päid külapoistele tänaval, tüdrukutele vainul.

vain/io J I (K-Al.) -ijo Ra -jo I L vaińo J I, g. -ioo I -ijoo Ra vain, vainu луг; J elä lüü tšülää kujalla, eläko vallaa vainiolla rl. ära löö külatänaval ega valla vainul; I ühsi veĺd́i siinä rinnaa eläʙ, a tõinõ ülleüdnä vainioo päällä üks vend elab siin kõrval, aga teine (elab) üleval vainul; I vainioo päälüᴢ vainupealne, vain.

vainomaᴅ Lu J pl. vadjalased водь. – Vt. ka vad́d́ikko, vaivätši.

vainu/a J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin kaduda пропадать, исчезать; tontti tätä tääp, kuhõõ tämä on vainunnu tont teda teab, kuhu ta on kadunud.

vainu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin = vainua.

vaipooli Lu J vaimpooli J 1. Vaipool (Jõgõ- perä, Liivtšülä ja Luuditsa ühisnimetus общее название деревень Краколье, Пески и Лужицы); 2. J (Jõgõperä küla vadja osa водская сторона Краколья).

vaip/pa K-Ahl. -a R-Reg., g. -aa vaip ковёр; K izüeni õtsalliinee, laukojani lavvalliinee, pane nüd izüt suinee šuuba, enneni evee-poduška, laukojaiseni lakanat, pühää maarjaa padd́a vaippa, kuhõ issubi imoni, asub ainia velvüeni (Ahl. 92) rl. mu isake, otsapealne (= laua otsas istuja), mu pesija (= ema), laua ääres istuja. Pane nüüd, isake, pehme kasukas, mu ema, sulgpadi, mu pesijake, linad, püha Maarja õhuke vaip, kuhu istub mu armastatu, võtab istet mu ainus peiuke.

vaip/pu M, g. -uu M (mingi endisaegne rõivas какая-та старинная одежда); vaippu õli mokoma sõpa, kotokuõttu v. oli niisugune rõivas, kodukootud (riidest); paa vaippu ül̆lee pane v. selga.

vaip/põ M, g. -õõ = vaippu; vaatõ, med́d́ee ämmä tuõp taaz vaippõ piholla näe, meie vanaema tuleb jälle, v. õlul; malinaa karvaa vaippõ vaarika värvi v.

vais/si Al. K R L Pi M Kõ S V Po J I Kl vaihsi K-Ahl. J-Must. -s K J-Must. -siɢ I = vad́d́assi; Po miε škouluussaa vaissi pajatin ma rääkisin kooliminekuni (ainult) vadja keelt; I naizõd laulõvad vaissiɢ (ennemalt) naised laulsid vadja keeles; Po vaissi idgõttii vadja keeles itketi (surnut); K meniväd mõnikkaad mehelie, viel vaiss ittšiväᴅ (kui) mõned läksid mehele, (siis) itkesid veel vadja keeles; L domovikka on venäissi, a altiaz on vaissi d. on vene keeles, aga a. on vadja keeles. – Vt. ka vad́d́alaissi, vad́d́alaizõssi, vad́d́assi, vad́jakossi.

vai/t¹ L P M Po Lu J -ᴅ M-Set. Li J-Tsv. vait молча; тихо; P kõrraz jäimmä kõikk vait korraga jäime kõik vait; M kõikii tullaz vait kõik jäävad vait; Lu õõt siõ vait vai ed õõ kas sa oled vait või ei ole?; Li siä õõ vaiᴅ, elä pajata turhaa sa ole vait, ära räägi tühja (= ära asjata lobise); Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla; M peltšää sitä koiraa, kumpa on vaiᴅ, se tšiireepää purõʙ vs. karda seda koera, kes on vait, see hammustab enne (kui haukuja). – Vt. ka vaidõ, vaiti.

vai/t² K L M Kõ -ᴅ R Lu = vaitõᴢ; L kahs kõrt vuvvõs päivä vait mändžiʙ, enipεän i kupoĺonn (uskumus:) ainult kaks korda aastas päike mängib, lihavõttepühadel ja jaanipäeval; Lu ep piä lamotõ, piäp tehä tüütä, lamotaa vaid laizgõd inemizeᴅ ei tohi lesida, tuleb teha tööd, lesivad ainult laisad inimesed; M tõmpaad vällää baŋkaa, jääv vait kauniz varo tõmbad kupu(klaasi) ära, jääb vaid punane rõngas (nahale); K kuttsu kõikõõ väjee, mitä on vait tšüläzä kutsus kõik inimesed, kes üldse külas on.

vaita/ᴢ: -s K-Ahl. Lu-Must. = vaitõᴢ; Lu anna siä millõ kottoas vaitas se, mitä siä ize et tää (Must. 158) (muinasjutust:) sa anna mulle (tasuks) oma kodunt ainult see, mida sa ise ei tea.

vaiti K-Ahl. M Lu = vait¹; M õõ vaiti, elä pajata mokomia sõn̆nõi ole vait, ära räägi niisuguseid sõnu.

vaitiä P = vaitõᴢ; vet kanõi sõpõi piäb vaitiä meri kala, ja miä, a muud eb i tšenniiᴅ (muinasjutust:) neid (= niisuguseid) rõivaid kannab ju ainult merekala, ja mina, aga ei keegi muu.

vaittši P vaikne спокойный, тихий; itkuri laχs enäp nännεä imeb mamalt ko vaittši laχsi nutja laps imeb rohkem ema rinda kui vaikne laps.

vait/õ R L M -õõ P = vaitõᴢ; M med́d́e tšüläz on vaitõ kuus inehmiissä meie külas on ainult kuus inimest; P tämä mitäid ep pajata, niku müttšä, izeenelliez mühizeʙ vaitõõ ta ei räägi midagi, nagu tumm, pomiseb vaid endamisi; M miä teilee toon tõizõõ mun̆naa, vaitõ en kultõzõõ, valkõa mun̆naa toon (muinasjutust:) ma toon (~ munen) teile teise muna, ainult mitte kuldse, valge muna toon (~ munen).

vaitõn J = vaitõᴢ; miä vaitõn vassaõlin rl. mina vaid vastasin.

vaitõ/ᴢ Al. K L P M Kõ J -s M-Set. ainult, aga, üksnes только, лишь; P karu vohod on süönnü, jätti vaitõs sorkad da sarvõᴅ karu on kitsed ära söönud, jättis ainult sõrad ja sarved; P tämä jätti millyõ vaitõs lahzõt kaglaa ta jättis mulle ainult lapsed kaela; L lahsailyõ vaitõz annõttii süvvä ainult lastele anti süüa; K isä vaitõz makaaʙ isa ainult magab; P tämä bõllu manaχa, vaitõz ivuχsõd õlivat pitšäᴅ ta polnud munk, ainult juuksed olid pikad; P ko nõsad vaitõs pεä, nii vid́d́äs saunaasyõ (laste hirmutamiseks öeldi:) kui aga tõstad pea (= ei maga), nii viiakse sauna. – Vt. ka vaa¹, vaan, vai², vain, vait², vaitaᴢ, vaiti, vaitiä, vaitõ.

vai/va L M Kõ Lu Ra J (K R-Reg. R-Eur. P I Ku) -võ ~ -v J-Tsv. Ваива Pal.1, g. -vaa K Lu J 1. vaev, raskus трудность; страдание, мучение; J näimme nältšää ja vaivaa nägime nälga ja vaeva; Kõ emä nätši suurõd vaivaᴅ rl. ema nägi suuri vaevu; P kui ed näe vaivaa, siz et pääs taivaa vs. kui (sa) ei näe vaeva, siis ei pääse ka taeva; J köüh suurõ vaivaka piäp taloa ülell vaene peab suure vaevaga talu ülal; L elo meneb vaivassi elu muutub raskeks (vaevaks); L ko vaskõa näed unõᴢ, on vaivassi kui näed vaske unes, tuleb viletsust; 2. valu, vaev боль; Lu ku dohtõri võtti puukii pää poiᴢ, paizõttumin i vaiva alõni kui arst võttis puugi pea (ära), paistetus ja valu alanes; L jumala, vähetä vaivad läsivältä jumal, vähenda haige vaevu; J vaiv on rintoiᴢ valu on rinnus; Lu mill ku om vaiva, miä em või õigõttaa entä küll mul on valu, ma ei või end sirgeks ajada; L ilma vaivoitta süntü lahsi laps sündis ilma valudeta; 3. haigus болезнь; M vei sinne võraᴅ, i niku sinne jäi täm̆mää vaiva viis sinna (kabelisse) ohvri ja nagu sinna jäi tema haigus; M silmiikaa seiseiziᴅ, a vaiva eb anna süüvvä, mitä tahoᴅ silmadega sööksid, aga haigus ei lase süüa, mida tahad. – Vt. ka surm-, tšäsi-, veree-, veri-.

vaiva/in Lu (J) -dnee K-Ahl., g. -izõõ Lu 1. adj., subst. vigane, sant увечный; калека; J jääb vaivaizõssi jääb vigaseks; Lu jõka tšerikkoz omad vaivaizõᴅ kk. igas kirikus omad sandid; 2. K-Ahl. vanemateta, orvuks jäänud осиротевший. – Vt. ka vaivan, vaivõin.

vaiv/akaᴢ M I (Kett.) -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa M -õkkaa J 1. adj. haige больной; M jalgad on vaivakkaaᴅ, kehnoss saap tšävvä jalad on haiged, kehvasti saab käia; I süä jo kõittši õli vaivakaᴢ süda oli juba täiesti haige; 2. Kett. subst., adj. vaevane, vilets, armetu убогий, жалкий. – Vt. ka vaivan, vaivõin.

vaival-lahsi (Kett.) vaeslaps, orb сирота.

vaiva/n Kett. P Lu J (K M) -nõ K-Al. R L P Lu I Вайвана Tum., g. -zõõ Lu J -zyõ P 1. adj., subst. haige, tõbine; vigane, sant больной; увечный; калека; J maama vajotab vaivazõõ vattsaa (itkust:) ema vajutab (= mudib) haige kõhtu; Lu eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanu tervee, anti vaivazõõ (jumal) ei andnud teiste inimeste taolist, ei andnud tervet, andis vigase (lapse); Lu rampa, kummal on vaivazõd jalgaᴅ lonkur (on see), kellel on vigased jalad; J ikä tšüläzä õltii õmad vaivazõᴅ kk. igas külas olid omad sandid; P kõikk jumalaa vaivazõᴅ, bõllu tšättä, bõllu jalkaa kõik jumala sandid, (kellel) polnud kätt, (kellel) polnud jalga; Kett. jumalaa vaivan sant; P jumalaa vaivazõᴅ nõdrameelsed; 2. subst. vaeslaps, orb; adj. vanemateta, orvuks jäänud сирота; осиротевший; K kuttsuas tšezzeekazvolline tüttärikko, kummal on isä da emä elozad eik õlõissi vaivanõ, nuorikkoa tšennittämää (Al. 30) (pulmakomme:) kutsutakse alaealine tüdruk, kellel isa ja ema on elus ja kes ei oleks vaeslaps, pruudi jalgu (pruuti) kängitsema; K no tšellä jäi lahsai, vaivazia, siiz mehelee juõltii: elä obižoita lahsai aga kellel (= naisel) jäi (maha) lapsi, orbe, siis (tema) mehele öeldi: ära tee lastele ülekohut; R lugõttõli vaivanõ lahsi itkes vaeslaps; L vaivanõ lahzukkainõ vaeslapsuke. – Vt. ka vaivain, vaivakaᴢ, vaivõin.

vaiv/ata (P Pi-Len. Ja-Len. Lu) -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J 1. vaevata мучить; Lu se inemin teeb vollia tüütä, izzee ent eb vaivaa see inimene teeb tööd, kui tahab, ise ennast ei vaeva; 2. impers. valutada болеть; P vaivaap tšättä käsi valutab; J vaivaab rintoiss rinnus on valu; Ja monikassa vaivas, siis pantii kopekka siihe rahaa (Len. 254) (kui) mõni oli haige (mõnel valutas mingi koht), siis pandi sinna (= ohverdamispaika) kopikas raha. – Vt. ka vaivattaa.

vaivat/oo (K-Al.), g. -tomaa K vaevatu (mitte vaeva tekitav не причиняющий страдания, нетрудоёмкий); ühsnää meni velvüeni, kahõõ tuõb üvä kalani, toob orjaa ennelleni, varaa vaaliõizõllõni. toi orjaa oolõttomaa, toi varaa vaivattomaa (Al. 55) rl. üksi läks mu vennake, kahekesi (mõrsjaga) tuleb mu hea kala, toob orja mu emale, toe mu mähkijale. Tõi orja, kellega pole muret, tõi vara(nduse), millega pole vaeva.

vaiv/attaa K L M S Po Lu Li Ra J (Kett. P Kõ V) -õttaa Lu Ra (Li J) -õtta J-Tsv. -attaaɢ I, pr. -attaaʙ Kett. K L P M Lu Ra J I -õttaaʙ Lu Li Ra J -õttaʙ Lu Ra -ataʙ P M S V Lu Li I -õtaʙ Lu Ra -õtõʙ J, imperf. -attii K L P M S Po Lu Ra I -atti M Kõ S Lu J -õtti Ra J 1. impers. valutada болеть; L ampait vaivattii hambad valutasid; Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu; Lu ku üüll on kehno pään aluᴢ, nõizõp kagla soonia vaivattamaa kui öösel on halb peaalune, siis hakkavad kaelasooned valutama; Ra milla jõka paikkaa vaivõttaaʙ, pihtaa vaivõttaaʙ, i päätä vaivõttaaʙ mul valutab iga koht, õlg valutab, ja pea valutab; Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, ennustab halba ilma; Ra minnua vaivõttaaʙ, miä läzin mul on valud, ma olen haige; 2. vaevata, vaeva teha мучить; L tätä vaivattii paha heŋki teda vaevas paha vaim; Lu vari luita eb vaivata vs. kuum(us) luid ei vaeva (= soe konti ei riku). – Vt. ka vaivata, vaivatõlla.

vaiv/attaassa (Lu) -õttaassa Lu -attaassaɢ I, pr. -attaaʙ I -õttaaʙ Lu, imperf. -attaazi: -õttaaᴢ Lu refl. v. impers. valutada болеть; I alkõ vattsaa vaivattaassaɢ kõht hakkas valutama; I milla vaivattaap pää mul valutab pea; Lu se porašk on üvä pää vaivattaamizõssa see pulber on hea peavalu vastu; Lu päätä algab vaivõttaassa pea hakkab valutama; I näillä algap kurkkua vaivattaassaɢ neil hakkab kurk valutama. – Vt. ka vaivata.

vaivat/õlla (S Li), pr. -tõlõʙ: -tõõʙ S Li, imperf. -tõli frekv. ← vaivattaa; Li sivui vaivattõõʙ küljed valutavad; S suur ńapukka, kui vaivattõõp kõvassi suur vistrik, küll valutab kõvasti.

vaivu/a (K-Ahl.), pr. -n K, imperf. -zin vajuda погружаться. – Vt. ka vajoa.

vaivõi/n J-Tsv., g. -zõõ J haige, tõbine больной, хворый; lahs jäättü, sai kõikkina vaivõizõssi laps külmetas, jäi päris haigeks; nii om vaivõin, jeeĺe poodgiʙ on nii haige, (et) vaevu hingitseb; tämä jo peenessaa om vaivõin ta on juba lapsest saadik tõbine; jok sinu vaivõin jalk õikõni kas sinu haige jalg paranes? – Vt. ka vaivakaᴢ, vaivain, vaivan.

vaivõlt [< e?] J-Tsv. 1. (suure) vaevaga, vaevaliselt с трудом; vaivõlt sain tüü lõpõtta (suure) vaevaga sain töö lõpetada; 2. vaevalt едва.

vaivõrtõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J haiglane olla, põdeda хворать, недомогать.

vaivätši Lu vadjalased водь. – Vt. ka vad́d́ikko, vainomaᴅ.

vaj/aa K L P vaj̆jaa M I Ma -jaa Po Lu Li -a J-Tsv. 1. vaja, tarvis нужно; P tälle on d́eŋgoi vajaa tal on raha vaja; M sõp̆paa vaj̆jaa õssaa riiet on vaja osta; M elä ahata, vai sillõõ enäp kõikkõa on vaj̆jaa ära karju, või sulle on kõige rohkem vaja!; Po rissintsä annap kui paĺĺo näilee vajjaa ristiisa annab, kui palju neil on vaja; P ko lieb vajaa ni küll tämä tulõʙ kui on vaja, küll ta siis tuleb; 2. puudu, vajaka нехватает; P kuollutta idgõttii, tšell õli vajaa tätä surnut itketi, kellel oli temast puudus; Lu vähä vajjaa, stokan eb õõ täün natuke on puudu, klaas ei ole täis; Lu sinne on vähä vajjaa tšümmee kilometraa sinna on vähe puudu kümnest kilomeetrist (~ sinna on peaaegu kümme kilomeetrit); Lu kõlmia minuttia on vajjaa ühessämässä tunnissa kolm minutit puudub kella üheksast.

vajag/a Kett. K M Li -õ J-Tsv. waeg Kr = vajaa; 1. K däädi i tšüzüb pojolta: mihe sillõõ däädääze on vajaga. pojo äpeizää juttõõb: da on vähäine vajaga (Al. 10) onunaine küsibki poisilt: miks on sulle su onu vaja? Poiss ütleb häbelikult: no on natuke vaja; M i sis ku õli vajaga, ni meni aźźa suutoossaa ja siis, kui oli vaja, siis läks asi kohtuni (= kohtusse); Kett. bõõ vajaga ~ M eb õõ vajaga (Set. 89) ei ole vaja; 2. J üht omena vajak tšümme tükküä üks õun on kümnest puudu; Li tšümmee minuttia vajaga kuusi kümme minutit puudub (kella) kuuest.

vajagu/ᴢ M -s K-Ahl. -us M-Set., g. -u puudus, viletsus нужда, нищета; M täll on suur vajaguz i köühüᴢ ta elab suures puuduses ja vaesuses.

vajagõᴢ J-Tsv.: kõikõss õõmm vajagõᴢ meil on kõigest puudus.

vajatu/ᴢ Kõ, hrl. pl. -hsõᴅ ~ -ssõᴅ Kõ = vajotuᴢ; kat̆too arjaa vajatuhsõᴅ (~ vajatussõᴅ) katusemalgad.

vajeltaa vt. vajõltaa.

vajeltua vt. vajõltua.

vaj̆jaa, vajjaa vt. vajaa.

vajjoossa vt. vajoossa.

vaj/oa P M J (K-Ahl. Lu Li Ra I) -ua P -oaɢ I, pr. -on K M Ra J, imperf. -ozin P J 1. vajuda погружаться, осе/дать, -сть, увяз/ать, -нуть; P opõn vajoz lähtie silmääsie hobune vajus laukasse; Ra see aŋki kannaʙ, a see aŋki ep kanna, vajod lumõõsõõ see lumekoorik kannab, aga see (teine) lumekoorik ei kanna, vajud lumme; M kaŋki on siiz vajaa, kõõz mit̆täiᴅ koorma vajoʙ kangi on siis vaja, kui mingi koorem vajub (maha v. viltu); 2. vajuda, nõtkuda, õõtsuda качаться, колыхаться; J soo vajoᴢ, mie ku siel prodizin, prodizin soo vajus, küll ma seal sumpasin, sumpasin; Li vajova soo hüllüüʙ vajuv soo õõtsub; Lu ku on kõvassi vajova soo, siellä õltii niku silmäᴅ kui on väga õõtsuv (kõvasti vajuv) soo, (siis) seal olid nagu soosilmad (= laukad). – Vt. ka vaivua, vajoossa, vajoota, vajottaa, vajua¹, vajussa, vajuta, vajuussa.

vajom/a Kett. K L, g. -aa = vajomikko; 1. K kuza ov vajoma, vajotad opõzõõ kus on tüma koht, (seal) vajub hobune sisse; 2. L vajoma paikka tüma, vajuv koht; L saamõi vajoma soo kõige tümam soo (= mädasoo).

vajomamaa J-Tsv. vajuv, pehme, mäda, tüma maa; laugas вязкая, топкая почва; болотная лужа.

vajomik/ko Li Ra J I, g. -oo J 1. vajuv, pehme, mäda koht; laugas вязкое, топкое место; болотная лужа, омут; J vajomikko, siäl vajop kõvassi mäda, vajuv koht, seal vajub kõvasti; Ra elä mee sinne, siäl on vajomikko ära mine sinna, seal on laugas; J lehm uppooz vajomikkoo lehm uppus laukasse; 2. vajuv, pehme, mäda, tüma вязкий, топкий; I sooza on vajomikko paikka, siältä kaivommaɢ mussaa multaa soos on pehme (vajuv) koht, sealt kaevame musta mulda; Li vajomikko soo pehme (= õõtsuv) soo. – Vt. ka vajoma, vajovikko.

vajonik/ka Li, g. -aa Li vajuv, pehme, mäda, tüma вязкий, топкий; mõnikkaat sood õltii kõvassi vajonikaᴅ mõned sood olid väga mädad (vajuvad). – Vt. ka vajovikko.

vaj/oossa: -joossa Lu (Li J), pr. -oon: -joon Lu, imperf. -oozin: -joozin Lu = vajoa; 1. Lu ku silmää meeᴅ, siz algõd vajjoossa kui satud laukasse, siis hakkad vajuma; Lu ühz naizikko õli mennüt soχχoo jevikkoo i sinne vajjoonu õli, mutazikkoo üks naine oli läinud sohu jõhvikale ja sinna oli vajunud, mülkasse; Li soo hüllüüʙ. ku mened üli näᴅ, jalgõd eväd vajjoo läpi soo õõtsub. Vaat kui lähed üle, (siis) jalad ei vaju sisse (läbi); 2. Lu pehmiä maa vajjooʙ pehme maa vajub (nõtkub); ■ J ain vajjooz vällää aina vajus minema (= läks alati ära, kui oli vaja mingit tööd teha).

vajoo/ta (M), pr. -n: vaj̆joon, imperf. -zin vajuda погружаться; a brotkuzikko paikka, se on toorõ paikka, opõzõll et pääz üli, opõn vaj̆jooʙ aga vajuv koht, see on märg koht, hobusega ei pääse üle, hobune vajub (sisse). – Vt. ka vajoa, vajota, vajuta, vajuussa.

vajo/ssa (Ra) -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = vajoota; Ra sooz on paĺĺo mokomii silmii, kuhõ žiivatad vajossaa soos on palju selliseid laukaid, kuhu loomad vajuvad (sisse); J lehm vajos sohosõõ lehm vajus sohu.

vajo/ta Lu, pr. -an, imperf. -zin = vajoota; Lu miä en tõhi sinne mennä, siäl võid vajota ma ei julge sinna minna, seal võid vajuda (sisse).

vajot/taa Lu J (K R-Lön. M Ku) -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn Lu Li J, imperf. -in J vajot́śin Ku 1. vajutada, suruda давить, придав/ливать, -ить; J tuõb veräi sammõss veel vähäizee vajotta tuleb väravaposti veel natuke (alla) suruda (vajutada); J maama vajotab vaivazõõ vattsaa (itkust:) ema vajutab (= mudib) haige kõhtu; 2. vajuda, nõtkuda, õõtsuda качаться, колыхаться; Lu pehmiä maa vajotõʙ vai vajjooʙ pehme maa vajub või nõtkub; Lu kump kõhta vajotap kõvassi, jutõlla, se on soo missugune koht õõtsub kõvasti, (siis) öeldakse, (et) see on soo; Li kämäräᴅ on vajottõvõᴅ kõhaᴅ õõtsikud on vajuvad (= pehmed) kohad (kuivanud jõesängis); 3. vajuda lasta давать, дать погружаться; K kuza ov vajoma, vajotad opõzõõ kus on tüma koht, (seal) vajub hobune sisse (seal lased hobuse sisse vajuda); ■ M vajotamma izze en̆neezee muruja laseme leiba luusse. – Vt. ka vajoa.

vajotu/ᴢ P (Kett.), hrl. pl. -hsõᴅ Kett. P katusemalk, -malgad, (eeskätt õlgkatuse) harimalgad, vajutuspuud гнёт, гнёты (на соломенной крыше); P rässäälie pannass vajotuhsõt päälie, etti tuuli ep repiissi rässää arjaa katusele pannakse malgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja. – Vt. ka vajatuᴢ, vajotõspuu, vajotõᴢ, vajõtuᴢ.

vajot/õlla: -õll J-Tsv. -ella (R-Lön.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. vajutada придавливать.

vajotõs/puu (Ränk), hrl. pl. -puuᴅ: -puut Ränk = vajotuᴢ.

vajotõ/ᴢ M (Ränk) -s M-Set., hrl. pl. -hsõᴅ: -hsõt Ränk -ssõᴅ M -ssõt M-Set. = vajotuᴢ; M vajotõz on katoll katusemalk on katusel; M kat̆too pääl vajotõssõᴅ katuse peal (on) katusemalgad (~ vajutuspuud); M ühs vajotõz mätäni üks katusemalk mädanes ära.

vajovik/ko Lu Li, g. -oo = vajonikka; Lu vajovikko paikka, märtšä paikka vajuv koht, märg koht.

vaju/a¹ J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin vajuda (hoone kohta) осе/дать, -сть; uus oonõ vähi kõrrõz vajuʙ uus hoone vajub vähehaaval. – Vt. ka vajoa, vajoota.

vajua² vt. vajoa.

vaju/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin = vajua¹.

vaju/ta (Kett.), pr. -an Kett., imperf. -zin = vajoota.

vaju/ussa: -ussaɢ (I), pr. -uʙ, imperf. -uzi: -jõõ I = vajoota; daže lehmä vattsaassaav vajujõõ lehm vajus isegi kõhuni (sohu).

vajõlt/aa Kett. L P M Kõ Lu Li (K R Ra) vajeltaa (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.) -a J-Tsv. -aaɢ I vaeltaa (M), pr. -an Kett. K M Lu -aan Kõ Lu -õn Li J vajellan K-Ahl. R-Eur., imperf. -in Kett. K P M J -iin Kõ Lu vajõlsin Lu vahetada менять, по-, с-, обмен/ивать, -ять; P t́at́a vajõlti mustalaizyõkaa opõzyõ isa vahetas mustlasega hobuse; M naizõlta saunaza paskapool lahzõõ vajõlti (muinasjutust:) vanakurat vahetas saunas naisel lapse (ära); Lu vesi meni roojakkaassi, vajõltõttii poiᴢ (kui) vesi läks mustaks, vahetati ära; M katkõz ühs lavvapuu, piäb vajõltaa (reel) murdus üks tiivapuu, tuleb vahetada; I piäb vajõltaak tõizõt sõvaᴅ peab vahetama (= panema) teised rõivad; Li vajõlta tänävä aluvaihoᴅ vaheta täna aluspesu; Lu vajõlta kursi vaheta kurss(i) (= sõidusuunda); Kõ elä eittele emüttä, vaaliaisutta vajõltaa rl. ära hülga emakest, (ära) sünnitajakest vaheta; M minuu nain vajõltii minuu mu naine jättis mu maha.

vajõltaja vt. rahaa-.

vajõlt/ua M Lu Li vajeltua (K-Ahl.) vaeltua (K), pr. -uuʙ M Lu vajelluʙ K-Ahl. vaeltuuʙ K, imperf. -u Lu vahetuda, muutuda меняться; Li satka on tehtü lavvassa, tehtü väliᴅ, jot kala ep pääseis poiᴢ, a vesi muuttuisi, vajõltuisi sump on tehtud laudadest, (on) jäetud (tehtud) vahed, et kala ei pääseks välja, aga vesi muutuks, vahetuks; Lu vennees sai vajõltua paadis sai (kohta) vahetada; M elo kõik muunub i vajõltuuʙ kogu elu muutub ja vahetub; M sää vajõltuuʙ ilm muutub; K kuu vajellub (Ahl. 159) kuu muutub (tuleb uus kuufaas). – Vt. ka vajõltuussa.

vajõltu/ᴢ M J-Tsv., g. -hsõõ M -hsõõ: -sõõ J vahetus, muutus изменение, перемена; обмен; M tuli vajõltuᴢ, tehtii suur kalχoza tuli muutus, tehti suur kolhoos; ■ J tširjaa vajõltuᴢ kirjavahetus.

vajõltu/ussa: -ussaɢ (I), pr. -uʙ, imperf. -uzi: -jõõ I = vajõltua; murtšinaassaaɢ õli vihma, a per̆rää murtšinaa ilma vajõltujõõ, alki paissaaɢ päivüᴅ lõunani oli vihm(asadu), aga pärast lõunat ilm muutus, hakkas paistma päike.

vajõltõ/lla M (K-Al. Li) -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin K J frekv. ← vajõltaa; J vajõltõõb opõizit niku mustõlain, päivez viis tükküä vahetab hobuseid nagu mustlane, päevas viis tükki; K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ (Al. 43) rl. vahetasid mind vihade viinade vastu; M täm ep kestä ühellä tilalla, täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta ei püsi ühel töökohal, ta armastab aina vahetada töökohti (töid).

vajõ·nnõi L sõjaväe- военный; üväᴅ vajõ·nnõi sõvaᴅ head sõjaväerõivad.

vajõtu/ᴢ Kõ = vajotuᴢ.

vak vt. vaak.

vaka M Lu J-Tsv. I (R), g. vagaa Lu J 1. rahu-

lik, vaga, vagane, vagur, tasane смирный, тихий; кроткий; Lu vaka meeᴢ, mitä nain juttõõʙ, senee kuuntõõʙ vaga mees: mida naine ütleb, seda kuulab; M ai ku täm on vaka inehmin, niku vazikka oi kui rahulik inimene ta on, nagu vasikas; J õõ vaka ole tasane, rahulik!; J õli vaka opõin, a nüt perossu oli vagur hobune, aga nüüd läks peruks; Lu vaka koira vagune koer; J vaka žiivõtt vagune loom; J vaka tuuli tasane tuul; 2. väeti, väike, mõistuseta (laps) маленький, глупый (ребёнок); J I vaka lahsi väeti laps. – Vt. ka vagaᴢ, vakanõ.

vakai/n J-Tsv. (R-Eur.), g. -zõõ J = vaka.

vaka/nõ Lu, g. -zõõ = vaka; vakanõ koira vagune koer.

vakassi J-Tsv. rahulikult спокойно; смирно; herr pajatti med́d́ekaa vakassi mõisahärra rääkis meiega rahulikult.

vakasu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J = vakauᴢ.

vakatti vt. advokatti.

vakau/ᴢ (J), g. -hsõõ: -zõõ J vagurus смиренность, кротость; tämää pehmiä tavaa ja vakauzõnn allõ kõrjuttaas suur kavaluᴢ tema pehme iseloomu ja vaguruse all peitus suur kavalus. – Vt. ka vakasuᴢ.

vak/ka Set. K R-Eur. L P M Kõ Po Lu Li J I (Len.) -kõ J -k Ra J-Tsv., g. -aa K M Lu J vak̆kaa M vdjI 1. korv корзина; Ra viijetšezze mentii mettsää marjaa, vakad õltii tšäeᴢ viiekesi mindi metsa marjule, korvid olid käes; Lu vakkuri teeb vakkoja korvimeister teeb korve; J vakad õltii päress tehtü korvid olid peergudest tehtud; Lu pajuu õhziss tehtii vakkõi pajuokstest tehti korve; Li tõi rihepäält senee villaa vakakaa akkunall tõi lakast selle villa korviga õue; Lu rüiskakkuja pantii vakkaa, se õli kakkuvakka rukkijahust kakke pandi korvi, see oli kakukorv; J marjõ vakk om peen, maamum vakk on suurõp, a päre vakall kannõtta riigõss akanoi marjakorv on väike, kartulikorv on suurem, aga peergkorviga kantakse rehest aganaid (välja); J akam vakk aganakorv; Lu vittsa vakaᴅ vitskorvid; Lu päre vakaᴅ peergkorvid; Lu juuri vakaᴅ juurkorvid (= juurtest punutud korvid); Lu vakaa kantõmõ korvi sang; Lu vakka maasteri korvitegija, -meister; 2. (puust, tohust, vitstest vms.) karp, toos, tops, vakk коробка; L vakka täünεä pähtšinii valmisõttu (ümmargune) karp, lüditud pähkleid täis; Po mind́a pani lavvalõõ sùolaa vakkaakaa minia pani lauale soola vakaga; J vanaa ämmää vakassõ rl. vanaeide (vanaema) vakast; R siell on vakka kartakaasi tõin on vakka rautakaasi kõlmas vakka on vahtšikaasi (Eur. 40) rl. seal on vakk (= karp) plekk-kaanega, teine vakk on raudkaanega, kolmas vakk on vaskkaanega; 3. külimit севалка, лукошко; I vakka, migälä tšülväss rüüssä, kagraa külimit (on see), millega külvatakse rukist, kaera; J tšülvö vakka pantii remeniikaa kaglaa i siis tšülvettii külimit pandi rihmaga kaela ja siis külvati; Lu tšülvö vakka, ku tšülvömäš tšäütii, tämä on mõnõkkaal juurõssa külimit, kui külvamas käidi, see on mõnel juurtest (punutud); 4. vakk (mahumõõt, eeskätt vilja ja kartulite mõõtmiseks); P J-Tsv. veerik, setverik пура, лоф; четверик, мера; M vara vakkaa ep pil̆laa vs. vara vakka ei riku; M vakall peremmeez mittaaʙ, mõnt vakkaa tämä rüissä sai vakaga peremees mõõdab, mitu vakka ta rukist sai; M õli suur vakka, mizell mitattii leipää, õli puudavakka, neĺtšümmettä naglaa oli suur vakk, millega mõõdeti vilja, oli puudane vakk, nelikümmend naela; M esimeizess on vakka, siz on poolvakka, siz on tšetvjorka, siz on vass garttsa, samõi peen mitta kõigepealt (esiteks) on vakk, siis on pool vakka, siis on setverik, siis alles on karnits, kõige väiksem mõõt; M vakkaa meni nellä tšetverkaa, kahõsaa garttsaa vakka läks neli setverikku, kaheksa karnitsat; M vakkaza taitaa puuda õli rüissä vakas oli vist puud rukist; K vakka da pool-tõiss, tšen kui tahto, linnahsii vakk ja poolteist linnaseid, kuidas kellelgi oli (õlleks) vaja; J paĺĺo mahzõb ühs vakk viĺĺa palju maksab üks vakk vilja?; I se on vakka, õunaa mitataᴢ see on vakk, (sellega) mõõdetakse kartuleid. – Vt. ka eino-, einä-, griba-, javoo-, kagra-, kakku-, lahja-, liiv-, maamuna-, maamunapär-, marja-, muna-, mõrt-, obakka-, pool-, puuda-, päre-, rüiz-, soola-, toho-, tšülvü-, villa-, vittsa-.

vakkai/n (Li), g. -zõõ korvike корзиночка; kuss siä saad võjjõttõ. vanaa lehmää vakkaizõss, noorõõ lehmää kukkulõss rl. kust sa saad võiet? Vana lehma korvikesest, noore lehma udarast. – Vt. ka vakkõin.

vakkamaasteri Lu = vakkuri; vakkamaasteri tetši vakkoja korvimeister tegi korve.

vakkapäre Lu korvipeerg лучина для корзин.

vakkov/õ Lu Ra, g. -õõ Lu Ra külapidu деревенский праздник; Lu vakkovõ õli jürtšinn i sütšüzünn, ku riigat tapõttii külapidu oli jüripäeval ja sügisel, kui rehed (ära) peksti; Lu tšezäl õli vakkovõ suvel oli külapidu; Lu vakkovõd õlivaᴅ; koko tšülä õli joomaza külapeod olid, kogu küla oli purjus.

vakkur/i Lu, g. -ii korvitegija, -meister корзинщик; vakkuri teeb vakkoja korvitegija teeb korve; vakkurid õltii sairaᴢ ja palokkaᴢ korvitegijad olid (= elasid) Sairas ja Palokas. – Vt. ka vakkamaasteri.

vakkõi/n J-Tsv., g. -zõõ = vakkain.

vako Ränk K P M Li J I (Kett. Ra vdjI Ma), g. vag/oo Li J -uo P vağgoo vdjI Ma -o J vagu борозда; I menivät tšüntämää, kõlmõd vak̆koa tetši läksid kündma, kündis (ainult) kolm vagu; Ra ohto on väärii vakoi noorõõ oroo tšünnükill vs. küllalt on kõveraid vagusid noore täku künnis; Li nüd adraakaa vaa munõi isutõttii i vakoi lastii nüüd pandi puuadraga ainult kartuleid maha ja aeti vagusid; I vakoloissyɢ pannaᴢ val̆loa (kartuli)vagudesse pannakse sõnnikut; M teemmä pikkaraizõd vagoᴅ, siz vakoloisõõ tšülvämmä markofkaᴅ teeme väikesed vaod, siis külvame vagudesse porgandid; M meil õltii vagoᴅ, vagod õltii välizä, meil ep piettü rajoja meil olid vaod, vaod olid (põlluribade) vahel, meil (põlluribade) piire ei peetud; J vakkoa ajama (Tsv.) vagusid ajama; M siz aj̆jaas vakoja, parapõissi kazvaiss omena siis mullatakse (aetakse vagusid), (et) kartul paremini kasvaks; K vakai lahtši (Set. 89) ajas (laskis kartuli)vagusid; M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid; M vagod laskõas i sis kaivaaz omenaᴅ vaod aetakse lahti ja siis võetakse kartulid üles; P vaatap tagaaz miä õlõn vaguo väliᴢ vaatab tagasi, mina olen vao vahel; J vago põhjõd on rohossunnu vao põhjad on rohtunud; J vagoo õtts vao ots; ■ J vagoll pitämä (kedagi) vaos hoidma. – Vt. ka maamuna-, muna-.

vak/oa: -koa J-Tsv., pr. vagon: -kon [sic!], imperf. -ozin: -kozin J = vagottaa; mee vakko maamunaᴅ mine mulda kartulid (ära)!; mentii maamunõi vakkoma mindi kartuleid muldama (murd. vaguma).

vakoi/n J-Tsv., g. -zõõ J = vagokaᴢ.

vakomaa J-Ränk rukkikõrrepõld ржанище, ржаная стерня.

vakona vt. vagona.

vak/oossa: -koossa Lu -kossa Lu (Li) -koss J-Tsv., pr. -oon: -koon Lu J, imperf. -oozin: -koozin Lu -kozin Lu J = vagottaa; Lu maamunia vakkoossaa, jod eväd rohottuisiiᴢ kartuleid mullatakse, et nad ei rohtuks; Lu kahs kõlmõt kõrtaa tšezäz vakkoossaa maamunia kaks-kolm korda suve jooksul mullatakse kartuleid; Li migäl vakkosti munõi, akušnikõd neit kutsutaa millega mullati kartuleid, neid nimetatakse muldamisatradeks; J vakkoon maamuni tšäeekaa muldan kartuleid käsitsi.

vako-vagol/ta: -t J-Tsv. vagu-vaolt борозда за бороздой; põltoa tšünnetä vako-vagolt põldu küntakse vagu-vaolt.

vak/sa Lu -s J-Tsv., g. -saa J viks, saapamääre вакса (сапожная мазь); J jätä minutši bašmukkoilõõ vähäizee vaksa jäta ka minu kingadele väheke viksi; Lu saappagaa vaksa saapamääre.

vaksi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J viksida, määrida (jalanõusid) ваксить.

vakur/at J-Tsv. -a·t M vak̆kura·t M Lu 1. täpselt, just как раз, точно, в меру; M kase tšentšämüz millõ on vak̆kura·t jalkaa möö see jalanõu on mulle täpselt jala järgi (= paras, sobiv); J vakurat tšävvä tunnid üheᴢ, minutti-minuttisõõ (need) kellad käivad täpselt ühes(uguselt), minuti pealt; 2. otsekohe, (just) praegu сейчас же; M vakura·t võtap tšiin otsekohe võtab (teise) kinni.

val/aa K L P Ra J (Kett. M Ja-Len.) val̆laa M Kõ -laa Po Lu Li J Ku -a J-Tsv. val̆laaɢ I (Ko) Ва́ла K-reg.2 Вала́ ~ Варлагь ~ Ва́ллагь Pal.2 Ва́ллагъ Ii-reg.1, pr. -an K P M Lu J, imperf. -õn M Kõ -õin Kõ J -in Lu -azin P M J val̆lõõ I 1. valada, kallata лить; L tšülmää vettä valõttii pεässä jalkoissaa külma vett valati peast jalatallani (= üle kogu keha); K õlud valõttii botškaasõõ õlu valati vaati; K nõisass stokanoi valamaa hakatakse (viina) klaasidesse valama; M peremeeᴢ valab rütšee kottiisõõ peremees kallab rukkid kotti; M elä juttõõ tšülälee, tšülä paap tšüüneliä valamaa vs. ära räägi külale, küla paneb pisaraid valama; M välissä nii puhkõõb vihma, etti kahs näteliä valab i valaʙ vahel hakkab (puhkeb) nii vihma sadama, et kaks nädalat valab ja valab; M valab niku paŋgõõ servässä valab (sadada) nagu pangest (pange servast); Lu vihmaa niku paŋgissa valaʙ vihma valab nagu pangest; M ai ku valab vihmaa, niku vartaassa oi kuidas valab vihma, nagu oavarrest; 2. kasta поливать; M taimõd algõttii räüstüä, näitä piäb val̆laa taimed hakkasid närtsima, neid tuleb kasta; Lu tarraa piεb vallaa aeda peab kastma; J tänävä tait kapusaa valamiss eb lee, nõizõb vihmaa satama, de valap kapusa täna vist kapsaste kastmist ei tule, hakkab vihma sadama ja kastab kapsad (ära); M valamma panidorõita kastame tomateid; 3. valada (metalli, midagi metallist) лить, отливать (готовить литьём); J kase suur veero on tšugunõss valõttu see suur ratas on malmist valatud; J valan kulta-silmii, tšell on tarviᴢ (muinasjutust:) valan kuldsilmi, kel on tarvis; M kartõn azõ piäb val̆laa tin̆naakaa, puin azõ piäp turvotuttaa, etti täm eb vootaiᴢ plekknõu tuleb tinutada, puunõu tuleb turrutada, et see (= need) ei jookseks läbi; P nõisõvad valamaasyõ tinaa hakkavad tina valama (= hakkavad õnne valama); P isub üvässi selläz niku valõttu (rõivas) istub hästi seljas nagu valatud; ■ J svaatt, siä kuile ženihõss kõig valaᴅ: vet tämä oŋ köüh niku rott kosjasobitaja, sina vist peigmehest puha valetad: ta on ju vaene nagu (kiriku)rott; Ku se valo kuremuniit suuhoo kk. see valetas (see valas kuremune suhu); M valab vaskõa valetab (valab vaske); Ra pajatab niku tinaa valaʙ räägib, nagu tina valab (= valetab). – Vt. ka valkaa, valõlla.

valaht/aa (Kett.), pr. -aaʙ Kett., imperf. -ii mom. pisut valguda, pisut voolata литься.

vaĺait/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -en J, imperf. -in J lohiseda lasta, lohistada, vedeleda lasta валять.

vaĺaitta/assa (Li) -ssa (J-Tsv.), pr. -aʙ, imperf. -azi: -aᴢ Li vedeleda валяться; J iĺĺa, glazii bruujud vaĺaittassa tšünnüsennall ettevaatlikult, klaasikillud vedelevad läve (künnise) ees; J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres; Li vaĺaittaaz jõka paikkaᴢ, ilka on i antaa (see vanaaegne heegelpits) vedeles igal pool (igas kohas), häbi on andagi (mälestuseks). – Vt. ka vaaĺaittua.

vaĺaittuu/ssa: -ssaɢ (I), pr. -ʙ, imperf. -zi = vaaĺaittaa; lahsi vaaĺaittuuʙ mak̆kauhsõlla laps aeleb asemel; ep piäɢ vaaĺaittuussaɢ ei tohi aeleda.

vaĺait/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← vaĺaittaa; elä vaĺait-tõõ paĺttoa maat müü ära lohista palitut mööda põrandat.

valaja/izõᴅ ~ -zõᴅ M õllejagamispidu, õlle-

jagamine (õlle vaatidesse valamine ühisel õlletegemisel празднование разлива совместного пива по бочкам); vot sis ku tultii valajazõᴅ, nõistii sitä õlutta jakamaa vaat siis, kui tuli õllejagamispidu, hakati seda (ühis)õlut jagama; saunneez valõttii õlud botškalaisõõ, siell piettii tožo valajaisia sauna eesruumis valati (ühis-õlu) vaatidesse, seal peeti ka õllejagamispidu; hukod jootii, välissä nii jootii, etti umalassaa. sis jutõltii, õlimm õludvalajaisil (õllejagamisel) taadid jõid, vahel jõid nii, et jäid purju. Siis öeldi, olime õllejagamisel (~ õllejagamispeol). – Vt. ka õlud-.

valaskala: Валаськалла Pal.2 vaal, valaskala кит.

valasnoi M valla- волостной; valasnoi konttõri vallamaja, vallakontor.

valau/ssa: val̆laussaɢ I, pr. -ʙ, imperf. -zi: val̆laujõ I refl. 1. valguda, (välja) voolata течь, вытекать, литься, изливаться; I siz noorik̆kõõ vesi valattii maalõõ, jalkoloilla annõttii paŋkõjõõ müü i vesi val̆laujõ maalõõ (pulmakomme:) siis valati pruudi (kaevust ammutatud) vesi maha: jalgadega löödi (anti) vastu pangesid ja vesi valgus maha; 2. ennast (veega) üle valada ока/чиваться, -титься; vähäine sooja vesi, val̆laussaɢ leige (veidi soe) vesi, (sellega) end üle valada.

vaĺdšnepp/a: -õ J-Tsv. = vaĺtšneppi.

vaĺeŋka, valenka, valeńka vt. vaaĺeŋka.

valerjan/a Ra, g. -aa (harilik) palderjan (лекарственная) валерьяна, валериана; valerjana varsi palderjani vars. – Vt. ka valerjaŋka, valerjankukka.

valerjan/i Ra, g. -ii = valerjana; valerjani lehoᴅ palderjani lehed.

valerjaŋ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa = valerjana.

valerjankukka Ra = valerjana.

valerka vt. farelka.

valežnik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tuulemurd, tuulest murtud puud валежник, валежный лес; valežnikk oŋ kuivannu kupo-kuivõssi tuulest murtud puud on kuivanud krõbekuivaks; valežnikass saap kuivaa kotopuut tuulemurrust saab kuivi küttepuid.

valet/ti J-Tsv. vaĺetti M, g. -ii soldat (kaardimängus) валет (в игре в карты); J valetikaa tahop frovvaa katta soldatiga tahab emandat katta. – Vt. ka bubi-, rissi-, tšervi-, vińi-.

waĺgad vt. vaĺĺaaᴅ.

valgas/saa Kõ (K-Al.) -sa Lu, pr. -aʙ, imperf. -si Kõ 1. pleegitada (kangast) белить, отбели/-вать, -ть (холст); Kõ valgazimma kaŋkaa, õmpõlimma tšiuttai i kaattsolai pleegitasime (linase) kanga, õmblesime (sellest) särke ja pükse; K valkõassi valgassi (Al. 21) pleegitas (kanga) valgeks; 2. refl. valgeneda (päeva kohta), koita рассве/тать, -сти; Lu jo algab valgassa, kuumaʙ, valgasaʙ juba hakkab valgeks minema, kumaʙ, läheb valgeks. – Vt. ka valgõssaa, val-gõttaa, valkõnõssa, valkõõssaa.

valgas/sua (S), pr. -uʙ, imperf. -su valgeks muutuda белеть, по-; kaŋkaat pantii lumõlõõ valkõnõmaa, valgasuttii linased kangad pandi lumele pleekima, (need) muutusid valgeks. – Vt. ka valgõssua.

walgi vt. valkõa.

valgis/sua (M), pr. -un M, imperf. -suzin kahvatada, kahvatuks muutuda бледнеть; nii on valgissunnu niku toh̆hoo liblo on muutunud nii kahvatuks nagu tohulible; tämä on valgissunnu niku kuva ta on kahvatunud (~ koltunud) nagu pilt; miä valgisun niiku toho ma muutun kahvatuks nagu toht. – Vt. ka valkõhtuussa, valkõnõssa.

valgus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J valgustada осве/щать, -тить; valgus kammõrii tulõkaa valgusta sahvrit tulega.

valgõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J valkjas беловатый, светлый.

valgõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J valgekene беленький.

valgõs/saa M Lu (Kett. P Kõ) -sa Lu Ra J-Tsv., pr. -an Kõ Lu -õn J, imperf. -in J 1. pleegitada (kangast) белить, отбеливать (холст); M kaŋkaaᴅ kõik tõmmõttii aŋgõõ päälee, i vot aŋgõõ päällä kanni valgõsõttii mõnt mõnissa kõrtaa (linased) kangad tõmmati kõik lumekooriku peale, ja vaat nii lumekooriku peal pleegitati õige mitu korda; Kõ päivüül val-gõsan i lumõl, kaŋgassa päikese käes ja lume peal pleegitan linast kangast; M siz nõisaz niittijä valgõssõmaa siis hakatakse (linaseid) lõngu pleegitama; P meill on tohotšennäd valmiiᴅ, rüüdid valgõsõttu rl. meil on tohtviisud valmis (tehtud), rüüd (= linased pikk-kuued) (valgeks) pleegitatud; 2. refl. valgeneda (päeva kohta), koita рассве/тать, -сти; Lu oomnikossa toož valgõsaʙ, päivä nõizõʙ ka hommikul valgeneb, päike tõuseb; Lu pilvi meep poiᴢ, algõb valgõssaa pilv läheb ära, hakkab valgenema; 3. valendada белеть; Lu miä vähä näen, troppa valgõsaʙ ma vähe näen, rada valendab. – Vt. ka valgassaa, valgõttaa, valkõnõssa, valkõõssaa.

valgõs/sua J-Tsv. valkõssua M, pr. -uʙ J valkõsuʙ M, imperf. -su J 1. valgeneda (päeva kohta), koita рассве/тать, -сти; J päiv (oomnikko) jo valgõsuʙ juba läheb valgeks (päev (hommik) juba koidab); 2. J-Tsv. valgeks muutuda белеть, по-, ста/новиться, -ть белым. – Vt. ka valgassua, valkõnõssa.

valgõs/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← valgõssaa.

val/gõta M S (K-Ahl. K-Al. R-Reg. Kõ) -kõta Kõ -gõtaɢ I, pr. -kõnõʙ M J I, imperf. -kõni P 1. valgeneda (päeva kohta), koita рассве/тать, -сти; M algab jo päivä valgõta, piäb nõisa ül̆leeᴢ hakkab juba valgeks minema, peab üles tõusma; I oomiz var̆rai päivä algab valgõtaɢ hommikul vara hakkab päev valgenema; M kui päivä valkõni, siiz alkõ kõiɢ nätšüä kui päev valgenes, siis hakkas kõik paistma; K äd́d́äs kuttsu kukõssa, ämmäs päivää valgõttõza (Al. 49) rl. su äi kutsus kukelaulust (= ajas kukelaulu ajal üles), su ämm päeva valgenedes; Kõ päivää valkõttõõᴢ päeva valgenedes (~ päikese tõustes); 2. pleekida (kanga kohta) белиться, отбеливаться (о холсте); S kaŋkaat pantii lumõlõõ valkõnõmaa (linased) kangad pandi lumele pleekima; I lum̆mõõ päällä nämäᴅ valkõnõvaᴅ lume peal need (= kangad) pleegivad; ■ P ku kazõl vuotta varai tševäd valkõni küll sellel aastal algas kevad vara. – Vt. ka valgassua, valgõssaa, valkõnõssa, valkõõssaa.

valg/õtikko Kett. K M-Set. J -etikko K-Ahl., g. -õtikoo koit, koidik, koiduaeg утренная заря, рассвет; K õlimma eittsezä valgõtikkoossaa olime õitsil koiduni; K pimetikko pitäminee, valgetikko vaattaminee (Ahl. 100) rl. videvikupidamine, koiduvaatamine; J tuli valgõtikko saabus (tuli) koidik. – Vt. ka päivä-.

valgõt/taa (J) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an: -õn J, imperf. -in J pleegitada (kangast) белить, отбели/вать, -ть (холст); J kangõss valgõtõta lumõll (linast) kangast pleegitatakse lumel; J jok kaŋkaad valgõtitt kas pleegitasite kangad ära?; I aa, viil valgõttaaɢ jajah, (tuleb kangast) veel pleegitada. – Vt. ka valgassaa, valgõssaa, valkõõssaa.

vali/a¹ Lu J, pr. -n, imperf. -zin = valittsaa; Lu inemin valittii üvvää ammattii inimene valiti heasse ametisse; J kuuz meess valitti dovarišoissi kuus meest valiti kaaslasteks. – Vt. ka valita, valittsaa.

vali/a² (J-Tsv.), pr. -n J, imperf. -zin (hulgana) voorida валить; vätši valip tull suimõlt rahvas voorib tulla külakoosolekult.

valimi/n J-Tsv., g. -zõõ J = valitsuᴢ.

vali/ta [< e?]: -t J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = valittsaa.

valitsu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J valimine, väljavalimine выбор, отбор. – Vt. ka valimin, valittsõmin.

valitsõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. ← valittsaa; końo pavo ku on rikaᴢ, ni valittsõõb enelleez noorikka kuna Konjo Pavo on rikas, siis (aina) valib enesele pruuti.

valit/tsaa M Lu Li (Kett. P Ja Ra) -saa M-Set. Li -tsa J-Tsv. -tsaaɢ (Ma), pr. -san Kett. M Ja Lu J -sõn J, imperf. -tsõzin P -sin Lu J (välja) valida выб/ирать, -рать, отбирать, отобрать; M min̆nua valitsõttii tšül̆lää staarostassi mind valiti külavanemaks; P miä ize enellie valittsõzin päämad́d́aa ma ise valisin enesele maiasmoka (naiseks); M õzralõõ ain valitsõttii parõpi maa odrale valiti alati parem maa; Ra tšäümmä kalaa valittsõmaᴢ käime kala sorteerimas (välja valimas); M valitsõgaa kehnod omenod eri sorteerige (valige) viletsad kartulid välja (eraldi); M nät ku tšev̆väälä kannutab lumi, siz ep hooli teetä valittsaa, mee kõhallaa niku siltaa möö vaat kui kevadel lumi kannab, siis ei ole vaja teed valida, mine otse nagu mööda põrandat. – Vt. ka valia¹, valita.

valittsõmi/n J-Tsv., g. -zõõ = valitsuᴢ.

valjaat vt. vaĺĺaaᴅ.

valju vt. vaĺĺu.

val/ka Lu, g. -aa Lu valgma, lauter, paadisadam лодочный причал.

vaĺka vt. vaĺokka.

valkaa¹ vt. valkõa.

val/kaa² M Po (Al. K-Ahl. P), pr. -gan K M, imperf. -gõn M 1. ümber ajada, ümber lükata, ümber lüüa (veeämbrit) опроки/дывать, -нуть (ведро с водой); M miä valgõn kõm paŋkõa ma ajasin ümber kolm pange (vett); Po nävä lüvväs paŋkõja mǜö, kumpa tšiireep valgõp, se lìep päälikko (pulmakomme:) nad löövad (jalaga) vastu pangesid, kes kiiremini (pange) ümber lööb, see saab (pulma)vanemaks; 2. valada лить; M tšülä veep tšüüneliisee, a valta vettä valkamaa rl. küla viib pisaraisse, aga vald vett valama (= nutma). – Vt. ka valaa.

valkaa-harmaa Lu helehall светло-серый; kurgõd ovad valkaa-harmaaᴅ toonekured on helehallid.

valkaa-kukka Lu J (igasugune valge õiega lill) белый цветок (любого растения).

valkaaõttsa Lu (vadja tare korstnaga pool, korstnaga tarepool часть, половина водского жилья с дымоходом); mussaõttsa õli savurihi, tõin õli valkaaõttsa (vadja tare) korstnata pool oli suitsutare, teine (pool) oli korstnaga tarepool (= eluruum).

valka-karu J-Tsv. jääkaru белый медведь.

valka-sammõl J-Tsv. turbasammal торфяной мох (сфагновый или белый мох).

valkau/ta M-Set. (Kett. K-Ahl.), pr. -ʙ Kett. K M -zi: -ᴢ M valguda течь, вытекать; струиться.

valka-är/tšä: -tš J-Tsv. valge härg белый бык.

walke, walki vt. valkõa.

val/ko¹ L, g. -goo valamine пролитие (крови); enäpεä verie valkua ep piε pitεä enam verevalamist ei tohi olla.

val/ko² P M (J-Tsv.), g. -goo M 1. J-Tsv. munavalge белок яйца; 2. küünepära valge osa ногтевая луночка; M tšüünee valko küüne(pära) valge (osa); 3. P valge lehm белуха, белая корова. – Vt. ka muna-. – Vt. ka valkolain, valku, valkulain, vaĺĺikkõ.

valkoi/n Lu, g. -zõõ Lu 1. valge белый; Lu tšärpäzee griba on kaunis päält, valkoizõt prikud on pääl puulõᴢ kärbseseen on pealt punane, valged täpid on pealpool; 2. (silma)valge белок (глаза). – Vt. ka silmä-. – Vt. ka valkõa.

valkolai/n (Kõ-Len. Ra), g. -zõõ = valku; Ra se nii paganassi katsoʙ, kõik silmät põlõssaa pääᴢ, vääntääb vaa valkolaisii see vaatab nii tigedalt, silmad lausa põlevad peas, pööritab vaid (silma)valgeid.

val/ku K-Ahl. L M, g. -guu M (muna-, silma)-valge белок (яйца, глаза); M muna paikalla rikottu, valku i kõltõin ühezä muna on tervena (toidu valmistamiseks) katki löödud, valge ja kollane koos; M miä kõllaa võtin munassa vällää, a valguu jätin ma võtsin kollase munast välja, aga valge jätsin (järele); L kanaa munaa valku valõttii tšülmää vetiee stokanaa kanamuna valge valati klaasi külma vette; M mun̆naa valku munavalge. – Vt. ka muna-, silmä-. – Vt. ka valko².

valkulai/n Lu Li -nõ J, g. -zõõ Lu Li J = valku; Lu Li munal on ruskulain i valkulain munal on rebu ja (muna)valge; Lu kana munall on valkulain ümpärii kanamunal (= kanamuna rebul) on (muna)valge ümberringi; Lu silmää ümpäri on valkulain silma (vikerkesta) ümber on (silma)-valge; Lu munaa valkulain munavalge; Lu silmää valkulain silmavalge.

valku/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J valgus свет. – Vt. ka valkõuᴢ.

valk/õa Kett. K L P M Kõ S Po Li J-Must. I -ea R-Lön. -ia R-Reg. Ke Ku -aa Lu Li Ra J I -a Set. J-Tsv. walke ~ walki ~ walgi Kr Ва́лкыя ~ Валги Pal.2 Валкïя Pal.1 Ва́лкы K-reg.2 Ва́ла́кы K-reg.2 Ва́лакы Ii-reg.1 Ва́лгы Ii-reg.1 Ва́лъкы Pal.1 Ii-reg.1 Валка Tum., g. -õa Kett. K L M I -aa Lu -a J 1. valge (värvuselt) белый (цвет); K minuu enne kooli, valkõa tšiutoo jätti, jätti millõ mälehtossi minu ema suri, jättis valge särgi, jättis mulle mälestuseks; P rokkalinnud ovat kõltazõᴅ, mõnikkaad on valkõaᴅ, tširjavaᴅ liblikad on kollased, mõningad on valged, kirjud; Ra valkaa niku luikko valge nagu luik; Kõ isä õli valkõiz vaaĺeŋkoiᴢ isa oli valgetes viltides (= isal olid valged vildid jalas); K laavušnikka näeʙ, ešto on valkõisõõ sõvõnnud i kassa vähä lazzettu (Al. 16) kaupmees näeb, et (tütarlaps) on valgeisse (rõivaisse) rõivastunud ja pats on (otsast) veidi (lahti) lastud; Lu valkaa liivaa on lad́d́alt valget liiva on laialt (= palju); M sõmõr-tšivellä möö pezemmä valkõita siltoita liivakiviga peseme me valgeid (= värvimata) põrandaid; Lu sill on nii žaaru, menid blednoissi, valkaassi sul on nii palav, läksid kahvatuks, valgeks; Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpad om valkaaᴅ vs. käsi peseb kätt, mõlemad on valged (= puhtad); Lu valkaa ivussiissaa eliᴅ, a meelt ep kopittunuᴅ elasid vanaks (elasid valgete juusteni ~ halli peani), aga mõistust (pähe) ei tulnud (ei kogunenud); Lu valkaajõõ ivusiekaa heledate juustega; Lu musal on süä murja, valkaal vaĺĺo süä vs. tumedapäisel (mustal) on süda õrn, heledapäisel (valgel) on vali süda; J valkat karud eletä tšülmä põhjõ-meree jäiᴢ jääkarud elavad külma põhjamere (= Põhja-Jäämere) jääl (jäädes); K tšihutõttii valkõata piimääkaa rooppaa keedeti valget piimaga putru (= riisiputru); K valkõad javoᴅ püüli-, saiajahu; M valkõa taitšina saiatainas; M valkõat piirgaᴅ saiatainast pirukad; M valkõat suurimaᴅ riisitangud; M valkõad obahkaᴅ puravikud; J valkaa viina valge viin; J vapaisõ valkõa (Must. 186) väga valge; 2. subst., hrl. pl. valged (ajaloolis-poliitilise terminina) белые (в историко-политическом значении); K se õli siis ku kauniid da valkõat tappõlivaᴅ see oli siis, kui punased ja valged sõdisid; Kõ ehtizimmä vaa opõzõt panna rakkõõsii, tšel veel bõllu pantu, ku valkõat algõtti panna pulemötoissa (Len. 212) vaevalt jõudsime hobused rakkesse panna, mõnel (kel) veel polnud pandud, kui valged hakkasid tulistama kuulipildujaist; 3. suuvalge, soor молочница (болезнь); M lahzõll on valkõa tšeelee pääl lapsel on soor keele peal; 4. valge, valgusrikas светлый; J veel om valkaad üüᴅ, va ühs tähtikkõim vilkup taivaaᴢ veel on valged ööd, ainult üks täheke vilgub taevas; Ku zemskoo miko jo noisɪ menemää vällää, valkia päivᴀ̈ jo tuli Zemsko Miko hakkas juba ära minema, juba läks valgeks; Lu kujal on valkaa väljas on (veel, juba) valge; Lu valkaa tuli valge (= hele) tuli; 5. subst. valge, valgus свет; K laka tunnusan tulela, laka vaatan valkõala (Ahl. 99) rl. las (ma) tunnistan tulega, las (ma) vaatan valgega (= valgusega); Lu tšen tšähsi kotikaa kantaa valkaata kujalta riχ́ χ́ ee (muinasjutust:) kes käskis kotiga kanda valgust õuest tuppa?; Lu siä saad mennä litšepäss valkaata sa võid minna valgusele ligemale; Lu valkaata ep saatu valgust ei saadud; 6. tuli огонь; Ku otet́śii spitškoikaa valkia võeti tikkudega tuli üles; J tulõõ valkall tulevalgel; 7. Pal.1 päike солнце; ■ Lu makkaab valkaata unta on poolärkvel; Li siä õõd muissa muudõ-rõpi, niku valkaa varõᴢ musaa varõsõõ seaᴢ kk. sa oled teistest (muudest) targem, nagu valge vares musta(de) vares(t)e seas. – Vt. ka kuu-, lahti-, ohtõgo-, oomnikko-, vaho-. – Vt. ka valkoin.

valkõajavo M püüli-, saiajahu сеянка, ситная мука; valkõajavo on õsõttu javo püülijahu on ostetud jahu.

valkõapää M valkaapää J 1. valgepea, päitsik (valge peaga lehm) белоголовый, белобрысый; J lidnaa valkaapää vazikk. tšerikko (Mäg. 150) mõist. linna valgepea vasikas? – Kirik; 2. valgepea (valgete juustega inimene) белоголовый, светловолосый (о человеке).

valkõa/rohoin: -roh̆hoin M = valkõarohoon.

valkõa/rohoon: -roh̆hoon M Kõ heleroheline светлозелёный; M lõŋka tuli valkõaroh̆hoon, ku lep̆pää kooriikaa kraasitin lõng tuli heleroheline, kui lepakoortega värvisin.

valkõasiini I-Vilb. kivipuravik белый гриб, боровик.

valkõa-tširjava (K-Al.) valgekirju беловато-пёстрый; kahstõššõmatta arššinaa sitsaa, valkõaa-tširjavaata venttsasarafanassi da kamalikassi (Al. 17) kaksteist arssinat sitsi, valgekirjut, laulatussarafaniks ja jakiks.

valkõaverellin M = valkõaverine.

valkõaverine P M valkaaveriin Lu valka-veriin J-Tsv. valgetverd, valge-, heledavereline, blond белобрысый, белокурый; Lu valkaaveriin inemin valgevereline inimene.

valkõhtu/ussa: -ussaɢ (I) -ssaɢ I, pr. -uʙ, imperf. -uzi: -jõ I valgeks minna, kahvatada бледнеть; kehno li sillõõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb, nägu hakkab valgeks minema?; liittsa valkõhtujõ nägu kahvatas. – Vt. ka valgissua.

valkõn/õssa (Li Ra) -õss J-Tsv., pr. -õʙ Ra J, imperf. -i J 1. valgeneda (päeva kohta), koita рассве/тать, -сти; J hei, aik üleᴢ, päiv jo valkõnõʙ hei, aeg üles (tõusta), päev juba koidab!; 2. pleekida (kanga kohta) белиться (о холсте); J kaŋkaad valkõnõsti lumõll kangad pleekisid lumel; Li sõpa pannaa valkõnõmaa lumõlõ kangas pannakse lumele pleekima; 3. kahvatada, kahvatuks muutuda бледнеть; J ĺiitts valkõnõʙ nägu kahvatab. – Vt. ka valgassua, valgissua, valgõssua, valgõta.

valkõssua vt. valgõssua.

valkõttia P: taivaz valkõtiʙ virmalised vehklevad.

valkõt/õlla (Kõ), pr. -tõlõʙ, imperf. -tõli frekv. valgeneda (päeva kohta), koita рассве/тать, -сти; äd́d́ä va kukõssa kuttsõ, ämmä päivää valkõttõõᴢ rl. äi juba kukelaulust kutsus (= ajas kukelaulu ajal üles), ämm päeva valgenedes.

valkõ/uᴢ (K P) -us ~ -hus J-Must. Валкеу́сь Pal.2, g. -uu: -husõ J-Must. 1. valgus свет; P ed näe päivεä valkõutta (sa) ei näe päevavalgust; J ja neile .. on valkõhus nõissu (Must. 154) ja neile .. on valgus tõusnud; 2. valevus белизна; J meree vaahoo valkõuttõ rl. merevahu valevust; P vohoo villaa valkõutta rl. kitsevilla valevust. – Vt. ka valkuᴢ.

valkõõs/sa Kõ, pr. -an, imperf. -in pleegitada белить, отбели/вать, -ть (холст); päivüᴅ valkõõssi kaŋgassa päike pleegitas (linast) kangast. – Vt. ka valgassaa, valgõssaa, valgõttaa.

val/la Lu -l J-Tsv., g. -laa 1. (jää)vaba незамерзающий, свободный ото льда; Lu jõki ku eb õõ jääᴢ, jõki i meri, siiz jutõllaa valla vesi kui jõgi pole jääs, jõgi ja meri, siis öeldakse vaba vesi; Lu silmumõrtojõõkaa püüvvetää vallõz veez ja jõkiloiᴢ silmumõrdadega püütakse jäävabas vees ja jõgedes; 2. (tööst) vaba, jõude(olev) свободный (от работы), незанятый; J vall opõin jõudeolev hobune. – Vt. ka vallalin.

vallaa vt. valaa.

vaĺĺ/aaᴅ Kett. vdjL P M Kõ Lu Li J I valĺaat K-Ahl. -aat M-Set. -aᴅ K M Lu I -jaaᴅ vdjI valjaat J-Ränk waĺgad Kr pl. valjad узда; Lu kõns lähetää ajjoo, pannaa õpõzõll vaĺĺaaᴅ, ku on lauttaᴢ, siz on päittsiiᴢ kui minnakse sõitu, (siis) pannakse hobusele valjad (pähe), kui on tallis, siis on päitsetes; M opõzõll õltii vaĺĺaat pääzä i ravvat suuza hobusel olid valjad peas ja rauad suus; J paan opõizõõ vaĺĺaisõõ panen hobuse valjaisse; J üüd miä vaĺĺaita pitelin rl. ööd (otsa) ma hoidsin valjaid kinni; P vaĺĺaaᴅ ratassõmiikaa valjad ratsmetega; M vaĺĺaa ratassimõᴅ ratsmed (valjaste küljes). – Vt. ka vaĺĺuhsõᴅ.

vallaannu (K-Al.): vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ minua vallaannutta (Al. 48) rl. (mõrsjaitkust:) või ei ole mind vaja kiirele rukkilõikusele, kallile kaera(lõikuse) ajale, mind, minna lastut. – Vt. ka vallaunnu.

vaĺĺaapäittseeᴅ Lu pl. päitsed (suuraudadeta päitsed, talli-, koplipäitsed) узда (без удил).

vallali/n J-Tsv., g. -zõõ J jõude(olev), tegevusetu, vaba свободный, незанятый; joonittõõb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana ringi nagu kaeraga söödetud hobune. – Vt. ka valla.

vallameri Lu ulgumeri открытое море.

vaĺĺ/assaa: -õssa J-Tsv., pr. -asan: -õsõn J, imperf. -asin: -õsin J 1. valjastada, valjaid pähe panna наде/вать, -ть узду; 2. (ette) rakendada, rakkesse panna запря/гать, -чь; vaĺĺõs opõim meemme tšüntemä rakenda hobune, lähme kündma.

vaĺĺazravv/aᴅ: -õᴅ Li (hobuse) suurauad удила; vaĺĺaiz nämä õllaa tšiin, vaĺĺazravvõᴅ, suuravvõᴅ valjais on nad kinni, suurauad.

vall/atoi: -õtoi J-Tsv., g. -atoi: -õtoi J vallatu, sõnakuulmatu шаловливый, непослушный; vallõtoi lahs tšettäit ep kuuntõõ vallatu laps ei kuula kedagi.

vallat/oo: -uu Kl, g. -tomaa = vallatoi.

vall/atuᴢ: -õtuᴢ J-Tsv., g. -atuhsõõ: -õtusõõ J vallatus шалость, резвость.

vallaunnu (K-Al.): tulin liigassi liikuttajalõ, eb lee vajaata minua vallaunnutta (Al. 48) rl. (mõrsjaitkust:) jäin liigseks (oma) kiigutajale, ei ole (enam) vaja mind, minna lastut. – Vt. ka vallaannu.

wallekulamin Kr ülemused, ametivõimud начальство, власти.

vall/i¹ Lu, g. -ii Lu vall (tross v. köis purje ülestõmbamiseks) фал; valliᴅ, mineekaa nõsõtaa seilid üleᴢ vallid (on need köied), millega tõstetakse purjed üles. – Vt. ka diirikk-, kliiveri-, piik-, pirkki-. – Vt. ka faala.

vall/i² J-Tsv., g. -ii võll вал; müllüü valli on taaĺittu süäme (tuule)veski võll on (talidega) sisse tõstetud. – Vt. ka volli.

val/li³ J -l J-Tsv., g. -lii J vall вал, насыпь; narvaza on kõrkaad vanad valliᴅ Narvas on kõrged vanad vallid.

vaĺlik/kõ vdjL Kett. vallikkõ J-Must., g. -õõ valge lehm белуха, белая корова. – Vt. ka valko².

vaĺĺ/o Lu, g. -oo = vaĺĺu; valkaad ivusõᴅ, vaĺĺo süä, musad ivusõᴅ, murria süä vs. valged juuksed, vali süda, mustad juuksed, õrn süda; ku vaĺĺo varsi, on verivilli kui (rehal on) kare vars, (siis) tuleb verivill.

vaĺĺ/u P Li J valju Ku, g. -uu J vali, range; kare, kõva; tugev; kange строгий, жестокий; шершавый, твёрдый, жесткий; сильный; P eell õli vaĺĺu vaalijõine, eb lazzõ lassa laulamaa rl. ennemalt oli vali (mu) sünnitajake, ei lase (= ei lasknud) last laulma; J puuttu kulta kuulõmaa, vaski vaĺĺu palvomaa rl. sattus kuld kuulma, vask vali paluma; J vaĺĺud (~ stroogoid) vanõpõᴅ ranged vanemad; J vaĺĺuu süäkaa valju südamega; P villet tulõvat tšämmeleesee, ku on aŋgoo vai tširvee varsi vaĺĺu villid tulevad kämblasse, kui hangu või kirve vars on kare; J vaĺĺu tšäsi kõva käsi; J nii vaĺĺu vihm: järestää lei läpi nii tugev vihm: otsekohe lõi läbi (= lõi märjaks); Ku duumaan nüd itsittsellᴀ̈ ettᴀ̈ kui valju siä seell ooᴅ, a loohed on valjummaᴅ mõtlen nüüd endamisi, et kui tugev sina seal oled(ki), aga kuulid on kõvemad; Li vätševä oluᴅ, lei pruntit poiᴢ, vaĺĺud olluuᴅ vägev õlu, lõi (vaadil) prundid ära, kanged õlled; ■ J vaĺĺu tüülee vali tööle; J vaĺĺu süümä vali sööma; J vaĺĺud ilmõᴅ külmad ilmad. – Vt. ka vaĺĺukaᴢ.

vaĺĺuhsõᴅ (K-Al.) pl. = vaĺĺaaᴅ; elkaa tüö, suku, magatkaa, enne elteed ookaalõgaa. õigõttagaa ohjõzia [= ohjõhsia], vahvissagaa vaĺĺuzia [= vaĺĺuhsia] (Al. 49) rl. (kui peigmees hakkab minema pruuti võtma, siis lauldakse:) ärge te, (meie) sugu, magage, ema hellad, puhake! Seadke korda ohje, tugevdage valjaid!

vaĺĺuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J vali строгий, жестокий. – Vt. ka vaĺĺu.

vaĺĺussi P J 1. valjult, rangelt; julmalt строго, сурово; жестоко; J sõitti ja lei vaĺĺussi riidles ja lõi valjult (julmalt); 2. valjusti, valju häälega громко; J taita siä õõd umalõs, ku nii vaĺĺussi lorizõᴅ sa oled vist purjus, kui nii valjusti lobised; 3. kõvasti, tugevasti сильно; J väliss vihma saab rappamizi ja vaĺĺussi, see ontši rapa vihm (~ rappa vihm) vahel sajab vihma rabinal ja kõvasti, see ongi hoovihm; J ize on niku kurikõll päh́ä lüütü, a vaĺĺussi riitõõb vassa ise on nagu kurikaga pähe saanud (löödud), aga kõvasti vaidleb vastu.

vaĺĺusut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J valjemaks teha, tõsta (häält); karmimaks teha v. muuta (karistust) усили/вать, -ть (голос, наказание).

vaĺĺu/ᴢ¹: valluᴢ (K-Ahl.), g. -u valjus, kangekaelsus твёрдость, упрямость; tüttäret, sözeüeni, laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat, kunne on viisi valluttani, kahehsa kavaluttani, kunne on kassa kaglalani, ivus pittšä pihoilani (Ahl. 102) rl. tüdrukud, mu õekesed, laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad, kuni on (alles) mu viis valjust (= kangekaelsust), mu kaheksa kavalust, kuni on (veel) pats mu kaelal, pikk juus mu pihtadel.

vaĺĺu/ᴢ²: J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J valjus, rangus; julmus твёрдость, строгость; жестокость.

valm/iissi K P M Kõ -iis M -eessi J -eessɪ Ku -essi J-Tsv. (saada, teha) valmis быть готовым; M ku kuivavaᴅ lõŋkaᴅ valmiissi, sis tee mitä tahoᴅ kui lõngad ära kuivavad (saavad valmis), siis tee, mida tahad; P perää lõunatta vass tiep senie dyyšlaa valmiissi pärast lõunat ehk teeb selle tiisli valmis; Kõ linaᴅ kõik teen valmiissi jo linad kõik teen juba valmis. – Vt. ka valmiᴢ.

valmis/saa K L M Po (P Pi Ke Kõ-Len. Ja-Len. J-Must.) -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an K Ra -õn Pi Ke J, imperf. -in Ra J valmis̆sii I valmistada, teha (ka toitu); ette valmistada готовить, при-; пригот/авливать, -авлять; K a senell aikaa nuorikkõ valmisab lahjoita sugulõõsõõ (Al. 20) aga sel (= pulmaeelsel) ajal valmistab mõrsja sugulastele (pulma)kinke; K jumala panõb heŋgee paikalõõ, tšen mitä valmissi siin ilmaᴢ jumal paneb hinge paika (selle järgi), kes mida on siin ilmas teinud; P valmissagaa lõõkkupuita rl. valmistage (tehke) kiigepuid; L täll õli valmisõttu myõkka talle oli tehtud mõõk; L varõpaa õli valmisõttu savvi-zemĺaŋka varem oli tehtud savist maa-alune onn; I staruhha jäi kot̆too rihtä lämmittämää, i süvväg valmissamaa eit jäi koju tuba kütma ja süüa tegema (toitu valmistama); Ja võtti lampaa köühältä meheltä i valmissi lõunaa võraille [= võõraillõ?] (Len. 243) võttis vaeselt mehelt lamba ära ja valmistas võõrastele lõuna; Ra süümized i juumizõd valmisattii jo eglee söögid ja joogid valmistati juba eile; I millõõ piäʙ õhtogoinõ valmissaaɢ ma pean õhtusöögi valmistama; I naizikod valmissivat piirgoi naised tegid piru-kaid; K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšüzünä maa odrale ja kaerale peab maa sügisel ette valmistama; J esimeim paukku jo tšäi, valmissõga puĺeḿotiᴅ esimene pauk juba käis, pange kuulipildujad valmis.

valmis/sua K L P M Lu J Ra, pr. -un K P M Lu Ra J, imperf. -suzin Lu J 1. valmistuda готовиться; приготов/ляться, -иться; L kunikaz viel ep tεä mitäid valmissua sõtaasyõ kuningas ei tea veel midagi sõjaks valmistuda; K valmissua sõtaasõõ valmistuda sõjaks; 2. valmida, küpseks saada зреть, созре/вать, -ть, поспе/вать, -ть; M mäe veeroz kazvavad maazikkaaᴅ, päivüüle vassaa aivo tšiireess valmissuvaᴅ mäeveerul kasvavad maasikad, vastu päikest valmivad väga kiiresti; M muragaᴅ, ku valmissuvaᴅ, siiz ovat kõltõzõt-kõltõzõᴅ kui murakad valmivad, siis on (nad) kollased-kollased; M toorõõd marjaᴅ, eb antaa valmissua, võttaaz toorõõltaa marjad vällä toored marjad, ei lasta valmida, korjatakse (võetakse) marjad toorelt ära; J musikkad jo om valmissunnu mustikad on juba valminud; P rüiz valmisuʙ rukis valmib. – Vt. ka valmissuussa.

valmis/sussa Li -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su: -suᴢ J valmida, küpseks saada зреть, созре/вать, -ть; Li pähtšenäd alkivad valmissussa pähklid hakkasid valmima; J muragõd jo om valmissustu, saab mennä kopittõma murakad on juba valminud, võib minna korjama; Li nüt kahs vootta eväd valmissustu seemeneᴅ nüüd kaks (viimast) aastat ei valminud (köögiviljade) seemned.

valmissu/ussa (J) -ussaɢ (I), pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -jõ I = valmissua; 1. I pühänä tšerikkoo valmissujõvad i govõttivaᴅ paastu ajal valmistuti kirikusse (minema) ja paastuti; 2. J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib; I sis nõizõb rüüz jo valmissuumaa siis hakkab rukis juba valmima.

valmisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J ettevalmistus приготовление.

valmisut/taa (Lu), pr. -aʙ Lu, imperf. -ti valmida lasta, valmima panna растить; terässä lüüʙ, se jutõllaa viĺjoja valmisutaʙ lööb põuavälku, see, öeldakse, paneb viljad valmima; ku on hallaᴅ, sis marjat teep pehmess, valmisutab jõvikaᴅ kui on hallad, siis (see) teeb marjad pehmeks, paneb jõhvikad valmima.

valmis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← valmissaa.

valm/iᴢ K U P M Kõ Lu Li Ra J I Ku -is K-Ahl. M-Set. vaĺmiᴢ Kett., g. -ii K U L M Lu I -ee Lu J -õõ Ra 1. adj., adv. valmis (= lõpetatud, valmis tehtud, valmis saanud) готовый; P meill on tohotšennäd valmiiᴅ rl. meil on tohtviisud valmis (= valmis punutud); K võtõttii roitõttii kõikk valmiid riigaᴅ (kolhoosiajast:) võeti lõhuti kõik valmis rehed maha; P tšüläz nõissaass tšüsümää, mitä te rihez rijjeltii, mitä te talos tapõltii, siä vassaa valmis sõna, ripilad nurkkaz riitõlivaᴅ, tšivet kolkkas kolizivaᴅ rl. külas hakatakse küsima: miks teie tares riieldi, miks teie talus tapeldi? Sina vasta valmis(mõeldud) sõna(dega): ahjuroobid nurgas riidlesid, kivid nurgas kolisesid; Ra valmõõt sirpid õsimma valmis sirbid ostsime (poest); J nii valmeinnaa jõvi-pagloikaa müvvää nii, valmitena, (koos) jõhvnööridega müüakse (õngi); M piäb nõisa kuhjaa tetšemää, einäd on valmiiᴅ, muuta ku saap panna kuhjaa tuleb hakata kuhja tegema: hein(ad) on valmis (= kuivad ja kokku riisutud), muudkui pane kuhja; M laiska tšimo, truut́en, tämä ep taho mettä kantaa, suv̆vaap süüvvä valmissa laisk mesilane, leskmesilane, tema ei taha mett korjata (kanda), armastab süüa valmit (= valmismett); I niin i tuli, valmiilõõ i tuli nii tuligi, valmis (lapse, juba sündinud lapse) juurde (alles) tuligi (ämmaemand); I kiisseliä tšihutaᴅ, sis tämä leeb valmiᴢ, kõõz röpötäʙ keedad kiislit. Siis see saab valmis, kui (juba) podiseb; Lu maamunad on valmiiᴅ kartulid on valmis (= on keenud); M kui leipä tuõb valmiissi, vot võttaaz leipä ahjoss vällää kui leib saab valmis (küpseks), siis võetakse leib ahjust välja; Lu kala on valmiᴢ (soola)kala on valmis (= juba sooldunud); Lu vesi meni limakkaassi, gribad on valmeeᴅ vesi muutus (läks) limaseks, seened on (söömiseks) valmis (valmid); M kase töö on valmiᴢ see töö on valmis; M kase töö tuli valmiissi, on tehtü valmiissi see töö sai valmis, on valmis tehtud (= lõpetatud); M kui seinät tehtii valmiiss, sis pantii balkat päälle kui seinad tehti valmis, siis pandi aampalgid peale; K ku sõvõttaas val-

miissi, siz nuorikkõ isub lavõzõlla sinniᴢ, kunniz tullas võttamaa sinne rihee ženiχaa kaa rinnaa issumaa (Al. 31) (pulmakommetest:) kui (pruut) rõivastatakse (pulmadeks) valmis, siis pruut istub seni pingil, kuni tullakse (teda) viima teise tuppa peigmehega kõrvuti istuma; J ku saap kaazikk kaŋkaa valmeessi, tšääriʙ kui saab neiu [?] kanga valmis, (siis) käärib (rulli); Lu meni kahs päivää i valmiz õlitši möödus kaks päeva ja valmis oligi; I kõõz valmis kõittši meilä õli, siz müü nõizimmak süümää kui meil oli kõik valmis, siis me hakkasime sööma; M siiz riśetäz jumalalõõ, no i siiz i vott i valmis kozittu siis tänatakse jumalat risti ette lüües, no ja siis vaat ongi valmis, (pruut) kositud; Lu lauta on valmiz laaittu laud on valmis kaetud; Lu taitšinaa õli leiponnu valmiᴢ oli taina valmis sõtkunud; J kõrt jo õlintši valmis saattõmaa kord juba olingi valmis saatma; I ainõ mia õl̆lii jõkkaa paikkaa valmiᴢ ma olin aina valmis igasse kohta (minema ja kõike tegema); 2. adj. valmis, küps, valminud зрелый, спелый; Lu muraga ku jo on valmiᴢ, ja meep kõltõzõssi, siiz jutõllaa mätäpää kui murakas on juba valmis (küps) ja läheb kollaseks, siis öeldakse mädapea; J omenõd jo valmeeᴅ õunad (on) juba valmid (küpsed); I eb õõv valmiᴢ ei ole valmis; Kõ veel ühs kuu, nii ruis tulõʙ valmiissi veel üks kuu, siis saab rukis valmis (= küpseks); M õzra tuli valmiissi oder sai küpseks; M valmiz marja küps mari; M valmiid maazikkaaᴅ küpsed maasikad; Lu valmiit pomidoraᴅ küpsed tomatid; ■ I i sis mee veĺd́ilee ähüpäälee de i valmiz aźźa ja siis lähen venna juurde ahju peale ja asi korras; Lu vazikka valmiᴢ vasikas on valmis (= vasikas lõppes); M tälle pajata hot́ elä pajata, tämässä ep tuõ mit̆täiᴅ valmiissi talle räägi või ära räägi: temale ei mõju miski; Ku siz zemskoo miko mäni jäles kattsomaa, ettᴀ̈ mitä siin tuab valmeessɪ siis läks Zemsko Miko (voorimehe) järel vaatama, et mis seal toimub; J kõrt ku kutsuta sõtta, siiz jo kotto jäämizess ep tuõ mittäit valmessi kui juba kord kutsutakse sõtta, siis ei tule kojujäämisest midagi välja.

val/o¹ J Вало Pal.2, g. -oo valgus свет; J ämmä kuttsu kuu valollõ rl. ämm kutsus (juba) kuuvalgel (= ämm kutsus vara tööle). – Vt. ka kuu-. – Vt. ka valkõa, valkõuᴢ, valu¹.

val/o² K P M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J I (Li), g. -oo S Lu Ra J -uo K P val̆loo M sõnnik навоз; Lu maat tahtovad valloa, ku paad valloa, sis tämä mittäid ep peltšää, ep peltšää vihmaa, ep peltšää poutaa maad tahavad sõnnikut, kui paned sõnnikut, siis maa (ta) ei karda midagi, ei karda vihma, ei karda põuda; S õzralõõ panti üvä valo odrale pandi hea sõnnik; K väitimmä valua, tuorõõ valuo tšierämm ümpärikkua, siiz üvä on vedasime sõnnikut, värske sõnniku künname sisse, siis on hea; K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa (kui) maa on kolm korda küntud ja sõnnikut pandud, siis umbrohtu ei tule, vaat siis saab ka vilja oodata; K valoi veitettii sõnnikut veeti; Lu tuud tänävä valloa loomaa (kas) tuled täna sõnnikut (koormasse) tõstma (= sõnnikut vedama)?; Lu valloa purgan pois koko paikkaa, reppään aiŋ kokaakaa sõnnikut tõmban (koormast) maha igale poole (igale kohale), rebin aina konksuga; Li valloa piäb lagottaa sõnnikut peab laotama; M valo lahgottaaᴢ sõnnik laotatakse (laiali); P siš tšüntääss valo maa süämmie siis küntakse sõnnik maa sisse; Lu mõnᴅ valo kokkoa on sargõll põllusiilul on mitu sõnnikuhunnikut; J valo aŋko sõnnikuhark; Lu valo kokk sõnnikukonks; J valo aut sõnnikuauk; J valoo koor(õ)ma loovvõ sõnnikut koormasse tõsta; J valoo koko sõnnikuhunnik; M ku bõõ avvottu azõ, siz uguritsat kõik teeʙ val̆loo aizulõõ kui (kurgi)nõu pole hautatud, siis kurgid puha roiskuvad (hakkavad haisema sõnniku järele).

valo³ J-Tsv.: valo niitill õmpõma traageldama (traagelniidiga õmblema); valõ juttu, jutõlla i valo juttu valejutt, (selle kohta) öeldakse ka kuulujutt. – Vt. ka valõ.

valo-aŋko P M S Li valo-anko M-Set. valo/aŋko M Li J-Tsv. (Ja-Len.) -hanko J-Must. sõnnikuhang, -hark навозные вилы; S valoa puisõttii valo-aŋgolla sõnnikut laotati sõnnikuhargiga; M on kõmaaraizõᴅ, on nelläaaraizõᴅ. need on valoaŋgoᴅ on kolmeharulised, on neljaharulised. Need on sõnnikuhangud; Li valo-aŋgod jo õltii rautazõᴅ sõnnikuhargid olid juba rauast.

valoi/n J-Tsv., g. -zõõ J sõnniku-; sõnnikune навозный; с навозом.

valo-katto J-Tsv. ajutine katus, ajutine kate (millegi katmiseks) временная крыша; valo-katto teh́ä õlgõss ajutine katus tehakse õlgedest.

vaĺ/okka Li -ka P, g. -okaa Li -kaa P trengikolk валёк; P meneb vaĺka kattši vai rantši-puu läheb trengikolk katki või (läheb) rangipuu.

valokokka M Lu J-Must. (Ja-Len.) valo-kokka S sõnnikukonks навозный крюк; M valokokka, se on kah̆hõõkaa aaraaɢ, on i kõlmõõkaa sõnnikukonks, see on kahe haruga, on ka kolmega; S valo-kokka, rautain kokka, varsi puin sõnnikukonks, rauast konks, puust vars; Ja valo tempais [= tõmmataz?] valokokalla (Len. 249) sõnnik tõmmatakse (koormast maha) sõnnikukonksuga.

valokoko Set. Lu Ra sõnnikuhunnik навозная куча.

valo/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J roojama испражн/яться, -иться; peen lahs valob ala väike laps roojab alla.

valo-sõlmu J-Tsv. = valõ-sõlmu.

valo/ta M, pr. -an: val̆loan M, imperf. -zin (sõnnikuga) väetada навозить, унаво/живать, -зить; lehmä sööttäüʙ i nurmõa val̆loaʙ lehm sööb ja väetab põldu; semperässi täm on i paarńo, etti piäb valota seepärast see (= põld) ongi kesa (= ongi jäetud kesaks), et (seda) tuleb (sõnnikuga) väetada; eell õltii maaᴅ kõiɢ üv̆vii valottu, i semperäss kopitõtti paĺĺo val̆loa ennemalt olid maad (= põllud) kõik hästi (sõnnikuga) väetatud ja sellepärast koguti palju sõnnikut.

valot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = valota; veel piäb ühs pikkõraim põllokõim valotta veel tuleb üks väike põlluke (ära) väetada; sitaka, sitall valotõta põltoa sõnnikuga väetatakse põldu; seĺitrakaa valotõp põltoa salpeetriga väetab põldu; valottõmatt põlloᴅ väetamata põllud.

valot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← valottaa.

valovesi Li virts навозная жижа.

valovihma: -m J-Tsv. paduvihm, vihmavaling проливной дождь.

valoväittämin K sõnnikuvedu вывоз навоза.

valoväittämistalgoᴅ K sõnnikuveotalgud толока на вывоз навоза; valoväittämistalgod õlivaᴅ olid sõnnikuveotalgud.

vaĺ/ssi: -ss ~ -s J-Tsv., g. -sii J valss вальс; vaĺssia tanttsima valssi tantsima.

val/ta K P M V Lu Ra J (Kett. R-Eur. Ja-Len.) -t J-Tsv. Ва́лда ~ Ва́льда Pal.1, g. -laa R M Lu Ra J 1. vald (sageli mõisast ja selle juurde kuuluvatest küladest koosnev administratiivne piirkond) волость (административный участок, в состав которого обычно входила мыза и принадлежащие ей деревни); K vallall õlivad üheᴅ saappugaᴅ kauniiᴅ, mõiza herra õli õssannu vallalõõsõõ vallal olid ühed saapad, punased, mõisahärra oli ostnud vallale; J paĺĺoko eläiit on ted́d́e vallõᴢ kas teie vallas on palju inimesi (elanikke)?; P tšülä väitäp tšüüneliisee, valta vettä valkamaa rl. küla veab pisaraisse, vald (silma)vett valama; R tervehütit tüttäreä, vallaa naisia vanoja (Eur. 37) rl. tervitasid tütarlapsi (tütreid), valla vanu naisi; J elä lüü tšülää kujalla, eläko vallaa vainiolla rl. ära löö küla tänaval ega valla vainul; M kane tšüläd õltii veĺikaa tšül̆lää valtaa need külad olid Velikkä küla vallas; M mativõõ õli itšäpäivää valtaa Mati küla oli Itšäpäivä vallas; 2. valdus, (kellelegi kuuluv) ala владение; Lu kõhtsõl õli kunikaa valta i herrvalta Koskisel oli kroonuvaldus ja mõisnikuvaldus; P χerraa vallaza enäp kõikkia täm tiep tüötä (meie) mõisnikuvalduses teeb tema kõige rohkem tööd; J maama õli χerraa vallass ema oli pärit (Jõgõperä) mõisniku valdusest; J kunikaa valta kroonuvaldus (Jõgõperä küla see osa, mis kuulus kroonule); 3. võim, voli, meelevald власть; Ja tulimma kittai lidnaa, eŋglanni valla alla lidna gonkong (Len. 239) tulime Hiina linna, Inglise võimu all (olevasse) linna Hongkong; K maoo vallaz on on mao meelevallas; K elkoo vallaza õites, õisi täis (õite vallas); 4. Pal.1 jõud, jaks, tugevus мочь. – Vt. ka esi-, herra-, kunikaa-.

val/to Po Li, g. -loo Li 1. vald волость; Po minuu miez õli kattiloizvaltoa, a miε õlin velikaa tšüllää valtoa minu mees oli Kattila vallast, aga mina olin Velikkä küla vallast; Po tõissa valtoa teisest vallast (pärit); 2. riik, valitsus власть, государство; Li valto võtab õmmaa armoo riik võtab oma hoole alla.

vaĺtšneppi J-Tsv. metskurvits вальдшнеп. – Vt. ka vaĺdšneppa.

val/u¹ K-Ahl., g. -uu = valo¹; laka kukun kuu valula, laka vilisän vilula, kajahtutan kasseela (Ahl. 103) rl. las ma kukun kuuvalgel, las ma vilistan viluga, kajan (vastu) kastega. – Vt. ka kuu-.

valu² [< e?] (P): miε tällie annan valua ma annan talle valu (= sunnin takka). – Vt. ka luu-.

val/ua M Lu J (Li) val̆lua M -lua Lu, pr. -uʙ M Lu J, imperf. -u M Lu J -uzi: -uᴢ Lu J 1. valguda; libiseda; nõrguda; (läbi) joosta, lekkida (puunõu, paadi kohta) течь; просачиваться, сочиться; M vesi valup kanavikkõisõõ vesi valgub vesivakku; Lu ni on kase üvä, kõik sül-tši valuʙ suussa see on nii hea (toit), lausa sülg valgub suust; Lu räkä valu nenässä tatt jooksis ninast; M itši valub näköä möö higi valgub mööda nägu; J vetel kraask valup seinää müü alaz de jätäb viiruᴅ vedel värv valgub seina mööda alla ja jätab viirud; Li kuru on lippiä, tämä kõiɢ valup poiᴢ konnakudu on libe, see libiseb kõik (käest) ära; J veri valub jooss veri valgub (= jookseb) (haavast); M obahkat pannaᴢ valumaa (kupatatud) seened pannakse nõrguma; M pannas kotti valumaa, vesi valub vällää kott pannakse nõrguma, vesi nõrgub välja; J astia valuʙ nõu lekib; J soot sulavaᴅ, maad valuvaᴅ rl. sood sulavad, maad valguvad [?]; 2. venides käia, aeglaselt liikuda тянуться, плестись, медленно ходить; J valup tull venib tulla (~ tuleb aeglaselt); ■ K vajõltõlid minud .. kulunõisii kultõjii, kukittajani, valunnuisõõ vaskõjõõ, vaaliõizõni (Al. 43) rl. vahetasid mu .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija, tuhmunud vaskrahade vastu, mu sünnitajake.

val/ussa Lu -uss J-Tsv., pr. -uʙ Lu J, imperf. -u J -uzi Lu = valua; 1. J vesi valup suuss ila (vesi) valgub suust; J taari valub jooss astiass taar niriseb astjast; 2. Lu tämä on vana, meeʙ iĺĺä, iĺĺä valuʙ eteeᴢ ta on vana, läheb aeglaselt, aeglaselt liigub (venib) edasi; J väsünneed jedvaa ku valussa tallõt väsinud (inimesed), vaevalt liiguvad (edasi); J inimin valup tull inimene venib tulla (~ tuleb aeglaselt).

valut/taa¹ M (Li Ra J) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J nõrutada, valguda v. nõrguda lasta цедить, проце/живать, -дить; Ra valutõttii läpi vakaa karkaa vesi vällää i siis soolõttii (kupatatud seentest) nõrutati läbi korvi mõru vesi välja ja siis (seened) soolati; Li kalat pestii, valutõttii, sis soolõttii (roogitud) kalad pesti, nõrutati, siis soolati; ■ J valut vähäize paatõgaa tšažgõss tilguta väheke siirupit tassist. – Vt. ka valutõlla.

valut/taa² [< e?]: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J impers. valutada; pakitseda болеть, ныть; valutõp põlvõss jalkaa jalg valutab põlvest.

valut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. 1. valguda v. nõrguda lasta давать течь; elä valuttõõ koonoaᴢ ära lase oma ilal tilkuda!; 2. fig. üle ääre loksutada расплескивать, проливать; starikk valuttõõp süüvve vanamees sööb (üle kausi serva) maha loksutades. – Vt. ka valuttaa¹.

valv/aa¹ M-Set. (Kett. K-Ahl.), pr. -an K M, imperf. -õn = valvoa.

valvaa² L: troittsaa piettii nellää päivää. jõka õhtago tehtii tuli .. troittsann se kutsuttii valvaa tuli nelipühi peeti neli päeva. Igal õhtul tehti tuli .. Nelipühadel nimetati seda v-tuleks.

valvalai/n K, g. -zõõ surnuvalvaja бодрствующий (при покойнике); valvalaizõt koppiuvat pokoinikaa tüvee valvajad kogunevad surnu juurde. – Vt. ka valvolain.

valvatuli Kett. K L M valvõtuli S (tuli, mida põletati nelipühadel, jüripäeval, jaanilaupäeval; jaanituli костёр на троице, под Юрьев день, под Иванов день); M valvatuli meill õli kahs kõrtaa, tševäd jürtšinn i kupoĺonn v-tuli oli meil kaks korda, jüripäeval ja jaanipäeval; L vasuo jürtšiε tšäütii jõka laukopεä õhtago iĺi nätilpεän valvatulõlyõ enne jüripäeva käidi iga laupäeva õhtul või pühapäeval v-tulel; K troitt-sann tehtii valvatuli põllolõõ nelipühil tehti v-tuli põllule; S valvõtulõll õli lõõkku, valvõtulta piettii kupoĺo-öön jaanitulel oli kiik, jaanituld tehti jaaniööl. – Vt. ka valvotuli.

valv/o J-Tsv., g. -oo J 1. (surnu) valvamine бодрствование (при покойнике); müü tšenni em mäleht emä valvoa me keegi ei mäleta (oma surnud) ema valvamist; 2. valvsus бдение, бдительность.

valvo/a K Li Ra J-Tsv. (Kõ-Len.), pr. -n J, imperf. -zin J valvata бодрствовать; K üφs päivä valvottii pokoinikkaa surnut valvati üks päev; J jumal oŋ kõikkijõ inimisijõ eess valvojõ jumal valvab kõigi inimeste üle (eest); J talvõ ohtõgod om valvomizõ aik talveõhtud on valvamise aeg (= talveõhtutel tuleb olla valvas); ■ K vasoo kupoĺoo õli valvo-tuli botškaza, botška õli põllolla, noorizo oli ümpäri ja valvottii jaaniõhtul oli jaanituli (tõrva)tünnis, tünn oli põllul, noorsugu oli ümber ja pidas jaaniõhtut (valvas tuld); Kõ tulkaa tüttäret tulõlõ, vanat hakat valvomaa (Len. 216) rl. tulge, tüdrukud, (jaani)tulele, vanad eided jaanituld pidama (valvama); Li tütöt tšäütii valvomaza tüdrukud käisid istjatel (= õhtuti koos käsitööd tegemas); Ra ohtogoa valvomaa tšäütii käidi istjatel (õhtut veetmas). – Vt. ka valvaa¹.

valvok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J valvas бдительный.

valvolai/n K, g. -zõõ = valvalain; sis tulivad valvolaizõᴅ, ku õli pokoinikka pantu grobaa siis tulid surnuvalvajad, kui surnu oli pandud kirstu.

valvotuli M Po valvo-tuli K Kõ = valvatuli; Kõ üφs kõrt vuvvõz õli valvo-tuli, kupoĺoo aattonn üks kord aastas oli jaanituli (= tehti jaanituld), jaanilaupäeva õhtul; K vasoo kupoĺoo õli valvo-tuli botškaza jaaniõhtul (vastu jaani- päeva) oli jaanituli (tõrva)tünnis; M kupoĺoo öölä noorizo kopittii kok̆koo, tehtii valvotuli jaaniööl kogunes noorsugu kokku, tehti jaanituli; Po valvotulõllõ mentii tüttered i pojoᴅ jaanitulele läksid tüdrukud ja poisid.

val/õ M J, g. -õõ 1. vale ложь, неправда; J elka uskogaa: kõig mitä tämä pajatõb om puhaz valõ ärge uskuge: kõik, mida ta räägib, on puhas vale; 2. indekl. vale, vale- ложный; J valõ juttu, bõõ mitä kuunõll vale jutt, pole, mida kuulata; J se tõi valõ sõnaizõᴅ, valõ veestid veeretteli rl. see tõi valesõnakesed (= vale-sõnumid), valeteate(i)d veeretles; ■ M tšezzee tetšemöitoo kuhja, siz juollaᴢ: viskaa valõ pää pääle, võip tulla vihmaa (kui) viljahakk on pooleli, siis öeldakse: viska ajutine pea (= peavihk) peale, võib tulla vihma; J eestää paan valõõ rihmaa, siiz õmpõõn esiteks traageldan (panen traagelniidi), siis õmblen; J valõ rihma pannaa traageldatakse. – Vt. ka valo³.

valõl/la K M Po Lu Ra J (Kett. U) -l J-Tsv. -laɢ I, pr. -õn Kett. K Lu J, imperf. -in Lu J -ii I frekv. 1. valada; (veega) üle valada раз/ливать, про-, об-; J elä valõlõ piimää üli servää ära vala piima üle ääre; J pirttua valõlla puteliisee piiritust valatakse pudelisse; M valõltii õlutta (ühiselt pruulitud) õlut valati (õlleankrutesse); Po sukulaizõt tõin tõissa vìel valõlõvaᴅ (pulmakomme:) sugulased valavad üksteist veega üle; 2. kasta поливать; Lu peentaroita valõllaa peenraid kastetakse; I valõlõvat taimõlõisia kastavad taimi; ■ Ra võta õlki kuvossõ, siittä varsi valõlõ rl. võta õlg kubust, sellest vars vala (= pane); J õlki varrõssi valõlõ, niitti siimassi sitele rl. õlg (piitsale) varreks vala, niit keeleks seo. – Vt. ka valaa.

valõ-sõlmu J aassõlm, jooksev sõlm, libisõlm затяжной узел, скольский узел. – Vt. ka valo-sõlmu.

valõtik/ko Ra J, g. -oo = valgõtikko; Ra valõtikko tuõʙ saabub koidik; J ep hooli kuunõlla kukkoa, vahtia päivää valõtikkoa rl. ei ole vaja kuulata kukke (= kukelaulu), vahtida (= valvata) päeva koidikut.

van vt. vaan.

van/a Kett. Len. K R-Eur. L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku (U Ja V) wana ~ wanna Kr Вана Tum. Ва́на Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -aa K P M Kõ Lu J -a J-Tsv. 1. adj. vana старый; K mokomad vanat staruχad õlivad bapkann niisugused vanad eided olid ämmaemandateks; K vanaill kattilaa kalmaill õli tšerikko Kattila vanal kalmistul oli kirik; M piäp purkaa kase vana sõpa see vana rõivas tuleb üles harutada; Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune; Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ vs. uut on parem õmmelda kui vana paigata; P miä õlõn paĺĺo vanapi teitä ma olen teist palju vanem; I jo sis vanapiɢ tul̆lii da izeɢ ajjõlii sinneɢ petterii siis sain juba vanemaks ja sõitsin ise sinna Peterburi; I aa kase vanapit tütär õli mennüg dohtõria toomaa aga see vanem tütar oli läinud arsti tooma; M silmiiss en näe mit̆tää, kõikkinaa jo vanass tulin silmadega ei näe ma midagi, olen päris vanaks jäänud; M per̆rää jo, kõõs kazvid vanapassi, siiz jo vanapad i tüöᴅ pärast juba, kui said (kasvasid) vanemaks, siis (tulid) juba vanemad (= keerulisemad, raskemad) ka tööd; K tämä õli õnnõva vanaassaa i surmaassaa ta oli õnnelik vanaduseni ja surmani; Lu vanalt on kehno praavittaa kaõtta vanalt (vanast peast) on vilets kaed arstida; Kõ ain juoltii vana vätši: ku kasõl päivää vihma, siz neĺĺätšümmettää päivää leeʙ ain vihma vanarahvas ütles ikka: kui sel päeval on vihm, siis nelikümmend päeva tuleb aina vihma; P vanall aikaa eb õlluᴅ krovattii vanal ajal polnud voodeid; M õli mehell vanalt naizõlta jäännü tütär mehel oli vanalt (= endiselt) naiselt jäänud tütar; K no, nõisi tämä taaz vanaa viittä elämää üvii noh, ta hakkas jälle vana viisi hästi elama; Lu vanaa poolõõ meeᴢ vanapoolne mees; Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanast peast hakkavad nad mind toitma; P oitaa piäb orjassi vanaa päivää varassi rl. hoidma peab orjaks, vanaduspäevade varaks; L vanaa päivεä vanattaja vanaduspäevade(l) hooldaja; M vanaa vootta piettii ummikkoi (Len. 260) endisel ajal (vanadel aegadel) kanti u-sid (= pikki valgeid pihikseelikuid); J miε jäintši vanass tütöss ma jäingi vanatüdrukuks; J nõis siä, hitto, naima, ved jääd vanassi poigõssi hakka sa, kurat, naist võtma, jääd ju vanapoisiks; Lu voŋka, vana lainõ, perrää tuulõõ, tormii ummiklaine, vana laine (= vaibuv laine), pärast tuult, tormi; I vana kuu vana kuu; J vana muna vana (= riknenud) muna; J vana suku vana põlvkond; Lu vanõp matrossi vanemmadrus; K vanal varutta jäin ilmaa tuvatta vanas eas jäin ilma peavarjuta (toata); M kase koto on vapi vana see maja on igivana; Lu vapo vana ~ vana vattuin igivana; 2. subst. vana, vana inimene стар/ик, -уха; L vanad rissiziväd jumalallõ vanad palusid (risti ette lüües) jumalat; Po mõnikkaat tõivad vannoilõõ papii mõned tõid vanadele preestri; Lu vanuloil paab end́ee tšiini vanadel matab hinge (paneb hinge kinni); P vanat škouluza ep tšäünnü vanad (inimesed) koolis ei käinud; ■ Lu kõikkaa vanap kartta on ässä kõige tugevam kaart on äss. – Vt. ka vapi-, vapo-.

vanagoit/taa M, pr. -aʙ M, imperf. -ti vanaks teha старить; üvä elo inehmissä ilogoitaʙ, a kehno elo vaas̆saa päiväz vanagoitaʙ vs. hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks.

vana-hlaamu (J-Tsv.) fig. vanatüdruk, vana krõnks старая дева; tšen sitä vana-hlaamua võtab mehelee kes seda vana krõnksu naiseks võtab!

vanajõulu Ra jõulud рождество; enne õli vanajõulu i siiz õli uuzjõulu enne olid jõulud ja siis oli uusaasta.

vanallaikaa P Lu = vanaltaa.

vanallaikan/na: -n Ku = vanaltaa.

vanaltaa M vanasti, vanal ajal в старину, в прежнее время; õli meillä vanaltaa matii tšüläᴢ mokoma pikkarainõ tšasovnikkõinõ oli meil vanasti Mati külas niisugune väike kabelike. – Vt. ka vanallaikaa, vananaikaa, vanan-aikanna, vanassi, vanõputta.

vana/meelin J -meeliin J-Tsv. 1. vanameelne консервативный; 2. vanamoeline старомодный.

vana/meeᴢ K Lu J Ku -mieᴢ P (J) -meeᴢ Lu vanamees, taat старик; Ku vanamees katsoʙ: repo on tee päällä taat vaatab: rebane on tee peal; Lu oŋku vanames [sic!] kotonn kas vana-mees on kodus?; J vanamell [sic!] õli lehmä vanamehel oli lehm.

vanamoo/ri Lu Li J Ku -r J vana-moo/ri ~ -ŕ J-Tsv. vanamoor, vanaeit старуха; J veelko se ted́d́ee vana-mooŕ om veel eloᴢ? kas see teie vanamoor on veel elus?; Ku meill oli sokkia vanamoori meil oli pime vanamoor. – Vt. ka staruχa.

vananaikaa K vannaikaa I = vanaltaa; K tšüläz õli vananaikaa patru·ĺ külas oli vanasti patrull; I vannaikaa i iiĺiä i baharo·odittsa õlivat praaznikaᴅ vanasti olid nii eliapäev kui ka maarjapäev pühad.

vananaikann/a: -õ Li vanasti в старину; vananaikannõ bõllu kittsiä vanasti polnud kitsi.

vanapaᴅ vt. vanõpaᴅ.

vanapagana L vanapagan (sõimus.) нечистый, чёрт; mene, vanapagana mine, kurat!

van/apikko Kett. M Ra -õpikko Lu Ra, g. -apikoo: -õpikoo Lu Ra 1. subst. (ealt) vanem старший (по возрасту); Ra boŕa on vanapikko, nad́a on noorõpikko Borja on vanem, Nadja on noorem; M eittseez õlivad vanapikoᴅ õitsil olid vanemad (lapsed); M vanapikod õlivad dovarišass dabušnikalõõ vanemad (lapsed) olid hobusekarjusele (õitsil) kaaslaseks; 2. Kett. üks vanemaist (isa v. ema) один из родителей (отец или мать); 3. vanem, peamees, ülemus, juht старшина, староста; начальник; M tšen on ted́d́ee vanapikko kes on teie vanem (peamees)?; Lu vanõp matrossi õli vanõpikko, tämä õpõtti vassumõisia vanemmadrus oli ülem(us), ta õpetas uusi; Ra nootall on üφs vanõpikko noodameeskonnal on üks (meestest) noodavanem; Lu kolhozaz on pret́śedat́eĺ esi-eläjä, kolhozaa vanõpikko kolhoosis on esimees juht, kolhoosi ülemus; Lu staršina i piisari õltii volostii vanõpikoᴅ vallavanem ja kirjutaja olid valla peamehed; Lu volostii vanõpikko vallavanem; Lu tšülää vanõpikko külavanem. – Vt. ka vanõpi, vanõpikka.

vanapoika Lu Li vana-poik J-Tsv. vanapoiss старый холостяк, малец; Lu griša on vanapoika Griša on vanapoiss; Lu vanatüttö i vanapoika vanatüdruk ja vanapoiss.

vanarahvaᴢ M vana-rahvõᴢ J vanarahvas, vanaaja inimesed старые люди, старое, прежнее поколение; M vanarahvaz ain juoltii, što sis parapõz läheb viĺĺa vällää, kui saap tämä seisua naburikkoza vanarahvas ütles ikka, et siis tuleb tera (rehepeksul) paremini (viljapeast) välja, kui (vili) saab nabras seista; M vanarahvaz on nättü vanarahvas on (seda) näinud; J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas.

vanas/si: -s P = vanaltaa; vanass õli kahs riht, tšehspaikkaz õli rihenneüᴢ vanasti oli (vadja tares) kaks kambrit, keskel oli eeskoda (esik).

van/assua ~ -õssua J-Tsv., pr. -asun ~ -õsun J, imperf. -assuzin ~ -õssuzin J = vanata.

van/assussa: -assuss ~ -õssuss J-Tsv., pr. -asun ~ -õsun J, imperf. -assuzin ~ -õssuzin J = vanata.

vana/ta M (Kõ), pr. -nõn M, imperf. -nin M vananeda, vanaks jääda стареть, по-; M töö että vanõnõ [sic!], miε algan jo vanata teie ei vanane, (aga) mina hakkan juba vananema; M õlõn vana i lahzõd jo vananivaᴅ olen vana ja lapsed(ki) on juba van(em)aks jäänud; M lahs pajatap suurijõ juttujõ väl̆li, siz juõllaᴢ: elä tuŋkõõ, var̆raa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib suurte (= täiskasvanute) juttude vahele, siis öeldakse: ära tungi (= ära sega), vara vananed, kasvab pikk habe; M ko jo noorikkõ vanani, tuli hakassi, hakat sis piettii povonikkaa kui noorik jäi juba vanaks, sai vanaeideks, (siis) vanaeided kandsid (ikka) abielunaise tanu; Kõ liivol jo on rüis vanannu (Len. 213) liivamaal (liivadel) on rukis juba vananenud (= üle küpsenud); M päivüüsee jätäᴅ, lõhkõub i vananõʙ (kui) jätad (puuküna) päikese kätte, (siis see) praguneb (lõheneb) ja vananeb. – Vt. ka vanassua.

vanattaj/a L, g. -aa vana inimese hooldaja хранительница, попечительница (в старости); tuvvass nuori eläjä, ted́d́e vanaa päivεä vanattaja ja leivεä süöttäjä tuuakse noor inimene (= minia), teie vanaduspäevade hooldaja ja toitja (leiva söötja).

vana-tüttärikko P vanatütterikko I = vana-tüttö; I a vanatütterikko milla eli aga vanatüdruk (meheõde) elas minu juures.

vanatüttö Lu Li vana-tüttö J-Tsv. vanatüdruk старая дева; Lu tüttö ku onõ jo rohkaap kõlmtšümmettä vootta, siiz jutõllaa vanatüttö kui tüdruk on juba üle kolmekümne aasta (vana), siis öeldakse (tema kohta) vanatüdruk.

vana-vara J-Tsv. (vana) tagavara (старый) запас; veel elämme, kunis tappaab vana-vara veel elame, kuni jätkub (vana) tagavara.

vanavattunõ P igivana, väga vana, ennemuistne древний, старинный; se on vanavattunõ juttu see on ennemuistne jutt.

vana-voosiin J-Tsv. = vana-vootiin.

vana-vootiin J-Tsv. möödunudaastane прошло-годний.

vaneli vt. vańiĺi.

vaŋgii¹ P adv. vangi в плен; näed võttavad vaŋgii näe, võtavad (su) vangi.

vaŋgii² M: täm pannaᴢ vaŋgii al̆laa ta pannakse vangi.

vańiĺ/i M J-Tsv. vaneli M, g. -ii J vanelii M vanill, vanilliin ваниль; M vanelii paraško vanillipulber.

vańiĺijavoᴅ M pl. = vańiĺi.

vaŋkkur/i Ränk K P M Kõ Lu Li J I (R) vaŋkuri [sic!] Lu, hrl. pl. -iᴅ M Lu Li J -it Ränk vanker телега; Lu rattaad õltii kahõõ veerookaa, a vaŋkkurid neĺĺää veerookaa kaarik(ud) oli(d) kahe rattaga, aga vankrid nelja rattaga; K vanad mehed vaŋkkurid ize tetšiväᴅ (endisaegsed) vanad mehed tegid vankr(e)id ise; J enne õltii vaŋkkuriid vähä enne oli vankreid vähe; Kõ aj̆jaass vaŋkkurill sõidetakse vankriga; Li vaŋkkurit kolizõvaᴅ vankrid kolisevad; Li vaŋkkurilla on esiteltši i takuteltši vankril on esitelg ja tagatelg; I vaŋkkurilla õli lautajaššikka vankril oli laudkast; Lu mustalaizill õltii pitšäd vaŋkuriᴅ [sic!] mustlastel olid pikkvankrid; M vaŋkkurii aizaᴅ vankri aisad; Lu vaŋkkurii koikaᴅ vankri kere, vankri kast; Lu vaŋkkurii parjõᴅ ~ vaŋkkurii portaᴅ vankri küljelauad; Lu vaŋkkurii teĺĺeᴅ vankri teljed; Lu vaŋkkurii t́ežaᴅ vankri juhivitsad; Lu vaŋkkurii reteli vankri raam (kasutatakse heinaveol vankri pinna laiendamiseks); ■ J viijez rataz vaŋkkuriᴢ kk. (ülearuse inimese kohta:) viies ratas vankri all; Kõ aj̆jaas siεl vaŋkkuril seal müristab (seal on äike); I iiliä jumalaa vaŋkkurill ajõlõʙ müristab (Elias sõidab jumala vankriga); M iilijä ajaʙ vaŋkkurill müristab. – Vt. ka tuli-.

vaŋ/kua: -kkua J-Tsv., pr. -gun J, imperf. -kuzin J manguda клянчить; просить, требовать; elä vaŋgu ilm süüt: et saa näppiätši ära mangu asjatult (ilma põhjuseta): sa ei saa näputäitki.

vaŋkut/õlla J, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. vangutada, kõigutada, viibutada шатать, махать; vasaroit on vaŋkutõllu rl. vasaraid on vangutanud.

vann/a L S, g. -aa = vanni; L tehäss vannai lahsailyõ tehakse lastele (ravi)vanne.

wanna vt. vana.

vannaikaa vt. vananaikaa.

vann/i Lu J, g. -ii Lu J vann ванна; Lu kagra lesemee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliivanni tehakse jalgadele; J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad ära, siis tehti jalgadele heinapepredest vanni. – Vt. ka vanna.

vannit/taa [< e?] J, pr. -an, imperf. -in vannitada купать (в ванне); lass pestii, vannitõttii last pesti, vannitati.

vanno/a (K-Ahl.), pr. -n K, imperf. -zin vanduda, vannet anda, vandega kinnitada клясться, присягать, клятвенно уверять; kui tullas võlkaa saamaase välĺää, la vannob kõlme kõrtaa, što eb võttannu, da kõikki prošenoi leeneb (Ahl. 108) kui tullakse võlga kätte saama, las (ta siis) vannub kolm korda, et ei võtnud (võlgu), ja kõik andestatakse. – Vt. ka vannota², vannua, vannussa, vannuussa.

vann/ota¹ P, pr. -oon: -uon P, imperf. -ozin P = vannoa; miε tšesnõissi juttyõn, em miε vannuomaa nõizõ ma (lihtsalt) ütlen ausalt, ei hakka ma vanduma (= vannet andma).

vanno/ta² M-Set. (Kett.), pr. -an M, imperf. -zin M = vannoa.

vann/u J-Tsv., g. -uu J = vannõ.

vannu/a J-Tsv. -aɢ (vdjI), pr. -un J, imperf. -zin J = vannoa; J vannub jumalaa sõnall, jot ebõõ väär vannub jumala nimel (jumala sõnaga), et pole süüdi.

van̆nua, vannua vt. vanua.

vannuj/a: -õ J-Tsv., g. -aa vanduja, vandeandja клянущийся. – Vt. ka vannõilikko, vannõlikko.

vannu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -zin J = vannoa.

vannu-sõnaᴅ J-Tsv. pl. vanne, vandesõnad, vandeandmise sõnad клятва, слова присяги, клятвы. – Vt. ka vannu, vannõ.

vannut/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in vannutada прив/одить, -ести к присяге.

vannu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J = vannoa.

van̆nuuᴢ vt. vanuuᴢ.

vann/õ L, g. -õõ: -yõ vanne клятва, присяга; nämä suurõd vannyõd võttivad nad andsid pühaliku vande. – Vt. ka vannu, vannu-sõnaᴅ.

vannõilik/ko K-Al., g. -oo vandevanduja, vandeandja присягнувший, поклявшийся; vahinikka vannõilikko. siä siällä eellä tšäüzid; kui sinne kutsõttii, marjuttani maimittii (Al. 49) rl. isamees, vandevanduja! Sina käisid seal (= peiukodus) enne; kuidas sinna (= kuidas seal peret tööle) kutsuti, (kuidas) mu marjakest mainiti? – Vt. ka vannuja.

vann/õlikko: -elikko R-Lön., g. -õlikoo = vannõilikko; vahenikka, vannelikko, koira kjele [= koiraa tšeelee?] pettelikko, sõit seitse piirakkaa .. (Lön. 705) rl. isamees, vandeandja, (oled) koerakeelne valetaja, sõid (ära) seitse pirukat ..

vano/a L, pr. -ʙ, imperf. -zi = vanua; villad vanozivaᴅ villad vanusid ära (= villakiud jäid üksteise külge kinni).

vanotõllukkõi/n [?]: vanotellukain (R-Lön.), g. -zõõ (tütarlast tähistav metafoor rahvalauludes метафорическое обозначение девушки в народных песнях); eni usko vanotellukaiseni (Lön. 186) ma ei usugi, mu v.

vant/ta Lu -t J-Tsv., g. -aa Lu -a ~ -aa J vant (masti küljelt toetav tross purjelaeval) ванта (корабля); Lu vantaakaa on mašti tšiin vandiga on mast kinni (= kinnitatud); Lu vantaᴅ ku pannaa maštii tšiini, pannaa kliiniᴅ kui vandid kinnitatakse masti külge, (siis) pannakse (vandi)kiilud (vahele); Lu vantat pannaa tšiin taarlepiikaa vandid kinnitatakse (parda külge) talrepiga; J alusõ vantõd on siŋkkiizeᴅ, dalisko kanevoizõᴅ purjelaeva vandid on tsingist (= tsingitud terasest) või kanepist; Lu alusõõ vantõt ku viŋkuvaᴅ, siz jutõltii: tääp pitšälissä tormia kui purjelaeva vandid vinguvad, siis öeldi: ennustab pikaajalist tormi. – Vt. ka rauta-, rossi-.

van/ua P J-Tsv. (Kett. Lu J-Must.) van̆nua M -nua Lu, pr. -uʙ P Lu J, imperf. -uzi: -uᴢ Lu J -u P vanuda свал/иваться, -яться, увал/иваться, -яться; Lu suukkunal piäb antaa vannua kalevil tuleb lasta vanuda; P ivuχsõt kõikk vanuzivaᴅ juuksed vanusid täiesti (ära); Lu kui kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi (pead), siis on juuksed (juba) vanunud. – Vt. ka vanoa.

vanu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = vanua.

vanut/taa M S Lu (J-Must.) -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu J 1. vanutada валять, катать; M per̆rää kutomissa veetii suukkuna vanuttamaa pärast kudumist viidi kalev vanutada; Lu vanutõttii suukkunaa, kasõttii, taaz rullattii rullapaalikal kalevit vanutati, kasteti märjaks, (ja) uuesti rulliti vaalikurikaga (vaalikaika ümber keeratud kalevit); S suukkunaa vanutattii, ep kotonn, annõttii mašinall, siäl vanutattii kalevit vanutati, mitte kodus, anti masinaga (vanutada), seal vanutati; M suukkuna annõttii vanuttaa, a kraazgattii kotonn kalev anti vanutada, aga värviti kodus; 2. fig. (juustest) rebida, sikutada растрепать, разлохматить (о волосах), рвать за волосы; J vanuttõma ivussiiss juustest sikutama.

vanut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← vanuttaa; 1.; 2. kül miä silt ivusõd vanuttõõn, oto·ot küll ma (veel) rebin sind juustest, oot-oot!

vanu/uᴢ Lu van̆nuuᴢ M -ᴢ Li J, g. -u Lu vanadus старость; J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõikidele; M van̆nuuz ebõ·õ üvä vanadus ei ole hea; Lu taatta kooli vanuuttaa isa suri vanadusse; ■ M koiraa van̆nuuᴢ (vastsündinu haigus, laps on väga kõhn ja krimpsus nahaga). – Vt. ka vanõuᴢ.

van/õpaᴅ K J I (L Lu) -epat K-Ahl. -epaᴅ (Ku) -apaᴅ M I (Kett. K P Kõ Ja-Len.) -õpõᴅ Li J-Tsv. wannopat Tre. pl. 1. vanemad (= isa ja ema) родители; Li vanõpõd ovad maama i taatta vanemad on ema ja isa; J nellä kõrtaa vuuvvõs pominoitõttii õmiita vanõpiita neli korda aastas mälestati oma vanemaid; L nõisõvad ženiχa i nuorikkõ vanõpii etie põlvinaa (pulmakomme:) peigmees ja pruut laskuvad vanemate ette põlvili; K vanõpad antõvad rätee kuumalõõ lapse vanemad andsid vaderile räti; M tämä on kuultava lahs, täm̆mää perässä ep hooli vanapilla ävetä tema on sõnakuulelik laps, tema pärast pole vaja vanematel häbeneda; I vanõpat tääsivät tšen kummaakaa tšäüʙ vanemad teadsid, kes kellega käib (= kurameerib); J varatoi õõn vanõpissa rl. vanemate pool(es)t olen varatu (= vaene); Lu ku vanõp [sic!] on viratoo, i lahsi on mokoma kui vanem (= ema või isa) on kõlvatu, (siis) lapski on niisugune; J vaĺĺud (stroogoid) vanõpõᴅ valjud (ranged) vanemad; 2. vanemad (inimesed) старшие (люди); M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed!; I vanapaᴅ meeväd ni meitä aj̆jaasõõ riigalõ (kui) vanemad (inimesed) lähevad, siis aetakse meidki (= noori) rehele; I vanapaᴅ, nee õlivaᴅ vanad d́edad da baboᴅ vanemad (inimesed), need olid vanad taadid ja eided; I vanapaᴅ sõittavaᴅ nooria vanemad (inimesed) sõitlevad noori. – Vt. ka vanapikko. – Vt. ka esi-.

van/õpi: -apiɢ I, g. -õpaa subst. vanem, peamees, ülemus, juht старшина, староста, начальник, главарь; miä vśoostaki men̆nii i juttõõ vanapillõõ: miä siltä paĺtoo võt̆taa, siä mitä nõizõᴅ juttõõmaa ma läksin siiski (= hoiatustest hoolimata), ja ütlen (rüüstajate) peamehele: (aga kui) mina võtan sinult palitu (ära), mis sa (siis) ütled?

vanõpik/ka Lu, g. -aa Lu ülemus, juht, vanem старшина, староста, начальник; škippõri õli vanõpikka kipper oli (purjelaevas) ülemus. – Vt. ka vanapikko.

vanõpikko vt. vanapikko.

vanõpu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J vanemus, vanem-olek старшинство.

vanõputta Po = vanaltaa; vanõputta õlivat sarafanid i tšiutot pittšii ihhoikaa vanasti olid sarafanid ja pikkade varrukatega särgid.

vanõssua vt. vanassua.

vanõssussa vt. vanassussa.

vanõ/uᴢ J-Tsv. -huᴢ Li, g. -hsõõ: -usõ J 1. vana-

dus старость; Li jo vanõhus tooʙ juba tuleb vanadus; 2. vanus, iga возраст, годы; J vanõusõ poolõss opõin veel kõlpap tüüle vanuse poolest kõlbab hobune veel tööle. – Vt. ka vanuuᴢ.

vapa¹ Lu, g. vavaa (võrgu)vabe (võrgu kuivatamise puu) вешало (для сетей); võrkot piεp panna vappaa võrgud peab panema vabedele (kuivama); rejjet pannaa vappaa(sõõ) (Mäg. 177) (nooda)reied (= tiivad) pannakse vabe-dele.

vap/a² [< e?] Lu, g. -aa vaba свободный; kuza on vapa ranta, sinne tõmmattii venneed mäele i võrkot kuivõtõttii kus on (oli) vaba rand, sinna tõmmati paadid kaldale ja võrgud kuivatati (vabedel); miε õõn vapa vahissa ma olen vahikorrast vaba; türmäss lasti lahti (~ lasti poiᴢ), se meez nüt on vapa vanglast lasti lahti, see mees on nüüd vaba.

vapaisõ J-Must.: vapaisõ valkõa (Must. 186) väga valge. – Vt. ka vapo.

vapi M: kase koto on vapi vana see maja on igivana. – Vt. ka vapaisõ, vapo, vasõ.

vapivana ~ vapi-vana M muldvana, väga vana престарелый, старый-престарый; стародавний, древний; tämä on vapivana hakka ta on muldvana eit; mill on vapivana jupka, miä tätä veel od́d́an mul on väga vana seelik, ma hoian seda veel (alles). – Vt. ka vapovana.

vapo Kõ Lu: Kõ kase meez on vapo vana see mees on väga vana; Lu vapo vana igivana (maja); Kõ miε õsin vapo vassõzõõ koo ma ostsin uhiuue (= täiesti uue) maja. – Vt. ka vapaisõ, vapi.

vapol/o Lu, g. -oo vabeaed вешала; vapolo on se paikka, kuza võrkkoi kuivõtõttii i venneit vabeaed on see koht, kus kuivatati võrke ja paate.

vapovana M Ra = vapivana; M vapovanad hakat pajattivaᴅ muldvanad eided rääkisid; Ra mill on vapovana jupka, jo tütökkõizõnn on õllu ja ain veel od́d́uʙ mul on väga vana seelik, juba lapsepõlves (tüdrukukesena) oli ja ikka veel on alles.

vapro·os/sa (I), g. -aa I küsimus вопрос; nüd juttõõb miä sillõõ tõizõõ annaa vapro·osaa nüüd, ütleb, annan ma sinule teise küsimuse.

wara vt. varaa.

var/a¹ R-Lön. L M Lu Li Ra J-Tsv. (K-Ahl. K-Al. K-Salm. R-Eur. P), g. -aa K Lu Ra 1. vara, varandus имущество, достояние, добро; J oŋ ko ženihõll miltäisstši vara? – kui siiᴢ! talo, maa, kahs ovõiss, lampaaᴅ, leh́meᴅ kas peigmehel on mingisugust vara? – Kuidas siis! Talu, maa, kaks hobust, lambad, lehmad; Lu tšell on varaa, paap päressä katoo kellel on rikkust (varandust), (see) paneb (majale) pilbastest katuse; J kõikk on õmassõ varassõ rl. kõik on (soetatud) omast varast; J tõizõ vara lohmamizõka rikkassi et pääᴢ teise (inimese) vara riisumisega sa rikkaks ei saa; J kopit varaa, kuniz õõd noor kogu varandust, kuni oled noor; M vara vakkaa ep pil̆laa vs. vara vakka ei riku; 2. tagavara, varu запас, припасы; Li kõikkõa piäb õlla vähhii ain vara, siiz eb õõ mittä kehnoa kõike peab olema vähesel määral alati tagavara(ks), siis ei ole (kunagi) midagi puudu; J tšäsi vara ~ tšäee vara tagavara; 3. jagu, varu (teatav hulk) доля, часть, запас; K tüttärikko nõõb ženiχalt tšüsümää(see): mõnt paria sukua teill on dali lieneb pulmalla. siz senee varaa miä i teän prosua võttaa (Al. 16) (pulmakommetest:) tüdruk (= pruut) küsib peigmehelt: mitu paari sugulasi teil on või tuleb pulma? Siis selle jao ma tean ka kinke (kaasa) võtta; J ahjoo ja lagõõ välile piäb jättä issumizõõ vara ahju ja lae vahele tuleb jätta istumise varu (= ruumi istumiseks); 4. tugi, toetus, abi опора, помощь; L jumala lähetti ted́d́e vanaa päivεä varass varjõlijaa jumal saatis teie vanaduspäevade toeks kaitsja; K ühsi meni velvüeni, kahee tueb üvä kalani, toob orjaa enneleni, varaa vaalijaiseleni (Ahl. 98) rl. üksi läks mu vennake, kahekesi (mõrsjaga) tuleb mu hea kala, toob orja mu emale, toe mu sünnitajakesele; K Ja ai mi hullu med́d́ee enne, alpa armiõizuõni; võtti, antõli anõõni, lahzõõ vällää lazzõskõli. b õllu ani annõttava, lahs bõllu vällää lazzõttava. mi jääb eessi ennelleni, varass vaaliõizõllõni (Al. 54) rl. oi, kui rumal (oli) meie ema, halb mu hellitajake; võttis, andis (ära) mu hane (= mu õe), laskis (kodunt) välja lapse. Ei olnud hani (ära)antav, laps polnud väljalastav. Mis jääb (nüüd) abiks mu emale, toeks mu sünnitajakesele?; R vaile vaskessa varaa minu vaaliaisellani opeassa turva minu tuumitoojasellani (Lön. 184) rl. kas (siis) vasest (on) abi minu mähkijakesele, hõbedast tuge minu ilmaletoojale; Ra vähäd varad vävüiss i tühjät turvat tütteriss vs. vähe on abi väimeestest ja tühine tugi tütardest. – Vt. ka kaas-, taka-, vana-. – Vt. ka varasuᴢ, varatuᴢ, varo².

var/a² J-Tsv. (Lu), g. -aa adj. = varain; J vara aik varane aeg; Lu varraa aikaa varasel ajal.

var/aa R-Lön. P M-Set. var̆raa M Kõ S I -raa Lu Li -a M [sic!] J-Tsv. wara Kr = varai; M möö var̆raa menimmä, tšut́ päivä tširkasti me läksime vara, päev vaevalt koitis; Li einäikana varraa suurussaassaa heinaajal võetakse vara hommikueinet; M oomniiz var̆raa jo kohotaz ül̆leeᴢ juba hommikul vara tõustakse üles; M tõizõll oomnikkua var̆raa järgmisel hommikul vara; Lu varraa enne päivää vara enne päeva (= enne päikesetõusu); M mihii siä minuu tara kõvii vara elkod lazzõd maalõõ rl. miks sa, mu aed, nii vara (väga vara) lased õied maha?; Lu misselee tänävoon nii varraa joutuzivad maamunaᴅ miskipärast said kartulid tänavu nii vara valmis; Lu lunta alki varraa sattaa lund hakkas vara(kult) sadama; Lu aro varsiije leikataa tševvääl varraa, kõnz on veel mähä rehavarsi (= puid rehavarte jaoks) lõigatakse kevadel vara, kui on veel mähiaeg (mähk); M pojo tahob var̆raa nõisa naisii poiss tahab vara (= noorelt) abielluda; Lu mõnikkaat koollaa varraa mõned surevad vara (= noorelt, lapsena).

varaap/õõ M-Set. -yõ L var̆raapõõ M = varaipõõ; 1. L nämäd jäiväd mettsεä makaamaa zemĺaŋkaasyõ, kuza makazivad varaapyõ karjušiᴅ nad jäid metsa magama muldonni, kus varem magasid karjused; M tuõ varaapõõ (Set. 90) tule varem!; 2. M milla domovikka var̆raapõõ ovõssa murti mul varemalt majahaldjas painas hobust; M var̆raapõõ tunnija bõllu vanasti kella polnud; M med́d́ee tšülä on var̆raapõõ õllu tšülämäell meie küla on vanasti olnud Külamäel.

var/ai Kett. K U L P Ke J var̆rai I -rai Po Lu Li J vdjI I warrah Kr vara, varakult рано; K varai tultii kotoo vara tuldi koju; Li mill tarviz ain varrai üleez nõiss ma pean alati vara üles tõusma; P en nõsata varai makaamassa rl. ei ärata ma (sind) vara magamast (üles); I nõizii oomiiz var̆rai, viil päivüd eb õõɢ nõiznuɢ tõusin hommikul vara, veel päike(gi) ei olnud tõusnud; J tuli varai tševäᴅ kevad tuli vara; P porotšellä kukitsõb jo varai iezä kupoĺuo kullerkupp õitseb juba varakult enne jaanipäeva; J varai algin tuntaa tehä kõikkõllaiss tüütä, varai nõizin tüüt tetšemää varakult (= lapsena, noorelt) oskasin teha igasugust tööd, vara hakkasin tööd tegema. – Vt. ka varaa, varajõ, varaᴢ².

varai/n Lu J-Tsv. -nõ Lu varrain Ra, g. -zõõ Lu J varane, varajane ранний; Lu fialkka on varainõ kukka kannike on varane lill; Ra varrain lintu nokkaa puhasõʙ vs. varane lind puhastab nokka; J varain aik varajane aeg. – Vt. ka vara², varaᴢ¹.

varaipõõ K L P Ke var̆raipõõ I 1. varem, varemini раньше; I ku emätännaa, tuuʙ var̆raipõõ siältä kottoo kui (on) perenaine (põllul), (siis tema) tuleb varem sealt koju; P miä tätä vahtizin i varaipõõ, kui täm tiep tüötä (Mäg. 98) ma vahtisin teda ka varem, kuidas ta tööd teeb; K meill vott õzraa varaipõõ tšülvettii, viistõ·ššõmõtta tšislaa mai kuuta. siiz roho p kazva meil, vaat, külvati otra varem, viieteistkümnendal mail. Siis ei kasva (umb)rohi; 2. varem, varemalt, ennemalt; vanasti прежде; L lampaa tauti on õllu varaipõõ, paĺĺo hukkauz lampait(a) varem on olnud lambataud(i), palju lambaid sai otsa (= hukkus). – Vt. ka varaapõõ, varõpaa, varõpaiᴢ, varõpi.

varaj/õ: -e J-Must. vara рано; jäävä on varaje a neljätšümmet virssaa on tõisõõ tšüllää, lähteä on mööhä (Must. 144) jääda on vara, aga teise külla on nelikümmend versta, ära minna on hilja. – Vt. ka varaa, varai, varaᴢ².

varak/aᴢ M J -õᴢ J-Tsv., g. -kaa M J varakas, jõukas зажиточный, состоятельный; J nämäd õllaa varakkaad inimizeᴅ nemad on varakad inimesed; M tšen õli varakkaapi, senell õli vaŋkkuri kes oli jõukam, sel oli vanker; M varakkaapad rahvaᴢ jõukamad inimesed.

varakkaapassi M jõukamalt зажиточнее; tšed elettii varakkaapassi, neill õltii saaniᴅ kes elasid jõukamalt, neil olid saanid.

varakkaassi M varakalt, jõukalt зажиточно, состоятельно; näväd elettii varakkaassi nad elasid jõukalt.

varakkaizuᴅ (R-Reg.): vieremme varakkaisueni rikkan mihen rihezä (Reg. 46) rl. keerleme (= tantsime), mu kallike, rikka mehe tares.

varalla J varal, kulul; abil, toetusel на чей-то счёт, с чей-то помощью; tšen on vanõpii varalla rl. kes on (= elab) vanemate varal; tämä eläb minuu varalla ta elab minu kulul.

varal/õõ J -lõ M najale, varale, toele с помощью (чего-то), опираясь (на что-то); M täm nõisi seinää varalõ ta nõjatus seina najale; J maamaa nõssaizin noorije nõjalõõ, tõrvõzvartuje varalõõ rl. ema tõstaksin noorte najale, tõrvastüvede varale.

varap vt. varõpi.

varapaa vt. varõpaa.

varasu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J 1. varandus состояние, имущество; rikaz varasusõõ poolõss rikas varanduse poolest; 2. tagavara запас, припасы. – Vt. ka vara¹, varatuᴢ, varo².

vara/ᴢ¹ M-Set. J-Tsv., g. -a adj. = varain; J linnõssiijõ kassõmin praaznikõssi veel on varaᴢ linnaste niisutamine püha(de)ks (= pühadeõlleks) on (aeg) veel varane.

vara/ᴢ² M J Ra -s K-Set. adv. = varajõ; J Ra veel on varaᴢ veel on vara.

varaᴢ³ vt. vargaᴢ.

varat/oi J, g. -tomaa varatu, varata, varanduseta несостоятельный, неимущий; miä õõn varatoi tüttö rl. ma olen varatu (varanduseta) tüdruk.

varatu/ᴢ P, g. -hsõõ varandus состояние, имущество; tširjotõttii grižaa t́ad́alt kõikk varatuᴢ Griša isal kirjutati kogu varandus üles. – Vt. ka vara¹, varasuᴢ.

vare/nja K L Lu -ńja ~ vaŕenja M -ńńa M J -ńd́ja (P) vaarenja L, g. -njaa L Lu -ńd́jaa P keedis, moos варенье; M makuza vareńja tuõp tämässä maitsev keedis tuleb sellest (= põldmarjast); J mittaak millõ ühs ośmušk vareńńa mõõda mulle üks kaheksandik naela keedist; Lu musikkaa varenja kestäp tervee vuuvvõõ mustikakeedis säilib terve aasta; M tehäz vareńja vatruškoo tehakse keedisekorpe; P vareńd́jaa bankkaa krotta taukõzi rott kärvas moosipurki. – Vt. ka malina-.

vareńńabaŋkka M keedise-, moosipurk банка с вареньем.

varg/assaa K L P M Kõ S Lu J (Kett. U) -õssaa Lu Li Ra J (Pi Ke) -õssa J-Tsv. -assaaɢ ~ -õssaaɢ I, II inf. Варгасамане Tum., pr. -asan K M Kõ Lu J -õsõn Pi Ke Lu Ra J, imperf. -asin M S Lu -õsin Lu Ra J varastada воровать, красть; Lu škelmid i vargõssõvaᴅ, i petteeväᴅ kelmid varastavad ja petavad; K meniväd vargassamaa õunõi läksid varastama õunu; M siε ved́ vargasid milt sõrmussõõ sa ju varastasid mult sõrmuse; S vargasimma omenoit, štob ei nältšeissi varastasime kartuleid, et (me) ei nälgiks; Kõ kõik maailmassa tein, va vargassaa en taho kõik(e) olen maailmas teinud (tegin), ainult varastada ei taha; Li võrkoss õli kõvassi kehno vargõssaa kallaa. siis piti vargõssaa jo koko võrkko veejjä võrgust oli väga paha kala varastada. Siis tuli varastada juba kogu võrk (ja ära) viia; J ajatõlla tämä pääle, jot tämä om vargõssõnnu aetakse tema peale, et tema on varastanud; J vargõsõtud rahad eväd mee polzii varastatud raha ei too õnne (ei tule kasuks); ■ P tšen piti silmii tšiin, se meni õttsimaasyõ; tšenie sai tšätiesie, joχsi sihie kõhtaa, kuza piti silmii tšiin, vargassamaa (peitusmängu kohta:) kes pidas silmi kinni, see läks (teisi, peitupugenuid) otsima; (kui) kelle(gi) sai kätte, (siis) jooksis sinna kohta, kus ta pidas silmi kinni, (kinnipüütut) „kinni lööma”. – Vt. ka vargata.

var/gaᴢ Kett. K P M Kõ Lu Ra J I (Ja Li) -gas R-Eur. M-Set. -gõᴢ Lu Ra J-Tsv. Ва́ргасъ K-reg.2 Ii-reg.1 Ва́ргась ~ Варашь Pal.2 Варгасъ Tum., g. -kaa K P M Kõ Lu J I varas вор; K ööllä pellättii, etti varkaat tullass öösel kardeti, et vargad tulevad; J varkaat tšäütii nagriiz vargassamaᴢ vargad käisid naeris (= naeripõllul) vargil (varastamas); M täm on vargaᴢ, aivoi piäp pittšää tšättä tema on varas, aina varastab (peab pikka kätt); Lu varkaal õllaa pitšät tšäeᴅ ~ Kõ varkaall on pitšät sõr-mõᴅ vargal on pikad näpud (pikad käed, pikad sõrmed); J üüvahti heitütteeb varkait öövaht hirmutab vargaid; Lu vailee on izze vargõᴢ, ku teiss eb uzgo küllap on ise varas, kui teist ei usu; Lu vargaz vargassa eb uzgo vs. varas varast ei usu; M pajattaaᴢ, sis kõik tullaz vait, senel aikaa süntü vargaᴢ (kui) räägitakse, (ja) siis kõik vaikivad äkki, sel ajal sündis varas; Lu vargas tšäi vattsaᴢ kk. varas käis vatsas (= kõht on tühi); J varkaa viittä varga viisi; J opõizõõ vargõᴢ hobusevaras; J rati vargõᴢ ~ ratti var-gõᴢ aidavaras; Lu meri varkaaᴅ mereröövlid; P viruo vargaᴢ viru varas (eestlaste sõimunimi); Kõ eellä-van̆naa õli meill üφs vargaz meeᴢ, mikä tuusi üv̆vii vargassaa vanasti oli meil üks varas, mees, kes oskas osavalt varastada. – Vt. ka meri-, opõzõõ-, pää-.

var/gata (R-Reg.), pr. -kaan, imperf. -kazin = vargassaa; varkaavat vahtši müntit (Reg. 29) rl. varastavad (ära) vaskmündid.

vargut/õlla (R-Reg.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin (maha) raputada оттрях/ивать, -нуть; menet turgut turgetteli menet vasgut vargutteli (Reg. 47) rl. mitmed mured leevendas, mitmed vaevad raputas (maha).

vargõs/suᴢ Lu -uᴢ J-Tsv., g. -susõõ Lu -usõõ J vargus воровство, кража; Lu tšen saap salamii, tšen ep saa, a vargõssuᴢ nõizõb ilmii kes saab salaja (võtta), kes ei saa, aga vargus tuleb (ikka) ilmsiks; Lu se enee ilkaaʙ iässi vargõssusõss see häbistab enese eluajaks vargusega; J vargõsuss kõrjama vargust varjama. – Vt. ka varkauᴢ.

var/i¹ Lu Li Ra J, g. -ii Lu -i J-Tsv. 1. kuum, tuli-ne, palav жаркий, горячий; знойный; J vari õzrõin kakku om makuᴢ kuum odrakarask on maitsev; Lu suppi on vari, piäʙ jahuttaa supp on kuum, peab jahutama; Lu kofšikaakaa mätetää vettä, tšülmää i varria kopsikuga tõstetakse vett, külma ja kuuma; Lu vihta avvottii variz veeᴢ vihta hautati (pehmeks) tulises vees; Lu kuumutõtaa tšivi varissi (puunõu hautamiseks) kuumutatakse kivi tuliseks; Lu laatko pannaa varrii ahjoo kauss (toiduga) pannakse tulisesse ahju; J varis tuhgõz on üvä maamunaa tšühzettä kuumas tuhas on hea kartuleid küpsetada; Lu vaivatti tšäsiä, siz varis saunaz õõrottii muil-vaahookaa (kui) käed valutasid, siis hõõruti (neid) kuumas saunas seebivahuga; Lu minuu pää ep terpi varia löülüä minu pea ei kannata kuuma leili; J vari tšesä, kõvassi pouta ilma kuum suvi, väga põuane ilm; J tšezäll om varit päiveᴅ suvel on kuumad ilmad (päevad); Lu ilma meni varissi ilm läks kuumaks; Lu päivä päivältä vari ilma pidevalt (päev päeva järel) on palav ilm; J vari einä aika kuum heinaaeg; Lu lahs kui on vari küll laps on kuum (= kõrges palavikus); Lu kõrvõd mentii varissi kõrvad läksid tuliseks; Lu niku varill leiväll päätä müü lüütü kk. (teda oleks) nagu kuuma leivaga vastu pead löödud; Lu sis piäb rautaa takkoa, kõnz rauta on vari vs. siis peab rauda taguma, kui raud on tuline; 2. subst. kuum, tuline, palav (söök, jook jms.) горячее, жаркое (пища, напиток и пр.); Ra ku miä sõin varia, põlõttin tšeelee kui ma sõin kuuma (toitu), (siis) põletasin keele (ära); J sigal, ku eb õõ õppinu varia süümää, siz ajaʙ kui siga pole harjunud tulist sööma, siis tuleb parotiit (ajab kõrvatagused paiste); 3. sg., pl. subst. kuum, kuumus, palavus жара, жар; зной; Lu eb vari luita riko, a tšülmä rikoʙ vs. ei kuum luid riku, aga külm rikub; Lu vari luita eb vaivata vs. kuum(us) luid ei vaeva (= soe konti ei riku); J kirpitts meni variss kuumõssi tellis(kivi) läks kuumusest tuliseks; Lu variss vai tšülmäss (häda tuli kas) kuumast või külmast; J variloiza hiismab (Must. 186) kuumuses lõõtsutab; 4. palavik жар, температура, лихорадка; Ra miä õlin läsivä i paĺĺo tšöhizin. mill õli paĺĺo varia, neĺtšümmeᴅ ma olin haige ja köhisin palju. Mul oli kõrge palavik, nelikümmend (kraadi); 5. adv. (on) kuum, palav жарко; J on vari, hiki virtaaʙ on kuum, higi voolab; Li lautta õli sooja, daže vari õli talvõll laut oli soe, isegi palav oli talvel; Lu teil siäl on siitiä, eb õõ vari teil seal on jahe, ei ole palav; J ku on vari tšezällä, siz õja kuivaaʙ kui suvel on kuum, siis oja kuivab (ära); J kõvassi johzin, de tuli vari jooksin kõvasti, ja (mul) hakkas palav; J šuubõz om vari häülüä kasukas (= kasukaga) on palav käia; J kõvassi vari, dušna (on) väga kuum, lämmatav.

vari² M: vari vassõn sõpa uhiuus rõivas; kane plat́id vari vassõzõᴅ need kleidid on uhiuued.

varilt/aa Lu Li -a·a Li kuumalt, tuliselt, palavalt в горячем виде; Lu tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmä-võikaa i seemenee-võikaa kiislit võib süüa kuumalt võiga ja taimeõliga; Lu variltaa pannaa lavvõl (toit) pannakse kuumalt lauale.

varin/õssa (Ra), pr. -õʙ, imperf. -i Ra = varissua; a siäl kattil rippu kokkaᴢ, vettä täünn, i vesi varini aga seal (= leel süte kohal) rippus katel, vett täis, ja vesi soojenes.

varis/saa¹: -sa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in kuumendada прогре/вать, -ть; накал/ять, -ить; kutsutaa lõõttsu, rautaa mikä varisõʙ, teeʙ ravvaa kuumõssi (seda) kutsutakse lõõtsaks, mis kuumendab rauda, teeb raua kuumaks.

varis/saa² Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in noomida, pahandada, riielda, tõrelda попрекать; пробирать, бранить; peeniije lahsijõ piäʙ varissaa väikesi lapsi tuleb noomida; isä varisõʙ, sõitõʙ isa tõreleb, sõitleb; varissi koiraa tõreles koeraga.

varis/sua Lu J-Tsv., pr. -uʙ Lu, imperf. -su Lu kuumeneda, kuumaks minna согре/ваться, -ться, делаться горячим; vesi algab varissua vesi hakkab kuumaks minema. – Vt. ka varinõssa.

varis/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ (J), imperf. -suᴢ (J) = varissua.

variᴢ vt. varõᴢ.

varivassõn ~ vari-vassõn M uhi-, tuliuus новёхонький; täll õltii kõikk varivassõzõt sõvad ültä al̆laassaa tal olid kõik uhiuued rõivad pealaest jalatallani; vari-vassõzõt tšennäd õltii olid uhiuued kingad. – Vt. ka vari².

varj/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J kaitsta, varjata, hoida хранить, охра-

н/ять, -ить, защи/щать, -тить; ku tõizõt tapõllaa ni varjaa han entes kõrvõlõõ kui teised taplevad, siis hoia ometi end kõrvale. – Vt. ka varjõlla.

varj/o K L P M Kõ S Ja Lu Li J-Tsv. I (R-Eur. Ja-Len.) vaŕjo M Kõ, g. -oo K M S Lu J -uo K L 1. vari, kate, kaitse; (puldanist või laudadest) kalameheonn (merejääl talvisel kalapüügil) навес, покрытие; защита; (рыбачий) шалаш, будка; Li merenikkoil on tehtü varjo avantoo ääree, ep tapajais tuuli kalureil on tehtud vari (= onn) jääaugu äärde, (et) tuul ei puhuks peale; J teh́h́ tuulõss hoz rogoškõim varjo teha tuule vastu kas või roguskist vari(onn); Lu matut pannaa nootaa päälle kattõõssi i luntõ veel pannaa mattujõõ päälle varjossi, jott noott eb jäättüiᴢ (talvise kalapüügi kohta:) matid pannakse (märja) nooda peale katteks ja lund pannakse veel mattide peale varjuks, et noot ei jäätuks; J võta zont́ikk varjossi võta vihmavari kaitseks; M avumaja karjušit tehäs suvõlla vihmaa varjossi, vihmaa saossa kuuseokstest onni teevad karjused suvel kaitseks vihmasaju vastu; Lu moll piäb õlla tuulõõ ja vee varjo muul peab olema tuule ja vee vari (= kaitseks tuule ja vee vastu); Lu õõn tuulõõ varjoᴢ olen tuulevarjus; 2. peavari, eluase кров, приют; Lu miä jäin kujaa päälle, varjoa bõõ ma jäin (lausa) tänavale, peavarju pole; 3. adj. varjuline, kaitstud защитный; Lu meilä meree rannõz on varjo kõhta, kuza on ümperi maa ja on jäänü peen hodu, niku järvi, sitä kutsutaa salmi meil mererannas on varjuline koht, kus ümber(ringi) (on) maa ja on jäänud (ainult) väike käik; (see on) nagu järv, seda kutsutakse abaja(k)s; Lu vikahtõõkaa lüüvvää sammõlt, sütšüzüssä ain, pannaa seinää ääree, štob õlõis talvõl varjopi vikatiga niidetakse sammalt, ikka sügisel, pannakse seina äärde, et talvel oleks varjulisem; 4. vari тень; I jyk̆kaizõlla inehmizellä on varjo igal inimesel on vari; K inehmizee varjo (Set. 90) inimese vari; K oonõõ varjo (Set. 90) maja (hoone) vari; 5. peegelpilt, peegeldus зеркальное отражение; K elä vaata varjoa vetee, süvää kaivoo kauniutta, vesi veeb verüesi, süvä kaivo kauniuu (Al. 56) rl. ära vaata vette (oma) peegelpilti, sügava kaevu kaunidust: vesi viib su vere(kese), sügav kaev kauniduse; P elä vaata vetee varjoa, vesi veep sinu veree, kaivo kulutap kõikõõ kauniu rl. ära vaata vette (oma) peegelpilti: vesi viib sinu vere, kaev kulutab kogu kauniduse (palgepuna); 6. peegel зеркало; L ženiχa nuorikõllõ annab varjuo peigmees annab pruudile peegli; M seinällä ripuʙ vaŕjo, i veel ühsi portretti seinal ripub peegel ja veel üks portree; S varjoo pääl õltii palatentsaᴅ peegli ümber olid (tikitud) käterätid; Ja vassaa varjolle rippuvat tunnit (Len. 242) peegli vastas ripub (seina)kell; K suur varjo niiku uhsi suur peegel nagu uks; P varjoss nätševäᴅ peeglist näevad; R kui mie vaatan varjossani ootettu onni osmuttani (Eur. 43) rl. (ennustamise kohta:) kuidas ma vaatan oma peeglist oodatud õnne, oma kallikest; M ajat partaa ilma varjoa ajad habet ilma peeglita. – Vt. ka pää-, tuuli-, tuulõõ-, vihmaa-.

varjok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J varjuline тенистый; защитный.

varjokeppi Lu (kalameheonnile v. tuulevarjule toeks pandav kepp палка-опора шалаша, прикрытия).

varjoo Lu J-Tsv. adv. varju (наречие в форме илл-а от varjo); Lu kuusipuu vettä tšiireessi eb lask läpi, meen kuuzõõ alaa varjoo kuusepuu ei lase vett (nii) kiiresti läbi, lähen kuuse alla varju; J emm ehtinnü pääss varjoo de kassuzimm vihmõss me ei jõudnud pääseda varju ja saime vihma käes (vihmast) märjaks; Lu meen vihmassa varjoo lähen vihma eest varju.

varjo/osõõ: -sõ J-Tsv. = varjoo; jooz vihmõss varjosõ jookse vihma eest varju.

varjopaikka (J-Must.) varjupaik убежище, приют, пристанище; rahvas, tšen enne pim-miäzä isuttii, on nähnü suurõ valkõhusõ; ja neile, tšet elettii surma varjopaikõila, on valkõhus nõissu (Must. 154) rahvas, kes enne elas (istus) pimeduses, on näinud suurt valgust; ja neile, kes elasid surma varjus, on valgus tõusnud.

varjopooli: varjupooli K M varjupool, -külg теневая сторона; päivä pooli punaine, varjupoole valkea (Bor. 741) rl. päikese pool (on) punane, varjupool (on) valge.

varjo/za: -ᴢ Lu Li varjus в тени; под сенью; Li müü isumma varjoᴢ me istume varjus; Lu õõmma varjos tuulõssa oleme tuulevarjus (varjus tuule eest).

varjõl/la L (P J-Tsv.), pr. -õn, imperf. -in frekv. kaitsta, varjata, hoida хранить, охранять; L jumala varjõli tätä jumal kaitses teda; J varjõlko jumal, ku süä üüll tapahtuub vahiŋgo kaitsku jumal, kui südaööl juhtub õnnetus; J varjõlkoo jumal kõikkiiss õnnõttomussiiss kaitsku (meid) jumal kõigi õnnetuste eest; L jumala lähetti ted́d́e vanaa päivεä varass varjõlijaa jumal saatis kaitsja teie vanaduspäevade toeks; L se lieb maailmaa varjõlija kõikõlyõ väjeliesie sellest saab maailma kaitsja kogu rahvale. – Vt. ka varjata.

varka/alõõ Kett. M Kõ -lõõ J-Tsv. = varkailõõ; M näd on vargaᴢ, meni tšehspäivällä varkaa-lõõ näe, on (alles) varas, läks päise päeva ajal (keset päeva) vargile; J žaadnost́ii peräss lähsi varkalõõ ahnuse pärast läks vargile; Kõ pitšät sõrmõᴅ, tšäüz varkaalõõ, tahto vargassaa pikad sõrmed (= varas), käis vargil, tahtis varastada; M tuõmma õunaa varkaalõõ tuleme õunu varastama.

varkaa-võt/ii: -i J-Tsv. muukraud отмычка, воровской ключ.

varkai/lla M Ra -ll J-Tsv. -l P Lu vargil на покраже (наречие в форме ад-а мн. ч. от vargaᴢ); Lu miä õõn varkail ma olen vargil; M bõllu tšet̆tää varkailla polnud kedagi vargil; P pojod ain tšäüsiväd meil taraz õunõi varkail poisid käisid aina meil aias õunu varastamas; Ra tšäütii alkoi varkailla käidi küttepuid varastamas; J siiz riigaa lakass tšäütii õlkaa varkaill kuza magatõ siis käidi rehe lakast varastamas õlgi, kus (= mille peal) magada; J ratti vargõᴢ tšäüb ratiss varkaill aidavaras käib aidas vargil.

varkaill/õ: -a Li = varkailõõ; vahilla piäb vahtia, etti evät tultaiz varkailla valvuril tuleb valvata, et ei tuldaks vargile.

varkail/ta: -t Lu J-Tsv. vargilt с покражи (наречие в форме абл-а мн. ч. от vargaᴢ); Lu miä tulin varkailt ma tulin vargilt; J mikkoa tavattii varkailt de tšülvettii pers täünö Mikko tabati vargilt ja peksti läbi (= köeti perse tuliseks).

varkai/lõõ Kõ Lu J-Tsv. -l Lu vargile на покражу (наречие в форме алл-а ми. ч. от vargaᴢ, выражающее понятие ‘ходить, идти заниматься воровством’); Lu miä meen varkail ma lähen vargile; J meni varkailõõ de puuttuᴢ tšiin läks vargile ja sattus (= võeti) kinni; Kõ tämä tšäüs varkailõõ ta käis vargil; Lu mee varkaalt varkailõõ, vargassamaa mine vargalt vargile, (varga tagant) varastama. – Vt. ka varkaalõõ, varkaillõ.

varkauhs/õlla: -el(a) J-Must. vargsi, salaja, salamisi украдкой; тайно, тайком.

varka/uᴢ M (K-Ahl. J-Tsv.), g. -uu: -u M -usõõ J = vargõssuᴢ; M varkau menolla vargusega, varastades.

var/ma Kett. K L P M Kõ Lu Ra J-Must. I -m J-Tsv., g. -maa Lu J 1. tugev сильный; дюжий; L varmad mehet pitäväd ovõss tšiini tugevad mehed hoiavad hobust kinni; M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad; I nüt nämäᴅ kõittši varmaᴅ i kõrkõaᴅ nüüd on nad kõik tugevad ja pikad; J mokom varm, pihakõz meeᴢ niisugune tugev turjakas mees; I mees varmõpit tšem naizikko mees on tugevam kui naine; Lu eb õllu varmapi minnua ei olnud minust tugevam(at); M tämä on varma niku tammikanto ta on tugev nagu tammekänd; M varma niku bohattõri tugev nagu vägilane; Kõ varma niku karu tugev nagu karu; Lu tšem paĺĺo juuʙ, se on varma võttamaa kes palju joob, see on kange (viina) võtma; 2. jõukas зажиточный, обеспеченный; состоятельный; M varma talo heas korras (olev) talu, jõukas talu; 3. paks, priske, lihav, tüse толстый, здоровый, тучный; Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kuivetu; J varm, lihõin inimin paks, lihav inimene; M täm on varma, vatsakaz inehmin ta on paks, kõhukas inimene; Lu razvokkaal, varmal inemizel on zoba priskel, paksul inimesel on lott (lõua all); Ra põzgõd õlla paksuᴅ, varma lahᴢ põsed on paksud, priske laps; M varma taka-õttsa paks tagumik; Lu üli määrää on varma on ülemäära paks. – Vt. ka vahva, varmaᴢ.

varmassi M jõukalt в довольстве, в достатке, зажиточно; elettii aivoo varmassi elati väga jõukalt.

varm/aᴢ J, g. -aa tugev сильный; suuri ja varmaᴢ suur ja tugev.

varmis/sua M Lu Li J-Tsv., pr. -un M Lu Li, imperf. -suzin M Lu Li 1. tugevaks muutuda v. saada v. minna усили/ваться, -ться; M miä kazvin, varmissuzin, ajõn tüttereᴅ mettsää rl. ma kasvasin, muutusin tugevaks, ajasin tüdrukud minema (metsa); 2. paksuks, lihavaks minna, pakseneda тучнеть, полнеть; J juu va reeskaa piimää, kül siiz varmisuᴅ joo aga rõõska piima, küll siis lähed paksuks!; J kehnoss eloss ed varmisu viletsast elust ei lähe (sa) paksuks!; Li tüütä piäp tehä rohkaapi, siiz ed varmisu tuleb rohkem tööd teha, siis (sa) ei lähe paksuks!; Li siä ain varmisuᴅ sa lähed aina paksemaks (sa aina paksened)!; J nii om varmissunnu, jot põzgõd va hötissää on nii paksuks läinud, et põsed vaid vabisevad.

varmissuu/ssa Li, pr. -n, imperf. -zin paksuks, lihavaks minna, pakseneda тучнеть, полнеть.

varmu/ᴢ Lu Li, g. -u Li paksus, priskus, lihavus, tüsedus тучность, полнота; Lu sellä inemizel on annõttu varmussa (küll) sel(lele) inimesel(e) on paksust antud!; Li varmuu perässä tämä ep saa tehä tüütä, tämä on kõvassi varma tüseduse pärast ei saa ta tööd teha, ta on väga paks; Li varmutta piäp peĺĺätä, ep piä nii paĺĺo süüvvä paksust tuleb karta, ei tohi nii palju süüa.

var/na Kett. K-Set. Lu -n J-Tsv., g. -naa Lu 1. Kett. K-Set. varn, puunael (seinas) вешалка; 2. pikk kepp v. kaigas, püst- e. tugipuu (külgtoed koorma kõrguse suurendamiseks) (вертикальная) под порка, рас-, стойка, устой; J rataz varnõt tehä pihl-puuss kaariku tugipuud tehakse pihlapuust; J pihlõizõd rattaa varnõᴅ pihlakased kaariku külgtoed; J elä vaa kuul, ni vudmaan varnõll seltšää kui sa ei kuula, siis äigan kepiga selga!; 3. (vankri rattapaare ühendava vahepuu väljaulatuv) ots, varn конец лисицы (у телеги); Lu kuvot pannaa rattailõõ i pannaa varnaa alta noorat tšiin kood pannakse vankrile ja pannakse (vahepuu) otsa alt köied kinni.

varnik/ka L Ra J (Lu-Len. Li) -k J vaarnikka Li Ra J, g. -aa J 1. (otstest tikitud või pitsidega või tavaline) käterätt, -rätik ручник, полотенце (с вышивкой или с кружевами на концах); J tüttö pilutõb vaarnikkaa tüdruk tikib käterätti; L kuolluulyõ pantii alaa puhtai õlkait, õlkai pεälie pantii varnikka surnule pandi alla puhtaid õlgi, õlgede peale pandi käterätt; J rippuvad varnikaᴅ (seinal) ripuvad (tikitud) käterätid; J panin vaarnikõt seinelee, de jõka vaarnikõlõõ veel kõlmizõõ kummõrtazin (pruudi pulmatava:) panin (tikitud) käterätid seinale, ja igale rätile kummardasin veel kolm korda; Li ku pulmõᴅ loppusti, siiz võtti nee kõiɢ vaarnikõt poiz ja siis vei, tšenen õmaᴅ õltii kui pulmad lõppesid, siis võttis (vaesest perest noorik) kõik need (kaunistatud) käterätid (seintelt) ära ja siis viis (sellele tagasi), kelle omad (need) olid; J seinää vaarnikka seinarätt; Ra kuivata vaarnikaakaa üvii sõrmõõ välid i varpaa väliᴅ kuivata käterätiga hästi sõrmevahed ja varbavahed; 2. ikoonirätt иконный плат, иконное полотенце; J tšen läsi, lupazi tšerikkoo varnikaa kes oli haige, see tõotas kirikusse (viia) ikooniräti; J veetii üväd varnikõt tšerikkoo kirikusse viidi ilusad ikoonirätid; 3. (kalmistul risti külge seotav tikanditega) mälestusrätt (вышитый) ручник (на могильном кресте); Lu kalmoilla ku meilä avvata pokoinikka, ni siis meilä tehjä varinikka [= varnikka] (Len. 284) kalmistul, kui meil maetakse surnu(t), siis meil tehakse mälestusrätt; J Ra risil on siottu varnikka, i nasikko pantu ristil(e) on seotud mälestusrätt, ja pandud pärg. – Vt. ka kolo-, tšültši-, venttsa-. – Vt. ka vaarnikaᴢ.

varnik/kõ Al. K L P Pi J, g. -õõ 1. (tavaline või otstest tikitud või pitsidega) käterätt, ilurätt полотенце, ручник (с вышивкой или с кружевами на концах); L valkõa varnikkõ täll on üli pihaa valge ilurätt on tal üle õla; L varnikkõa veitäb maata müö lohistab käterätikut mööda põrandat; 2. ikoonirätt иконное полотенце, иконный плат; J obraazaa pääll on varnikkõ ikooni peal on ikoonirätt. – Vt. ka obraaznikka-, silmi-, tšäsi-. – Vt. ka vaarnikaᴢ.

var/o¹ Kett. K P M Lu Li J-Tsv. I Ku, g. -oo P Lu Li -uo P var̆roo M võru, rõngas; (puunõu) vits обод, кольцо; обруч; Lu ümperi päivüttä välissä on varo ümber päikese on vahel rõngas; K kuu varo (Ahl. 159) kuu rõngas; M tõmpaad vällää baŋkaa, jääv vait kauniz varo tõmbad kupuklaasi ära, jääb vaid punane rõngas (nahale); M ümmärkõin varo ümmargune rõngas; M rautõn varo rattaal, sitä kuttsuas šiina rauast võru rattal, seda nimetatakse rehv(iks); I kan̆neiza pöörizä on rautavaro nendel ratastel on rauast vitsad (peal); M bodžgall on varo, astial tožo on varo vaadil on vits, astjal on ka vits; K mees paap paŋgõlõõ varoo mees paneb (puu)pangele vitsa (peale); P katkõõb varo paŋgõlta rl. katkeb vits pangelt; Lu ennee olutta lastii botškassa kolkkii, puuss õli tehtü, ümmärkõin, varot pääl i rutška õli ennemalt lasti õlut vaadist kappa, (kapp) oli tehtud puust, ümmargune, vitsad peal, ja käepide oli; Lu saunõs piettii kõik kolkiᴅ, varod õltii ümperi, varod õltii tehtü kuuzõõ õhzassõ i katajõssõ saunas kasutati alati kappasid, vitsad olid (kappadel) ümber, vitsad olid tehtud kuuseoksast ja kadakast; P ühez astiaza oŋ kahõllaiss õlutta, i se on astia ilmaa varoitta, ilmaa nagatta. a kui tätä juvva. se on kanaa muna mõist. ühes astjas on kahesugust õlut, ja see astja on ilma vitsteta, ilma nagata? Aga kuidas seda juua? – See on kanamuna; M lihõn tünner, vahtšin varo. sõrmus sõrmõza (Set. 16) mõist. lihast tünn, vasest vits? – Sõrmus sõrmes; Li koltšill õltii puizõd varoᴅ kapal olid puust vitsad; P kadagass varo kadakast vits (puunõul); M siglaa varo kuttsuaz i siglaa tšeri sõela (laia puust) võru nimetatakse ka sõela kere(ks); Lu rüzää varo rüsa võru; P rattaa rummuo varo rattarummu võru; P luvvaa varo luua võru; M botškaa lavvaᴅ, varoᴅ, põhja, kaasi tünni lauad, vitsad, põhi, kaas; M ušatii varo toobri vits; P lännikuo varo länniku vits. – Vt. ka karta-, lookka-, puu-, rauta-, tšivi-. – Vt. ka varopuu.

var/o² (J), g. -oo tagavara, varu запас, припасы; miä vaa süütän varossi rl. mina vaid söön varuks. – Vt. ka vara¹.

varoga vt. voroga.

varogapiirga vt. vorogapiirga.

varopuu M vits (puunõul) обруч. – Vt. ka varo¹.

varot/taa Set. Lu (K-Ahl.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an K Lu, imperf. -in Lu 1. vitsutada, vitsu peale panna (puunõule) натя/гивать, -нуть обручи; I piäb varottaag astikko tuleb astja (ära) vitsutada; 2. võrutada, võrusid panna (rüsa, võrkmõrra kohta) натя/гивать, -нуть ободья (о верше); Lu varotimma rüzäᴅ, puu varod õli tehtü kuuzõõ õhsiiss panime rüsadele (= suurtele võrkmõrdadele) võrud, puust vitsad oli(d) tehtud kuuseokstest.

var/pa K Lu (L P J I), g. -vaa Lu J 1. varb, raag, vits прут, сучок; I urpaa, varpaa, tooree, tervee, nah sillõõ vittsa a millõõ enipäänä kaunis muna tšättee annaɢ (palmipuudepühal urvitades loeti:) urba, varba, (annan) värske, terve, säh sulle (urva)vits, aga mulle anna lihavõttepühadel punane muna (kätte); P algad urvottaa lukõa: urpad [sic!] varpad [sic!] tuoriess terviessi, näteliss võlkaa, sillyõ urpa, millyõ muna hakkad (palmipuudepühal) urvitama, lugema: urvad, varvad värskeks, terveks, nädalaks (annan) võlgu: sulle urb (= urvavits), mulle muna; J ivana, itšine koirõ, kazvotõttu varvaa teriille rl. Iivan, igavene koer, kasvatatud vitsa(rao) teradega [?] (= vitsahirmuga?); 2. (lehe)roots черешок, стебель; Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ, varvad jääväᴅ kapsaussid sõid kapsad (ära), (ainult) rootsud jäävad (järele); 3. fig. neiu, neid; (mõrsja metafoor rahvalauludes) девушка; невеста (в народных песнях); K elä võta esimeissä, tapaele takumaissa, esimeinee sõittelikko, takumainee tappelikko, võta tšellä tšehtšimäinee, väännä varpa välimäinee (Ahl. 98) rl. ära võta (naiseks) esimest, ära püüa tagumist, esimene (on) riiakas, tagumine (on) tülitseja, võta keskmine kellukas (= neiu), murra (endale) vahepealne varb (= neiu).

varpail/laa P -aa J-Must. varvastel; varvastele на носках; на носки; P nävä varpaillaa nõisivaᴅ nad tõusid varvastel(e).

varpai/nõ J, g. -zõõ varvake, raoke прутик, сучок; vijjelle vitsaa varpaizõllõ rl. viie vitsavarvakesega.

varp/azillaa Ra -õzillaa ~ -õziillaa J-Tsv. kikivarbail, kikivarvul на цыпочках; Ra siä tallaad varpazillaa sa käid kikivarbail; J varpõzillaa, izäz makkaaʙ (käi) kikivarbail, su isa magab!; J varpõziillaa häülümä kikivarvul käima.

var/po¹ Kõ, g. -voo = värpo.

varpo² vt. urpo-.

varp/pi Lu, g. -ii (ankru)varp, (ankru) pukseerimisköis якорный буксир.

varppi-aŋkkuri Lu varpankur, puksiirankur (laeva v. paadi vedamisel kasutatav kerge ankur) верп (буксирный якорь); varppi- aŋkkuriikaa veetii laivaa, ku meni matalaa varpankruga veeti laeva, kui (laev) läks madalikule; varppi-aŋkkuri on kuustõišmõtt killoa, varppi-aŋkkuri on, kui piεp tšässiikaa etesii tõmmata alussa varpankur kaalub (on) kuusteist kilo, varpankur on (kasutusel), kui peab purjelaeva käsitsi edasi tõmbama.

var̆raa, varraa vt. varaa.

var̆raapõõ vt. varaapõõ.

warrah vt. varai.

var̆rai, varrai vt. varai.

varrain vt. varain.

var̆raipõõ vt. varaipõõ.

var/raᴢ Kett. M Lu (Li Ra J) -ras K-Ahl. M-Set. -rõᴢ J-Tsv., g. -taa Kett. M Lu J 1. varras, varb; kuhjavarras; K-Ahl. praevarras стержень; прутик, пруток; стожар; вертел; J stroinoi, niku varrõᴢ sihvakas nagu varras; J nõiz varrõss müü üleᴢ ronis (tõusis) mööda varrast üles; M rattailõõ õli tehtü nellä varrassa einää väittää, et̆tee õli kahs varrassa pantu i tağgaa kahs varrassa pantu kaarikule oli tehtud neli varba heina vedamiseks: ette oli pandud kaks varba ja taha kaks varba (pandud); J seisop ko kuhjaa varrõz õikii kas kuhjavarras on (seisab) otse?; 2. (suka)varras (вязальная) спица; M sukat tehtii vartajeekaa sukad kooti (tehti) varrastega; Lu sukkaa teh́h́ää vartoil sukka kootakse (tehakse) varrastega; J algõtaa sukkaa kahõlla vartaalla sukka alustatakse kahe vardaga; Li alõzniglaltši tehtii i vartaikaa tehtii (labakindaid) tehti ka kindanõelaga ja varrastega tehti; M viiz varrassa viis (suka)varrast; Lu Li J sukaa vartaaᴅ ~ M suk̆kaa vartaaᴅ sukavardad; 3. vars, käepide древко, рукоять, топорище, черенок, палка (метлы), метловище; M tširvee varraᴢ kirve vars; M lap̆piaa varraᴢ labida vars; M määdlaa varraᴢ luua vars; ■ M nätku valab vihmaa niku vartaassa vaat kuidas valab vihma nagu oavarrest; J vihmaa saab niku vartaass vihma sajab nagu (oa)varrest. – Vt. ka kuhjaa-, poik-, sukka-.

warra-wihksni Kr vikerkaar радуга. – Vt. ka warruwihksni.

var/rita M-Set. -ritaɢ (I), pr. -tian M, imperf. -tizin M 1. M-Set. vaadata смотреть; 2. valvata караулить, сторожить, охранять; I lähetti starikka vartiamaa nis̆sua, vanapaa poikaa saatis taat vanema poja nisu valvama; I vartiizi, vartiizi, nätši ovõssa valvas, valvas, nägi hobust. – Vt. ka vartivoissa.

warruwihksni Kr = warra-wihksni.

varrõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = varsiin.

var/sa Kõ S Lu Li Ra J Ku -za K-Set. -ᴢ Li -s J-Tsv., g. -zaa Lu J -sa ~ -saa J-Tsv. 1. varss жеребёнок; J varzaa kazvottõmin treebuitõp paĺĺo kuloa varsa kasvatamine nõuab palju kulu; J meni laatõlõõ varsa õssõma läks laadale varssa ostma; J assiä mi hodukõz varsa oi kui väle varss!; J meill on talli tammojõ, tõin on tammaa varsoitõ rl. meil on tall(itäis) märasid, teine on mära varssu; 2. Lu noor hobune (kuni nelja aastani) молодая лошадь (до четырёх лет); 3. täkk жеребец; Lu kuuvvõõ voovvõõ varsa kuueaastane täkk; ■ J varzaa põlvi kahar kirburohi; Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine. – Vt. ka tamma-. – Vt. ka varsaᴢ.

varsapõlvi Li Ra = varsapõlviroho.

varsapõlviroho Lu kahar kirburohi горец шероховатый.

vars/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -asõõ J = varsa.

var/si Kett. K-Ahl. P M Kõ Po Lu Li Ra J I -s M Kõ Lu J -ᴢ Ra Варзи Pal.1, g. -rõõ Kett. M Kõ Lu Li Ra J -ryõ P 1. vars (rohttaimel), jalg (seenel) стебель, ботва, стрела (растения), ножка (гриба); J roholl om varsi rohttaimel on vars; Lu linad maal likkostii, niikavva piettii ku vars märkeni (kitkutud) linad ligunesid maas, niikaua peeti, kuni vars läks mädanema; M buĺbukaz on pitšää varrõõkaa vesikupp on pika varrega; Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haavalehel on vars pikk ja peenike; Lu koivugriba, mokoma peeni, pittšä varsi, valkaa, kazvõb märtšis paikkoiᴢ kaseseen, niisugune väike, (tal on) pikk jalg, valge, kasvab märgades kohtades; Lu varõsõõ munal eb õõ vartta murumunal ei ole jalga; J vartt müü mööda vart, vartpidi; M opõzõõ-ublikkaa varsi on aivoo üvä süätavvissa hobuoblika vars on väga hea kõhulahtisuse vastu; P talvõss tuvvass kahyõ raamii väliisie puollaa varsii i katiikäpälii talveks tuuakse kahe (akna)raami vahele pohlavarsi ja karukoldi; Li tuĺpanaa varrõt jo puksahtaastii maassa tulbid (= tulbi varred) juba tärkasid maast; Ra kukaa varᴢ lille vars; M omenaa varrõᴅ ~ J maamunaa varrõᴅ kartuli varred (~ pealsed); M markofkaa varrõᴅ porgandi pealsed (~ varred); J luukaa varsi sibula vars (~ pealne); 2. vars, käepide (luual, rehal, kirvel, kruusil, noal jms.) ручка, рукоятка (палка (метлы), рукоятка (граблей), топорище, черенок (ножа), ушко (кружки) и пр.); I meetlaa paat kaijjee kep̆pii, se on varsi luuale paned selle kepi (taha), see on vars; P tehtii metla, pantii varsi perää tehti luud, pandi vars taha; M kupoaŋko on rautõn aŋko, pitšääkaa varrõõkaa ahtehark on raudhark, pika varrega; Li tširvee hamarõ i terä i kõrvõ, kuhõ pannaa se varsi kirve kand ja tera ja silm, kuhu pannakse see vars; J õlki varrõssi valõlõ, niitti siimassi sitele rl. õlg (piitsale) varreks vala, niit keeleks seo; M õlut-kavilla õli pittšä varsi õllekopal oli pikk vars; J lipitts on migääkaa vizgõtaa, puuss on kaivõttu, dei vars on jätettü tuulamiskühvel on (see), millega visatakse (vilja), puust on õõnestatud, ja vars on jäetud; M savvizõt kupid varrõõkaa savikruusid kõrvaga; J bagra varsi meni kattši pootshaagi vars läks katki; Lu aro varsiije leikataa tševvääl varraa, kõnz on veel mähä rehavarsi (= puid rehavarte jaoks) lõigatakse (metsast) kevadel vara, kui on veel mähk (puukoore all); Lu aroo vartõõ pannaa aroo seltšä reha varre külge pannakse rehaselg (rehapea seljaosa); P piipuu varsi ampaiᴢ piibu vars hambus; J luzikaa varsi lusika vars; Lu lapjaa varsi labida vars; M J tširvee varsi ~ Lu tširvee vars kirve vars; J vasaraa varsi vasara vars; M kurassõõ varsi noa pea; Lu Ra roozgaa varsi ~ Po ruozgaa varsi piitsa vars; Lu õŋgõõ varsi õngeritv; 3. (saapa) säär голенище; M oporkaᴅ, need on van̆noilta lõikattu varrõd vällää kotad, need on: vanadelt (saabastelt on) lõigatud sääred ära; Lu tõizõt teräd õltii vanoill varsill, ned õltii golofkõᴅ vanadel (saapa)säärtel olid teised pöiad, need olid saapapöiad; Li naizill õltii tšennäd lühhie varsieekaa naistel olid pehmed saapad lühikeste säärtega; J saappõgaa varrõd om vähäize ahtaaᴅ saapasääred on natuke kitsad; M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgaa varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, (kael on) must nagu saapasäär; M süä laŋkõs saappagaa vartõõ kk. süda langes saapasäärde; Lu tšennää varrõᴅ saapasääred; 4. (suka) säär; (kinda) pära паголенок; строчка (рукавицы); Li sukal on terä, kanta i varsi sukal on pöid, kand ja säär; Li naisijee lõŋkasukil enne üllääl õli toož strotška, tšen kui tetši, kahsi vai pari santimetraa, a siiz jo tuli sukaa varsi naiste villastel sukkadel oli ennemalt üleval samuti pära, kes kuidas tegi, kaks või paar sentimeetrit, aga siis algas (tuli) juba suka säär; J vana sukaa varsi lõŋkõinõ vana sukasäär, villane; M alõtsõõ varsi kinda pära; ■ Lu navaa varrõõ pani tšiin sidus nabanööri kinni; J tšäsi varsiit üles koorima käiseid üles käärima. – Vt. ka aro-, baabukk-, jalka-, malina-, marjaa-, määtala-, napa-, piipuu-, pittši-, puu-, rooska-, sukaa-, tširvee-, tširveᴢ-, tšäsi-, ublikka-, uvaa-.

varsii/n J-Tsv., g. -zõõ J varreline, varrega, vartega стеблёвый, стебельчатый, со стебелем, со стеблями; väliss pudgõt kazvossa õikõ paksu varsiizõᴅ vahel kasvavad väga jämedavarrelised putked. – Vt. ka varrõkaᴢ, vartõin¹.

varsikko vt. varzikko.

varsitšentšä M Lu varstšentšä Lu J Ra = varzikko; Lu karjušit piettii varsitšentšää vai pagla-tšentšää karjused kandsid pehmeid säärsaapaid või pastlaid; M meh̆hiil õltii varzikoᴅ, varsi-tšennäᴅ meestel olid pehmed säärikud, kodutehtud säärsaapad.

varᴢ vt. varsa, varsi.

varza vt. varsa.

varzik/aᴢ Lu, g. -kaa Lu = varzikko; varzikkaad õlit koton õmmõltu pehmed säärsaapad olid kodus õmmeldud.

varzik/ko Kett. K P M varsikko M-Set., g. -oo M -uo P (kodutehtud pehmed kõva tallata säärsaapad самодельные мягкие сапоги с голенищами, без подбойки); M mehill õltii nahgass õmmõltu varzikoᴅ meestel olid nahast õmmeldud pehmed säärsaapad; M opõzõõ i lehmää nahgass tehtii varzikoᴅ hobuse- ja lehmanahast tehti pehme(i)d säärsaapa(i)d; P paglatšennät tehtii juhissa, varzikod niisa·ma õlivad juhtinahgass tehtü, õlivad varsiikaa pastlad tehti juhist, kodutehtud pehmed saapad olid samuti juhtnahast tehtud, olid säärtega; P saappugal õltii põhjaᴅ, lüötü spilkkoikaa, varzikkoil bõlluᴅ saabastel olid tallad, tikkudega (alla) löödud, pehmetel säärsaabastel (taldu) polnud. – Vt. ka varsitšentšä.

varzikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kõrreke стебелёк.

varzukkõi/n Ra, g. -zõõ Ra varsake жеребёночек. – Vt. ka tamma-.

varzõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = varzukkõin.

vart Kett. L P M Lu Li J Ku = vartõõ; L mitä vart trubaa kannat kaasa tšerikkoᴢ mille jaoks sa kannad pasunat kirikus kaasas?; Li entää vart soolattii kallaa enese jaoks soolati kala; J ahjoz avvotõlla pajuit lait́oa vart ahjus hautatakse painardeid ree jaoks; J miä lähzin kattoa vart vittsasõ ma läksin katuse jaoks vitsu tooma; J kane kahs kottia rüiss on jätettü javotuss vart need kaks kotti rukist on jäetud jahvatamise jaoks; Lu tämä sinnua vart on suurõpi kunikõssa tema on sinu jaoks kuningast kõrgem (suurem); Lu põlõttõmin on kehno tervüttä vart suitsetamine on tervisele kahjulik (halb tervise jaoks).

vart/aa Lu -a Lu Li = vartõõ; Lu kuiva porttu, kuza vesi-nõisu i lasku. siin aluz ajõttii praavittamissa vartaa kuiv sadam (on see), kus (on) veetõus ja mõõn. Sinna aeti purjelaev remontimiseks; Lu lassa varta teχ́ χ́ ää tšesä vesi lapse jaoks (= lapse pesemiseks) tehakse leige vesi; Li aarto õli vihkoja varta sard oli (rehe juures) vihkude (kuivatamise) jaoks.

vartivoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, pr. -zin J anuvalt vaadata умоляюще смотреть. – Vt. ka varrita.

vartõi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ J = varsiin.

vartõin² vt. kahz-.

vart/õõ K M Kõ Ra I -ee K-Ahl. -yõ L P -õ M Kõ Lu Li J I -e Ja-Len. jaoks, pärast, tarvis для; M tarelkad õltii võõraita vartõõ taldrikud olid (ainult) võõraste jaoks; I jõk̆kainõ tõi entä vartõõ alkoja igaüks tõi enda jaoks küttepuid; I jagõmmak kasta piimää kõittšia vartõõ jagasime seda piima kõigile (kõigi jaoks); M retelid õltii enäp kleiveriä vartõ redelid olid enamasti ristiku jaoks; M kaŋkaizia sõp̆põita vartõ õli paalikka linase pesu jaoks oli kurikas; Lu kase viĺjä on pantu javattamissa vartõ see vili on pandud jahvatamise jaoks; M a med́d́ee pääᴅ mitä vartõ on annõttu aga mille jaoks on mei(l)e pea(d) antud!; J emmä tulnõ süümiss vartõ rl. me ei tulnud söögi pärast; M kase on min̆nua vartõõ suur alu, suur abida, mitä siä minuu päälee turhaa pajatiᴅ see on minu jaoks suur solvang, mis sa minu peale tühja rääkisid. – Vt. ka vart, vartaa.

varu vt. taka-.

varutta K: vanal varutta jäin ilmaa tuvatta vanas eas jäin ilma peavarjuta (toata).

varvar/a K L M Ra, g. -aa M Ra varvarapäev Варварин день; L kerstovalla piettii varvaraa Kerstoval peeti varvarapäeva; M varvaraa päivä õli praaznikka varvarapäev oli püha.

var/vaᴢ¹ L P M Lu Ra J I (Kett. K R-Eur.) -vas K-Ahl. -võᴢ Ra J-Tsv., g. -paa Kett. L P M Lu J I varvas палец (ноги); Ra jalkteräz on varpaaᴅ, viiz varvass jalalabas on varbad, viis varvast; L laaputid on rikki, varpaad vällεä tulõvaᴅ viisud on katki, varbad tulevad välja; J lein jalkoita tšiveesee, varpaita vaahtõrpuhõõsõõ rl. lõin jalgu vastu kivi, varbaid vastu vahtrapuud; J siä tämä varvõsstši ed mahzõ kk. sa pole tema varvastki väärt; M suur varvaz õli pittšä suurvarvas oli pikk; M pikkarain varvaᴢ väikevarvas; Lu seizob varpaa nenil seisab varbaotstel; Lu hautustii varpaa väliᴅ varba-

vahed haudusid ära; Lu varpajõõ väli varvastevahe, varbavahe; ■ P jõimma titie varpaiᴅ jõime titevarbaid (jõime liikusid vastsündinu puhul); Lu tuõb on rihi klasissa, .. kana varpaa päälä pööräb (Must. 158) (muinasjutust:) tuleb, on maja klaasist, .. kanavarba peal pöörleb; Ra varõsõõ varpaaᴅ karukold; P varõχsyõ varpaaᴅ linnujala-kujuline õuemärk. – Vt. ka suuri-.

var/vaᴢ²: Варвась Pal.2, g. -paa (suur) oks сук.

varvik/ko (R), g. -oo varvik, võsa поросль; R tuli vargat [= vargaz] varvikossa, mies vihanen vitsikossa (Lön. 717) rl. tuli varas varvikust (võsast), vihane mees võpsikust.

varvollinõ (R): armas varvollinen naise auottu (Lön. 186) rl.

varõhsõõmuna: varõsõõmuna Lu murumuna дождевик (гриб); varõsõõmunat kazvavad maaᴢ, ümmürkäizeᴅ, valkaaᴅ murumunad kasvavad maas, ümmargused, valged; varõsõõmuna ku meeb vanassi ja kuivaʙ, siz meep pöllüssi kui murumuna läheb vanaks ja kuivab, siis muutub tolmuks.

varõhsõõputki: varõsõputki Lu varesputk бутень.

var/õpaa L -apaa S varemalt, ennemalt; vanasti прежде, в старину; L varõpaa õli valmisõttu savvi-zemĺäŋka varemalt oli (karjastele) tehtud savionn; S varapaa tehtii kõm päivää nätelis herralõõ vanasti tehti nädalas kolm päeva mõisnikule (tööd). – Vt. ka varaipõõ.

varõpaiᴢ M varem раньше; tultaiz varõpaiz kot̆too tuldaks (ometi) varem koju. – Vt. ka varaipõõ.

var/õpi K Li -õp K J-Tsv. -ap V = varaipõõ; 1. V sütšüzüss lõikkaz lihass, varap ei lõikattu sügisel tappis (härja) lihaks, varem ei tapetud; Li muna tehtii varõpi i müühepi kartul(id) pandi maha kord varem, kord hiljem (varem ja hiljem); 2. K varõp veetii opõzõt tšerikoo tüvee ennemalt (varemalt) viidi hobused (jumalateenistusele minnes) kiriku juurde.

varõskukko Kõ fig. mõistmatu, rumal, loll inimene неразумный, глупый человек, дурак, дура.

varõs-pu/u (J-Tsv.), hrl. pl. -uᴅ J-Tsv. (katuse)malk жердь, кол (на гребне соломенной крыши).

varõsõõlapa (M-Vilb.) litterhein полевая ярутка.

varõsõõputki (M-Vilb.) 1. harilik naat обыкновенная сныть; 2. I mets-harakputk лесной купырь.

var/õᴢ Kett. K P M Kõ Lu Li J I (S vdjI) -õs K-Set. M-Set. -es K-Ahl. (Lu-Must.) -iᴢ Ku Варисъ Tum., g. -õhsõõ K -õhsyõ P -õsõõ Lu Ra J -õsõ J-Tsv. 1. vares ворона; J kane varõsõᴅ õllaa kõvassi jurmissunnuuᴅ need varesed on väga julgeks muutunud; Kett. varõz vaakuʙ ~ P varõz vaakaʙ ~ Lu varõz braakiʙ ~ varõz braakõʙ vares vaagub; K varõz räägaʙ, sis soojaa leeʙ (kui) vares kraaksub, siis tuleb sooja; Ku varis ko b vaakkuiᴢ, keŋki pessää ep t́śiitäiᴢ vs. kui vares ei vaaguks, (siis) keegi (ta) pesa ei teaks; Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs. hirmutatud vares pelgab põõsastki; J isud lavõzõll ku vana varõᴢ kk. istud pingil kui vana vares; Li siä õõd muissa muudõrõpi, niku valkaa varõᴢ musaa varõsõõ seaᴢ kk. sa oled teistest (muudest) targem, nagu valge vares musta(de) vares(t)e seas; Li etsizimmä varõse pesiä (Len. 299) otsisime varesepesi; J kaĺĺuta, niku varõsõ poigõᴅ kk. (laste kohta:) kisavad nagu varesepojad; 2. (Pärspää küla elanike pilkenimi насмешливая кличка жителей деревни Липово); J pärnispää varõᴢ Pärspää vares; P rantalaizõd varõhsõᴅ. pärspää varõhsõt kutsuttii rannavaresed, Pärspää varesed, (nii) kutsuti; ■ Lu kase naizikko ain tšäüb suu avõõ, varõssia lugõʙ kk. see naine käib aina suu lahti, loeb vareseid; P musaᴅ varõhsõᴅ hakid; J varõz marjõᴅ kukemarjad; J varõsõõ putki (Tsv.) koerputk; Lu varõsõõ muna murumuna; Lu varõsõõ varpaaᴅ karukold (taim). – Vt. ka mettsä-.

varõzmarj/a (J-Tsv.), pl. -õᴅ J-Tsv. kukemari, -marjad водяника (ягода).

vas vt. vassa.

vasa K-Ahl., g. vazaa = vazikka.

vasal/ta: -t Lu kohe, algusest peale, murd. vastalt немедленно, с самого начала; piäb vasalt praavittaa (haigust) peab kohe algusest peale ravima.

vasan vt. vassan.

vasa/ra Kett. K P M Kõ Lu Li J (L) -rõ Lu -r Lu J-Tsv. wassar Kr, g. -raa L M Lu J -a J-Tsv. vasar, haamer молот, молоток; Lu vikahtõt tagotaa, tagotaa vasaraakaa takõmõõ pääl vikatit pinnitakse, pinnitakse vasaraga pinnialasi peal; M vasarat tehtii pajaza vasarad tehti sepapajas; J vasara on ajõttu puin varsi vasarale on pandud puuvars; J võtti vasaraa ja pikkaraizõõ pölküü võttis vasara ja väikese paku (alasi asemel); J seppä tagob vasarõll sepp taob vasaraga; Kõ vasarakaa rad́d́oas nagloi haamriga lüüakse naelu (seina); J vasaroit on vaŋkutõllu rl. vasaraid on vangutanud; J kaunõjõõ merkki, sirpikaa ja vasarakaa punaste tunnusmärk (on) sirbi ja vasaraga; Li takimõ vasara (teravaotsaline) pinnivasar; M vasaraa varsi ~ J vasara varsi vasara vars; ■ J tšem puutup baŋkruttii, sene tarpõd müüvvä vasarõlt kes jääb pankrotti, selle varandus müüakse oksjonil (= pannakse haamri alla). – Vt. ka puu-, taku-.

vas/ata Kett. K L P M Kõ Lu J (Set. R Ja-Len.) -atõ Lu -at J-Tsv. -ataɢ vdjI I, pr. -saan Kett. Set. K R L P M Kõ Lu J -saa I, imperf. -sazin Kett. P M Kõ Lu J -sõzin Lu J -azii I 1. vastata отве/чать, -тить; K õpõttaja tšüzüʙ, a müö emmä tää, mitä vasata õpetaja küsib, aga meie ei tea, mida vastata; L müö sinuu iess vassaama me vastame sinu eest; M ep tahtonnu vasata, vassazi millõõ uulii õtsõllõ (~ õtsõlla) ei tahtnud vastata, vastas mulle mokaotsast (huulte otstega); Lu vassazin tälle, õlõn vad́d́alain vastasin talle: olen vadjalane; J vassaan kazee pikkaraisõõkaa tširjaakaa vastan selle väikese kirjaga; J metts paukkumizi vassaab ampumizõlõõ mets vastab kõmatades (= kajab vastu) tulistamisele; 2. vastutada отвечать (за что-то, за кого-то), быть ответственным; Lu minul piäb vasata tämässä mul tuleb vastutada tema eest; Lu miä võtan vasata tätä ma võtan tema oma vastutada; P müö sinuu iess vassaamma meie vastutame sinu eest; 3. vastu minna, vastu võtta, vastas olla встре/чать, -тить, прин/и-мать, -ять; Lu miε koitan tätä vasata ma püüan talle vastu minna; M meen vassaamaa vaikka tšetä lähen vastu võtma ükskõik keda; M tänän piäb mennä vassamaa aftobuzalõ täna tuleb bussi(le) vastu minna; I tšerves tšäezä: kui vasataɢ, tšerveellä vassaa kirves käes: kui (tuleb varast) vastu võtta, (siis) võtan kirvega vastu; M ińehmin meni, laŋkõzi, siz juõltii: maa vassaᴢ (kui) inimene läks (ja) kukkus, siis öeldi: maa võttis vastu; M vassazimma lehmiε olime lehmadel vastas; M lehmä eb anna vasata tšelleiᴅ lehm ei anna ennast kellelegi kätte (= ei lase ennast koju ajada); I piäb vasatak karjalõõ peab karjale vastu minema. – Vt. ka vassaõlla, vasussaa, vasõlla.

vasatigaa L = vasatikoo; staruχa i starikka issuzivad vasatigaa eit ja taat istusid vastamisi.

vasatigoo M = vasatikoo; ku tõmmattii ramo-pulikkaa, jalgat pantii vasatigoo kui veeti vägikaigast, pandi jalad vastamisi; tšäsimüllüll õli kahs tšiv̆viä vasatigoo, üφs alla, tõin päällä käsikivil oli kaks kivi vastastikku, üks all, teine peal.

vasat/ikoo ~ -i·koo ~ -ik̆koo M Lu Li J-Tsv. -i·kkoo ~ -ikko J-Tsv. vassatikkoo Lu vastatikko Kõ-Len. vast/ikkoo Lu Li -i·kkoo Lu -ikko Lu Ra J vast́śikkoo Ku vastastikku, vastamisi друг против друга; Li vihgot pantii parsiilõõ ladvad vasatikkoo vihud pandi parsile, ladvad vastastikku; M kokad on pantu vasatik̆koo sarikad on pandud vastamisi; J kahõ tšezze isuta vasatikko lavvaa õttsõᴢ, a kõlmaᴢ tšehs paikkõᴢ kahekesi istuvad vastamisi laua otsas, aga kolmas (istub) keskkohas; J vohot puuttuustii vastikko kanavaa tüvenne kitsed sattusid vastamisi kraavi ääres; Lu alusõd mentii tõin tõizõõ vasatikkoo purjekad sõitsid vastamisi teineteisele otsa; Lu õpõnõ hüppes karuukaa vasti·kkoo hobune hüppas karuga vastastikku (kokku). – Vt. ka vasatigaa, vassamizi, vassatugaa, vassatussaa.

vasatukkõ Lu = vasatikoo; kahs koikaa on vasatukkõ, päävitsod õllaa vasatukkõ kaks voodit on vastastikku, peatsid on vastastikku.

wasch ~ wascha Kr regi, saan сани.

waschta ~ vasta Kr sõita (saaniga) ездить (на санях).

wasi Kr, g. wasika ~ wasaka vasikas телёнок. – Vt. ka vazikka.

vasikka vt. vazikka.

vasilelelo I-Len. rukkilill василёк; neeminiittülöillä kazvavat meilä rohot: osokka, metla, jušširoho, on i .. romaška, vasilelelo .. luhaheinamaadel kasvavad meil (mitmesugused) rohttaimed (rohud): tarn, kastehein, jusshein, on ka .. kummel, rukkilill ..

waske vt. vahtši.

vaski vt. vahtši.

vaski- vt. ka vahtši-.

vaskiin vt. vahtšin.

vaski-laatka J vaskpann медная сковорода, латка; rikop parvõõ patojõ, tõizõõ tina-tooppijõ, kõlmõttõmaa vaski-laatkoi rl. lõhub hulga potte, teise tinatoope, kolmanda vaskpanne.

vaskin, vaskinõ vt. vahtšin.

vaski-piippu J piip, millel olid vaskvõrud ümber трубка с медной оправой.

vaski-zavo/da: -ᴅ J-Tsv. vasetehas медный завод.

vasku (R-Reg.), g. vazguu vaev, raskus трудность; страдание, мучение; menet tusgut turgutteli, menet vasgut vasgutteli (Reg. 33-34) rl. mitmed mured leevendas, mitmed vaevad raputas (maha).

vaśonnai Lu Vaśo naine, Vasja naine жена Васи.

vas/oo Kett. K M Po Ku -uo L P -soo Kõ-Len. Lu Ra J I vas̆soo M I -so J 1. prep. vastu, enne перед; в канун, накануне; K vasoo troittsaa õlivad valvatulõᴅ vastu nelipühi (= nelipühade laupäeva õhtul) olid lõkketuled; K vasoo vijjespäivää ep tšedrättü vastu reedet (= neljapäeva õhtul) ei kedratud; L vasuo pulmõi õli nuorikka saunaᴢ enne pulmi (= pulmade eelõhtul) oli pruut saunas; P vasuo vasõss vuotta ~ L vasuo uutta vuotta vastu uut aastat (= vana-aasta õhtul); I vas̆soo veerissiε kolmekuningapäeva eelõhtul; K vasoo kupoĺoo vastu jaanipäeva (= jaanilaupäeva õhtul); K vasoo suvõata (Al. 12) vastu suve; 2. postp. vastu, enne перед; M vijjespäivää vasoo ep tšedrättü vastu reedet (= neljapäeva õhtul) ei kedratud; K miä suvõa vasoo en panõ mehele (Al. 11) vastu suve ma ei pane (tütart) mehele; 3. prep. vastu против, напротив (чего); M tämä siεl sõizoʙ vas̆soo päivää ta seisab seal vastu päikest; Lu vesi virtaaʙ vassoo päivää vesi voolab vastupäeva; J vasso mätšeä (Must. 186) vastu mäge; 4. prep. vastu о, об, обо; Ku sis suuree hoduukaa ko johzeʙ, sis lüüb vasoo kantoa sarviikaa (muinasjutust:) siis, kui (oinas) suure hooga jookseb, siis lööb sarvedega vastu kändu; Po pìettii vasoo latšipuuta hoiti vastu tala; 5. postp. (millegi) vastu о, об, обо; M maata vas̆soo toorisuʙ vastu maad (vili) niiskub; I poduškat paa seinää vas̆soo padjad panen seina vastu; I lina koominaa seinää vassoo pannassõ kuivamaa lina pannakse rehealuse seina vastu kuivama; 6. postp. vastu, asemel, eest за; L pεä pεätä vasuo pea pea vastu. – Vt. ka vassaa, vassoi, vassu, vassõõ.

vasoo-lainõ Lu vastulaine встречная волна; vasoo-lainõ tuõb rannassa takaaᴢ vastulaine tuleb rannast tagasi. – Vt. ka vassa-lainõ.

vas/sa Kett. K-Al. L M Ja Lu Li J -sᴀ Ku -sõ Lu -s K L P M Kõ S Ja Lu Li Ra J vas K-Salm. M Kõ 1. alles, vast только; M ku tuli enipäivä, siz vassa söötii arkõa kui tulid lihavõtted, siis alles söödi mittepaastutoitu; M vassa nüt sain miε passiboo alles nüüd sain ma tänu; S isä tuli vass sütšüzell kot̆too isa tuli alles sügisel koju; L tüttärikkõizõll õli tšümmie vuotta vass tüdrukuke oli alles kümneaastane; Lu se on tšiitos, ku vass tõin tšiitäʙ see on kiitus, kui alles teine kiidab; Lu siε vassa duumaaᴅ, a miε jo tšäin lavgaza sina alles mõtled, aga mina juba käisin poes; J oi, ku vass tširoʙ oi, küll alles kirub!; J eestä pezee silmet, siiz vass issuu lavvaa tagaa enne pese nägu, siis alles istu laua taha; M ühesää kõrtaa mittaa, a siz vass lõikkaa vs. üheksa korda mõõda, aga siis alles lõika; 2. alles, vast, äsja, hiljuti, just только что, недавно; J vass panid uuvve tšiuto pääle, de jo kõig oŋ kripsuiᴢ alles panid uue särgi selga ja juba on kõik plekke täis; J issu süümä! – passibo, vass va sein istu sööma. – Tänan, alles sõin; J vass va ku ihtozin kurasõõ, de jo taaz on tülppenennü alles nagu teritasin noa, kuid juba jälle on nüriks läinud; J vass va ku lähsi rihess väĺĺä just äsja (alles) läks toast välja; J vass õsõttu mat́eri äsja (alles) ostetud riie. – Vt. ka vassva, vass-vaa-ku.

waśsa vt. vassaa.

vas/saa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J I Ku -sa Len. M-Set. Lu Li J Kr -sõ Li J-Must. -s Lu Ra J Ku waśsa Kr 1. adv. vastu навстречу; напротив; L tällie tulõb vassaa vana kerεäjä talle tuleb vastu vana kerjus; K da tulõp koto pikkarain vassaa ja tuleb väike maja vastu; L õlkaa nii üväᴅ, võttagaa minua vassaa niku suurt sukulaissa olge nii head, võtke mind vastu nagu suurt sugulast; P ampaad irvillää õli pojoilõ vassaa hambad irevil, oli poistel vastas; Lu jänes ku johzõb rissi teessä vai johzõb vassaa, jutõltii: õnnia eb leene kui jänes jookseb risti teed või jookseb vastu, (siis) öeldi: õnne ei ole (~ ei tule); P mettsä vassaa elizeʙ, tulõb üvä ilma mets kajab vastu, tuleb ilus ilm; M jumal(a)nurkka, kui tulõd uhzõssa rih̆hee, nii ain õli vassaa ikooninurk, kui tuled uksest tuppa, nii oli aina vastas; J tüttöilee ženiχaa poolt laulotaa vassaa tüdrukutele lauldakse peigmehe poolt vastu (pulmas); Li miä tätä tooš koirizin vassaa ma narrisin ka teda vastu; Lu suur tuuli õli vassaa suur tuul oli vastu; P panõ aŋko vassaa pane hang vastu; M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu); M päivülee vassaa päikesele vastu; J pää eb võta vassa pea ei võta vastu (ei saa aru); J vassaa seisoma vastu seisma v. hakkama; J vassaa tetšemä vastu tegutsema, vastupanu osutama; J vassaa pitämä vastu pidama; 2. prep., postp. vastu, vastas против, напротив; K pokoinikka pannass lavõzõlõõ vassaa ussa surnu pannakse lavatsile vastu ust (= ukse vastas olevale seinapingile); K makaab vassaa ahjua magab vastu ahju; M lähe johzõb vassaa päivää allikas jookseb vastupäeva; Lu tšäekaa ku vizgõttii, tšäekaa vizgõttii vassaa tuulta riigaa koominõᴢ kui tuulati käsitsi, (siis) käsitsi visati (viskelabidaga vilja) vastu tuult reheall; Lu noottaa tõmmataa vassaa peŋkerää noota veetakse vastu pengrit; Lu vassaa päivää paissi ikilookka vastu päikest paistis vikerkaar; P vassaa virtaa on raskas sõutaa tšä-

sittse vastuvoolu on käsitsi raske sõuda; P meni seinεä vassaa läks vastu seina; M kõm rissiä tehtii nõitaa vassaa kolm risti(märki) tehti nõia vastu; Po latšipuu vassaa vastu tala; 3. postp. vastu, asemel, eest за; Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapteniks, oli mul madrus, tema oli söömar, sõi kahe mehe eest; 4. prep. vastu, enne (mingit tähtpäeva) перед, в канун; P vassaa kupoĺua mennäss saunaa-syõ vastu jaanipäeva minnakse sauna. – Vt. ka vasoo, vassoi.

vassa/aja Lu -jõ J-Tsv., g. -ajaa Lu -jaa J vastutaja ответственный, отвечающий; miä õõn vassaaja tämässä ma olen vastutaja tema eest.

vassaatulõmiin P vastutulek, kohtumine встреча. – Vt. ka vasuᴢ.

vassai/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. vastakas, vastane, tõrges противостоящий, упрямый; 2. vastane, vastandlik, vastupidine противоположный, обратный. – Vt. ka vassoin.

vassai/nõ J, g. -zõõ = vassõn; terve, vassainõ vävü rl. tere, vastne väi(mees).

vassa-lainõ Lu = vasoo-lainõ.

vassa-lainõtta Lu adv. vastulainet навстречу волне.

vassamizi J-Tsv. vastastikku (teineteisele) взаимно.

vassa/n (M) -ne M-Set. vasan (R-Reg.) Вассанъ Tum., g. -zõõ: -ze M-Set. = vassõn; M miltizet paarid uupakkoi, vanad ili vassazõᴅ milline paar (millised paarid) susskingi, vanad või uued?; M ühsi paari van̆noiᴅ, a tõin paari vassazia uupakkoo üks paar (on) vanu, aga teine paar (on) uusi susskingi; R vaso lauta vasassa (Reg. 13) rl. vastu uut lauda.

wassar vt. vasara.

vassassuku L vastassuguvõsa, vastaspoole (pruudi või peigmehe) sugulased другая родня (по жениху или по невесте); nuorikyõ suku sõizoʙ, kaneit, vassassukua potšittavaᴅ (pulmakomme:) pruudi sugulased seisavad, kostitavad neid vastaspoole sugulasi.

vass/aza J-Must. -aᴢ Li -as J-Must. -õᴢ J-Tsv. vastas, ees напротив, впереди; J kui kasta tšüllää kutsutaa ja kasta talloa, mikä on vassaza (Must. 147) kuidas seda küla kutsutakse ja seda talu, mis on vastas?; Li vesiseinä on vassaᴢ veesein on (tormi ajal) vastas; J vassõz om metts ees on mets.

vassatikkoo vt. vasatikoo.

vassatugaa P = vasatikoo; õlivad lavvaᴅ pantu pakkoi päälee, sis kahs tilaa vassatugaa, pääd õlivad üheᴢ lauad olid pandud pakkude peale, siis kaks aset (oli) vastastikku, peatsid (pead) olid koos.

vassatussaa P = vasatikoo; kahs vihkua pantii vassatussaa kaks vihku pandi vastamisi.

vassatuuli Lu J-Must. vassa-tuuli ~ vassa-tuul Lu vass-tuuli J-Tsv. vastutuul встречный, противный ветер; Lu ku vassa-tuuli, sis piäb loovvia kui (on) vastutuul, siis tuleb loovida.

vassatuulta Lu adv. vastutuult против ветра, навстречу ветру; vassatuulta menimmä looviimizõõkaa vastutuult läksime loovides (loovimisega).

vassa-tuulõõ-ranta Lu tuulepealne rand подветряный берег; a ku siεlt vassa rantaa tuulaʙ, jutõlla vassa-tuulõõ-ranta aga kui sealt vastu randa puhub (tuul), (siis) öeldakse: tuulepealne rand (vastutuule-rand).

vassau/ᴢ (Kett.), pl. -hsõᴅ ~ -sõᴅ Kett. nööp; puupöör (nööbi asendaja) пуговица, деревянный кляпыш (палочкообразная застёжка, заменитель пуговицы).

vassa-virta Lu vastuvool встречное течение.

vassa-virtaa Lu vass-virta J-Tsv. vastuvoolu против течения, вверх по течению.

vassaõl/la J (K R-Eur. R-Reg. Kõ-Len.), pr. -õn, imperf. -in J frekv. vastata отвечать; J vanõp tüttö vassaõli rl. vanem tütar vastas; J miä vaitõn vassaõlin rl. ma vaid vastasin; R sõsoi vassoi vassaeli (Eur. 41) rl. õeke (vastu) vastas. – Vt. ka vasata, vasõlla.

wasse vt. vesi.

wassen vt. vassõn.

vass-nurk/ka (J-Tsv.), pl. -õᴅ vastasnurgad, tippnurgad (matemaatikas) вертикальные углы.

vassoi R-Eur. adv. vastu против; sõsoi vassoi vassaeli, oi velvüt emäni lahsi, elä ossa üvä ovoissa (Eur. 41) rl. õeke (vastu) vastas: oi, vennake, mu ema laps, ära osta head hobust. – Vt. ka vasoo, vassaa, vassõõ.

vassoi/n Ra, g. -zõõ vastaline, kiusakas упрямый, придирчивый; üvä inemin, kõikiikaa laatiuʙ, ebõõ vassoin hea inimene, kõigiga saab läbi, ei ole vastaline. – Vt. ka vassain.

vass/omain (K-Ahl.) -umain Ku, g. -omaizõõ 1. võõramaine иноземный, чужеземный; K izäs toob tõisilta mailta sille vassomaisia gasnitsoja (Ahl. 114) su isa toob sulle teistelt maadelt võõramaiseid maiustusi (~ võõramaist külakosti); 2. uus новый; Ku hään oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk. ta oli uus lehm karjas. – Vt. ka vassumõin.

vassoma/nõ (Lu-Must.) -nee K-Ahl., g. -zõõ 1. võõramaine иноземный, чужеземный; Lu isäs toob tõizilta mailta sillõ vassomasia toomosia (Must. 158) su isa toob sulle teistelt maadelt võõramaiseid kingitusi (~ võõramaist külakosti); 2. K-Ahl. uus новый; 3. K-Ahl. värske свежий. – Vt. ka vassumõin.

vasso/nõ¹: -nee K-Ahl. 1. uus новый; 2. värske свежий. – Vt. ka vassumõin.

vasso/nõ² [?] (Ja-Len.), g. -zõõ = vahtšin; kopeikat õlivat vassoset (Len. 238) kopikad olid vasksed (~ vasest).

vas̆soo, vassoo vt. vasoo.

vassopäivää J-Must. vasspäivää Ra vastupäeva против солнца; Ra a siiz väänettii vasspäivää aga siis keerati vastupäeva (sõitma).

vassu [< e?] J-Tsv. prep. vastu против; vassu meelt vastumeelt, vastu tahtmist. – Vt. ka vasoo.

vassumõi/n P M Kõ Lu Li J (Kett. K-Al.) -nõ Lu J vassomõin P, g. -zõõ Lu Li J 1. võõras, tundmatu чужой, незнакомый; Li vassumõin ińemin, tämä mill ebõ·õ tuttava võõras inimene, ta ei ole mulle tuttav; Lu tämä nuuskaaʙ, vassumõissii inemisii nuuskaaʙ tema (= koer) nuusutab, võõraid inimesi nuusutab; Kõ tõisiiss tšüliss tultii võõraizii, i vassumõizõt kõikk tultii teistest küladest tuldi külla, tundmatudki, kõik tulid; Lu ku süüb mokomaa vassumõissa, eri-omassa, vattsa algõb urnaa kui (inimene) sööb niisugust võõrast, erilist (toitu), (siis) kõht hakkab korisema; P vassumõin ńako võõras nägu; 2. uus, uustulnukas, vastne новый, новичок; J paĺĺo said vassumõisia sõnoita (küsitlemisel) said palju uusi (vadja) sõnu; Lu vanõp matrossi, tämä õpõtti vassumõisia vanemmadrus, tema õpetas uusi (= madruseid, uustulnukaid); Lu vassumõin matrossi uus madrus; 3. värske свежий; Kett. vassumõissa veestiä värsket uudist. – Vt. ka vassainõ, vassan, vassomain, vassomanõ, vassonõ¹, vassõin, vassõn.

vassuuᴢ vt. vasuᴢ.

vassva J-Tsv. alles, vast, äsja, hiljuti, just только что, недавно; vassva ku ehtizin eittiss makkama alles jõudsin magama heita; vassva ku va pisähtääz rihess väĺĺä (just) alles lipsas toast välja. – Vt. ka vassa.

vass-vaa-ku J-Tsv. = vassva; vass-vaa-ku lipsahtaaz rihess kujalõõ alles lipsas toast välja.

vassõi/n S, g. -zõõ = vassõn; koko vuvvõn nõõt tšäümä vassõiziis sõpõiᴢ hakkad kogu aasta käima uute rõivastega.

vas/sõn Kett. K L P M Kõ -sen (K-Ahl.) -sõnõ L M-Set. I -sõnee K-Ahl. -õn (Kett. K-Al. P M-Len. Po I) wassen Kr, g. -sõzõõ P M Kõ -sõzyõ P, pl. -sõõᴢ ~ -sõzõᴅ I uus, vastne новый; K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo leeʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb elumuutus (teine elu); M vassõn vihta parapõssi pühiʙ vs. uus viht pühib paremini; I mill õlivad vassõzõt saappagad jalgaza mul olid uued saapad jalas; M katkõõz ühsi jalgaᴢ, piäp panna vassõn üks jalas (reel) läks katki, tuleb panna uus; Po nõizõd jeka vuos vasõssa siltapuuta panõmaa hakkad iga aasta uut põrandalauda panema; P tulõvad mustalaizõᴅ, õsamma vassõzõd vohoᴅ tulevad mustlased, ostame uued kitsed; K no ka laŋko, vassõn laŋko, tulõk võttamaa stokana viinaa (Al. 30) noh, lang, vastne lang, tule ometi võtma klaasi viina; P vasuo vasõss vuotta koppiuvat pojod da tütterikod ühtie taluosyõ vana-aasta õhtul (vastu uut aastat) kogunevad poisid ja tüdrukud ühte tallu; I mettsää sahattii vassõzõlla kuulla metsa saeti (= võeti maha) noorel kuul; L vassõnõ suku uued sugulased; M kane plat́id vari vassõzõᴅ need kleidid on uhiuued; Kõ miε õsin vasõ vassõzõõ koo ~ miε õsin vapo vassõzõõ koo ma ostsin täiesti uue maja. – Vt. ka vari-. – Vt. ka vassainõ, vassan, vassomain, vassomanõ, vassonõ¹, vassumõin.

vassõᴢ vt. vassaza.

vass/õõ: -ee K-Salm.1 -e J-Must. 1. prep. vastu о, об, обо; K alaa liitsaa armulizee, vassee kaatta [?] valkõata (Salm.1 773) rl. armulise palge ette (alla), vastu valget lauda [?]; 2. postp. vastu о, об, обо; J maata vasse (Must. 186) vastu maad. – Vt. ka vasoo.

vassüntün/nü Kett. vass-süntünnü Kõ -ü M vastsündinu(d) новорождённый; Kõ õlõn kuullu, što on pahuuz vajõltannu vass-süntünnüü risittämättä lahzõõ olen kuulnud, et vanakurat on vahetanud vastsündinud ristimata lapse; M kõõs tuõb vassüntünü maa pääle, .. sis pesäᴢ kui vastsündinu tuleb ilmale (maa peale), .. siis (teda) pestakse.

vastikko, vastikkoo, vasti·kkoo vt. vasatikoo.

vast́śikkoo vt. vasatikoo.

vasus/saa Lu (J-Must.), pr. -an, imperf. -in vastu tulla, kohtuda встре/чаться, -титься; Lu milla appiuz vasussaa üvää inemizeekaa mulle juhtus hea inimene vastu tulema (juhtusin head inimest kohtama). – Vt. ka vasata.

vas/uᴢ P M Kõ Lu Li Ra J Ku -us K-Ahl. -suuᴢ P, g. -uhsõõ: -ussõõ M -usõõ Lu Li J -usõ Ra J 1. vastutulek, kohtumine встреча; Kõ paha vasuz i üvä vasuᴢ; ku meet kuh̆hõiᴅ, ku tulõp kehno inehmiin vassaa, siz on paha vasuᴢ paha kohtumine ja hea kohtumine, kui lähed kuhugi, (ja) kui tuleb halb inimene vastu, siis on paha kohtumine; M pellätäᴢ täm̆mää vasussa kardavad (kardetakse) tema vastutulekut; M õli paska vasuᴢ oli paha kohtumine (= halb inimene tuli vastu); M senell on üvä vasuᴢ selle (inimese) vastutulek toob õnne; 2. vastus ответ; J jo mõnõt tširjõd on tširjutõltu, a vasuss ebõõ miltäiss juba mitmed kirjad on kirjutatud, aga vastust pole mingisugust; J vasuss antõma vastust andma; 3. nööpauk, aas, (haagi)vastus петлица, петля; Lu penžikõl õllaa vasusõᴅ pintsakul on nööpaugud; Ra piäb vasusõt tehä, piäb lõikata vasusõd i piäb lootõlla tuleb nööpaugud teha, tuleb lõigata nööpaugud ja tuleb nööpaugu-

pistes õmmelda; J tšiutoll vasusõd on, a nappuit ebõõ särgil on nööpaugud, aga nööpe ei ole; Lu štanojõõ kokka i vasus pükste haak ja (haagi)vastus (= aas); Lu napuu vasusõᴅ nööpaugud; ■ J sai järestää vasusõõ siitt lekarstvõss see rohi aitas kohe. – Vt. ka pöksü-.– Vt. ka vassaatulõmiin.

vasõ Kõ: miε õsin vasõ vassõzõõ koo ma ostsin uhiuue maja. – Vt. ka vapi.

vas/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõõn, imperf. -sõlin frekv. = vassaõlla.

vasõn vt. vassõn.

vazgut/õlla (R-Reg.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin (maha, ära) raputada трясти, от-; menet tusgut turgutteli, menet vasgut vasgutteli (Reg. 33-34) rl. mitmed mured leevendas, mitmed vaevad raputas (maha).

vazg/õn: -en (K-Ahl.), g. -õzõõ = vahtšin; saab lunta, uutta lunta, valab vazgessa ragõhta, .. vazgesee pajaa eteese (Ahl. 106) rl. sajab lund, värsket lund, valab vaskset rahet, .. vaskse

sepapaja ette.

vazi/kka Kett. K-Set. L P Ke M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J (Ku) -kkõ Lu Ku -kk J -k Ke-Set. vasikka K-Ahl. (K-Sj.) wasi Kr Вазикка Tum., g. -kaa K L M Lu J I -k̆kaa I wasika ~ wasaka Kr vasikas телёнок; P kui õli kahs vai kõlm kuuta, juoltii vazikka, ärtšä vai lehmävazikka, a kui õli ühs vuosi jo, siz juoltii mullikka kui oli kaks või kolm kuud (vana), öeldi vasikas, härg- või lehmvasikas, aga kui oli juba üks aasta (vana), siis öeldi mullikas; M lehmäll on vazikka, suvõõ on vazikka, ühs voosi, siz leeb õhva lehmal on vasikas, (kogu) suve on vasikas, (kui on) üks aasta (vana), siis on õhv; M lehmä tetši vazikaa lehm tõi vasika; M lehmiill kahzii vazikoo on lehmadel on kaksikuid vasikaid; M mill lehmä nellättä vazikkaa leeʙ mul lehm poegib neljandat korda; Lu vazikka on valmiᴢ vasikas (on) surnud (valmis); M ai ku täm on vaka inehmin, niku vazikka oi kui rahulik inimene ta on, nagu vasikas; J lidnaa valkaapää vazikkõ. tšerikko mõist. linna valgepea vasikas? – Kirik; Li silläin vazikka rammus vasikas; Lu ärtšän vazikka ~ Li ärtšäin vazikka ~ M ärtšä vazikka härgvasikas; Li lehmäin vazikka ~ M lehmä vazikka lehmvasikas; J irvee vazikka põdra-

vasikas; ■ Lu vazikka nahgass sain tšennää põhjaᴅ vasikanahast sain sääriku tallad; J vazikaa pää vasikapea (= lollpea, rumal nagu vasikas). – Vt. ka irvi-, lehmä-, mölö-, suvi-, ärtšä-. – Vt. ka vasa, wasi.

vaznesseń/ia ~ -ńa M vozńeseńń J-Tsv., g. vozńeseńńaa J taevaminemispüha вознесение (праздник); M jumala tšäüb maata möö enipäiväss vaznesseńiaassaa jumal (= Jeesus) käib maa peal lihavõttest taevaminemispühani; J vozńeseńńõnn maa eńńähtäʙ taevaminemispühal maa puhkab.

wazza vt. vattsa.

vat vt. vaat.

vater/i K-Ahl. R-Lön. (R-Eur.), g. -ii vader кум; K kui leenet üvä-tapõinee, ani armas-virgolliinee, .. sis leenet tšüläle kuuma, leenet vallale vateri (Ahl. 100) rl. kui oled hea iseloomuga, mõrsja heade kommetega, .. siis oled külale vader, (siis) oled vallale vader.

vat́erpas/si J-Tsv., g. -ii J vesilood, loodlaud, vaaderpass ватерпас.

vaterštaakki Lu vaaterstaak, veetaak ватерштаг; bušparii õtsassa vöörill tullaa tsepaᴅ vai siŋkkirosiᴅ. näit kutsutaa vaterštaakiᴅ puks-priidi otsast vööril tulevad ketid või (tsingitud) terastrossid. Neid kutsutakse vaaterstaagid.

vati K M, g. vadii [?] kauss чаша, чашка; K pannass mokoma puinõ vati lavvalõõ pannakse niisugune puust kauss lauale; K M vati on suur, sehee pantas rahaa (Al. 48) (pulmakombestikust:) kauss on suur, sellesse pannakse raha.

vatnõ/i M, g. -i vatist, vatt- ватный; bõllu vatnõiᴅ ad́ijel̆loo, bõllu kan̆neita baikkavoita (ennemalt) polnud vatitekke, polnud neid baikatekke.

vatrušk/a M Lu Li Ra (Ränk) vaatruška Li vadruška K M S, g. -aa Lu Li vadruškaa M S kohupiima/korp, -pirukas ватрушка; M vatruškaa tehäz vorogaak (~ vorogaakaa) korpi tehakse kohupiimaga; M tehäz vorogapiirgaa i vorogavatruškaa. piirga on suurõp, koori on päällä, a vatruška on ilma päällüskoorta, ilma päälümeissä koorta, va serväd on vähäkkõizõõ tšäänättü tehakse kohupiimapirukat ja kohupiimakorpi. Pirukas on suurem, koorik on peal, aga korp on ilma pealmise koorikuta, vaid servad on natuke (üles) käänatud; Li tšen vei rooppaa, tšen vatruškaa, tšen omenaa, marjaa, munakakkua kes viis (nurganaisele) putru, kes korpi, kes õunu, marju, munarooga; M tehtii pool̆lajeekaa vadruškoita tehti pohlamarjadega korpe; Lu rahkavatruška i kana muna vatruška kohupiimakorp ja kanamunakorp. – Vt. ka mari-, rahka-, rüiz-, saija-, voroga-. – Vt. ka vadruško.

vatruškapiirga Lu kohupiima- ja kartulitäidisega pirukas пирог с творогом и картофелем; rahkapiirga, vatruškapiirga on tõin kohupiimapirukas, (aga) kohupiima- ja kartulipirukas on teine.

vatsa vt. vattsa.

vatsak/aᴢ M -õᴢ J-Tsv., g. -kaa M J kõhukas пузатый, толстобрюхий; M täm on varma, vatsakaz inehmin ta on paks, kõhukas inimene; M aud́id vatsakkaaᴅ, marjaa vattsa täünä

kõhukad haugid, kõht marja täis.

vatsallaa P I = vatsollaa; P lahz on vatsallaa maaza laps on kõhuli maas; I ležib vatsallaa lamab kõhuli.

vatsan/naluᴢ Lu (Li) -aluᴢ Lu (Li) 1. (looma) kõhualune подбрюшина; Li siiz niitin pool vatsannaluss, kummõl tšüllell õli siis niitsin (lambal) pool kõhualust, (olenevalt sellest,) kummal küljel ta oli; Li lampaat ku miä kõig niitin, siiz miä parõpõd villõd panin ühtee kottii, a ne vatsannalusõd i jalgõvillõᴅ, nee panin tõisõõ kottii kui ma kõik lambad olin ära niitnud, siis ma panin paremad villad ühte kotti, aga need kõhualused (villad) ja jalavillad, need panin teise kotti; 2. Lu sedelgavöö (hobusel) седёлочная подпруга, подбрюшник; Li vatsanaluz on, nüt on, a siš šlejojeka, siiz eb õõ vatsanalussa sedelgavöö on, nüüd on, aga siis (kui on rakendatud) leidega, siis ei ole sedelgavööd.

vatsannaluznahka Lu (nahast) sedelgavöö (кожаный) подбрюшник. – Vt. ka vattsavöötii.

vatskõᴅ [?] Lu pl. valjad узда, уздечка.

vatsmako vt. vattsamako.

vatsollaa M Lu J-Tsv. Ku kõhuli на животе; M lahsi õli läv̆vee päällä vatsollaa laps oli kõhuli lävel; J elä leži vatsollaa maaᴢ, tšiire lüüp tirile ära lesi kõhuli maas, varsti lööb kõhu lahti; M röömizellää, siiz jo tuõb vatsollaa mennä; lahs i meeb vatsollaa ved́ roomates, siis juba tuleb kõhuli minna; laps ju lähebki kõhuli. – Vt. ka vatsallaa.

watza vt. vattsa.

vat/tsa Kett. K L P M S Lu Li Ra J I (Ku) -sa K-Ahl. M-Set. Kõ-Len. Lu-Must. J-Must. -tsõ Pi Ke Lu Li J -ts J-Tsv. watza ~ wazza Kr Ватси ~ Ва́ца Pal.1 Ва́тца Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Вацца Tum., g. -saa K L P M Kõ S Lu Li J I Ku kõht, kõnek. vats живот, брюхо; K ku vattsaa vaivattii, rettšää söötii kui kõht valutas, söödi rõigast; M paĺĺo sein, vattsa tuli täünn kõvii sõin palju, kõht sai väga täis; M kõikk on vattsaa pantu kõik on nahka pandud (= ära söödud); J süükaa, juukaa vatsat täünää rl. sööge, jooge kõhud täis; Kõ minuu vattsa ebõ·õ seittsemess nahgass tehtü (öeldakse, kui üha pakutakse süüa:) mu kõht pole seitsmest nahast tehtud; Li meil salvod õltii vattsõᴢ kk. (vaeses peres öeldi:) meil olid salved vatsas; Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs. tema sööb kätega, tööd teeb vatsaga; Lu mees meeb metsää, a vatsa katsob kottoo. säärimarja (Must. 159) mõist. mees läheb metsa, aga kõht vaatab kodu poole (koju)? – Sääremari; Ku nain tantsiʙ, vatsa kazvaʙ (Len. 296) mõist. naine tantsib, kõht kasvab? – Värten; M ed magannu vattsaa täün, semperäss siε aikottõõᴅ kk. sa ei maganud vatsa (= und) täis, sellepärast haigutad; Lu vattsa urnaʙ kõht koriseb; Lu vatsaa onõ ajattanu kõvass kõhu on tugevasti puhitusse ajanud; Lu vetelä vattsa kõhulahtisus; Lu kõva vattsa kõhukinnisus; J vatsaa laukõmin kõhulahtisus; Ra suurõõ vatsaakaa nain rase naine; J lõhõlt vattsa lõhgõttii rl. lõhel kõht lõigati (lõhki); Lu kalaa vattsa piäp võttaa poiᴢ kala sisikond tuleb välja võtta; M vatsaa alussõᴅ (lamba) kõhualused (= kõhu-alune vill); ■ M miä nagran vatsaa täünnä ma naeran end lõhki; Lu vargas tšäi vattsaᴢ kk. varas käis vatsas (= kõht on tühi); S vattsa liikahti (venituse kohta:) naba läks paigast (ära). – Vt. ka maukko-, molti-, napa-, niiska-, nältšä-, paksu-, suur-.

vattsakukkõ P fig. kõhukukk (tühja kõhu korin); ku tühjä mauttši jääb vattsaasõõ, siiz nõõp kukkõ laulamaa vattsaza, vattsakukkõ nõõb laulamaa kui tühi soolikas jääb kõhtu (= kui kõht jääb (pool)tühjaks), siis hakkab kõhus kukk laulma, kõhukukk hakkab laulma.

vattsamako Lu Li Ra vattsmako Ra vatts-mako J-Tsv. vatsmako Lu magu желудок; Lu süü, süü, küll vattsamako vassaa võtaʙ söö, söö, küll magu vastu võtab; Lu žiivattaa ku tapõtaa, sis on soolõd i vatsmagoᴅ kui loomi tapetakse, siis on sooled ja maod (puhastada); J leh́mää vatts-mako on tõizõllaiŋ ku inimizell lehma magu on teistsugune kui inimesel.

vattsamakonahka Lu I (looma) maonahk (приготовленный для еды) желудок (животного); Lu ku lehmä tapõtaa, siis mako pessää, siis jutõllaa vattsamakonahka, sitä süüvvää kui lehm tapetakse, siis magu pestakse, siis öeldakse maonahk, seda süüakse (keedetuna); I vattsamakonahka kase pesääss i puhassaass, kraappiass kurahsõlla i siis sinneg pannass lih̆haa maonahk, see pestakse ja puhastatakse, kraabitakse noaga ja siis pannakse sinna liha.

vattsanapa M naba пуп, пупок.

vattsatauti M kõhuhaigus желудочная болезнь; galgani on mokoma lekarstva, mokoma juurõᴅ, se on aivoo üvä vattsatavvissa tedremaran on niisugune ravim, niisugused juured, see on väga hea kõhuhaiguse vastu.

vattsavöötii: vatsavöötii J-Ränk = vatsannaluznahka.

vatts-mato J-Tsv. 1. paeluss солитёр; 2. solge круглый глист.

vattsõnõ Lu: paksu vattsõnõ inemin suure kõhuga, paks inimene.

vattui/n M Lu -nõ Li, g. -zõõ Lu väga vana, igivana, raugastunud престарый, предряхлый; M vana vattuin hakka igivana eit; Li vana vattuinõ baabuška väga vana eit (vanaema).

vatturai/nõ L, g. -zõõ = vattuin; miε vana vatturainõ ma (olen) vana rauk.

vat/u M, g. -uu [sic!] M vatt вата; paĺtollõõ pannaz vatu palitule pannakse vatt (alla); naisii hattu tehäᴢ, pannaz vatu alussõõkaa tehakse naistemüts, pannakse (alla) vatt voodriga; miä võtan tukuu vatua ma võtan tupsu vatti; se on vatu tukku see on vatitups; ■ roogoo vatu võtõttii i pantii poduškaasõõ (sügisesed) roo-

tupsud võeti ja pandi padja sisse. – Vt. ka vaatta, vaatõ³.

vatupää M hundinui рогоз; lahzillõ juõltii ain nii, että meŋkaa korjamaa neitä vatupäitä, sis teemmä pehmeä poduškaa päänalaa lastele öeldi ikka nii, et minge korjama neid hundinuie, siis teeme pehme padja pea alla.

vatupääkukka M = vatupää.

vau P interj. näu мяу; a katti muutko laulab vau vau aga kass muudkui näub näu, näu.

vauht/i Li J-Tsv., g. -ii J hoog размах, разбег; Li ühez vauhtiz viskaz üleᴢ ühe hooga viskas üles; J johzõb üht vauhtia jookseb ühe hooga.

vavvarn/a (M), pl. -aᴅ = võvvar.

vdru/kk K -ɢ I äkki, järsku вдруг; vdrukk tetšiväd: ahha·a äkki (nad) tegid: ahhaa!

ve- vt. ka võ-.

ve P kirillitsa v-tähe nimetus наименование буквы ‘в’.

ved́ K U L P M Kõ S Lu J I veᴅ R L P M J I Ku ved K-Ahl. K-Al. M-Set. vet K-Al. R-Lön. võᴅ M ju, ometi ведь; L ved́ miε õlõn kunikaa tütär ma olen ju kuninga tütar; Kõ elä rämize, ved́ miε sin̆nua en peltšää ära karju, ma sind ju ei karda; M riiga võd bõllu ühelee talolõõ rehi polnud ju ühe talu jaoks; K ved́ jõka taloz on domovikka igas majas on ju majahaldjas; Lu piti ved́ lahsii heitütellä lapsi pidi ju hirmutama.

ved́d́eń/o M, g. -oo M leemeti-maarjapäev (Maarja templisseviimise püha, 21. XI) день введения во храм Пресвятой Богородицы; ved́d́eńo vesiperze leemeti-maarjapäev, vihmane päev.

ved́eń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J = ved́d́eńo.

ved́ma vt. vesi-.

veealalaiva Lu allveelaev подводная лодка.

vee-alanõ Lu veealune подводный; vee-alanõ looto veealune kari.

vee-emä M = vesi-emä.

veeijõ vt. viijjä.

veejalk/ka Lu (R) -õ J-Tsv., g. -aa J 1. tuulamissari грохот, решето (при веянии); Lu akanõᴅ jäätii, ku veejalkaakaa lassaa aganad jäid, kui sarjaga tuulatakse; 2. tuulamismasin веялка; R mašinalla veejalkalla vizgomma masinaga, tuulamismasinaga tuulame. – Vt. ka vetrjan-

ka.

veejje, veejjä vt. viijjä.

veejäi/ne (J), g. -zee dem. viija проводитель; ebõ·õ vettee veejäiss rl. pole vette viijat.

veek/aᴢ Lu Ra -õᴢ Lu, g. -kaa Lu Ra vesine; mahlane водянистый; сочный; Lu veekaz maamuna vesine kartul; Lu veekõz omena mahlane õun. – Vt. ka vesikaᴢ, vesine.

vee-kukkiminõ (Lu) (mere)vee õitsemine (merepind on kaetud vetikatega) цветение моря; meduzad on tševät poolõõ, kõnz on tüüni, perrää vee-kukkimizõõ meduusid ilmuvad (on) kevade poole, kui on vaikne, pärast (mere)vee õitsemist.

veela/ta M (K-Ahl.) vìelata Po -taɢ I, pr. -an K M -a I, imperf. -zin (mustaks, ära) määrida пачкать, марать, за-; M elä siε millõõ veelaa sarafan̆naa, tšäed ovad roojakkaaᴅ ära sa mul sarafani ära määri, käed on mustad; M kuza mened möötää nii veelaaᴅ, dali isud i veelaat sõvaᴅ kuskilt lähed mööda, siis määrid, või istud ja määrid rõivad (ära); M tšäed on veelattu käed on määritud.

veelau/ta M, pr. -n M, imperf. -zin M refl. ennast (mustaks, ära) määrida испачкаться, замараться; elä veelau, ep piä veelauta ära määri ennast ära, ei tohi ennast ära määrida.

veelko Li J veel-ko J-Tsv. kas ли; J veel-ko tämä tuõb kas ta tuleb?; Li veelko p tavannu vai lustii kautta pantii, sitä miä en tää kas ei jätkunud (riiet) või ilu pärast pandi (särgile värvilised kaenlasiilud), seda ma ei tea; J veelko nõisõvad maamaa kuuntõlõmaa kas hakkavad ema (sõna) kuulama?; J veelko siä tullõizid millõõ naizõssi kas sa tuleksid mulle naiseks?

veelkose J-Tsv. = veelko; veelkose tappaab lehmiile akanoit talvõssi kas lehmadele jätkub talveks aganaid?

veelä Kett. K R-Lön. M Lu veele Lu vielä K R-Reg. vielle R-Reg. veel K-Ahl. R-Eur. M Kõ Po Lu Li Ra J Ku viel K L P M V Po vìel Po viilä vdjI I viil I 1. veel; alles ещё; M egle õltii veel uhavat täünä vettä, a tänän tšülmä kõig porotti eile olid loigud veel vett täis, aga täna kaanetas külm kõik (kinni); Lu tüütä teeb üüd i päiväᴅ, ja entää veel laulataʙ (ta) teeb tööd ööd ja päevad ja sunnib end veel laulma; Kõ kuultaa üvä inehmiin, miä sillõõ veel jutuu pajatan kuula, hea inimene, ma räägin sulle veel (ühe) jutu; Lu paraikaa veel on näitä äänee itkõjita praegu(gi) on veel neid itkejaid; Lu päivä pilvee väliz veel näüʙ päike on pilve(de) vahel veel näha; M kultabroška, õltii veel kultaizõt pelduškaᴅ (oli) kuldpross, olid (ka) veel kuldsed kõrvarõngad; Li tälle veel ebõ·lõ sattaa vootta ta pole veel saja-aastane; L uottõlõ viel oota veel!; Li kase on üvä, no tõin on veel parõpi see on hea, aga teine on veel parem; M siä õõd veel noori minuukaa sõittõõmaa sa oled veel noor minuga sõitlema; L viel pien tuskaa ep tεä (kes on) veel väike, (see) ei tea muret; 2. juba уже, ещё; Ra senee virree lahsuvõz veel kuulin seda laulu (selle laulu) kuulsin juba lapsepõlves; Lu veelä miä tapazin peenen nätšemää merihaltiaa kartiŋkaa ma juhtusin juba väiksena nägema merehaldja pilti.

weenni Kr = vene.

veeno vt. võõno.

veenokkõizõssi Kett. = võõnoo; tšäüb veenokkõizõssi käib aeglaselt.

veenoo vt. võõnoo.

veepinta Lu J-Must. veepind поверхность, уровень воды.

veer/a Lu viera P, g. -aa: vieraa P usk вера; P d́eda õli venäi vieraza vanaisa oli vene usku (= oli õigeusku).

veerahtua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) veerahtu- = veertüä.

veerak/ko¹ (K P R-Lön.) vierakko (K-Sj. R-Reg.), g. -oo 1. kõrvaline, kaaslane (pulmas) близкий, сотоварищ (на свадьбе); K ed mee ühsi, velvüeni, et kahõõ, üvä kalani, sõsõ meeb kaasa kaazikõssi, vellelleeni veerakossi (Al. 49) rl. sa ei lähe üksi, mu vennake, ei (lähe) kahekesi, mu hea kala, õde läheb kaasa kaasikuks, mu vennale kaaslaseks; 2. mõrsja; noorik, kaasa, noor abielunaine невеста; молодуха; R kui meet kaivole kanani, vesi teele veerakkoni (Lön. 696) rl. kui lähed kaevule, mu kana (= noorik), vett tooma, mu kaasa; P lättši kaivolõõ kanani, vesiteelee veerakkoni rl. läki kaevule, mu kana, vett tooma (veeteele), mu kaasa. – Vt. ka veerakkõinõ, veerekko.

veerak/ko² M, g. -oo = viirukko; veerakko sõpa triibuline (vöödiline) riie.

veerak/ko³ Kett. K-Ahl. M-Set., g. -oo 1. Kett. K-Ahl. ruljas, ümmargune круглый; 2. Kett. K-Ahl. ratas, ketas колесо; 3. M-Set. vurr, vurrkann волчок. – Vt. ka kulta-.

veerakkõi/nõ (K), g. -zõõ kõrvaline, kaaslane (pulmas) близкий, сотоварищ (на свадьбе); kaazikat kala sõsareᴅ, üvä veĺĺee veerakkõized (Salm.1 773) rl. kaasikud, peiu sõsarad, hea venna kaaslased. – Vt. ka veerakko¹.

veeraᴢ vt. võõraᴢ.

vee/re: -r J-Tsv., g. -ee loojang закат, вечерняя заря; päivää veer päikeseloojang; lähzimm kottoo einmaalt õhtõgoo veerell läksime heinamaalt koju õhtu veerel (= loojangul).

veerek/ko J, g. -oo kõrvaline, kaaslane (pulmas) близкий, сотоварищ (на свадьбе); müü tulimma ainolõõ appii, kalalõõ kaazikõssi, vellolõõ veerekossi rl. me tulime ainsale appi, peiule kaasikuks, vennale kaaslaseks. – Vt. ka veerakko¹.

veerellin vt. kõrvaa-.

veerelte/llä: -ll J-Tsv., pr. -len: -en J, imperf. -lin laulu lõõritada выводить трели, зали-

ваться (в пении); näd nii veerelteep, kõik tšüüneled ajap silmiiss näed nii lõõritab laulda, et lausa pisarad kisub silmist (välja).

veerem/ä Lu, g. -ää (päikese)loojang закат, заход солнца; ohtogoo veeremäl tulin tulin õhtu veerul (= päikeseloojangul).

veereskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. veerelda вертеться.

veerest/ää (Kõ), pr. -än, imperf. -in = veerähtää; veeresti kakku akkunalt maalõ kakk veeres aknalt maha.

veer/eško M Kõ -oško (M) -uško M vierusko (M-Ränk), g. -eškoo K -uškoo M niie plokk e. ketas (kangastelgedel) завёртка нитченки (ткацкого станка); Kõ pannaz veereškot keppiisee rippumaa, no i nõizõd lüttšimää niisiisee pannakse (niie)plokid keppide külge rippuma, noh ja hakkadki (lõimi) niitesse pistma; M niijjee paglat siottii veeruškod́d́ee päälee niiepaelad seoti (niie)ketaste külge; M niijjee veereškoᴅ niie plokid.

veeret/ellä K J -ell J-Tsv., pr. -telen K-Ahl. -teen K J, imperf. -telin J frekv. ← veerettää¹; J lahzõd veeretellä ratass lapsed veeretavad ratast; J elä veerettee vokkia ära keeruta vokiratast (vokki); J se tõi valõ sõnaizõᴅ, valõ veestid veeretteli rl. see tõi valesõnakesed (= valesõnumeid), valeteate(i)d veeretles.

veeret/tää¹ K M Kõ S Lu Li J (R-Lön. R-Eur.) vierettää P (R-Lön. L) -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än K M Kõ S Lu -en J vieretän L, imperf. -in Lu J veeretada; keerutada, ringi ajada катить, катать, крутить; K noorizo tšäüs munõi veerettämää enipään tšehtšüläᴢ noored käisid lihavõtete ajal küla keskel mune veeretamas; L on tuiska, üli tie vieretäʙ on tuisk, üle tee veeretab (lund); M vok̆kii koira veeretäb ratassa voki keps ajab ratast ringi; Lu noorõn veeretin javotšivviä noorena jahvatasin käsikivil (ajasin käsikivi ringi); ■ Lu suu vaa laulaʙ, süä murõhtaaʙ, silmäd vettä veerettäväᴅ rl. suu laulab, (aga) süda muretseb, silmad vett veeretavad; J veeretti silmed minu päälee pööras silmad minu peale.

veeret/tää²: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = võõrottaa; lahs om veeretettü nänness laps on rinnast võõrutatud.

veer/i K-Ahl. (Lu), g. -ee 1. külg, pool, äär сторона; 2. serv, veer, äär край, обочина; Lu matoõja on kattilaa ja korovaisii välil, se on tee veerel Maduoja on Kattila ja Korovaisi vahel, see on tee ääres.

vee/rissee K M (Kõ) vierissie P (L) -ressee M, pl. -risseeᴅ: viee-risseet K-Ahl. kolmekuningapäev крещение (праздник 6-го января); K veerisseenn vettä svätittämää tšäütii kolme-

kuningapäeval käidi (kirikus) vett pühitsemas; Kõ veerisseenn tehtii puissa rissi i lastii kaivoo kolmekuningapäeval tehti puudest rist ja lasti kaevu; M uuvvõssa joulussa veeresseessaa noorizo ain tölmättii uusaastast kolme-

kuningapäevani noorsugu aina vallatles; L vasuo vierissietä vastu kolmekuningapäeva, kolmekuningapäeva eelõhtul; M veerissee päivä kolmekuningapäev. – Vt. ka veerissiä, veerissiä-praaznikka, veserista.

veerisseepäivä ~ veeresseepäivä M = veerissee.

veerissi/ä K M S I -ε M I = veerissee; K veerissiänn õli tootu svätoit vettä kolmekuningapäeval oli toodud pühitsetud vett; S tšäütii talojõõ möö, laulõttii, tantsittii, garmoniaa pillittii, tšäütii veerissiäässaa käidi talusid mööda, lauldi, tantsiti, mängiti lõõtspilli, (nii) käidi (jõuludest) kolmekuningapäevani; M veerissiε praaznikkann kolmekuningapäeval.

veerissiä-praaznikka M = veerissee.

veeri/ä (K) vieriä P, pr. -ʙ: vieriʙ P, imperf. -i K vierii P veereda катиться; K tämä veerii, veerii ta veeres, veeres. – Vt. ka veerrä¹, veertä.

veerk/ko J, hrl. pl. -oᴅ J (tikand vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluva särgi käisesuul рисунок на низу рукава женской сорочки водской народной одежды).

veer/o¹ Kett. Lu Li Ra J, g. -oo Lu Li Ra J ratas колесо; Lu rattaad õltii kahõõ veerookaa, a vaŋkkurid neĺĺää veerookaa kaarikud olid kahe rattaga, aga vankrid nelja rattaga; Lu ku huuttorii meettä, siz veerot paŋkaa allõ kui üksiktallu lähete, siis pange rattad alla (= muretsege vanker); Ra saatii vanoi rattaa veeroi saadi vanu kaarikurattaid; Lu ruĺaa veero rooliratas; J plokii veero ploki ratas; J viska vokii veerolõõ nauhõt päälee pane (viska) vokirattale nöörid peale; Lu veero pulikad õltii tehtü kõvass puuss ratta kodarad olid tehtud kõvast puust; Lu veeroo värttenäᴅ ratta kodarad; Lu veeroo ooboᴅ ratta pöid; Li veeroo teltši (voki)ratta telg; Li veeroo palttõõᴅ (voki)ratta ääre(kõrgenduse)d; Ra veero jalgaᴅ voki (= vokiratta) aisad. – Vt. ka ruĺa-, vokii-. – Vt. ka veeru¹.

veer/o² K M Kõ Li J I (Ja) viero L, g. -oo Lu J I äär, serv, veer, nõlvak, voor край, опушка, склон, скат; Kõ mettsäz on suur veero metsas on suur voor; Li mantsikkaad suvataa kazvoa mäe veeroiᴢ maasikad armastavad kasvada mäeveerudel; L menet kõrkõilt vieroilt vieremεä lähed kõrgeilt nõlvakuilt (alla) veerema; I ümpärikkua on soo tšehspaikkaza on veero ümberringi on soo, keskel on voor (= lauge kõrgendik); Lu tšülä õli mäee veerol küla oli mäe veerul; J ättši veero järsk kallak. – Vt. ka alaz-, mäe-, ruĺa-. – Vt. ka veeremä, veerüᴅ.

veerottaa vt. võõrottaa.

veerotu/ᴢ J-Tsv., g. -see võõrutamine отучи- вание.

weerri vt. veri.

veer/rä¹ Kett. J (K R-Lön. M Lu) vierrä L P Po (R-Reg.) -tä Kett. -re ~ -r J-Tsv., pr. -eʙ K Lu J -iʙ L P, imperf. -i P J 1. veereda, veerelda, keerelda катиться, кружиться; L tšüüneleᴅ niku erniet silmiiss viereväᴅ pisarad veerevad silmist nagu herned; J tšivi veereb alaz mättšiä kivi veereb allamäge (= mäest alla); P õuna õunappuuss kaugaz eike viere vs. õun õunapuust kaugele ei veere; J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl. läksin kodunt kulgema, värava(i)lt veerema; L maot komann viereväᴅ (muinasjutust:) maod veerevad puntrana; L nõisivad vieremεä, tanttsimaa hakkasid keerlema, tantsima; 2. veereda, loojuda (päikese kohta) закат/ываться, -иться; J päiv veereʙ päike veereb (= läheb looja); ■ Lu tšünnee peräd veereväᴅ küünepärad (= nahaservad) narmendavad. – Vt. ka veereskõlla, veerestää, veeriä, veertä.

veer/rä² M J-Tsv. -re ~ -r J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i M J pleekida линять, по-; J goluboi kraask päivüz veerep potšt́i valkassi helesinine värv pleegib päikese käes peaaegu valgeks; M jõka sõpa võib veerrä iga riie (~ rõivas) võib pleekida; M sõpa on nii üv̆vii kraazgattu, eb veere riie on nii hästi värvitud, ei pleegi; M tämä on veerrü sõpa see on pleekinud riie; M nüd veeri nii, etti tuli suõ karva nüüd pleekis nii (ära), et muutus hundikarva (= muutus halliks); ■ J ämmää silmed om veerennü vanaema silmad on tuhmunud. – Vt. ka veežüä.

veer/tä Kett., pr. -en, imperf. -in = veeriä.

veer/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -rün, imperf. -tüzin = veertüä.

veer/tüä J-Tsv., pr. -rün, imperf. -tüzin võõrduda отвык/ать, -нуть. – Vt. ka veerahtua.

veer/u¹ Lu, g. -uu = veero¹; vokii veeru voki ratas; veeruu pulikaᴅ (voki)ratta kodarad.

veeru² K-Ahl. J-Must. (Ra), g. -uu K = veero²; Ra neitä kukkia õli paĺĺo, mäe veerus kazvasti neid lilli oli palju, mäeveerul kasvasid; J õhtoko [= õhtogo] veerula (Must. 187) õhtu veerel ~ õhtu eel.

veeräht/ää (Kett.) vierähtää (K-Al.), pr. -ääʙ Kett. vierähtäʙ K, imperf. -ii veereda катиться; deŋgad mõnikkaad meneväd maalõõ, .. i naappaa, mõnikkaad vierähtäväd nuorikõllõ parmailõõsõõtši (Al. 29) (pruudi põlle lappimisel pulmakombena:) mõned rahad lähevad (= lendavad) maha .. ka nappa (= puukaussi), mõned veerevad (laualt) mõrsjale süllegi. – Vt. ka veerestää.

veerü/ᴅ Ra J, g. -ee ~ -vee veereke, ääreke, servake край, краешек; J sõizoin seinää veerüeᴢ rl. seisin seina ääres; Ra vijjee velloo veerüveᴢ rl. viie velle veerekesel. – Vt. ka veero².

veerüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in = võõrottaa; veerüteb lass rinnõss võõrutab last rinnast.

veerü/eezä: -eᴢ ~ -eeᴢ J postp. veerekesel, kõrval, ääres у, около; J nõizin neito noorikkõinõ vijjee velloo veerüeeᴢ rl. sirgusin, neiu noorukene, viie venna veerekesel.

vees/ata: -õt J-Tsv., pr. -saan: -san J, imperf. -sõzin kaaluda взвешивать, отвешивать; veessa jaššikõᴅ, paĺĺo painõvõᴅ kaalu kastid (ära) – (kui) palju kaaluvad?

weeśe vt. vesi.

vees/sa (J-Tsv.), hrl. pl. -aᴅ: viesat K-Ahl. kaal весы; J viskaa veessoilõõ: kui paĺĺo kase kotti soolaa painõʙ viska kaalu peale: (vaatame), kui palju see kott soola kaalub; J lissää veessoilõõ vähikkõizõ, kuniz et saa rovnoissi lisa kaalu-(de)le (veel) veidi, kuni sa ei saa (= kuni saad kaalukausid) võrdseks; J veesa tsevad on rautõizõd dalisko vaskiizõᴅ kaaluketid on rauast või vasest; J veessojõ tšažgõd om vaskiizõᴅ kaalukausid on vasest; Lu veessoi giira kaalupomm.

veest/i Kett. K R-Eur. R-Lön. M Kõ Lu J viesti K-Ahl. R-Reg. viisti Lu, g. -ii M J teade, sõnum, uudis весть, новость; R vieka viesti neitzüelli [= neitsüelle], antaka anelle teätä rl. viige teade mõrsjale, andke hanele (= mõrsjale) teada; Kõ araga toob üv̆vää veestiä vai kehnoa veestiä harakas toob häid sõnumeid või halbu sõnumeid; M miä meelütän sinu [sic!] üv̆vääkaa veestiikaa ma rõõmustan sind hea uudisega; Lu nenää õtts ku tšihguʙ, siiᴢ tääʙ koolluu viistiä kui ninaots sügeleb, siis (see) ennustab surmateadet. – Vt. ka koolu-.

veežü/ä: vìežüä Po, pr. -ʙ, imperf. -zi = veerrä²; sammaliss tuõp kraaskaa, päivüüssä eb vìežü, i pesäz eb vìežü samblaist saab värvi, päikese käes (see) ei pleegi ja (ka) pestes ei pleegi.

veet/ellä Lu -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen Lu J, imperf. -telin Lu J frekv. ← veettää; J no(h), pajat, kui veetteed aika noh, räägi, kuidas (sa) aega veedad; J tuõ meile hämärikkoa veetteemä tule meile videvikku veetma; Lu ep taho mittää tehä, ain veetteep päiviä (ta) ei taha midagi teha, aina viidab aega (päevi); J mee tüh́e, elä veettee aika mine tööle, ära viida aega.

veetrenn/oi J-Tsv., g. -oizõ ~ -oi J kergemeelne, tuisupäine ветренный, легкомысленный; mokom veetrennoi tämä kazvoptši: kuinit tämäss volia et saa niisuguse tuisupeana ta kasvabki: kuidagi temast jagu ei saa; veetrennoi tüttö ep peltšä rahva juttua kergemeelne tüdruk ei karda rahva juttu.

veettelik/ko J-Tsv., g. -oo J aeglane, pikatoimeline медлительный.

veettelü/ᴢ: -s J-Must., g. -hsee ahvatlus, kiusatus, võrgutus соблазн, искушение. – Vt. ka veiotuᴢ.

veet/to M Li J-Tsv., g. -oo J (aja)kulu, (aja)viitmine (пустая) трата (времени); J vakall vett kanta om va aiga veetto korviga vett kanda on vaid ajakulu; Li taaz jo tuli aigaa veetto. pajatõʙ, mitä eb õõ tarviᴢ, veetäb vaan aikaa juba jälle tuli ajaviitmine. Räägib, mida pole tarvis, viidab ainult aega. – Vt. ka aigaa-.

veet/tää Kett. Ja-Len. Lu Li (K-Ahl.) viettεä L (P) -tä J-Tsv., pr. -än Lu Li J -en Lu J, imperf. -in Lu J (aega) veeta, (aega) viita пров/одить, -ести (время); тратить (время); Lu miä oma eloo veetin turhaa, en saanu enele enku muilõ mittä üvvä ma elasin (veetsin) oma elu asjatult, ei saanud enesele ega muile (= teistele) midagi head; L viimeine üö kassapεänä viettεä viimane öö (enne pulmi) palmikpeana (= tütarlapsena) veeta; Lu lahzõõkaa saab aikaa veettää pellaamizõõkaa, bobijõõkaa lapsega saab aega veeta mängimisega, mänguasjadega; J praaznika veetimm õikõ veśolõssi püha veetsime väga lõbusalt; Lu miε veettäizin tširjaakaa aikaa, ail lukkõizin, en näe lukkaa ma veedaksin raamatuga aega, aina loeksin, (aga) ei näe lugeda; J tuõp talvi, nõizõmm pittšiit üit veettemä tuleb talv, hakkame pikki öid veetma; Lu elä turha veetä aika ära asjata viida aega; Lu kase tüü on aigaa veettemin, kui kaugaa nii müü teemme, ain ilma tolkkua see töö on ajaviitmine, kui kaua me ka ei tee, ikka pole sellest tolku. – Vt. ka veetellä.

vee-tõkkumiin: vie-tõkkumiin P = vesitokkuminõ.

veetävik/ko Lu Ra vietävikko P veetevikko Ra, g. -oo mõrsja невеста; Lu veetävikko issui tšehspaikkaᴢ, kihlolliin mõrsja istus keskel, kihlatud mõrsja.

vee-vetäj/ä: -õ J-Tsv. veevedaja водовоз.

weggewa ~ weggawa vt. vätševä.

veh/a K-Ahl. Lu J-Tsv., g. -aa Lu J 1. tooder, meremärk, murd. vehkal бакен, буй, шестовая веха; Lu veha se on joomõl, matalikkoiᴢ tooder, see on joomel (= leetseljakute vahelisel laevateel), madalikel; J elä ävit vehoi silmiiss, siiz ed öhzü teelt ära kaota meremärke silmist, siis (sa) ei eksi teelt; Lu neit on viis vehhaa toodreid on viis; Lu itä veha, se on mussa, keppi on valkaa i mussa idatooder (= madalikust idapoolne meremärk), see on must, ritv on valge ja must (= valge- ja mustavöödiline); Lu läns veha, kase on kauniᴢ, keppi on valkaa i kauniᴢ läänetooder, see on punane, ritv on valge ja punane (= valge- ja punasevöödiline); Lu pohja veha, kase on mussa, keppi on kauniᴢ põhjapoolne tooder, see on must, ritv on punane; Lu lounad veha, se on mussa, keppi on valkaa lõunatooder, see on must, ritv on valge; Lu rissi veha, need õllaa kaunõõᴅ, keppi on tširjevä, kauniz i valkaa risttooder, need (= ristpulgad) on punased, ritv on kirju, punane ja valge (= punase- ja valgevöödiline); 2. teetähis, -märk, -viit дорожная веха; J lazz jäĺĺet kõhti nät selle vehalõ sõida (lase jäljed) otse vaat selle teetähise suunas; Lu paan õhzad vehassi panen oksad teetähiseks. – Vt. ka itä-, lõunad-, läns-, põhja-, rissi-.

vehkaroho I = võhka; siğgaa roho on vehkaroho, tämä kazvaʙ auttšigõõ rannaza, kuza vajop kõittši seavõhk on soovõhk, see kasvab maakeoja kaldal, kus kõik vajub.

veh/ko I, g. -goo = võhka; bolottaza kazvab mokoma roho, se on vehko, sik̆koo süüttääɢ soos kasvab niisugune rohi, see on soovõhk, (sellega saab) sigu sööta.

veh/nä K-Sj. Lu Ra J (Li) -na Lu Ra -n Lu-Vilb., g. -nää Lu Ra -naa Ra nisu пшеница; J viljäd õllaa: õzra, kagra, ruiᴢ, vehnä, suvikaᴢ viljad on: oder, kaer, rukis, nisu, suvirukis; Lu kehno tulo vehnal nisul on kehv saak; Lu algõttii vehnää tappaa hakati nisu peksma; Ra ennee vehnää bõllu ennemalt nisu polnud (= ei kasvatatud).

vehnäsalvo (K) nisusalv закром (для пшеницы); issu izä [= izää?] rattiila, veĺĺee vehnäsalvoo päälä (Salm.1 772) rl. (neiu) istus isa aidas, venna nisusalve peal.

vehot/taa Ra, pr. -an, imperf. -in teed tähistada (okstega) ставить, по- дорожные вехи (из веток); tee vehotattii, ku tšäütii talvinootall tee tähistati (kuuseokstega), kui käidi talvenoodal.

wehra vt. väärä¹.

veh/si vdjL K-Ahl. U M Kõ Li J (Kett.), g. -ee M -zii (J-Tsv.) lõngaviht, viipsitud lõng моток, намотка; J sillõ annõ vehsi tšättee, ni siä kõik kaarot puutossõõᴅ sulle anna lõngaviht kätte, siis sa ajad kõik pasmad sassi; M vehet tehäz vehzippuulla lõngavihid tehakse haspliga; Kõ tšerijalgad õltii mokomaᴅ, siz lavvad õltii, vehsi pannas kannii päälee kerilaudade jalad olid niisugused, siis olid (keri)lauad, viipsitud lõng pannakse nende peale; M vehsi on tšümmee kaartoa, jõka kaaroz on kuuštšümmettä niittiä lõngaviht on kümme pasmast, igas pasmas on kuuskümmend lõnga; M vehessä läheb ühsi seinä, nellä metraa kaŋgassa lõngavihist tuleb üks (kanga)sein, (niisiis) neli meetrit kangast. – Vt. ka lõŋka-.

vehsip/uu M Lu I -puu vdjL I (M) viipsipuu, viipsik, haspel мотовило, мотушка, ворот, моталка; M niitid vehsipuulla vehsiäᴢ lõngad viipsitakse viipsipuuga vihtideks. – Vt. ka vehzippuu, viipsipuu.

wehsis Kr vähk рак.

veh/siä P M Kõ S J (vdjL U) -siäɢ I, pr. -zin U M Kõ J, imperf. -sizin M J viipsida, haspeldada, (lõnga) hasplile ajada мотать; M kõik tšedrättii, siz vehsiäz vehsipuulõ (kui) kõik (on) kedratud, siis viipsitakse (aetakse lõng) viipsipuule (vihti); S õltii vehzippuuᴅ, vehzittii olid viipsipuud, viipsiti (lõng vihtideks); ■ J hülkä pelamõss, a too võtam vehzin pleetill seltšää müü jäta hullamine, muidu võtan annan piitsaga mööda selga. – Vt. ka viipsiä.

vehzip/puu vdjL Kett. M S (U Kõ) -uu M J = vehsipuu; J tšedrettü lõŋk vehzitä vehzipuu pääle kedratud lõng viipsitakse viipsipuu peale; M vehet tehäz vehzippuulla lõngavihid tehakse haspliga.

vehukkõi/n (K-Al.), g. -zõõ K lõngavihike моточек; pannas podmogaata; tšen paab kaŋkaa õtsaa, tšen paab sitsaa(ta), tšen niittiä vehukkõizõõ, lõŋkaa, sukkõita, povonikkoita, tšiuttoi (Al. 58) (pruudile) pannakse kingitusi; kes paneb (linase) kangatüki, kes paneb sitsi, kes vihikese niiti, lõnga, sukki, tanusid, särke.

veijjä vt. viijjä.

veik/ko J Веико Pal.1, g. -oo J vennas, velleke братец; J õlõ nii üvä, veikko ole nii hea, vennas; J oi veikkon õpõta minnua lävittämää oi, mu velleke, õpeta mind pilli mängima!

veiotu/ᴢ: -s J-Must., g. -hsõõ = veettelüᴢ.

weisti Kr (kari)loomad скот.

veit/ellä L P Lu Li Ra -ell J-Tsv. (Ku), pr. -telen: -teen Lu Li J-Tsv. -telen Ku, imperf. -telin Li J-Tsv. frekv. vedada (korduvalt ühest kohast teise), liikuda (edasi-tagasi) (пере)носить, (пере)нести, возить, везти; Lu lahzõl õli kõvassi meno, emä veitelli tšäezä laps oli väga haige, ema kandis (teda) kätel; L harkkolaz õli suur tεätäjä, toožõ medd́e tšülεäsie veiteltii, läsivii müö veiteltii Harkkolas oli suur (küla)tark, ka meie külla toodi (teda), viidi ühe haige juurest teise juurde; J haltiaz veitteli däädiä metsiit müü haldjas vedas onu mööda metsi; Ku sis hän duumaz ettᴀ̈ miä ainᴀ herroitᴀ veittelen siis ta (= voorimees) mõtles, et ma vean (= sõidutan) aina härrasid; Li aarto õli paikallin, harkkia veiteltii sard oli paikne, (vilja)redelit veeti ühest kohast teise; Li harkkia piäb veitellä, kuza on ärüᴅ (vilja)redelit tuleb vedada (sinna), kus on ristikhein; J elä veittee sõrmõka lauta müü ära vea sõrmega mööda lauda; Lu raŋkk on tšävvä, jeeli jalkoi veitteen raske on käia, vaevu vean jalgu (järele); ■ Lu veitteeʙ tätä nenässä, tahob nagraa veab teda ninapidi, tahab narrida; Lu tämä jalkoi veitteeb peräss ta veab jalgu järele; Lu nii kõvassi sitä tahon läpi suu veitellä nii väga on selle järele isu; Ra sell em mahz mittää pajattaa, see nii tšeelikko, veitteeb juttuja etees-takaaᴢ sellele ei maksa midagi rääkida, see on nii(sugune) keelekandja, kannab jutte edasi-tagasi. – Vt. ka veittää, vetää, väitellä, väittää.

veit/erä K-Ahl. J -er J-Tsv. -ärä P -äre Kõ, g. -erää J 1. väle, nobe, kärme, vilgas; osav быстрый, бойкий, проворный, юркий; ловкий, способный; Kõ õlin veitäre, jõkaasõõ paikkaa jõutuzin olin kärme, jõudsin igasse paika (= igale poole, iga tööd tegema); P nätšiväd nämä jänessä i tšüsüväᴅ: siä õlõt pieni, siä õlõd veitärä. õlõ siä nii üvä .. mene siä ońt́jaa tšülää nad nägid jänest ja paluvad (teda): sa oled väike, sa oled väle. Ole sa nii hea .. mine sa Ontja külasse; J veiter meeᴢ osav (~ väle) mees; 2. J julge смелый; ■ J veiter sõna tabav sõna (= nali). – Vt. ka võsa¹.

veiterü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J väledus; osavus, leidlikkus бойкость; ловкость, находчивость.

veittsɪ Ku, g. -sii nuga нож; veittsɪ ko tokuʙ, siz meezrahvas tuaʙ kui nuga kukub (maha), siis meesterahvas tuleb. – Vt. ka puukko-.

veit/tää K L P Ko Kõ Lu Li J-Must. J-Tsv. Вéйтта K-reg.2 Pal.2, pr. -eʙ Li -äʙ L Lu, imperf. -ti L Lu 1. vedada (metsa, palke, heina jm.) возить, везти (лес, брёвна, сено и пр.); K veittääss mettsää veetakse metsa; Lu talvõl mettsää leikattii i veitettii jõgõõ ääree talvel lõigati metsa ja veeti jõe äärde; P siz veitettii tševääll kapusaa maalõ siis veeti (sõnnik) kevadel kapsamaale; Lu ku irsii nõizõd veittämää, siz on ühs pakko lait́jool, tõin takatšelkoll kui palke hakkad vedama, siis on üks palgipakk reel, teine palgikelgul; Lu meri-nattaa veitetää sarkoillõõ meremuda veetakse põldudele; 2. vedada, lohistada волочить, тянуть; L var-nikkõa veitäb maata müö veab käterätikut mööda põrandat; 3. vedada, tirida, tõmmata; (joont) tõmmata возить, везти, тянуть; провести (черту); L veitti tämεä tanttsimaa vedas ta tantsima; Lu seilid veittäväᴅ purjed võtavad tuult (= veavad laeva edasi); Lu eessä saab veittää, tõmmõtõ eest saab vedada, tõmmata; J sie veitä sitä sa vea, tõmba seda; J kaze kripsuu veitid vähäize kossa selle joone tõmbasid (sa) natuke viltu; J saha veitep kossaa saag veab viltu; 4. vedada, tõmbuda (värvi muutuse kohta) менять цвет; J musassi, sinizessi veiteʙ (värv) veab mustaks, siniseks; Ku veit́t́si musass tõmbus mustaks; ■ J õmiz juttuikaa veited va minua dosadaa oma juttudega teed mulle vaid meelepaha; J inimin eläb nii, kui õnni veiteʙ inimene elab nii, kuidas õnn veab; Lu šuutka veittää nalja teha; Li truba üvässi veiteʙ korsten tõmbab hästi; J kats ku veiten pleetill seltšää, siiz ed nõiz irnuma vaat kui tõmban (~ äigan) piitsaga (mööda) selga, siis (sa) ei hirnu (= ei naera) enam; Lu tšäüʙ, jalkoja peräz veitäʙ käib, veab jalgu järele; Lu tšen ep kestä paikal, kehnoss entä veitäʙ, se on guĺaššoi kes ei püsi paigal, peab end halvasti üleval, see on laaberdaja. – Vt. ka veitellä, vetää, väitellä, väittää.

veiv/i Ra, g. -ii vänt (vokil) ручка, рукоятка (у прялки); harakaa veivi vokikepsu vänt.

vekkeri vt. bekkeri.

veksel/i J-Tsv., g. -ii J veksel вексель; vekseliä antõma, tširjuttõma vekslit andma, kirjutama; vekseliä lunassõma ~ vekseliä müü mahsõma vekslit lunastama; vekselii võlk veksli võlg.

vekš/a I-Len., g. -aa orav белка, диал. векша; med́d́je metsizä on: karu, susi, repo, vekša (Len. 286) meie metsades on: karu, hunt, rebane, orav.

veĺd́i vt. velli¹, velli².

welga Kr välja вон (наружу), на двор, на улицу.

welge ~ welgi vt. velli¹.

veĺi·ik/ko Ku, g. -oo suur великий; šveedaa voisk meni pakkoo, kons petra veĺi·ikko sot́śiᴢ Rootsi vägi läks pakku, kui Peeter Suur sõdis.

velikana vt. vilikana.

velikul/ta: -t J-Tsv. veli kuld, veli kullake золотой братец; золотце; assiä, velikult, mikä siä õõt herkk. ved edõõ glaziin, jod rikkauᴅ oh sina, veli kullake (kulla vend), kui hell sa oled! (Sa) ei ole ju klaasist, et lähed katki.

velit́š́ait/taa (Kõ-Len.), pr. -an Kõ, imperf. -in = velitšöitä; laga mainin marjattain, velit́š́aitan velvüttäin (Len. 225) rl. (peigmehele lauldakse:) las ma meenutan oma kallikest (marjakest), ülistan oma vellekest.

velitšoit/taa (M-Set.), pr. -an, imperf. -in isanime järgi kutsuda, isanimega nimetada величать (по батюшке); tätä neistii [= nõistii] velitšoittamaa kirjanoff (Set. 14) teda hakati isanime järgi kutsuma Kirjanoff(iks).

velitšöi/tä (Kõ), pr. -dän Kõ, imperf. -din kiita, ülistada расхваливать, величать, возвеличивать; velitšöidän marjuttani (~ marjuttain) rl. ülistan oma kallimat. – Vt. ka velitšaittaa.

veĺje vt. velli¹.

veljüᴅ vt. velvüᴅ.

velle, veĺĺe vt. velli¹.

veĺĺekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J velleke братец, братик. – Vt. ka vello, velvüᴅ.

vellennaa M = veĺĺennain.

veĺĺennain Lu vennanaine жена брата, не-вестка.

velle/ᴢ P J (K M Kõ Lu Li Ra) veĺĺeᴢ (Li Ra J) -s K-Ahl. -eᴢ (P), hrl. pl. -hseᴅ ~ -χseᴅ P -sseᴅ M veĺĺes/seᴅ Li Ra -eᴅ J-Tsv. vend, vennas; pl. vennad, vennaksed брат; братья; K seitsee lassa meit õli, vijjee vellessee, kahõõ sõsarussõõ seitse last meid oli, viis venda, kaks õde; J i mentii kanetši kahs veĺĺess, a kõlmõtt ep tahottu lassõ ja läksid needki kaks venda (kodunt välja), aga kolmandat ei tahetud lasta; J nellää vellesee ühee šĺääpinalla. lauta mõist. neli venda ühe kübara all? – Laud; Ra mill on paĺĺo vellessiä i sisarussii mul on palju vendi ja õdesid (vennakseid ja õekseid); J veĺĺesed menti eri de kõig jagõtti poolõssi vennad läksid (suurperest) lahku ja kõik (= kogu vara) jagati pooleks; Ra veĺĺessije naizõd õllaa tšälüsseᴅ vennaste naised on käliksed; M vellessii lahzõᴅ vennaste lapsed. – Vt. ka rissi-, sark-.

vel/li¹ Kett. vdjL K R-Eur. L P M Kõ Po Lu Li J (R-Reg.) -ĺi K-Ahl. veĺĺi K P M J (R-Eur. R-Lön. Kõ Ra) -le Lu Ra J veĺĺe K Lu J (Ra) veĺĺ J-Tsv. -i Lu veĺje Lu -d́i vdjI I Ko Kl veĺd́i Kett. Kõ I welge ~ welgi Kr Вълли Tum. Вэлли Pal.1 Вэ́лли K-reg.2, g. -lee ~ veĺĺee K Lu vellää [sic!] J veĺĺää [sic!] J-Tsv. -jee Lu veĺjee Lu veĺjää [sic!] Lu veĺd́ee I vend брат; Ra nellä sisarta ja velli, kõik on jo kooltu neli õde ja vend, kõik on juba surnud; P vellelie õli jo seitsetõ·ššõmõd vuotta vend oli juba seitsmeteistkümneaastane; Po vellet sõas tapõttii vennad tapeti sõjas; I avitaɢ millõõ jäätühsiä, sõsaria i veld́iä süüttääɢ, pikkaraisia aita mul ülejäänuid, õdesid ja vendi, toita, pisikesi; P kahs velliä kahõs puolõõ tietä i tõin tõiss eväd näe. se on silmäᴅ mõist. kaks venda (on) kahel pool teed, ja teineteist ei näe? – See (= need) on silmad; K sõzar tuõb vellelie, a velli kõrjuuʙ. mikä se on. üö da päivä mõist. õde tuleb venna juurde, aga vend läheb peitu. Mis see on? – Öö ja päev; J meni velleni virroo rl. läks mu vend Eestimaale; Li mehee velli naizõlõ on tšütü mehe vend on naisele küdi; L kahõõ vellie vennad kahekesi; Lu noorõp veĺje noorem vend; J tšehsimein veĺĺe keskmine vend; Lu tõizõõ põlvõõ velle ~ M dvojurodnoi velli nõbu (= onu- v. tädipoeg); J veĺĺen nain vennanaine. – Vt. ka rissi-, sark-. – Vt. ka veikko, velleᴢ, vello, vellä, velvo, velvüᴅ, vevve.

vel/li² L -d́i ~ veĺd́i I, g. -lii: -d́ii ~ veĺd́ii I = velli¹; L vellid juttyõvaᴅ vennad ütlevad; I veld́i õli nad́d́iunnuɢ vend oli abiellunud; I veld́ii nainõ on mińd́a venna naine on m.; I miä siinä veĺd́ii õvvõõ tüvenä laŋkõjõõ ii hävitii kõittš ma seal venna siseõue kõrval kukkusin (maha) ja kaotasin teadvuse (kaotasin kõik); I minnua hot́ i särkiziväᴅ täm̆mää kane veld́id da sõsarõd da isä aga mind kas või lõidki tema vennad ja õed ja isa; I i menivät kane kahsi veld́iä ja läksid need kaks venda.

vell/i³ Ränk Lu Li J I veĺĺi (Lu J I), g. -ii I J kört, vedel puder, püree жидкая каша, кашица; Lu rooppa on jämmiä, a velli on vetelä puder on paks, aga kört on vedel; Li rooppa teh́h́ää suurimassa, a velli teh́h́ää javossa putru tehakse tangu(de)st, aga körti tehakse jahust; I tšihutattii rüüᴢ velliä keedeti rukkijahukörti; J süü maamum velliä koortõkaa söö kartuli-

körti hapukoorega; I miä segot̆taa õunaa veĺĺia ma segan kartulikörti; J javoo velliä tehtii tehti jahukörti. – Vt. ka javo-, maamuna-, manna-, muna-, rüüz-, soukko-.

velli/ne K-Al., g. -zee = vello; murrap tulla mussa pilvi, ajap tulla üvä oponõ. viipüzit med́d́ee velline (Al. 51) rl. (mõrsjat võtma tulles lauldakse:) murrab tulla (tõuseb kiiresti) tume (must) pilv, kihutab tulla hea hobune. Viibisid (= jäid hiljaks), meie vennake (= peigmees).

vell/o Lu Ra J Ku, g. -oo Lu Ra J 1. vend; vennake брат; братик, братец; J vello se sõttaa meŋkoo rl. vend, see sõtta mingu; J kattsozin velloo karjoi rl. hoidsin venna karju; J vijjee velloo veerüeeᴢ, kuuvvõõ velloo kukkazõnn rl. (elasin) viie venna kõrval, kuue venna lillekesena; J a velloz linnuu liidgad jõi rl. aga su vend jõi linnu liigud; J tšüzün laivassõ õmmaa, veneessä velloa rl. küsin laevast oma, paadist (oma) vennakest; Ra tširvez vellolõ tšäeze rl. kirves (on) vennakesel käes; Ra oĺojaani vellojaani rl. mu Oljoke, mu vennake; J see on minuu vello see on minu vend; Lu äijää vello äia vend; vanaisa vend; 2. fig. vennake, peiuke, peigmeheke (peigmeest tähistav metafoor rahvalauludes) братик, братец (метафорическое название жениха в свадебных песнях); J selless viipü med́d́e vello rl. sellepärast viibis (= jäi hiljaks) meie peiuke. – Vt. ka rissi-. – Vt. ka veĺĺekkõin, velleᴢ, velline, velvo, velvü, velvüᴅ, vevve.

vell/ä J veĺĺä J-Must., g. -ää J = velli¹; sõtamees meni tšüsüsi näile ööhzi, võtõttii vassaa veĺĺät i minjät (Must. 147) soldat läks palus (end) nende juurde ööseks (lasta), vennad ja vennanaised võtsid (ta) vastu; miä õõntši ted́je veĺĺä (Must. 148) ma olengi teie vend; tšenee lõõkku. vellää tehtü rl. kelle kiik? Venna tehtud.

vellüᴅ, veĺĺüüᴅ vt. velvüᴅ.

velossipeed/a Li, g. -aa jalgratas велосипед.

veluttaa (Li): ku velutit süämessä, siiz annõttii saarnapuu tõrva mõni kapli kui seest valutas [?], siis anti mõni tilk saarepuutõrva.

velv/o M, g. -oo vend, vennake брат; братик, братец; med́d́e velvo nii on puhaᴢ rl. meie vennake on nii puhas. – Vt. ka vello.

velv/ü [?] (J-Must.), g. -üü = velli¹; nätši tämä kahsi muuta velvüä: jaako tsebedeivitsi i tämä veĺĺä iivani (Must. 155) nägi ta kaht teist (muud) venda: Jaako Ts. ja tema venda Iivanit.

vel/vüᴅ M Kõ Ra J (K) -vüt K-Ahl. R-Eur. R-Reg. -vüd R-Reg. -lüᴅ ~ veĺĺüüᴅ (K-Salm.1) -jüᴅ (R-Eur.), g. -vüü ~ -vüe 1. vennake, velleke братик, братец; Kõ lõõri, lõõri, velvüeni rl. lõõri, lõõri, mu vennake; R tšülve tšülve velvüeni .. kassiu üvä kalani (Reg. 10) rl. vihtle, vihtle, mu vennake .. pese (kasi ennast), mu hea kala; Kõ laa miε maimin velvüttäni rl. las ma mainin (= meenutan) oma vennakest; R vet emmä tää velvüttäni onko maalla vai merellä (Eur. 35) rl. me ju ei tea mu vennake(se)st, kas (ta) on maal või merel; J seppüeni velvüeni rl. mu sepake, mu veljeke; R vaata, vaata, velvüeni, .. elä võta esimäissä, elä võta takumaissa (Eur. 3) rl. vaata, vaata, mu vennake, .. ära võta (mõrsjaks) esimest, ära võta tagumist; 2. fig. vennake, peiuke (peigmeest tähistav metafoor rahvalauludes) братик, братец, жених (метафорическое название жениха в народных песнях); K kui süntüsi süämüeni, ainia velvüt annettie (Ahl. 93) rl. kui sündis mu südameke, ainus peiuke anti; Ra velvüd on ženiχa v. on peigmees; R kaukaa on tullu kalani silläi viipü velvüeni kaugassu üvä kalani (Eur. 42) rl. kaugelt on tulnud mu kala (peiu), seepärast hilines ka mu peiuke, jäi kauaks mu hea kala; R sirka merezä ruoko velvüd vielle sirkaapi (Reg. 10) rl. sihvakas (on) meres pilliroog, peiuke veel sihvakam. – Vt. ka vello.

venaa vt. venää.

venak/ko¹ K-Ahl., g. -oo venelanna русская (по национальности).

venak/ko² Ränk, g. -oo (värviliste paberrosettide ja kanasulgedega ehitud endisaegne ainult mõrsjate ja pruutneitsite) pärg (старинный венок невесты и подружек). – Vt. ka veŋkka.

venalain vt. venäläin.

venamaa Lu Venemaa Россия; perrää sõaa õlimma venamaaᴢ pärast sõda olime Venemaal.

ven/e K M Kõ S Lu Li J Ku (R-Reg.) -eh vdjI (K-Set.) -eᴢ [?] (Kett. M Kõ S Ja) Ве́негь Pal.2 Вэнесь Pal.2 Вэ́несъ Ii-reg.1, g. -ee M J ven̆nee M vennee K Lu J -ne Lu -e J, part. -ehtä [sic!] K-Ahl. K-Set. -estä [sic!] Kett. M Kõ S Ja paat, vene лодка, чёлн; M isuttii ven̆nee i üli mer̆ree tultii istuti paati ja tuldi üle mere; Lu perevõššikka veeb vättšiä venneekaa üli jõgõõ ülevedaja viib rahvast paadiga üle jõe; Li ennepi õltii tülppie ahtõriõõkaa venneeᴅ, a sis perrä terävie neniiŋkaa i terävie ahtõriõõkaa ennemalt olid nüride ahtritega paadid, aga siis pärast teravate ninade ja teravate ahtritega; Lu õli rant-venneit, meri-venneit i jõki-venneit oli ranna-, mere- ja jõepaate; Lu venettä sovvõtaa airojõõkaa paati sõutakse aerudega; Lu suurõd venneed on ruĺaakaa suured paadid on rooliga; Lu vene piεb laijõttaa paadile tuleb küljelauad paigaldada; Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks kummuli, kiil tuli pealepoole; Lu ko tuuli on, vesi-ämmä viskaab vennee ümperi kui on tuul, (siis) veehaldjas viskab paadi ümber; Li miä en õõ õllu ümper venneite eŋku alussiitõ ma pole olnud meremees (ma ei tunne paate ega laevu); Lu šatkoi vene, tšiiree meeʙ ümperi kipakas (kõikuv) paat läheb kergesti (ruttu) ümber; Li zakola veneᴅ tõkkepüünistega paadid; Lu pošti venneeᴅ seilattii lidnassa lidnaa postipaadid purjetasid linnast linna; Lu kahsmaštinõ vene kahemastiline paat; Lu vennee seili paadi puri; Lu vennee nukka paadi ots (nina või ahter); Lu siεll on blokki venne taaliᴢ seal paadi talis on plokk; J venee nenä paadi nina; J venee pulikk paadi tull; J vene bortt oŋ karraka ravvõtõttu paadi parras on plekiga üle löödud (rautatud); J vene pristõni paadisadam; Lu vennejee seisoma-paikka lauter, paadisadam; Lu vennee maasteri paadimeister. – Vt. ka airo-, aluz-, api-, artteli-, jõki-, kalamehii-, lootto-, meree-, meri-, nootta-, oitu-, ortošši-, pošti-, rant-, seili-. – Vt. ka venoinõ.

veneekaari J-Must. paadikaar свод лодки.

veneekili paadikiil, -andur киль лодки.

veneeperä J-Must. paadipära корма лодки.

venee-taali: vennee-taali Lu paaditali (liitplokk paatide tõstmiseks) шлюпочные тали.

veneläin vt. venäläin.

venesammõla Lu Li paadi triivsammal (sammal paadi küljelauavahede tihtimiseks мох для конопачения лодки).

veŋgr/i M, g. -ii ungarlane венгр.

weni Kr = vene.

veŋk/ka L I -a ~ viŋkka I, g. -aa I pärg, vanik венок; L kõikkiill tüttärill õltii veŋkat pεäzä kõigil tüdrukuil olid pärjad peas; I noorikõll õlivat podruškaᴅ, viŋkat pääzä bumagass tehtü pruudil olid pruutneitsid, pärjad peas, paberist tehtud; L tehtii tüttäret suurõd veŋkat keppii pεälie tüdrukud tegid (ja panid) suured pärjad keppide otsa; I maameetla, näissä veŋkkoja tehäss i akkunaa väl̆lii pannass karukold, nendest tehakse vanikuid ja pannakse akna vahele. – Vt. ka venakko², venokka, ventka.

veŋkulai/n P, g. -zõõ Venküla elanik житель деревни Вейно; veŋkulaizõᴅ sõimaavat kallivierie nõmii grõbaa varkaaᴅ Venküla elanikud sõimavad Kallivere omi (= rahvast) seene-

vargaiks.

venn/a Lu, g. -aa = venne; puuss, puu koorõssa teh́h́ää sitä, vennaa, niini puu koorõssa. a vennassa teh́h́ää kulije ja rogoškojõ puust, puukoorest tehakse seda, niint, pärnapuu koorest. Aga niinest tehakse kotte ja roguskeid.

ven̆naa vt. venää.

vennai vt. venäi¹.

venn/e K-Ahl. Ra J-Tsv. -ä M-Vilb. Lu (Ra), g. -ee: -ää J niinekiud лубяное волокно; J haapa ja niini puussa tšizgottii vennää haava- ja niinepuust kisti niint; Ra tšizgottii niinessä koori. pantii vettee likkoomaa. ligotõttii, ligotõttii nii kaugaa, kunnis koori lähs eri. siiz jäi se venne kisti pärnapuust koor. Pandi vette ligunema. Leotati, leotati nii kaua, kuni koor läks lahti (= eraldus). Siis jäi(gi) see niin; Ra sis virutti i aijõlla kuivõtti, sis tuli venne siis loputas ja kuivatas aia otsas, siis tuli niin; Ra venness tetši rihmaa niinest tegi nööri. – Vt. ka venna.

vennua vt. venüä.

vennäi vt. venäi¹.

ven̆nää, vennää vt. venää.

ven̆nüä vt. venüä.

venoi/nõ J, g. -zõõ paadike, veneke лодка, лодочка; vello venoizõõ seppä rl. vend vene-kese sepp (= paadimeister). – Vt. ka vene.

venok/ka Po Lu, g. -aa Po = veŋkka; Po venokat pääz nùorikoll i podruškoill pärjad peas pruudil ja pruutneitsitel. – Vt. ka rauta-.

ven/ta Lu Li, g. -naa Li pööre (loovimisel), murd. vänd поворот (при лавировании); Li alusõõkaa seilaaᴅ, tuuli on vassaa. piäb loovia, tehä venta (kui) purjelaevaga seilad, (ja) tuul on vastu. (Siis) tuleb loovida, teha pööre; Lu lehmä venta on tuulõõ mukkaa vääntemine, loovimizõõ aikana teχ́ χ́ ää lehmä venta suurõll lainõll, müütää lainõtta lehmavänd on pärituult pööramine, loovimise ajal tehakse lehmavänd suure lainega, mööda lainet. – Vt. ka lehmä-.

ventk/a J-Must., g. -aa = veŋkka.

vent/sata L P M Kõ (K-Ahl. K-Al. J) -sataɢ (I), pr. -tsaan K M Kõ, imperf. -tsazin 1. laulatada венчать; L pappi venttsaᴢ papp laulatas; M eellä ni ventsattii, a nüd bõõ jo, tširjottaaz nüd vaitõ enne, siis laulatati, aga nüüd (seda) ei ole juba (enam), nüüd ainult kirjutatakse (= registreeritakse abielu); Kõ pühäzä pappi eb ventsannu paastu ajal papp ei laulatanud; 2. pühitseda, pühendada освящать, посвящать; P tšerikko on ventsattu maarjaa nimell kirik on pühitsetud Maarja nimele; ■ M ventsattu pää, paĺĺaa pääkaa ep kõlvannu tšävvä abielunaine (laulatatud pea), palja peaga ei kõlvanud käia.

vent/tsa¹ K L M S Po Lu I (P) -tsä (K-Ahl.) -ts J-Tsv., g. -saa P S J I 1. laulatus венчание; L ženiχa i nuorikkõ vijjäss venttsaa peigmees ja pruut viiakse laulatusele; J ehitetä, niku noorikka ventsõlõõ ehitakse, nagu pruuti laulatusele (viimiseks); M ku tuli noorikkõ ventsassa, nii jo tällee järkeä rissimä pani povonikaa päh̆hee kui noorik tuli laulatuselt, siis juba pani talle ristiema otsekohe tanu pähe; S noorõt tullaz ventsassa noorpaar tuleb laulatuselt; I eel venttsaa enne laulatust; Lu esimein kõrt õlin venttsaza, mahzin seitsee rubĺaa papilõõ (kui) esimene kord olin laulatusel, maksin papile seitse rubla; 2. laulatuskroon венец (при венчании); Po piεp pittää venttsoja pää pääll peab laulatuskroone pea kohal hoidma; Lu družgat tšäütii pitämäzä venttsoja peiupoisid käisid laulatuskroone (pruudi ja peigmehe pea kohal) hoidmas; J ku vihitä, siiz noorikõllõ ja ženihõllõ panna ventsõt pähää kui laulatatakse, siis pannakse pruudile ja peigmehele laulatuskroonid pähe; P maimi papii sõnoi ventsaa alla mitä lugõttii meenuta preestri sõnu, mis (sulle) laulatuskrooni all loeti. – Vt. ka õpõa-.

vent/tsa² Lu Li I (Ränk J), g. -saa Lu Li I palgikord (majal, ehitisel) венец, слой балок (балочных построек); Lu pooltõiss lautaa venttsaa pantii pandi (paigale) poolteist (looma)-lauda palgikorda; Li alumõin venttsa alumine palgikord. – Vt. ka ülä-.

venttsa-obraaza L laulatusikoon (pruudil ja peigmehel laulatuse ajal kaasasolev pühapilt) венчальный образ, венчальная икона; pannass venttsa-obraazat pεä kõhtaa lautoi pεälie (kodus) pannakse laulatusikoonid pea kohale riiulile.

venttsasarafana (K-Al.) laulatussarafan венчальный, подвенечный сарафан; kahstõššõmatta arššinaa sitsaa, valkõaa-tširjavaata venttsasarafanassi da kamalikassi (Al. 17) (oli vaja) kaksteist arssinat sitsi, valgekirjut, laulatussarafaniks ja jakiks.

venttsasõpa L Po venttsa-sõpa K laulatusrõivas венчальная одежда, одежда для венчания; L nuorikkõ õli jo sõvõtõttu venttsasõpõisyõ pruut oli juba riietatud laulatusrõivaisse; Po naizõd ain od́d́õttii venttsasõvaᴅ naised aina säilitasid (hoidsid alles oma) laulatusrõiva(i)d; K pokoinikallõõ pantii venttsa-sõvaᴅ surnule pandi laulatusrõivad selga.

venttsatšellä L laulatuskell, fig. laulatuskellahelin венчальный бой часов; tšelle kuuluvad venttsatšelläᴅ, se sill vuotta naimaa nõõʙ (uusaastaennustus:) kellele kuulduvad laulatuskellad, see abiellub sel aastal.

venttsatšiutto K laulatussärk венчальная рубаха; kõm arššinaa venttsatšiutossi (Al. 17) (oli vaja) kolm arssinat (riiet) laulatussär-

giks.

ventts/aussa: -aussaɢ I, pr. -au, imperf. -aujõõ = venttsauta; venttsaujimmaɢ (meid) laulatati (= me abiellusime).

venttsau/ta L M (K) ventsauta M-Set., pr. -n L M, imperf. -zin refl. abielluda, (end kellegagi) laulatada lasta венчаться, жениться; L venttsaun sinuukaa abiellun sinuga (lasen end sinuga laulatada); M saapko mokomaakaa mokomaakaa tütterikoo kaa ventsauta (Set. 11) kas võib (siis) niisuguse (ja) naasuguse tüdrukuga end laulatada lasta?

venttsa-varnikka L laulatusrätt (käterätt, mis oli kaasas laulatusel полотенце, необходимое при обряде венчания).

venttur/i Lu, g. -ii Lu (ristamisi maasse löödud keppidest moodustuv) köite kuivatamise koht (вбитые в землю крест-накрест жерди, на которых сушат верёвки); ventturi on kepit, kummad on löötü maχχaa, kuivõtataa rihmoi v. on kepid, mis on löödud (ristamisi) maha, kuivatatakse köisi.

ventõizõõ (J-Must.): ventõise võõras (Must. 187) võhivõõras.

venua vt. venüä.

venun/õssa (J-Tsv.), pr. -õn, imperf. -in venida вытя/гиваться, -нуться; lahs om venunõnnu pitšepessi laps on veninud (= kasvanud) pikemaks. – Vt. ka venüä.

venu/ssa Li -ss J-Tsv., pr. -ʙ Li J, imperf. -zi: -ᴢ J 1. (pikaks) venida вытя/гиваться, -нуться; J reziŋk venup pitšässi kumm venib pikaks; 2. J-Tsv. end sirutada, sirgu ajada выпрям/ляться, -иться; ■ Li küll tällä taitaa silmäd venustii oottõõmizõss küllap tal vist on silmad ootamisest (ära) väsinud. – Vt. ka venuttaassa, venuttuussa, venüä.

venuttaa vt. venüttää.

venuttaa/ssa (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin end (välja) sirutada, venitada вытя/гиваться, -нуться, растя/гиваться, -нуться; eestä mato tšeeriüs kokko, siiz venuttaaz lintissi algul madu keris end kokku, siis venitas end (lindina) pikaks; venuttaaz lavõzõllõõ pitkillää sirutas (end) pingile pikali. – Vt. ka venussa.

venuttu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un, imperf. -uzin = venuttaassa; venuttuuma end välja siruta-ma.

venuttõmizi J-Tsv. sirutades протягивая.

venutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J venitus, venitamine растяжение, растягивание.

venut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. venitada тянуть, растягивать; nahk oŋ kuivannu kokkoo, võta vähäize tätä venuttõõ nahk on kuivanud kokku, võta venita seda väheke; ■ jalkoi venuttõõma jalgu järel lohistama. – Vt. ka venüttää.

ven/ä (Lu), g. -ää, part. -ättä [sic!] vene keel русский язык; nämäd venättä pajattõvaᴅ, a vad́d́aa täätäväd jõka muru nad räägivad vene keelt, aga vadja keelt tunnevad (teavad) peensusteni (iga raasu).

ven/äi¹ Kett. K L P J-Tsv. -näi ~ -nai Lu -äin [sic!] Al. indekl. vene русский; L laulõttii venäi lauluᴅ lauldi vene laule; P nuor vätši tšäüsi škouluza venäi tšieleᴢ noorsugu käis koolis, (õppides) vene keeles; Kett. venäi tšeeli vene keel; K venäi tšerikko vene kirik (apostliku õigeusu kirik); P venäi viera ~ Lu vennai usko vene usk (apostlik õigeusk); Lu vennäi inemin venelane; J venäi maa Venemaa. – Vt. ka venää.

venä/i² P, g. -i fig. venelane русский (по национальности); õnnõttomaa vei venäi, roottsi laivojõõ latõ (Kett. 779) rl. õnnetu (neiu) viis ära venelane, rootslane ladus laevadesse. – Vt. ka venäläin.

venäi-meeᴢ J-Tsv. venelane русский (по национальности). – Vt. ka venäläin.

venäi-nain J-Tsv. venelanna русская (по национальности).

venäis/si Kett. K R L P M -s K ven̆näis/si M S -s M Kõ vennäis/si Lu Li -s Ku ven̆näissiɢ I vene keeles по-русски; P nuor vätši pajatti venäissi noorsugu rääkis vene keeles; P õpõtõttii venäissi (koolis) õpetati vene keeles; K kõikk venäissi laulõttii kõik laulsid vene keeles; K müö itšimmä venäissi me itkesime vene keeles; M kui on venäissi kuidas on (see sõna) vene keeles?; Li siz on sereda, nät see on vennäissi siis on kolmapäev, vaat see on vene keeles; M daša ven̆näissi, a vaissi daŕa Daša on vene keeles, aga vadja keeles on Darja. – Vt. ka venäjässi, venässi, venäässi.

venäi-tšee/li: -l J-Tsv. vene keel русский язык.

venäi-usko (J-Tsv.) vene usk, apostlik õigeusk православная вера, православие; tämä meni venäi-uskoo ta läks vene usku (= hakkas õigeusklikuks).

venäjässi Ra J = venäissi; Ra venäjässi tunnõp tširjuttaa i tširjaa lukkaa vene keeles oskab kirjutada ja kirja(sõna) lugeda.

ven/äläin K R P M Lu (Kett.) -älain K J-Tsv. -eläin L P Kõ -alain P M Po J (K-Set.), g. venäläiz/ee Lu -ie P ven/älaizõõ J -alaizõõ M J venelane русский (по национальности); L vad́d́alaizõd i veneläized ühez õltii vadjalased ja venelased olid (= elasid) üheskoos; M venäläisii tšeeli vene (venelaste) keel; M venäläisii meeᴢ venelane; M venäläisii naizikko venelanna; M venalain staruχa vene vanaeit; ■ M kõikii tahtoas siunattua vettä, tšed õllaᴢ venäläizeᴅ kõik, kes on õigeusklikud, tahavad õnnistatud vett. – Vt. ka venäi², venäi-meeᴢ.

venäss/i: -iɢ I = venäissi; lõõkulla venässil laulõttii kiigel lauldi vene keeles.

ven/ää M-Set. ven̆nää M Kõ -nää M Lu ven̆naa M I indekl. = venäi¹; M möö laulõmma ven̆nää laului laulsime vene laule; M eestee õli soomõõ, siz ven̆nää kadrina esiteks oli luteri usu, siis apostliku õigeusu (vene) kadripäev; M iĺĺošša on ven̆nää tšülä I. on vene küla; Lu kormunaᴅ, se on vennää viisii k. [= taskud], see on vene keeli; Lu meni meheelee, vennää mehee võtti läks mehele, võttis vene mehe; Lu škouluza müü pajatamma vennää tšeelellä (Len. 275) koolis me räägime vene keeles; Lu vennää tšeeli vene keel; Lu vennää ahjo vene ahi; M vennää tanttsu vene tants; M vennää saappagaᴅ vene saapad; Lu vennää pool Vene pool (Kattilalt lõuna pool olev ala); M ven̆naa maalla Venemaal.

venää-saappaga: ven̆nää-saappag/a (Kõ), pl. -õᴅ [sic!] vene saabas, vene saapad русский сапог, русские сапоги.

ven/äässi M ven̆näässi M Kõ -näässi Ja-Len. Po Lu -nääss Lu -nässi Lu ven̆näässiɢ I Ma -näässiɢ I = venäissi; Lu vennäässi märänessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsasti, hädapärast räägin; Lu tšüzü vennäässi küsi vene keeles; Lu vennässi miä parõpi arvaan vene keelest saan ma paremini aru.

venütt/ää Kett. K P M -εä P venutt/aa Lu Li -ta J-Tsv., pr. venüt/än K -tään K venut/an Lu Li -õn J, imperf. venütin: -in Lu Li J 1. venitada тянуть, растя/гивать, -нуть; P sõpaa bõlõ vajaa venüttεä riiet pole vaja venitada; Li nahkuri venutti nahkaa parkal venitas nahka; P venütit tšennät suurõssi venitasid pastlad suureks; M venüttääs pitšälee venitatakse pikaks; J venutin enee venitasin end ära; 2. tõmmata (lahti, pingule) натя/гивать, -нуть; J rihm on venutõttu maat müü köis on tõmmatud maad mööda pikalt lahti; Li sinne ammõspuu allaal letti venutõttii (kangakudumise kohta:) lett (= lõimepalmik) tõmmati sinna sälkpuu alla; 3. laotada раз/вёртывать, -вернуть; J tšeer kokkoo venutõtud murolõ kaŋkaaᴅ kääri murule laotatud kangad kokku; 4. üles tõsta (saba kohta:) вытя/-гивать, -нуть; Li lehmä venutti ännää püssüü lehm tõstis saba püsti; 5. sirutada; õieli ajada (kaela), õiendada (pead) тянуть, вытя/гивать, -нуть; M venütä tšäeᴅ siruta käed välja; Lu venuttaa kaglaa kaela õieli ajada; Li venutti kaglaa kattsomizõõkaa sirutas vaadates (vaatamisega) kaela; Li venutin pää õiendasin pead; 6. ulatada протя/гивать, -нуть; K lähteessä räägaahtaab: venütä tšäsi allikast karjatab (keegi): ulata käsi!; ■ J äänt venuttõma häält pingutama; J venutõb lauloa venitab laulda. – Vt. ka venutõlla.

ven/üä Li (Kett.) ven̆nüä M -ua J-Tsv. -nua Lu Li, pr. -üʙ M Li -uʙ Lu Li J, imperf. -üzi: -ü M -uᴢ Lu J venida тянуться, растягиваться; Li kasõ sõpa venüʙ see riie venib; Li reziŋka venuʙ, võib vennua kumm venib, võib venida; M üle algab ven̆nüä (riknenud) hapukoor hakkab venima; Lu mikä venuʙ, se jutõllaa on lima mis venib, see öeldakse, on lima. – Vt. ka venunõssa, venussa.

verand/a P, g. -aa veranda веранда.

verb/a K, g. -aa (pühitsetud) pajuoks urbadega освящённая верба; jürtšinn karjaa verboikaa ajõttii jüripäeval aeti karja välja pühitsetud pajuokstega.

verb/luuda J-Must. -ĺuᴅ J-Tsv., g. -luudaa: -luuda ~ -ĺuda J kaamel верблюд; verbĺud oŋ gorbõin kaamel on küüruga; a ivanala õli kauhtana verbluuda karvõissa aga Ivanil oli kaftan kaamelikarvadest.

vereᴅ vt. kuu-.

vereelaskõj/a: -õ J-Tsv. vere-, aadrilaskja кровопускатель (человек, занимающийся кровопусканием); verelaskõja ammõttia med́d́e tšüläz evät pruuki aadrilaskjaametit meie külas ei peeta.

vereelumpaaj/a: -õ Lu veresulgeja, posija знахар/ь, -ка; staruhad õltii verelumpaajõᴅ, nävät täättii, kui veri panna tšiini, õliᴅ mokomad lekarstvaᴅ, perrää siottii vanaeided olid veresulgejad, nad teadsid, kuidas verd kinni panna, olid sellised rohud, (alles) pärast seoti (lapiga kinni).

veree-pallo: vere-pallo J-Tsv. vereklomp сгусток крови, запекшаяся кровь; vere-pallo, pallõhtunnu veri vereklomp (on) hüübinud veri. – Vt. ka veripallo.

veree-vaiva (J-Tsv.) suur vaev, suur raskus тягостный труд, большое мучение, страдание; veree-vaivakaa suure vaevaga (= vere ja vaevaga). – Vt. ka veri-vaiva.

verek/aᴢ Kett. P M Lu I -as K-Ahl. -õᴢ J-Tsv., g. -kaa Lu J verine кровавый; M peremmehelee tooti verekaš tšiutto peremehele toodi verine särk; J verekkaat tšäeᴅ verised käed. – Vt. ka verine.

verelliin vt. tšülmä-.

verellin vt. mussa-, valkõa-.

veres/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = verissää.

veret/oo: -ö Lu, g. -tomaa veretu, valge бескровный, бледный; se on nii valkaa, što on niku veretö see on nii valge, et on nagu veretu.

veretsellää J-Must.: veretsellää jo õzra (Must. 187) oder on juba tärganud (= odraoras haljendab).

verev/ä J, g. -ää verev, veripunane кроваво-красный; idgõtin ihalat silmäᴅ, vetütin põzgõd vereväᴅ rl. panin nutma kaunid silmad, vesistasin põsed punased. – Vt. ka veri-punõin.

verf/fi Lu, g. -ii Lu verf, laevatehas верфь; verffi on, kuza laivoi teχ́ χ́ ää laevatehas on (see), kus laevu tehakse.

verh/a K-Ahl., g. -aa kalev сукно.

verha-vaattõõᴅ (K-Ahl.) kalevist rõivad суконная одежда; kõikki on saajat saappagoiza, veejät verha-vaattõiza (Ahl. 96) rl. kõik (peiupoolsed) saajalised on saabastes, (mõrsja) viijad kalevist rõivastes.

verho vt. võrho.

ver/i Kett. K R-Reg. L P M Kõ Lu Li J I (R-Eur. Ku) weri ~ weerri ~ wärri Kr Ве́ри Pal.1 K-reg.2 Еры Pal.1 Éры Ii-reg.1, g. -ee P M Lu J -ie P ver̆ree M I veri кровь; M veri on soonõᴢ veri on soones; Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui kärna rebid ära, siis hakkab veri tulema; P veri hüütü veri hüübis; P verie kuppijad rohkõab õlivad naizikoᴅ kupupanijad olid enamasti naised; P verie kupiᴅ vai verie sarvõᴅ kupu(klaasi)d või kupusarved (aadrilaskmiseks); Lu kuppijad lastii vertä saunaᴢ kupumoorid lasid aadrit saunas; Lu oma veri näütäb unija (uskumus:) oma veri näitab une(nägu)sid; L sõmõriikaa kõikk jalgad rikkozin verelie sõmera liivaga lõhkusin jalad lausa verele; Kõ nõita piεb lüüvvä ver̆reessaa nõida peab peksma, kuni veri tuleb välja; J veres päi verise peaga; M lehmä on verellä lehm kuseb verd; I sõrmi on verezä sõrm on verine; P koiruuz on jo verezä koerus on juba veres; P veri villi, siz jo tulõʙ vesi verivill, siis juba tuleb vesi (sisse); J veri kakkuja teχ́ χ́ ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse (siis), kui siga tapetakse; M tehtii kalbassia, veri kalbassia (verest) tehti vorsti, verivorsti; Lu veri süätauti on kehno, on tarttuvain tauti verine kõhutõbi on raske (haigus), on nakkav haigus; L enäpεä verie valkua ep piε pitεä enam verevalamist ei tohi olla; J veree pläkiᴅ vereplekid; ■ M vad́d́ikko verezä sünnilt vadjalane; J üht vert (vere)sugulased (üht verd); Lu minuu veri on arka ma olen ara verega; Lu miε näin pelehüssä omass veress minu enese närvid olid süüdi, et nägin kummitust; M tänänn sain nii paĺĺo pah̆haa meeltä, etti süämühset kõik ver̆reekaa tšääntüziväᴅ täna oli mul nõnda palju meelepaha, et kops läks üle maksa (et sisikond ja veri kõik pööras sees); I nät tämä on mokomaa mussaa vertä meeᴢ vaat tema on niisugune mustaverd mees; P tšülmää veriekaa, ep peltšää, eb mene veress vällää külmavereline (külma verega), ei karda, ei lähe verest välja. – Vt. ka elo-.

veri-kakku K-Ahl. J verikook, -käkk, -leib кровяная лепёшка, кровяной колобок, хлеб; J verikakkua tehtii vehnäjavoiss verileiba tehti nisujahust.

verikalb/assi M -õssi Lu verivorst кровяная колбаса; Lu verikalbõssia jutõltii makkõrõ verivorsti nimetati m. – Vt. ka verimakkara.

verilaiska M väga laisk, purulaisk очень ленивый, лентяй; kase on verilaiska see on purulaisk.

verimakkara P = verikalbassi.

veri/ne Kett. P Lu (L M) -in J-Tsv., g. -zee Lu -izee J verine кровавый; J veriin raan, aavõ verine haav; J täll om veriizet tšäeᴅ tal on verised käed; J veriin suku veresugulane; J mokom muss veriin, smugloi ĺiitsakaa niisugune mustavereline, tõmmu näoga; L tehkaa järved verizeᴅ (muinasjutust:) tehke verised järved; ■ Lu verine laisk inemin purulaisk inimene; K verine õzra roheline, haljendav oder (~ odraoras); J veriim viha suur viha. – Vt. ka kauniz-, mussa-, puna-, rissi-, valkõa-. – Vt. ka verekaᴢ.

veripaizõ K veripaise нарыв, чирей; ku veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse mäda (välja).

veripallo J-Tsv. = veree-pallo.

veri-pilauᴢ Lu veremürgitus заражение кро-ви; tšippaasõõ ku puutup kalaa vesi .. vai pisät kalaa roovvookaa tšäe, siis tuõb veri-pilauᴢ kui haava satub kala(pesu)vesi .. või (kui) torkad kalaluuga kätte, siis tuleb veremürgitus.

veri-punõin J-Tsv. = verevä.

veri-roho M: jeśĺi vertä kusi lehmä, siz õltii mokomat kauniid rohoᴅ, veri-roho õli, anttii sitä kui lehm kusi verd, siis olid niisugused punased rohud, v-r. oli, anti seda.

verisooni M veresoon кровеносный сосуд; on verisoonõᴅ i kuivat soonõᴅ on veresooned ja kõõlused.

veris/sää P -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J veristada, veriseks teha окровав/ливать, -ить; J verissi tõizõõ kurasõkaa veristas teist noaga; ■ P tämä verissi emäkkaall ta vandus ropult. – Vt. ka veressää.

veritauti M verekusesus (lehmade haigus) кровомочка (болезнь коров).

veri-vaiv/a: -õ J-Tsv. = veree-vaiva.

verivesi Li verisoolvesi (verisoola pandud kaladest tekkinud verine soolvesi) первый рассол (салаку положили в первосол).

veri-vihol/in ~ -lin J-Tsv. verivaenlane заклятый, смертельный, кровный враг.

verivilli P Lu Li veri-villi J verivill кровавый волдырь; Li ku teed raŋkkaa tüüᴅ, sis tuõb villi tšättee; verivilli, vesivilli kui teed rasket tööd, siis tuleb vill kätte; verivill, vesivill; P verivilli on sinin, veri on süämmeᴢ verivill on sinine, veri on sees.

verkaa Lu (seda)viisi, (nii)moodi способом, обычаем; mustalaisii jutõltii sitä verkaa, što ko sünnütti mustalain lahzõõ, nii võjjõttii musassi mustlastest räägiti sedaviisi, et kui mustlane sünnitas lapse, siis määriti (laps) mustaks; eezepii tehtii sitä verkaa što iiret pantii viinaa, štob meez eb jõisõiz nii paĺĺo viinaa enne tehti sedaviisi, et hiired pandi viina sisse, et mees ei jooks nii palju. – Vt. ka viisi², viisiä.

verk/kaa (J-Must. Ku-Len.), pr. -an, imperf. -in [?] käskida, lausuda, ütelda приказ/ывать, -ать, сказать; J eb verka mittää (Must. 187) ei lausu midagi; Ku lämit [= lämmit] sauna sanomatta, too vesi verkkamatta (Len. 292) küta saun ütlemata, too vesi käskimata.

verkko vt. võrkko.

verkkomeistari Lu-Len. võrgumeister (мастер по плетению сетей); mees on varma, spravnoi, verkkomeistari (Len. 278) mees on tugev, korralik, (on) võrgumeister.

verkot/õlla J, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin pikkamisi liikuda медленно двигаться; emä tšiutoo aivinaizõõ, mahaassaa markotõlla, vüheessaa verkotõlla rl. (poega sõjateele saates:) ema (andis) peenest lõuendist särgi, maani (ulatuva) uhkeldada, vööni pikkamisi liikuda.

vermišeĺ J-Tsv. niitnuudel вермишель.

vern/essi K-Ahl. -eessi M-Set. -õõssi Set. -oissi Lu Li J-Tsv. 1. õigesti правильно; Lu tunnid on vernoissi kell käib õigesti; 2. ustavalt, truult верно, преданно; M õli ühs soldatti, kuuźma nimellä, sluuži viist́š́ümmettä vootta kunikkaalla verneessi (Set. 1) oli üks soldat nimega Kuzma, teenis viiskümmend aastat truult kuningat.

vern/o K Lu -a Lu, g. -oo 1. tõsi, õigus, õige правда, верность; Lu argippa kuuma on pettelikko, ühs sõna täll vaa on verna, se on dorova vader Arhip on valelik, ainult üks sõna on tal tõsi, see on tere; Lu se õli verno see oli õige; 2. arvatavasti вероятно, наверное; K verno pahat poolõd õlivaᴅ olid arvatavasti paha-

retid.

vernos/t́i: -t́ J-Tsv., g. -tii J ustavus, truudus верность, преданность.

vern/õi M -oi J-Tsv., g. -õi: -oi J ustav, truu верный, надёжный; M minuu nain on vernõi minu naine on truu; J mokoma vernoit meess ettsiä-leütä niisugust ustavat meest (annab) otsida-leida; J vernoi inimin ustav inimene.

verraa vt. võrraa.

ver/rata M -rõt J-Tsv., pr. -taan J, imperf. -tazin: -tõzin J etteheiteid teha, näägutada укор/ять, -ить, попрек/ать, -нуть, обвинять; J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast; J niku koira elo: jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu: iga leivapala pärast tehakse etteheiteid.

versi vt. virsi.

versta vt. virsta.

verstak/ka I, g. -aa = verstakki.

verstakki Lu -õkki J-Tsv., g. -akii Lu -õkii J höövelpink, puutööpink верстак; J struga laut verstõkii pääll höövelda laud höövelpingi peal.

verst/ata: -ataɢ (I), pr. -aa, imperf. -azii pahmata, pahmast tallata вытаптывать, вытоптать снопы при обмолоте; verstattii opõzõlla hobusega tallati (pahmast).

verš/ka K-Ahl. Lu -k J-Tsv., g. -kaa Lu J 1. K-Ahl. toll дюйм; 2. Lu J-Tsv. verssok (vana vene pikkusühik 4,45 cm) вершок; Lu aršinaz on kuustõ·iššumeᴅ verškaa ja kahtšümmet neĺĺä d́uimaa arssinas on 16 verssokit ja 24 tolli.

vertami/n J-Tsv., g. -zõ J etteheide упрёк, попрёк; tämä haukkumiss ja vertamiss em või terppiä tema haukumist ja etteheitmist (ma) ei või kannatada; kül on raŋkk süvve võõrõss leipä, ku tämä vertamizõka on annõttu küll on raske süüa võõrast leiba, kui see etteheitega on antud.

vertušk/a P, g. -aa P vurr вертушка. – Vt. ka vurri.

veräjä vt. väräjä.

verät/ellä (K-Ahl.), pr. -teleʙ, imperf. -teli virvendada рябиться; kui se vesi verättelõb, sõmer-põhja sõutelossa (Ahl. 100) rl. kuidas see vesi virvendab [?], sõmerpõhi sõudlemisest.

verüᴅ (K Ja), g. verüü vereke кровушка; K vesi veeb verüeni, süvä kaivo kauniu (Al. 56) rl. vesi viib mu verekese, sügav kaev kauniduse.

ves/ellä: -ell (J-Tsv.), pr. -seen, imperf. -selin hööveldada, vesta строгать, вырезать; ruupua om veseltü rihi täünö tuba on prahti täis vestetud. – Vt. ka vessää².

vese/rista Lu Ra (J) -listä Li vesi/rista Lu Li -ristä J, g. veseristaa Ra -ristaa Lu -ristä J kolmekuningapäev крещение (праздник); J vesiristä aattonn mentii tšerikkoo kolmekuningapäeva laupäeval mindi kirikusse; Li veselistä se on ku risitettii kolmekuningapäev on see, kui (Jeesus) ristiti; Ra veseristaa väliš tšäütii tšuudittamaᴢ kolmekuningapäeva paiku käidi jõulusandiks; Lu karu veseristaa üül vääntüüp tõizõll tšüllell i juttõõʙ: puul üütä on magattu kolmekuningapäeva ööl keerab karu end teisele küljele ja ütleb: pool ööd on magatud; J veseristaa kuu jaanuar; Lu vesiristaa vesi jordani vesi. – Vt. ka veerissee.

vesi K R L P Pi M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku veśi Kõ veesi Ke wasse ~ weeśe ~ wesi ~ wesä ~ wässe ~ wässi Kr Вези Pal.1 Вэ́си K-reg.2 Ii-reg.1 Весси Tum., g. vee K S Lu J I Ku vii Lu vie K-Ahl. L P viè Po wee ~ wie K-Ahl. 1. vesi вода; Lu nii kõva tormi, vesi meres pöllüüʙ, koko päivää pöllüᴢ (on) nii kõva torm, (et) vesi meres tolmab, kogu päeva tolmas; Lu vesi võip kukkia tervee kuu vesi võib õitseda terve kuu; Kett. vesi ärmäʙ vesi kollendab; K vezille (~ vezile) veetii noorikka i ženiχa (pulmakomme:) pruut ja peigmees viidi kaevule; Lu vesi i tee saaʙ vesi leiab ka tee (öeldakse sellele, kes palju vett joob); P elä sültšie iezaikaa kaivuosyõ, tulõb vettä juuvva vs. ära sülga enneaegu kaevu, tuleb (veel) vett juua; J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk. nad on nagu kaks tilka vett; Lu siz jõgõz nõsap suurõõ vee siis tõuseb jões suurvesi (siis tõstab jões suure vee); Lu vesi verree eb mahu vs. vesi verre ei mahu (= veri on paksem kui vesi); Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää peab olema leige vesi, kui hakati last pesema; Lu perrää pessiimissä roojakaz muila vesi vizgattii poiᴢ pärast pesemist visati must seebivesi ära; Lu solkki vesi on paganikoᴢ solgivesi on solgipanges; Lu jõki ku eb õõ jääᴢ, jõki i meri, siiz jutõllaa valla vesi kui jõgi ei ole jääs, jõgi ja meri, siis öeldakse (selle kohta) vaba vesi; J siunattu vesi pühitsetud vesi; J pestii tuhka veekaa pesti tuhaveega (= lehelisega); I pestii lähtee veellä pesti allikaveega; L vesi piiri, vesi etepäz eb mene veepiir, vesi kaugemale ei lähe; Lu ku vihmaa saab vettee, tullaa vesi rakoᴅ kui vihma sajab vette, tulevad (vee peale) mullid; Lu vesi botška õli tuimaa veekaa veevaat (laeval) oli mageda veega; Kett. vesi šolaaʙ vesi soliseb; Pi vesi tšiuʙ vesi keeb; Lu vesi pako mõõn; Lu vesi lasku mõõn; Lu vesi nõisu veetõus; Lu vesi villi vesivill; Lu vesi tilkka veetilk; Lu meri vesi ajo meremuda; 2. vedelik жидкость; M roh̆hoin vesi on sappiᴢ sapis on roheline vedelik; 3. sülg слюна; P näin lavvall üväd süömizet kõikk, vesi johsi suuss nägin laual igasuguseid häid toite, vesi (= sülg) jooksis suust; 4. (mao)mahl желудочный сок; Lu hapovesi vai rööhkele-vesi tuõp suussa hapu vesi või röhitsusvesi tuleb suust; ■ M nukud niku vet̆teesee jääd kõvasti magama; M pahtši laskõa vettä soristas vett lasta; J vesi on pöksüiz ta kardab; Lu inemin ku juup sirkaata vettä, siiᴢ nõizõb ilossõmaa kui inimene joob viina, siis (ta) muutub lõbusaks; Lu ku vaa veśola vettä, ilo vettä õllõiᴢ kui vaid oleks viina (lõbuvett, rõõmuvett)!; J vee soon ~ vesi soon veesoon; J vesi mõõkõᴅ hundinuiad. – Vt. ka alu-, bruuda-, griba-, ilo-, jalgikko-, jarvi-, javo-, jevik-, jordanii-, jõtši-, jätüz-, kaivo-, kala-, kanava-, kazvo-, kataga-, kiissel-, kusi-, lanttu-, laugaz-, linnaz-, lähe-, lähtee-, läntü-, maakkõ-, maku-, malina-, mallaz-, marja-, matal-, meri-, muta-, mõila-, omena-, parkki-, peen-, pesu-, piimä-, poollaz-, poro-, põtkuri-, risitäz-, rissee-, rissi-, rööhkele-, soo-, soola-, soukku-, sula-, suur-, tasa-, torffa-, tšaaju-, tšihuv-, tšühs-, tuhka-, tähti-, umalaa-, valo-, veri-, viha-, vihma-, virttsa-, virutuz-, õja-, õuna-.

vesi-alt/õõ: -yõ ~ -ie P = vesihaltiaᴢ.

vesibombi Kõ ujur (veemardikas) плавунец, плавун.

vesi-botška Lu veeankur (väike vaadikujuline puunõu) бочонок.

vesidookki ~ vesi-dookki Lu ujuvdokk плавучий док; on kuiva dookki i vesidookki on kuivdokk ja ujuvdokk; vesi-dookiᴅ, ned õllaa petteriᴢ ujuvdokid, need on Peterburis.

vesi-druba J veetoru водопроводная труба.

vesi-emä M Po veteema, veehaldjas водяная мать; M vesi-emä on jarvõᴢ, se upotab vätšiä veteema on järves, ta uputab inimesi. – Vt. ka vee-emä, vesi-altõõ, vesihaltiaᴢ, vesi-hoono, vesi-ved́ma, vesiämmä.

vesihaltialain J = vesihaltiaᴢ.

vesihaltiaᴢ Lu Ra vesi-haltia(s) J-Tsv. vee-

haldjas, näkk русалка, водяной; Lu jõgõza on vesihaltiaᴢ jões on veehaldjas. – Vt. ka vesi- emä.

vesi-halt́śiain Ku = vesihaltiaᴢ.

vesi-hookuri Li (auk paadikaares kiilu kõrval), murd. ooguriauk (отверстие в лодке для выпуска воды); vesi-hookuriᴅ, jott vesi tšäizeis läpi vesi-hookureissa. ku nõsaᴅ venne üleᴢ, siz vesi nõizõʙ takapoolõõ, sis saad ajjaa venness vesi poiz lipittsaakaa ooguriaugud (on selleks), et vesi läheks läbi ooguriaukude. Kui tõstad paadi (esiotsa) üles, siis vesi valgub (paadi)-pära poole, (ja) siis saad hauskariga vee paadist välja tõsta.

vesi-hoono Lu = vesihaltiaᴢ; naizõt pajattivaᴅ, što on vesi-hoono naised rääkisid, et on veehaldjas.

vesihämöläin Ra = vesitširkka.

vesikarva J-Must. hall hobune [?] серая лошадь (orig. harmi).

vesikaᴢ J vezikaᴢ Ra J vesikõᴢ Lu vezik/õᴢ Li J-Tsv., g. -kaa J 1. vesine; mahlane водянистый; сочный; Lu murja muna on makuza muna, vesikõz eb õõ üvä, murja muna hajjuuʙ, vesikõz muna ep hajju mure kartul on maitsev kartul, vesine ei ole hea, mure kartul mureneb (keetes), vesine kartul ei murene; Ra tõin lanttu on kuiva, a tõin on vezikaᴢ; vezikaz on parõpi, se on makuzapi mõni kaalikas on kuiv, aga mõni on mahlane; mahlane on parem, see on magusam; 2. vesine, veerohke; märg мокрый, сырой; J vezikkaa vagoo väliisee rl. vesise vao vahele; J vezikkaat puuᴅ märjad puud. – Vt. ka veekaᴢ, vesine.

vesikelkka Lu kelk (vee vedamiseks) салазки (на которых возят воду).

vesikulli K-Set. veelind, nepp (mitme veelähedust armastava kurvitsalise rahvapärane nimetus) водяная птица, кулик.

vesikurkku J-Must. söögitoru пищевод.

vesilaho J-Must. 1. (vettekukkunud jändrik puu või känd) коряга; 2. kold (sõnajalgtaim) плаун (папоротникообразное растение).

vesi-lasku ~ vesi-lasko Lu mõõn, pagu отлив. – Vt. ka vesi-pako.

vesilasti Lu-Len. J vesilast (vesi laeva v. paadi põhjas, kuid laev v. paat püsib veel pinnal залитый водой, полузатопленный корабль, лодка); Lu alus [= aluz] õli vesi-lastis [= -lastiᴢ] laev oli vesilastis.

vesiĺiĺi M kollane vesikupp жёлтая кубыш- ка.

vesilillikaᴢ¹ M 1. vesikupp, -nupp кубышка; vesilillikat kazvovad jõgõõ rantolaiᴢ vesikupud kasvavad jõe kallastel; 2. vesiroos кувшинка.

vesilillikaᴢ² P millimallikas, meririst аурелия; vesilillikaz on toož vie süämmeᴢ, tämä on valkõa vai tuhgaa karvaa, täll on paĺĺo jalkoi millimallikas on samuti vee sees, ta on valge või tuhakarva, tal on palju jalgu.

vesi-line Lu süvisejoon, veeliin ватерлиния.

vesilintu M Li vesi-lintu J-Tsv. 1. M peoleo иволга; 2. M Li J veelind водяная птица; M vesilinnuᴅ suv̆vaavaᴅ, etti vesi õllõiᴢ litši veelinnud armastavad, et vesi oleks ligi; J anõ ja sors õlla vesi-linnuᴅ hani ja part on veelinnud. – Vt. ka vihmakulli, vihmalintu.

vesiluzikka (R-Eur.) missikot tulle tuumitootuni, veerrettämä vesilusikkaa veeretotüni rl.

vesiluukka K-Set. kaisel [?], pilliroog [?] схеноплектус [?] тростник [?] (orig.: kaisla?).

vesilätikko Li J vesi-lätikko J veeloik, lomp; märg, vesine koht лужа; топкое место; Li libo vesilätikko, toož om märännü või (sattus liisuga) märg koht, samuti on vilets (heinamaaks).

vesi-mato Ku veenastik (madu, kes läheb ka vette) водяной уж (змея, которая может жить и в воде).

vesimummukaᴢ P puruvanake ручейник (насекомое); vesimummukaz on jõgõõ põhjaza niku konnaa karpii süämmeᴢ puruvanake on jõepõhjas nagu konnakarbi sees.

vesimuna M Lu 1. mädamuna тухлое яйцо, болтун; M isup kana χot́ koko kuu, a põippõa ep tuõ, vesimunad ovaᴅ istub (haub) kana kas või terve kuu, aga tibu(sid) ei tule, mädamunad on; 2. vesimunand (неплодородный) семенник; Lu vesimuna tuõʙ, peeniil põrsail on, mokomaa põrsassõ naittaa et saa vesimunand tuleb, väikestel põrsastel on, niisugust põrsast ei saa kohitseda.

vesimuro (Li) veepudi (veega tehtud leivapudi) крошево (из хлеба и воды); tuli iso da tein leivää murroa, luukkaa sekkaa da, vesimurroa tuli isu ja tegin leivapudi, sibulat sekka ja, veepudi (oligi valmis).

vesimuru Lu (I) = vesimuro; I a lahsõᴅ hulluᴅ i peltšäziväᴅ, i vesimur̆rua i puustaa õunaa, eb mittäit pantuɢ aga lapsed, rumalad, kartsidki (paastu) ja sõid (paastu ajal) veepudi ja paljast kartulit, midagi ei lisatud (juurde).

vesimüllü Lu Ra I vesi-müllü J vesiveski водяная мельница; Lu saviõjaa müllü, se õli vesimüllü, javi veekaa Savioja veski, see oli vesiveski, jahvatas veega.

vesi/ne (K-Al) M, g. -zee (M) 1. K vesine, veerohke; märg водянистый; K mitä on pääzgol päävüd maaza, sirkulla silmäd vesiseᴅ (Al. 50) rl. miks on pääsukesel peake norus (maas), sirgul silmad vesised?; M arossa tuõvaᴅ vesizeᴅ villiᴅ tšät̆tee rehast (rehaga riisumisel) tulevad vesivillid (= rakud) kätte; 2. M mahlane сочный; ai ku on vesine õuna ah, küll on mahlane õun. – Vt. ka veekaᴢ, vesikaᴢ.

vesi-nõiso Lu veetõus прилив (воды).

vesi-nõisu Lu = vesinõiso; kuiva porttu, kuza vesi-nõisu i lasku. siin aluz ajõttii praavittamissa vartaa kuiv sadam (on see), kus (on) veetõus ja mõõn. Sinna aeti (mõõna ajal) purjelaev remontimiseks.

vesi-pako Lu mõõn, pagu отлив. – Vt. ka vesi-lasku.

vesi-piiri Lu veepiir граница воды.

vesi-pruudo I tiik пруд; räästoilla on vesi- pruudo taimelavade juures on tiik.

vesipullo Li veemull водяной пузырь.

vesipuu¹ P vettinud puu пропитанное водою дерево.

vesipuu² ~ vesi-puu J-Tsv. kaelkoogud коромысло; paŋgit panna vesi-puu õttsa de siiz nõsõta pihalõ panged pannakse kaelkookude otsa ja siis tõstetakse pihale.

vesipää (M) vesipea водянка мозга; mõnikkail tulõvaᴅ ees süntümist vesipääᴅ mõnedel tulevad enne sündimist vesipead.

vesirakko M I = vesivilli; M vesirakko on uulõõ päällä (vesi)vill on huule peal.

vesirissi M (vee)konn лягушка; sen̆nee peräss kuttsuaᴢ vesirisissi, etti tämä puhaᴢ sellepärast kutsutakse v-ks, et ta (on) puhas.

vesirista vt. veserista.

vesiroho M Kõ Lu Li Ra J vesi-roho J vesihein, vesivirn мокрица; Lu vesiroho on plaatuz maamuniz i kapussoiᴢ vesihein on tihedalt kartulis ja kapsais. – Vt. ka rümäroho, virttsaroho.

vesiruuna (K-Salm.1) hall ruun серый, сивый мерин; elä võta izäz ovõssa, veĺĺes vesiruunaa rl. (Salm.1 772) ära võta (oma) isa hobust, (ega) venna halli ruuna.

vesi-ruusu Lu J-Tsv. eriline roosihaiguse nähe, roosipaise (pindmine nahapõletik), murd. veeroos рожистое воспаление, нарыв; J vesi-ruusu ize tohkõõᴢ roosipaise ise puhkes.

vesisammalõ Li käolina (karusammal) кукушкин лён.

vesiseinä Li fig. veesein (lained tormi ajal) вода стеной (в шторм); vesiseinä on vassaᴢ veesein on vastas.

vesi-sooni M veesoon водоносная жила; se õli mokom kõhta vesi-soonii pääll see oli niisugune koht veesoone peal.

vesi/tee R-Eur. M (K P Ja) -tie P (K) veetee водный путь; R muu suku maitee tuli, velljeni vesitee tuli (Eur. 43) muu suguvõsa tuli maisi, (aga) mu vend tuli vesitsi; M onko se maitõ matka, vai oni vesite matka (Bor. 741) rl. on see maitsi teekond või on vesitsi matk?

vesitilkõ M veetilk капелька воды.

vesitokkuminõ Lu kosk, juga водопад; narvaza on vesitokkuminõ Narvas on kosk. – Vt. ka vee-tõkkumiin.

vesitširkka P vesiämblik водяной паук; vesitširkka üppääʙ vie pääl vesiämblik hüppab vee peal. – Vt. ka vesihämöläin.

vesitšugunikka J malmpott (keedetud vee hoidmiseks) чугун (для хранения кипячёной воды).

vesiušatti Lu veetoober ушат (для воды).

vesi-vako J-Tsv. vesivagu (sügavam ja laiem vagu põllult liigvee ärajuhtimiseks) водяная борозда (для стока воды).

vesi-ved́ma M Po veehaldjas русалка; M elä mene vettee. siεll on vesi-ved́ma. se on niku naiz-eläjä ära mine vette. Seal on veehaldjas. See on nagu naisterahvas. – Vt. ka vesi-emä, vesihaltialain, vesihaltiaᴢ, vesiämmä.

vesivetelä Kõ päris, täiesti vedel, vesivedel водянистый, совершенно жидкий; rokka õli vesivetelä kapsasupp oli täiesti vedel.

vesivilli Lu Li vesi-villi J vesivill водяная опухоль, волдырь; Li ku teed raŋkkaa tüüᴅ, sis tuõb villi tšättee; verivilli, vesivilli kui teed rasket tööd, siis tuleb vill kätte; verivill, vesivill. – Vt. ka vesirakko.

vesiämmä ~ vesi-ämmä Lu = vesi-emä; suurõll merell taitaa õli vesi-ämmä ulgu-

merel oli vist veehaldjas; ko tuuli on, vesi- ämmä viskaab vennee ümperi kui on tuul, veehaldjas viskab paadi ümber; älä mee jõkkõõ, vesiämmä võtaʙ ära mine jõkke, veehaldjas võtab (su)!

veskaa/ri Lu Li -r Lu = veskaarõ.

veskaari-tuuli Lu veskaar(i)-tuuli Li vesikaaretuul, loodetuul северо-западный ветер.

veskaarõ Lu vesikaar (lääne ja loode vaheline ilmakaar) северо-запад; Lu veskaarõ onõ lännee ja lootõõ välillä vesikaar on lääne ja loode vahel; Lu tuul on veskaarõssa tuul on vesikaarest.

vesl/a M, g. -aa M aer весло; korilla õltii veslaᴅ ruhel olid aerud.

vesola K P M (Ja) veśola Lu (K L) vesol Ra veśol J-Tsv., g. veśolaa Lu J veśola Lu rõõmus, lõbus весёлый; Lu veśolaa elloa eläʙ elab lõbusat elu; M ai ku täm on vesola inehmin, niku täll ebõõ õllu õmaza iäzä miltissäid gooŕaa oi kui rõõmus inimene ta on, nagu poleks tal oma eluajal mingit muret olnud; Lu mill on veśola mul on lõbus; Ra vesol, üvä on elää lõbus, hea on elada; J veśolõd lauluᴅ lõbusad laulud; Lu ku vaa veśola vettä, ilo vettä õllõiᴢ kui vaid oleks viina (lõbuvett, rõõmuvett)!; P tämä vähäizie on vesola ta on veidi vintis.

vesolossi Lu veśolõssi J-Tsv. lõbusalt весело; Lu miä saatin aikaa üvässi i vesolossi ma veetsin aega hästi ja lõbusalt.

veśolu/ᴢ J, g. -u lõbusus весёлость; d́eedõlõ tuõb nii suur veśoluᴢ vanaisa muutub nii lõbusaks.

vessää¹ (J-Tsv.), pr. -än J, imperf. -in J laulda петь, распевать; enne laulottii gimnaa – bože, tsarjaa hrani, a nütt vesetä internatsionaalia enne lauldi hümni – b., ts. h. (jumal, keisrit kaitse sa), aga nüüd lauldakse Internatsio-

naali.

vessää² Kett. P M Lu J ves/sä J-Tsv. vessääɢ I (Ja Li), pr. -än K P M Lu J, imperf. -in Lu J hööveldada, vesta, voolida, tahuda, laasida, raiuda вырезать, строгать, тесать, очищать; Lu ku tširveekaa vesetää, siis tuõʙ lassu; kurasõl toož vesetää kui kirvega vestetakse, siis tuleb laast; ka noaga vestetakse; Li pärettä tšizgottii, a lassua vesettii peergu kisti, aga laastu vesteti; Lu lauta õli valmiz vesettü laud oli valmis hööveldatud; J vesettü laut hööveldatud saelaud; J vesettü pooli (palgi) tahutud pool; Lu petäjäss vesetää tõrvasõᴅ männist raiutakse tõrvalaaste; P katõriugud vessääss (katuse) korralatid laasitakse; I vesettüɢ irsi laasitud palk; Ja seinät ovat tširveellä vesetüt seinad on kirvega tahutud; I minuu isä õli vessämäzä minu isa tegi puusepatööd. – Vt. ka vesellä.

wesä vt. vesi.

vesü vt. vezü.

veš/ša P M I (Ja) vešš J-Tsv., g. -aa P M asi, ese вещь, предмет; M bagažii panin vešaᴅ panin asjad pagasisse; J siirost́iz jõka vešš pilauʙ niiskuses rikneb iga asi; M kõik veššaᴅ ovat pilli-palli kõik asjad on pilla-palla (segamini); M miä teen sen̆nee vešaa niku iigruškaa kk. ma teen selle asja nagu mänguasja (= teen kiiresti valmis); I minuu veššoi eläp põlõtaɢ minu asju ära põleta.

vezikaᴢ vt. vesikaᴢ.

vezik/ko Li, g. -oo Li 1. (naisekujuline veehaldjas русалка); 2. (mingi karvane vees elav loom какой-то волосатый водяной зверь).

vezilee adv. I veele по воду (наречие в форме алл-а от vesi); sis meeväᴅ vezilee, kaivolõõ vettä võttamaa (pulmakomme:) siis lähevad (pruut ja peigmees) veele, kaevule vett võtma.

vezittse P adv. vesitsi, vett kaudu по воде; miä menin maittsõ, a tämä meni vezittse mina läksin maitsi, aga tema läks vesitsi.

vezit/tää: -tä J-Tsv., pr. -en J, imperf. -tin J niisutada орошать.

vezü Ränk M-Set. M-Ar. vesü M, g. vezüü ~ vez̆züü M, pl. vezüᴅ ~ vezüüᴅ M künakirves, murd. ves(s)im месло; M miä kaivan kaukalua vezüükaa ma õõnestan küna vesimiga (künakirvega) (Ar.); M vez̆züükaa kaivõttii kori ruhi (ühetüvepaat) õõnestati künakirvega; M meez meep teetä möö, ilmaa tširveetä i vezüütä tetši kahs kaukaloa. pähtšänä mõist. (Set. 16) mees läks mööda teed, ilma kirveta ja vesimita tegi kaks küna? – Pähkel.

vet vt. ved́.

vetamenokorma M vitaminiseeritud toit, vitamiinitoit витаминный корм; se on vetamenokorma. siäl on kõig lekarstvod rohoᴢ, roh̆hoo ruhkõlaiᴢ see on vitamiinitoit. Seal on kõik ravimid rohus (= heinas), heinapepredes.

vetelik/ko J-Tsv., g. -oo J löga, sopp, virts жижица, (навозная) жижа, грязь.

vetelikkõi/nõ (M), g. -zõõ vedelavõitu жидковатый, водянистый; sis tehäz kalattsijavossa kaašitsaa mokomaa, eb jäm̆miäd a vetelikkõissa, etti leivääkaa saap süüvvä siis tehakse püülijahust niisugust körti, mitte paksu, vaid vedelavõitu, et leivaga saab süüa.

vetel/lä (R-Eur. J I) -ll J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J aeglaselt, tasapisi teha медленно, понемногу делать, тянуть (что-нибудь); J iĺĺõkkoitta vetelep süüvve (Tsv.) tasakesi, aeglaselt sööb; J harki han siä parõp, elä vetele jalkoi (Tsv.) astu ometi kiiremini, ära vea jalgu järele; I niin i veteli ori näitä nii vedaski täkk neid; ■ L a to miä sinnua aršinaakaa vetelen aga muidu ma vean (annan) sulle arssina(puu)ga.

vetel-roopp J-Tsv. vedel puder, kört жидкая каша, кашица. – Vt. ka velli.

vete/lä Kett. P M Kõ Lu I -l Lu Ra J, g. -lεä P -lää M Lu J 1. vedel жидкий, водянистый, текучий; Lu rooppa on jämmiä, a velli on vetelä puder on paks, aga kört on vedel; Lu iivõ ku seizoʙ, meeʙ vetelässi i pillauʙ kui pärm seisab, läheb vedelaks ja rikneb; Lu nii on vetel niku vesi on nii vedel nagu vesi; Ra vetel taitšina vedel tainas; 2. (inimese kohta:) vedel, lõtv, lodev вялый; ■ Lu vetelä vattsa kõht (on) lahti; J om vetelell kõht on lahti. – Vt. ka väälia.

vetelässi Lu vedelalt, lohakalt небрежно; isup vetelässi istub lohakalt.

vetelü/ᴢ M J-Tsv. (K P) Вэтелусь Pal.2 Вэ́тэлусъ Ii-reg.1, g. -hsee: -see J vedelvorst, venivillem лентяй, копуша; M täm on mokom vetelüᴢ, peltšääp töötä ta on niisugune vedelvorst, kardab tööd; K ai töö vetelühseᴅ ah teie vedelvorstid!; P vaattagaakka vad́d́alaizõᴅ venäläisii vetelüφsii õvvõõ takan nukkuvaᴅ rl. (Mäg. 73) vaadake ometi, vadjalased, venelasi vedelvorste, magavad (kolhoosi) lauda taga.

vet́inara ~ vit́inara M vit́inaar/a Lu Ra, g. vetinaraa M -aa Ra -a Lu loomaarst ветеринар, врач-ветеринар; Lu naapuri kuttsu vit́i-naaraa sikka naittamaa naaber kutsus looma-arsti siga kohitsema; M vit́inarad naitõttii opõizia loomaarstid ruunasid hobuseid.

veto M Lu J-Tsv. Li, g. veoo Li J vedu, vedamine возка; M val̆loo veto sõnnikuvedu; J väĺĺää veto väljavedu; ■ Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb nendest on laisem.

veto-paalikka 1. Li vägikaigas палка для перетягивания; tõmmattii veto-paalikkoa veeti vägikaigast; 2. Lu vägikaika vedamine перетягивание на палках, испытание сил.

veto-sõlmi Lu paalisõlm (mitte kinnijooksev sõlm) беседочный узел.

vetrjank/a Ränk, g. -aa tuulamis/sari, -sõel грохот, решето. – Vt. ka veejalkka.

vetšer/ina K Po -na Lu, g. -inaa, hrl. pl. -inaᴅ P M S Po I -innaᴅ S -naᴅ Lu vettšerinaᴅ I (pruudi või peigmehe ärasaatmisõhtu вечеринка проводов жениха или невесты); K ženiχall i noorikõll, mõlõpiill on vetšerina peigmehel ja pruudil on mõlemal ärasaatmisõhtu; I ku õmaza tšüläzä, ni eellä ženihalla vetšerinad ovaᴅ, a too noorikõlla kui (peigmees ja pruut olid) oma külast, siis algul oli lahkumisõhtu peigmehel, aga seejärel pruudil; Lu kursi õli päiväll, a perrää ohtogoiss õltii vetšernaᴅ rituaalse pulmaleiva küpsetamise koosviibimine oli päeval, aga pärast õhtusööki oli pruudi ärasaatmise õhtu; I eellä vettšerin̆naa piti tšävväs suk̆kua müü enne lahkumisõhtut pidi (pruut) käima mööda sugulasi; M vetšerinoill siz vizgottii rah̆hoita lahkumisõhtul, (siis) loobiti raha; Lu süümiss em mälehtä vetšernann söömist pruudi ärasaatmisõhtul ma ei mäleta.

vetšerina-õhtago: vetšerina-ehtago K-Al. vetšerina-õhtogo M (pruudi tüdrukupõlvega) jumalagajätuõhtu вечеринка прощания (с девичеством).

vetšerno/i (Lu), g. -i = vetšerina.

vetteü/ssä: vet̆teü/ssäɢ (Ma), pr. -ʙ Ma imperf. -jee vettida про/мокать, -мокнуть.

vettü/ä L M, pr. -üʙ L, imperf. -ᴢ vettida пропитываться, мокнуть; L puu on raskaass vettünnü puu on raskeks vettinud.

vetuussa: vettu/ss (J-Tsv.), pr. -uʙ, imperf. -ᴢ end vedada тянуться; iĺĺa vettussa opõizõt koorõmika mäe pääle tasapisi veavad hobused end koormatega mäe peale.

vetäjä vt. vee-.

vetää K P (M Kõ Lu Li) vettää ~ vettä J Вéйтта ~ Ветта ~ Ветя́ Pal.2, pr. veän K J, imperf. vetäzin J vedada возить; M ku nõisaz näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ kui hakatakse neid (heina)saade vedama, siis pistetakse (sao) alla suured kepid; J alkõga vettää nootta tšöüsi-rihmoiss hakake vedama noota köitest; Lu ku obrazan alla veetii, nii antiiᴢ kui (haige) pühakuju alla viidi, siis (tõbi) andis järele; J iĺĺõkkoittaa võtti, veti esimeizet sõnaᴅ tasakesi võttis (sulepea), vedas esimesed sõnad (paberile). – Vt. ka veittää, veitellä, väitellä, väittää.

vetüt/tää J, pr. -än, imperf. -in J vesistada, märjaks teha обмочить (слезами); idgõtin ihalat silmäᴅ, vetütin põzgõd vereväᴅ rl. panin nutma kaunid silmad, tegin märjaks põsed punased.

vev/ve Kett. K-Al. K-Set. P J (R-Reg.), g. -vee J vend, veli, vanem vend брат, старший брат; P kuss kas pikkarain vevve tuotii kust see väike vend toodi?; J mitä izäz da vevve teh́h́ä mis (su) isa ja vend teevad?; K nuorõpi velli kutsub vanõpaa velleätä vevvessi noorem vend ja tema naine kutsuvad vanemat venda v-ks. – Vt. ka velli¹.

veät/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← veättää; veätteep tõiss süntii ahvatleb teist pattu (tegema). – Vt. ka veittää.

veät/tää: -tä J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J vedada, ahvatleda, peibutada водить, соблазнять; veätti tõizõõ pahailõõ teilee vedas teise halvale teele; tontti suurõs pühäz veätep süntii paharet veab paastu ajal pattu (ahvatleb pattu tegema). – Vt. ka veittää.

vid́d́e/ᴢ K P -iᴢ K vidje/ᴢ K -eᴢ K U M vijje/ᴢ K I -iᴢ K Kõ viijje/ᴢ P Kõ Lu Ra -iᴢ M viij/eiᴢ M -eᴢ ~ -äiᴢ J viieᴢ K-Ahl., g. vid́d́ett/omaa ~ -emaa ~ viiett/omaa ~ -ömää K viies пятый; Lu vaśo õli minuss viijjeᴢ Vaso oli minu järel viies (laps); I vijjettomalla maijaa piettii braatšinoi viiendal mail peeti küla ühispidu; Kõ siĺmäd on neĺĺää puikoo päällä, a viijjettomala tehäᴢ silmad on nelja varda peal, aga viiendaga kootakse (tehakse); J viijez rataz vaŋkkuriᴢ viies ratas vankris (= vankri all); J viijäiz õsa viiendik.

vid́d́etšezzie P viijetšezze Ra viiekesi впятером; Ra viijetšezze mentii mettsää marjaa, vakad õltii tšäeᴢ (nad) läksid viiekesi metsa marjule, korvid olid käes.

vid́d́ä, vidjä vt. viijjä.

vigat/t J-Tsv., g. -oo veatu, terve безошибочный, правильный, здоровый.

vigot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = vikoittaa; tšäsi on vigotõttu, en saa tüüt tehä (~ teh́h́e) käsi on vigastatud, ei saa tööd teha.

vigotu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -sõõ J = vikoituᴢ; J annõkk jalk tänne, para·iko katsomm, kuza sill vigotuz on anna jalg siia, kohe vaatame, kus sul viga(stus) on.

vih/a¹ Kett. K R L P M S Lu J (vdjI), g. -aa: vih̆haa vdjI 1. adj. viha, mõru, kibe горький, едкий; P katagoill on vihad marjaᴅ kadaka(i)l on vihad marjad; M viha niku rettšä mõru nagu rõigas; S räägab: viha, viha, piäb mak̆kõat tehä karjub: kibe, kibe, peab magusaks tegema; L viha õluᴅ viha õlu; 2. subst. mädanik нарыв; M õli raana, tšüünellä lutisiᴅ i lazzit tšüünee vihaᴅ oli haav, küünega muljusid ja lasksid küüneviha sisse; ■ M viŋkkara viha sauna vingune saun.

vih/a² K Lu Li J, g. -aa J viha, õelus, vaen злость, вражда; J piäp tõizõ päälee vihaa peab teise peale viha; J itšää nõizõn sinu päälee vihaa kantõma igavesti hakkan sinu peale viha kandma; J viha kazvotta viha kasvatada; J sala viha salaviha; J tuliim viha tuline viha; Lu viha vättšee võtti vägisi (jõuga) võttis.

vihaalehto Lu vihaleht банный лист; pokkonikaa päänallõ poduška pantii vihaalehtoa täünn surnu pea alla pandi padi vihalehti täis.

vihain Lu J vih̆hain M Kõ viha/inᴀ Ku -n P, g. -izõõ J 1. vihane, kuri злой, сердитый, враждебный; Lu d́iikoit silmäᴅ, vihain kattsomin tigedad silmad, vihane vaade; M vih̆hain ineh-min vihane inimene; J sai vihaizõssi med́d́ee päälee (ta) sai vihaseks meie peale; 2. mädane, mädanema kippuv (haava kohta:) гнойный, незаживающий (о ране, нарыве); Lu koiraa jältši on kehno, se on vihain, kaugaa ep praaviu koerahammustus on halb, see on vihane, kaua ei parane; M vih̆hain napuška vihane vistrik. – Vt. ka tuli-. – Vt. ka vihakaᴢ, viratoo.

vihaizõssi Lu vihaselt сердито, злобно; vihaizõssi katsoʙ vaatab vihaselt; sääzgeᴅ alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi sääsed suruvad enne vihma, purevad vihaselt. – Vt. ka vihhai.

vihak/aᴢ Lu (J-Tsv.), g. -kaa kuri, tige злой, сердитый; Lu se on vihakaz inemin see on kuri inimene; J jutõlla, jot vaski mato oŋ kõikkaz vihakkaaʙ öeldakse, et vaskuss on kõige tigedam. – Vt. ka vihain.

wihama vt. vihma.

viha/meeᴢ Lu J -mieᴢ P viha-meeᴢ K-Ahl. J-Tsv. vihaa-meeᴢ J vihamees, vaenlane недруг, ненавистник, враг; J tämä on minu itšiin viha-meeᴢ tema on minu igavene vihavaenlane; P kui näed matua unõs siz vihamies tulõp sillyõ kui näed madu unes, siis tuleb sulle vaenlane. – Vt. ka vihavelle, viholain.

vihan P, g. -zõõ = vihain; meill on jaati kõvass vihan meil on väga vihane täkk.

viharoho M 1. mürk яд; 2. võsaülane дубравная ветреница; 3. koirohi горькая полынь.

vihas/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J vihastada сердить, обижать, гневить.

vihas/sua J-Tsv. Ra, pr. -un J, imperf. -suzin vihastada сердиться, рас-; J vihassu minu päälee vihastas minu peale (~ sai minu peale vihaseks).

vihas/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = vihassua.

viha/ta L -t J, pr. -an ~ -n J, imperf. -zin J vihata ненавидеть; J vihab minnua, niku mato ad́d́en nalt vihkab mind nagu uss aia alt; L tšen nyõb jumalaa mainimaa, sitä nõissaass vihaamaa kes jumala nime suhu võtab (kes hakkab jumalat nimetama), seda hakatakse vihkama.

vihavelle Ra = vihameeᴢ; kahs vihaveĺĺää päästii vastikkoo kaks vihameest sattusid vastamisi.

vihavesi M sapivedelik жёлчь; sapiz on vihavesi, kõltõn sapis on sapivedelik, kollane.

viha-vätöizee Li vägisi насильно, силой; pantii viha-vätöizee võttamaa naissa pandi vägisi naist võtma.

vihelt/aa: -aaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii vilistada свистеть; mitä siä ainõ viheltaᴅ siinä rihezä, rihezä ep kõlpav viheltaaɢ miks sa aina vilistad siin toas? Toas ei tohi vilistada.

wihema vt. vihma.

viher/ä Li viher J-Tsv., g. -ää J roheline, toores, valmimata зелёный, неспелый, незрелый; J kagrõd om veel vihereᴅ, ep saa niittä kaerad on veel rohelised (valmimata), ei saa niita.

vihgokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ vihuke небольшой сноп. – Vt. ka vihko.

vihhai Lu vihaselt сердито, гневно; vaapsain ammup vihhai-vihhai herilane nõelab vihaselt-vihaselt. – Vt. ka vihaizõssi.

vih̆hain vt. vihain.

vihinik/ko L, g. -oo vihin свист, жужжанье, визжанье; mašinaa eb näü, a ühs vihinikko jo mettsäz meneʙ rongi ei näe, aga üks vihin juba metsas käib.

vihkiä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) vihki- J-Must. laulatada венчать, об-.

vihko Len. Kett. K P M Kõ S Lu Li J I (R Ja), g. vihg/oo M S Li -uo P -o Lu J I (vilja)-

vihk, (lina)kubu сноп; M vihgot tehäss viizii pih̆haa, sit̆toass viizii pih̆haa (rukki)vihud tehakse viiest peotäiest, seotakse viiest peotäiest; Lu vihkoissa teh́h́ää kuilaᴢ vihkudest tehakse hakk; M rüüskuhilallõõ pantii nellä vihkoa päässi. siis tulitši niku katto rukkihakile pandi neli vihku peaks. Siis tuligi nagu katus; Li vihgot pantii roukkuu vihud pandi rõuku; Li riiga on kuhõõ ahõtaa vihgoᴅ, a koominas tapõtaa primuzlõjeekaa vihkoja rehi (rehetuba) on (see), kuhu ahetakse vihud, aga rehealuses pekstakse kootidega vihke; Lu rüis pannaa vihkoo, a lina pannaa roivõl rukis seotakse (pannakse) vihku, aga lina pannakse kubusse; K rütšee vihgoᴅ rukkivihud; M õzraa vihgot siomma tšümmenikkolailõõ odravihud seome (ja paneme) kümne vihu kaupa hakki; J karut kantõvat kagraa vihgod mettsää karud kandsid kaeravihud metsa. – Vt. ka kagra-, lina-, pää-, rüiz-, õzra-. – Vt. ka vihgokkõin.

vihkoi/n J-Tsv., g. -zõõ vihu-, vihukujuline снопообразный.

vihkokoorma M vihukoorem поклажа снопов; kreslad vaŋkkuria vartõ, etti õl̆lõis parap väittää einäkoormaa i vihkokoormõita laamitsad vankri jaoks, et oleks parem vedada heinakoormat ja vihukoormaid.

vihkopaazuga Lu (M) rehe katusealune пазуха, пазушина (под крышей риги); M need kuhõ pannaz vihkaa, need on riiga paazugaᴅ need, kuhu pannakse vihke (kuivama), on rehe katusealused.

vihko-roukku Li vihurõuk, (piklik) virn скирда снопов.

vihkura vt. viihkura.

vihku/ro Kõ-Len., g. -roo = viihkuri; tuli tuuli aivon tuima, merestä vihkuro vihhain rl. (Len. 230) puhus väga tugev tuul, merest tuulispask vihane.

vihm/a Len. Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra I (Ku) wihma ~ wihama ~ wihema ~ wähäma Kr Вигма Pal.1 Ви́гма K-reg.2 Ii-reg.1 Вигма Tum., g. -aa L Lu J vihma Lu J vihm дождь; M vihmaa sat̆taaʙ vihma sajab; Kõ ku talvõll on tuizgut, siz on vihmat suvõll kui talvel on tuisud, siis on vihmad suvel; Kõ kui tšülväd vihmal, on paĺĺo kehnob viĺĺa kui külvad vihmaga, (siis tuleb) palju kehvem vili; Kõ kui päivä laskõup pilveesee, siz oomõnn leeʙ vihmaa kui päike loojub pilvesse (= pilve sisse), siis tuleb homme vihma; P vihmakulli algap piikkaa, vihma tulõʙ vihmakass hakkab vinguma, tuleb vihma; Lu vihma alõni vihm vähenes (= andis järele); P lahzõd johsõvad vihmaasyõ lapsed jooksevad vihma kätte; Ra vihmaa tuõb niku vartaass valaʙ vihma tuleb nagu oavarrest (nagu vardast valab); L suur vihma ain õli aina oli suur vihm; Lu umpi vihma on pitšällin vihma lausvihm on pikaajaline vihm; Lu griba vihma on heeno vihma seenevihm on peenike vihm; Lu lumisekainõ vihma lumesegune vihm; J vihmaa saaʙ ja veez on suurõt pulloᴅ, siz on pittšä vihma (kui) vihma sajab ja vees on suured mullid, siis on (= tuleb) pikaajaline vihm; Li sakkia vihma tihe vihm; I vihma ai pöllüü poissiɢ vihm ajas tolmu ära; J sakka vihm ~ siitt vihm ~ obakk vihm tihe, peen vihm, uduvihm, seenevihm; J rappa vihm paduvihm; Lu tänäv on itšäv ilm, vihma ilm täna on nukker ilm, vihma(ne) ilm; Lu vihmal aikaa karjušši piäʙ vihmasõppaa vihmasel ajal kannab karjane vihmariideid; J kiuru laulob üväll ilmall, vihma päiväl tämä eb laulo lõoke laulab ilusa ilmaga, vihma(sel) päeval ta ei laula; J vihma tšesä vihma(ne) suvi; J vihma voosi vihma(ne) aasta; J konnat krookataa, taijõtaa vihmaa konnad krooksuvad, ennustavad vihma; Lu nõisi kõva tormi ja vihmaa sato tõusis tugev torm ja (algas) vihmasadu; J vihmaa kaarõ vikerkaar; J vihm mato vihmauss. – Vt. ka griba-, jürüü-, obakk-, raju-, umpi-, utu-, valo-.

vihmaaika M sajuaeg время дождей.

vihmaa-varjo J-Tsv. vihmavari; vihmariie jms. зонт, зонтик; дождевик, дождевая накидка и пр.

vihma-brezentti Lu presendist vihmakate брезентовый навес, чехол (против дождя); vihma-brezentti õli öljüttü vai tõrvattu presendist vihmakate oli õlitatud või tõrvatud; seili katõtaa tšehlajeekaa vai vihma-brezentti kutsuttii (kokkupandud) puri kaetakse kattega või kutsuti (seda) (vihma)presendiks.

vihmak/aᴢ L P M Lu I (K) -õᴢ Li vihmõkõᴢ Lu (J), g. -kaa Lu vihmane дождливый; Lu egliine päivä õli vihmakaᴢ, a tänävä on üvä ilma eilne päev oli vihmane, aga täna on hea ilm; Lu tänävoon on vihmõkõs tšesä tänavu on vihmane suvi; I vihmakaz ilma vihmane ilm; Lu vihmakkaat pilvet tulõvaᴅ vihmapilved tulevad. – Vt. ka vihmõin.

vihmakaarõ P Lu J vihmokaari J-Must. vihma- kaari ~ vihmakaari Lu vihmkaarõ Lu vikerkaar радуга; Lu vihmakaarõ ko onõ, siz onõ pittšää vihmaa kui on vikerkaar, siis on pikka vihma (oodata).

vihmakulli P S vihma-kulli K-Ahl. vihmakass, peoleo иволга; P vihmakulli piikaʙ, ep saa lehoo päält nokkaa kassaa, tšüzüb vihmaa vihmakass vingub, ei saa lehe pealt nokka kasta, palub vihma. – Vt. ka vesilintu.

vihmalintu M Kõ Li Ra I = vihmakulli; M vihmalintu räägaʙ, leeb vihma, räägab piuu, piuu peoleo vilistab, tuleb vihma, karjub piu, piu.

vihmamato Ra J vihma-mato I vihmauss дождевой червь; I vihma-mato mikä ilkiä, märtšä vihmauss, milline vastik, märg.

vihmamatokkõin Kõ = vihmamato.

vihma-räksü Lu = vihma-vaarikko.

vihmasato Ra vihmasadu дождь; ai mikä tänävä on kurja ilma, tuuli ja vihmasato oi missugune halb ilm on täna, tuul ja vihmasadu.

vihmasekainõ Lu vihmasegune смешанный с дождём; vihmasekainõ lumi vihmasegune lumi.

vihmasõpa Lu vihmariie, vihmakuub дождевик, плащ; vihmal aikaa karjušši piäʙ vihmasõppaa vihmasel ajal kannab karjane vihmariideid.

vihmasuvi M vihmane suvi дождливое лето.

vihma-tuuttša Lu vihmapilv дождевая туча; vihma-tuutšaᴅ, vihma-räksü meni vihmapilved, vihmahoog läks (mööda).

vihma-vaarakko M = vihma-vaarikko.

vihma-vaarikko M vihmahoog дождевой порыв, порыв дождя; vihma-vaarikko tapaz meitä teezä vihmahoog tabas meid teel. – Vt. ka vaarakko, vihma-räksü.

vihmavesi: vihmõvesi Li vihmavesi дождевая вода.

vihmavoosi: vihmõvoosi Li vihma-aasta дождливый год (~ сезон дождей); aaros kuivõtõttii vihkoi, ku õltii vihmõvoovvõᴅ sarras kuivatati (vilja)vihke, kui olid vihma-aastad.

vihm-päi/vä: -v J-Tsv. vihma(ne) päev дождливый день; tänävä vihm-päiv de nii tuli raskuᴢ täna on vihmapäev ja on nii raske (olla).

vihmõi/n J-Tsv., g. -zõõ sajune, vihmane дожд-ливый; vihmõin ilm vihmane ilm. – Vt. ka vihmakaᴢ.

wihna vt. viina.

viho Kett.: viho viimin päris viimane, vihuviimane.

vihoi/za Li -ᴢ J-Tsv. vihas, vihaga в гневе, злобно (наречие в форме ин-а от viha); J näväd õltii vihoiza tõin tõizõõ pääle nad olid teineteise peale vihased; J vihaz õlõma vihas(ed) olema; J vihois petteli minu päälee vihaga valetas minu peale; Li meijee naapuri on salamittaa vihoiza mikoo pääll meie naaber on salaja vihane Miko peale.

viholai/n Lu, g. -zõõ vaenlane враг; miä en taho tätä silmii näh́h́ä, tämä on milla viholain ma ei taha teda silmaotsaski näha, ta on mul(le) vaenlane. – Vt. ka vihameeᴢ.

viholizõssi J-Tsv. нечестиво, греховно; viholizõssi elämä jumalavallatut elu elama.

vihol/lin M Li -inõ Ra -in J-Tsv., g. -izõõ Ra J-Tsv. -lizõõ Li 1. kurinahk, kurivaim (sõimus.) злодей (руг.); Li miä harizin koko aikaa peentäroi, tämä tuli, vihollin, repi viimizet poiᴢ ma harisin kogu aja peenraid, ta kurinahk tuli, rebis viimased (taimed) välja; Ra see on kõik viholizee menoᴅ see on kõik kurjavaimu töö; J tetši viholim mokomõt tüüd jot et taho kõig uskoa tegi, kurivaim, sellist tööd, et ei taha (kohe) uskuda(gi); 2. kuri, paha vaim злой дух, нечистая сила, бес, чёрт; Ra viholinõ on ajannu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu. – Vt. ka veri-.

vihot/taa: -ta J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J ärritada раздраж/ать, -ить; elä kerttee tšip-paat, vihotõᴅ ära puuduta haava, ajad vihale (= tekib mädanik).

vihot/tua Lu, pr. -uʙ, imperf. -tu mädanema e. vihale minna, infektsiooni saada загнивать, получить инфекцию; ku leikata sõrmii vai et saa aigallaa praavittaa, võiʙ nõissa vihottumaa kui lõigata sõrme või sa ei saa aegsasti ravida, (siis) võib (haav) minna mädanema; elä reppä eez aikaa tšippa vihotuʙ ära rebi (kärna) enneaegu, haav läheb vihale; kase rautakori ku pisäb sõrmõõ, sõrmi vihotuʙ kui ogalik torkab sõrme, sõrm läheb vihale (läheb umbe).

vihottumi/n J-Tsv. Lu, g. -zõõ põletik, infektsioon воспаление, заражение; vihottumin jo kuile alki alõnõss põletik juba nagu hakkas alanema.

vihotu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kurjus, tigedus злость, злоба, гнев.

vihoviimin Po Lu J viho-viimin J-Tsv. päris viimane, vihuviimane, kõige halvem самый последний; самый плохой; P vihoviimin aika vihuviimane aeg; Lu siä õõᴅ vihoviimin inemin sa oled kõige halvem inimene. – Vt. ka vipo-viimein.

wihs vt. viisi¹.

wihskümment vt. viištšümmettä.

wihsteischkümm vt. viistõ·ššõmõtta.

wihsteistum vt. viistõ·ššõmõtta.

viht/a Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I -o S viht J-Tsv. (Ma) Вихта Tum., g. vihaa L P S Lu Ra J vih̆haa M Kõ I Ma viha J 1. saunaviht веник; Ra rautain koivu, neiss tehää vihtoi, migäkaa tšülpeessä saunaᴢ arukask, nendest tehakse vihtu, millega viheldakse saunas; M tšülpemää mennäᴢ, võta vihta kaasa (kui) vihtlema minnakse, võta viht kaasa; M piäp tšülvetä vihall peab vihtlema vihaga; Lu vihta plakiiʙ viht sapsub; Lu vihta kasõttii tšülmäz veez i pantii varijee tšivijee pääl viht tehti külmas vees märjaks ja pandi tuliste (kerise)kivide peale; Lu vihtoja tehtii enne jaania vihtasid tehti enne jaani(päeva); Lu meill õli ühs starikka, tšülpees koivu i kataja vihaakaa meil oli üks vanamees, vihtles kase- ja kadakavihaga; P kupoĺuo vihat tehtii kazgyõ õhsõiss, karu-kattõrõiss, kupoĺuo kukkaiss jaanivihad tehti kaseokstest, sõnajalgadest, jaanililledest; Kõ vih̆haa lehoᴅ viha lehed; Kõ vih̆haa õhzaᴅ viha oksad; Lu vihaa tüŋke viha tüügas; 2. viht, luud, pühkeviht веник, метла, веник-метла; Po nùorikko pǜörütäb vihhaa ümpär päätä pruut keerutab vihta ümber pea; M siz nõizõb noorikkõ püh-tšimää vihaakaa siltaa (pulmakomme:) siis hakkab pruut luuaga (~ pühkevihaga) põrandat pühkima; Lu maa piäp pühtšiä vihal põrand tuleb luuaga (puhtaks) pühkida; Lu ku vihta jäi seisomaa ladv üleeᴢ, inimen leep se voos terve (uskumus:) kui viht jäi seisma, latv üles(poole), (siis) inimene on sel aastal terve; 3. preestri piserduspintsel веник (для окропления святой водой); L pappi svätitti vihaakaa preester õnnistas pintsliga (vett piserdades). – Vt. ka kahtši-, kazvo-, kupeĺa-, viritüz-, vizitüz-, õnni-.

vihtaa Lu adv. vihale (vihtu tegema) за вениками (наречие в форме илл-а от vihta); Lu litši pädrää i jaanii mennää vihtaa peetripäeva ja jaanipäeva paiku minnakse vihtu tegema.

wihte vt. viitta.

vih/ti¹ J-Tsv., g. -e J (lõnga)viht прядь; kaŋgõss piäb nõiss looma, a vass kahs vihtiä on niittiä tšedrettü peab hakkama kangast looma, aga ainult kaks vihti on lõnga kedratud. – Vt. ka vihtü, vüühti.

vihti² Lu, g. vihii ~ vihtii Lu laulatus венчание, бракосочетание; ženiχ meni vihtii risit kaglaᴢ peigmees läks laulatusele, ristid kaelas.

vihti-sõrmuᴢ J laulatussõrmus обручальное кольцо.

vihtisõvaᴅ ~ vihtsõvaᴅ Ra laulatusrõivad подвенечная одежда; pokkoinikalõõ panti vihtsõvat pääle, õli oijjettu vihtsõvaᴅ surnule pandi laulatusrõivad selga, oli(d alles) hoitud laulatusrõivad.

vihtitšiutto ~ vihttšiutto Ra laulatussärk (särk, milles on laulatatud) подвенечная сорочка; mill para·ikaa on vihttšiutto pittšii ihoikaa, oijan koolõpäiväässaa mul on praegugi (alles) laulatussärk pikkade varrukatega, hoian surmapäevani.

vihti/ä Lu J-Tsv., pr. vihin Lu J, imperf. -zin Lu J laulatada венчать; Lu tšerikkoza vihittii kirikus laulatati; J ku vihitä, siiz noorikõllõ ja ženihõllõ panna ventsõt pähää kui laulatatakse, siis pruudile ja peigmehele pannakse (laulatus)kroonid pähe; J kõrt tüü õõtt vihittü, siiz eri ep saa menne (kui) kord olete laulatatud, siis lahku ei saa minna; J vihittü nainõ laulatatud naine. – Vt. ka vihkiä.

vihtšer/ä M, g. -ää tuulekeeris, tuulispask вихрь; vihtšerä murti õunappuu tuulekeeris murdis õunapuu. – Vt. ka viihkura, viihkuri, viiχ́ teri.

viht/ü Lu viihtü Lu, g. vihüü Lu lõngaviht моток (ниток); Lu rissipuut pannaa tšerikannoo päälle, ottsiloiz õllaa pulikaᴅ; neije pulikkoje päälle pannaa viihtü kerilauad pannakse keri-kannu peale, otstes on pulgad; nende pulkade peale pannakse (lõnga)viht. – Vt. ka vihti¹, vüühti.

vihut/taa M Lu viha pärast, vihuti, kiusu pärast назло; M miä tälle kazzee tein vihuttaa, nõõʙ õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu; Lu tämä tetši senee millõ vihutta ta tegi seda mulle kiusu pärast.

vihüt/ellä M (Kett.), pr. -telen: -teen K M, imperf. -telin M frekv. ← vihüttää; M vihütteleʙ ain tõissa aina õrritab teist.

vihüttäj/ä M, g. -ää pilkaja, õrritaja насмешник, зубоскал; täm on ain vihüttäjä ta on aina õrritaja.

vihüt/tää M, pr. -än M, imperf. -in M õrritada, ärritada раздражать, дразнить. – Vt. ka vihütellä.

viidik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J = viitikka.

viidr/a K-Ahl. Ja-Len., g. -aa saarmas выдра. – Vt. ka võdra.

viiespäivä vt. vijjespäivä.

viieᴢ vt. vid́d́eᴢ.

viihku/ra Lu J -r ~ viiχkura ~ vihkura J, g. -raa Lu = viihkuri; Lu smerttš kanne nõsaʙ ülez vettä, siz on i viihkura vihur, see tõstab vett üles, siis ongi vesipüks; J meree vihkura vihainõ rl. mere vihur vihane; J perält surmaa on viiχkuranna (poonu) on pärast surma tuulispasaks.

viihkur/i P Lu Li J, g. -ii Li J vihur, tuulispask, tuulekeeris; vesipüks вихрь; смерч; J lensi menne, niku viihkuri lendas minema, nagu tuulispask; J viihkuri; vahi nüt ku võttaaz einäᴅ tuulispask; vaata nüüd, kuidas viiakse heinad ära; Lu kase on maailmaa viihkuri, pöllütäb liivaa see on ilmatu tuulekeeris, tolmutab liiva (üles). – Vt. ka vihtšerä.

wiihs vt. viisi¹.

viiχ́ ter/i M, g. -ii = vihtšerä; viiχ́teri on paha voima tuulispask on kuri jõud.

viihtü vt. vihtü.

viij/ee M -jee Lu Li viiekesi впятером; Lu tulimma viijjee tulime viiekesi; M nõisivat tõmpaamaa viijee nagria hakkasid viiekesi naerist tõmbama.

viijeiᴢ, viijeᴢ, viijjeiᴢ, viijjeᴢ vt. vid́d́eᴢ.

viijetšezze vt. vid́d́etšezzie.

viijjespäivä vt. vijjespäivä.

vii·jjestõ·ššõm/õiᴢ M vii(j)estõšmõnes (I-Set. 53), g. -õõ viieteistkümnes пятнадцатый; siis ku tuĺi vii·jjestõ·ššõmõiz avgusti, nii tagaz menimmä petterii siis kui tuli viieteistkümnes august, nii läksime Peterburi tagasi.

viij/jä K R U P S Lu J (Ke Ja V Li Ku) -ä P Kõ J viiäɢ I veejj/ä Lu Li -e Lu J veijjä Lu veeijõ J-Tsv. vijjä L P M Kõ Po Lu vijä K-Ahl. vijjäɢ I vid́d́ä P M J vidjä K vid́d́äɢ I, pr. veen K R M Kõ S Ja Po Lu Li J Ku vien R L vii I, imperf. vein K Lu Li J viia, vedada носить, нести, водить, вести, возить, везти; K kuumad veiväd lahzõõ tšerikkoosõõ vaderid viisid lapse kirikusse; J veiseizin liivad lidnaa teelee, sõmõrõt sõta-rajalõõ rl. viiksin liivad linna teele, sõmerad sõjarajale; L vee kottoo paĺĺo tervüssiä vii koju palju tervisi; L vie minua selläᴢ vii (kanna) mind seljas; Lu miä üvässi mälehtin, a nüd niku tuuli vei päässä poiᴢ ma mäletasin hästi, aga nüüd nagu tuul viis peast ära; Li ku siä koolõt siz aŋgelit tullaa võttamaa, viijjää raajuu kui sa sured, siis inglid tulevad (sind) võtma, viivad paradiisi; J veetii tätä mahaa teda viidi matta; J läpi saadu veep tee koo tüvvee läbi aia viib tee maja juurde; Lu makkia viina on laha, eb vii umalaa vein on lahja, ei pane purju; Lu varppi-aŋkkuriikaa veetii laivaa, ku meni matalaa varpankruga veeti laeva, kui (laev) jooksis madalikule; Lu perevoššikka veeb vättšiä venneekaa üli jõgõõ ülevedaja veab rahvast paadiga üle jõe; Po pojokkõin veeb ovõssa tabunii poisike viib hobust hobusekarja; J hitto vei koorõma ümper vanakuri vedas koorma ümber.

viijäiᴢ vt. vid́d́eᴢ.

viikahtõ vt. vikahtõ.

viikaste vt. vikastõ.

viik/ka M I, g. -aa vikk, kurehernes вика. – Vt. ka viki.

viik/ko K J (Ku), g. -oo Ku nädal неделя; K viikkua kahs tšäütii lõõkkumaa nädalat kaks käidi kiikumas; J viikoss võlkaa (urvitamislaulust:) nädalaks võlgu. – Vt. ka risti-.

viil, viilä vt. veelä.

viilar/i Lu, g. -ii (puu)vender, murd. viilar деревянный кранец; viilari on seinää i alusõõ väliᴢ puuvender on kai ja purjelaeva vahel.

viilari-lauta Lu = viilari; viilari-lauta eb riko borttaa puuvender ei riku parrast.

viilik/kõ ~ viiliŋkõ J-Must., g. -õõ kanderihm лямка.

viili/ä¹ Kõ Li, pr. -n, imperf. -zin 1. lõigata, nüsida резать; Kõ viili viŋkujaa palaata rl. lõika sea(liha) tükk; 2. viilida пилить, под-; Li viilitää napilkaakaa viilitakse viiliga.

viil/iä² P M J-Tsv. -eä Li, g. -iä jahedus, külmus прохлада, холод; M tuli iiliä i tuli viiliä tuli eliapäev ja tuli vilu; Li tuli viileä, pilvi meni päivüü ettee. viileä saab õlla va tšezällä vai tševväällä, a talvõlla on vaa tšülmä ja pakkain läks jahedaks, pilv läks päikese ette. Jahe saab olla ainult suvel või kevadel, aga talvel on ainult külm ja pakane; J isä lamab magat viiliäᴢ isa lesib, magab vilus. – Vt. ka vilu.

viillä/ä (Kett. K-Al. M), pr. -n, imperf. -zin (juurde v. välja) lõigata вы/краивать, -кроить; M viilläz mehilee tšiuttaa (ta) lõikas välja meestele särke; K võta viile kanõ povoinikad õhtagoissi valmiissi võta lõika (juurde) need tanud õhtuks valmis.

viil/o K M Ra J -u R-Eur. vielu (R-Reg.), g. -oo K M Lu J -u R-Eur. (katuse)viil фронтон, выступ; M viilo on kat̆too õttsa viil on katuse ots; M koo viilo maja katuseviil; Ra pääsko kannab nokaakaa maat kuhõni üles katoo viiloo pääsuke kannab nokaga mulda (= muda) kuhugi üles katuseviilu alla; J viiloo akkun väliss tehhä ümmerkõin, rohkap neĺĺe nurkkõin viilkatuse aken tehakse vahel ümmargune, rohkem nelinurkne; J viizaz vahtii viiloonalta rl. tark vahtis viilu alt; J viiloikaa katto viilkatus.

viiloakkuna M viilakkuna Ra viilkatuse aken, pööninguaken слуховое окно; M koo õttsaza on viiloakkuna maja otsas (= katuseviilus) on pööninguaken; Ra tšell millintši viilakkuna missugune viiluaken kellelgi (on).

viilo-katto J-Tsv. viilkatus двускатная крыша.

viilo-laut J-Tsv. (katuse) viilulaud фронтонная доска; tuulõka on repinnü viilo-lavva väĺĺä tuul (tuulega) on viilulaua välja rebinud.

viilolliinõ vt. viisi-.

viima/ta Lu (Ra), pr. -an ~ -n Lu, imperf. -zin eksitada вводить в заблуждение, попутать; öhzüᴅ, jutõltii: paha viimaaʙ, paha viimaᴢ (kui) eksid (ära, siis) üteldi: vanakuri eksitab, vanakuri eksitas. – Vt. ka viimä.

viime/in M Po Lu Li -ine L J, g. -izee Li = viimin; Li eso õli esimein, joba oli viimein (munamängus) e. oli esimene, j. oli viimane; L viimeine õhtago kassapεänä õlla viimane õhtu palmikpeana olla; Lu para mõnikaalt vei viimeizet poiza kratt viis mõnelt viimase(d) ära; M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimeisee meh̆heessaa paat läks ümber ja uppusid (kõik) viimse meheni.

viimeizessi (L) viimati в последний раз; kuza tämä viimeizess jäi kuhu ta viimati jäi?

viime/nee K-Ahl. -ne I -n Lu, g. -zee = viimin; I siä õõt ku viimene podlettsa sa oled kui viimane lurjus; Lu viimezed entšimüzeᴅ viimased hingetõmbed.

viimezi Lu = viimizii; viimezi rauhõni läpi päätnitts paraskovjaa viimaks rahunes (ta) püha Paraskeva läbi.

viim/etää M -ittää M -itti Lu -itee ~ -ite J-Tsv. -ete ~ -ettee I viimaks, lõpuks наконец, в конце концов; M viimetää täm tuli viimaks ta tuli; J maissõlim mõnõllaisii viinoi de viimite sain umalaa maitsesin igasuguseid veine ja viimaks jäin purju; J tiŋkizin, tiŋkizin – viimitee sata rubĺa mahzin opõizõss tingisin, tingisin, viimaks maksin hobusest (hobuse eest) sada rubla. – Vt. ka viimizee, viimizessi, viimizii, viimäätši.

viimi/n P M Lu Ra J (K Kõ) -ne Lu Li Ra J I Ku -in J-Tsv., g. -zie P -zee M Lu Li Ra J -ze J viimane, viimne последний; M tšihlago õli viimin praaznikka ees suurta püh̆hää vastlapäev oli viimane pidu enne suurt paastu; J viimiŋ kõrt miä sillõ annõm võlgõssi viimast korda annan sulle võlgu; I viimizeᴅ päiväᴅ viimased päevad; K viho viimin vihuviimane; J viimizess tõin eelviimane. – Vt. ka viho-. – Vt. ka viimein.

viimizaikaa Li viimasel ajal в последнее время.

viimiz/ee J -e Lu 1. viimaks, lõpuks наконец, в конце концов; Lu tämä laadiuz jo aikaa kurissaamaa, i viimize kurissaaᴢ ta kavatses juba ammu end (üles) puua ja viimaks poos(ki); 2. viimast korda (в) последний раз; J isuttii viimizee lavvaa takann istuti viimast korda laua taga. – Vt. ka viimetää.

viimizessi M J-Tsv. viimaks, lõpuks под конец, наконец; M viimizessi pää tuõb jo ahtikkõin lõpuks läheb (viljakuhja) pea juba ahtakeseks; P sis ko n vihgot kõik, sis tappaass viimizessi peltaᴅ siis kui vihud on kõik (pekstud), siis pekstakse viimaks (vilja)sasi; P viimizess viel juttõli lõpuks veel ütles. – Vt. ka viimetää.

viimiz/ii ~ -i J-Tsv. viimaks, lõpuks наконец, в конце концов; J päätappõjõ dakižo viimizi pääsi türmää pearoimar sattus siiski viimaks vangi. – Vt. ka viimezi, viimetää, viimizee, viimäätši.

viimulta Lu möödaminnes мимоходом, по-путно; tšäit ku siä siäl – miä tšäin van viimulta kas sa käisid seal? Ma käisin vaid möödaminnes; tuõ tšäü viimulta tule käi (~ astu) möödaminnes (läbi).

viim/ä ~ -e J: tämä taitaa on pahaa viimeᴢ ta on vist vanakurja poolt eksitatud (eksiteele viidud). – Vt. ka viimata.

viimäätši Li = viimetää; viimäätši ällüüs panna suu tšiini viimaks taipas suu kinni panna.

viin/a K U L M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R P Ko Ja-Len.) -õ J -ᴀ Ku viin J wihna Kr Ви́гина K-reg.2 Pal.2 Ви́гъна Pal.2 Ii-reg.1, g. -aa Lu J -a Lu Ra J viin; vein водка; вино; Lu se inemin ain vaa viinaa juuʙ, ep kehtaa tüütä tehä see inimene joob ikka va viina, ei viitsi tööd teha; K tšüzüb niku jumalaa: hülkää poika juomass viinaa, kõikii nagrassa palub nagu jumalat: jäta, poeg, viinajoomine, kõik naeravad; Lu viina tehoos päh́h́ää viin hakkas pähe; J ajaʙ viinaa ajab viina; K tšetvertti viinaa õsõttii osteti veerand pange viina; Po ŕumka viinaa pits viina; Lu tämä õli õssannu sorokuška viinaa ta oli ostnud sorokovka (= veerandtoobise pudeli) viina; S joottaaᴢ viinall i õlluul joodetakse viina ja õlut; J putõĺi viinaa pudel viina; Lu viina zavodad õltii, tämä siält õssi butelii viisii viinavabrikud olid, tema (kõrtsmik) ostis sealt pudeli(te) viisi; Lu karkia viina ~ valkaa viina valge viin; Lu pupuškaa viinaa pantii päälle, ku inemin tšäe vai jalgaa lõikkaᴢ, sis pupuškaa viinall praavitõttii (kase)pungaviina pandi (haavale) peale, kui inimene lõikas (endale) kätte või jalga, siis raviti pungaviinaga; Lu makkia viina on laha, eb vii umalaa vein on lahja, ei pane purju; J kauniᴢ viina punane vein; Lu luki viinaa luges nõiasõnu viina peale; J viinasõõ pökköömä viinasurma surema. – Vt. ka marja-, perttsu-, pipperi-, traŋkki-.

viinaaisu M viin-haisu J-Tsv. viinahais запах водки.

viinaputeli Ku viinabuteli R-Reg. viinapudel бутылка водки; Ku viinaputeli oli karmonnoᴢ viinapudel oli taskus.

viinatie P fig. viinatee пьяная дорога; i üväss mehess paska tulõʙ ku nõõv viipimää viinatieĺie (Mäg. 102) ka heast mehest tuleb pask, kui hakkab jooma (hakkab viibima viinateel).

viinatratti M Lu fig. joodik, viinanina пьяни-ца, разг. пропойца; M täm on mokom viinatratti ta on niisugune viinanina.

viin-mar/ja: -jõ ~ viim-marjõ J-Tsv. Винамарïя Pal.2 viinamari виноград. – Vt. ka vinogra- da.

viip/ata L P M J (K-Ahl. Ku) -õtõ Lu (Li) -õt J-Tsv., pr. -paan K-Ahl. P M Lu J, imperf. -pazin P M -põzin Lu J viibata, vehkida, virutada, äiata мах/ать, -нуть, манить, хватить, ударять; Lu tšäsijeekaa viippaaʙ, kutsuʙ kätega viipab, kutsub; M viippaab vikastõõlla vehib vikatiga; J vikahtõ viippaᴢ rl. vikat viipas; L kui viippazi kultamyõkaakaa, nii tuhattõmalt virstalt mettsεä maalyõ pani kui äigas kuldmõõgaga, siis pani (lõi) tuhandelt verstalt metsa maha; ■ Ku mettsä viippaᴢ mets eksitas. – Vt. ka viippia, viippoa, viiputtaa, viiputõlla.

viipiü/ssä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J hilineda, viibida о/паздывать, за-, отста/вать, -ть, задерж/иваться, -аться; prost́iga, miä vähäize viipiüzin andke andeks, ma hilinesin pisut; viipiümä õma tüüka oma tööga viibima. – Vt. ka viipüä.

viip/pia (Lu), pr. -iʙ, imperf. -pi Lu viibata, lehvitada мах/ать, -нуть; Lu lähs menemää i tämä perääᴢ viippi tšäel ta läks minema ja lehvitas käega (takka) järele. – Vt. ka viipata.

viip/poa (K-Al.), pr. -on (K), imperf. -pozin viibata, lehvitada махать, манить; K lennäb leelizee tetšijä, viipob vihta kainaloza (Al. 55) lendab leelisetegija, viipab viht kaenlas (kaenla all). – Vt. ka viipata.

viip/pua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -puzin J = viippoa.

viip/pussa: -puss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -puzin J kiikuda, kõikuda, õõtsuda качаться.

viipsipuu Lu viipsi-puu J = vehsipuu.

viipsi/ä J-Tsv., pr. -n ~ viibzin J, imperf. -zin viipsida наматывать, мотать; rihmaa vüühtii viipsittii niiti viipsiti vihiks. – Vt. ka vehsiä.

viiput/taa (J), pr. -an, imperf. -in vibutada, viibutada; liputada мах/ать, -нуть; tšäekaa lüümä, viiputtõma käega lehvitama, vibutama. – Vt. ka viipata.

viiput/õlla K-Lön. J-Tsv., pr. -tõõʙ, imperf. -tõli frekv. ← viiputtaa; koir viiputtõõb ännäka koer liputab saba; müllü viiputtõp siipiika (tuule)-veski viibutab tiibu; K la tuuli tuuputtelep, viha tuuli viiputtelep (Lön. 719) rl. las tuul tuuseldab, vihane tuul viibutab.

viipõt/ti J-Tsv., g. -ii J haspel, kerilaud мото-вило.

vii/pü J-Tsv., g. -vüü J viivitus промедление, задержка. – Vt. ka viivitüᴢ.

vii/püssä: -püss J-Tsv., pr. -vün J, imperf. -püzin J = viipüä.

viipü/ä L P M Kõ Lu Ra J (K R) -ss J-Tsv., pr. viivün K R P M Kõ Ra J -ün Kett., imperf. -zin M Lu Ra J viibida, hilineda, jääda, kesta пребывать, оставаться, опаздывать; длиться, продолжаться; L tie pεälä õlõmma viipünnüüᴅ teel oleme viibinud; P miε viivün kaugaassi ma jään kauaks; M peremmees kuza viipü, kuzaleʙ jõi peremees jäi kuhugi, kuskil jõi; Lu miä viipüzin pojezdaa ma hilinesin rongile; Lu veri süätauti on kehno, sitä piäp peĺĺata ep viipüis piäb vasalt praavita verine kõhutõbi on halb, seda peab kartma, (et haigus) ei kestaks (kaua), peab kohe algusest peale ravima. – Vt. ka viipiüssä, viivähtää, viivähtäässä, viivütellä, viivüttää.

viiraa ~ viira Lu (tõstekäsklus laevas) viira, hiiva вира; viiraa alaᴢ viira alla!

viirak/ko M, g. -oo = viirukko; rissii viirakoᴅ püsttriibud; pitumii viirakoᴅ pikitriibud.

viira/ta Lu, pr. -an Lu, imperf. -zin Lu viirata, (purje) üles tõsta v. alla lasta поднимать, опускать (парус); viiraa üleᴢ viira üles!; viiraa alaᴢ viira alla!

viire vt. virre.

viir/o M, g. -oo = viiru.

viirok/ko M, g. -oo = viirukko.

viiroo-vaaroo Ra adv. lohakil неряшливо; šuuba on viiroo-vaaroo selläᴢ kasukas on lohakil seljas.

viir/u K-Ahl. P M Lu Li J (Ra) -o M Lu Ra J-Tsv., g. -uu M -u Lu J joon, triip, kriips, viir, viirg линия, черта, полоса; штрих; P tie pεäliesie tehäss viiru tee peale tehakse (= tõmmatakse) kriips; J vetel kraask valup seinää müü alaz de jätäb viiruᴅ vedel värv valgub seina mööda alla ja jätab viirud; Lu tehtii enne tširjova sukka kõlmõl lõŋgal, ühs viiru ühel, tõin tõizõl lõŋgal enne tehti kirju sukk kolme lõngaga, üks viirg ühe, teine teise lõngaga; Li alõtsõõ viiru labakinda triip; Ra inimizel on viirut tšämmeleᴢ inimesel on (käe)jooned peopesas; J viiru on tõmmõttu vähäize kossaa joon on tõmmatud veidi viltu. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka viirukkõin.

viirui/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J = viirukaᴢ; kase viiruin mat́eri on õikõ lusti see triibuline materjal on väga kena. – Vt. ka pittš-.

viiruk/aᴢ Li -õᴢ Li J-Tsv., g. -kaa J triibuline, viiruline; vöödiline полосатый; Li sukad on viirukkaaᴅ sukad on triibulised; J viirukõz mat́eri triibuline riie; Li matrosii tšuutto on viirukaᴢ madrusesärk on vöödiline. – Vt. ka veerakko², viirukkoin, viirulliin.

viiruk/ko M J-Tsv., g. -oo M J triibuline, viiruline, vöödiline полосатый; M viirukko sõpa vöödiline riie; J viirukko maa kaŋgõᴢ triibuline põrandariie. – Vt. ka veerakko², viirukaᴢ, viirulliin.

viirukkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J = viirukaᴢ; viirukkoizõt kaatsõd jalgõᴢ triibulised püksid jalas.

viirukkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J triibuke, viiruke полосочка. – Vt. ka viiru.

viirulli/in M-Set. (Ra J) -n (Kõ-Len.) viiruli/-nõ J-Must. -in J-Tsv., g. -zõõ J = viirukko; M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist. seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul. – Vt. ka siiru-.

viirut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J viirutada, joonida, jooni tõmmata штриховать, линовать.

viirut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõõn, imperf. -tõlin frekv. ← viiruttaa; viirutada, joonida штриховать, линовать, делать, с- в полоску.

viiruu J-Tsv. vöötidena, triipudena рядами в полоску.

wiis vt. viisi¹.

viisa/assi: -ssi J-Tsv. targalt, kavalalt умно; viisassi pajatõʙ räägib targalt.

viisa/uᴢ Lu Li J-Tsv., g. -uu: -u Li -usõõ J 1. tarkus ум, мудрость; Lu vohmutt onõ maailmas paĺĺo, a viisautta bõõ ühtää rumalust on maailmas palju, aga tarkust pole sugugi; 2. kavalus хитрость, коварность; Li tällä on pallo viisautta, tämä on kõvassi viizaᴢ tal on palju kavalust, ta on väga kaval; J üvälle varkall tappab viisauss heal vargal piisab kavalust; Li minussa bõõ mittäid viisautta minus pole sugugi kavalust.

viisi¹ K R-Reg. L P M Lu Li J I viiᴢ K R P Ke M Kõ Po Lu Ra J I (Kett.) wihs ~ wiis ~ wiihs ~ wiisse Kr Ви́си Pal.2 Вiи́си K-reg.2 Вïисъ Ii-reg.1 Визи Tum., g. viijjee M Li vijj/ee K Lu Li J -e M Lu viis пять; Lu koźźolaizõt tultii, viiz entšeä kosilased tulid, viis meest; Li meijjee äijjällä õli viijjee aaraakaa aŋko meie vanaisal oli viie haruga hang; I miε vijjell opõzõlla tšäüzi eittsee ma käisin viie hobusega õitsil; M kahõl emäl viizii poigõõ. tšäet (Set. 18) mõist. kahel emal (kummalgi) viis poega? – Käed; M miä kaz̆zee jut̆tuu tään niku õmia viisi sõrmõa ma tean seda juttu nagu oma viit sõrme; M sinin bumaga, viijjee rubĺaa raha sinine paber, viierublaline raha; Po viis naglaa viis naela; Lu kahtšümmeᴅ viis kakskümmend viis; I viis tunnia oomniiᴢ kell viis hommikul; M vihgot tehäss viizii pih̆haa (lina)vihud tehakse viiest (lina)peost; K õlivad viizii päivii olid viie päeva kaupa; K seitsee lassa meit õli, vijjee vellessee, kahõõ sõsarussõõ meid oli seitse last, viis venda, kaks õde; J vijjee vello veerüeeᴢ rl. viie venna kõrval. – Vt. ka kahtšümmed-.

viisi² K-Ahl. viis, komme, mood способ, обычай, мода.

viisii K P M Kõ Lu Ra J I Ku viizii Kõ viisi Lu J viisi, viisil, kombel, moel, moodi способом, обычаем, манерой, по- (какому-то); Lu viskaa siä oma laiskus poiᴢ, alga tehä inemizijee viisii tüütä viska oma laiskus minema, hakka inimeste moodi tööd tegema; Lu tämä eb õõ tilall paikall, ain kõikõlla viisii väänteeb entä (haige inimese kohta:) ta ei ole (= ei püsi) asemel paigal, aina vähkreb igat viisi; Lu nõõt koiraa viisii haukkumaa hakkad koera moodi haukuma; K vad́d́alaisii viisii ~ M vad́d́akkod́d́e viisii vadjalaste viisi; Lu pajatab laukaa poolõõ viisii räägib Lauga isuri murde moodi; Lu ain teeb ommaa viisii aina teeb omamoodi; Lu koolõma päivässaa piäp sitä viisii ellää surmapäevani peab sedaviisi elama; J tämä juup hulluu viisii ta joob hullumoodi; Lu jaga anõõᴅ, jot kõikkiil õllõiss üheel viisii jaga haned, et kõigil oleks ühtemoodi; P puudaa viisii puuda viisi; Lu ušattia viisii männöö vettä toobri viisi läheb vett; Lu viina zavodad õltii, tämä siält õssi butelii viisii viinavabrikud olid, tema (kõrtsmik) ostis sealt pudeli viisi. – Vt. ka kannii-, nii-, sitä-, ühtä-. – Vt. ka viisiä, viizill, viittä, verkaa.

viisi/in¹ J-Tsv., g. -zee J viiene, viiest osast koosnev пятерной, пятерик.

viisi/in² J-Tsv., g. -zee J millegi moodi (имеющий какой-нибудь образ); vana viisiin vanaviisi, vanamoeline, vanamoodi.

viisikko vt. viizikko.

viisitšümmettä vt. viištšümmettä.

viisi-viilollii/nõ: -ee K-Ahl. viieviiluline пятифронтонный; rihi on viisi-viilolliinee, sali on sata-salvolliinee (Ahl. 96) rl. tuba on viieviiluline, saal [?] on sajanurgeline.

viisiä K P M Ko Kõ V Lu J I vdjI viisi, viisil, kombel, moodi способом, обычаем, манерой, по- (какому-то), в образе (кого-то); P jumala tšäüsi maata müö kerεäjεä viisiä jumal käis maad mööda kerjuse kombel; M inehmiizee viisiä inimese kombel; M vad́d́akkoźee viisiä vadja moodi (vadjapäraselt); M meitä nii tõmpaaʙ pajattaa õm̆maa viisiä meid nii tõmbab omamoodi rääkima; M lanttuita kõikõll viisiä süüvväᴢ kaalikaid süüakse igat moodi. – Vt. ka viisii, viizill, viittä.

viis-kannikko J-Tsv. viiskannikkõ J-Must. viiskand, viisnurk (ühe katkemata joonega moodustatud) viieharuline täht пентаграмма, пятиконечная звезда; tunnõt-ko teh́h́ viis-kannikkoa kas oskad viiskanda teha?

viiskõrtõi/n Li, g. -zõõ viiekordne пятикратный; пятиэтажный.

viisot/ella (J-Must.), pr. -teen, imperf. -telin targutada умничать, мудрствовать.

viissataa K-Set. M-Set. viissat̆taa M viissada пятьсот.

wiisse vt. viisi¹.

viis-seinein J-Tsv. viieseinaline пятистенный; nütt tulti moodaa viis-seineized riheᴅ nüüd tulid moodi viieseinalised majad.

viisseinäkko M viisseinikko Li J (viie seinaga maja, kus keskel puudub esik; toad on ühes reas ja ees on koda) пятистен (изба в пяти стен); Li ku on salvottu parvõs takurihi ja esirihi, siiz on viisseinikko kui (vadja tare) tagatuba ja eestuba on ehitatud koos, siis selline maja on v.

viisti vt. veesti.

viistoiskümmenᴅ vt. viistõ·ššõmõtta.

viistoššama/ᴢ: -s K-Ahl., g. -ttomaa viieteistkümnes пятнадцатый.

viistoššamatta vt. viistõ·ššõmõtta.

viis-tuhattõma/ᴢ: -s K-Ahl. viietuhandes пятитысячный.

viistõ·ššõmõtta K viistoššamatta K-Ahl. viistõššõmõt (K-Al.) viistõššõmõtta M viistõ·ššõmõtt L P S viistõššõmõᴅ ~ viistõššõmõtta ~ viištõššõmõᴅ Li viistõ·ššümmeᴅ ~ viistõiššümmeᴅ J viistõ·iššümmett ~ viistõ·iššumõtt ~ viis-tõiššõmatta Lu viistõiššõmõtta (Kõ) viistõiššümeᴅ Lu viistõ·iššümeᴅ Ra J viistõšmõtta I-Set. viistoiskümmenᴅ Ku wihsteischkümm ~ wihsteistum Kr, g. viiteetõššõmõõ K (Al. 76) viitietõ·ššõmyõ L P viitetõ·iššumee Lu viiteetõiss šümmenee (J-Must. 165) viisteist пятнадцать; S viistõ·ššõmõtt virstaa on itšäpäivää Itšäpäivä (külasse) on viisteist versta; L lõikkaan jolkaa aršinaa viitietõ·ššõmyõ (ma) raiun maha kuni viieteistkümne arssina pikkuse jõulukuuse; M viistõššõmõtt minuttia nellättä tunnia (kell on) veerand neli.

viiššümet vt. viištšümmettä.

viištõššõmõᴅ vt. viistõ·ššõmõtta.

viištšümmeᴅ vt. viištšümmettä.

viištšümmeeᴢ: vis-tšümmees K-Ahl. viiekümnes пятидесятый.

viištšümmettä K viistšümmettä ~ viištšümmettä ~ viisitšümmettä M viištšümmett L P M Lu viištšümmeᴅ P Li J viiššümet Lu viis tšümmeetä K-Ahl. Визи чюммендъ Tum. wihskümment Kr, g. viiteetšümmenee viiskümmend пятьдесят; Li i müllärillee piäb mahsaa viištšümmet kopeekkaa rahhaa ja möldrile peab maksma viiskümmend kopikat raha; P tämä on viištšümmett vai ümpär viittä tšümmenεä ta on viiskümmend või viiekümne ümber; Lu saab viiššümet viis rubĺaa saab viiskümmend viis rubla; M kuhilaat tehäz viisitšümmenii vihgaa hakid tehakse viiekümne vihu kaupa. – Vt. ka sata-.

viiᴢ vt. viisi¹.

viiz/aᴢ Kett. K P M Kõ Ja Lu J Ku (R) -õᴢ Lu J-Tsv. -as Li, g. viis/aa Lu J -a J 1. tark умный, мудрый; Lu nüd onõ vätši viisaap nüüd on rahvas targem; Lu nüd on mokoma aika, jott muna on viisaapi kannaa nüüd on selline aeg, et muna on targem kui kana; Lu vohma i viizaᴢ, ühess uhzõss piäp tšävvä loll ja tark, ühest (= samast) uksest tuleb käia; Lu viizas tääʙ, a eb juttõõ, a se vaa börbötäʙ tark teab, aga ei ütle, aga see ainult latrab; 2. kaval хитрый, коварный; J viizõz niku repo kaval nagu rebane. – Vt. ka tarkka.

viiźeńä-puu vt. viiženpuu.

viizik/ko Ränk P Lu (Kõ J) viisikkõ J-Must., g. -uo P -oo Lu 1. viisik (viiest vihust koosnev) tõuviljahakk копна яровых (из пяти снопов); P tõukoviĺĺaa piettii viizikkoill kuhilaill tõuvilja peeti viisikhakkides; P kahs vihkua pantii vassatussaa; tõizõt kahs pantii õttsõiss vassaa, i vid́d́ez vihko päävihgoss; sitä kutsuttii viizikoss kaks vihku pandi vastastikku, teised kaks pandi otstest vastu ja viies vihk peavihuks; seda kutsuti viisikhakiks; 2. viis (kaardimängus) пятёрка (в карточной игре).

viizikko-bumaška M viierublane пятирублёвка.

viizill J viisil, kombel способом, образом; ühell viizill ühtemoodi. – Vt. ka viisii, viisiä, viittä.

viizinämarja vt. viiženmarja.

viiz-laitonõ Li viielaidne, viie laia e. külglauaga (paadi kohta) с пятью набоями, планками (о лодке); viiz-laitozõd venneeᴅ viie külglauaga paadid.

viizõk/aᴢ: -õz [< ee?] J-Tsv., g. -kaa J viisakas, kombekas, taibukas, kaval вежливый, ловкий, хитрый.

viižammarjapuu M viižeńń-marjõ-puu J-Tsv. kirsipuu вишня, вишневое дерево; J viižeńń- marjõ-puud isutõtti saaduu kirsipuud istutati aeda. – Vt. ka viiženpuu.

viižammarjõ vt. viiženmarja.

viižampuu, viižempuu vt. viiženpuu.

viiže/ni K M (L) -ńä K -niä ~ viižińa I viižńa Lu viižńä Ra, g. -nii M viižńää Ra ristiülendamispäev (14. sept.) воздвижение креста господня (14 сент.); L maβod menevät perεä viiženiε mahaa maod lähevad pärast ristiülendamispäeva maa sisse; L viižeńńä mettsεä eb mennä ristiülendamispäeval metsa ei minda. – Vt. ka viižeńä-päivä.

viiženmarja M viižen-marja I viižammarjõ (M) viižõmarja M viižemmarja (Kõ) M viizinämarja J-Must. kirss вишня; M i viiženmarjaᴅ piäb aǩkõa ka kirsid tuleb (ära) korjata. – Vt. ka višńa.

viiženpuu L M viižen-puu ~ viižem-puu P višen-puu K-Ahl. viižampuu (M) viižempuu M Kõ viiźeńä-puu Ku kirsipuu, murd. visnapuu вишня, вишневое дерево; M viižampuuza kazvõvaᴅ viižammarjõᴅ kirsipuus kasvavad kirsimarjad. – Vt. ka viižammarjapuu, višńapuu.

viižeńä vt. viiženi.

viižeńä-päivä Kõ viiženiε-päivä (P) = viiženi; Kõ viižeńä-päivänn juõltii, što maβod meneväd mah̆haa ristiülendamispäeval öeldi, et maod lähevad maa sisse.

viižińa vt. viiženi.

viižińaraju M torm, raju enne ristiülendamispäeva воздвиженская буря, шторм; kane viižińarajuᴅ need on ristiülendamispäeva rajud.

wiiten vt. viitta.

viitikk/a: -õ J-Must. viit́śikka (Ku), g. -kaa J viidikas уклейка; Ku seel on kaikilaiss kallaa: havviᴅ, ahveneᴅ, lahnaᴅ, viit́śikkaaᴅ, siiz matteeᴅ, lohiᴅ, säreᴅ, aŋgõriä [sic!], siiz on säünijᴀ̈ seal on igasugust kala: havid, ahvenad, latikad, viidikad, siis lutsud, lõhed, särjed, angerjas, siis on säinaid. – Vt. ka särjee-. – Vt. ka viidikka.

viit/ta K J (R-Reg. Ja) wita ~ wihte ~ wiiten Kr, g. -aa K -a K R kaftan, pikk-kuub кафтан, армяк; J viitta on kauhtana v. on kaftan või pikk-kuub; K sõsõ veeb sõnad sõrmikkaaza, virred viitaa kagluksõza rl. sõsar viib sõnad sõrmikus, värsid kaftani kaeluses.

viit/ti J-Must., g. -ii nelja mehe niiduala участок луга для четырёх.

viit/tsiä Lu J-Tsv. (K-Ahl. R Li), pr. -sin Lu J, imperf. -tsizin Lu J viitsida иметь охоту; Lu miε ev viitsi mennä ma ei viitsi minna.

viitt/ä K R L P M Ko Kõ S V Po Lu Li J -ää Lu Li Ra J -a K M viitt K P viisi, moodi, kombel (таким) образом, способом, по- (какому-то); Po vad́d́alaizõt pajattivat sitä viittä vadjalased kõnelesid sedaviisi; R tütär ittši emälee i izälee ühel viittä tütar itkes emale ja isale ühtmoodi; M õm̆maa viittä pajattaaᴢ omamoodi kõnelevad; Ra minu ämmä praavitti omalla viittää minu ämm arstis omamoodi; Li miä tein kannii, a tämä tetši tõizõl viittää mina tegin niiviisi, aga tema tegi teistviisi; Ko opõzõõ viittä hobuse moodi; K kõikõll viittä igat viisi; K senee samaa viitt selsamal viisil; J nii viittä sel viisil, niiviisi; J kast viittä niiviisi; J uutta viittä uutmoodi; J hihitteep starikkojõõ viittää kihistab (naerda) taatide moodi; Po sussiikaa eläᴅ, sussii viittä piεb i ulvua huntidega elad, huntide moodi peab ulgumagi; P mätä kanto paisap tulyõ viitt mäda känd särab tule moodi (tulena); ■ S saunaa mussaa viittä lämmitättii köeti suitsusauna. – Vt. ka kahõl-, samal-, sitä-, ühel-. – Vt. ka viisii, viisiä, viizill.

viittää vt. samal-.

viitõmõ vt. vitimõ.

viivitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J viivitus, hilinemine промедление, опоздание, задержка. – Vt. ka viipü.

viiväht/ää J, pr. -äʙ, imperf. -ii: -i J viibida, hilineda задерж/иваться -аться; nii ku vähäizee viivähti (~ viipü) aika, nii tuli nältšä nii kui (söögi)aeg veidi viibis, nii tuli nälg. – Vt. ka viipüä, viipiüssä.

viivähtä/ässä J, pr. -än, imperf. -zin = viivähtää; siä elä viivähtää, ep pitäizi viivähtäässä sa ära hiline, ei tohiks hilineda.

viivüt/ellä (K-Ahl. R) -ell J-Tsv., pr. -telen K -teen J, imperf. -telin J frekv. ← viivüttää; K siä mesii meelüttelet, siä viinoi viivüttelet rl. sa meega meelitad, sa viinadega viivitad.

viivüt/tää Lu (Kett.), pr. -en Lu, imperf. -in K Lu viivitada, venitada, aega viita тратить, проводить время, задерживать, тянуть; Lu elä viivütä aikaa ära viida aega. – Vt. ka viipüä, viipiüssä.

viiäɢ vt. viijjä.

vijjespäivä K L M Li I Ku viijespäivä M Lu viijjespäivä M S Lu I (Kõ Ra) viijjes-päivä Li viiespäivä R-Eur. vid́d́espäivä P vidjeᴢ S Ja reede пятница; P nätelis kahsi päivää pühitettii, kõlmaspäivä ja vid́d́espäivä nädalas paastuti (= söödi paastutoitu) kahel päeval, kolmapäeval ja reedel; K vijjespäivä õli õnnõtoo päivä reede oli õnnetu päev; K vasoo vijjespäivää ep tšedrättü neljapäeva õhtul (vastu reedet) ei kedratud; L kalliz vijjespäivä suur reede.

vijjestšümmeneiᴢ K-Set. = viištšümmeeᴢ.

vijjeᴢ vt. vid́d́eᴢ.

vijjä, vijjäɢ, vijä vt. viijjä.

vika P M Lu J, g. vigaa J 1. viga, häda, tõbi болезнь, недуг, недостаток; Lu süäriissoiᴢ on vika siseelundeis on viga; M võta minuu vika, a millõõ anna terveüᴢ (ohverdamissõnad:) võta minu häda, aga mulle anna tervis; P raskaz naizikko, ko eittüüb matua, siz lahsi, ko süntüüʙ, sis täl pεä tšiertiiʙ niku maoll, se on vika rase naine, kui ehmub maost (= madu nähes), siis kui laps sünnib, siis tal pea keerleb nagu maol, see on viga; J bõlõ mittäit vikkaa pole midagi viga; J mikä vika, ku idgõᴅ mis viga (on), et nutad?; 2. viga, süü, eksimus ошибка, вина; Lu se on minu vika see on minu viga (süü). – Vt. ka vilppi, väärüᴢ.

vikaht/õ Kett. K L P Ke Lu Li Ra J I -e Ränk Kõ-Len. -ee K-Ahl. viikahtõ I wikante Kr Викагти Tum., g. -õmõõ K -õmyõ L -õõ Lu Li Ra J I -aa Li vikat коса; K miä sillõ toon vikahtõmõõ ma toon sulle vikati; P luiskaan vikahtyõd luizgaakaa luiskan vikatid luisuga; Lu vikahtõ lei üvii vikat niitis hästi; Lu vikahtõõ kantõ vikati kand; Lu vikahtõõ lüsi vikati lüsi; Lu vikahtõõ terä vikati tera; Lu vikahtõõ vittsa vikati vits; I jykkain ep tunnõt tehäɢ vikahtõõ lühteitä igaüks ei oska teha (vikati)lüsi; J vikahtõõ rutšk vikati käepide; I vikahtõõ kuraᴢ vikati nuga; Li vikahtaa terrää kurassõõkaa voolitaa vikati tera lõigatakse noaga; Lu vikahtõõ nenä vikati nina; J vikahtõ viipaᴢ vikat viipas. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka vikastõ.

vikain ~ vikkai/n J-Tsv., g. -zõõ J vigane искалеченный, больной; vai sill om vikain jalk, ku siä nii klimppaᴅ kas sul on vigane jalg, et sa nii lonkad?; jalgõss vikkain jalust vigane. – Vt. ka vikoin.

wikante vt. vikahtõ.

vika/nõ Lu, g. -zõõ Lu vigane, tõbine больной, хворый, хилый; vikanõ inemin tõbine, vigane inimene.

vikast/õ M Kõ S Ja -e Len. vikast Ränk, g. -õõ M Kõ S Ja = vikahtõ; M meil vikastõita kurassõlla voollaᴢ, a mõnikkaad i taǩkoaᴢ meil lõigatakse vikateid noaga, aga mõned ka pinnivad (pinnialasi peal); M eeste piäb vikastõ voolla, a siz luizgata algul tuleb vikatit lõigata, aga siis luisata; S vikastõl löötii vikatiga niideti; M et saa vikastõlla viipata sa ei tohi vikatiga vehkida; Kõ vikastõõ lüsi vikati lüsi; M vikastõõ nenä vikati nina. – Vt. ka tšäsi-.

viki J, g. vikii ~ viki J vikk, kurehernes вика; J enne tšülvettii suurõt põllod vikkia õpõzillõõ süüvvä enne külvati suured põllud vikki hobustele söögiks; J vikkiä lüüvvä vikahtõka de süütetä žiivõtõllõ vikki niidetakse vikatiga ja söödetakse loomadele. – Vt. ka viikka.

vikkain vt. vikain.

vikkau/ssa (Lu), pr. -ʙ, imperf. -ᴢ Lu nikastada, nihestada, välja väänduda вывихнуть; milla vikkaus tšäsi, milla on vikkaunut tšäsi ma nikastasin käe, mul on käsi nikastanud. – Vt. ka vääntiissä.

viḱḱel/i J, g. -ii (suka)vikkel (sakiline v. sirge mustrijoon varrastega kootud esemetel) стрелка чулка (ажурная или рельефная вязка); terve, sukat saappagoiss, vijjed viḱḱelit sukkiissa rl. tere, sukad saabastest, viied viklid sukkadest.

vikoi/n J-Tsv., g. -zõõ J = vikain.

vik/oittaa¹: -koitta J-Tsv., pr. -oitan: -koitõn, imperf. -oitin: -koitin J = vikoittaa²; vaile vikkoitin lapatk-luu, ku nii pisäp seltšää vist vigastasin abaluu, et nii pistab seljas; vikkoitti jalgaa de nütt rammitsõʙ väänas jala välja ja nüüd lonkab.

vikoit/taa² Lu (Li Ra) -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn Lu J, imperf. -in Lu Ra J vigastada, nikastada, nihestada, välja väänata повре/ждать, -дить, вывих/ивать, -нуть; Lu miä tokkuzin maal, vikoitin jalgaa ja algin rammittsaa ma kukkusin maha, vigastasin jala ja hakkasin lonkama; Li vikoitti enele jalgaa i jäi itšizessi urodõssi (ta) vigastas endal jala ja jäi igaveseks vigaseks; J vikoitti tšäee vigastas käe; Ra miä vikoitin itšemää ma vigastasin iget; Lu piäb õlla iĺĺepää i mukaizõpõssi, et siis tšättä vikoita tuleb olla tasasem ja ettevaatlikum, ei (sa) siis kätt nikasta.

vikoittõmi/n Lu, g. -zõõ vigastus повреждение, поражение; vikoittõmin praavitõtti, hülkäzin rammittsõmõssa vigastus raviti välja, lakkasin lonkamast.

vikoituᴢ Lu, g. -sõõ (Lu) vigastus, nikastus поражение, повреждение, вывих.

vikoit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← vikoittaa².

viks/a: viks J-Tsv., g. -aa J viks, vilgas, kärme, taibukas быстрый, смекалистый, сообразительный; viks inimin viks (kärme) inimene.

vild́a, viĺd́a vt. viĺĺa.

vile Lu J-Tsv., g. villee Lu vilee J vile свист; свисток; J ku kuulõtt vilee, koppiuska kokkoo kui kuulete vilet, kogunege kokku; J vilett ajama vilet ajama, vilistama; Lu laivaa vile laeva vile.

vilee J-Tsv.: vilee tuuli vile, vinge tuul. – Vt. ka viŋkaa².

vili vt. vilisilmä.

vilikana K L velikan/a J, g. -a J hiiglane, hiid великан; J velikanoiss pajatõta kaaskoiᴢ hiiglastest jutustatakse muinasjuttudes; L isup senee mäjee pääl suur inehmin, sitä kuttsuass vilikana istub selle mäe peal suur inimene, seda kutsutakse hiiglaseks.

vilikkimäᴅ Li kandenöörid лямки; kotillõõ siβottii vilikkimäᴅ; nämä õlivad rihmassa, võrkossa kotile seoti kandenöörid; need olid tehtud nöörist (või) võrgust.

vilis/ellä L P Ra (Lu) -ell J-Tsv., pr. -selen L -seen J, imperf. -selin J frekv. ← vilissää; L linnud nõisivad vilisselemεä linnud hakkasid vilistama; L pojod vilisseleväᴅ poisid vilistavad; Ra rihez ep saa vilisellä toas ei või vilistada.

vilisilmä M kõõrdsilm косой, косящий глаз. – Vt. ka vääräsilmä.

vilissemi/n J-Tsv., g. -zee J vile, vilistamine свист, свисток; lumppõs kõrvõd õmaz vilissemizekaa lõi kõrvad lukku oma vilistamisega.

vilis/sää M Lu (K-Ahl. I) -sεä L P -sä Ra, pr. -än K Lu -en Lu Ra, imperf. -in M Lu 1. vilistada свист/ать, -еть; M vilissi koiraa enellees (ta) vilistas koera enese juurde; M miä vilisin ma vilistasin; M tuuli viliseʙ tuul vilistab; L vilisäb aivuo kõvii vilistab väga kõvasti; P älä vilisä rihezä ära vilista toas; Lu algod viŋkuvad niku vilisetää halud visisevad (põledes) nagu vilistatakse; 2. sisiseda (mao kohta) шипеть; Ra mato kui suuttuʙ, siiz nõssab pää ülez i viliseʙ kui madu vihastab, siis tõstab pea üles ja sisiseb. – Vt. ka vilisellä, villissää.

vilis/tää Lu, pr. -tän Lu, imperf. -tin Lu = vilissää; Lu ku tuult ebõ·llu, peremmeeᴢ vilisti, siis tuul tuli kui (merel) tuult ei olnud, siis (purje)-laeva omanik vilistas, siis tuul tuli; Lu laiva vilisti laev vilistas.

vilisä-suu L vilistaja-suu (lastehirmutis) свистун (детское пугало); vilisä-suu eitütäp sinua vilistaja-suu hirmutab sind.

vilitsoit/taa (Ja), pr. -an Ja, imperf. -in ülistada восхвалять; la ka maimin marjuttani, vilitsoitan velvüttäni (Al. 54) rl. las ma mainin (oma) marjakest, ülistan (oma) vennakest.

vilja, viĺja, viljä, viĺjä vt. viĺĺa.

viljo R-Lön. R-Eur., g. -oo = viĺĺo; viljo veljeni enneni vieretettü (Lön. 184) rl. (mu) viljake, mu vend, mu ema sünnitatu (veeretatu).

vilkahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -zin J vilksatada мелькнуть, сверкнуть; шмыгнуть; vilkahtaaz müütää vilksatas mööda; päivükkõim va vilkahtaas pilviijõ väliss päike vaid vilksatas pilvede vahelt; siukõz menemä, va vilkahtaaᴢ siukas (= lippas) minema, ainult vilksatas. – Vt. ka vilpahtaassa, vilppiä, vilpitellä.

vilkahtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J vilksatus мелькание.

vilk/ata (J), (sõnatüvi основа слова:) vilkka- J-Must., pr. -kaaʙ, imperf. -kaᴢ vilkuda мерцать, меркать; J taivõs kõig on tšülvettü tähtiikaa: nämäd vilkkõvõᴅ kogu taevas on tähtedega (üle) külvatud, need vilguvad. – Vt. ka vilkkaa, vilkkua, virvata.

vilk/ka M J I -a M vilk J-Tsv., g. -aa M vilgaa ~ vilga J kahvel вилка; J paa vilgõd lavvõlõ pane kahvlid lauale!; J nõsakk millõ vilgõll seldii tagr tõsta ometi mulle kahvliga tükk heeringat!; M tarelkaᴅ, vilkad i luzikaᴅ taldrikud, kahvlid ja lusikad; M miä söön vilkaakaa ma söön kahvliga.

vilk/kaa (J-Tsv.), pr. -õʙ J, imperf. -kõᴢ vilkuda мерцать, меркать; kuzale on põlo – lekko va vilkõʙ kuskil on tulekahju, leek vaid vilgub. – Vt. ka vilkata.

vilk/kiä (J-Tsv.), pr. -in, imperf. -kizin (kergelt ja kiiresti) joosta, kõnek. vilkuda бежать (легко и быстро); ■ jalkoika vilkḱimä vilkus minema.

vilk/kua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -ku J = vilkkaa; sukk-vartaad va vilkkuvõt tšäeᴢ, nii selvessi teep sukka sukavardad ainult vilguvad käes, nii kiiresti teeb (= koob) sukka; veel om valkaad üüᴅ, va ühs tähtikkõim vilkup taivaaᴢ veel on valged ööd, ainult üks täheke vilgub taevas; vilkup silmiijõ eeᴢ vilgub silmade ees.

vilks J-Tsv. interj. (annab edasi liikumise kiirust) vilks(ti) шмыг межд., разг. фьють; vilks müütää vilks(ti) mööda.

willa vt. villa.

vill/a Kett. K L P M S Lu Li J I (Kõ Ja) vill J-Tsv. willa Kr, g. -aa M Lu J vill, villane riie шерсть, шерстяная ткань; L voholl on pittšä villa kitsel on pikk vill; L villaa niitettii lambaid niideti; M villaa piäp pesä villa peab pesema; L meni villoi tšedräämää läks villu ketrama; L lõŋka on villassa lõng on villast (kedratud); M villa villaa vassaa kuottii suukkuna, lõimi õli villa i kuõ õli villa kalev kooti läbivillane, lõim oli villane ja kude oli villane; M rivad õltii villassa sääremähised olid villasest riidest; Lu tšippura villa kähar vill; Lu pehmiä villa pehme vill; Lu kõva villa kare vill; Li kehnoz villaz on tuppua paĺĺo kehvas villas on palju tompe; Li meijee lampaal on kalhõa villa meie lambal on kare vill; J tševäd vill (lühike) kevadine vill; J villaa tükkü villatükk; J villaa tolkk villatort; J villaa lüüttemä villa kraasima; ■ J villaa pää villpea, jänesesaba (taim). – Vt. ka jalka-, puu-, talvi-, tšesä-.

viĺĺa K P M Kõ V Lu Ra vdjL (J-Must.) viĺĺä Lu J viĺĺ J-Tsv. viĺja Lu J (Li) viljä J viĺjä Lu vild́a vdjI I viĺd́a I, g. viĺĺaa P M Lu J viĺĺa Lu J (põllu-, puu)vili зерно, хлеб; плод, фрукт; J viljäd õllaa: õzra, kagra, ruiᴢ, vehnä, suvikaᴢ viljad on: oder, kaer, rukis, nisu, suvirukis; Li jõka viĺĺal on õma akanõ i õma javo igal viljal on oma agan(ad) ja oma jahu; Kõ kui tšülväd vihmal, on paĺĺo kehnob viĺĺa kui külvad vihmaga, (siis) on palju kehvem vili; M tälle avitattii viĺĺad niittää tal aidati viljad (ära) niita; Lu tänävoon kõikkil viĺjoil leeb üvä tulo tänävu tuleb kõigil viljadel hea saak; Lu ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma lööb lamakile (= paneb vilja maha); Lu müllüzä javõtaa viĺĺaa veskis jahvatatakse vilja; Lu javomizõõ aikana onõ viĺjä kahõõ tšivee väliiᴢ jahvatamise ajal on vili kahe kivi vahel; Li viĺjad õllaa viheräᴅ viljad on rohelised (= valmimata); J tšülm lei viĺĺaa külm tegi viljale liiga; J jõka puu, mikä ü(v)vää viĺĺaa eb kasvata, lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis head vilja ei kasvata, raiutakse maha; J viĺĺa kantõma vilja kandma; Ra leipä on jumalaa viĺĺa leib on jumalavili; J pää viĺĺ seemenessi, põhjõ viĺĺ sikoilõõ parem vili (peavili) seemneks, aganane vili (põhjavili) sigadele; I õmaza rattiiza õlivad salvod tehtüüᴅ, kuhõɢ millessä viĺd́aa pannaɢ oma aidas olid tehtud salved, kuhu millist vilja panna; J päält, alt tuulõõ viĺĺ pealt-, alttuule vili (kõige parem, kõige halvem vili); J viĺĺaa tulo tänävoonn on laih viljasaak on tänavu kehv. – Vt. ka gret́ina-, jumalaa-, maa-, nisu-, perä-, puu-, pää, rüiz-, suvi-, tara-, tõuko-, tšesä-.

villaa-lüüttši-maši/na: -n J-Tsv. 1. villakraasimismasin шерстечесальная машина; 2. semmipuu (endisaegne villavatkumisriist) шерстобило.

villa/inõ: -dnee K-Ahl., g. -izõõ = villanõ.

villa-kamaĺkka Kõ villane jakk шерстяная кофта; teen villa-kamaĺkoi teen villaseid jakke.

villalappu M villarull (kraasitäis kohevaks kraasitud villu валик расчёсанной шерсти).

villameno M villatöö (igasugune töö seoses villaga всевозможные виды обработки шерсти).

villa/nõ M -n Lu -nõ (Kett. Kõ), g. -zõõ Lu villane шерстяной; Lu alõtsõd õllaa villazõd i puu-villassa tehtii labakindad on villased ja (ka) puuvillasest lõngast tehti; ■ M maama vittsa villanõ ema vits (on) villane (= pehme). – Vt. ka puu-. – Vt. ka villainõ, villõin.

villapilpa J-Must. villaväiv, karvatäi власоед.

villapää¹ P M Kõ-Set. S Lu Ra vill-pää (J-Tsv.) 1. villpea пушица, болотный пух; S ai ku paĺĺo villapäitä oi kui palju villpäid; 2. Kõ-Set. (äraõitsenud) võilill отцветший одуванчик. – Vt. ka virvi.

villapää² J-Must. fig. villpea (näit. puruks löödud vaia pea напр. разбитый верх сваи).

villatuppu Li villatomp, -tups комок (в шерсти), охлопок шерсти.

villav/a (R-Reg.), g. -aa = viĺĺõkaᴢ².

villavakka M villavakk короб для шерсти; mõni eläb niku villavakkaz rauhuullaa mõni elab rahus nagu villavakas.

vill/i K-Ahl. P Lu Li J Ku I, g. -ie P -ii Lu J vill, rakk, vistrik, vinn, konnasilm волдырь, пузырь, прыщ, мозоль; P villet tulõvat tšämmeleesee, ku on aŋgoo vai tširvee varsi vaĺĺu villid tulevad kämblasse, kui hangu või kirve vars on vali (= kare); J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati rakkus; J hitto, ku tšippassi tallõzid villii päälee (oh sa) pagan, kui valusasti (sa) astusid konnasilma peale; Lu mill on kahõõ varpaa välis kuiva villi mul on kahe varba vahel konnasilm; M eellä bõllu villiä jalkolaiza, tšäütii tšennäd jalgaᴢ ennemalt ei olnud konnasilmi jalgadel, käidi, pastlad jalas; Lu veri villi verivill; Lu vesi villi vesivill; Lu valkaa villi valge vill (vesivill). – Vt. ka veri-, vesi-.

villissää Ra, pr. vilisän, imperf. vilisin = vilissää.

viĺĺit/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -tuᴢ villi, rakku minna мозолиться, на-; покрываться волдырями; jalgõd om viĺĺittustu jalad on villis (villi läinud).

viĺĺ/o K-Salm.1, g. -oo dem. fig. (noormeest v. peigmeest kiitev viljaga seostatav epiteet) зёрнышко (хвалебный эпитет юноши или жениха, связываемый с хлебом); K sergei viĺĺo velvüeeni, .. viĺĺoeeni, velvüeeni (Salm.1 773) rl. Sergei, mu kuldne peiuke, .. mu viljake, mu vennake. – Vt. ka viljo, villu, villö.

viĺĺ/oᴅ P-Al., g. -oo dem. fig. viljake (peig- mehe v. peiust venna metafoor pulmalauludes) зёрнышко (метафорическое название жениха или брата-жениха в свадебных песнях); viĺĺo’oni, velvüeni, kalo’oni kauniõni (Al. 46) rl. mu viljake, mu peiuke, mu kalake, mu kaunike; villuoni velvüeni, kaluoni kaasaeni (Reg. 17) rl. mu viljake, mu peiuke, mu kalake, mu kaasake.

villoi-lööjä: villoi-lüöjä (P) villavatkuja шер-стобит; villoi-lüöjät tšäüsivät tšülii müö. mehed õlivad lüöjäᴅ villavatkujad käisid mööda külasid. Mehed olid vatkujad.

villu R-Reg., g. -uu = viĺĺo; minu villu velvüttäni, tie nüt rissiä etes, kahenpuolen kaglallesi (Reg. 11) minu viljake, mu peiuke, tee nüüd ristimärk ette oma kaela kahele poole.

viĺĺ/õ ~ viĺĺ J-Tsv., g. -aa J käsn, rakk мозоль; talopoigõll tšäed ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati villis; tšäsi viĺĺiit täünö käsi on ville täis.

villõi/n J-Tsv. -nõ Ra, g. -zõõ Ra = villanõ; J villõin mat́eri kõvassi issuʙ villane riie läheb kõvasti kokku; ■ Ra maamaa vitts on villõinõ ema vits on villane (= pehme). – Vt. ka pool-, puu-.

villõk/aᴢ¹: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J villarikas, suure villaga шерстистый; villõkkaad lampaaᴅ suure villaga lambad.

viĺĺõk/aᴢ²: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J viljakas, viljarikas хлебородный, плодородный. – Vt. ka villava.

villõnõ vt. puu-.

villõs/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -suzi J villaga kattuda покрываться шерстью. – Vt. ka villõttua.

villõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -suzi J = villõssua.

vill/õta: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J tutistada, (juustest) sakutada; kammida брать за волосы; чесать.

villõt/tua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tuᴢ J villaga kattuda покрываться шерстью. – Vt. ka villõssua.

villõt/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tuᴢ J = villõttua.

vill/ö R-Reg., g. -öö viljake, vili хлеб; villö vihall villavassi (Reg. 51) rl. viljavihuga rikkaks. – Vt. ka viĺĺo.

wilnis Kr laine волна, вал.

vilpahta/assa: -ss (J-Tsv.), pr. -an, imperf. -zin refl. vilksatada мелькнуть; vass va·ku vilpahtaaz müütää just (praegu) nagu vilksatas mööda. – Vt. ka vilkahtaassa, vilppiä.

vilpit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -teen, imperf. -telin kiiresti liigutada быстро двигать. – Vt. ka vilkahtaassa, vilppiä.

vilpit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in frekv. kiiresti liigutada быстро двигать.

vilp/pi Li J-Tsv., g. -ii J eksitus, viga ошибка, промах; J anti suurõ vilpii, õssi rammaa opõizõõ tegi suure vea, ostis lombaka hobuse. – Vt. ka vika.

vilp/piä J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -pi J lipsata, vilksata мелькать, шмыгать; J surmukõᴢ vilpib läpi süstik lipsab läbi. – Vt. ka vilkahtaassa, vilpahtaassa, vilpitellä.

vilttši vt. ampaa-.

vilttšiammaᴢ M irvhammas, lõuapoolik зубо-скал, насмешник.

vilu Kett. K-Ahl. M Lu Li J Ви́лу Pal.1, g. viluu ~ vilu J 1. adj. vilu, külm, jahe прохладный; Lu ilma algõp mennä vilupassi ilm hakkab minema vilumaks; Li on vilu ilma tänävä, päivä on pilvee takana täna on vilu ilm, päike on pilve taga; J vilu kõht vilu koht; 2. vilu, külmus, jahedus, varjulisus прохлада, холод, тени-стость; J elä jooz vilusõ ilm tšiuttoa ära jookse külma kätte ilma särgita; J võttivõd vilussõ viina suurõõ sarvõõkaa (nad) võtsid külma pärast viina suure sarvega; Lu kala veejjää tšülmää paikkaa, villuu kala viiakse külma kohta, vilusse; J lamahtaa pehgon nala vilusõõ heida põõsa alla vilusse. – Vt. ka viiliä.

viluk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J viluvõitu, jahe прохладный, холодноватый.

vilus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J jahutada осту/жать, -дить, прохла/ждать, -дить; vilusid rihee jahutasid toa (ära).

vilusturva/ᴢ M I -s Ränk 1. ahjutrepp (madal trepike ahju kõrval ahjule ronimiseks) лесница, приступок печи (ступенька для залезания на печь); 2. Ränk M I ahjuäärne (madal) pink (ahjule ronimiseks) (низенькая) скамейка у печи (для залезания на печь). – Vt. ka viruᴢ.

vilu/ᴢ M -z Ränk -s M-Set., g. -hsõõ ahjuäärne (madal) pink (ahjule ronimiseks) (низенькая) скамейка у печи (для залезания на печь). – Vt. ka livuᴢ, viruᴢ.

vimma/ta (K), pr. -an, imperf. -zin vinnata [?], ära virutada [?] тащить, с- [?], тянуть, с- [?]; a kuza niittü? vikahtõ vimmaᴢ (Mäg. 112) rl. aga kus on niit (~ aas)? – Vikat vinnas (minema).

vimp/a Lu Li J Ku (Ra) -õ J, g. vimmaa Lu Li J Ku vimb, vimmakala рыбец, сырть; Lu valkaa kala, soomuzõd suurõᴅ, tämä õli vimpa valge kala, suured soomused, see oli vimb; Lu vimpaa tšäütii i sütšüzüss püütämeᴢ vimba käidi sügiselgi püüdmas; Lu vimpaa meil bõllu vimba meil polnud; Li vimpa võrkko on suurii silmeikaa vimmavõrk on suurte silmadega. – Vt. ka lehto-.

vimpapiiraga: vimpõpiirõgõ Li vimmapirukas пирог с рыбцом; õli ailipiirõgõ i vimpõpiirõgõ tehtii oli räimepirukas ja ka vimmapirukat tehti.

vimpavõrkko (Li) vimpõ-võrkko (J) vimmavõrk сеть для рыбца; viipü vimpõ-võrkkoilõõ rl. viibis vimmavõrkudele.

vinaku·rnei ~ v́inaku·rnyi K-Mäg. vinakurnia S vinokurńõ J-Tsv. viinaköök винокурня; K i siin õli meil vinaku·rnei, viinaa tšihutõttii (Mäg. 139) ja siin oli meil viinaköök, aeti viina.

winda vt. vintta.

viŋgah/taa (Kett. J-Must.), pr. -taaʙ, imperf. -ti refl. vingatada, korraks, järsku vinguda взвизгнуть.

viŋgut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J vingutada, kiusata, kräunutada дразнить, мучить. – Vt. ka viŋgutõlla.

viŋguttaj/a J, g. -aa vingutaja, kiusaja дразнительница, мучительница; siä tood naizõõ eneleeᴢ, a meilee vitsaa viŋguttajaa rl. sa tood naise enesele, aga meile vitsa vingutaja.

viŋgutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J vingutamine мучение, издёвка.

viŋgut/õlla Lu (K-Ahl.) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin J frekv. ← viŋguttaa; Lu ep piä lassa viŋgutõlla ei tohi last vingutada; Lu vanõpi noorõpaa viŋguttõõʙ vanem kiusab (vingutab) nooremat.

viŋgõk/aᴢ Lu, g. -kaa vingune угарный; viŋgõkas sauna vingune saun.

viŋgõrtõ/lla Lu -ll J-Tsv., pr. -õʙ Lu J, imperf. -li Lu J vingerdada извиваться; Lu mato viŋgõrtõli liivalla madu vingerdas liival.

vińi M, g. viń̆ńii pott, pada (mast kaardimängus) пики, пиковая масть.

vińi-damka M potiemand пиковая дама.

vinigret/ti M, g. -ii M rosolje, vinegrett винегрет; vinigrettiä tehäz uksussõõkaa vinegretti tehakse äädikaga.

vińigret/to M, g. -oo M = vinigretti; tšen boŕśśaa teeʙ, tšen vińigretoo teeʙ kes borši teeb, kes rosoljet teeb.

vińi-karoĺi M potikuningas пиковый король.

vińi-vaĺetti M potisoldat пиковый валет.

viŋk/a Lu Li J -ka M viŋk J-Tsv., g. viŋgaa Lu viŋkaa M viŋgaa ~ viŋga J ving угар, чад; Lu talvõl ku lämmitetää ahjoo rihez ja pannaa varraa tšiini, ennaikaa tšiini, tuõp sininõ savvu siiz jutõllaa: se on viŋka kui talvel toas ahju köetakse ja pannakse (ahi) vara kinni, enneaegu kinni, (ja) tuleb sinine suits, siis öeldakse, (et) see on ving; M saunaza õli viŋkkaa saunas oli vingu; J rihez on niku viŋga haisu toas on nagu vingu lõhna; Li püürtüzin viŋgõssõ sain vingumürgistuse; J meil viŋgõss panna kõrvaa jäättünütt poolõkõss vingu(mürgistuse) puhul pannakse meil kõrva külmunud pohlamarju; J kõva viŋka tugev ving; J viŋgõz õlõma vingu sees olema.

viŋkaa¹ M, pr. viŋgaʙ M, imperf. viŋkõ M ruiata, vinguda, piiksuda хрюкать, визжать, выть, пищать; sika viŋgaʙ siga ruigab; koira viŋgaʙ koer vingub; tuuli viŋgaʙ tuul vingub; iired viŋkavaᴅ hiired piiksuvad. – Vt. ka viŋkua.

viŋk/aa² Lu Li -a J-Tsv., g. -aa Lu Li 1. vinguv, kiunuv визгливый, пискливый; Lu õõd niku kiivlikaz viŋkaa ääneekaa, ääni on nii viŋkaa, ku kõrvõt lõhkaaʙ oled nagu kiivitaja vinguva häälega, hääl on nii vinguv, et ajab kõrvad lõhki; Lu tšen märänessi lauloʙ, tšell oŋ kehno matala ja viŋkaa ääni, siz jutõllaa: pinizet ku sääski kes halvasti laulab, kel on vilets madal ja vinguv hääl, siis öeldakse: pinised nagu sääsk; 2. vinge, läbilõikav, läbitungiv, terav пронизывающий, пронзительный, резкий; Li viŋkaa ääli (~ ääni) läbilõikav hääl; J viŋka tuuli tšäüb läpi vinge tuul käib läbi. – Vt. ka vilee.

viŋkaassi Lu Li vinguvalt пронизывающе; Lu laulab viŋkaassi niku kiivlikka laulab vinguvalt nagu kiivitaja; Li nii viŋkaassi märni karjus nii läbilõikavalt.

viŋka-tuuli J-Tsv. vinge, külm, läbitungiv tuul пронизывающий, пронзительый ветер.

viŋkka¹ vt. viŋka.

viŋkka² vt. veŋkka.

viŋkkar/a M, g. -aa 1. adj. vingune; ving угарный; угар; viŋkkara viha sauna vingune (kibedaleiline) saun; 2. subst. ving угар; rihez on paĺĺo viŋkkaraa, saap tšiireess pöörtüä toas on palju vingu, võib kiiresti saada vingumürgistuse; älkaa pankaa trubaa tšiin, kunniz on sinin sav̆vu, siäl on paĺĺo viŋkkaraa ärge pange korstnasiibrit kinni, kuni on sinist suitsu, seal on palju vingu.

viŋku J-Tsv., g. viŋguu J vingumine вой, визг, писк; hülgetka, em või ted́d́ee viŋkua kuunõll jätke järele, (ma) ei või teie vingumist kuulata.

viŋkua Kett. L M Lu Li J (K-Ahl. Ko), pr. viŋgun K Lu J vin/ggun K-Ahl. vinkun (Lu-Must.), imperf. -kuzin J 1. vinguda, kräunuda, karjuda, kisada, kiljuda, piriseda выть, визжать, пищать, (пронзительно) кричать; J lahs alki viŋkua laps hakkas vinguma (nutma); M möö nõizõmma kõv̆vii viŋkumaa me hakkame kõvasti karjuma; J elka viŋkuga niku põrsaaᴅ ärge vinguge nagu põrsad; Lu sika vinkub s... suuza? – uhõrti (Must. 159) mõist. siga vingub, sitt suus? – Oherdi; Lu katti viŋguʙ kass kräunub; Li sääski viŋguʙ sääsk piriseb; J kajaga viŋguʙ, kui tääetää meritormia kajakas kisab, kui (nad) ennustavad meretormi; L opõzõd üli meneväᴅ, maβod vaitõz viŋkuvaᴅ hobused sõidavad üle, maod vaid sisisevad; 2. vinguda, visiseda, kriuksuda, huilata, unna-

ta, kumiseda свистать, скрипеть, шипеть, гудеть, ныть; Lu tuuli viŋguʙ tuul vingub; Lu algod viŋkuvad niku vilisetää halud visisevad (põledes) nagu vilistatakse; Lu rattaaᴅ vai vaŋkkuriᴅ viŋkuvaᴅ, näitä piäʙ võitaa kaarikud ja vankrid kriuksuvad, neid tuleb määrida; Lu alusõõ vantõt ku viŋkuvaᴅ, siz jutõltii: tääp pitšälissä tormia kui purjeka vandid vinguvad, siis öeldi: ennustab pikaajalist tormi; J talvõll telefona sampaad viŋkuvad enne tuulta talvel undavad telefonipostid enne tuult; J sireni va viŋgub merell sireen vaid huilgab merel; Lu pää süämez viŋku egle peas (pea sees) kumises eile. – Vt. ka viŋkaa¹.

viŋkuj/a Kõ, g. -aa Kõ siga свинья; viili viŋkujaa palaata rl. lõika pala sealiha (vinguja pala).

viŋkur/i M J-Tsv., g. -ii J vingur (alatine vinguja) нытик, пискун, разг. хныкала; viŋkuri lahᴢ viriseja laps.

vinn/a J vinn J-Tsv., g. -aa J 1. pöör (millega tõmmatakse paati kaldale) ворот; 2. vints (tõstemehhanism) подъёмный ворот, лебёдка; 3. ling праща; J vinna laskõma (Tsv.) lingu heitma.

vinn/aza: -õz J-Tsv. adv. vinnas (olla) натянутый.

vinn/ata ~ -õt [< e?] J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J 1. vinnastada, vinna tõmmata натя/гивать, -нуть, взводить, взвести (лук, пращу); 2. heita (lingu) мет/ать, -нуть (пращу).

vinn/oa K-Lön. pr. -on, imperf. -ozin vinnata поднять, тащить; vipu vettä vinnoessa (Lön. 698) rl. vibu vett vinnates.

vinograd/a (Ja-Len.) vinagraᴅ Lu, g. -aa Ja viinamarjad виноград; pani minnu (= minuu) anžereisii. vinogradaa paikkaa (Len. 235) pani mind kasvuhoonetesse (tööle). Viinamarjade peale. – Vt. ka viin-marja.

vinokurńõ vt. vinaku·rnei.

vinokuurennõi J-Tsv., g. vinokuurennõi viina-, viinaajamis(koht) винокуренный; vinokuurennõi zavodõ viinavabrik.

vintof/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J vintpüss вин- товка.

vint/ta K Lu Li vintt J-Tsv. winda Kr, g. -aa Lu (auriku) sõukruvi e. vint, kruvi (~ keere), vints (гребной) винт; винт (~ нарезка винта), винтик, лебёдка; J parahodaa vintt va plakizõb veeᴢ auriku sõukruvi ainult pahiseb vees; Lu vintaa teltši vintsi telg; ■ Lu sellä kõikkia vinttoa eb õõ sel ei ole kõiki kruvisid (peas) (= see ei ole täie aruga). – Vt. ka vinttsi.

vinttaasaa M adv. keerdu (наречие со значением скру/чиваться, -титься); aivoo on tšeerto rihma, meni kõik vinttaasaa on päris keerdus nöör, läks kõik keerdu.

vintta-sii/pi (Lu), pl. -veᴅ Lu (auriku) kruvilaba лопасть (гребного) винта.

vinttii J-Tsv. adv. keerdu (наречие со значе- нием скру/чиваться, -титься); puu on tšeertünnü vinttii puu on keerdunud (keerdu kasvanud).

vintti/üssä: -ss J-Tsv., pr. -üʙ, imperf. -üᴢ keerduda, keerdu minna скру/чиваться, -титься. – Vt. ka vinttüä.

vint/tsi (J-Tsv.), g. -sii vints лебёдка; vintsika võip kõik kihutta üleᴢ vintsiga võib kõik(e) üles tõsta. – Vt. ka vintta.

vintt-trappu J-Tsv. keerdtrepp винтовая лестница. – Vt. ka tšeerotrappu.

vinttü/ä J, pr. -üʙ J, imperf. vinttü keerduda, keerdu v. krussi minna скру/чиваться, -титься. – Vt. ka vinttiüssä.

vinut/taa Ku, pr. -an Ku, imperf. -in Ku viru-tada, lüüa трах/ать, -нуть.

vipo-viimein M kõige viimane, vihuviimane самый последний; miε õlõn vipo-viimein perennaa kooza ma olen kõige viimane perenaine majas. – Vt. ka vihoviimin.

vipovõõraᴢ M võhivõõras чуждый, совер-шенно чужой; täm min̆nua vartõõ eb õõ tšenniiᴅ, vipovõõraᴢ ta ei ole mulle keegi, (on) võhivõõras.

vipu K-Lön. R-Lön. Lu Li Ra J-Tsv., g. vivuu K R Ra J 1. (kaevu)kook, -vibu, -vinn колодезный журавль; J vivuu õttsõz ripup kaivokokk vinna otsas ripub kaevukook; J kaivoo vipu kritizeʙ kaevuvinn kääksub; K R kaivap kaivo kuutta sültä, teeb vivu viittä sültä (Lön. 698) rl. kaevab kaevu viis sülda (sügavaks), teeb vibu viis sülda (pikaks); 2. (kätki)vibu (гибкая) тетива (подвесной колыбели); J tšättšüü vipu kätki vibu; Ra tšälüll tšäet tšättšüeᴢ, viisi sõrmõa vivuᴢ rl. kälil on käed kätkikeses, viis sõrme vibus (= hoiab vibu); 3. (voki)keps шатун (самопрялки); Li vipu on pantu tšiin, ühs õttsa on jalkalavvaz a tõin on veero telleza vokikeps on pandud kinni, üks ots on tallalauas, aga teine on ratta telje küljes.

vipu-püssü J-Tsv. vibu, vibupüss лук, самострел, арбалет. – Vt. ka lookkapüssü.

virahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -zin J tukastada вздремнуть; virahtaskaa vähäize pääle lõunaa tukastage (ometi) väheke peale lõunat.

virak/ko K-Ahl., g. -oo = virolain.

virata M (Lu), pr. vir̆raaʙ M virra/aʙ Lu, imperf. viraᴢ M -zi (Lu) viriseda хныкать, брюзжать; M lahzõd vir̆raavaᴅ, eväd anna rauhaa lapsed virisevad, ei anna rahu – Vt. ka virisä.

virat/oi Lu Li Ra, g. -tomaa Lu paha, õel плохой, злобный; Li täll on viratoi poik tal on paha poeg; Ra viratoi poika näütäp tšeelt paha poiss näitab keelt; Lu õli kõvassi viratoi staruχa oli väga õel vanaeit.

viratoi/n Lu Ra J, g. -zõõ = viratoo; Ra J vira-toin i pagan inimin kangekaelne ja tige inimene.

virat/oo M Kõ Lu Ra J -o Lu, g. -tomaa M Lu J halb, paha, tige, kangekaelne, riiakas, riivatu, vilets, murd. viratu плохой, злой, упрямый, сварливый, задорный, подлый; M meill õli viratoo dabušnikka meil oli paha hobusekarjus; Lu viratoo inemin tige inimene; J virattomaa viitaan allõ rl. viletsa (viratu) kuue all; M viratoo ińehmin, jõka õhsaasõõ tartuʙ riiakas inimene, haarab igast asjast (oksast) kinni (= norib iga asja pärast tüli); Lu kui vanõp on viratoo, i lahsi on mokoma kui vanem on riiakas, (siis) lapski on niisugune; Ra se on nii viratoo inemin, što tšettä ep taho kuunõlla, teeʙ ize niku tahoʙ see on nii kangekaelne inimene, et kedagi ei taha kuulata, teeb ise, nagu tahab. – Vt. ka vihain, vihakaᴢ.

virau/ta L, pr. -ʙ L, imperf. -zi end loputada полоскаться, обмываться; stokanaakaa vettä akkunalõ pantii, etti niku nyõb heŋki lähtemεä, nii sis siin virauʙ klaasiga pandi vett aknale, et nagu (surija) hing hakkab lahkuma, nii siis seal loputab end. – Vt. ka viruta.

viraut/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J paisata, heita брос/ать, -ить, швыр/ять, -нуть. – Vt. ka vinnata, virissää.

viraut/taa² (J-Tsv.), pr. -an J, imperf. -in J loputada полоскать, обмывать; viraut bruudõz jalk-räteᴅ loputa tiigis jalarätid (ära). – Vt. ka viruttaa, virutõlla.

vire Lu, g. virree vira, virve, virvendus, murd. vire зыбь, рябь; meri on virreeᴢ meri virvendab, on viras.

viret/tää Lu, g. -äʙ Lu, imperf. -ti Lu virvendada, helkida, särada зыбиться, покрываться рябью; meri viretäʙ meri virvendab.

virgolliinõ vt. armaz-.

virg/õza: -õᴢ J-Tsv. viirus, rivis в ряду, в строю; по-порядку.

virh/i Lu, g. -ii imelik странный, необычный; naizõl näüttiiz virhissi naisele näis (see) imelikuna.

virilintu M (mingi lind какая-та птица); ku virilintu lentääb alta lehmää, siz lehmä nõõb lüφsämää vertä kui v. lendab lehma alt läbi, siis lehm hakkab lüpsma verd.

viri/na: -n J-Tsv., g. -naa virin хныканье, брюзжанье; idguu virin nutuvirin.

viris/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← virissää.

viris/sää: -sä J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J paisata, heita брос/ать, -ить, швыр/ять, -нуть; ■ virissi menemä pistis (~ tormas) minema. – Vt. ka virauttaa¹.

viri/sä M -ss J-Tsv., pr. -zen M J, imperf. -zin J 1. viriseda хныкать, брюзжать; M lahs virizeʙ laps viriseb; J virizeb itka viriseb nutta; 2. niriseda, siriseda, vuliseda струиться, журчать; J vesi virizeʙ vesi vuliseb. – Vt. ka virata.

viriznik/ka M, g. -aa (sarafani) ülaserv, ülemine äär верхний кант; sarafanal õli viriznikka, proimad õmmõltii viriznikaasõ sarafanil oli ülaserv, õlapaelad õmmeldi ülaserva (külge).

virite/ᴢ Lu, g. -see Lu läide, tulehakatis растопка; ahjoo viriteᴢ ahju läide.

virittää (K-Ahl.), pr. -äʙ K, imperf. -ti K sirutada протянуть, высунуть; K jo näütti tšäko tšätesä, virpi sõrmesa viritti (Ahl. 727) juba näitas kägu (= mõrsja) oma kätt, virb oma sõrme sirutas; K sõrmet liivassa viritä (Ahl. 731) rl. sõrmed liiva seest siruta.

viritüsvihta R-Reg. virgutusviht веник поощреная; villu vihta viritüsvihta viljakese (= armsama) viht (on) virgutusviht.

vir/ka Kett. R-Reg. Lu Li J -kõ Li -k J-Tsv., g. -gaa Kett. J 1. helmekee, -rida бусы, нитка бус; Lu mokom elmii virka õli oli niisugune helmekee; Li i sis pantii virkõ elmiit ümper kaglaa, kõltõzõd vai sinizeᴅ ja siis pandi helmekee ümber kaela, kollased või sinised (helmed olid); Li elmiit pantii mõnta virkaa kaglaa helmeid pandi mitu rida kaela; Lu mill õli neĺĺä vai viiz virkaa kaglaᴢ mul oli neli või viis helmerida kaelas; J elmivirka õli kaglaz ja rissi õli õttsaz virgalla; sitä kutsuttii rissivirka helmekee oli kaelas ja rist oli kee küljes; seda (keed) kutsuti ristiga helmekeeks; 2. kuljustega rihmkaelus ошейник с бубенцами; Li sis panti virkõ bubentšikkõitõ õpõzõllõ kaglaa siis pandi rida kuljuseid (pulma)hobusele kaela; 3. J-Must. pigitraat дратва; 4. J-Tsv. rida, jada, rivi ряд. – Vt. ka elmi-, rissi-. – Vt. ka virtsukka.

virkaa: sitä virkaa Lu sedapuhku в этот раз, на этот раз.

vir/koa J-Tsv., pr. -gon J, imperf. -kozin J ritta seada, lükkida наниз/ывать, -ать; virgob elmiit lükib helmeid ritta.

virk/koa (J), pr. -on, imperf. -kozin lausuda, ütelda говорить, сказать; šopo šopa sittaa, elä virko mittää (lastelaulust:) š. š. sitta, ära lausu midagi.

virk/ku Kett. R-Eur., g. -uu virk прилежный, усердный; K virkk inehmiin virk inimene; R vesi on virkku veeremaa rl. vesi on virk veerema. – Vt. ka viks.

virk/kõ J-Must., g. -õõ = virkku.

viro M Lu J, g. viroo Lu J = viromaa; Lu minuu meez õli viross minu mees oli Eestist; Lu viross veitettii leipää i maa-munnaa, pirttua veitettii Eestist veeti vilja ja kartulit, (ka) piiritust veeti; J meni velleni virroo rl. läks mu vend Eestimaale; J viroo riikki on lõuna poolõ soomõ meress Eesti riik on Soome merest lõuna pool.

virolai/n L P M Kõ Lu Li J (K Ja-Len.) -nee K-Ahl. -nõ I, g. -zõõ Lu Li J -zõ J eestlane эстонец; M meil vaissi kuttsuass virolaizõᴅ meil vadja keeli kutsutakse virulased (eestlased); J rahvusõõ pooltaa om virolain rahvuse poolest on (ta) eestlane; I meill õli tšüläzä starikka virolainõ meil oli külas eestlasest taat; J mõizaa virolaizõᴅ mõisas töötanud eestlased. – Vt. ka virakko.

viromaa L Lu J viruomaa (U) Eestimaa, Viru-maa Эстония; L koko viromaaz õli kõikkaa ookapi elo kogu Eestis oli kõige odavam elu; J viinad on tootu viromaalta rl. viinad on toodud Virumaalt.

viroo Kõ Lu J vir̆roo M viroo J viro Lu 1. adj., indekl. eesti, Eesti эстонский; Lu viro tšeeli eesti keel; J viroo meeᴢ eesti mees (eestlane); Lu avatkaa viroo veräjäᴅ, viroo võõraat tullaa rl. avage Viru väravad, Viru (= Eesti) võõrad tulevad; 2. adj. eesti keel эстонский язык; Lu pajatõʙ virroa räägib eesti keelt; Lu tämä alki panna virroa ta hakkas rääkima eesti keelt; Lu viross miä kõig en arva, a vennäss kõig arvaan eesti keelest ma kõike aru ei saa, aga vene keelest saan kõik aru; 3. luteri лютеранский; M on vir̆roo uskua on luteri usku.

viroo-tanttsu J-Tsv. eesti tants, labajalavalss эстонский танец.

viros/si P M J-Tsv. viruossi P -siɢ I eesti keeli, eesti keeles по-эстонски; P tämä pajatab virossi ta räägib eesti keeles; I staruχa virossig ep täätännüɢ vanaeit eesti keelt ei osanud.

virp/ata J, pr. -paan, imperf. -pazin kiiresti hei-ta, esile tuua ставить на вид, выставлять; virppaa viisi sõrmia rl. heida kiiresti viis sõrme (ette).

virpi K-Ahl. R-Reg., g. virvii virb, võsu (väike haljas oks; sihvaka mõrsja poeetiline nimi pulmas) побег (поэтическое название стройной невесты на свадьбе); R jo näütti tšäko tšätezä, virpi sormoza viretti rl. (Reg. 16) juba näitas kägu (= mõrsja) oma kätt, virva sõrmus sädeles.

virr/ata M Kõ Lu (K-Ahl. Li) -õta Lu -õt J-Tsv. -ataɢ (I), pr. virt/aaʙ K M Kõ Lu Li J -aʙ J, imperf. -aᴢ ~ -azi ~ -õzi Lu -õᴢ J virrata (virvendades voolata), voogata, voolata течь, протекать, литься, струиться; Kõ lähe virtaab vassaa päivää allikas virdab vastupäeva; Lu vesi kanavõᴢ vai jõgõõᴢ virtaaʙ vesi kraavis või jões voolab; Lu meri virtaaʙ meri voogab; J vesi širizeb virrõt vesi siriseb voolata. – Vt. ka virrõskõlla, virtaa¹, virtaassa.

virr/e Kett. K-Ahl. R U P M-Set. Lu Li Ra J -õ J-Must. -eᴢ M vierre Ränk U viire Lu, g. virt/ee M Lu -ie P virree J (õlle) virre (пивное) сусло; Lu olutta ku tšihutõtaa, järestää johzõb viire, viireesee pannaa hiivaa, viire nõizõp tšäümää, siis tulõb oluᴅ kui õlut pruulitakse, (siis) algul jookseb virre, virdesse pannakse pärmi, virre hakkab käima, siis tuleb õlu; Ra ep õõ pantu mittää veel, linnazvesi, se on virre ei ole veel midagi (= muid õlleaineid) pandud, linnasevesi, see on virre; Lu virre tuli makkia i jämmiä virre tuli magus ja paks; J virre jo algõp tšävvᴇ virre hakkab juba käima; M õl̆luu virrez on ilma iivaa õllevirre on ilma pärmita.

virreeᴢ Lu adv. viras, virvenduses (olema) в ряби (наречие в форме ин-а от vire); meri on virreeᴢ meri virvendab, on viras.

virrezõluᴅ M (õlle)virre сусло.

virru/ussa (Li), pr. -uʙ Li, imperf. -uzi end loputada полоскаться, по-; kõlmõt kõrtaa tšülpeeb i pessiiʙ, pää i ruumõõ, kõig matšalkaakaa hiutõʙ. siiz vass virruuʙ kolm korda vihtleb end ja peseb endal pea ja keha, kõik nühib nuustikuga. Siis alles loputab end (puhtaks). – Vt. ka virauta, viruta.

virrõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -li J frekv. ← virrata.

virsi Len. K-Ahl. K-Al. R P M Lu Li J (Kõ Ja-Len.) versi Lu, g. virr/ee K M J -ie P värss, rahvalaul, regivärss, laul вирши, народная песня, рунический стих, песня; P kui võtan laulan sõnaa viis kuuᴢ, se on siz virsi kui võtan laulan viis, kuus sõna, see on värss (= laulurida); P laa miε laulan lauluss ühie virrie las ma laulan laulust ühe värsi; Lu se õli pittšä versi see oli pikk laul; J se on vana laulu, vana virsi see on vana laul, vana regivärss; M kõikk vai virred laulazimma kõiki vadja laule laulsime; J soomõõ virreᴅ (soome laulud on ka) isuri- ja vadjakeelsed laulud. – Vt. ka ilo-, itku-, lopu-, maa-, pulma-, suvi-, sütšüzü-, talvi-. – Vt. ka laulu.

virsta Kett. K L P M Po Lu J I (Kõ V) versta (I) virst J-Tsv., g. virs/saa K -taa L M Lu J -ta Kõ virssa J verst верста; P kõm virstaa tšäüzin škouluᴢ kolme versta kaugusel käisin koolis; Lu kahs virstaa luutsaa tšülässä õli savi-õja kaks versta Luuditsa külast oli Savioja; Lu takann seitskaaroo virstaa tšümmee Seitskari taga versta kümme; I vätši õli virstalt seizahtannuɢ rahvas oli verstapikkuselt seisma jäänud; J poolõ virssa maa poole versta maa; J kvadra·tnõi virst ruutverst.

virst-sammõᴢ J-Tsv. verstapost верстовый столб.

virsu K-Ahl. R, g. virsuu pastel поршень (обувь); sis siä piät pitšät virsut, paglat õhjahsee pahsutta (Ahl. 100) siis sa kannad pikki pastlaid, paelad ohjajämedused.

virt/a K-Ahl. M Lu Li Ra Ku (P) -õ Lu virt Lu J-Tsv. Вирта Pal.1, g. virr/aa Lu J -a J 1. vool, hoovus течение, поток, вал, волна; J tänävä emme nõiz nootta viskama, liika on suur virt täna (me) ei hakka noota (vette) laskma, on liiga tugev vool; Lu virtõ uursi ranna vool on uuristanud kalda; J suurõõ virrakaa om veenü jõgõõ silla suure vooluga on viinud jõe silla (minema); Lu soomõõ lahõl õllaa suurõd virraᴅ Soome lahel on suuri hoovusi; Lu tuuli muutab virraa tuul muudab voolu (suuna); Ra miä en või soutaa, suur virta veeb venettä eteeᴢ ma ei saa sõuda, suur vool viib paati edasi; P vassaa virtaa on raskas sõutaa tšäsittse vastuvoolu on raske käsitsi sõuda; Lu aluz meep tšültši virtaa laev läheb külgvoolu; Lu aluz meep perä virtaa laev läheb pärivoolu; M vesi johzeb alaz virtaa vesi jookseb allavoolu; J mere virt om veenü jää soomõ meress merehoovus on viinud jää Soome merest; J jää kiĺikõd joossa virta müü alaᴢ jäätükid jooksevad pärivoolu alla; Lu virraa muuttu voolumuutus; 2. voolav vesi текучая вода; J tahon ain virrõz viruttaa tahan (pesu) ikka voolavas vees loputada. – Vt. ka ala-, alaz-, meri-, perä-, tšültši-, vassa-, üli-.

virt/aa¹ Kõ Lu Li J -aaɢ I, pr. -aaʙ Kõ Lu Li I -aʙ J, imperf. -azi J = virrata; I veri virtaaʙ veri voolab; Kõ kaukaloo virtaab vesi künasse voolab vesi; J tšüünled [sic!] virrõta (virtavõᴅ) silmiiss, niku vesi laukaz virtaʙ pisarad voolavad silmist, nagu vesi Laugas voolab; J vooõd mennä, niku veed virtavõᴅ aastad mööduvad, nagu veed virdavad. – Vt. ka virrata.

virtaa² vt. alaz-, perä-, tšültši-, vassa-.

virta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ J, imperf. -zi: -tõᴢ J = virrata.

virtamizõõ Lu ojana, joana ручьём, струёй; lännikko voovvaʙ virtamizõõ lännik jookseb ojana.

virtautõ Lu vooluauk (jõepõhjas) выбоина (в речном дне); virt on uurtõnud avvaa, virtautõ vool(us) on uuristanud augu, (see on) vooluauk.

virtavai/nõ J, g. -zõõ = virtõin; lähteed õllaa virtavaizõᴅ rl. allikad on voolavad.

virtavesi J voolav vesi текучая вода. – Vt. ka virtõin.

virtsõk/aᴢ: -õz J-Tsv., g. -kaa virtsane жижевый; virtsõkõz vesi virtsavesi. – Vt. ka virtt-sõin.

virt/sata: -sõt J-Tsv., pr. -tsaan J, imperf. -tsõzin J virtsaga (üle) valada поливать жижей.

virtsuk/ka M, g. -aa rida ряд; ühz virtsukka elmiä üks rida helmeid. – Vt. ka virka.

virt/tsa Kett. P J I -tsᴀ Ku -ts J-Tsv., g. -saa P J = virttsavesi.

virttsaroho M I vesihein, virtsarohi мокрица; M virttsaroho kazvab ramokkaaz maaᴢ. pehmiä roho, sigat suvvaavaᴅ vesihein kasvab rammusal maal. Pehme rohi, sead tahavad (meelsasti). – Vt. ka vesiroho, rümäroho.

virttsavesi M I (Ku) virtts-vesi J-Tsv. virtsavesi навозная вода; M lautassa tuõb virttsavesi laudast tuleb virtsavesi; J valõlõ peentõrõd virtts-veekaa kasta peenra(i)d virtsaveega. – Vt. ka virttsa.

virttsõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = virtsõkaᴢ.

virtõi/n J-Tsv., g. -zõ J voolav текучий, текущий; virtõin vesi om muakõᴢ voolav vesi on kõntsane. – Vt. ka virtavainõ.

viru/ᴢ J, g. -hsõõ = viluᴢ.

viru/ta K M (Lu Ra), pr. -an K vir̆ruan M, imperf. virruzin Ra end loputada ополаскиваться, обмываться; M per̆rää saunaa mentii vir̆ruumaa jõk̆kõõsõõ pärast sauna mindi end jõkke loputama; K heŋki viruap stokanaᴢ (uskumus:) hing loputab end klaasis; M kui läsivä nõis koolõmaa, stokanaasõõ pantii vettä, što entši pes̆seüʙ, vir̆ruap siεll kui haige hakkas surema, (siis) pandi klaasi vett, et hing peseb end, loputab end seal; Ra miä eglee virruzin pruudassa eile ma loputasin end tiigis. – Vt. ka virauta, virruussa.

virut/taa K L P M Kõ Lu (Ja Ra) -ta J-Tsv. -taaɢ (I Ma), pr. -an K-Ahl. Kõ Lu -õn Lu J, imperf. -in Kõ Lu J loputada полоскать, обмывать; Lu perrää pezuu sõppaa virutõtaa puhtaaz veeᴢ pärast pesemist loputatakse rõivaid puhtas vees; M õjalla viruttaas sõp̆põi ojas loputatakse riideid (pesu); Kõ tšev̆vääll puhasamma õj̆jaa, kummaz virutamma sõp̆põi kevadel puhastame oja, kus pesu loputame; M viruta liha veekaa loputa liha veega; Lu suurimad virutattii i siiš tšihutattii tangud loputati ja siis keedeti; P võta vettä suhyõsyõ i viruta suu võta vett suhu ja loputa suu; Ma viruttağgaa loputage; L virutõttii kõik sünniᴅ vällεä (allikal ohverdades:) loputati kõik patud välja; M kase on sigalõõ dovarišša, kõik stokanaᴅ viruttanu see on seale kambamees, kõik klaasid (on ära) loputanud (= on enese purju joonud). – Vt. ka virauttaa², virutõlla.

viruttaja R-Lön. loputaja полоскатель; pouku viruttaja pesuloputaja.

virutu/ᴢ J-Tsv., g. -sõõ loputamine полоскание, обмывание.

virutuzvesi (Li) loputusvesi полоскательная вода; teeb virutuzvee, siiz virruuʙ, üli pää valab taazikaa vai koušikokaa võtab taazissa teeb loputusvee, siis loputab (enese) puhtaks, üle pea valab (pesu)kausiga või võtab kopsikuga kausist (vett).

virut/õlla Lu -ella R-Eur., pr. -tõlõn ~ -tõõn Lu, imperf. -tõlin Lu ← viruttaa; Lu lahs sõnattii, sis piti virutõlla svätoi veekaa (kui) laps ära sõnuti, siis pidi (teda) loputama pühitsetud veega.

virva/ta (Kõ), pr. -aʙ, imperf. -zi virvendada, vilkuda мерцать, мелькать; sis ku meniᴅ, ne tuulõl va virvazivaᴅ siis, kui läksid, need tuulega aiva virvendasid. – Vt. ka vilkata, vilkkaa, vilkkua.

virvi J villpea (valge karvatutiga sootaim) пушица, болотный пух; nii on seellä sõrmia maaza, niku sooz virvilöi rl. nii (palju) on seal sõrmi maas, nagu soos villpäid. – Vt. ka villapää¹.

virvik/aᴢ J adj., g. -kaa villpearikas, villpea- rohke богатый пушицей.

visa (J-Must.), g. visaa visa настойчивый, напористый; töö visõpat mattoi suku ... (Must. 153) te visamad madude soost …

vis/eä (K-Ahl.), g. -eä terane, tähelepanelik, valvas бдительный, чуткий; viitsi õlla viseä-nä (Ahl. 727) viitsi olla tähelepanelik. – Vt. ka visiä.

visit/tää (K-Ahl.), pr. -än K, imperf. -in äratada будить; neitsüeni, noorikkoni, .. nõis ilmaa nõsattamatta, visiä visittämättä, tähitä täheltä päivä, võta merkki otavassa (Ahl. 99) rl. mu mõrsja, mu pruut, .. tõuse (üles) ilma ajamata, ärka äratamata, pane päeva tähele (taeva)tähe järgi, võta märki Suurest Vankrist (= määra aega Suure Vankri järgi).

vis/iä (K-Ahl.), g. -iä = viseä.

viska: visk Ra J, g. vizgaa oimu-, meelekoht висок.

visk/aa Lu, pr. vizgan, imperf. -azin visata бросать, кидать; piäp panna pliitaa uhs tšiini, alki viskaa kipunoi tuleb panna pliidi uks kinni, hakkas viskama sädemeid. – Vt. ka viskoa.

viskami/n M J-Tsv., g. -zõ viskamine, (vilja) tuulamine бросание, веяние; J isä lõpõtti pahma viskamizõ isa lõpetas (pekstud) vilja tuulamise; M esimein viskamin esimene tuulamine.

viskamizi J-Tsv. viskamisega, viskamise teel путём веяния, бросания; seemen saab maha viskamizi seeme külvatakse (saab maha) viskamise teel.

viskast/aa (M), pr. -aan, imperf. -iin = vizgas-taa.

viskauᴢ: viskauz mašin J-Tsv. tuulimasin веялка; proovva, kui viskauz mašin tšäüb ümper proovi, kuidas tuulimasin ringi käib. – Vt. ka viskoizmašina, riig-mašina.

viskauzlappia J = viskoizlapja.

viska/ussa: -ussaɢ (I), pr. -un: -u (I), imperf. -zin: -ujõõ (I) viskuda кидаться, бросаться; mettsäkatti puu päälä isuʙ. ku inehmissä näeʙ, siiz viskau(p) päälee i kurissaʙ ilves istub puu otsas. Kui inimest näeb, siis viskub peale ja kägistab (ära).

visk/oa Kett. K L M Kõ Ja Lu J (R P Li) -oaɢ I, pr. vizgon K M Lu J, imperf. -ozin Lu J 1. visata, heita, loopida бросать, кидать, метать, швырять; K raakua ain vizgottii tulõõsõõ (oksa)raage aina loobiti tulle; Lu ühs poik ain vizgop tšivel üks poiss aina loobib kividega; Lu repo kalad visko koorumass maal i izze üppäz poiᴢ rebane loopis kalad koormast maha ja ise hüppas minema; M jumala tulta vizgob i jürizeʙ (jumal) heidab välku ja müristab; Lu aluz menep tšültši lainõtta, siis tätä kõvassi vizgop tšüllelt tšüllel kui laev läheb küljega vastulainet, siis teda kõvasti loobib küljelt küljele; Lu meri vizgob vettä meri pritsib vett; Li vizgob jalkoi vibutab jalgu; Lu kõnz rüüssä vizgotaa, siiz jääväd akanõᴅ kui rukist tuulatakse, siis jäävad aganad; 2. viskuda, viselda, õõtsuda кидаться, бросаться, метаться; M tulilaikka vizgob rih̆́h́eesee tuleleek viskub (ahjust) tuppa; Kõ tuulõõ lento vaivattaaʙ, lõukaasõõ vizgoʙ sammaspool valutab, lööbib lõuga; Lu aluz vizgoʙ, eb mee õikaassi purjekas viskleb (lainetel), ei lähe otse. – Vt. ka viskaa, viskastaa, viskua, vizgahtaassa, vizgastaa, vizgata.

viskoizlapja P viske-, tuulilabidas (vilja tuulamiseks) деревянная лопата (для подкидывания зерна при веянии вручную); P viskoizlapja õli puuss tehtü, leppäpuuss vai niinipuuss tuulilabidas oli puust tehtud, lepapuust või pärnapuust. – Vt. ka viskauzlappia, tuulilabikka, vizgõlapja.

viskoizmašina Lu tuulimasin веялка; enne viskoizmašinoja eb õlluᴅ, a vizgõttii tšäekaa ennemalt tuulimasinaid ei olnud, aga visati (tuulati) käega. – Vt. ka viskauᴢ, riig-mašina.

visk/ua K L P M Kõ S Po Lu J -uaɢ I, pr. vizgun J, imperf. -uzin J visata, heita, loopida бросать, кидать, швырять; M peremeez alkõ viskua lipitsaakaa peremees hakkas viskelabidaga tuulama; J karjušši nõis tätä viskumaa tšiviikaa karjus hakkas teda kividega loopima; K viskuass deŋgoi sillalõõ (pulmakomme:) loobitakse raha põrandale; P ko raskaz naizikko, sis tällie vanad ämmäd evät tšäχsinnü tšäsii viskua üli pεä kui naine oli rase, siis vanaeided ei lubanud tal käsi üle pea heita. – Vt. ka viskoa.

visl/õi M -oi (J-Tsv). võsloi Li, g. -õi ~ -oi M J (Li) 1. nõtke, sale, sihvakas гибкий, стройный; J hoikka ja pittšä väliss kutsuta visloissi, ku tämä vähäize painuʙ sale(dat) ja pikk(a) kutsutakse vahel v-ks, kui ta vähe kaalub; 2. noor, ühtlane, sirgete puudega (metsa kohta) стройный, ровный (о лесе); J noor, visloi metts noor, nõtke mets; Li kõrkaa, rovnoi mettsä on võsloi mettsä kõrge ühtlane mets on v. mets; M vislõit puuᴅ noored sirged puud.

visti ~ vist J-Tsv. vist, vististi, arvatavasti может быть, наверно, кажется; ted́d́ee riitõmizõlõ vist ep tuõ kõnsait õttsaa teie riidlemisele vist ei tule kunagi lõppu (otsa); visti on unohtõnnu, ku nii kauga ep tuõ vist on unustanud, et nii kaua ei tule.

vis-tšümmee/ᴢ: -s K-Ahl. viiekümnes пятидесятый.

višen-puu vt. viiženpuu.

višif/ka Ra J, g. -kaa ristpistetikand вышивка крестиком; ku on päällä rissi, all on tõizõllain, sitä kutsutti višifka kui peal (= riide paremal poolel) on rist, (aga) all (= pahemal poolel) on teistsugune, (siis) seda nimetati ristpiste(tikandi)ks. – Vt. ka vyšifka.

višisa (Li), pr. -zõn, imperf. -zin poriseda, toriseda бурчать, ворчать; mitä siä siäl višizõᴅ mis sa seal porised?

višivoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = vyšivoittaa.

višń/a Lu višnja Li viišnja I, g. -aa kirss вишня. – Vt. ka viiženmarja.

višńapuu Lu Ra I Вишенъ пуу Tum. = viiženpuu.

vizgahta/assa: -ss J (Kett. K-Al.), pr. -an K J, imperf. -in K -azin: -zin J 1. maha, pikali heita ложиться, лечь, улечься; J vizgahtazim vaa minutissi säńńülee hookama heitsin vaid minutiks sängile puhkama; J kuniz opõin hookaaʙ, miä võtan sell aika vähäize vizgahtaan kuni hobune puhkab, ma võtan viskan sel ajal väheke(seks) pikali; J la vizgahtan tšüĺĺellää las (ma) viskan küljeli; 2. viskuda бросаться, кидаться, выбрасываться; Kett. tulõõ emä tuõb ahjossa, vizgahtaab ahjossa vällää jahuttamaa entäs tuleema tuleb ahjust, viskub ahjust välja end jahutama. – Vt. ka viskoa, vizgastaa.

vizgaht/õlla: -ella R-Reg., pr. -en, imperf. -lin maha heita ложиться.

vizgast/aa (M), pr. -aaʙ ~ -aʙ M imperf. -i M 1. maha, pikali heita ложиться, лечь; katti vizgastaaʙ maalõõ mak̆kaamaa kass heidab maha magama; vizgastakaa vähäkkõizõ, azõttaga muruᴅ heitke vähekeseks pikali, laske leiba luusse; vizgastab ülleeᴢ viskab (kergelt) üles; 2. viskuda бросаться, кидаться; tämä vizgasti vet̆tee, nii tak̆kaa vaa vesi buĺbutti ta viskus vette, nii (et) vesi taga vaid sulpsus. – Vt. ka viskoa, viskastaa.

vizg/ata Kett. K L P M Kõ S Po Lu J (R-Eur. U V Li Ra Ii Kr) -õta Lu -õt J-Tsv. -ataɢ ~ -attaɢ I vizata Ku -atak Kl, pr. visk/aan K L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku vizgan J-Must., imperf. -azin L P M Lu J Ku -õzin Lu J 1. visata, heita бросать, кидать, швырять; L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõberaha kaevu; L üli õjaa õli vizgattu suuri irsi üle oja oli visatud suur palk; P viskazin löülüä viskasin leili; M löülüä vizgatas saunatšivilee leili visatakse saunakerisele; M (d́eruga) vizgataz einoje pääle persee al̆laa, etti eb veelatas sõppõi takune riie visatakse heinte peale perse alla, et ei määriks riideid; Lu iki-lookka .. juub meress vai jõgõssa vettä i senee vee takaz viskaab maal vikerkaar .. joob merest või jõest vett ja selle vee viskab tagasi maale; M mitä näilee pajattaa, ühs kõik niku seinääsee erneitä vizgata ükskõik mis (= mida) neile rääkida (on sama hea) nagu herneid vastu seina visata (= nagu hane selga vesi); P viskaa pitšässi heida pikali; 2. heita liisku метать, кидать (жребий); M ees sitä, kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku; I davait́e viskaammag arpaa hakkame liisku heitma; 3. (riideid, jalatseid) ära võtta скидывать, снимать (одежду, обувь); J povarnoz vizgattii sõvad vällää saunaesikus visati riided seljast ära; I viskaa šuubaa maalõõ viska kasukas seljast; 4. (vilja) tuulata, visata бросать, веять; P nõisass viskaamaa akanoiss rütšieᴅ hakatakse rukist aganatest (välja) tuulama; Lu kobriikaa viskazimma viĺĺoi viljakühvliga tuulasime vilja; Lu I tšäsiillä vizgattii lapatkalla käsitsi tuulati kühvliga; 5. (ahju) pista вложить (в печь); Kõ kursi vizgahtaz ahjoo pulmaleib pistetakse ahju; 6. tekkida, välja lüüa, ilmuda явиться, возникать; L viskaaʙ jalkaa sinizie pädnaa jalale lööb sinise täpi; P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta talle lõi kaksteistkümmend paiset (ihule); Kõ viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tuõʙ ilmuvad muretäid, kui mure tuleb; M piimä võib vizgata päh̆hee, sis tulõp hullussi naizikko piim võib pähe lüüa, siis läheb naine hulluks; 7. maha jätta, hüljata бросать, покидать; Li mees põlõtti kõvassi, a perrää viskas pois põlõttõmizee mees suitsetas kõvasti, aga pärast jättis suitsetamise maha; I meeᴢ viskazi naizõõ, meni, ja lahzõᴅ viskazi mees jättis naise maha, läks, ja lapsed jättis maha; ■ Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ kk. meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata); P en õlõ kuullu mokomaa kummaa, i tšäjed viskazin lad́d́alyõ ma pole kuulnud niisugust imet, laiutasin käsigi; Li nii paĺĺo põlõtti, jotta nõisi huimamaa pääss, viskaz niku päässä maalõ nii palju suitsetas, et pani (tal) pea pööritama, tekkisid nagu tasakaaluhäired; Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured viska metsa; M tara viskaab elkkua aed langetab õisi; M leipä on koorõõ vizgannu vällää leib on koorukese lahti löönud; M viskazimma vähäkkõizõõ sõn̆naa sõnelesime natuke; P naizikko viskaz vällεä lahzõõ naine tegi abordi; Lu mustalaizõt karttoill vizgattii mustlased panid kaarte; Li kablukkaa vizgata tantsida, tantsu lüüa; J viskaab va üviiss meeliiss tanttsua lööb aga heameelest tantsu. – Vt. ka viskaa, viskoa, viskua, vizgõskõlla.

vizgõlapja: vizgelapia ~ vizgelapja Ränk = viskoizlapja.

vizgõpahmaᴢ ~ vizgepahmaᴢ J-Ränk tuulamata vili непровеянное зерно.

vizgõsk/õlla: -õll J-Tsv., pr. -õlõn: -õõn J, imperf. -õlin J visata бросать, швырять. – Vt. ka vizgata.

vizittäj/ä K-Al. M-Al., g. -ää ärataja пробудитель; K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, vizittäjäni (Al. 43) vahetasid mu vihade viinade vastu, mu ärataja.

vizitüs R-Reg. äratamine разбуждение.

vizva/ta M Ra, pr. -aʙ ~ -ʙ Ra, imperf. -zi mädaneda (haava kohta) нарываться, загниваться; kraappazin tšäe, se vaa vizvaaʙ kriimustasin käe (ära), see aina mädaneb; tšippa vizvaʙ haav mädaneb.

wita vt. viitta.

vitel/i J-Tsv. J-Must., g. -ii J 1. (lambi)taht фитиль; J tee koloo lampilõõ puu-villõss viteli tee ikoonilambile puuvillast taht; J lad́d́ viteli eb mee lampii šokkiiss läpi lai taht ei lähe lambi mokkadest läbi; 2. (küünla)taht, -südamik (Must. 187) фитиль (свечи).

vitem/e Lu, g. -ee lauajalgade vahepuu e. pulk перекладина (соединяющая ножки стола); Lu vitemed õllaa süümälavval jalkojõõ väliᴢ põikpuud on söögilaua(l) jalgade vahel.

vitimõ Ränk P viitõmõ ~ vitõmõ M vitõm J-Tsv., g. vitõmõõ J ropsimõõk трепалка, трепало; P vitimõõkaa linoi raputtaass ropsimõõgaga ropsitakse linu. – Vt. ka vitõn, viõõ.

viti/n Ränk, g. -mõõ ropsimõõk трепалка. – Vt. ka vitõn.

vit́inaara vt. vetinara.

vit/oa: -toa J-Tsv. (Lu Li) vit̆tua M, pr. vion Lu Li J, imperf. -ozin Lu Li J 1. linu ropsida, kolkida, lõugutada трепать лён; M linad vitõmõilla vit̆tuaᴢ linad ropsitakse ropsimõõkadega; Li linnaa viottii lina ropsiti; 2. kerida наматывать; J vehzid om viottu torti pääle lõngavihid on keritud keha peale.

vitsaakupo: vitsakupo J-Must. vitsakimp пучок розог.

vitsaa-õttsa Kõ vitsaots прутик; piäb tõmmata maassa pikkarain kepikko või pikkarain vitsaa-õttsa tuleb tõmmata maast väike kepike või väike vitsaots.

vitsik/ko Kett. K R M, g. -oo võsa, võpsik густой кустарник, чащоба; M noor vitsikko mettsä noor võsamets. – Vt. ka vittsizikko.

vitsikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vitsake, vitsaraag прутик.

vitts/a Kett. K R L P M Lu Li J I (R Kõ) -õ Pi Ke J vitsa K Lu Li J vitts J Вица Tum., g. vit-

s/aa L P M Lu Li J I -a J 1. vits, raag, roosk розга, прут, лоза, хлыст; M elä pel̆laa, emä sillõ annab vittsaa ära hulla, ema annab sulle vitsa; Lu miä pehgoss katkaan vitsaa ma murran põõsast vitsa; Lu tšäez on palko, miä tein enele roozgaakaa (vitsaakaa) ühee palgoo käel on vorp, ma tegin (lõin) enesele piitsaga (vitsaga) ühe vorbi; J miä lähzin kattoa vart vittsasõ ma läksin katuse jaoks vitsu tooma; Lu võtõtaa vittsa, koivu vai pajuvittsa, väänetää, neissä teh́h́ää koliᴅ võetakse vits, kase- või pajuvits, väänatakse, neist tehakse vitssidemed; P panõn pajuu vittsoikaa tšiin ümpär kuurittsaa panen (roovlati) pajuvitstega kinni ümber sarika; L väliisie õli pantu vitsaa raagaᴅ vahele oli pandud vitsaraod; Lu lait́oos on: jalakset, tormat .. sepii vitsat .. (Len. 283) reel on: jalased, jalaserauad .. sebavitsad ..; Lu vittsa vakaaᴅ vitstest korvid; 2. vits (noor kasvav puu) прут; M mii raaka, mii õhsa, see on ühskõik, a vittsa, see on noor kazvava puu kas raag või oks, see on ükskõik, aga vits, see on noor kasvav puu; Lu vitsall on ladva õttsa i tüvi õttsa vitsal on ladvaots ja tüveots (tüügas); 3. traat проволока; Lu rauta vittsa traat, telefonitraat; 4. süstiku (pooli)varras, -vits стержень челнока; M surmukaa vittsa, vitsaa pääle pantii tšäävi, i sis surmukkaasõõ süstiku varras (vits), vitsa peale pandi kääv ja siis süstikusse; 5. voodipäits изголовье (кровати); J tubakk massin õlitši tilall pää vittsõᴢ tubakakott oligi voodipäitsis. – Vt. ka adraperz-, jalko-, katto-, koivu-, paju-, parraz-, perze-, pää-, rauta-, roottši-, sepi-, siõ-, taketti-, tšeero-, urpa-, urpo-, õŋki-.

vittsaaita Li vitsaed, vitstest aed плетёная изгородь, плетень.

vittsakirstu I vitstest kirst, korv, kast (marjade jaoks) плетёная корзина (для ягод). – Vt. ka vittsavakka.

vittsamõrta Ränk M vitsmõrd верша, мерёжа (из прутьев); vittsamõrrad õltii peened mõrraᴅ vitsmõrrad olid väikesed mõrrad.

vittsapärvokka I = vittsavakka; vittsapärvokka on mokoma vitskorv on niisugune.

vitts/azikko Li -õzikko Lu, g. -azikoo Li võsastik, võserik, (paju)võsa кустарник, молодая поросль; Lu vittsõzikko on, kuza kazvop paĺĺo pehkoja võsastik on (see), kus kasvab palju põõsaid; Li ku on arva vittsazikko, sis kazvob vittsojõõ väliz roho kui on harv võsastik, siis kasvab (paju)vitste vahel rohi. – Vt. ka vitsikko, vittsizikko, võsazikko.

vittsavakka Lu vitskorv, vitstest korv плетёная корзина; tšüläzä enne tšumadanaa ep täettü, õltii matkaa vittsavakaᴅ, kattojeekaa i sai panna lukkuu. ne õltii kraazgõttu külas enne sumadani ei tuntud, olid reisi-vitskorvid, kaanega ja sai panna lukku. Need olid värvitud; vittsavakkoja teh́h́ää pajuõhsiissa vitskorve tehakse pajuokstest.

vittsizik/ko Lu Li vitsizik/ko J-Tsv., g. -oo J = vittsazikko; Lu vittsizikko, kuza paĺĺo pajuu võssaa kazvaʙ, se on vittsizikko võsastik, kus palju pajuvõsa kasvab, see on v.; J lõikõttšiz oŋ kazvonnu vitsizikko raiesmikul on kasvanud võsa.

vittso vt. jalka-, jalko-, pää-.

vittsõi/n J-Tsv., g. -zõõ = vittsõn.

vittsõ/n M, g. -zõõ vitstest из прутьев; vittsõzõd mõrraᴅ vitstest mõrrad, vitsmõrrad.

vittu L P M Lu J, g. vituu L P J vit̆tuu M vitt vulg. naise ja emaslooma suguelund половой орган женщины и самки; P tammaa vittu mära v.; P lehmεä vittu lehma v.; J vituu aukko v-auk; J vituu tšeeli kliitor. – Vt. ka sammal-.

vitõm, vitõmõ vt. vitimõ.

vitõ/n K-Set., g. -mõõ ropsimõõk трепалка. – Vt. ka vitimõ, vitin.

viu/hka P (Kett.) -hk J -ha Lu -χχa Li -kka J-Must., g. -hgaa P J -haa Lu -χaa Li kihv, võhk клык, бивень; Kett. sigaa viuhgaᴅ sea kihvad. – Vt. ka sigaa-.

viukust/aa (Ku-Len.), pr. -an, imperf. -in vinguda, vihiseda свистеть; neije selkie päällä viukusti vitsat (Len. 290) nende selgade peal vingusid vitsad.

viuruu: viuruu vauruu K-Ahl. kuidagimoodi, lohakalt как-нибудь; valĺaat on pääzä viuruu vauruu (hobuse) suitsed on lohakalt peas.

viõõ K L M (P Ja) viõ M, g. vitõmõõ K M vitimyõ P ropsimõõk трепалка; M linad vitõmõilla vit̆tuaᴢ linad ropsitakse ropsimõõkadega. – Vt. ka vitimõ, vitin, vitõn.

vjokla vt. fjokla.

vlad́e/ńńa: -ńń J-Tsv., g. -ńńaa valdus владение; kuniga vlad́eńń kuninga valdus.

vlaśt́i M vlaas/ti ~ -t́ J-Tsv., g. -t́ii ~ -tii J võim, valitsus власть; M save·tskõi vlaśt́i nõukogude võim.

vmesto ~ vmest J-Tsv. (kellegi v. millegi) asemel вместо (кого, чего); vmesto minnua iro meni äessemä minu asemel läks Iro äestama; vmesto viina valõ pikarii karassina viina asemel valas klaasi petrooleumi; vmest tovo, štop tull kottoo, tämä meni tšüläsee šĺanttama selle asemel, et tulla koju, läks ta küla peale kondama (= lonkima).

vo vt. vot.

vod́a·ŋ/ka M vodank J-Tsv., g. -kaa J vesitõbi водянка (болезнь); M vod́aŋka, siiz inehmin paizõtuʙ (kui on) vesitõbi, siis inimene läheb paiste; J baabušk kooli vod́ankõss vanaema suri vesitõppe.

vodolaz/a Ra vodola·aᴢ J-Tsv., g. -aa tuuker водолаз.

vodopa/da: -ᴅ J-Tsv., g. -daa kosk, juga водопад; narvaa suukkun-faabrikk saab vett vodopadass Narva kalevivabrik saab vett kosest. – Vt. ka vesitokkuminõ, vee-tõkkumiin.

vof/se M-Set. -śo R-Mäg. üldse, sugugi вообще (вовсе); M bõllu vofse vaattamaza kotonna sukua niizä viiezät́š́ümmenezä vuvvõza (ta) polnud üldse käinud kodus sugulasi vaatamas nende viiekümne aasta sees.

vohim/õ M-Set. J-Must., g. -õõ 1. M (käe)ranne запястье; 2. J (kabjaliste ja sõraliste) sõrgats путо, бабка (область путового сустава у копытных).

vohi/sa (J), pr. -zõʙ J, imperf. -zin mökitada блеять; tämä siält va vohizõʙ: miä ted́d́ed jalkoill tallon i sarvill revin ta (kits) sealt aga mökitab: ma tallan teid jalgadega ja rebin sarvedega lõhki.

vohm/a M Lu Li Ra J -õ J-Tsv. vohm Lu J vohom Lu, g. -aa Lu J rumal, loll, hull глупый, дурак; Lu täll on pää niku pöllü, se on vohma tal on pea nagu tolm (= tal on pea tolmu täis), see on loll; Lu tämä on nii vohma niku soomõ saappõga ta on nii loll nagu soome saabas; Lu jumala ep tee ühellaisiit inemisii, vohma piäʙ ellää i tarkka piäʙ ellää jumal ei tee ühesuguseid inimesi, loll peab elama ja tark peab elama; Lu vohma on kazell maalla pilkattava loll on selles ilmas pilgatav; J vohmõll izäll vohmõd lahzõᴅ rumalal isal (on) rumalad lapsed; Lu õli vohma nain, tšen joi (see) oli rumal naine, kes jõi; Lu vätši õli tuhma i vohma, uzgottii, što pokkoinikaa haamu tšäi kottoo rahvas oli loll ja rumal, usuti, et surnu vaim käis kodus; Lu miä meen vohmassi ma lähen lolliks; Lu niku vohma paĺĺa päi häülüʙ nagu hull käib paljapäi ringi; Lu se onõ vohmissa vohma see on lollist lollim; Li elä õõ kõikkinaa vohma ära ole päris loll; Li tükkünää vohma tükkis, täiesti loll. – Vt. ka vohmõkaᴢ, voldu, voldukaᴢ, vähämeelin.

vohm/o Kett., g. -oo vedelvorst, venimus, venivillem вялый, нерасторопный человек, рохля.

vohmu/ᴢ ~ -uᴢ Lu Li, g. -uu ~ -usõõ Li rumalus глупость, дурость; Lu vohmutt onõ maailmas paĺĺo rumalust on maailmas palju; Lu ennee õli kõvassi vohmuuss enne oli palju rumalust; Li vohmuu perässä tätä nagrõttii teda naerdi (tema) rumaluse pärast.

vohmõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J totakas, napakas придурковатый.

voh/o K L P M Kõ Po S V Lu Li Ra J I voohi Ku Вого Tum., g. -oo K M S J -uo P 1. kits коза; P meillä õli valkõa voho meil oli valge kits; M suuriik sarviikaa vana voho suurte sarvedega vana kits; Kõ voho viis kuut tšäüʙ i lammaz viis kuuᴅ kits kannab (= on tiine) viis kuud ja lammas viis kuud; Lu voho bäkätäʙ kits mökitab; J voholl on teräv part kitsel on terav habe; M vohoo borana sokk; M vohoo võdna kitsetall; S vohoo poigad bõlõ võdnaᴅ, on tõissa moodaa kitsetalled pole lambatalled, on teistmoodi; J vohoo piim om maikka kitsepiim on imal (= magusavõitu); M miε menin voholõõ läksin kitse juurde; P vohuo marja põldmari, põldmurakas; 2. teatud kaardimäng козёл (игра в карты); M pojod mäńd́ittii voh̆hoa poisid mängisid v-d. – Vt. ka mettsä-, taivaz-.

vohoborana M Li sikk, sokk козёл. – Vt. ka voohipässi.

vohokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kitseke козлёнок.

vohom vt. vohma.

voho-mańu Li = vohovõdna.

vohomarja M vohuo-marja L (P) põldmari, põldmurakas, kitsemurakas ежевика; M voho-

marjad on niku malinaᴅ, va musaᴅ. makuza vareńja tuõp tämässä. a täm mööhää jõvvuʙ, sütšüzünn. põõsaad on mokomaᴅ, pisseeväd niku križovnikaa põõsaaᴅ põldmarjad on nagu vaarikad, ainult mustad. Maitsev keedis tuleb nendest. Aga ta valmib hilja, sügisel. Põõsad on niisugused, torgivad nagu karusmarjapõõsad; M kazvaass mokomad musaᴅ, meil kuttsuass vohomarjaᴅ kasvavad niisugused mustad (marjad), meil kutsutakse põldmarjad(eks).

vohomarjapuu M põldmarjapõõsas куст ежевики; vohomarjapuu on pisselikko põldmarjapõõsas on okkaline.

vohomõõkka ~ voho-mõõkka Li võhumõõk (rohttaim) касатик; vohomõõkõt kazvovõt patukkõjõõkaa ühies paikkaa võhumõõgad kasvavad hundinuiadega ühes kohas.

vohopiimä M kitsepiim козье молоко; piäb nõisa õppõõmaa vohopiimälee peab harjuma kitsepiimaga.

vohovõdna Ra voho-võdna (Kõ) kitsetall козлёнок; Kõ voho-võdnaᴅ i lampaa-võdnaᴅ kitse-

talled ja lambatalled. – Vt. ka voho-mańu.

voi K P Kõ Lu (hädaldav, tuska või ka imetlust väljendav interjektsioon) ахти (междометие, выражающее досаду или удивление); Kõ ai voi miä n õõ laurii nain a. v. (oh häda), ma ei ole Lauri naine; Lu ai voi. ku täll on paĺĺo voima a. v. (oi-oi), kui palju jõudu tal on!

voi- vt. ka või-.

woi ~ woieh vt. või.

voigriba vt. võigriba.

voik/ata (J-Mäg.) -ataɢ (I), pr. -kaaʙ [?], imperf. -ki I hädaldada, kaevelda, oiata сетовать; стонать; J a·i voi vo·i voi voikkaziitõ (Mäg. 172) oh häda, kaeblesite; I tämä voikki, voikki o·ihh ta oigas, oigas – oih!

voikukka vt. võikukka.

voilappai vt. võilappaja.

voilok/ka M Lu Ra (I) -k J-Tsv. volokka Lu, g. -aa M J vilt войлок.

voilokk-šlääppi J-Tsv. viltkübar, -kaabu войлочная шляпа.

voilokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vildist, vilt- войлочный.

voimanõ vt. vähä-.

voima/za: -aᴢ P M Lu adv. võimuses, võimu all (наречие в форме ин-а от voima); Lu nii on hulluu voimaᴢ nii on hulluse võimuses; P õvvyõ lato on laikaa voimaᴢ siseõue lakk on üleni leekides; M tämä kõikk kultaza õli, kullaa voimaᴢ ta oli lausa kullas, kulla võimuses.

voimottom/a Lu, g. -aa jõuetu, nõrk слабый, бессильный; miä ev või tehä, miä õõn voimottoma ma ei suuda teha, ma olen jõuetu. – Vt. ka võimato.

voim/u Lu, g. -u Lu jõud, võim сила, мощь; on kõlmõt suurta voimua – vesi, tuli i tuuli on kolm suurt jõudu – vesi, tuli ja tuul. – Vt. ka võima.

voimõssi J-Tsv. kõvasti сильно; nii voimõssi ajaʙ, jod ratta-parjõd va jürissä nii kõvasti kihutab, et vankriredelid ainult kolisevad.

voimõtu/ᴢ J-Tsv., g. -sõõ J nõrkus, jõuetus, võimetus слабость, бессилие; nii tuli mikäle voimõtuz jot em või mittäit tehä nii tuli mingi jõuetus (peale), et ma ei või (= ei suuda) midagi teha.

voi/n J-Tsv. sõdur, sõdalane воин; tuli hanse kõrt med́d́ee-tši voiŋ kottoo ometi kord tuli meiegi sõdur koju.

voisk vt. api-.

vois/ko Kõ Lu -kõ Lu -ka I -k J-Tsv. Ku, g. voizgaa J sõjavägi, armee; sõjaväeosa войско; армия; воинская часть; Lu meill on suuri voisko meil on suur armee; J petterii garńizona on õikõ suur voisk Peterburi garnison on väga suur (sõjaväeosa); Lu voiskõ tootii vällää soomõssõ (Mäg. 179) sõjavägi toodi Soomest välja; Ku šveedaa voisk meni pakkoo Rootsi sõjavägi põgenes.

voitel/la (Kõ-Len.), pr. -en, imperf. -in võida, määrida мазать, обмазывать, натирать; Kõ siis soolal i pirtul voitõltii taka (Len. 221) (mõisaaegsest peksust:) seejärel soola ja piiritusega määriti taguotsa. – Vt. ka võd́d́õlla, võitaa².

voivor/tõlla: -tõll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J oiata стонать.

voivot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J oiata, (nutta) tihkuda стонать, охать, хныкать.

voivot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← voivottaa; vaile on silmettü lahs ku nii voivottõõʙ, ep saa rauha võib-olla on laps kaetatud, et nii oigab, ei saa rahu.

vokiihaakki M voki lüht; lühi haru прядильный прибор; дуга веретена (на самопрялке); J vokilla on haakki, värttinä pannaa haakkii vokil on lüht, värten pannakse lühti.

vokiijalka M voki jalg ножка самопрялки.

vokiikoira: vokikoira M-Len. vokikeps шатун самопрялки; vokise [= vokkiza] on vokiratas, vokkijärtšü, vokikoira, jalka-alus, napa, värttänä, sampat [= sampaat] (Len. 261) vokil on vokiratas, vokipink, vokikeps, tallalauad, vokikruvi (= vokisaba), värten, lühipostid; M vok̆kii koira veeretäb ratassa vokikeps ajab ratast ringi.

vokiinapa M vokikruvi завёртка, винт самопрялки.

vokiirataᴢ: vokirata/ᴢ M Kõ -s M-Len. = vokii- veero.

vokii-veero J-Tsv. vokiratas колесо самопрялки.

vok/ki Len. Ränk Kett. K L P M Kõ S Ja V Po Lu Li J I (Ra), g. -ii P S Ja Lu Li Ra J -i J vokk самопрялка; K tšedrättii vokiikaa kedrati vokiga; K vokill on šnoorat päällä vokil (= vokirattal) on nöörid peal; P vokiikaa ko tšedrättii päiväll vai õhtagon, kyõzniid eb jätettü nüöriä pεälie vokii rattaalyõ kui vokiga kedrati päeval või õhtul, (siis) kunagi ei jäetud vokirattale nööre peale; Lu vokiikaa tehtii tšäävii vokiga tehti kääve; Lu vokil on värttenä, minee pääl tšedrätää lõŋkaa vai niittiä vokil on värten, mille peal(e) kedratakse lõnga või niiti; J koontõl siota tšiin vokii lauta, siiz vass nõissa tätä tšedrämä koonal seotakse kinni voki koonlalaua külge, siis alles hakatakse seda ketrama; S veeretäd jalgall vokkia tallad jalaga vokki (= ketrad); Lu vokii veeru voki ratas; Lu vokii veerol on värttenäᴅ voki rattal on kodarad; Lu vokii jalgõᴅ voki jalad; Lu vokii rauta voki vändaraud, voki vänt; Ra vokii napa voki kabi, voki süda; J vokii lühti voki lüht; J vokii säblä voki keps; J vokii tallõᴅ voki sõtkelauad; J vokii värttänä voki värten; J vokii ampaaᴅ voki (lühi) hambad; Lu vokill on haakki vokil on lüht; J vokill kaas on harkiᴅ vokil on ka hargid; J riput koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalaua külge.

vokkijärtšü M-Len. vokipink, alustugi подставка (у самопрялки).

vokkimaasteri M I vokimeister (мастер по изготовлению самопрялок); M kõnnuz õlivad vokkimaasteriᴅ Kõnnus olid vokimeistrid. – Vt. ka vokkuri.

vokkinik/ka K L, g. -aa K vokimeister самопрялочник.

vokkur/i Lu, g. -ii = vokkimaasteri; Lu konnuu tšüläs tehtii vokkija, siäl õltii vokkuriᴅ Konnu külas tehti vokke, seal olid vokimeistrid.

vokura·t Ku täpselt, päris, just точно, аккуратно; hirvi keersɪ pää vokura·t lopatkaa kohallᴀ põder keeras pea just abaluu kohale.

volakkavo/i I, g. -i luuk ставень; lemmus tuli ööllä, volakkavoi avazi kratt tuli öösel, avas luugi.

vold/u J-Tsv., g. -uu J rumal, loll, hull глупый, дурак, балда; nii on voldu inimin, jot mittäit ep saa arvoa on nii rumal inimene, et midagi ei saa aru; kannimokoma voldua üht perä petellä niisugust lolli petetakse ühtelugu; voldua lähet, dalisko elä, ühellain tüüt kokko ep saa (sa) lähed hulluks või ei lähe, ikkagi tööd valmis ei saa. – Vt. ka vohma.

volduk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J rumal глупый. – Vt. ka vohma.

vol/i K L M S Lu Li J I (P Ja Ku) voĺu Po vooĺ J-Tsv. Воли K-reg.2 Во́ли Ii-reg.1 Pal.1, g. -ii S -ii J voĺaa J 1. võim, tahe, võit, luba воля, власть, позволение, разрешение; S kump eezepää ehiʙ, se võtaʙ volii enelee kes (kumb) enne jõuab, see võtab võimu enda kätte; J izäll han se piäb õll perez voli isal ju peab olema peres võim; Lu koolõmaa ep tää, se eb õõ omaa voli surma (ette) ei tea, see ei ole oma teha; M ... jumalaa voli, kui tahoʙ, nii teeʙ ... (Mäg. 42) … jumala tahe, kuidas tahab, nii teeb …; Lu se inemin teeb vollia tüütä, izzee ent eb vaivaa see inimene teeb tööd (oma) tahtmise järgi, ei vaeva end; Lu em miε däädässä vollia saa ei ma onust võitu saa; J võtin õmall volill võtsin oma voliga (loaga); J mill bõõ volia mul pole luba; M näd on annõttu lahzõlõ voli, meeʙ lautoja i lavõzia möö näe, on antud lapsele voli, ronib (läheb) mööda laudu ja seinapinke; 2. vabadus, voli свобода, воля; K kui tuli voli jo, bõllu barššinaa, siiz jo nõistii pajattamaa venäissi kui tuli juba vabadus, (kui) enam polnud teoorjust, siis hakati juba vene keelt rääkima; J tuli kunigaa tšähsü, las kõik talopoigõt volilõ tuli kuninga käsk kõik talupojad vabaks lasta; Li lassa piäp karmissaa, ep piä antaa nii paĺĺo vollia last tuleb karmilt vaos hoida, ei tohi nii palju voli anda; L miε kõikkõa sillõ annan, senieperäss, etti lazzid minua volilyõ ma annan sulle kõike, sellepärast et lasksid mu vabaks (vabadusse); L lõikatassa tüttärikuo kassa i voli vällεä lõigatakse tütarlapse palmik ära ja võetakse vabadus; J voli meeᴢ isekas, isemeelne inimene. – Vt. ka volillaa.

volik/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa vaba свободный, независимый; volikõz inemin, izzee ent oijjõp tüüssä vaba inimene, hoiab iseennast tööst (eemale). – Vt. ka vapaa, voĺnoi.

volill/aa adv. M Ja Lu Li J-Tsv. Ku -a Lu vaba, vabaduses, omapead свободно, своевольно, на воле (наречие в форме ад-а от voli); Li ku eb õõ kattia kotoon, siiz õllaa iireᴅ volillaa vs. kui kassi ei ole kodus, siis on hiirtel voli; M kanat tšäütii siltaa möö volillaa kanad käisid vabalt põrandal (ringi); M lahzõd õltii jätettü volillaa kottoosõõ lapsed olid omapead koju jäetud; Lu täll on äntä peräᴢ, eb õõ nii volilla tal on saba (= järelvalve) taga, ei ole nii vaba; Lu tämä tahto saavva volillaa omass naizõss ta tahtis oma naisest lahti (vabaks) saada. – Vt. ka voli.

volimeeᴢ J-Tsv. isekas, isemeelne inimene самолюбивый, самонадеянный.

volini/kka: -kk J-Tsv., g. -kaa volinik поверенный, уполномоченный, пользующийся правом.

voli/ssa: -ss J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J voolata, vuliseda, niriseda течь, струиться, журчать; taari volizõb jooss astia nagass taar vuliseb joosta astja nagast.

voll/i M Ra J, g. -ii J võll вал; Ra volli on se, kuza õllaa veerot tšii. volli veep veeroi ümpäri võll on see, kus on rattad kinni. Võll veab rattaid ringi; M kaivod on kõikõllaizõd meillä. võttaas kokaakaa vettä; siiz võttaaᴢ, volli on mokoma, seneekaa pöörüttääᴢ kaevud on meil igasugused. Võetakse kooguga vett; siis võetakse (veel), on selline võll, sellega vändatakse; J müllüü volli veski võll. – Vt. ka müllüü-. – Vt. ka vaala.

voĺnoi Lu J-Tsv., g. voĺnoi J vaba, tsiviil- свободный, вольный; штатский; J voĺnoi niku lintu vaba nagu lind; J voĺnoi kazakk vaba kasakas; Lu pani voĺnoid sõvat pääl pani erariided selga. – Vt. ka vapaa, volikaᴢ.

volnuška/a Lu, g. -aa kaseriisikas волнушка.

volokka vt. voilokka.

volokuš/a Ränk, g. -aa libisti (mullaharimisriist) волокуша.

volost/i vt. voolosti.

volotšit/ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J lohis-tada, tirida волочить.

voĺu vt. voli.

voohenpoika Kõ-Vilb. kitsetall ягнёнок. – Vt. ka voho-mańu, vohovõdna.

voohi Kõ-Vilb. Ku, g. vohee kits коза. – Vt. ka voho, vohokkõin.

voohipässi Kõ-Vilb. sokk козёл. – Vt. ka vohoborana.

vool/ata: -õt (J-Tsv.), pr. -aaʙ: -aʙ ~ -õʙ J, imperf. -aᴢ ~ -õᴢ voolata течь, протекать, струиться, литься; varill päivä h́iki voolab jooss palava päevaga higi voolab (joosta); sooniiss veri voolõʙ jooss veri voolab (joosta) soontest. – Vt. ka virrata, vootaa.

vool/i Li J-Tsv. vuoli K-Al., g. -ii J liimeister, voolimisnuga, vooliraud резак, скобель; Li miä tulin saama voolia, nõizõmma voolimaa (ma) tulin voolirauda saama, hakkame (puud) koorima. – Vt. ka voolii.

vooli/a Li J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin 1. (puud) koorida; (puust, savist jms. esemeid) voolida снимать кору (с бревна), скоблить; ваять; Li nõizõmma voolimaa hakkame (palki) koorima; 2. (vikatit) lõigata, teritada точить (косу); Li vikahta kurassõõkaa voolitaa, vikahtaa terrää vikatit lõigatakse noaga, vikati tera. – Vt. ka vessää², voolla.

voolii Ränk Kett. Lu (Ja-Len.) = vooli.

voolimõᴅ K-Al. K-Salm.1 Li 1. voolmed (ühe v. kahe käepidemega ja kumera teraga tööriist puunõude sisekülje voolimiseks) скобель; Li siiz on voolimõᴅ, ku teh́h́jää puuassõita siis on voolmed, kui tehakse puunõusid; 2. liimeister, voolinuga скобель; K uhertat sutena ulvovat, voolimed vohona tšäüzväd (Salm.1 774) rl. oherdid sutena (~ huntidena) uluvad, voolmed kitsena käivad (meeste käes).

vool/la Kett. M (Ja-Len.), pr. -õn, imperf. -in 1. (vikatit) lõigata, teritada точить (косу); M meil vikastõita kurassõlla voollaᴢ, a mõnikkaad i tak̆koaᴢ meil voolitakse (lõigatakse) vikateid noaga, aga mõned ka pinnivad; M voolla milla vikastõ lõika (vooli) mulle vikat (teravaks)!; 2. voolida, siluda скоблить, выравнивать; Ja eellä seinät õlivat vooltu voolime kaa vanasti olid seinad voolitud voolirauaga. – Vt. ka vessää², voolia.

voolok/ki P, g. -ii harkader, sahk дрында (соха с почти вертикальными сошниками); ved ruotsill adroi bõllu, näill voolokid õlivaᴅ rootslastel ju puuatru polnud, neil olid harkadrad.

voolost/i (M J-Tsv.) voolost́i (J-Tsv.) volost/i (Lu P Ja), g. -ii Lu J vald; vallamaja волость; P süntüzim miä pummalaa tšüläzä, kattilaa volostiza ma sündisin Pummala külas Kattila vallas; J rant-kunnõᴢ (narovaa voolost́iᴢ) pajatõta potšti puhas soomõssi rannaalal (Narva vallas) räägitakse peaaegu puhast soome keelt; J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga valla kohtus(t) ei ole abi (ei tule midagi välja), siis kaeban maakonnakohtusse; Lu staršina i piisari õltii volostii vanõpikoᴅ vallavanem ja kirjutaja olid valla peamehed; Lu volostii kontturi vallamaja; J voolost́ii rahaᴅ valla rahad; M taarosta korjas tšül̆lää obrokkoita, a sis kane rahaᴅ vei voolostiisõõ külavanem kogus küla pealt makse (obrokit), aga siis viis need rahad (= selle raha) vallamajja.

voon/a Kõ Lu Li, g. -aa tall ягнёнок; Lu kitsil on voona i lampaal on voona kitsel on tall ja lambal on tall. – Vt. ka kittsi-.

voona vt. tula-.

voonna vt. meńńä-, tänä-.

voonnõ vt. võdna.

voonoin vt. võõnoin.

voonoo vt. võõnoo.

voonossi vt. võõnossi.

voopšše· J-Tsv. üldse вообще; tämä voopšše· ep tunn siivollaa pajatta ta ei oska üldse viisakalt rääkida.

voor/o K M Kõ Lu Li Ra J vuoro P Вуоро Pal.1, g. -oo K M Kõ Lu J vuoruo P 1. (järje)kord, voor очередь; Lu tšenee voor õli jakkaa kelle kord oli jagada?; Ra nejjee vooro nende kord; Lu minuu vooro karjaz õlla minu kord karjas olla; Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, aina vooro õli nii lambakarjas kui lehmakarjas, aina oli järjekord; Kõ miä palkkaan õm̆maa vooroo ma palkan (kellegi) oma karjakorraks; Ra üüllä tabunõz miä nõizõn makamaa, a sinuu vooro on vahtia õpõziᴅ öösel hobusekarjas mina heidan magama, aga sinu kord on hobuseid valvata; P tšäüzimmä lidnaza kõm vuorua käisime linnas kolm vooru; K vooroo päälee makaaᴅ kordamööda magad; 2. (söögi)-

kord очередной приём пищи; J lehm karjušši tuli voorolõ lehmakarjus tuli (söögi)korrale; M karjušši on mill vooroll karjane on minu pool (söögi)korral; Lu tšellä on voorolla, se annap pastõri (Len. 282) kelle juures (karjane) on (söögi)korral, see annab (karjase) abilise; 3. kordamööda по очереди; M voorua möö tšäütii eittsee kordamööda käidi õitsil; Lu lammõs-karjuššia meilä eb õõ, vooroa tšävvää lambakarjust meil ei ole, kordamööda käiakse; M primozloill pantii vooroa kootidega peksti kordamööda. – Vt. ka vooroppäi, vooro-päittää, voorottaa.

vooroittaa Li kordamööda по очереди; tšäümmä lampai karjaza vooroittaa käime lambakarjas kordamööda. – Vt. ka voorottaa.

vooroo Kõ Lu Ra J-Tsv. adv. järjekorras, kordamööda по очереди; Kõ vohojeekaa möö tšäümmä vooroo karjaz naizeläjäᴅ me naised käime kordamööda kitsekarjas; Lu vooroo nõissa tüütä tetšemää kordamööda hakkavad tööd tegema; J elka mättiska kõiki kõrrõᴢ, tulka vooroo ärge trügige kõik korraga, tulge järjekorras; Kõ isuta-talo meni vooroo simman oli (eri taludes) kordamööda. – Vt. ka vooro-päittää, voorottaa.

vooroppäi Ra J-Tsv. kordamööda, järjekorras по очереди, поочерёдно; Ra dabušnikat magattii tulõõ ääreᴢ. vooroppäi magattii hobusekarjused magasid tule ääres. Kordamööda magasid; J pajattõga vooroppäi, ep kõiki kõrrõᴢ rääkige kordamööda, mitte kõik korraga. – Vt. ka vooroittaa, voorottaa.

vooro-päittää Li kordamööda, järjekorras по очереди, поочерёдно; meil bõõ karjuššia, lammaskarjaz müü tšäümmä vooro-päittää meil ei ole karjuseid, lambakarjas me käime kordamööda. – Vt. ka vooroittaa, vooroo, voorottaa.

vooro-reisu (J-Tsv.) voor, reis, kõnek. ots, käik рейс; jo kahs vooro-reisua tein jaamaa juba kaks voori tegin Jamburgi. – Vt. ka vooro.

voorottaa Kett. M = vooroittaa; õlimma töözä voorottaa olime kordamööda tööl.

voosi Kett. Len. vdjL K M Kõ S Ja V Lu Li Ra J vdjI I (Ränk Pi Ku) vuosi L P M (K U V) vooᴢ Lu J voos M Lu vuos P Во́зи ~ Вуо́зи Pal.1 Воси Tum., g. vovvõõ K I vuvvõõ K M vuvvyõ L P voovvõõ Lu J voovõõ J I vuuvvõõ M Kõ Lu vuuvve Lu vooõõ Lu Ra J vooõ J-Tsv. I voohee Ku aasta год; L mill õli tšümmie vuotta ma olin kümneaastane; L babuška pεälie saa vuvvyõ õli vanaema oli üle saja aasta (vana); Li mõnt teill on vootta kui vana (te) olete?; P tulin vuvvyõ takant kotuo tulin aasta pärast koju; M õlin viizii voozii ühezä paikkaza olin viis aastat ühes kohas; U miä jo enäp ku nellätšümmed vuotta en pajattannu enam kui nelikümmend aastat ma ei rääkinud (vadja keelt); M kahstõ·ššõmõtt vootta tšäütii eittseesee kaheteistkümneaastaselt käidi õitsil; Lu se inemin kõrta vuuvvõz entä suvvaaʙ kk. (egoisti kohta öeldakse:) see inimene armastab ennast kord aastas (= aasta läbi, alati); Lu mikä voosi, se pahõp ain mida aasta edasi, seda halvem; Lu näväd õllaa ühtä vootta nad on üheealised; M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta oli kehv aasta; U menjää voon ävizi kagra möödunud aastal hävis kaer; Lu tänä vootta tänavu; Lu tulõval vootta ~ M tõizõll vootta tuleval aastal; Lu povvõl vootta on süntünü (väikest kasvu inimese kohta öeldakse:) on sündinud põuasel aastal; Lu musikkaa varenja kestäp tervee vuvvõõ mustikakeedis säilib terve aasta; Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub tühjas (= veel raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat; Lu on üvä tulo vooᴢ on hea vilja-aasta; J vihma voosi vihma-aasta; J pouta voosi põua-aasta; M ku eezä uutta joulua ovat puuᴅ härmääᴢ, siis see leeb marja voosi kui enne uut aastat on puud härmas, siis tuleb marja-aasta; Lu voovvõl jo ol loppu, a tüül loppua ep tulluᴅ aastal on juba lõpp, aga tööle lõppu ei tulnud; M uus voosi algub esimeizell päivää janvaria uus aasta algab esimesel jaanuaril; Lu soovin üvvää uutta vootta soovin head uut aastat; P vassõzõll vuvvõll uuel aastal; K vovvõõ pomiŋkat pitääss surnu mälestamise peied peetakse aasta pärast surma; K pool vootta, taas pomiŋkat pitääss (kui) pool aastat (on möödunud), taas peetakse surnu mälestamispeied; L pokrova õli pummalaza vuvvyõ pühäpäivä ussimaarjapäev oli Pummalas aasta kiriklik püha; M voosi vuuvvõlta on parapi el̆lää aasta-aastalt on parem elada; J voosi voovvõõ perält maam oottõli poikaa aastast aastasse ootas ema poega; M vooz vuvvõlta nõõp painamaa orkoo aasta-aastalt läheb tervis viletsamaks; Kõ laukaa suus kal̆laa püvvimmä nooreel voosilaisel [= nooril voosilail] (Len. 220) Lauga suus püüdsime kala noorusaastail; J voosi vooõlt inimin meeb vanõpõssi aasta-aastalt jääb inimene vanemaks; L kõrkõa vuosi on kasjana liigaasta päev (= 29. veebruar) on kasjanipäev; ■ J tüttö jo tuõb voosiisõõ, a veel miltäiss-tši pridanaa bõõ kopitõttu tüdruk saab juba täisealiseks, aga pole veel mingit kaasavara kogutud; J oŋ ko teill suur poik? – johanse om voosiiᴢ kas teil on suur poeg? – On juba aastais. – Vt. ka kala-, leipä-, loppu-, marja-, nältšä-, süntümä-, touko-, tula-, tuska-, uusi-, vana-, vihmõ-, väli-. – Vt. ka voosikkõin.

voosii/n J-Tsv., g. -zõõ J aastane одногодичный, годовалый; ühs voosiin lammõᴢ müüti kõlmõss rubĺõss (ühe)aastane lammas müüdi kolme rubla eest. – Vt. ka vootiin.

voosikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J aastake годик.

voosi-vooõlt J-Tsv. aasta-aastalt с года в год, год от года; kalaa saattši voosi-vooõlt lähep peenepessi kalasaak jääb aasta-aastalt väiksemaks.

voo/sku (I), g. -zguu = voska; kase vooskussa tehtüɢ, sarviijekaa da ännääkaa see (kuju) on vahast tehtud, sarvedega ja sabaga.

voo/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -si J = vootaa; vesi voob ušatiss vesi voolab toobrist (maha); butka katto vooʙ (koera)kuudi katus lekib; paŋki nõisi uurtõiss vooma pang hakkas uuretest läbi jooksma.

vooš/šu J-Tsv., g. -uu J lobamokk, latraja, hoopleja болтун, бахвал, хвастун; tšem vooššua kehtaap kuunõll? kes lobamokka viitsib kuulata?; piä, vooššu, suu tšiin pea, lobamokk, suu kinni.

vooššu/a (J-Tsv.), pr. -un, imperf. -in lobiseda, plärada, vadrata трепать, болтать; hülkä, elä vooššuu voošuu juttui jäta järele, ära aja (lobise) lobajutte. – Vt. ka vozlata.

voozikko vt. ühsi-.

voozittaa Lu aastatega год от года; muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ (muhk)kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega.

vooziimperikkoa M aasta läbi круглый год; mil on eläjäᴅ, faternikaᴅ, kummad eläväd vooziimperikkoa mul on üürnikud, kes elavad aasta läbi.

voo/taa M Lu J -ta Lu Li J, pr. -vvaʙ M Lu -vaʙ ~ vuuvvaʙ Lu Li, imperf. -ti Lu Li voolata, joosta, lekkida течь, протекать; M astia voovvaʙ, täm piäb turvotutta nii kaugaa, etti eb nõisõis vootamaa astja jookseb läbi, seda tuleb nii kaua turrutada, et ei hakkaks (enam) läbi jooksma; J kuivõttõga jalgõᴅ, a too nõizõb nenä vootõma kuivatage jalad, muidu hakkab nina (vett) jooksma; Lu nenä vuuvvaʙ, päätauti nina jookseb (vett), on nohu; J tõrvõtka vene, siiz eb nõiz vootõma tõrvake paat, siis ei hakka lekkima; Lu karvissa voovaʙ, piεp konopoittaa saamast (paadi küljelaudade otste vahelt) lekib, peab tihtima; Li katod vootivaᴅ ~ katto voovvõʙ katused lasid vett läbi ~ katus lekib. – Vt. ka virrata, voolata, voossa.

voot/ava Ku (J) -ova Lu vuottava (R-Reg.), g. -avaa voolav, jooksev, lekkiv текущий, протекающий; Ku ootava ni vootava vs. (kui) odav, siis voolav (= kulub kiiresti); R idgeb tüüni tüttörikko kalluttelob [= kaĺĺuttõlõb] pittšakassa veneezä vuottavaaza (Reg. 44) rl. nutab tasane tütarlaps, karjub pikapatsiline lekkivas paadis; Lu vootova vene lekkiv paat.

vooti/in J-Tsv. -n (Li J-Tsv.) -nõ (Kõ Lu Ra I), g. -izõõ aastane годовалый; J veel mennõ vootiizõd võrod om mahsõmõtt veel möödunudaastased maksud on maksmata; J tšümmenee vootiin poikõin .. õli annõttu utšeńjaa sapožnika·lõ kümneaastane poisike .. oli antud õppima kingsepa juurde. – Vt. ka kõlmi-, mennä-, mõni-, sata-, tänä-, vana-, ülee-. – Vt. ka voovvõlline, voosiin.

vootin vt. ülee-.

vootta vt. mõnõll-, tänä-.

vootu/ᴅ (K-Ahl.), g. -u dem. aasta(ke) годик; tulevala vootuela (Ahl. 104) rl. tuleval aastal.

voovvõli/n Li, g. -zõõ hobus(t)e püha лошадиный праздник; õpõzõ praaznikkõ, voovvõlin, koko voovvõᴢ, ühs praaznikkõ tälle hobus(t)e püha, (aasta)püha, terves aastas (vaid) üks püha talle.

voovvõlli/ne Li, g. -zee = vootiin; voovvõlline ärttš võib õlla jo puskõlikko aastane härgvasikas võib olla juba puskija.

voovõllizõᴅ Lu pl. (koolnu mälestamispeied surnuaial ja kodus, kui kadunu surmast on möödunud aasta поминки по усопшему на могиле и дома в годовщину смерти).

vor J, g. -aa varas вор; vot juttõõb vor i vei vaat, ütleb, varas viiski.

vorm/u K-Ränk, g. -uu (kabjakujuline vorm, mida kanti vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluva pealiniku sapana all sellele vastava kuju andmiseks копытовидная основа голов-ного убора водской женщины sapana для придачи ему соответствующей формы).

voroga Ränk L P M varog/a I tvoroga Ränk, g. -aa I kohupiim творог; M vorogaa tehtii tehti kohupiima; I läntüpiimä piäp pannaɢ ahjoo, sis tuõʙ varogassi hapupiim tuleb panna ahju, siis läheb kohupiimaks; I siis i piimäᴅ i varogaᴅ i võiᴅ i kõittši annõttii lavvalõõ siis ka piimad ja kohupiimad ja võid ja kõik anti lauale; L kuivass vorogass õli tehtü suura kuivast kohupiimast oli tehtud juust; M tehtii mokoma paska vorogassa tehti kohupiimast niisugune pasha; M laadittii voroga vatruškoita tehti kohupiimakorpe; I ap̆poa piimää varogaakaa tehtii, sinnev valattii vettä haput kohupiimajooki tehti (hapendatud) kohupiimast, sinna valati vett (hulka); I annaɢ millõ läntüä piimää vai varogaa piimää anna mulle hapupiima või kohupiimajooki; I mustalainõ võtti varogaa uzlaa, ku lutissi pih̆hoosõõ, znaatšit vesi i tilkku (muinasjutust:) mustlane võttis (kivi asemel) kohupiimakamaka, (ja) kui pigistas (selle) pihku, (siis), tähendab, vesi tilkuski; M lahzõll on valkõa tšeelee pääl, niku vorogall on lapsel on soor keele peal, nagu kohupiimaga on (koos).

vorogakakku M kohupiimakakk, -kook творожная лепёшка; tehäz vorogassa vorogakakuᴅ kohupiimast tehakse kohupiimakooke; vorogakakut tehäᴢ: voroga tehäs kuivassi kui piirgaa vartõ. sinne pannaz makua möö soolaa, saahharia, kan̆naamunaa, vähäkkõizõõ kalattsijav̆vua. siiz näväd vähäkkõizõõ javoza vaaliaᴢ, tehäs kakussi pikkaraizõssi i võiza žaarittaaᴢ kohupiimakakud tehakse (nõnda): kohupiim pigistatakse kuivaks nagu piruka jaoks; sinna pannakse maitse järgi soola, suhkrut, kanamuna, natuke saiajahu. Siis need veeretatakse (kergelt) jahus, tehakse väikesteks kakkudeks ja praetakse võis. – Vt. ka vatruška, vorogavatruška.

vorogalännikko M kohupiimapütt кадка для творога.

vorogapiirga M varogapiirga (I) kohupiima-pirukas пирог с творогом; M tehäz vorogapiirgaa i vorogavatruškaa. piirga on suurõp, koori on päällä. a vatruška on ilma päällüskoorta, va serväd on vähäkkõizõõ tšäänättü tehakse kohupiimapirukat ja kohupiimakooki. Pirukas on suurem, koorik on peal. Aga korp on ilma pealmise koorikuta, ainult servad on natuke (üles) käänatud; I varogapiirgoo tehtii tehti kohupiimapirukaid.

vorogavatruška M kohupiimakorp ватрушка. – Vt. ka vatruška, vorogakakku.

voroŋ/ka: -k J-Tsv., g. -aa J lehter воронка.

vorožit/taa: -taaɢ I, pr. -aʙ (I), imperf. -ti (I) nõiduda, (nõiasõnu) lausuda ворожить, колдовать; tämä tääsi vorožittaaɢ ta oskas nõiduda; baba vorožitti vanaeit nõidus.

vorot/nikka L Lu Li (Ku) -ńikk J-Tsv., g. -nikaa Lu Ku -ńika J krae воротник; L revossa lieb üvä vorotnikka rebasest saab hea krae; Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni.

vorotnits/a Ränk, g. -aa käänivõrk спиральный невод, вороток.

vorot/ta Lu Li -t J-Tsv., g. -aa Lu J -a J pöör, pöörlev võll, vints (nooda v. paadi veoks kaldale) ворот (для перетяги невода на берег); J meri-noottaa tõmmõta vorotakaa merenoota tõmmatakse vintsiga; J vorota tšeertemin ebõõ kerkä tüü pööra keeramine pole kerge töö; J sis pantii tšöüsi vorottaa siis pandi köis pööra külge; Lu vorotas tšäümme kõlmõd entšiä pööra keeramas käime kolme inimesega.

vorpittaa Lu aeg-ajalt, vahetevahel по временам, время от времени, перерывами; Lu kaneᴅ mehet tšävvää vorpittaa mettsäs tüüᴢ need mehed käivad vahetevahel metsas tööl; vorpittaa idgõʙ nutab aeg-ajalt.

vorp/pi K-Ahl. M J-Tsv., g. -ii M kord, puhk, voor, hulk раз, очередь, количество; K nõisivat tõissa vorppia tantsimaase (nad) hakkasid teist korda tantsima; M ühtee vorppii miε näilee tšäüzin käisin ühtepuhku neil; M miä õlin näillä üv̆vää vorpii, no miä kehnoo sõn̆naa en kuullu ma olin nende juures hulk aega, aga halba sõna ei kuulnud.

worsõi Kr rohuvõrse травинка.

vor/ttšia J-Tsv. -tšiaɢ I, pr. -tšin J, imperf. -ttšizin = vurttsia; J kui paĺĺo ni vortši, miä sinnua m peltšää kui palju (sa) ka ei torise, mina sind ei karda; J elä hukka ilm süüt rahoi(t), isä jo niitši vortšiʙ ära raiska ilmaasjata raha, isa juba niigi toriseb; I mitä siä vortšiᴅ, ep piäɢ vortšiaɢ mis sa torised, ei tohi toriseda; I eläɢ vortšiɢ ära torise!

vort/tšu J-Tsv., g. -šuu J torisev, vihane ворчливый, сердитый; vorttšu meeᴢ tige mees.

voska Ränk K-Ahl. P M-Set. J Ra, g. vozgaa M vaha воск; J Ra tšimolaizõõ voska mesilasvaha; M vozgaa tükkü vahatükk. – Vt. ka voosku.

voskre·snõi L P, g. voskre·snõi pühapäeva-, pühapäevane воскресный; lugõttii voskre·snõi maĺitva loeti pühapäevapalvet.

vośmuška vt. osmuška.

vospal/eńńa: -eńń J-Tsv., g. -aa J põletik воспаление; kooli vospaleńńõss suri põletikku.

vozdu/hha Lu -h J, g. -aa õhk воздух; J peräld vihmaa on üvä vozduh pärast vihma on hea õhk; Lu ai ku minnua ahisaʙ, ebõ·õ vozduhaa oi kuidas mind ahistab, ei ole õhku.

voz/la: -l J-Tsv., g. -laa J loba, vada болтовня; siä kuile vozlaa pajatõᴅ sa vist ajad loba?

vozl/ata: -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan J, imperf. -õzin J 1. lobiseda, vadrata, plärada болтать, тараторить; J piä suu tšiin, elä vozla pea suu kinni, ära lobise!; I mitä siä ainõ vozlaaᴅ. ep piäɢ niin paĺĺo vozlataɢ mis sa aina lobised? Ei tohi nii palju lobiseda; 2. hullata, vallatleda резвиться, баловаться; M elä vozla ära hulla!. – Vt. ka vooššua.

vozńesseńń vt. vaznesseńia.

vozrot/ti (K), g. -ii iga возраст; no siz miä pääzin vozrottii no siis ma sain täisealiseks (~ jõudsin täiskasvanuikka).

vot K U P M S V Po Lu J I vdjI vott P M J vot J vaat, vot, ennäe вот; Lu vot se on sillõ vaat see on sulle; M tämä, vot, nüt pääsi rikkaassi ta, vaat, sai nüüd rikkaks; Lu vod miε en tää, kump õli vaat ma ei tea, kumb oli; J ahjo õli takant lõhtši, i vott i see nõis põlõmaa ahi oli tagant katki (= lõhki) ja vaat see hakkaski põlema; I i niin ainõ vod i elettii ja nii aina vaat elatigi; I vot i kõittši vaat ongi kõik; J vot t́ebe na vaat sulle säh!; P vott, üχs i leüti ennäe, üks leidiski.

wota vt. võttaa.

vot/i L J -ti M vaat, ennäe (ka parastav hüüdsõna) вот тебе, ишь ты; J voti tšülä vaat (ongi) küla; J voti vätši õli vahva ennäe, rahvas oli tugev.

votšered́i I järjekorras, järjekorda в очередь, в очереди; vätši õli seizahtunnuv votšered́i rahvas oli jäänud järjekorda seisma.

vottši/m J-Tsv., g. -maa J võõrasisa отчим.

vred́it/tää: -tä J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J vigastada повре/ждать, -дить; laŋkõs turpalt maalõõ, vred́itti enelles tšäe kukkus redelilt maha, vigastas endal käe.

vro/d́e Kõ Li -d́i M Kõ I -di M nagu, otsekui вроде, как-будто; Kõ lemmüz õli vrod́e niku pah̆haa voima kratt oli nagu kuri jõud; Kõ on vrod́i nähtü on nagu nähtud; I vrod́i praaznikka õli oli nagu püha.

vśooravnoo vt. fśoravno·.

vźa/tka: -tk J-Tsv., g. -tkaa ~ -dgaa J altkäemaks взятка; vźatka antõma altkäemaksu andma.

vu I interj. vuih (väljendab vastikustunnet) фуй межд. (выражает чувство отвращения). – Vt. ka tfu.

vudg/ata: -õt J-Tsv., pr. vutk/aan J, imperf. -azin: -õzin J hoorata таскаться; mõnt kõrta üüz vutkaaᴅ mitu korda (sa) öö jooksul hoorad?

vud/ma: -m J-Tsv., g. -aa J hoop, müks, võmm толчок, пинок, удар; said vudmaa seltšää (kas) said hoobi selga?

vudmast/aa M, pr. -an, imperf. -in (äkki) lüüa ударить; vudmasti vet̆tee, nii etti tak̆kaa kõik buĺbukkaaᴅ lõi äkki vastu vett, nii et mullid (kõik) taga.

vudm/ata Kett. P M -õt J-Tsv., pr. -aan P M J, imperf. -azin: -õzin J lüüa, äiata ударить, простор. огреть, хватить; M veel miä tällee vudmaan seltšää (küll) ma talle veel äigan mööda selga; J vudmõs tõiss kõrvõlõ lõi teist vastu kõrvu; J vudmaa niskaa de juttu maaᴢ äiga mööda kukalt ja jutul lõpp; J nenä müü vudmama vastu nina lööma (andma).

vudmi/a J-Tsv. (Kett.), pr. -n J, imperf. -zin J = vudmata; ku et hülkä kaĺĺumõss ni miä vudmin algoka seĺĺä kui (sa) karjumist ei jäta, siis äigan puuga üle selja.

vuh/a J-Must., g. -aa = vuhaamin.

vuhaami/n M, g. -zõõ kohin, vuhin шум, свист; kõrviz vuhaamin aivoo suur kõrvus on kohin väga suur. – Vt. ka vuhina.

vuhahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ J, imperf. -azi: -aᴢ J kiiresti süttida вспыхнуть (огнём); kuivõd algod järestää vuhahtassa põlõma kuivad halud süttivad kohe põlema.

vuha/ta M (Lu) -taɢ I, pr. vuh̆haaʙ M I vuhhaaʙ Lu, imperf. -zi M vuhiseda, kohiseda, nohiseda, sumiseda шуметь, выть, свистать, сопеть, жужжать; Lu oi ku mettsä vuhhaaʙ, ku vihmatuuttša tuõʙ oi kuidas mets kohiseb, kui vihmapilv tuleb; Lu tuuli vuχχaab i komizõʙ tuul kohiseb ja mühiseb; M no ko tänäv [= tänävä] kõrvad vuhavaᴅ no küll täna kõrvad kohisevad; M nen̆nääk vuh̆haaʙ nina nohiseb; I tšimo kõrvaa tüvenä vuh̆haaʙ mesilane sumiseb kõrva ääres. – Vt. ka vuhisa¹.

vuhi/na: -n J-Tsv., g. -naa ~ -na J vuhin, kohin, kahin шум, вой, свист, шелест; tänävä nii suur tuuli, jõka nurkkõs kuulub vuhin tänavu on nii suur tuul, igas nurgas on vuhinat kuulda; la sinnua metsää vuhin ĺuuĺuttõõʙ las sind metsa kohin äiutab. – Vt. ka vuha, vuhaamin.

vuhi/sa¹ Kett. K-Ahl. L P M -ssa Lu (Ra) -ss J-Tsv. -ssaɢ vdjI, pr. -zõʙ K L P M Lu Ra J -saʙ Lu, imperf. -zi P Lu J kohiseda, mühiseda, vuhiseda, sumiseda, nohiseda шуметь, шелестеть, выть, свистать, жужжать, сопеть; M mettsä vuhizõʙ mets kohiseb; J tuuli vuhizõb puu ladvoiᴢ tuul kohiseb puu ladvus; Ra kui tšivikkõja vuhizõʙ, siz ühesä üüd meeʙ, siz laukaaz meeb jää kui Tšivikkõja (oja Jõgõperä lähedal) kohiseb, siis läheb (veel) üheksa ööd (ja) siis läheb Lauga jõel jää; P pilvi nõizõʙ, vuhizõp kõikk pilv tõuseb, kõik vuhiseb; L riiga vuhizõʙ (tuul) vuhiseb rehes; Lu tuli põlõb üvässi, vuhisõʙ tuli põleb hästi, vuhiseb; Lu minull õikaa kõrva vuhizõʙ kõikõll aikaa mul parem kõrv kohiseb kogu aeg; P tämä on sinizel tšeräl, vuhizõb niiku tšimolaizõ pesä ta (kratt) on sinise kera kujul, sumiseb nagu mesilastaru; M elä vuhizõ ära nohise! – Vt. ka vuhata, vumassa, vumisa, vunisa, vurisa.

vuhi/sa² ~ -ssa M, pr. -zõʙ M, imperf. -zi 1. toriseda ворчать; tämä siältä vuhizõʙ kõikii päälle, ep tää kuh̆hõõ õm̆maa süätä azõgoittaa ta toriseb sealt kõigi peale, ei tea, kuhu oma viha välja valada; ep sõittõõ, a vuhizõʙ izzee enele ei sõitle, aga toriseb endamisi; 2. puhkida, vihaseks saada фыркать, пыхтеть, сопеть; lehmä jo algaʙ vuhissa, võtab süätä lehm hakkab juba puhkima, kogub viha.

vuli/na: -n J-Tsv., g. -naa J vulin журчание, бурчание.

vuli/sa: -ssa Li -ss J-Tsv., pr. -zõʙ Li J, imperf. -zi J vuliseda журчать, булькать; Li jõki johzõp kõvassi, vulizõʙ jõgi voolab kiiresti, vuliseb; J vesi vulizõb jooss vesi vuliseb joosta. – Vt. ka vurrata.

vumaht/aa P, pr. -aaʙ P, imperf. -i P (vuhinaga) välja karata выскочить; ühie kõrraakaa vumahti ahjossa tulyõ-emä ühekorraga kargas ahjust (vuhinaga) välja tulehaldjas.

vuma/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -ᴢ J vuhiseda, susiseda свистеть, шуметь, шипеть; vähenet lamppis tult, to aivo kõvassi vumap põlõa vähenda lambis tuld (= keera tuli vähemaks), muidu liiga kõvasti vuhiseb põleda. – Vt. ka vuhisa¹.

vumi/sa P -ssa ~ -ssõ Lu -ss J-Tsv., pr. -zõʙ P Lu J, imperf. -zi P J vuhiseda, susiseda, kohiseda, kumiseda шуметь, шипеть, гудеть; P tulyõ-emä vierii ahjuo iezä ja vumizi tulehaldjas veeres ahju ees ja vuhises; J pliitt vumizõp põlõa pliit (pliidi tuli) vuhiseb põleda; Lu kõrvoiz vumizõʙ kõrvus kohiseb (kumiseb). – Vt. ka vuhisa¹.

vuni/sa: -ssa Lu funisa Ra, pr. -zõʙ Ra, imperf. -zi 1. sumiseda жужжать; Lu tšimolain i höröläin vunizõvaᴅ mesilane ja herilane sumisevad; Lu tšärpän alki vunissa kärbes hakkas sumisema; 2. iniseda, läbi nina rääkida гну/савить. -сить, говорить в нос; Ra se pajatõb nenäse niku funizõʙ ta räägib läbi nina, nagu iniseb. – Vt. ka vuhisa¹.

vunu/kka Lu Li J I (P Ra) -kk J-Tsv. Ku Внукъ Tum., g. -kaa L Lu Li J I lapselaps (poiss) внук; J leevvä vunukõᴅ, pääzed ämmessi tulevad lapselapsed, saad vanaemaks; I kasõ vanapiɢ vunukka, tõinõ noorõpiɢ see (on) vanem lapselaps, teine (on) noorem; Lu vunukaa lahsi lapselapselaps. – Vt. ka taka-. – Vt. ka unukka.

vunutsk/a Ku, g. -aa lapselaps (tüdruk) внучка; sis se žutškᴀ ott́śɪ vunutskaa helmassᴀ kiini (muinasjutust:) siis see Žutška võttis lapselapse hõlmast kinni.

vuo/de (Kõ-Len.), g. -tee voodi постель; ko miõt, marja, makkamaa mere tšülmille tšiville, villazille vuoteille (Len. 232) rl. kui lähed, mari, magama mere külmadele kividele, karedatele vooditele.

vuri/na: -n J-Tsv., g. -naa J sumin, vuhin, sisin шум, шипение, жужжание, свист; nii tšihuʙ, va vuriŋ kuuluʙ nii keeb, ainult sisinat on kuulda; vurinaka ja jüminaka toukõtti rihess väĺĺä mürina ja kolinaga tõugati toast välja.

vuri/sa: -ssa (Lu Ra) -ss J-Tsv., pr. -zõʙ Lu Ra J -zaʙ Lu, imperf. -zi J vuriseda, müriseda, sumiseda шуметь, гудеть, греметь, жужжать; J rattaad va vurissa, nii kõvassi pöllüteb aja rattad vaid vurisevad, nii kõvasti tolmutab sõita; Ra traktor vurizõʙ traktor müriseb; Ra parahoda vurizõʙ aurik müriseb; J samovara jo kussõssaa vurizõp tšihua samovar vuhiseb juba ammu keeda; Lu tšärpän lentääb i vurizõʙ kärbes lendab ja sumiseb; Lu tšimolain vurizaʙ mesilane sumiseb. – Vt. ka vuhisa¹, vumisa.

vurp/pia: -piaɢ I, pr. -ii, imperf. -pizii lüüa, taguda колотить; paalikalla anttsõ tätä müü, kõikkõla viisii vurppiaᴢ kurikaga kolgitakse seda (= pesu), taotakse igaviisi.

vurr/ata: -õt J-Tsv., pr. -aaʙ J, imperf. -azi: -õzi J vuristada, vuliseda, voolata шуметь, жужжать, журчать; vurraab vokikaa vuristab vokiga; vesi vurrab jooss mäess alaᴢ vesi vuliseb joosta mäest alla; veri vurrab jooss lõikõtus soonõss veri voolab (sisse)lõigatud soonest. – Vt. ka vuhisa¹, vulisa.

vurr/i J-Tsv. furri J, g. -ii J vurr, vurrkann волчок, юла; mikä sill on tšäeᴢ? – vurri! noh, miä sis širraa võtan enellee, vurri jääkoos sillõõ mis sul käes on? – Vurr; noh, ma siis võtan vurrkanni endale, vurr jäägu sulle. – Vt. ka vertuška.

vur/skia J-Tsv., pr. -zgin J, imperf. -skizin J irtsuda хлюпать (по грязи); märjet saappõ-gõd vurzgita jalgõᴢ märjad saapad lirtsuvad jalas.

vur/zgata: -zgõt J-Tsv., pr. -skaan J, imperf. -skõzin J nuusata (nina) сморкаться; vurska nenä nuuska nina!

vurt/tsia M, pr. -sin M, imperf. -tsizin M toriseda ворчать; M naizikko ain vurtsib meh̆hee pääle naine aina toriseb mehega; M täm ain vurtsiʙ, ain popotab niku soolõi lugõʙ ta aina toriseb, aina pobiseb, nagu soola peale loeb (nõiasõnu). – Vt. ka vorttšia.

vurvut/taa Lu, pr. -aʙ, imperf. -ti mulle ajada пениться; rooppa nõizõb jo vurvuttamaa puder hakkab juba mulle ajama.

vuś ~ vuss ~ vušš J interj. (ässitushüüe) hass, äss, võta усь, ату; peremmeez vuźutõp koira – vuś, vuś! peremees ässitab koera: hass, hass!

vuśut/taa: -ta (J-Tsv.), (sõnatüvi основа слова:) vusutta- J-Must., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (koera) ässitada натравл/ивать, -ять, натравить; vuśut koira, la ajab lampat kokko ässita koera, las ajab lambad kokku. – Vt. ka vuššuttaa, vuzittaa, vuźuttaa, vuźutõlla.

vuśut/õlla J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← vuśuttaa.

vuššuttaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) vuššutta- J-Must. = vuśuttaa.

vuzit/taa (M-Set.), pr. -an, imperf. -in ässi- tada натравл/ивать, -ять; vuzitap tämä koi-

ralla saatanaa (Set. 20) ta ässitab koeraga saatanat.

vuźut/taa: -ta (J-Tsv.), pr. -an: -õn J, imperf. -in J = vuśuttaa; elä vuźuttõ koiraa.

vuźut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← vuźuttaa; mitä siä vuźuttõõt koira lahsijõ pääle? mis sa ässitad koera laste peale?

vutina: -n J-Tsv., g. -naa kobin, müdin шум, топот.

vuti/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J müristada, koputada греметь, грохотать, стучать.

vut́k/o Ra -u Li, g. vud́goo põldvutt перепёлка.

vuuri vt. sitta-.

vuuri/a (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin pista, toppida всовывать, всунуть; jõka paikkaa siä vuurid õmas päät igale poole sa topid oma pead.

võ- vt. ka ve-.

vybĺä/tka M-Set. g. -dgaa vallaslaps, sõimus. värdjas внебрачный ребёнок, руг. ублюдок; tätä nõistii narrimaa vybĺätka teda hakati narrima v-ks.

võᴅ vt. ved́.

võd́/d́õ (M-Set. Ja I) -e ~ vod́e K-Ahl. -d́yõ P -d́õ ~ võd́d́ J-Tsv., g. -ee K-Ahl. -d́õõ M -d́õõ ~ võitõõ J-Tsv. võit/emee K-Ahl. -õmyõ P (Ja) -õõ Lu (I) võie, salv, määre мазь, смазка; J ferššõli anti läsijellee miltäiss-le võd́d́õtt velsker andis haigele mingit võiet; J avitti-ko võd́d́õ tšippalõõ? kas salv aitas valu vastu?; J paakkõ ratta rummu võd́d́õttõ paak (= paagitäis) rattarummu määret (= vankrimääret). – Vt. ka silm-, tšesotk-. – Vt. ka võitama.

võd́d́õ/lla L -ll J-Tsv. (M), pr. või/telen ~ -tõlõn L -tõõn J, imperf. -tõlin J võida, määrida мазать, смазывать, натирать; M aivoo var̆raa tšiisseli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õttii väga vara kiitles, et saab, aga näe, kuidas sai pika nina (nina määriti nõega). – Vt. ka võitaa², voitella.

wõdken Kr dem. lambatall барашек. – Vt. ka võdnõkkõin.

võdn/a Ar. Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J vdjI -õ Pi Ke J Во͡една Tum. võdn Lu J võõdna I voonnõ Ku, g. -aa S Lu J (väike) tall, talleke ягнёнок; Lu lammas teeb võdnaᴅ lammas toob (teeb) talled; M eestää on võdna kuniz imeb em̆mää, siz on taĺĺikkõin algul on talleke, kuni imeb ema, siis on tall; M tallikkõ on vootõõssaa, a poolõõ vootõõssaa on võdna tall on aastani, aga poole aastani on talleke; Lu millin lammaᴢ, mokom võdna ~ võdn vs. milline (on) lammas, niisugune (on ka) tall; S lampaa võdna lambatall; J võdn määkib niku idgõʙ talleke määgib, nagu nutab. – Vt. ka lampaa-, voho-.

võdnõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J talleke, voonake барашек.

võdr/a Lu I vydra Lu vyydra M-Set. võõdra Ra, g. -aa 1. saarmas выдра; Lu võdra eläb veeᴢ i mettsäᴢ, kuival i veeᴢ saarmas elab vees ja metsas, kuival ja vees; Lu vydra .. on niku suur krotta, tämä meneb i vettä müü saarmas .. on nagu suur mutt, ta liigub ka vett mööda; 2. põder лось; I mettsäzä on võdro paĺĺo metsas on palju põtru. – Vt. ka mettsä-. – Vt. ka viidra.

võhi-võõr/aᴢ: -õᴢ J-Tsv. = võhovõõraᴢ.

võh/ka Kett. K-Set. M Lu Li J -k Ra, g. -gaa M Li J soovõhk белокрыльник; M võhka on pehmiä roho, sik̆koi sööttääᴢ, õj̆jõilaiza i jõtšijee rantalaiza kazvaʙ võhk on pehme rohi, sigu söödetakse (sellega), kasvab ojades ja jõgede kallastel; J võhka, tämä märjäs kohtaa kazvoʙ soovõhk, see kasvab märjas kohas. – Vt. ka sigaa-. – Vt. ka vehkaroho, vehko.

võχkaleipä J (leib, millele pandi näljaajal võhka juurde) хлеб с белокрыльником (в тесто добавляли болотную траву в голодные годы); enne süütii võχkaleipää enne söödi v-leiba.

võhkazik/ko (Ra), g. -oo koht, kus soovõhad kasvavad заросли болотного белокрыльника; võhkazikkos [= võhkazikos] kazvõtaa võhgaᴅ v-s kasvavad soovõhad.

võho Li: võho võõraᴢ võhivõõras совершенно чужой, чужак.

võhovõõraᴢ J võhivõõras совершенно чужой; võhovõõras tuli ja sai vävüssi võhivõõras tuli ja sai väimeheks. – Vt. ka võhi-võõraᴢ, võntolain, võnto-võõraᴢ.

või¹ K R L P M Lu Li Ra J I (Kõ Ja) voi Ku (Li) woi ~ woieh Kr Вой Tum., g. või M Lu J I 1. või сливочное масло; L piεmmä võill da munõill toidame või ja munadega; M rehtelää soojõtaᴅ, võd́d́ad võikaa soojendad panni ja määrid võiga; I algammaɢ tšühzettääɢ või pääl vai razvaa pääl hakkame küpsetama võiga või rasvaga; M võiza žaarittaaᴢ võis praetakse; M või pesäz i soolattaaᴢ või pestakse ja soolatakse; L ku bõlõ võilyõ rissiε tehtü, lemmüz võtaʙ kui pole võile risti peale tehtud, siis kratt võtab (selle ära); J või jäi pettüü või jäi peti (= petipiima) sisse; Lu või võijõtaa palaa pääl või määritakse (leiva)-palale; M rooppa tehtii kõikk või voimaza puder tehti nii, et selles oli palju võid; Lu nõizõmma võit tetšemää hakkame võid tegema; I lehmää või (koore)või; J sula või sulavõi; J võikaa võd́d́õtaa pominkakku võiga määritakse surnute mälestamiseks tehtud kakk; M sippõlikaa või on niku tšäznä sipelgavõi on nagu käsn; Li või liitti võivitsik; Lu se on täi tappaja, se on või lappaja see on täitapja, see on võilappaja (sõrmede nimed); K või lintu (Set. 91) võiliblikas; 2. taimeõli (kanepi-, lina-, päevalille- või poomõli) растительное (конопляное, льняное или подсолнечное) масло; M pühäsöömä on tehtü seemee võilla paastutoit on tehtud taimeõliga; Lu tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmä-võikaa i seemenee-võikaa kiislit võib süüa kuumalt võiga ja (või) taimeõliga; Lu maama pani puu võita putelii ema pani poomõli pudelisse. – Vt. ka kaniva-, koto-, lehmä-, mašina-, muna-, puu-, seemee-, seemenee-, tšezzikko-, õssu-.

või² konj. K P I või, ehk, kas или, разве; K i juttõõʙ, oŋko sill pää väärä .. või tšäeᴅ ja ütleb: on sul pea süüdi .. või käed?; P kuza on mätši, siz on roho või, juollaᴢ, einämaa kus on mägi, siis on (mäenõlva all) rohu- või, öeldakse, heinamaa; I või siä et näeɢ, što miä mak̆kaa kas sa ei näe, et ma magan? – Vt. ka vai².

võibotška M võipütt кадка (для масла). – Vt. ka võipüttü.

võigriba ~ voigriba Lu võipuravik, võitatikas маслёнок; võigriba on limakaᴢ, tält läheb nahka päältä poiᴢ võipuravik on limane, sellelt tuleb nahk pealt ära. – Vt. ka võiobahka.

või/jjõ Lu Li -jõ Lu Ra võjjõ (Lu Li), g. -tõõ Lu määre, võie, salv; (masina)õli мазь; машинное масло; Lu mašina võijjõ masinaõli (-määre); Lu rattaaᴅ vai vaŋkkurid viŋkuvaᴅ, näitä piäb võitaa vaŋkkuri võitõõl vankrid kriuksuvad, neid tuleb määrida vankrimäärdega; Ra miä võd´d´an ńapukaa võitõkaa ma määrin vistriku salviga; Lu se on üvä võijõ see on hea salv; Li kuss siä saad võjjõttõ (võd´jõttõ)? (Mäg. 176) kust sa saad võiet? – Vt. ka võd´d´õ.

võikasõ Lu Ra võikaste масляный соус; Lu võikasõ, siεll õli kanamunnaa i võita, se või segotattii, siis pantii koorõtta võikaste, seal (= selles) oli muna ja võid, see või segati ja pandi koort (juurde).

või-kirnu J-Tsv. võikirn (kitsas puunõu võitegemiseks) маслобойка, пахталка. – Vt. ka võimašina, või-poolikko, või-õrsi.

võikukka P M voikukka Lu Li võilill одуванчик; P tševääl pojokkõizõd i tüttärikkõizõᴅ pantii võikukka lõugaa allõ, vaatõttii, tšen kui paĺĺo õli võita süönnüᴅ kevadel panid poisikesed ja tüdrukukesed võilille lõua alla, vaatasid, kes kui palju oli võid söönud.

võikuppi M (puust) võikarp (деревянная) маслёнка; kakku-vakka kainalos, võikuppi tšämmälel rl. kakukorv kaenlas, võikarp käes. – Vt. ka võiliitti.

võilapp/aja Lu Ra või-lappõjõ J-Tsv. voilappai Ra võilappaja (nimetissõrme naljapärane nimi шуточное название указательного палца). – Vt. ka võivaraᴢ.

võileipä ~ või-leip J võileib хлеб с маслом, бутерброд.

võiliitti Lu Li Ra või-liitti J-Tsv. voiliitti Ra (puust) võikarp, -vitsik (деревянная) маслёнка, кадушка (для масла); J või-liitti on pilutõttu võikarp on (nikerdustega) kirjatud. – Vt. ka võikuppi.

võilintu J-Must. võiliblikas (kollaste tiibadega liblikas) желтушка (бабочка с жёлтыми крыльями).

võiluzikka J võilusikas (lusikatäis võid) ло-ж(еч)ка для масла (ложка масла); lehmälte võiluzikkõ rl. lehmalt võilusikas (lusikatäis võid).

võilännikko M Lu võilännik кадушка (для масла). – Vt. ka võipüttü.

võilännikkõi/n M, g. -zõõ (väike) võilännik кадушка (для масла); võilännikkõizõd pikkaraizõᴅ väikesed võilännikud.

võima K-Ahl. Lu-Must. J-Must. voi/ma L P M Kõ Po Lu Li Ra J I -mᴀ Ku -m J (Kett.), g. võimaa Lu -maa P Lu J jõud, võim, vägi сила, мощь; M kõikk tšüläd ümperikkua põlõvaᴅ; vaatamma, kõikk ühs tul̆lõõ voima (Mäg. 37) kõik külad ümberringi põlevad; vaatame, kõik üks tule jõud; Lu noorõl väel on voimaa rohkaapi ku vanal noorel rahval on jõudu rohkem kui vanal; Lu miä ev või tehä, ep tappa voimaa ma ei suuda teha, ei jätku jõudu; Lu se ebõõ minnuu voimaa müü, raŋkka tüü see pole mulle jõudumööda, raske töö; L voimad väheᴅ jõudu on vähe; L taivaa voimalla tuo millõ terveüttä (loitsust:) taeva väega too mulle tervist; K tämä b õle Jumalaa võima, .., tämä pakanaa võima on (Ahl. 114) see pole jumala vägi, .., see on kuradi vägi; J voimaka võtõtti varkalt rahat takaᴢ jõuga võeti vargalt raha tagasi; J tšene voim, sene voli kelle võim, selle voli; Lu tütöd õltii leekul, poigõd annõttii leekul voimaa tüdrukud olid kiigel, poisid andsid kiigele hoogu; Li millä voimalla teit senee oonõõ mis jõuga (vahenditega) sa selle maja ehitasid (tegid); Lu ku lehmä praaviuʙ, varmisuʙ, võtab voimaa, takku tokub izzee poiᴢ kui lehm kosub, kogub jõudu, saab tugevamaks, siis vana karv kukub ise ära; Lu tämä kazvi, kuza õltii voimõt sargõᴅ, kuhõõ õli pantu üvässi valloa see (vili) kasvas (seal), kus olid rammusad põllutükid, kuhu oli hästi sõnnikut pandud; M nõisi ööllä paha voima tšäümää kot̆too öösel hakkas paha vaim kodus käima; M lahsi ittši koko voimassa laps karjus (nuttis) kõigest jõust; ■ M tširjotab ühtä voimaa kirjutab ühtelugu (ühtejärge); M rooppa tehtii kõikk või voimaza puder tehti nii, et selles oli palju võid. – Vt. ka kormuna-. – Vt. ka voimu.

võimakaᴢ L Lu J-Must. (K) voim/akaᴢ L P M Kõ Lu I -akõᴢ Lu Li -õkõᴢ Lu J, g. võimakkaa Lu -akkaa Lu -õkkaa J tugev, kange сильный, крепкий; L opõn nii võimakaz on, etti rihmat katkaaʙ hobune on nii tugev, et kisub köied katki; Lu kotko on lintujõõ kunigaᴢ, on kõikkõa voimakkaapi kotkas on lindude kuningas, on kõigist tugevam; J jõka tšülä poigõt pietä ent voimõkkann iga küla poisid peavad end tugevaks; Lu voimakõz inemin tugev inimene; Lu kuza on voimõkõz einä, perrää lüümizee pietää suutkõd i kahõõd maaᴢ, siis kuivõtõtaa kus on paks hein, pärast niitmist peetakse ööpäev ja kaks maas, siis kuivatatakse; Lu tšäünnü olud on võimakaᴢ, ajap probgad vällää käärinud õlu on kange, ajab prundid (vaatidel) pealt ära.

võim/alikaᴢ: -õlikõᴢ Li, g. -alikkaa tugev сильный; tšen on võimõlikõᴢ, seneka elä nõiz võittõma kes on tugev, sellega ära hakka võitlema.

võimanapuška J-Must. vistrik, vinn прыщ, прыщик, угорь.

võimašina M = või-kirnu; õli puinõ võimašina oli puust võimasin.

võimat/o J-Must. voimaton Lu Вóймату Tum., g. -oo nõrk, jõuetu слабый, бессильный. – Vt. ka voimottoma.

võimuru M võipudi крошево, тюря с маслом; õltii mokomat savvizõt kupid varrõõkaa, sinne sulatattii võita; sis tehtii leipämur̆rua, kutsuttii võimuru olid niisugused savist kruusid kõrvaga, sinna (selles) sulatati võid; siis tehti leivapudi, kutsuti võipudi.

võim/atta: -õtt J-Tsv. adv. võimatu, mittejõukohane не под силу, невозможно; see tüü om võimõtt tehä seda tööd on võimatu teha.

või/nõ: -nee K-Ahl., g. -zee võine масляный; ühs on vihta õnni-vihta, tõinee vihta võinee vihta rl. üks viht on õnneviht, teine viht võine viht.

võiobahka K võipuravik маслёнок. – Vt. ka võigriba.

võipata M võipott горшок (для масла); võipata tšämmelell rl. võipott käes.

võipiimä I võipiim, pett пахта; kui võita hämmeltii ül̆leessä, siiz võissa lähsi võipiimä kui võid tegin (segasin) koorest, siis eraldus võist pett.

või-poolikko J-Tsv. = või-kirnu.

võipüttü Li võipütt бочонок, кадка (для масла). – Vt. ka võibotška, võilännikko.

võisiini I võiseen, kollariisikas жёлтый груздь.

või/ssa Li -ss J-Tsv. (Lu Ra), pr. -n J, imperf. -zin J = võitaa¹; J suurõll tuulõll müllü siived võissa menne kattši suure tuulega võivad (tuule)veski tiivad katki minna; J läsijõ eb või nõiss üleᴢ haige ei suuda üles tõusta; Li nämäd võissaa teχχä mitä tahotaa, se on näijee voli nemad võivad teha, mida tahavad, see on nende voli; Ra eväd võistu praavittaa ei saadud terveks ravida.

või/taa¹ (K U L P M Kõ Ja V Po Lu Li Ra J I Kl) voitaa (R Lu Ku Kr), pr. -n K P M Kõ Ja Lu Li J voin Ku, imperf. -zin M J võida, saada, suuta мочь, быть в состоянии; M miä tein kõikõssa õmassa puhtaassa süässä, kui võizin ma tegin kogu oma puhtast südamest, kuidas suutsin; Po ajjaaz nävä kõm kõrtaa ümpär tšüllää, kui võivaᴅ nad kihutavad kolm korda ümber küla, kuidas jaksavad; Lu miä ilma tüüttä ev või ellää ma ei või ilma tööta elada; Kõ tšävvä eʙ või, jalgad evät piε ta ei saa käia, jalad ei kanna; Lu korskia võip süüvvä ja tämä on makuza krõmpsluud võib süüa ja see on maitsev; M lad́d́uutta võip pooltõissa aršinaa õlla laiust võib poolteist arssinat olla; ■ L miε ev või olen haige; Lu kui võiᴅ? – ai kui kehnossi kuidas (sa) elad? – Oi kui viletsalt!

võit/aa² Kett. L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J -a Lu J -aaɢ I voitaa Ku, pr. võd́/an ~vod́an K-Ahl. -jan K võdjan Kõ -d́an Ke M Ra J -d́õn Ke J -d́aa I võijan ~ võjjan ~ võijõn ~ võijjõn Lu võd́d́aa I, imperf. võitazin M Lu -d́in J -d́õn Ke või/jjin ~ -jin Lu võd́d́ii I võida, määrida мазать, натирать; Lu tšäeᴅ lõhkõõvõᴅ, piäʙ võitaa võitõõl käed lõhenevad, tuleb määrida võidega; M lõikattii leipää i võd́d́õttii võikaa lõigati leiba ja määriti võid peale; Lu läsivää võjjõttii võitõõkaa haiget määriti võidega; J võd́d́ ivusõt pomadikaa, siis kestevet pissüᴢ määri juukse(i)d pumatiga, siis seisavad (püsivad) püsti; M vokkia võitaas puuvõilla vokki määritakse puuõliga; Li ahjoo aukko pantii tšiini, savõõkaa võijjõttii (tõrva)ahju auk pandi kinni, saviga määriti; M ahjoosõõ on võd́d́õttu kattila, sis siäl soojõttaaz vettä ahju sisse on müüritud katel, siis seal soojendatakse vett; I võd́d́aa päältsee (ma) määrin pealt; I paatakalla võitaas kasta kagrakiisselia siirupiga võitakse seda kaerakiislit; L võitagaa aukot savvõll tšiini määrige augud saviga kinni; J akkunaa higõkaa võijõtaa aknahigiga määritakse (ohatist); Lu nät ko sinnua peteltii, niku nõgõl võijjõttii nenä näed, kuidas sind peteti, nagu nõega määriti nina; M var̆raa tšiisseli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õttii vara kiitles, et saab, aga näed, kuidas sai pika nina (nina määriti nõega); Kõ mustalaizõt tõrvall võittavad ivussõd musassi mustlased määrivad (endil) tõrvaga juuksed mustaks. – Vt. ka võd́d́õlla, võitaussa.

võitam/a (Kõ), g. -aa võie мазь; võdjan miä võidamilla võian ma võietega. – Vt. ka võd́d́õ.

võitau/ssa: -ss J-Tsv. -ssaɢ I, pr. -n J, imperf. -zin J -jõ I ennast määrida замараться, испачкаться; I miä võitaujõ nõgõlla ma määrisin ennast nõega.

võitt/aa L P (K M Kõ Lu) -a J-Tsv. -aaɢ (I), pr. võit/an K P -tan Kõ -õn J-Tsv. -aa I, imperf. -tazin P -in P J -ii I võita побе/ждать, -дить, преодоле/вать, -ть; L võitimma ńemtsaᴅ võitsime sakslased (ära); L tšenniid minua ev võita keegi mind ei võida (ära); I a miä sinnua võitii aga mina võitsin sinu (ära); J katsomm, tšen tšetä võitõʙ vaatame, kes keda võidab; M ahnauz võitap kõikõõ raskauu usinus võidab kogu raskuse (kõik raskused).

võit/to K-Al. P M J võitt J-Tsv. voitto Lu Li J (Ku) Войтто Pal.1, g. -oo ~ -o J voitoo Li J 1. võit победа; M tšen tšiireepää lööʙ, sen̆nee võitto kes kiiremini lööb, selle võit; M täm nõõp tšinnisseemää, ühskõik leep täm̆mää võitto ta hakkab vaidlema, niikuinii jääb talle võit; J võitoo palkõssi saati puu rissi võidu palgaks saadi puurist; J nah, saa õmaz võitto väĺĺä noh, võta oma võit (preemia) välja; 2. kasu, puhaskasu, vaheltkasu польза, выгода, (чистая) прибыль; Lu miä menin lidnaa müümää kõikõllaajõssa kotodobraa ja sain üväᴅ voitoᴅ ma läksin linna müüma igasugust kodukaupa ja sain hea kasu; Li raasseli mahsi rahad eetoo, kui tuli paĺĺo kallaa, siis tämää voitto kalade ülesostja maksis raha ette, kui tuli palju kala, siis (oli) tema kasu.

võittõlõj/a J-Tsv., g. -aa maadleja борец.

võitu/ᴢ Li, g. -sõõ võie мазь.

võitõ/lla M Lu (K-Ahl. Li) -ll J-Tsv. -llaɢ I, pr. võitt/elen ~ -een K-Ahl. -õõn Lu J, imperf. -õlin Lu J võitii I võidelda, jõudu katsuda, maadelda бороться, состязаться; M täm on voimakaᴢ, täm̆määkaa elä võta võitõlla, ühskõik täm sin̆nuu võitaʙ ta on tugev, temaga ära hakka võitlema, niikuinii võidab ta su ära; Lu miε tulin sinuukaa võittõõmaa ma tulin sinuga jõudu katsuma; I siä i miä võittõlimmaɢ, a miä sinnua võitii sina ja mina maadlesime, aga mina võitsin sinu (ära); J võitõlla, jot sõvad va präkissä võideldakse (nii), et riided vaid kärisevad.

võivara/ᴢ: -s J-Must. võivaras (nimetissõrme rahvapärane nimi) масловор (указательный палец). – Vt. ka võilappaja.

või-õrsi Ränk = või-kirnu.

võkroik/ka (Kõ), g. -aa lõige выкройка; ize tehtii võkroikaᴅ i võtõttii tõin-tõizõlta ise tehti lõiked ja võeti üksteiselt.

võlgõs/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J võlgu võtta брать в долг.

võl/ka Kett. K L P M Lu Ra J I (Ku vdjI) -k J-Tsv., g. -gaa P Lu Ra J võlg долг; J anna võlkaa viiz rubĺaa anna võlgu viis rubla; P mahzan miä sillõ võlgaa vällä ma maksan sulle võla ära; Lu miä võtin võlgõssi ma võtsin laenuks; J õõn teilee võlkaa olen teile võlgu; Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on kõrvuni võlgades; M kazel inehmizel on enäp kasta võlkaa kui ivussia pääᴢ sel inimesel on rohkem (seda) võlga kui juukseid peas; J võlka kopittõma võlgu koguma; J võlka pärimä võlga tagasi nõudma; J võlka tetšemä võlga teha (võlgu võtta); J võlgõssi uskoma võlgu andma; J mee tšäü naapuriᴢ, tšüzü võl-

gõssi nagl leipä mine käi naabri(te) juures, küsi võlgu nael leiba; J ize tuõd võlkaa tšüsümä, a vana võlk om mahsõmõtt ise tuled võlgu küsima, aga vana võlg on maksmata.

võlkamee/ᴢ: -s J-Must. võlk-meeᴢ J-Tsv. võlg-lane, võlgnik должник, заёмщик.

võlkanik/ka Lu, g. -aa võlgnik, võlglane должник, заёмщик; mill on paĺĺo võlkanikkoi mul on palju võlgnikke.

vympe/li: -l Lu, g. -lii vimpel вымпел; vympel, se on suuriz parahodiᴢ vimpel, see on suurtel aurikutel.

võntolai/n M, g. -zõõ M võhivõõras, murd. võnnuvõõras чужеродный, совершенно чужой; tuli inehmin võõraz võntolain tuli võhivõõras inimene. – Vt. ka võhovõõraᴢ.

võnto-võõraᴢ P = võhovõõraᴢ; minuu piäb mennä võnto-vyõraalyõ mehele pean minema võhivõõrale mehele.

võr/a K L P Pi M Kõ I, g. -aa K P ohver, ohvriand жертвоприношение; K lähteesee veetii võraa allikasse viidi ohvrit; I tšellee mitä õli, vei võr̆raa kel midagi (viga) oli, (see) viis ohvrit; K ööllä veetii võraa rissiteelee öösi viidi ohvrit ristteele; M tuulõõsõõ vizgattii võraᴅ: tuuli, tuõ võta milta võra tuulde visati ohvreid: tuul, tule võta minult ohver. – Vt. ka võrha, võrho, võrka¹, võro.

võrbanattu vt. võrvanattu.

võrh/a Lu Ra võrh Ra, g. -aa Lu Ra = võra; Ra raha lazzõttii lähtee võrhassi raha lasti allikasse ohvriks; Ra raha lazzõttii lähtee i jutõltii: sillõõ võrh, a millõõ tervüᴢ raha lasti allikasse ja öeldi: sulle ohver, aga mulle tervis.

võrh/o (J) verho ~ verχo J, g. -oo ~ verχoo J = võra; i sinne jätti võrhoo ja sinna jättis ohvrianni.

võr/ka¹ M I, g. -gaa M = võra; I viitii võrkaa jõk̆kõõsõõ, ku inehmiine õli läsivä jõkke viidi ohvrit, kui inimene oli haige; M tuuli-emä, tulõ võta võrgaᴅ tuuleema, tule võta ohvrid.

võr/ka² Kett. M Ra -kka Lu (J), g. -gaa M 1. (seeliku, sarafani, särgi) siil; vöö полоска, клин (сарафана, рубашки); пояс; J kauniid võrkaᴅ pantii päälee, neet kutsuttii punapanimõᴅ punased vööd pandi peale, neid kutsuti punavööd; 2. poe-, ostukalev сукно; Lu nii on kauniz nii ku võrkka on nii punane nagu kalev; Ra ku kuottii suukkunaa, nii tehtii suukkunaa, a õssõnõmain õli võrka kui kooti (kodus) kalevit, siis tehti s-t, aga ostetav oli v.

võrk/ko vdjL Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (Ja vdjI) verkko S Ja-Len. Ku (I) -ku Lu, g. -oo Lu Li Ra J võrk сеть; L tänänn õli puuttunnu võrkkuosyõ paĺĺo kaloit täna oli võrku sattunud palju kalu; Li ailia püüvvetää võrkkojõõkaa i nootaakaa räimi püütakse võrkude ja noodaga; P kala võrkod ripusõttu kalanikkoil kuivamaa (Mäg. 89) kalavõrgud on kalureil kuivama riputatud; Ra müü võrkkoa kutozimm me kudusime võrku; I võrkko on paratamattaɢ võrk on parandamata; Lu võrkol ja nootal on jamauᴢ võrgul ja noodal on jama (= ühenduskoht); J jamaab võrgot (Must. 169) jamab (= õmbleb v. ühendab) võrgud (kokku); K kuttsu med́d́et toožõ võrkkailõõ kutsus meid ka võrgupüügile; Lu üväd lakkiad jääd õllaa, üvä panna võrkkoa vettee hea sile jää on, hea on lasta võrku vette; Lu võrkoo kokka võrguhark (võrgunööri e. -selise vee all hoidmiseks); K mämmälikoo võrkko ämblikuvõrk; Li vimpa võrkko on suurii silmeikaa vimmavõrk on suurte silmadega; I konnaa võrkko konnakudu; Lu võrkoo leeve võrgulina; Lu võrkoo noora võrgunöör; Lu võrkoo rihma võrguselis (= võrgunöör); J võrkoo paglõᴅ võrgunöörid; Lu ku kuotaa, siis tuõʙ võrkoo lauka kui kootakse, siis tuleb (võrgu)silmarida; J võrkoo tšiveᴢ võrgukivi; Li tänävä piäb loovva võrkoᴅ täna peab alustama võrgukudumist; Lu võrkko puu, siin kuottii võrkkoa võrguhark, siin (sellel) kooti võrku. – Vt. ka aili-, apara-, hämö-, kala-, konna-, kuri-, kurvi-, lõhi-, perä-, rüsä-, silkku-, talvi-, tšesä-, vimpa-.

võrkko- vt. ka verkko-.

võrkko-butka (Lu-Len.) (talvine) kalamehe-

onn рыбачий шалаш, рыбачья будка (для зимней ловли); võrko-budkas [= võrkoo-budgaz] on uksi [= uhsi], akkunat, ahjo i tilalauvvat [= tilalavvaᴅ] (Len. 283) (talvises) kalamehe-onnis on uks, aknad, ahi ja magamislavats(id).

võrkkokala Lu Li võrgukala, võrguga püütud kala пойманная сетью рыба; Lu võrkkokalad müütii saottaa võrgukalad müüdi sajakaupa.

võrkkoleve Li võrgulina сетное полотно; võrkkoleve piäp panna paglojee võrgulinale tuleb nöörid külge panna.

võrkkomeist/eri: -ari Lu-Len. võrgumeister (мастер плести сети); mees on varma spravnoi võrkkomeistari (Len. 278) mees on tugev korralik võrgumeister.

võrkkomõrta M võrkmõrd мерёжа.

võrkkopuu Lu võrguhark (puuhark võrgu kinnitamiseks selle kudumisel ja parandamisel) рогатка (при сетевязании и починки сети); isub võrkkopuu pääl i kuob võrkkoa istub võrguhargi (istelaua) peal ja koob võrku.

võrkkosaraja Lu võrgukuur сарай для сетей; võrkkosarajaz võrkkoi piεttii võrgukuuris hoiti võrke.

võrkkotšäpü Ränk võrgukäbi, piirits, võrgunõel иглица (сетевязальная игла).

võrkoorihma: võrgoorihmä Ränk võrgunöör, -selis тетива или шнур (сетей).

võr/o Kett. P M Kõ S J vero M-Set. J (Ja-Len.), g. -oo: -uo P veroo J 1. hingemaa; hingemaa maks душевой надел; душевой налог; P izäll õli kahyõ võruo maa isal oli kahe hinge maa (kaks hingemaad); P papilyõ võro piäb vid́d́ä papile peab viima maksu maa eest; P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa; ühs võro õli viisi dessattinaa obrokit maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad; üks hingemaa oli viis tiinu; 2. ohver жертва; S sinne võrod vizgattii, rahad õp̆põizõᴅ vizgattii vettee sinna visati ohvrid, hõberahad visati vette; Kõ poh-taja lazzõb võrot tuulõõ posija laseb ohvriannid tuulde (sammaspoolt posides). – Vt. ka võra.

võropaikka Kõ ohvripaik (место для жертво-приношения); mikäleb entin võropaikka on siäl, se on kalatee niittü mingi endine ohvripaik on seal, see on Kalatee niit.

võrot/taa M, pr. -an, imperf. -in 1. ohverdada, ohvriks tuua приносить жертву; M vana rahvaz ain tšäütii võrottamaa vanarahvas käis ikka ohverdamas; M ap̆pia tuli, kui võrotattii lähteesee abi tuli, kui ohverdati allikasse; M toh̆hoo libla võtõttii, neitä võrotõttii võeti tohu-

liblesid, neid ohverdati; 2. käärida, mässida завёртывать, запутывать.

võr/raa Kett. K M Kõ Lu J-Tsv. -ta K -t Kõ J verraa J-Tsv. postp. võrra на(сколько); J möi tooppiizõõ võrraa marja müüs toobitäie marju; J ku siä täätäizid vähäizee, ümmärtäizid mud́d́ee võrt rl. kui sa teaksid vähekese, saaksid aru muude võrra; K bõlõ i sen võrtaa pole sedavõrdki; M povoinikka sen̆nee võrraa bõllu pääzä, kui magattii tanu polnud nõnda palju (sedavõrd) peas, kui magati.

võr/rata: -rõt J-Tsv., pr. -taan J, imperf. -tazin J ette heita, näägutada упрекать.

võrtna J-Must., pl. võrtnat (harkadra) väät, pl. väädid e. päravits(ad) подвои, подтяжки сохи. – Vt. ka perzevittsa.

võrvanat/tu P M verbanattu P, g. -uu käpard, vusserdaja растяпа; P a siε võrvanattu, se tuli juolla nii, et ko siε tehnü nii kui piti, sis tõinõ juttõli: as siε võrvanattu ah sa vusserdaja, seda tuli öelda siis, et kui sa ei teinud nii, nagu pidi, siis teine ütles: ah sa vusserdaja!

võs/a¹ [?] Kõ, g. -aa osav, ladus умелый, искусный; veel meil siäl õli ühs hukko, kump õli võsa juttua pitämä (Len. 212) veel oli meil seal üks taat, kes oli osav juttu puhuma. – Vt. ka veiterä.

võsa² P Kõ Lu Li J (Ra), g. võzaa P Lu Li 1. võsa поросль; Lu võsa kazvap kanavaa partail võsa kasvab kraavikaldail; Lu kuza paĺĺo pajuu võssaa kazvaʙ, se on vittsizikko kus palju pajuvõsa kasvab, see on (paju)võsastik; 2. võsu, võrse отросток, побег; Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs. kännu järgi kasvab võsugi; J koivuu võsa kase võsu; J võssa ajama võsu(sid) ajama. – Vt. ka vaahtõr-. – Vt. ka võso, võzõkkõin.

võsa-metts/a: -õ J-Tsv. võsastik, võsamets кустарник, поросль; jõgall lõikõtšill kazvob noor võsa-mettsõ igal raiesmikul kasvab noor võsastik (võsamets). – Vt. ka vittsizikko.

võsazik/ko P Lu Li J-Tsv. võsizikko M, g. -oo Li -uo P (noor) võsastik кустарник, поросль; Li ümpäri kantojõ kazvovad võzaᴅ, se on võsazikko kändude ümber kasvab võsa, see on võsastik; J lõikõtšill oŋ kazvonnu turpa võsazikko raiesmikul(e) on kasvanud tihe võsastik; M nät ku niitüle on kazvannu noor võsizikko vaat kui(das) niidule on kasvanud noor võsastik. – Vt. ka vittsizikko.

võsloi vt. vislõi.

võso Kett. K M Po Lu Li J (vdjI), g. võzoo J võz̆zoo vdjI võsu, kasv отросток, побег; J vanall kuull tarviz niittüä puhassaa, etteb võzot kazvoiᴢ vanal kuul peab niitu puhastama, et võsud ei kasvaks; M miltizet kannoᴅ, mokomad i võzoᴅ vs. missugused kännud, niisugused ka võsud; M puu lazzõb võsoja puu kasvatab võsusid. – Vt. ka kahtši-, paju-, puu-. – Vt. ka võsa², võzõkkõin.

võs/oa J, pr. võzoʙ J, imperf. -o J võsuda, võsusid ajada пускать ростки; puu nõõb võsomaa puu hakkab võsuma (võsusid ajama).

võssõ vt. lina-.

vyšifka Ar. P M võšif/k J-Tsv., g. -kaa J tikand вышивка.

vyšittu K tikitud, väljaõmmeldud вышитый; alta õlivat päärmäd vyšittu alt olid palistused tikitud.

vyšivoittaa (M Li) võššivoit/taa (Lu-Len.), pr. -an, imperf. -in välja õmmelda, tikkida, kirjata выши/вать, -ть; Lu noorikko itse võššivoitta [?] varnikka lahjassi tšüülle ili ämmälle (Len. 284) pruut ise tikib käterätti kingiks peigmehe vennale või ämmale; Li elmine sapano, vyšivoitõttu sapano kudrustega (= väikeste klaashelmestega) tikitud tanu; M vyšivoitõttu tšiutto tikitud särk. – Vt. ka võõšittaa.

võzõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J võsuke отросток, побег; ümper kantoa jo kazvossa noorõd võzõkkõizõᴅ kännu ümber kasvavad juba noored võsu(kese)d. – Vt. ka võsa², võso.

võzõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J võsastunud, võssakasvanud поросший, заросший.

võzõt/tua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J võsastuda, võssa kasvada зарост/ать, -и; uus lõikõttši võzõtuʙ uus raiesmik võsastub.

võzõt/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J = võzõttua.

võt/ii Kett. K L P M J (Po Lu I) -i M J-Tsv. võt̆tii Kõ Ma -ti Lu-Must. Во͡етти Tum., g. -timõõ K J -timyõ L võti ключ; Po võttimõd õltii stoorožill võtmed olid kellamehe käes; Kõ uχs paa lukkuu i võt̆tii ripusa naglaa, kuza aim piiᴅ (Mäg. 21) uks pane lukku ja võti riputa naela otsa, kus alati oled hoidnud; I milla eb õõg võttimõa, migällä panna uhsii lukkuu mul ei ole võtmeid, millega panna uksi lukku; L ettsiεss tsülεä müö võttimii otsitakse mööda küla võtmeid; K tšen õli nurmõll vähä laizgap, senelee jooltii: senelee jätämmä nurmõõ võttimõᴅ kes oli nurmel vähe laisem, sellele öeldi: sellele jätame nurme võtmed; J sellee aitta annõttii, lukoo võtii luvattii rl. sellele ait anti, luku võti lubati; Lu pöörib, pöörib nava pääl, pääseb süämee, teeb karnaps? – Võtti (Must. 159) mõist. pöörleb, pöörleb naba peal, pääseb sisse, teeb karnaps? – Võti; J pani rattii võttimõõ koontalaa pani aidavõtme koonlasse; J kruuvii võti kruvikeeraja; J rattaa võti rattavõti; I lavvaa võttimõᴅ lauajalgade põikpuud. – Vt. ka varkaa-. – Vt. ka võttimõ.

võtii-parta: võt̆tii-parta M võtmekeel бородка ключа.

võt/taa Len. Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI (R U) -taaɢ I wota Kr ottaa Ku Вы́тта K-reg.2 Pal.2 Вы́дагь Pal.2 Выдагъ Ii-reg.1 Во͡ета Tum., pr. -an K R U L P M Kõ S Lu Ra J -aan J -taa I võt̆taa vdjI, imperf. -in U P M Lu J võõtin R 1. võtta брать, взять; K tšugunikka võtõttii ahjoss vällää malmpott võeti ahjust välja; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu, segas leivataina leivaastjasse; R võtin värtsiᴅ, panin vaŋkkurillõõ võtsin kotid, panin vankrile; M mikä nii tšiirees meed vällää niku tulta võtiᴅ miks (sa) nii kiiresti ära lähed, nagu tuld võtsid (= tulid nagu tuld tooma); Kõ sõta-aikann tšäütii tult võttamaa sõjaajal käidi (teisest perest) tuld toomas; L kõikk kõm ruotia õltii tšerikkoz i pritšastia võttivaᴅ kõik kolm roodu olid kirikus ja käisid armulaual; I tšerves tšättee võõtsõõ da mennäs tüülee kirves võetakse kätte ja minnakse tööle; I kazgõssa õhzaᴅ võõttuuᴅ kasest (= kase küljest) on oksad võetud; M tahtosin koolla, jumal ev võta näeᴅ (Mäg. 72) tahtsin surra, (aga) jumal, näed, ei võta; Lu miε tulin võttamaa lehmii ma tulin lehmi (vastu) võtma (= karja hulgast koju viima); 2. (vikatiga) niita косить, с- (косой); P miä võtan lad´d´aa perekoza ma võtan laia kaare; 3. naist võtta; kosida; pruudile järele tulla брать, взять в жёны; жениться; свататься; заехать за невестой; S võta minuu tütär mehelee võta mu tütar naiseks; L pojo võtab naizikoo poiss võtab naise; I siitt üli tee min̆nua võõttii siit üle tee mind kositi; K siz ku tullas võttamaa, nõõvad kuuluma tšelläᴅ … (Al. 28) siis, kui tullakse pruudile järele, hakkavad kostma (pulma)kellad …; M välissä tultii võttamaa kahstõššõmõtt ovõssa (pulmakomme:) vahel tuldi pruudile järele kaheteistkümne hobusega; 4. ära võtta, vallutada брать, захватывать, покорять; P pittõr pervyi narvaa võttii Peeter Esimene vallutas Narva; 5. (kurssi, suunda) võtta брать курс, направление; Lu müü võtimma kurzii tallinaa me võtsime kursi Tallinnale; 6. (viina) võtta, juua выпи/вать, -ть; Lu tšem paĺĺo lakahtaaʙ, paĺĺo juuʙ, se on varma võttamaa kes palju lakub, palju joob, see on varmas (viina) võtma; 7. aadrit lasta пускать, пустить кровь; M mokoma õli hakka muukõõ tšüläzä, tšen võtti vertä niisugune eit oli Muukõ külas, kes laskis aadrit; 8. (ära) võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) вредить, по- (о морозе), морозить, от-; L jumala võtti kõik õunappuuᴅ vällää jumal võttis (külmetas) kõik õunapuud ära; J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad ära, siis tehti jalgadele heinapepredest vanni; 9. kinni võtta схват/ывать, -ить; Lu miä võtin tätä nizgassa tšiin ja lein maall ma võtsin tal turjast kinni ja lõin maha (= pikali); M võtaʙ varkaa tšiin võtab varga kinni; 10. vastu võtta прин/имать, -ять; P miä tulõn vassaa võttama (Mäg. 108) ma tulen vastu võtma; Kõ võtõttii vassaa üv̆vii võeti hästi vastu; M kui meillä praaznikko võttaaᴢ vassaa kuidas meil pühi vastu võetakse; 11. tööle võtta, palgata нан/имать, -ять; M õli võtõttu dabušnikka oli palgatud hobusekarjus; 12. üles võtta, pildistada сн/имать, -ять, фотографировать; M võttaa kartotškaa päälee pildistada; M laa fotograaffa võtab min̆nua üleᴢ las fotograaf võtab mu üles (= pildistab mind); 13. ära võtta, amputeerida ампутировать; V ühel naizikol tšäsi võtõttii vällää doχtariᴅ ühel naisel arstid amputeerisid käe; 14. (midagi) ette võtta предприн/имать, -ять; взяться, браться (за что-нибудь); M võtab teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma; M võtin dai lein võtsin ja lõin; P võtti dai issu tšastõisyõ kuuzikkuosyõ võttis ja istus tihedasse kuusikusse; P miε ävitin sõrmuhsyõ, tšen võtab leütεä ma kaotasin sõrmuse: kes leiab (võtab leida)?; Lu pajata, elä pajata, a tämä kuulõssa eb võta räägi või ära räägi, aga tema ei võta kuulda; ■ Lu se õli aikonõ aika, mee võta kõnsa se õli see oli väga ammu, mine võta kinni, kunas see oli; Lu tämä võtti paĺĺo täätää ta ütles end palju teadvat; Lu izze näeʙ, izz eʙ võta täätä ise näeb, (aga) teeb, nagu ei teaks; M en või võttaa nimele, etti kui täm võisi nii tehä ma ei saa aru, et kuidas ta võis nii teha; M millõõ nii võtti irmu mul hakkas nii hirm; K võtti põlgoss hakkas kartma; S ühs algab laulaa, tõizõt tağgaa võttaaᴢ üks hakkab laulma, teised aitavad tagant; Lu nät se inemin võtap tšiiree pintaa näed, see inimene võtab kiiresti kaalus juurde; Lu võtõttii jutõlla räägiti tühja juttu; J võta va ramoa, tüüt veel paĺĺo eeᴢ kogu ainult jõudu, tööd on veel palju ees; M kapusaa taimõõd võttaaz voimasõõ, alkaas juurittua kapsataimed edenevad (hästi), hakkavad juurduma; K meill roho võtab volii meil võtab (umb)rohi võimust; I kahnõttujõõ leipä, rõhgaa kõva, ammaz eb võtaɢ leib kuivas kõvaks, (on) väga kõva, hammas ei võta; M võtõttii tuli riχ́ χ́ ee tuli võeti toas üles; I tulta rih̆hee eb võõttuɢ tuld toas ei süüdatud; M tšen üli võtaʙ kes võidab?; Lu sel inemizel mitäni juttõ, tämä võtab ain ommaa nennää sellele inimesele mida ka ei ütle, ta võtab kõik ninna (solvub); L nämä suurõd vannyõd võttivaᴅ nad andsid pühaliku vande; M õli võtõttu mokoma mooda oli (võetud) niisugune komme; M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda; Lu võttaa roššattu võtta lõpparve; M võta jumala apii jumal appi! (Jõudu!); L võttagaa üvässi võtke heaks! (viisakusväljend, millega vastatakse tänamisele). – Vt. ka võtõlla.

võtt/aja L (K R) -õjõ J-Tsv., g. -ajaa 1. (pruudi) võtja, peigmees, ka peigmehe sugulane, kes on peigmehega kaasas pruuti kodunt ära viimas сват; жених; также родственник его, пришедший за невестой; L ženihaa suku, võttajad ovad lavvaa takann peigmehe sugulased, (pruudi) võtjad on laua taga; 2. ahnitseja, ahnepäits простор. жадина, загребала; Lu tämä on võttaja, tämä võttais kõikk eniellee ta on võtja, ta võtaks kõik enesele; 3. (üles)võtja, pildistaja фотограф; J tšüläsee tuli patretii võttõjõ külasse tuli (üles)võtja.

võttau/ta (M), pr. -ʙ M, imperf. -zi: -ᴢ M ilmuda, tekkida появляться; kussa rohossa võttauz mato i millõõ jalkaasõõ niglaᴢ kuskilt rohust (rohu seest) ilmus madu ja nõelas mind jalast.

võttim/õ Lu Li -o (R), g. -õõ võti ключ; Li anna millõ, paro, võttimõ Paro, anna mulle võti!; Lu hääri, hääri navaa päälle, meni süämee, tetši paks! se on lukku võttimõ (Mäg. 211) mõist. askeldas, askeldas naba peal, läks sisse, tegi plõks? – See on (taba)lukk (ja) võti; R võtakka võttimo tšätee (R-Eur.) võta ometi võti kätte. – Vt. ka võtii.

võt/to K-Ahl., g. -oo (orig. tagande).

võt/õlla M (K-Ahl.), pr. -teen K-Ahl. -tõlõn M-Set., imperf. -tõlin võtta брать, взять; M jumala võttõli, jumala i annaʙ jumal võttis, jumal ka annab. – Vt. ka võttaa.

võvv/a Kõ-Len., g -aa vanem vend старший брат; võvva tšüzüp izältä (Len. 225) vanem vend küsib isalt.

võvv/ar K-Ahl. P -õr M -õrõ M (Ja), g. -õrõõ M vabarn, vaarikas малина; M tääl on paĺĺo võvvõria seal on palju vabarnaid; M malinaᴅ, mõnikkaad eellä-muinaa kutsuttii kasta marjaa võvvõrõᴅ vaarikad, mõned kutsusid ennevanasti seda marja v-d. – Vt. ka vavvarna.

võvvarma-tširja K-Ahl. (teat. vöökirja nimetus название опр. узора пояса).

võvvõrõ-varsi M vabarna-, vaarikavars малиновый стебель.

võõdna vt. võdna.

võõdra, vyydra vt. võdra.

võõdumk/a: -õ J-Tsv., g. -aa J väljamõeldis выдумка; nee oŋ kõig lahsiijõ võõdumkõᴅ need on kõik laste väljamõeldised.

võõgodn/oi J-Tsv., g. -oi J kasulik, tulus, soodne выгодный; õikõ võõgodnoi tüü väga kasulik töö.

võõn/o Kett. M Lu J -u Lu veeno M, g. -oo M Lu aeglane; tasane, rahulik, nõrk; leige медленный; спокойный; тихий, слабый; тепловатый; Lu et saa õlla laisk i võõno (sa) ei tohi olla laisk ega aeglane; J võõnoll harkkamuzõll aeglasel sammul; M kazvab veeno lahsi kasvab tasane laps; M võõno löülü nõrk leil; Lu sis kannaa veel kärtütetää võõnol tulõl, süsijee pääl siis kõrvetatakse (kitkutud) kana veel nõrgal tulel, süte peal; Lu rahka sis tuõb üvä, ku ahjo om võõnu kohupiim tuleb siis hea, kui ahi on leige; Lu võõno ranta madal (lausk) rand.

võõnoi/n Lu Li Ra J-Tsv. voonoin J-Tsv. võõnoi (Lu), g. -zee Lu Ra J võõnoi [?] Lu voonoizõõ J aeglane, laisk, väsinud, tasane; lausk медлительный, ленивый; ровный, плоский; Li niku mököli, võõnoin ihmine nagu käpard, aeglane inimene; Lu võõnoin inemin on niku täi ruvõᴢ kk. (aeglase inimese kohta öeldakse:) aeglane inimene on (= liigub) nagu täi kärnas; J eham võõnoiss inimiss tšem võta tühee ega ju laiska inimest keegi tööle võta; Lu ain kopeloitaʙ, tšen võõnoin mokoma aina kohmerdab, kes (on) selline aeglane; Ra võõnoizõõ tüü tuõp tehüssi, a laizgaa va ep kõnsa vs. aeglase töö saab tehtud, aga laisa oma ei kunagi; Lu tämä ajõ mõntõ virsta etees takaas i tuli paikõllõ võõnoi (?) õpõzõõkaa (Mäg. 188) ta sõitis mitu versta edasi-tagasi ja jõudis kohale väsinud hobusega; ■ Lu tämä petäb silmäd i kõrvõd täünn, võõnoin inimin ta valetab silmad ja kõrvad täis, valelik inimene. – Vt. ka võõnunõ.

võõnokko M aeglane, pikaldane, rahulik медлительный; täm on nii võõnokko, etti täm vettä eb mutita ta on nii aeglane, et ta vett(ki) sogaseks ei aja.

võõnokkõi/n (M), g. -zõõ tasane тихий; tämä pajataʙ nii võõnokkõizõlla äälellä ta räägib nii tasase häälega. – Vt. ka võõno.

võõn/okkõizõõ J -ukkõizõõ Lu -okkõissõõ Ra aeglaselt медленно; Ra võõnoin inemin: pajatab võõnokkõissõõ, tallaab võõnokkõissõõ aeglane inimene: räägib aeglaselt, astub aeglaselt; Lu võõnukkõizõõ tokuʙ aeglaselt langeb. – Vt. ka veenokkõizõssi.

võõn/oo Lu Li J-Tsv. voonoo J-Tsv. veenoo Lu -uu Lu -u J vyõnua P aeglaselt, pikkamisi медленно, постепенно; Lu õpõnõ meni võõnoo eteeᴢ hobune läks aeglaselt edasi; J se inimin tiib võõnu tüütä see inimene teeb aeglaselt tööd. – Vt. ka veenokkõizõssi.

võõnossi ~ voonossi J-Tsv. = võõnoo; soomõlaizõd võõnossi pajatõta soomlased räägivad aeglaselt.

võõnua: vyõnua P = võõnoo; P tämä vyõnua tšäüʙ, vyõnua pajataʙ ta käib aeglaselt, räägib aeglaselt.

võõnunõ: vyõnu/nõ P, g. -zõõ: -zyõ P aeglane медлительный; tämä on vyõnunõ ta on aeg- lane. – Vt. ka võõno, võõnoin.

võõra/amaa J-Tsv. -maa Lu võõramaa, võõramaine, välismaa иноземный, чужестранный; J gaavõnis seissaa võõraamaa alusõᴅ sadamas seisavad välismaa purjelaevad; Lu võõramaa elokaᴢ võõramaa elanik.

võõraamaalain Lu välismaalane иностранец.

võõraamaapuu Li-Vilb. siberi lehis сибирская лиственница.

võõr/aassi K-Salm. -aissi Kõ -õssi J-Tsv. külla, võõrusele в гости; Kõ miε meen võõraissi ma lähen külla; J võõrõssi kuttsuma külla (külaliseks) kutsuma. – Vt. ka võõrazii, võõraziise.

võõragoit/taa M vyõragoittaa L P võõrõgoittaa Lu, pr. -an ~ -õn P Lu, imperf. -in 1. (last rinnast) võõrutada от/нимать, -нять (ребёнка от груди); M piäb lahz võõragoittaa rinnassa laps tuleb rinnast võõrutada; 2. ära harjutada от/учать, -учить; M miä täm̆mää võõragoitin, laa täm paraʙ ep tšäü ma harjutasin ta ära, parem ärgu ta (meil) käigu; 3. võõraks pidada, võõrastada чуждаться, сторониться; L älkaa vyõragoittagaa minua, pitägaa õmanna ärge pidage mind võõraks, pidage omaks. – Vt. ka veerüttää, võõrottaa.

võõraissa K I külast, võõruselt из гостей; I miε lähzii võõraissa ma tulin võõruselt.

võõraiza M I vyõraiᴢ P külas, võõrusel (ходить) в гости; P tšäütii tõin tõizõll vyõraiᴢ käidi teineteisel külas; I õlin võõraiza olin külas; M möö kassen maailmaza õõma niku võõraiza. õm̆maa ittšä siin emmä nõizõ elämä meie oleme selles maailmas nagu võõrusel: igavesti me siin ei ela. – Vt. ka võõraziiᴢ.

võõras-tüttö: võõrõs-tüttö J-Tsv. võõrastütar падчерица, приёмная дочь.

võõras/õlla: vyõrasõlla L P võõrõsõll J-Tsv., pr. -sõõn, imperf. -sõlin külas olla гостить; L viel meill vyõrassõlõgaa olge meil natuke aega veel külas.

võõr/aᴢ Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (Ja) -õᴢ J vyõraᴢ L P vieraᴢ (R) võeraᴢ R (K) veeraᴢ Ku, g. -aa K L P M S Lu J I vyõraa L võera R-Lön. veeraa Ku 1. võõras, külaline (ka Kattila lähikülade inimesed) гость, чужой, посторонний; K katti pezep silmiitä, võõrait tulõʙ kass peseb silmi, võõraid tuleb; K sukulaizõd i võõraat kutsuttii sugulased ja võõrad (= lähikülade inimesed) kutsuti; Lu peettii võõrõiziz neitä neid peeti külalisteks (= neid võõrustati); K võõraat tulivat tõizõss tšüläss võõrad tulid teisest külast; M ku tšäüsi võõraz eittsee, pooltõiss rubĺaa mahzõttii kui käis võõras õitsil, maksti (talle) poolteist rubla; Lu kui sukkaa [sic!] bõllu, võõraat tultii talkoossõõ kui sugulasi polnud, tulid võõrad talgu(te)le; J suur võõraz ain pantii lavvaa õttsaa ikonkolkkaa tähtis külaline pandi alati laua otsa ikooninurka (istuma); J võõrõssi jäämä võõraks jääma; M tuli inehmin võõraz võntolain tuli inimene, võhivõõras; Li võho võõraᴢ võhivõõras; 2. adj. võõras чужой, чуждый; P mentii liukumaasyõ vyõraasyõ tšülεäsie mindi võõrasse (= teise) külla liugu laskma; Lu i võõraad naizõt tultii kattsõlaizil ka võõrad (= teiste külade) naised tulid katsikule; Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs. võõras leib kulutab suu (ära); Lu täll on parikkõ, võõraad ivusõᴅ tal on parukas, võõrad juuksed; L vyõraa naizyõkaa tantsiᴅ tantsid võõra naisega; Lu tämä võõrass pilliä müü tantsiʙ, izzee p tää mittää ta tantsib võõra pilli järgi, ise ei tea midagi; K en nõis tuntõmaa kui tätä üvüttämää võõrass isää emää (Mäg. 118) (pulmaitkust:) ei tea, kuidas teda, võõrast isa (ja) ema, heaks muuta (= ei tea, kuidas äia ja ämma meele järele olla); P kui võõraas paikkaa minuu elää (Mäg. 98) kuidas võõras kohas hakkan elama; J võõrõz maa võõras maa; J võõraa maa meeᴢ välismaalane. – Vt. ka kookka-, vipo-, võho-.

võõra/zii K P M Lu J I vyõrazii L P vyõraazii L -izii K -isõõ K-Al. võõrõzii Lu J -zii Lu võõrõzi J võõruzi I külla, võõrusele в гости; L herra frovvakaa tulivad nännie taluo vyõraazii härra ja proua tulid nende tallu külla; P müö menemmä mõlõpii ämmälie vyõrazii me läheme mõlemad vanaemale külla; I tšäüzimmäɢ võõrazii käisime võõrusel; I miä mee võõruzi, võt̆taa gasnitsaᴅ kaasa ma lähen võõrusele, võtan külakosti (= maiustusi) kaasa; J võõrõzii kuttsuma külla kutsuma. – Vt. ka võõraassi.

võõraziise K külla, võõrusele в гости; tulkaa meilee võõraziise tulge meile külla. – Vt. ka võõraassi.

võõraziiᴢ Lu võõrõ/ziᴢ Lu Li Ra J-Tsv. -ziss Lu võõrziᴢ Lu Ra J külas, võõrusel (быть) в гостях; Lu nellä päivää guĺatattii ja omat tšäütii võõraziiᴢ neli päeva pidutseti ja sugulased käisid võõrusel; Lu miä toož mõnt kõrtaa tšäin võõrõziss (Mäg. 193) ma käisin ka mitu korda (neil) külas; Ra võõrziz on üvä õlla, a kotonn on parõpi külas on hea olla, aga kodus on parem. – Vt. ka võõraiza.

võõrazuhsõᴅ K Kett. külaskäigud гощения, посещения.

võõra/ta Lu, pr. -an, imperf. -zin võõrduda отвыкать, отчуждаться; võõrazimma tõin tõizõss võõrdusime teineteisest. – Vt. ka võõrtuussa.

võõrot/taa M Lu veerottaa (J-Tsv.), pr. -an ~ -õn Lu, imperf. -in Lu (last rinnast) võõrutada отн/имать, -ять (ребёнка от груди); Lu miε jo võõrotin lahzõõ nännässä ma võõrutasin juba lapse rinnast (ära); Lu tšen tšiiree võõrotap poiᴢ, a tšen annap kauga immiä kes ruttu võõrutab (lapse) ära, aga kes laseb kaua imeda; J lahs on rinnõss veerotõttu laps on rinnast võõrutatud. – Vt. ka veerettää², veerüttää, võõragoittaa.

võõrziᴢ vt. võõraziiᴢ.

võõrtu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -zin J võõrduda отчуждаться, отвыкать; lahs jo võõrtuz rinnõss laps juba võõrdus rinnast. – Vt. ka võõrata.

võõru/ssaa: -ssa J-Tsv. vyõrassaa P, pr. -sõʙ J, imperf. -ssi J võõrastada, häbeneda чуждаться, стесняться, сторониться, дичиться; P sinua nõisass vyõrassamaa sind hakatakse võõrastama.

võõrutš/ka: -k (J-Tsv.), g. -aa (poeleti) laegas выручка; kobrõs kõig rahad võõrutškõss de pani menemä plehkuu kahmas kogu raha laekast ja pani (minema) plehku.

võõrõs/õlla: -õll Tsv., pr. -õlõn: -õõn J, imperf. -õlin J külastada, külas olla гостить.

võõšit/taa M, pr. -an, imperf. -in = vyšivoittaa; võõšitõttu tšiutto tikitud särk.

võõves/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J silt вывеска; võõveskasõ on tširjutõttu, jot kassem müüvvä heenoa tavara sildile on kirjutatud, et siin müüakse pudukaupa.

võõvolotšk/a J, g. -aa tutistamine выволочка, трёпка; a egle miä sain võõvolotškaa aga eile ma sain tutistada; mitä idgõt poik-park. – isä tetši võõvolotška mis (sa) nutad, poiss vaeseke? – Isa tutistas.

vähe vt. vähä.

vähen/essä (Lu) -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J väheneda уменьш/аться, -иться, убав/ляться, -иться; Lu kui päivä paissaʙ, siz routa väheneʙ kui päike paistab, siis kelts väheneb. – Vt. ka vähätä.

vähenet/tää (J), pr. -än, imperf. -in vähendada уменьш/ать, -ить, убав/лять, -ить; vähenet lampis tult, to aivo kõvassi vumap põlõa vähenda lambis tuld, muidu liiga kõvasti vuhiseb põleda. – Vt. ka vähättää.

vähepe Lu adj. (substantiivselt) vähem меньшее; ku naapuril kõikkia on paĺĺo, a mill on vähää, siiᴢ jutõllaa: piäb loopua vähepel kui naabril on kõike palju, aga mul on vähe, siis öeldakse: tuleb vähemaga leppida.

vähepessi vt. vähäpäss.

vähe/pi P Lu (K) -p J-Tsv. Ku vähem меньше, менее; P tuhatta vai vähepi (kas) tuhat või vähem?; Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika; mi vähepi jalklapoja kupaizõᴢ, se jo õli litši poolt päivää jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on; mida vähem jalalabasid (oli) varjus, see oli juba keskpäeva paiku. – Vt. ka vähepe, vähäp.

vähepää K vähem меньше, менее; iivaa pantii pool naglaa, dai vähepää pantii pärmi pandi pool naela, ja (ka) vähem pandi.

vähezee vt. vähäizee.

vähettemi/n J-Tsv., g. -zee J vähendamine уменьшение, убавление; koorõmaa vähettemin võtti õikõ paĺĺo aikaa koorma vähendamine võttis väga palju aega.

vähettää vt. vähättää.

vähet/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü J väheneda уменьшаться. – Vt. ka vähätä.

vähetä vt. vähätä.

vähhii vt. vähii.

väh̆hiizii vt. vähüzii.

vähhäizee vt. vähäizee.

väh̆hüizii vt. vähüzii.

vähii: väh/hii Lu Li I -i Lu J väχ́ χ́ ii Li vähe-

haaval, natuke(haaval) понемногу, мало-пома-

лу; Lu miε vähi tulin sõkkaassi ma jäin vähe-haaval pimedaks; J vähi kõrrõz jagõskõõt kõig rahaᴅ vähehaaval jagad kogu raha (laiali); Lu vähhii sahazimma alkoi natukehaaval saagisime halupuid; Li muragõssa vähhii on murakat natuke on. – Vt. ka vähikõrrõᴢ, vähittää, vähüzii.

vähikkõizõ vt. vähäkkõizõõ.

vähikõrrõᴢ Lu = vähii; pahmaassa võtõttii kobriikaa vähikõrrõz i vizgottii vassaa tuulta pekstud vilja võeti vähehaaval tuulilabidaga ja visati vastu tuult.

vähizii vt. vähüzii.

vähittää Lu Li I = vähii; I ep kõrraza, a vähittää mitte korraga, aga vähehaaval; Lu müüjä müüb vähittää kõikill müüja müüb vähehaaval kõigile.

wähä vt. vähä.

väh/ä K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku -e L vähhä M Po -ää P M Lu Li J I -εä L P wähä Kr Ве́хэ Pal.2 vähe, natuke, veidi мало, немного; Li õpõziit meilä on vähä hobuseid on meil vähe; P minua aikutaʙ, vähää makazin mind ajab haigutama, vähe magasin; P uhs on vähää ragollaa uks on veidi praokil; M vähä näet tal̆loo peremeessä vähe (= harva) näed talu peremeest; M issugaa vähää istuge natuke!; Lu vähä maata mentii mindi natuke maad; K tämä õli vähä laizgap ta oli vähe(ke) laisem; Lu leppäsiini, se oŋ ku vähä harmaa lepaseen, see on nagu vähe(ke) hall (hallikas); J vähä meelekaa vähese aruga; J vähä vana vanavõitu, vanaldane; Lu sinne on vähä vajjaa tšümmee kilometraa sinna on peaaegu kümme kilomeetrit (vähe puudu kümnest kilomeetrist); L voimad väheᴅ jõudu on vähe. – Vt. ka vähäizee, vähäkkõinõ, vähäkkõizõõ, vähän, vähäpaĺĺo.

vähäine K Li I vähäin Lu J-Tsv. väh̆häine I vähe, natuke, pisut немного, малость, чуточку; Li miä vähäine sinnua veekaa siiütän ma värskendan sind pisut veega; J ann vähäim maamõllõstši toomuzia anna emalegi pisut külakosti; I lüümmäk kahsi mun̆naa, soolaa vähäin paammaɢ lööme kaks muna (katki), paneme natuke soola.

vähäiz/ee K Kõ Lu Li J I väh̆häizee Kett. vähhäizee Po -ie P -iä P -e Lu J -ii Li vähez/ee K Lu Ra -ie P vähäzee Li Ra J vähe(ke), natuke, pisut, veidi немного, маловато, слегка, чуть-чуть, чуточку; Kõ juttõõn teilee vähäi-zee mitäleʙ räägin teile natuke millestki; K umaloita vähezee õli pantu humalaid oli väheke pandud; Po vähhäize sǜötii söödi väheke; Lu isä on vähäizee napsua laaja isa on veidi napsutaja; Lu poika õli vähäizee vohma poiss oli natuke loll; Li täll vähäizee ep tappaa ta on natuke napakas (~ tal on natuke puudu); P vähäiziä viel on eloᴢ, tänän-uomõn kuolõʙ veidi on veel elus, täna-homme sureb; Li vesi vähäizee johzõʙ, vähäizee nirizeʙ vesi pisut jookseb, väheke niriseb; Lu kõvassi on tšiintiä, piäb vähäizee höblittää on väga pingul, peab natuke lõdvendama; J issahtaamm vähäizee, elä ruta nii kõvassi istume veidi, ära rutta nii väga. – Vt. ka vähä, vähäkkõizõõ, vähüzii.

vähä-juttunnu Lu = vähäjuttunõ; vähä-juttunnu nainõ vähese jutuga naine.

vähäjuttunõ Lu sõnaaher, vähese jutuga молчаливый, неразговорчивый, несловоохотливый; vähäjuttunõ inemin sõnaaher inimene.

vähäkkõi/nõ M -nee K-Ahl. -n J = vähäkkõizõõ; M suur varvaz õli vähäkkõinõ pittšä suurvarvas oli väheke pikk; J suurimoi om vähäkkõim va jäänü perälee tangu on ainult natuke järele jäänud. – Vt. ka vähä.

vähäkkõiz/õõ K L P M Kõ J -õ J-Tsv. vähikkõizõ J -ii Kõ väk̆keizii [?] Kõ väheke, natuke, veidi немного, чуть-чуть; M vähäkkõizõõ paa soolaa pane natuke soola; M nüt sain vähäkkõizõõ mautšii õttsaa nüüd sain natuke (süüa) kõhusoppi (sooleotsa); Kõ vähäkkõizõõ et̆teeᴢ johzin jooksin natuke edasi; M kep̆pii õtsad õltii teräsättü vähäkkõizõõ kepi otsad olid väheke teritatud; L pestii vähäkkõizyõ silmäd i tšäeᴅ pesti veidi silmi ja käsi. – Vt. ka vähä, vähäizee, vähükkõizii, vähüzee.

vähäkoo M kas vähe мало ли, разве мало; vot suvõl tšäüd niittüjä möö. vähäkoo on kõikõl-

laajuzia ilozia svetkoi, a siä et paa i tähelee vaat suvel käid mööda heinamaad. Kas on vähe igasuguseid lilli, aga sina ei pane tähelegi.

vähäkõõzi M pikkamisi, vähehaaval мало-

помалу; apaja on mokoma voᴅ märtšä paikka, etti täm vähäkõõzi kuivõõʙ abajas on vaat niisugune koht (~ paik), et see pikkamisi kuivab.

vähä-ladvan Kett. vähäladvane J-Must. = vähämeelellin.

wähäma vt. vihma.

vähämeelel/lin ~ -in M nõdrameelne, vähese aruga, rumal полоумный, придурковатый; kummad ovad vähäkkõizõ vähämeelellizõd lahzõᴅ, näillä valup kohlo suussa kes on natuke puuduliku mõistusega lapsed, neil valgub ila (sülg) suust; täm on kõikkinaa vähämeelelin, ühskõik täm ep saa mit̆täit tolkkua ta on päris rumal, niikuinii ei saa ta midagi aru. – Vt. ka vohma.

vähämeelikko M Lu subst. vähese e. poole aruga inimene, tohman, kohtlane придурковатый, полоумный человек; M tämä on nii mokoma vähämeelikko ta on niisugune poole aruga (inimene); Lu vähämeelikko, sel kõig ep tappaa vähese aruga inimene, sel kõike ei jätku (pole kõik korras).

vähä/meelin Lu -mieline L = vähämeelellin; Lu siä õõᴅ vähämeelin, siä et tää mittää sa oled rumal, sa ei tea midagi.

vähän K P M Kõ Lu I Ku vähe, natuke, veidi мало, немного; M miä vähän aikaa nukastan, siiz millõ leeb järkeä kerkeäp ma tukastan veidi aega, siis mul on (pärast) kohe kergem; I müü vähän aigassiɢ lähsimmäk kujalõõ me läksime natukeseks ajaks välja; I vähän aigaa perässä tämä i kooli natukese aja pärast ta surigi; Ku siä oottee vähän aikaa (sa) oota veidi aega. – Vt. ka vähä.

vähänaigaa K L P -naigaa I natuke, vähe aega немного, недолго; K vähänaigaa perässä i tulõvaᴅ (Al. 18) natukese aja pärast (nad) tule-vadki.

vähänaig/assi L Li -õssi J-Tsv. väheks ajaks, natukeseks (ajaks) не надолго; J antõga meile vähänaigõssi pittä ted́d́e ovõiss andke meile väheks ajaks oma (teie) hobust kasutada; Li meemmä vähänaigassi siitümää läh(e)me natukeseks ajaks hinge tõmbama (= teeme töös väikese vahe); L miε jεän vähänaigassi teiss mahaa ma jään teist natukeseks maha.

vähänaik/aa K L P M Kõ Lu J -a J natuke, vähe aega немного, недолго; L vähänaikaa viel meill vyõrassõlõgaa natuke aega olge meil veel külas; Kõ miε vähänaikaa isun da paja-tan ma istun natuke aega ja räägin; J kannõt vähänaikaa, saat süüvve kannata vähe aega, (varsti) saad süüa; J vähänaikaa tantsittii siεll natuke (aega) tantsiti seal.

vähäp M Lu vähäpi I = vähepi; M vähäp poolta poolest vähem.

vähäpaĺĺo Li vähe, natuke мало, немного; miä vähäpaĺĺo väsüzin ja nüt hookaan ma väsisin natuke ja puhkan nüüd. – Vt. ka vähä.

vähäpäss P vähepässi Lu J vähepessi J-Tsv. vähemaks поменьше; P võta päält õltši vähäpäss (õlgkatuse tegemisest:) võta pealt õlgi vähemaks; Lu seiliä võtõtaa vähepässi purje võetakse vähemaks; J tormi jäi vähepässi torm jäi vähemaks.

vähäzee vt. vähäizee.

vähät/tää K M vähettää L P M Kõ Lu Li vähettä J-Tsv. vähettääɢ I, pr. -än K vähet/än M Kõ Lu -en J, imperf. -in Lu J vähendada, kahandada уменьшать, убавлять; Lu piäp palkkaa vähettää poiᴢ peab palka vähendama; Lu panin õpõzõl suurõõ koormaa, piäb vähettää panin hobusele suure koorma (peale), peab vähendama; Kõ sukkaa teen, ühelt puikolt vähetän i tõizõlt puikolt vähetän teen (= koon) sukka, ühelt vardalt vähendan ja teiselt vardalt vähendan; M vähetän sõp̆põi võtan seljast riideid vähemaks; Lu piεp vähettää ahteriseiliä ahtripurje peab vähendama. – Vt. ka vähenettää.

vähä/tä P M vähetä M Kõ, pr. -neʙ P M väheneʙ M Kõ, imperf. -ni P väheneda, kahaneda; langeda (meeleolu kohta) уменьшаться, убавляться, умаляться, сбавляться; M nellätšümmettä süntiä vähäneʙ, ku tapad maoo nelikümmend pattu väheneb, kui tapad mao; M lehmää piimä väheneʙ lehma piim väheneb; M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal meeleolu langeb; P vad́d́aa tšieli on jo vähännüᴅ vadja keele rääkimine (vadja keel) on juba vähenenud; M vad́d́alaizõd nõisaz vätšizii vähenemää vadjalased hakkavad (= vadjalaste arv hakkab) vägisi vähenema. – Vt. ka pere-. – Vt. ka vähenessä, vähettüssä.

vähä/uskoin (J-Must.) kõhklev, kõhkleja (inimene) маловерный.

vähävoimanõ L jõuetu бессильный, слабый; vähävoimanõ vätši jõuetu rahvas.

vähüizii: väh̆hüizii M = vähüzii; paa väh̆hüizii soola pane vähehaaval soola.

vähükkõizii Kõ = vähäkkõizõõ; eitän vähükkõizii, palat panõn räätua heidan vähekeseks pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta).

vähüzee M Po = vähäizee; vähüzee rah̆haa vai leipä natuke raha või leiba.

vähüzii Kett. K-Al. väh̆h/üizii ~ -iizii M vähizii I vähehaaval понемногу; K vähüzii tilkutaʙ vähehaaval tilgutab (vihma); M valalõ väh̆hüi-zii vala vähehaaval; M tätä ain väh̆hiizii tõmpaad i tõmpaat kok̆koopäi, sööpäütütäᴅ, etti tul̆lõis terävä pää seda (= heinakuhja) vähehaaval aina tõmbad ja tõmbad kokku, kahandad, et tuleks terav pea. – Vt. ka vähii, vähikõrrõᴢ, vähittää, vähäizee.

väit/ellä Kett. K P (M Lu) -elläɢ I, pr. -telen P -teen M, imperf. -telin Lu frekv. 1. (ühest kohast teise) vedada v. viia (пере)носить, -нести, (пере)возить, -везти; Kett. tšen pallo tääp, sitä pulmia möö väitellässä kes palju oskab, seda ühest pulmast teise veetakse; P ain sitä vad́d́alaiss da virolaiss väitelläss aina seda vadjalast ja eestlast viiakse ühe juurest teise juurde; 2. (sepalõõtsa) tõmmata, (kedagi v. midagi) vedada тянуть; M väitteeʙ lõõtsul, annaʙ tuulta, sis tšiireepäss raud leep kauniissi tõmbab lõõtsa, annab tuult, siis läheb raud kiiremini punaseks; Lu väittelin tätä kujja müütä, kuzõtin vedasin teda (= koera) mööda külatänavat, kusetasin; I lemmüs sen̆nee starikaa väitteli akkunassa kujalõõ kratt vedas selle taadi aknast õue. ■ M tämä tätä nenässä väitteeʙ ta veab teda ninapidi (= tüssab teda). – Vt. ka veitellä, veittää.

väit/šiä K P (J-Must.) -tšiä Lu Li I, pr. väd́jin K J väd́d́in P väjjin Lu väd́d́ii I, imperf. -tšizin Lu -šizin (K P) kutsuda звать, приглашать; K väd́jib dovarišša tätä riigaa makaama (muinasjutust:) kaaslane kutsub teda rehte magama; P vyõraa tšülεä pojo eb väitšinnü tüttärikkua katuššii makaamaa võõra küla poiss ei kutsunud tüdrukut küüni magama; Lu tätä väjjittii kottoo teda kutsuti koju.

väitšü/ä J väittšüä Ra J, pr. väd́d́ün J, imperf. -zin J = väitšiä; J väd́d́ü tüttöi besedaa kutsub tüdrukuid simmanile; J ku tuõd väitšümä ni meeŋ guĺaittõma kui tuled kutsuma, siis tulen jalutama.

väit/tää Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li -tääɢ I Вэ́йтте Ii-reg.1, pr. -än K Lu, imperf. -in M Lu -ii I 1. vedada (heina, palke jm.) возить (сено, брёвна, товар и пр.); M väitämmä einät kot̆too veame heinad koju; P vihkoi väitettii veeti (vilja)vihke; M kui meheᴅ väittääz metsässä irsiä, siis piäb õlla kelkka kui mehed veavad metsast palke, siis peab olema (taga) palgikelk; I alkoja väitii soikkolaasõõ vedasin puid Soikkolasse; M väitin kattilalõõ piimää vedasin Kattilale piima; Lu venneekaa väitimmä narvass laafkaa tavaraa paadiga vedasime Narvast kauplusse kaupa; M väitäb ühtee-kok̆koo veab ühtekokku; 2. vedada, viia водить, вести; K P kui noorikkõa kaivolõõ väittääss (Kett. 778) (pulmakomme:) kui mõrsjat kaevule viiakse; K P tšülä väitäp tšüüneliisee, valta vettä valkamaa (Kett. 777) küla veab pisaraisse, vald (silma)-vett valama; ■ Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= ta pettis mind); Lu täll väitti sõrmõt kokkaa tal vedas sõrmed konksu; P väitäp suonii (jalg) veab krampi. – Vt. ka veittää, veitellä, vetää, väitellä, väittiä.

väi/ve J-Must., g. -pee väiv, karvatäi власоед.

väkevä vt. vätševä.

väki vt. vätši.

väkizee vt. vätšizee.

väkk/ärä¹ M -erä Lu, g. -ärää käristi трещотка, погремушка; M patru·ĺnyll õli väkkärä öövalvuril oli käristi; Lu väkkeräl ajõtaa maassa krottia poiᴢ käristiga aetakse maa seest mutte minema.

väkk/ärä² Lu J -er Ra, g. -ärää Lu köiepöör (köie keerutamise riist) ворот (приспособление для изготовления каната); Ra äijäl oli mokom väkker seinäᴢ, senekaa väänti ümprikkoa vanaisal oli niisugune pöör seinas, sellega keerutas (köit); Ra väkkerekaa väänti da tetši sõrmõõ paksukkõizõõ rihmaa pööraga keerutas ja tegi sõrmepaksuse köie.

väkä J-Tsv. väga очень, весьма; väkä süämikko väga tige.

väl/i K-Ahl. K-Al. L M Lu Li Ra J I (P), g. -ii Lu Ra J -i J-Tsv. 1. vahe, vahemaa, vahekaugus расстояние, промежуток; J jõgõperäll talojõ väli on tšümme sült Jõgõperäl on talude vahemaa kümme sülda; J stantsa väli jaamavahe; Li keppi kepiissaa on turpaa väli (redeli) pulgast pulgani on redeli (pulkade) vahe; Lu väli topseli vahetopsel; Lu väli joomaᴅ joomed, (süvendatud) laevateed leetseljakute vahel; Ra kuivata vaarnikaakaa üvii sõrmõõ välid i varpaa väliᴅ kuivata käterätiga hästi sõrmevahed ja varbavahed; J väliä jättemä vahet jätma; 2. vahe, vaheaeg промежуток, перерыв; Lu kukko oomnikossa nõizõb ühell aikaa laulamaa, siiz on väli, sis taaz laulaʙ kukk hakkab hommikul ühel ajal laulma, siis on vahe, siis jälle laulab; Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet; I näteliä kahsi meni väl̆liä nädalat kaks oli vahet; Lu teemmä välii teeme vahe(aja); 3. vahe, erinevus различие, разница; Lu kanijee mehijee väli on suur, ühs on üvä, tõin on kehno nende meeste vahe on suur, üks on hea, teine on paha; Lu tuska tuzgill on väli, tšell on suurõpi, tšell on peenepi mure ja mure(de) vahel on vahe, kellel on suurem, kellel on väiksem; Lu jõgõperää ja luuditsaa tšeelez bõõ vällii Jõgõperä ja Luuditsa keeles pole vahet; Lu siin õli väli veel: kotokaŋkaassa tehtü õltii kaatsõᴅ siin oli veel erinevus: kodukootud (linasest) kangast tehtud (meestepüksid) olid kaltsad; ■ M täll on ain silmää välid lad́d́aᴅ, tälle ain paĺĺo piäʙ tal on aina silmad harali, talle on aina palju vaja (= ta on ahne inimene). – Vt. ka lainõõ-, luu-, pühä-. – Vt. ka väliᴢ, välitüᴢ, väliüᴢ.

väliaigõlla Li vahetevahel иногда, временами; tämä meil eb õõ koko aika, a tšäüʙ väliaigõlla tema ei ole meil kogu aeg, aga käib vahete-

vahel.

väliaika Lu vaheaeg, vahe промежуток, перерыв. – Vt. ka väli.

väl/ii K L P M Kõ J -lii Lu Li Ku väĺĺii Lu-Must. väl̆lii M I vahele между, промеж; Lu leikotaa maa-munaᴅ, pannaa pekkiä vällii lõigutakse kartulid (katki), pannakse pekki vahele; Lu miä loukkõzin jalgaa kahõõ irree vällii mul jäi jalg (ma jätsin jala) kahe palgi vahele; Lu panõ algod ahjoo ja seinää vällii pane halud ahju ja seina vahele; Ku hampai vällii hammaste vahele; M täm ahissi sõrmõõ uhzõõ väl̆lii ta jättis sõrme ukse vahele; J petosõll ahissi tõizõõ uhzõõ väli kogemata pigistas teise (inimese) ukse vahele; I näissä veŋkkoja tehäss i akkunaa väl̆lii pannass neist (karukoldadest) tehakse vanikuid ja pannakse akna vahele; Lu sinuu pitii pissää pää vällii ja kuunõlla, mitä näväd lukõvaᴅ sa oleksid pidanud pea (nende) vahele pistma ja kuulama, mida nad loevad; Lu õltii üvät tuttõvõᴅ, a siis tuli riito vällii ja erraustii olid head tuttavad, aga siis tuli riid vahele ja läksid lahku. – Vt. ka väliisee.

välii/n J-Tsv., g. -zee vaheline находящийся между чем-либо.

väliis/ee P J -ie L P väl̆liisee M = välii; P jalka jäi õhsii väliisie jalg jäi okste vahele; P tämä võtti rüissä sõrmii väliisie ta võttis rukist sõrmede vahele; J paglad jätti uhzõõ väliisee (ta) jättis paelad ukse vahele; J vezikkaa vagoo väliisee rl. vesise vao vahele; J vagoo väliisee vääntüügoo rl. vao vahele väändugu (jäägu pikali).

välijooma ~ väli-jooma Lu joom, faarvaater (leetseljakute või ranna ja leetseljaku vaheline süvendatud laevatee) фарватер (между мелями или же между мелью и берегом); Lu väli-leetteed i väli-joomaᴅ leetseljakud ja joomed.

välijoomi Lu = välijooma.

välikehveli Lu = välileete.

välikliiveri Lu vahekliiver средний кливер.

välikuuro (M) vaheaeg перерыв; väli kuurolla vaheajal.

väli-leete Lu leetseljak, kehvel мель, банка; väli-leetteed i välijoomaᴅ leetseljakud ja joomed (veeribad nende vahel). – Vt. ka välikehveli.

välilliin vt. tšehsi-.

väli/llä L M Lu Li -l Kõ Lu Ra -ll Lu J -lle J 1. postp. (kellegi v. millegi) vahel между (кем, чем), в промежутке между; Lu kahõõ välil tootii veekaa ušatti kottoo kahe vahel toodi toober veega koju; M tšäs̆sii välillä käte vahel; Lu lutoo ranta onõ vibijaa ja pärspää rannaa välill kariderohke rand on Viibiä ja Pärspää ranna vahel; Kõ a erne se tšülvääs kagraa i õzraa välil aga hernes, seda külvatakse kaera- ja odra(külvi) vahepeal; J võta vähäize hookaa tüü välill võta puhka veidi töö vaheajal; 2. adv. vahel, mõnikord иногда; между, в промежутке; L nämäd õlivad issunnuud lautaa, välillä tširja lavvalla nad olid istunud lauda, raamat (nende) vahel laual; Lu a välil õli kanava, sõssõr-õja kutsutaa aga vahel oli kraav, Sõssõrõja(ks) kutsutakse; Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl. ema jootis mind piimaga, vahel andis vett; J jõki jordana välille rl. Jordani jõgi on vahel. – Vt. ka kahõõ-välillä, väliltä, välimittee, välissä.

välil/lää Lu J-Tsv. -ää Ra adv. lahti, valla на волю (попадать, отпускать); Lu ep koiraa saa lassa välillää, se on pagana koira ei koera saa lahti lasta, see on kuri koer; Lu lehmä onõ pääznü välillää lehm on lahti pääsenud; Ra kittsi pääsi välillää kits pääses valla; J opõin om pääznü lõõgõss väĺĺä, häülüb välillää hobune on pääsenud köiest lahti, käib lahtiselt (vabalt) ringi; J uhs on jätettü välillää uks on jäetud lahti.

välil/tä ~ -t Lu adv. vahel, vahetevahel, mõnikord иногда, порой, время от времени; kana tahob automaa, ni sis pannaa, munat pannaa allõ i kana pääll isub i väliltä tšäüp süümäᴢ kana tahab hauduma (minna), niisiis pannakse, munad pannakse alla ja kana istub peal ja vahel käib söömas; Lu tšen lämmitti riigaa, välilt tuli kottoo kes küttis rehte, tuli vahel koju. – Vt. ka välillä, välissä.

välimaa Ja väli-maa J vahemaa, vaheala промежуток, расстояние; Ja välimaa meri Vahemeri.

väli-matala Lu vahemadalik промежуточная низина, мель; tšävvää väli-mataloill sinne poolõõ soikkolaa käiakse vahemadalikel sinnapoole Soikkolat.

välimittaa Li Ra adv. vahetevahel иногда, время от времени; Li raadioz luvatti välimittaa niku sattaa vihma raadios lubati nagu vahetevahel vihma (sadada).

välimittee Lu vaheldumisi попеременно, по-сменно, вперемежку. – Vt. ka välillää.

välimittää Lu adv. vahel, vahele промеж, в середине; välimittää õli pantu tšiviä vahele oli pandud kive.

välimäi/ne: -nee K-Ahl., g. -zee vahepealne промежуточный, средний; võta tšellä tšeh-tšimäinee, väännä varpa välimäinee (Ahl. 725) rl. võta (naiseks) keskmine kell(uke) (= neiu), murra vahepealne varb (= neiu).

välipala vahepala закуска; M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (söögiaegade vahel).

välipuu Ränk M Kõ vahepuu (harkadral, kangaspuudel) поперечина, перекладина (сохи, ткацкого станка); Kõ pannaz välipuu pelssemiisee pannakse kangaspuudele vahepuu.

välipühä M J (argipäevale langev püha праздник, попадающий на будний день); M kane on välipühäᴅ. kane eväd õõ nätilpäänn a ovad ärtšipäännä need on v-d. Need ei ole pühapäeval, aga on argipäeval.

välipühäpäivä M = välipühä; välipühäpäiväd on maarjapäivä, kupoĺopäivä, pädräpäivä, iiĺapäivä, hlaaripäivä argipäevadele langevad pühad on maarjapäev, jaanipäev, peetripäev, eliapäev, floorusepäev.

väliraha Lu vaheltkasu барыш; torgofttsa õsab i müüʙ, tämä saab barišaᴅ, välirahaa kaupmees ostab ja müüb, ta saab vaheltkasu.

väliroomi Lu vahetrümm, lastitrümm грузовой трюм; suuris parahodiᴢ on välitäkiᴅ i väliroomiᴅ suurtel aurikutel on vahetekid ja vahetrümmid.

väliseinä Lu Li vahesein (ka laevas) перегородка, переборка.

välissi Lu adv. vahel, mõnikord иногда, порой; lehmä … välissi joob(a) pangi vett, välissi joob kahzi (Must. 159) lehm … joob mõnikord pange(täie) vett, vahel joob kaks.

väli/ssä Kett. K L M Po Lu Ra I -ssᴀ̈ Ku -sse J -ss K P M Kõ Lu Li J 1. adv. vahel, mõnikord, vahetevahel, aeg-ajalt иногда, порой, подчас; K väliss võita i kanaa munõi õli vahel oli võid ja kanamune; I välissä piettii praaznikkaa viis kuus päivää vahel peeti pidu viis-kuus päeva; P saab väliss õssaa viinaatši saab vahel osta viinagi; Lu kaŋgaᴢ väliss on pitšep, väliss on lüh́h́epi kangas on vahel pikem, vahel lühem; Po laŋgod välissä issuas kaugaa langud istuvad vahel kaua (koos); J väliss johub meele, kui noorõnnõ elimme (Tsv.) vahel tuleb meelde, kuidas (me) noorena elasime; J kõig uinooᴢ, väliss va kuulub metts-haltia ääni kõik uinus, aeg-ajalt kuuldub vaid metshaldja häält; 2. postp. vahelt между, из; Kõ kahõõ tšiv̆vii välissä tulõvaᴅ javoᴅ kahe kivi vahelt tuleb jahu; Lu tämä tuli, silmiijee väliss võtti poiᴢ tema tuli, nina eest (silmade vahelt) võttis ära. – Vt. ka välillä, väliltä, välizä¹.

välissää J-Tsv. adv. = välizä¹; välissää saab nii kõvassi vihma, jot et tarpõ kujalõ menne mõni-kord sajab nii kõvasti vihma, et ei taha välja minna.

välištaakki Lu vahetaak, -staak (üks taakidest purjelaeval) промежуточный штаг (один из видов штагов на паруснике).

väli/ᴢ M, g. -see (sõra)vahe щель (раздвоенного копыта); meill ärtšä õli lõhgõnnu kabjaa välisee meil oli härg sõravahe ära lõhkunud.

väli/zä¹ K M Lu -ᴢ Li adv. vahel, mõnikord, vahetevahel иногда, порой, подчас; Li välis kohotab ampaa, vaivattaaʙ vahel paistetab hamba (= igeme) üles, valutab. – Vt. ka välillä, väliltä, välissi, välissä.

väli/zä² P M Kõ I -iᴢ Lu J -ᴢ P M Po Lu J-Tsv. Ku 1. adv. vahel, seas, hulgas между, среди; Lu nurmi õli jagõttu sarkoissi, väliz õltii rajaᴅ nurm oli jagatud sargadeks, piirid olid vahel; P kahs mätšiε i välizä on orko mõist. kaks mäge ja vahel on org? – (Perse); Kõ susi sutta ep söö, a lammaz väliz on vääri hunt hunti ei söö, aga lammas (nende) vahel on süüdi; 2. postp. vahel; Lu javomizõõ aikana onõ viĺjä kahõõ tšivee väliiᴢ jahvatamise ajal on vili kahe kivi vahel; Lu luijjee väliz on krupsu luude vahel on krõmpsluu; Lu mill on kahõõ varpaa välis kuiva villi mul on kahe varba vahel konnasilm; Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ teil on kõigil nina kahe silma vahel; M kah̆hõõ sõa välizä õli oli kahe sõja vahel; ■ M miε tätä silmii väliz näin, a enäp en nähnü ma nägin teda vilksamisi, aga rohkem ei näinud. – Vt. ka välillä.

väli-topseli Lu vahetopsel, suurpuri, groot-(puri) грот.

välitšäüttäjä Lu vahendaja посредник; mill on palkattu välitšäüttäjä õssaa taloa mul on palgatud vahendaja talu ostma.

välituul/i (Lu), hrl. pl. -õᴅ Lu vaheilmakaar (kirre, kagu, edel, loe) страна света (юго-восток, северо-восток, юго-запад и северо-запад).

välitäkki Lu vahetekk (laeval) промежуточная палуба; suuris parahodiᴢ on välitäkiᴅ suurtel aurikutel on vahetekid.

välitü/ᴢ Lu J, g. -see Lu vahe, erinevus разница, отличие. – Vt. ka väli.

välivoosi (Li) vahepealne aasta промежуточный год; välivoosilla õli sitäviittä vahepealsetel aastatel oli sedaviisi.

väliä K L J vahepeal, vahepealsel ajal в промежутке, тем временем, между тем; K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa (Al. 28) (pulmakomme:) vahepeal (selle aja sees) viiakse mõrsja taas laua taha; L kõm vuotta meni väliε kolm aastat kulus vahepeal; J tämä sell väliä võtti lahtši ärjää i vei sel ajal ta võttis laskis härja lahti ja viis (ära); J välii aigõll vahepeal (vahepealsel ajal). – Vt. ka pool-.

väliü/ᴢ Ra g. -see Ra vahe расстояние; kahõõ pihaa väliüᴢ õlgade (pihtade) vahe. – Vt. ka väli.

vällii vt. välii.

välĺ/ä (K-Ahl.) väljä (Ku), g. -ää väli, põld поле; Ku teemmä tüütä väljällä – heinää lüümmä, niitämmä, künnämmä põllolla (Len. 295) töötame väljal, niidame heina, lõikame vilja, künname põllul; K peree-mees, peree-isäntä, peree-nainee, naisueni, võta välĺältä vätšeni, upa-mailta ulkkumassa, tara-maita tallomassa (Ahl. 104) rl. peremees, pereisand, perenaine, mu naisuke, võta (= kutsu ära) väljalt mu rahvas, oamaadelt hulkumast, aiamaid tallamast.

välläht/üä M vdjL, pr. -üün (vdjL), imperf. -üzin (korraks) väljuda, välja minna выйти (вон); M miε tahon vällähtüä, miε menen vähäkkõizõõ tuulun, piäb mennä tuultua (ma) tahan korraks välja minna, (ma) lähen tuulutan end veidi, peab minema end tuulutama.

vällält (M) adv. väljast снаружи; peze lännikko üv̆vii vällält poolõlta pese lännik hästi (puhtaks ka) väljastpoolt.

väll/äᴢ J Ku -eᴢ ~ väĺĺeᴢ J-Tsv. 1. väljas вне, на дворе; J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist. lehm laudas, keel väljas?; 2. ära снят, отнят; Ku nahk oŋ külessᴀ̈ välläᴢ nahk on küljest ära (võetud).

väll/ää Len. vdjL Kett. K R U L P Ke M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ku väĺĺää K Lu J -εä L P väĺĺää J-Tsv. -ä P Lu Ra J väĺĺä S Lu J-Tsv. Велле Pal.2 välja, ära вон, наружу; S kõikk laikka tulõʙ vällää ahjossa lausa leek tuleb ahjust välja; P en peäze vällεä metsässä (ma) ei pääse metsast välja; S karja õli jo vällää mennü kari oli juba välja läinud; J väĺĺää veto väljavedu; J väĺĺää antõmin väljaandmine; P mahzan miä sillõ võlgaa vällä ma maksan sulle võla ära; J bašmukad jo nütt menti moodõss väĺĺä (need) kingad on nüüd juba moest (ära) läinud; L jumala võtti kõik õunappuuᴅ vällää jumal võttis (külmetas) kõik õunapuud ära; P med́d́e talo põlõb vällää meie talu põleb ära (maha); S kõikii lähetettii tšüläss vällää kõik saadeti külast välja; P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu põllu (äestamise) ära; J piäp sõvad väĺĺää pess tuleb riided ära pesta; L kozittii vällεä nuorikkõata kositi pruuti; I vällää tultii viis tuntia oommiiᴢ välja tuldi kell viis hommikul; J kase opõim piäb väĺĺää vajõlta see hobune tuleb välja vahetada; Lu ajõtaa tüüss vällää aetakse töölt ära; M ajap partaa vällää ajab habeme ära; J kattil tokku vällää katel kukkus maha; K karu nõis vällää karu läks minema; Ra jo on ohtogo, piäʙ riisuss vällä on juba õhtu, peab jalad lahti võtma (= jalatsid jalast ära võtma).

vällää/see K -se K L -ᴢ K -sie ~ väĺĺüüsie P vällεäsie L = vällää; P tulõ, miε võtan vällääsie tule, ma võtan välja (ära); L spirka tšεänäp tuizgud i tšülmäᴅ vällεäsie spiridonipäev pöörab tuisud ja külmad ära.

vältšäht/üüssä: -üss J-Tsv., pr. -üʙ ~ -üüʙ J, imperf. -üüzi: -ü J lahtuda, liisuda вы/ды-

хаться, -дохнуться, портиться; J probgõtka putelit tšiin, a too viin vältšähtüüʙ korkige pudelid kinni, muidu viin lahtub; turvottõga olut poolikko siiz olud eb vältšähtü turrutage õlleankur, siis õlu ei lahtu; vältšähtünnü oluᴅ lahtunud õlu.

välttiä Li: ühtä välttiä pajataʙ räägib vahet- pidamata.

vält/tää¹ (M Li), pr. -än M, imperf. -in M vältida избе/гать, -жить, -гнуть; M vältä kase tee väldi seda teekonda (= ära mine sellele teekonnale); Li kahta surmaa eb õlõ, a ühtä ed vältä vs. kahte surma ei ole, aga ühte ei väldi.

vält/tää²: -tä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in kärsida, kannatada, läbeda терпеть, иметь терпение; eb vält ootõll ei läbe oodata.

välü/ᴢ Lu, g. -hsee vahe, vaheala промежуток, промежуточный участок; kahõõ mäee välüᴢ org (kahe mäe vahe). – Vt. ka väli, väliüᴢ.

väŋki/lä: -l Lu, g. -lää Lu vastik, vänge, jälk противный, отвратительный, приторный; miε innon kitsii võita, väŋkil on ma jälestan kitsevõid, vastik on; ko eb näüttii, siiz on väŋkil kui (mingi toit) ei meeldi, siis on vastik. – Vt. ka väntšelä.

väŋkkel vt. väntšelä.

väŋkäv/ä Lu, g. -ää vänge приторный; sigaa liha on väŋkävä sealiha on vänge. – Vt. ka väntšelä.

vänter/i Lu, g. -ii vender (ümmargune puu, punutis v. korgiga täidetud kott kai ääres seisva laeva väliskülje hõõrdumise vastu) кранец; puu vänteri puuvender; propka vänteri korkvender. – Vt. ka propka-, puu-.

väntš/elä P M -älä M väŋk/elᴀ̈ Ku -kel Lu, g. -elää 1. vastik, vänge противный, отвратительный, приторный; M ai ku väntšelä maku oi kui vastik maitse!; M ai ku on väntšelä aisu, kõig lööp päätä vaivattamaa oi kui vänge hais on, paneb lausa pea valutama!; 2. lääge, imal приторный; P taitšinamarjoi ko seiᴅ, sis tšielie pεälie jäi niku taitšina, õli väntšelä maku kui sõid magesõstraid, siis jäi keele peale nagu tainas, oli lääge maitse; 3. vänge приторный; Lu se on väŋkkel, kõvassi razvain, meep süämmel see (= sealiha) on vänge, kõvasti rasvane, hakkab südamele. – Vt. ka väŋkilä, väŋkävä.

väri M: pantii väri vätšizee mehelee pandi lausa vägisi mehele.

väri/nä: -n J-Tsv., g. -ää J värin дрожь, трепет. – Vt. ka värisüᴢ, värizemin.

väri/sä Kett. K L P Kõ (U Pi) -ssä J (Lu Li) -ssᴀ̈ Ku -ss J-Tsv. -ssää [sic!] J -ssäɢ vdjI, pr. -sen ~ -zen K P M J-Tsv. Ku -zeen (Kett. U Pi), impref. -zin J-Tsv. Ku -zin ~ ziin (Kett. U Pi) väriseda дрожать, трепетать; J tšem värizep tšülmess, a tšem pelgoss kes väriseb külmast, aga kes hirmust; Ku mill oli nii külmä, kai värizin mul oli nii külm, lausa värisesin; P jürizi nii kõvassi, etti uonyõd väriziväᴅ müristas nii kõvasti, et hooned värisesid; Lu aavaa lehto tuulõz värizeb i häülüʙ, läbläteʙ haavaleht väriseb ja kõigub tuules, liperdab; P ernied värizevät paaza (keetes) herned hüplevad (värisevad) potis; Kõ värizeʙ, jalgad evät piä (ta) väriseb (nii, et) jalad ei kanna (= ei püsi jalul); Kõ värizeb niku aavaalehto kk. väriseb nagu haavaleht; P värizeb niku χaŕokka kk. väriseb nagu tõhk; Kõ jalgad värizeväᴅ jalad värisevad; Li mill tšäsi värizeʙ mul käsi väriseb; J nii peltšään kaneit umalikkait jot kõik süä värizeʙ kardan nii neid joodikuid, et lausa süda väriseb; Lu õli nii tšülmä, što süä värizi oli nii külm, et süda värises; L nüd ved́ jumala jürizeʙ, i borana värizeʙ kk. nüüd ju pikne müristab ja oinas väriseb; L vätši värisep peltšεäʙ rahvas väriseb, kardab.

värisü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see ~ -zee J = värinä.

värizemi/n J, g. -zee värisemine, värin дрожание, трепетание, трясение; дрожь, трепет; maa värizemin maavärisemine. – Vt. ka värinä.

värizöit/tää: -tä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ J, imperf. -ti J 1. väristada, raputada тря/сти, -хнуть; 2. impers. värisema ajada, värisema panna при/-водить, -вести в дрожь.

värizüt/tää (J-Tsv.), pr. -äʙ J, imperf. -ti impers. palavikust värisema panna лихорадить; värizütäʙ (mul) käivad külmavärinad.

värj/ä K P Kõ (Lu), hrl. pl. -äᴅ K P = väräjä; P värjä õli tšiin värav oli kinni; P avaz värjää (ta) avas värava; K avõuzivad värjäᴅ värav(ad) avanes(id); Lu on i värjäll kliŋkki ka väraval on pöör; P kanalõikkaja ko saatii tšiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni; K tuli pappi värjää väliss neit vahtimaa tuli papp neid värava vahelt vahtima; P ajaass opõzõd värjää ettie aetakse hobused värava ette; Kõ värjää al̆laa pantii tširveᴢ, jürtšinn värava alla pandi jüripäeval kirves; K vassaa värjää vastu väravat; K kahõõ poolõõ värjää kahel(e) pool(e) väravat; P rautazõd värjäᴅ raudväravad; P tüttärikod meniväd niittämää, a pojot tõi mõizaasõ, mõizaa värjiile tüdrukud läksid vilja lõikama, aga poisid tõi (mõisnik) mõisa, mõisa väravate juurde; P jolttarii värjäᴅ altari-väravad; P teill on siel värjää sammaᴢ teil on seal väravapost.

värkki vt. sõta-.

vär/po K P Ke M Kõ Lu J-Tsv. I (Kett.) -pö K Kõ S Lu Li Ra J-Tsv., g. -vuo P -voo Lu -vöö Lu Li J -vö J varblane, värb воробей; J värpo johzõp hüppimizi varblane liigub (jookseb) hüpeldes; Lu taitaa leep säätä, ko värvod lennellää tuleb vist halba ilma, et varblased (värvud) lendlevad; K värpo on aivoo kavala lintu varblane on väga kaval lind; P värpo menep pεäzguo pesεäsie varblane läheb pääsukese pessa (pesitsema); J mee karkottõ värpöi(t) pihl puuss mine hirmuta varblasi pihlapuust; J värpo puuttu kĺetkaa varblane sattus puuri; Lu värpo tšikertäʙ varblane sirtsub; J värvö poik värvupoeg; J värvö muna värvumuna; J värvö pesa värvupesa; Lu värpo lintu varblane. – Vt. ka varpo¹, verppu, värpü.

värpolai/n Lu, g. -zõõ = värpo.

värpolintu M = värpo.

värpäht/äässä Li, pr. -ään, imperf. -ääzin: -in Li natukeseks sisse astuda, korraks sisse minna заходить, зайти; miä võin värpähtäässä ma võin natukeseks (teie juurde) sisse astuda.

vär/pü (Lu), pl. -vüᴅ Lu Вервутъ Tum. = värpo.

wärri vt. veri.

värsk/i Lu Li Ra J, g. -ii Lu värske свежий; Lu müütii värskiä kallaa müüdi värsket kala; Lu värski kapussa värske kapsas; Lu värski ugurittsa värske kurk; Lu värski vesi värske vesi.

värskiltää Li värskelt свежо.

värt/sikko K P I -šikko I, g. -sikuo P (väike) kott, kotike (маленький) мешок, мешочек; P värtsikod õlivat täünεä brännikkoi kotikesed olid präänikuid täis; I värtsikoᴅ õmmõltuud näilee väikesed kotid on neile õmmeldud; I mustalainõ tuõp tšül̆lää müü, laatka tšäezä, värtšikot sellää takana mustlane tuleb mööda küla, kauss käes, kotikesed selja taga. – Vt. ka värttsi.

värtt/inä M, g. -inää = värttänä; 1.; 2.

värt/tsi Kett. K L M S I (R U P Kõ) -tši Lu (Kett. Ja-Len.) värtsi J-Must., g. -sii K L S -šii Lu kott мешок, сума; K panõ leipä värttsiisee pane leib kotti; I rüis pantii värttsiiseeɢ rukis pandi kotti; I nellä tšetverikkaa meeʙ värttsii neli setverikku läheb kotti; S omenoo viis värtt-siä viis kotti kartuleid; Lu vanass värtšiss tein vassõzõõ tšiutoo vanast kotist tegin uue särgi; M nurkaa takant pöllüzell värtsill löötü kk. (teda on) nurga tagant tolmuse kotiga (pähe) löödud (= ta on peast segane); L antõ koko värtsii javoit andis terve kotitäie jahu. – Vt. ka javo-, tee-, õuna-. – Vt. ka värtsikko.

värttänmato M värttänämato Ra J-Must. värttenemato Lu solge (nugiuss) глист; Lu vattsõz on värttenemato, ümmõrkain, kahõõ pääkaa kõhus on solge, ümmargune (= ruljas), kahe peaga.

värtt/änä K-Ahl. M Ja Lu Li J I (U P) -enä Kõ S Lu J (M) -ene J -än Lu J -en Kõ Ra J-Tsv., g. -änää M Lu J -enää Lu J 1. värten веретено; Lu vokil on värttena, minee pääl tšedrätää lõŋkaa vai niittiä vokil on värten, mille peale kedratakse lõnga või niiti; S kuhõõ niitti johzõʙ, se on värttenä kuhu niit jookseb, see on värten; M tšiuzaa tõkutti värttänää kiuste pillas värtna maha; J ühs värttene õli tšedrättü üks värten (värtnatäis) oli kedratud; J vokii värttänä voki värten; 2. (ratta)kodar спица; I värttänäd on pööräzä, pöörää värttänäᴅ rattas on kodarad, rattakodarad; I pöörää rumbussa tuõvad värttäneᴅ ratta rummust tulevad kodarad; Lu veeroo värttenät teχ́ χ́ ää tammi puussa i koivu puussa ratta kodarad tehakse tammepuust ja kasepuust; Lu vokii veerol on värttenäᴅ voki rattal on kodarad; ■ Lu värttän maod on ümmärkaizeᴅ, õtsat teräväᴅ solkmed on ümmargused, otsad teravad. – Vt. ka ruĺa-, tšäsi-.

väräjä K L M Kõ Lu I vär̆rääjä I verä/jä Po J -i ~ -je J, hrl. pl. -jäᴅ Po -jeᴅ J värav ворота; Kõ õvvõõ mennäz väräjässä õue minnakse väravast; J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl. läksin kodunt kulgema (= minema), väravailt veerema; Lu kalitka on suurõõ väräjää rinnal jalgvärav on suure värava kõrval; J katsob niku boran uusiijõ veräijõ pääle kk. vaatab nagu oinas uusi väravaid; Lu suurõt haŋgõd õltii, piti kaivaa hodu, ku saad väräjää avõõ suured hanged olid, tuli kaevata käik, et saad värava lahti; Lu väräjää i suurõõ paat tšiin, a miiraa suut et paa tšiin vs. paned ka suure värava kinni, aga rahva suud (sa) kinni ei pane; Lu avvaa väräjä avõ tee värav lahti!; K väräjää piεb avõõ tehä peab värava lahti tegema; I avattuuᴅ vär̆rääjäᴅ avatud väravad; J nütt leeväd veräjää suullõ nüüd tulevad vära-va suhu; Lu väräjää sammõᴢ väravapost; Kõ õvvõõ väräjä õuevärav; M jumalaa väräjäᴅ altariväravad; M kupoĺoo ööll tehtii tõrvaakaa risid väräjää jaaniööl tehti väravale tõrvaga ristid (= ristimärgid). – Vt. ka koto-, lauta-, rauta-, taka-. – Vt. ka värjä.

väräjäna/laa: -l̆laa I värava alla под ворота; tširves pantii väräjänal̆laa kirves pandi värava alla.

väŕü vt. tšülmä-.

wässe, wässi vt. vesi.

vässe vt. lina-.

vässer vt. lina-.

väs/so J-Must. -sü I, g. -oo linavästrik трясогузка; I meilä on linnut: ... vässü meil on linnud: ... linavästrik. – Vt. ka lina-. – Vt. ka vääskolintu.

vässüä vt. väsüä.

väsümi/n J-Tsv., g. -zee J väsimus усталость, утомление; väsümizess dalisko murhõss inimin eńńähtäʙ väsimusest või murest inimene ohkab; väsümiss veel eŋ kuulõtši väsimust pole veel tundagi. – Vt. ka väsümüᴢ, väzütüᴢ.

väsüm/ä (Lu), g. -ää = väsümin; väsümäässaa mittaᴢ mõõtis väsimuseni (mõõtis, kuni väsis); miä nii kõvassi süäntüzin ja väsümäässaa kleppizin ma vihastasin nii kõvasti ja sõimasin väsi-museni.

väsümü/ᴢ Lu, g. -see = väsümin.

väsünn/ü J-Tsv., g. -üü J subst. väsinu усталый, утомлённый (человек); väsünnü eittiz makkama väsinu heitis magama; menimme väsünnüile appia antõma läksime väsinuile appi.

väsüttää vt. väzüttää.

väs/üä L P M Lu (K Kõ-Len. Li Ra J) -süä Lu J -ütäɢ I, pr. -ün K väzün K M Lu J -üün P väzüün Lu, imperf. -üzin M Lu Li Ra J -üje I väsida уста/вать, -ть, утом/ляться, -иться; L vätši väsü sõtia rahvas väsis sõdimast; Lu miä väsüzin, võtin järjüü, issuzin ookaamaa ma väsisin, võtsin järi, istusin puhkama; J peened lahzõt tallajõs tšiire väzütä väikesed lapsed väsivad käies kiiresti; Lu tüütä miε en tee, väzü en tööd ma ei tee, ma ei väsi; Lu em miε väzü, ku va siε ei ma väsi, kui vaid sina ei väsi; Lu õpõzõd eväd ehtinnü vässüä hobused ei jõudnud väsida; J opõin väsü, kõvassi eńńiʙ hobune väsis, lõõtsutab kõvasti; L jalgaᴅ väsüziväᴅ jalad väsisid; I väsüjeväd jalgaᴅ, alkavat paisõttuaɢ jalad väsisid, hakkavad paistetama; I vet́ tüütä tiiᴅ, väsüᴅ, nii hot́ tšivijee päälee lahtšiiᴅ teed ju tööd, väsid (ära), siis heidad kas või kivide peale (pikali); Lu vet tšeeli eb väsü keel ju ei väsi.

väzaŋ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J kubu вязанка (хвороста).

väzüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← väzüttää; ilm süüt väzütteed ovõiss ilma asjata väsitad hobust; elka ajõlka nii kõvassi opõiziika – väzütteett ärge sõitke hobustega nii kiiresti, väsitate (nad ära).

väzüt/tää M väsüttää (K Li) -tä J-Tsv., pr. väsütän K-Ahl. -än M -en J, imperf. -in M J väsitada утом/лять, -ить; J raŋk tüü tšiire väzüteʙ raske töö väsitab kiiresti; J elka paŋka suuriit koorõmoi pääle – väzütett opõizõᴅ ärge pange suuri koormaid peale, väsitate hobused (ära); M väzütin kõik silmät sin̆nua oottõõza väsitasin silmad (~ silmad päris väsisid) sind oodates; Li kaŋgaz võib õlla siitiä. ku katsot päälee, nii eb väsütä silmiije kangas võib olla mahedamustriline. Kui vaatad peale, siis ei väsita silmi; J šurahtamm vähäize kanavaa partall, nii kuile nõisi väzüttemä tukastame vähekese kraavikaldal, nii kuidagi tuli väsimus peale.

väzütü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J väsimus усталость, утомление; väzüttüä hookama väsimust (välja) puhkama. – Vt. ka väsümin, väsümä.

vätše/vä K Li -ve ~ -v J-Tsv. väkeva (Kõ) weg-gawa ~ weggewa Kr, g. -vää J 1. tugev, tihe, vägev сильный, крепкий; густой; J a tšen peräss minu tuõb se on vätševäp minnua ... (Must. 153) aga kes pärast mind tuleb, see on minust tugevam; Kõ rütšet tänä voon ovat üvät. paikata ovat aivoo väkevat (Len. 213) rukis on sel aastal hea. Paiguti on õige vägev; K vätševä liha vägev (= rasvane) liha; 2. kange, vägev крепкий, едкий; J pertts-palko viin om vätševe pipraviin on kange; J nii on vätšev viin, jot kõik hümmisütäʙ on nii kange viin, et paneb lausa võbisema; J hapo niku jevikõᴢ, dalisko vätšev taari hapu nagu jõhvikas või kange taar; Li vätševä oluᴅ, lei pruntit poiᴢ vägev õlu, lõi (vaadil) prundid eest; J vätšef olud vaahtuuʙ kange õlu vahutab; J vätšev haisu kange hais.

vätševü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J jõud, tugevus сила, мощь.

vätši Len. Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I (U Ja) Вя́ки K Pal.1 Ве́ци Ii-reg.1, g. väee J väjee S J 1. rahvas, inimesed народ, люди; M vätši tuli jalkanne, a taarosta tuli opõzõlla (Len. 266) rahvas tuli jalgsi, aga külavanem tuli hobusega; Lu väliss kahs kõlmõd lautaa õli vättšiä vahel oli rahvast kaks-kolm laudkonda; Lu niku siplikkaa pesä tšihuʙ, nii paĺĺo vättšiä nagu sipelgapesa kihab (keeb), nii palju rahvast; Ra siäl annõtaa viina i olutt väelee seal antakse rahvale viina ja õlut; J ulkk vättšiä hulk rahvast; J suur unni vättšiä suur hulk rahvast; I paĺĺo vät̆tšiä palju rahvast; P pajattivad nuor vätši jo venäissi noorsugu rääkis juba vene keeli; Lu vana vätši vanarahvas (= endisaja inimesed); Kõ vot nütšüin vätši juttõõʙ ... vaat nüüdisaja rahvas räägib ...; Lu saviõja tšülä on õllu, saviõjaz elettii entine vätši Savioja küla on (varem) olnud, Saviojal elas endine rahvas; M õli paĺĺo vättšiä oli palju rahvast; M tšül̆lää vätši külarahvas; M vätši väheneʙ rahvas väheneb; Lu prostoi vätši lihtrahvas; J taloo vätši talu pererahvas; Lu sõta vätši sõjavägi; L pulmaa vätši pulmarahvas (pulmalised); J terve, kõikki saajaa vätši rl. tere, kogu saajarahvas; M laukaa vätši Lauga-äärne rahvas (= Luuditsa, Liivtšülä ja Jõgõperä vadjalased); Lu alagoo vätši on meree rannaᴢ alangurahvas on (= elab) mererannas; Lu ülägoo vätši, maa poolõõ vätši ülemjooksu rahvas, sisemaa poolne rahvas (= vadjalased, kes rannas ei ela); P orkovyõ vätši Soikkola ja Itšäpäivä kandi vadjalased; J vääntüü tšehs vättšee rl. väändu keset (sõja)-väge; Lu vätši kuza eläʙ, se on kajutti kus inimesed (laevas) elavad, see on kajut; Lu meijjee tšüläz on paĺĺo naastia vättšiä meie külas on palju kenasid inimesi; 2. rahvas, rahvus народ, народность; J med́d́ee maall eletä mõnõllaizõd väeᴅ meie maal elavad mitmesugused rahvad; Lu soomõõ vätši soome rahvas, soomlased; J agĺitšinaᴅ – hiitroi vätši inglased (on) kaval rahvas; ■ Lu viha vättšee võtti vägisi võttis. – Vt. ka jalka-, jätüz-, koto-, naiz-, pulma-, sala-, sõta-, tapazi-, tšülä-, töö-, vai-, ääri-.

vätšipaalikka J-Must. vägipulk, vägikaigas палка для перетягивания; vätši-paalikkaa tõmpama vägikaigast vedama.

vätši/zee Kett. K M Lu Li J -see Lu -ze J-Tsv. väkizee Ku vägisi, jõuga насильно, силой, по принуждению; Lu vätši veetii vätšizee soomõõ rahvas viidi vägisi Soome; Lu tämä tuli minnuusõõ vätšisee tšiini ta tuli mulle vägisi (~ jõuga) kallale; L nõisi vätšizie tõmpaamaa tanttsimaa hakkas vägisi tantsima tõmbama; Lu viinaa vätšizee suhhõõ eb valõta kk. viina vägisi suhu ei valata; Lu vätšizee pähhee ep paa vägisi pähe ei pane (= selgeks ei tee); M pantii väri vätšizee mehelee pandi lausa vägisi mehele; Li miä en tahtonud õssaa, a roznoššikka vättšizee pani õssamaa ma ei tahtnud osta, aga rändkaupmees pani vägisi ostma; ■ J võõras paikka vätšize levved üü majaa võõras kohas leiad vaevu öömaja.

vätši/zii K P M Lu -zie L -zi J-Tsv. = vätšizee; Lu miä vätšizii mättiizin uhzõssa, minnua eb lastu ma trügisin vägisi uksest (sisse), mind ei lastud; P en võta vätšizii ma ei võta vägisi; M vad́d́alaizõd nõisaz vätšizii vähenemää vadjalased hakkavad vägisi vähenema.

vätöizee vt. viha-.

väv/ü Kett. K L P M Lu Li Ra J I Ku, g. -üü M Lu J Вявю Tum. 1. väi, väimees зять; P ämmä lugõttõli vävülie pulmaa aikan ämm itkes väimehele pulma ajal; J terve, vassainõ vävü rl. tere, vastne väi; L jäi täm kunikaa vävüss ta jäi kuninga väimeheks; L siε lied minuu vävü sa saad minu väimeheks; I kase tütär minuu vävvüä see on minu väimehe tütar; Lu parõp poigaan lavvaan all ku vävüü lavvaa takan parem poja laua all kui väimehe laua taga; 2. õemees муж сестры, зять; Li minuu velli tuõb minuu mehelee näälämeeᴢ, a minuu mees tuõb minuu vellelee vävü minu vend on minu mehele nääl, aga minu mees on minu vennale õemees; 3. õe- või vennatütre mees, муж племянницы; Li plemänittsoi meheᴅ kõiɢ millõ õllaa vävüᴅ õetütarde mehed on kõik mulle v-d. – Vt. ka koti-, koto-. – Vt. ka vävümeeᴢ.

vävü/ᴅ J, g. -ü dem. väimeheke зятёк; oi vävü, vävüeni rl. oh väi, mu väimeheke.

vävümeeᴢ Lu J vävü-meeᴢ J-Tsv. = vävü.

väälannu M vinnutatud, õhu käes kuivatatud вяленый; eb õõ kuiva, eb õõ toorõ, se on mokoma poolkuivain, väälannu ei ole kuiv, ei ole toores, see on niisugune poolkuiv, vinnutatud.

vääli/a P, g. -aa lodev, loid вялый. – Vt. ka vetelä.

väälit/tää M, pr. -än, imperf. -in (liha) kergelt suitsutada (pärast osalist küpsetamist) слегка подкоптить (отчасти проварив); lih̆haa väälittääᴢ liha suitsutatakse kergelt üle.

väänelija/ᴢ M, g. -a (humala)väät хмелевая лоза. – Vt. ka umala-.

väänelij/ä M, g. -ää 1. humalaväät хмелина, хмелевая лоза; väänelijä, umalaa väänelijäᴅ (humala)väät, humalaväädid; 2. kassitapp вьюнок; väänelijäᴅ, niku umalaᴅ, valkõad elkoᴅ kassitapud, (need on) nagu humalad (= humalaväädid), (neil on) valged õied.

vääneli/ä Kett., g. -ä humalaväät хмелина, хмелевая лоза; umalaa vääneliäᴅ humalaväädid. – Vt. ka väänelijaᴢ.

vääneliäzroho K-Set. humal, tapp хмель.

vään/ellä J (Lu) -ell J-Tsv. -elläɢ I, pr. -telen: -teen Lu J, imperf. -telin J 1. väänelda, väherda, keerelda, end keerata вертеться, виться, крутиться; Lu tämä eb õõ tilall paikall, ain kõikõlla viisii väänteeb entä ta ei ole (= ei püsi) asemel paigal, aina vähkreb igapidi; J väänteeb väjee väliiᴢ rl. keerleb rahva seas; 2. väänata, käänata, keerata, keerutada гнуть, со-, крутить, вертеть; J elä vääntee uhzõõ rutška ära vääna ukse käepidet; J elä vääntee silmiit de päät ära keeruta silmi ja pead; I et saaɢ pajattaaɢ, tšeeltä väänteeᴅ sinneɢ i tänneɢ (sa) ei saa rääkida, väänad keelt sinna ja tänna. – Vt. ka vääntää.

vääneltü J-Tsv., g. -üü (üleni) kõveras, lookas весь в изгибах.

väänet/tü J-Tsv., g. -üü painutatud, küürus, kõveras согнутый, свороченный.

väänik/ko K väännikko K-Ahl. -kõ J-Must., g. -oo oherdi, lusikpuur коловорот, сверло.

vään/ne J-Tsv., g. -tee ~ -nee J 1. pööre поворот; teekk pööräka veel ühs-kahs väänett tee ometi käiaga veel üks-kaks pööret; 2. (juukse)kihar завиток.

vääntemi/n Lu J-Tsv. -in Lu -nõ Lu, g. -zee J -zõõ Lu pööre, pööramine, pöörang поворот, оборот, поворачивание; Lu ättši vääntemiin järsk pöörang; J opõizõõ vääntemizes pani koorõma ümper hobust pöörates ajas koorma ümber.

väänt/iissä Lu Li J (Ra), pr. -iin, imperf. -izin 1. pöörduda, ümber pöörduda, loogelda поворачиваться; возвращаться; извиваться; Lu takkaa narvuzii vääntiimmä rosonaa Narvusi taga pöördusime Rosona jõe poole; Lu nain vääntiis poiᴢ naine pöördus minema; Lu näväd vääntiistii takaaᴢ nad pöördusid tagasi; Lu starikka vääntiᴢ taat pöördus ümber; Lu tee vääntiiʙ tee lookleb; 2. välja väänduda вывих/иваться, -нуться; Lu milta jalka vääntiᴢ ma väänasin jala välja; 3. kõrvale pöörduda, hoiduda избег/ать, -нуть, отвор/ачиваться, -отиться, сторониться, по-; Li täm kaartiizi vai vääntiiz minussa poiᴢ. en tää, migää perässä ta pöördus minust kõrvale (hakkas kõrvale hoidma). (Ma) ei tea, mispärast. – Vt. ka vikkaussa, vääntüä.

vään/tää M Lu J (K Li Ra) -tä J-Tsv., pr. -nän K -än Lu Li Ra J -en Lu J -tään Ra, imperf. -in Lu J 1. väänata, (maha) murda крутить, с-, гнуть, со-, ломать, с-; Lu elä tee nii raŋkkaa tüütä, väänäd enelt kaglaa ära tee nii ränka tööd, väänad endal kaela; Lu mettsäz õli tuuli vääntenüt suurõõ puu maalõ juurijõõkaa metsas oli tuul suure puu juurtega maha murdnud; M kummall murti jalgaa, kummalla pää väänti kellel murdis jala, kellel väänas pea (otsast); Lu võtõtaa vittsa, koivu vai pajuvittsa, väänetää, neissä teh́h́ää koliᴅ võetakse vits, kase- või pajuvits, väänatakse, nendest tehakse vitssidemed; 2. (ära, tagasi, ümber, välja jne.) pöörata, keerata, ringi ajada (masinat), kallutada по/-

ворачивать(ся), -вернуть(ся), пере-, вы-, от-, с-; J väänin pää miä päivää poolõõ rl. pöörasin pea päeva (~ päikese) poole; Lu miε väänän õpõzõõ takaaᴢ ma pööran hobuse tagasi; Lu jõka päivä piäb vääntää kala tšüllelt tšüllele (lõhe soolamisest:) iga päev peab kala küljelt küljele pöörama; Lu väänä tširjaa lehto pööra raamatulehte; J tšiutto on väänettü murnippäi särk on pahupidi pööratud; Lu meri-haltiaz väänäb laivaa ümper merehaldjas kallutab laeva ümber; Lu lampotškaa piäʙ vääntää vällä elektripirn tuleb välja keerata; Lu kassin on nii lusti paikka, piεp kattsoa, eb või vääntää silmiε ääree siin on nii ilus koht, peab vaatama, ei saa silmi kõrvale pöörata; Lu miä jo väänin tunniᴅ ma keerasin juba kella üles; Lu mašinaa väänti õpõnõ masinat ajas ringi hobune; J dolo tehtii kotonn, karrass õli väännettü krapp (lehmakell) tehti kodus, plekist oli painutatud; 3. kaarutada ворошить (сено); Lu einää väänämmä heinu kaarutame; Lu miä väänin kazee einä lainõõ rl. ma pöörasin selle loo (= laiali laotatud heina) ümber; 4. tõlkida перев/одить, -ести; Lu vana meez väänti ühess tšeeless tõisõõ tšeelee jutuu vanamees tõlkis jutu ühest keelest teise; ■ M miä tään, täm kazõza aźźaza kõikkinaa ebõ·õ väärä, tätä turhaa vääntääᴢ ma tean, ta ei ole selles asjas üldse süüdi, teda süüdistatakse ilmaasjata. – Vt. ka väänellä.

väänt/üä J (K Lu) vεäntüä P -üäɢ vdjI I, pr. -üüʙ K Lu J vεäntüüʙ P, imperf. -ü J -üjee I väänduda, pöörduda, käänduda, kalduda поворачиваться, повёртываться, клониться; Lu koorma vääntüüb ühell bokall koorem kaldub ühele küljele; J isä ko menep tšüntämää, .. vagoo väliisee vääntüügoo rl. isa kui läheb kündma, … vao vahele väändugu (jäägu kõverasse). – Vt. ka vääntiissä.

vääntü/üssä: -ss J-Tsv. (Lu), pr. -üʙ Lu, imperf.

-üzi: -ᴢ J pöörduda, end pöörata, keerata поворачиваться, повернуться; Lu karu .. veseristaa üül vääntüüp tõizõll tšüllell kolme-

kuningapäeva ööl keerab karu (end) teisele küljele; J kõik pääd vääntüstii minuu poolõõ kõik pead pöördusid minu poole; J kukko vääntüiᴢ kukk keeras end ümber.

väärel/lä M, pr. -en, imperf. -in (suud) kõver-dada кривить (рот); täm ain suv̆vaaʙ suuta väärellä ta armastab aina suud kõverdada. – Vt. ka väärisellä¹, väärätä.

väär/i¹ Lu, g. -ii Lu (sügavam koht rannameres глубокое место на морском побережье); on suur vääri ja peen vääri, a väliz leesi on suur sügavam koht ja väike sügavam koht (rannameres), aga vahel on leetseljak; vääri on täll pool leett sügavam koht on siinpool leetseljakut.

väär/i² Kõ Ra J-Tsv. 1. adj. kõõr(d)silmne; viltune (hammas, nina) косой, косящий (глаз); кривой (зуб, нос); Ra poigall on vääri silmä poisil on kõõrdsilm; 2. adv. süüdi виновен, виноват; Kõ varõz nätši, etti mato on vääri (muinasjutust:) vares nägi, et madu on süüdi. – Vt. ka väärä¹.

väär/ii P Lu J-Tsv. -i J-Tsv. viltu, kiiva, kõõrdi; kaldu криво, косо; P tõmpaa vähäizee enellieᴢ, sis tulõb õikõassi, muitõss on väärii tõmba natuke enese poole, siis läheb õigeks, muidu on viltu; J kase viiru om veitettü väärii see joon on viltu tõmmatud; J väärii menemä viltu minema; J mitä nii väärii katsod minu pääle, vai õõt süämiᴢ miks sa nii kõõrdi minu peale vaatad, või oled vihane? – Vt. ka väärää.

väärill/ää M Lu J-Tsv. -ä Lu viltu, kõveras, kaldus, kõõrdi косо, криво, искоса; Lu telefonasampaat seisovat väärillä telefonipostid seisavad viltu; M ińeehmin tšäüb väärillää inimene käib kõveras (ühe külje poole); Lu se inemin katsob pää väärillää, sitä inemiss kutsutaa vääräpää see inimene vaatab, pea viltu, seda inimest kutsutakse viltupea(ks); J mitä nii väärillää katsod minu pääle miks sa nii kõõrdi minu peale vaatad?

vääris/ellä¹: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. = väärellä; elä väärissee suut ära krimpsuta suud.

vääris/ellä²: J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← väärissää; J elä väärissee saappõgoit ära süüdista saapaid.

vääris/sää Lu -sä J-Tsv. Ku, pr. -en Lu J, imperf. -in Lu J süüdistada обвинять; Lu ep piä väärissää, ku izzee õõd väärä ei ole vaja (teist) süüdistada, kui ise oled süüdi; J prokuroor vääriseʙ, a advokatti poolõsõʙ prokurör süüdistab, aga advokaat kaitseb; J tätä väärisetä varkaass teda süüdistatakse varguses (peetakse vargaks); J špeiliä b mitä väärissä, ku enellez näko väär peeglit pole põhjust süüdistada, kui endal nägu kõver. – Vt. ka väärisellä².

vääris/süssä: -süss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J = väärissüä; J vanad oonõd väärissüstii vanad hooned on viltu (vajunud).

vääris/süä P J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J kõveraks minna, viltu kiskuda искривляться, скоситься; P täll suu väärissü tal jäi suu viltu; P suu i silmäd vεärissüväᴅ suu ja silmad lähevad kõveraks; J kablukõd om väärissünneeᴅ kontsad on viltu (kantud).

väärizik/ko M, g. -oo käänuline извили- стый, изгибистый; a siiz on veel väärizikko tee, siäl on mee tää mõnõt kolõnaᴅ aga siis on veel käänuline tee; seal on mine tea mitmed kurvid.

vääriü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J viltu, kiiva, kaldu vajuda наклоняться, склоняться; meree rannõs kõik puud om vääriüstü mererannas on kõik puud viltu vajunud.

väär-suu J kõversuu криворотый.

väär/ä¹ Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J I (Ra) vεärä L P -i Kõ väär J-Tsv. wehra Kr, g. -ää Lu Li J 1. kõver, viltune изгибистый, кривой, косой; L irsi õli vεärä palk oli kõver; M ai ku täll on vääräd jalgaᴅ, täm on vääräjalka oi kui kõverad jalad tal on, ta on kõverjalg; L nuorikõll nenä vεärä pruudil on nina kõver; I se on väärä peentäre, piäp tehäg õikõa peentäre see on kõver peenar, tuleb teha sirge peenar; M väärä tee kõver (~ käänuline) tee; P vεärä silmä kõõrdsilm; J špeiliä b mitä väärissä, ku enellez näko väär peeglit pole põhjust süüdistada, kui endal nägu kõver; 2. süüdi, väär, vale, ebaõige виноватый, виновный, подложный, ложный, неверный; P tšen jääʙ väärässi, tšen õikõassi kes jääb süüdi, kes õigeks (kohtus); M susi sutta ep söö, a lammaz leeb väliz väärä hunt hunti ei murra (ei söö), aga lammas jääb (nende) vahel süüdi; M leed väärä jääd valelikuks; Lu ühs ain on väärä, ku kahsi tappõlõʙ üks on alati süüdi, kui kaks (meest) kaklevad; Lu ep piä väärissää, ku izzee õõd väära pole vaja (teist) süüdistada, kui ise oled süüdi; Lu meespool on kõvõpassi väär ku naispool (kui riieldakse, siis) mees on rohkem süüdi kui naine; J miä n õõ nii paĺĺo väär, kui paĺĺo siä minnua sõitõᴅ ma ei ole nii palju süüdi, kui (palju) sina mind sõitled (süüdistad); Lu väärää kulkkuu meni leipämuru leivaraasuke läks hingekurku; Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama; M väärä-õjaa tšülä küla Mati küla läheduses. – Vt. ka koira-. – Vt. ka vääri².

väär/ä² Lu, g. -ää = vääri¹; mokoma kõhta on kõhtsõõ ja luutsaa väliᴢ, klaizikko ja rooko on ümperi, litši rantaa, kutsutaa väärä, tõmpazimma väärässä kallaa niisugune koht on Koskise ja Luuditsa vahel, kõrkjastik ja roog on ümberringi, ranna lähedal, kutsutakse v., püüdsime v-st kala.

vääräbokka M kõver, vigase puusaga inimene кривобокий; ińeehmin on vääräbokka, tšäüb väärillää inimene on vigase puusaga, käib kõveras.

vääräjalka M kõverjalg, kõverjalgne inimene кривоногий человек; ai ku täll on vääräd jalgaᴅ, täm on vääräjalka oi kui kõverad jalad tal on, ta on kõverjalg.

väärämeeᴢ M süüdlane виновник; täm on väärämeeᴢ tema on süüdlane; võib õlla leed veel väärämeeᴢ jääd ehk veel (süüta) süüdlaseks.

vääräpää Lu viltuse peaga inimene кривоголовый; se inemin katsop pää väärillää, sitä inemiss kutsutaa vääräpää see inimene vaatab, pea viltu, seda inimest kutsutakse viltuse peaga inimeseks.

vääräsilmä Lu Li kõõrdsilm, kõõrdsilmne inimene кривоглазый, косоглазый. – Vt. ka vili-silmä.

vääräsuu Lu kõversuu, kõversuine inimene криворотый, косоротый.

väär/ätä (M), pr. -ään, imperf. -äzin = väärellä; elä väärä suuta ära kõverda suud.

väärää J-Tsv. adv. = väärii; elä vesä väärää ära vesta (vooli) viltu.

väär/ü P, g. -üü (külma)värin холодок, озноб; miä õlõn paĺĺai jalgoi, väärü võtti volii (Mäg. 75) rl. ma olen paljajalu, külmavärin võttis võimust.

väärüli/ne J, g. -zee vääriline достойный; ... se on vätševäp minnua, tšene tšennä kabluka väärüline en õõ (Must. 153) ... see on minust tugevam, kelle kingakontsa vääriline ma ei ole.

väär/üᴢ Lu J (M) -üs J-Tsv., g. -üü ~ -üsee J süü, viga, eksimus; pahandus вина, ошибка, проступок; J see õli pereme väärüᴢ, mihs peremez ep parata see oli peremehe süü, miks peremees ei paranda(nud); J suurõõ väärüsee peräss isup türmeᴢ suure süü pärast istub vangis; J sinuu väärüs, ep tšenei muu sinu eksimus, ei kellegi muu; ■ M tšen mitä väärüttä tetši, to hakattii kes midagi valesti tegi, seda peksti; J mitä väärütt teit, ku vitsaka pers karzitti mis pahandust sa tegid, et tagumik vitsaga tuliseks tehti? – Vt. ka vika.

vääsko vt. lina-.

vääskolintu Lu linavästrik трясогузка. – Vt. ka vässo.

vää/za (I), g. -zaa painard (ree kodarapaare ühendav painutatud ristpuu) вяз (согнутая поперечина, соединяющая копылья дровней); laid́joo vääzaᴅ metsässä tooʙ ree painardid toob metsast. – Vt. ka paju.

wäätra Kr tuul ветер.

väühk/ätä (J-Must.), pr. -ääʙ, imperf. -äᴢ välku, tuld lüüa сверкать (о молнии).

wödken Kr dem. lambatall барашек. – Vt. ka võdnõkkõin.

vöklä vt. fjokla.

vöö Kett. K M Kõ Ra J vüö R L P Po (K Kõ) vǜö Po vüü Lu Li J Ku vdjI (Kõ I) Вы́э ~ Вю́й Pal.2 Вю́э K-reg.2 Вюй Ii-reg.1 Вѣ Tum., g. vöö M Ra vüö L vǜö Po vüü Lu J vüün Kõ vöö; vöökoht, talje пояс, кушак; пояс, талия; L nuorikka õssi naolyõ kaunii vüö kiiskoikaa pruut ostis naole punase tuttidega vöö; M remeni, nahgass i on. a ku on pletittü, see on vöö. eezepää piettii mehed vöita vööllä rihm ongi nahast. Aga kui on punutud, see on vöö. Ennemalt kandsid mehed vöid vööl; Lu kahs sissoa lähettii ühs sinne, tõin tänne, ühtee parvõõ jovvuttii. vüü mõist. kaks õde läksid, üks sinna, teine tänna, ühtekokku jõudsid? – Vöö; M õltii tširjavad õsõtud vööᴅ olid kirjud ostetud vööd; L rattii võttimõd rippuvad vüözä aida võtmed ripuvad vööl; Po perednikka pantii vüöle põll pandi ette (= vööle); M kamalkaa vöö kleidi vöökoht; M vai siä ed näe, etti siäl on vöh̆heessaa vettä kas sa ei näe, et seal on vööni vett; Lu lõŋkõnõ vüü villane vöö; Li sed́olkaa vüü sedelgavöö; Lu vüü kõht vöökoht; Lu tšintaad õllaa vüünalla kindad on vöö vahel; I vüh̆heessaaɢ vööni. – Vt. ka elmi-, ihna-, kaatts-, kapalo-, lappa-, ripa-, sed́olka-.

vöö-amõ: vyö-amö R-Reg. poogaga hame (endisaegne pihtseelikutaoline rõivas, mille allääre lai kantpael (pook) meenutas vööd старинное платье на подобие сарафана, с нижним широким поясообразным тканцем).

vöö-kõhu/ᴢ M -s K-Ahl. = vüü-kõhta.

vöö-lauta M vöölaud (приспособление для плетения поясов); õliko vöö-lauta, millä pletitettii, tehtii vöitä kas oli vöölaud, millel punuti, tehti vöösid?

vöönalaa: vüünal̆laa I adv. vöö vahele под пояс; tširvez iĺi kassuri õli pantu vüünal̆laa kirves või võsakirves oli pandud vöö vahele.

vööpuutõ J-Must. vööhaak, kinnis крючок, зацепа пояса.

vööremeni M (vöö)rihm поясной ремень.

vöör/i ~ vüüri Lu, g. -ii Lu vöör (laeva eesosa) нос (носовая часть судна); aluz vööril isub rohkaap ku ahteril laev on vööris sügavamal vees kui ahtris; vööri kajutti vöörikajut; vöörii topseli vööritopsel (vööri topipuri).

vööri-kajutti Lu vöörikajut носовая каюта.

vöörikanttsi Lu vöörikants, laoruum (purjeka vööris) кладовая (в носовой части парусника); vöörikanttsis piettii snaastiᴅ vöörikantsis hoiti taglast.

vööri-lasti Lu vöörilast палубный груз (носовой части парусника).

vööri-mašti ~ vüüri-mašti Lu vöörimast, eesmast фок-мачта.

vööripooli Lu vööripool (purjelaeval) носовая сторона (парусника); hljuusti-rauta, ümmärkõin, jott eb rikkoiz aluzõlt vööripoolt (on) klüüsiraud, ümmargune, et ei rikuks purjelaeva vööripoolt.

vööriseili ~ vüüriseili Lu eespuri передний парус, летучий кливер.

vööristeevi Li vööri-šteevi Lu vöörtääv форштевень; vööri-šteevi on kovera vöörtääv on kõver.

vöö-rätti ~ vüürätti J (vadja naise rahva- rõivaste juurde kuuluv) vöörätt поясной платок (деталь народной одежды водской женщины).

vööt/ii Kett. K-Ahl. (J-Ränk) vüötii P vüüti Lu Li, g. -timee K-Ahl. vüötimee P sedelgavöö подседельник; Lu sed́jolkaa vüüti sedelgavöö. – Vt. ka vattsa-.

vööt/tää (K-Ahl.) vüöttεä P, pr. -än K-Ahl., imperf. -täzin = vüüttiissä.

vüü- vt. ka vöö-.

vüüh/ti Lu Li J, g. -ii Lu lõngaviht моток (пряжи); Lu miä vüühii tšerizin tšeräl ma kerisin lõngavihi keraks (kerale); J rihmaa vüühtii viipsittii niit viipsiti vihiks. – Vt. ka vihtü.

vüüh/tiä (Kõ), pr. -in, imperf. -tizin vihtida, peale v. ümber kerida (midagi) на/матывать, -мотать; vüühti vüün vüülle punasen rl. vihtis vööle vöö punase.

vüü-kõhta Lu vöökoht пояс, талия; inemin ku jääp pahaizõssi, vüü-kõhta jääp hoikassi kui inimene jääb kõhnaks, (siis) vöökoht jääb peenikeseks. – Vt. ka vöö-kõhuᴢ.

vüütti/issä Lu, pr. -in, imperf. -izin: -zin (ennast) vöötada, vööd ümber panna опоя/сывать, -сать; ennee kušakalla vüüttiistii vanasti vöötasid (mehed) end (piduliku) vööga. – Vt. ka kušakka.

õ- vt. ka o-.

õbone vt. opõnõ.

õboserauta vt. opõzõõrauta.

õdra vt. õzra.

õdrijavo (J) = õzrajavo; õdrijavossa tehtii tai-tšina odrajahust tehti tainas.

õgak/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J ohteline, okkaline (viljapea kohta) остистый (о колосе).

õgas-puu J-Tsv. okaspuu хвойное дерево.

õga/ᴢ Kett. P M Lu Li J-Tsv. (R) -s M-Set., g. õkaa Kett. P M-Set. õk̆kaa M õkk/aa Lu Li J -a J (viljapea) okas, ohe ость, колючка; Lu õzralla mikä se pislikko, se on õgaᴢ mis on odral see torkiv, see on okas (ohe); J õzrõll om pitšäd õkkaaᴅ odral on pikad ohted; M nizulla toože on õk̆kaaᴅ ka nisul on ohted; M rütšeel on lühepäd õk̆kaaᴅ rukkil on lühemad ohted; P nisuu on kaχs sorttaa, ilmaa õkai ja õkaikaa nisu on kahte sorti, ilma oheteta ja ohetega; J tšagolõõ meni õgas kurkkuu, kukuttaap kõrraa de hülkääʙ käole läks okas kurku, kukub (veel) korra ja jätab järele; M ko õzra meeb õk̆kaalõõ, sis tšäko juutuʙ kui oder läheb okkale, siis kägu jääb vait; M tšäko enäp ep kuku, taitaa meni kurkkuu õzraa õgaᴢ kägu enam ei kuku, vist läks odraokas kurku; P õzraa vai nizuu õgaᴢ odra- või nisuohe; R .. ezrat egast periset [= õzrad õgasperizeᴅ] (Reg. 33) rl. odrad ohtelised.

õhaa/hsõᴅ: -ssõt M-Set. pl. meelekohad виски.

õhj/a K-Ahl. Kõ Po Lu J (Kett. R-Eur. R-Reg. M Li Ra) -õ J-Tsv. ohja (Ränk), hrl. pl. -aᴅ Kett. P M Kõ Po Lu Li Ra J I -ad K-Set. -at Ke-Set. M-Set. I-Len. -õᴅ J-Tsv. ohjat Ränk Егьядъ Tum. ohi, ohjad вожжа, вожжи; Ra rihmass tehtii õhjad i pantii nahgaa tüküd õtt-saa köiest (~ jämedast nöörist) tehti ohjad ja pandi nahatükid otsa (= nahast tehti ohjaotsad); Lu ühz õhja on kattši üks ohi (= üks ohjaharu) on katki; J pöör opõin õhjõss parõpaa (õikaa) poolõõ pööra hobune ohjast paremale (poole); Po annab õhjaakaa annab (lööb) ohjaga; Po nùorikko tartub õhjat tšättee pruut haarab ohjad kätte; P mill johtu mieliesie, etti d́ad́a tšähsi laskõa õhjat tšäess vällää, ko miä öhzün mul tuli meelde, et onu käskis lasta ohjad käest lahti, kui ma ära eksin (hobune leiab siis ise õige kodutee); Li tõmpaz õhjat tšiinteliässi ~ tšiinissi õhjaᴅ ~ jännissi õhjaᴅ tõmbas ohjad pingule; M nahkazõd õhjaᴅ nahksed ohjad, nahkohjad; Ra õpõzõõ õhjaᴅ hobuseohjad; ■ M pühi nenä, vad jo lazzid õhjad uulõõ päälee pühi nina (puhtaks), vaat, juba lasksid ohjad (= tatinired) huule peale. – Vt. ka nahk-. – Vt. ka õhjaᴢ, õhjõᴢ.

õhjanahgaᴅ Lu pl. (ohjade nahkotsad) ремни (кожаные концы) вожжей.

õhja/ᴢ M Kõ (K-Al.), g. -hsee K-Ahl. ohi, ohjaharu вожжа; M ühs õhjas pääsi vällä rautoloissa üks ohjaharu pääses suuraudade küljest lahti; K sis siä piät pittšät virsut, paglat õhjahsee pahsutta (Ahl. 100) rl. siis sa kannad pikki pastlaid, paelad ohjajämedused. – Vt. ka õhja, õhjõᴢ.

õhj/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J ohje (suitsete) külge kinnitada прицепить вожжи (к узде).

õhjõi/n J-Tsv., g. -zõõ J ohjadega с вожжами.

õhjõ/ᴢ (Kõ) -s M-Set. ohjõᴢ (K-Al.), hrl. pl. -hsõᴅ: -ssõᴅ M-Set. Kõ -ssõd ~ -ssõt M-Set. = õhja; Kõ vargaz .. üppii saaniisõõ i võtti õhjõssõt tšät̆tee, i ühel tšättä piti õhjõssia, a tõizõl tšättä piti naissa, i vei naizõõ χerralt, i opõzõõ vei varas .. hüppas saani ja võttis ohjad kätte, ja ühe käega hoidis ohje, aga teise käega hoidis (kinni) naist, ja viis (ära) mõisahärra naise, (ja) viis (ära) ka hobuse; K elkaa tüö, suku, magatkaa, enne elteed ookaalõgaa. õigõttagaa ohjõzia [= ohjõhsia], vahvissagaa vaĺĺuzia [= vaĺĺuhsia] (Al. 49) rl. (kui peigmees hakkab minema pruuti võtma, siis lauldakse:) ärge te, (meie) sugu, magage, ema hellad puhake! Õiendage (= seadke korda) ohje, tugevdage valjaid.

õhk/aa L, pr. õhgaʙ, imperf. -i = õhkussa; tuli jäi õhkamaa tuli jäi õhkuma.

õhk/ua J-Tsv., pr. õhguʙ J, imperf. -u J = õhkussa.

õhk/ussa (J-Tsv.), pr. õhguʙ J, imperf. -u J õhkuda, hõõguda тлеть; tšütšäl pääd veel õhkussa põlõa tuletukid veel hõõguvad (põleda). – Vt. ka õhkaa, õõhgata.

õhsa Kett. K R-Eur. P M Kõ Lu Li J I (Len. Pi Ke) õχsa P õhs J-Tsv. õhᴢ Li Ra ohsᴀ Ku Эхса Pal.2 Э́хса K-reg.2 Ii-reg.1, g. õhz/aa Kett. P Pi Ke Kõ Lu Li J õhsaa Kett. I -a J-Tsv., pl. ähesed Kr O͡Eхсадъ Tum. oks сук, ветка, ветвь; M kõikilla puilla ovad õhzaᴅ kõigil puudel on oksad; K õunappuu õli akkuun-alla, ühs õli õhsa õunappuulla, ühs õli õuna õhzaza (Al. 52) rl. õunapuu oli õuel, üks oli oks õunapuul, üks oli õun oksa küljes; J krappuu õhsiit müü puu ladvaa roni mööda oksi puu latva; K õhsinaa päivinää toomma puu kotoosõõ kõige täiega (okstega koos) toome puu koju; Lu miä marjad õhsijõõkaa kadgon (pimeda jutust:) ma korjan marjad koos oks(akes)tega; M täm̆mää piäb õlla erk̆kaanna niku lintu puu õhzalla ta (= ema) peab olema ergas nagu lind puuoksal; Lu karzitud õhzat piäp kokkoo panna i põlõttaa laasitud oksad tuleb kokku panna ja (ära) põletada; Li tehtii puu õhsõiss kupalikkoi i lämmitettii ahjoi tehti puuokstest (hao)kubusid ja köeti ahjusid; Kõ metsäss toot kahtšizõd õhzad i siod vihaᴅ metsast tood kaseoksad ja seod (= teed) vihad; M vihta on kazgõõ õhsalaissa tehtü viht on kaseokstest tehtud; P meil õli ümpäri taraa tehtü lotoža aita; lotožad õlivat kuuziziiss õhsõizz da katagoiss meil oli ümber (viljapuu)-aia tehtud vitstara; taravitsad olid (tehtud) kuuseokstest ja kadakatest; P a tšako eb nuku, a kazgõõ õhzall kukuʙ rl. aga kägu ei maga, vaid kukub kase oksal; Lu koivuu õhzaᴅ kaseoksad; Ra leinäkoivuu õhzad riiputaa leinakase oksad ripuvad; J parõp on pajuz magatõ, lepää õhsiilla levätä ... ku pahaa mehee parraanallõ rl. parem on pajus magada, lepaokstel leba-

da ... kui paha mehe parra all; Lu avu teh́h́ää petäjää õhsiissõ ahjuluud tehakse männiokstest; M kuuzõõ õhzad i pihguu õhzaᴅ kuuseoksad ja männioksad; Kõ katagaa õhsa kadakaoks; Kõ aappuu õhsa haava(puu)oks; M miä taraz õlin, õunappuu õhsõi korjazin kok̆koo ma olin aias, korjasin (kuivanud) õunapuuoksi kokku; Lu grõžovnikaa õhzad õllaa pisslikoᴅ [sic!] karusmarjapõõsa oksad on okkalised; Lu kumpa vihta vizgattii üli pää, sihee vihtaa pantii koivu õhsa, jaanikukka i štanajalka viht, mis visati (jaanilaupäeval) üle pea (sauna katusele), sellesse vihta pandi kaseoks, jaanilill ja sõnajalg; Lu õhsa zoba oksakühm (puul); ■ M kehno ińeehmiin jõka õhsaasõõ tartuʙ halb inimene haarab igast asjast (oksast) kinni (= norib iga asja pärast tüli); M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu, mizessä tarttua kk. eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata. – Vt. ka paju-, puu-.

õhsai/nõ J, g. -zõõ = õhzuᴅ; kõlmõllõ koivuu õhsaizõllõ rl. kolme kaseoksakesega.

õhsakas vt. õhzakaᴢ.

õhsazik/ko Lu, g. -oo Lu rägastik чаща, заросли; õhsazikkoa eb õõ ilattu rägastikku ei ole ära koristatud. – Vt. ka õhsõzikko.

õhsa-zoba Lu oksakühm сучливый бугор; ku puuz on õhsa-zoba, sitä alussõõ ep pantu, jod ep tullõiss õnnõtussa kui puus on (oksa)kühm, (siis) seda (puud) purjelaeva ei pandud (= purjelaeva ehitamisel ei kasutatud), et ei tuleks õnnetust.

õhsetut/taa (K-Ahl.), pr. -aʙ K-Ahl., imperf. -ti impers. oksele ajada тошнить. – Vt. ka õhsõtuttaa.

õhsii/n J-Tsv., g. -zõõ J = õhzikaᴢ.

õhsikaᴢ vt. õhzikaᴢ.

õhsunu/ᴢ (J-Must.), g. -sõõ eksimus, eksitus ошибка, погрешность; kuu tõõ että eestit anna inemisilõ ned́je õhsunusia antõõssi siis eb anna kaasa ted́je isä antõõssi ted́je õhsunusia (Must. 156) (evangeeliumist:) kui teie ei anna inimestele üldse andeks nende eksimusi, siis ei anna ka teie isa andeks teie eksimusi.

õhsut vt. õhzuᴅ.

õhsõi/n J-Tsv. -nõ J, g. -zõõ J = õhzikaᴢ; õhsõi-nõ puu õli lõikõttu okslik puu oli (maha) raiutud.

õhsõnoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J impers. = õhsõtuttaa; taita rapaᴢ, ku nii kõvassi õhsõnoitõʙ vist sain rabanduse, et nii väga ajab oksele.

õhsõn/taa¹ (K-Ahl.), pr. -nan: õhsen/nan K-Ahl., imperf. -nin = õhsõta.

õhsõnt/aa² Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -i = õhsõta; tämä õhsõnti ta oksendas; tämä nõizõb õhsõntamaa ta hakkab oksendama; tämä on õhsõntanuᴅ ta on oksendanud.

õhsõnta/assa ~ -ss Lu, pr. -an Lu, imperf. -azin Lu = õhsõta; minnua nii kõvassi inotti, miä õhsõntaazin mind ajas nii kõvasti iiveldama, ma oksendasin; õhsõntaaᴢ, ku nännää imi (laps) oksendas, kui imes rinda; süümizee sei, a õhsõntaaᴢ sõi (küll) toidu ära, aga (pärast) oksendas; näväd õhsõntaastii nad oksendasid (vingumürgistusest); ku katti õhsõntaab i rohta süüʙ, siis tääp tormia ilmaa kui kass oksendab ja sööb rohtu, siis (see) ennustab tormi.

õhsõn/uᴢ Lu J -nuᴢ J-Tsv., g. -uhsõõ: -usõõ Lu -nusõõ J okse, oksendamine рвота; Lu milla kaivõb õhsõnussõ mind ajab oksele; J õhsõnuz on inotuᴢ okse on jälkus. – Vt. ka õhsõnõmuᴢ, õhsõtuᴢ.

õhsõnut/taa Lu Ra J (Li), pr. -aʙ Lu Li Ra J -õʙ Lu, imperf. -ti Lu J impers. = õhsõtuttaa; Lu minnua õhsõnutaʙ mind ajab oksele; J egle minnua kõvassi õhsõnutti, i para·ikoo minnua taaz alki õhsõnuttaa eile ajas mind väga oksele, ja praegu hakkas mind taas oksele ajama.

õhsõnõmu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ = õhsõnuᴢ; ■ koiraa õhsõnõmuᴢ koerapöörirohi, maruhein.

õhsõn/õssa J -õss Ra J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in Ra J = õhsõta; Ra tälle tuli süämele paha, alki õhsõnõss tal läks süda pahaks, hakkas oksendama.

õhsõzik/ko Lu, g. -oo Lu = õhsazikko.

õhsõ/ta P M Lu Ra (Kett. K Lu Li J-Tsv.), pr. -nõn Kett. P Lu Li Ra J -nõõn M-Set. õχsõnõn P, imperf. -nin P Lu Li -niin P M-Set. õχsõniin P 1. oksendada рвать, вырвать; K tämä žaarus nõis õhsõnõmaa ta hakkas kuumuse käes oksendama; Lu nii kõvassi õhsõnin, ku tullaa sisuzõd vällää nii kõvasti oksendasin, et sisikond tuleb välja; P tällie nõisi paskaa tetšemää i tämä õχsõnii tal läks süda pahaks ja ta oksendas; J slaaboi inimin hiukamiss ep kannõt, järestää õhsõnõʙ nõrk inimene iiveldamist ei kannata, otsekohe oksendab; 2. impers. oksendama ajada тошнить; P minua tšierääb õχsõnõma mind ajab oksele; M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆ma tšäänäʙ vs. pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksele (keerab oksendama). – Vt. ka õhsõntaa¹, õhsõntaa², õhsõntaassa, õhsõnõssa.

õhsõ/ttaa: -ttaaɢ (I), pr. -tan: -t̆taa I, imperf. -in: -t̆tii = õhsõta; I miä nõizõõ õhsõttam̆maa ma hakkan oksendama. – Vt. ka õhsõtõlla.

õhsõttami/n (Lu), g. -sõõ oksendamine рвота; Lu minnua süämeltä mutib nii kõvassi jott õhsõttamisõõssaa mind ajab nii kõvasti iiveldama (mul ajab südame nii pahaks), et (lausa) oksendamiseni.

õhsõtu/ᴢ Kett. õhsetus K-Ahl. õhzõtuᴢ Kett. (M), g. -hsõõ: -sõõ M = õhsõnuᴢ; M nõzab õhzõtusõõ ajab oksele.

õhsõtut/taa: -taaɢ I, pr. -aʙ I, imperf. -ti impers. = õhsetuttaa; I min̆nua õhsõtutaʙ mind ajab oksele.

õhsõt/õlla: -õllaɢ I, pr. -tõlõʙ: -tõõʙ I, imperf. -tõli I frekv. ← õhsõttaa; õhsõttõli puhtaassiɢ vatsassa, siälä mittäid eb i jäännüɢ oksendas kõhu tühjaks (puhtaks), sinna ei jäänudki midagi; sis tuup katti i kane as̆sõõt täünä piimää õhsõttõõʙ (uskumus:) siis tuleb kass (= kratt kassi kujul) ja oksendab need nõud piima täis.

õhzak/aᴢ: õhsakas K-Ahl., g. -kaa = õhzikaᴢ.

õhzik/aᴢ Kett. P Lu (Ja) õhsikaᴢ Kett. Lu Li I -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa Lu J õhsikkaa Lu Li okslik, oksine ветвистый, сучковатый; Lu kase puu on õhzikõᴢ, paĺĺo õhsija on see puu on okslik, palju oksi on; J petäi on õhzikõs, a kuusi on õhzikkaap mänd on okslik, aga kuusk on okslikum; P Lu õhzikas puu ~ Lu Li I õhsikas puu okslik puu, oksine puu. – Vt. ka õhsiin, õhsõin, õhzõkaᴢ.

õhzik/ko P M Kõ Lu J-Tsv., g. -oo Lu J 1. okslik ветвистый, сучковатый; J õhzikko puu kõlpaab va algossi okslik puu kõlbab ainult küttepuuks; 2. subst. okslik puu сучковатое дере-во; Kõ võttaaz õhzikko mokom, ett õl̆lõiᴢ, kuhõ ripussaa kokaᴅ võetakse niisugune okslik puu, et oleks konksud, kuhu riputada.

õhzikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J = õhzuᴅ; katka millõ sireni õhzikkõin kukaka murra mulle sirelioksake õiega.

õhzuᴅ (K-Al. P-Al. Ja-Al.) õhsu/t K-Ahl., g. -u P oksake сучок, веточка; P ühs õli õunappuu taraza, ühs õuna õli õhsuuza, senee miä i tapazin (Al. 55) rl. üks õunapuu oli aias, üks õun oli oksakesel, selle ma saingi kätte. – Vt. ka õhsainõ, õhzõkkõin.

õhzõk/aᴢ M -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = õhzikaᴢ; M kazee puu pääl on paĺĺo raakoi, õhzõkas puu sellel puul on palju oksi, okslik puu; J õhzõkkaat puut kazvossa lakkaall okslikud puud kasvavad lagedal.

õhzõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = õhzuᴅ.

õhzõta P M (Kett. K Lu Li J-Tsv.) õhsõ/ta Lu Ra, pr. -nõn Kett. P Lu Li Ra J -nõõn M-Set. õχsõnõn P, imperf. -nin P Lu Li -niin P M-Set. õχsõniin P 1. oksendada рвать, блевать, выр/ывать, -вать; 2. oksendama ajada тошнить; P minua tšierääb õχsõnõmaa mind ajab oksele.

õhzõt/taa P -ta J-Tsv., pr. -aʙ P -õʙ J, imperf. -ti P J impers. = õhsõtuttaa; P minua õhzõtaʙ ~ J minnua õhzõtõʙ mind ajab oksele.

õhzõt/tua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu oksi v. harusid ajada, haruneda ветвиться, пускать ветви; paju puu tšiire õhzõtuʙ pajupuu ajab kiiresti harusid.

õhzõtuᴢ vt. õhsõtuᴢ.

õhzõtuttaa (M-Set.) õhsetut/taa (K-Ahl.) -taaɢ I, pr. õhzõtutaʙ M-Set. õhsõtutaʙ I õhse-

tutab K-Ahl., imperf. -ti impers. oksele ajada тошнить; I min̆nua õhsõtutaʙ ~ M minua õhzõtutab (Set. 59) mind ajab oksele. – Vt. ka õhsõnoitta, õhsõnuttaa, õhzõttaa.

õht/ago K L P M Kõ Po I (U Ja Lu) ohtogo Lu (J) ächtigu ~ uoechtig Kr Ыхтаго Pal.1 Ii-reg.1 Ыхтаку Pal.1 Ы́хтаку K-reg.2 O͡Eхтаго Tum., g. -agoo M õhtu вечер; K õli õhtago oli õhtu; P kõõz on tüüni õhtago, sis tihut survovaᴅ kui on vaikne õhtu, siis kihulased suruvad; M õhtagoo alla õhtu eel; Lu ku ohtago tuõp, piäb valamaa mennä ugurittsoi kui õhtu tuleb, peab kurke kastma minema; P üvää õhtaguo tere õhtust!

õhtagoaika M õhtuaeg, õhtu вечернее время, вечерняя пора, вечер.

õht/agoin P M (K L Lu) -agoinee K-Ahl. -agõin (K) oht/agoinõ Lu, g. -agoizõõ Lu õhtusöök ужин; M aika mennä õhtagoizõllõ on aeg minna õhtust sööma; L no issuumma nüd õhtagoizõlõ noh, istume nüüd õhtust sööma. – Vt. ka õhtogoinõ, õhtugoin, õhtõgõin.

õht/agoittaa P M (Kett. K), pr. -agoittaan K M, imperf. -agoittiin (Kett. K) õhtust süüa ужинать; K õhtagoittaas(sa) süüakse õhtust; P miε n õlõ õhtagoittannu(ᴅ) ma ei ole õhtust söönud. – Vt. ka ohtugoittaassa, ohtõgoittaassa.

õhtagolla Kett. ohtogol J õhtul вечером; Kett. reheneezä laulõttii õhtagolla tare ees lauldi õhtul; J ko ohtogol on ikolookk, siis tõizõll päivää tääb vihmaa kui õhtul on vikerkaar, siis (see) ennustab teisel päeval vihma.

õhtago/n K P M Kõ Ja-Len. -nn K L P õhtogo/n K -na I -nn Kõ S Po -nna J õhtugona I õhtõ-

go/nn M Kõ -nna U ohtagonna J ohtogo/n J Ra -nn V J oχtogonn J ohtõgonn J-Tsv. õhtul вечером; L tõizõll päivää õhtagonn teise päeva õhtul; J jaanii oχtogonn jaaniõhtul; V ohtogonn tuli tehtii õhtul tehti (jaani)tuli; J ohtõgonn tuõp kottoo õhtul tuleb koju; Po nùorikoo suku tultii õhtogonn kõik ženiχalõõ pruudi sugulased tulid õhtul kõik peigmehe poole; K õhtagonn õli valvo-tuli õhtul oli jaanituli; P üökakku, üölintu, näväd lentäväd üöl vai õhtagon öökull, öölind, nemad lendavad öösi või õhtul; U nõõn miä uomniiz i õχtõgonna ain sinua uottõõmaa kotuoosõõ ma hakkan hommikul ja õhtul alati sind koju ootama; I õhtugona talvõlla kuu i tähteet taivaza talveõhtul (on) kuu ja tähed taevas.

õhtago-öö (P) õhtupoolne öö ранняя ночь; kukkõ esimein kõrt laulab õhtago-üössä kukk laulab esimest korda õhtupoole ööd.

õht/ogo M Kõ S V Po Lu J I ohtogo Lu Li Ra J oχtogo (J), g. -ogoo Lu ohtogoo Lu J 1. õhtu вечер; Lu päivä on matalall, ohtogo tuõʙ päike on madalal, õhtu tuleb; Lu ohtogon all õhtu eel; Lu üvvää ohtogoa head õhtut!; Ra ohtogoa valvomaa tšäütii käidi istjatel (õhtut veetmas); I õhtogo tüüᴅ kõittši tiiᴅ i il̆lauᴅ i meet tarrõõ õhtused tööd teed kõik ära ja koristad ja lähed sauna; 2. pidu пир, вечер; M kunikkaall õhtogua piettii kuningal oli pidu.

õht/ogoinõ I -ogõin (J-Must.) oht/ogoinõ Li -ogoin Lu Ra (Li), g. õhtogoizõõ I ~ -ogoizõõ Lu Li Ra = õhtagoin; I millõõ piäb õhtogoinõ valmissaaɢ ma pean õhtusöögi valmistama; Lu tulkaa ohtogoizõl tulge õhtusöögile!; Ra kotonn sein ohtogoizõõ pereekaa parvõᴢ kodus sõin õhtust koos perega; Li perrää ohtogoizõõ piäb menne makkaamaa pärast õhtusööki peab magama minema.

õhtogoit/taa¹ S ohtogoittaa Li, pr. -taan, imperf. -tiin õhtust süüa ужинать; S lauko- päivää õhtogonn saunass tullazõ, juvvaš tšaita i õhtogoittaavaᴅ laupäeva õhtul tullakse saunast, juuakse teed ja süüakse õhtust.

õhtogoittaa² M õhtuti по вечерам, вечерами; noorizo tölmötti õhtogoittaa noorsugu hullas õhtuti.

õhtogo/ssa: -ss Lu ohtogo/ssa ~ -ss Lu Li õhtul вечером; Lu miä tšümmee tunnia ohto-gossa eittiin makkamaa ma heidan magama kell kümme õhtul; Lu nainõ pani roopaa õhto-goss ahjoo, što oomnikoss võtaʙ naine pani pudru õhtul ahju, et hommikul võtab; Li tširkka tširizi, alki tširissä ohtogossa kilk siristas (= laulis), hakkas siristama õhtul.

õhtugo I-Len. oht/ugo (Lu), g. -ugoo Lu = õhtago; Lu saunaa mentii laukopään i ohtugoo pääll sauna mindi laupäeval ja õhtu paiku.

õht/ugoin Kõ Lu -ugoinõ I oht/ugoinõ ~ -ugoin Lu, g. -ugoizõõ Lu = õhtagoin; I müü algammag õhtugoissa süümää me hakkame õhtust sööma.

õhtugoit/taa¹ (Kõ), pr. -taan, imperf. -tiin = õhtagoittaa; tulkaa õhtugoittaama tulge õhtust sööma.

õhtugoit/taa²: ohtugoittaa Lu pr. -õn, imperf. -in õhtust süüa anda кормить, на- ужином; miä ohtugoitõn perettä ma annan perele õhtust süüa.

õht/õgo J-Tsv. ohtõgo Lu J-Tsv., g. -õgoo J ohtõgoo J õhtu вечер; J õhtõgoo hämär tuõp pääle saabub õhtuhämar; J jo pimenep – piäb menne ohtõgo tüilee juba pimeneb, tuleb minna õhtusi toimetusi tegema (õhtustele töödele); J talvõ ohtõgod om valvomizõ aik talveõhtud on ärkvel oleku aeg (käidi istjatseil, tehti tööd ja pidutseti); J vass ohtõgoa vastu õhtut; ■ J tükkü ohtõgoa üsna hilja.

õht/õgõin M -õgoin J-Tsv. ohtõgoin J, g. -õgoizõõ ~ ohtõgoizõõ J = õhtagoin; J jõvvu tšiirep õhtõgoizõlõõ tule kiiremini õhtusöögile; J ohtõgoiss süümä õhtust sööma.

õhtõjai/nõ Ra, g. -zõõ karuohakas чертополох.

õhuᴅ K L P, g. õhuu K P õhuke тонкий, слабый; P tšämmälel meni nahka õhuussi, kaugaa en tehnüt tüötä kämblal muutus nahk õhukeseks, ma pole kaua tööd teinud.

õhukkõi/n (P), g. -zõõ = õhuᴅ; P õhukkõizõᴅ õhukesed.

õhv/a Kett. K P M Po Lu I ohva R-Reg., g. -aa õhv, (üle aasta vana tiine) mullikas тёлка; M esimezell vootta on vazikka, a tõizõll vootta on õhva esimesel aastal on vasikas, aga teisel aastal on mullikas; M meiĺee juõlti, što teillä on müütäv õhva sugussi (Mäg. 46) (kosimisel räägiti:) meile öeldi, et teil on müüa sugumullikas.

õigah/taa (K-Ahl. R), pr. -taan, imperf. -tiin koheneda [?] (= paremasse (olu)korda saada); katkeesie kulta-niitti, õigahti õpõa niitti katkes kuldniit, kohenes [?] hõbeniit.

õigat/õlla: -ella (K-Ahl.), pr. -telen, imperf. -telin frekv. parandada, korda seada поправ/-лять, -ить; K eb lamonn tšülää lavoja, tšülää õrtt eb õigatellu (Ahl. 101) rl. ei tallanud küla (taime)lavadel, ei parandanud küla(kiige) õrt.

õigitpäi vt. õikiippäi.

õigut/taa (K-Ahl.), pr. -an, imperf. -in kohendada, siluda оправ/лять, -ить; neite kuob kulta-vöötä, õigutab õpõa-vöötä (Ahl. 105) neiu koob kuldvööd, kohendab hõbevööd.

õigõt/taa M Kõ Lu Li J (K L P I) -ta J-Tsv. õikõttaa P Lu (I), pr. -an K L P Kõ Li -õn J õigetan K-Ahl., imperf. -in Li J -i I õikõtin Lu 1. õgvendada, sirgeks teha; sirutada выпрям/-лять, -ить; выправ/лять, -ить; Kõ miä õigõtan väärää rautavitsaa ma õgvendan kõvera traadi (sirgeks); M hukko eb või õigõttaa õmmaa seltšää vanamees ei saa oma selga sirutada; 2. kohendada, korda seada, parandada поправ/-лять, -ить; J õigõt päännaluᴢ kohenda peaalust; M kase paikka piäb õigõttaa, tehä täm tasõzõssi see koht tuleb kohendada, teha see tasaseks; Li aita on rikki, sis paikomittaa piäb õigõttaa (kui) aed on katki, siis peab kohati parandama; Lu miä mäsüss õikõtin i tšäärizin niitii ma harutasin niidi sasipuntrast lahti ja kerisin (ära); ■ L küll miä teilt kõikkiilt kukkulad õigõtan küll ma teil kõigil kuklad kohendan (peksan läbi). – Vt. ka õigatõlla, õigõtõlla.

õigõttõmizi J-Tsv. adv. parandades поправляя; õigõttõmizi katkõzin lookaa parandades tegin looga katki.

õigõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. kohendada, korda seada оправлять, подправлять; J õigõttõõ parõpõssi tila, peh́miäp leeb magat kohenda paremini aset, on pehmem magada. – Vt. ka õikõtõlla.

õika, õikaa vt. õikõa.

õikaassi vt. õikõassi.

õika-pooli J-Tsv. parem pool правая сторона.

õika-tšäsi J-Tsv. parem käsi правая рука.

õik/ii Lu J-Tsv. -i J 1. otse; otsekoheselt, avameelselt прямо; откровенно; J seizop-ko kuhjaa varrõz õikii kas kuhja varras seisab otse?; J kõhtii ja õikii pajattõma otsekoheselt ja avameelselt rääkima; 2. õigetpidi, parempidi на лицевую сторону, на правую сторону; Lu kahs silmää õikii, kahs murnii (kudumisest:) kaks silma parempidi, kaks pahempidi; Lu koko alõn on õikii terve kinnas on parempidi (kootud). – Vt. ka õikõassi.

õikiippäi M õikippäi Ra J õigitpäi (Lu) õiget- pidi, parempidi по правой стороне; M kui nõõt kutomaa, teet kahs silmää õikiippäi, a kahs pahnuppäi kui hakkad kuduma, teed kaks silma parempidi ja kaks pahempidi; Ra kõig meni mürrüü-müttüü, kumb õikippäi, kumb murnippäi kõik läks läbisegi, mis õigetpidi, mis pahupidi. – Vt. ka õikõapoolõõ, õikõõppäi.

õikui/n J-Tsv., g. -zõõ J õige правильный, верный; õikuiss juttua üvä kuunõll õiget juttu on hea kuulata.

õikul/lin M -in J-Tsv., g. -izõõ J õiglane праведный, справедливый; M õikullizõkaa inehmizeka on üvä el̆lää õiglase inimesega on hea elada. – Vt. ka õikõalliin.

õikus/sa J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in õigustada оправд/ывать, -ать; sinu lahs, ni sem peräss i õikusõᴅ sinu laps, sellepärast õigustadki.

õik/uᴢ Lu J-Tsv. (M) õikõhus J-Must., g. -uu M -usõõ ~ -uzõõ J 1. õigus, õigustus право, оправдание; справедливость, правда; Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää männää naizõd i lahzõᴅ, se õli mokoma õikuᴢ mehed käivad enne pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed, see oli niisugune õigus; M täm levveb enelee õikuu, täm väärässi eb jää ta leiab endale õigustuse, ta ei jää süüdlaseks; J menti suuto õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama; 2. seadus закон; Lu sellaika õli mokoma õikuᴢ tol ajal oli niisugune seadus.

õikõ vt. õikõõ.

õik/õa Kett. K L P M S V Lu Li I (Ja) -aa Lu Li Ra J -a Lu Ra J oikea Lu oikõa K-Ahl. oikia Ku, g. -õaa K-Al. -aa Li Ra J 1. sirge, otsene прямой; стройный; Lu pittšä ja õikaa puu pikk ja sirge puu; J võitko paina opõizõõ ravva õikassi kas võid hobuseraua sirgeks painutada?; V siitt narvaa õikõa tie kahštšümmet kahõsaa virstaa talvitiellä siit Narva (on) otse-tee kakskümmend kaheksa versta mööda talveteed; L õikõat silmäᴅ terved silmad; 2. õige, õiglane праведный, честный, справедливый; J õika inimin kõnsait ep petä õige inimene ei peta kunagi; P tšen jääb väärässi, tšen õikõassi (kohtus) kes jääb süüdlaseks, kes õigeks; P siä õlõd õikõa sa oled õiglane (inimene); 3. parem, parempoolne правый (о стороне); L ženiχa lüöb õikõall jalgalla paŋgyõ bokallaa (pulmakomme:) peigmees lööb parema jalaga pange külili; P mehet sõisozivat tšerikkoza õikõas puolõᴢ mehed seisid kirikus paremal pool; Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb, siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse; M õikõaš tšäjeᴢ ~ õikõata tšättä möö paremat kätt, paremal pool; M täm tuli õikõassa tšäessä, seizob õikõalla tšäellä ta tuli paremalt (poolt), seisab paremal (pool); Lu õikõa bortta parempoolne parras; ■ Lu õikõa seili neljakandiline puri.

õikõall/iin P, g. -izõõ õiglane, aus справедливый, честный; se inehmiin on õikõalliin, õikõass pajataʙ see inimene on aus, räägib õigust. – Vt. ka õikullin.

õikõapoolõõ I õigetpidi, parempidi налицо; õikõapoolõõ nõizõõ tšääntämää sõppõ, tšiut-toa hakkan riideid, särki õigetpidi pöörama. – Vt. ka õikiippäi.

õik/õassi ~ -õass P -aassi Lu 1. õigesti, otse, sirgelt правильно, прямо; P õikõass pajataᴅ sa räägid õigesti (õigust); Lu aluz johzõb õikaassi ja selvää purjelaev liigub õiges suunas (õigesti) ja kiiresti; 2. õigetpidi, parempidi налицо; Lu mill om pantu sõpa õikaassi pääl mul on rõivas pandud õigetpidi selga. – Vt. ka õikii.

õikõhuᴢ vt. õikuᴢ.

õikõi K-Al. Li otse, otseteed, õige прямо; совсем, очень; K vai nii, siä õikõi mehelee mened või nii, sa lähed (siis) otseteed mehele?; Li tänävä õli õikõi üvä kahu täna oli õige hea kahu; Li õikõi enne õpõziijekaa poikõzõt kõig menti siš tšerikkoo õpõzõ selläᴢ õige vanasti kõik poisikesed, kel oli hobune, sõitsid siis kirikusse (ratsa) hobus(t)e seljas.

õikõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J = õikõta; jok sinu vaivõin jalk õikõni kas sinu haige jalg paranes?

õikõ/ta M Li (K R I-Len.), pr. -nõʙ Li -ni M -nii Li sirgeks minna, paraneda выпрямляться, поправляться; M hukol ovat kõig väärät sõr-mõᴅ, eväᴅ õikõnõ kuiniiᴅ vanamehel on kõik (päris) kõverad sõrmed, ei lähe kuidagi sirgeks; I tüütä tiimmä pallo [= paĺĺo], a talopoiga elot evät õikene (Lensu 287) tööd teeme palju, aga talupoja elu ei parane.

õikõt/õlla M, pr. -tõõn, imperf. -tõlin frekv. silitada, kohendada, korda seada гладить, поглаживать, оправлять, подправлять; kukod juuvvaz i partoo va õikõtõllaᴢ mehed joovad ja silitavad vaid habemeid. – Vt. ka õigõtõlla.

õikõttaa vt. õigõttaa.

õik/õõ Lu Li J -õ Lu J -aa ~ -a Lu -ii Li -i Ra õige, päris, täiesti, väga совсем; очень; J sveež aili-suppi on õikõ makuᴢ värske räimesupp on väga maitsev; Lu se onõ õikaa võõnoin see on õige laisk; Li se õli õikii tõtta see oli täiesti tõsi; Ra õiki entine väga vanaaegne; Li õzra tšülvettii õikõõ viimizessi otra külvati päris viimasena; J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti keskmine püstnina (= nöbinina) on vahel õige kena.

õikõõppäi M Kõ õikõppäi M = õikiippäi; Kõ alku tehäz nii, etti kahs pahnuuppäi, kahz õikõõppäi, i tehäs kahz õikõõppäi i ühs pahnuuppäi, tšen kui tunnõʙ, tahoʙ (kinda) algus tehakse nii, et kaks (silma) pahempidi, kaks parempidi, tehakse ka kaks parempidi ja üks pahempidi, kes kuidas oskab (või) tahab.

õim/o K M K-Ahl. eimo R-Eur., g. -oo hõim, suguvõsa родня; R pikoa leeb suku üvä vähä eimo elteüttä (Eur. 40) rl. pisut on sugulastest head, vähe hõimu heldust.

õimõᴅ M pl. kalaluud рыбные кости; kal̆laa õimõᴅ, näitä on paĺĺo, hoikukkõizõd niku niitiᴅ kala luud, neid on palju, peenikesed nagu niidid.

õisa (M), g. õizaa tarn осока; siis pannas roho eri, õizassa kõsk [= kesk] (Len. 256) siis pannakse hein eraldi, tarn(a) keskele.

õitaa vt. oitaa.

õitua vt. oitua.

õja Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja Ma) oja (R-Reg.) Ойя Pal.1 oija Kr, g. õjaa K L P M Lu Li Ra õja J õj̆jaa Ma 1. oja ручей; Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise; L altiaz alpaab õjassa haldjas (näkk) halvab ojas; M võhka on siğgaa roho, pehmiä, tõin žiivatta tätä ep söö, toĺko sigaᴅ; nävät kazvavad õjõlaiᴢ, märjäs paikkaᴢ võhk on sea rohi, pehme, (ükski) teine loom seda ei söö, ainult sead; nemad kasvavad ojades, märjas kohas; I meill on kassen õjaz lähe meil on siin ojas allikas; 2. pesuoja, pesupesemiskoht (ojas või tiigis) пралище (место для стирки белья в ручье или пруду); Kõ tšehtšüläz on õja, sõp̆põi pesäᴢ küla keskel on pesutiik, pestakse riideid; K õlkaiss tehtii maja õjaa päälee õlgedest tehti varjualune pesuoja kohale; 3. märg pehme koht, lomp мокрое, топкое место, лужа; M õja paikaᴅ märjad pehmed kohad; Lu perää vihmaa tulõvad õjaᴅ pärast vihma tulevad lombid. – Vt. ka kaukol-, uhtoma-.

õjakaᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J ojarikas богатый ручьями; kattila tšülää ümperüz on õjakõᴢ Kattila küla ümbrus on ojarikas.

õjaloka J väike oja маленький ручей, ручеёк.

õjapaikka (M) märg koht топкое место; õjapaikaᴅ kuza on, siällä opõzõlla üli et pääᴢ, siällä ku einäᴅ lööᴅ, sis piäʙ enem [sic!] päältä kõiɢ kantaa kuivalõ paikalõ, kuhõ saaʙ opõzõlla tulla kus on märjad kohad, seal(t) hobusega läbi ei pääse, kui seal heina niidad, siis peab enne kõik kuivale kohale kandma, kuhu saab hobusega tulla.

õjavesi J õja-vesi Li I (K M R-Eur.) ojavesi (P-Al.) ojavesi ручьевая вода; R sõse kantto kaivoveen, enne antto õjaveed (Eur. 32) rl. õde kandis kaevuvee, ema andis ojaveed.

õju/a (R-Eur.), pr. -n, imperf. -zin ujuda, liikuda плавать, двигаться, на-; R talvi taivaat õjuvat. la tuob tuho tüttarile [= tüttärille], kato muile kassapäile (Eur. 42) rl. talvetaevad ujuvad. Las tuleb häving tütardele, kadu muile palmikpäile.

õjõl/a K-Set. P õjela K-Ahl. J-Must., g. -aa õhuke, kulunud (riie, nahk) тонкий, изношенный (о материале, коже); P meni õjõlassi kulus õhukeseks.

õjõlikkõi/n (M), g. -zõõ õhuke, kulunud тонкий, изношенный (о материале, коже); saappagaa põhjaᴅ mentii õjõlikkõizõssi saapatallad kulusid õhukeseks.

õkaᴢ vt. õgaᴢ.

õkaz-metts/a: -õ J-Tsv. okaspuumets хвойный лес.

õkkai/n Lu Li J õkkaine J-Must., g. -zõõ Lu Li J (viljapea) ohe, okas ость (колоса); J õdraa õkkain meep silmääsee odraokas läheb silma. – Vt. ka õzra-.

õlgõtsõᴅ vt. rüiz-.

õlgõttaj/a K P (M), g. -aa õletaja (pruudipoolne pulmaline, pruudi kaaskonda kuuluv sugulane родственник в свадебном поезде невесты); K ühsi üvä õlgõttaja, mahzap kahzi kaazikkaa (Salm.1 773) rl. üks hea õletaja on väärt kahte kaasitajat.

õlgõõ-kõrsi P õlekõrs соломинка.

õlka (Lu-Must.), g. õlaa õlg плечо; mees meeb metsää, silmät katsob [sic!] kottoo. tširves paissab kottoo õlalt (Must. 159) mõist. mees läheb metsa, silmad vaatavad kodu poole (koju)? – Kirves paistab õlalt koju.

õlka-tilkku J (Ra) olkt́śilkku Ku, hrl. pl. õlka- tilkuᴅ 1. (naistesärgi) õlalapp, -lapid наплечник, наплечники (женской рубахи); Ra õlkatilkuᴅ pilutõttii õlalapid tikiti; 2. punane kiil (vanaaegse naistesärgi kaenlaaluses) красный клин (под мышкой старинной женской рубахи).

õlki- vt. ka õltši-.

õlkiin vt. õltšin.

õlkikuhja Li õlekuhi стог соломы; kulokuhja, einäkuhja, õlkikuhja. a meil evät tee niitä kuhjiita kulukuhi, heinakuhi, õlekuhi. Aga meil ei tehta neid kuhjasid.

õlki/nõ Ra, g. -zõõ õleke, õlekõrreke соломина, соломинка; võta õlkinõ kuvõssa rl. võta õle-(kõrre)ke kubust.

õlkko vt. elkko.

õlkottsaa vt. elkottsaa.

õlk-šlääppi (J-Tsv.) õlgkübar соломенная шляпа; õlk-šlääpii served on lad́d́õᴅ õlg-

kübara servad on laiad.

õlla Len. Kett. K R U L P Ke M Kõ S Ja Po Lu Li J (R U V Ra) õll J-Tsv. ylla Kl-Set. õllaɢ I (Ii-reg.1 Ma Kl) olla Ku, pr. õõn K-Al. K M Kõ V Lu Ra J J-Must. õen K-Ahl. õlõn P Kõ õlen K-Ahl. õõ I yy Kl-Set. ellan ~ ella Kr, imperf. õlin K U P M V Lu Li J olin Ku R-Reg. ylii Kl-Set. õl̆lii vdjI I Ma ellin Kr olla быть; K õlivat kahõõ sõsarõhsõõ oli kaks õde; K ööt ovat siεll on ööd seal (~ nad veedavad öö seal); I krezbinoiza panõvad deŋgoi laatkaasõõ, štop kõvad ampaad õõssivad lahzõll varrudel panevad raha kaussi, et lapsel oleksid tugevad hambad; K on nii õllu on nõnda olnud; K taas pomiŋkad ovaᴅ jälle on peied; L täzä tšüläzä õlivat tšivirisiᴅ siin külas olid kiviristid; M enõõ· nähnü ma ei ole näinud; M siä õlõᴅ iloza, a miä en õõ sa oled ilus, aga mina ei ole; Li siä õõd jurmõpi sa oled julgem; L mälestän, ku kasõ õli mäletan, kui see juhtus; L ep se minu miez õlõ tšenniit ko kehnokkõin portnoi ei see minu mees ole keegi (muu) kui vilets rätsep; P a enelliez õli kahs suurt sikaa aga tal endal oli kaks suurt siga; Lu mokoma inemissä parõp maa pääl i eb õllõiᴢ parem, kui sellist inimest maa peal ei olekski; Li mitä tüü siäl õõttõ nõiznut tšiskõõmaa miks te seal olete hakanud kisklema?; Lu õlõmissaa õlkoo olgu olemas; I õõ tervess ole terve!; J õõ nii üvä ole nii hea!

õlma (I) hel/ma J (Ku) -m ~ h́elm J-Tsv., g. -maa ~ h́elmaa J hõlm пола; I kui silla eb õõɢ äp̆pia mennäɢ tšül̆lää müü, silla õlmat trepattuᴅ, bohmarad õlmaloiza rippuvaᴅ kuidas sul pole häbi minna läbi küla, sul on hõlmad näruseks kulutatud, narmad ripnevad hõlmades; J ed õ pikkõrain, jot ain riput helmoiᴢ sa ei ole väike, et aina ripud hõlmade küljes; ■ J h́elmõnnalt lahs vallaslaps.

õltši Kett. K L P M Kõ S Po I (vdjL R U Ja Ko Kr) õĺtši Kett. õlki Lu Li Ra J O͡Eлчи Tum., g. õlg/õõ M S Lu Li Ra J I -yõ L P, pl. ölgad ~ oelgad Kr 1. õlg, õled солома; R pühä maaria maale lahtši õlgale õpoisile rl. püha Maarja heitis maha hõbedastele õlgedele; I räštogona esimeizell õhtogua õlgõt tootii rih̆hee jõulu esimesel õhtul toodi õled tuppa; S kui koolõʙ, sis pannaz õlkõijee päälee kui (inimene) sureb, siis pannakse (ta) õlgede peale; Li õlgõt pantii autaa rohipuu tšültšee õled pandi hauda puusärgi kõrvale; Kõ mees tetši aitaa õlka-

loill mees tegi aeda õlgedega (= õlgsidemetega); M aapa-aŋgookaa riigalla puisattii õlkõa haavapuust hanguga puistati rehel õlgi; Ra tehää rooguss kattoa; meilä tehää õlgõss i päreess tehakse (ka pilli)roost katust (= katuseid); meil tehakse õlgedest ja pilbastest; Li salaŕuuguukaa pantii õlgõt tšiini korralattidega pandi õled (katusel) kinni; Lu palgõ, ümper on nahka, õlki on süämmeᴢ rangipale, ümber on nahk, õled on sees; M õzra meni kõltõizõssi, jo õltši, siz aika tätä lõikata oder on läinud (läks) kollaseks, (on) juba (nagu) õlg, siis on (õige) aeg seda lõigata; Ra tootii kupo õlkaa maalõõ toodi kubu õlgi maha (= põrandale); J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama; Lu ku tahotaa terveht õlkia, siz rüttšeitä ep tapõttu primuzlaakaa, a särjettii järdžül kui taheti (tahetakse) terveid õlgi, siis rukist ei pekstud koodiga, vaid rabati pingil; J valo-katto teh́ä õlgõss ajutine katus tehakse õlgedest; Ra õlgõõ kõrsi õlekõrs; I rih̆hee taas pühimmeɢ, kui jo kaijee õlgõõ kuv̆voo siommõg i viimmeg lavahsimilõ (pärast jõulupühi) pühime toa jälle puhtaks, kui need õled (uuesti) kubusse seome ja laudile viime; Ra õlki kupo õlekubu; P õltši räsäᴢ õlgkatus; Lu õlki katoll õltii kozloᴅ õlgkatusel olid harimalgad; M sirkõad õlgõt pantii riittaasõõ sirged õled pandi virna; M kase õltši töö õli lõpõtõttu see õletöö (= õlgede puistamine ja kokkupanek rehepeksul) oli lõpetatud; 2. põhk, sasi(õled) соломенная труха, измятая солома; Lu nisu vai rüis ku tapõttii, heeno õlki jutõltii sasi vai sasituᴢ kui nisu või rukist peksti, (siis) peent õlge nimetati sasiks või põhuks; M kombain teep kõik põltoss kombain teeb kõik põhuks; M sööttääz lehmiä einääkaa, õlkõjeekaa, akanod́d́eekaa lehmi söödetakse heinaga, õlgedega, aganatega; Lu perrää tappamizõõ mikä jäi heeno õlki, tämäzä jäi einä sekkaa, sitä kutsuttii peltto õlki pärast rehepeksu jäid (järele) peenikesed õled, nendesse jäi heina sekka, seda nimetati põhuks (sasi-

õlgedeks); S kagraa õlgõd i õzraa õlgõt söötettii lehmiilee kaerapõhk ja odrapõhk söödeti lehmadele; 3. õlekõrs соломина; M mõilarakko, õlgõõkaa puh̆huaᴢ seebimull, õlekõrrega puhutakse (seda); M õlgõõ sõlmuᴅ õlekõrre sõlmed, sõlmekohad; 4. (kasvav) viljakõrs (растущая на поле) соломина; Lu tänävoon on rüttšeet pitšää õlgõõkaa tänavu on rukis pika kõrrega; M ühtäid õlkõa eb jätettü nurmõlõõ ühtegi viljakõrt ei jäetud põllule; I rüttšee õltši rukkikõrs; I kagraa õlgõᴅ (kasvavad) kaerakõrred. – Vt. ka kagra-, kolkušši-, rüiz-, sasi-.

õltši- vt. ka õlki-.

õltšikatto M I õltškatto M õlkikatto V Lu õlki- katto J-Tsv. õlkkatto (J) õlgkatus соломенная крыша; M õltšikattoosõõ kane rookokupalikot pannaᴢ, muuvvõlõ evät kõlpaa ku õltšikattoosõõ õlgkatusesse pannakse (serva esimeseks reaks) need rookimbud, mujale (need) ei kõlba kui õlgkatusesse; J kui va kipum puutub õlki- katolõ, nii katto läheb lekolõ kui vaid tulesäde satub õlgkatusele, siis läheb katus põlema. – Vt. ka õltši-räsäᴢ.

õltšikupalikko M õlekimp, väike õlekubu; õletuust пук соломы; маленькая связка, вязанка, клок соломы; ku alkaaz õltšikattoa, sis esimeizee räätoo tehäs pikkaraizõd õltšikupalikoᴅ kui alustatakse õlgkatust (= õlgkatuse tege-

mist), siis esimesse ritta pannakse väikesed õlekimbud; õli tehtü õltši-kupalikko, se pantii nak̆kaasõõ, štob eike johsõis rapa taarii astiassa oli tehtud õletuust, see pandi nagasse, et kaljaastjast ei jookseks raba (välja).

õltšikupo P M õltši-kupo P I õlkikupo Lu (Li) õlki-kupo Li J-Tsv. õlekubu, -vihk вязанка, связка соломы; P võta õltši õltši-kuvoss rl. võta õlekõrs õlekoost; M õltšikupo on suuri, a kupalikod on peeneᴅ õlekubu on suur, aga kimbud on väikesed; Lu õlkikupo, sitozivad mõnd vihkoa ühtee õlekubu (oli selline, et) seoti mitu (pekstud vilja)vihku ühte; Li õlkikuvoo tiukkas kõvassi tšiin sidus õlekoo kõvasti kinni; M kuvoᴅ, õltšikuvot pantii riittaasõõ kood, õlekood pandi virna.

õltšikuvokkõin M õlekubuke маленькая связка, вязанка соломы.

õltši-kõrsi (K-Ahl.) õlekõrs соломина; sis en mahsa maalta rohta, õltši-kõrtta uulitsalta (Ahl. 102) rl. siis ei ole ma väärt rohtu maas(t), õlekõrt tänaval(t).

õltšin I (Kett.) õlkii/n J-Tsv., g. õltšizõõ: -zõõ J õlg-, õlest соломенный; J õlkiizõt katot kauga kesteveᴅ õlgkatused peavad kaua vastu.

õltšipoduška I õlgpadi соломенная подушка; päävittsaza õltšipoduškaᴅ, a alla tilaᴅ päitsis (olid) õlgpadjad, aga all (olid) aluskotid; õltši-

poduškad õlivad õmmõltuᴅ, mokomat pitšäᴅ õlgpadjad olid õmmeldud, niisugused pikad.

õltši-räsäᴢ P = õltšikatto.

õltši/siõ P -siõh I õlgside, õlest side жгут (из соломы), перевязло (из соломы); I en tunnõt tehäg õltšisiõhta ma ei oska teha õlgsidet (viljavihkude sidumiseks).

õltšitöö M (õlgede puistamine ja kokkupanek rehepeksul вытряхивание и скирдование соломы при молотьбе); õltšitöö õli lõpõtattu õlgede puistamine ja kokkupanek oli lõpetatud.

õlu/ᴅ Kett. K U L P M Kõ S Po Lu I Ma Ko (Al. J-Must. vdjI) -t Ränk K-Ahl. M-Set. õlu [< e?] K J-Tsv. oluᴅ Lu Li Ra J öllut Kr O͡Eлутъ Tum., g. -u Al. Kett. K U L P M õl̆luu M I Ma õlluu S Po Lu I oluu Lu Li J olluu Lu Li olu J-Tsv. õlloo Ko -õõ K-Al. J õlu пиво; I tšihutattuk kõittši õlluuᴅ, viinaᴅ, piirgat tšühsetättüüt kõittši (pühadeks olid) tehtud kõik õlled, viinad (olid ostetud), pirukad puha küpsetatud; L jõka tšüläš tšihutõttii õlutta igas külas tehti õlut; Li kõõs tuli jürtši, siis kopitõttii kappa linnõssõ end́essä; naizõd vaa tšihutõttii olutta kui tuli jüripäev, siis koguti kapp linnaseid inimese kohta; ainult naised tegid (jüripäevaks) õlut; Lu olutta ku tšihutõtaa, järestää johzõb viire, viireesee pannaa hiivaa, viire nõizõp tšäümää, siis tulõb oluᴅ kui õlut pruulitakse, (siis) algul jookseb virre, virdesse pannakse pärmi, virre hakkab käima, siis tuleb(ki) õlu; J veelko(se) om pantu olusõõ tšäüttšiä kas õllesse on pandud pärmi?; J siiz nõizõn latomaa oluttõ siis hakkan õlut käima seadma (= hakkan õlle-

aineid, s.t. linnaseid, humalaid, vett jm. nõrutamisastjasse panema); M pappi õlun svätittii papp pühitses õlle; Lu ku pulmad õltii, siz ain kolkiikaa jagõttii olutta, eestää viina meni eez aina, sis kolkki meni räätüä müü peräᴢ (pulmakomme:) kui pulmad olid, siis õlut jagati ikka kapaga, kõigepealt läks viin ikka ees, siis õllekapp läks rida mööda järele; Po suurussavad õlluukaa võtavad suurust (= einet) õllega; S joottaaz viinall i õlluul joodetakse viina ja õlut; I tämä jõi kõikõõ õl̆luu ta jõi kogu õlle ära; M õlut kõik lõppu, tünner tühjä, jäiväd ühed iivaᴅ õlu lõppes, vaat tühi, (järele) jäi ainult pärm; J olutta keitettii, perää oluu jäi taari, taari juutii, perä lehmille süütettii pruuliti õlut, pärast õlut jäi (vaati) taar, taar(gi) joodi ära, (õlle) pära söödeti lehmadele; J viinad on tootu viromaal-tõ, oluõd õmaltõ maaltõ rl. viinad on toodud Virumaalt, õlled omalt maalt; P ühez astiaza oŋ kahõllaiss õlutta. se on kanaa muna mõist. ühes vaadis on kahesugust õlut? – See on kanamuna; P saab ŕumkaa viinaa vai kahs, i stokanaa kahs õlutta saab pitsi viina või kaks, ja kaks klaasi õlut; Lu luikkamuz olutta lonks õlut; Lu juun pari olutta joon paar (pudelit) õlut; U õluu tšihuttamine ~ J oluu keittemin õlle pruulimine; J olu keittejõ õllepruulija; K üvä õlu [sic!] hea õlu; Li vätševä oluᴅ, lei pruntit poiᴢ, vaĺĺud olluuᴅ vägev õlu, lõi (vaadil) prundid (eest) ära, valjud (~ kanged) õlled; K laŋgokkooni kullakkooni tulkaa meilee võõraziise on meillä tšüssä mettä aznutta õlutta rl. mu languke, mu kullake, tulge meile külla, meil on valminud mett, selget (settinud) õlut; K iiva asõõp põhjaa jääp sirkõa õluᴅ pärm settib põhja, jääb selge õlu; I maistam minuu õlutta maitse mu õlut!; K L viinaa näpisin, õlutta jõin viina võtsin natuke, õlut jõin; J vältšähtünnü oluᴅ lahtunud õlu; Li naizõt tšihutattii ühteizolutta, ühteissä olutta jürtšin naised tegid jüripäeval ühisõlut; Lu õssu olud on karkaa, koto olud on üvä poeõlu (ostetud õlu) on kibe, koduõlu on hea; J siiz leep perä oluᴅ ~ U siiz leep peräkko õluᴅ siis tuleb päraõlu; M õl̆luu aisu ~ K õluõõ aisu (Al. 53) õlle lõhn; M õl̆luu virrez on ilma iivaa õllevirre on ilma pärmita; Kett. õluu virre ~ Ra olud virre õlle virre; Lu olut pannaa olud astjaasõõ tšäümää õlu pannakse käimatõrde käima; M õlut tünneri õllevaat; M õlut kolt-tši õli pitšääkaa rutškaakaa õllekapp oli pika varrega; Lu olut kolkki õllekapp; M sitä aŋkua, mizel tšiv̆viä piti võttaa tulõssa, sita kutsõttii õlud aŋko seda hangu, millega tuli kive tulest (= ahjust) välja võtta (õllevee keetmiseks käimatõrres), seda kutsuti õllehang(uks); L pienez rud́d́az õli õlut praaznikka pädrä Väike-Rudjas oli õllepüha(ks) peetripäev. – Vt. ka peräkko-, pää-, tšäütez-, tšülä-, ühteiz-.

õludaŋko M õluthanko Ränk õllehang (hang kuumade kivide tõstmiseks õlletegemisel) вилы (применяемые при пивоизготовлении); M õludaŋko õli kuumõzia tšiv̆vää vartõõ, kõõs tšihutattii õlutta õllehang oli kuumade kivide (tõstmise) jaoks, kui õlut pruuliti.

õlud-astia P M õlud-astija M õlutastia Ränk oludastia Li õlletegemisnõu, käimatõrs кадка (для варки пива); M pannas kane linnahsõd õlud-astiaa pannakse need linnased (õlle) käimatõrde.

õlud-astikko I = õlud-astia.

õludbotška M õlud-botška I = õluttünneri; M õludbotškad õltii tammizõᴅ õllevaadid olid tammepuust (tammest).

õludlännikko M õllelännik; õlle/astja, -tünn кадка, кадь для пива.

õludvaatti P = õluttünneri.

õludvalajaizõᴅ (M) õllejagamispidu, õllejagamine (õlle vaatidesse valamine õlletegemisel празднование разлива по бочкам совместно изготовляемого пива); õltii õludvalajaizil, siälä siz jagõttii õlutta oldi õllejagamisel, seal siis jagati (ühis)õlut (valati vaatidesse ja joodi); hukod jootii, välissä nii jootii, etti umalassaa. sis sitä kutsuttii: õlud valajaisil, õlimm õludvalajaisil (õllejagamisel) taadid jõid, vahel jõid nii, et jäid purju. Siis seda nimetati: õllejagamisel (olemine), olime õllejagamispeol.

õlut-kavi Kett. M Kõ olutkavi Ra õllekopp ковш, черпак для пива; M õlut-kavi õli aavassa kaivõttu, mokoma pittšä varsi õli, etti tšäs̆siä ep põlõttaiss, sen̆neekaa valõltii õlutta õllekopp oli haavapuust õõnestatud, niisugune pikk vars oli, et käsi ei põletaks, sellega kallati õlut; Ra puinõ olutkavi puust õllekopp.

õlut-kohvsikka ~ õlut-kovsikka P õllekopsik ковшик, черпак для пива.

õlutkolttši M olutkolkki Ra õllekapp, -kann пивной жбан, пивная кружка; Ra kunis kazvomm kaazikõssi, olutkolkii kantajõssi rl. kuni kasvame kaasitajaks, õllekapa kandjaks.

õlut-kruuška I õllekruus кружка для пива.

õlutpoolikkõ I-Set. = õluttünneri.

õlut/pooti: -puoti (Ja-Len.) õllepood пивная, пивнушка; kui möö meemmä õludpuotii [= õlutpuotii] .. (Len. 236) kui me läheme õllepoodi ..

õlutpraaznikka (K) õlut-praaznikka I olutpraaznikka Lu Ra olut-praaznikkõ Ra õllepüha (püha, mille puhul oli tavaks õlut teha) пивной праздник; K kõm pühäpäivää õli vuvvõza õlutpraaznikaᴅ (Mäg. 139) kolm püha aastas olid õllepühad; I jürtši õli õlut-praaznikka jüripäev oli õllepüha; Lu meill õli olutpraaznikka talvi- miikkula meil oli õllepüha(ks) talvine nigulapäev. – Vt. ka õlutpühäpäivä.

õlutputeli M õllepudel пивная бутылка.

õlutpühäpäivä K-Set. = õlutpraaznikka.

õlut/tünneri M -tünnäri P oluttünneri Ränk õllevaat пивная бочка; M õluttünneri on vaissi, venäissi on botška õllevaat on vadja keeli, vene keeli on b. – Vt. ka õludbotška, õludvaatti, õlutpoolikkõ.

õlõm/atoo ~ -oitoo ~ -õtoo Ra, g. -attomaa ~ oittomaa ~ -õttomaa Ra vaene бедный, бедняк; pokkoinikaa sõvad annõttii õlõmattomillõ surnu rõivad anti vaestele; Ra nastośjaa päivällä annan villaa õlõmoittomillõõ nahtsepäeval annan villa vaestele.

õlõm/iin Kõ, g. -izõõ külaskäik vanemate-

koju побывка у родителей; lazzõttii õlõmillõõ (noorik) lasti külaskäigule vanematekoju.

õlõmu/ᴢ P Li, g. -hsyõ P -zõõ Li juhtum, sündmus случай, событие; P on õllud mokomaisii õlõmuhsii, etti lehmää nännäss konna imep piimää on olnud niisuguseid juhtumeid, et konn imeb lehma nisast piima.

õlõt/tši J-Tsv., g. -šii J olek бытие, существование.

õlõv/a M-Set. Kõ-Set., g. -aa = õlõvõin.

õlõvõin (K R), g. õlevõisee K-Ahl. ölövuisa R-Reg. rikas богатый, богач; K rikkaa mehee rihezä, õlevõisee õvvueza (Ahl. 104) rl. rikka mehe tares, jõuka (mehe) õues.

õlõvu/ᴢ J-Tsv., g. -sõõ J olemine бытие, суще-ствование.

õma Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ja V) oma K-Ahl. Lu Li I Ku (R-Reg. Ra J-Must.) üma ~ ümma Kr Ома (Tum.), g. õmaa K P Lu Li J õm̆maa M vdjI õmmaa I õmaa Lu Li J omaa Lu omaa K-Al. oma Lu 1. oma (atribuudina) свой (в качестве определения); K õma suku õli kogoza oma suguselts oli koos; P miä õlõn elännü aina õmaza tšüläzä ma olen elanud alati omas külas; Li ommaa tšüllää oma külla; J elä han siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhta nii pagan ära sa ometi ole oma laste vastu nii kuri; Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs. inimene elab ja õpib oma elu lõpuni, aga ikkagi sureb lollina; M jõka veez on õmad izäd i emäᴅ igas veekogus on omad haldjad (isad ja emad); Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs. kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui omad tiivad; M anna õm̆maa tšäee tširjotuᴢ anna oma allkiri; Lu poigad lähettii jõka ainogo omma poolõ pojad läksid igaüks oma poole (= oma teed); Lu nootaakaa püvvettii omall merell noodaga püüti omal merel (= Lauga lahes); Li tšezäll õltii venneed õmaz rannaᴢ suvel olid paadid omas rannas; J õma koozõri omatrump (kaardi-

mäng); J õma päät omapead, iseseisvalt; 2. subst. oma свой, родной; K õmat tulivad võõraizii omad (= sugulased) tulid külla; L älkaa vyõragoittagaa minua, pitägaa õmanna ärge pidage mind võõraks, pidage omaks; Lu üvä naapuri on parõp tõiss ommaa vs. hea naaber on mõnest oma(inimese)st parem; M tämä tetši õm̆maataᴢ ta tegi oma tööd; P miε võtan õmaa, siε võta õmaᴢ mina võtan oma, sina võta oma; L vyõraa naizyõkaa tantsiᴅ, ed õmaskaa tantsid võõra naisega, mitte omaga; I millõ on itšävä, õm̆mia en näiɢ tšet̆täiᴅ mul on igav, oma inimesi ei näe kedagi; J kahõõ kopekaa tšüünteliä ävitij juttõõʙ, kõlmõ kopekaa õmaa levvin kahekopikase küünla kaotasin, ütleb, kolme kopika oma leidsin; 3. (liitunult eelneva personaalpronoomeni või ka nimisõnaga слитно с предыдущим личным местоимением или именем существительным); M pajata pajata, da anna minun õma väĺĺää (Set. 21) räägi (aga) räägi, aga anna minu oma kätte (ära); I kase bõõg med́d́emä, kase bõõm med́d́e see (pruut) pole meie oma, see pole meie; I minuma minu oma; I sinuma sinu oma; Kl minuu uma minu oma; Kl sinuu uma sinu oma; I iz̆zääma isa oma; I em̆määma ema oma; Pi lahsajõõm laste oma; Pi tütterikoom tüdruku oma; Pi üheem ühe oma; ■ K õma putkõ (Set. 59) (söödav) putk; I õma maarja ussimaarjapäev (oma maarjapäev); Lu õma kurssi otsekurss; J õmad menod õllaa pääl tal on menstruatsioon; Lu sinne piäʙ joutua ommaa aikaa sinna peab jõudma õigel ajal. – Vt. ka pühän-, ženiχan-, tapaz-, ärtšin-. – Vt. ka nõma.

õmaa-äd́d́ä J vanaisa või äi (kellega elati koos) дед или свёкор, тесть (с которым жили вместе).

õmaa-ämmä J vanaema või ämm (kellega elati koos) бабушка или свекровь, тёща (с которой жили вместе).

õmalai/n M Kõ (K I), g. -zõõ sugulane, oma-inimene родственник, свой, родной че-ловек; M õmalain on niku sukulain, vellee lahzõᴅ, õm̆maa põhkua omainimene on nagu sugulane, venna lapsed, oma pesakonnast; I nämä min̆nuu lahzõd õmaᴅ, õmalaizõᴅ need on minu omad lapsed, omainimesed. – Vt. ka õma.

õma-maa J-Tsv. oma maa, kodumaa родина; väliss tuõp tuliin tusk õma maat nähä vahel tuleb tuline igatsus oma (kodu)maad näha.

õmani/kka: -kk J-Tsv., g. -kaa J omanik владелец, собственник.

õmatahtomin-tüü J-Tsv. vabatahtlik töö, asi добровольное дело.

õmmõ/lla Kett. K L P Ke M Po Lu Li J (Len. Kõ Ra Kr) -ll J -llaɢ I -lta Ke, pr. õmpõõn M Kõ Lu Li J õmpõ/lõn Ke õmpelen K-Ahl. ampalan Kr, imperf. -lin Ke M Lu Li J -lii I 1. õmmelda шить; K naiskuumall piεb õmmõlla lahzõlõõ tšiutto naisvader peab lapsele särgi õmblema; K vai et taho õmpõõmaasõõ tulla (Al. 14) ah sa ei taha õmblema tulla!; L pojokkõin, õmpõlõ millõ štanaᴅ pojake, õmble mulle püksid; L õmpõõp tämä kaugaa ta õmbleb kaua; M meez õmpõli uupõkaᴅ mees õmbles susskingad; M siš tšiirepää õmpõõmaa, no i õmmõltii siis hakati kiiremini õmblema, noh, õmmeldigi (valmis); M en saa õmmõlla ilma napjorstikkaa (ma) ei saa õmmelda ilma sõrmkübarata; Kõ siz õmpõõn tšiuttai, mitä tarviᴢ, sitä õmpõõn siis õmblen särke, mida tarvis, seda õmblen; Kõ valkazimma kaŋkaa, õmpõlimma tšiuttai pleegitasime kanga, õmblesime särke; Po nùorikko õmpõli tšiutoo pruut õmbles särgi; Lu takelaažnikka, tämä pittsaab rihmoja, õmpõõp seilija taglase-meister, tema pleisib köisi, õmbleb purjesid; Lu mill on õmmõltu penžikka musõrtavassa harmaa mat́erissa mul on pintsak õmmeldud tumehallist riidest; Lu draatvaakaa õmmõllaa saappagojõõ, paikataa tooᴢ̌ pigitraadiga õmmeldakse saapaid, paigatakse samuti; Li miä õmpõõn kauhtanaa ma õmblen kaftanit; Li õmpõlia õmpõõp šuubaa rätsep õmbleb kasukat; J õmpõli utuzõõ hurstii rl. õmbles udupeene (voodi)lina; J üli servä [= servää] õmpõlõb (Must. 182) õmbleb üle serva; J õmpõõ purkõunnu kõht tšiin õmble hargnenud koht kinni; Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ uut on parem õmmelda kui vana paigata; Ra enne kõik tšäekaa õmmõltii enne õmmeldi kõik käsitsi (käega); J ihoisõõ õmmõltu ahtaat kruuževõᴅ käistesse on õmmeldud kitsad pitsid; I izeg õmpõlimmaɢ ise õmblesime; 2. välja õmmelda, tikkida вышивать; L kumakaakaa varnikyõ õtsad õmmõltu punase puuvill-lõngaga (on) ikooniräti otsad (välja) õmmeldud.

õmmõ/ta: -t J-Tsv., pr. õmpõ/õn J, imperf. -zin J = õmmõlla; J kuza pinžikk on õmmõttu kus pintsak on õmmeldud?

õmpõ/lia Kett. K L M Ja Li J (Kõ) -lija P M I -jõ J-Tsv., g. -lia ~ -jaa J õmbleja, rätsep портной, швея; Kõ õmpõliaᴅ tšäütii taloja möö, õtsittii töötä i koton i õmmõltii rätsepad käisid mööda talusid, otsisid tööd ja koduski õmblesid; M miä ahagoitan izze, ep piä millõ õmpõliata ma teen ise (kleidi) kitsamaks, mul ei ole õmblejat vaja. – Vt. ka seili-.

õmpõlu/ᴢ M J-Tsv. (Kett. K vdjI) -s M-Set. VM õmpelus K-Ahl., g. -ssõõ ~ -zõõ M -sõõ J -hsõõ (K) õmblus, õmblustöö шитьё; шов; K no, anna nüᴅ, madŕõ, õmpõlussa, müö vähä avitamma õmmõlla (Al. 17) no anna nüüd, Madrõ, õmblemist, meie natuke aitame õmmelda; J õmpõluz niitti õmblusniit; M miä õmpõõn tak̆kaa niglaa, semperäss etti sis tuõb vahvõpi õmpõluᴢ ma õmblen tagantnõela, sellepärast et siis tuleb tugevam õmblus; M kõhalizõ õmpõluzõõ õmpõõn ettee niglaa sirge õmbluse õmblen eestnõela; M perennaa purtši õmpõlussõõ perenaine harutas õmbluse lahti.

õmpõluzmašina M Lu õmblusmasin швей- ная машина.

õmpõluzniitti M õmblusniit швейная нитка; õmpõluzniitiᴅ, valkõad i musaᴅ õmblusniidid, valged ja mustad.

õmpõluzrihma J = õmpõluzniitti.

õmõ vdjL Kett. K P M Kõ Lu Li J hõmõ Lu Ra J õmõh vdjI I omõh (Ma) õme K-Ahl. õmõi J, g. õmõõ Lu Li J õmyõ P õm̆mõõ M vdjI õmmõõ ~ hõmõõ Lu hõmõõ ~ hõmõ J hõmmõõ Lu om̆mõõ Ma 1. hallitus плесень; P leipä on õmyõᴢ leib on hallitanud; J rihe seined om mentü siirostiss hõmõsõ toa seinad on läinud niiskusest hallitama; Lu seilid mentii hõmmõõsõõ purjed läksid hallitama; 2. kõntsakord (maas pärast lume sulamist) слой грязи (после таяния снега); M kõõz on per̆rää lunta õmõsta paĺĺo leep paĺĺo obahkoo kui pärast lund (= lume sulamist) on palju kõntsa, tuleb palju seeni; 3. sõõn, mustuseviirg полоса грязи; P piimεä paaz on õmõ piimapotis on sõõn (= mustuse triip).

õmõht/ua Kett. K P M Kõ Lu Li hõmõhtua Lu, pr. -uuʙ Kett. P Lu -uʙ P Li hõmõhtuʙ Lu, imperf. -u P Lu hõmõhtu Lu hallitada плесневеть; Lu elä paa leipää sinne, siäl leipä hõmõhtuʙ ära pane leiba sinna, seal leib hallitab; Lu õmõhtuuʙ, se pillauʙ (mis) hallitab, see rikneb. – Vt. ka õmõhtuussa, õmõstua, õmõttua.

õmõht/ussa: -ussaɢ I, pr. -uʙ, imperf. -ujõ I = õmõhtua; alkõ õmõhtussaɢ leipä leib hakkas hallitama; paak tõisõõ paikkaa leipä, štob eb õmõhtuissiɢ leipä pane ometi leib teise kohta, et ei hallitaks.

õmõhtuussa ~ hõmõht/uussa (Li) õmõhtuussaɢ (Ma), pr. -uuʙ Li, imperf. -u Li õmõhtuj̆jõõ Ma = õmõhtua; Li viĺĺa ku on niiskiä, siiz meeʙ hõmmõõ. eestä meeʙ hõmmõõ, hõmõhtuuʙ, siiz jo märkeneʙ kui vili on niiske, siis läheb (see) hallitama. Algul läheb hallitama, siis juba mädaneb.

õmõi vt. õmõ.

õmõna vt. omena.

õmõst/ua M, pr. -uʙ M, imperf. -u M = õmõhtua; toorõõs paikkas kõik tšiirees õmõstuʙ niiskes kohas hallitab kõik kiiresti.

õmõ/ttua J hõmõttua J-Tsv., pr. -ttuʙ ~ hõmõtuʙ J, imperf. -ttuzi ~ hõmõttu J = õmõhtua; J või õmõttuʙ või hallitab; J ku süüt hõmõttunnua leipää, siiz kõnsait ed uppoo, juttõõb rahvõᴢ kui sööd hallitanud leiba, siis (sa) kunagi ei upu, räägib rahvas.

õŋgõõmato S = õntšimato.

õŋki- vt. ka õntši-.

õŋki-pag/la: -l J-Tsv. = õŋki-siima; kõikkaz vahvõp õŋki-pagl tuõb opõizõõ ivusõss kõige tugevam õngenöör tuleb hobusejõhvist.

õŋki-sii/ma Li -m J-Tsv. õngenöör леса, леска.

õnn/i K R-Lön. L P M Kõ Lu Li J (Ra) onni R-Eur. R-Lön., g. -õõ M Lu J -yõ L P õnn; saatus счастье, удача; P bõlõ õnnõa, mussa katti tuli vassaa pole õnne, must kass tuli vastu; Lu miä tahon (~ soovin) sillõ õnnia ma soovin sulle õnne; L kas on õpõinõ õnni see on suur (hõbedane) õnn; Kõ tämä ep tää mitä teh́h́ä senee suurõõ õnnõõkaa ta ei tea, mida selle suure õnnega teha; M lahs süntü i täm̆mää õnni süntü laps sündis ja tema õnn (saatus) sündis; J inimin eläb nii, kui õnni veiteʙ inimene elab nii, kuidas saatus juhib; R jo onni kuuroni kujalla kumma aika olla kuvajaiseni (Lön. 184) rl. (itkust:) (on) ju õnn mu(l) mõni hetk olla (küla)tänaval, imeline aeg, mu sünnitajake; Lu tšellee leeb õnni, tšellee eb lee kellel on õnne, kellel ei ole; J õnnõssi tuli vahti päälee, tõmpõz veess vällä, a to õllõiz upponnu õnneks tuli (= sattus) valvur peale, tõmbas veest välja, muidu oleks uppunud; Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas.

õnnikaᴢ vt. õnnõkaᴢ.

õnni-lehto Lu õnneleht лепесток на счастье; neĺĺäz lehto on õnni-lehto (jänesekapsa) neljas leht on õnneleht. – Vt. ka õnnõvalehto, õnniroho.

õnnimanni Li: õli enne õnnimanni, õnnistõ mannistõ matukkõ rl.

õnni-meeᴢ J-Tsv. õnnelik mees, õnneseen сча-стливчик.

õnni-roho Lu õnnetaim стебелёк, лепесток на счастье; hapo-roho on kõlmõõ lehookaa, ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho jänesekapsas on kolme lehega, kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim. – Vt. ka õnni-lehto, õnnõvalehto.

õnnis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J õnnelikuks teha, õnnistada осчастливить; благословить; vai duumad õmaz naimizõkaa õnnissa kast tüttöä või mõtled oma naimisega õnnelikuks teha seda tüdrukut? – Vt. ka õnnisuttaa.

õnnis/sua P Lu Li J, pr. -uʙ Lu J, imperf. -su Lu Li J õnnestuda посчастливиться; Lu a mõnikkaal õnnisuʙ, jõka munassa saap puipuu aga mõnel õnnestub, igast munast saab tibu; Li eb õnnissunnu mereᴢ ei õnnestunud merel.

õnnisut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J = õnnissaa.

õnnitoo vt. õnnõtoo.

õnnitšiutto M õnnesärk (valge kile vastsündinu ihul) счастливая сорочка (тонкая плёнка на теле новорождённого); tämä on õnnitšiuttos süntünnü, õli mokoma niku valkõa tšiutto, lahzõlla, ku süntii ta on õnnesärgis sündinud, oli niisugune nagu valge särk lapsel (seljas), kui sündis.

õnnituᴢ vt. õnnõtuᴢ.

õnni-vihta: önni-vihta R-Reg. õnneviht веник удачи, счастья; ühsi vihta önni-vihta toinen vihta kazvovihta (Reg. 603) rl. üks viht (on) õnneviht, teine viht (on) kasvuviht.

õnnõk/aᴢ P M Li Ra J -õᴢ J-Tsv. õnnik/aᴢ Kõ -õᴢ Li onnekaᴢ Ku, g. -kaa Kõ Li J = õnnõlikko; P bõlõ õnnõkas päivä pole õnnelik päev; P õnnõkaz inehmiin õnnelik inimene; Kõ õnnikaz õnnittomaa eb arva vs. õnnelik õnnetut ei mõista.

õnnõlik/aᴢ Lu Li -kaa Lu Li = õnnõlikko; Lu miä süntüzin õnnõlikkaana ma sündisin õnnelikuna; Lu miä süntüzin õnnõlikkaajõõ päiviijee ma sündisin õnnelikesse päevadesse (= õnneliku tähe all); Li tšen on karvain, se on õnnõlikaᴢ kes on karvane, see on õnnelik.

õnnõli/kka: -kk [< e?] J-Tsv., g. -kaa J = õnnõlikko.

õnnõli/kko P, g. -koo P õnnelik счастливый; nüt tulin kaipaamaa kalliini kazvattõlijõinõ suuriita tuska päiviitä tuima õnnõlikko (Mäg. 81) (itkust:) nüüd tulin kurtma, mu kallis kasvatajake, (oma) suuri murepäevi, (ma) õnnetu. – Vt. ka õnnõva.

õnnõ/llin Li (P) -liin J-Tsv., g. -lliizõõ Li -lizõõ J = õnnõlikko; Li õnnõlliizõõ inemizel liittsa ain on nagrull õnneliku inimese nägu on aina naerul; J näemme ko veel müütši õmaz eloz õnnõliiss aikaa kas näeme veel meiegi oma elus õnnelikku aega?; P sinua kallõttaass nüt kaugaᴢ sõtitielie tuimaa õnnõllissa rl. (itkust:) sind saadetakse nüüd kaugele sõjateele, (sind) õnnetut.

õnnõt/oi Li J-Tsv., g. -tomaa ~ -oi J = õnnõtoo; J mokom tait sinu planetti, ku siä õõd õnnõtoi küllap niisugune (on) sinu täht (planeet), et sa õnnetu oled; Li miä pajatin õnnõttoma inemizeka ma rääkisin õnnetu inimesega.

õnnõt/oin L Lu Ra, g. -tomaa Lu = õnnõtoo; Lu miä süntüzin õnnõtoin ma sündisin õnnetu(na); Ra õnnõtoit inimiss piäb avittaa õnnetut inimest peab aitama.

õnnõt/oo Kett. K L P M Kõ Li (R Ja J-Must.) -uo L õnneto Kõ-Len. onnetoo Ku, g. -tomaa P Kõ Lu õnnetu несчастный; P uotitta minuat etti õnnõva lienen, a õnnõtuo tulin ootasite, et ma saan õnnelikuks, aga õnnetuks sain; Li suuri murhõ õnnõttomassa poigassa suur mure õnnetu poja pärast; K vijjespäivä õli õnnõ-

too päivä reede oli õnnetu päev. – Vt. ka õnnõtoi.

õnnõttom/uᴢ ~ -us ~ -uuᴢ J-Tsv., g. -usõõ ~ -usõ ~ -uusõõ J = õnnõtuᴢ; tälle tuli õnnõttomus: katkõᴢ jalga tal juhtus õnnetus: murdus jalg; varjõlkoo jumal kõikkiiss õnnõttomus-

siiss kaitsku (meid) jumal kõikide õnnetuste eest.

õnnõt/uᴢ P M Lu Li J õnnituᴢ Lu, g. -uhsyõ P -usõõ J -uzõõ Lu -tuzõõ Li õnnetus несчастье, беда; P õnnõtuz eb ŕεäga tullõᴢ õnnetus ei hüüa tulles; Lu nähtii pelüssä. laivas pelehteeʙ, siz jutõltii, se aluz meep tšiiree rikkii, tuõb õnnituᴢ nähti kummitust. (Kui) laevas kummitab, siis öeldi: see purjelaev saab kiiresti hukka, tuleb õnnetus; J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää, tääb õnnõtussa kui kana laulab, (siis) see ei tähenda head, tähendab õnnetust. – Vt. ka õnnõttomuᴢ.

õnnõv/a Kett. K L P (Kõ-Len.) õnneva K-Ahl. R-Lön. R-Reg., g. -aa õnnelik счастливый, удачливый; K tämä õli õnnõva vanaassaa i surmaassaa ta oli õnnelik vanaduseni ja surmani; P õnnõvapaa tauti tappõ rl. õnnelikuma tappis taud; L tie õnnõvassi nuort nuorikkõa tee noor noorik õnnelikuks. – Vt. ka õnnõkaᴢ, õnnõlikaᴢ, õnnõlikko, õnnõllin, õzakaᴢ.

õnnõvain (R-Reg.), g. önnevaize R õnnelik счастливый; önnevaize tauti tapap rl. õnneliku tapab taud.

õnnõvalehto M = õnni-lehto.

õno vt. eno.

õnsi-süä Lu seest õõnes (puu) полый, дуплистый.

õntši K-Ahl. M J-Must. õŋki Lu J-Tsv., g. õndžõõ M õŋgõõ Lu J õng удочка; M miä õnd́in õŋgõõkaa kalloi ma õngitsen õngega kalu; M õntši kokka õngekonks; M õntši pagla õngenöör; M õntši vittsa ~ Lu õŋgõõ varsi õngeritv; Lu õŋki mato vihmauss; K õhjat õnggaa eittelevät (Ahl. 107) rl.

õntši- vt. ka õŋki-.

õnt/šia vdjL M (K P) õŋkia Li J -tšiaɢ I, pr. õnd́in K M õndjin vdjL õnd́ii I õŋgin Li J õntšin K-Ahl., imperf. õŋkizin J õnd́ii I õngitseda удить; M pojot tulivad jarvõlta õntšimassa poisid tulid järvelt õngitsemast; Li meen õŋkimaa lähen õngitsema; Li õŋgin kallaa õngitsen kala; I miä sõizõõ i õnd́ii jõğgõõ rannaza ma seisan ja õngitsen jõe kaldal.

õnt́š́ikokka K-Set. õŋkikokka Lu Li õŋki-

kokka Li J õŋki-kokk J-Tsv. õngekonks удильный крючок; Li õŋkikokka, mato mokoma pannaa õttsaa õngekonks, niisugune uss pannakse otsa.

õntšimato P M I õŋkimato Li Ra (Lu) vihmauss дождевой червь; P menen õntšimaa, piäb õn-tšimatoi kaivaa lähen õngitsema, peab vihmausse kaevama. – Vt. ka õŋgõõmato.

õntšivittsa (M) õnkivittsa ~ õŋki-vittsa Li õŋki-vitts J-Tsv. õngeritv удилище; M õntšivitsal on kokka, siz on pagla, siz on propka õngeridval on (õnge)konks, siis on (õnge)nöör, siis on (õnge)kork.

õpo vt. opo.

õponee vt. opõnõ.

õppa vt. õpõa.

õppain vt. õpõinõ.

õppaa-raha J õppa-raha Lu J hõberaha серебряные деньги.

õppi M Lu J I (Kõ-Len. Ja-Len.), g. õpii Lu J 1. õppimine, õppus учение, учёба; Lu poika meni saapožnikal õppii poeg läks kingsepa juurde õppima; Lu poik on õppiᴢ poeg on (ametit) õppimas; J tämä on õllu õppiza rl. ta on olnud õppimas; Ja siäl minua õpõtattii sõtamehe õppia (Len. 235) seal ma sain sõduriõppust; 2. harjumus привычка, навык; Lu miä sain õpii oomnikossõ varraa nõisõmaa üleeᴢ ma sain harjumuseks hommikul vara üles tõusta.

õpp/ia M J (K Kõ) -iaɢ I, pr. õpin, imperf. -izin M J -in Lu -iin K M õp̆pii I 1. õppida учиться; K miä õmaš tšüläz õppiin škoulus ühee vuvvõõ ma õppisin koolis omas külas ühe aasta; Lu pää tuli tuimassi, nii paĺĺo õppin pea väsis ära (läks tuimaks), nii palju õppisin; J maamalt õlõn õppinnu virreᴅ emalt olen õppinud laulud; M tämä sõassa tuli, siäl õppi mäntšämää rakkopilliikaa ta tuli sõjast, seal õppis torupilli mängima; J miä õppizin orjuõõᴢ rl. ma õppisin orjapõlves; 2. harjuda привык/ать, -нуть; M täm õppii var̆raa nõisõmaa ta harjus vara tõusma. – Vt. ka õppiissa, õppõa, õppõussa, õppõuta, õpõlla, õpõta, õpõõssa.

õppihu/ta Po (M V), pr. -n, imperf. -zin õppida учиться, на-, обуч/аться, -иться; Po täm õppihuᴢ nahkoi tetšemää ta õppis nahku parkima.

õppi/issa M Lu -issõ ~ -ss Lu oppiiss Ku, pr. -in, imperf. -izin M õppida учиться. – Vt. ka õppia.

õppilaiva Lu õppelaev учебный корабль; alussia ennää eb õõ, nüt on seilijahiᴅ, ja on õppilaivoja seilijekaa purjelaevu enam ei ole, nüüd on purjejahid ja on purjedega õppelaevu.

õppipoika Lu (J) õpipoiss ученик, подмастерье, новичок; J peremmeeᴢ pereenee i õppipoikiikaa lähsi tšerikkoo peremees oma pere ja õpipoistega läks kirikusse; Lu laivaa õppipoika laevapoiss.

õppi-tšeeli J-Tsv. õppekeel язык преподавания, обучения.

õp̆põa vt. õpõa.

õppõ/a Kett. P (Kõ Lu), pr. õpõn K õpen K-Ahl. õppyõn P, imperf. -zin P Lu õppida учиться; P mill õli raskaz õppõa mul oli raske õppida; Kõ õli üvä õppõma oli hea (= tubli) õppima; Lu õppõzin kahs vootta i tulintši utšittelassi [= utšiteĺassi] (Len. 276) õppisin kaks aastat ja saingi õpetajaks. – Vt. ka õppia, õppihuta, õppiissa, õppõuta, õpõlla, õpõta.

õppõhu/ta M, pr. -n, imperf. -zin = õppihuta.

õppõin vt. õpõinõ.

õppõ/ussa: -ussaɢ I, pr. -u, imperf. -ujõõ õppida, harjuda учиться, приучаться, привыкать; miä tah̆hoo sinnusõõɢ õppõussaɢ ma tahan sinuga harjuda. – Vt. ka õppia.

õppõu/ta K, pr. -n, imperf. -zin õppida учиться; meiĺee kehn õli õppõuta meil oli raske õppida. – Vt. ka õppõa.

õpõa Kett. K M Ja J-Must. (P-Al.) õp̆põa M Kõ vdjI I Ma õppõa J-Must. I õppaa Lu õppa Lu J-Tsv. õp̆pia I opõa K-Ahl. M-Set. opea (R-Lön.) Ыпыа Pal.1 Ы́пыа K-reg.2 Ii-reg.1 г̧ о́ппеа ~ г̧ опïа Pal.1 oeupi ~ uoepi ~ uopi ~ öbet ~ ähppi Kr, g. õppaa J hõbe; hõbedane серебро; серебряный; Li kormuna-tunnid on õppaassa tehtü taskukell on hõbedast tehtud; Lu tervüz on kallõõp kullass i õppaass vs. tervis on kallim kullast ja hõbedast; K puhaz õpõa puhas hõbe; I õppõaᴅ deŋgaᴅ hõberahad; L õpõa vesi hõbedaselt selge (hõbedane) vesi; Ja meez-laŋko kulta laŋko, naiz-laŋko õpõa laŋko (Al. 53) rl. meeslang, kuldlang, naislang, hõbe-lang; M elävää õp̆põata pantii jumalnurkkaa salvõmõõsõõ elavhõbedat pandi ikooninurka seinapalkide vahele; J niku eläv õppa, johzõp sõrmiijõ väliss väĺĺää nagu elavhõbe, jookseb sõrmede vahelt välja.

õpõain vt. õpõinõ.

õpõasilmä L hõbesilm серебристый глаз; õpõasilmät pojoᴅ rl. hõbesilmsed poisid.

õpõa-venttsa (L) hõbedane laulatuskroon серебряный венчальный венец; pappi õpõa- ventsat pähee panõʙ preester paneb (laulatusel pruudile ja peigmehele) hõbedased laulatuskroonid pähe.

õpõi/nõ L (R P) -n (Kett. K) õpeinee K-Ahl. õpõn (L P) õppõinõ M õp̆põin S õppõin Po Lu Ra J õppain Lu Li õpõain (R-Eur.) õpõine R-Eur., g. -zõõ K -zyõ L õppõi/zõõ J -zõ M õppaizõõ Lu Li hõbedane, hõbe- серебряный; L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõberaha kaevu; Lu maštii allõ pantii raha. õppõin vai kultanõ purjelaeva masti alla pandi raha. Hõbedane või kuldne; Li õppain sõrmuᴢ hõbesõrmus; P õpõzõd deŋgaᴅ hõberahad; L õpõzõt-kabjat põdraᴅ (muinasjutust:) hõbekapjadega põdrad; L kas on õpõinõ õnni see on suur õnn.

õpõlla K L Kõ M Lu J-Tsv., pr. õppõl/õn ~ õppõõn (Kõ), imperf. -in õppida учиться; M kõva pää, kehnossi õppõõʙ kõva pea, halvasti õpib; L õppyõ, õppyõ, kui leipεä süvvä õpi, õpi, kuidas leiba süüa; Kõ jõkain õmmaaz õppõõʙ igaüks õpib oma (asja). – Vt. ka õppõa, õpõta.

õpõn vt. õpõinõ.

õpõnõ vt. opõnõ.

õpõzõõ-katõ J hobusetekk покрывало для лошади.

õpõzõõ-kukka Lu reinvars, soolikarohi пижма, лекарство для кишечника.

õpõzõõ-nagla Lu õpõznagla Li hobuseraua-nael гвоздь лошадиной подковы.

õpõzõõ-rauta vt. opõzõõrauta.

õpõzõõ-talli Lu hobusetall конюшня.

õpõt/a Kett. M -aɢ I, pr. õpp/õõn M -õõ I, imperf. -iin M õp̆pii I 1. õppida учиться; M mi enäp õppõõᴅ, se kerkeäp ellää maa päällä mida rohkem õpid, seda kergem on elada maa peal; I pojukkõinõ tahoʙ õpõtaɢ poisike tahab õppida; M miä eglee õppiin ma eile õppisin; 2. harjuda привыкать; M piäb nõisa õppõõ-maa vohopiimälee peab harjuma kitsepiimaga. – Vt. ka õppia, õppõussa, õpõõssa.

õpõt/taa Kett. K L P M Kõ S Ja Lu Li J -ta J -taaɢ I opettaa (Ku), pr. -an L Kõ Lu -õn Lu J -aa I õpetan K-Ahl. opetan Ku, imperf. -in L Lu J -ii I õpetada, koolitada учить, на-, обучать; K a siiz õpõtti meitä venäissi pajattamaa (Mäg. 136) aga siis ta õpetas meid vene keelt rääkima; I miä õmmaa tütterie õpõtii oma tütreid ma õpetasin; M hoolimoitoita lassa piäb õpõttaa, etti nõisõiz vanapia kuultaama sõnakuulmatut last peab õpetama, et (ta) hakkaks vanemaid kuulama; P õppõzin miä üvässi, no etez bõllu izäl enäpää voimaa miniekaa minua õpõttaa ma õppisin hästi, aga edasi polnud isal enam jõudu (= vara), millega mind koolitada; J õpõtõttu meeᴢ haritud (õpetatud) mees. – Vt. ka õpõtõlla.

õpõtt/aja K M Ja Po Li J-Tsv. I (P) -õja J-Tsv. -õjõ Lu, g. -õjaa J õpetaja учитель; I õpõt-

taja õpõtaʙ lahsia škooluza õpetaja õpetab lapsi koolis; M meitä õli razgaz õpõttaa õpõttajallõõ õpetajal oli raske meid õpetada; Ja õpõttaja, tämä õli süämmikko õpetaja, ta oli äkiline.

õpõtu/ᴢ M J-Tsv., g. -sõõ J õpetus учение, обучение; M tämä on nii tülppä ińeehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, temasse ei hakka külge mingi õpetus.

õpõt/õlla (J-Must.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin ← õpõttaa; i jeesus ulkkusi ümper galilea maata, ja õpõttõli ned́je tšerikõiza (Must. 155) ja Jeesus rändas mööda Galileamaad ja õpetas nende kirikutes.

õpõõssa: õppõ/õssa (Lu Li) -õss ~ -ssa Lu -ss J -õssaɢ (I), (sõnatüvi основа слова:) õppõõ- J-Must., pr. õpõõn: -õn Lu J -õ I, imperf. õpõõzin: -õzin Lu ~ -zin J 1. harjuda привы-

к/ать, -нуть; Lu mil leeb itšävä tätä, miä õõn õppõõnut tämääkaa ma hakkan tema järele igatsust tundma, ma olen temaga harjunud; Li tämä jo õppõõs koton õlõmaa ta (= kits) juba harjus kodus olema; 2. õppida учиться; Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs. inimene (kogu) oma (elu)ea elab ja õpib, aga ikkagi sureb lollina; Lu eläd nii õppõõd ain (kuni) elad, nii aina õpid; Lu noorõd õppõõvat tšiiree noored õpivad kiiresti; Lu õppõõstii koko vuos õpiti kogu aasta; J miä tahon õppõõssa ma tahan õppida. – Vt. ka õppia, õppõussa, õpõta.

õra K Ma, g. õraa: õr̆raa Ma ora, oherdi, naaskel (terava otsaga metallist v. puust pulk); ahjuroop прут, стержень, бурав, шило; кочерга.

õraht/aa (K), pr. -aaʙ K, imperf. -ii sõõrduda истечь (о молоке); K piimä õrahtaab utarõõsõõ piim sõõrdub udarasse.

õramaa M kõrrepõld жнивьё.

õras/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J tärgata (orase kohta) пускать ростки, всходить, взойти.

õrast/aa¹ (M), pr. -aaʙ M, imperf. -ii = õrahtaa.

õrast/aa² (M P Li), pr. -aaʙ M, imperf. -ii M tärgata (orase kohta) пускать ростки, всходить, взойти; M rüiz jo õrastii rukis (= rukkioras) juba tärkas; P siz nõizõb rüiz õraalõõ siis tärkab rukkioras; Li rüiz on õrraal rukkioras on tõusnud; Li kagrõ jo meni õrraallõ kaeraoras juba tärkas.

õra/ᴢ¹ Lu Li J-Tsv. oras J-Must., g. -sõõ Lu J oras всходы, зеленя; Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvoob õrasõõ, mittää eb jää kui lumi on kaua maas (peal), siis hautab orase (ära), midagi ei jää järele; J põltoill bõõ lunt, õrasõd ävissä tševäell põldudel pole lund, orased hävivad kevadel. – Vt. ka kagra-, nisu-, rüiz-, õzra-.

õra/ᴢ² Kett. K P M Kõ Lu Li I, g. õraa P (Kett.) õrraa Ra (Lu) 1. oras всходы, зеленя; P kagraa õraᴢ kaeraoras; 2. (linnase)idu солодовые ростки; M õr̆raat kazvattaaz esimeizee niveleessaa linnaseidud kasvatatakse esimese sõrmeliigese pikkuseks.

õrazroho P M Lu Li Ra J õraz-roho J-Tsv. orashein пырей, пырейник; M õrazroho, se kazvab rüis säŋgiᴢ orashein, see kasvab rukkikõrrestikus; Lu žiivatta suvvaab õrazrohta, täll kazvavad juurõt kahs kõlmõd metraa loomad armastavad orasheina, sellel kasvavad juured kaks-kolm meetrit (pikaks).

õrauta (M Ko), pr. õr̆rauʙ M, imperf. õrrauᴢ hapneda, tilgastada (piima kohta) скисать, горкнуть (о молоке).

õrav/a K-Ahl. K P M Kõ S Lu Ra J -õ J-Tsv. orava R-Eur. (R-Lön.), g. -aa Lu J orav белка; P õrava üppääp puuss puhõõsyõ orav hüppab puult puule; P ko õrava tulõb metsäss tšülääsie, sis tämä tääb õnnõtuss kui orav tuleb metsast külasse, siis see tähendab õnnetust; ■ Lu õrava häntä põldosi.

õravaa-häntä Lu põldosi, oravasaba полевой хвощ. – Vt. ka tšagoo-petšel.

õri/sa Kõ hõrissaɢ I, pr. -zõn, imperf. -zin Kõ uriseda, lõriseda ворчать, урчать, бурчать, брюзжать; I koiraᴅ hõrizõvad inehmizee päälee koerad lõrisevad inimese peale.

õrju/a M, pr. -n, imperf. -zin taaruda шататься, ходить враскачку, вразвалку; hukko õrju mennä saunaassaa taat taarus minna saunani.

õrko vt. orko.

õrrat/taa M, pr. -an, imperf. -in sõõrutada мять, тереть (вымя коровы); piεb õrrattaa lehmää, etti laskõiss piimää peab sõõrutama lehma, et (ta) annaks piima kätte.

õrsi¹ K P M Li J (Lu Ra), g. õrrõõ K Lu J õrs жердь под потолком для развешивания чего- либо; J kaššeli ripub õrrõll (kasetohust) märsskorv ripub õrrel; J kanat kaakõttõvad õrrõll kanad kaagutavad õrrel; J uhsõõ suu õrsi ukse ees olev õrs, millel kuivatati rõivaid; K kahs velliä üli õrrõõ vaattavaᴅ, i üppiväᴅ, a tõin tõiss evät tunnõ. se on silmäᴅ mõist. kaks venda vaatavad üle õrre ja hüplevad, aga teineteist ei tunne. – Need on silmad. – Vt. ka perä-, sõpa-.

õrsi² vt. või-.

õrõlain vt. öröläin.

õsa Ränk K L P M Lu Li Ra J J-Must. Ыса Pal.1 Ы́са Ii-reg.1 ueśsa Kr, g. õzaa P Lu J õza J osa часть, доля; Lu müü kaivimma maamunnaa omad õzaᴅ, mikä meil õli annõttu me võtsime oma osa kartuleid üles, mis meile oli antud (võtta); L jõka naizõll õli õma õsa igal naisel oli oma osa; P kõlmaiz õsa kolmandik; P kahs vid́d́että õsaa kaks viiendikku; M täm nii on ahnaᴢ, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ ta on nii ahne, et võtab teelusika(täie)stki osa endale; P leivεä õsa leiva tegemiseks vajalik osa (tainast); Lu mill on õsa koossa mul on osa majast; Ra õrrõl on sinuu õsa, parvõl on sinuu pala rl. õrrel on sinu osa, põrandal on sinu pala; M antagooz jumala kõikkõa õzassi i õnnõssi andku jumal kõike osaks ja õnneks; Lu pokkoinikall pantii kanamuna kainanall (~ kailanall), štoby tämä eb võttais kottoa mittää õssaa surnule pandi kanamuna kaenla alla, et ta ei võtaks kodunt midagi (mingit osa) kaasa.

õsa-meeᴢ J-Tsv. = õsanikka; pääzin õsa-mehessi arttõlisõõ sain osanikuks (nooda)-meeskonda.

õsanik/ka Lu -k J-Tsv., g. -aa osanik, osaline участник, участвующий; Lu miä õõn kool õsanikka olen maja osanik; J siä kuile arttõlii noottõz õõd õsanikkõnn kas oled noodameeskonnas osaline?; Lu miä tanttsuiz õsanikka i laulamaz õõn õsanikka ma olen tantsimises osaline ja laulmas olen osaline.

õsata vt. õzata.

õsat/oo: -o S-Len., g. -tomaa osatu, õnnetu несчастный, неудачливый, обездоленный; meem miä duumaamaa õnnõto, õsato hakkan ma mõtlema, õnnetu, osatu.

õss/aa Len. Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li J (R-Eur. R-Reg. Ja V Ra) -a Lu J-Tsv. -aaɢ I ossaa (Ja Ku) Эссама Tum., pr. õsan K R P M Kõ Ja Lu Li J õs̆saa vdjI osan K-Ahl., imperf. õsin K M S Lu Li J õssin K-Ahl. osta покупать, купить; L nuorikka õssi äd́d́älie kaunii tšiutuo pruut ostis äiale punase särgi; L ühed müötii, tõizõd õsõttii ühed müüsid, teised ostsid; Li tervüssä ed õsa milläizillä rahoilla, ni kullal tervist sa ei osta mingisuguse raha eest, ka mitte kulla eest; K pokoinikalõõ pantii kopeikka grobaa maata õssaa surnule pandi kopikas kirstu (kaasa), et maad osta; Lu selt inemizelt sõnaa suuss piäb õssaa sellelt inimeselt tuleb sõna suust osta (= ta räägib vähe).

õss/ataa: -ataaɢ I, pr. õs̆saa, imperf. -azii osta купить; tee päällä et saaɢ niitä õssataɢ tee peal (reisil) (sa) ei saa neid osta.

õss/u Lu -o J-Tsv., g. õsuu Lu õsoo J ost, ostu-, poe- покупка; покупной; Lu õli õssu muila i kotomuila oli poeseep (ostuseep) ja koduseep; Lu õssu olud on karkaa poeõlu on kibe; J õsso int ostuhind; J kui paĺĺo õsso mahzõʙ kui palju ost maksab?

õssuleipä Lu poeleib лавочный, покупной хлеб; õssuleiväz on paĺĺo soolaa poeleivas on palju soola.

õssu-sõpa Lu poerõivas покупная одежда.

õssutšentšä Li poejalats, ostetud jalats покупная обувь; eb enn õllu õssutšentšää, kõik piti koton teh́h́e enne ei olnud poejalatseid, kõik tuli kodus teha.

õssu-või Lu poevõi покупное масло; õssu-või on tuima poevõi on mage.

õssõnõmai/n Ra, g. -zõõ ostetav, poe- покупной, лавочный; ku kuottii suukkunaa, nii tehtii suukkunaa, a õssõnõmain õli võrka kui kooti villast riiet, siis tehti s-t, aga poe(kalev) oli v.

õsõ/lla: -ll J-Tsv., pr. õssõ/õn J, imperf. -lin J frekv. osta покупать.

õzal/ta: -t J-Tsv. osalt частично; vargõsõtud riisõd õzalt sain takaᴢ varastatud asjad sain osalt tagasi.

õzakaᴢ ~ õsakas J-Must. õnnelik счастливый, удачливый. – Vt. ka õnnõva.

õzata M (K) õsata P (I), pr. õsa/an K-Ahl. P M, imperf. -zin P M 1. osata уметь; P miä nuorõn õsazin sitä tehä ma oskasin noorelt seda teha; I mitä mü õsammaɢ õssaaɢ mida me oskame osta; 2. leida, tabada, sattuda находить; попасть; K senee tammõni tapazi, minu velleni õsazi (Al. 54) rl. selle minu tamm (= peigmees) tabas, minu vend leidis; M miss siä tuuzit meile tulla, med́d́ee õvvõõ õzata (Al. 52) rl. kust sa oskasid meile tulla, meie õue sattuda?

õzat/taa M-Set. õzottaa (K-Ahl.), pr. -an M õsotan K, imperf. -in näidata показывать.

õzd́õzik/ko Pi õzõzikko Ra, g. -oo osjastik хвощовые заросли.

õzittaa vt. õzõttai.

õźja vt. õźźa.

õzr/a Kett. K P M Kõ S Po Lu Li J I (R Ra) õzr ~ õdra Lu J-Tsv. ozra K-Ahl. odra Ku Ы́зра K-reg.2 Ii-reg.1 Ызра ~ Озъра ~ Огра Pal.2 O͡Eзра Tum. ösrad ~ öserad Kr, g. -aa P M Lu Li J I õdraa Lu J oder ячмень; P õzraa õli kahs sorttii, ühz õli kahzgantiliin, tõin õli neĺĺägantiliin otra oli kahte sorti, üks oli kahetahuline, teine oli neljatahuline; M vanad hukod ain vaatattii što õzrai ... õzraa pää jo painuʙ vanad taadid alati vaatasid, et kas otrade ... odra pea juba paindub (= tera on küps); M õzralõõ ain valitsõttii parõpi maa odrale valiti alati parem maa; K verine õzra haljas oder; J veretsellää jo õzra (Must. 187) oder juba haljendab; J õzra on pudgõla (Must. 180) oder on putkel (= kõrsub); Li õzra meep päällee oder hakkab pead looma; J õzr jo päitsiʙ oder loob juba pead; I õzraa ivä odraiva; J õzraa kaõ ~ Li õdraa õkkain odra ohe, odraokas.

õzra-akana (M) õzrõakanõ Li, hrl. pl. õzra-akanaᴅ M odraaganad ячменная мякина.

õzrajavo (M) I õzrõjavo Li õzrjavo Lu odra- jahu ячменная мука; Li õzrajavoss et saa teh́h́ää leipää üvässi, tämäss tuõb rappia leipä odrajahust ei saa hästi leiba teha, sellest tuleb rabe leib. – Vt. ka õdrijavo.

õzra-jüvä: õzrõ-jüvä Lu odratera ячменное зерно.

õzrakakku: õzrkakku Lu = õzrikko.

õzrak/ko M, g. -oo = õzrikko.

õzrakuhila M odrahakk ячменная копна; õzrakuhilaᴅ peenet pantii, tšümmenii vihgaa tehti väikesed odrahakid, kümne vihu kaupa (pandi hakki).

õzrakuhilaᴢ: õzrõkuhilaᴢ Li = õzrakuhila.

õzraleipä: õzrleipä Lu odraleib, odrajahust leib ячменный хлеб.

õzramoo M odra/maa, -põld ячменное поле. – Vt. ka õzrapõlto, õzrasarka.

õzra-nurmi I odrapõld ячменное поле.

õzrapiirga I odrajahupirukas пирог из ячменной муки.

õzrapõlto M odrapõld ячменное поле.

õzra-pää Lu odrapea, odrapähik колосок ячменя.

õzrariiga: õzrõriiga Li odraahe (rehetäis parsil kuivatatavat otra) рей ячменя (количество ячменя, которое в риге сушится зараз).

õzrarooppa M I odrapuder ячменная каша; I õzrarooppa ili pšonnõi rooppa tšihuttaaᴢ keedetakse odra(jahu)putru või hirsiputru.

õzrasalvo ~ õzrõsalvo Li odrasalv закром для ячменя.

õzrasarka M odrapõld ячменное поле. – Vt. ka õzramoo, õzra-nurmi, õzrapõlto.

õzra-suurima (M) õzr-suurim J-Tsv., hrl. pl. õzra-suurimaᴅ M õzr-suurimõᴅ J odratangud ячменная, ячневая крупа; J suvatko siä süüvve õzr-suurim rooppaa kas sa armastad süüa odratanguputru?

õzrasäŋki Lu Ra õzr-säŋki (J-Tsv.) odrakõrs (= odrakõrrepõld), (niidetud) odrapõld (скошенное) ячменное поле; J elä mee tšeńńett õzr-säŋgile, pisseed jalgõᴅ ära mine paljajalu odrakõrrepõllule, torgid jalad ära.

õzratöö M (odra harimine, koristamine ja peksmine уход, уборка и молотьба ячменя); lõppu õzratöö lõppes odratöö.

õzravihko M odravihk сноп ячменя; õzravihgod õltii paksussi tehtü tehti jämedad odravihud.

õzraõkaᴢ (M Lu) odraokas, odraohe ячменная ость.

õzra-õkkain Li odraokas ячменная ость; tšagolõõ meni õzra-õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma. – Vt. ka õkkain.

õzraõraᴢ: õzrõõraᴢ Li odraoras всходы ячменя.

õzrik/ko Lu Li, g. -oo odrakarask, odrakakk ячменная лепёшка, ячневик; õzrikko tettšää iivaakaa odrakarask tehakse pärmiga. – Vt. ka ozrikkõ.

õzrjavo vt. õzrajavo.

õzrkakku vt. õzrakakku.

õzrleipä vt. õzraleipä.

õzr-suurim vt. õzra-suurima.

õzr-säŋki vt. õzrasäŋki.

õzrõi/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J odrane, odra- ячменный, ячневый; vari õzrõiŋ kakku om makuᴢ soe odrakakk on maitsev.

õzrõjavo vt. õzrajavo.

õzrõ-jüvä vt. õzrajüvä.

õzrõriiga vt. õzrariiga.

õźź/a L M Kõ S Ja Lu J õźja (Kett.) õzja (U) -õ ~ õžž J-Tsv. õžža (J) ožža J-Must., g. -aa M Kõ S Ja Lu J õźjaa (Kett.) õzjaa (U) õžžaa J-Tsv. osi хвощ; J õźźa kazvop sooᴢ osi kasvab soos; J õžžõss tuõb laih ein osjast tuleb vilets hein. – Vt. ka õzzi¹, õzzi².

õźźaeinä M osi хвощ; M õźźa, õźźaeinä, sitä lampaat suv̆vaavat süüvvä osi, osihein, seda lambad armastavad süüa.

õzz/i¹ K, g. -ii K, pl. õzd́õᴅ Ke Pi I = õźźa.

õzz/i² P, g. -yõ = õźźa.

õzõttai P õzittaa Lu õziittaa J-Tsv. ositi, osade kaupa по частям; Lu müü kaivimma maamunnaa õzittaa me võtsime kartuleid osade kaupa (igaüks oma osa).

õžž vt. õźźa.

õtava vt. otava¹.

õtsa vt. õttsa.

õtsalliin/õ K-Al. P-Al. -ee K-Ahl. -e R-Eur. õtsalline (R-Reg.), g. õtsallizõõ laua otsas istuja сидящий в конце стола (на главном месте); P isüeni õtsalliinõ, laukojani lavvalliinõ (Al. 47) rl. mu isake, laua otsas istuja, mu pesija (= ema), laua ääres istuja.

õtsa/ssa: -ss P J-Tsv. otsast, ära прочь (наречие в форме эл-а от õttsa); P siz lõikatazz boranalt pää õtsass vällää siis lõigatakse oinal(t) pea otsast ära; J upŕamoi lahs, hos pää lõikka õtsass väĺĺä jonnakas laps, kas või lõika pea otsast.

õtsa/ta: -t J-Tsv., pr. õtts/aan J, imperf. -azin: -õzin J jätkata, jätkuks sõlmida прибавлять, добавлять (к концу); õttsa kase rihm tõizõlõõ lizässi sõlmi see niit teisele jätkuks.

õtsatikkoo Lu = õtsatõõ.

õtsatussõõ M otsakuti в разных концах; näväd eläväd õtsatussõõ nad elavad teine teises maja otsas.

õtsatõõ M otsakuti встык, впритык (конца-ми соприкасаясь); med́d́ee sargad õllaaz ted́d́eekaa õtsatõõ meie põllutükid on teiega otsakuti. – Vt. ka õtsatikkoo.

õtsikkõi/n J-Tsv., g. -zõ otsakene кончик.

õtsittaj/a (K-Al. M-Al.), g. -aa (ema tähistav metafoor rahvalauludes метафорическое обозначение матери в народных песнях); M vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, vizittäjäni, makõisii õluisii, õtsittajani (Al. 43) rl. vahetasid mind vihade viinade vastu, mu ärataja, magusate õllede vastu, mu ema (pruudi kaebus pärast kosimist).

õtsittajai/nõ: otsittajainõ (R-Lön.), g. -zõõ emake (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) матушка, маменька (ласкательное обращение к матери в народных песнях); vaskella minu vaaliaiseni opealla minu otsittajaiseni (Lön. 184) rl. vasega, mu mähkijake, hõbedaga, mu emake.

õtsus/saa: -sa [< e?] J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J otsustada решать.

õtsus/õlla: -õll [< e?] J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. järele uurida, küsida разузнавать, расспрашивать; õtsussõõ han, kui se d́eel õli uuri ometi järele, kuidas see asi oli.

õtsu/ᴢ [< e?] J-Tsv. otsuuᴢ (Ku-Len.), g. -sõõ J otsuuse Ku otsus ответ, решение, постановление; J veelko sait suuoss õtsusõt tšättee kas (sa) said kohtust otsuse kätte?; J õtsuss tetšemä otsust tegema; ■ J siält sain õtsaa (~ õtsusõõ) tšättee sealt sain selguse kätte.

õtts/a Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R-Eur. V) -õ ~ õtts J õtsa K-Ahl. Al. J-Must. ottsa K Lu Ku (R-Lön. R-Reg.) Отса Pal.1 ottsᴀ Ku ächtza Kr, g. õtsaa K P M S Lu Li Ra J I otsa J-Must. 1. ots, lõpp конец; Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs. ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe; P miε sinua en taho nähä silmää õttsaza ma ei taha sind näha silma otsas(ki); M vot tšeelee õttsaz on, a en mälestä vaat keele otsas on, aga ei mäleta; P nüd on senele õttsa tšäeᴢ nüüd on sel (jutul) lõpp; K tšülää õttsaᴢ küla otsas; J suur võõraz ain pantii lavvaa õttsaa ikonkolkkaa suur (tähtis) külaline pandi alati laua otsa ikooninurka (istuma); Lu õttsa seinä otsasein; Ra õttsa lavõin otsmine pink (toa otsaseina ääres); Lu rihmaa õttsa köiejupp; Lu antagaa õtsat poiᴢ (laeva väljumisel:) andke otsad!; M nüt sain vähäkkõizõõ mautšii õttsaa nüüd sain väheke (süüa) kõhusoppi (sooleotsa); M täm̆mää jutull bõõ õttsaa nii äärtä tema jutul pole otsa ega äärt; J õtsatt (Tsv.) otsata, lõputa; Lu tuli päiväl õttsa, a tüül õttsaa eb õõ päevale tuli lõpp, aga tööl lõppu ei ole; M õttsa tuli, lõppu näüʙ ots tuli kätte, lõpp paistab; Lu õtts-õtsalta tuli kottoo lõppude lõpuks tuli koju; 2. ots, pool, osa конец, половина, часть; Lu mussa õttsa õli savurihi, tõin õli valkaa õttsa (vadja tare) must ots (= korstnata tarepool) oli suitsu- tare, teine oli valge ots (= korstnaga tarepool); 3. otsaesine, otsmik лоб; R otit päästä päätšüpärä, õtsalta orava nahga (Eur. 37) rl. võtsid peast kübara, otsmikult oravanaha; J ettee maamõz rissi, tagaa izääz rissi, kukkulõllõõ kuumõz rissi, õtsalõõ õikõaa õma rl. ette su ema rist (= ristimärk), taha su isa rist, pealaele su vaderi rist, otsmikule õige oma; 4. sein (kanga v. lõime pikkusmõõt) стена (мера длины ткани или основы); I õli kuottuk kahtšümmettä kahsi õttsaa kaŋgassa valkõata oli kootud kakskümmend kaks seina valget lõuendit; ■ Lu nastoo mees kurissaaᴢ, tetši enellee õtsaa Nasto mees poos end üles, tegi endale otsa (peale); Ra jäin nii õttsa jäin nii otsa (= jäin viletsaks); Li mill tšiiree leeb õttsa mul on varsti surm käes. – Vt. ka muss-, peen-, pää-, rosii-, taka-, teräv-, valkaa-, ülä-.

õtts/aa M Lu J I adv. otsa, külge; otsa, läbi, lõpule поверх, сверху, сбоку; (наречие в значении ‘приходить к концу, заканчиваться’); Lu heli-sijä kazvop talvitšülvüᴢ, tämä kazvob aarikko, õttsaa tullaa pikkaraizõd niku erneeᴅ robihein kasvab taliviljas, see kasvab haruline, otsa tulevad nagu väikesed herned; M mil mentii rahad õttsaa mul sai raha otsa; I botška nõsõttii riuguu õttsaa (jaanitule tegemisel:) (tõrva)tünn tõsteti ridva otsa; M võrkod mentii õttsaa, kõiɢ ratkõuzivaᴅ võrgud said otsa, kõik rebenesid; J tšerikk sai õttsaa jumalateenistus lõppes.

õtts/aassaa P M Lu Li J-Tsv. lõpuni, täielikult до конца, полностью, совсем; P süö kõikkõa õttsaassaa söö kõik lõpuni; J mõnikkaad umpi-järved rohossussa õttsassaa mõned umbjärved rohtuvad täielikult; P õttsaassaa müö mmä [= emmä] lugõ lõpuni me ei loe.

õttsakeppi M (peenike kepp lõimepaku juures, mille külge seotakse lõime otsad тонкий шток при заднем навое ткацкого станка, к которому привязывают концы основы); niitit sittuaz õttsakepii päälee lõim seotakse kepi külge.

õttsakiiro: otsakiiro J-Must. juuksepiir, -lahk пробор, расчёс.

õttsakkunalla Lu (maja otsa juures õues на конце дома во дворе); miä õlin õttsakkunalla olin maja otsa juures õues.

õttsa-koloda M tagumine pakk e. lõimepakk (kangaspuudel) (задний ткацкий) навой; õttsa-koloda, kuhu tšäärijäz niitiᴅ lõimepakk, kuhu kääritakse lõimed.

õttsalavõn M (tare otsaseina külge kinnitatud pink e. lavats лавка вдоль конечной стены избы, прикреплённая к стене).

õttsamittaa Lu = õttsõmii; laŋkõõb õttsamittaa nenäl kukub otseti ninali. – Vt. ka õttsõmii.

õtts/amuᴢ J -õmuᴢ Ra, g. -sõõ (vadja naise endisaegse linikutaolise peakatte) otsaesine, otsik передок (кромка сороки старинного головного убора водской женщины); Ra a õttsõmus se valkaa poolõõ lobassaa kõik õli aga otsik, see valge, ulatus poole laubani; Ra õttsõmuz õli valkaa kaliŋkorõin, a kaunii lõŋgaakaa kõik lootõltii ümpäri otsik oli valge, kalingurist, aga punase lõngaga õmmeldi äär sämppistega üle.

õttsaseinä M õttsa-sein J otsmine sein (majal v. toal) конечная стена (избы, комнаты); J õttsa-sein on omõnapuissa rl. otsmine sein on õunapuudest.

õttsaᴢ Kett. P J I adv. otsas (наречие в форме ин-а от õttsa); K idgõttii, što pää õttsaz järizi itketi (= lauldi itkusid), (nii) et pea otsas värises; P nüt ontši se õttsaᴢ nüüd ongi see otsas; I tämä õli safsem õttsaza ta oli päris otsas (= oli omadega läbi).

õttsi/a Kett. K P M Kõ (R U L Po J-Must.) -aɢ I etts/iä L Lu Li J Ku (K Kõ Ja Ra Kr) -iε L Lu -ii P, pr. õtsin K M Po õtsii I etsin P Lu Li J Kr, imperf. õttsi/zin K P M -zii I ettsizin P Lu Li J otsida искать; M emä da isä õttsias kuza tütär ema ja isa otsivad, kus on tütar; M õtsi milta pääᴅ otsi mul pead (= otsi mul täisid); J etsi koivuzikoss kover puu raŋkiit vart otsi kaasikust kõver puu rangide jaoks; Kõ varõz lentii õttsimaa söökkiä vares lendas toitu otsima; Lu soikkolaz ühes talos tšäi kottoo pokkonikkõ, etsittii appia siis Soikkolas ühes talus käis surnu kodus, otsiti siis abi; M õtsimiz̆zõõ õtsiʙ otsib kõigest väest; J mittä [= mitä] ettsisit, sene i saiᴅ mida otsisid, selle ka said; Lu elä etsi ära otsi!; ■ J etsi silmäᴅ mine minema!

õttsimu/ᴢ: otsimus J-Must., g. -hsõõ valge näokate surnul белый плат(ок) на лице покой-ника.

õttsimõi/n J-Tsv., g. -zõõ J otsmine, äärmine крайний; õttsimõin talo tšüläz om med́d́ee otsmine talu külas on meie oma.

õttsittõlij/a L, g. -aa emake матушка; õnnõttoina õttsittõlijõina (itkust:) õnnetu emakesena.

õttslõõska J ahjukumm печной свод.

õttspäi J-Tsv. pea ees, peadpidi головой вниз, головой вперёд; lenti trappuilt õttspäi lendas (= kukkus) trepist peadpidi (alla).

õttsõi/n J-Tsv., g. -zõõ J lõplik конечный; ilm õttsõin lõpmatu.

õttsõm/ii P M otseti, näoli ничком, лицом; M laŋkõzim maalõõ õttsõmii kukkusin otseti maha. – Vt. ka õttsamittaa.

õtus vt. otuᴢ.

õun/a Kett. K R-Eur. L P M Kõ S Po I Kl (Ja-Len.) O͡Eуна Tum., g. -aa P 1. õun яблоко; Kõ õuna õunapuussa kaukalõõ ep tõku vs. õun õunapuust kaugele ei kuku; R ühsi õhsa õunapuusa, ühsi õuna õhsalleda rl. üks (on) oks õunapuus, üks õun oksa peal; M puuza kazvavad õunaᴅ, a maaza on omenaᴅ puus kasvavad õunad, aga maas on kartulid; P makõad õunaᴅ magusad õunad; Kõ ap̆pood õunaᴅ hapud õunad; M šokat kauniiᴅ, niku õunalla põsed punased nagu õunal; K meniväd vargassamaa õunõi läksid õunu varastama; K ventsääse mennezä siä õunaa tuumii tšülvät, a ventsäässä kui tullas kotoose, siis omat õunat valmiit (Ahl. 118) (muinasjutust:) laulatusele minnes külvad sa õunaseemneid, aga kui laulatuselt tullakse koju, siis on õunad valmid (= küpsed); 2. õun яблоко (об. в сочетании с puu); kartul картофель (об. в сочетании с maa); I õunaa isutattii kartulit pandi maha; I meil naizõt kaivõvad õunaa meil naised võtsid kartuleid; I õunõõ vagottass kartuleid mullatakse (murd. vagutakse). – Vt. ka maa-, puu-.

õunaa-tuumi (K-Ahl.) õunaseeme яблочное семя; mentii ventsääse, tšülvettii tšerikoo teetä möö õunaa-tuumiita (Ahl. 118) (muinasjutust:) mindi laulatusele, külvati kirikuteele õunaseemneid.

õunaauta I kartulikoobas яма для хранения картофеля.

õunadrotšona I kartulipuder v. vorm (munaga) дрочёна (картофельная запеканка с яйцом); õunadrotšona tehtii lõunaassiɢ, tämä järkeä süüäɢ kartulivorm tehti hommikusöögiks, see on kohe söömiseks.

õunajavo I kartulijahu крахмал.

õunalohko I kartulilõik ломтик, кусочек картофеля; leikattaa õunad i tehä õunalohkoa lõigatakse kartulid katki ja tehakse kartulilõigud (praadimiseks).

õunamato M õunauss яблочный червь.

õuna-nurmi I kartulipõld картофельное поле.

õunapiirga I õunapirukas яблочный пирог.

õunappui/n (K-Al.) õunapuin (R-Reg.) õuna-puine, õunapuust яблочный; K silta sigaa- tinassa, perä-õrrõt õunappuizõᴅ (Al. 53) rl. põrand (on) seatinast, tagaõrred õunapuust; R lähemmä .. läpi piina pihlapuiza läpi rautaze zakara läpi uhza ounapuiza (Reg. 12) rl. läheme .. läbi pihlapuise (ukse)piida, läbi raudse sagara, läbi õunapuise ukse.

õunap/puu Kett. K L P M Kõ Po Kl-Set. -pu (K-Mäg.) õunapuu (K-Salm.1) R-Eur. õuna-puu K-Ahl. O͡Еунапу Tum. õunapuu яблоня; M õunappuu elkotsaʙ õunapuu õitseb; M õuna õunappuussa kaugõs eb laŋkõõ vs. õun õuna-puust kaugele ei kuku; K ühs õli õuna-puu tšüläzä, ühsi õhsa õuna-puuza (Ahl. 98) rl. üks õunapuu oli külas, üks oks (oli) õunapuus; K miä kuulin, teilĺ on õunappuu müütävännä (Al.) rl. (kosjakombestikust:) ma kuulsin, (et) teil on õunapuu müüa; ■ K vohoo õunappuu (Set. 60) viirpuu. – Vt. ka puu-.

õuna-velli I vedel kartulipuder жидкая картофельная каша.

õunavesi M õunamahl яблочный сок.

õuna-värttsi I kartulikott мешок для карто-феля; paalikalla uhtuaz õuna-värttsilöjä pesukurikaga pestakse kartulikotte.

õvv/i Len. K R L P M Kõ S Ja V Po Lu Ra J I Э́вви K-reg.2 О́вви Ii-reg.1, g. -õõ K P M S Lu Ra J I -yõ L 1. siseõu (õu koos lauda ja muude kõrvalhoonetega, mis esialgselt moodustasid elumajaga ühe katuse all oleva nelinurkse hoonetekompleksi) внутренний двор (расположенный во дворе хлев, а также другие постройки, которые первоначально представляли собою вместе с жилым домом находящийся под одной крышей единый квадратный жилой комплекс); I opõnõ õvvõza sõizoʙ, kõõs tšül̆lää ärtšää piizimmäɢ, tožo sõisi õvvõza hobune seisab siseõues (tallis); kui pidasime küla pulli – seisis ka õues; Ra lehmäd joostii mörükaa õvvõsõõ, taitaa mitä heittüstii lehmad jooksid ammumisega (sise)-õue, vist millestki ehmusid; J toukka õvvõõ uhs tšiin, sitaa haisu tuõb rihennettee tõuka õueuks kinni, sõnnikuhaisu tuleb esikusse; M gluχo õvvi kinnine (ühe katuse all olevatest hoonetest piiratud) õu; M ümpärikko õli katto, a tšehspaikkaz bõllu kattoa, sitä kutsuttii avõlain õvvi ümberringi oli katus, aga keskpaigas polnud katust, seda kutsuti lahtiseks siseõueks; I miä tänännä püh̆hii akkunnalus̆sõõ i õvvõõ ma pühin täna õue ja (kinnise) siseõue (puhtaks); 2. (kolhoosi) karjalaut, -farm (колхозный) двор; I õvvõza mõnta vootta tei tüütä (kolhoosi) laudas töötasin mitu aastat. – Vt. ka tšivi-. – Vt. ka õvvirääto.

õvvii/n J-Tsv., g. -zõõ J õue-, õue juurde kuu-

luv дворовые постройки; kõik koto jo on lahkonõnnu, va õvviim pooli jäi seisoma kogu maja on juba lagunenud, ainult õuepool jäi püsima.

õvvikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J dem. õueke дворик; miltäiŋ kotokkõim mokom i õvvikkõin missugune majake, niisugune ka õueke.

õvvirääto M Lu õvviŕääto Lu (elumaja juures olevad kõrvalhooned расположенные рядом с домом дополнительные постройки); M õvvirääto on se, kuza el̆lääž žiivotaᴅ, rihirääto on se, kuza el̆lääz inehmizeᴅ vadja talumaja laudapoolne osa on see, kus elavad loomad, elumajaosa on see, kus elavad inimesed. – Vt. ka õvvi.

õvvi-tauti M Kõ kõhulahtisus, düsenteeria понос, дизентерия. – Vt. ka süätauti.

õvvu/ᴅ (K-Ahl.) Kõ, g. -õõ dem. = õvvikkõin; K rikkaa mehee rihezä, õlevõisee õvvueza (Ahl. 104) rl. rikka mehe tares, jõuka (mehe) õue-keses.

õvvi-uhsi: õvv-uhsi Lu (K-Al.) siseõueuks, esikust siseõue viiv uks, tagauks, õueuks вход со двора; K vätši kõik seizoʙ, õvv-uhzõssa vaatab (Al. 33) (pulma)rahvas kõik seisab, vaatab siseõue viivast uksest (kuidas mõrsjat viiakse siseõues pulmavankrile); Lu õvv-uhzõl oŋ kliŋkki siseõueuksel on pöör. – Vt. ka õvvõõ-uhsi.

õvvõõ-maa J-Tsv. laudapõrand пол хлева; viska õvvõõ maalõ sveežaa õlkia, a to lehmet sittõz magata viska laudapõrandale värskeid õlgi, muidu lehmad magavad sõnnikus.

õvvõõuhsi: õvvõuhsi M-Ränk = õvvi-uhsi.

õvõzmiiᴢ Lu ratsaväelane кавалерист.

õõ Kõ J interj. Kõ miε ain õõ, õõ õrizin mina aina õrisesin: õõ! õõ!; J õõ, mitä siä millõõ tulid juttõõb millõ niitši on tšülme oi miks sa minu juurde tulid, mul on niigi külm.

õõhgata M yõhgata P, pr. õõhka/an M, imperf. -zin M hõõguda, õhkuda тлеть, рдеть; M ahjoza jääti ühet süed õõhkaamaa ahju jäid ainult söed hõõguma; ■ M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale. – Vt. ka õhkaa, õhkua, õhkussa.

õõhkal/aᴢ I, g. -aa I karuohakas, piimohakas чертополох, осот; õõhkalas puhasõtti nurmõlta põld puhastati ohakast.

õõhkaroho I karuohakas чертополох.

õõhk/o I -a J-Must., g. -oo ohakas бодяк; I pisselikko õõhko torkiv ohakas.

õõhk/õl M -alõ (I) õõhkalõ ~ õõhkal P õεγgal K-Set., g. õεhkalõõ K-Set. (noor) ohakas; karuohakas (молодой) бодяк; чертополох; I neeminiittülöillä kazvavat meilä rohot: osokka, metla .. on i .. õõhkalõt (Len. 385) luhtadel kasvavad meil (mitmesugused) rohttaimed: tarn, kastehein .. on ka .. ohakad. – Vt. ka piim-.

õõhkõv vt. piimä-.

õõl/ama: yõlama P, g. -amaa (puu)õõs дупло; puuz on suur yõlama puus on suur õõs. – Vt. ka oolama, õõnima, õõsi.

õõn/õ M, g. -õõ õõnes полый; õõnõ puu õõnes puu.

õõnim/a M, g. -aa õõnes; õõs дуплистый; дупло; õõnima puu, õõnima mokoma on süämmeᴢ õõnes puu, niisugune õõs on sees.

õõnõk/aᴢ (M), g. -kaa õõnes полый, дупли-стый; õõnõkkaat puuᴅ õõnsad puud.

õõra/ta M, pr. -an M, imperf. -zin M = õõrtaa; vorogaa õõrattii i pantii vettä kohupiima hõõruti ja pandi vett (juurde); õõrattii pihta masseeriti pihtu.

õõr/o J-Tsv., g. -oo J hõõrumine трение.

õõro/a Lu J yõroa P õõrua J yõrua L õõrua Kõ Lu J -aɢ I, pr. -n P J, imperf. -zin P J = õõrtaa; L rautrohuo lehtoi yõromma i panõmma raanaa pεälie hõõrume raudrohulehti ja paneme haava peale; J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa, muakaa üväss õõrua kui madu salvas, siis on tarvis soost võtta muda, mudaga hästi hõõruda; Kõ eelmuinaa ku dohtoria bõllu, sis ku vaivatti vattsaa ni õõruttii koton vanasti, kui arsti polnud, siis, kui valutas kõht, masseeriti kodus; P iezä lühsämiss piεb yõroa utarta enne lüpsmist tuleb udarat hõõruda; J saappõg õõrob jalkaa saabas hõõrub jalga.

õõrt/aa K M Ra (Kõ) yõrtaa S -aaɢ I heertaa (Ku), pr. õõran K M Ra -aan M, imperf. õõrin M -azin M Ra hõõruda, masseerida тереть, массировать; M kui bõlõ lättü kalkkõlõᴅ, siš tšäz̆zii väliz õõrtaaᴢ kui (lina)kup-

rad pole ära tulnud, siis hõõrutakse käte vahel; M õõrap siltoi küürib põrandaid; M õõra millõõ vattsaa masseeri mu kõhtu; M opõzõll on õõrõttu pihad raŋkolaissa rangid on hobusel turja (ära) hõõrunud. – Vt. ka õõrata, õõrtaussa, õõrtauta, õõrtoa.

õõrtaj/a M Ra, g. -aa Ra masseerija масса-жист, массажистка; M kui vattsaa vaivattii, õlivad mokomad õõrtajaᴅ kui kõht valutas, (siis) olid niisugused masseerijad.

õõrta/ussa: -ussaɢ vdjI, pr. -u, imperf. -ujõ = õõrtauta.

õõrtau/ta P (Kett.), pr. -ʙ K P, imperf. -ᴢ hõõrduda тереться.

õõrto/a Lu Li Ra J, pr. õõron J, imperf. -zin J = õõrtaa; Li piäb õõrtoa jalkõsõd linnasissa poiᴢ tuleb hõõruda idud (murd. jalad) linnaste küljest ära; J miä nõizõn sillõ tubakkaa õõrtomaa ma hakkan sulle tubakat (peeneks) hõõruma; J saappõg õõrto jalgaa saabas hõõrus jala ära; Ra vei saunaa, tšülvetti, õõrto (Len. 303) (ravitseja) viis sauna, vihtles, hõõrus (haigeid kohti).

õõsi Kett. J-Must. õnsi Lu, g. õõnõõ õõs; õõnes дупло; дуплистый.

õõˀ, õõˀ P keeldkõne, eitav imperatiiv речевой запрет, отрицательный императив; ei ole нет (отрицательный приказ).

ächti vt. ehtiä¹.

ächtigu vt. õhtago.

ächtigun vt. õhtagonn.

ächtza vt. õttsa.

äd́d́/ä Kett. K L P M Kõ Po J I (R-Reg.) -ε Kõ -e ~ -õ ~ äd́d́ J äd́ä K-Ahl. äd́jä Kett. K P I (R-Eur. Kõ-Len.) äijjä Lu (Li) äjjä Lu Li J (Len.) äijä Lu Li J Ku (Ra) äije J Эдде Tum., g. -ää P M I -ä ~ -ää J äd́jää Kett. äijää ~ äjjää Lu 1. äi свёкор; I äd́d́ä õli meh̆hee isä äi oli mehe isa; L nuorikka õssi äd́d́älie kaunii tšiutuo pruut ostis äiale punase särgi; J miä tulin äd́d́elee ämmelee jalkaa kummõrtaazin ma tulin, äiale, ämmale kummardasin maani; P esimeizess ämmää ja äd́d́ää tšiutot peze esimesena pese äia ja ämma särgid; J tšüzüt tšättä äd́d́ältä, äd́d́ä seltšimii tšeertiiʙ rl. palud kätt (= sirutad käe teretamiseks) äialt, äi pöörab selja; Po minuu äd́d́ä juttõli minuu mehelee: sinuu nain, tämmää piεp tšävvä ühtä siltapuuta mǜö, tämä on tùotu minu äi ütles minu mehele: sinu naine, tema peab käima üht põrandalauda pidi, ta on toodud (perekonda); K äd́jä nõõp sinua oitamaa (Kett. 778) äi hakkab sind hoidma (= sinust hoolima); 2. vanaisa, ätt, vanataat дед, дедушка; старик; K izää isä õli äd́jä isaisa oli vanaisa; J elettii isä emä äije i poikõin elasid (elati) isa, ema, vanaisa ja poisike; K miä viel juttõõn kui millõõ d́iedä pajatti, siiz viel juoltii äd́d́ä ma räägin veel, kuidas (= mida) vanaisa mulle pajatas – siis öeldi (= kutsuti vanaisa) veel ä.; M siell õli minuu d́ed̆daa, äd́d́ää velli seal oli minu vanaisa vend; Lu taka äijjä on äijää isä vanavanaisa on vanaisa isa; J vana äd́d́õ vanavanaisa; J nät kui elettii äd́d́ed enne näed, kuidas ätid vanasti elasid; J müü kassõn elimm jo mõnõõ põlvõõ taattojõõ taatõᴅ i äjjoi äjjäᴅ siin on elanud (me elasime siin) juba mitme (sugu)põlve isade isad ja vanaisade vanaisad. – Vt. ka kaukaa-, taka-, õmaa-.

äes/sää U M Lu Li J (Kett. K R P Ra) -sεä L -sä M Lu J-Tsv. -sääɢ (I) -tää [?] (M K-Salm.1) äjessää (vdjL M) äjessä P äissää S M-Len. (V), pr. -än Kett. K P Lu Li J -en J-Tsv. äjesän P, 3. p. -sääʙ R ähesäʙ Ke, imperf. -in P Li J äjesin P äestada бороновать; S kui tševät tuli, siz algõttii tšüntää, äissää kui kevad tuli, siis hakati kündma, äestama; M estä [= eestää] süüttü piäp tšüntää, siis äissää piäp (Len. 262) kõigepealt tuleb sööt üles künda, seejärel äestada; Lu tšünnetä sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga (= põlluriba), pärast minnakse äestama; L mened adrall tšüntämεä, ätšiell äessämεä lähed adraga kündma, äkkega äestama; J ku põltoi(t) ed äes – nämäd rohossussa kui (sa) põlde ei äesta, (siis) need rohtuvad; M kahõlta piiltä äesättii äestati kaks korda; M üheltä piiltä äesättii äestati üks kord; Lu kehnol maal perrää vihmaa tuõp kõva kettu pääl, sitä piäp siiz äessää viletsal(e) maal(e) tuleb pärast vihma kõva koorik peale, seda tuleb siis äestada; Lu sarka on komkikas, piäb uutõõ äessää põlluriba on pankjas, peab uuesti äestama; P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise lõpuni.

äeᴢ vdjL Kett. K L M V Lu Li Ra J äes K-Ahl. M J-Tsv. äjeᴢ vdjL P I Э́йзъ K-reg.2 Э́есъ Ii-reg.1, g. ätš/ee Ränk K M Lu Li J -ie L P ättšee M Ra J -e M äke борона; Li ätšeekaa äesetää sarkoja äkkega äestatakse sargasid (= põlluribasid); J ättšeka tazõtõta põltoa äkkega tasandatakse põldu; L mened ätšiell äessämεä lähed äkkega äestama; P ätšied õlivat puizõᴅ, piit tammizõᴅ äkked olid puust, pulgad tamme(puu)st; M i puizõl ätšeellä om piiᴅ i rautazõlla ätšeellä piiᴅ nii puuäkkel on pulgad (piid) kui ka raudäkkel (on) pulgad (piid); M pružiŋkka äeᴢ vedruäke; Lu ätšee pii äkke pulk (pii); M ätšee piiᴅ ~ Ra ättšee piiᴅ äkke pulgad (piid); Lu ätšee aizaᴅ äkke aisad; Ra ättšee raami ~ Ränk Lu ätšee ramka äkke raam; Lu ätšee roomaᴅ äkke trengid. – Vt. ka puu-, rauta-.

ägle vt. häglä.

ägli vt. eglee.

äglätä vt. häglätä.

ähesed vt. õhsa.

ähe/ä K-Ahl., g. -ä [?] äge, tugev, kange резкий, сильный, крепкий; tšütä siä tšülmä sauna, lämmitä äheä löülü (Ahl. 726) rl. küta sa külm saun (kuumaks), küta äge leil.

ähgiskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J ähkida пыхтеть, кряхтеть. – Vt. ka äh-tšiä.

ähgähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J aietada айк/ать, -нуть, охать, охнуть, крякнуть; kats ku izgen dubinõll sel-tšää ni ähgähtääᴅ vaat kui äigan malakaga selga, siis aietad.

ähg/ätä: -et J-Tsv., pr. ähk/ään J, imperf. -äzin: -ezin J lüüa, äiata удар/ять, -ить; ähkää tširves kantoo löö kirves kändu.

ähi/ä: äh̆hiä M, g. -ä lämbe удушливый; eez jür̆rüä on mokoma äh̆hiä sää, kõv̆vii päivä avvoʙ äikese eel on niisugune lämbe ilm, päike hautab kõvasti.

ähj/ü M, g. -üü ahi печь; a ne sõsarõd tälĺee juttõõvaᴅ – isu ähjü päällä (Mäg. 32) aga need õed ütlevad talle: istu ahju peal! – Vt. ka ahjo, ähü.

ähjüpäälee Kett. = ähüpäälee.

ähjüpääl/lä: -l M = ähüpäällä; tämä issu ähjüpääll ta istus ahju peal (ahjupealsel).

ähkiä vt. ähtšiä.

ähppi vt. õpõa.

ähsü J-Must., g. ähzüü äkiline, järsk внезапный; крутой, резкий. – Vt. ka ättšin, ättšinäine, ättšpikõnõ, ättšü.

ähtši/ä M Lu (Li) ähkiä J-Tsv., pr. ähjen M ähin Lu ähgin J, imperf. -zin Lu ähkizin J ähkida, hingeldada; ohkida задыхаться; охать, пыхтеть, кряхтеть; M inehmin ain ähjeʙ, algab ähtšiä, kõõz kõv̆vii johzõʙ inimene ikka ähib, hakkab ähkima, kui kõvasti jookseb; J raŋkkõs tüüᴢ inimin ähgiʙ rasket tööd tehes inimene ähib; Li tämä ain ähtši, puhki ta aina ähkis, puhkis; Lu taatta öhtši ja ähtši isa ohkis ja ähkis; J läzib ja ähgiʙ põeb ja ohib. – Vt. ka ähgiskõlla, ähgähtäässä, öhtšiä.

ähtšää [?] (Ja), pr. ähd́än, imperf. ähd́in ähkida, hingeldada задыхаться, пыхтеть, кряхтеть.

ähtšü Lu, g. äzzüü Lu soojus, hõõgus жар, пыл, накал; en taho aavaa alkoi, aavaz on vähä äh-tšüä ma ei taha haavapuid, haavas on vähe soojust (= haavapuu annab põledes vähe sooja).

ähöpäälee ~ ähöppäälee I = ähüpäälee; I ležankalta meni ähöpäälee soojõttõõmaa (ta) läks ahjupingilt ahjupealsele (end) soojendama.

ähöpäällä ~ ähöpäälä I = ähüpäällä; tšen ähöpäälä tšen ahjoa lämmitaʙ kes (on) ahju peal (= ahjupealsel), kes kütab ahju; lahsõᴅ milla kõittši õlivaᴅ ähöpäällä lapsed olid mul kõik ahju peal (ahjupealsel).

ähöpäälüᴢ I = ähüpäälüᴢ.

ähü (M) Lu Ra J-Tsv., g. ähüü M J ähü Lu-Must. 1. kuumus, lõõsk, palavus жар, зной, пыл, накал; J ahjos ku on ähü, siiz leived üvässi tšühsessää kui ahi on kuum (kui ahjus on kuumust), siis leivad küpsevad hästi; J soojõttõõ ähüᴢ, ahjoo eeᴢ soojenda (end) lõõsas, ahju ees; J põloᴢ õli nii suur ähü, jot eb võistu litši menne tulekahjus (= tulekahju juures) oli nii suur lõõsk, et ei võinud ligi minna; Lu saunaza on vari ähü, se bõõ viŋka saunas on suur lõõsk, see ei ole ving; 2. ahi печь; Lu on seäl vana naizikkõ (ahjol) ähü päälä (Must. 158) seal on vana naine ahju peal (= ahjupealsel); M ähüü päälüᴢ ahjupealne. – Vt. ka ahjo, ähjü.

ähüi/n J-Tsv., g. -zee J = ähükaᴢ.

ähük/aᴢ Lu -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa Lu J kuum, käre, lõõskav, palav, tuline жаркий, горячий, пылкий, знойный; Lu ku ahjo on kõvassi lämmitettü, siiz on ahjo ähükõᴢ kui ahi on kõvasti köetud, siis on ahi tuline; Lu ku paad ähükkaa, sis kärtüʙ, ku paad võõnoo, sis tuõb üvä korppu kui paned tulisesse (ahju), siis kõrbeb, kui paned leigesse, siis tuleb hea kuivik; J ähükõz ahjo käre ahi.

ähüpää Kett. M J-Must. äüpää Ke = ähüpäälüᴢ; M ähüpää makko ahju(pealse) haldjas.

ähüpäälee Kett. K M I ähüpäälie K ähüpääl Lu ähüppäälee M Po I ähüppääle I ähüppääll Lu ahju peale, ahjupealsele на печь, на напечье; M mee ähüpäälee soojõtõõ üv̆vii mine ahju peale, soojenda (end) hästi; Lu katti meni ähüpääl kass läks ahju peale; M kui lahzõlt tõkku ammaᴢ, pöörütättii ümpär päätä, vizgattii ähüppäälee kui lapsel tuli (kukkus piima)hammas (ära), (siis) keerutati (seda) ümber pea, visati ahju peale; M kopeikaa viskazin ähüpäälee (pulmakomme:) viskasin kopika ahju peale. – Vt. ka ahjopäälee, ähjüpäälee, ähöpäälee.

ähüpäällä Kett. ähüpääll K ähüpäälä J-Must. ähüpääl M ähüppäällä M I ähüppääll M ahju peal, ahjupealsel на печи, на напечьи; M tämä issu ähüppäälla ta istus ahju peal (ahjupealsel); I lavõzõlla sõisõvad i ähüppäällä (nad) seisavad (seina)pingil ja ahju peal (ahjupealsel). – Vt. ka ahjopäällä, ähjüpäällä, ähöpäällä, ähüüpäällä.

ähüpäälüᴢ Kett. K ähüpäällüᴢ M ähüppäälüᴢ M I ahjupealne напечье; I ähüppäälüᴢ – sinneɢ lahtšii lep̆päämää, siällä on sooja ahjupealne – sinna heidan puhkama, seal on soe. – Vt. ka ahjopää, ahjopäälüᴢ, ähöpäälüᴢ, ähüpää.

ähüüpäälüᴢ M = ähüpäälüᴢ.

ähüüpää/llä: -l Lu = ähüpäällä.

äijjä ~ äije ~ äijä vt. äd́d́ä.

äissää vt. äessää.

äiti: Эйти Pal.1 ema мать.

äjessä, äjessää vt. äessää.

äjeᴢ vt. äeᴢ.

äjjä vt. äd́d́ä.

äkkiistää vt. ätšissää.

äksü vt. ättšü.

äksüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← äksüttää; elä äksüttee koiraa ära ässita koera.

äksüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J ärritada, ässitada, tagant õhutada раздражать; натравливать; подталкивать; hülkä! – täll niitši on süä täünö, a siä veel äksüteᴅ jäta järele! – Tal on niigi süda täis, aga sina veel õhutad tagant.

älkaa vt. elä.

älkoo vt. elä.

älles/süä M, pr. -ün, imperf. -süzin arukaks, mõistlikuks muutuda образумиться; tämä ällessü ta muutus arukaks.

ällü/üssä [< is] Lu (Li), pr. -ün Lu, imperf. -üzin ~ -zin Lu aru saada, taibata, mõista пон/имать, -ять, сообра/жать, -зить, догад/ываться, -аться; Lu se eb ällüü mittää see ei saa millestki aru (ei taipa midagi); Li viimäätši ällüüs panna suu tšiini viimaks taipas suu kinni panna; Li piäb ällüüssa õmall aikaa õlla vaiᴅ peab mõistma õigel ajal vait olla; Lu piäʙ ällüüssä, kui tehä peab mõistma, kuidas teha; Lu tämä liikaa paĺĺo ällüüʙ ta mõistab liiga palju. – Vt. ka älütä.

ällüüs/süä (Ku), pr. -ün, imperf. -süzin = ällüüssä; hü olt́śii päivää kahee kolmee vanaᴅ, eväd ällüüst́śᴜ̈ poiz joossᴀ nad (need) olid paar-kolm päeva vanad, ei mõistnud ära joosta.

älä vt. elä.

älü Lu, g. älüü mõistus, aru, arusaamine разум, рассудок, понимание; eb õõ ällüä pole arusaamist.

älük/aᴢ: -õᴢ ~ -äᴢ Lu, g. -kää arusaaja, mõistev, arukas, mõistlik разумный, догадливый, сообразительный; se on älükäz inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on mõistev inimene, kes teisest aru saab.

älümöit/oo: -ön Lu, g. -tomaa: -tömää arutu, arulage, rumal бестолковый, глупый; se inemin on älümöitön see inimene on arutu.

älüt/oo Lu, g. -tomaa = älümöitoo.

älü/tä P (J-Tsv.) hälütä (Kett.), pr. -än P, imperf. -zin P = ällüüssä; P pien lahsi jo algab älütä väike laps hakkab juba aru saama; J näd on kuza avo-suu, eb älü mittäit vasat vaat, kus on tohman, ei mõista midagi vastata; J tooš holostoi, räkkä eb älü nenännalt pühtšiä (on) ka noormees, tatti ei taipa nina alt pühkida.

ämma vt. emä¹.

ämmant vt. emäntä.

ämm/ä Kett. K R L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I -e J -õ J-Tsv. ämm Lu J Эмме Tum., g. -ää P M Kõ Lu J -εä P 1. ämm (tavaliselt meheema) свекровь, свекровка; тёща; I ämmä õli meh̆hee emä ämm oli mehe ema; J kui noorikk talosõ nii perennain ämmessi kui noorik (tuleb) tallu, nii perenaine (saab) ämmaks; L nuorikka õssi ämmälie sińakaa pruut ostis ämmale sarafani; P kotonn nuorikalt pihass võtap paŋgõd ämmä (pulmakomme:) kodus võtab ämm noorikul panged õlalt; J ämme tšiiteb õmaz mińńaa ämm kiidab oma miniat; J ämm issu ülälavvõᴢ ämm istus laua ikoonipoolses otsas; K P meill on äd́jä niku ätä, ämmä on niku enne rl. meil on äi nagu isa, ämm on nagu ema; Kõ johzin miä ämmält, johzin miä äd́d́ält rl. jooksin ma ämma juurest, jooksin ma äia juurest; Lu siä õõd niku ämmää tuššu, ämmää peeru kk. sa oled nagu ämma toss, ämma peer; 2. vanaema (tavaliselt isapoolne) бабушка (обыкновенно по отцу); J izä emä om minu ämmõ isaema on minu vanaema; J leevvä vunukõᴅ, pääzed ämmessi tulevad lapselapsed, saad vanaemaks; Lu ämmä meitä pani lauluukaa makkaamaa vanaema uinutas (pani) meid lauluga magama; M taka ämmä vanavanaema; 3. (vana)eit, eideke, vanamemm старуха, старушка, бабка; P ko raskaz naizikko, sis tällyõ vanad ämmäd evät tšäχsinnü tšäsii viskua üli pεä kui oli rase naine, siis vanaeided ei lubanud tal käsi üle pea heita; K ämmäd meniväd nurkkaa (vana)eided läksid nurka; M õltii tšülää ämmäᴅ olid küla eided; M tuli vanalõõ ämmälee tuli vanamemme juurde; J vanad ämmäᴅ vanaeided; 4. ämmamoor, ämmaemand повивальная бабка; ■ Lu pajatõttii, što riigaza on riigaa ämmä räägiti, et rehes on rehehaldjas; Lu saunaza õli saunaa ämmä saunas oli saunahaldjas. – Vt. ka kaukaa-, sauna-, taka-, vesi-, õmaa-.

ämmälauta Ränk M laua uksepoolne ots обращённый к двери край стола.

ämmätuššu Lu ämmatoss, vana murumuna переросший дождевик, земляная губка, ноздряк; Lu mussa kõltanõ ämmätuššu mustjaskollane ämmatoss.

ämmää-tuššu J-Tsv. toss, tossike, saamatu, tahtejõuetu (inimene) рохля, мямля.

ämärikko K-Ahl. P M-Set. J hämärik/ko Kett. Lu, g. ämärikoo J -oo Lu (õhtu)hämarik, vide-

vik, hämariku-, videvikuaeg сумрак, полумрак, сумерки; J sütšüzü päiviill hämärikko tuõp tšiire pääle sügispäevadel jõuab hämarik ruttu kätte; J ikä ämärikko tšäimm laulamaᴢ iga päev videviku ajal käisime laulmas; M õhtõgo hämärikko, piäb mennä kot̆too (õhtu)hämarik (jõuab kätte), peab minema koju; J naapurit tšävvä hämärikollõ, tõin tõizõll hämärikkoa veettemeᴢ naabrid käivad teineteise juures videvikku veetmas.

ämär/ä K-Ahl. M (K P) hämärä Lu-Len. hämär J-Tsv., g. -ää J hommiku- või (õhtu)hämarus, hämarik, videvik сумрак, полумрак, сумерки; M algab jo tulla ämärä hakkab juba hämarik tulema; Lu veell õli oomnikko hämärä, no majakassa nähtii minua (Len. 277) oli veel hommikuhämarus, kuid majakast nähti mind; J lõpõttõga tšiirep tüü, õhtõgoo hämär tuõp pääle lõpetage kiiremini töö, õhtuhämarus tuleb peale; ■ J tuli köühüᴢ, tulti hämäret päiveᴅ tuli vaesus, tulid hämarad päevad; J vanat silmed mennä hämärä vanad silmad jäävad tuhmiks.

äńd́/ätä ~ -jätä M änd́ätä (Li), pr. äńtšään ~ -ään M äntšään Li, imperf. äńtšäzin M äntšäzin Li puutuda, puudutada, häirida, ärri-

tada тро/гать, -нуть, касаться, коснуться; тревожить, по-; Li siä milla taaz äntšäzit tšäe sa tegid jälle mu käele haiget; M ep saa äńd́ätä tšäekaa, tämä on liikaa elle (teda) ei või käega puutuda, ta on liiga hell; M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest; M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs. ära puutu sitta sõrmega, siis (see) ka ei haise; M miä ain-taki tätä äńtšään, laa täm süätüüʙ minuu päälee ma siiski ärritan teda, las ta vihastab minu peale.

äŋgeli vt. aŋgeli.

äŋgeriä vt. aŋgõriaᴢ.

ännekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J sabake хвостик. – Vt. ka äntä.

änn/ätoo: -etoo M hännätöö J sabata, sabatu бесхвостый; J täll õli halli opõn hännätöö tal oli hall sabata hobune; M elä üpi niku ännetoo araga ära hüppa nagu sabata harakas.

änt-luu J-Tsv. sabaluu хвостцовая кость, хвостец.

äntä Len. Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I änte J äntõ J änt Lu Ra J hän/tä Lu Li Ku (J-Must.) -t Ku ennta Kr, g. ännää K P M Kõ Lu Li J I ännεä L P ännä J hännää Lu Li Ku saba, händ хвост; L kala ännäll häülütti i meni vetie kala viibutas saba(ga) ja läks vette; P ku põlgõttaass opõziikaa, opõzõd on tõin tõizõll ännäš tšiin kui hobustega tallatakse pahmast, (siis) on hobused üksteise sappa seotud; M tinõn ärtšä, linõn äntä. Nigla i niitti (Set. 18) mõist. tinast (tinane) härg, linast (linane) saba? – Nõel ja niit; Po vanad uskozivaᴅ, etti lemmüz on kultazõõkaa ännääkaa vanaaja inimesed uskusid, et kratt on kuldse sabaga; Lu lehmä hännääkaa ajap süüjijee lehm ajab sabaga söödikuid (ära); Lu siis põrsaz on terve, ku änt on tšikkõraᴢ siis põrsas on terve, kui saba on rõngas; J revo äntõ jälled äviteʙ rebase saba kaotab jäljed; Kõ suõ äntä jäättü jäh̆heesee tšiin (muinasjutust:) hundi saba külmus jäässe kinni; Li sooharakk on pitšää musaa ännääkaa lintu pasknäär on pika musta sabaga lind; P jäi ännässä tšiini jäi sabapidi kinni; Kõ krapu võtti rev̆voo ännäss tšiin vähk võttis rebase sabast kinni; J äntää viiputtõma saba liputama; Lu kalaa äntä ~ M kal̆laa äntä kala saba; Lu kukoo häntä kuke saba; M pääzgoo äntä pääsukese saba; P sigaa äntä sea saba; Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä sul keel käib nagu koera saba; M mene kat̆tii ännää al̆laa, et siε tõtta juttua pajata mine kassi saba alla, ega sa tõsist juttu räägi; M krav̆vuu äntä vähi kael; Lu nootaa äntä nooda pära; P avuu äntää paŋkaa tšiin ahjuluua varre (saba) külge pange kinni; Lu õrava häntä on karkõa, lehmä ep süü põldosi on mõru, lehm (seda) ei söö; I opõzõõ äntä õli pää päällä hobusesabasoeng oli peas; Ra a sis sapanol õli äntä, sitä kutsuttii sapanoo äntä aga siis oli tanul saba, seda nimetati tanu saba(ks); Ku tämä külä naaisit [= naizõt] täppär hännät (Len. 292) rl. selle küla naised, takusabad; Lu miε näin komeetti-tähtiä, hännäkaa ma nägin sabatähte, sabaga; ■ M täll on äntä pittšä tal on palju lapsi; Lu täll on äntä peräᴢ, eb õõ nii volilla tal on palju lapsi (saba on taga), ei ole nii vaba. – Vt. ka jevi-, katii-, linnuu-, pittšä-, revoo-, sala-, tšeero-, tülkkü-, õravaa-.

äpeemöitü: äp̆peemöit/ü M, g. -tümää häbe- matu бессовестный, бесстыдный; äp̆peemöitü inehmin häbematu inimene.

äpeessä: äppe/essä Lu, pr. äpeen: -en Lu häp-peen J, imperf. äpeezin: -ezin Lu häppezin J häbeneda стыдиться, стесняться; Lu tšüsügaa, elkaa häppeeskaa küsige, ärge häbenege!; J miä ku õlin peeni, mia kõvassi häppeezin kui ma olin väike, (siis) ma häbenesin väga.

äpeizää K adv. häbis, häbelikult стыдливо, застенчиво; pojo meni däädälleeze äpeizää (Al. 10) poiss läks häbelikult onu juurde; .. eb taho antaa, äpeizää on, daki perää annaʙ (Al. 34) ei taha anda, häbeneb, kuid pärast siiski annab.

äpelik/ko Lu häpelikko Li J Ku, g. -oo häbelik стыдливый, застенчивый; J häpelikko häülüp tõisiiss erittää häbelik käib teistest eraldi; J miä õõn häpelikko, miä en ilkõõ mennä sihee talosõõ ma olen häbelik, ma ei julge minna sinna tallu.

äpemöit/oo: -en Ra äppemöit/en ~ äppimöit/ön Lu, g. -temää ~ tömää häbematu, jultunud бесстыдный, бессовестный, нахальный; Ra täm on äpemöiten inimin ta on häbematu inimene.

äpeä vt. äpiä.

äpiissä: äppi/issä Lu J häppiissa (Ra), pr. äpiin: -in Lu, imperf. -izin = äpeessä; Lu sill piäb äppiissä sul tuleb häbeneda; J tõin kõrta tulkaa kõhallaa meilee, elkaa äppiiskaa teinekord tulge otse meile, ärge häbenege.

äpiä Kett. K P M S Ja Lu äpiε K äpeä K-Ahl. P J äp̆piä M Kõ vdjI I Ma äp̆peä Ma äppiä Po Lu äppi Lu häpiä J häppiä Li J (Ku), g. äpiää P häbitunne, häbiasi; südametunnistus стыд, срам, позор; совесть; Lu tälle tuli kõva äppiä tal hakkas väga häbi; Lu silla on äppiä, meniᴅ kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks; M näd nii õli äp̆piä, etti en täätännü, kuh̆hõõ silmät panna näed nii oli häbi, et ei teadnud, kuhu silmad panna; Lu piäp panna äppi äärii, piäb mennä tuleb häbi kõrvale jätta (häbist üle saada), peab minema; P eb liene sillõõ äpiä võõraas paikkaa elää (Mäg. 101) ei ole sul häbi võõras kohas elada; M kui bõõ äp̆piätä üv̆vää rahvassa, päivä jo on kui kõrkõalla, a töö aina mak̆kaatta kuidas (ometi) pole (teil) häbi heade inimeste ees, päike on juba nii kõrgel, aga teie ikka magate?; Po ain mìez meni ìezä, daažõ rinnaa eb mentü, pìettii äppiäss alati läks mees(terahvas) ees, isegi kõrvu ei mindud, peeti häbiasjaks; Lu murjottua sõppaa on äppiä panna pääl kortsunud rõivast on häbi selga panna; Li häpegoita tätä, mitä täll eb õõ ühtä häppiätä häbista teda, miks (= kuidas) tal ei ole sugugi häbi; P med́d́e aikan kammugii äpei aźźoi ep tehtü meie ajal selliseid häbiasju ei tehtud; J ebõõ äppeet meijee marilla ei ole häbi meie Maril; J saatti suurõõ vatsakaa kõik pere häppiäsee (ta) saatis (oma) suure kõhuga kogu pere häbisse; J üvä izä lahs häppiät tüüt ep tee hea isa laps häbiväärset tööd ei tee; Lu julkia inemin, sellä eb õõ äppiätä jultunud inimene, sel ei ole südametunnistust; M ivusõd õllaaz valkõaᴅ a äpiät ebõõ juuksed on hallid, aga häbi pole. – Vt. ka äpü.

äpiässä: äppi/ässä Lu, pr. äpiän: -än Lu, imperf. -zin Lu häbeneda стыдиться, стесняться; miä tätä äppizin; ep piä äppiässä, a miä näd äppiän ma häbenesin teda; ei tohi häbeneda, aga mina, näe, häbenen. – Vt. ka äpiissä.

äppi vt. äpiä.

äppimöitön vt. äpemöitoo.

äppiä vt. äpiä.

äpärtü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin Ra J segadusse sattuda теряться, растеряться; Ra miä äpärtüzin, menin meelelt vällää ma sattusin segadusse.

äpü Lu, g. ävüü Lu häbi, häbitunne; südametunnistus стыд; совесть; inemizel piäb õlla äpü inimesel peab olema häbitunne; se ävitti ävüü ta (see) kaotas häbitunde; se ep saa ävüssä tolkkua, tämä ep tää, mikä se on äpü see ei saa südametunnistusest aru, ta ei tea, mis on südametunnistus. – Vt. ka äpiä.

ärjizä Lu: lehm on ärjizä lehm on innal (= lehm otsib pulli).

ärkel Kr ärkvel (orig.: wach).

ärkä vt. ärtšä.

ärmä vt. härmä.

ärmäkko vt. härmakka.

ärmä/tä (Kett.) härmätä (Ku), pr. -ʙ Kett. härmääʙ Ku, imperf. -zi kollendada, kollane olla желте/ть, -ться; Kett. vesi ärmäʙ ~ Ku vesi härmääʙ vesi kollendab (~ on kollane).

ärnähte/llä (K-Ahl.), pr. -len K, imperf. -lin äkki karjatada, kiljatada взреветь; elä ätšii ärnähtele, tšiireessi tšilĺahtele (Ahl. 722) rl. ära äkki karjata, kiiresti kiljata.

ärnäk/äᴢ P, g. -kää P tige, kuri злой, злобный, сердитый; tämä on ärnäkäs koira see on tige koer.

ärri/ä Lu här̆riä M, g. -ää tige, kuri, ärritatud злой, злобный, сердитый; Lu narrip koiraa, tiip koiraa ärriässi narrib koera, teeb koera tigedaks; Lu ärriä koira, on õpõtõttu ärriässi tige koer, on õpetatud tigedaks; M här̆riä koira aukuʙ, a ep purõ, a paha koira eb auku, a purõʙ ärritatud koer haugub, aga ei hammusta, kuri koer ei haugu, aga hammustab.

ärtšein Lu ärtšän Lu ärtšäin Li ärtšiin J-Tsv. härg-, pull-, isane бычок; J kõik kõlmõd vazikka on ärtšiizeᴅ kõik kolm on pullvasikad; Lu ärtšein vazikkõ pullvasikas.

ärtši vt. ärtšä.

ärtšiin vt. ärtšein.

ärtšipäivikko Li ärtšipäiväkko M argipäev будний день; ärtšipäivikoo sõpa õli, pühäll õltii niku ehteeᴅ oli argipäeva rõivas, püha-(päeva)l olid nagu pidurõivad. – Vt. ka artšipäivä.

ärtšipäivittaa Li argipäeviti в будни; Li ärtšpäivittaa tšuutod õlti pittši ihojekaa argipäeviti olid särgid pikkade varrukatega.

ärtšipäivä vt. artšipäivä.

ärtšipäivänõma ~ ärtšpäivänõma Li argipäevane будний; vana pollõ on ärtšpäivänõma vana põll on argipäevane.

ärtš-vazikka vt. ärtšävazikka.

ärtš/ä vdjL Kett. K L P Ke M Kõ S Lu Li J vdjI I (Ja Po Ii Ma) -e Li -i K ärtš V Li J-Tsv. härkä Ku erke ~ erga ~ erḱe Kr Ердзе ~ Эрджь ~ герга ~ гѣркэ ~ Эргь ~ гэргь Pal.2 Э́рджь K-reg.2 Éрдзе Ii-reg.1, g. ärjää vdjL K M Kõ Ke Lu J ärjεä L ärjee Lu ärjä J ärd́ää ~ ärdžää vdjI I Ii Ma härg, pull вол, бык; V toĺko ühs ärtš karjaᴢ ainult üks pull (on) karjas; Lu ku pagana ärtšä tuõp päälle, sis piäb joossa pakkoo kui tige pull tuleb kallale, siis tuleb joosta pakku; Lu ärtšä tahop puzgata härg tahab puskida; Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää pullile oli pandud rõngas ninna; Lu lehmää veimmä ärjäl viisime lehma pulli juurde; I õli lehmä ärd́ällä lehm oli pulli juures; L ärjäll on paksu nahka härjal on paks nahk; Li voovvõlline ärtš võib õlla jo puskõlikko aastane härg(mullikas) võib olla juba puskija; P vaatab niku süätünnü ärtšä, tšieräp silmεä munat tõizippäi vaatab nagu vihane härg, pöörab silmamunad pahupidi; Kõ tuli karja ärtšiä tuli kari härgi; Lu tšülää ärtšä küla pull (külakonna poolt peetav pull); M põdraa ärtšä põdrapull; M ärtšä bör̆rääʙ härg möirgab; J ärjää ĺašk härja kints; ■ Lu meri ärtšä, sitä süüvvää, tämä on sarvijeekaa merihärg (kala), seda süüakse, see on sarvedega; M mänd́ittii ärtšää mängiti tagumist paari. – Vt. ka meri-, noori-, suku-, valka-.

ärtšä-evel P härghöövel (kahemehehöövel) медведка (инструмент); i ärtšä-evel panõ lavõzõllõ ja härghöövel pane lavatsile.

ärtšämullikka P härg-, pullmullikas бычок, молодой бык.

ärtšän vt. ärtšein.

ärtšävazikka M ärtš-vazikka M ärtš-vazikk J-Tsv. härg-, pullvasikas бычок, телок; M lehmä kantõõᴢ ärtšävazikaa lehm tõi pull- vasika.

ärähüt/ellä (J-Must.), (sõnatüvi основа сло-ва:) ärähüttele- J-Must., pr. -telen, imperf. -telin õrritada, narrida дразнить, подзадоривать.

ärüᴅ Lu Li Ra J, g. ärüü ~ ärrüü Lu ärüe Ra ärüü J ristik(hein) клевер, трилистник; Lu ärrül toož on kõlmõd lehtoa ristikheinal on ka kolm lehte; Lu ärüttä pantii harkkijõõ päälle kuivamaa ristikhein(a) pandi redelite peale kuivama; Lu kauniz ärüᴅ punane ristikhein; Lu valkaa ärüᴅ valge ristikhein; Ra muroo ärüd on valkaa kukka valge ristikhein on valge õiega; Ra ärüt põlto ~ J ärüt-põlto ristikheinapõld; Lu ärüt kukka (Set. 93) punane ristikhein; J süüt va leh́miit ärükaa, kül siiz nõissa piimää antõma sööda aga lehmi ristikheinaga, küll siis hakkavad piima andma.

ärükukka Lu ristikhein клевер, трилистник; kauniz ärükukka punane ristikhein; valkaa ärükukka valge ristikhein.

äsemine vt. esimein.

äskü J-Tsv., g. äzgüü J löök, hoop удар.

ässä M Lu Li J Ku äss J-Tsv. Ku, g. äs̆sää M äsää Lu J äsä J-Tsv. äss (kaardimängus) туз (в карточной игре); J äss oŋ kõikkas suurõp koozõri golodõᴢ äss on kõige tugevam trump kaardipakis; J hertt äss on vanõp herttõ kuni-gõss ärtuäss on tugevam ärtukuningast; J pata äss pada- e. potiäss. – Vt. ka pata-, rissi-.

äzgäht/äässä: -äss J-Tsv., pr. -ääʙ J, imperf. -ääᴢ J potsatada, vopsatada шлёпнуться, упасть с шумом, с лязгом, со шлёпком.

ätikkõi/n (Kett.), g. -zõõ rõugearm оспинка, рябинка.

ätik/ko K-Ahl. (K-Al.), g. -oo pankjas põld глыбчатое поле; tulõt tšüvä [= tšüve] tšüntämäst, ätikkoo äessämäss (Al. 46) rl. tuled, kübe, kündmast, pankjat põldu äestamast.

ätšissää Kett. Lu Li ättš/iissää Lu -issää ~ -isää J-Tsv. äkkiistää Ku äkki, äkitselt, järsku, kohe, kõigepealt вдруг, внезапно, сразу; сначало; Lu õpõn ättšiissää hüppäz üli kanavaa hobune hüppas järsku üle kraavi; J oottõmõtt plamahtaas ättšisää rihee ootamatult kargas (prahvatas) äkki tuppa; Lu võtan rokkaa, ättšiissää prusakka luzikkaa tuli i tõin tuli, kõlmõs tuli, nii mil ilkaa tuli võtan kapsasuppi, äkki tuli prussakas lusikasse, ja teine tuli, kolmas tuli, siis tuli mul tülgastus (peale); Lu ep piä nii ätšissää nõssaa ei tohi nii järsku tõsta; Lu ätšissää on nii razgõᴢ, a siis tõttumaa [= tõtumma] kohe (~ algul) on nii raske, aga siis harjume. – Vt. ka ättšinäizeltää, ättši, ättšiä.

ätšüᴢ J-Tsv., g. ättšüü J järsak обрыв, крутиз-на; en tõhi kazett ättšüss aja koorõmaka ei tohi sellest järsakust koormaga (alla) sõita.

ätten vt. etee.

ättši K M Lu Li Ra J-Tsv., g. ätšii Lu J järsk крутой, обрывистый; J ätšii mäee päälee or raŋkk krappuss järsu mäe peale on raske ronida; Lu ättši ranta järsk kallas; J veeri vettee ätšiss rannõss veeres järsult kaldalt vette; Lu ätšid lainõõd õllaa tuimaz veeᴢ järsud lained on magedas vees. – Vt. ka ättšinäine.

ättši-ammuᴢ M (järsk) haigushoog, puhitus (lehmal) внезапный приступ (у коровы). – Vt. ka ammuᴢ.

ättšiissää vt. ätšissää.

ättši/n ~ -ne M, g. -zee äkiline, järsk, ootamatu внезапный, неожиданный.

ättšinäi/ne P ättšinäin Lu J, g. -zee ~ -zõõ Lu 1. äkiline, ootamatu внезапный, неожиданный; Lu ättšinäin surma tuõb ilma tautia äkiline surm (äkksurm) tuleb ilma haiguseta; J ättšinäizessä heittümizessä võib inimin koolla äkilisest ehmumisest võib inimene surra; 2. järsk крутой; Lu ättšinäin ranta järsk kallas; Lu müü issuzimma ättšinäizee meree rannaᴢ me istusime järsul mererannal. – Vt. ka ättši.

ättšinäizeltää Lu äkki, äkitselt, ootamatult вдруг, внезапно, неожиданно; inemin kooli ättšinäizeltää inimene suri ootamatult.

ättši-rapauminõ L (äkk)rabandus удар, потрясение; tulõb ättši-rapauminõ tuleb rabandus.

ättšisurma M äkksurm внезапная смерть; ättšisurma tuli äkksurm tuli.

ättši/ä: -ε L ekki Kr äkki, järsku вдруг, внезапно, неожиданно; L ukkojürü aivuo ättšiε se tuli äike, see tuli väga äkki.

ättšpikõ/nõ P, g. -zõõ = ättšü; ättšpikõnõ pikõssuup tšiiriessi äkiline (inimene) vihastab kiiresti.

ättšü J-Tsv. äksü Lu Ra, g. ätšüü ~ ätšü J äksüü Ra ägedaloomuline, äkiline, keevaline вспыльчивый, бурный, порывистый; J tuliin ja ättšü meeᴢ tuline ja äge mees; J minu taattõ oŋ kõvassi ättsü minu taat (isa) on väga äge(daloomuline); Lu äksü inemine see enee pillaab eez aikaa keevaline inimene kulutab end enneaegselt.

ätä K R L P M Kõ ät́ä L äätä R P εätä (L) ättä R Эта Pal.1 Tum. Э́та K-reg.2 Ii-reg.1, g. ädää P isa отец; M epo-eellä kutsõttii nii: emä õli enne, a isä õli ätä ennevanasti kutsuti nii: ema oli e., aga isa oli ä.; P isää juoltii ädässi isa kutsuti ä.; R ätän valkoja vaalijani avatka tuone uhzet (Reg. 50) (itkust:) mu isa, mu hallipäine hoidja, avage toonela uksed; L lahsi ep kuulta ät́äät i enniε laps ei kuula isa ega ema sõna; P õlimma müö ühie ennie i ädää kazvatõttu rl. me olime ühe ema ja isa kasvatatud.

ätäl/ä K P M Lu J ätäl J-Tsv., g. -ää J ädal отава, подрост; J opõin om pantu ätäläse, tämä süüʙ ätälä hobune on pandud ädala peale, ta sööb ädalat.

ätälä-einä Lu ädalhein отавное сено.

ävetä M Lu (K-Al. L) hävetä (J-Tsv.), pr. äpeen K M äp̆peen M äppeen/en Lu, imperf. äpezin M -in Lu häbeneda стыдиться, стесняться; M tämä on kuultava lahs, täm̆mää perässä ep hooli vanapilla ävetä ta on kuulekas laps, tema pärast pole vanematel vaja häbeneda; M nii äp̆peeʙ, etti mentii šokat kauniissi (ta) häbeneb nii, et põsed läksid punaseks; M elä äp̆pee, ei piε ävetä ära häbene, ei ole vaja häbeneda; M ep piä nii kõv̆vii tapõlla, äp̆piegaa hot́ üv̆vää rahvassa ei tohi nii kõvasti kakelda, häbenege kas või häid inimesi; Lu miε äppeenen sitä jutõlla ma häbenen seda ütelda; L nuorõt pojod äpeziväd rihes põlõttaa noored poisid häbenesid toas suitsetada; J tuõ kõhti häppemett meilee, kül müü võtamm vassaa tule kohe (ilma) häbenemata meile, küll me vastu võtame. – Vt. ka äpiissä, äpiässä.

äviissä: ävvii/ssä Lu (Li), pr. -ʙ Lu, imperf. -ᴢ Li = ävisä; Li ävviis tükkünää kadus täiesti; Lu sis klopid ävviiziväᴅ siis lutikad hävisid; Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvoob õrasõõ, mittää eb jää, meeb musassi, nii ävviiʙ kui lumi on kaua maas (peal), siis hautab orase (ära), midagi ei jää (järele), läheb mustaks, siis hävib.

ävine/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin ~ ävinin J = ävisä; juumõri on ävinennü meeᴢ joodik on kadunud mees; uinoizin, ävineiseizin ted́d́e silmiiss kaoksin jäljetult, kaoksin teie silmist. – Vt. ka ävitä, äviüssä.

ävi/sä: -ssä Ra -ss J ävissä ~ ävvissä (Li), pr. äviʙ J, imperf. ävi ~ äviᴢ J kaduda, hävida, raisku minna исчезать, теряться, пропадать; J põltoill bõõ lunt, õrasõd ävissä tševäell põldudel pole lund, orased hävivad kevadel; Li ävvistii kõiɢ linnut poiᴢ, nüt neitä enäb eb näe linnud kadusid kõik ära, nüüd neid enam ei näe; J lavvõlt äviz viis rubĺa laualt kadus viis rubla; Ra sügled ävissää soolatüükad kaovad; J ävisti kultõizõd noorõt päiveᴅ kadusid kuldsed nooruspäevad; J poigõss bõõ milläisstši kuulua, ävis päinee poisist pole midagi kuulda, kadus jäljetult; J ävinnü om minu elo minu elu on raisku läinud. – Vt. ka äviissä, ävitä, äviüssä.

ävisü/ᴢ (Lu), g. -zee kaotus потеря; aźźa õli ävisüseᴢ asi oli kadunud; aźźa meni ävisüssee asi läks kaotsi.

ävit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J kaotada терять, утрачивать; mõnõtt kõrta siä ävitteed õmas hattua mitu korda sa oma mütsi kaotad?

ävit/tää M Lu J (K) -tä J hävittää K Kl (R Ku) hävittääɢ (I) χävittääɢ (Kl), pr. -än M Lu Ku -en J hävitää Kl, imperf. -in M Lu J hävitin K 1. hävitada, rikkuda уничтожать, губить, портить; Lu meil piti ävittää prusakkoja meil tuli hävitada prussakaid; J oomnikko-tšülm ävitti kapusaa taimõᴅ hommikukülm hävitas kapsataimed; I sõta õli i hävitti kõittši sõda oli ja hävitas kõik; M silmäᴅ ävitin rikkusin silmad (ära); 2. kaotada, raisata терять, по-, утрачивать; M miä ävitin rahakošelkaa ma kaotasin rahakoti; M ävitin tee kaotasin tee (= tee kadus käest); M tänän mill õli aivo paĺĺo ävitättü aikaa täna raiskasin ma väga palju aega; Lu meelee ävitiᴅ, hulkut ku meeletön kaotasid mõistuse, käid ringi nagu meeletu; Lu miä ävitin omaa pää ma kaotasin pea (= kaine mõtlemise).

ävitä M Kõ Ra (K L U P Lu) hävit/ä (P M Kõ) -äɢ I, pr. äviäʙ M äv̆viäʙ M Kõ, imperf. ävizi U äviᴢ M Ra ävviiᴢ Lu kaduda, hävida, raisku minna исчезать, теряться, пропадать, гибнуть; L tämä hävizi med́d́e väliss ta kadus meie vahelt ära; Kõ lehmä äv̆viäʙ lehm kaob ära; M äviᴢ, niku maanal̆laa meni kadus, nagu maa alla vajus; Kõ meill õli opõn ävinnü meil oli hobune kadunud; Ra ühes taloz dobra äviᴢ, a tõisõs lisäüᴢ ühes talus vara kadus (= vähenes), aga teises suurenes (lisandus); M paha voima ävis kõrraᴢ kuri vaim kadus korraga ära; Lu tavotti lüüvve domovikkaa, i domovikk ävvüᴢ (Mäg. 200) (ta) üritas lüüa majahaldjat, ja majahaldjas kadus; I kuhõõ tämä hävije kuhu ta kadus?; P tämä on ted́d́ee väliz hävinnüᴅ ta on teie vahel kadunud (= ta ei tea, kummaga tegemist teha); M kase õikõa silmä äviᴢ see parem silm kaotas nägemise; U ńää ku menjää voon ävizi kagra vaat, kuidas möödunud aastal kaer hävis; P tämä on ävinnüd ińehmiin tema on kadunud (= raisku läinud) inimene. – Vt. ka ävinessä, ävisä, äviüssä.

ävitü/ᴢ J-Tsv., g. -ze häving уничтожение, гибель; laizga izäka talo tšiire tuõb ävitüsse laisa isaga talu hävib kiiresti; ävitüz ja kaotuz taita õlla sinoońimõᴅ häving ja kaotus on vist sünonüümid.

äviü/ssä: -ss J-Tsv. häv̆viüssäɢ I, pr. -ʙ J, imperf. -ᴢ ~ -zi J kaduda, hävida исчезать, теряться, пропадать, гибнуть; J äviüs kuhele rahvaa sekkaa kadus kuskile rahva sekka; J uguritsad äviüsti peentõroill kurgid hävisid peenardel. – Vt. ka ävinessä, ävisä, ävitä.

ääli Kett. K L P M S Po Lu Li J-Must. I εäli L (P) Ээли Pal.1 Э́эли K-reg.2, g. äälee M Lu Li äälie P εälie L hääl голос; K tüttärikod laulõttii suurõll äälell tüdrukud laulsid suure häälega (= kõvasti); P pajatab alõa ääliekaa räägib haleda häälega; P tal on eliä ääli tal on hele hääl; M täll õli liika üvä ääli tal oli väga hea hääl; Lu lahzõl on pehmiä ääli lapsel on õrn hääl; Li peeni ääli vaikne hääl; Li ai ku sill on kussunud (~ sammunud) ääli oi, kuidas sul on hääl ära; Li tširkal õli viŋka ääli kilgil oli läbitungiv hääl; M näd jo ääli kär̆rääʙ, järkiä kuulub etti on vana ääli näe, juba hääl käriseb, kohe on kuulda, et on vana hääl; Li ääli sammuʙ hääl hakkab kähisema; M täll on ääli niku astiaa põhjassõ tal on hääl nagu tõrre põhjast; L koira juttyõb ińiehmizie εälellä (muinasjutust:) koer ütleb inimese häälega; M tšellää ääli kella-

helin; M koira annab äältä koer haugub; P ittši ääleltä itkes (= laulis itkulaulu); 2. lauluviis, meloodia напев, мелодия; P iez-laulaja laulab i tõizõt takaa pitäväd εält eeslaulja laulab ja teised peavad tema järel viisist kinni; M kazell äälell laulaaᴢ sellel viisil lauldakse; I õma ääli õli oli oma viis. – Vt. ka idguu-, itku-.

ääni Kõ Lu Li J Ku (R Ra I) Эни ~ Эѣни Pal.1 Э́эни K-reg.2 Э́ены ~ Эгени Ii-reg.1, g. äänee Lu J hääl голос; J täl on helliä ääni, kaukalõõ kuuluʙ tal on hele hääl, kuuldub kaugele; Kõ käkil on ääni parepi (Len. 231) käol on ilusam (parem) hääl; J eelee laulojõll on suur ja lusti ääni eeslauljal on tugev ja ilus hääl; J inimize, lampa, tšello, struna, linnu ääni, kõig on ääneᴅ inimese, lamba, kella, pillikeele, linnu hääl, kõik on hääled; Lu tšen märänessi lauloʙ, tšell oŋ kehno matala ja viŋkaa ääni kes halvasti laulab, kel on vilets madal ja vinguv hääl; Lu ääni õli sammunu hääl oli ära (= hääl kahises); Lu se ku kimahutab omaa ääneekaa küll see kriiskab oma häälega; Ra lahs kaĺĺup koko äänellä laps karjub täiest kõrist; J äänt tšiinissemä häält tõstma; J äänt venuttõma häält venitama; Lu drolli piti ääntä krapp tegi häält; Lu maassi idgõttii äänelt itketi vadja keeli; Lu tšen meeb mehele vai koolõʙ, siiz itkõvad ääntä (kui) keegi läheb mehele või (keegi) sureb, siis itketakse; Lu ääni itkõja on sukulain itkeja on sugulane; Lu paraikaa veel on näitä äänee itkõjita praegu veel on neid itkude lauljaid.

ään/tää Lu, pr. -en Lu, imperf. -in Lu häält teha, häälitseda изда/вать, -ть голос, голосить; roholinnud ääntäveᴅ rohutirtsud siristavad (häälitsevad); buju ääneʙ (kell)poi undab (teeb häält).

ääree K M Sõ Lu Li Ra J Ku εärie L ääre Lu äärii Lu 1. postp. äärde, serva, kõrvale рядом, в сторону, вбок, на край; Ra issu tilaa ääree istu aseme äärde; Lu vikahtõõkaa lüüvvää sammõlt, sütšüzüssi ain, pannaa seinää ääree vikatiga niidetakse sammalt, ikka sügi-seti, pannakse seina äärde; Lu lumõss tehtii kopara jää pääl avantoo ääree lumest tehti õnarus (= kalaauk) jää peale jääaugu äärde; Lu tuõ issuu minuu ääree tule istu minu kõrvale; 2. adv. eemale, kõrvale в сторону; Lu bluutka lehmä meeb ääree hulkuja lehm läheb (karjast) kõrvale; Lu kassin on nii lusti paikka, piεp kattsoa, eb või vääntää silmiε ääree siin on nii ilus koht, peab vaatama, ei saa silmi kõrvale pöörata; Lu aluz ep kestä õikaal kursill, meneb ääree purjelaev ei püsi õigel kursil, läheb kõrvale; Li vana õpõnõ eb mene vagossa ääree vana hobune ei lähe vaost kõrvale; Lu piäp panna ilka äärii, piäʙ mennä häbi tuleb kõrvale jätta (~ maha suruda), tuleb minna; J väänettii teess ääree keerati teelt kõrvale; Ku sotamees keersi pää ääree sõdur keeras pea kõrvale.

ääree/se K Kõ -see M Lu äärde, serva, kõrvale рядом, в сторону, вбок, на край, к кому- нибудь, к чему-нибудь; M tšüläss mentii ääreesee, ep kaugassi mindi küla äärde, mitte kaugele; Lu omena tõkku maalõ i sen jalgalla tõukkazin ääreesee õun kukkus maha ja tõukasin selle jalaga kõrvale.

ääre/zä P J -ᴢ P M Po Lu J Ku 1. ääres, servas, kõrval, juures у, при, рядом, около; J opõin seizob ad́d́a ääreᴢ hobune seisab aia ääres; J tropaa ääres kazvovõt täkkiäizeᴅ teeraja ääres kasvavad takjad; Lu toomi-marja kazvop saaduz i põlloo ääreᴢ toomingamari kasvab aias ja põllu ääres; Lu akkunaa äärez isuttii (nad) istusid akna juures; 2. adv. ääres, eemal, kõrval рядом, вдали, в стороне; Po nùorikoo suku on ääreᴢ pruudi sugulased on (= seisavad) kõrval; M riigad õlivad ääreš (~ äärezä) tšülässä rehed olid külast eemal (küla servas); Lu õõ ääreᴢ ole kõrval; P kõik seistii ääreᴢ kõik seisid ääres; M tämä äärez eläʙ ta elab kõrval(ises kohas).

ääri K M Po Lu Li J (L P Kõ Sõ Ra Ku), g. ääree M Lu Li J ääre J äär, serv край, опушка; M jõgõõ ääreᴅ jõe kaldad; Lu rannaa ääri ranna äär; Li säńd́üll äärtä bõllu (magamis)lavatsil äärt ei olnud; J põhgoo ääreᴅ põõsa ääred; J pata tokku lavvaa äärelt mahaa pott kukkus laua servalt maha; M täm̆mää jutull bõõ õttsaa nii äärtä tema jutul pole otsa ega äärt; J issuu tšehs-paikkaa, müü issumm ääriiss istu keskele (keskpaika), me istume äärtele; J üli ääree juuma üle ääre jooma; J vesi on ušattiz ääriikaa taza vesi on toobris äär(t)ega tasa; P i älä mene äärtä müö ja ära mine äärt mööda; P kõlmas talo ääreltä kolmas talu äärest; J mõnõt tšülä põllod õikõ ääri maall mõned küla põllud on õige ääremail. – Vt. ka äärikkõin, äärüᴢ.

äärii vt. ääree.

äärii/n J-Tsv., g. -zee J äärmine крайний. – Vt. ka äärimõin.

ääri-ine/hmiin: -min Lu kõrvaline inimene, kõrvaline isik посторонний, непричастный; ääri-inemin isuʙ, i se mešaitõp tehä tüüt(ä) kõrvaline inimene istub (juures), ja see segab tööd teha. – Vt. ka äärimeeᴢ.

äärikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ ääreke, servake краешек. – Vt. ka ääri.

äärimeeᴢ Lu = ääri-inehmiin; mikä itšenää riissa on tootu kottoo, äärimeez ep tää, mikä se on, siis tšüzüʙ, mikä se morkuna sill on siin mingi(sugune) asi on toodud koju, kõrvaline inimene ei tea, mis see on, siis küsib: mis imeasi see sul siin on?

äärim/õin M -ein Lu J-Tsv. äärümein M -äin Li Ku, g. -eize ~ -eisee J äärümeizee M -äizee Li äärmine, viimane крайний, предельный, последний; J esimein ääress on äärimein esimene äärest on äärmine; M äärümein koto tšüläzä on minuu koto viimane maja külas on minu maja; Li ku sahaad lautaa, siz äärimäized jääväᴅ, ned õllaa gorbuliᴅ kui saed lauda, siis äärmised jäävad, need on pindlauad; J äärimeizet puud on lõikõttu, tšehsimeized jätettü äärmised puud on lõigatud, keskmised (on) jäetud. – Vt. ka ääriin.

äärivätši M Li I ääri-vätši M 1. rehelised, kes seisid pahma kõrval те, кто стояли по краю (при молотьбе); M opõzõd ain tšävväᴢ, äärivätši aŋgot tšäeᴢ; kumpa meeb ääreesee vihko, taaz äärivätši nõssaaz opõzii jalkoisii hobused aina käivad, pahma kõrval seisjad, hangud käes, vihk, mis läheb kõrvale (äärde), (siis) jälle tõstavad kõrvalseisjad (selle) hobuste jalge alla; 2. lapulised, kontvõõrad, kõrvalseisjad незванные свадебные гости; I äärivätši õli riheneeᴢ, tšäüsiväd lavvaa tüv̆vee lahjottam̆maa lapulised olid esikus, käisid laua juures pulmakinke saamas; Li äärivätši katsottii kõrvalseisjad vaatasid (pealt).

äärätä vt. häärätä.

äärümein vt. äärimõin.

äärü/ᴢ J (Li Ra), g. -ssee J äär край, опушка; Li tšülä on tie äärüssä möö küla on piki tee äärt; J ad́d́aa äärüsseᴅ aiaääred. – Vt. ka ääri.

äätik/ka Li (Lu), g. -aa lumelörts, lobjakas мокрый, талый снег, слякоть; Li äätikka on ühtee segotõttu, eb õõ lumi, epko vihma lumelörts on (lumi ja vihm) ühte segatud, pole lumi ega vihm; Lu sütšüzüü esimein lumi kutsutaa äätikka sügise esimest lund kutsutakse lobjaka(k)s.

äätik/ki Lu, g. -ii nõrk, õhuke jää неокрепший, тонкий лёд; Lu äätikki jää on paĺĺaz jää ja hoikka jää ä. on paljas ja nõrk jää.

äätikki-jää = äätikki.

äätä vt. ätä.

äätü/ä M, pr. ääün, imperf. -zin võõrduda; loobuda отчуждаться, отвыкать; отказываться, отрекаться; õlõn äätünnü piimässä olen piimast võõrdunud; en või äätüä piimässä ma ei või loobuda piimast.

äävüt/tää M (Kett.), pr. -än M, imperf. -in Kett. võõrutada, ära harjutada отва/живать, -дить, отн/имать, -ять (ребёнка от груди); M piäp tämä äävüttää kazessa, etti tämä ep tetšeiss koiruutta peab teda sellest ära harjutama, et ta ei teeks koerust; M äävütäʙ lassa rinnassa võõrutab last rinnast. – Vt. ka äüttää.

äühtš/ää (K-Ahl.), pr. -äʙ K, imperf. -äzi kostuda (hääle kohta) доходить до (о голосе); se kuulub kumu kotoose, ääli äühtšäb enneleni (Ahl. 728) rl. see kära kuuldub koju, kostub hääl mu emale.

äüt/tää M, pr. -än M, imperf. -in M = äävüttää; nüd lahzõõ rinnass äütiᴅ nüüd võõrutasid lapse rinnast.

εε L interj. ehee еге; εε velled juttõõvaᴅ ehee, ütlevad vennad.

öbet vt. õpõa.

öhsü J-Tsv., g. öhzüü J eksimine, eksitus, eksi- заблуждение; mettses puuttuzin öhzü teele metsas sattusin eksiteele.

öhsün/essä: -ess J-Tsv., pr. -en, imperf. -in (ära) eksida заблу/ждаться, -диться. – Vt. ka öhsüä.

öhsün/ü J, g. -üü eksinu заблудившийся; upponõitõ i mettsää öhsüneite ... pominoitõttii tšerikkoza uppunuid ja metsa eksinuid mälestati kirikus.

öhsü-tee J-Tsv. eksitee ложный путь.

öhsütü/ᴢ J-Tsv., g. -ze J eksitus заблуждение. – Vt. ka öhsü.

öhsü/ä Kett. K P M S Lu Ra J-Tsv. (Ku) öhsüäɢ (I) üöχsüä (K), pr. öhzün K P M Lu Ra J, imperf. -zin K P M S Lu Ra J (ära) eksida заблу/ждаться, -диться; J tšen häülüb mettseᴢ, see võib öhsüä kes hulgub metsas, see võib eksida; M opõn öhsü mettsää hobune eksis metsa; M miε öhsüzin teessä ma eksisin teelt; Lu babuška öhsü i kõlmõt suutkad õli mettsäᴢ vanaema eksis (ära) ja oli kolm ööpäeva metsas; S öhsüzin, juttõõʙ, tontti vei eksisin, ütleb, tont viis (eksiteele); I öhsüje mettsää kaugass eksis kaugele metsa. – Vt. ka öhzütä.

öhzüt/ellä ~ -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← öhzüttää; mitä siä öhzütteet tõiss õmas kavala jutuka mis sa eksitad teist oma kavala jutuga.

öhzüt/tää P M -tεä P, pr. -än P M, imperf. -in eksitada, eksitusse viia вводить в заблуждение; P suo-emä öhzüttii sohyõ soohaldjas eksitas sohu; M pah̆haa voima öhzütäb mettsäᴢ vanakuri eksitab metsas.

öhzütä (K) öhsü/tä M -täɢ I, pr. -ün K, imperf. -je I (ära) eksida заблу/ждаться, -диться; I miä en tahog öhsütäɢ ma ei taha eksida; I miä öhsüje teessä mettsää ma eksisin teelt metsa; I öhsüüd mettsäzä, tämä viib meet tääk kuhõõɢ eksid metsas, ta (metshaldjas) viib mine tea kuhu. – Vt. ka öhsüä.

öhtši/ä Lu, pr. öhin, imperf. -zin Lu ohkida охать, вздыхать; taatta öhtši i ähtši taat ohkis ja ähkis. – Vt. ka ähtšiä.

öittää Li öösiti ночью, по ночам; mustalaizõd õltii öittää meijee tšüläᴢ mustlased olid öösiti meie külas.

ölgad vt. õltši.

öljü Lu Li J-Tsv., g. öljüü Lu Li J õli масло (машинное); Lu tormihattu õli õmmõltu bresentissä i öljül võjjõttu süüdvester oli presendist õmmeldud ja õliga immutatud; Lu zamaska teh́h́ää meltojavossa i öljüssä kitt tehakse kriidijahust ja õlist; Lu öljü kaatsaᴅ (meremeeste) õliriidest püksid.

öll vt. üllä.

öllut vt. õluᴅ.

örjä/tä (K-Ahl.), pr. -äʙ, imperf. -zi; kalmoiza örjännü veĺĺi.

örne vt. erne.

örsü K M, g. örzüü K örsüü M (või)kirn (kitsas puunõu või tegemiseks) маслобойка. – Vt. ka või-kirnu.

örsüpiimä Kl kirnupiim, pett пахта.

örtsölääzä (K-Ahl.) (kõrvad) kikkis навострив (уши), ушки на макушке; kõrvat on pääzä örtsölääza kõrvad on kikkis peas.

örtšillää M (kõrvad) kikkis навострив (уши); kuultaap kõrvad örtšillää kuulab, kõrvad kikkis (= kuulab tähelepanelikult). – Vt. ka hörkillää.

örtšä/htää K M (P) -htεä P -stää M (Kõ S Ja), pr. -htään K M -htεän P -stään M Kõ S Ja, imperf. -htiin K (üles) ärgata, tõusta прос/ы-паться, -нуться, пробу/ждаться, -диться; P tüttärikko örtšähtii makõass unõss üĺieᴢ tütarlaps ärkas magusast unest üles; K örtšähtin, bõllu mitäiᴅ ärkasin (üles), polnud midagi; M päivä kohonõʙ, örtšähtääb ül̆leeᴢ päike kerkib, tõuseb üles.

örtšä/tä (K-Ahl.), pr. -än K, imperf. -zin = ör-tšähtää.

öröläi/ne K -n K P M (Kõ) höröläin Lu J-Tsv., g. -zee K M höröläizee Lu herilane оса; M öröläin niglaaʙ herilane nõelab; Lu tšimolain i höröläin vunizõvaᴅ mesilane ja herilane sumisevad; Kõ vaapsiad purõvad kõv̆vii, öröläized õvad väk̆keizii peenepäᴅ vapsikud nõelavad kõvasti, herilased on pisut väiksemad; M öröläizee pesä mokom niku šara herilase pesa on niisugune nagu pall.

ösraᴅ, öseraᴅ vt. õzra.

öwe vt. üvä.

öö K M S (Kõ Ja Lu J I) üö K L P Po (R M V) ǜö Po üü K Lu Ra J vdjI I Ku (Li Kr) Ю́йэ K-reg.2 Юиэ ~ Ыю́ Pal.1 ю͡ю Ii-reg.1, g. öö ~ üö K üü J vdjI I Ku öö ночь; M koko öötä piettii eittses tulta kogu öö hoiti õitsil tuld üleval; I päivällä päivüt paissaʙ, a üüllä kuu paissaʙ päeval paistab päike, aga öösel paistab kuu; I miä egle üül makaazii üv̆vii ma magasin eile öösel hästi; Lu tänävä üül õli kahu täna öösel oli kahu; Lu üvvää üütä head ööd!; I tüütä tetši üü päivääkaa (ta) tegi tööd ööd ja päevad (läbi); K õli jo gluχoi öö oli juba pilkane öö; J õhtõgo üü õhtupoolne öö; J tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä keskööl hakati hädakella lööma; J üü pimmiä öö (on) pime; J vass üüt vastu ööd; Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma); Lu miä tätä piin üütä ma pidasin teda öömajal; S öö lapakko öösorr; J üü vahti kläkitep kläkkiä öövaht lööb lokku; J võõras paikka vätšize levved üü majaa võõras kohas leiad vaevaga öömaja. – Vt. ka õhtago-, jaani-, kokon-, kupoĺo-, pädrää-, süä-, tšehs-.

öö- vt. ka üü-.

öö-fialka M öökannike, öölill ночная фиалка, вечерница; ai kui makuzassi aisõvad öö-fialkaᴅ ah kui magusasti öökannikesed lõhnavad.

öö-itku K M ǜö-itku Po üü-itku J üüitku I lapse öine nutt детский ночной плач; M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide; I lahsi kehnossi mak̆kaaʙ. tällä tulluɢ üüitku, idgõb i idgõʙ laps magab halvasti, talle on tulnud öine nutt (peale), nutab ja nutab.

öö-jalgassa Ra adv. ehalt (tulla) идти от девушки (в летнюю ночь); poika tuli öö-jalgassa poiss tuli ehalt.

öö-jalgaza Ra adv. ehal (käia) ходить к девушке (в летнюю ночь).

öökakku: üökakku L P üükakku I nahkhiir летучая мышь; L nahka-iiri üökakku, petoz-iiri plätakakku kk. (nahkhiirt nähes öeldakse:) nahkhiir – öökakk, valehiir – pl-kakk; I üükakku: siä meed õhtagona, paad valkõa rät̆tee päh̆hää. i vot tämä lentääp pimmiäzä i pää päälee issuuʙ sa lähed õhtul (õue), paned valge rätiku pähe. Ja vaat tema lendab pimedas ja istub pea peale. – Vt. ka öölakko, öölintu.

öökki/ä Lu, pr. öökin Lu, imperf. -zin Lu öökida блевать, тошнить; õhsõnus kaivaʙ, öökin okse hakkab tulema, öögin.

öölakko Ra J-Must. üülakko Lu Ra J-Tsv. üü-lakko ~ üü-lakk J-Tsv. 1. nahkhiir летучая мышь; J alas-päi, rippullaa, niku üü-lakko alaspäi, rippus, nagu nahkhiir; 2. öökull сова; J katsob läpi atškiijõ niku üü-lakko vaatab läbi prillide nagu öökull; J vahib niku üü-lakko silmet harrillaa vahib nagu öökull, silmad pärani. – Vt. ka öökakku, öölintu, üüpiäine, üüppiä.

öölapakko ~ öö-lapakko M nahkhiir летучая мышь, нетопырь; lentävä iiri, öölapakko lendav hiir, nahkhiir. – Vt. ka öökakku.

öölintu: üölintu P üülintu ~ üü-lintu Lu 1. nahkhiir летучая мышь; 2. öökull сова. – Vt. ka öökakku, öölakko, üüpiäine, üüppiä.

ööllä vt. tänänn-.

öömaja M-Set. (Ja-Len.) üümaja (J I) üü-maja J öömaja ночлег; J eŋko miä sais teilt tänävä üü-majaa kas ma ei saaks teilt täna öömaja?

öönikka M üönikka (K) üünik/ka Lu Ra -k J-Tsv., g. üünikaa Lu Ra J öömajaline ночлежник, ночующий; Lu meil tuli üünikka i õli üütä, makaz ahjoo pääl meile tuli öömajaline ja oli ööd, magas ahju peal; J mee, üvä inimin, naapurii üüssi, meill on niitši paĺĺo üünikkoi(t) mine, hea inimene, naabri poole ööseks, meil on niigi palju öömajalisi; Ra üünikkaa lastii jõka taloosõõ öömajalist lasti igasse tallu.

öönnä vt. tänän-.

öö-päivä: üö-päivä L ǜö-päivä (Po) ööpäev сутки; Po ǜö-päivääkaa pantii pokoinikka mahhaa surnu maeti ööpäeva jooksul maha.

öörtää (K-Ahl.), pr. öörrä/n K, imperf. -zin hõõruda, kratsida тереть, чесать.

öözanaveska (M) (poolde aknasse ulatuv) öökardin ночная занавеска, шторка (закрывающая нижнюю часть окна); i siz öözanavezgad õlti alla, aluzanavezgaᴅ ja siis öökardinad olid all (= akna allosa ees), alumised kardinad.

öötšüt/ellä M (K), pr. -telen: -teen K M, imperf. -telin M 1. luksuda, röhitseda икать, отрыгать; M mitäleeb lahs öötšütteeʙ, taitaa paĺĺo sei millegipärast laps luksub, vist sõi palju; 2. impers. luksuma, röhitsema ajada тошнить; M min̆nua mitäleeb öötšütteeʙ mind ajab millegipärast röhitsema.

öötšüt/tää M, pr. -äʙ M, imperf. -ti M impers. luksuma, röhitsema ajada икать, тошнить; min̆nua alki öötšüttää mind hakkas röhitsema ajama; mitäleep tätä öötšütäʙ miski ajab teda luksuma.

öötšütüt/tää (M), pr. -äʙ M, imperf. -ti = öötšüttää; mitäleeb min̆nua öötšütütäʙ miskipärast ajab mind röhitsema.

öötöö-päivätöö M olematu небывалый, несуществующий; täm on nii tolkutoo inehmin, vertaap sillõ kõig ööttömät-päivättömäd menoᴅ ta on nii arutu inimene, heidab sulle kõiki olematuid (õhust võetud) asju ette.

üchs vt. ühsi.

üchsa vt. ühsinää.

üchsteischkümm vt. ühstõssõmõtta.

üchsteiskümm vt. ühstõssõmõtta.

üden (Lu), g. üteme üdi (костный) мозг; inemizelt võtõtaa viimiized ütemet poiᴢ, kui piäp tehä raŋkkaa tüütä inimeselt võetakse viimane (üdi) välja, kui (ta) peab tegema ränka tööd.

üesä vt. ühesää.

ühassa vt. ühesää.

ühee-pit̆tuune (M) ühepikkune одной длины, одного роста; ühee-pit̆tuuᴅ õvaᴅ on ühepikkused.

üheetoiskümmeneᴢ vt. ühstõ·ššõmaiᴢ.

ühehsämäᴢ vt. ühessämäiᴢ.

ühehsää vt. ühesää.

ühehsäätoššamaᴢ K-Ahl. üheksateistkümnes девятнадцатый.

ühehsää-tšümmeeᴢ K-Ahl. üheksakümnes девяностый.

ühell/ain Kett. K Lu Li Ra J -äin (Kõ) -aajõn Lu -aajin ~ -aajõin Li -aain ~ -ainõ Ra, g. -aajizõõ Li -aaizõõ Ra -aizõõ J ühesugune, sarnane одинаковый, похожий; Lu kõig inemized eväd õõ ühellaizõᴅ kõik inimesed ei ole ühesugused; Lu jõkahiin on omal taval, eb õõ tapa ühellaajõn, tšell on millin igaühel on oma iseloom, ei ole ühesugune iseloom, kellel milline on; Li kaimõd õllaa need inemiizeᴅ, tšell õllaa ühellaizõd nimeᴅ kaimud on need inimesed, kellel on ühesugused nimed; J gluhoika pajat, dalisko elä, ühellaim poĺzi kurdiga räägi või ära (räägi), kasu on ühesugune; Ra meripääsko i maapääsko ühellaizõᴅ kaldapääsuke ja suitsupääsuke (on) ühesugused.

ühelviittä J ühteviisi одинаково, похоже; ja ain ühelviittä miä jõin ja ikka ühteviisi (ma) jõin.

ühesmik/ko Lu, g. -oo üheksa (kaardimängus) девятка (в карточной игре).

ühesmäᴢ vt. ühessämäiᴢ.

ühesse vt. ühsi.

ühessemeistšümmeneiᴢ M üheksakümnes девяностый.

ühessem/eiᴢ ~ -eeᴢ ~ -eᴢ vt. ühessämäiᴢ.

ühessemäᴢ vt. ühessämäiᴢ.

ühessämee Li ühesseme J-Tsv. üheksakesi девятеро; Li ühessämee mentii mindi üheksakesi; J ühesseme tšezze üheksakesi.

ühessämelaizõᴅ J üheksasugused многообразные (девяти сортов); siäll on marjat kõikõllaizõᴅ, omenad ühessämelaizõᴅ rl. seal on marjad igasugused, õunad üheksasugused.

ühessäm/äiᴢ K L -eiᴢ M ühessemeiᴢ K (P) -ääᴢ Lu ühessem/äᴢ J-Tsv. ühehsämäᴢ K ühesmäᴢ Lu -eeᴢ M -eᴢ M Ke I, g. -ää J üheksas девятый; K tõin kõrt pominoittaass ühessämäll päivää teist korda mälestatakse surnut üheksandal päeval; Lu ühesmäz lainõ on suurõp kõikkõa üheksas laine on kõige suurem; J ühs ühessemett (üks) üheksandik; M kazel ühesättä naglaa bõ kk. sellel on peas üks kruvi puudu (sellel pole üheksandat naela).

ühesäkümmenᴅ vt. ühesäätšümmettä.

ühesät/õ·iššümmeᴅ ~ -e·ištšümmeᴅ J hühessateischkümm Kr üheksateist девятнадцать. – Vt. ka ühesäätõ·ššõmõtta.

ühes/ää Len. Kett. K U L P Ke M Kõ V Po Lu Li Ra J I (Ku) ühehsää K-Ahl. -εä P -ää Lu J -aa P -ä Ke M Kõ V Lu J -a Ra -se Lu ühassa ~ hühessä ~ ühexa ~ üesä Kr Ю́геса K-reg.2 Ыдексянь Pal.2 Ю́гейса Ii-reg.1 Югаса Tum., g. -sämä M -seme M J -sämee K J -semee K -semie L -sämie P -sämä J-Must. -semää Ku üheksa девять; L ühesää kõrtaa tõmmattii laadanaa savvuata üheksa korda hingati sisse viirukisuitsu; V ühesä vootta õlin rautateell üheksa aastat olin (töötasin) raudteel; P kõikõõ pienepi paŋkõ on ühesaa kruškaa kõige väiksem pang on üheksa toopi; L ühessemie vuvvyõ tüttärikoᴅ üheksa-aastased tüdrukud; Lu ühesä jalka lappaa õli ühesä tunnia üheksa jalalaba (pikkune vari näitas, et) oli kell üheksa; Lu ühesää tšümmeᴅ üheksakümmend; M siz menin mehelee ühesätõššõmõt vootta siis läksin üheksateistkümneaastaselt mehele.

ühesääsataa P Kõ üheksasada девятьсот.

ühesäätšümme/ttä K ühesää tšümmeeta K-Ahl. M ühessätšümmettä (M) -ᴅ Lu J ühesätšüm/meᴅ P -ent Ja-Len. hühessakümment Kr üheksakümmend девяносто; P tälle õli ühesä-tšümmed vuotta ta oli üheksakümneaastane.

ühesäätõ·š/šõmõtta K M ühehsäätoššamatta K-Ahl. -šõmõtt K -tšõmmõtt P üheksateist девятнадцать; P tuhatt ühesääsataa ühe-sämeltõ·štšõmmõll vuotta tuhande üheksasaja üheksateistkümnendal aastal. – Vt. ka ühesätõ·iššümmeᴅ.

ühesü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J ühendus соединение, союз, объединение.

ühez/ä K R U L P M Kõ Li J I -e Len. Ku üheᴢ K U L P M S J Ku üheeᴢ Li ühes, (ühes)-koos, kaasas вместе, совместно, сообща; L vad́d́alaizõd i veneläized ühez õltii vadjalased ja venelased olid üheskoos; I müü tulimmaɢ ühezä me tulime koos; K koko tšülä õli ühezä kogu küla (inimesed) oli(d) koos; P sis kahs tilaa vassatuga, pääd õlivad üheᴢ siis (oli) kaks aset vastastikku, pead olid koos; M nät ku tuli ahaz ühez el̆lää, menti er̆rii vaat, kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku; M tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos; J tšäed üheᴢ käsikäes; P ühezä lahsiikaa lastega koos (ühes lastega); S miä tšäüzin maammaakaa üheᴢ ma käisin emaga koos (kaasas).

ühexa vt. ühesää.

ühine/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin ühineda соединяться, объединяться. – Vt. ka ühissüssä.

ühis/ä: -sä J-Tsv., pr. -sen, imperf. -sin ühendada соединять, объединять.

ühis/süssä: -süss J-Tsv., pr. -ün, imperf. -süzin = ühinessä.

ühisü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J ühtsus единство, общность.

ühm/ä Kett. K M Kõ, g. -ää kahu, kahutus, härm(atis) изморозь; M alkaz jarvõd jäättüä, jo tõmpas kõig rannad ühmääsee järved hakkavad jäätuma, juba tõmbusid kõik kaldad kahusse; Kõ ühmäs olit jalgat, jäässä polvet jalad olid kahus, põlved jääs.

ühs-ainõgo J-Tsv. üksainus один только, единственный; jäi perälee va ühs-ainõgo leip jäi järele vaid üksainus leib.

ühsi Kett. K R M Lu Li J I vdjI (Ma) ühśi K-Set. üφsi P Lu I ühzi R J-Must. ühᴢ K L P M Kõ S V Lu Li Ra J Ku üφᴢ K L P M Kõ Lu J üchs ~ uhese ~ ühesse ~ uxe ~ üśse Kr Ю́хси K-reg.2 Ыксь Pal.2 Ихсъ Ii-reg.1 Юхси ~ Юкси Tum., g. ühee K P M Kõ Lu Li J Ku üh́ee Lu ühie ~ üχie V ühie P üh̆hee M Kõ I Ma ühee Lu J ühen R ühe Lu-Must. J-Must. Kr 1. üks один (числительное); Lu ühs vohma rohkaap tšüzüb mitä tšümmee tarkkaa võivõd vasatõ vs. üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata; L võtõttii üφs sültä pissü-aitaa võeti üks süld pistandaeda; K ühsi toššamatta tšümmeetä üksteistkümmend; P ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk. ühest kõrvast võtab, teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja); K bõllu ühtä naglaa polnud ühtegi naela; L ühed müötii, tõizõd õsõttii ühed müüsid, teised ostsid; M ühsiä emmä ehi süüvvä, a tõisia jumala lähetäʙ ühtesid me ei jaksa (ära) süüa, aga teisi saadab jumal (juurde); Lu kirstuz on ühed i tõizõᴅ kirstus on üht ja teist; R kõikk põlivaᴅ, eb jäänn üφtäit taloa kõik põles(id), ei jäänud ühtegi maja; Kõ juõlla on üφs, tehä on tõin üks (asi) on rääkida, (aga) teine (asi) on teha; 2. ainult, vaid, üksnes только, лишь; M meh́et sõpõzivad ühs tšiutto ja kaatsaᴅ meestel oli seljas ainult särk ja püksid; J ühel tšiuttoa särgiväel; Kõ se on ühs petoᴢ see on üksnes (paljas) pettus; Lu lahs kõikkijeekaa itki, a ühee emääkaa van eb itkõnuᴅ laps nuttis kõikidega, aga ainult emaga ei nutnud; Lu ühed naizõt pitäväᴅ jürtšiä, mehije eb õõ ainult naised peavad jüripäeva, mehi ei ole; 3. üks ja (see)sama (один и) тот же; Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ üks suu naerab, sama suu nutab; Lu müü tšäimmä ühes saunaᴢ me käisime ühes (ja samas) saunas; Lu vohma i viisaᴢ, ühess uhzõss piäp tšävvä loll ja tark, ühest ja samast uksest tuleb käia; Lu aluz iĺi laiva on ühs sama alus ehk laev on üks ja (see)sama; P ühee samaa mahzaʙ tähendab üht ja (seda)sama; Lu kukko oomnikossa nõizõb ühell aikaa laulamaa kukk hakkab hommikul ühel ja samal ajal laulma; J ühee suuruizõᴅ ühesuurused (kasvu poolest); J ühee taolizõᴅ ühetaolised; J ühs näkoizõᴅ ühte nägu (inimesed); Lu ühee iällizeᴅ, ne õllaa üht ittšää, litši on sünnüttü üheealised, need on ühevanused, (ajaliselt) ligistikku on sündinud; J ühell nõvvoll ühel nõul; P ühie kõrraakaa johsi jänez üli tie ühekorraga jooksis jänes üle tee; Lu meil ain ühel viisii süütii meil söödi alati ühte moodi; Lu rahad jagõttii üht viisii raha jagati võrdselt; ■ S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui aga (saaks) mehele; J ühs puhaᴢ ükspuha (ükskõik); Lu ühees parvõᴢ üheskoos; Kõ üht per̆rää suvvaamma süvvä meile meeldib üha süüa; Li tämä ühtä päätä höütüʙ ta ehmub ühtelugu; Lu emmä õõ ühtä koosia me ei ole ühte moodi; J kõlmõt suudgad makaz üht voimaa kolm ööpäeva magas ühtesoodu; J üht vorppia ühte järge; J ajõimm opõizill petterissaa üht puhkua sõitsime hobustega Peterburi ühtepuhku; J tämä jo kussõssaa eläb üht päittä tema juba tükk aega elab omaette; J üht vert ühte verd; J sõsar ja veĺĺ kazvosti ühee taza õde ja vend kasvasid ühepikkuseks; Ra miä nõizõn õpõzõllõ seltšää ja ajan ühtä hüppiä, tšiirep jovvun mina istun hobuse(le) selga ja ajan nelja (= sõidan galoppi), jõuan kiiremini; K opõn johzõb üht üppää hobune jookseb nelja. – Vt. ka jõka-, kahtšümmett-.

ühsiiᴅ U M I üφsiiᴅ L (ei) ükski, (ei) keegi ни один, никто; M kasta eb ühsiid inehmin täätännü seda ei teadnud ükski inimene; I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä ükski arst ei suutnud teda terveks ravida.

ühsin/ää Kett. K L P M Lu J I ü·hsinää· J -ää· K J üφsinää P Po J üχ́ sinää U V -εä L üφsinεä L P üχsinεä P üφsinää K ühsnää K Ja ühsnaa Lu ühsnä K Ja Lu üφsnää M Kõ Lu -ee M üφsinääɢ I -nää M Lu Li Ra üφsinnää Lu Li -nääɢ I -nää·ɢ I -ä Lu J I üksin Ku üchsa Kr üksinda один, в одиночестве; Kõ täm jäi üφsnää soh̆hõõ ta jäi üksinda sohu; Lu ain õlin maailmaa jurma tšäümää marjaᴢ, ühsinnää ain tšäün, en öhsünüᴅ aina olin ilmatu julge marjul käima, alati üksinda käin (= käisin), ei eksinud; Lu tämä tetši senee izze ühsinää ta tegi selle üksinda (iseseisvalt); V nüd jäin üχ́ sinää ühie tüttäriekaa nüüd jäin ühe tütrega üksinda; Ra miä elän ühsinnää, nämä eletää kahõõ tšezzee ma elan üksinda, nemad elavad kahekesi; I lassa ep kõlpaaɢ jättääɢ ühsinnääɢ last ei tohi (ei kõlba) jätta üksinda; Lu miε elän üpi ühsinnää ma elan ihuüksi. – Vt. ka üpi-. – Vt. ka ühsi, ühsittää.

ühsipiikko vt. ühspiikko.

ühsitši J-Must. üksiti, samal ajal одновременно; ühsitši eb või kahta peremeessä kuunõlla (Must. 156) üksiti ei saa (ei või) kahte peremeest kuulata (teenida).

ühsittää ~ ühzittää J adv. üksinda, üksi (жи-вёт) один; vana inimiin ühzittää eli vana inimene elas üksinda. – Vt. ka ühsi, ühsinää.

ühsitõššõmõtta vt. ühstõššõmõtta.

ühsi-voosikko vt. ühsvoozikko.

üφsjalka M üksjalg, ühe jalaga одноногий.

ühskõ/ikk P M -·ikk Kõ üφskõikk Kõ -ik M Lu -iɢ M ühs-kõiɢ J ükskõik, ikkagi, niikuinii, sama kui, siiski всё равно, безразлично; M elä rämize, ühskõ·ig miä sin̆nua em peltšää ära karju, niikuinii ma ei karda sind; M täm nõõp tšinnisseemää, ühskõik leep täm̆mää võitto ta hakkab vaidlema, niikuinii tuleb tema võit; Lu kase tüü on loppumõttõ ühskõik kui jõgõssa vettä kantaa, jõgõᴢ vesi kõnsaa eb lopu see töö on lõputu, sama kui jõest vett kanda, jões ei lõpe vesi kunagi; Kõ üφskõikk on tõsi siiski on tõsi! – Vt. ka ühssama.

ühsk/õrt P M Lu üφskõrt P -ert Ku ükskord, korra однажды, (один) раз; Lu ühskõrd vuuvvõz õltii laatod jõgõperäll üks kord aastas oli laat Jõgõperäl; Lu ühskõrt elettii meez i nain ükskord elasid mees ja naine; Ku ühskert hään mil anᴅ laapaakaa kovass ükskord ta andis mulle (= lõi mind) kõvasti käpaga; P kui kaugaa paglaa elä puno, a ühskõrt pagla menep kattši vs. kui kaua (sa) nööri (ka) ei punu, aga ükskord läheb nöör (ikkagi) katki.

ühskõrtõ/nõ Lu -zõõ Lu ühekordne однократный.

ühslai/n Lu, g. -zõõ üksik одинокий; se on niku ühslain susi, ku tšen on niku võõno i vähä pajataʙ see on nagu üksik hunt, (öeldakse), kui keegi on nagu venivillem (= aeglane) ja vähe räägib. – Vt. ka ühs-päin, ühzikko.

ühsluin Lu Ra paindumatu, puine, kohmakas негнущийся, негибкий; неуклюжий; Ra niku sika, kagla oŋ kaŋkaa, ühsluin nagu siga, kael on kange, paindumatu (ühest luust); Ra vääntäb end kui ühsluin susi pöörab end nagu paindumatu hunt.

ühs-maštin Lu ühsmaštin Li ühemastiline одномачтовый; Lu jaala, peeneᴅ õltii. õli ühs-maštin i kahsmaštizõᴅ õltii. veel peenepäᴅ soimaa julla(d) olid väikesed. Oli ühemastilisi ja kahemastilisi oli. Veel väiksemad sumplaevast.

ühsmeelin (Lu) üksmeelne единодушный; единогласный; eväd õltuu ühsmeelizeᴅ nad ei olnud üksmeelsed.

ühsmunõi/n Li, g. -zõõ ühe munandiga с одной семенной железой; ühsmunõin jaati, eb õlõ naitõttu ühe munandiga täkk, ei ole ruunatud.

ühsnaa, ühsnä, ühsnää vt. ühsinää.

ühs-näkoi/n J-Tsv., sarnane, ühte nägu похожий, на одно лицо; õõt ko fiĺipaa sukulain, nii õõt tämäkaa ühsnäkoin kas oled Filipi sugulane, oled temaga nii ühte nägu.

ühspiikko Kõ Lu ühsipiikko J-Must. labane linane kangas (igas soapii vahes on üks lõng) ткань простого полотняного переплетения; Kõ ühspiikko on kehno kaŋgaᴢ, on tappuroissa labane kangas on vilets (= jämedakoeline) kangas, on takkudest.

ühs-pooliin J-Tsv. ühekülgne, ühepoolne односторонний.

ühspooli/kko: ühzpoolik J-Must. kaldu, kallak наклонный, покатый; ühzpoolik tee kallak tee.

ühs-päin J-Tsv. üksik, üksildane одинокий. – Vt. ka ühslain, ühzikko.

ühsrautõ/in Li ühe rauaga с одним резцом.

ühssama Lu I 1. (üks ja) seesama то же самое; Lu rihma ja rossi on ühssama, seesama on köis ja tross on üks ja sama, seesama on; 2. ükskõik, ikkagi, niikuinii всё равно, всё-таки; Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs. inimene (kogu) oma (elu)ea elab ja õpib, aga ikkagi sureb lollina. – Vt. ka ühskõikk.

üφssilmikko Lu Li ükssilm, ühe silmaga inimene единоглаз, человек с одним глазом.

ühssilmäin M Kõ Ra üφssilmäin M ühesilmaline одноглазый; M ain juõllaᴢ: kampala kala on üφssilmäin aina öeldakse: lestakala on ühe silmaga (ühesilmaline).

ühs-škiivanõ Lu ühe kettaga одношкивный; ühs-škiivanõ blokki ühe kettaga plokk.

ühstapõn M ühstapõnõ Lu ühstapainõ I kindla, püsiva, tasakaaluka iseloomuga уравновешенный (по характеру); Lu ühstapõnõ lukõtaa meilä mokoma inemin, eläb izzeeneele, ep tämä riitõõ, tappõõ tasakaalukaks peetakse meil niisugust inimest, (kes) elab iseendale, ei ta riidle, (ega) kakle; siä õõᴅ kahstapõnõ, a see inemin on ühstapõnõ sa oled heitlik (= oled kord hea, kord halb), aga see inimene on (kogu aeg) ühesugune.

ühstoššamas K-Ahl. vt. ühstõ·ššõmaiᴢ.

ühs-tšäsiin J-Tsv. ühekäe-, ühe käepidemega (saag), ühemehe(saag) одноручный (о ножовке, пилке); ühs-tšäsiin saha käsisaag.

ühstšäsimüᴢ ~ üφstšäsimüᴢ J (ühe käega külvatud külviriba одной рукой посеянная полоса).

ühstõ/·ššõmaiᴢ K -ššõmõiᴢ M (K) ühst́õššõ-mõõᴢ ~ -ššõmõᴢ M üχstõõšmõᴢ Ke ühstošša-mas K-Ahl. üstõsmõnõᴢ I ühstoiskümmeneᴢ (Ku) üheteistkümnes одиннадцатый.

ühstõ/ššõmõtta ~ -·ššõmõtta K ühst́õššõmõt-ta ~ ühsitõššõmõtta ~ -·ššõmõtta M ühstõ·ššõ-mõtt K S ühstõiššõmõᴅ ~ -·iššümmeᴅ J üstõšmõtta I uesteistum ~ üchsteischkümm ~ üchsteiskümm ~ üxteiskümme Kr üksteist одиннадцать; Lu arol pannaa ühstõiššõmõd i kõlmõttõiššõmõt piita rehale pannakse üksteist ja (või) kolmteist piid; S a tõizõl mehel õlin toožõ ühstõ·ššõmõtt vootta aga teisel mehel olin ka üksteist aastat.

ühsvoozikko M-Set. ühsi-voosikko K-Ahl. üheaastane одногодок.

ühštšäzikkostruga ~ ühs-tšäzikko-struga Li ühemehehöövel одноручный струг; ühštšäzikkostruga. ühsinnää saat strugata ühemehehöövel. Üksinda saad hööveldada.

ühᴢ, ühzi vt. ühsi.

ühzii K L M J-Tsv. ühsii K ühzi Kõ J-Tsv. ühsi Ja Kõ 1. ükshaaval, ühekaupa поодному, поодиночке; M panidoraa taimõd isutamma ühzii tomatitaimed istutame ühekaupa; Lu õsõttii miskoi kõlmii, nellii, ühzii kausse osteti kolme-, nelja-, ühekaupa; Lu kutsumma naizõd ühzii kõrraᴢ kutsume naised ühekaupa (üks korraga); M suk̆kua kuttsuaz ühzii sugulasi kutsutakse ükshaaval; 2. üksi, üksinda, ainult один (только); K piti ühzii möötä kalmoi tulla pidi üksi surnuaiast mööda tulema.

ühzii-kahzii J-Tsv. adv. üksi-kaksi; ühe- v. kahekaupa по одиночке, парами; врассыпную, беспорядочно.

ühzik/ko M J-Tsv. (Kõ), g. -oo ~ -o J üksik, üksildane одинокий, отдельный; M täm on ühzikko, holostoi meeᴢ ta on üksik, vallaline mees; J ühzikko kõht üksik koht; Kõ ühzikkoi sõn̆noi ebõõ, ain on kahᴢ, paĺĺo üksikuid sõnu ei ole, alati on kaks, palju. – Vt. ka ühslain, ühs-päin, üχ́ teläin.

ühzittää vt. ühsittää.

ühziälin Lu ühe-, samaealine ровесник, одного возраста.

ühzpoolik vt. ühspoolikko.

ühtaika J-Tsv. üheaegselt, ühel ja samal ajal одновременно, в одно и то же время; leh́med i lampaad ühtaika tulti karjõss kotto lehmad ja lambad tulid ühel ja samal ajal karjast koju.

ühtee K M Kõ Lu Li Ra J I Ku üχ́ tee M üü·φtie K üφtie R ühtie L ühteesee K M ühtiesie P kokku, ühte, kaasa, hulka, sekka вместе; в общем, с-, со-; M pani kõikk palad ühtee pani kõik tükid kokku; M vanad uzgottii, etti taivaz ja maa meneväd ühteesee vanarahvas uskus, et taevas ja maa lähevad kokku; Lu rihmaa õtsad õli pitsattu ühtee köie otsad olid pleisitud ühte; J pani tšäed ühtee pani käed kokku; Lu võtõtaa ühtee silmäᴅ (kududes) võetakse silmad kokku; Lu mentii ühtee elämää mindi ühte (kokku) elama; J ühtee oitõma ühte hoid(u)ma; J leppizimm tämäkaa sellez d́eelõz ühtee leppisime temaga selles asjas kokku; M min̆nua että võtõttu üχ́ tee mind te ei võtnud kaasa (hulka); M jav̆voa pantii vähäkkõizõõ ühtee jahu pandi pisut hulka.

ühteego (M-Set.), g. -goo kooselu (брачное) сожительство; näväd i mentii ühteesee i nõistii pitämää ühteegoa i tetši senee kaa poigaa nad läksid kokku (elama) ja jäidki kokku ja (ta) sai (tegi) temaga poja.

ühtee-kok̆koo M adv. ühtekokku вместе, в одно место; ku ilatas põltoa, väittääs tšived ühtee-kok̆koo, vot se i tuõp tšivirõukko kui puhastatakse põldu, veetakse kivid ühtekokku, vaat sellest (see) tulebki kivikangur.

ühteeppoolõõ ~ ühteppoolõõ Lu ühtee-poolõõ J-Tsv. ühele poole в одну сторону; Lu võrkko lastii avantossa jäännallõ, pool võrkkoa ühteeppoolõõ i pool võrkkoa tõisõõppoolõõ võrk lasti jääaugust jää alla, pool võrku ühele poole ja pool võrku teisele poole (jääauku).

ühteesee vt. ühtee.

ühtei/n Lu Li Ra J-Tsv. (K) ühtii/n J-Tsv., g. -zee Lu J ühine, üldine общий, совместный, коллективный; Lu õli tehtü tšüllää ühtein sauna oli tehtud külla ühine saun; Lu magazeez oijjõttii ühteissä viĺĺaa magasi(aida)s hoiti ühist vilja; Lu tänävä piäb mennä tüh́h́ee jeka meeᴢ, tänävä on ühtein tüü täna peab igamees tööle minema, täna on ühine töö; Ra jürtšinn, siis keitettii tšülää ühteiss oluttõ jüripäeval, siis pruuliti küla ühisõlut.

ühteizessi K-Al. ühtemoodi одинаково; kummartaab kõikilõõ ühteizessi i juoʙ kummardab kõigile ühteviisi ja joob.

ühteizoluᴅ Li ühisõlu (ühiselt pruulitud õlu) общее пиво (пиво, которое варили совме-стно); naizõt tšihutattii ühteizolutta, ühteissä olutta jürtšin naised pruulisid jüripäeval ühisõlut; kappa õli meera, linnassa mitattii, ku naizõt tšihutattii ühteizolutta kapp oli mõõt, linnaseid mõõdeti (sellega), kui naised pruulisid ühisõlut.

ühtelaajuin M ühesugune, samasugune одинаковый, такой же; kainaloo alus toože ühtelaajuin (särgi) kaenlaalune (osa) on samuti ühesugune (= samast riidest).

üχ́ teläin M ühteläi/ne Lu (M) -n Lu Li 1. ühesugune, üksluine одинаковый, однообразный; M vot üχ́ teläized jo ovattši vaat ühesugused ju ongi; Lu ühteläine tüü tšäüb läpi pää üksluine töö hakkab närvidele; 2. üksik одинокий; Lu ühteläin inemin on, kumpa eläb ühsinää üksik inimene on (see), kes elab üksinda; Li ühteläizel inemizel on paĺĺo tüüta, kõik piäp teh́h́ä üksikul inimesel on palju tööd, kõik tuleb (endal) teha. – Vt. ka ühslain, ühs-päin, ühzikko.

ühten (Ra), g. -zee Ra sarnane (näo poolest) похожий (на вид); sisaruzõᴅ õllaa ühtezee näkoizõᴅ õed on ühte nägu.

ühtnää Lu üha, pidevalt непрерывно, по-

стоянно; rooppaa piäb ühtnää liikuttaa putru peab üha liigutama, segama.

ühtper/ää K J -εä P -rää Lu ühtäperrää Lu Li -ä J-Tsv. ühtelugu, ühtesoodu, alatasa, lakkamata, aina, pidevalt, järjest то и дело, сплошь да рядом, всё время, постоянно, ежеминутно; Lu miä ühtperrää haigottõõn ma haigutan ühtelugu; J ühtperää on läsivä aina on haige; P vätšiε tuli ühtperεä rahvast tuli ühtesoodu; Lu tämä silmäd on ühtäperrää tširjaᴢ tema silmad on alatasa raamatus (= ta loeb pidevalt). – Vt. ka ühtäpäätä.

ühtäi/ᴅ -tä M K-Ahl. Li J I M (ei) sugugi, üldse (mitte), (ei) ühti(gi), (ei) midagi вообще, нисколько; Li meillä põrzaz eb etene ühtäiᴅ meil põrsas ei edene (ei kasva) sugugi; M maa eb õõ kahuz ühtäiᴅ ma ei ole üldse külmunud; J täll ebõõ ühtäit häppiä, va plikuttõõp silmikaa tal ei ole üldse häbi, pilgutab vaid silmi; J elkaa tuzgatkaa ühtäit oomnisõ päivä eessä ... (Must. 157) ärge muretsege üldse homse päeva pärast ...; I ep tää ühtäiᴅ (ta) ei tea midagi. – Vt. ka ühtää.

ühtälaajin M = ühtelaajuin; M suvõd i talvõd ain ühtälaajin õõn suved ja talved olen aina ühesugune.

ühtälain M ühevärviline одноцветный; sukad õlivad ühtälaizõᴅ sukad olid ühte värvi.

ühtäperrää vt. ühtperää.

ühtäpää/tä Lu Li -ᴅ Lu ühtpääᴅ Ku ühtesoodu, ühtejärge, pidevalt непрерывно; Li ühtäpäätä piäp pliitaa päällä segottaa rookaa, a too paa-hup põhjaa ühtesoodu peab pliidi peal toitu segama, muidu kõrbeb põhja; Li mill bõõ mittää aikaa, ühtäpäätä miä õõn lennoᴢ mul pole sugugi aega, ma olen ühtesoodu lennus (= mul on alati kiire); Ku ühtpääᴅ täss on elett́śü ühtejärge on siin elatud. – Vt. ka ühtperää.

ühtäviisii Lu ühtemoodi, ühteviisi одинаково, равным образом; raha kopitetta tšülässä jõka talossa ühtäviisii raha korjatakse külas igast talust ühteviisi.

ühtää Lu Li J Ku ühtä Li = ühtäitä; Lu vohmutt onõ maailmas paĺĺo, a viisautta bõõ ühtää rumalust on maailmas palju, aga tarkust pole sugugi; J unohtan, meelt bõõ pääz ühtää unustan, mälu pole peas sugugi; Lu meezelokõᴢ kannõtaʙ, a naizelokõᴢ eb ühtää meesterahvas kannatab, aga naisterahvas ei ühti; Li häpegoita tätä, mitä täll eb õõ ühtä häppiätä häbista teda, miks tal ei ole sugugi häbi.

ühuse vt. ivuᴢ.

ühwe vt. üvä.

ühwel kette Kr paremat kätt по правую руку; направо.

üine ~ üinõ [sic!] J-Tsv., g. üizee J öine ночной; üin aik öine aeg.

üksin vt. ühsinää.

üle¹ Ränk vdjL Kett. K L P M Kõ Lu Kl (S Ja) üĺe P üleᴢ Kõ üleh vdjI I (Ma), g. ülee ~ üĺie K ülie L P ül̆lee M Kõ Ma hapukoor сметана; P üle õli lännüü piimää pääl, slivgad on piimäl hapukoor oli hapupiima peal, rõõsk koor on piimal; Kõ panõ taitšinaasõõ i ülehtä pane tainasse ka koort; Kõ mill on paĺĺo ülestä mul on palju koort; Lu enne õli üle, nüd on koori enne oli (= nimetati hapukoort) ü., nüüd on k.; I kui võita hämmeltii ül̆leessä, siiz võissa lähsi võipiimä kui tegin koorest võid, siis eraldus võist petipiim; L naizikolla ülie pata lavvall õli naisel oli hapukoorepott laual; L sei kõikyõ ülie sõi kogu koore ära; P üliekaa maamunõi õli pantu ahjuosyõ naapaakaa kartuleid hapukoorega oli pandud kausiga ahju; P seiseizin sviežaa rokkaa üliekaa sööksin värskekapsasuppi hapukoorega.

üle² vt. ülle¹.

üle³ vt. üli.

ülee¹ K P ülie K L ül̆lee M Kõ S I selga, peale, ülle на, поверх; K lahzõlõõ tšiuttua ülee ep panna kunni bõlõ risitettü lapsele ei panda särki selga, kuni pole ristitud; L šineĺi ülie pani pani sineli selga; L pani puhtaat sõvad ülie pani puhtad rõivad selga; I kui lahsi õli pestüɢ, sis pantii ül̆lee kui laps oli pestud, siis pandi (rõivad) ülle; M kane tšiutoᴅ, kõõz meen tööt tetšemää, sis panõn ül̆lee need särgid, kui lähen tööd tegema, siis panen selga. – Vt. ka üleeᴢ².

ülee² vt. üli.

üĺeeĺee P ülielie L ülleelee ~ ülleele ~ üllelle Lu Li ülläll Ku üles вверх; наверх; L tämä nõssi tšäjie ülielie ta tõstis käe üles; L päivä bõlõ ülielie nõiznu päike pole (üles) tõusnud; Lu oomnikoss nõistii ülleelee hommikul tõusti üles; Ku hüppezin ülläll hüppasin üles (püsti). – Vt. ka ülepällee, ülepässi, ülepää, ülespäi, üleeᴢ¹.

üleelt K ülieltä L ülielt P ülelᴅ J ülleelt Lu ülleeltä Li ül̆leeltä ~ ül̆leelt M ülevalt сверху; K vizgattii üleelt maalõõ suur lauta visati ülevalt suur laud alla; Lu tämä ettsi süüvvä ain ülleelt seinie müü ta (= hobune) otsis süüa aina ülevalt mööda seinu; J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii välk lööb puusse, ülevalt alla võtab lindi (= koore lahti); M ül̆leelt al̆laaᴢ ülevalt alla. – Vt. ka ülepältä.

üleespäi vt. ülespäi.

üleeᴢ¹ K M Lu Li J I üĺeeᴢ K Lu Li üleeze K ülieᴢ L P üliesie L P üleᴢ M Li ül̆leeᴢ M Kõ S ülleeᴢ Po üleᴢ K M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku ülese J üles, ülespoole вверх, наверх, кверху; M välissä et pääz jäätä möö mennä ül̆leeᴢ mätšeesee vahel sa ei pääse jääd mööda üles mäkke minema; Lu ku vihta jäi seisomaa ladv üleeᴢ, inimen leep se voos terve (uskumus:) kui viht jäi seisma, latv üles(poole), (siis) inimene on sel aastal terve; Po takkaa ampuas püssülöiss ülleeᴢ tagant lastakse püssidest õhku (üles); Kõ päivä nõizõb ül̆leeᴢ päike tõuseb; P miε nõizin ülieᴢ, menin škouluusyõ ma tõusin üles, läksin kooli; M tämä örtšähti ül̆leeᴢ ta ärkas üles; J üles perimä usutlema, (välja) uurima; J üles tširjutõttu üles kirjutatud; J ülez näüttemä üles näitama, tõestama. – Vt. ka üĺeeĺee, ülepällee, ülepässi, ülepää, ülespäi.

üleeᴢ²: ül̆leeᴢ M S = ülee¹; S šuuba panõb ül̆leeᴢ, karvat päälee kasuka paneb selga, karvad väljapoole; M štop saisõizin pulmaš tšiutoo ül̆lees panna et saaksin pulmas särgi ülle panna.

üĺeezakkuna Lu suitsuauk, räppen дымник, дымовое отверстие, волоковое окно; dušnikka iĺi üĺeezakkuna on saunal, enne õli savurihel tooᴢ̌ räppen ehk suitsuauk oli saunal, enne oli ka suitsutarel. – Vt. ka üläzakkun.

ülee-vootin: ül̆lee-vootin (vdjI) mullune, möödunudaastane прошлогодний. – Vt. ka ülivootine.

ülego vt. ülägo.

üleh vt. üle¹.

ülekoloda M lõimepakk, -poom (kangaspuudel) навой (ткацкого станка); ülekolodal on tšäärittü niitiᴅ lõimepakul(e) on kääritud lõimed.

ülelᴅ vt. üleelt.

ülelehto M lehe pealmine pool наружная сторона листа; ül̆leeltä ülelehto on roh̆hoine, a alta on kauniilõõ pealt on lehe pealmine pool roheline, aga alt on punakas.

ülellä: üliellä L üliell P ül̆leel M ülleell Lu ülleellä Li ülleel Lu Li ülell ~ ülellᴇ J ülällä I üllääll Lu Li üllääl ~ ülläl Lu ül̆läällä I vdjI ülläällᴀ̈ Ku üleval, ülevalpool, ülal наверху, сверху; L mene ülieᴢ, peremmiez on üliellä mine üles, peremees on üleval; Lu seinäz üllääl õli akkuna üleval seinas oli aken; J päiv on ülell päike on üleval (= on tõusnud, on kõrgel); J nämät seissa ülellᴇ, a müü alallõ nemad seisavad üleval, aga meie all; M näväᴅ el̆lääᴢ üläkõrral, ül̆leel nemad elavad ülakorrusel, üleval; Lu katti on suuttunuᴅ, karvad on ülleel kass on vihane, karvad on püsti; J müü õlimm ülellᴇ ees kuko laulomiss me olime üleval enne kuke laulu; ■ J köüh suure vaivaka piäp taloa ülell vaene peab suure vaevaga talu üleval.

ülem/ein M -äin (Kõ) -iin (P Kõ), g. -eizee ~ -äizee ~ -iizee ülemine верхний; Kõ tšehspaikkaz ülemizes tšivez on tehtü aukko (käsi- kivi) keskpaigas ülemises(se) kivis(se) on tehtud auk; M täll ain alta räpätäʙ, alumõin on pitšep ülemeissä tal alati ripendab (paistab) alt, alumine (rõivas) on ülemisest pikem.

ülen/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ, imperf. -i üleneda, tõusta, kerkida, sirguda подниматься, возвышаться.

ülentäj/ä (K-Ahl.), g. -ää (üles)tõstja поднимающий, подниматель; eb õe maalta võttajeita, roojassa ülentäjeitä (Ahl. 727) rl. (kiige- laulust:) ei ole maast üles võtjaid, porist üles tõstjaid.

ülepar/si M, hrl. pl. -rõᴅ M ülemine pars, pl. ülemised parred (rehetoas) жердь верхнего колосника, верхний колосник (в риге); riigaza on alaparrõᴅ i üleparrõᴅ, se on iältä nii rehetoas on alumised parred ja ülemised parred, see on alati nii (olnud).

ülepe/l Lu -ll J-Tsv. ülespoole, kõrgemale вверх, повыше; Lu onõ leikattu mettsä i on maata vassa, sis piäp kohotõlla ülepel maassa i panna puud allõ (kui) mets (= palgid) on lõigatud ja on vastu maad, siis tuleb (need) kergitada maast kõrgemale ja panna puud alla.

ülepelt J-Tsv. pealt, ülalt сверху, свыше.

ülep/i M Lu (K) ülep J-Tsv., g. -ää ülem, kõrgem высший, главный; M tahtõ õlla kõikkõa ülepässi maailmaza tahtis olla maailmas kõige ülemaks; M nii on kor̆rõa, nen̆nää nõsab ülepäss entäᴢ on nii uhke, ajab nina püsti (tõstab nina enesest kõrgemale); Lu miä teen koo ülepäl kõhal ma teen maja kõrgemasse kohta. – Vt. ka ülipä.

ülepik/ko M Ja, g. -oo ülemus начальник; M tämä uzgoʙ, etti on med́d́ee ülepikko ta usub, et (ta) on meie ülemus. – Vt. ka ülipä.

ülepä/llee ~ -ĺĺee K-Al. -llie P -lle M ülespoole наверх, кверху; P panõtko alapallyõ vai ülepällie kas paned allapoole või ülespoole?; K pojod paab siz ülepällee lavvaa tagaa, a tüttäred alapallõõ (Al. 23) poisid paneb siis ülespoole laua taha (istuma), aga tüdrukud allapoole. – Vt. ka üleeᴢ¹.

ülepällä M ülepäl ~ ülepäll Lu ülalpool, ülal, üleval наверху, сверху; M täm issu ülepällä, a miä issuzin alõpalla tema istus (laua) ülalpool, aga mina istusin allpool; Lu ühed magattii maaᴢ, tõizõd ülepäll naaral ühed magasid maas, teised üleval naril; Lu isä issu saamoi ülepäl isa istus (kõige) ülemises lauaotsas (ikoonide all).

ülepältä L M ülevaltpoolt, ülaltpoolt сверху; L isä piεp stokanaa ülepältä, a emä piεb alõpalta (joogikomme pulmas:) isa hoiab (õlle)klaasi ülevaltpoolt, aga ema hoiab altpoolt. – Vt. ka üleelt.

ülepä/ssi Kett. J -ᴢ M Kõ Li J vdjI = üleeᴢ¹; Li vähäizee tohta nõsõttii, ülepäz vähäizee törkittii aukoᴅ, siäld aukoissa tuli mahla (mahlalask-misest:) pisut tohtu tõsteti (üles), veidi ülespoole torgiti augud, sealt aukudest tuli mahl; M tuõ ülepäz issumaa tule istu ülespoole (= söögilaua ülemise otsa poole); J krappuu veel ülepässi maštii roni veel kõrgemale masti (otsa).

ülepää K = ülepässi; tšenee tšäsi ülepää tulõʙ, se esimein alkõ mäntšiä kelle käsi kõrgemale tõuseb, see hakkab esimesena mängima.

ülese vt. üleeᴢ¹.

ülespäi M Kõ Ra üleespäi Lu ül̆leespäi Kõ = ülepällee; M õõrõttii bokoiss ülespäi alt rintoi hõõruti (muditi) külgedelt rindade alt ülespoole; Kõ kupoĺoo aattonn tšülvetäᴢ. se vihta vizgatas katolõõ. kui eittääb ül̆leespäi, siz elät kazell vootta jaanilaupäeval viheldakse. See viht visatakse katusele. Kui (viht) langeb (latv) ülespoole, siis elad sel aastal (veel); Ra nenä ku ülespäi t́ihguʙ, siis surmaa täätäveᴅ kui nina ülespidi sügeleb, siis (see) ennustab surmateateid.

üleᴢ vt. üle¹.

ülezmätšiä Li ülesmäge, vastumäge в гору; naizõõ kelkkaa ku issuuᴅ, nain sinuu alazmä-tšiä veeʙ, a ülezmätšiä eb vee vs. kui istud naise kelku, (siis) naine viib su allamäge, aga ülesmäge ei vii.

ülezmättää Li = ülezmätšiä; issuud naizõõ kelkkaa, tämä alazmättää sinnua liugutaʙ, a ülezmättää eb nõsa vs. istud naise kelku, allamäge ta sind liugutab, aga ülesmäge ei vea (ei tõsta).

üleznenä Ra nösunina, nösuninaga inimene курносый человек.

üleripsiᴅ M ülemised ripsmed верхние ресницы.

ülezveerolõ I ülesmäge вверх в гору.

ület/ellä R-Lön., pr. -telen, imperf. -telin kiita, ülistada превозносить, возвеличивать, расхваливать, восхвалять.

ületet/tü R-Lön., g. -üü = ülettü.

ülettelij/ä L, g. -ää ülistaja, kiitja (luulekeeles) восхваляющий, поклонник; panõmma üväliesie, ülettelijeini (itkust:) paneme heale (mehele), mu ülistaja.

ülettäj/ä (K R P), g. -ää (üles) tõstja подниматель; P eb lee maalta nõssajaata, roojassa ülettäjäätä rl. (kiigelaulust:) ei ole maast üles tõstjat, porist üles tõstjat.

ület/tää J (K), pr. -en J, imperf. -in ülistada, kiita восхвалять, хвалить; J elkaa tüü pahassi paŋkaa, χoś miä tšiitän velloa, ületen õmaa lassõ rl. ärge te pahaks pange, ehk küll ma kiidan peiukest, ülistan oma last.

ület/tü (R-Eur.), g. -üü ülistatu, kiidetu расхвалённый; kui mie kasvattelin katonnu kannettuni üksi päätäni ülettüni (Eur. 45) rl. kuidas ma kasvatasin oma kadunud kantut (= last), oma ühtejärge ülistatut.

ületä K-Ahl. K-Al. (R M J), pr. ülen/en R, imperf. -in R Kõ tõusta, üleneda, sirguda подняться, вырасти; K kui kazvoziᴅ, kalani, ülenid üvä-tapanõ (Al. 46) rl. kuidas kasvasid, mu kala, sirgusid, (mu) hea (peig); K võitko nõissa ja ületä (Ahl. 106) rl. kas võid tõusta ja sirguda.

üleuuli M ülahuul верхная губа.

ülev J-Tsv., g. ülevää kõrgeim высший.

üleültizi ~ üli-ültizii J üleüldiselt, üleüldse вообще; õli üli-ültizii suur vargaᴢ (ta) oli üleüldse suur varas.

üleüttä K-Al. ülevalt, kõrgelt сверху, свыше; siz rissintsä võtab obraazaa üleüttä i ruozgaa i stokanaa õlutta (Al. 27) siis ristiisa võtab ülevalt pühakuju ja piitsa ja klaasi õlut.

üli K R L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I Ku ülee K I üĺee K ülie L ül̆lee I Ma üle R M J 1. prep. üle, kaudu, läbi через; K meni üli mõnee viee ja üli mõnessa meressä, … (Ahl. 114) läks üle mitme vee ja üle mitmest merest, …; P repo meni üli tie rebane läks üle tee; I piεb mennä ül̆lee sillaa peab minema üle silla; Ma ül̆lee läv̆vee üle läve; L pani püsüü ülie pihaa pani püssi üle õla; L meez meni üli bortaa mees läks üle parda; Po pulma lìeb üli kaχχõõ nätelii pulmad on kahe nädala pärast; Lu mõnikkaal kana üli päivää muniʙ mõnel muneb kana üle päeva; M üli arvaa siglaa sigloaᴢ sõelutakse läbi harva sõela; Lu üli hükkürää kukerpalli; P üli kazyõ metsää menen lähen selle metsa kaudu; M võit tõkkua üli pää silmäpaikkaa võid kukkuda ülepea mülkasse; P kaz aźźa eb õnnissunuᴅ, meni üli tšäjee see asi ei õnnestunud, läks nurja; M üli oomõtper̆rää üleülehomme; J üli oomõn leeb enipäive ülehomme on lihavõtted; J üli aiga sinuss tuõb veel rikaz meeᴢ ajapikku tuleb sinust veel rikas mees; L nõissaass üli merije i üli mettsii pajattamaa hakatakse üle metsade ja merede (~ maast ja ilmast) rääkima; Kõ lehmiä on üli saa lehmi on üle saja; Lu üli liikaa pahhai üleliia kõhn; 2. adv. üle, üleni, läbi наречие в значении ‘через, над, свыше’; M jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi, pääseb jalgsi üle; M piimäsuppi meeb üli piimasupp keeb üle; Lu pannaa astjaa linnasõᴅ, tšihv vesi pannaa üli astjasse pannakse linnased, keev vesi kallatakse peale (üle); Lu vetšerna meni jo üli pruudi ärasaatmise õhtu oli juba läbi (möödas); Lu meeb jano üli janu läheb üle; Lu a mõni nain on üli mehess aga mõni naine on mehest üle; Lu kõig on üli pilveeᴢ kõik on üleni pilves; ■ M tšen üli võtaʙ kes võidab?; J see om vähäize üli see on (juba) pisut liig. – Vt. ka ülitsee.

ülieglee: ülieglie P üleeile позавчера, третьего дня.

üli-liikõin J-Tsv. üleliia слишком, излишне; üli-liikõin suur üleliia suur.

ülimaailmõin J-Tsv. ülemaailmne всемирный.

üli-maaro Lu ülemine nari верхние нары; butkaz õltii talvõll, sinne tehtii maaroᴅ, kahõõ õltii ala-maaroll, kahõõ vai kõlmõõ üli-maaroll kalastusonnis oldi talvel, sinna tehti narid, kahekesi oldi alumisel naril, kahekesi või kolmekesi ülemisel naril.

ülimeridne L mereülene, (millestki) ülalpool olev (стоящий) выше, наверху; terve kuu, terve päivä, terve kuu, ülimeridne (Bor. 745) rl. tere, kuu, tere, päike, tere, kuu, mereülene.

ülim/äne K-Ahl. -äin Lu (M-Len.) -ein J-Tsv. I-Ränk., g. -eizee J ülemine верхний; M parret õvat kahelt räätüä, ülimäiset i alimaiset (Len. 266) parred on kahelt realt, ülemised ja alumised. – Vt. ka ülä.

üli-määrä J-Tsv. ülemäära, üleliia, ülearu чрезмерно, непомерно, слишком; elä juu üli määrää, pökkööᴅ ära joo ülemäära, sured viinasurma!

ülinaaro M = üli-maaro.

üli-oomõnna: üliuomõn P ülioomõna Lu üli-oomõnn ~ ülioomõn Li üli-oomõn ~ üli-

oomõnn J ülehomme послезавтра; P miä tulõn uomõn vai üliuomõn ma tulen homme või ülehomme; Li perrää ülioomõn üleülehomme.

ülioomõtta M = üli-oomõnna.

ülipagla Lu ülemine selis (võrgulina ääristav tugev nöör) верхняя тетива (прочная верёвка по краям рыболовной сети).

ülip/iikko Kõ Lu J-Must. -ikko M labane (piitagune) kangas (kudumisel on igas soapii vahes kordamööda üks ja kaks lõimelõnga) ткань простого полотняного переплетения (по одной и двум нитям основы попеременно между зубьями бёрда); M kuottii mokoma niku ülipikkoa, siz üh̆hee pii väl̆lii pantii kahs niittiä, a tõisõõ ühs niitti; sis tulõp pehmiä kaŋgaz niku jalkarätteläissi mehilee (kui) kooti niisugust (nagu) piitagust kangast, siis ühte piivahesse pandi kaks niiti, aga teise üks niit, siis tuleb pehme kangas nagu meestele jalarättideks; Kõ ülipiikko, seness tehtii kaattsoi meezrahvaalõõ ü., sellest tehti meestele pükse.

üĺipiikkoin M üĺipiikkoin kaŋgaᴢ labane (piitagune) kangas.

ülipä K, g. ülipää ülem главный; ülipä końuχa, se õli palkattu ülemhobusekarjus, see oli palgatud. – Vt. ka ülepi, ülepikko.

ülipää J-Must. üleni, ülepea полностью; ülipää katteeza üleni katte all.

üli-päält J pinnalt поверхностно, слегка.

ülipäätä Ra üldse, ühtekokku вообще, в общей сложности; mill õli ülipäätä ühesää lassa mul oli ühtekokku üheksa last. – Vt. ka üleültizi.

ülirääto M (pesuloputustiigi osa, kus loputati puhtamaid esemeid верхний участок пруда, где полоскали бельё почище).

üliservä J-Must. ülaserv верхний край.

ülizeᴅ Ra piht, pihaosa (vadja naise rahvarõivasärgil) спинка (водской женской народной сорочки); ülized õli heenop kaŋgaᴢ pihaosa oli peenemast (linasest) kangast.

ülits/ee Kett. P J -ie P -e R Ja J 1. üle, peale через, на; J ajõimm jäät müü ülitsee sõitsime jääd mööda üle; J tšihub ülitse keeb üle; J uuvvõll lõikõtsill ülitse oŋ kazvonnu pehkozikko uuel(e) raiesmikul(e) on peale kasvanud võsa; 2. üleni сплошь, целиком; J jõtši on ülitse jääzä jõgi on üleni jääs; 3. ülevalt, ülalt сверху, свыше. – Vt. ka üli.

ülivirta Lu (jõe) ülemjooks верхнее течение; jõgõõ ülivirta jõe ülemjooks.

ülivolin Li: vaski mato õli ülivolin, se ku niglaᴢ, appia ep saannu (rahvapärane uskumus:) vaskuss oli nõiaväega [?], kui see nõelas, (siis) abi ei saanud.

ülivootine J-Must. = ülee-vootin.

üliõttsa M = ülä-õttsa.

üli-ültizii vt. üleültizi.

ülki ~ ülkü J-Must., g. ülgii hüljatu, kõrvaleheidetu покинутый, заброшенный.

ülle¹ K-Ahl. M Lu Ra J üle Lu Li, g. ültšee Lu Li Ra J üllee J hüljes тюлень; Lu ültšeed on suurõᴅ, eläväd mereᴢ, i süüväd kallaa hülged on suured, elavad meres ja söövad kalu; Lu üle võib õlla veen alla viistõiššümmed minuttia, siis piäb nõissa vee pääle eŋtšümää hüljes võib olla vee all viisteist minutit, siis peab tõusma vee peale hingama; Lu ültšeel on pekki paksu hülgel on paks rasvakiht; J suma on õmmõltu üllee nahgõss kott on õmmeldud hülgenahast; Lu tököttii i ültšee razvaa pantii, võijõttii, sis tšentšä eb jäättünü tökatit ja hülgerasva pandi, määriti, siis (kodutehtud) saabas ei jäätunud; Ra ültšee razval võd́d́õtaa õpõziiᴅ, sis paarmad evät süü hülgerasvaga määritakse hobuseid, siis parmud ei söö. – Vt. ka ültši.

ülle² vdjL M Po üle Lu hüle Lu, g. üllee Lu 1. (mäda)paise нарыв; M täll taita ülle nõõʙ tal tuleb vist paise; 2. Lu panariitsium (sõrme-, varbasööbija), umme панариций, острое воспаление; Po sõrmõz on ülle sõrmes on umme (~ sõrm on umbes).

ül̆lee¹ vt. ülee¹.

ül̆lee² vt. üli.

ülleel Li üle, peale на, поверх; Li kaukololõõ on rautvitsat pantu ülleel künale on raudvitsad peale pandud.

ülleelee ~ ülleele vt. üĺeeĺee.

ülleellä vt. ülellä.

ül̆leeltä vt. üleelt.

ül̆leespäi vt. ülespäi.

ül̆leeᴢ vt. üleeᴢ¹.

ülleüdnä ~ ül̆leüdnää I 1. üldse, üldiselt, üleni полностью, целиком; ül̆leüdnää kauniᴢ üleni punane; ül̆leüdnää nõisi kraaskamaa hakkas üleni (ära) värvima; 2. üleval наверху; ümpärikkua on soo, tšehspaikkaza on veero i siεl ül̆leüdnää veerolla on jarvi ümberringi on soo, keskpaigas on voor ja seal üleval voorel on järv; I ühsi veĺd́i siinä rinnaa eläʙ, a tõinõ ülleüdnä vainio päällä üks vend elab siin kõrval, aga teine (elab) üleval vainu peal.

üllä K-Ahl. L P M Kõ Lu üll P öll Kr seljas, üll, peal на, поверх; M mehellä õli kauniš tšiutto üllä mehel oli punane särk seljas; P šuuba on üll kasukas on seljas; Kõ anttipka matala, a täll on sata tšiuttoo üllä. luukka (Len. 228) mõist. Antipka on väike, aga tal on sada särki seljas? – Sibul.

üllätä vt. hülgätä.

ülläl ~ üllääl vt. ülellä.

ülpeel/lä (Kett.) ülpeillä (J-Must.) -läɢ (I), pr. -eʙ K, imperf. -i vallatleda шалить, бало-

ваться; I tämä ülpeelep pojukkõinõ ta teeb vallatust, poisike.

ülpeä vt. ülpiä.

ülpeüᴢ vt. ülpiüᴢ.

ülpi/ä Kett. M Lu J (U Pi) ülpõa K-Ahl. ülpeä (Lu) hülpiä vdjI, g. -ää Lu -ä J 1. vallatu, sõnakuulmatu, kangekaelne шаловливый, резвый, непослушный, упрямый; M vana ińeehmiin on tolkutoo, a lahsi on ülpiä vana inimene on rumal, aga laps on sõnakuulmatu; J karas vähäize lass, tämä on mennü kõikkina ülpiässi karista pisut last, ta on läinud lausa ülekäte (sõnakuulmatuks); M mitä siä õõd ülpiä pojukkõin, too tõukkaat, too tõmpaaᴅ, a kase bõõ üvä miks sa oled (nii) vallatu poisike, kord lükkad, kord tõmbad, aga see ei ole hea; J ülpiät lass ühtperä sõitõta vallatut last ühtelugu noomitakse; J mokoma ülpiät lass en õõ nähnüᴅ nii vallatut last pole (ma) näinud; M ülpiä inehmin, ävitännü äp̆piä. tällee hot sülli silmiisee, ain leeb jumalaa kasõ kangekaelne inimene, ei tunne häbi. Talle kas või sülita näkku, ikka on (nagu) jumala kaste (= ikka ei mõju); 2. hoopleja, kiidukukk хвастун; Lu miä nõizin kerteemaa ülpeäpit ma hakkasin hooplejaid (= hooplejate juttu) katkestama; 3. uhke форсистый, гордый; J meil õli ülpiä opõn meil oli uhke hobune.

ülpiü/ᴢ J-Tsv. ülpeüᴢ (R-Lön.), g. -hsee: -see J sõnakuulmatus, ülemeelikus, vallatlemine непослушание, шаловливость, баловство.

ülpõa vt. ülpiä.

ülti/in J-Tsv., g. -zee (üle)üldine всеобщий.

ültš/i M J-Tsv. ültš Ra, g. -ee M üllee J hüljes тюлень; J üllee nahgõss tuõb üvä rantts hülgenahast tuleb hea ranits. – Vt. ka ülle¹.

ültširazva M ültšerazva Ra hülgerasv тюле-ний жир.

ültä M J-Must. 1. ülevalt, ülalt сверху; свыше; M täll õltii kõikk varivassõzõt sõvad ültä al̆laassaa tal olid kõik uhiuued rõivad pealaest jalatallani (ülalt alla); 2. seljast, ült (снимать) с себя; M võta sõvad ültä võta riided seljast!; M vajõltattii märtšä tšiutto ültä vahetati märg särk seljast; 3. üle через; M ültä rihe on soońirzi [= soonirsi] (Len. 263) üle toa jookseb (on) aampalk.

ültü/ä M, pr. üllün, imperf. -zin hakata начинать, приступать; lahᴢ ültü pel̆laamaa laps hakkas hullama; tämä tahtõ ültüä pel̆laamaa, a tšenleep tälle mässäᴢ ta tahtis hakata hullama, aga keegi segas teda; ültü kõv̆vii nagramaa (ta) hakkas kõvasti naerma.

ülä Lu Li J üla-, ülemine верхний; Li pirkkelii ülä õttsaz on rauta kokka pirkli (= pirkel-

purje ridva) ülaotsas on raudkonks; J ülä parrõᴅ ülemised parred; J ülä kõrt ülemine korrus; Lu ülä luužitsa, se õli rüsümä tšülä Ülem- Luuditsa, see oli Rüsümäe küla. – Vt. ka üli-mäne.

üläg/o Lu J ülego J-Tsv. (Ra), g. -oo Lu ülegoo J Ra sisemaa (vadjalaste asuala merest kaugem osa Lauga ülemjooksul) верховой край (отдалённая от моря часть водского края вверх по течению Луги); J ülägo on maa laukaass müütä jaamaa poolõõ sisemaa on maa Laugat mööda Kingissepa poole; J jaamaassaa kutsuttii kõik ülegoo pooli Kingissepani kutsuti kogu ala sisemaa pooleks; Lu ülägoo vätši, näväd õllaa maa poolõõ vätši ü. rahvas (= Kattila ja selle lähikülade vadjalased, kes rannas ei ela), nemad on (sise)maa poole rahvas.

ülägo-tuuli Lu idatuul восточный ветер.

üläkaappi M ülemine kapp верхний шкаф; üläkaappi on asukaappi ülemine kapp on nõudekapp.

üläkõr/ta M -t Li ülemine korrus, ülakorrus верхний этаж; Li kahskõrtõin koto, siz on üläkõrt i alukõrta (kui on) kahekorruseline maja, siis on ülemine korrus ja alumine korrus; M näväᴅ el̆lääz üläkõrral, ül̆leel, a möö elämmä alla nemad elavad ülakorrusel, üleval, aga meie elame all.

ülälauta J söögilaua ikoonide poolne osa (верхний) край стола под иконами; ämm issu ülälavvõᴢ ämm istus laua ülemises osas (ikoonide pool).

ülämeri Lu avameri (Kurgola rannast kaugemal olev meri) открытое море (недалеко от Кургальского берега).

ülänurkka Lu üla-, ülemine nurk верхний угол.

üläparrõᴅ Lu üla-, ülemised parred (rehetoas) верхние колосники (в риге).

üläpooli M Lu ülemine e. pealmine pool верхняя сторона.

üläzakkun J-Tsv. = üĺeezakkuna.

ülätä vt. hülgätä.

ülä-ventt/sä: -s J-Tsv. (ülemine palgikord ehitusel) верхний венец (сруба); ülä-venttsaa tšiinisetä kuuritsõᴅ ülemisele palgikorrale kinnitatakse sarikad.

ülä-õttsa Lu Li (söögilaua) ülaots, ülemine ots глава (стола); Lu peremeez issu lavvaa ülä- õttsaᴢ peremees istus laua ülaotsas. – Vt. ka üliõttsa.

ümä, ümmä vt. õma.

ümmerkõin vt. ümmärkõin.

ümmettawa vt. imettää.

ümmit vt. imiä².

ümmõrkain, ümmärkain = ümmärkõin.

ümmärk/õin Kett. K P M Kõ Lu Li J -õ·in M -õinee K-Ahl. -õinõ Lu -ainõ J -ain Lu ümmõrkain Lu ümmerkõin M-Set. Ra J -ein Ra -äin Lu Li ümmürkäin Lu ümärkkõin Lu-Len. Ю́марка́йнъ K-reg.2 Юмарка́инь Pal.1, g. -õizõõ Lu Li Ra J -õizyõ P ümmerkõizõõ Ra J -aizõõ J ümmürkäizee Lu ümmerkõizõ J ümmargune круглый; M leipä om mokom ümmärkõ·in, sinne päälee tehäs taitšinassa rissi (floorusepäeva)leib on niisugune ümmargune, sinna peale tehakse tainast rist; Lu ku spitškat tulivaᴅ, esimeizet karpid õltii ümmärkõizõᴅ kui tuletikud tulid, (siis) esimesed karbid olid ümmargused; Lu sõpa-astjad õltii ümmärkõizõᴅ rõivatünnid olid ümmargused; J kappa õli ümmärkõin, puussa tehtü, siäl peettii kagraa, javoa kapp oli ümmargune, puust tehtud, seal hoiti kaera, jahu; J saatto tehää ümmärkõin (heina)saad tehakse ümmargune; Lu vaapsalaizõõ pesä on harmaa, ümmärkain herilasepesa on hall, ümmargune; Ra se inimin on ümmärkõizõõ liitsaakaa see inimene on ümmarguse näoga; P salvõttii rihi ümmärkõizyõkaa nurkaakaa maja ehitati ümarnurkadega. – Vt. ka ümpär, ümpärläine.

ümmärkäin, ümmürkäin vt. ümmärkõin.

ümmär/tää J, pr. -rän, imperf. -täzin aru saada, mõista понимать; ku siä täätäizid vähäizee, ümmärtäizid mud́d́ee võrt rl. kui sa teaksid vähekese, saaksid aru muude võrra.

ümpe vt. ümpäri.

ümper ~ ümperi vt. ümpäri.

ümperikkoa, ümperikkua vt. ümpärikkoa.

ümperill vt. ümpärillä.

ümperitsee Pi ümber кругом, вокруг. – Vt. ka ümpäri.

ümperka·utta vt. ümpärkautta.

ümperläin vt. ümpärläine.

ümpert J-Tsv. ümbert, juurest от (кого-то); meŋkaa opõizii ümpert väĺĺä, vet põdgõta minge hobuste juurest ära, löövad ju jalaga.

ümper-tuuli Lu viltune pärituul бакштаг.

ümperüᴢ vt. ümpärüᴢ.

ümprikkoa vt. ümpärikkoa.

ümprüᴢ vt. ümpärüᴢ.

ümpär Kõ, g. ümpärää [?] ümar, ümmargune круглый; ümpär kakku ümarik päts. – Vt. ka ümmärkõin.

ümpär/i K P M Lu Li Ra J (Ja) ümpär K-Ahl. L P M Kõ Ja Po Lu Ra J I Kr -ä Lu ümpe/ri M Kõ Lu Li Ra I -r M Kõ Lu J I Ku ümpäriɢ I -riɢ I ümpe Kr 1. prep. ümber, paiku вокруг, около; K karjušši meni ümpär karjaa kõm kõrtaa karjus käis ümber karja kolm korda; Lu ümpäri lootoa on apaja (mere)madaliku ümber on kalapüügikoht; P tämä on ümpär viittä tšümmenεä tal on aastaid viiekümne ümber; M rajurak̆kõõd on ümpär pokrovaa rajurahesajud on Maarja kaitsmise päeva paiku; Kõ ümpär joulua i veerisseetä jõulu ja kolmekuninga paiku; Ra ümperi tševäd-miikkulaa algõttii tšüntää kevadise nigulapäeva paiku hakati kündma; 2. postp. üle, ümber вокруг; Lu pääsürjää ümper kaŋgaz meeʙ üle rindpuu läheb kangas (kangapakule); Lu nävät sluužittii tämää ümper nad ümmardasid (teenisid) teda; 3. adv üle, ümber; ümberringi, mööda, ringi вокруг, по кругу, кругом; M ain nagraaz ümper noorta poj̆joa aina naerdakse noore poisi üle; Lu venneed mentii ümperi paadid läksid ümber; Kõ sigla, sigla, tšäänü ümpär (muinasjutust:) sõel, sõel, pöördu ümber; J pöörähtääz ümper pöördus ümber; P tämä ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei oska (teise) inimesega ümber käia; J sooz on nii paĺĺo vett, jot müü üli em pääzne, piti menne ümper soos on nii palju vett, et me ei pääsenud üle, tuli minna (ümber)-

ringi; J pappi kad́iloitab ümpär laadanaa savvuukaa papp suitsutab ümberringi viirukisuitsuga; I mettsä ümperiɢ mets (on) ümberringi; L ümpär rihtä tuba mööda; Lu miä ku duumaan, duumaan, nii daažõ pää meeʙ ümpär kui ma mõtlen, mõtlen, siis isegi pea hakkab ringi käima; J kattsahta, tšäüp-ko müllü ümper vaata, kas veski käib (= veski tiivad käivad) ringi. – Vt. ka ümperitsee, ümpärikko, ümpärikkoa, ümpärkautta, ümpärillä.

ümpärik/ko Lu J, g. -oo Lu 1. ringmäng хоровод; Lu dava·i ümpärikkua pellaamaa hakkame ringmängu mängima!; J ümpärikoz laulõttii ringmängus (käies) lauldi; 2. ümberringi кругом, вокруг; J ümpärikko õli kahs lavass ümberringi (= kahel pool seinte ääres) oli kaks (seina)pinki. – Vt. ka ümpäri.

ümpärikk/oa K M Kõ Ra J -o Lu -ua K L P M S Lu I ümperikkoa M Kõ Lu Li Ra J Ku ümperikkua M -aa Ja ümprikkoa M Lu ümberringi, ümber кругом, вокруг; K tehtii valvatuli, noorizo ümpärikkua tantsittii tehti jaanituli, noored tantsisid ümberringi (= ümber tule); M vihgot pantii koominaa maalõõ ümperikkoa vihud pandi rehealuse põrandale ümberringi; M ümpärikkua on kuiva nõmmi ümberringi on kuiv nõmm; M ajõli ain ümpärikkua sõitis üha (ümber)ringi; M pere meni kõhallizõlõõ töölee, a perennaizõlõ pää ümp(e)rikkoa kotona pere läks (oma) kindlale tööle, aga perenaisel kodus käib pea (töödest) ringi; I meni siεlt ümpärikkua läks sealtkaudu ringi; I pöörütettii lehmäd ümpärikkua õvvõza kõlmõt kõrtaa (uskumuslik tava:) käidi siseõues ümber lehmade kolm korda; Kõ tšäänä mättääd ümperikkoa pööra mättad ümber; M vene meni ümperikkoa i uppozivad viimizee meh̆heessaa paat läks ümber ja (nad) uppusid viimse meheni; M poĺa õli aina žiivattod́d́ee ümpärikkoa Polja oli aina loomade juures; M milla pää ümperikkua meeʙ mul käib pea ringi. – Vt. ka ümpäri.

ümpäri/llä K-Al. -ll ~ -lee ~ ümperill J ümperillä Lu ümberringi кругом, вокруг; J kopittu paĺĺo baabuškoi ümpärilee palju eidekesi kogunes ümberringi; J suur põlto on ümpärill suur põld on ümberringi. – Vt. ka ümpäri.

ümp/ärkautta ~ -erka·utta P ümberkaudu, ümberringi в окрестности, около; кругом, вокруг; tšäüb ümperka·utta, a litši peltšääb mennä käib ümberkaudu, aga ligidale kardab minna; a müö ümpärkautta juonittõlimma aga meie jooksime (= vallatlesime) ümberringi. – Vt. ka ümpäri, ümpärikkoa.

ümpärläi/ne ~ ümperilläine ~ ümperläin I, g. -zee ümmargune, ümar, ümarik круглый; ümperläin liittsa ümar nägu; nõizõk kursi ümpärläine rl. kerki ometi, ümar pulmaleib. – Vt. ka ümmärkõin, ümpäri.

ümpär/tšeerettü: -tšierettü P tõlgitud переведённый.

ümpärä vt. ümpäri.

ümp/ärüᴢ Kõ Lu Li (I) -erüᴢ ~ -rüᴢ J-Tsv., g. -ärüsee Li -erüsee ~ -rüsee J -ärühsee I 1. ümbrus, ümbruskond окружение, окрестность; J tšülää ümperüz om metsikõᴢ küla ümbrus on metsarikas; Lu ku õli mettsäpalo, tšäütii sammuttamas koko ümpärüᴢ kui oli metsatulekahju, (siis) käis kogu ümbruskond kustutamas; 2. ring круг; Kõ siis tehtii paglassa ümpärüᴢ siis tehti nöörist ring; Li seinä on, ku loovvaa kaŋgassa lootšipuijee, siz ühz ümpärüz lootšipuita annab ühee seinää sein (= kanga pikkusmõõt) on, kui luuakse kangast käärpuudele, siis üks (lõime)ring käärpuudel (üks ring käärpuid) annab ühe seina.

ün vt. en.

üni J-Tsv., g. ünii J inin (hääle kohta) мычание; kattsahtaa, mikä üni siäl lauttõz on vaata (korraks), mis inin seal laudas on!

üni/sä M -ssä Lu Li -ss J, pr. -zeʙ M Lu J, imperf. -zi iniseda мычать; Lu lehmä ünizeʙ, tšüzüb vettä lehm iniseb, küsib vett; Lu vazikka ünizeʙ, müükiʙ vasikas iniseb, möögib.

ünnä/tä ~ ünätä M, pr. -äʙ ~ ün̆nääʙ M, imperf. -zi = ünisä; lehmä ün̆nääʙ, vazikalõõ ünnäb i muitõᴢ lehm iniseb, vasikale iniseb ja niisama (iniseb).

üpi Lu: Lu miε elän üpi ühsinnää ma elan ihuüksinda.

üpi-ühsinää ~ üpiühsinnä M üpi-ühsinä ~ üpö-ühsinä Ra ihuüksinda совсем один, один как перст; M tämä eläʙ üpiühsinnä tema elab ihuüksinda; Ra miä menin läpi metsä üpö-ühsinä ma läksin läbi metsa ihuüksinda.

üppeb vt. üpätä.

üppelik/ko M R hüppelikko J, g. -oo M hüppaja, hüpleja, hüplev прыгун, скакун; R tüttärikko tattarikko üli ad́d́aa üppelikko (Mäg. 63) rl. tüdruk t., üle aia hüppaja.

üppen Kr sg. 1. p hüppan прыгать.

üppi/ä K M Kõ (R L P Lu) -ε M -äɢ (I) hüppiä Lu Li J Ku hüppiäɢ (I), pr. üpin ~ üppiin M hüpin Lu Li J Ku, imperf. -zin M hüppizin Lu hüpata, hüpelda прыгать, скакать; M kõrtaa kõm üppizimmä üli tul̆lõõ kolm korda hüppasime üle tule; M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ, nii üpiʙ jänes teeb haake edasi-tagasi, nii hüpleb; P õrava üppii puuss maalõõ orav hüppas puu otsast maha; Lu mõnikaz on vaka kana, ep hüpi, a mõnikaz meeb üli kõrkõa aijjaa, hüpib i peentäroi roitaʙ mõni on vagur kana, ei hüppa, aga mõni läheb üle kõrge aia, hüppab ja siblib peenraid; J lahs hüpip paikass paikkaa laps hüpleb ühelt kohalt teisele (paigast paika); Li elo-iiri hüpip silmäᴢ silm(alaug) tõmbleb („eluhiir” hüpleb silmas); Lu süä kõvassi hüpiʙ süda lööb (hüpleb) kõvasti; ■ Lu elä hüpi silmiil ära pöörita silmi; M oh, oh, miltin millõ muhku üppii ohoh, missuguse muhu ma sain. – Vt. ka üpätä.

üppää Kett. hüppää Li hüppiä Ra hüppä J-Tsv. (jookseb) nelja, galoppi вскачь, галопом; K opõn johzõb üht üppää hobune jookseb galoppi; J elä aja hüppä, laŋkõõd opõizõõ seĺless maalõõ ära sõida galoppi, kukud hobuse seljast maha.

üpältä K M hüpältä Lu hüpält J-Tsv. = üppää; M opõn johzõb üpältä hobune jookseb nelja; Lu ku tämä johzõb hüpältä, tämä hüppääb takajalkoil kui ta (= hobune) jookseb galoppi, (siis) ta hüppab tagajalgadega; Lu miä ajan hüpältä ma sõidan galoppi.

üpä/tä Kett. K L P M Kõ Lu (J-Must. Kr) -täɢ (I) hüp/ätä K L Lu J (Li Ku) -ät J-Tsv. -ätäɢ vdjI I, pr. üpp/ään K P M Lu J I -εän P üppeb Kr hüpp/ään Lu J -εän L, imperf. üppäzin P Kõ Lu J -ezin Lu J -ezin Ku hüpata прыгать, скакать; Lu sillanalt hüppäz iiri põranda alt hüppas hiir (välja); Lu koira hüppäz mehee pääle koer kargas mehe kallale; J umalõs-päiviis hüppes tširveka minu pääle purjuspäi hüppas kirvega minu kallale; Lu tämä hüppäz unõssa üleᴢ ta hüppas unest üles; I miä hüppii, men̆nii õvvõõ ma hüppasin üles, läksin siseõue; Li sinuu arpa hüppäsi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks; P vesitširkka üppääb vie pääl vesiämblik hüppab vee peal; J hüppez johsõmaa rehessä pani toast jooksma; M täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka eb üppää tema käest ei pudene (ei hüppa) ükski kopikas asjata; ■ Lu elä siä vanõpaa aźźaa hüppä, siä tšiiree meed vanassi, ku paĺĺo tääᴅ ära sa vanema (inimese) asja(sse) sekku, sa jääd ruttu vanaks, kui palju tead. – Vt. ka üppiä.

üpö-ühsinä vt. üpi-ühsinää.

üpüt/ellä (K-Lön.) hüpütellä J-Tsv., pr. -telen, imperf. -telin frekv. hüpitada подбрасывать (ребёнка); üvä polvi üpüttelep (Lön. 711) rl. hea põlv hüpitab.

ürvüllää Kett. M J-Must. 1. küürus, urvakil сгорбившись, согнувшись; J johseb ürvüllää jookseb küürus; 2. pruntis бантиком (губы); M häilääb uulõd ürvüllää käib, huuled pruntis; 3. J-Must. norgus (pea v. meeleolu kohta) понуро, понурившись.

ürüt/tää (Lu-Len.), pr. -än, imperf. -täzin Lu söösta, tormata, viskuda ринуться, бро-

саться, мчаться; miä võtin ürüttäzin, tõmpazimma vennee litši alussa, tein rissiä ettee i faaglinaa müüteli laskõõzin venee nukkaa (Len. 277) ma sööstsin (ahtrisse), tõmbasime paadi purjelaeva ligidale, lõin (tegin) risti ette ja köit mööda laskusin paadi ninasse.

üśse vt. ühsi.

üttelle Kr ütelda сказать.

üwi vt. üvä.

üvid vt. üvä.

üvii Kett. K R L P M Lu J üv̆vii M Kõ S V I Ma üvvii Po Lu vdjI üv̆vee Kõ hüv̆vii M üvin Kr hästi, ilusti хорошо; S kaŋgaš tšev̆vääl roholõõ pannaᴢ, siz üv̆vii valkõnõʙ (linane) kangas pannakse kevadel rohu peale (rohule), siis pleegib hästi; M roopalõõ piäp kaugaa autuuta, la üv̆vii turpoovaᴅ suurimaᴅ puder peab kaua hauduma, las tangud paisuvad hästi; M tämä aivoo üv̆vii mäńd́äp skripkaa ta mängib väga hästi viiulit; Lu miε en mälehtäk üvii ma ei mäletagi hästi; Kõ miä õõn vana i üv̆vii en kuulõ ma olen vana ja hästi ei kuule; Lu müü sinuukaa laadiumm üvvii me saame sinuga hästi läbi; M näväd nii üv̆vii eläväᴅ niku koira i katti nad elavad nii hästi nagu koer ja kass; P se on üvii õnnõkaz ińehmiin see on väga õnnelik inimene. – Vt. ka üv̆viippäi, üvälee, üvässi.

üvii-üvii L (parastav hüüdsõna насмешливое, злорадное междометие).

üvillää Lu heaga, hea meelega с удоволь- ствием, охотно.

üvin vt. üvii.

üvit/ellä Lu, pr. -telen, imperf. -telin heaks teha, (ära) leppida примирять, заглаживать; ku riijeltii, siis tõin tulõp taaz üvässi pajattõõmaa, siiz jutõltii: tahob üvitellä, tuli üvitteemää kui riieldi, siis teine tuleb jälle ilusti rääkima, siis üteldi: tahab heaks teha, tuli heaks tegema.

üv̆vee, üv̆vii, üvvii vt. üvii.

üwwi vt. üvä.

üv̆viippäi M hästi, ilusti хорошо; kui elettii üv̆viippäi, a nüd nii kõv̆vii sõitõltii, etti evät tšäü jalgala tõin tõizõlõ elasid (elati) hästi, aga nüüd riidlesid (riieldi) nii kõvasti, et ei käi(da) jalaga(gi) teineteise pool; täm on mokoma tasõtavollinõ, täm̆määkaa saap kõik üv̆viippäi pajattaa ta on niisugune leplik, temaga saab kõike (kõigest) hästi rääkida; täm kõikkinaa ep tunnõ üv̆viippäi mäntšää, täl on ain naaskõli väliᴢ ta ei oska üldse ilusti mängida, aina norib tüli (tal on aina naaskel vahel). – Vt. ka üvii.

üvväin Li hea хороший; vazikassa kazvab üvväin mullikka vasikast kasvab hea mullikas.

üv̆vüüᴢ vt. üvüüᴢ.

üvä Len. Kett. K R L P M Kõ S Ja V Lu Li Ra J vdjI I Kr (Po) üüvä P üvää Lu üvä(h) J-Tsv. hüvä Ku (Kõ) üvid ~ ühwe ~ üwi ~ üwwi ~ öwe Kr Ю́вэ K-reg.2 Юве ~ Гю́вя́ ~ Гю́вэ Pal.2 Гю̂ве Pal.1 Ю́ве ~ Гю́вэ́ ~ Гю́ве Ii-reg.1 Юва Tum., g. üvää K P M Lu J üv̆vää M vdjI I hüvää Ku hea хороший, прекрасный; Lu täll on üvä süä, tämä on üvä inemin, täll paganutta eb õõ tal on hea süda, ta on hea inimene, temas tige-

dust ei ole; M täll õli liika üvä ääli tal oli väga hea hääl; L ku uodokeinna on tuiska, lieb üvä leipävuosi kui eudokiapäeval on tuisk, tuleb hea vilja-aasta; Kõ tšihutattii üvviä söömiä keedeti häid toite; Lu lõhi on üvä kala lõhe on hea (= maitsev) kala; Lu egliine päivä õli vihmakaᴢ, a tänävä on üvä ilma eilne päev oli vihmane, aga täna on hea (= ilus) ilm; Lu nät pani üvää koo, niku dvorttsa näed ehitas toreda (hea) maja, nagu lossi; Po suku sõvõtaz üvviisee sõppõisõõ sugulased rõivastuvad headesse rõivastesse; Lu valitsõ enelee üvä tüü vali endale hea (= meeldiv) töö; Lu üvä tuuli tugev (hea) tuul; M õzralõõ pantii üvä valo odrale pandi tugev sõnnik; Li taloz on üvä sopu majas on hea läbisaamine; M sõittõlussa üv̆vää ep tuõ riiust ei tule head; M malinaa tšai on üvä tšülmässi vaarikatee on hea külmetuse puhul; Lu üvissä üvä inemin väga hea inimene; M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere päevast; P üvää uomnikkoa tere hommikust!; Lu üvvää ohtogoa tere õhtust!; Lu üvvää üütä head ööd!; Lu soovin üvvää uutta vootta soovin head uut aastat!; Lu elä soovi kehnoa, a soovi üvvää ära soovi halba, aga soovi head; Lu soovin üvvää tervüttä soovin head tervist!; M üv̆vää aikaa (hüvastijätt:) head aega!; Lu võttagaa üvässi, õlkaa üväᴅ võtke heaks, olge head (vastus tänamisele pärast sööki); Lu õõ nii üvä ole nii hea!; Li miä sillõ tahon üvvää ma tahan (= soovin) sulle head; K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba; L tahto üvännä õlla tahtis hea olla; Lu tuli üväl õttsa heale tuli lõpp; ■ M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma rõõmustan sind; M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi, kuidas ma rõõmustasin; P sis tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik koju hea tujuga; M lahs nii õli üvil mieliä, kõig silmäd nõistii tšiiltaama lapsel oli nii hea meel, silmad hakkasid lausa särama; M võtti üv̆vii meelii vassaa (ta) võttis hea meelega vastu; Lu üvässä päässä nõiz itkõmaa, eb mittäiᴅ õlluᴅ heast peast hakkas nutma, midagi ei olnud; J eli tämä üvää aigaa ta elas kaua; Ku meni hüvää maa läks hea (tüki) maad (hulga maad); J sai üvää saunaa sai hea sauna (= keretäie, peapesu). – Vt. ka lumi-.

üvälee M Li üvälle Lu hästi, heaga хорошо; Li kukat haisovad üvälee lilled lõhnavad hästi; Lu tämä õmaa lahzõõ koirisutti, eb õpõttanu üvälle, lahs tetši mitä tahto ta laskis oma lapse ülekäte minna, ei õpetanud hästi, laps tegi, mis tahtis; M mälestimmä üvälee tätä mäletasime teda heaga. – Vt. ka üvillää.

üwäl käjel Kr paremal käel справа.

üvä-pool K M Kõ jumalik olevus божество; Kõ üvä-pool se on niku jumala ü-p. see on nagu jumal; M üvä-pool õli aŋgelia ü-p. oli ingel; K bõlõ üvä-pool pole hea (pole jumalast).

üvä/ssi K P M Kõ Lu Li Ra J -ss P Lu Li J -st Lu -ssiɢ vdjI hüväss Ku hästi хорошо; P siε tääd üvässi, a miε tään parapii sina tead hästi, aga mina tean paremini; Lu minnua võtõttii üväss vassaa mind võeti hästi vastu; Lu mälehtän üväst mäletan hästi; Lu se inemin üväss arvaaʙ see inimene ennustab hästi; Lu tämä üvässi ep saa jutõlla, tagotap sõnnaa ta ei saa hästi rääkida, kogeleb; P tämä nii üvässi einää lüöb niku pietäris süvväz võid leivääkaa ta niidab nii hästi heina, nagu Peterburis süüakse võileiba; Lu miä piin uborkkaa üvässi ma pidasin kodu hästi korras; Lu tänävoonn õli üvässi kallaa tänavu oli hästi (ohtrasti) kala; P nõizimma üvässi vaattamaa hakkasime tähelepanelikult vaatama; Lu mill om pantu sõpa üvässi [= õikaassi] pääl mul on rõivas õigetpidi selga pandud; ■ P põlõtõttii kõikii da i siz jätettii üvässi kõik suitsetasid ja seejärel jäeti hüvasti; Lu jääka üvässi jääge hüvasti! (= head aega!) – Vt. ka üvii, üvälee.

üvätahtoi/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ heatahtlik, sõbralik доброжелательный, дружественный.

üvätapain Lu = üvätapõn.

üvä-tapanõ K-Al. = üvätapõn; kui kazvoziᴅ, kalani, ülenid üvä-tapanõ (Al. 46) rl. kuidas kasvasid, mu kala, sirgusid, (mu) hea (peig).

üvätapõinõ Lu üvä-tapõinee K-Ahl. = üvätapõn; K kui leenet üvä-tapõinee, ani armas-virgolliinee (Ahl. 726) rl. kui oled hea iseloomuga, mõrsja heade kommetega.

üvätapõn (K-Kett. P-Kett.) hea, lahke, hea iseloomuga хороший, добрый, приветливый; K P kõikk õllass üvätapõzõᴅ, kõikk on mesi-mee-lellizõᴅ (Kett. 778) rl. kõik on hea iseloomuga, kõik on mesimeelsed. – Vt. ka üvätapain, üvä-tapanõ.

üvätavolli/n M -nen R-Lön. hästikasvatatud, kombeline воспитанный, благонравный; M üvätavollin tütterikko kombeline tütarlaps.

üvöittää (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) üvöittä- J-Must. = üvüttää.

üvüsü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J headus доброта, добродушие; vai tämä metsälin saab üvüsüzess arvoa või tema, metsaline, saab headusest aru!

üvü/ᴢ¹ (K-Al. Ja-Al.) üvüs K-Ahl., g. -see headus, rikkus, vara, varandus добро, доброта, имущество; K Ja eväd hukkaalõ üvüttä, pillaõlõ piiragoita (Al. 53) rl. ei (nad) raiska varandust, (ega) pilla pirukaid.

üvü/ᴢ² Lu J, g. -see Lu vara, rikkus, varandus добро, имущество; Lu näill on paĺĺo üvüttä neil on palju varandust; Lu tüü tallotta izää üvüssä teie tallate isa vara (otsas); J elkaa oitagaa üvüttä rl. ärge hoidke varandust.

üvüt/tää Ra (K Lu), pr. -än Lu, imperf. -in heaks teha, heaks muuta удабривать, удобр/ять, -ить; Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa meele(olu jälle) heaks (= hüvitad pahanduse); Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse meel heaks, aga pahale tehakse pahaks; K a nüd menen suurõõ uolõõsõõ võõraa taluosõõ. en nõis tuntõmaa üli riχee tulõmaa, en nõis tuntõmaa kui tätä üvüttämää võõrass isää emää (Mäg. 118) (pulmaitkust:) aga nüüd lähen võõrasse tallu suure mure sisse. Ei tea, kuidas üle toa minna, ei tea, kuidas teda, võõrast isa (ja) ema, heaks muuta (= ei tea, kuidas äia ja ämma meele järele olla). – Vt. ka üvöittää.

üvü/üᴢ (Kett. K-Lön. R-Lön. M) üv̆vüüᴢ (M), g. -see 1. hea, headus добро, доброта; M täm võip tehä sillõõ paĺĺo üv̆vüüttä, täm on üvä inehmin ta võib sulle palju head teha, ta on hea inimene; M a siiz millõ naapuriᴅ i juttõvad etti ep sinuu lehmääkaa õõ üvüttä aga siis naabrid ütlevad mulle, et ei ole sul lehmast head (loota); 2. rikkus, vara, varandus добро, имущество; K R ele ukkaa üvüüttäs (Lön. 693) ära raiska oma varandust; J siittä kuza ted́je üvüüs on, sielä on ted́je süä kaasa (Must. 156) sest kus on teie vara, seal on ka teie süda; J töö että või ühtä jumalaa ja üvüttä palvõa (Must. 157) te ei või üht(eaegu) jumalat ja (maist) vara kummardada. – Vt. ka koto-.

üü¹ Kõ-Set., g. üü härmatis, lumelobjakas [?] иней, мокрый снег [?]. – Vt. ka hüü².

üü² vt. öö.

üü- vt. ka öö-.

üü-emä I ööema, haldjas ночная мать, дух- покровитель; võta vokilta šnuurat päältä poiᴢ, tuõb üü-emä tšedräämää võta vokilt nöörid pealt ära, ööema tuleb ketrama.

üümaššina (I) öine rong ночной поезд; kaelle üüpoezdalla, üümäššinalla tul̆lii kottoo selle öise rongiga tulin koju. – Vt. ka üüpoezda.

üü-mato J vihmauss дождевой червь.

üünik/ka ~ -k vt. öönikka.

üünnä vt. tänäv-.

üüpij/ä Lu, g. -ää Lu öömajaline ночлежник, ночующий.

üüpiäine J-Must. hüüpiäi/n Lu Li Ra J -ne Li Ra hüüpäin Li hüüpjäin Ra-Vilb., g. üüpiäizee: -zee Lu Li Ra J kakk, öökull сова, филин; J hüüpiäin kaĺĺub üüllä öökull huikab öösel; Lu hüüpiäin se idgõb niku lahs öökull, see nutab nagu laps; Li no nii meep ku hüüpiäine, se lintu päiväl eb näe üvässi (kehva nägemisega inimese kohta:) no nii läheb nagu öökull, see lind päeval ei näe hästi; Li hüüpäizee pesä öökulli pesa. – Vt. ka üüppiä.

üüpoezda I = üümaššina.

üüppi/ä P, g. -ää = üüpiäine; üüppiä ahataʙ öökull huikab. – Vt. ka öölintu.

üü-püüttši Lu ööpüük, öine kalapüük ночная рыбная ловля.

üür/i J, g. -ii J üür наёмная плата, квартирная плата; mahzan üüriä rihess maksan toa eest üüri.

üüri-maja J-Tsv. üürimaja наёмный дом; koko suurõss tšüläss eb leütünnü üht-tši üüri- maja kogu suures(t) külas(t) ei leidunud ühtegi üürimaja.

üüsapan Ra (vadja naise) öötanu ночной чепец (у водских женщин); i üüsapan õli veel eri ja öötanu oli veel eri(sugune).

üüsessiɢ vdjI ööseks на ночь.

üü-signali Lu öösignaal (laeval) ночной сигнал (на корабле).

üü-siha Lu öömaja ночлег.

üüssi vt. oomõn-.

üüzii J-Tsv. öösi, öösel ночью; üüzii tulin kottoo öösel tulin koju.

üüzä Kõ-Set. adv. härmas, härmatanud заиндевелый (наречие в форме ин-а от üü¹); üüzä õlid jalgaᴅ, jääzä põlvõt (Set. 749) rl. härmas olid jalad, jääs põlved.

üüttämii Lu ööde kaupa по ночам, ночами; paĺĺo pajatab üüttämii i päivittää räägib palju, (lausa) ööde ja päevade kaupa. – Vt. ka üüttömii.

üüttää Li Ra öösiti по ночам; Li siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää siis (sügisese) maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti (õitsil); Ra i üüttää õltii sapanot pääᴢ ka öösiti olid (vadja abielunaistel) tanud peas.

üüttömii Lu = üüttämii; ühz naizikko üüttömii i päivättömii ain pajataʙ, a tolkkua bõõ üks naisterahvas ööde ja päevade kaupa aina räägib, aga tolku pole.

üüvahti Lu J-Tsv. üü-vahti Lu Li öövaht, öövalve ночной сторож, ночное дежурство; J üüvahti heitütteeb varkait öövaht hirmutab vargaid.

üxteiskümme vt. ühstõššõmõtta.

ψtuuko-ψtuuko J interj. (lehma meelitussõna). – Vt. ka ψuko.

ψuko Lu J Ku ψuku K L M = ψtuuko-ψtuuko; Ku ψuko, ψuko, kutsuttii lehmää ψ., ψ., kutsuti lehma; J ψuko, ψuko karjaa, üli meree marjaa rl. ψ., ψ. karja, üle mere marja.

ψuu Lu Ku ptruu (hüüe hobuse peatamiseks) тпруу (лошадиный окрик).